Varem kutsuti inimesi, kes alkoholi tarvitasid ja omavahel kraaklesid hellitavalt õlideks. Ilmselt sellise veidi võidunud oleku ja välimuse põhjal. Tänases Õhtulehes on pildi peal kaks sellist õli, kes räägivad, et ootavad last.
Nüüd võib küsida, kas õlidel on Eestis tulevikku? Õhtulehe veebis ilmunud kommentaaride põhjal ilmselt mitte. Aga tegelikkuses, ma arvan, on Eesti tulevik õlisem kui arvata osatakse. Lihtsalt seda ei taheta tunnistada. Külmas kliimas muudmoodi ei saagi, sest kütmine on õline tegevus.
Eestis arutatakse viimasel ajal, kas Soome tuleb sõja korral Eestile appi ja väidetakse, et Eesti läheks küll appi Soomele. See arutelu on aga vildakas, sest sõjalises mõttes Eestit pole olemas juba üle 10 aasta, on NATO. Kui rünnatakse Eestit, siis rünnatakse NATO-t. See on NATO loogika. Soome saab appi minna NATO-le. Soomele saab sõjalist abi pakkuda samuti NATO, mitte Eesti - kuigi ma arvan, et NATO seda ei lubaks teha lihtsalt - Eestil on endal kaitsjaid vaja. Sestap on kaitseminister Margus Tsahkna jutt täiesti jabur, kui ta ütleb, et Eesti läheb Soomele appi. Eesti on sõjaliselt osa NATO-st ja iseseisvalt ei tee ta ühtegi liigutust. Kui Soomele keegi appi läheb, siis on see NATO. Mis ei tähenda, et Soomele ei võiks appi minna Eesti vabatahtlikud, nagu see toimus Talve- ja Jätkusõja ajal ning et Eestile ei saaks appi tulla Soome vabatahtlikud, nagu see toimus Vabadussõja ajal.
Kuna ilm on jälle sitemast sitt, siis lohutan end möödundaastaste piltidega Portugalist. Siin Inno 2. juunil ehk aasta tagasi lastega Expol, Vasco da Gama kaubanduskeskuse ees. Kõige soojem ei ole, aga päike paistab!
Elukunstnik Epp Petrone on andnud Naistelehele intervjuu, kus ta räägib, et mingi Wendy ta enam endast nooremale Peeter Paanile olla ei taha. See viitab, et Epp otsib endale nüüd vanemat meest.
Uurisime kõigi haiguste spetsialisti ja inimhingede inseneri Dr. Inno käest, mis nõu ta Epule annab. Kas vanem mees võib olla probleemidele lahendus?
Kohvik (mööda koridori Dr. Innole järgi joostes): Vabandage Dr. Inno, on teil hetk aega!
Dr. Inno (tagasi pöörates): ???
Kohvik (hindeldades): Vabandage, meil oleks teile üks küsimus.
Dr. Inno (uurivalt): Ainult üks? Viimati veetsite mul siin pool päeva.
Kohvik: See on kiire asi, ei lähe kaua, ausõna!
Dr. Inno: Olgu, tehke kiiresti. Mul on lõikus ees, üks mees saagis omal käe maha.
Kohvik: Teeme siis ruttu. Nimelt meil on jälle Epp Petrone teema aktuaalne. Ta ütleb, et ei vaatagi enam noremaid mehi, vaid nüüd tahab vanemat meest.
Dr. Inno (muigab): Nonii. Tore.
Kohvik: Aga mis teie sellest arvate? Kas tal võiks vanema mehega olla rohkem õnne?
Dr. Inno: Epp-Epp, millal ta mul siin viimati käis (vaatab lakke) vist eelmisel sügisel. Aga ta paistis küllalt õnnelik. Mis siis nüüd uuesti lahti?
Kohvik: Ei midagi, lihtsalt nüüd ta räägib, et ei taha enam nooremate meeste eest hoolitseda, või nii.
Dr. Inno: No aga ta ju on ema.
Kohvik (nõutult): Seda küll, jah.
Dr. Inno: Emad peavad olema valmis kõigi eest hoolitsema.
Kohvik: Ta vist hoolitsebki. Ta ütles, et tõlgib ja toimetab Justini jutukesi.
Dr. Inno: Just-just.
Kohvik: Aga siis tal tegelikult on mees olemas.
Dr. Inno: Õige!
Kohvik: Aga mis ta siis räägib, et meest pole.
Dr. Inno: Vat seda peate juba tema käest küsima.
Kohvik: Ta ütleb, et tahaks puhata.
Dr. Inno: Seda on talle kõik rääkinud. Inimene on üle töötanud ja sellest tulevad kõik haigused. Puhanud inimene on terve ja särav. (vaatab kella) Kas hakkame nüüd lõpetama.
Kohvik: Üks küsimus veel. Kas talle iluoppe on tehtud?
