Olen saanud viimasel ajal muu info seas hulgaliselt vihjeid selle kohta, et Soome paberi- ja metsatööstused, mis ka Eestis turgu kontrollivad, said lõpuks Viilupi RMK juhi kohalt lahti kangutada (metsatööstuse esindaja istub ka RMK nõukogus) ning nagu maainimesed on märganud, on saed riigimetsale hooga peale läinud.
Probleem on selles, et Soome paberitööstused ja Soome firmadele kuuluvad saeveskid Eestis on suures palgipuuduses, palgi hind on läinud üles ja ettevõtetele terendab pankrot. Et seda vältida, on vaja hind alla lüüa ja riigimetsast rohkem raiuda. Mistõttu saavad vähem ka väikemetsaomanikud, keda esindab näiteks Villu Reiljan, kes seni on seisnud vähema raiumise eest.
Ootan vihjeid seoses RMK tegevusega. Olen ise märganud, et viimasel ajal võtab RMK langi langi järel tühjaks, tehakse julmalt lageraiet. Kusjuures maa on pehme ja lõhutakse väiksemad teed ära. Aga mis teha, vanem vend, kellel on rohkem raha, tahab?!
Soome kompaniid, kes asja taga, on Stora Enso, Ruukki, UPM. Need on kõvad tegijad maailma laajuses, nagu sommid ütlevad. Lisaks vetsupaberile toodavad kogu maailma juhtivate lehtede jaoks trükipaberit, näiteks.
RMK uus juht on juba öelnud, et metsast tuleb võtta, mis annab. Umbes nagu Stalin: me ei oota looduselt armuande! Me võtame nad! Umbes nagu tööstusrevolutsiooni aegsel Inglismaal, kus kõik metsad maha tõmmati ja aurumasinatesse aeti, kuulsast Robin Hoodi Sherwoodi laanest on järel vaid mõni armetu põõsas.
laupäev, 10. november 2007
reede, 9. november 2007
Eesti poisid on oma vere juba Afganistani jätnud
Miks seda üha uuesti ja uuesti vaja teha on?
Eesti poisid sõdisid Afganistanis juba 1980ndatel. Siis oli nö vaenlane, Taliban, täpselt sama. Ainult see nn liitlane, kes poisse kodusõtta tapma ja surema saadab, on teine. Kui varem oli see NSVL, mis end Afganistanis kotti mängis, siis nüüd USA, mis sellele monstrumile üldse elu sisse puhus. Miks peavad eesti poisid jänkide vigade paranduse nimel surema?
Ma ei pea õigeks osaleda selles vene ruletis, mida USA on asunud Iraagis ja Afganistanis mängima. Eesti rahvas pole nii suur, et oma poegi sinna surema saata. Las lähevad need, keda on miljoneid. Kui eesti rahva saatus kellelegi korda läheb, muidugi.
Ja kust teavad Eesti poliitikud täpselt, kes on "õige" pool, nendes kodusõdades Afganistanis ja Iraagis, kuhu eesti poisse surema saadetakse. Kelle eest poisid surevad? Gruusia valitsus, mis veel eile oli "hea", demokraatlikult valitud ja puha, on täna täpselt samasugune nagu Vene valitsus. Hullemgi veel. Iraagis on demokraatlikul teel valitud valitsus, aga see millegipärast ei ole "hea", sellele ei saa riigi juhtumist ja kontrolli usaldada. Veel "halvem" on demokraatlikul teel valitud Palestiina omavalitsus, kus valimised võitis hiljuti Hamas. Oi-oi, see ei sobi. Kohalik rahvas on loll, teised kõik targad. Mis toimub? Mille alusel otsustatakse, kes on halb ja kes on hea? Kas selle alusel, kes ilusamini naeratab? Mis õigus on teistele rahvastele oma tahet peale suruda? Ok, tugevama õigus. Aga miks eesti poisid selles "õiguses" osalevad. Kas Eesti jagab tugevama õiguse printsiipe? Siis võiks eestlane kohe oma hargivahe venelase ees laiali laotada, nagu viimane libu. Nagu tegi seda argpüks-Päts.
Eesti poisid sõdisid Afganistanis juba 1980ndatel. Siis oli nö vaenlane, Taliban, täpselt sama. Ainult see nn liitlane, kes poisse kodusõtta tapma ja surema saadab, on teine. Kui varem oli see NSVL, mis end Afganistanis kotti mängis, siis nüüd USA, mis sellele monstrumile üldse elu sisse puhus. Miks peavad eesti poisid jänkide vigade paranduse nimel surema?
Ma ei pea õigeks osaleda selles vene ruletis, mida USA on asunud Iraagis ja Afganistanis mängima. Eesti rahvas pole nii suur, et oma poegi sinna surema saata. Las lähevad need, keda on miljoneid. Kui eesti rahva saatus kellelegi korda läheb, muidugi.
Ja kust teavad Eesti poliitikud täpselt, kes on "õige" pool, nendes kodusõdades Afganistanis ja Iraagis, kuhu eesti poisse surema saadetakse. Kelle eest poisid surevad? Gruusia valitsus, mis veel eile oli "hea", demokraatlikult valitud ja puha, on täna täpselt samasugune nagu Vene valitsus. Hullemgi veel. Iraagis on demokraatlikul teel valitud valitsus, aga see millegipärast ei ole "hea", sellele ei saa riigi juhtumist ja kontrolli usaldada. Veel "halvem" on demokraatlikul teel valitud Palestiina omavalitsus, kus valimised võitis hiljuti Hamas. Oi-oi, see ei sobi. Kohalik rahvas on loll, teised kõik targad. Mis toimub? Mille alusel otsustatakse, kes on halb ja kes on hea? Kas selle alusel, kes ilusamini naeratab? Mis õigus on teistele rahvastele oma tahet peale suruda? Ok, tugevama õigus. Aga miks eesti poisid selles "õiguses" osalevad. Kas Eesti jagab tugevama õiguse printsiipe? Siis võiks eestlane kohe oma hargivahe venelase ees laiali laotada, nagu viimane libu. Nagu tegi seda argpüks-Päts.
Jõuluks piirkontroll kadund
Jääb vaid tervitada, et 21. detsembril kaovad piirikontrollid Soome, Rootsi ja Lätti sõitjatele ning et autoga saab nüüd ühe jutiga Hispaania lõunaossa välja sõita, kui vaja.
Nagu kirjutab IHT, on 21. detsembriks plaanitud suurejoonelised pidustused Balti riikides ja mujal. Euroopa Liidu justiits- ja siseminister Franco Frattini ja eesistujamaa Portugali peaminister Jose Socrates plaanivad kõik piiririigid läbi sõita. Kontroll jääb alles lennujaamadesse, seda märtsikuuni.
Nn Schengeni lepe sai oma nime ühe väikse Luksemburgi külakese järgi, kus Saksamaa, Belgia, Holland, Luksemburg ja Prantsusmaa leppisid 1985. aastal kokku ühtse viisaruumi tingimustes.
Praegu osalevad Schengeni viisaruumis 13 ELi maad: Saksamaa, Austria, Belgia, Taani, Hispaania, Soome, Rootsi, Prantsusmaa, Kreeka, Itaalia, Luksemburg, Holland ja Portugal. Lisaks on süsteemiga liitunud Norra ja Island.
Esialgu oli plaanis viisaruumi laiendada juba tänavuse aasta algusest. Ent laienemine venis uue infosüsteemi kasutuselevõtuga seoses ja uus tärmin seati 2009. aastaks. Lõpuks otsustati tänavu septembris, et uued liitujad saavad siiski kasutada vana infosüsteemi. Piirikontrolli kaotamine peaks hõlbustama kaubandust ja tooma majanduslikku kasu.
Nagu kirjutab IHT, on 21. detsembriks plaanitud suurejoonelised pidustused Balti riikides ja mujal. Euroopa Liidu justiits- ja siseminister Franco Frattini ja eesistujamaa Portugali peaminister Jose Socrates plaanivad kõik piiririigid läbi sõita. Kontroll jääb alles lennujaamadesse, seda märtsikuuni.
Nn Schengeni lepe sai oma nime ühe väikse Luksemburgi külakese järgi, kus Saksamaa, Belgia, Holland, Luksemburg ja Prantsusmaa leppisid 1985. aastal kokku ühtse viisaruumi tingimustes.
Praegu osalevad Schengeni viisaruumis 13 ELi maad: Saksamaa, Austria, Belgia, Taani, Hispaania, Soome, Rootsi, Prantsusmaa, Kreeka, Itaalia, Luksemburg, Holland ja Portugal. Lisaks on süsteemiga liitunud Norra ja Island.
Esialgu oli plaanis viisaruumi laiendada juba tänavuse aasta algusest. Ent laienemine venis uue infosüsteemi kasutuselevõtuga seoses ja uus tärmin seati 2009. aastaks. Lõpuks otsustati tänavu septembris, et uued liitujad saavad siiski kasutada vana infosüsteemi. Piirikontrolli kaotamine peaks hõlbustama kaubandust ja tooma majanduslikku kasu.
Mis seob Epp Petronet ja Ingrid Tähismaad?
Epp Petrone, väljavõte Ekspressi veebist.
Te ei arvaks seda kunagi ära!
Aga ma ütlen kohe välja, sest mis ikka võib siduda üht Tõrva ja üht Karksi-Nuia tüdrukut. Mis see ikka muu olla saab kui RAHA!
Ingrid maksab Epukesele selle eest, et viimane korraldab Kroonika ja Ajakirjade Kirjastuse töötajatele ridamisi koolitusi, kuidas saada paremaks ajakirjanikuks. Ja Epuke, kes reklaamib end kui ajakirjandusmagristrandi, või midagi seesugust, teeb, mida Ingrid käsib, et mitte sest rahanatukesest ilma jääda. Justkui iroonia, mis? Sest Epp Petrone, eelmise nimega Väljaots, neiupõlvenimega Saluveer, on seesama isik, kes kirjutas ühes hiljutises Eesti Naises paskvilli minu kohta, ilma minult kommentaari võtmata. Et ei leidnud mind üles? Ei saanud kätte? Bullshit! Ta tegi Ingridile järjekordse teene, mille eest Ingrid maksis. Nagu need asjad käivad.
Ja kuivõrd Epp on interneti kodukanakarja juht-kana, siis on ta ässitanud minu vastu ka kõik kanad, kes üksteise järel kaagutavad, Inno-loll, Inno-loll, et kõrvad juba jooksevad vilet. Aga kanad selle eest miskit raha ei saa, või kui, siis oma nimekese kuskil ajakirja või ajalehe veerul. Aga nad on selle eest Epukesele nii tänulikud, et nõus ilmselt ka perse puhtaks lakkuma, kui vaja. Ja Epuke itsitab pihku ja esitab Ingridile uue arve. Kes siis maksab oma põhjatust kaukast, mille ma talle vara jagamise käigus jätsin, selleks, et laste eest hoolitseda.
Ja nüüd, kanad! Tuld! Hakake nüüd kaagutama! Nüüd on aeg. Ma ütlen. Epult pole mõtet signaali ootama jäädagi. See siin on piisavalt räige jutt.
neljapäev, 8. november 2007
Miks Tartu endale äpu linnapea sai: süüdi on Neinar Seli
Ja Kristen Michal, kes Neinar Seli ja teiste Tartu tegijatega tülli läks, nagu selgub meile nüüdsama saadetud vihjest, mille eest maksame vihjajale 500.- kätte.
Selgub, et Michal olevat saanud Kruuse käest meelehead ning Kruuse täitis ka kenasti Reformierakonna kassat. Ehk siis sisuliselt Urmas Kruuse ostis endale Tartu linnapea koha!
Reformis temast lugu ei peeta, seljataga sõimatakse halliks hiireks ja poliitiliseks impotendiks. Hmm, aga Reform tegi tast ometigi linnapea!?
Põhjuseks siis seesinane tüli Reformierakonna peasekretäri Kristen Michali ja Neinar Seli vahel, mispärast Reformil oli tarvis Tartusse uusi nägusid otsida.
Ja mina lollikene saatsin veel Kristen Michalile teise (kuna esimesele ei vastatud) pahase protestikirja Urmas Kruuse kohta! Nüüd selgub ka, miks ta ei vastanud (jällegi kirun ennast, miks olin nii naiivne). Ise ta selle mehe ju sinna pukki upitas. Kus sa nüüd siis käsed tal pukist maha ronida, eksju. Kui oled selle tema pukki upitamise eest nii üht kui teist saanud ja nii edasi. Ei sobi. Ei passi. Ei julge ka. Ja nii see elukene siin Tartus veereb, linnapea möllab ja tublidel Reformaritel suud lukus.
Täna, muide, käisime Innoga Tartu Ülikooli raamatukogus nõukaaegseid ajalehti puurimas ja kanäe, uksest väljudes põrkasime kokku Reformar Toomas Teiniga. Raamatukogu oli üldse Tartu volikogu liikmeid täis. Tea, kas juba arutati Kruuse küsimust?
Selgub, et Michal olevat saanud Kruuse käest meelehead ning Kruuse täitis ka kenasti Reformierakonna kassat. Ehk siis sisuliselt Urmas Kruuse ostis endale Tartu linnapea koha!
Reformis temast lugu ei peeta, seljataga sõimatakse halliks hiireks ja poliitiliseks impotendiks. Hmm, aga Reform tegi tast ometigi linnapea!?
Põhjuseks siis seesinane tüli Reformierakonna peasekretäri Kristen Michali ja Neinar Seli vahel, mispärast Reformil oli tarvis Tartusse uusi nägusid otsida.
Ja mina lollikene saatsin veel Kristen Michalile teise (kuna esimesele ei vastatud) pahase protestikirja Urmas Kruuse kohta! Nüüd selgub ka, miks ta ei vastanud (jällegi kirun ennast, miks olin nii naiivne). Ise ta selle mehe ju sinna pukki upitas. Kus sa nüüd siis käsed tal pukist maha ronida, eksju. Kui oled selle tema pukki upitamise eest nii üht kui teist saanud ja nii edasi. Ei sobi. Ei passi. Ei julge ka. Ja nii see elukene siin Tartus veereb, linnapea möllab ja tublidel Reformaritel suud lukus.
Täna, muide, käisime Innoga Tartu Ülikooli raamatukogus nõukaaegseid ajalehti puurimas ja kanäe, uksest väljudes põrkasime kokku Reformar Toomas Teiniga. Raamatukogu oli üldse Tartu volikogu liikmeid täis. Tea, kas juba arutati Kruuse küsimust?
Esimene, 300.- kätte! vihje Tartu linnapea Urmas Kruuse kohta
Tere!
Alles oli 1999 aasta kohalikud valimised ja Elva linnas kandideeris Urmas Kruuse Keskerakonna nimekirjas. Muutuvad ajad ja muutuvad inimesed. Eriti Reformierakonnas.
Valmisnimekirja leiate siit:
http://www.vvk.ee/k99/kandideerimine/1202000000.html
Edu!
Raimond
Alles oli 1999 aasta kohalikud valimised ja Elva linnas kandideeris Urmas Kruuse Keskerakonna nimekirjas. Muutuvad ajad ja muutuvad inimesed. Eriti Reformierakonnas.
Valmisnimekirja leiate siit:
http://www.vvk.ee/k99/kandideerimine/1202000000.html
Edu!
Raimond
Paljastagem Tartu LV korruptandid, kuni 1000.- kätte
Armsad sõbrad, tartlased, kesiganes! Seekord on linnavalitsus eesotsas tühmi linnapeaga liig kaugele läinud. Õllepurgiga vehkiv poiskene Andres Aint on väga ülbeks läinud. Lugesin tänasest Tartu Postimehest, et trahvi ei taheta teha mitte ainult mulle, vaid ka teistele NB! heausksetele omanikele!
Netis on juba levinud spekulatsioonid, et linnapea Urmas Kruuse ja ehitusjärelevalve juht Andres Aint ei ole äraostmatud. Aga milleks tühja spekuleerida? Uurime asja välja, tirime konnad kivi alt välja. Sealjuures viisakaks ja "lugupidavaks" jäädes muidugi, khm.
Aga vihjake meile. Nad on meil kratis ka praegu, nii et oleme 100 % teiega, keda Tartu linn on kottinud. VÕTAME SELLE LINNAPEA MAHA. Kes kärmelt kaasa aitab, võib teenida kuni 1000 krooni. GARANTEERIME ANONÜÜMSUSE.
Ja Reform, marss, nüüd on aeg tegutseda. Oi kuidas nüüd on aeg tegutseda, kui tahate veel päästa oma nahka ja säilitada mõningasegi lugupidamise Tartu linna elanike silmis.
Meid olete te igaljuhul piisavalt närvi ajanud ja kui meid närvi ajada, siis juhtub teadagi mis. Pead hakkavad lendama ja oi kui kiiresti.
P.S. Poliitilised vastased, kui teil on inffi, siis praegu on õige aeg see välja laduda. Avaldame selle ja honoreerime. Olukord on sedavõrd kriitiline, et olen hetkeks nõus heitma kõrvale lojaalsuse Reformierakonnale - kui see kiiresti ei tegutse.
Kruuset iseloomustavat videot näed siit: http://www.reporter.ee/index.php/2007/09/17/arapanija-eri-juhmi-juhtumised/
Netis on juba levinud spekulatsioonid, et linnapea Urmas Kruuse ja ehitusjärelevalve juht Andres Aint ei ole äraostmatud. Aga milleks tühja spekuleerida? Uurime asja välja, tirime konnad kivi alt välja. Sealjuures viisakaks ja "lugupidavaks" jäädes muidugi, khm.
Aga vihjake meile. Nad on meil kratis ka praegu, nii et oleme 100 % teiega, keda Tartu linn on kottinud. VÕTAME SELLE LINNAPEA MAHA. Kes kärmelt kaasa aitab, võib teenida kuni 1000 krooni. GARANTEERIME ANONÜÜMSUSE.
Ja Reform, marss, nüüd on aeg tegutseda. Oi kuidas nüüd on aeg tegutseda, kui tahate veel päästa oma nahka ja säilitada mõningasegi lugupidamise Tartu linna elanike silmis.
Meid olete te igaljuhul piisavalt närvi ajanud ja kui meid närvi ajada, siis juhtub teadagi mis. Pead hakkavad lendama ja oi kui kiiresti.
P.S. Poliitilised vastased, kui teil on inffi, siis praegu on õige aeg see välja laduda. Avaldame selle ja honoreerime. Olukord on sedavõrd kriitiline, et olen hetkeks nõus heitma kõrvale lojaalsuse Reformierakonnale - kui see kiiresti ei tegutse.
Kruuset iseloomustavat videot näed siit: http://www.reporter.ee/index.php/2007/09/17/arapanija-eri-juhmi-juhtumised/
Kirjutage, palun, Tartu linnavalitsuse jamadest!
Kirjutage! Sest näib, et Tartus on hakanud asjad tugevalt lonkama.
Avaldame väärt tagasiside. Parimaid honoreerime. 500-1000 krooni väärt tagasiside eest puhtalt!
Kes kirjutada ei viitsi, joonistage karikatuur! Ka neid oleme valmis honoreerima. 300 krooni puhtalt!
Vahetame üheskoos selle rumala ja inimvaenuliku linnavalitsuse Tartus välja!
Avaldame väärt tagasiside. Parimaid honoreerime. 500-1000 krooni väärt tagasiside eest puhtalt!
Kes kirjutada ei viitsi, joonistage karikatuur! Ka neid oleme valmis honoreerima. 300 krooni puhtalt!
Vahetame üheskoos selle rumala ja inimvaenuliku linnavalitsuse Tartus välja!
Irja uus kiri oma esindajatele, tähtsatele Reformierakonna ninadele
Kuivõrd tähtsad Reformierakonna ninad, keda, konkreetselt Laine Jänest, me Irjaga valimistel valisime, pole meile suvatsenud juba pea nädala jooksul vastata, siis saatis Irja neile täna uue elektronkirja. Eks näis, kas ja mida vastatakse.
Lugupeetud härra peaminister ja Reformierakonna esimees
Lugupeetud proua kultuuriminister
Lugupeetud Reformierakonna peasekretär
Kuivõrd te ei ole minu eelmisele kirjale vastanud, siis kirjutan uuesti.
Olen Reformieakonna ja Laine Jänese valija. Andsin eelmistel valimistel oma
hääle Laine Jänesele tema sooja ja inimliku suhtumise pärast minusse, kes ma
olin sel ajal ja olen siiani lihtne Tartu linnakodanik.
Aga mis on juhtunud nüüd? Ma ei liialda, kui ütlen, et Tartu linn ühes
linnapea Urmas Kruusega on pöördunud omaenda linna elanike vastu,
korraldades reide majade uute omanike kodudes ja trahvides neid. Sellest
kirjutab ka tänane Tartu Postimees ja linnaelanikud, mitte ainult mina, nagu
selgub, on nördinud. On koguni vihaseid kommentaatoreid, kes soovitavad
Urmas Kruusel end põlema panna.
Ja see ei ole naljakas. Ja see probleem on ainult pealtnäha kohalik. Tartu
on Reformierakonna kants ja kui siin asjad käest lähevad, siis ma ütlen, et
te kaotate oma kindluse. Kes kaotab kindluse, see kaotab aga sõja.
Urmas Kruuse linnapeaks nimetamisel võis ju olla põhjus, kuid teda siin
linnapeana edasi pidada oleks ohtlik. Linnaelanikud ei armasta seda
linnapead ja kui Reformierakond ei reageeri, siis saavad linnaelanikud,
kaasa arvatud mina, asjast aru nii, et Reformierakond kiidab Urmas Kruuse
aktsioonid heaks.
Kirjutan seda kõike heast tahtest ja siiralt, sest ma olen siiani olnud
Reformierakonna valija, aga ma ei suuda kunagi aktsepteerida jõhkraid
jõudemonstratsioone, olgugi nende toimepanijaks ametiasutus.
Siiralt - Reformierakond peab tegema otsuse, kas ohverdada rumal linnapea
või linnaelanike hääled järgmistel kohalikel valimistel. Ja seda öeldes ma
ei liialda.
Irja Tähismaa
Lugupeetud härra peaminister ja Reformierakonna esimees
Lugupeetud proua kultuuriminister
Lugupeetud Reformierakonna peasekretär
Kuivõrd te ei ole minu eelmisele kirjale vastanud, siis kirjutan uuesti.
Olen Reformieakonna ja Laine Jänese valija. Andsin eelmistel valimistel oma
hääle Laine Jänesele tema sooja ja inimliku suhtumise pärast minusse, kes ma
olin sel ajal ja olen siiani lihtne Tartu linnakodanik.
Aga mis on juhtunud nüüd? Ma ei liialda, kui ütlen, et Tartu linn ühes
linnapea Urmas Kruusega on pöördunud omaenda linna elanike vastu,
korraldades reide majade uute omanike kodudes ja trahvides neid. Sellest
kirjutab ka tänane Tartu Postimees ja linnaelanikud, mitte ainult mina, nagu
selgub, on nördinud. On koguni vihaseid kommentaatoreid, kes soovitavad
Urmas Kruusel end põlema panna.
Ja see ei ole naljakas. Ja see probleem on ainult pealtnäha kohalik. Tartu
on Reformierakonna kants ja kui siin asjad käest lähevad, siis ma ütlen, et
te kaotate oma kindluse. Kes kaotab kindluse, see kaotab aga sõja.
Urmas Kruuse linnapeaks nimetamisel võis ju olla põhjus, kuid teda siin
linnapeana edasi pidada oleks ohtlik. Linnaelanikud ei armasta seda
linnapead ja kui Reformierakond ei reageeri, siis saavad linnaelanikud,
kaasa arvatud mina, asjast aru nii, et Reformierakond kiidab Urmas Kruuse
aktsioonid heaks.
Kirjutan seda kõike heast tahtest ja siiralt, sest ma olen siiani olnud
Reformierakonna valija, aga ma ei suuda kunagi aktsepteerida jõhkraid
jõudemonstratsioone, olgugi nende toimepanijaks ametiasutus.
Siiralt - Reformierakond peab tegema otsuse, kas ohverdada rumal linnapea
või linnaelanike hääled järgmistel kohalikel valimistel. Ja seda öeldes ma
ei liialda.
Irja Tähismaa
Tartu linnavalitsus on ikka täitsa ogaraks läinud!
See mees siin pildil on Tartu LV ehitusjärelvalve juht Andres Aint (pilte tema rate.ee kontolt), kes heauskseid linnaelanikke kotib.
Nagu kirjutab tänane Tartu Postimees, on Tartu linnavalitsus asunud heauskseid linnaelanikke kottima ehitajate ja arendajate tegematajätmiste eest. No paistab, et Reformierakond on Tartus end kotti mänginud. Täiega. Adjöö!
Revalveerime krooni!
Väljavõte Postimehe veebist.
Kulla- ja valuutavahetusärimees Alar Tamming püstitab tänases Postimehes põneva teema: revalveerida kroon!
Kuigi Eestis kehtib nn valuutakomitee süsteem, mis peaks rahapakkumist iseregulatsiooni teel korrastama, pole see alati efektiivne. Näiteks praeguse nn stagflatsiooni tingimustes. Iseasi, muidugi, millest tuleb see nn stagflatsioon. Mina väidan, et paanikast, mingid teatud tüüpi spekulandid, kes olusid ei tunne, on suutnud tekitada turul paanika, aga see selleks. Sest majandus kasvab jõudsalt, intressid on ok, rahvas suht haritud. Tööpuudus on madal. Sõda pole. Milles küssa?
Minu meelest on revalveerimise idee juba seepärast hea, et see seab nn Eesti Mac-indeksi tasakaalu reaalsusega. Sest, olgem ausad, kroon on tugevam, kui ta võiks või peaks olema. Teiste valuutade suhtes. Miks siia muidu ujuvad võõramaised investorid, tulvana. Miks on siin kaubad ja teenused justkui odavamad? Eesti vara on kallim kui tema tegelik väärtus kroonides. Ilmselt taipavad seda ka rootslased, kes ei taha devalveerimisest midagi kuulda. Neid devalvatsiooni-jutte, mida ajavad Janek Mäggi sugused soolapuhujad, ei maksa eriti tõsiselt võtta. Mäggi räägib seda, mida kuuleb. Täna ühte asja, homme teist. Ta eriti mõelda ei suuda. Nagu ka pankurid, kes oskavad ainult numbreid ritta seada, ilma aru saamata, mis seal taga on.
Ansipi nõunik Aare Järvan peaks hästi teadma, kuidas ühes katla osas on võimalik rammusamat suppi keeta. Ta on sel teemal isegi kunagi uurimistöö kirjutanud.
Ja mis ses revalveerimises halba on? Kõik, kes Eestisse investeerinud, saavad veidi rikkamaks. Ja mõju kaubandusele, kamoon! EUR on USD suhtes kallinenud mõne aastaga 100%. On ses midagi katastroofilist? Ma küll midagi aru ei saa. Isegi iPodid on müügil sama hinnaga mis enne. Sest neid ei toodeta USAs, vaid Hiinas. Ja kui enamik ELi asju toodetakse Hiinas, mis vahet seal on, milline on krooni kurss. See, kes Eestist ostab, ostab nagunii. Ja kes ei osta, see ka ei osta. Olgu kurss milline tahes. Punkt.
Aga ma ei taha siin eesti rahvast vargaid koolitada, jumala eest mitte. Kuigi väiksed rehepapid oleme me kõik. Aga ega kreeklased väiksemad varganäod pole! Eesti rahvas saaks revalvatsiooniga aasta peale 5 mld kronu oma tasku pista, mis EList sisse voolab. Enne kui Balassa-Samuelsoni mõju täiel määral realiseerub. See on hindade ühtlustumine. V naturje, nagu ütlevad venelased. Harjugem uute oludega, thats EU!
Ja sellest ma ka aru ei saa, kuidas aitab delaveerimine inflatsiooni vastu? Seletage palun ära! Inflatsiooni annaks just korrigeerida revalvatsioon. Kui kroon on kallim, pole hindadel niipea kuhugi tõusta. Ja vastupidi, kui krooni kurssi alandada, siis hinnad tõusevad veel kiiremini. Sest, ärme unusta, Eesti turul tegutseb aastas 3 miljonit soomlast.
Aga ma ühtlasi hoiatan, selline "vargus" oma vanemate vendade tagant saab olla lühiajaline, pikas perspektiivis peavad õpetajate palgad Eestis tõusma peaministri tasemele.
kolmapäev, 7. november 2007
Ikkagi nakkab, see Newcastle!
Väljavõte Postimehe veebist.
Ikkagi nakkab!
Kirjutasin sellest mõned sissekanded tagasi. Tuli üks skeptiline kommentaar. Ja nüüd siis Postimehe veebis sellekohane teave.
Ja lugesin täna lehest, et hävitatakse ka munad, sest viirus levib munakoore kaudu.
Nii et, hoidkem piip ja prillid! Ma usun, et 90% Eesti elanikest on nakatunud sellesse viirusesse. No offence!
Irja tegi täna tähelepaneku, ta on väga skeptiline inimene, et lehed on surmakuulutusi täis!
Eesti Nokia- koolitulistamisevaba ühiskond?!
"Miksi sä juot?" küsisin mõni aasta tagasi ühelt oma parimalt sõbralt Mikaelilt (nimi muutmata), saunalaval olles, kes on suurema osa oma elust elanud Soomes.
"Eläma vituttaa!" vastas Mikael. Mõne aja pärast kukkus ta saunalavalt alla ja nikastas oma käe. Ta oli sedavõrd purjus. Ta oli ära joonud kümmekond pooleliitrist purki õlut, siis veel pool pudelit viina, kõvasti suitsetanud.
Kodus Soomes, Espoos, keskklassi eramajas elav Mikael, korralik pereisa, kodus kaks väikest last, väikefirma juht, reeglina alkoholi ei tarbinud. Või kui, siis paar purki õlut õhtu jooksul, mis on soome mehe jaoks tavaline, nö miehen mitta.
/.../
"Miss vituss on mun lasit?" küsis Mikael, käsikaudu mööda saunaruumi ringi kombates.
