reede, 21. juuli 2017

Kas NATO-st on saanud oht Eesti julgeolekule?

Väljavõte The Bridge veebist.

USA armee kolonel Cody L. Zilhaver analüüsib USA kaitsepoliitilises väljaandes The Bridge Eesti staatust NATO-s ning Eesti julgeolekupoliitilist olukorda. Õigupoolest on tegemist esimese sellise objektiivse analüüsiga viimase 15 aasta jooksu, mis eelnesid ja järgnesid Eesti astumisele NATO-sse.

Analüüsis on välja toodud, et Eestil puudus vajadus NATO-sse astuda ning et Baltimaade võtmine NATO-sse on muutnud olukorra Ida-Euroopas väga ebastabiilseks. Artiklist jääb mulje, et Eesti vastuvõtmine NATO-sse toimus USA survel ning põhjusel, et USA-l oli vaja iga hinnaga saada maailmas liitlasi oma Iraagi-operatsioonide legitimeerimiseks. USA käitus Balti riike NATO-sse vastu võttes põhimõttel eesmärk pühendab abinõu ning seda tehti üle NATO partnerite peade. Autor leiab, et Eesti vastuvõtmine NATO-sse oli ennatlik, kuna Eestis on lahendamata vene vähemuse küsimus. NATO-ga liitumine on suurendanud lõhet kahe kogukonna vahel Eestis, millest võib saada oht tervele NATO-le. Artiklist jääb mulje, et NATO-liikmelisus on toonud Eestile pigem kahju kui kasu ning USA ega NATO ei jaksa lõpmatuseni Eestit Venemaa ohu eest kaitsta.

Eestis on olnud seni kehtiv seletus, et Venemaa ongi loomult agressiivne ning olukord oleks pingestunud olenemata sellest, kas Eesti oleks liitunud NATO-ga või mitte. Eestis ollakse arvamusel, et NATO tagab Eestile parema olukorra, selle tõestuseks tuuakse sündmused Gruusias ja Ukrainas. Samas on see kehv seletus, sest Gruusia ja Ukraina sündmused toimusid PÄRAST Eesti liitumist NATO-ga. Neist sündmustest võib välja lugeda Venemaa hirmu NATO laienemise ees. Võib spekuleerida, et ilma Venemaa hirmutamise ja Baltimaade vastuvõtmiseta oleks olukord Gruusias ja Ukrainas praegu hoopis teine. Hirmust NATO laienemise ees on Venemaa võtnud kõigi oma naabrite suhtes agressiivse kaitsepositsiooni, mis tähendab info- ja hübriidsõda ning olukorra destabiliseerimist. See on ka mõistetav, sest Venemaa näeb NATO-s endale ohtu. Ja see oht on reaalne, kui vaadata kasvõi Eesti sise- ja välispoliitilist tegevust viimaste aastate jooksul, kus mitte ainult Venemaad, vaid kõiki venelasi nähakse peamise ohu ja vaenlasena. Eesti esindajad peavad arvestama, et nende väljaütlemised esindavad paratamatult NATO-t ja see hirmutab nii Venemaad kui venelasi. Teiselt poolt - kui venelased näevad küsitluste põhjal oma vaenlasena USA-d, siis nähakse vanelasi ka USA liitlastes, kaasa arvatud Eestis. Mis on paradoks, sest Eesti tegelikult Venemaale mingit ohtu ei kujuta. Aga Eesti oht seisneb tihedates sõjalistes liitlassuhetes USA-ga ja Venemaa kardab, et USA võib Venemaad, näiteks Peterburgi rünnata Eesti kaudu. Kõigil venelastel on silme ees teine ilmasõda ning Saksamaa sissetung. Pärast seda on Venemaa hoidnud oma vaenlastega puhvertsooni. NATO laienemise tõttu on Venemaast saanud mitte üles äratatud karu, vaid puuri nurka surutud tiiger, kes käitub täiesti ettearvamatult ja väga agressiivselt. Selle tiigri jaoks on risk oma naabrite okupeerimise tõttu põlu alla sattuda väiksem kui nende naabrite kaudu toime pandud rünnak. Tiiger kaitseb mitte ainult enda vahetut ümbrust, vaid laiemat territooriumi.

