kolmapäev, 18. jaanuar 2017

Mõningad täpsustused Õhtulehe artikli asjus

Lugesin läbi. Väga asjalik artikkel.

Tõepoolest - minu Eestisse tulek oli seotud ka Tallinna Televisiooni seriaaliga „Savisaare protsess”. Mul oli väga hea meel, kui Savisaar mulle sellise ettepaneku tegi, ses seriaalis prokuröri mängida. Ma olin ju prokuratuuris töötanud ja oleks olnud igavesti äge vanas tuttavas rollis üles astuda. Seepärast olingi rõõmsalt nõus ja päri ka näitlejatasuga, mis pidi olema 200 eurot võttepäeva eest. Ma ei teagi, millisena ma seda seriaali prokuröri ette kujutasin, aga ilmselt kurja, kortsus kulmude ja umbuskliku pilguga. Prokuröri töö on karm, see võib inimese kalestada ja inimlikkuse unustama panna.

Mu seisukoht muutus aga kardinaalselt, kui seriaali stsenaariumi nägin. Appi, mõtlesin ma. Seal portreteeriti prokuröre kui täielikke idioote, kes oskavad ainuüksi küüsi lakkida ja mobiiltelefoni näppida. Ja mina oleksin siis pidanud sellist prokuröri mängima. Mitte kurja, vaid üdini rumalat. Süüdimatut. Ka seriaali kohtunik, keda pidi Tallinna TV esialgse plaani järgi kehastama Ene Järvis (pärast kehastas siiski Merle Talvik, Ene Järvis ilmselt keeldus), polnud seriaali stsenaariumi järgi eriline ajuhiiglane, pigem vastupidi - nõrk ja mõjutatav. Ainus tarkpea oli advokaat ja temast veel suurem tarkpea oli muidugi Savisaar ise.

Mõtlesin kõikidele oma vanadele kolleegidele prokuratuuris ja kohtumajas. Oma juhendajale Dilailale, keda sügavalt austan. Kadunud Hinge Brandtile, kelle õpetussõnad noorele abiprokurörile on mul siiani meeles. Ausatele kohtunikele Leo Kunmanile, Alari Möldrele, Märt Tomingale ja paljudele teistele. Kõik nad olid kõike muud kui rumalad. Ekslikud jah, sest igaüks eksib vahel, kuid rumalad mitte kunagi. Ma ei tea ühtegi prokuröri, kes käituks kohtusaalis nii nagu Savisaare protsessi prokurör. Sellist prokuröri ei võetaks prokuratuuri töölegi, eksamikomisjon hoolitseks selle eest :).

Tekkis tõrge. Tundsin, et ei suuda selles rollis üles astuda. Pidasin mitme tuttavaga nõu. Küsisin, mida teha. Lõpuks otsustasin, et lähen siiski kohale, nagu Savisaar soovis, ja saan temaga kokku, aga seriaalis ei osale. Inno broneeris piletid.

Kuid lendamise päeva hommikul oli Roosil palavik ja väike köha. Juuli oli samuti kergelt tõbine. See tähendas, et lennata me ei saanud. Teatasin Tallinna TV-le, et lapsed jäid haigeks, ja nemad teatasid mulle vastu, et kahju küll, aga seriaali võtteid nad edasi lükata ei saa. Võtavad prokuröri rolli professionaalse näitleja. Mis seal salata - mul oli selle üle väga hea meel.

Kui Savisaar palus, et kirjutaksin seriaalist arvustuse, siis olin sellega nõus. Režissööri töö oli ju suurepärane, natuke sellises nordic noir stiilis, aga Rando Pettai ongi väga hea režissöör. Ka näitlejad tegid oma tööd hästi - ei olnud nende süü, et prokuröri ja kohtunikku oli kujutatud Savisaarele sobivas stiilis.

Nii et lõppkokkuvõttes läks kõik hästi. Mina ei pidanud oma südametunnistusega kompromissi tegema ja oma vanu kolleege naeruvääristama ning Savisaar sai oma seriaali. Mitte miski ei viidanud sellele, et ta minu peale pahane oleks olnud. Vastupidi, ta isegi ütles mulle: „Väga hea, et nii läks. See näitleja oli oma rollis väga hea ja tead, ma arvan, et sina polekski nii kurja prokuröri mängida suutnud.” Ega oleks jah. Asi selles ongi, näitleja suudab mängida ükskõik millist rolli, isegi mitte tõele vastavat ja naeruväärset, aga kui sa oled ise prokurörina töötanud ja tead, millised on prokurörid tegelikult, kui rasket tööd nad teevad ja millist hinda nad selle eest maksavad (just seesama kalestumine), siis pead ikka väga külm ja kalkuleeriv inimene olema, et seda kõike naeruvääristada.

