Maire Aunaste, väljavõte tänasest (vasakul) ja nädala tagusest SLÕhtulehest.
Piisas meil vaid kirjutada Maire maitsetusest, kui tänases lehes on ta palju maitsekam.
laupäev, 26. jaanuar 2008
Maire kohe maitsekam!
Maire Aunaste, väljavõte tänasest (vasakul) ja nädala tagusest SLÕhtulehest.
Piisas meil vaid kirjutada Maire maitsetusest, kui tänases lehes on ta palju maitsekam.
Üks huvitav tagasiside Tartust: BIKESTORE
Saabus selline tagasiside:
Kes teab, mis loom on BIKESTORE?
Näen, et Inno valutab südant kodulinna bussijaama pärast. Õige, korralik kodanik on ikka oma kodulinna pärast mures, et see käes päris nässu ei läheks. Kuigi seda õnnetut bussijaama ei päästa vist küll enam miski. Ega nad siis seda jurakat, mis seal juba püsti aetud, enam maha hakka lõhkuma. Nii et küllap jääbki see saladuseks, kuidas ikka täpselt see bussijaama lugu nii läks, et linnarahvale ainult miskisugune plekist putka sai.
A Tartus on salapäraseid nähtusi veelgi! Üks sellistest on BIKESTORE. Kas teie, sõbrad, teate, mis asi on BIKESTORE? Mina küll ei tea. Olen küsinud mõnelt oma sõbralt, kes ka enamasti suht lollid pole, kas nemad teavad. BIKESTORE - nii loegi. Mitte ükski pole ära arvand.
See salapärane tähekombinatsioon seisab Tartus ühe Näituse tänava äri ukse kohal, ilgelt larakas. Seal on vaateakende peal miski siklid ja. A kõrval on hiina söökla. Mõtlesin alguses, et nemad on miski oma hiinakeelse jama üles riputand. A siis taipasin õnneks, et hiina poistel on ju hieroglüüfid, iga laps teab seda. Kuid BIKESTORE - need on ju selged ladina tähed. Nii et hiina keel see küll pole.
Võtan siis appi ÕS-i. BIKESTORE - netu. A järsku on võõrsõnade leksikonist abi? See annab tõesti kolm vastet, mis enam-vähem BIKESTORE kanti hoiavad - bikarbonaat, bikefaalne ja bikiinid. BIKESTOREST pole aga paraku haisugi.
Võtan siis lahti Keeleseaduse - ja aina hullemaks asi läheb. Sest seaduse § 23 , lg 1 ütleb selge sõnaga, et "avalikud sildid, viidad, kuulutused, teadaanded ja reklaam on eestikeelsed". Ja et üleüldse aetakse ja kirjutatakse Eestis asju eesti keeles.
Ja nüüd ei teagi ma enam, kuhu ma selle tarkusega peaksin minema. Õigemini - ilma selle tarkuseta. Sest mis loom see BIKESRORE on, seda ma lõpuks teada ei saanudki.
Valdek Kiiver
Kes teab, mis loom on BIKESTORE?
Näen, et Inno valutab südant kodulinna bussijaama pärast. Õige, korralik kodanik on ikka oma kodulinna pärast mures, et see käes päris nässu ei läheks. Kuigi seda õnnetut bussijaama ei päästa vist küll enam miski. Ega nad siis seda jurakat, mis seal juba püsti aetud, enam maha hakka lõhkuma. Nii et küllap jääbki see saladuseks, kuidas ikka täpselt see bussijaama lugu nii läks, et linnarahvale ainult miskisugune plekist putka sai.
A Tartus on salapäraseid nähtusi veelgi! Üks sellistest on BIKESTORE. Kas teie, sõbrad, teate, mis asi on BIKESTORE? Mina küll ei tea. Olen küsinud mõnelt oma sõbralt, kes ka enamasti suht lollid pole, kas nemad teavad. BIKESTORE - nii loegi. Mitte ükski pole ära arvand.
See salapärane tähekombinatsioon seisab Tartus ühe Näituse tänava äri ukse kohal, ilgelt larakas. Seal on vaateakende peal miski siklid ja. A kõrval on hiina söökla. Mõtlesin alguses, et nemad on miski oma hiinakeelse jama üles riputand. A siis taipasin õnneks, et hiina poistel on ju hieroglüüfid, iga laps teab seda. Kuid BIKESTORE - need on ju selged ladina tähed. Nii et hiina keel see küll pole.