Kui nüüd võrrelda Eestit enne ja pärast NATO-t, siis võib öelda, et julgeolekupoliitiline olukord on läinud pärast liitumist NATO-ga palju keerulisemaks ja kehvemaks. Mis on paradoks, sest NATO-ga liitumine pidi Eesti julgeolekut suurendama. Ometi pole julgeolekuolukord paranenud. Põhjus on peamiselt selles, et Eesti on liiga väike ja Venemaa liiga suur, et NATO suudaks Eesti julgeolekut tagada. Sellest saab kaardile vaadates iga lapski aru, seda pole vaja eraldi seletada. Samuti võib arvata, et Venemaa poleks muutunud agressiivseks, kui NATO poleks nii kiiresti laienenud. Aga nagu juba märgitud, laienemist oli vaja eelkõige USA-le oma Iraagi avantüüri õigustamiseks. Selleks oli vaja USA-le iga hinna eest „liitlasi”, kelleks Balti riigid sobisid ideaalselt. Balti riikidele tehti selline pakkumine, millest ei saanud keelduda. Aga see oli nagu saatana suudlus, mis viis Balti riigid kui mitte hukatusse, siis väga keerulisse olukorda.

Kokkuvõttes tegi USA Balti riikidele ülepeakaela NATO-sse võtmisega karuteene, mis võib maksma minna nende riikide iseseisvuse ja kogu piirkonna ebastabiilsuse. Näiteks Eesti investeeringute vähesust on põhjendatud Venemaa ohuga. See tähendab, et ettevõtjad ei julge enam Eestisse investeerida või ei investeeri enne kui olukord on stabiliseerunud ja sõjaoht kadunud. Ent selline ei liha ega kala olukord võib kesta veel aastaid. Eesti-suguse väikse riigi jaoks on investeeringud elutähtsad, sest ilma nendeta kidub majandus, püsivad palgad väiksed ning ei teki juurde häid töökohti. Eesti inimesed on muutunud juba väga rahutuks, seda on tunda. Ja see on väga ohtlik. Olgu veel lisatud, et paljud 1990ndatel Eestisse tulnud investeeringud olid seotud Vene turuga. Eestit nähti kui turvalist platsdarmi Vene turule sisenemiseks. Pärast seda, kui see turg Eesti jaoks ära kukkus ja Venemaa uks sulgus, on Eestist vaikselt ära kadunud paljud ettevõtted.

Eesti jaoks on paha lugu see, et nii nagu Iraaki tungimisega, tegi USA NATO kiire laiendamisega vea, aga vigade parandusega peavad tegelema iraaklased ja eestlased. USA pühib oma käed puhtaks ja läheb minema, aga supp tuleb kohalikel inimestel ära süüa. Mida see lõpuks Eesti ja eestlaste jaoks tähendab, on raske ennustada. Üks on aga selge: kuni pinge püsib, läheb asi iga päevaga nii Eesti kui eestlaste jaoks üha ohtlikumaks. Venemaa on leidnud omale liitlase Hiina näol, kes toob oma sõjalaevad juba käesoleval nädalal Soome lahte. NATO on küll maailma võimsaim sõjaline ühendus, aga Eesti iseseisvus ripub sellele vaatamata juuksekarva otsas.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Nojah. Ka mõned Pentagoni kindralid arvasid juba 2001, et Baltikumi on NATOl raske kaitsta, kui selleks peaks tõepoolest vajadus tekkima. Nii tekib küsimus, kelle mõjul Baltikum üldse NATOsse võeti, kas selle surus tõesti läbi ainult Bush ainuisikuliselt ja mida kohalikud talle selle eest veel lubasid???
Samas kui tolleaegse laienemisotsuse kandepind oli tõesti nii kitsas, siis on kõik ju selge.