Eesti kohta armastatakse rääkida, et Eesti on rassistlik, rahvuslik, fašistlik või mis veel ühiskond. Ent kui läheneda süvitsi, siis pole Eesti ei see ega teine. Eesti on väga inimvaenulik ühiskond.
Lihtne näide. Võrdleme uusi kaubanduskeskusi, mida tekib pidevalt juurde ja inimeste kodusid, mis jäävad üha enam ajale jalgu. Eesti on ühiskond, kus isegi kaupadele riiulil on loodud paremad tingimused kui inimestele. Sama lugu on autodega: tänavaid ja parklaid pidevalt laiendatakse, autodele luuakse lisaruumi, samas kui inimeste liikumis- ja elamisvõimalusi piiratakse.
Eestis suhtutakse negatiivselt nii uutesse tulijatesse kui oma inimestesse. Miks see nii on?
Kui me näiteks vaatame natsi-Saksamaad 1930ndatel aastatel, siis armastatakse rääkida, et natsid olid inimvaenulikud. Aga samas oma inimeste, sakslaste suhtes oldi väga lugupidavad ja sõbralikud. Saksamaal oli kampaania, kus igasse peresse pidi sündima vähemalt neli last. Riik oli igati vanematele abiks - Eestiski kasutusel olev lasteaedade süsteem, kuhu saab lapsi terveks päevaks jätta on pärit just Saksamaalt. Peredele ehitati pidevalt juurde uusi eluasemeid. Hitler lasi Ferdinand Porschel välja töötada odava rahvaauto - Volkswagen põrnika, mida sai omale lubada iga pere ja mille mootorisoojale tagaistmele mahtusid neli last isegi ära (tollal polnud turvatoolid kohustuslikud). Saksamaal ehitati välja kiirteede võrgustik. Kõigil oli tööd ja leiba. Teine ilmasõda võeti ette eelkõige saksa rahva huvides - selleks, et laiendada sakslaste eluruumi ja anda oma rahvale uusi võimalusi.
Või võtame lähemalt, näiteks Soomest. Soome on viimasel ajal hakanud vastu võtma immigrante. Näiteks 2015-2016. aastal saabus Soome ligi 30 000 immigranti, põhiliselt Iraagi ja Afganistani päritolu, kellest umbes pooled ehk 15 000 tahetakse Soome elama jätta. See on väga suur kogus, tuhanded pered, kui arvestada, et Eesti on nõus vastu võtma mõned üksikud pered. Immigrante koolitatakse aktiivselt, neile antakse eluase ja töö. Soome on viimastel aastatel muutnud oma suhtumist immigrantidesse ja on palju leebem. Soome tahab olla multikultuurne, seda eriti suuremates linnades. Mis seal salata, suhtumine eestlastesse kui samuti uutesse tulijatesse on valdavalt positiivne ning Soome riigijuhid on öelnud, et Soome on valmis Eestist kõik soovijad vastu võtma. NB! See on Soome ametlik seisukoht! Soome riik toetab Eestist tulnud lastele eesti keele õpetamist.
Nüüd tuleme tagasi Eestisse. Kelle kohta on Eestis öeldud, et neid ollakse valmis avasüli vastu võtma ja neile pakkuma nii eluaset kui tööd? OK, üksvahe oli president Toomas Hendrik Ilvese poolt reklaamitud kampaania „Talendid koju”, mille käigus kutsuti Eestisse välismaa eestlasi. Aga kui selgus, et välismaalt tulijad polnudki kõik pururikkad miljonärid ja neil olid oma spetsiifilised nõudmised, siis vajus see kampaania sisinal kokku. Tulijad ise märkasid üllatusega, et Eesti polegi nii ilus kui väljastpoolt paistis. Tulijad olid sunnitud tagasi pöörduma. Pole ime, sest Eestis on suhtumine inimestesse väga vaenulik. Inimestel on Eestis väga raske elada.
Eesti inimvaenulikkuse juured on arvatavasti sõjajärgses ajas, kus vana kord asendus täiesti uuega, perekonnad lahutati, inimesi paisati ühest kohast teise - ühiskonnast kadus sidusus, juured lõigati läbi. Nõukogude aja lõpuks oli sidusus taastumas, eesti rahvas läks nagu üks mees lauluväljakule end vabaks laulma. Siis järgnes uus šokk: vana süsteem kukkus kolinal kokku, paljud inimesed kaotasid oma säästud, töö ja võimalused. Mõned rikastusid kiiresti, paljud langesid sügavasse vaesusse. Noored kasutasid avanenud võimalusi ja liikusid ära välismaale, kus elu parem. Lahkumine oli lihtne, sest juured olid läbi lõigatud. Vanemate ja laste suhtlust võimaldavad küll tehnikavidinad nagu Skype, aga paljud inimesed on Eesti jaoks kadunud. Välismaalt e-residendiks hakkamine pole päris see, mis Eestis elamine. Eesti on jäänud tühjaks, paljud piirkonnad päris tühjaks, mistõttu on selge, et seal ei saagi enam inimsõbralikkusest rääkida - seal lihtsalt pole enam inimesi.
Raskes olukorras ühiskond, mis nagu katki torgatud õhupall sisinal tühjaks jookseb ei mõtle enam tulevikule, ehk siis peredele ja lastele, vaid sellele, kuidas hinge sees hoida. Nagu haige inimene, kes ei mõtle ettevõtte asutamisele või jooksumaratonile, vaid sellele, kuidas kuidagimoodi elus püsida. Praegu on Eesti ühiskonna põhiprobleem see, kuidas elutähtsad funktsioonid veel kuidagi käigus hoida. Et süda töös hoida, ohverdatakse piltlikult öeldes käed ja jalad. Inimese areng ja tulevik pole Eestile enam olulised. Sellest tuleb ka haldusreform, mille käigus tühjaks jäänud piirkonnad lihtsalt buldooseriga kokku lükatakse, et alles hoida seda, mis veel jäänud on. On loomulik, et inimene oma igapäevaste murede ja hädadega sellesse pilti ei mahu. Sellest kõigest on kahju, aga nii see on.
Et Eesti tulevikku vaadata, soovitan külastada Misso valda, niikaua kuni see on veel võimalik - haldusreformiga kaob see vald ära. See, mis täna toimub Missos, toimub järgnevate aastate jooksul mujal Eestis.