Dr. Inno: Kuulge, puhanud ja terve inimene ei vaja mingeid iluoppe. Need on ikka mõeldud oma väsimuse ja haiguste varjamiseks. Aga nüüd on küll kõik. Ma pean minema.
Mina olen Helir-Valdor Seeder, Isamaa ja Res Publica Liidu esimees. Täna alustame kampaaniaga, mille eesmärgiks on inimestele selgelt öelda, et IRL on eestlust kandev isamaaline jõud. IRL seisab Eesti perede, majanduskasvu ja turvalisuse eest. Me lähtume oma poliitikate kujundamisel ja riigielu korraldamisel neljast põhimõttest:
PEREKOND. Eesti ühiskonna aluseks on perekonnad ja lapsed on õnne allikaks. Seepärast peab iga meie otsuse keskmes olema lastega perede heaolu ja turvatunde loomine.
HARIDUS. Eesti vajab arukaid inimesi, sest see viib Eestit edasi. Me usume põhiseaduse põhimõttesse, et laste hariduse valikul on otsustav sõna vanematel ja riik peab selleks võimalused looma. Me usume, et sidusa ühiskonna saavutamiseks peavad Eestis elavad inimesed oskama eesti keelt.
MAJANDUSKASV. Kui kasvab majandus, kasvab ka meie perede jõukus ja suurenevad võimalused aidata nõrgemaid. Eesti majanduse arendamiseks tuleb astuda otsustavaid samme – vaba turumajandus, aus konkurents ja võimalikult lihtsad reeglid. Me ei vaja lapsehoidjariiki. Me peame kasutama ja hoidma Eesti eeliseid – puhast loodust ja tehnoloogilist edumeelsust, et kasvatada meie kõigi heaolu.
TURVALISUS. Iga kodanik peab tundma end oma kodumaal turvaliselt, olgu naine, mees või laps. Me usume, et meie julgeoleku aluseks on tugev ühiskond ning tahe oma riiki kaitsta ja hoida. Me soovime, et Eesti ei oleks kunagi üksi, selleks on oluline koostöö NATO liitlasvägedega ja Euroopa Liidu liikmelisus.
Me soovime ehitada Eestit, mis on elamiseks parim paik. Selleks, et minna uue hooga edasi, vajab Eesti jätkuvalt isamaalist jõudu. See isamaaline jõud on IRL.
Helir-Valdor Seeder IRL esimees Liige aastast 1991
-------
Inno kommentaar:
Kui aus olla, siis olen ma samasisulisi kirju IRLiga seotud tegelastelt saanud juba viimase 10 aasta jooksul, aga mitte essugi pole muutunud. Jüri Mõisa parafraseerides: mitte m***igi pole tehtud.
Ma vastasin Seederile järgmist: No aga pane see mõttetu haldusreform ja Rail Baltica praegusel kujul alustuseks seisma! See on Sinu võimuses. Siis vaatame edasi.
Pall on nüüd Seederi käes.
Mis aga laiemalt Eestisse puutub, siis on Seederi algatus kahtlemata hea, sest Eesti vajab uut ärkamist, või lausa ärkamisaega, kui lubate. Rahvas on kuidagi letargiasse ja unne suikunud ja vajab äratamist. Nüüd on piisavalt proovitud 25 aasta jooksul ühte ja teist, õpitud nii enda kui teiste vigadest ning peaks olema selge, mis töötab ja mis mitte ning mida oleks vaja teha selleks, et mitte ära kustuda. Kuidagi nadi on ju vaadata, kuidas iseseisvusest on eesti rahvale saanud kirstunael - ma lihtsalt ei usu, et eesti rahvas on nii mannetu.
Praegusel kursil jätkates sureb eesti rahvas välja kusagil 150 aastaga. Ja seda paljukiidetud rahuajal. Alates taasiseseivusmisest on 25 aastaga jäänud sündimata kusagil 500 000 eesti last. Mis näitab, et vastupidiselt ootustele on iseseisvumine eesti rahvale laastavalt mõjunud. Mis on põhjustanud probleemid, mis praegu Eestis on, et pensionite ja haiglaravi jaoks pole raha, seda tuleb kinni maksta maksta kütuseaksiisist ning rahvast tuleb suure hädaga sisse vedada igalt poolt maailmast.
Siin on üks põnev kommentaar Delfi veebist, kus on huvitav märkus, et kui elatisevõlglasi arvutatakse kokku ja peedistatakse mis kole, siis lastetuid ei puutu millegipärast keegi. Võibolla on need kaks asja ka omavahel seotud: inimesed ei julge lapsi saada, kuna siis järgnevad repressioonid.