"Tässä!" ulatasin talle tema prillid.
/.../
Mikael sonis öö otsa ja katsus läbi une oma haiget saanud kätt. Hommikul pani autole hääled sisse ja kadus. Pärast seda pole ma teda enam näinud.
Mikael on tore inimene, heasüdamlik, lahke.
Kümmekond aastat tagasi, või nii, kui käisime Saaremaal ja olime päris purjus, otsustas Mikael, et tema peab minema sõitma. Panime siis Ford Transitile hääled sisse ja sõitsime. Meil oli kummalgi õllepudel käes. Ja kui olime vast paarkümmend kilomeetrit Kuressaarest eemal, märkasin, et Mikael ei liiguta. Ta magas. Norinal. Rooli taga. Transiti kiirus oli vast 100 ringis. Ja siis tuli kurv. Ma, loomulikult, purjus nagu ma olin, ei jõudnud teha mitte midagi. Mälus on vaid aeg-luubis, kuidas auto sõitis kurvis otse. Siis kaldus paremale küljele, minu poole. Kraavi. Kuni lõpuks nuusutasin rohukõrsi oma põsest mõni sentimeeter eemal. Üks jäme puu oli autost kõigest meetri jagu eemal. Mikael magas. Ajasin ta üles ja rääkisin ära, mis oli juhtunud. Ta oli väga ehmunud. Karjus: "Jumal auta, jumal auta!" Siis ajasime end autost välja ja jooksime lähima majapidamise juurde. Kus juhtus elama traktorist. Kell oli miski kesköö. Mikael andis traktoristile 500ka, mispeale too muutus väga krapsakaks. Kutsus veel mingid mehed. Isegi kraana oli kohal. Ja Transit vupsti püsti! Auto üks külg oli nö sees, aga sõita sai. Sõitsime tagasi Kuressaarde. Mikael pesi hoolega hambaid. Ja jõi kõvasti vett peale. Misjärel läksime politseijaoskonda. Ja Mikael kirjutas avalduse, et tee peale jooksis eläin. Mingi tundmatu loom. Politseinik võttis avalduse vastu. Ja kirjutas mingi paberi. Mille Mikael võttis Soome kaasa ja kindlustus maksis kahju kinni. Omavastutus, paarsada marka, tuli Mikaelil endal maksta.
"Voi vittu!" on Mikael seda sündmust hiljem meenutanud. Oma naisele ta sellest rääkinud pole. Naine on tõre. Kisab ja karjub. On armukade. Ei luba mehel juua. Ja siis Mikael käib Eestis ja joob end alati täis. Ma ei tea, kas ta lõbumajas ka käib. Pole näinud, ega julgenud küsida.
Ükskord käisime Tallinnas Amigos. Mikaeli eriti tantsimine ei huvitanud. Tahtis juua. Tegi mulle välja. Kümmekond õlut. Kaasas oli sõber, kes enne meid riidehoiust hotelli poole kadus. Tulime ise ka tulema. Jõudsin riidehoidu, võtsin oma mantli ja läksin välja, et pisut värsket õhku hingata. Mikaeli ei tulnud ega tulnud. Läksin siis vaatama. Jõudsin trepi juurde, mille all lamas Mikael, taas liikumatult, pea vereloigus. Turvamees sebis tema juures edasi-tagasi, teadmata, mida teha. Ütlesin, et helistage kiirabisse, ma olen selle inimesega koos. Upitasin Mikaeli püsti, kel oli peas suur haav. Ta oli üleni verine. Silmad pahupidi, aga mõistus tuli aegamööda tagasi. Ja silmad läksid õigeks. Küll ikka joodikutel veab, mõtlesin. Järsust trepist alla kukkuda, mitmemeetrine õhulend vastu teravat trepiäärt. Ime et ellu jäi!
Peagi oli kohal kiirabi. Sättisin end Mikaeli kõrvale kiirabiautosse istuma. "Oi-oi," oigas ta. Sõitsime Mustamäele reanimatsiooni. Seal tehti Mikaelile kompuutertomograafi pilt. Jumal tänatud, ajuga oli kõik korras! Haav õmmeldi kinni. Maksin ära nõutud summa, mingid tuhanded, helistasin taksosse ja sõitsime hotelli poole. Saatsin Mikaeli tuppa, tema sõber tõstis korra pead ja küsis: "Mis vitus te olette ollut?" Ma ei öelnud midagi. Mikael hakkas hambaid pesema ja tulin tulema.
/.../
Järgmisel päeval käisime Mikaeliga haava puhastamas, ühes perearstikeskuses, Viru hotelli vastas Narva maanteel. Kus oli kena noor blond sale arst. Noor naine. Kellega oleks tahtnud kohe seksida. Hiljem nägin teda ühes telesaates, tuli välja, et ühe kuulsa filmioperaatori elukaaslane! Maksin raha, kuna Mikael oli oma rahakoti kuhugi unustanud. Lubas hiljem ära maksta. Ja maksis ka.
Mikaeli naine oli samal ajal tööl Brüsselis. Ei saanudki teada, mis mehega juhtus. Selleks ajaks oli haav paranenud, kui naine koju tuli. Juuksed tagasi kasvanud selle kohale, kust need operatsiooni käigus ära lõigati.
Miski kümmekond, või oli see veidi enam, aastat tagasi käis Mikael ka ühel Kääriku üritusel, koos TÜ ajakirjandustudengitega. Joomas. Talle meeldis üks noor ajakirjandustudeng, keda ta hüüdis Doriseks (ma ei ütle, kes ta oli!). Ta saatis oma Dorise veel Tartust bussi peale. Endal ninaluu puruks. See juhtus Käärikul, ühes majakeses, kus ta trepist alla kukkus. Ja suht õnnetult. Siis ta sai kodus oma tulevase naise käest kõva peapesu. Siis too naine veel Brüsselis ei töötanud.
"Eläma vituttaa!" vastas Mikael. Mõne aja pärast kukkus ta saunalavalt alla ja nikastas oma käe. Ta oli sedavõrd purjus. Ta oli ära joonud kümmekond pooleliitrist purki õlut, siis veel pool pudelit viina, kõvasti suitsetanud.
Kodus Soomes, Espoos, keskklassi eramajas elav Mikael, korralik pereisa, kodus kaks väikest last, väikefirma juht, reeglina alkoholi ei tarbinud. Või kui, siis paar purki õlut õhtu jooksul, mis on soome mehe jaoks tavaline, nö miehen mitta.
/.../
"Miss vituss on mun lasit?" küsis Mikael, käsikaudu mööda saunaruumi ringi kombates.
"Tässä!" ulatasin talle tema prillid.
/.../
Mikael sonis öö otsa ja katsus läbi une oma haiget saanud kätt. Hommikul pani autole hääled sisse ja kadus. Pärast seda pole ma teda enam näinud.
Mikael on tore inimene, heasüdamlik, lahke.
Kümmekond aastat tagasi, või nii, kui käisime Saaremaal ja olime päris purjus, otsustas Mikael, et tema peab minema sõitma. Panime siis Ford Transitile hääled sisse ja sõitsime. Meil oli kummalgi õllepudel käes. Ja kui olime vast paarkümmend kilomeetrit Kuressaarest eemal, märkasin, et Mikael ei liiguta. Ta magas. Norinal. Rooli taga. Transiti kiirus oli vast 100 ringis. Ja siis tuli kurv. Ma, loomulikult, purjus nagu ma olin, ei jõudnud teha mitte midagi. Mälus on vaid aeg-luubis, kuidas auto sõitis kurvis otse. Siis kaldus paremale küljele, minu poole. Kraavi. Kuni lõpuks nuusutasin rohukõrsi oma põsest mõni sentimeeter eemal. Üks jäme puu oli autost kõigest meetri jagu eemal. Mikael magas. Ajasin ta üles ja rääkisin ära, mis oli juhtunud. Ta oli väga ehmunud. Karjus: "Jumal auta, jumal auta!" Siis ajasime end autost välja ja jooksime lähima majapidamise juurde. Kus juhtus elama traktorist. Kell oli miski kesköö. Mikael andis traktoristile 500ka, mispeale too muutus väga krapsakaks. Kutsus veel mingid mehed. Isegi kraana oli kohal. Ja Transit vupsti püsti! Auto üks külg oli nö sees, aga sõita sai. Sõitsime tagasi Kuressaarde. Mikael pesi hoolega hambaid. Ja jõi kõvasti vett peale. Misjärel läksime politseijaoskonda. Ja Mikael kirjutas avalduse, et tee peale jooksis eläin. Mingi tundmatu loom. Politseinik võttis avalduse vastu. Ja kirjutas mingi paberi. Mille Mikael võttis Soome kaasa ja kindlustus maksis kahju kinni. Omavastutus, paarsada marka, tuli Mikaelil endal maksta.
"Voi vittu!" on Mikael seda sündmust hiljem meenutanud. Oma naisele ta sellest rääkinud pole. Naine on tõre. Kisab ja karjub. On armukade. Ei luba mehel juua. Ja siis Mikael käib Eestis ja joob end alati täis. Ma ei tea, kas ta lõbumajas ka käib. Pole näinud, ega julgenud küsida.
Ükskord käisime Tallinnas Amigos. Mikaeli eriti tantsimine ei huvitanud. Tahtis juua. Tegi mulle välja. Kümmekond õlut. Kaasas oli sõber, kes enne meid riidehoiust hotelli poole kadus. Tulime ise ka tulema. Jõudsin riidehoidu, võtsin oma mantli ja läksin välja, et pisut värsket õhku hingata. Mikaeli ei tulnud ega tulnud. Läksin siis vaatama. Jõudsin trepi juurde, mille all lamas Mikael, taas liikumatult, pea vereloigus. Turvamees sebis tema juures edasi-tagasi, teadmata, mida teha. Ütlesin, et helistage kiirabisse, ma olen selle inimesega koos. Upitasin Mikaeli püsti, kel oli peas suur haav. Ta oli üleni verine. Silmad pahupidi, aga mõistus tuli aegamööda tagasi. Ja silmad läksid õigeks. Küll ikka joodikutel veab, mõtlesin. Järsust trepist alla kukkuda, mitmemeetrine õhulend vastu teravat trepiäärt. Ime et ellu jäi!
Peagi oli kohal kiirabi. Sättisin end Mikaeli kõrvale kiirabiautosse istuma. "Oi-oi," oigas ta. Sõitsime Mustamäele reanimatsiooni. Seal tehti Mikaelile kompuutertomograafi pilt. Jumal tänatud, ajuga oli kõik korras! Haav õmmeldi kinni. Maksin ära nõutud summa, mingid tuhanded, helistasin taksosse ja sõitsime hotelli poole. Saatsin Mikaeli tuppa, tema sõber tõstis korra pead ja küsis: "Mis vitus te olette ollut?" Ma ei öelnud midagi. Mikael hakkas hambaid pesema ja tulin tulema.
/.../
Järgmisel päeval käisime Mikaeliga haava puhastamas, ühes perearstikeskuses, Viru hotelli vastas Narva maanteel. Kus oli kena noor blond sale arst. Noor naine. Kellega oleks tahtnud kohe seksida. Hiljem nägin teda ühes telesaates, tuli välja, et ühe kuulsa filmioperaatori elukaaslane! Maksin raha, kuna Mikael oli oma rahakoti kuhugi unustanud. Lubas hiljem ära maksta. Ja maksis ka.
Mikaeli naine oli samal ajal tööl Brüsselis. Ei saanudki teada, mis mehega juhtus. Selleks ajaks oli haav paranenud, kui naine koju tuli. Juuksed tagasi kasvanud selle kohale, kust need operatsiooni käigus ära lõigati.
Miski kümmekond, või oli see veidi enam, aastat tagasi käis Mikael ka ühel Kääriku üritusel, koos TÜ ajakirjandustudengitega. Joomas. Talle meeldis üks noor ajakirjandustudeng, keda ta hüüdis Doriseks (ma ei ütle, kes ta oli!). Ta saatis oma Dorise veel Tartust bussi peale. Endal ninaluu puruks. See juhtus Käärikul, ühes majakeses, kus ta trepist alla kukkus. Ja suht õnnetult. Siis ta sai kodus oma tulevase naise käest kõva peapesu. Siis too naine veel Brüsselis ei töötanud.
Jõletuim asi siin maailmas on ülistada inimest pärast tema surma
Ma ei tea jõletumat, jäledamat, küünilisemat nähtust siin ilmas kui see, et inimene, konkreetsel juhul siis kõigi ajakirjanike õpetaja Juhan Peegel tõstetakse pjedestaalile alles pärast tema surma. Ta ju elas ja oli alles hiljaaegu siinsamas Tartus ja temast oleks võinud teha lugusid. Küsida talt, mis ta arvab praegusest ajakirjandusest. Väärtustada vana inimest, anda talle sõna. Vanadusega tuleb ju elutarkus ja küllap oleks vanal Juhanil olnud nii mõndagi öelda.
Miks seda ei tehtud, küsin ma. Miks sa Juhan Peeglile sõna ei andnud, Kadastik? Kas kartsid, et ta ütleb midagi halba sinu kohta? Räägid väiklusest, aga mis muud kui väiklane olid sa ise, kui kolleegi tähtsalt vastutava väljaandja positsioonilt "seksihulluks" sõimasid. Kas Juhan Peegel oleks selle heaks kiitnud? Nüüd siis taod kahe käega vastu rinda ja kiitled, kuis olid tema õpilane. Kui sa oleksid teda austanud, siis oleksid võinud teda austada tema eluajal. Jäle on panna surnud inimese suhu sõnu, kui sa ei lasknud tal kõnelda tema eluajal.
Pärast surma oleme kõik lahkunu suured sõbrad. Ja "õpilased", oi kui suured "õpilased". Nägin seda isegi oma isa matustel. Need, kes tal elu ajal hinge seest närisid, olid ta matustel tema kõige suuremad sõbrad ja õpilased.
Seesama juhtub praegu ka vaese Juhan Peegliga. Need, kes temast ta eluajal midagi teada ei tahtnud, on praegu ta kõige suuremad õpilased, lausa perekonnaliini pidi.
Miks seda ei tehtud, küsin ma. Miks sa Juhan Peeglile sõna ei andnud, Kadastik? Kas kartsid, et ta ütleb midagi halba sinu kohta? Räägid väiklusest, aga mis muud kui väiklane olid sa ise, kui kolleegi tähtsalt vastutava väljaandja positsioonilt "seksihulluks" sõimasid. Kas Juhan Peegel oleks selle heaks kiitnud? Nüüd siis taod kahe käega vastu rinda ja kiitled, kuis olid tema õpilane. Kui sa oleksid teda austanud, siis oleksid võinud teda austada tema eluajal. Jäle on panna surnud inimese suhu sõnu, kui sa ei lasknud tal kõnelda tema eluajal.
Pärast surma oleme kõik lahkunu suured sõbrad. Ja "õpilased", oi kui suured "õpilased". Nägin seda isegi oma isa matustel. Need, kes tal elu ajal hinge seest närisid, olid ta matustel tema kõige suuremad sõbrad ja õpilased.
