Ja neist saavad tsooni vastavalt 14. ja 15. liige. Malta ja Küpros on saared Vahemeres, olnud turumajanduslikud juba pikka aega. Uutest ELiga liitujatest Sloveeniale rikkuselt järgmised.
Millest nähtub, et eurotsoon on rikaste klubi. Ja ka Eestil, eriti siinsetel poliitikutel pole mõtet end ja rahvast hullutada. Üle oma varju ei hüppa keegi. Kõigepealt tuleb rikkust koguda, siis eurotsooni taotlus esitada. Ei piisa sellest, et oled muidu tubli ja rügad kõvasti tööd teha. Mis on loomulikult ebaõiglane: Küprosel on mõnus tšill elu, aeg kulgeb aeglaselt, sellest saarest on saanud paljude skandinaavlaste teine kodu, aga ometi sai Küpros loa kasutusele võtta euro. Eestis samas punnitavad kõik, nii et veri ninast väljas, aga ei tuhkagi (tuletan meelde, et Eesti peamine takistus eurotsooniga liitumisel on olnud viimase paari aasta liiga kiire hinnatõus, nii 6-7% aastas, panga laenuintressid olid samas 3-4%).
Seoses Eesti suhtelise vaesusega (eriti enne ELiga liitumist) saabub siia rohkem toetusraha kui Sloveeniasse, Maltale või Küprosele. See on nn loll raha (heas mõttes), mis leiab kergesti tee näiteks ehitusse, sealt juba tarbimisse ning kinnisvaraturule. Ja ongi hinnad laes.
Samuti vooris Eestisse vahetult pärast ELiga liitumist ebaloomulikult palju soomlasi, nn ostoksille, kuna Eestis olid veel hinnad all, samas võimaldasid ELi reeglid niipalju kaupa kärusse ajada kui mahtus. Ja ei pea olema eriti tark, et aru saada, mis juhtub hindadega, kui kohale voorib ligi 2 miljonit soomlast aastas, rahakott puuga seljas. Kui hinnad Eestis tõusevad, ei pea soomlased enam käima siin oma igapäevaseid sisseoste tegemas. Ja on loomulik, et hinnad ei tõuse enam nii kiiresti ja hotellid jäävad tühjaks. Ning eestlaste statistiline alkoholitarbimine kukub samuti – mürtsti! Aga see pole ka loomulik, et Tallinna kesklinn on Soome turistide lemmik-sihtkohti – hotelle, viinapoode ja kasiinosid - täis. Näiteks Zürichi, Helsingi või Stockholmi kesklinnas on vaid mõni üksik hotell või viinapood ja mitte ühtegi kasiinot. Muidu kõik elumajad ja mõned üksikud bürood. Mõnus, rahulik ja vaikne. Tallinnast ei saa oma 0,5 mln elanikuga kunagi Londonit, hotelli- ja spaaärimehed võivad selle mõtte kohe ära unustada. Pigem investeeringu oma üleliigsed miljardid maksudesse, et Eestis saaks teed korda, kuritegevus väheneks ja lastel parem haridus. Aga nad ei tee seda, kuulda on, et nad kolivad hoopis välismaale, kus teed ja koolid head ning kuritegevus madal. Näiteks Sõõrumaa, Eesti äri au ja uhkus ning poliitikute suur ideaal, eelistab oma 4 miljonit maksva ringraja-Mercedesega Hispaania kaunil lõunarannikul ringi kihutada. Niipalju siis rahvusliku kapitali eelistest, millest on, suu vahus, korduvalt kirjutanud Janek Mäggi. Selle asemel võitlevad sellised rahvuslikud kapitalistid nagu Tõnis Palts, nii et veri ninast väljas, hoopis selle eest, et Eesti teed ja koolid oleks sitad ning kuritegevus kõrge. Sest mis see maksude maksmisest kõrvalehiilimine muud on kui vilistamine oma rahva huvidele. Aga oma maksuraha viis Palts millegipärast Hollandisse, kus teed ja koolid on juba head ja kuritegevus madal. Ja suvemaja on ta oma äripartneri Toomas Peegiga ostnud kuhugi Soome ranniku saarele, kus on hea (ja turvaline!!!) oma lukskaatrite ja –jahtidega ringi kimada.
Hindu tõstab seegi, et alates 01.05.2004 saavad kõik eestimaalased ELis tööd. Kui mitte paremat, siis märksa tasuvamat tööd. Valdkondades, kus keeleoskus pole oluline. Näiteks ehitustel. Või arstina. Või lõbumajades, sest mitmel pool Euroopas suhtutakse prostituutidesse kui inimestesse. Neil inimestel jääb pere enamasti Eestisse. Mis tähendab, et Eestisse voorib iga nädala või kuu lõpus suures koguses täiendavat raha, majanduslikus mõttes eriti lolli raha, mis läheb esimese hooga kohe kauplustesse ja teise hooga kinnisvaraturule. Aga seda ei saa ette heita, sest paljud pered on aastaid unistanud pesumasina ja televiisori või arvuti ostmisest. Korteri remondist. Tahaks veidi paremini toituda kui lihtsalt saiast, vorstist ja piimast. Ja tahaks elada veidi suuremas korteris või lausa oma majas.
Ja kuivõrd osa töötajaid on lahkunud, tuleb teiste kinnihoidmiseks maksta neile kõrgemat palka. Eestis on kerkinud palgad kiirusega 20% aastas. Palgad tõusevad eelkõige neil, kes seni ei saanud ega teinud suurt midagi või said suht väikest palka. See on raha, mis läheb joonelt kauplustesse ja kinnisvaraturule.
Lisaks küttis hinnatõusu suur jahumine euro tuleku ümber. Isegi koduperenaised teadsid, et kui tuleb euro, siis kõik kallineb. Ja selline ootus tõstis hindu isegi siis, kui eurot tegelikult ei tulnud.
Kokkuvõttes võib eurotsooni kohta öelda: iga asi omal ajal. Paanitsemiseks pole kindlasti põhjust. Ja kellegi süüdistamiseks (kui Taavi Veskimägi nüüd armastab näpuga näidata, siis mis ta ise tegi: miks lükkas Partsi valitsuses edasi mitmed hinnatõusud, näiteks elektri ja kütuse, toasooja, alkoholi ja tubaka?! Sest ei tahtnud võtta poliitilist vastutust.). Või kui, siis süüdistada Rooma paavsti, sakslasi, rootslasi ja taanlasi, kes kogu vara väevõimuga Eestist 13. sajandil minema viisid ja eesti rahva 600ks aastaks jõuga orjastasid. Ja et orjust pikendada, allutasid siinsed, peamiselt sakslastest orjapidajad Eesti alad pärast Põhjasõda Venemaa mõjusfääri. Ja nii jäi Eesti võrreldes teiste Euroopa riikidega suhteliselt vaeseks, kuna Venemaa ja venelaste jaoks pole rikkus viimastel aastasadadel olnud mingi ideaal. Venelaste jaoks on ideaal jõud ja võim, ilmselt raskest mongoli ikkest tekkinud hingehaavadega seoses, see on siis alaväärsuskompleks.
Tähtis on see, et eestimaalased oleks õnnelikumad, see tähendab, et tunneksid end õnnelikumana kui varem ja vaataksid tulevikku lootusrikkalt. Seetõttu pole vaja seada ületamatuid eesmärke ning võtta kohustusi, mida täita ei suudeta. Eestlased on olnud väga tublid. Kõige tähtsam on see, et inimesed saavad oma elu üle ise otsustada.
laupäev, 21. juuli 2007
Isa varastas: kuidas ta Säästukas kinni peeti
Mõni aeg tagasi käis isa Säästukas ja kuna ta väga armastab Actimeli, siis ta võttis selle poeriiulilt. Ning pani kogemata korvi asemel taskusse. Vanem inimene, mälu pole enam nii hea kui varem, infarkti ka läbi elanud. Ja hakkas kõndima kassa poole, et ostude eest maksta.
Aga tuli Säästuka turva ja pidas vaese isa kinni. Samuti kutsuti kohale politsei ning isa viidi jaoskonda, kus ta pidi kirjutama protokolli. Et miks ta varastas. Isa siis kirjutas, et ei varastanud, hoopis unustas, ning ta lasti tulema.
Tükk aega ihus isa Säästuka peale hammast. Mõtles, kuidas tagasi teha. Ja täna oli see õnnelik päev. Isa käis jälle Säästukas, möödus Actimelidest ning kiristas hambaid. Pistis korvi kassikonservi, Whiskasi, mida armastavad tema kassid. Konservide juures oli silt, et üks purk maksab 13 krooni. Kassas aga võttis Säästuka kassapidaja isalt 16 krooni. Isa märkas alatut pettust ukse juures ning tormas kohe tagasi kassa juurde klaarima. Rumal kassiir üritas küll väita, et purk maksabki tegelikult 16 krooni, juures oli vale silt, kuid 8-aastase Vorkuta vanglakogemusega isa ei andnud alla. Ta nõudis rohkemmakstud raha tagasi. Lõpuks ei jäänud rumalal kassiiril muud üle kui ta pidi isale 3 krooni tagasi maksma. Ja paras kah.
Kutsuda nüüd ühe Actimeli taskusse pistmise pärast inimesele politsei. Häbi, Säästukas.
Aga tuli Säästuka turva ja pidas vaese isa kinni. Samuti kutsuti kohale politsei ning isa viidi jaoskonda, kus ta pidi kirjutama protokolli. Et miks ta varastas. Isa siis kirjutas, et ei varastanud, hoopis unustas, ning ta lasti tulema.
Tükk aega ihus isa Säästuka peale hammast. Mõtles, kuidas tagasi teha. Ja täna oli see õnnelik päev. Isa käis jälle Säästukas, möödus Actimelidest ning kiristas hambaid. Pistis korvi kassikonservi, Whiskasi, mida armastavad tema kassid. Konservide juures oli silt, et üks purk maksab 13 krooni. Kassas aga võttis Säästuka kassapidaja isalt 16 krooni. Isa märkas alatut pettust ukse juures ning tormas kohe tagasi kassa juurde klaarima. Rumal kassiir üritas küll väita, et purk maksabki tegelikult 16 krooni, juures oli vale silt, kuid 8-aastase Vorkuta vanglakogemusega isa ei andnud alla. Ta nõudis rohkemmakstud raha tagasi. Lõpuks ei jäänud rumalal kassiiril muud üle kui ta pidi isale 3 krooni tagasi maksma. Ja paras kah.
Kutsuda nüüd ühe Actimeli taskusse pistmise pärast inimesele politsei. Häbi, Säästukas.
reede, 20. juuli 2007
Üks asjalik kommentaar prostitutsiooni kohta
on täna Delfis Einar Laignalt.
Käsitleb prostitutsiooni laiemalt ja sellega seotud silmakirjalikkust ühiskonnas. Kaine kommentaar, erinevalt emotsionaalsetest vihapursetest, mida on iseloomustanud prostitutsiooni-teemalised kommentaarid poliitikutelt ja ajakirjanikelt.
Mina ütleks täienduseks, et silmakirjalikkusega petetakse vaid iseennast.
Nii palju vaidlen Laignale vastu, et prostituut ei ole vahend pere kooshoidmiseks. Ja naine ei pea oma mehele olema hea iga hinna eest, see on siis justkui selleks, et peret koos hoida. Katoliiklasena arvab Laigna muidugi teisiti, aga ma austan tema seisukohta.
Käsitleb prostitutsiooni laiemalt ja sellega seotud silmakirjalikkust ühiskonnas. Kaine kommentaar, erinevalt emotsionaalsetest vihapursetest, mida on iseloomustanud prostitutsiooni-teemalised kommentaarid poliitikutelt ja ajakirjanikelt.
Mina ütleks täienduseks, et silmakirjalikkusega petetakse vaid iseennast.
Nii palju vaidlen Laignale vastu, et prostituut ei ole vahend pere kooshoidmiseks. Ja naine ei pea oma mehele olema hea iga hinna eest, see on siis justkui selleks, et peret koos hoida. Katoliiklasena arvab Laigna muidugi teisiti, aga ma austan tema seisukohta.
Heijuhhei, päike paistab!!!
Ja meie Innoga lähme randa. Kaasas raamatud ja ajakirjad.
Isa ütles eile, et ma lähen siin blogis selle peeniste teemaga liiale, aga siis ütles, et ähh, ärgu ma teda kuulaku, tema on puritaan. Ja mina jällegi ei ole puritaan. Igaljuhul hüvitame Mart Kadastikule tehtud kahju sellega, et nimetame ta me "ideaalses riigis" EELK peapiiskopiks. Kes olekski parem kandidaat?
Isa ütles eile, et ma lähen siin blogis selle peeniste teemaga liiale, aga siis ütles, et ähh, ärgu ma teda kuulaku, tema on puritaan. Ja mina jällegi ei ole puritaan. Igaljuhul hüvitame Mart Kadastikule tehtud kahju sellega, et nimetame ta me "ideaalses riigis" EELK peapiiskopiks. Kes olekski parem kandidaat?
Lobjakas, kas ise ka aru saad, mida kirjutasid?
Ma tõesti ei saanud aru. Või õigemini sain aru, olles end tohutust võõrsõnade ja -terminite rägastikust läbi puurinud, et Ahto Lobjakas kirjutas eilses artiklis Päevalehes, et Eestis on nüüd liberaalsus kadunud, kuna Reformierakond (RE) ja Res Publica ei suutnud ühineda.
Kamoon, Lobjakas, maga välja. Sa oleks nagu aasta otsa Eesti uudistest eemal olnud. On sul seal Brüsselis ka kaasaegsed sidevahendid, oled sa kursis Euroopas ja kogu maailmas toimuvaga? Mina küll tunnen, et Eestis pole liberaalsuse ehk inimese vabadusega ise otsustada midagi hullu lahti, vähemasti pole viimaste aastatega midagi muutunud ja ma ei näe, et oleks midagi muutumas. Peale selle, et RE populaarsus on kõvasti tõusnud, peamiselt seetõttu, et Savisaar & Co jättis aprillirahutuste ajal rahva kaitseta ning võitleb aktiivselt alkoholi müügi vastu. Karmi alkoholipoliitika tagajärjel lagunes kaasaja maailma juhtiv impeerium NSVLiit, mis siis veel Savisaare erakonnast rääkida.
