laupäev, 8. detsember 2007

Testisime Viljandi Centrum hotelli sviiti


Viljandi Centrum hotelli sviidi magamistuba.

Tegelt tahtsime Irjaga veeta eilse öö meie ühes lemmikus EVE hotellis. Aga kuna seal oli miski pidu, ilmselt mõne asutuse jõulupidu, ja terve hotell oli reserveeritud, siis otsisime muid variante. Ja maandusime hotelli Centrum sviiti (see hotell vist kuulub Viljandi "kunnile" Tauno Tuulale). Mille hind oli suht normaalne, 1100 krooni. Ning samuti köök, kust tellisime lambatalle karree, mis maitses ja paistis huvitavalt samasugune kui EVE restoranis. Võiks isegi öelda, et suurepärane! Kahtlustan, et neil on kamba peale üks kokk. Punane majavein oli ka suurepärane.

Ütleme, et tuba oli selle raha eest igati vinks-vonks. Millest me muidugi puudust tundsime, oli vann. Sviidis oli kaks dušširuumi, aga mitte ühtegi vanni! Mis on ilmselge puudujääk. Ja voodi oli samuti selline kummaline, kahest kokku pandud, nii et suur vahe vahel. Kahekesi magades, teineteise kaisus, võid kuskile vahele kukkuda.

Teenindus oli samas väga meeldiv. Parem kui EVEs isegi, sest EVE teenindus on selle hotelli kõige nõrgem koht. Muidu võiks isegi soovitada (EVEt) Conde Nast Johansensi.

Viljandi Centrum hotellis tuleks kindlasti mõelda vannide peale. See dušši-värk pole ikka see.


Centrum hotelli sviidi elutuba.


Üks duširuumidest, teine nägi samasugune välja.


Vaade aknast.

Meie ei vabanda!


Oksana Laasi ja Jaan Toots, väljavõte viimasest Kroonikast.

Viimased Just ja Kroonika vabandavad nagu ühest suust. Ja aru ma ei saa, miks. Õigemini saan küll aru, sest Toots on Kruuda sõps. Ja ka Ingridi sõps. Aga see Luberg-poiss, kellega väljaandeid ähvardati, no lubage naerda. See nurga-advokaadi tasemel sell, endine ment, kelle ülevoolava juhmuse tõttu Eenmaa mitmeks aastaks trellide taha pisteti, no see mees nüüd küll kedagi jalust maha ei löö.

On selge, et Tootsil on till pikalt ees, kui vähegi kobedamat tšikat näeb. No ja mis sellest siis halba on?! Mees nagu sugupull! Ei taha oma endisele Viru mendi kamraadile Sõõrukale alla jääda. Ja küllap seal prostide käest peene maigu suhu saanud.

Ja mis Oksanas halba on? Tundub küll palju intelligentsem kui need Kati (Kersti jun) ja Kersti (Kersti sen). Välimuse põhjal on nii Jaanis kui Oksanas tibake juudi verd.

Panin üles ka mõned küsitlused Tootsi kohta. Kõik oodatud vastama!

Tubli, president!


Pilt eilsest SLÕhtulehest, vasakul kaitseminister Aaviksoo, paremal president Ilves, keskel USA esindaja.

Õhtulehele on saadetud pilt, aga leht pole osanud sealt kõige olulisemat välja lugeda: meie president on hakanud kaalu jälgima! Ta paistab selline tore sale mees. Ja meeldiv näha, et raamat on näpu vahel. Ega suure kõhu peale raamat mahukski.

Ja see on kokkuvõttes väga hea. Kuhu kõlbab kummis kõhuga riigipea?! Millist eeskuju ta teistele annab?! Ta ei mahuks lennukisse istumagi.

Aga Õhtuleht on kirjutanud mingist pseudo-probleemist, et justkui halb, et mitu tähtsat nina ühe lennuki peal. Kamoon! Pimekanad, ma ütlen.