Seesama juhtub praegu ka vaese Juhan Peegliga. Need, kes temast ta eluajal midagi teada ei tahtnud, on praegu ta kõige suuremad õpilased, lausa perekonnaliini pidi.
Õpetajale peaministri palk!
Pole vaja?
Aga edukamat riiki on vaja? Targemat kodanikku on vaja? Nn jõukaks saada on vaja?
Ja õpetajale pole palka maksta vaja?! Kust see edukus ja jõukus siis tuleb? Isegi kui kollektiivselt vargile minna, millele, nagu aru saan, õhutab rahvast valitsus, ei jätku sellest pikaajaliselt.
Paigutasin selle üleskutse ka blogi vasakusse ribasse, kuhu see ka jääb.
Aga edukamat riiki on vaja? Targemat kodanikku on vaja? Nn jõukaks saada on vaja?
Ja õpetajale pole palka maksta vaja?! Kust see edukus ja jõukus siis tuleb? Isegi kui kollektiivselt vargile minna, millele, nagu aru saan, õhutab rahvast valitsus, ei jätku sellest pikaajaliselt.
Paigutasin selle üleskutse ka blogi vasakusse ribasse, kuhu see ka jääb.
Liba-Veidemann
Väljavõte Postimehe veebist.
Professor Rein Veidemann ütleb tänases Postimehes õieti, et: "No kuulge, mis demokraatlikku avalikkust iseloomustava võrdse aruteluvõimalusega siin tegemist on, kui üks astub lavale rapiiriga, teine seisab tema vastas nuiaga. Ehk teisisõnu, üks paneb arvamusloo, arvustuse või kommentaariga mängu oma nime ja ühiskondliku positsiooni, ent veebisügavikust tõuseb teda mõnitama suvalise varjunimega tegelane."
Ent kui vaadata konteksti, siis ajab ta samasugust liba-juttu nagu tema tööandja Mart Kadastik. Nimelt on Postimees ISE loonud selle põrgukatla, millest Veidemann kirjutab. Ja Veidemann, olles Postimehe töötaja, laob ise hagu sellessesamasse katlasse.
Ja kus oli Veidemann siis, kui Kadastik poolteist aastat tagasi avaldas Postimehes minu kohta paskvilli, ning lasi rõõmsa naeratuse saatel kõik põrgukoerad minu kallale? Siis polnud teda kuskil näha. Siis nautis ta mõnusalt oma pisikest aupaistet. Aga nüüd, kus tema tööandja, Suure Isakese enda kallale on tuldud, tõsi, märksa leebemalt, on käes justkui maailma lõpp?!
Kamoon, Rein, kui sa veidi järgi mõtled, hingad paar korda sisse-välja, enne kirjutamist, siis saad aru, et sul on endal võimalik süsteemi muuta nii, et seesinaseid kommentaare veebi ei ilmuks. Nende ilmutamine on puhas kommerts, nagu sa väga hästi tead, toob meedias hästi väärtuslikku loetavust, mille pealt on võimalik teenida. Aga kas saadud raha kaalub üles inimestele tekitatud korvamatu kahju? Ma arvan, et sa saad hästi aru, mida tegema peab, sõber Veidemann.
Pealegi, Postimees peab jätkuvalt palgal üht kõige koledamat põrgukoera Triin Olvetit, kes külvab anonüümset paska, kasutades Postimehe enda ressursse. Postimees ise kütab ja hoiab elus seda Veidemanni kirjeldatud põrgukatelt, ja lausa mitmel rindel, ja siis püüab teha nägu, et ohoh!, mis nüüd lahti.
Uue aja Kadastikud
Suur juht ja õpetaja Mart Kadastik alias Jaak Kaljo, kes kirjutas 1980ndatel Edasis EKP ja KGB suhtes sallimatute inimeste kohta paskville.
Ning Kadastiku jüngrid Lemmi Kann alias Urbaanika ja Triin Olvet alias Leheneeger, kes praegu enda ja meediagruppide suhtes sallimatute või lihtsalt avaliku elu tegelaste kohta anonüümseid paskville kirjutavad.
Neid kolme seob erakordne omadus teiste kallal ilkuda. Anonüümselt. Argpüksi kombel, seljataga. Pannes piinlikku olukorda kõik oma kolleegid, sest, teadagi, kahtlustatakse kõiki. Kadastiku ajal kahtlustati Edasi töötajaid. Praegusajal kahtlustatakse Postimehe ja Äripäeva töötajaid. Sest ilguti teemade üle, mis oli usaldatud vaid ajakirjanikele. Kasutati ajakirjanikele edastatud infot. Olveti anonüümsete ilkumiste põhjal võis oletada, et ta töötab Postimehes. Ja Kannu puhul, et ta töötab Äripäevas. Või, vähemasti võis oletada, et nad töötavad ajakirjanikena.
Ma ei tea, kuidas Postimees ja Äripäev need asjad heausksete poliitikute jaoks ära lahendavad, või on lahendanud. Igaljuhul on mul endise ajakirjanikuna piinlik nende tegelaste pärast. Mul on häbi. Häbi nende heausksete poliitkute ees, kes said seljataga valimatu sõimu ja alanduste osaliseks. Ja kuigi ma ei jaga näiteks Edgar Savisaare ja mitmete teiste Keskerakonna liikmete vaateid, on mul ka nende ees häbi. Häbi nii Olveti kui Kannu pärast.
Vaatasin veel, et Kann on ise intervjueerinud Savisaart ja Ansipit, keda ta pärast oma blogis anonüümselt solvas, nende kallal ilkus. Endale usaldatud info põhjal. See on nii näotu tegu, et mul pole lihtsalt sõnu. Ja näotud on Kannu armetud katsed enda õigustamiseks. Seda ei õigusta miski, Lemmi.
Kannu-Lemmi puhul pole tegemist tavalise blogijaga nagu seda on Nirti või Tiiu, kes oma armsaid tähelepanekuid ning mõtteid üles panevad ja keda ma selle tõttu väga austan ja hindan, isegi kui nad mind sõimavad, ma ilgun vastu, aga ma pole nende peale kuri. Küll olen kuri Kadastiku peale, kes kasutab siiani oma väga suurt võimu, oma ajakirjandusmasinat väikeste inimeste põrmustamiseks. Ja olen kuri Kannu-Lemmi ja Olveti-Triinu peale, kes sama masinat kasutavad oma isiklike ambitsioonide, või ehk ka kogu meediagrupi mingite teatud ambitsioonide teostamiseks. See on väga ohtlik nähtus, mida ma ei saa kuidagi sallida. Nad on eelkõige ajakirjanikud, kellele kehtivad teatud normid ja reeglid, kõikjal. Kui on soov hell-raiderina blogimaailmas möllata, siis võtku end ajakirjaniku kohalt lahti.
Mul on väga raske usaldada nii Postimeest kui Äripäeva. Selsamal põhjusel. Ja mul on väga raske anda ka neile väljaannetele intervjuusid, sest ma ei tea, kus blogis nende väljaannete ajakirjanikud neile usaldatud infot minu vastu ära kasutavad. See on teema, mis peaks tulema arutusele kõige kõrgemal tasemel Bonnieri ja Schibstedi peakorterites. Sest ma ei usu, et seal suhtutaks sellistesse asjadesse sellise iroonilise irvega, nagu on seni asja võtnud Kadastik, Olvet ja Kann. Ja mis kõige õudsam, Olvet pani oma blogi küll kinni, aga tema toodetud ilkuv laim jõuab avalikkuse ette teiste, näiteks Lemmi Kannu blogi kaudu.
Ma ei suhtu blogimaailma üleolekuga, aga see on nähtus, mida ma ei saa niisama kõrvalt pealt vaadata. Kel on mind raske mõista, pange ise end mõne poliitiku või ärimehe olukorda, keda Kann on intervjueerinud, ja siis tema üle seljataga ilkunud. Kas te peate seda õigeks? Küllap mitte.
teisipäev, 6. november 2007
Eesti koopia ja BBC originaal, nagu öö ja päev
Kujutis BBC ekraanilt, saatest Strictly Come Dancing, vasakul saatejuht Bruce Forsyth.
Kui Vahur Kersna võttis kiita Eesti tantsusaadet ja imestas, miks ETV seda enda kavasse ei võtnud, siis kõrvutades neid kahte saadet, võib öelda, et Suvistel on ikka pikk tee areneda. Ja muidugi tervel Eesti teletööstusel. Eestis ei osata teha korralikku teleshõud, olgem ausad!
Mul oli võimalus 10 aastat tagasi külastada seoses ühe tuttava Briti teleajakirjanikuga BBC Pebble Mill stuudiot Birminghamis ja vaadata kõrvalt telesaadete tegemist. Seda, kuidas publikut enne saadet üles köetakse, kuidas tehakse haaravat ja põnevat saadet, milline on kaamereatöö. Mis paneb vaataja ekraani ette tarduma. Ja selles omab vaid ühte osa Kersna-laadsete andekate ajakirjanike kaasamine. Oma osa on teletehnilistel nippidel, mida Eesti telekorüfeed peaks alles minema õppima.
Kõige tähtsam on leida saatesse õiged tegijad. Minu arvamus on, et Mart Sander ei sobi selle saate juhiks. Ta võiks olla laulja ja dirigent, seda küll. Aga seal peaks olema keegi soliidsem härra, näiteks Rein Karemäe või Mati Talvik. Merle Liivak on küll hea leid, aga ta on liiga passiivne, hall. Ta on küll märksa parem kui rumal blond tips Heinmets, aga võiks olla keegi säravam. Minu pärast kasvõi Anu Saagim. Või siis Elo Mõttus.
Briti saadet vaadates tundub, et see formaat on otsekui loodud saatejuht Bruce Forsythi jaoks. See on tema saade. Ent mitte ainult.
Saatesse on leitud hindajad, kes pole sellised teadlased nagu Eestis, välja arvatud ehk Jüri Nael, kes on tõesti hea leid. Kas tõesti pole kedagi, kel oleks parem telegeen? Ma ei usu seda. Briti saates teevad uhke rolli hindajad, kes omavahel jagelevad, vaidlevad, tekitavad pinget. Eestis on leitud mingid tukunuiad, kellelt tuleb sõnu suust välja rebida.
Siin mõned BBC hindajad (NB! kolm neist on mehed!):
Ja siin äge naissaatejuht:
Kadastik valetab nii mis kole, ootan vihjeid Kadastiku "vägitegude" kohta
Alatu valevorst.
Tänases Postimees.ee-s on toodud seoses Juhan Peegli surmaga ka intervjuu Mart Kadastikuga, et Kadastik on justkui Peegli järeltulija ja õpilane. Justkui uus ajakirjanduse isa.
Sittagi! Ma ei usu, et Peegel õpetas Kadastikule, kuidas Jaak Kaljo nime all nõuka ajal teisitimõtlejate kohta paskville kirjutada. Inimestele sitta keerata, seda argpüksi kombel, tagaselja! Neid taga kiusata, kes ei mõelnud nagu tema. Ja see on jätkunud tänapäevani, kus Kadastik kiusab neid, kes ei mõtle nagu tema, kes ei tee, nagu tema tahab.
Võib vihjeid saata, mulle, Kadastiku "vägitegude" kohta, maksan 1000 krooni väärt vihje eest kätte! Garanteerin anonüümsuse.
Peegel õpetas sallivust, ent ilmselt Kadastik puudus neilt loengutelt. Istus kuskil NLKP või KGB kantoorades ja vahtis ila tilkudes suurtele isadele suhu. Ja nüüd mängib tähtsat ässa.
Kadastik on Eesti ajakirjanduse häbiplekk. Ja tuleks kohe lasti lasta, Eesti ajakirjanduse tuleviku huvides.
Mis vea teevad Just, Kroonika ja paljud teised
Pakutakse umbropsu raha, et vihjake midagi, ja siis maksame, heal juhul 300 krooni.
See on JAMA!
Tuleb ette tuua konkreetne teema, näiteks Ansipi ja Närska vaidlus, ning pakkuda hea vihje saatjale 10 000 krooni. Siis tuleb ka vihjeid, ja korralikult.
Kui muidugi ajakirjandusväljaanded on lugeja teenistuses. Viimasel ajal tundub mulle, et ajakirjandus on establishmenti teenistuses, sest muidu jääb paljust ilma, näiteks iga-aastasest tuusikust presidendi vastuvõtule.
Kõvasid teemasid ei kajastata, või jäetakse need pooleli ühel hetkel, väitega, et aitab. Seda kõige kõrgema juhtkonna tasemel. Ei lasta asju lõpuni uurida. Seevastu tantsusaate ümber tiirlevad lõputult nii Kroonika kui Postimees. Miks? Küsige ajakirjandusjuhtide käest. Kui nad, kaasaja jumalad, suvatsevad vastata. Aga nad ju ei vasta, ilguvad ainult, tatistavad, nagu Kadastik viimati Postimehes.
Eesti ajakirjandus on võimu suuvooder, nii nagu see oli nõuka ajal, kuna ajakirjandust juhib paljuski nõuka-aegne kaader, kes muud ei oska, kui võimu perset lakkuda. See on tõsi ja vaieldagu palun vastu. Sellest kirjutab otsapidi Raul Kalev tänases Postimehes.
See on JAMA!
Tuleb ette tuua konkreetne teema, näiteks Ansipi ja Närska vaidlus, ning pakkuda hea vihje saatjale 10 000 krooni. Siis tuleb ka vihjeid, ja korralikult.
Kui muidugi ajakirjandusväljaanded on lugeja teenistuses. Viimasel ajal tundub mulle, et ajakirjandus on establishmenti teenistuses, sest muidu jääb paljust ilma, näiteks iga-aastasest tuusikust presidendi vastuvõtule.
Kõvasid teemasid ei kajastata, või jäetakse need pooleli ühel hetkel, väitega, et aitab. Seda kõige kõrgema juhtkonna tasemel. Ei lasta asju lõpuni uurida. Seevastu tantsusaate ümber tiirlevad lõputult nii Kroonika kui Postimees. Miks? Küsige ajakirjandusjuhtide käest. Kui nad, kaasaja jumalad, suvatsevad vastata. Aga nad ju ei vasta, ilguvad ainult, tatistavad, nagu Kadastik viimati Postimehes.
Eesti ajakirjandus on võimu suuvooder, nii nagu see oli nõuka ajal, kuna ajakirjandust juhib paljuski nõuka-aegne kaader, kes muud ei oska, kui võimu perset lakkuda. See on tõsi ja vaieldagu palun vastu. Sellest kirjutab otsapidi Raul Kalev tänases Postimehes.
Mis on Eesti nõmedaim telesaade?
Meil oli blogis selline küsitlus, mis just lõppes ja ligi 200 vastaja hulgas oli esikümme selline:
1. K2 Tere õhtust!
2. ETV Laulge kaasa
3. TV3 Haara mikker
4. K2 Kuum hind
5. K2 Maamees otsib naist
6. TV3 Mantlipärija
7. ETV Meie
8. K2 Võsareporter
9. K2 Trikimees
10. K2 Talendijaht
1. K2 Tere õhtust!
2. ETV Laulge kaasa
3. TV3 Haara mikker
4. K2 Kuum hind
5. K2 Maamees otsib naist
6. TV3 Mantlipärija
7. ETV Meie
8. K2 Võsareporter
9. K2 Trikimees
10. K2 Talendijaht
Õigusrikkumisest teatamine pole pealekaebamine, veel vähem kättemaks. Või on?!