Maksukoormus on suhteliselt madal püsinud, ehk siis inimestel on suhteliselt suur õigus otsustada, mida oma rahaga peale hakata. Sellega seoses on ebavõrdsus küll suurenenud (üks osa säästab, teine kulutab kohe ära, joob maha, igaühe vaba valik; ebavõrdsus suureneb viimasel ajal ka arenenud riikides, näiteks Soomes), ent ka vaesemad on suhteliselt rikkamad. Äsja otsustas valitsus RE juhtimisel, et ettevõtjatel jääb reinvesteeritud tulu maksuvabaks ka tulevikus. Igati liberaalne otsus. RE eestvõttel langeb üksikisiku tulumaks sujuvalt 18%ni. Samuti väga liberaalne. RE toetab sellist armeekorraldust, mis tugineb palgasõduritele. Samuti liberaalne, sest pärast valgustusajastut peaks riigikroonu aeg olema jäädavalt möödas, mis sest, et eesti mehed on harjunud, et neid sunniviisiliselt püssi alla pannakse ja sinna-tänna solgutatakse. RE on olnud liberaalse alkoholipoliitika poolt (tõsi, puhas piiritus pole enam 25 krooni eest liiter 24/7 poest saadaval nagu see oli 1992. aastal), samuti toetanud (sellega, et pole olnud vastu) seksiäri.
Samuti on liberaalne RE soov kasutada energeetikas tuumakütust (valida halbadest variantidest parim), mis pole küll teab-mis-roheline lahendus, aga igal juhul parem kui sadade hektarite viisi Kirde-Eesti maa jätkuv ülessonkimine ning populistlikud mõtted, et Eesti võiks end varustada puiduhakke ja tuule abil. Mina küll riigijuhina ei julgeks tuule peale minna, sest, tõesti, mis saab siis, kui tuult pikka aega ei ole? Rahvas imeb näppu?! Ja mis saab veel pearem olla, kui see elektrijaam asub Leedus, sadade kilomeetrite kaugusel Eesti piirist. Sest näiteks mingi eelmise põlvkonna Sosnovõi Bori (sarnane Tšernobõlile- uhh!!!) tuumaelektrijaam on suisa Eesti piiri ääres, mõned kümned kilomeetrid Eesti idapiirist. Lisaks on väga hea, kui eestlastel avaneb juurdepääs tuumakütuse-alastele teadmistele. Mine tea, millal seda võib vaja minna.
Pronkssõduri eemaldamine oli samuti liberaalne otsus (halbadest variantidest parim), sest selle seismajätmine oleks üksnes andnud marurahvuslasetele võimaluse end kesklinnas välja elada ja sellega tülitanud jätkuvalt rahulike elanike elu-olu.
Ainus, mida saab muidu liberaalsele REle ette heita, on miilustamine kirikuametnikega ja mitte väga selge toetus homodele, mis on 21. sajandi Euroopas veidi kummastav. Aga vähemasti pole RE olnud homomeelsete vastu. Samuti võiks Eestis olla lubatud lisaks antidepressantidele muud lahjemad mõnuained nagu marihuaana (kanep), mis on legaliseeritud juba mitmel pool Euroopas. Ja siinsetele venelastele võiks anda kodakondsuse, sest hall pass ei kõlba ka enam 21. sajandisse, olgu minevikus kuidas oli (see oleks liberaalne otsus, kuigi ma ise oleks sellele vastu, aga neelaks alla). Ja samuti võiks olla suitsetajate elu veidi leebem.
Ja lõpuks, Lobjakas, nii palju võõrsõnu ja keerulisi väljendeid pole üldloetavas ajalehes hea. Sõnum ei jõua lihtsalt kohale. See artikkel sellisel kujul sobiks pigem Akadeemiasse.
Kamoon, Lobjakas, maga välja. Sa oleks nagu aasta otsa Eesti uudistest eemal olnud. On sul seal Brüsselis ka kaasaegsed sidevahendid, oled sa kursis Euroopas ja kogu maailmas toimuvaga? Mina küll tunnen, et Eestis pole liberaalsuse ehk inimese vabadusega ise otsustada midagi hullu lahti, vähemasti pole viimaste aastatega midagi muutunud ja ma ei näe, et oleks midagi muutumas. Peale selle, et RE populaarsus on kõvasti tõusnud, peamiselt seetõttu, et Savisaar & Co jättis aprillirahutuste ajal rahva kaitseta ning võitleb aktiivselt alkoholi müügi vastu. Karmi alkoholipoliitika tagajärjel lagunes kaasaja maailma juhtiv impeerium NSVLiit, mis siis veel Savisaare erakonnast rääkida.
Maksukoormus on suhteliselt madal püsinud, ehk siis inimestel on suhteliselt suur õigus otsustada, mida oma rahaga peale hakata. Sellega seoses on ebavõrdsus küll suurenenud (üks osa säästab, teine kulutab kohe ära, joob maha, igaühe vaba valik; ebavõrdsus suureneb viimasel ajal ka arenenud riikides, näiteks Soomes), ent ka vaesemad on suhteliselt rikkamad. Äsja otsustas valitsus RE juhtimisel, et ettevõtjatel jääb reinvesteeritud tulu maksuvabaks ka tulevikus. Igati liberaalne otsus. RE eestvõttel langeb üksikisiku tulumaks sujuvalt 18%ni. Samuti väga liberaalne. RE toetab sellist armeekorraldust, mis tugineb palgasõduritele. Samuti liberaalne, sest pärast valgustusajastut peaks riigikroonu aeg olema jäädavalt möödas, mis sest, et eesti mehed on harjunud, et neid sunniviisiliselt püssi alla pannakse ja sinna-tänna solgutatakse. RE on olnud liberaalse alkoholipoliitika poolt (tõsi, puhas piiritus pole enam 25 krooni eest liiter 24/7 poest saadaval nagu see oli 1992. aastal), samuti toetanud (sellega, et pole olnud vastu) seksiäri.
Samuti on liberaalne RE soov kasutada energeetikas tuumakütust (valida halbadest variantidest parim), mis pole küll teab-mis-roheline lahendus, aga igal juhul parem kui sadade hektarite viisi Kirde-Eesti maa jätkuv ülessonkimine ning populistlikud mõtted, et Eesti võiks end varustada puiduhakke ja tuule abil. Mina küll riigijuhina ei julgeks tuule peale minna, sest, tõesti, mis saab siis, kui tuult pikka aega ei ole? Rahvas imeb näppu?! Ja mis saab veel pearem olla, kui see elektrijaam asub Leedus, sadade kilomeetrite kaugusel Eesti piirist. Sest näiteks mingi eelmise põlvkonna Sosnovõi Bori (sarnane Tšernobõlile- uhh!!!) tuumaelektrijaam on suisa Eesti piiri ääres, mõned kümned kilomeetrid Eesti idapiirist. Lisaks on väga hea, kui eestlastel avaneb juurdepääs tuumakütuse-alastele teadmistele. Mine tea, millal seda võib vaja minna.
Pronkssõduri eemaldamine oli samuti liberaalne otsus (halbadest variantidest parim), sest selle seismajätmine oleks üksnes andnud marurahvuslasetele võimaluse end kesklinnas välja elada ja sellega tülitanud jätkuvalt rahulike elanike elu-olu.
Ainus, mida saab muidu liberaalsele REle ette heita, on miilustamine kirikuametnikega ja mitte väga selge toetus homodele, mis on 21. sajandi Euroopas veidi kummastav. Aga vähemasti pole RE olnud homomeelsete vastu. Samuti võiks Eestis olla lubatud lisaks antidepressantidele muud lahjemad mõnuained nagu marihuaana (kanep), mis on legaliseeritud juba mitmel pool Euroopas. Ja siinsetele venelastele võiks anda kodakondsuse, sest hall pass ei kõlba ka enam 21. sajandisse, olgu minevikus kuidas oli (see oleks liberaalne otsus, kuigi ma ise oleks sellele vastu, aga neelaks alla). Ja samuti võiks olla suitsetajate elu veidi leebem.
Ja lõpuks, Lobjakas, nii palju võõrsõnu ja keerulisi väljendeid pole üldloetavas ajalehes hea. Sõnum ei jõua lihtsalt kohale. See artikkel sellisel kujul sobiks pigem Akadeemiasse.
Meie riigijuhtimise ideaal
Arutasime eile Irjaga riigijuhtimise üle, leidsime et see pole ideaalne ja lõime nö oma ideaali. Siis selle põhjal, milline amet sobiks, mitte selle põhjal (nagu see praegu paljuski on), mis on ette söödetud.
Siin see on:
President- Ivari Padar (soe, rahvameelne, õilis, võimeline vajadusel venelastega koos viina viskama (heas mõttes), maalähedane, võimeline ise vilja külvama, arhetüüpne, nagu vana eestlaste kuningas, selline võinuks olla kunagi Lembitu, sarnaselt Tony Blairiga, kes meenutab kuningas Arthurit)
Peaminister- Andrus Ansip (aus, sirgjooneline, resoluutne, kompromissitu, õiglane, sajandi kandidaat)
Väliminister- Toomas Hendrik Ilves (keelteoskus, välismaal elamise kogemus, teatud konservatiivsus, härrasmehelikkus, laiaulatuslikud teadmised teistest maadest)
Rahandusminister- Aivar Sõerd (asjalikkus, ei pea olema kuldsuu, pedantsus, konkreetsus)
Siseminister- Ken-Marti Vaher (kompromissitu, kindel, ametnike korruptsiooni vastu võitlev)
Majandusminister- Liina Tõnisson (konkreetsus, teadmised majandusest, asjalikkus)
Sotsiaalminister- Edgar Savisaar (empaatiavõime, usaldusväärsus, nõrgema kaitse, isalikkus, kindlustunnet süvendav, tingimusel, et jätab vanad trikid)
Justiitsminister- Rein Lang (innovaatilisus, tulevikku vaatav, loominguline, kompromissitus, lai silmaring)
Kaitseminister- Mari-Ann Kelam (tasakaalukus, elukogemus, raudne närv, kompromissitus)
Haridusminister- Ene Ergma (tugev akadeemiline taust, julgus, elutarkus)
Põllumajandusminister- Villu Reiljan (tunneb asja, usaldusväärne, tingimusel, et jätab vanad trikid)
Kultuuriminister- Paul-Eerik Rummo (ehtne loomeinimene, tunneb loomeinimeste hinge-elu, kogenud)
Keskkonnaminister- Marek Strandberg (roheline mees nr 1 Eestis, tunneb asja)
Regionaalminister- Jaanus Raidal (üles ehitanud Eesti nr 1 omavalitsuse perifeerias, teab, kuidas väikestes kohtades asjad käivad)
Rahvastikuminister- Heimar Lenk (sõber kõigiga, tuntud telenägu juba Moskva ajast, empaatiline, saab jutule koheselt, nalja- ja killumees, kriitilistel hetkedel tõeline vara, oskab musta valgeks rääkida, hea lepitaja ja rahustaja)
Riigikogu esimees- Maret Maripuu (tasakaalukas, rahulik)
Riigikontrolli esimees- Juhan Parts (sajandi kandidaat, teist raske leida)
Õiguskantsler- Allar Jõks (samuti sajandi kandidaat)
Peaprokurör- Raivo Sepp (tunneb asja, loominguline, huumorimeelne)
Riigikohtu esimees- Märt Rask (samuti sajandi kandidaat)
Riigi ombudsman- Sirje Kingissepp (siiras huvi lihtsa inimese vastu)
Maksu- ja tolliameti peadirektor- Siiri Oviir (raudsed närvid)
Politseiameti peadirektor- Jüri Pihl (tunneb asja)
Konkurentsiameti peadirektor- Sirje Potisepp (võitleja tüüp, kompromissitu)
PRIA direktor- Malle Eenmaa (asjalik, aus, tugev finantsist, õiglane)
Muinsuskaitseameti peadirektor- Liisa Pakosta (kogenud tegija)
Harju Maakohtu esimees- Alari Möldre (resoluutne, samas huumorimeelega, saab hästi läbi nii prokuröride kui advokaatidega, õiglane ning leiab kohtualuse kasvõi maa alt üles)
Advokatuuri esimees- Taivo Ruus (sirgjooneline, aus, hingelt advokaat)
Ametiühingute esimees- Eiki Nestor (tunneb asja, hingelt prole, sajandi kandidaat)
Kirjanike Liidu esimees- Jaak Urmet (hea kombinatsioon loomeinimesest ja administraatorist, kiire ja asjalik, noorus tuleb kasuks)
Kaubandus-tööstuskoja juht- Meelis Virkebau (kõva ja kogenud tegija)
Tööandjate juht- Jüri Mõis (tunneb asja, aus, otsekohene, julge, kogenud)
Tallinna linnapea- Urmas Paet (tugev kogemus linnaosa vanemana, soe, usaldusväärne)
Tartu linnapea- Laine Jänes (Jänes Tartusse tagasi!!!)
Muud olulised kohad:
Riigikogu turvaosakonna ülem- Helve Särgava (teadmised õigusest, resoluutsus, hirmuäratav)
EELK peapiiskop- Mart Kadastik (sobib palju paremini kui Jaan Kiivit, konservatiivse ning ülimalt kristliku ellusuhtumise tõttu, sajandi kandidaat, saab nõu pidada hea sõbra Andus Ansipiga, kes esindab ilmalikku võimu, hea kui kiriklik ja ilmalik võim saavad hästi läbi)
EELK preestrid (hingekarjased)- Olev Remsu, Marianne Mikko, Urmo Soonvald, Kirsti Vainküla, Aivar Pohlak, Lea Larin, Priit Pullerits, Triin Olvet, Margus Kiis, Mare Lust, Tiia Mõtsnik, Inga Raitar, Tiina Jõgeda, Eve Heinla, Värner Lootsmann, Linnar Priimägi (tingimusel, et jätab vanad trikid), Mai Treial, Sven Mikser.
Presidendi kantselei protokolliülem- Ingrid Tähismaa (unistab presidendi vastuvõtust, järgib piinliku hoolega etiketinõudeid, suudab hästi meelde jätta reegleid ja kombestikku, kompromissitu, konservatiivne, sajandi kandidaat)
Presidendi kantselei direktor- Urve Palo (siis pole Ingridil igav)
Postimehe peatoimetaja- Kalle Muuli (julgeb otsustada ise, oma arvamus, asjatundja, pikaajaline kogemus, äraostmatu)
Ekspressi peatoimetaja- Hans. H. Luik (loominguline, oskab ise kirjutada, uuendusmeelne, särav, terav)
Päevalehe peatoimetaja- Priit Hõbemägi (Päevaleht oli palju parem, kui tema seda juhtis, talle sobis see amet)
Äripäeva peatoimetaja- Aivar Hundimägi (noor, terav, asjalik)
SLÕhtulehe peatoimetaja- Inno Tähismaa (mitte midagi pole teha, mõtlesime Irjaga end halliks, aga paremat ei leidnud, kes oleks piisavalt vabameelne, võimeline kirjutama teravaid lugusid ja kes poleks samal ajal joodik)
Kroonika peatoimetaja- Anu Saagim (sajandi kandidaat, julge, vabameelne)
Maalehe peatoimetaja- Peeter Ernits (on end igati õigustanud sel kohal)
Sirbi peatoimetaja- Karl Martin Sinijärv (sajandi kandidaat)
ETV ja Raadio juht- Ainar Ruussaar (tugev tegija, mõnus muhe mees)
Anne peatoimetaja- Stella K. Wadowsky (sobib oma glamuuriteadlikkuse ja hea sulejooksu poolest, kirjutab kindlasti sisukamaid juhtkirju kui Tiina Lang)
Eesti Naise peatoimetaja- Margit Kilumets (kuna on tegemist väärika väljaandega, siis võiks olla Eesti võimekaim naisajakirjanik)
Stiili peatoimetaja- Epp Petrone (kuna Stiil kopeerib Vogue‘i, siis peab peatoimetaja olema tark, intelligentne ja palju reisinud)
Cosmopolitani peatoimetaja- Merle Liivak (sobib väga hästi)
Trendi peatoimetaja- Trend peab leidma enne näo, kui saab soovitada peatoimetajat, praegu on segu kõigist teistest ajakirjadest.