Savisaarega on aga sedasi, et kõik on hästi senikaua, kuni sa kõik tema korraldused vastuvaidlematult täidad. Kuni ma talle Kesknädalasse artikleid kribasin, saime suurepäraselt läbi, Savisaar kiitis mind ülivõrdes ja helistas iga natukese aja tagant, et niisama jutustada või nõu küsida. 2000t eurot ei maininud keegi. Ainult seda uuris Savisaar, et millal me Eestisse tuleme. Kui kuulis, et juulis (riim nonintended :)), siis oli rahul ja ütles, et väga hea, tal ongi meile uus koostööettepanek.

Probleem tekkis alles siis, kui ma seda neetud artiklit politsei ja prokuratuuri vigade kohta õigeks ajaks valmis ei saanud. Siis võttis minuga ühendust Toomas Lepp ja ütles, et 2000 euro küsimus on „lahenduseta”.

Selline pehme väljapressimine ongi see, mis mind Savisaare ja tema konglomeraadi asjaajamise puhul kõige rohkem närvi ajab. Räägi siis otse ja ausalt, lepime midagi kokku ja saa palun aru, et kui laps on haige, siis lükkub KÕIK muu tagaplaanile. Isegi Savisaar. Jah, isegi Savisaar. Ei saa olla nii suur egoist, et eeldada, et Savisaar on kõige tähtsam, ka inimese enda lastest tähtsam.

Kui aus olla, siis ma arvan, et just see Savisaarele saatuslikuks saigi - egoism, mania grandiosa. Mina, mina, mina - mentaliteet. Teistest üle sõitmine. Inimestega manipuleerimine. Mitte aru saamine, et oma sõpru ja kaasvõitlejaid tuleb hoida ja austada, mitte tagant piitsutada ja kontrolli all hoida.

Nõndaks siis. See puudutas Savisaart. Ja Tallinna Televisiooni sel ajal, kui seda kontrollis veel  - läbi Toomas Lepa - Savisaar. Ma loodan südamest, et tänast Tallinna Televisiooni enam Savisaar ei kontrolli ja me saame omavahel kokkuleppele.

4 kommentaari:

Feodor Jefimov ütles ...

Kas te enam Edgar Savisaarega ei ole sõbrad. Kuskil artiklis oli pilt mille all kirje "Kui me veel sõbrad olime".
Sõpra tuntakse hädas. Kas Edgar saab seda veel öelda?

Irja ütles ...

Mina olen nõus sõber olema, aga ainult sellisel juhul, kui Edgar saab aru, et kui mu laps on haige, siis ma olen tema päralt 24/7 ja kõik muu jääb kõrvale. Pean Edgarit endiselt intelligentseks inimeseks ja Eesti ajaloo vast andekaimaks poliitikuks, lihtsalt tema ego kipub sageli paljud ilusad asjad ära rikkuma.

Feodor Jefimov ütles ...

Kurb lugu Edgar Savisaarega. Enam ei tule ühtegi uudist temast. Võibolla varsti sureb ära ja keegi ei teagi. Lehest inimesed loevad nagu ilmateadet ja ja lähevad rahulikult igapäeva toimetusi edasi tegema nagu poleks midagi erilist juhtunudki. Kus nüüd on Evelin Sepp, Siret Kotka, Mooonika Batrakova ja Priit Kutser. Kõik tema endised sõbrad.

Irja ütles ...

Jah, seda ma arvan küll, et need, keda Savisaar on Riigikokku aidanud, võlgnevad talle suure tänu. Batrakova ja Kutser on aga minu teada tema truud sõbrad edasi.

Mul on ka Savisaare pärast kurb. Ta oleks ikka võinud pärast oma haigust kasvõi natukeseks aja maha võtta ja puhata. Ja alles siis poliitikasse tagasi tulla, kui tervis korras. Samas on ta muidugi töönarkomaan, ei suuda eemal olla.

Mis puutub tema tervisesse, siis ta on ka enne raskes seisus olnud ja sellest alati välja tulnud. Savisaarele sobivad raskused, need panevad ta särama. Ärgas meel vajab raskeid aegu, sest geniaalsed asjad sünnivad kannatustest. Võib-olla sünnib Savisaare kriminaalasjast veel midagi headki, me ei tea veel seda.