Tänases Delfis võrdleb keegi Laur Koni seaduserikkumisest teatamist pealekaebamisega. Murrab nö lahtisest uksest sisse, sest pealekaebamine, teadagi, on eesti rahva vaenlane nr 1, see on siis pealekaebaja. Sest iga eestlane teab, et pealekaebajad saatsid inimesi Siberisse. Jne.
Ja Koni jutust võib aru saada, et politsei on paha-paha, kui kutsub inimesi kaaskodanike õigusrikkumistest teavitama. Õige! Sellega tegelgu politsei ise, õigusrikkujatega, kodanikud hoidku oma käed eemal.
Aga miks? Kui ometi räägitakse mingist ideaalsest kodanikuühiskonnast. Ja õigupoolest, mis seos on pealekaebamisel ja õigusrikkumisest teavitamisel? Mitte mingit. Õigusriigis ja kodanikuühiskonnas on õigusrikkumisest teatamine iga kodaniku õigus ja kohus. Ma saan aru, et sellega on raske harjuda, sest nn nõuka ajal seadused tegelikkuses ei kehtinud, inimesi karistati ilma kohtuta, ja seal tõepoolest tähendas pealekaebamine kohtuotsust. See inimene, kelle peale oli kaevatud, saadeti joonelt Siberisse, näiteks. Või pandi hullumajja. Teda materdati ajakirjanduses. Sellise "töötlemisega" tegelesid isikud, kes tänaseni õitsevad ringi tähtsate poliitikute, psühhiaatrite ja ajakirjanikena. Neil on võim ka tänapäeval ja nad kardavad, et nüüd on tulnud nende "tund", kus nad peavad vastutama toime pandud inimsusevastaste kuritegude eest. Ja nende huvi on säilitada ühiskonnas teadmine, et pealekaebamine on patt. Vähemalt kuni seniajani, mil nad on surnud. Nagu näitab Närska juhtum. Närska on avalikkuse silmis tehtud kitupunniks, mitte inimeseks, kes aitas paljastada kurjategijaid. Sest koerte ässitamine meelt avaldanud üliõpilaste peale polnud ju kuritegu! Ei-ei-olnud. EI OLNUD!!! Õigus jääb sellele, kes kõvemini karjub, kellel on võimu kõvemini karjuda.
Täna unustatakse ära, et nõuka ajal ei vastutanud kaebaja, kelle eest nüüd hoiatatakse, mitte millegi eest. Paradoks võib olla see, et need, kes täna jutlustavad kaebamise vastu, olid kunagi ise kõige suuremad kaebajad. Seda keegi ei tea, sest režiim kaitses kaebajaid, kes jäid anonüümseks. Ja see, kelle peale kaevati, ei saanud end kaitsta. See taust oli kõigile teada, ja sellest tulenevalt olid pealekaebajad ise kõige suuremad kurjategijad, keda ei karistanud keegi.
Tänapäeval on olukord vastupidine. Olukorras, kus kehtib seadus, ja see seadus ka maksab, on nn pealekaebamine nõuka aja stiilis sisuliselt välistatud. Ja vastupidi, karistatav on see, kui õigusrikkumisest jäetakse teatamata. Iga kaebaja peab oma sõnade eest vastutama. Kaebaja ei saa reeglina jääda anonüümseks. Kui õigusrikkumisest teatamist saab üldse kaebamiseks nimetada.
Kui mina õigusrikkumisest teada andsin, siis tembeldas meinstriim ajakirjandus mind kättemaksjaks. Kättemaks siis mille eest? Õigusrikkumise eest. Millegipärast ei nimetata kättemaksjaks neid inimesi, kes tunnistavad oma vägistamise, varguste, peksmiste jms juhtumite kohta. Ja kas siis kurjategijale karistuse määramine on kättemaks? Võibolla tõesti. Aga siis tegeleb kohus päevast päeva kättemaksmisega. Jeerum. Selline kättemaksuasutus tuleks laiali saata. Mhh?
Eestis kehtib seadus. Mis üheselt kohustab kodanikke teatama õigusrikkumistest. Ja paneb kodaniku selle eest vastutama. Ja määrab õigusrikkujale karistuse. Kuskil pole juttu kättemaksust. Jutt käib kuritegevuse vastu võitlemisest ja kodaniku vastutusest, laiemas mõttes kodanikuühiskonnast. Pole politsei kohus kõiki õigusrikkumisi tuvastada. Hästi toimivas kodanikuühiskonnas on politseil vaid marginaalne tähendus. Eestis ei julge kodanik midagi teha, tal puudub oma arvamus, ootab mingeid sülle kukkuvaid armuande, käitub nagu lasteaialaps, ja pole ime, et selline ühiskond areneb politseiriigiks. Nii nagu see juhtus 1930ndatel aastatel. Eesti rahvas ja ühiskond pole orjapõlvest kuigi kaugele arenenud. Tal on vajab turjale kiltrit, kubjast ja aidameest, kelle käsku täita, kui piltlikult väljenduda. Ja viimastele omakorda isevalitsejast ülemust, orjapidajat, kellele üdini kuuletuda.
Ja Koni jutust võib aru saada, et politsei on paha-paha, kui kutsub inimesi kaaskodanike õigusrikkumistest teavitama. Õige! Sellega tegelgu politsei ise, õigusrikkujatega, kodanikud hoidku oma käed eemal.
Aga miks? Kui ometi räägitakse mingist ideaalsest kodanikuühiskonnast. Ja õigupoolest, mis seos on pealekaebamisel ja õigusrikkumisest teavitamisel? Mitte mingit. Õigusriigis ja kodanikuühiskonnas on õigusrikkumisest teatamine iga kodaniku õigus ja kohus. Ma saan aru, et sellega on raske harjuda, sest nn nõuka ajal seadused tegelikkuses ei kehtinud, inimesi karistati ilma kohtuta, ja seal tõepoolest tähendas pealekaebamine kohtuotsust. See inimene, kelle peale oli kaevatud, saadeti joonelt Siberisse, näiteks. Või pandi hullumajja. Teda materdati ajakirjanduses. Sellise "töötlemisega" tegelesid isikud, kes tänaseni õitsevad ringi tähtsate poliitikute, psühhiaatrite ja ajakirjanikena. Neil on võim ka tänapäeval ja nad kardavad, et nüüd on tulnud nende "tund", kus nad peavad vastutama toime pandud inimsusevastaste kuritegude eest. Ja nende huvi on säilitada ühiskonnas teadmine, et pealekaebamine on patt. Vähemalt kuni seniajani, mil nad on surnud. Nagu näitab Närska juhtum. Närska on avalikkuse silmis tehtud kitupunniks, mitte inimeseks, kes aitas paljastada kurjategijaid. Sest koerte ässitamine meelt avaldanud üliõpilaste peale polnud ju kuritegu! Ei-ei-olnud. EI OLNUD!!! Õigus jääb sellele, kes kõvemini karjub, kellel on võimu kõvemini karjuda.
Täna unustatakse ära, et nõuka ajal ei vastutanud kaebaja, kelle eest nüüd hoiatatakse, mitte millegi eest. Paradoks võib olla see, et need, kes täna jutlustavad kaebamise vastu, olid kunagi ise kõige suuremad kaebajad. Seda keegi ei tea, sest režiim kaitses kaebajaid, kes jäid anonüümseks. Ja see, kelle peale kaevati, ei saanud end kaitsta. See taust oli kõigile teada, ja sellest tulenevalt olid pealekaebajad ise kõige suuremad kurjategijad, keda ei karistanud keegi.
Tänapäeval on olukord vastupidine. Olukorras, kus kehtib seadus, ja see seadus ka maksab, on nn pealekaebamine nõuka aja stiilis sisuliselt välistatud. Ja vastupidi, karistatav on see, kui õigusrikkumisest jäetakse teatamata. Iga kaebaja peab oma sõnade eest vastutama. Kaebaja ei saa reeglina jääda anonüümseks. Kui õigusrikkumisest teatamist saab üldse kaebamiseks nimetada.
Kui mina õigusrikkumisest teada andsin, siis tembeldas meinstriim ajakirjandus mind kättemaksjaks. Kättemaks siis mille eest? Õigusrikkumise eest. Millegipärast ei nimetata kättemaksjaks neid inimesi, kes tunnistavad oma vägistamise, varguste, peksmiste jms juhtumite kohta. Ja kas siis kurjategijale karistuse määramine on kättemaks? Võibolla tõesti. Aga siis tegeleb kohus päevast päeva kättemaksmisega. Jeerum. Selline kättemaksuasutus tuleks laiali saata. Mhh?
Eestis kehtib seadus. Mis üheselt kohustab kodanikke teatama õigusrikkumistest. Ja paneb kodaniku selle eest vastutama. Ja määrab õigusrikkujale karistuse. Kuskil pole juttu kättemaksust. Jutt käib kuritegevuse vastu võitlemisest ja kodaniku vastutusest, laiemas mõttes kodanikuühiskonnast. Pole politsei kohus kõiki õigusrikkumisi tuvastada. Hästi toimivas kodanikuühiskonnas on politseil vaid marginaalne tähendus. Eestis ei julge kodanik midagi teha, tal puudub oma arvamus, ootab mingeid sülle kukkuvaid armuande, käitub nagu lasteaialaps, ja pole ime, et selline ühiskond areneb politseiriigiks. Nii nagu see juhtus 1930ndatel aastatel. Eesti rahvas ja ühiskond pole orjapõlvest kuigi kaugele arenenud. Tal on vajab turjale kiltrit, kubjast ja aidameest, kelle käsku täita, kui piltlikult väljenduda. Ja viimastele omakorda isevalitsejast ülemust, orjapidajat, kellele üdini kuuletuda.
Viimase Kroonika arvustus, NB! karm kriitika, nõrganärvilistel mitte lugeda!
Värske Kroonika esikülg.
Kui eelmine nädal arvustasin Kroonika esikülge, siis täna võtan vaatluse alla sisulise poole.
Kõigepealt, mis silma torkab, on see, et Kroonika ei suuda tabada õhust teemasid, mis inimesi huvitavad. Kui ometi peaks see olema selgemast selgem, et see on TANTSUSAADE!!! Aga millegipärast pole tantsusaatest midagi juttu. Mind, ja ma arvan, et ka paljusid teisi huvitab, MIS TOIMUS LAVA TAGA???. Sellest pole sõnakestki. Ja siis ma pean kikitama igal õhtul silmi ja kõrvu, et panna tähele, mida edastab lavatagustest sündmustest Kanal 2 Reporter või Ärapanija. Aga see tuleb sealt vaid vilksamisi. Kõike ei jõua tähele panna. Miks sellest ei kirjuta Kroonika, sellest ma aru ei saa?! Ok, intervjuud Vainu-Kosmina ning Tänavaga on OK, aga see peaks olema taust. Mind huvitab, ja ma tahaks Kroonikas näha, iga nädal, põhjalikku ülevaadet ja reportaaži sellest, mis toimus kuluaarides, lava taga! Kes on see Mauno, kelle eest Kosmina koos Vainuga põgenes? Mhh? Mis värk on Kaisa Oja ja Värniku vahel, miks ütles Värnik, et tal on "prink kann"? Kes on need pealtvaatajad, kuidas sinna pealtvaatajaks saab? Kas peab raha maksma? Mis on vaatajahääletuse tulemused? Ohh, jumal, selliseid asju on seal sadu! Kui vaid näpuotsatäis lugejani tuua, oleks see suur asi.
Juhtkiri on igav ja valelik, kui öeldakse, et Kroonikaga saan alati rohkem, sest ma tunnen, et saan alati vähem, justkui petta, nagu kinos kehva filmi vaadates. Ja see reklaam on ka valelik, et Kroonika teeb välja. Nohh, ma tahaks näha, kuidas ta mulle välja teeb?! Ei tee ju! Miks siis vaja öelda, et Kroonika teeb välja?!
Siis mõned nn uudised lk 4, 6, mis on igavad. Nagu oleks neid juba kuskilt lugenud.
Siis lk 8-10 lugu Peep Vainust, mis oleks nagu Naistelehe pealt maha viksitud. Ja seejuures palju igavam lugu kui oli Naistelehes. Aga vähemasti on nüüd ka Vain mitu korda Kroonikasse pääsenud.
Siis lk 11 üks kleitide võrdluslugu. Kus on intriigi-poju sees olemas, et justkui kopeeritud kleidi-idee, aga ma ei saa aru, mis seal siis halvasti oli? Ja kui polnud midagi valesti, siis miks sellest kirjutada?
Siis lk 12 Bedwettersi teema, mis möödunud nädalal laineid lõi üle maailma, kus Eesti bänd sai esmakordselt ajaloos MTV muusikaauhinna esikoha. Aga Kroonikale pole see ilmselt teema, sest punk-stiil ei sobi kokku Kroonika emaliku lähenemisega elule ja sündmustele. Bedwettersi lugu on kirjutatud stiilis, et olgu, poisid, lõite suures ilmas laineid, aga nüüd koju tagasi, ja unustage kõik ära. Mingeid staare teist nagunii ei saa. Staarikohad on meil Eestis juba jagatud ja teie pühkige suu puhtaks!
Siis lk 14-19 üks hästi siivas ja korralik lugu ühe tantsijaga. Sobiks pigem PM Arterisse.
Lk 20-21 igav intervjuu Ivo Linnaga. Ma arvan, et Iff on neile küsimustele vähemalt 1000 korda vstanud. Milleks meest uuesti ja uuesti samade küsimustega tüüdata? Ma saan aru, et Iff on mees, kes ei ütle kunagi kellelegi ei, aga ikkagi.
Siis lugu Angela Haagist, mis on täis skandaali ja intriigi, ent mida pole osatud ei näha ega välja mängida. Irja ütles kohe, et Angela oleks pidanud panema esikaanele, koos oma unistuste pulmakleidiga!!! Aga nüüd suht maotu ja igav heietus asja ümber. Toores asi.
Siis lk 28 Marcel ja Natalja teisel lainel. Nohh, siin on skandaal, intriig, aga millegipärast pole mingit arendust. Kas Marcel on Monicast lahus? Kuidas vara jagatakse? Kus nad kumbki elavad? Mida teevad?
Siis lk 30-34 üks ilma autoriviiteta lugu Fjodor Bermanist. Miks pole autorit loo juures? Kas see on kirjutatud mõne konkureeriva väljaande autori või PR-mehe poolt, millistel juhtudel väljaanded autori nime juurde ei pane? Või on see saadetud mõnest PR-agentuurist, et luua Bermanile positiivsemat imagot? Samuti toores asi. Mis tuleks ajakirjanikule tagasi saata, et ta veel otsiks põnevust.
Siis lk 34-35 üks toores intervjuu Lenna Kuurmaaga.
Siis lk 36-37 Kroonika TOP 5 iludused. Ok, pildid on vahvad, aga tekkis küsimus, et kes siis tegi valiku, kes on see Kroonika? Ja kelle vahel tehti valik? Ahh, nüüd sain aru, tegemist on ilmaneiudega, need kes ilma teadustavad. Aga kus see TOP on, kui pole reastatud? Ja miks ainult need?