Maaja peatoimetaja- Väino Koorberg (homo, usin töömesilane)
Gei- ja lesbiliidu esimees- Lauri Leesi (nagunii autoriteet selles vallas)
Luurekoordinaator- Üllar Talviste (oskab hoida saladust, sündinud luuraja, töötab hästi pimedas)
Siin see on:
President- Ivari Padar (soe, rahvameelne, õilis, võimeline vajadusel venelastega koos viina viskama (heas mõttes), maalähedane, võimeline ise vilja külvama, arhetüüpne, nagu vana eestlaste kuningas, selline võinuks olla kunagi Lembitu, sarnaselt Tony Blairiga, kes meenutab kuningas Arthurit)
Peaminister- Andrus Ansip (aus, sirgjooneline, resoluutne, kompromissitu, õiglane, sajandi kandidaat)
Väliminister- Toomas Hendrik Ilves (keelteoskus, välismaal elamise kogemus, teatud konservatiivsus, härrasmehelikkus, laiaulatuslikud teadmised teistest maadest)
Rahandusminister- Aivar Sõerd (asjalikkus, ei pea olema kuldsuu, pedantsus, konkreetsus)
Siseminister- Ken-Marti Vaher (kompromissitu, kindel, ametnike korruptsiooni vastu võitlev)
Majandusminister- Liina Tõnisson (konkreetsus, teadmised majandusest, asjalikkus)
Sotsiaalminister- Edgar Savisaar (empaatiavõime, usaldusväärsus, nõrgema kaitse, isalikkus, kindlustunnet süvendav, tingimusel, et jätab vanad trikid)
Justiitsminister- Rein Lang (innovaatilisus, tulevikku vaatav, loominguline, kompromissitus, lai silmaring)
Kaitseminister- Mari-Ann Kelam (tasakaalukus, elukogemus, raudne närv, kompromissitus)
Haridusminister- Ene Ergma (tugev akadeemiline taust, julgus, elutarkus)
Põllumajandusminister- Villu Reiljan (tunneb asja, usaldusväärne, tingimusel, et jätab vanad trikid)
Kultuuriminister- Paul-Eerik Rummo (ehtne loomeinimene, tunneb loomeinimeste hinge-elu, kogenud)
Keskkonnaminister- Marek Strandberg (roheline mees nr 1 Eestis, tunneb asja)
Regionaalminister- Jaanus Raidal (üles ehitanud Eesti nr 1 omavalitsuse perifeerias, teab, kuidas väikestes kohtades asjad käivad)
Rahvastikuminister- Heimar Lenk (sõber kõigiga, tuntud telenägu juba Moskva ajast, empaatiline, saab jutule koheselt, nalja- ja killumees, kriitilistel hetkedel tõeline vara, oskab musta valgeks rääkida, hea lepitaja ja rahustaja)
Riigikogu esimees- Maret Maripuu (tasakaalukas, rahulik)
Riigikontrolli esimees- Juhan Parts (sajandi kandidaat, teist raske leida)
Õiguskantsler- Allar Jõks (samuti sajandi kandidaat)
Peaprokurör- Raivo Sepp (tunneb asja, loominguline, huumorimeelne)
Riigikohtu esimees- Märt Rask (samuti sajandi kandidaat)
Riigi ombudsman- Sirje Kingissepp (siiras huvi lihtsa inimese vastu)
Maksu- ja tolliameti peadirektor- Siiri Oviir (raudsed närvid)
Politseiameti peadirektor- Jüri Pihl (tunneb asja)
Konkurentsiameti peadirektor- Sirje Potisepp (võitleja tüüp, kompromissitu)
PRIA direktor- Malle Eenmaa (asjalik, aus, tugev finantsist, õiglane)
Muinsuskaitseameti peadirektor- Liisa Pakosta (kogenud tegija)
Harju Maakohtu esimees- Alari Möldre (resoluutne, samas huumorimeelega, saab hästi läbi nii prokuröride kui advokaatidega, õiglane ning leiab kohtualuse kasvõi maa alt üles)
Advokatuuri esimees- Taivo Ruus (sirgjooneline, aus, hingelt advokaat)
Ametiühingute esimees- Eiki Nestor (tunneb asja, hingelt prole, sajandi kandidaat)
Kirjanike Liidu esimees- Jaak Urmet (hea kombinatsioon loomeinimesest ja administraatorist, kiire ja asjalik, noorus tuleb kasuks)
Kaubandus-tööstuskoja juht- Meelis Virkebau (kõva ja kogenud tegija)
Tööandjate juht- Jüri Mõis (tunneb asja, aus, otsekohene, julge, kogenud)
Tallinna linnapea- Urmas Paet (tugev kogemus linnaosa vanemana, soe, usaldusväärne)
Tartu linnapea- Laine Jänes (Jänes Tartusse tagasi!!!)
Muud olulised kohad:
Riigikogu turvaosakonna ülem- Helve Särgava (teadmised õigusest, resoluutsus, hirmuäratav)
EELK peapiiskop- Mart Kadastik (sobib palju paremini kui Jaan Kiivit, konservatiivse ning ülimalt kristliku ellusuhtumise tõttu, sajandi kandidaat, saab nõu pidada hea sõbra Andus Ansipiga, kes esindab ilmalikku võimu, hea kui kiriklik ja ilmalik võim saavad hästi läbi)
EELK preestrid (hingekarjased)- Olev Remsu, Marianne Mikko, Urmo Soonvald, Kirsti Vainküla, Aivar Pohlak, Lea Larin, Priit Pullerits, Triin Olvet, Margus Kiis, Mare Lust, Tiia Mõtsnik, Inga Raitar, Tiina Jõgeda, Eve Heinla, Värner Lootsmann, Linnar Priimägi (tingimusel, et jätab vanad trikid), Mai Treial, Sven Mikser.
Presidendi kantselei protokolliülem- Ingrid Tähismaa (unistab presidendi vastuvõtust, järgib piinliku hoolega etiketinõudeid, suudab hästi meelde jätta reegleid ja kombestikku, kompromissitu, konservatiivne, sajandi kandidaat)
Presidendi kantselei direktor- Urve Palo (siis pole Ingridil igav)
Postimehe peatoimetaja- Kalle Muuli (julgeb otsustada ise, oma arvamus, asjatundja, pikaajaline kogemus, äraostmatu)
Ekspressi peatoimetaja- Hans. H. Luik (loominguline, oskab ise kirjutada, uuendusmeelne, särav, terav)
Päevalehe peatoimetaja- Priit Hõbemägi (Päevaleht oli palju parem, kui tema seda juhtis, talle sobis see amet)
Äripäeva peatoimetaja- Aivar Hundimägi (noor, terav, asjalik)
SLÕhtulehe peatoimetaja- Inno Tähismaa (mitte midagi pole teha, mõtlesime Irjaga end halliks, aga paremat ei leidnud, kes oleks piisavalt vabameelne, võimeline kirjutama teravaid lugusid ja kes poleks samal ajal joodik)
Kroonika peatoimetaja- Anu Saagim (sajandi kandidaat, julge, vabameelne)
Maalehe peatoimetaja- Peeter Ernits (on end igati õigustanud sel kohal)
Sirbi peatoimetaja- Karl Martin Sinijärv (sajandi kandidaat)
ETV ja Raadio juht- Ainar Ruussaar (tugev tegija, mõnus muhe mees)
Anne peatoimetaja- Stella K. Wadowsky (sobib oma glamuuriteadlikkuse ja hea sulejooksu poolest, kirjutab kindlasti sisukamaid juhtkirju kui Tiina Lang)
Eesti Naise peatoimetaja- Margit Kilumets (kuna on tegemist väärika väljaandega, siis võiks olla Eesti võimekaim naisajakirjanik)
Stiili peatoimetaja- Epp Petrone (kuna Stiil kopeerib Vogue‘i, siis peab peatoimetaja olema tark, intelligentne ja palju reisinud)
Cosmopolitani peatoimetaja- Merle Liivak (sobib väga hästi)
Trendi peatoimetaja- Trend peab leidma enne näo, kui saab soovitada peatoimetajat, praegu on segu kõigist teistest ajakirjadest.
Maaja peatoimetaja- Väino Koorberg (homo, usin töömesilane)
Gei- ja lesbiliidu esimees- Lauri Leesi (nagunii autoriteet selles vallas)
Luurekoordinaator- Üllar Talviste (oskab hoida saladust, sündinud luuraja, töötab hästi pimedas)
neljapäev, 19. juuli 2007
Üks pilt peenistest
Pilt värskest ajakirjast Cosmopolitan.
Irja täiendus:
veidike fantaasiakulgu abiks võttes võime ette kujutada, et näiteks vasakul olev peenis on Väino Koorbergi oma ning kohe järgmine kuulub siis ninakuju ning ellusuhtumist aluseks võttes Mart Kadastikule. Ei pruugi see muidugi nii olla, kuid arutlusainet peaks siin olema kõvasti.
Vargusega vahele jäänud Postimees plindris
Postimees jäi vargusega vahele. Pole vist kuulnud autorikaitse seadusest, ehh? Me blogi on me avaldamata raamat ning need lehed, mis te tast välja rebisite, saavad tõendite hulgast kõrvaldet kui kõlbmatud tõendid.
Ja see on ka naljade nali, et Inno ületas oma Postimehes (sic!) ilmunud artikliga hää maitse piiri. A mis te siis avaldasite ta artikli? Ise lipsas sisse vä?
Peaksite advokaadi palkama. Kes te vastulause koostas, Mare Lust vä?
Õhtuleht on muidugi veel suurem naljanina. Tahab teada, milline väljend täpselt Innot solvas. How about "enesepilastajast seksihull"???
Ei no meil on igastahes lõbus.
Ja see on ka naljade nali, et Inno ületas oma Postimehes (sic!) ilmunud artikliga hää maitse piiri. A mis te siis avaldasite ta artikli? Ise lipsas sisse vä?
Peaksite advokaadi palkama. Kes te vastulause koostas, Mare Lust vä?
Õhtuleht on muidugi veel suurem naljanina. Tahab teada, milline väljend täpselt Innot solvas. How about "enesepilastajast seksihull"???
Ei no meil on igastahes lõbus.
Pildikesi Lemsalust
Mõned pildid Lemsalust, muistse Metsapoole maakonna linnast, mis kannab nüüd nime Limbaži. Linnas asus kunagi Riia piiskop Alberti residents, mis ilmselt rajatud endise eestlaste linnuse asemele. Tegemist on ühe esimese võõraste vallutajate kantsiga muistsel eestlaste maal, rajatud 1220ndatel aastatel.
Vaade linnuse hoovist müürile.
Vaade linnuse müüridele.
Irja linnuse sissekäigu juures.
Vaade linnuse hoovist müürile.
Vaade linnuse müüridele.
Irja linnuse sissekäigu juures.
Üks muistsete eestlaste püha koht- Kuivküla
Asukoha kaart, Läti keeles on koha nimi Kuikule, praeguse Svetupe jõe ääres.
Avastasime Irjaga (meie enda jaoks) eile Metsapoole (Metsepole) muistse maakonna (hõlmas praegust Pärnumaad ja Läti loodeosa) ühe olulisema püha paiga, Kuivküla koopa, praeguse nimega Kuikule. Koobas asub jõe ääres. Tegemist on endise Pühajõega, mis kannab nüüd lätipärast nime Svetupe. Koopas on lätlase teinud väljakaevamisi ja leidnud mitmeid muistseid esemeid. Koobas ise on ligi 66 meetrit pikk ja see on nahkhiirte talvitumiskoht. Sarnaneb Helme ja Taevaskoja koobastega. Lähedal on ka püha hiis.
Kuivküla ise asub Lemsalu (Limbaži) maakonna territooriumil. Lätlased nimetavad seda koobast liivlaste muistiseks, kuigi liivlaste alad olid lõuna pool, praeguse Riia, Sigulda ja Jurmala kandis.
Mõned pildid:
Koopasuu jõe poolt vaadatuna.
Vaade Pühajõele (Svetupe- läti k).
Koopasuu.
Inno koopas.
Eestlasi ei tahetudki ristida?!
Üks "raamatuke".
Tyermani "God' s War" (Belknap, Harvard, 2006) viskab õhku päris huvitava teooria: nimelt eestlasi üldse ei ristitudki, õigemini ei tahetudki ristida. Neid ei lasknud ristida Mõõgavendade ordu, mis hiljem ühines Teutooni orduga, ja lõpus tegutses Liivi ordu nime all. Ehk siis 100-150 asjameest-rüütlit, kes Eesti aladel võimutsesid. Nimelt kirjutab Tyerman, viidates ajaloolistele allikatele, et usumeeste varjus Eestisse tulnud ristirüütlid ei tahtnud sugugi, et kohalikke ristitaks, sest siis oleks kohalikud saanud samaväärseks okupantidega. Ja okupantidel oleks tulnud oma missioon lõppenuks lugeda ja maalt lahkuda. Mõõgavennad tahtsid teha eestlastest ja liivlastest orje, mitte usuvendi. Mõõgavendade tegevus muutus Liivimaal (praegused Eesti ja Läti alad) sõna otseses mõttes gangsterluseks. Eriti hull mees oli ordumeister Wenno, kelle lõpuks hukkas viimases hädas tema oma kaasvõitleja. Mõõgavennad kukkusid tapma isegi oma usuvendi, nii piiskopi mehi, tsisterlasi, kui dominikaanlasi, mistõttu sattusid Mõõgavennad marodööritsemiste tõttu konflikti isegi Rooma paavstiga, kes nad vande alla pani. Sellele vaatamata õnnestus Mõõgavendadel esialgu taanlaste ja rootslaste, hiljem ka leedulaste ja poolakate abil oma võim Eestis kindlustada. Taanlastel ja rootslastel oli Eesti aladel Mõõgavendadega ühine huvi: röövida ja orjastada.