Võtan siis appi ÕS-i. BIKESTORE - netu. A järsku on võõrsõnade leksikonist abi? See annab tõesti kolm vastet, mis enam-vähem BIKESTORE kanti hoiavad - bikarbonaat, bikefaalne ja bikiinid. BIKESTOREST pole aga paraku haisugi.
Võtan siis lahti Keeleseaduse - ja aina hullemaks asi läheb. Sest seaduse § 23 , lg 1 ütleb selge sõnaga, et "avalikud sildid, viidad, kuulutused, teadaanded ja reklaam on eestikeelsed". Ja et üleüldse aetakse ja kirjutatakse Eestis asju eesti keeles.
Ja nüüd ei teagi ma enam, kuhu ma selle tarkusega peaksin minema. Õigemini - ilma selle tarkuseta. Sest mis loom see BIKESRORE on, seda ma lõpuks teada ei saanudki.
Valdek Kiiver
Minu poliitilistest eelistustest
Ma pean ausalt tunnistama, et olen algusest peale valinud Isamaaliitu. Siis, kui see erakond esimesena valimistel osales, see on siis 1992. aastal.
Või, tegelikult valetan, kunagi 16-aastaselt käisin valimas esimest korda, see oli siis 1986. aastal. Tallinnas, Männikul, 39. keskkooli ruumides, kus siis mingid tegelased olid ritta pandud ja ma tegin mingi valiku, täiesti suvaliselt. Huvi pärast käisin, et näha mis tsirkus see on. Ja pärast ma enam nõuka ajal valimas ei käinud. Muideks, mu isa ei käinud nõuka ajal mitte ühtegi korda valimas. Ta oli ses osas väga jonnakas, kuigi rahvast meelitati valimistele igasugu nänniga, näiteks müüdi valimispäeval jaoskondades sefiiri, ja vahel ka banaane. Ja isa käidi isegi kodus otsimas, aga ta lasi lastel öelda, et teda pole kodus. Aga asja eest ka: see režiim, mida ta valima pidanuks, viis vangi tema isa, kui ta oli väike poisike. Ja tema armastatud isa suri Siberis, Irkutski kandis, ja ema jäi nelja väikse lapsega üksi. Läks uuesti mehele ja ja see uus mees, minu isa võõrasisa oli väga kuri. Eks seda kurjust jätkus siis meilegi, mu isa lastele, arvan ma.
Aga siis 1992. aastal valisin ma Lauri Vahtret. Ja olen teda hiljem ka valinud, samuti Tõnis Lukast. Sest mulle oli Isamaaliit sümpaatne, see kompromissitu võitlus kommarite vastu. Eks ma ise olin ja olen hinges mässaja.
Aga miski nagu murdus siis, kui Isamaaliit otsustas Res Publicaga leivad ühte kappi panna. Kuigi ma olen olnud 1990ndate algusest isegi Res Publica liige, selle varasema ühenduse liige siis. Ja kui sellest tehti erakond, millalgi 2000ndate algul, siis mind kanti isegi erakonna nimekirja. Aga ma lasin end sealt välja arvata, esiteks seepärast, et töötasin ajakirjanikuna, ja teiseks, et Res Publica üks uusi tuusasid oli Olari Taal, kes on minu jaoks kõige ehtsam pätt. Ja hiljem muidugi tuvastasin Res Publicast veel teise päti, Tõnis Paltsu. Sest minu jaoks on pätid need, kes oma rahva tagant varastavad, olgu see siis maksutulu või hoiustajate-aktsionäride raha näol.
Ja loomulikult tegi Res Publica minu jaoks margi täis pärast seda, kui Parts saatis Lihula mälestusmärgi mahavõtmise juures kumminuiade ja pisargaasiga mehed oma rahva vastu. Juba see mälestusmärgi mahavõtmine oli kuritegu rahva vastu, mis käivitas sündmuste jada, mis viis lõpuks pronkssõduri mahavõtmiseni. Nn pronksiöö põhjusi tuleb paljuski otsida Lihula samba mahavõtmisega seonduvast.
Pärast Lihulat oli Res Publica poliitiline laip. Ja kuna ma pole teab mis nekrofiil, tõtt-öelda pole üldse, siis minu jaoks oli arusaamatu ja vastuvõetamatu igasugune abielu selle erakonnaga, õigemini selle jäänustega. Mistõttu ma pettusin Isamaaliidus, kes selle sammu tegi. Ja hääletasin viimatistel Riigikogu valimistel juba Reformierakonna poolt. Kuna Tartus, vähemalt tundus, oli Laine Jänes igati tipp-topp valik. Ja ma ei kahetse seda valikut, sest Jänes oli tõesti hea linnapea. Ja Reformierakond tegi tublit tööd pronkssõduri mahavõtmisel. Aga muidugi hilisemad sündmused on mind pannud jahmatama. Esiteks pandi Tartus linnapeaks üks kuramuse aparatšik, kes on lisaks muule väga rumal inimene. Teiseks häiris mind Reformierakonna flirt selle NordStreami seltskonnaga. Nüüd siis ka töölepingu seadus, mis võimaldab inimesele päevapealt kinga anda. Ihukarvad tõusevad püsti. Mul on tunne, et Reformierakond on läinud ülbeks, pärast suurt toetuse kasvu pärast pronkssõduri mahavõtmist. Seda toetust ei osatud ära kasutada, selle asemel kukuti praalima. Suurema toetusega kaasnes ka suurem vastutus, aga seda vastutust ei võetud. Sama vea tegi ka Res Publica seltskond. Hakati end pidama maailma nabaks. Ja see muidugi maksab nüüd valusalt kätte, see ülbus. Sest neid suuremaid või väiksemaid ettevõtjaid, kellele Reformierakond on igal juhul hea, on ühiskonnas vast 4-5%. Kui sedagi. Suht marginaalne osa. Ja isegi suur kampaania või raha ei too kaotatud usaldust tagasi. Seda näitas Res Publica ülivõimas kampaania europarlamendi saadikute valimisel, mis läks täielikult perse. Ja ma ei usu, et Kadastik ja Postimees lõpuni Reformierakonna perset lakub. Lõppeks, Kadastik on kõigest üks tavaline tippjuht, kes saab ise kinga, kui liialt Ansipi kintsu kraabib.
Ja viimaste sündmuste taustal, olen minagi valiku ees: mida teha. Astsusime Irjaga Roheliste erakonna liikmeks, kuigi, jah, olime seal rohkem toetaja-liikmed, selle erakonna loomiseks. Me isegi ei hääletanud selle erakonna poolt valimistel. Ja õieti tegime, sest seltskond on kahvatu ja rohkem sellised hullud lendurid, nagu Irja on märkinud. Aga tasakaalustava jõuna on neid siiski vaja. Teiste distsiplineerimiseks. Nad on nagu selline roheline südametunnistus, mis kogu aeg ajus vasardab.
Aga mulle tundub, et ma pean pöörduma tagasi vana armastuse, Isamaa poole. Pean alla neelama selle Res Publica seltskonna seal. Ja tegelt oleks Mart Laar ilmselt Eestile parim peaminister. Kui ta viimati seda oli, tehti otsused, mille tõttu on Eestil läinud nii hästi nagu on. Eestlased on rikkamad kui lätlased ja leedukad ja see on paljuski Laari teene. Ja see, et Eestis eurot pole, on Partsi ja Ansipi valitsuste "teene", eriti Partsi oma, sest tema valitsemisajal oleks tulnud luua tingimused, mis võimaldanuks eurole ruttu üle minna. Ses mõttes on Taavi Veskimägi silmakirjalik kui süüdistab kõiges Ansipit. Oma silmas ta palki loomulikult ei näe. Või on see vajadus vastutusest kõrvale hiilida, mine tea!
Aga muid häid valikuid peale Isamaa, või siis uue nimega IRL, ma eriti ei näe. Rahvaliidu seltskond on pätistunud, Keskerakond ei sobi Savisaare pärast, sotsid ei sobi poliitilistelt vaadetelt, Rohelised, nagu märgitud, on hullud lendurid. Nii et jääb IRL. Valima minemata kah ei saa jätta. Sest kõik need, kes valima ei lähe, annavad tegelikult oma hääle kõige populaarsemale poliitikule, Eesti tingimustes siis Edgar Savisaarele. Ehk, mida vähem rahvas valimas käib, seda populaarsem Savisaar jätkuvalt on. Mida pettunum rahvas poliitikas on, seda parem Savisaarele. Võibolla seetõttu teebki ta vahel eri krutskeid, külvab segadust, mine tea.
Või, tegelikult valetan, kunagi 16-aastaselt käisin valimas esimest korda, see oli siis 1986. aastal. Tallinnas, Männikul, 39. keskkooli ruumides, kus siis mingid tegelased olid ritta pandud ja ma tegin mingi valiku, täiesti suvaliselt. Huvi pärast käisin, et näha mis tsirkus see on. Ja pärast ma enam nõuka ajal valimas ei käinud. Muideks, mu isa ei käinud nõuka ajal mitte ühtegi korda valimas. Ta oli ses osas väga jonnakas, kuigi rahvast meelitati valimistele igasugu nänniga, näiteks müüdi valimispäeval jaoskondades sefiiri, ja vahel ka banaane. Ja isa käidi isegi kodus otsimas, aga ta lasi lastel öelda, et teda pole kodus. Aga asja eest ka: see režiim, mida ta valima pidanuks, viis vangi tema isa, kui ta oli väike poisike. Ja tema armastatud isa suri Siberis, Irkutski kandis, ja ema jäi nelja väikse lapsega üksi. Läks uuesti mehele ja ja see uus mees, minu isa võõrasisa oli väga kuri. Eks seda kurjust jätkus siis meilegi, mu isa lastele, arvan ma.
Aga siis 1992. aastal valisin ma Lauri Vahtret. Ja olen teda hiljem ka valinud, samuti Tõnis Lukast. Sest mulle oli Isamaaliit sümpaatne, see kompromissitu võitlus kommarite vastu. Eks ma ise olin ja olen hinges mässaja.
Aga miski nagu murdus siis, kui Isamaaliit otsustas Res Publicaga leivad ühte kappi panna. Kuigi ma olen olnud 1990ndate algusest isegi Res Publica liige, selle varasema ühenduse liige siis. Ja kui sellest tehti erakond, millalgi 2000ndate algul, siis mind kanti isegi erakonna nimekirja. Aga ma lasin end sealt välja arvata, esiteks seepärast, et töötasin ajakirjanikuna, ja teiseks, et Res Publica üks uusi tuusasid oli Olari Taal, kes on minu jaoks kõige ehtsam pätt. Ja hiljem muidugi tuvastasin Res Publicast veel teise päti, Tõnis Paltsu. Sest minu jaoks on pätid need, kes oma rahva tagant varastavad, olgu see siis maksutulu või hoiustajate-aktsionäride raha näol.
Ja loomulikult tegi Res Publica minu jaoks margi täis pärast seda, kui Parts saatis Lihula mälestusmärgi mahavõtmise juures kumminuiade ja pisargaasiga mehed oma rahva vastu. Juba see mälestusmärgi mahavõtmine oli kuritegu rahva vastu, mis käivitas sündmuste jada, mis viis lõpuks pronkssõduri mahavõtmiseni. Nn pronksiöö põhjusi tuleb paljuski otsida Lihula samba mahavõtmisega seonduvast.