Siis lk 38-39 uudispomm Raimo Kägust koos kraanaga. Ta juhibki kraanat! Miks see nii tagasihoidlikult on esitatud?! Miks pole viidet esikaanel: RAIMO KÄGU JUHIB KRAANAT!
Siis lk 40 küsimused Anne Veskile, kes pole küll viimase aja kuum nimi. Mina oleks teinud selle intervjuu kas Vahur Kersna või Ants Põldojaga, kes on viimase aja kuumad nimed. Või kasvõi Urmas Otiga, kes küll intervjuusid ei anna, aga kelle eest oleks saanud vastata tema sõbrad ja tuttavad.
Siis Kroonika pikaajalise sponsori ja koostööpartneri Olympic Casino ürituse kajastus lk 42-44. Olympic ise otse reklaami teha ei tohi, aga selline kaudne reklaam pea olematu tasu eest Eesti ühes juhtivas (seni veel!) ajakirjas ongi mõjuvam!! Tublid, Olympic ja Kroonika, ikka edasi, ühise eesmärgi nimel, kõik isad kasiinosse, emad murest hauda. Ja siis pole imelik, kui nii Kroonika kui Olympic toetavad lastekodulapsi. Nii peab! Muidu oleks päris küüniline.
Siis lk 46 ülevaade klubi Sunset avamiselt. Mida värki? Pärnu rannaklubi avatakse vastu talve?! Midagi siin nagu ei klapi.
Siis lk 48 lugu ühest teisest ööklubist, kahh tasuta reklaam.
Siis lk 50-51 päris äkiline ülevaade, aga ma ei suutnud tuvastada, millega seoses? Et oli nagu mingi filmi esitlus. Aga mis filmi? Andestage minu võhiklikkust. Ja kes on need näitlejad, kes oma nägu varjasid ja karjusid Appi! Vägistatakse!.
Siis välismaa lehekülgi ei viitsi ma siin arvustada, sest nad on maha viksitud Lääne vastavatest väljaannetest, ja mitmekordse kvaliteedifiltri läbinud. Aga selliseid paparatso- ja muid stseene nagu on neil välismaa elust tehtud piltidel, tahaks näha ja lugeda ka Eesti staaride ja staarikeste kohta. Kes on Eestis tsellu-naised? Kes kohalikud anorektikud? Kes abielus mustanahalisega? Kellel narko- ja alkoholisõltuvus? Miks ainult välismaa staaridest selliseid lugusid avaldatakse? Milles nemad kehvemad on? Näiteks Eesti homod. Miks Kroonika neist ei kirjuta, kõik on teada.
Kokkuvõtvalt tahaks Kroonikat lugedes karjuda: IIIGAAAAAV!
Ja siis see tänane nn meeste-eri!
Miniformaadis, Kroonika vahel. Jääb mulje, et tegemist on reklaamiraha paigutamise projektiga, kuhu on vahele mingid tekstid paisatud. Et päris reklaambrošüür poleks.
Mehi huvitab raha, seks, tehnika, kurat võtaks?! Mehi ei huvita vaadata teiste meeste pilte, koos strateegiliste näitajatega. See pole mingi meestele mõeldud väljaanne, nagu reklaamitakse, vaid mehi tutvustav väljaanne naistele. Et teaks, kes rikkad, kes vabad-vallalised, kes muidu huvitavad. Või siis ehk homosid huvitab ka, aga ma ei tea, paljud neist selles ajakirjas kirjeldatud meestest oleks homosuhtest huvitatud?!
Kui teha korralikku meestekat, siis peaks esikaanele panema mehe, kes on praegu meestest kõige kuumem. Kas Koger on kuum? Ma ei saa küll aru. Kuum mees on Vello Kunman, näiteks, dividendide TOPi ülekaalukas võitja, 120 mln krooniga. Miks pole temast Kroonikas juttu? Aahh? Kes ta selline on, kas lollakas, nagu arvab Hans Luik, kes võtab raha välja Luxemburgi offakate kaudu, unustades oma Eesti ettevõtete numbrid üldse esitada. Miks deklareerib Kunman ausalt tulu, makstes Eesti riigile korralikult makse?
Või Rain Tolk ja Taavi Eelmaa, kes said Cannes'is rahvusvahelise tunnustuse. Või vennad Kenderid!
Siis huvitab mind, kes sõidavad Eestis kõige vingemate autodega? Kellel on kõige vingemad majad? Kellel kõige vingemad naised? Kelle kõige vingem kaater või jaht? Kellel kõige vingem suvila? Kellel kõige vingem villa välismaal?
Oodanuks usutlust mõne kirjaniku, kunstniku, heliloojaga. Sellist Kroonikalikku. Kasvõi Jüri Nael. Las räägib oma elust homomaailmas, oma suhetest jne.
Riisalu on nii ära leierdatud tegelane, et tema nime nähes tahaks selle väljaande minema visata!
Mind ei huvita, kuidas Kroonika ajakirjanik käis kinni makstud autoesitlusel kuskil Prantsumaal ja mind ei huvita, mis autodega sõidavad välismaa staarid, neist on nagunii igal pool juttu. Ja mind ei huvita, millised välismaa staarid on rikkad, ilusad ja vabad. Nonsens! Pilgupüüdjate ilunippide juures peaks olema viide, kes neist on homo, bi ja hetero!
Kas Newcastle'i viirus on inimesele päris ohutu?!
Tänavu sügisel on surnud nn äkksurma palju vanu ja ka noori inimesi. Ilmselt on need kõik üksikjuhtumid, selge see.
Aga kui see nii pole. Newcastle'i viirus (NVD), mille leviku piiramiseks tapetakse TallEggi kanad, on näiteks lindudele surmav. Mille vastu ei teata ravi. Ja seejuures on lindude puhul sümtomaatiline äkksurm.
Taust on kõigil inim-surmadel kuidagi sarnane: viirusnähud, ja siis, ootamatu surm. Ok, nõrgemad langevad välja, selline on olnud looduslik valik aastatuhandeid.
Igaks juhuks soovitan linnulihast ja munadest mõneks ajaks eemale hoida. Aga võibolla on juba hilja. Tekib küsimus, miks viirusest varem ei teatatud. Praegu kannab kogu Eesti seda viirust edasi. Juba.
Viimasel ajal on olnud palju silmapõletikke, leidsin ühe artikli, kus seostatakse NVDd just silmapõletikega.
Ja, NB! see viirus, nagu mitmed teised, hukkub päiksevalguse käes, ultraviolettkiirguse toimel. Ok, Eestis pole praegusel ajal päiksevalgust kuskilt võtta. Ja viirus sureb suure kuumuse käes ka, näiteks saunas. Tõsi, neil kes juba haiged, ma sauna ei soovita minna. See oleks südamele liiga suur koormus.
Aga kui see nii pole. Newcastle'i viirus (NVD), mille leviku piiramiseks tapetakse TallEggi kanad, on näiteks lindudele surmav. Mille vastu ei teata ravi. Ja seejuures on lindude puhul sümtomaatiline äkksurm.
Taust on kõigil inim-surmadel kuidagi sarnane: viirusnähud, ja siis, ootamatu surm. Ok, nõrgemad langevad välja, selline on olnud looduslik valik aastatuhandeid.
Igaks juhuks soovitan linnulihast ja munadest mõneks ajaks eemale hoida. Aga võibolla on juba hilja. Tekib küsimus, miks viirusest varem ei teatatud. Praegu kannab kogu Eesti seda viirust edasi. Juba.
Viimasel ajal on olnud palju silmapõletikke, leidsin ühe artikli, kus seostatakse NVDd just silmapõletikega.
Ja, NB! see viirus, nagu mitmed teised, hukkub päiksevalguse käes, ultraviolettkiirguse toimel. Ok, Eestis pole praegusel ajal päiksevalgust kuskilt võtta. Ja viirus sureb suure kuumuse käes ka, näiteks saunas. Tõsi, neil kes juba haiged, ma sauna ei soovita minna. See oleks südamele liiga suur koormus.
Üks põnev tagasiside seoses Naistelehe, Kroonika ja Justiga ning minu vastus sellele
Eesti viimase aja edukaim ajakirjandusprojekt, Naisteleht.
Saabus selline tagasiside:
Tere, Inno,
kuigi te enam ajakirjanduses tööd ei tee, olete väga paljude jaoks ajakirjandus guru.
Avaldasite blogis, et Kroonika on kaotanud 200 000 klienti ja Naisteleht võtab nende
kliendid üle. Kas te seletaksite lahti, miks Naisteleht on edukas, kuigi nende boss ei
käi tantsusaadetes, ei ole nii palju oma piltidega oma ajakirjas. Sama küsiksin Justi kohta? Anu Saagim on igal peol ja televisioonis, aga nende kliendinumbreid on veel väiksemad kui Kroonika
kliendinumbrid.
Aitäh, kui saate vastata.
Loen teie blogi iga päev!
Ja minu vastus: tänan komplimendi eest! Püüan anda endast parima ajakirjanduse telgitaguste valgustamisel ja analüüsimisel, mis on suht tänamatu töö, ent kokkuvõttes peaks andma ühiskonnale parema ajakirjanduse, ajakirjanikele meeldivama keskkonna jne.
Milles peitub Naistelehe võlu?! Ma olen ise ka Irjaga viimastel nädalatel ostnud väga hoolsalt Naistelehte, ja kaalume tellimuse vormistamist. Kuna sealt kiirgab sära ja entusiasmi, mida ei saa öelda MITTE ÜHEGI TEISE AJAKIRJANDUSVÄLJAANDE KOHTA EESTIS. Kunagi oli see säde Ekspressis, siis Liivimaa Kulleris, siis Liivimaa Kroonikas, siis BNSis, siis Kroonikas, siis vahepeal Äripäevas, siis Delfis. Ja nüüd on ta siis Naistelehes. See on mingi seletamatu aura, mis paneb lugejaid huvituma. See paistab välja, on atraktiivne ja tõmbab masse ligi. See on nähtav ja tunnetatav, ja päris kindlasti ei õpetata selle saavutamist Eesti ülikoolide ajakirjandusosakondades. Lühidalt võib öelda, et see on kunst, mis tekib, kui inimesed saavad täita oma unistusi, teha vabalt seda, mis meeldib neile, ja suure tõenäosusega meeldib ka teistele. Entusiasmiga, kirglikult.
Loomulikult pole Naisteleht samuti teab mis suur kunst-tükk, seal annaks paljugi lihvida ja viimistleda, teemade valiku ja artiklite professionaalsuse koha pealt, aga seal on olemas eeldusi kasvada väga tugevaks väljaandeks. Nagu kunagi oli Kroonika, tiraažiga 70 000 ja lugejate arvuga 300 000. Muud sama niši väljaanded, nagu Naised (mis on täielik naljanumber, miks teda üldse välja antakse?!), Just (muutumas naljanumbriks) ning Kroonika (korjab üles kõik igavad teemad) on kahvatumas Naistelehe sära taustal.
Ja vat, ühest asjast ei saa ma tõesti aru: miks pole Kroonikas midagi juttu tantsusaatest??? Ja teistes väljaannetes ka, näiteks SLÕhtulehes. Ok, ma saan aru, et SLÕhtulehes töötavad perverdid, nagu tabavalt ütlesid Juur ja Oja, ja ma ei kahtle selles. Aga Kroonikas töötavad igapidi tublid ajakirjanikud, oma ala tugevaimad tegijad. Kui tantsusaade on sedavõrd kuum, et lööb kõiki vaataja-rekordeid, peaks Kroonika-sugused väljaanded ainult sellest kirjutama. Minupärast võib Kroonika toimetuse ajutiselt tantsusaate stuudiosse üle viia. Tehes intervjuusid, paljastades suhteid, kes kellega käib. Millegipärast tegelevad sellega, taustade kirjeldamisega ainult Kanal 2 Reporter ja Ärapanija. Aga kus on teised?
Kuidas saavad Kroonika ja Justi kliendinumbrid olla suured, kui tegeletakse teemadega, mis kliente ei huvita?! Ja siin pole ka end millegagi välja vabandada. Tantsusaate vaatajanumbrid on suurelt lehtedes välja toodud. Spikker on nö silme ees kõigil. Ole ainult mees ja oska seda lugeda. Näiteks Peep Vainust ja tema ponnistustest tantsusaate võitmise nimel oli suur lugu juba ühes varasemas Naistelehes, mitu nädalat tagasi. Ja nüüd alles täna ärkas ja kirjutas sellest Kroonika. Kirjutades ümber Naistelehe info. Mis toimub?, võiks küsida. Kas infot hoitakse kinni? Kui jah, siis miks lastakse hoida?!
Mulle tundub, et Kroonika allakäik saigi alguse sellest Peep Vainuga läbikäimisest. Vain suutis pöörata Kroonika ajakirjanikud oma usku, mis jutlustab meeletut ettevalmistust ja tööd ühe teatud kindla, väga selgelt piiritletud eesmärgi nimel, ennastsalgavat pingutust, tööd, tööd ja veelkord tööd! Umbes nagu ukselt-uksele raamatute müük, kus sa pead kogu oma energia panema sellesse kolme sekundisse, mille jooksul inimene otsustab, kas ta ostab raamatu, või viskab su välja. See nõuab tohutult kalkuleerimist, viimistlemist, aga ka eeldusi, teatud inimtüübi olemasolu. Ja on efektiivne ühekordsete eesmärkide ja tegevuste puhul. Nagu Esimene Inimene Kuule projekt. Või siis ka tantsusaate kinnipanemine, kuigi seal on palju riske, tantsusaade pole päris kergejõustiku MM. Aga pikas perspektiivis ei vea see Vainu propageeritav mudel välja. Piltlikult öeldes, klient ostab küll raamatu, aga ei taha enam oma ukse taga näha ühtegi müügimeest. Kes kord Vainu koolitusel käinud, sinna enam ei lähe. Kui just välja arvatud need "väljavalitud", kellega Vain seksib, keda reisidele viib ja lõhnaõlisid välja teeb.
Ajakirjandus pole peenmehaanika, vaid kunst. Ajakirjandusväljaanne peab olema nagu lõuna heas restoranis, kus laud on atraktiivselt kaetud, kus on juba istudes värske lilleõis, meeldiv atmosfäär, muusika. Kus tuuakse lauda mõned isuäratajad, aperitiivid, siis supp, praad, magustoit, mida serveeritakse lugupidamisega, ja mis on isuäratavas, atraktiivses vormis. Kõrvale hea vein. Mitte nagu Eesti ajakirjanduses tavaks, et visatakse kliendile ette pooltoores lihakäntsakas, ühes sõnumiga: järage!!! Kunst ei ole orienteeritud ühe kindla eesmärgi hambad ristis saavutamisele, see on protsess, mille tulemused ei avaldu kohe, ent vilju saab maitsta väga pikaajaliselt. Ja mis muutub ajas üha väärtuslikumaks. Ja kunsti ei saa luua hambad ristis, metsikult TÖÖD tehes. Loominguks on vaja vabadust, vabadust mõelda, mõned kutsuvad seda laiskuseks. Aga loojatele tuleb lubada laiskust. Laiskust tegeleda mõne artikliga pool aastat, näiteks, aga need, laisalt sündinud Madis Jürgeni artiklid Ekspressis on kõige paremad. Oleks selliseid vaid rohkem.