Taustaks niipalju, et Mõõgavendade käes olid Eestis kõik olulisemad tugipunktid: Viljandi (keskus Eestis), Tallinn, Rakvere, Narva, Otepää, hiljem ka Paide, Kuressaare ja Haapsalu. Lisaks olid nende käes Riia, Cesis (suur keskus), Valmiera ja veel mitmeid tugipunkteLätis. Ühesõnaga, jackpot, täislaks.
Ja lõpuks said Mõõgavendade järeltulijatest nn mõisnikud, kel õnnestus pärast Liivi ordu likvideerimist 16. sajandil veel ligi 300 aastat orjapidamist nautida. No ma ei tea, kas mõni omavalitsus veel arvab, et nende au ja uhkus on mõis, see on siis marodööritsejate järeltulija, orjapidaja residents.
Ajaloolises perspektiivis olid praegusele Eesti- ja Lätimaale, aga ka Preisimaale korraldatud ristisõjad kõige karmimad, maa pealt pühiti terved rahvad nagu preislased (Balti rahvas, kelle vastu alustas võitlust Teutooni ordu) ja liivlased (keda ründas esimesena Mõõgavendade ordu). Kusjuures tapeti, rööviti ja orjastati ilma mingi põhjuseta, sest Preisi ja Balti alad polnud mingi tõotatud maa nagu Jeruusalemm, kus asus Piibli järgi Kristuse haud. Tõsi, mingil ajal kuulutasid usumehed Preisi ja Balti alad Jeesuse ema, neitsi Maarja maaks ja Preisi- ning Baltimaadele korraldatud sõjad olid pühendatud siis vähemalt formaalselt Jeesuse emale.
Preisimaa saksastati täielikult ära, alates II ilmasõja lõpust on see jagatud osalt Venemaa (Kaliningradi oblast), osalt Poola ja osalt Leedu vahel. Liivlaste ja osalt ka eestlaste lõunapoolsed alad on praegu Läti territooriumil. Leedulased ja poolakad pääsesid kergemalt, kuna neil õnnestus endil ristiusk vastu võtta, vähemalt paavstiga nii kokku leppida, et ristisõdijad neid enam ei kottinud.
Kirjanduse klannistumine
Sain just NAKi listist teada, et septembri lõpul aset leidvale Göteborgi raamatumessile ei võeta taaskord kaasa NAKlasi. Ometi, teab lapski, Tartu NAK on Eesti noorema kirjanduse ärksaim ning säravaim osa. Naklased on spontaansed ning võimelised looma mistahes asendis. Jaak Urmet märgib oma kirjas Jan Kausile õigesti, et messile saanud kirjanikud on needsamad, kes on samalaadsetel messidel käinud kogu aeg, aastast aastasse. Ehk siis võib öelda, et tegu on valitud, "teeneliste" kirjanikega, keda käiakse mööda maid ilmarahvale näitamas. Ja nii jääb teiste riikide inimestele mulje, justkui olekski Eestis vaid käputäis kirjanikke, keda kõlbab teistelegi näidata.
Nii see ometigi ei ole. Mess on pühendatud eesti kirjandusele ning kuna see on sedavõrd tähtis sündmus, siis tuleks teha pingutusi, et näidata eesti kirjandust kogu tema mitmekesisuses. Mitte ainult neid poeete, kes loevad luuletusi küünlavalgel kirikutornis tasase häälega, vaid ka neid, kes ropendavad, röögivad ja räuskavad. Jahh, kirjandusametkond salgaks säärase kirjanduse hääl meelel üldse maha. Et kui ei räägi, siis pole olemas. Aga ta on. Ning need ropendavad, röökivad ja räuskavad kirjanikud produtseerivad järjepanu uusi ja uusi tekste. Üha uuemaid ja üha hullemaid. Ja need tekstid ei tohi jääda märkamatuks.
On kummastav, et kirjandusametkond põhjendab kirjanike vähest esindatust messil väheste finantsidega. Sel juhul tuleks otsida sponsoreid, helistada läbi firmasid. Küll toetajaid juba leiduks. Kas pole mitte tegemist kirjandusametkonna viitsimatusega, suhtumisega, et ähh, käib küll. Sel juhul peaks vahetuma ametkond ning kirjanike lähetamisega peaksid hakkama tegelema tõelised entusiastid.
Kirjanduse klannistumist hakkab kindlasti vähendama minu ja Inno kavandatav kirjanduskohvik, kus a) hakatakse müüma vaid elavat-elusat eesti kirjandust ning b) mis hakkab tutvustama eelkõige Tartu NAKi noorte ning säravate autorite loomingut. Ning mille seintele tulevad NAKlaste fotod.
Ning ka messile minek pole miski küsimus. Kirjandusametnikkonna kiuste muideks. Pole ju probleem rentida buss & bussijuht või orgunnida lennukipiletid ning lihtsalt maanduda Göteborgis. Spontaanselt.
Nii see ometigi ei ole. Mess on pühendatud eesti kirjandusele ning kuna see on sedavõrd tähtis sündmus, siis tuleks teha pingutusi, et näidata eesti kirjandust kogu tema mitmekesisuses. Mitte ainult neid poeete, kes loevad luuletusi küünlavalgel kirikutornis tasase häälega, vaid ka neid, kes ropendavad, röögivad ja räuskavad. Jahh, kirjandusametkond salgaks säärase kirjanduse hääl meelel üldse maha. Et kui ei räägi, siis pole olemas. Aga ta on. Ning need ropendavad, röökivad ja räuskavad kirjanikud produtseerivad järjepanu uusi ja uusi tekste. Üha uuemaid ja üha hullemaid. Ja need tekstid ei tohi jääda märkamatuks.
On kummastav, et kirjandusametkond põhjendab kirjanike vähest esindatust messil väheste finantsidega. Sel juhul tuleks otsida sponsoreid, helistada läbi firmasid. Küll toetajaid juba leiduks. Kas pole mitte tegemist kirjandusametkonna viitsimatusega, suhtumisega, et ähh, käib küll. Sel juhul peaks vahetuma ametkond ning kirjanike lähetamisega peaksid hakkama tegelema tõelised entusiastid.
Kirjanduse klannistumist hakkab kindlasti vähendama minu ja Inno kavandatav kirjanduskohvik, kus a) hakatakse müüma vaid elavat-elusat eesti kirjandust ning b) mis hakkab tutvustama eelkõige Tartu NAKi noorte ning säravate autorite loomingut. Ning mille seintele tulevad NAKlaste fotod.
Ning ka messile minek pole miski küsimus. Kirjandusametnikkonna kiuste muideks. Pole ju probleem rentida buss & bussijuht või orgunnida lennukipiletid ning lihtsalt maanduda Göteborgis. Spontaanselt.
Postimees ja SLÕhtuleht varastasid minu loomingu
Ajalehed Postimees ja SLÕhtuleht, mis peavad ennast igati korralikeks ja usaldusväärseteks, loetavateks, samuti tarkadeks väljaanneteks (kes end ise kiita ei oskaks?!), on asunud agaralt varastama minu loomingut.
Nimelt avaldas juba SLÕhtuleht möödunud aastal ilma minu loata väljavõtteid minu päevikust internetis ehk blogist ehk minu veel avaldamata raamatust (blogist kui raamatust kirjutas hiljuti Postimehes Urve Eslas). Ma ei pahandanud, kuna lootsin, et see jääb viimaseks üleastumiseks seadusest, mis Euroopa ja Lääne traditsioonis kaitseb autorit ja tema loomingut. Ok, ma saan ka aru, et Eestis elavad inimesed tulevad riigist, kus omand, kaasa arvatud intellektuaalne omand, kaasa arvatud autori looming oli kaitseta ning rahva hulgas kehtis mõtteviis, et mis ripakil, see ära. On ju teada, kuidas NLiit rõõmuga kopeeris kõike, mis Lääneriikides silma või kõrva jäi, sealjuures loomulikult ilma luba küsimata. See mõtteviis on ühiskonnas juurdunud tänaseni, kui arvestada, kui laialt on levinud autorite loomingu ilma loata kasutamine, või siis vargused üleüldse.
Aga nüüd, vastustes minu kohtukaebusele kasutasid nii SLÕhtuleht kui Postimees taas minu avaldamata raamatut, Postimees suisa väljavõtteid, piraatkoopiaid minu veel avaldamata raamatust. Ilma loata, loomulikult. See on umbes sama, kui Postimees leiab kellegi kirjaniku töölaualt mõned leheküljed tema veel avaldamata raamatust ja laseb need käiku ilma autorilt luba küsimata. Euroopa kultuuriruumis, kuhu Eesti kahtlemata kuulub, nimetatakse sellist tegevust varguseks. Intellektuaalse omandi varguseks. Postimees, selle peatoimetaja Merit Kopliga eesotsas käitub nagu kõige ehtsam pätt.
Ma ausalt öeldes ei kujuta ette, ja see oleks ilmselt ka pretsedenditu, et keegi esitab autori vastu kohtusse tõenditena terveid lõike ja lehekülgi selle autori raamatust. Tõsi, minu endine abikaasa Ingrid Tähismaa üritas minu vastu elatise vaidluses kohtusse tõendina esitada väljavõtteid minu raamatust, mille peatükid ilmusid möödunud aastal muu hulgas ajakirjas Just (minu ja Irja loal). Maakohus võttis need tõendid (mis olid ka ainsad tõendid Ingrid Tähismaal ja tema advokaadil Üllar Talvistel, nii nagu nüüd Postimehe ja SLÕhtulehe puhul) arvesse, aga ringkonnakohus neid enam arvesse ei võtnud ja tühistas maakohtu otsuse. Seega on mul enda kohtuskäigust olemas kohtu otsus, mis ei arvestanud minu vastu tõendina lõike minu veel avaldamata raamatust, minu ilukirjanduslikust loomingust.
Postimees ja SLÕhtuleht üritavad minu loomingut ära kasutades tõestada, et ma olen seksihull. Siis see, kelleks nad mind tituleerisid. Tore on, siis võiks ka Nabokovi tema "Lolita" põhjal seksmaniakiks ja pedofiiliks tituleerida ja Jelineki tema "Klaveriõpetaja" põhjal pervoks sõimata, need on minu blogis kirjutatust palju räigemad asjad. Millegipärst sai Jelinek Nobeli preemia, siis preemia anti seksihullule või?
Tõsi, mõnes teises kultuuriruumis, näiteks Iraanis, on kuulutatud mõni kirjanik, näiteks Salman Rushdie tema loomingu põhjal tagaotsitavaks. Ta on mingite usumeeste poolt koguni surma mõistetud. Jaa-jaa. Ma usun, et isikud, kes Postimehe ja SLÕhtulehe kohtukirjadele on alla kirjutanud, ehk siis Postimehe peatoimetaja Merit Kopli ning SLÕhtulehe peatoimetaja Väino Koorberg ning juhatuse esimees Kristjan Maurer näeksid ka minu keha meelsamini kuskil võllas kõlkumas. Pattude pärast. Sest nagu kirjutab Merit Kopli minu Postimehes 13.02.2006.a. avaldatud artikli „Ma pigem suren, kui kannatan igavesti häda“ kohta: „Nimetatud artiklis esitatav intiimne avameelsus on Eesti ühiskonnas taunitav ning ületab n.ö. hea maitse piiri“.
Jaa-jaa. Ma aint ei saa aru, kas meil on aasta 2007 või 1217?
Nimelt avaldas juba SLÕhtuleht möödunud aastal ilma minu loata väljavõtteid minu päevikust internetis ehk blogist ehk minu veel avaldamata raamatust (blogist kui raamatust kirjutas hiljuti Postimehes Urve Eslas). Ma ei pahandanud, kuna lootsin, et see jääb viimaseks üleastumiseks seadusest, mis Euroopa ja Lääne traditsioonis kaitseb autorit ja tema loomingut. Ok, ma saan ka aru, et Eestis elavad inimesed tulevad riigist, kus omand, kaasa arvatud intellektuaalne omand, kaasa arvatud autori looming oli kaitseta ning rahva hulgas kehtis mõtteviis, et mis ripakil, see ära. On ju teada, kuidas NLiit rõõmuga kopeeris kõike, mis Lääneriikides silma või kõrva jäi, sealjuures loomulikult ilma luba küsimata. See mõtteviis on ühiskonnas juurdunud tänaseni, kui arvestada, kui laialt on levinud autorite loomingu ilma loata kasutamine, või siis vargused üleüldse.
Aga nüüd, vastustes minu kohtukaebusele kasutasid nii SLÕhtuleht kui Postimees taas minu avaldamata raamatut, Postimees suisa väljavõtteid, piraatkoopiaid minu veel avaldamata raamatust. Ilma loata, loomulikult. See on umbes sama, kui Postimees leiab kellegi kirjaniku töölaualt mõned leheküljed tema veel avaldamata raamatust ja laseb need käiku ilma autorilt luba küsimata. Euroopa kultuuriruumis, kuhu Eesti kahtlemata kuulub, nimetatakse sellist tegevust varguseks. Intellektuaalse omandi varguseks. Postimees, selle peatoimetaja Merit Kopliga eesotsas käitub nagu kõige ehtsam pätt.
Ma ausalt öeldes ei kujuta ette, ja see oleks ilmselt ka pretsedenditu, et keegi esitab autori vastu kohtusse tõenditena terveid lõike ja lehekülgi selle autori raamatust. Tõsi, minu endine abikaasa Ingrid Tähismaa üritas minu vastu elatise vaidluses kohtusse tõendina esitada väljavõtteid minu raamatust, mille peatükid ilmusid möödunud aastal muu hulgas ajakirjas Just (minu ja Irja loal). Maakohus võttis need tõendid (mis olid ka ainsad tõendid Ingrid Tähismaal ja tema advokaadil Üllar Talvistel, nii nagu nüüd Postimehe ja SLÕhtulehe puhul) arvesse, aga ringkonnakohus neid enam arvesse ei võtnud ja tühistas maakohtu otsuse. Seega on mul enda kohtuskäigust olemas kohtu otsus, mis ei arvestanud minu vastu tõendina lõike minu veel avaldamata raamatust, minu ilukirjanduslikust loomingust.
Postimees ja SLÕhtuleht üritavad minu loomingut ära kasutades tõestada, et ma olen seksihull. Siis see, kelleks nad mind tituleerisid. Tore on, siis võiks ka Nabokovi tema "Lolita" põhjal seksmaniakiks ja pedofiiliks tituleerida ja Jelineki tema "Klaveriõpetaja" põhjal pervoks sõimata, need on minu blogis kirjutatust palju räigemad asjad. Millegipärst sai Jelinek Nobeli preemia, siis preemia anti seksihullule või?
Tõsi, mõnes teises kultuuriruumis, näiteks Iraanis, on kuulutatud mõni kirjanik, näiteks Salman Rushdie tema loomingu põhjal tagaotsitavaks. Ta on mingite usumeeste poolt koguni surma mõistetud. Jaa-jaa. Ma usun, et isikud, kes Postimehe ja SLÕhtulehe kohtukirjadele on alla kirjutanud, ehk siis Postimehe peatoimetaja Merit Kopli ning SLÕhtulehe peatoimetaja Väino Koorberg ning juhatuse esimees Kristjan Maurer näeksid ka minu keha meelsamini kuskil võllas kõlkumas. Pattude pärast. Sest nagu kirjutab Merit Kopli minu Postimehes 13.02.2006.a. avaldatud artikli „Ma pigem suren, kui kannatan igavesti häda“ kohta: „Nimetatud artiklis esitatav intiimne avameelsus on Eesti ühiskonnas taunitav ning ületab n.ö. hea maitse piiri“.
Jaa-jaa. Ma aint ei saa aru, kas meil on aasta 2007 või 1217?
kolmapäev, 18. juuli 2007
Venemaa äriporr: Mis sai Mihhail Prohhorovist?
Ehk huvitab inimesi, mis sai Mihhail Prohhorovist, Venemaa ühest rikkamast mehest, kellest kirjutas aasta algul Postimees, et sattus Prantsusmaal seoses prostitutsiooniga politsei uurimise alla, aga kellest pole hiljem kippu ega kõppu.
Ajal, kui Eesti lehtedel Venemaal korralikku korrespondentpunkti pole, valgustan veidi. Ühtlasi on siin mõtlemisainet neile, eriti ettevõtjatele, kes väidavad, et valitsusest ega poliitikast ei sõltu midagi.
Nimelt, nagu kirjutab NYT, tähistas Prohhorov (42), Venemaa üks mõjukamaid mehi (vara Forbesi andmetel miski 31 miljardit USD), maailma suurima niklitootja Norilski Nikkel omanik, tänavu jaanuaris Prantsuse alpide suusakuurordis koos äripartneritega aastavahetust. Ja Prohhorov, keda peetakse üheks Venemaa ihaldatuimaks poissmeheks, sattus vahi alla selle eest, et oli oma sõpradele prostituute tellinud. Prostituudid olid ise venelannad. Sellest siis pasundasid kogu maailma lehed.
Ja nüüd sellest, mis edasi sai. Kõigepealt vabastati Prohhorov vahi alt mõne päeva pärast ilma ühtegi süüdistust esitamata, siis kui tunnistaja prostitutsiooni-vastases uurimises. Ja mõne aja pärast müüs Prohhorov oma 26% osaluse Norilski Nikkelis oma äripartnerile Vladimir Potaninile. Potanin on Vene presidendi Vladimir Putini lähedane kamraad. Ametlik põhjus, miks Prohhorovi ja Potatini teed lahku läksid, oli seesama vahejuhtum Prantsuse alpides. Samas on teada, et ükski suurem tehing ei sünni Venemaal ilma Kremli heakskiiduta.
Putini juhtimisel on Venemaa valitsus praegu loomas hiiglaslikke holding-firmasid auto- ja lennukitööstuse, laevaehituse, tuumaenergia, teemantide ja titaani tootmise ning muudes valdkondades. Putini majandusmudelit võrreldakse 1950ndate Praentsumaa Charles de Gaulle’i omaga, mis soodustas riigi omanduses olevate suurte „rahvuslike tšempionide“ teket. Ettevõtete seniseid omanikke sunnitakse omakorda oma osalustest loobuma, seda poliitikat rakendatakse praegu Venetsueelas ja teises Ladina-Ameerika riikides.
Mõned hiljutised näited. 2003. aastal sai Venemaa suurima erafirma Jukos Oil juht Mihhail Hodorkovski süüdistuse maksude maksmisest kõrvalehiilimises. Hodorkovski saadeti Siberisse vanglasse ja Jukos läks pankrotti. Hiljem ostis Jukose vara üles Vene riiklik naftafirma Rosneft.
Möödunud aastal lõpus olid, keskkonnateemalistel „põhjustel“ naftajuhtme ehitamisel, sunnitud oma osalused Sahhalin II nafta- ja gaasiprojektis müüma Royal Dutch Shell ja Jaapani partnerid. Ostjaks oli Vene riigi gaasimonopol Gazprom.
Tänavu juunis oli sunnitud oma osaluse suures Vene gaasiprojektis TNK-BP „liiga aeglase arendamise“ tõttu maha müüma British Petroleum. Osaluse sai omale jällegi Gazprom.
Juhuslikult omavad selles BP gaasiprojektis osalust Prohhorov ja Potanin. Nende 26% osalust ei puututud, ilmselt Potanini lähedaste sidemete tõttu Putiniga. Ent pole teada, kaua Prohhorov suudab oma osalust säilitada. Analüütikute hinnangul on Venemaal omandiõigused praegu tingimuslikud, sõltudes läbisaamisest Kremliga. Ja kui Kreml on otsustanud, et selline ärimees nagu Prohhorov pole enam vastuvõetav, siis võetakse talt omand ära. Eraäri eksisteerib ainult läbi riikliku õnnistuse.
Potanin saavutas Kremli poolehoiu pärast seda, kui ta aitas võidelda sõnavabaduse vastu. Potanin kontrollis ajalehte Izvestija ja pärast seda, kui leht avaldas tõese info Beslani pantvangidraama kohta, lasi Potanin lehe toimetaja töölt lahti. Kohe pärast seda müüs Potanin lehe Gazpromile.
Möödunud suvel tundsid valitsusametnikud huvi Norilski Nikkeli ostmisest. Tulihingeline vaba turu eest võitleja Prohhorov oli sellele vastu, öeldes, et Norilski tehasel pole muid kohustusi kui makse maksta. Potanin omakorda oli müümise poolt.
Moskvas ringlevad spekulatsioonid selle kohta, kas politseireid Prantsuse alpides oli lõks, et sundida Prohhorovi müüma oma osalust Norilski tehases. Pärast Prohhorovi vahistamist langes Norilski Nikkeli ja teise Prohhorovi-Potanini osalusega firma Poljus Gold (Venemaa suurim kullatootja) turuväärtus kokku ligi 3 miljardit dollarit. Prohhorov kaotas ise vähemalt 800 miljonit USD. Praegu spekuleeritakse, et kui Prohhorov oma osaluse Norilski tehases müüb, annab Potanin talle vastu Poljus Goldi aktsiaid.
Hiljutisel pressikonverentsil Moskvas ütles Prohhorov, et planeerib asutada oma investeerimisfirma ja keskenduda elektrile ja alternatiivenergiale, peamiselt vesiniku kütuseelementidele. Ta töötab Moskvas ja tema abid on keeldunud kommenteerimast, kas Prohhorov emigreerub nüüd nagu teised oligarhid, kes on Kremli õnnistuse kaotanud. Potanin omakorda ütles, et Norilski müüki oli arutatud enne vahejuhtumit Prantsusmaal, ent see juhtum kiirendas asjade käiku. Norilski Nikkeli aktsiatel oli ainult üks ostja - valitsus, kommenteeris Prohhorov asjade käiku intervjuus ajelehele Kommersant. Tema ja Potanin poleks saanud oma aktsiatega muud teha, sest valitsus poleks andnud selleks nõusolekut.
Ajal, kui Eesti lehtedel Venemaal korralikku korrespondentpunkti pole, valgustan veidi. Ühtlasi on siin mõtlemisainet neile, eriti ettevõtjatele, kes väidavad, et valitsusest ega poliitikast ei sõltu midagi.
Nimelt, nagu kirjutab NYT, tähistas Prohhorov (42), Venemaa üks mõjukamaid mehi (vara Forbesi andmetel miski 31 miljardit USD), maailma suurima niklitootja Norilski Nikkel omanik, tänavu jaanuaris Prantsuse alpide suusakuurordis koos äripartneritega aastavahetust. Ja Prohhorov, keda peetakse üheks Venemaa ihaldatuimaks poissmeheks, sattus vahi alla selle eest, et oli oma sõpradele prostituute tellinud. Prostituudid olid ise venelannad. Sellest siis pasundasid kogu maailma lehed.
Ja nüüd sellest, mis edasi sai. Kõigepealt vabastati Prohhorov vahi alt mõne päeva pärast ilma ühtegi süüdistust esitamata, siis kui tunnistaja prostitutsiooni-vastases uurimises. Ja mõne aja pärast müüs Prohhorov oma 26% osaluse Norilski Nikkelis oma äripartnerile Vladimir Potaninile. Potanin on Vene presidendi Vladimir Putini lähedane kamraad. Ametlik põhjus, miks Prohhorovi ja Potatini teed lahku läksid, oli seesama vahejuhtum Prantsuse alpides. Samas on teada, et ükski suurem tehing ei sünni Venemaal ilma Kremli heakskiiduta.
Putini juhtimisel on Venemaa valitsus praegu loomas hiiglaslikke holding-firmasid auto- ja lennukitööstuse, laevaehituse, tuumaenergia, teemantide ja titaani tootmise ning muudes valdkondades. Putini majandusmudelit võrreldakse 1950ndate Praentsumaa Charles de Gaulle’i omaga, mis soodustas riigi omanduses olevate suurte „rahvuslike tšempionide“ teket. Ettevõtete seniseid omanikke sunnitakse omakorda oma osalustest loobuma, seda poliitikat rakendatakse praegu Venetsueelas ja teises Ladina-Ameerika riikides.
Mõned hiljutised näited. 2003. aastal sai Venemaa suurima erafirma Jukos Oil juht Mihhail Hodorkovski süüdistuse maksude maksmisest kõrvalehiilimises. Hodorkovski saadeti Siberisse vanglasse ja Jukos läks pankrotti. Hiljem ostis Jukose vara üles Vene riiklik naftafirma Rosneft.
Möödunud aastal lõpus olid, keskkonnateemalistel „põhjustel“ naftajuhtme ehitamisel, sunnitud oma osalused Sahhalin II nafta- ja gaasiprojektis müüma Royal Dutch Shell ja Jaapani partnerid. Ostjaks oli Vene riigi gaasimonopol Gazprom.
Tänavu juunis oli sunnitud oma osaluse suures Vene gaasiprojektis TNK-BP „liiga aeglase arendamise“ tõttu maha müüma British Petroleum. Osaluse sai omale jällegi Gazprom.
Juhuslikult omavad selles BP gaasiprojektis osalust Prohhorov ja Potanin. Nende 26% osalust ei puututud, ilmselt Potanini lähedaste sidemete tõttu Putiniga. Ent pole teada, kaua Prohhorov suudab oma osalust säilitada. Analüütikute hinnangul on Venemaal omandiõigused praegu tingimuslikud, sõltudes läbisaamisest Kremliga. Ja kui Kreml on otsustanud, et selline ärimees nagu Prohhorov pole enam vastuvõetav, siis võetakse talt omand ära. Eraäri eksisteerib ainult läbi riikliku õnnistuse.
Potanin saavutas Kremli poolehoiu pärast seda, kui ta aitas võidelda sõnavabaduse vastu. Potanin kontrollis ajalehte Izvestija ja pärast seda, kui leht avaldas tõese info Beslani pantvangidraama kohta, lasi Potanin lehe toimetaja töölt lahti. Kohe pärast seda müüs Potanin lehe Gazpromile.
Möödunud suvel tundsid valitsusametnikud huvi Norilski Nikkeli ostmisest. Tulihingeline vaba turu eest võitleja Prohhorov oli sellele vastu, öeldes, et Norilski tehasel pole muid kohustusi kui makse maksta. Potanin omakorda oli müümise poolt.
Moskvas ringlevad spekulatsioonid selle kohta, kas politseireid Prantsuse alpides oli lõks, et sundida Prohhorovi müüma oma osalust Norilski tehases. Pärast Prohhorovi vahistamist langes Norilski Nikkeli ja teise Prohhorovi-Potanini osalusega firma Poljus Gold (Venemaa suurim kullatootja) turuväärtus kokku ligi 3 miljardit dollarit. Prohhorov kaotas ise vähemalt 800 miljonit USD. Praegu spekuleeritakse, et kui Prohhorov oma osaluse Norilski tehases müüb, annab Potanin talle vastu Poljus Goldi aktsiaid.
Hiljutisel pressikonverentsil Moskvas ütles Prohhorov, et planeerib asutada oma investeerimisfirma ja keskenduda elektrile ja alternatiivenergiale, peamiselt vesiniku kütuseelementidele. Ta töötab Moskvas ja tema abid on keeldunud kommenteerimast, kas Prohhorov emigreerub nüüd nagu teised oligarhid, kes on Kremli õnnistuse kaotanud. Potanin omakorda ütles, et Norilski müüki oli arutatud enne vahejuhtumit Prantsusmaal, ent see juhtum kiirendas asjade käiku. Norilski Nikkeli aktsiatel oli ainult üks ostja - valitsus, kommenteeris Prohhorov asjade käiku intervjuus ajelehele Kommersant. Tema ja Potanin poleks saanud oma aktsiatega muud teha, sest valitsus poleks andnud selleks nõusolekut.
teisipäev, 17. juuli 2007
Schibstedi õudusunenägu/Schibsted´s nightmare
on Inno Tähismaa
is Inno Tähismaa
Täna õhtul in spe: Väino Koorberi peenisest!
is Inno Tähismaa
Täna õhtul in spe: Väino Koorberi peenisest!
Pulleritsu ajakirjandusporno: haavale soola
Artikkel Arteris.
Viimasest Postimehe „Arterist“ „närbuvaid staare“ puudutavat artiklit lugedes tuli mulle meelde see keskaegne prantsuse arst, kes ristisõdade ajal naisel peavalu „ravis“ nõnda, et lõikas tal pea peale, kuni luuni välja ristimärgi ja hõõrus seda siis soolaga. Naine, kel olevat arsti jutu järgi saatan sisse läinud, suri kohemaid.
Umbes samasuguse „arsti“ kombel käitub Postimehe ajakirjanik ja ajakirjandusõppejõud Priit Pullerits, kes oma kirjutisega mitmed haavad lahti rebib ja neile süüdimatult soola uhab.