Okupatsioonivangistuse lõpu tingimustes oli eestlaste aastasündivus 25k ja kukkus 1991 aastal vabanemisel 12k peale ja on enam vähem sel tasemel püsinud. Kui oleks vabanenud vabaduses adekvaatne "metsaloom", kelle sündivus oli okupatsioonivangistuses pärsitud, siis oleks vabanemisel sündivus pidanud kasvama, ütleme 1,5 korda ehk 25k pealt 37,5k peale, kukkus aga 25k pealt 12k peale. Selle tulemusel võib teha järelduse, et vabanes okupatsioonilauda vangistuses adekvaatne "laudaloom", kes ei saa vabaduses hakkama. Sündimata jäi iga aasta 37,5k-12k=25,5k last ja seega vabaduse 25 aastaga on jäänud 1 miljonilise rahva järglaspõlve sünnitamata 0,5 miljonit järglast. Kuna ühe lapse pereküpseks maksumaksjaks kasvatamise kogupanus on 200kEURi, siis ei ole võidukas kaotajate põlvkond tegemas 0,5Mx200k=100 miljardi EURi suurust panust pere ja rahva kestmisesse.
Võidukas kaotajate põlvkond iibepuudelise 2- enamusena 90% ei räägigi enam iibe tõstmisest, vaid vaatab kõigi muude meetmete poole, peamiselt immigratsioon ja pagulased, justkui Eesti rahvas oleks hääbumisega neetud ja loomulik kestmise viis piisava hulga 3+ laste kasvatamine peres, ei päästa meid selle needuse tõttu.
Ei eesti pereseadus ega pensioniseadus ega isegi põhiseadus eelda, et eestlane peaks üldse lapsi muretsema.
Kui alimendivõlglaste kogusumma on täna 52 miljonit EURi ja võlglaste nimekiri on avalik, siis iibepuudeliste 2- võlg 25 vabaduse aasta jooksul tegemata ja kasvatamata laste osas on 100 miljardit EURi ning puudub ka võlglaste avalik nimekiri. Miks?
Kas eestlasest tõusiku jaoks on olemas mõni nii tühine asi, mis ei kõlbaks ettekäändeks laste mittemuretsemisele?
Vaatan praegu Edgari sünnipäevapilte ja olen sunnitud tõdema, et talle on võimust ilma jäämine väga hästi mõjunud. Silm särab ja karv läigib, nagu öeldakse. Nii naksakat Edgarit ei ole ma ammu näinud. Kohtusime viimati pea aasta tagasi Võrus ja siis oli Edgar pahur ja väsinud. Eks ta üritas erakonnast kümne küünega kinni hoida ja see tekitas stressi. Käestlibisevatest asjadest kinni hoidmine tekitab alati stressi, see on paratamatu.
Seepärast on aeg-ajalt mõistlik lihtsalt vooluga kaasa minna ja asjadel minna lasta. Sest sellel, kes sinu juurest minna tahab, pole sinu jaoks enam niikuinii väärtust, sa ei võida tema kinnihoidmisest midagi, pigem kaotad. Energiat ennekõike.
Nüüd on Edgar ilmselt lahti lasknud ja see on talle vaid kasuks tulnud. Ja mis kummaline - see Edgari pahurus ja väsimus vaatab nüüd vastu Jüri Ratta näost, kes üritab meeleheitlikult oma võimust kinni hoida. Elu on karm, aga õiglane :).
Ülal Edgar läinud augustis Võrus ja siin täna, oma sünnipäeval (Delfi veebist):
Võrukad ei mõista, kuidas saab purjuspäi ametiauto roolist tabatud keskerakondlane Jüri Miks siiamaani volikogus istuda ja Võru Vee juhiks olla. Et kas häbi ei ole või kuidas. Ja kas koalitsioonikaaslased sotsid ja VVV (Võru Väärib Võimekust) kiidavad säändse asja tõesti heaks. Kohvik palus legendaarsel Pommionul ehk Jüri Luigel asja kommenteerida. Jüri arvamus on järgmine:
VÕRU VÄRK
Hea, kui lisaks poliitilistele keerutamistele on ka keegi, kes osutub Võrus nn
lakmuspaberiks. Ja selleks osutus Keskerakonna nimekirjas kandideerinud kodanik
Jüri Miks, kes poliitilise kokkuleppe
alusel asus Võru Vesi etteotsa. Juba tookord tekitas küsimusi Miksi endine kriminaalkaristus (väidetavalt seotus prostitutsiooniga), aga võimuliidu
kokkuklopsimise huvides ei saanud kassi
värvi valida.
Nüüd aga kujunes olukord, kus Miks tabati kriminaalse joobega
ametiauto roolist ja otsuse jõustumisel peaks ta lahkuma nii volikogust kui Võru Vee juhi kohalt. Kui algul oli loota normaalset arengut, et Miks astub Võru Vee kohalt tagasi (ehk võtab poliitilise vastutuse), siis 24ndal tunnil võttis Miks avalduse tagasi ja jätkab nagu õige mees kunagi. Selgus, et sotsid
ja valimisliit VVV esitasid küll Keskerakonnale Miksi tagasikutsumise nõude,
kuid võim on nii magus, et Andres Visnapuu volikogu esimehena (ja ka Keskerakonna kohaliku
fraktsiooni juhina) ei saanud seda
lubada, kuna Miksi asendusliige volikogusse poleks tema taktikepile allunud ja
koalitsioon oleks läinud lõhki.