Mis Justi ja Saagimisse puutub, siis mulle tundub, et tema potentsiaali ei osata Justis hinnata. Saagim on vaieldamatult Eestis kõige suurem peoloom. Heas mõttes. Käib pidudel, tunneb rahvast, teeb ise pilte, korraldab intriige ja skandaale. Aga loomulikult ei jaksa ta seda kõike paberile vormida, ja ei oska ilmselt ka. Sest ta pole miski kirjainimene. Ta on skandalist, professionaalne skandalist. Tema kannul peaks käima pidevalt 2-3 proff-ajakirjanikku ja fotograafi, kes kõik kirja panevad ja üles pildistavad. Sellise ajakirja nimi võiks minupärast olla Saagim, ja see oleks loetavaim väljaanne Eestis.
Justi kammitseb lisaks tõsiasi, et väljaande omanik Oliver Kruuda on seotud liiga paljude tegelastega, umbes nagu Luik Ekspressis. Ja sellega seoses on liiga palju teemasid sildiga "sellest me ei kirjuta!". See seab nende väljaannete ajakirjanikud väga suure pinge alla, sest kunagi ei tea, milline teema suurele ülemusele ei sobi. Ja annab loomulikult eelise Naistelehele, mille tegijad, noored koolitatud ajakirjanikud on ära ostmata, rikkumata. Ajakirjaniku puhul on suur oskus teha oma tööd nii, et sa ei muutuks oma allikate sülekoeraks. Selline inimene juhi kohal viib väljaande hukule.
Ehk oli veidi abi.
esmaspäev, 5. november 2007
Miks on anonüümne tatipritsimine lubamatu
Sest see loob ebaterve õhkkonna, kus Triin Olveti või Lemmi Kanni tüüpi ajakirjanik avaldab, näiteks poliitikute kohta seljataga igasugust paska, ja poliitikutel kujuneb selle tagajärjel umbusk kõigi ajakirjanike suhtes, hakatakse kõiki kahtlustama. Mis teeb väga raskeks oma tööd tõsiselt võtvate ajakirjanike tegevuse. Sest seljataga tatipritsimisel kasutatakse infot, mis on USALDATUD AINULT AJAKIRJANIKELE, see puudutab nii tekstilist kui pildilist infot. Ja ajakirjanikel on oma töö tõttu võimalik kasutada palju rohkem infot kui tavakodanikel. Nad ei tohi seda infot kurjasti kasutada. Ei tohi usaldust kuritarvitada.
Selline anonüümne tatipritsimine, eriti ajakirjanike poolt, pole mitte millegagi õigustatud.
Mis on veel huvitav, tatipritsimisega tegelevad need ajakirjanikud, kellelt suuremaid tööalaseid kordaminekuid pole tulnud. Näiteks kui mina Äripäevas töötasin, oli mahv nii suur, ja ma õhtuks nii väsinud, et mingist blogimisest poleks saanud juttugi olla. Vaatasin kõrvalt, et kuidas küll teised suudavad. Ja ka nüüd blogin ainult selleks, et ümber lükata minu kohta levivaid kuuldusi ja valeinfot, ja et minu seljataga laimajaid paljastada. Sekka vahel muudki. Blogi on mu ainus võimalik kaitse tegelaste vastu, kes ihalevad minu lömastamist. Veendusin selles ise, kui lasin algul asjadel nö minna nagu nad läksid, ja sain ühe laksi teise järel. Minu vastane laimulaviin võttis enneolematud mõõtmed, millest ma varem poleks osanud mõeldagi, või mida karta. Sekkusid Eesti juhtivad ajakirjandusväljaanded ja ajakirjanikud, kes mind halastamatult materdasid. Ja, NB! mulle oma väljaannetes enam sõna ei andnud. Moonutasid minu antud seletusi ja kommentaare. Valetasid otse näkku. Avaldasid väljamõeldisi. Nagu üks korralik kambakas. Aga ilmselt on see Skandinaavia, Schibstedi traditsioon, ma ei kujuta ette millised vereimejad ja elajad on Norra ajakirjanikud ja ajakirjandusjuhid! Kui asja kohtusse andsin, siis lõppes tatipritsimine suurtes lehtedes nagu noaga lõigatult, aga jätkus ulatuslikult sellistes väljaannetes, mida peavad Olveti ja Kanni sugused tegelased. Kes on ise samuti suurte meediakorporatsioonide palgal, kasutavad nende korporatsioonide vahendeid, kiiret internetti, mahukaid andmebaase. Ilmselt on see samuti Skandinaavia traditsioon, korraldada ajakirjanike anonüümsed salablogid, ning siis lasta läbi nende inimesi seljataga tümitada. Ajakirjanikud täidavad neid blogilehekülgi oma töö ajast. Töölaua taga! Ja siis tümitavad meediakompaniid nõnda seljataga näiteks neid, kes ajakirjandusega nõnda koostööd ei tee, kui vaja. Kes on väljaanded kohtusse kaevanud. Ja sellisesse Skandinaaviasse kutsub meid TH Ilves?! Ptüi, raisk! Sellist sitta pole küll vaja kellelegi! Sellist silmakirjalikku süsteemi, kus pealtnäha on kõik vinks-vonks, aga seljataga käib selline andmine, et kole.
Aga enda eest tuleb seista, olen selles üha enam veendunud. Ja oma nime ning ausa jutuga. Ainult siis saab tegevus olla edukas.
Selline anonüümne tatipritsimine, eriti ajakirjanike poolt, pole mitte millegagi õigustatud.
Mis on veel huvitav, tatipritsimisega tegelevad need ajakirjanikud, kellelt suuremaid tööalaseid kordaminekuid pole tulnud. Näiteks kui mina Äripäevas töötasin, oli mahv nii suur, ja ma õhtuks nii väsinud, et mingist blogimisest poleks saanud juttugi olla. Vaatasin kõrvalt, et kuidas küll teised suudavad. Ja ka nüüd blogin ainult selleks, et ümber lükata minu kohta levivaid kuuldusi ja valeinfot, ja et minu seljataga laimajaid paljastada. Sekka vahel muudki. Blogi on mu ainus võimalik kaitse tegelaste vastu, kes ihalevad minu lömastamist. Veendusin selles ise, kui lasin algul asjadel nö minna nagu nad läksid, ja sain ühe laksi teise järel. Minu vastane laimulaviin võttis enneolematud mõõtmed, millest ma varem poleks osanud mõeldagi, või mida karta. Sekkusid Eesti juhtivad ajakirjandusväljaanded ja ajakirjanikud, kes mind halastamatult materdasid. Ja, NB! mulle oma väljaannetes enam sõna ei andnud. Moonutasid minu antud seletusi ja kommentaare. Valetasid otse näkku. Avaldasid väljamõeldisi. Nagu üks korralik kambakas. Aga ilmselt on see Skandinaavia, Schibstedi traditsioon, ma ei kujuta ette millised vereimejad ja elajad on Norra ajakirjanikud ja ajakirjandusjuhid! Kui asja kohtusse andsin, siis lõppes tatipritsimine suurtes lehtedes nagu noaga lõigatult, aga jätkus ulatuslikult sellistes väljaannetes, mida peavad Olveti ja Kanni sugused tegelased. Kes on ise samuti suurte meediakorporatsioonide palgal, kasutavad nende korporatsioonide vahendeid, kiiret internetti, mahukaid andmebaase. Ilmselt on see samuti Skandinaavia traditsioon, korraldada ajakirjanike anonüümsed salablogid, ning siis lasta läbi nende inimesi seljataga tümitada. Ajakirjanikud täidavad neid blogilehekülgi oma töö ajast. Töölaua taga! Ja siis tümitavad meediakompaniid nõnda seljataga näiteks neid, kes ajakirjandusega nõnda koostööd ei tee, kui vaja. Kes on väljaanded kohtusse kaevanud. Ja sellisesse Skandinaaviasse kutsub meid TH Ilves?! Ptüi, raisk! Sellist sitta pole küll vaja kellelegi! Sellist silmakirjalikku süsteemi, kus pealtnäha on kõik vinks-vonks, aga seljataga käib selline andmine, et kole.
Aga enda eest tuleb seista, olen selles üha enam veendunud. Ja oma nime ning ausa jutuga. Ainult siis saab tegevus olla edukas.
Valgustan, millega Äripäeva ajakirjanik Lemmi Kann tegeleb
Kuivõrd Äripäeva ajakirjanik Lemmi Kann tegi täna tänuväärt uurivat ajakirjandust minu blogi asjadega seoses, siis loodan paljastusi juba homsest Äripäevast, siis vahepeal valgustan veidi ja toon mõned stiilinäited Lemmi Kanni enda anonüümsest blogist, alates möödunud aasta septembrist, kui temast sai Äripäeva "reporter":
Droididemaa kohal kumas punane koit.
Taamal oli kosta vene keelset sügavmõttelist ja pikka ropendust ning puruneva klaasi klirinat. Õhus oli ikka veel tunda kirbet lõhna.
Pärnu maantee Hugo Bossi poest pärit ülikonnas pikk mees seisis inimtühjal tänaval ja vahtis pärani silmi sisse Reformierakonna ohhhvissi puruks loobitud aknast.
Vastasseinast vaatas vastu tema enda näopildiga plakat.
"Tule taevas appi!" üüatas UnZip šokeeritult seda ävingut nähes.
uitas Shalaya kell 1:55 AM 0 lill(e)
Täiendus Leheneegri poolt vahendatud uudisele:
«Bush ütles Edgar Savisaarele, et ta on teinud head tööd majandusministrina,» ütles Raag. Bush ütles ka, et hindab kõrgelt Savisaare panust AS Kalevi majandustulemustesse ja kavalust Nõmme maja-afääriga seotud teemadel. USA riigipea palus tervitada ka Vilja Savisaart ning õnnitleda särava etteaste puhul telesaates "Tantsud tähtedega."
Kahjuks ei õnnestunud fotoreporteritel kahe suure riigimehe sõbralikku kohtumist teatud põhjustel jäädvustada.
_____________________________
...Täiendatud kell 14.42...
Bush tervitas isiklikult Silver Meikarit
„Bushi silmadest võis välja lugeda siirast lugupidamist Silver Meikarile," ütles ühendriikide presidendi hea tuttav K: „Bush andis selgelt mõista, et Silver on teinud head tööd Riigikogu liikmena"
Umbes ühesekundilise möödasõidu jooksul jõudis Bush Meikarile naeratada ja lehvitada ning seeläbi avaldada siirast tunnustust.
_____________________________
Uudise edastas Lõuna-Eesti Infoagentuur Head Ended.
Foto Erik Prozes
Asotsiaalministeeriumi pressiteade
Elmar Sepp asus nõustama Asotsiaalministeeriumi
Alates 23. veebruarist töötab Asotsiaalministeeriumi sotsiaalide rehabiliteerimise osakonna koosseisuvälise nõunikuna endine Tallinna linnavolikogu aseesimees Elmar Sepp.
Sepp hakkab ministeeriumi nõustama kinnis- ja vallasvarade küsimustes. Sepa tööülesanneteks saavad olema ministri ja ministeeriumi juhtkonna nõustamine maade, majade ja muu väärtusliku kraami kiire realiseerimise küsimustes, et leida raha joomise jätkamiseks.
"Ootan põnevusega uusi väljakutseid," ütles Sepp. "Senine töö linnavolikogus kippus olema liiga rutiinne, ettemääratud ja kaine. Minu hing aga ihkab vaba tegutsemist, nutikamaid skeeme ja ohtralt viina, mida kõike uus amet mulle ka võimaldab."
"Pealegi, keda ei ajaks jooma pidev suhtlemine Dima Klentski ja Märt Sultsiga," lisas vastne Asotsiaalministeeriumi nõunik.
Sepp teatas neljapäeval Tallinna linnavolikogule: "Palun peatada minu saadikuvolitused Tallinna linnavolikogus seoses asumisega täis kohaga alkohoolikuks."
Nõunik Elmar Sepa ametiruumid paiknevad ministeeriumi uue vanalinnas asuva kompleksi valmimiseni Vismari tänaval.
Lisainfo:
press@asm.ee
www.asm.ee
P.S. kõik nimede kokkulangemised on juhuslikud.
Mida iganes Edgar sellel pildil ka tegi, see on nüüd TEHTUD...
Pildi vahendas Lõuna Osariikide Infoagentuur
reede, Aprill 27, 2007
UnZip: Tule taevas appi!
Droididemaa kohal kumas punane koit.
Taamal oli kosta vene keelset sügavmõttelist ja pikka ropendust ning puruneva klaasi klirinat. Õhus oli ikka veel tunda kirbet lõhna.
Pärnu maantee Hugo Bossi poest pärit ülikonnas pikk mees seisis inimtühjal tänaval ja vahtis pärani silmi sisse Reformierakonna ohhhvissi puruks loobitud aknast.
Vastasseinast vaatas vastu tema enda näopildiga plakat.
"Tule taevas appi!" üüatas UnZip šokeeritult seda ävingut nähes.
Online - olla või mitte olla?
Sepa blogist leitud viide juhatas mind uue kohani, kus saab NORMAALSELT ilma igasugu silmakarjuvate ja vilkuvate vidinate ning Kroonika-online lisadeta uudiseid lugeda - W3. Jah, EPL'i ja Postimehe veeb on vastavalt nii visuaalselt kui sisult sama kirjud ja väsitavalt mõttetud nagu Hobbyhalli kevadkataloog. Ja Äripäeva Online on ea!Meie aja kangelane...ptui! Rüütel!
Kanal 2, kell 21.25 Arnold Rüütel. Lõpetamata lause. Dokfilm Räme. Uskumatult räme.Kuidas Oliver Kruuda poes käis
Ei ole raffal igav...ei ole... ;P Kuni tegusid tehakse, jätkub ainest ka folklooriks: Oliver Kruuda tuleb õhtul koju, täis poekotiga nagu ikka ontlik pereisa. Lapsepabulad tormavad kisades papale vastu, et mis tõid, mis tõid, kas midagi head ka tõid? "No miks mas ei toond, ikka - vaadake kui ilusa auto ostsin, hummer puha peale kirjutatud," ütleb Kruuda. Lapsed imetlevad kiiskavat uut mänguasja, kuid varstipärast keelab papa selle näppimise - rasvased sõrmejäljed jäävad ju peale. "Oi issi, aga mis see siin on?," avastab Kruuda juba meheleminekueas tütretirts poekotist veel mingi asja, mille küljes ripub silt "Alla hinnatud". "Ah see või? See on aktsiaselts Inreko Press, mõtlesin, et võtan ära, mis ta tühja vedeleb, odavalt sain kah," ütleb Kruuda. "Aga issi, vaata, mis siin küljes ripneb - mingi sporditäht ja veel midagi, mille kohta on kirjutatud "narmont". Mis sa nendega teed?""Kui ma seda isegi teaks, lapseke, aga ostes tundus see inrekopress nii ilus. Ma kohe pidin ta ära võtma, ei saanud teisiti," kostab Kruuda pärijale vastu. "Nüüd aga ei oska ma enam isegi öelda, miks ma ta üldse ostsin."teisipäev, November 28, 2006
Bush kiitis Savisaart. Täiendatud kell 13.47
Täiendus Leheneegri poolt vahendatud uudisele:
«Bush ütles Edgar Savisaarele, et ta on teinud head tööd majandusministrina,» ütles Raag. Bush ütles ka, et hindab kõrgelt Savisaare panust AS Kalevi majandustulemustesse ja kavalust Nõmme maja-afääriga seotud teemadel. USA riigipea palus tervitada ka Vilja Savisaart ning õnnitleda särava etteaste puhul telesaates "Tantsud tähtedega."