Pärast Lihulat oli Res Publica poliitiline laip. Ja kuna ma pole teab mis nekrofiil, tõtt-öelda pole üldse, siis minu jaoks oli arusaamatu ja vastuvõetamatu igasugune abielu selle erakonnaga, õigemini selle jäänustega. Mistõttu ma pettusin Isamaaliidus, kes selle sammu tegi. Ja hääletasin viimatistel Riigikogu valimistel juba Reformierakonna poolt. Kuna Tartus, vähemalt tundus, oli Laine Jänes igati tipp-topp valik. Ja ma ei kahetse seda valikut, sest Jänes oli tõesti hea linnapea. Ja Reformierakond tegi tublit tööd pronkssõduri mahavõtmisel. Aga muidugi hilisemad sündmused on mind pannud jahmatama. Esiteks pandi Tartus linnapeaks üks kuramuse aparatšik, kes on lisaks muule väga rumal inimene. Teiseks häiris mind Reformierakonna flirt selle NordStreami seltskonnaga. Nüüd siis ka töölepingu seadus, mis võimaldab inimesele päevapealt kinga anda. Ihukarvad tõusevad püsti. Mul on tunne, et Reformierakond on läinud ülbeks, pärast suurt toetuse kasvu pärast pronkssõduri mahavõtmist. Seda toetust ei osatud ära kasutada, selle asemel kukuti praalima. Suurema toetusega kaasnes ka suurem vastutus, aga seda vastutust ei võetud. Sama vea tegi ka Res Publica seltskond. Hakati end pidama maailma nabaks. Ja see muidugi maksab nüüd valusalt kätte, see ülbus. Sest neid suuremaid või väiksemaid ettevõtjaid, kellele Reformierakond on igal juhul hea, on ühiskonnas vast 4-5%. Kui sedagi. Suht marginaalne osa. Ja isegi suur kampaania või raha ei too kaotatud usaldust tagasi. Seda näitas Res Publica ülivõimas kampaania europarlamendi saadikute valimisel, mis läks täielikult perse. Ja ma ei usu, et Kadastik ja Postimees lõpuni Reformierakonna perset lakub. Lõppeks, Kadastik on kõigest üks tavaline tippjuht, kes saab ise kinga, kui liialt Ansipi kintsu kraabib.
Ja viimaste sündmuste taustal, olen minagi valiku ees: mida teha. Astsusime Irjaga Roheliste erakonna liikmeks, kuigi, jah, olime seal rohkem toetaja-liikmed, selle erakonna loomiseks. Me isegi ei hääletanud selle erakonna poolt valimistel. Ja õieti tegime, sest seltskond on kahvatu ja rohkem sellised hullud lendurid, nagu Irja on märkinud. Aga tasakaalustava jõuna on neid siiski vaja. Teiste distsiplineerimiseks. Nad on nagu selline roheline südametunnistus, mis kogu aeg ajus vasardab.
Aga mulle tundub, et ma pean pöörduma tagasi vana armastuse, Isamaa poole. Pean alla neelama selle Res Publica seltskonna seal. Ja tegelt oleks Mart Laar ilmselt Eestile parim peaminister. Kui ta viimati seda oli, tehti otsused, mille tõttu on Eestil läinud nii hästi nagu on. Eestlased on rikkamad kui lätlased ja leedukad ja see on paljuski Laari teene. Ja see, et Eestis eurot pole, on Partsi ja Ansipi valitsuste "teene", eriti Partsi oma, sest tema valitsemisajal oleks tulnud luua tingimused, mis võimaldanuks eurole ruttu üle minna. Ses mõttes on Taavi Veskimägi silmakirjalik kui süüdistab kõiges Ansipit. Oma silmas ta palki loomulikult ei näe. Või on see vajadus vastutusest kõrvale hiilida, mine tea!
Aga muid häid valikuid peale Isamaa, või siis uue nimega IRL, ma eriti ei näe. Rahvaliidu seltskond on pätistunud, Keskerakond ei sobi Savisaare pärast, sotsid ei sobi poliitilistelt vaadetelt, Rohelised, nagu märgitud, on hullud lendurid. Nii et jääb IRL. Valima minemata kah ei saa jätta. Sest kõik need, kes valima ei lähe, annavad tegelikult oma hääle kõige populaarsemale poliitikule, Eesti tingimustes siis Edgar Savisaarele. Ehk, mida vähem rahvas valimas käib, seda populaarsem Savisaar jätkuvalt on. Mida pettunum rahvas poliitikas on, seda parem Savisaarele. Võibolla seetõttu teebki ta vahel eri krutskeid, külvab segadust, mine tea.
Millist erakonda valime nüüd
Meilt on küsitud, et millised on siis meie poliitilised vaated ja mis erakonda valime.
Ütlen ausalt, et siiani olen olnud Reformierakonna truu valija. Mulle meeldis nende liberalism ja palgasõjaväe idee. Aga mulle ei meeldinud Iraagi sõja idee. Ja üha rohkem ei meeldinud mulle nende ülbus. Mis paistis välja üha rohkemate reformarite nägudelt. Lausa teleekraanilt vastu. See paistis peaminister Ansipi näolt, kui ta rääkis pronksööst ja koertest. See kumas läbi mulle varem nii väga meeldinud Laine Jänese kirjast, kui ta vastas mu murekirjale, kus kurtsin talle Tartu linnapea Urmas Kruuse ülbust (kes ähvardas mind ehitusjärelevalve ja trahviga, kui olin rääkinud Tartu Ekspressile sellest, kuidas tahan ühel päeval Tartusse kirjanduskohviku-galerii rajada) sedasi, et "vast saate seal härra linnapeaga ikka asjad korda". Kusjuures mina olin eelmistel valimistel andnud hääle just Laine Jänesele. Ja Laine Jänes on ju ikkagi kultuuriminister, kes peaks kirjanduskohviku avamise mõttele südamest kaasa elama. Aga Laine kolis Tallinna ja oli korraga tähtis tädi valmis. Isegi Ingrid Tähismaa tegi temaga intervjuu, kuis paha-paha Viljar tema juurest ära läks. Targu jäeti mainimata, et enne seda oli Laine ise ei kellegi muu kui Andrus Ansipiga tiiba ripsutanud. Mulle ei meeldi ka reformikate silmakirjalikkus. Ja Rein Langi ülbus olukorras, kus temaga Tartus kaasas olnud naisisik ähvardas tavalisi inimesi tänavalt vangi panna, kui nood neist pilti tahtsid teha, ületab muidugi kõik ülbused. See on selline jäine, oma haavamatuses kindlate inimeste ülbus, absoluutse monarhi kõigutamatu enesega rahulolu.
Tibud tibudeks, Edgaril on ka tibu, aga Edgari tibud ei ole kunagi inimesi vanglatega ähvardanud. Vastupidi, Evelyn Sepp, Kadri Must jt on alati väga armastusväärsed ja viisakad. Ei kärgi isegi ajakirjanikega, rääkimata siis tavainimestest. Kui me Innoga Siiri Oviiri Brüsseli lennujaamas koos Tunne Kelamiga tabasime ja tast pilti tegime (ja Inno tegi tast palju pilte, igast küljest), siis Siiri (ja samuti IRL poliitik Tunne Kelam) ei ähvardanud meid mitte millegagi. Vastupidi, ta vaatas kaamerasse, küll veidi iroonilise pilguga, et kuulge, Inno Tähismaa, mis te õige mõtlete, aga ikkagi vaatas.
Ja teate, see on pagana oluline. Sest see näitab poliitiku austust tavalise inimese vastu. Ma ei ole kunagi olnud Keskerakonna valija, vastupidi, siin blogis on Edgarit tümitatud nii mis tolmab, aga Edgar Savisaar pole meid kunagi solvanud. Heimar Lenk tervitab meid rõõmsalt, kui trehvame, ja on nõus alati paar sõna vahetama. Samuti Ivari Padar, Tõnis Lukas, Mart Laar, isegi president TH Ilves.
Ja teate, see on sümpaatne. Poliitik ei pea ennast tavalisest inimesest ja ajakirjanikust paremaks. Käisime aasta tagasi Toompeal presidendivalimiste ajal NAKiga Toompeal piketeerimas (minul oli seljas särk kirjaga "Ilves presidendiks!") ja passisime lossist väljuvaid poliitikuid. Meie videokaamerasse olid rõõmsasti nõus paar sõna ütlema Heimar Lenk, Evelyn Sepp, Tõnis Lukas, Ivari Padar ja TH Ilves. Kellest polnud haisugi, olid reformlased. Küllap hiilisid koos oma nõunikega tagaustest välja, et jumala eest mitte lihtinimestega kokku puutuda.
Ehh, kui ma siin meenutama hakkan, siis ehk on huvitav teada, et minu vanaisa Gustav-Eduard Vaher, selle Võru tänava maja eestiaegne omanik siis, pooldas resoluutselt vapse ehk vabadussõjalasi. Pätsisse suhtus ta väga halvasti. Kuna ta oli nö "vales parteis", siis talle määriti kaela ka üks vekslivõltsimine, mille eest mu vanaisa istus kogunisti paar päeva pogris. Aga jahh, Pätsi ta ei sallinud. Meie perekond on niisiis alati kõiksugu "vaikivatesse ajastutesse" äärmise põlgusega suhtunud.