No hunt selle Keskerakonnaga, sest lisaks võimule on
ka ahnusel suured silmad (Visnapuu rabas endale lausa kaks kohta ja kaks palka (Taristuhalduse juht ja volikogu esimees), aga tänu uuele valimisliidule
ning Miksi saabuvale väljalangemisele on kesikute valimistulemus ilmselt
nutusem kui varem. AGA vahetult enne valimisi näitasid nii valimisliit VVV
kui sotsid oma tõelist nägu ja vilistasid poliitilisele aatelisusele, ning võimule jäämise eest kannatatakse kesikute ultimaatum ilusti ära.
Kurat, paar
kuud on jäänud järgmiste valimisteni ja mina küll oleks poliitkapitali nimel
selja sirgeks löönud ja kasvõi võimust loobunud. Välja aga käidi poliitilised
konstruktsioonid suurtest hüvitistest ja kompensatsioonidest.
Lühidalt --- täielik loba, et aga pirukast
kinni hoida. Minu seisukohalt on see muidugi hea, sest see just vahetult enne valimisi sõnum valijatele, et vajadusel ollakse
igasugu sigadustega nõus. Ja kui siia juurde veel liita sotside muud prohmakad
(kurikuulus raudtee projekt, kooseluseaduse tühistamisest keeldumine, alkoholiaktsiis,
mis kingib miljoneid Lätile ja on juba suretanud mitmed väikepoed ka meie
regioonis, migratsiooni peatamisest keeldumine jne jne), on ka sotside kohalik
häältesaak nutune.
Et seekord kurikuulus
Luige Teataja ilmub, on 100 % kindel, ja kuigi rahvas kipub paljud asjad
unustama, hoolitseb vähemalt Luige Teataja koihalikku elu-olu häirivate asjade
meeldetuletamise eest ka vahetult enne valimispäevi.
Erilise tähelepanuga jälgin nüüd Miksi
vingerdamist, sest ta peab olema suur võlur. Sest kui otsus jõustub, lüüakse ta
volikogust minema . Seadus aga ei keela tal uuesti kandideerida. Kui aga
kohtuotsus venib kasvõi päev pärast valimistulemuste väljakuulutamist, on
talle ka järgmine volikogu suletud.
Mul on elus olnud paljude asjadega nii, et on õnnestunud teisel katsel. Ülikooli ei saanud kohe sisse, seetõttu olin sunnitud veetma kaks aastat Vene kroonus. Aga siis õppisin uuesti kõik asjad ära, kordasin mõne kuu jooksul igaks juhuks üle terve keskkooli kursuse. Raske oli, aga ülikooli sain sisse!
Järgmine asi oli ülikooli lõpetamine, mida ma ühe hooga ei suutnud teha. Aga teisel katsel, jällegi, kõik õnnestus!
Siis abieluga oli sama lugu. Esimene abielu läks aia taha. Kuna olin noor ja rumal, ei osanud omale naist valida. Teisel katsel aga õppisin oma vigadest ja olen igati rahul. Olen teise naisega abielus olnud juba kauem nüüd kui esimesega ja tunne on ikka selline, nagu oleks eile kohtunud. Järelikult oli õige otsus.
Selliseid asju on mu elus veel olnud, ma ei hakka kõiki siin välja tooma. Kus esimene katsetus on läinud nihu, aga teisel korral on kõik ilusti õnnestunud. Mistõttu soovitan teistelegi: pärast ebaõnnestumist ei tasu meelt heita ja tuleks uuesti proovida. Sageli saadab sind just siis edu!
„Võib-olla Edgar meid seepärast nii palju armastabki, et me abiellusime tema sünnipäeval?” küsis Inno mult täna hommikul kerge muigega. No vot ei tea, ausalt öelda. Ma pole sellele enne mõelnud, seda nii ära seostanud. Ma ei mäleta, miks me just selle päeva välja valisime. Ma arvan, et lihtsalt nii ilus aeg oli. Mai lõpp. Me ju ka kohtusime mai lõpus - 21. mail. Kuigi pole välistatud, et Edgar telepaatiliselt mõjutas meid :).
Kui te arvate, et mul oli täna hommikul pulma-aastapäev ilusti meeles, siis eksite. Ma olen nimelt kurikuulus tähtpäevade äraunustaja. Hea, et oma sünnipäev meeles püsib. Ja Inno ja laste. Teiste osas loodan Facebooki meeldetuletuste peale. Selles mõttes pääseb Inno lihtsalt - kuna mul endal ei püsi ükski tähtpäev meeles, siis ma ei oota seda ka temalt, minuga on lihtne :). Täna hommikul tuletas mulle aga meie 11. pulma-aastapäeva meelde Geni. Ütles veel, et korall pulma-aastapäev. No kus sa pääsed siis tähistamisest, eksju. Tormasin Inno juurde ja vaatasin talle nõudlikult, jalga vastu põrandat põntsutades otsa. „Mis tähtpäev täna on?” küsisin temalt. Inno vaatab mulle süütu näoga otsa ja küsib: „Mis tähtpäev siis?”