Ma tean, millise agaruse ja järjekindlusega otsivad telekanalid saadetesse, ka nn realiti-šõudesse osalejaid. Siis tehakse kõvasti reklaami, poetakse naha vahele, lubatakse puud ja maad kokku ja mis kõik veel. Sest need šõud, kus inimesed end avalikkuse ees piltlikult öeldes alasti kisuvad, lähevad hästi peale. See tähendab, et toovad hästi raha sisse neile telekanalitele, mis teenivad aastas kokku umbes 100 miljonit krooni kasumit. Näiteks Postimehega samasse meediagruppi kuuluv Kanal 2, eestlaste lemmikkanal on eri nn realititega nagu „Baar“, „Missid“ ja „Buss“ parandanud märkimisväärselt oma majandustulemusi. Sest need realitid on ühed vaadatumad saated. TV3 sarjad on „Lihtne elu“, „Julge muutuda“, „Farm“ ja värske „Eesti otsib superstaari“.
Lisaks lõikavad realiti- sarjadest kasu muud väljaanded, eriti SLÕhtuleht, mis näibki olevat realiti-sarjade suuvooder. Kus muust eriti ei kirjutatagi. Kus siis lahatakse üksipulgi lahti sarjas osalejate era- ja muu elu. Igale osalejale pannakse mingi silt külge. Kus ei anta kellelegi armu. Sest SLÕhtulehe suhtumine on selline: ‚ise läksid saatesse, raisk, nüüd vastutad. Hüppa kasvõi tornist alla, molu!‘ Üks tüdruk hüppaski. Ja pärast jälle SLÕhtulehel hea parastada: ‚näe, loll, läks saatesse, ei saanud hakkama, ja hüppas tornist alla. Paras raisale!‘
Sama lugu oli ühe "Julge muutuda" saatesse läinud naisega, kelle kohta SLÕhtuleht avaldas igasugu saasta, kõik vanad haavad rõõmsalt lahti rebis ja naise elu päris tuksi keeras. (Kindlasti arvab SLÕhtulehe peatoimetaja Väino Koorberg, et selline käitumine oli õigustatud. Et avalikkusel on kindlasti vaja teada, mida teeb üks realiti sarja läinud tavaline koduperenaine). Sisuliselt organiseeris SLÕhtuleht keskaegse tuleriida, mille juurde ta siis rahva kokku kutsus, sest nii on hea koos nautida, kuidas teine elusalt küpseb. Nammi! Eksole! Ja SLÕhtulehe ajakirjanikud saavad rõõmsalt tantsu lüüa ning omanikud, Hans H. Luik ja Schibsted ASA samuti. Ma vaatasin just Schibstedi aastaaruandest, et see kompanii on oma kombitsad isegi Hispaaniasse ja Prantsusmaale ajanud. Eesti lihtsate inimeste elusaatustel trampimise ja avalike tuleriitade korraldamise hinnaga. Õudne.
Nüüd järgneb see staadium, kus telekanalid võtavad endalt kogu vastutuse isikute ees, keda nad veel mõnda aega tagasi mesimagusalt moosisid ja igati toetada lubasid. Sest ka telekanali juhtidele meeldib, kuidas SLÕhtuleht kirjutab. Seal avaldatakse igasugu paska, millest telekanalid end targu taandavad. Kuigi info jõuab kõige tõenäolisemalt pressi just läbi nende telekanalite, kes saadetes osalejatega päevast päevas kokku puututavad ja kõiksugu eraelulisi seiku teada saavad. Kõik ju teavad: realiti saadete heausksed osalejad pole võimelised end kohtus kaitsma, neil pole selleks raha, ja Eesti advokaadid neid ei aita, sest rahatute „prügikaladega“ Eesti miljonär-advokaadid ei tegele. Selge see. Ja nii toovad SLÕhtulehes ja Kroonikas kontrollimata info põhjal segamatult ilmuvad kõmu-uudised saates osalejate kohta vaatajaid veelgi juurde. SLÕhtuleht on Kanal 2ga samas meediagrupis, käsi peseb kätt. Selline mõnus nõiaring.
Mõni realiti-tegelane leiab ehk koha mõne ajakirja toimetuses. Näiteks Kroonikas. Kus siis saab teistele saatusekaaslastele pähe kusta ja koos peatoimetaja Ingrid Tähismaaga näidata näpuga ja ilkuda: haige tiivaga linnud, haige tiivaga linnud!
Ja kui heauskselt saatesse läinud inimesed on tühjaks pigistatud nagu sidrunid, kus kõik mahlad on käes, siis astuvad areenile raipesööjad, sellistest väljaannetest nagu Postimees ja Arter, sellised „korralikud“ ajakirjanikud nagu Priit Pullerits, kes siis kisuvad lahti kõik vanad haavad ja hõõruvad neisse ohtralt soola.
Ja siis sünnivad üha uued saated ja jätkub sama ring. Leitakse üha uued ja uued heausksed, kes siis lõpuks rõõmukiljete saatel saatuse vetsupotist alla uhatakse.
Pulleritsu ja Mart Kadastiku seisukohalt on justkui kõik korras. Nojah, kirjutatakse ju staaridest ja mis ses halba on, kui Arteri lugejanumbrid sellest staaridest kirjutamise tulemusel üha kasvavad. Aga kes on need staarid? Heauskselt kuhugi saatesse meelitatud tavalised inimesed tänavalt. Kes jätkavad pärast saadet samasuguste tavaliste inimestena, nagu Pullerits ise kirjutab. Kelle kohta käivad ajakirjanduses eraldi reeglid. Kelle suhtes peab ajakirjanik olema eriti tähelepanelik. Olgu ta kuidas iganes avalikkuse tähelepanu alla jõudnud. Ajakirjanik peaks sellest aru saama.
esmaspäev, 16. juuli 2007
Verda vette viimä (video)
Kauksi Ülle, Evar Riitsaar ja Aapo Ilves esitavad Tartu NAKi suveseminaril "Lätete Pääl" rahvalaulu "Emä läts verda vette viimä". Üles võetud Otepää kandis Kettal 15.07.2007.
Vahuri Lahkumine (video)
Laulva poeedi Vahur Afanasjevi lahkumine Tartu NAKi suveseminarilt "Lätete Pääl". Üles võetud 15.07.2007 Otepää kandis Kettal.
Lätete hümn "Maksad ja silmad" (video)
Lätete hümn "Maksad ja silmad", esitavad laulvad poeedid Contra ja Aapo Ilves. Üles võetud Tartu NAKi suveseminaril "Lätete Pääl" 15.07.2007.
Lätete viimase päeva hommik (video)
Viimase päeva hommik kirjandusrühmituse Tartu NAK suveseminaril "Lätete Pääl". Räägivad kriitik Hedda Maurer, luuletaja Contra ning seminari korraldaja, luulejata, itimees ja fotograaf Priit Salumaa. Üles võetud 15.07.2007 Otepää kandis Kettal.
Lätete hilisõhtune melu (video)
Hilisõhtune melu Tartu NAKi suveseminaril "Lätete Pääl". Üles võetud 14.07.2007 Kettal.
Contra on tsombe (video)
Luuletaja Contra on tsombe Tartu NAKi suveseminaril "Lätete Pääl". Video on üles võetud 14.07.2007 Otepää kandis Kettal. Kaamera taga Irja.
Lätete melu ja Contra (video)
Hetki Tartu NAKi suveseminarilt "Lätete Pääl". Veidi seminarimelu. Contra naljatab. Üles võetud 14.07.2007. Kaamera taga Irja.
Mõned pildid Lätetelt
Veiko Märka läheb ujuma.
Tiigi ääres.
Ujumas.
Contra ja kaks Kristiinat.
Veiko teeb nalja.
Veiko Märka tuleb ujumast.
Vahur Afanasjev.
Kahekesi.
Albert Gulk.
Fotosessioon.
Kerttu Rakke annab intrvjuu Valgamaalasele.
Kaks seppa- Salumaad.
Jaan Pehk.
Jaan ja Margus.
Miks on lahe klatšida? (video)
Mehed ja naised (peamiselt Hedda ja Contra) räägivad sellest, miks on lahe teisi taga rääkida ehk klatšida. Üles võetud Tartu kirjandusrühmituse NAK suveseminaril "Lätete Pääl", mis toimus Priit Salumaa organiseerimisel Kettal 14.07.2007.
Räägime taga Aapo Ilvest (video)
Räägitakse taga tuntud kirjanikku ja muusikut Aapo Ilvest. Kes on temaga seksinud? Kui pikk on Ilvese peenis? Ja mis kõike veel. Üles võetud Tartu NAKi suveseminaril "Lätete Pääl" 14.07.2007.
Kas pikkus on oluline? Naised räägivad peenistest (video)
Naised räägivad peenistest Tartu NAKi suveseminaril "Lätete Pääl". Üles võetud 14.07.2007.
Poeet suure Pga (video)
Kriitik Hedda Maurer intervjueerib poeet Contrat 14.07.2007 Kettal Tartu kirjandusrühmituse NAK suveseminaril "Lätete Pääl".
Üllar Talvistel on (erinevalt Kadastikust) ilmselt suur peenis
Üks veebist võetud pilt Talvistest.
Peenise teema on intrigeeriv, eks ole? Ning süües kasvab isu, ka see on teada. Mõtled Mart Kadastiku (oletatavalt väikesest) peenisest ning tahad kohe teada, kuidas teiste teada-tuntud meeste peenistega lugu on. Et kas on suur või on väike?
Pakun, et Üllar Talvistel on suur peenis. Kohtuvõitude poolest kuulsa advokaadi söakas näoilme ning ninakuju lubavad oletada, et tegu on prominentse peenise omanikuga.
Ja veel, mis mul meelde tuli - olen täheldanud, et väikese noku omanikud on teiste meeste peale sagedasti kadedad. Ja nagu me kõik mäletame, kritiseeris Mart Kadastik hiljaaegu Postimehe arvamusküljel teravalt Hans H. Luike Ekspress Grupi aktsiate müüki panemise pärast. Prominentsete peenistega mehed julgevad tavaliselt võtta suuri riske, kuna nad pole kogenud hävimiskibedust voodis. Väikeste, silmapaistmatute nokude omanikud seevastu on ettevaatlikud ning loodavad mitte heale õnnele, vaid visale tööle. Me kõik ju oleme kuulnud ütelust, et pole tähtis mitte noku suurus, vaid see, mis mees sellega teha oskab. Ja osaliselt on see ka õige, aga see ei muuda tõsiasja, et väikeste nokudega mehed on suurte nokudega meeste peale kadedad - kuna viimastel tuleb kõik nii kergelt kätte. Kas nüüd Kadastik just seepärast Hans H. Luike kritiseeris, no surmkindlalt seda väita ei saa, aga arutlusainet on siin kõvasti.
Naised räägivad peenise pikkusest (video)
Naised räägivad peenise pikkusest kirjandusrühmituse Tartu NAK suveseminaril "Lätete Pääl" 14.07.2007 Kettal. Staarring Hedda Maurer & Aapo Ilves.
InnoTV esitleb: Ilves intervjueerib Jaaksi seksimise teemal
Kirjanik ja muusik Aapo Ilves intervjueerib kriitik Piret Jaaksi seksimise teemal. Intervjuu toimus Tartu NAKi suveseminari "Lätete Pääl" raames 14.07.2007. Kaamera taga Inno.
Ketta ja NAKi hümn, Juua ja nikkuda! (video)
Hetk Tartu kirjandusrühmituse NAK suveseminarilt "Lätete Pääl", kus muu hulgas tuli esitamisele NAKi hümn "Juua ja nikkuda!". Video üles võetud 14.07.2007 Otepää kandis Kettal, kaamera taga Inno.
Contra linikutants (video)
Hetk kirjandusrühmituse Tartu NAKi suveseminarilt "Lätete Pääl" Otepää ligidal Kettal. Luuletaja Contra esitas koos partneri Kristiinaga linikutantsu. Kaamera taga on Irja. Üles võetud 14.07.2007.
Miks on Euroopa Liidu elanikud õnnetud?
Avastasin Delfist sellise Eesti Päevalehest refereeritud uudise (kus oli muu hulgas öeldud, et eestlased on Euroopas kõige õnnetumad ja maailmas ühed õnnetumad):
"Euroopa kõige õnnelikum riik on uuringu järgi Island, millele järgnevad Rootsi ja Norra. Neljandal kohal on Šveits, viiendal Küpros ja kuuendal Taani.
30 riiki käsitlenud uuringu järgi on Eesti kõige õnnetum riik, 29. kohal on Luksemburg, 28. kohal Bulgaaria, 27. kohal Kreeka ja 26. kohal Ungari."
Mina küsiks selle peale, miks on Euroopa Liidu elanikud nõnda õnnetud, sest Euroopa õnne pingerea lõpus on kõik ELi liikmed, esimesest neljast kolm aga pole ELi liikmed. Ja Eesti tahtis kangesti selle ELi õnnetusehunnikuga liituda. Millest johtub, et eestlased tahavad olla pigem rikkad kui õnnelikud, sest ELis pidi palju raha saama, õnne seal eriti pole.
Eestlased usuvad, et ELis saavad nad rikkaks. Ja et siis tuleb õnn. Minu ema uskus näiteks, et tema kooselu minu isaga muutub ükskord õnnelikuks. Ja NLiidus usuti, et ükskord minnakse USAst mööda ja kommunism levib üle kogu maailma ja siis ollakse õnnelikud. Jaa-jaa.
Kui pikk on Inno peenis? (video)
Lõik vestlusest, mis on üles võetud 14. juulil 2007 Otepää ligidal Kettal, kus toimus Tartu NAKi iga-aastane suveseminar "Lätete Pääl".
Vestlusest võtavad osa Inno, Irja, Hedda, Kristiina, Contra, Liisu. Juttu tuleb Inno peenise pikkusest ja peenise pikkusest üldse.
Seks inimõiguseks!!!
Tegelikult, arutasime just Innoga, peaks seks olema inimõigus. Ehk siis kellele tema oma naine/mees ei võimalda seksi, peaks riik kui selle inimõiguse tagaja võimaldama prostituudi. On ju palju mehi/naisi, kel pole prostituudile maksmiseks raha. Nendele peaks siis riik sotsiaalabi korras võimaldama prostituudiga seksimise tasuta. Usume, et kui inimesed saaksid rohkem seksida, oleks nad palju õnnelikumad ja nõnda oleks nad ka oma riigile, Eestile, kasulikumad.
Inno peenise pikkus teada!
Tulles vastu avalikkuse tungivale soovile, mõõtis Inno nüüd oma peenise pikkuse ära. Ja selgus, et tema (erekteerunud) peenise pikkuseks on 16,5 sentimeetrit ehk siis, ma ütleks, väga hea tulemus.