Kahjuks ei õnnestunud fotoreporteritel kahe suure riigimehe sõbralikku kohtumist teatud põhjustel jäädvustada.
_____________________________
...Täiendatud kell 14.42...
Bush tervitas isiklikult Silver Meikarit
„Bushi silmadest võis välja lugeda siirast lugupidamist Silver Meikarile," ütles ühendriikide presidendi hea tuttav K: „Bush andis selgelt mõista, et Silver on teinud head tööd Riigikogu liikmena"
Umbes ühesekundilise möödasõidu jooksul jõudis Bush Meikarile naeratada ja lehvitada ning seeläbi avaldada siirast tunnustust.
_____________________________
Uudise edastas Lõuna-Eesti Infoagentuur Head Ended. Elmar Sepp asus nõustama Asotsiaalministeeriumi
Foto Erik Prozes
Asotsiaalministeeriumi pressiteade
Elmar Sepp asus nõustama Asotsiaalministeeriumi
Alates 23. veebruarist töötab Asotsiaalministeeriumi sotsiaalide rehabiliteerimise osakonna koosseisuvälise nõunikuna endine Tallinna linnavolikogu aseesimees Elmar Sepp.
Sepp hakkab ministeeriumi nõustama kinnis- ja vallasvarade küsimustes. Sepa tööülesanneteks saavad olema ministri ja ministeeriumi juhtkonna nõustamine maade, majade ja muu väärtusliku kraami kiire realiseerimise küsimustes, et leida raha joomise jätkamiseks.
"Ootan põnevusega uusi väljakutseid," ütles Sepp. "Senine töö linnavolikogus kippus olema liiga rutiinne, ettemääratud ja kaine. Minu hing aga ihkab vaba tegutsemist, nutikamaid skeeme ja ohtralt viina, mida kõike uus amet mulle ka võimaldab."
"Pealegi, keda ei ajaks jooma pidev suhtlemine Dima Klentski ja Märt Sultsiga," lisas vastne Asotsiaalministeeriumi nõunik.
Sepp teatas neljapäeval Tallinna linnavolikogule: "Palun peatada minu saadikuvolitused Tallinna linnavolikogus seoses asumisega täis kohaga alkohoolikuks."
Nõunik Elmar Sepa ametiruumid paiknevad ministeeriumi uue vanalinnas asuva kompleksi valmimiseni Vismari tänaval.
Lisainfo:
press@asm.ee
www.asm.ee
P.S. kõik nimede kokkulangemised on juhuslikud.
teisipäev, Veebruar 13, 2007
Päeva pilt
Mida iganes Edgar sellel pildil ka tegi, see on nüüd TEHTUD...
Pildi vahendas Lõuna Osariikide Infoagentuur
Sildid: Poliitika, Sha-lal-laaa
Näib, et kasutatud on ohtralt ÄP fotoarhiivi ja infobaase. Lisaks saavad superreporter Kanni käest koosa Parts, Tuiksoo, Ratas, Reiljan, Paet jpt. Häbitut madalalaubalist sõimu lendab ohtralt valitsuse ja riigikogu aadressil. Tundub, et Äripäevas on koha sisse seadnud Eesti suurim anarhist, kes peksaks kõik segi, ja siis hakkaks vaatama, kuhu on sattunud. Kes vihkab kõiki ja kõike, välja arvatud oma 3 lemmikut ja mõnda filmi. Tundub, et inimene elab oma mingis virtuaalmaailmas, tehes aeg-ajalt pealesunnitud retki sellesse teise, õudsasse reaalsusse. Ma tõesti ei saa aru, kuidas saab selline inimene töötada ajakirjanikuna. Või on teda lapsena seksuaalselt väärkoheldud, nagu näitab selline sissekanne:
teisipäev, Juuli 24, 2007
Ajakirjandusest ja eetikast, Kanni ja Olveti juhtumite näitel
Kaks täiesti ebaeetilist tegelast ajakirjanduspõllult, vasakul Lemmi Kann alias Urbaanika, Äripäeva ajakirjanik, paremal Triin Olvet alias Leheneeger, Postimehe ajakirjanik.
Miks on need tegelased ebaeetilised? Võibolla paljud ei tea, aga ajakirjanikel on kasutada väga suured ressursid, terve infovaramu, mis puudutab eri registreid ja andmebaase. Ajalehtedesse voolab kokku märksa rohkem infot, kui lugejatele edastatakse. See on info on kõik ajakirjanikel olemas. Ja sageli sellest ei kirjutata. Ent see on vajalik, näiteks olemasoleva info kontrollimiseks.
Nüüd, mis tendents on viimasel ajal tekkinud, et ajakirjanikud, vähmalt osa neist, hakanud seda teist infot, võõraste nimede all, ajakirjandusse sokutama. Seda täiesti valikuliselt, selle anonüümse sotsiaalse mõrvari enda äranägemise järgi. Talle sobivas kontekstis. Juhindumata neist nõuetest, mis ajakirjanduse kohta kehtivad. Ent, ma veelkord kordan, kasutades ära seda võimu, mis on info kaudu ajakirjanike käsutuses. Mis satub ajakirjaniku käsutusse ainult seetõttu, et eeldatakse, et ajakirjanik käitub ausalt, kehtestatud mängureeglite kohaselt. Vastavalt ajakirjanduseetika koodeksile ja muudele tavadele.
Ma saan aru, et ei Kann ega Olvet pole ise ajakirjandust õppinud. Ja neid see valdkond eriti ei huvita, sest nad pole maha saanud ühegi arvestatava kirjutisega. Ja neist on saanud omamoodi hell-raiderid, kes hävitavad seljataga usaldusväärsust, mille ajakirjanikud on kätte võidelnud oma raske tööga. Need tegelased võivad ilma igasuguste süümekateta ikka kell rongilt maha astuda, jättes vastutuse teistele lürpida. Ometi on nad teinud korvamatut kahju nii ajakirjandusele kui neile, kes on andnud ajakirjanikele infot, eeldades, et seda kasutatakse ajakirjandusele pandud reeglite järgi.
Kui loen Lääne väljaandeid, siis torkab silma, et kõige vingemad blogijad on nende väljaannete endi ajakirjanikud. Neis blogides, mis on väljaannete juurde loodud. Kus siis lisaks põhitööle, ajakirjanduslike artiklite kirjutamisele valgustatakse blogides lisatausta, ehk seda, mis artiklitesse ühel või teisel põhjusel ei mahtunud. Eesti pole neist Lääneriikidest millegipoolest kehvem, tõsi, ajakirjandusjuhid on valdavalt juhmid ja ajast maas, ja tegelevad vaid oma soojast kohast kinnihoidmisega, aga toimetustes töötavad tublid ajakirjanikud. Kes teevad oma tööd hingega. Ja Eesti on ajakirjandusvabaduselt üks juhtivaid maid maailmas. Mitte Iraak või Venemaa, kus paljudest asjadest saab kirjutada vaid anonüümselt. Eestis ei põhjenda miski ajakirjanikel anonüümsete blogide pidamist, kus siis oma töö kaudu hangitud infot kasutatakse seljataga heausksete inimeste mõnitamiseks ja solvamiseks. Nagu seda teevad Lemmi Kann ja Triin Olvet.
Urbaanika on Lemmi Kann!!!
Lemmi Kann alias Urbaanika alias Shalaya, foto Orkutist.
Inno&Irja esitleb: Urbaaniline uitaja elulilleaias, Droididemaa (Tallinna) elanik, kellele meeldib Alice imedemaal, ja vihkab kõike muud, nagu selgub tema blogist Urbaanika.blogspot.com. Kus ta siis anonüümselt võtab sõimata ja solvata, kes parasjagu ette juhtub. Parts, Ansip, Tähismaa.
Äripäeva ajakirjanik alates 2006. aasta lõpust. Kasutab niisiis sarnaselt Leheneeger alias Postimehe ajakirjanik Triin Olvetiga oma tööandja töövahendeid teiste mõnitamiseks.
Kirjutab, tõsi, suht hästi. Ehk ei tahagi töötada Äripäevas, õnnetu kirjanikuhing hoopis.
Kasutab sellist identiteeti:
nimeks Shalaya (kes meenutas mulle hoopis Gead, kellele ma ennist kõrri kargasin)
Miks sa teed seda, Lemmi?! Õnnetu armastus?! Sa pole veel nii vana, et omale enam meest ei leiaks. Ja sa näed veel hea välja. Kui sa oled loominguline inimene, miks sa seal Äripäevas konutad ja kibedust teiste peale valad, hakka kirjutama, või mängi kitarri!
Siin veel üks pilt Äripäeva veebist:
Urbaanika pole Gea
nagu ma ennist kirjutasin, ja milline sissekanne mõni aeg üleval oli.
Vabandan Gea ees tema solvamise pärast.
Inno.
Aga ma jätkan otsinguid...
Vabandan Gea ees tema solvamise pärast.
Inno.
Aga ma jätkan otsinguid...
Üks põnev tagasiside Tartu linnapea Urmas Kruuse kohta
mille tahaks kohe eraldi sissekandena üles panna:
Ma arvan, et Kruuse osas on teil õigus. Piisab, kui vaadata vaid seda videot:
http://www.reporter.ee/index.php/2007/09/17/arapanija-eri-juhmi-juhtumised/
See mees oli isegi Elva jaoks liiga loll. Kruuse Tallinnas elav naine vedas eelmisel aastal oma mehikese menusaatessse, kus Kruuse Riisalu käest mikrofoni haaras, lõõritama kukkus ja telepurki sattus. Valimised olid lähedal ja oravad lasid Kruuset mitu korda televiisorist näidata, et tubli mees, ehitab Elvas raudteejaama ja renoveerib katlamaja. Kruuse andis veel mitmeid kontserte, aga riigikokku ei pääsenud (no laulab ka üsna kohutavalt).
Sellisele mehele sobibki üksnes tankisti roll.
Ma arvan, et Kruuse osas on teil õigus. Piisab, kui vaadata vaid seda videot:
http://www.reporter.ee/index.php/2007/09/17/arapanija-eri-juhmi-juhtumised/
See mees oli isegi Elva jaoks liiga loll. Kruuse Tallinnas elav naine vedas eelmisel aastal oma mehikese menusaatessse, kus Kruuse Riisalu käest mikrofoni haaras, lõõritama kukkus ja telepurki sattus. Valimised olid lähedal ja oravad lasid Kruuset mitu korda televiisorist näidata, et tubli mees, ehitab Elvas raudteejaama ja renoveerib katlamaja. Kruuse andis veel mitmeid kontserte, aga riigikokku ei pääsenud (no laulab ka üsna kohutavalt).
Sellisele mehele sobibki üksnes tankisti roll.
Üleskutse: ärme osta (kalleid) asju!!!
Olukorras, kus riigiisad ei suuda galopeerivale inflatsioonile piiri panna, ja kiire hinnatõus võib sellisena jätkudes meie noore riigi majanduse suurde kriisi viia, teen ülekutse mitte osta kalleid asju. Või üldse asju. Seda Eestist. Või, kui näed, et poes on mõni asi kallimaks läinud, siis ära osta seda, püüa osta sealt, kus see on endiselt odav või ära osta üldse. See kehtib eelkõige tarbekaupade. Aga ka toiduainetele. Soovitan käia turul, kus kaubad on valdavalt värsked ja odavad.
Ära osta kallist kinnisvara, kuigi seda soovitavad nn asjatundjad, kes ise kinnisvarafirmade palgal. Las lasevad hinnad alla, va liigkasuvõtjad! Kinnisvara ostmisega oota niikaua, kuni neil firmadel jaks otsas ja toovad hinna alla. Ma olen kuulnud, et Sõõrumaa ja tema kompanjonid on Tallinnas massiliselt kortereid kokku ostnud, sellega kunstlikult hinda kergitanud, ja nüüd ootavad, millal lollid eestlased need korterid mitmekordse hinnaga ära ostavad. Kui veidi oodata, paneb Sõõrumaa oma korterid ühel hetkel odavalt müüki. Ja tuleb palmioksalt tagasi.
Ma saan aru, et see üleskutse näib naiivne, aga ma ei näe siin peale rahvaalgatuse muud võimalus krooni-poju kursi päästmiseks. Kogugem raha ajutiselt kasvõi sukasäärde, laste koolitusfondi või kuhuiganes. Loogem oma ettevõte, investeerigem sinna. Sellega tiheneb konkurents, mis viib hindu alla.
Ja las Bennetti-sugused pahatahtlikud spekulandid, kes ilmselt juba kraabivad börsi ja krooni tagavarade kallal nagu võhrud, jäävad pika ninaga.
Rahva tegutsemine on päästnud näiteks Lõuna-Korea majanduse, kus rahvas suurema kriisi ärahoidmiseks annetas riigile massiliselt kulda. Inimesed kinkisid ära oma abielusõrmused.
Ära osta kallist kinnisvara, kuigi seda soovitavad nn asjatundjad, kes ise kinnisvarafirmade palgal. Las lasevad hinnad alla, va liigkasuvõtjad! Kinnisvara ostmisega oota niikaua, kuni neil firmadel jaks otsas ja toovad hinna alla. Ma olen kuulnud, et Sõõrumaa ja tema kompanjonid on Tallinnas massiliselt kortereid kokku ostnud, sellega kunstlikult hinda kergitanud, ja nüüd ootavad, millal lollid eestlased need korterid mitmekordse hinnaga ära ostavad. Kui veidi oodata, paneb Sõõrumaa oma korterid ühel hetkel odavalt müüki. Ja tuleb palmioksalt tagasi.
Ma saan aru, et see üleskutse näib naiivne, aga ma ei näe siin peale rahvaalgatuse muud võimalus krooni-poju kursi päästmiseks. Kogugem raha ajutiselt kasvõi sukasäärde, laste koolitusfondi või kuhuiganes. Loogem oma ettevõte, investeerigem sinna. Sellega tiheneb konkurents, mis viib hindu alla.
Ja las Bennetti-sugused pahatahtlikud spekulandid, kes ilmselt juba kraabivad börsi ja krooni tagavarade kallal nagu võhrud, jäävad pika ninaga.
Rahva tegutsemine on päästnud näiteks Lõuna-Korea majanduse, kus rahvas suurema kriisi ärahoidmiseks annetas riigile massiliselt kulda. Inimesed kinkisid ära oma abielusõrmused.
Tellimine:
Postitused (Atom)