„31. mai?” tuletan talle meelde. „Meie... pulma-aastapäev? Musi!” hüüab Inno. Okei, andeks antud. Kui ta oleks öelnud „Edgari sünnipäev”, no siis ma oleks vist natuke nördinud olnud.
Mitte sellepärast, et ma Edgari peale pahane oleks. Ei ole, õnnitlesin teda just natuke aega tagasi Facebookis.
Ülal pilt Rahvarinde peost Kumus, kuhu Edgar meid 2008. aasta sügisel kutsus ja kus me temaga esimest korda kohtusime.
PS. Täna on viimane päev parimate blogide poolt hääletamiseks, nii et kellele me meeldime ja kel ei ole kahju oma häält anda, saab seda täna veel EBA koduleheküljel teha, hääletades arvamusblogide kategoorias innojairja.blogspot'i poolt. Me täname :).
Aastal 2000, kui Eesti hakkas geeniprojekti kaudu müüma oma inimeste terviseandmeid, siis imestati Läänes, et Eestis inimesed sellega kohe nõus olid. Juba siis kerkisid üles küsimused nagu andmete kuritarvitamine. Seetõttu on paljudes riikides geeniandmete kogumine keelatud.
Nüüd müüakse Eesti inimeste terviseandmeid edasi nn hämaras võrgus ehk dark web. See on osa internetist, väidetavalt koguni suurem osa, kuhu tavalise veebi ja otsingu abil ei pääse. Selleks tuleb arvutisse intallida spetsiaalne turvaline lehitseja Tor Browser. Ja seal avaneb hoopis teine maailm, kus kaubeldakse relvade, narkootikumide, dokumentide, krediitkaardiandmete, alaealiste laste, inimese organite ja palju muuga. Lisaks saab osta Eesti inimeste terviseandmeid. Neid, mida geeniprojekti käigus koguti ja mille abil on võimalik endale soovi korral mõni sobiv organ muretseda.
Sisuliselt müüb Eesti geeniprojekti kaudu jupikaupa oma rahvast. See on põhjus, miks Eestist on viimasel ajal hakanud kaduma erakordselt palju inimesi, eriti noori.
Eestis on kombeks e-tervist võrrelda e-hääletusega, et need on justkui samasugused asjad. Et kui toimub andmevargus, siis süsteemi timmitakse järgmiseks korraks paremaks. Kohvik juhib samas Eesti otsustajate tähelepanu asjaolule, et erinevalt valimistest, mis toimuvad korduvalt on inimesele antud ainult üks elu ja üks komplekt organeid. Kui inimese andmed satuvad kurjategijate kätte ja inimeselt organid välja võetakse, siis järgmist võimalust selle inimese jaoks enam ei tule.
Nüüd on siis teada, mis on ELis Eesti eesitsumise põhiteema. See pole rahvaste ühtsus ja vendlus, millest kõneles Jüri Ratas, vaid üleüldine ELi automaks, mis tahetakse läbi suruda just Eesti eesistumise ajal. Asjast kirjutab lähemalt eestinen.fi.
Pole raske arvata, miks just Eesti eesistumise ajal - sest keegi sellise ebapopulaarse asjaga tegeleda ei taha. On selge, et see tekitab vastuseisu ja pahameelt igal pool.
Igal juhul tuleb huvitav aega järgmised pool aastat. Kinnitage rihmad!
Mida võib viimase aja trendide kohta öelda: moes on lihtne elu, selline iisi ellusuhtumine, perekesksus. See on suur erinevus võrreldes veel paarikümne aasta taguse ajaga, kus abielus elasid pooled kumbki oma elu, neil oli palju kõrvalsuhteid jne. Lapsi kuhugi kaasa ei võetud, mistõttu lapsed oma vanemaid eriti ei näinudki, nad olid laiali küla peal või tegelesid nendega hoidjad. Praegu on üha enam näha, et pered teevad kõike koos: elatakse, töötatakse ja reisitakse koos, niipalju kui see on võimalik.
Moes on selline vaba ja lihtne elu, ja inimesed on õnnelikud.
Töö tähendus on samuti muutunud. Töö on rohkem elustiil, milles lööb kaasa kogu pere, võrreldes varasema ajaga, kus töö oli kellast kellani rügamine kusagil tehases või kontoris. Nüüd teevad kõik selle ära masinad ning inimesed saavad pühenduda lähedastele.
