Soome puhul on asi küllalt selge: väärtused, mida ühiskonnas propageeritakse ja mille poole püüeldakse on võrdõiguslikkus ja võrdsus. Lähtutakse põhimõttest, et võrdses ühiskonnas on võimalikult suurel hulgal inimestel hea elada. Soome jaoks on heaolu tähtis, sest vastasel korral ei tahaks külmal ja pimedal maal keegi elada. Soome sai oma vitsad pärast sõda 1950ndatel aastatel, mil sajad tuhanded inimesed läksid parema elu otsingutel Rootsi ning väga vähesed pöördusid tagasi. Alates sellest ajast on Soome võistelnud heaolu poolest teiste Põhjamaadega - teist võimalust lihtsalt pole.
Eestis aga on väärtusteks vastupidiselt Soomele ja teistele Põhjamaadele individualism ja üksikud edukad inimesed. See tugineb põhimõttele, et kui lasta üksikutel tippudel särada, siis tõmmatakse ka teised kaasa ning ühiskond areneb kiiremini. Eestis on saanud üksikud tipud särada juba mitu aastakümmet. Kuivõrd paljude jaoks on elu muutunud väga raskeks, siis on inimesed lahkunud massiliselt mujale, eriti Põhjamaadesse, see on Soome, Rootsi, Norrasse ja Islandile. Teisest küljest on Eestil suur soov inimesi kinni hoida. Ent vaid üksikute tippude poputamisega seda teha pole võimalik. Seega on Eestis väärtustes ja soovides suur, süsteemne konflikt ning ajaga on see konflikt paisunud üha suuremaks, sest elanikke jääb Eestis üha vähemaks. Paradoksaalsel kombel on hakanud Eestist lahkuma ka need tipud, kelle jaoks on loodud kõik võimalused. Sest ka tipud ei taha elada üksinda seal, kus kedagi teist enam ei ole.
See süsteemne konflikt ongi Eesti suurim probleem, mis pärsib riigi arengut. Ja see seletab ka ära, miks Eestist vaatamata paremale konkurentsivõimele inimesed Soome lahkuvad. Kui nii jätkub, jääbki Eestisse alles ainult konkurentsivõime, millega iseenesest pole mitte midagi peale hakata. See on umbes nagu tasuta jagatav maa Kuu peal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar