KOHE TULEB SELLE SUVE ESIMENE VIHM :D

Kohe tuleb selle suve esimene vihm :D Saime kollase astme tormihoiatuse. Siin Ella vihmatrummi tagumas:

OLIIVIPUU ALL

Ja märkamatult ongi august otsa saanud. Suvi muidugi mitte. Siin õige suvi alles algab. Siiamaani oli piin, üks kuumalaine teise otsa, väikeste 34-35-kraadiste leevenduspausidega, aga täna ma tunnen selgelt, et Suur Kuum on möödas ning algas mõnus "Eesti suvi" 25 kraadiga.

Jah! Täna on ainult 25 kraadi ning homme lausa 22. Järgmisel nädalal üle 28 ei kerki. Basseinihooaeg on läbi, aga nüüd saame terve päeva väljas olla, valmivaid oliive imetleda ning aias pikutada ja piknikut pidada. Ella saab liivakastis mängida ning ka Juulike võib septembri mahedat päikest nautida.

Kui ma Eestis olin alati augusti lõpus kurb, lausa leinameeleolu tuli peale, sest külmad vihmad tõid sügise vääramatult kohale, siis siin hõiskab süda rõõmust. Algamas on Hispaania kõige ilusam aastaaeg. Noh, kevad muidugi ka, aga minu süda kuulub sügisele. Ja seda jätkub kuni detsembrini välja, alles siis läheb külmaks ehk saabub "Eesti sügis." 

Veel ühe asja poolest on algav september eriline. Eemine aasta oli meie jaoks paras annus horribilis kõigi oma kaotustega. Ja ma olin nii suvel kui sügisel endast väljas, kurb, ärev, isegi masenduses. Ei teadnud, mida teha. Kuidas oleks õige käituda. Kas hakata juba Eesti poole tulema või jääda siia. Kõik märgid näitasid, et õigem oleks jääda. Ja vahepeal me poleks ka tulla saanud. Mõistus sõdis vastu ja käskis: tõuse püsti ja hakka minema. Süda ütles: rahune ning jää. Pikka aega ei saanud ma aru, et sellises olukorras tuleb alati valida süda. Lõpuks sain. Ning nüüd olen ma jälle rahulik ning rõõmus.

Ma ei tea, mis tulevikus, liiga kaugele ei tohigi ette mõelda, aga praegu ma tunnen, et siin on hea. Seega me jääme veel siia. Ning istume rahulikult oliivipuu all, kuni tunneme, et hea võib olla ka Eestis. Ma usun, et see aeg tuleb, ning loodan, et sellega ei lähe liiga kaua.

TÄISKUU!

Tänane harukordne täiskuu meie kuuri kohal :)

ÕIGEL AJAL TAGANEMISEST

Aku Louhimiehe "Tundmatus" on üks väga hea stseen. On Jätkusõja lõpp, 1944 juuli, venelene tungib peale ning Soome sõdurid ei jaksa enam sõdida. Ülemustelt palutakse luba taganemiseks. "Käsk on vastu pidada!" karjub paks ülbe ülemus noortele sõduritele. Hüva, sõdurid peavad veel Soome metsade vahel vastu, hulk häid mehi langeb.

Lõpuks ikka enam ei jaksa. Sõdurid ei allu enam käsule ning uputavad kuulipildujad vette, kuigi käsk on nad kaasa võtta. Selle asemel võetakse kaasa haavatud ning ühiselt otsustatakse taganeda. Metsa vahel kohtutakse paksu ülbe ülemusega.

"Olettekko suomalaisia tai lampaita?" karjub paks ülbe ülemus. Kas olete soomlased või lambad? "Asemiin!" Kohtadele! Tuimade nägudega sõjast väsinud sõdurid ei tee tast väljagi ning astuvad edasi. Ülemus laseb rivis kõige esimena astuva mehe teistele hoiatuseks maha kui "maanpetturi" (riigireeturi). Mehed ei tee tast ikka välja ning astuvad tuimade nägudega edasi. 

Ülemus teeb veel kaks hoiatuslasku, aga siis saabub üllatus - puude tagant ilmub vene tank ning hakkab põmmutama. Mehed jooksevad kahes lehes metsade vahele. Ülemus jääb tee peale karjuma. Tema viimane hüüe on "Asemiin!" Siis sõidab vene tank tast hooga üle. 

Mehed pagevad, kes kuhu. Paljud saavad surma, haavata saab ka Antero Rokka, kandes haavatud kaaslast üle jõe. 

Pea saabub vaherahu, aga paneb mõtlema, kui palju häid mehi oleks ellu jäänud, kui paksud rumalad ülemused poleks neid oma egoismi ning ambitsioonide tõttu edasi sõdima sundinud.

Nagu Ukrainas praegu.

HUHHHHHHH, ARKTILINE KÜLM SAABUS!

Arktiline külm saabus, 30 kraadi, ja plikad tahtsid kampsid selga panna :D 

Aga kui tõsiselt rääkida, siis täna saime siis lõpuks ometi tähistada kuumalaine möödumist :D Uhhh, nädal aega oli meil siin Extremaduras ligemale 40, mõni päev vähem. Täna kukkus temp aga mauhti kolmekümne kraadi peale ning tõusis tugev tuul. Nädal aega toas istunud Juulikene sai lõpuks välja ja küll ta oli rõõmus, vehkis hoogsalt käte ja jalgadega.

Otsustasime seda tähistada kohalikus restoranis, kuhu hakkasime jalutama kella kümne ajal. Sõime kohapeal tehtud friikaid ning lambalihahautist, juurde juustu ning jamoni. Kõik olid väga rahul ning lapsed hõiskasid: "Best day ever!" See väljend on meil juba refrääniks saanud :D

Täna saab siis normaalsel ajal ehk südaöö ajal magama, kuumalaine ajal tuli uni alles ühe-kahe ajal :D 

Siin siis pildike tänasest õhtust, Ella teeb jälle nägusid :D