Ma olen juba varem tutvustanud oma teooriat, mille järgi on Saksa- ja Venemaa vahel Euroopa vaikimisi ära jagatud. See juhtus üle 10 aasta tagasi pärast seda, kui Putin asus Venemaad juhtima ja Merkel Saksamaad ning endisest Saksa peaministrist Gerhard Schröderist sai Vene-Euroopa gaasijuhtme Nord Stream juht. Siis oli selge, et miski pole enam endine. Ja varsti pärast seda juhtuski see, mida oli arvata - Ukraina tükeldati Saksa, Vene ja Prantsusmaa vahel kitsas ringis ära. Olgu lisatud, et Ida-Saksast pärit Merkel oli kooliajal suur Venemaa fänn, osales vene keele olümpiaadidel ja käis preemiareisil Moskvas. Saksamaade ühendamise eest lasub sakslastel venelaste eest moraalne võlg.
Uut mere põhjas kulgevat gaasijuhet oli vaja selleks, et Euroopa gaasitarned ei sõltuks Ukrainast. Jagamise esimene faas oligi gaasijuhe ja Ukraina. Nüüd on saabunud teine faas, kus puksitakse Euroopa asjadest kõrvale Inglismaa ja USA. See ongi juba juhtumas. Olgu lisatud, et Inglismaa ja USA on maailma otsustajatest ainsad, keda Eesti iseseisvus kotib. Kui need on kõrvale puksitud, on õige aeg võtta ette Balti riigid.
Seda kinnitab ELi huvi leigus Eesti suhtes. Aga EL, see ongi Saksamaa. ELi idapiir on Eestis juba 10 aastat täiesti unarusse jäetud ja kedagi see ei koti. Miks? Sest kokkuleppe järgi jookseb piir kusagilt mujalt. Aga kust? See on hea küsimus. Sakslased on praktilised ja niisama raha tuulde ei loobi. Vihjeks: Tartusse rajatud ERM-i jaoks Brüsselist raha ei antud, Tallinn-Tartu maantee jaoks samuti mitte. Läbi Tartu olemasolevale infrale Rail Baltica trassi ei toetatud, aga Lääne-Eestisse läbi soode ja kaitsealade rajatavat täiesti uut raudteed lausa pressitakse peale. Pole vist juhus?!
Miks mind ei üllata, kui varsti jagavad Saksa rahaga pukki upitatud Macron, Merkel ja Putin Eestit, Lätit ja Leedut. Aga võibolla olen ma lihtsalt paranoiline natuke ...
Kohviku sissekande juurde tuli asjalik kommentaar töölkäimise ja palga kohta, mille tahaks eraldi välja tuua:
Miinimumpalga eest pole tõesti mõtet tööle minna. Eestis on reaalne elatusmiinimum 1000.- eurot netos, sellega tuleb enam-vähem tagasihoidlikult toime ja saab ka 10% säästa. Alla selle on virelemine. Miinimumpalga teenimiseks kulub töölkäimisele juba rohkem kui palka saab. Töötamisega kaasnevad ju sõidukulud, lõunasöögiks raha, on vaja viisakaid riideid ja juuksuris käia, tööl on erinevad üritused, sünnipäevad, kus osalemiseks on vaja raha jne. Miinimumpalgast ei kata töölkäimise kulusid. Siis parem juba tõesti toetuste peal kodus olla, vähemalt närvid korras ja pole tööstressi.
Inno kommentaar: Olen ise ka nii- ja naapidi arvutanud ning tõesti alla 1000 vähemalt brutos välja eri tule (see teeb netos 807 eurot). Netos 1000 eurot tähendab brutopalka 1250 eurot.
Mina olen nüüd juba ligi aasta töötuna kodus olnud, kui ÜKT tunnid välja arvata (kusjuures NB! isegi ÜKT-le olen pidanud peale maksma ja tööriideid muretsema). Seejuures olen aktiivselt kandideerinud eri töökohtadele, aga pole valituks osutunud. Tööle saamisel on ikka konkurents päris tihe, eriti mis puudutab töökohti palgaga 1000 eurot või üle selle. Ja seda mitte ainult Kagu-Eestis, vaid üle Eesti. Miinimumpalgaga aga kuidagi toime ei tuleks. Võrus aga on kõik pakutavad kohad sisuliselt miinimumiga, sest välja reklaamitud rohkem saamiseks tuleb teha ületunde, töötada öösiti, puhkepäevadel ja pühade ajal, mis vallalisena ehk tuleks kõne alla, aga pereinimese puhul on raskendatud. Väikse palga puhul aga, nagu juba öeldud, tuleb tööl käimisele peale maksta.
Kagu-Eesti suurim probleem on transpordikulud. Palgad on madalad, kuna ettevõtetel pole raha - nendesamade transpordikulude tõttu, sest toodangut tuleb sadamasse transportida mitmesaja kilomeetri taha, erinevalt Tallinnast, kus transpordikulud on madalad. Kagu-Eesti ettevõtjate ainus eelis ongi madal, miinimumi lähedane palgatase. Ent väikse palga puhul ei suuda töötajad tööl käia. Erinevalt Tallinnast pole Kagu-Eestis tasuta ühistransporti. Mõned suuremad ettevõtted on organiseerinud oma transpordi, aga väiksematel seda võimalust pole. Varem said inimesed Venemaalt soodsa hinnaga kütust tuua, mis aitas kompenseerida transpordikulusid, aga see võimalus võeti paar aastat tagasi ära.
Miks hukkub kaasaja sõdades palju tsiviilelanikke, nende seas naisi ja lapsi? Sest tsiviilelanikke kasutatakse inimkilbina. Sel põhjusel rajatakse sõjaväeosad asustatud punktidesse, mitte metsa sisse. Vaenlasel on asustatud punkti moraalselt raskem rünnata, kuna sellega kaasnevad tsiviilohvrid.
Isegi Soome kasutas seda taktikat sõjas, kui piiri äärde jäeti inimesed teadlikult elama, et neid inimkilbina kasutada. Sama on ka Eestis, kus esimesena saavad hukka piiriäärsed elanikud, see on siis vanurid, naised ja lapsed. Sestap ei aeta inimesi sõjaohu korral piiri äärest minema, vaid pigem soovitatakse inimestel seal olla.
Eestinen.fi vahendab uudist selle kohta, miks Põhjamaad on maailma õnnelikumad, aga Eesti mitte. Lühidalt on Põhjamaade õnneühiskonna põhjus on selles, et külmas kliimas on üksteist aidates kergem hakkama saada, lisaks vajab inimene teadmist, et temast hoolitakse.
Eestis on ka külm kliima, aga Eesti on valinud selles külmas kliimas džungli poliitika, kus igaüks seisab hea vaid enda eest ja tõmbab võimalusel teisel tooli alt ära. Kus nõrgemaid mitte ei abistata, vaid hävitatakse. Sestap on Eesti maailma õnneindeksi järgi küllalt õnnetu ühiskond, tagapool isegi Venemaast, Lätist ja Leedust.
Eesti on heaoluühiskonna vastand, kus kihistumine on üks suuremaid maailmas ning hea on vaid väga väiksel osal elanikkonnast. Kus eeldatakse, et abivajaja end ise abistab. Väikse riigi ja rahva puhul on selline poliitika hukatuslik, mistõttu enamik eestlastest ei usugi paremasse tulevikku.
Eesti suhted Venemaaga on nii nugade peal, et NATO-s mängitakse juba läbi stsenaariume Eesti okupeerimise kohta ning USA avaldab Soomele survet, et Soome Baltimaadele appi tuleks. Sest kui üldse, on Soome võimeline Balti riike kaitsma. Mis on iseenesest absurdne, kui arvestada, et Balti riigid kuuluvad NATO-sse ja NATO on maailmas jutu järgi suurim sõjaline jõud. Tegelikkuses, nagu tuli välja äsjasel NATO tippkohtumisel Brüsselis, on see organisatsioon alarahastatud ja teovõimetu. See on umbes sama, kui sul seisab toanurgas suur roostetanud kahur, mis näeb hirmuäratav välja, aga mis tegelikkuses pauku ei tee.
Sellises olukorras mõjuvad kergelt totakalt Eesti riigijuhtide kaastundeavaldused Egiptusele ja manitsused Euroopa Liidu julgeolekupoliitika osas. Keda see kotib olukorras, kus kõiki huvitab Eesti saatus ja suhted Venemaaga?! Suhted Venemaaga, ehk naabritega on peamine, mida Eesti puhul vaadatakse ja mille paranemist oodatakse. Eesti võib investeeringutest ja heast elust, mille kaotsiminekut Eesti ärieliit Meelis Kubitsa jutu järgi taga nutab, Eesti võib sellest heast elust unistada, kuni pole ära klaaritud suhted Venemaaga. Kuni Eesti on välismaailma silmis „next Crimea”.
Kümme-viisteist aastat tagasi, Euroopa Liiduga liitumise ajal oli üldine suhtumine selline, et küll EL suhted Venemaaga ära klaarib. Lubati, et kohe-kohe sõlmitakse tänu EL-ile piirileping ja tähistatakse EL-i välispiir. See leping on tänaseni sõlmimata ja piir kasvas nii võssa, et sealt oli hea lihtne üle käia. Tuli välja, et EL-i absoluutselt ei koti, et ühes lõigus puudub piir Venemaaga. See näitab hästi, kui palju Eesti EL-ile TEGELIKULT korda läheb. Samas, kui Daimleril oli vaja oma autode Venemaale viimiseks läbi Eesti kiiret rohelist koridori, siis tehti see ära kõige kõrgemal tasemel ilma mingite lepete ja formaalsusteta. Samuti sõideti Eestist üle seoses Nord Stream gaasijuhtmega. Mart Laari kobin ei huvitanud mitte kedagi. Eriti absurdne on see, et Eesti on asunud olude sunnil ühepoolselt ja oma raha eest oma idapiiri maha märkima ja pole kuulda olnud, et EL sellele kuidagi kaasa aitaks. Eesti tähistab ise oma piiri ja ELi nagu polekski olemas.