Kärmas lakkus Armani perset


Kaader ETV ekraanilt.

Ma ei saa aru, miks sellist paska vaja on? Et ETV tipp-reporter Kärmas lakub Armani perset, nii et sitakübetki ei jää alles. Kui palju Armani ETVle maksis? Andis paar särgikest? Või paar milli? Tundub küll nii.

Viimati mäletan, kuidas Kärmas lakkus samamoodi Sõõrumaa perset. Ja teda, Kärmast peetakse ajakirjanikuks. Ta on äraostetud persevest, mitte ajakirjanik. Ja miks talle maksumaksja raha makstakse, sellest ma aru ei saa.

Sellist paska, ja veel Pealtnägijast vaadata on piinlik. Mul on ajakirjanikuna häbi. Ma ei saa aru, miks seda saadet kiidetakse. See on ajakirjanduslik porno. Sealt pole midagi vaadata. Puhas prostitutsioon.

reede, 7. detsember 2007

Tšekkasime Olümpsi Onyx sviiti


Irja mõnusalt pikkumas 200x200 cm voodis, Olümpsi Onyx sviidis.

Kui eile õhtul Brüsselist Tallinna jõudsime, siis suundusime oma lemmikhotelli Olümpsi. Aga seal oli käimas hull remont, ja nagu öeldi, oli hullult gruppe, nii et oli ainult üks vaba tuba järgi. Kuhu me siis läksime, ja tulime selg ees välja, sest tuba oli täis suitsetatud, või ütleme väga suitsuhaisune, ja pealegi kahe eraldi voodiga. MIS MEILE EI SOBI!!!

Siis tulime tagasi, ja receptionist vaatas meile kavala näoga otsa ja ütles, et ainult üks tuba on veel. Sviit. Me siis et, miks mitte! Receptionist siis tagasihoidlikult, et meil tuleb juurde maksta. Meie siis, et miks mitte!

Ja nii me maandusime Onyx sviidis. Ligi 3000 krooni eest. Tavahind on ligi 6000, aga me tulime pärast keskööd, siis saab poole hinnaga, omavahel öeldes.

Onyx sviit (kokku on 13. korrusel miski 6 nn pärlisviiti pluss presidendi sviit). Mis oli selline tumedates toonides, võiks öelda et korter, koos suure elutoa, või ütleme nõupidamisteruumiga. Kus oli kokkuvõttes väga mõnus. Polnud küll mullivanni, aga oli parajalt suur vann, et kahekesi sisse mahtusime. Tõsi, kraanide süsteem oli nii modernne, et vajas tutvumist, enne kui aru saime, mismoodi vesi jooksma hakkab.

Mis oli hea leid hotellis, oli õhupuhastaja. Selline seina pealne, uhke, puldiga, LG toodang. Ja väga hea oli magada! Tegelt peaks selline riist olema Tallinnas igas korteris. Soovitan soojalt Philipsi oma, ostsime täna viimase Tallinna Rocca al Mare keskuse OnOffist, või oli see Euronics?! Igal juhul 6-kordne filtreerimine, 40m2 ruumi jaoks, ligi 4500 krooni eest. Aga magamistuppa kuluks kõigile ära. Sest õhk on Tallinnas väga sitt. Eriti kesklinnas. Ja me elame Tartus kah tänava ääres ning tunneme, et õhupuhastit oleks juba vaja.

Siin veel mõned pildid sellest sviidist:


Nn master vannituba.


Vann.


Elutuba-nõupidamisteruum.


Teine tualett.


Koridor. Vasakul minibaar.


Diivan.


Vaade sviidi aknast Liivalaia tänavale.


Teine vaade, taamal Tõnismägi ja Kaarli kirik.


Kolmas vaade kesklinnale, Kaarli kirik, Hermann, Nevski katedraal ja Niguliste.

Vahur joob smuutit


Pildil ELi ametnik ja kirjanik Vahur Afanasjev, kes on "paigas" vähemalt 100 aastaks, lõunapausi ajal smuutit joomas. Stiilinäide.



Irja Brüsselis


Irja on siin pildil hästi viisakas ja tasa, käed põlvede peal, sest ümberringi tähtsad ametnikud. Taustal on kogunenud nn prantsuse keele grupp. Seltskond ametnikke, kes soovib praktiseerida prantsuse keelt. Sellised grupid kohtuvad lõunapauside ajal kõigis ELi keeltes. Ja ka vene keeles, mis on märk.

Euroametnikud


Andres Putting ja Vahur Afanasjev Euroopa Liidu Majanduse- ja Sotsiaalkomiteest. Nautimas lõunapausi komitee peamaja kohvikus.



Pissiv Santa


Pissiv musta nokuga Santa Brüsselis.

Meie suure kodumaa pealinnas oli neljapäeval huvitav vaatepilt. Pissivale poisile olid selga aetud kohaliku jõulumehikese Santa riided. Ja inimesed lasid end massiliselt selle pulli taustal pildistada. Vahva!



Veel üks paar - Maret Maripuu ja Ain Seppik!



Maret Maripuu ja Ain Seppik, kujutised Riigikogu kodukalt.

Tabasime neljapäeval Brüsselist Tallinnasse suunduvas lennukis veel ühe paari - salapäraste nägudega sotsiaalministri Maret Maripuu (Reform) ja Riigikogu liikme Ain Seppiku (Kesk). Maret oli väga ilus, tütarlapselik ja õhetas näost armsalt, tema kõrval istuv Ain seevastu muheles paljuütlevalt. Kui neist möödusin, peitis Seppik näo ajalehe taha. Kas uus paar?

Ja nad istusid äriklassis! Samas Siiri Oviir ja Tunne Kelam istusid eri ridades ning hoopis turistiklassis.

Näib, et Mareti flirt Imre Sooäärega on vad suitsukate... Jajaa!

Kelam ja Oviir- kas uus paar?


Europarlamentäärid Tunne Kelam ja Siiri Oviir neljapäeva õhtul Brüsseli lennujaamas vahetult enne väljalendu.

Nonii, esiteks, et Kelam ja Oviir juba neljapäeval töölt jalga lasid, äratab tähelepanu, et nad mõnusalt omavahel kudrutasid. Sosistasid teineteisele lausa kõrva, fotograafi nähes tõmbusid veidi eemale. Kas uus europaar? Eks seda näita tulevik.









neljapäev, 6. detsember 2007

Kommentaaridest

Me Irjaga aeg-ajalt saadame saabunud kommentaare prügikasti. Ja me ei kommenteeri üksikjuhtumeid.

Valdavalt on tegemist laus-sõimu või ilkumisega, mis ei sisalda mingit uut infot. Ja huvitav on, et need ilkujad siis levitavad veebis infot, et "vennad Tähismaad" ei avalda kommentaare. Ei avalda jah sõimu ja ilkumist. Ei enda ega teiste kohta.

Ka ajalehtedes lendab enamik lugejate kirju prügikasti. Üksikjuhtumeid ei kommenteerita. Ja avaldatakse need, mida peetakse vajalikuks. Nii on see ka meie blogi puhul.

Samuti eemaldavad väljaanded sobimatuid kommentaare veebist.

Ütlesin ära ka Ekspressile

Eile tuli veel teine soov, seekord Eesti Ekspressilt.

Et ma kirjutaks "@arvamusse meedia-analüütilise/arvamusloo teemal: kas võis olla tegu esimese korraga, kus kellelgi on õnnestunud blogisfääri kaudu sundida kedagi töölt lahkuma? Mis ja kuidas sai selleks tehtud ja kuidas Sa hindad, kuidas see mõjutas antud küsimust? Kas ja kuidas mõjutab blogosfäär reaalset elu ja kuidas see valdkond areneb tulevikus?
Roppusi ei tohiks sees olla, samuti isikute otsest halvustamist, pigem just analüütilisust.
Anna pln teada. Tasu 1000 kr bruto."

Ma siis vastasin, et praegu ei viitsi seda teha. Ja seda eriti pärast seda, kui näotult Ekspress minuga käitus soses Preatoni intervjuuga. Kus lasti mehel valimatult laimu ja väljamõeldisi levitada, muu hulgas minu aadressil. Ma kirjutasin, et las Preatoni kirjutab minu asjadest kommentaari, või Ekspressi peatoimetaja asetäitja Sulev Vedler, kes paistab minu enda asjades olema suurem spetsialist kui mina ise.

Mulle ei meeldi ka see, kui väljaanded poevad külje alla nüüd, kus minu jaoks on kõige hullem möödas. Möödunud aastal, kui ma abi vajasin, polnud neid kuskil. Las Ingrid, nende suur iidol, keda nad kätel kandsid, jagab nüüd kommentaare, kui vaja. Minu pärast võib Ingrid ka minust kirjutada, kui ta muidugi mäletab midagi enam. Sest Ingridil on kehv mälu, ta mäletab küll perfektselt, mis juhtus kaks tundi tagasi, eile, või isegi nädal tagasi, aga ei mäleta paari kuu vanuseid asju ja ei mäleta mitte midagi enam kui 2 aasta tagustest asjadest. Selline tüüpiline Keskerakonna valija, kes, tõsi, millegipärast eelistab valimistel hoopis Reformi. Ilmselt seepärast, et mina seda soovitasin.

Aasta öko-tegu on abort

Kui eile Brüsselis linna peal Irjaga jalutasime ja enda ümber tuhandeid inimesi sinna-tänna sagimas nägin, siis olin üha enam veendunud, et üks õige öko-tegu tänapäeva maailmas on abort. Või laiemalt järglaste saamisest hoidumine. Sest kaheldamatult on kõige suurem saastaja ilmas inimene ise. Ja milleks siis neid tegelasi juurde vorpida.

Ühtlasi on Epp Petrone silmakirjalik, kui veeretab ühelt poolt mingit haiglast öko-juttu, kus enam ajalehtigi ei tohtivat tellida, sest see reostavat (kuigi ajalehed lähevad enamalt jaolt taaskasutusse), aga ise vorbib muudkui lapsi juurde.

Ah, et laps ei reosta?! No kuulge. Seoses lapsega peab soetama suurema elamise, rohkem mööblit ja muud pudi-padi, suurema auto. Ja see on kõigest algus.

Millest lapsed tulevad siis ja miks lapse saamist õigustatakse? Esiteks loomulikult ajab sigima inimesele loomuomane sugutung. Teiseks religioon, kus näiteks kristluse puhul on lapse-fetiš kujunenud üheks tähtsaks elemendiks. Iga naine tahab olla neitsi Maarja sarnane. Ja kolmandaks puht-pragmaatilised põhjused, kus inimene tahab paljusid asju omada, miks mitte siis ka last. Mida soodustab üldine keskkond, kuna majanduskasvu seostatakse inimeste arvuga. Eesti puhul toidab masspaljunemist müüt eestlaste väljasuremisest.

Ja pange tähele silmakirjalikkust ka riigi tasemel: naisi meelitatakse lapsi juurde tootma, ent kui need lapsed on sündinud, siis jäetakse nad unarusse. Nende lasteaias hoidmiseks, koolitamiseks raha ei leita, kasvatajaid ja õpetajaid hoitakse näruste palkade peal. Vanemaid ka sunnitakse üha rohkem tööle, et nad siis justkui lapsi ise õpetada ei saaks. Ja siis pole ime, et ühel päeval juhtub nagu kirjutab Tiina Jõgeda täna Ekspressis. Aga siis, loomulikult, on laps süüdi! No kuulge.

kolmapäev, 5. detsember 2007

Mis me praegu teeme?


Vaade hetk tagasi Hilton Brussels'i 23. korra aknast (nagu Havanna, eksole?!).

Tuli küsimus, et mida me teeme. Oleme ikka Brüsselis, meie suure kodumaa pealinnas. Vahetasime täna hotelli. Tundub, et astusime selle Hilton Brussels City'ga pisut ämbrisse. Seal oli küll ööd Parts ja tema saatjaskond, aga ümbruskond selline kummaline: ühel pool poe- teisel pool punaste laternate tänav.

Seevastu Hilton Brussels on justnagu meie jaoks loodud. Kohe pargi kõrval. Ja pargid, nagu teada, on Brüsselis suur haruldus. Aga meile meeldivad. Ja siin on lähedal kunstimuuseum, galeriid. Armsad jalutustänavad. Mida hing muud ikka ihaldab.

P.S. Meie blogi ei lähe kinni.

Andsin just SLÕhtulehele korvi

Äsja helistas, ja kaks korda järjest, SLÕhtulehe ajakirjanik ning mangus, et ma temale intervjuu annaksin.

Ma ütlesin viisakalt, et ma ei suhtle SLÕhtulehega.

Ja soovitan nõnda talitada ka kõigil teistel. Punkt.

Kuidagi hea tunne on.

Jeee! Jee! Jee!

Tra,
maivõi.

Jeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeee!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Äripäeva jaoks kõik üdini halb


Väljavõte Äripäeva veebist.

Kogu aeg on kärss kärnas, maa külmand. Kui palgad on suured, siis on halb, ja ettevõtjad kiruvad. Ja nüüd on Eestis terve piirkond, kus palgatase on soodsam kui Rumeenias ja Bulgaarias (kuhu kõik ummisjalu millegipärast tormavad), mitu Tartu suurust linna, ja ikka on halb.

No kurat, tahaks kohe vanduda.

Ja aru ma ei saa, mida on sinna Rumeeniasse ja Bulgaariasse otsida?! Minge investeerige Narva, Kohtla-Järvele. Täiesti tühi turg. Ja pealegi on see oma Eesti riik, mitte mingi segane koht tuhandete kilomeetrite kaugusel. Kõik on tuttav. Kehtib Eesti kroon. Tallinnast ja Tartust saab autoga paari tunniga kohale. On võimalik taotleda toetusi ja mida iganes, keskkond täiesti tuttav. Ja inimesed samuti ikkagi haritud, sest Narvas ja mujal Kirde-Eestis tegutses nõuka ajal mitmeid sõjalise tähtsusega hi-tech ettevõtteid. Kus valmistati vidinaid kosmose- ja allveelaevadele, tuumareaktoritele ja sadu muid asju. Lisaks on saanud Kreenholmist kinga tuhandeid täies tööeas naisi. Otsigem need inimesed üles ja loogem neile töökohad. On kõik õnnelikumad.

Mis Ingrid rääkis selja taga töökaaslaste kohta, Osa XVII: Väino

Täna võtan ette fotograaf Väino Silma, kes oli Kroonika algusaastate raudvara, ent kelle Ingrid lihtsalt välja sõi. Nagu ta on söönud Kroonikast välja suure osa andekaid tegijaid.

Puutusin Väinoga põhjalikumalt kokku siis, kui olin kaasas Eurovisioonil Iisrealis, Jeruusalemmas. Loomulikult sokutas Ingrid end ise Eurovisiooni kajastama, eriti Iisraeli, sest paremad palad napsas ta alati omale. Sest esiteks sai toimetuse kulul tasuta reisida, ja teiseks sai omale määrata erakorralist honorari, tavaliselt sellisel puhul 5000 krooni. Ja kui juurde tulid pildid, kirjutas ta omale silmagi pilgutamata 10 tonni puhast raha. See oli tollal mõne ajakirjaniku kuupalk. Aga Ingridit see ei huvitanud, sest tema unistas maani naaritsanahksest kasukast ja uutest säravvalgetest tehishammastest, nagu oli tema sõbrannal Urve Palol.

Aga nüüd tagasi Väino Silma juurde. Ta paistis esmamulje põhjal selline vähe nässakas mees, kes armastas kohe, kui kuhugi baari pääses, napsi võtta. Ning suitsu teha. Ent kui hakkas pildistama, siis sai temast justkui uus inimene, kes unustas kõik muu enda ümber ja pühendus täielikult oma tegevusele. Ja tema pildid tulid head. Neis oli mingi eriline säde.

Ingrid muidugi seda sädet ei jaganud. Tema muudkui kirus, et fotograafid klõpsivad muudkui hirmsalt pilte teha ja raiskavad toimetuse raha. Et tema teeks kaks-kolm pilti, mis kõik läheks sisse, ja rohkem polegi vaja. Ja kui Silm siis seletas, et hea pildi saamiseks peab tegema sadu pilte, vaatas Ingrid talle sellise näoga otsa, et tahaks ära tappa. Ingrid muudkui kirus kodus ja kõigile oma sõpradele ja tuttavatele, keda tal on kogunenud sadu, kuna kõik tahavad pugeda Kroonika peatoimetajale, et see Silm on üks suur klõpsija ja muud midagi. Ja loomulikult meeldis Ingridile rohkem Aivar Kullamaa, kes vähem klõpsis ja hoidis sellega kokku raha, et Ingrid siis saaks omale suuremaid honorare määrata. Sest fotograafide suur klõpsimine vähendas honorarifondi. Ja Ingridi jaoks oleks uued hambad ja naaritsakasukas jäänudki oma aega ootama. Etteruttavalt peab ütlema, et Ingrid ei jõudnudki hammaste ja kasukani, sest enne tulid peale Stockmanni hullud päevad, kus ta oma kogutud raha hakkama pani. Nii et ta hakkas mulle pinda käima, et mina talle kasuka ostaksin, laseksin hambad panna ja lisaks veel uued rinnad.

Aga nüüd tagasi Silma juurde. Kui mina ikka kodus kaitsesin fotograafe, et tulebki palju klõpsida, siis hakkas Ingrid ka mind sõimama. Ning ütles, et laseb selle hullu klõpsija Silma üldse lahti. Ja leiab kellegi, kes vähem klõpsib ja raiskab vähem raha filmi peale. Ingrid rääkis, kuidas tema saab hakkama ühe filmirulliga aastas. Ja ta ei saa aru, kuidas fotograafid mitu rulli päevas täis pildistavad. Aga siis tegid fotograafid ka Ingridist mõned pildid, ning selle peale ta leebus. Kui temast endast tehti pilte, siis sai ta aru küll, et tuleb teha rohkem, et oleks, mille hulgast valida. Sest tema pidi alati hea välja nägema. Aga teistest oli tal kama kõik. Valis just välja kõige koledamad, pani sisse ja siis itsitas. Silm vahel paluski, et Ingrid, paneme ikka ilusa pildi, aga Ingrid ütles, et kole käib küll. Ingridile meeldis, kui kõik teised on temast koledamad. Ta kirus kõiki kirjastuse naisi, eriti Merle Viirmaad ja Kristi Pärna, et need on igavased eputised, aga tegelikult temast palju koledamad. Ingrid oli kodus väga kade, kui Viirmaa üksvahe käis Peep Aaviksooga. Ta oleks vist ise tahtnud Aaviksooga käia. Ja ta ei saanud aru, mida mehed selles Viirmaas leiavad. Et on lame nagu pesulaud, aga mehed kui mesilased ümber.

Kui Silm oli algul Kroonika parim fotograaf, siis ajapikku hakkas Ingrid talle pinda käima ja Silm ei viitsinud eriti enam pingutada. Ja siis, ma ei mäletagi enam täpselt, kas Väino läks ise või andis Ingrid talle kinga, aga igal juhul oli mees ühel päeval Kroonikast läinud. Millest on kahju, sest Silm tundis kõiki prominente nägupidi.

teisipäev, 4. detsember 2007

Kirjanik Vahur Afanasjevil külas


Kirjanik Vahur Afanasjev ja tema kodutänav Brüsseli vanalinnas.

Käisime täna õhtul Irjaga külas kirjanik Vahur Afanasjevil tema Brüsseli kodus, mis asub vanalinnas, kuningapalee vahtus läheduses.

Siin mõned pildid kirjaniku kodust, mis asub neljakorruselises majas, mida Vahur jagab koos oma Belgia kirjanikust sõbra Serge'iga. Vahuri tuba on viimasel, katusekorrusel, mille trepikoja juures sajab katus läbi. Ühtlasi asub viimasel korrusel maja gaasikütte seade.

Pildid on nähtaval siin: http://gallery.mac.com/innott#100214.

Tuleb välja, et me järgime lausa head ajakirjandustava!

Sain just kätte Pressinõukogu (see on ajalehtede ja ajakirjade juhtide loodud kaval asutus, et ajakirjanduse poolt tümitatud inimesi viisakalt perse saata ning ühtlasi vältida väljaannetele kurnavaid kohtuasju) vastuse minu kaebusele Eesti Ekspressi peale, kuna Ekspress avaldas minu kohta ilma viiteta eksitavaid hinnanguid ning lasi Preatonil minu aadressil nö suu puhtaks rääkida, stiilis "mida Ingrid teiste kohta rääkis".

Ja vastusest selgub, et Ekspress tegi kõik õieti. Et võibki avaldada lugusid stiilis, mida keegi teiste kohta rääkis, avaldada viiteta laimavaid hinnanguid jms. Nii et meie blogis avaldatud "mida Ingrid rääkis" rubriik järgib täiesti head ajakirjandustava ning need, kellest juttu, peaks olema isegi uhked selle üle, et neid on ära mainitud.

Nii et tuld, sõbrad! Kui ma algul arvasin, et selliseid jutukesi võib avaldada blogis, siis nüüd selgub, et nad on teretulnud igas suuremaski ajalehes.

Siin aga Pressinõukogu vastus:

Kaebus nr 180
Pressinõukogu otsus 29.11.2007

Eesti Ekspress ei rikkunud head ajakirjandustava

Pressinõukogu arutas Inno Tähismaa kaebust 25. oktoobril 2007 Eesti Ekspressis ilmunud artikli „Preatoni: Mu tulevik on roosa!“ peale ning otsustas, et leht ei rikkunud head ajakirjandustava.

Artikkel vahendab ärimees Ernesto Preatoni hinnangut aastaid kestnud kohtuloole ning tema arvates selle taga seisnud neljale inimesele, kelle hulgas on ka Inno Tähismaa.

Inno Tähismaa kaebas Pressinõukogule, et artiklis on tema kohta esitatud tõsiseid, laimavaid ja tõendamata süüdistusi, kusjuures sõna enda kaitseks leht talle ei andnud.

Eesti Ekspress selgitas, et leht kajastas Ernesto Preatoni arvamust ja tundeid. Lehe hinnangul ei saa käsitelda laimuna Inno Tähismaa järjekindlat tegevust Ernesto Preatoni tegevuse kajastamisel ning pigem tuleks seda võtta kui tunnustust ajakirjanikule. Inno Tähismaa kohta antud iseloomustust peab toimetus Ernesto Preatoni arvamuseks ning ei pea põhjendatuks, et selle juures oleksid kaebaja kommentaarid.

Pressinõukogu otsustas, et Eesti Ekspress ei ole eksinud ajakirjanduseetika koodeksi vastu. Pressinõukogu hinnangul ei ole kaebaja kohta esitatud tõsiseid süüdistusi, mis eeldanuks tema kommentaari.

Pressinõukogu esimees Eve Rohtla

Kahest juhtivast seksikaimast meesblogijast kah pildid



Vasakult, Elver Loho (kujutis Orkutist) ja Viljar Sepp (kujutis Rivo Sarapiku arhiivist).

esmaspäev, 3. detsember 2007

Ja nüüd uudispomm: Eesti eliithomod koonduvad Brüsselisse


KAS OLED TÄNA ÕHTUL VABA? Eesti suursaadik Brüsselis ELi juures Raul Mälk ja Eesti tähtis esindaja ELi juures siseküsimustes Kristo Põllu. Paar nädalat tagasi tehtud pilt.

Mida me kõike Irjaga siin teada pole saanud?! Alles teine päev, aga juba laotub lahti selline pilt, et oi-oi-oi. Brüsselis on paikselt ligi 2000 eestlast, suur osa neist esinduse juures ja enamus vallalised viljakas eas naised, heade palkade peal (NB! Eesti noormehed, pange tähele!!!). Aga kurblooline on see, et ega siinsetest eesti meestest pole neile suurmat tolku, sest Brüsselisse on koondunud eesti tipphomod.

Ja kuna selle suure ja tähtsa kamba peale pole ühtegi õiget ajakirjanikku kohal, siis valgustan natuke huvitavamaid tahke.

Näiteks see Kristo Põllu, tähtsa nimega atašee siseküsimustes, võõrustas aasta tagasi Brüsselis üht Kristjani-nimelist homomeest Eestist, kes kirjutas sellest ka oma blogis. Lugesid siis eestlased ja hoidsid peast kahe käega kinni. Praeguseks on vanad sissekanded maha võetud. Aga isegi nüüd, kus Kristjan on juba Londonisse mingisse poodi müüjaks suundunud, on üht-teist lugeda selles viitenumbri-nimelises blogis:

"Kuna me olime muskaga kahekesi, siis meil algas suht kohe igav, Irw, see lause kõlas nii, nagu meil poleks musiga koos lõbus ja teises seltskonnas oleks huvitavam olnud. Seda küll pole, Ahti ja co olid kah kohal ja siis mu endine ülemus ja miskid mu brüsseli sõbra sõbrad ja paar heterotuttavat ... aga nendega ei tahtnud ma eriti suhelda :-) Mitte et ka neil miskit häda oleks, lihtsalt polnud tuju. Ja, jah, ma jälle jõin :-). Irw, aga mitte palju ja mitte mällu ja mitte oksendamiseni. Aga vahet pole ... ausõna pole.

Pärast läksime inglisse, sain brüssellasega kokku, nägin ühte kuuli soomlast keda ahti kaudu tean, ajasime sõpradega juttu, kuulasime muusikat ja olime niisama. Kella 4 ajal ronisin taksosse, sõitsin koju ja keerasin musi kõrvale magama.


Ei mingeid mäluauke ... aga ikkagi ... kopp on ees"

Põnev, eks?! See brüssellane pole ei keegi muu kui Kristo Põllu. Kes siis vaikselt ka Mälguga miilustab. Heterotele teadmiseks, et homomaailmas on levinud tava, et kõik magavad kõigiga. Niimoodi järgemööda. Esialgu võib tunduda võõrastav, aga sellega harjub ära. Ja üks muska on siis kõige tähtsam, kellega abiellutakse, näiteks.

Siin veel üks pilt, kus kaks homo on vestlusringi saanud ühe (igava?!) hetero, politseidirektor Raivo Aegi (Põllu justkui vaataks, et Raivol selline kena pehme lõug....):


Sattusime paparazzo küüsi


Mina eile ühes Flandria bensiinijaamas Playboyd ostmas.

Eile sattusime Irja ja Vahuriga tagasiteel Brüggest paparazzo küüsi, kes tahtis neid pilte juba ajalehtedele saata, aga kuuldes, et ma olen Irjaga abielus ja et meile meeldib osta ajakirju, muu hulgas Playboyd, siis leebus ja lubas pilte kasutada. Ta on varem mõned oma pildid pannud ka Delfi fotosse.

Aga siin need värsked pildid on.