Postimehe suveporno: Marrandi kommentaar
Pärast seda, kui Savisaar sülitas aprillirahutuste ajal rahvale näkku ja oli kes teab kus redus, tootis tema propagandavabrik hulgaliselt kaastöid ajakirjandusele, millest Postimees suurima rõõmuga enamiku ära avaldas. Ja tulemus on meeliülendav: Ansip on paha (vähemalt Postimehe lugemise põhjal) ja Savisaar hea.
Nüüd on järg Marrandi käes. Piisas vaid uudistest selle kohta, kuidas mees (mitte lihtsalt mees, Rahvaliidu esimees pärast seda, kui Villu Reiljan sahkerdamiste tõttu ameti maha pani) mitmete kiiruseületamiste eest autojuhtimisõigusest ilma jäi, kui kohe on Postimehes suur kommentaar selle kohta, et Rein Lang on hoopis paha. Ma vean kihla kasti šampuse peale, et esiteks ei kirjutanud Marrandi seda artiklit ise, ja teiseks, et see on kirjutatud Rahvaliidu propagandamasina poolt selleks, et tõmmata tähelepanu ära erakonna juhi seaduserikkumistelt. Sest tegelikult on maanteel kiiruseületaja, vähemasti ses ulatuses, mis võimaldab load ära võtta, potentsiaalne mõrtsukas. Ja see on karm asi.
Jaa-jaa. Postimeest lugedes on Marrandi tubli mees. Ja Lang väga halb (kui Langi asemel oleks keegi teine, kelle peale näpuga näidata on parasjagu populaarne, siis oleks artiklis olnud selle teise isiku nimi). Ja kedagi enam ei huvita, miks siis ikkagi Marrandi kiirust ületas ja miks autojuhtimisõigusest ilma jäi.
On selge, et Keskerakond ja Rahvaliit tahavad väga sita mängu juures teha head nägu. Vahendeid valimata. Kui Lang poleks oma sünnipäevaks "Adolfi" etendust valinud, oleks leitud mõni muu patuoinas, keda kottida. Kelle abil oma jamadelt tähelepanu eemale juhtida. Üks korralik väljaanne või ajakirjanik peaks selle läbi nägema. Aga Postimehe väljaandjad Mart Kadastik ja Schibsted saadavad Rahvaliidu kontori propagandat laiali sadadesse tuhandetesse kodudesse.
Kallid Postimehe töötajad, midagi ei juhtuks, kui Keskerakond ja Rahvaliit jäädavalt Eesti poliitiliselt maastikult kaoksid. Juba ammu oleks aeg ühe tõsiseltvõetava vasakpoolse erakonna tekkeks, kasvõi näiteks sotside baasil. Ja samas ka ühe tõsise maaerakonna jaoks on ruum olemas. Milleks poputada Rahvaliitu ja Keskerakonda (õigemini küll Reiljani ja Savisaare klanne), mis on oma margi täiesti täis teinud, kus vohab korruptsioon ja kus viljeletakse autoritaarseid juhtimisvõtteid?
Nüüd on järg Marrandi käes. Piisas vaid uudistest selle kohta, kuidas mees (mitte lihtsalt mees, Rahvaliidu esimees pärast seda, kui Villu Reiljan sahkerdamiste tõttu ameti maha pani) mitmete kiiruseületamiste eest autojuhtimisõigusest ilma jäi, kui kohe on Postimehes suur kommentaar selle kohta, et Rein Lang on hoopis paha. Ma vean kihla kasti šampuse peale, et esiteks ei kirjutanud Marrandi seda artiklit ise, ja teiseks, et see on kirjutatud Rahvaliidu propagandamasina poolt selleks, et tõmmata tähelepanu ära erakonna juhi seaduserikkumistelt. Sest tegelikult on maanteel kiiruseületaja, vähemasti ses ulatuses, mis võimaldab load ära võtta, potentsiaalne mõrtsukas. Ja see on karm asi.
Jaa-jaa. Postimeest lugedes on Marrandi tubli mees. Ja Lang väga halb (kui Langi asemel oleks keegi teine, kelle peale näpuga näidata on parasjagu populaarne, siis oleks artiklis olnud selle teise isiku nimi). Ja kedagi enam ei huvita, miks siis ikkagi Marrandi kiirust ületas ja miks autojuhtimisõigusest ilma jäi.
On selge, et Keskerakond ja Rahvaliit tahavad väga sita mängu juures teha head nägu. Vahendeid valimata. Kui Lang poleks oma sünnipäevaks "Adolfi" etendust valinud, oleks leitud mõni muu patuoinas, keda kottida. Kelle abil oma jamadelt tähelepanu eemale juhtida. Üks korralik väljaanne või ajakirjanik peaks selle läbi nägema. Aga Postimehe väljaandjad Mart Kadastik ja Schibsted saadavad Rahvaliidu kontori propagandat laiali sadadesse tuhandetesse kodudesse.
Kallid Postimehe töötajad, midagi ei juhtuks, kui Keskerakond ja Rahvaliit jäädavalt Eesti poliitiliselt maastikult kaoksid. Juba ammu oleks aeg ühe tõsiseltvõetava vasakpoolse erakonna tekkeks, kasvõi näiteks sotside baasil. Ja samas ka ühe tõsise maaerakonna jaoks on ruum olemas. Milleks poputada Rahvaliitu ja Keskerakonda (õigemini küll Reiljani ja Savisaare klanne), mis on oma margi täiesti täis teinud, kus vohab korruptsioon ja kus viljeletakse autoritaarseid juhtimisvõtteid?
Kui pikk on Inno peenis (Lätete teravaim teema)
Just lugesin Delfist, et Eesti pidada olla Euroopa kõige õnnetum riik. Masendav. Aga mulle tundub, et ma tean põhjust, miks. Just! See on sellepärast, et meie inimestel siin ei lasta rahus juua. Kogu aeg käib miski manitsemine, kamm, näpuga näitamine. Tahad juua, aga tulevad miskid onud ja kehtestavad miskid joomispiirangud. Minge perse. Joogem!! Ja joogem kohe hästi palju ja mõnuga. Näiteks Portugalis, Lissaboni linnas käivad inimesed mõnusasti kogu aeg õlletops või kokteiliklaas näpus ringi. Päeval, öösiti. Ja mitte keskil pole mögisemist. Meil peaks ka nii olema, et avalikus kohas tohib ja tulebki juua. Joomine lihtsalt on üks inimese võõrandamatuid põhiõigusi ning sellele ei tohi teha mitte mingeid piiranguid.
Tulen just Tartu Noorte Autorite lõpplahedalt suveürituselt nimega Lätete Pääl & seal jõid kõik, mõnuga. Rummi, õlli, kokat, veini, eetrit, hansat, midaiganes. Ja ma pole kuskil näinud nii suurt hulka õnnelikke & lõbusaid inimesi. Mega!
Ise jõudsime kohale laupäeval, kuna polnud veel jõudnud toibuda eelmisest sündmusest, milleks oli matus (mu tädi ja täditütre maiste jäänuste heitmine Kaberneemes). Pidu käis juba täiega. Toibuti eelmise öö pummelungist, parandati pead, klatshiti möödund öö sündmusi ning ujuti tiigis alasti (pildid paneme kohe siia blokki üles kah). Ettekandeid vist peeti kah, aga ega me neid eriti kuulama ei jõudnud, kuna lihtsalt nii mõnus oli tiigi kaldal muru peal istuda ning varbaid sirutada, hõhh!! Kuna Ketta, kus Lätted toimusid, on Otepäält 7 km, siis käisime vahepeal söömas Otepää Oti Pubis, ja see on üks paremaid söögikohti, mida olen kohanud ja mida julgeks üheks suviseks söögistopiks soovitada küll.
Üks huvitavamaid ettekandeid (minu jaoks) peeti maha Priidu maja taga rohul, kus istusime koos Aapo ning kamba naisterahvastega, ja teemaks oli meesterahva peenise pikkus. Inno, kes oli kehastunud Inno TV (Aapo pandud nimi) reporteriks, küsis siis rohus relaxivatelt tütarlastelt küsimusi, ja muu hulgas seda, kui pikk peenis on hea peenis. Hedda ütles seepeale, et väga oluline on pikkus ning kõige parem pikkus on 15,5 cm. Seega mehed, tähelepanu! Kui Innolt küsiti, kui pikk on tema noku, siis ta ei osanud midagi öelda. Ei olevat mõõtnud. Ja ka mina pean oma häbiks tunnistama, et ma ei tea, kui pikk on Inno peenis. No see tähendab, ma tean, et mulle ta noku väga meeldib jne, aga ma ei tea, kui pikk ta on. Ja Priit ütles, et mitte pikkus pole oluline, vaid jämedus, aga Hedda leidis ikkagi, et hoopistükkis pikkus on. Mina isiklikult arvan, et mõlemad on tähtsad. Sest ega pliiatsiga tõesti ei ole mõnus seksida. Mnjahh, üritus lõppes Inno lubadusega, et ta mõõdab oma peenise pikkuse ära. Õhtu lõpetuseks esitasid Contra ja Kristiina oma versiooni Veiko legendaarsest "linikute tantsust", mille paneme samuti peagi siia blokki üles.
Ööbisime meie ligidalasuvas Andu majutuses, mida julgen samuti suviseks peatuspaigaks soovitada, aga küsige tuba suure voodiga. Pühapäeva hommikul saabus kohale Setu kuningapaar Ülle ja Evar ning nemad pidasid ettekande Setu ehetest, mis oli samuti väga huvitav.
Lahkusime meie pühapäeval kella kuue paiku. Enne seda oli lõkke ääres toimunud ka väike NAKi nõupidamine, mille käigus jõuti veendumusele, et järgmisena läheb NAK Udmurdimaale ja teistele vanadele ugri aladele. Udmurdimaaga pidi olema sedasi, seda rääkis Aapo, et kes seal korra käib, see jääbki seal käima. Saab siis näha. Ja siis on veel selline mõte, et millalgi, sügisel? läheb NAK ka Brüsselisse, euroasja uurima. Ja sellest saaks siis teha samasuguse vahva video nagu "NAK läheb Tallinna".
Aga nüüd paneb Inno, kes pole siiani oma peenise pikkust ära mõõtnud (häbi talle!) üles Lätete pildid, mida te kõik kindlasti vaatate, sest need on lihtsalt nii lahedad.
Tulen just Tartu Noorte Autorite lõpplahedalt suveürituselt nimega Lätete Pääl & seal jõid kõik, mõnuga. Rummi, õlli, kokat, veini, eetrit, hansat, midaiganes. Ja ma pole kuskil näinud nii suurt hulka õnnelikke & lõbusaid inimesi. Mega!
Ise jõudsime kohale laupäeval, kuna polnud veel jõudnud toibuda eelmisest sündmusest, milleks oli matus (mu tädi ja täditütre maiste jäänuste heitmine Kaberneemes). Pidu käis juba täiega. Toibuti eelmise öö pummelungist, parandati pead, klatshiti möödund öö sündmusi ning ujuti tiigis alasti (pildid paneme kohe siia blokki üles kah). Ettekandeid vist peeti kah, aga ega me neid eriti kuulama ei jõudnud, kuna lihtsalt nii mõnus oli tiigi kaldal muru peal istuda ning varbaid sirutada, hõhh!! Kuna Ketta, kus Lätted toimusid, on Otepäält 7 km, siis käisime vahepeal söömas Otepää Oti Pubis, ja see on üks paremaid söögikohti, mida olen kohanud ja mida julgeks üheks suviseks söögistopiks soovitada küll.
Üks huvitavamaid ettekandeid (minu jaoks) peeti maha Priidu maja taga rohul, kus istusime koos Aapo ning kamba naisterahvastega, ja teemaks oli meesterahva peenise pikkus. Inno, kes oli kehastunud Inno TV (Aapo pandud nimi) reporteriks, küsis siis rohus relaxivatelt tütarlastelt küsimusi, ja muu hulgas seda, kui pikk peenis on hea peenis. Hedda ütles seepeale, et väga oluline on pikkus ning kõige parem pikkus on 15,5 cm. Seega mehed, tähelepanu! Kui Innolt küsiti, kui pikk on tema noku, siis ta ei osanud midagi öelda. Ei olevat mõõtnud. Ja ka mina pean oma häbiks tunnistama, et ma ei tea, kui pikk on Inno peenis. No see tähendab, ma tean, et mulle ta noku väga meeldib jne, aga ma ei tea, kui pikk ta on. Ja Priit ütles, et mitte pikkus pole oluline, vaid jämedus, aga Hedda leidis ikkagi, et hoopistükkis pikkus on. Mina isiklikult arvan, et mõlemad on tähtsad. Sest ega pliiatsiga tõesti ei ole mõnus seksida. Mnjahh, üritus lõppes Inno lubadusega, et ta mõõdab oma peenise pikkuse ära. Õhtu lõpetuseks esitasid Contra ja Kristiina oma versiooni Veiko legendaarsest "linikute tantsust", mille paneme samuti peagi siia blokki üles.
Ööbisime meie ligidalasuvas Andu majutuses, mida julgen samuti suviseks peatuspaigaks soovitada, aga küsige tuba suure voodiga. Pühapäeva hommikul saabus kohale Setu kuningapaar Ülle ja Evar ning nemad pidasid ettekande Setu ehetest, mis oli samuti väga huvitav.
Lahkusime meie pühapäeval kella kuue paiku. Enne seda oli lõkke ääres toimunud ka väike NAKi nõupidamine, mille käigus jõuti veendumusele, et järgmisena läheb NAK Udmurdimaale ja teistele vanadele ugri aladele. Udmurdimaaga pidi olema sedasi, seda rääkis Aapo, et kes seal korra käib, see jääbki seal käima. Saab siis näha. Ja siis on veel selline mõte, et millalgi, sügisel? läheb NAK ka Brüsselisse, euroasja uurima. Ja sellest saaks siis teha samasuguse vahva video nagu "NAK läheb Tallinna".
Aga nüüd paneb Inno, kes pole siiani oma peenise pikkust ära mõõtnud (häbi talle!) üles Lätete pildid, mida te kõik kindlasti vaatate, sest need on lihtsalt nii lahedad.
Kommunistlik Postimees
Ajaleht Postimees, mis on seni olnud valdavalt rahvuslikult ja parempoolselt meelestatud, on viimasel ajal läbi teinud nn paradigma muutuse ja kaldunud vasakule (ilmselt selleks, et veelgi suuremale hulgale lugejatele meele järele olla). Ja seda just ideoloogiliselt. Veelgi täpsemalt määratledes on Postimees kaldunud vanasse nõuka aega, kus vasakpoolne ideoloogia valitses kogu ühiskonda. Ja ajalehed olid selle ideoloogia kandjad.