Miks see nii on nagu on? Põhjus on lihtne. Seni on Eesti välispoliitiline doktriin seoses Venemaaga olnud järgmine: „meie ei saa midagi teha, kui Venemaa on SELLINE” ja „pall on Venemaa käes”. Nõnda ongi pall kogu aeg Venemaa käes, juba viimased paarkümmend aastat ning terve Eesti alates välisministeeriumist, Kapost ja presidendist kuni tädi Maalini välja ootab hirmuvärinal, mis „säält nüüd küll veel tulla võib”. Keegi ei julge midagi teha, astuda ega istuda, sest iga päev, tund ja minut võib tulla midagi ootamatut. Inimestega ei juleta suhelda, sest kunagi ei tea, kes võib olla Kremli agent. Venemaale minna ei saa, sest sind võidakse kinni nabida. Selline äraootav poliitika ei vii aga pikemas perspektiivis mitte kuhugi, see ei anna mingit tulemust. Nõnda võibki ootama jääda, oodata veel aastakümneid. Sellist poliitikat võib ajada ookeani tagant, aga sellist poliitikat ei saa ajada siis, kui Venemaa on sinu NAABER. Kui sa oma naabriga üldse ei suhtle, talle tere ei ütle ja sünnipäeval õnne ei soovi ega tea, mida naaber mõtleb või teeb, siis ühel hetkel ei pea imestama, kui sinu hoovi peale on laotatud hunnik sitta, piltlikult öeldes. Ja sa ei saa kunagi teada, kes selle tõi, kui sa naabriga ei suhtle. Eesti suhtlemine Venemaaga on praegu samas stiilis, mida Bornhöhe kirjeldas oma Kuulsuse narrides, kus naabrid koera laipa üle aia viskasid.
Eesti peaks lõpetama koera loopimise ja passiivse äraootamise asemel hakkama ajama aktiivset välispoliiitikat oma naabritega. See pole vabandus, et Venemaa ei suhtle. Tuleb ise suhelda. On selge, et seda suhtlemist ei saa õppida Washingtonis ega Brüsselis. Maailmas on ainult üks riik, kelle juures saab õppida ajama Venemaaga vastastikku lugupidavat ja heanaaberlikku poliitikat. See riik on Soome. Räägitagu Soome kohta mida tahes, aga Soome on suutnud säilitada Venemaa kõrval oma iseseisvuse ja ehitada üles maailma ühe juhtiva ühiskonna, suutis seda isegi siis, kui eksisteeris Nõukogude Liit. See on fenomen, mida tuleks tunnustada. Tänu Soomele, Soome TV-le säilis paljudel eestlastel kontakt Läänega ja andis Eestile pärast taasiseseisvumist edumaa. Nüüd ei tohiks seda edumaad lasta raisku minna mingil mõttetul üleaia koeraloopimisel oma suure idanaabriga. Paljud vaatavad Venemaad kui õnnetust, aga Soome on osanud muuta Venemaa enda jaoks õnnistuseks. Soome on Soome tänu oskuslikule asjaajamisele Venemaaga ja Eesti pole ilma Venemaata mitte midagi, üks kärbsesitt. Kujutage ette näiteks Luksemburgi, kes valmistub sõjaks Saksamaa ja Prantsusmaaga. See oleks hetkega autsaider ja naljanumber terves maailmas. Keda huvitab sellise Luksemburgi välisministri kaastundeavaldus Egiptusele või manitsused Euroopa julgeolekupoliitika kohta. Selle peale öeldakse, et seadke oma enda ninaesine enne korda, kui teisi õpetama tulete.
Kui naabritega hea läbisaamise musternäide on Soome, siis vastupidised, naabritest isoleerumise näited on Kuuba ja Põhja-Korea. Eesti on selles teises suunas juba teel. Kui Eesti ei õpi Venemaaga asju ajama, ootab teda sama saatus.
P.S.
Eriti oluline on julgeoleku aspekt. Soome võitis küll imekombel ligi 80 aastat tagasi Talvesõja, aga tänapäeval saab lapski aru, et Venemaa vastu minnes pole vahet, kas sul on reservis 25 või 250 tuhat meest - kaasajal on võimalik kümneid tuhandeid mehi mõne tunniga märkamatult kohale tuua, selle ajaga ei jõua mobilisatsioonikutsetki välja saata. Soome teab seda ja saab aru, et appi nii lühikese ajaga ei jõua isegi vanajumal. Eesti ja teised Baltimaad võetakse vajadusel ära sama ruttu nagu ligi 30 aastat tagasi vabastati Kuveit. Tagasivallutamine on võimatu, sest tuumariigi vastu keegi minna ei julge. Suhtlemine Venemaaga on küll mööda nööri kõndimine ja nõuab virtuoosi oskusi, aga Soome eeskuju näitab, et see on vaeva väärt.