Kindlasti pole nimetatud muutust raske Postimehe puhul korraldada, sest lehe vastutav väljaandja Mart Kadastik on vana nõuka aja nomenklatuuri-mees, ustav parteilane. Tal on hästi meeles, kuidas asjad käisid. Ja tema viimase aja sõnavõtud Postimehes on sellises heas muhedas vanas nõuka-aegse följetoni stiilis, milles siis tavaliselt kritiseeriti kas tilkuvaid torusid või liiga suurt hulka pekki vorsti sees. Sellises mahlakas ilkuvas stiilis oli ka kirjutatud tema viimane lugu probleemidest mobiiltelefoniga helistamisel. Ma olen Kadastikuga ses osas nõus, et loomulikult, mobiilsidefirmad ei armasta väiksemaid kohti ja seal on raske helistada. Aga kas sellistest asjadest peab kirjutama Eesti suurima ja mõjukaima lehe vastutav väljaandja? Jah, loomulikult kirjutasid sellistest asjadest tähtsad toimetajad nõuka ajal, et õhus on tunda kevadet, lilled tärkavad, linnukesed siristavad jne, sest muust ei tohtinud kirjutada. Aga nüüd tohib. Millegipärast ei kirjutata. Miks ei kirjuta Kadastik infost, mida ta saab poliitikutega (näiteks oma sõbra Andrus Ansipiga) kohtudes, äri ajades, miks ei analüüsi seda infot, nagu seda tavatseb teha Hans H. Luik. Ja ma olen Luigele selle eest tänulik. Ja ma ei usu, et Kadastiku aju on sedavõrd pehme, et ta kõvadel teemadel ei suuda kirjutada. Või et tal oma arvamust pole. Ma mäletan aegu, kus tal see arvamus oli. Näiteks enne Ekspress Grupi börsileminekut oli Kadastik väga terav.
Veel üks hiljutine näide poliitika muutusest on artikkel Põim Kamalt "Potjomkini Eesti", kus on näha, et ajakirjanik ei jaga majandusest tuhkagi, aga sellegipoolest on talle ette antud leheruumi auga täis kirjutanud. Üleolevas stiilis märgib autor majanduskasvu, palgatõusu, hindu ja tööpuudust, nagu need oleks jumala and. Ning siis asub kritiseerima valitsevat poliitikat, mis ei võimalda maksta keskmist palka päästjatele, piirivalvuritele ja vanglaametnikele. Ja ta toob näite elust, kus tal põles maakodus saun ning tuletõrje ei jõudnud kohale, sest palgad on väiksed. Nii võis aru saada. Jaa-jaa. (vahemärkusena võib küsida, et kas Põim Kama kirjutas nii rumala artikli seetõttu, et ta ei saa keskmist palka?) Siia võiks veel lisada, et loomulikult tahaksid keskmist palka saada kõik. Seda saab nii, et ühtedel vähendada, teistel tõsta. Muid võimalusi pole, sest raha ei kasva puu otsas. Tulemus on siis selline nagu see oli nõuka ajal, kus siis insenerid, traktoristid, õpetajad, medõed, kirurgid, professorid ja taksojuhid said kõik ühtviisi keskmist või sellele ligilähedast palka. Sest kõik ametid on ühtviisi head. Aga millegipärast läks selle peale elu vussi ja keskmine palk oli see, mis pärast NLiidu lagunemist kohe ära kadus. Nii nagu kadus ka kuiv seadus, mida nüüd lisaks keskmisele palgale on uuesti hakatud taga nutma. Mis kokkuvõttes tähendab nõukogude ideoloogia kõige kurjemat poolt: isikuvabaduste piiramist väidetega, et nii on kõigile hea.
Ma ei hakka siin mainima Postimehe kummaliselt kriitilist suhtumist sellesse, et Ansipi erakond on pärast pronkssõduri mahavõtmist erakordselt populaarne. Selle asemel, et valitsust raskel ajal toetada (selliseid võimalusi pole just palju), lastakse valimatult ajalehe veergudel demagoogitseda Edgar Savisaarel, kes juhib omavalitsust, kus elab kolmandik Eesti elanikkonnast. Ja Postimees teab hästi, et Savisaarel on samapalju või veel enamgi võimu kui peaministril endal. Mille abil on Savisaarel kerge peaminister kotti püüda, nagu näitas ka nn aprillirahutuste aeg, kus Savisaar, kes seadust rikkudes ei taganud oma juhitavas omavalitsuses korda, süüdistas hiljem kõiges peaminister Ansipit. Või siis ilkus Savisaar tema vastu suunatud rahvahääletuse üle, ka selleks andis Postimees Savisaarele sõna. Ja loomulikult ei võta Postimees vaevaks uurida Savisaare ja tema sõprade sahkerdamisi Tallinna linnas (sahkerdamistel on viimasel ajal hoidnud silma peal ainult Äripäev). Tegelikult ei uuri Postimees ka mingeid muid sahkerdamisi ka teistes linnades, näiteks Tartus. Postimees on selline armas pehme ajaleht, kust midagi eriti lugeda pole, aga millel on mõjuvõimas omanik, mistõttu on Postimeest võimalik saata kasvõi tasuta igasse kodusse üle Eesti ja kasseerida tulu sisse reklaamiandjatelt, kes on huvitatud Postimehest kui heast reklaamikanalist.
Eriti kummaline on Postimehe võidukas rähklemine oma lugejanumbrite üle. Et läksime SLÕhtulehest mööda! Kamoon, iga lapski teab, et lugejanumbrite edukus sõltub oskusest ajastada oma tasuta ja soodustellimuste kampaaniad ajale, mil toimub küsitlus loetavuse väljaselgitamiseks. Aga kui küsida, mis oli viimati ilmunud tõsiselt mõjukas artikkel Postimehes? Kas sellist üldse on olnud viimastel aastatel?
Kokkuvõttes kummitab vaikiv ajastu, milles Postimehe ajakirjanikud võimulolevat valitsust süüdistavad, Postimeest ennast. Ma sain ise selles osas valusa kogemuse aasta tagasi, kui julgesin kritiseerida Postimehes Siiri Oviiri ja Marianne Mikko sõnavõtte prostututsiooni teemal. Pärast seda keerati kraanid minu jaoks Postimehes kinni, mind hakkas lahmivalt sõimama Postimehe sõsarväljaanne SLÕhtuleht ning mind lahmis Postimehe vastutav väljaandja Mart Kadastik. Mulle endale võimalust end kaitsta ei antud.
Nüüd toetab Postimees Savisaart, kelle sõbra Oliver Kruuda kätte on läinud mõned väljaanded, kus on kehtestatud ajakirjanikele otsesed suunised, keda tohib kritiseerida, keda mitte, ehk siis tsensuur. Sellest loomulikult kah Postimees ei kirjuta.
Aga Postimees kirjutab sellest, et tuletõrjujatele võiks maksta rohkem palka. Minu mäletamist mööda oli juba nõuka ajal tuletõrje valdavalt vabatahtlik ja selle eest ei makstud ega küsitud midagi. See on vabatahtlik väga paljudes riikides. See on iga mehe püha kohus oma kodu ümbruses korda hoida. Või ei ole? Kas Kadastik kardab voolikut kätte võtta?
Kindlasti pole nimetatud muutust raske Postimehe puhul korraldada, sest lehe vastutav väljaandja Mart Kadastik on vana nõuka aja nomenklatuuri-mees, ustav parteilane. Tal on hästi meeles, kuidas asjad käisid. Ja tema viimase aja sõnavõtud Postimehes on sellises heas muhedas vanas nõuka-aegse följetoni stiilis, milles siis tavaliselt kritiseeriti kas tilkuvaid torusid või liiga suurt hulka pekki vorsti sees. Sellises mahlakas ilkuvas stiilis oli ka kirjutatud tema viimane lugu probleemidest mobiiltelefoniga helistamisel. Ma olen Kadastikuga ses osas nõus, et loomulikult, mobiilsidefirmad ei armasta väiksemaid kohti ja seal on raske helistada. Aga kas sellistest asjadest peab kirjutama Eesti suurima ja mõjukaima lehe vastutav väljaandja? Jah, loomulikult kirjutasid sellistest asjadest tähtsad toimetajad nõuka ajal, et õhus on tunda kevadet, lilled tärkavad, linnukesed siristavad jne, sest muust ei tohtinud kirjutada. Aga nüüd tohib. Millegipärast ei kirjutata. Miks ei kirjuta Kadastik infost, mida ta saab poliitikutega (näiteks oma sõbra Andrus Ansipiga) kohtudes, äri ajades, miks ei analüüsi seda infot, nagu seda tavatseb teha Hans H. Luik. Ja ma olen Luigele selle eest tänulik. Ja ma ei usu, et Kadastiku aju on sedavõrd pehme, et ta kõvadel teemadel ei suuda kirjutada. Või et tal oma arvamust pole. Ma mäletan aegu, kus tal see arvamus oli. Näiteks enne Ekspress Grupi börsileminekut oli Kadastik väga terav.
Veel üks hiljutine näide poliitika muutusest on artikkel Põim Kamalt "Potjomkini Eesti", kus on näha, et ajakirjanik ei jaga majandusest tuhkagi, aga sellegipoolest on talle ette antud leheruumi auga täis kirjutanud. Üleolevas stiilis märgib autor majanduskasvu, palgatõusu, hindu ja tööpuudust, nagu need oleks jumala and. Ning siis asub kritiseerima valitsevat poliitikat, mis ei võimalda maksta keskmist palka päästjatele, piirivalvuritele ja vanglaametnikele. Ja ta toob näite elust, kus tal põles maakodus saun ning tuletõrje ei jõudnud kohale, sest palgad on väiksed. Nii võis aru saada. Jaa-jaa. (vahemärkusena võib küsida, et kas Põim Kama kirjutas nii rumala artikli seetõttu, et ta ei saa keskmist palka?) Siia võiks veel lisada, et loomulikult tahaksid keskmist palka saada kõik. Seda saab nii, et ühtedel vähendada, teistel tõsta. Muid võimalusi pole, sest raha ei kasva puu otsas. Tulemus on siis selline nagu see oli nõuka ajal, kus siis insenerid, traktoristid, õpetajad, medõed, kirurgid, professorid ja taksojuhid said kõik ühtviisi keskmist või sellele ligilähedast palka. Sest kõik ametid on ühtviisi head. Aga millegipärast läks selle peale elu vussi ja keskmine palk oli see, mis pärast NLiidu lagunemist kohe ära kadus. Nii nagu kadus ka kuiv seadus, mida nüüd lisaks keskmisele palgale on uuesti hakatud taga nutma. Mis kokkuvõttes tähendab nõukogude ideoloogia kõige kurjemat poolt: isikuvabaduste piiramist väidetega, et nii on kõigile hea.
Ma ei hakka siin mainima Postimehe kummaliselt kriitilist suhtumist sellesse, et Ansipi erakond on pärast pronkssõduri mahavõtmist erakordselt populaarne. Selle asemel, et valitsust raskel ajal toetada (selliseid võimalusi pole just palju), lastakse valimatult ajalehe veergudel demagoogitseda Edgar Savisaarel, kes juhib omavalitsust, kus elab kolmandik Eesti elanikkonnast. Ja Postimees teab hästi, et Savisaarel on samapalju või veel enamgi võimu kui peaministril endal. Mille abil on Savisaarel kerge peaminister kotti püüda, nagu näitas ka nn aprillirahutuste aeg, kus Savisaar, kes seadust rikkudes ei taganud oma juhitavas omavalitsuses korda, süüdistas hiljem kõiges peaminister Ansipit. Või siis ilkus Savisaar tema vastu suunatud rahvahääletuse üle, ka selleks andis Postimees Savisaarele sõna. Ja loomulikult ei võta Postimees vaevaks uurida Savisaare ja tema sõprade sahkerdamisi Tallinna linnas (sahkerdamistel on viimasel ajal hoidnud silma peal ainult Äripäev). Tegelikult ei uuri Postimees ka mingeid muid sahkerdamisi ka teistes linnades, näiteks Tartus. Postimees on selline armas pehme ajaleht, kust midagi eriti lugeda pole, aga millel on mõjuvõimas omanik, mistõttu on Postimeest võimalik saata kasvõi tasuta igasse kodusse üle Eesti ja kasseerida tulu sisse reklaamiandjatelt, kes on huvitatud Postimehest kui heast reklaamikanalist.
Eriti kummaline on Postimehe võidukas rähklemine oma lugejanumbrite üle. Et läksime SLÕhtulehest mööda! Kamoon, iga lapski teab, et lugejanumbrite edukus sõltub oskusest ajastada oma tasuta ja soodustellimuste kampaaniad ajale, mil toimub küsitlus loetavuse väljaselgitamiseks. Aga kui küsida, mis oli viimati ilmunud tõsiselt mõjukas artikkel Postimehes? Kas sellist üldse on olnud viimastel aastatel?
Kokkuvõttes kummitab vaikiv ajastu, milles Postimehe ajakirjanikud võimulolevat valitsust süüdistavad, Postimeest ennast. Ma sain ise selles osas valusa kogemuse aasta tagasi, kui julgesin kritiseerida Postimehes Siiri Oviiri ja Marianne Mikko sõnavõtte prostututsiooni teemal. Pärast seda keerati kraanid minu jaoks Postimehes kinni, mind hakkas lahmivalt sõimama Postimehe sõsarväljaanne SLÕhtuleht ning mind lahmis Postimehe vastutav väljaandja Mart Kadastik. Mulle endale võimalust end kaitsta ei antud.
Nüüd toetab Postimees Savisaart, kelle sõbra Oliver Kruuda kätte on läinud mõned väljaanded, kus on kehtestatud ajakirjanikele otsesed suunised, keda tohib kritiseerida, keda mitte, ehk siis tsensuur. Sellest loomulikult kah Postimees ei kirjuta.
Aga Postimees kirjutab sellest, et tuletõrjujatele võiks maksta rohkem palka. Minu mäletamist mööda oli juba nõuka ajal tuletõrje valdavalt vabatahtlik ja selle eest ei makstud ega küsitud midagi. See on vabatahtlik väga paljudes riikides. See on iga mehe püha kohus oma kodu ümbruses korda hoida. Või ei ole? Kas Kadastik kardab voolikut kätte võtta?
pühapäev, 15. juuli 2007
Mis toimus Lätetel!
Hetk NAKi suveseminarilt "Lätete Pääl". Fotografeerib Aapo Ilves.
Uhh, oleme Irjaga tagasi Tartu Noorte Autorite Koondise (NAK) suveseminarilt "Lätete Pääl". Oli rida põnevaid ettekandeid, esitleti värsket "Väikest pornoraamatut" ja sai palju nalja.
Tellimine:
Postitused (Atom)