Minu isa Georg Vaher oli selline huvitav tegelinski, et tema armastas ikka hääletada opositsiooniliselt. Sageli selleks, et irriteerida oma paduisamaalasest poega, vahepeal veendumuste pärast. Isale meeldisid Jüri Estam, Jüri Toomepuu ja Tiit Madisson. Ta pidas oma sõpradega häälekaid vaidlusi, miks ta alati selliseid "naljakaid" tegelasi valib. Kui Eestisse saabus lugupeetud kindral Aleksander Einseln, siis sai issust tema fänn number üks. Ta saatis kogunisti kindralile toetuskirja, kui teda rünnati, et pidage vastu, härra kindral, ja kindral Einseln saatis talle vastu kaardi tänusõnadega. Isa kinnitas selle kaardi uhkelt nööpnõelaga oma magamistoa seinale.
Minu tädi Endla ja onu Ruudi Ameerikas, kes on nüüd surnud, olid vabariiklased. Onu Ruudi oli kogunisti vabariiklaste toetaja, saatis neile regulaarselt rahalisi annetusi ja nemad saatsid talle siis omakorda vabariiklastest presidentide pilte ja tänukirju. Onu kogus tänukirjad ja pildid kausta :) ja mul on nüüd kodus üks suur kaust, kus on hulgaliselt Ronald Reagani ja George Bush seeniori pilte. Küll oli raske seda Ameerikast kaasa vedada, aga nii armas mälestus ju, ajalugu.
Okei, kui Tiit Madisson vangi läks ja riigikokku ei pääsenud, eksju, siis valis issu Respublicat. Ta oli ikkagi opositsionäär. Üks tema lemmikpoliitikuid oli Ken-Marti Vaher. Sirgjooneline poiss, kiitis isa. Ja viimastel valmistel valis isa Rohelisi, sest meie Innoga liitusime Rohelistega.
Ohhjahh. Kurb on lasta lahti millestki, millesse oled nii kaua uskunud. Ja ma ju isegi kaalusin Reformierakonda astumist :). Olen kuradi õnnelik, et ma seda ei teinud. Ma ei tea, mis erakonda ma NÜÜD valin. Eks ma natuke mõtlen ja vaatan ringi. Või nii. Nagu ikka, kui sõda on käinud üle maa. Käid, loed kaotused kokku ja vaatad, milline laip veel liigutab.
Ütlen ausalt, et siiani olen olnud Reformierakonna truu valija. Mulle meeldis nende liberalism ja palgasõjaväe idee. Aga mulle ei meeldinud Iraagi sõja idee. Ja üha rohkem ei meeldinud mulle nende ülbus. Mis paistis välja üha rohkemate reformarite nägudelt. Lausa teleekraanilt vastu. See paistis peaminister Ansipi näolt, kui ta rääkis pronksööst ja koertest. See kumas läbi mulle varem nii väga meeldinud Laine Jänese kirjast, kui ta vastas mu murekirjale, kus kurtsin talle Tartu linnapea Urmas Kruuse ülbust (kes ähvardas mind ehitusjärelevalve ja trahviga, kui olin rääkinud Tartu Ekspressile sellest, kuidas tahan ühel päeval Tartusse kirjanduskohviku-galerii rajada) sedasi, et "vast saate seal härra linnapeaga ikka asjad korda". Kusjuures mina olin eelmistel valimistel andnud hääle just Laine Jänesele. Ja Laine Jänes on ju ikkagi kultuuriminister, kes peaks kirjanduskohviku avamise mõttele südamest kaasa elama. Aga Laine kolis Tallinna ja oli korraga tähtis tädi valmis. Isegi Ingrid Tähismaa tegi temaga intervjuu, kuis paha-paha Viljar tema juurest ära läks. Targu jäeti mainimata, et enne seda oli Laine ise ei kellegi muu kui Andrus Ansipiga tiiba ripsutanud. Mulle ei meeldi ka reformikate silmakirjalikkus. Ja Rein Langi ülbus olukorras, kus temaga Tartus kaasas olnud naisisik ähvardas tavalisi inimesi tänavalt vangi panna, kui nood neist pilti tahtsid teha, ületab muidugi kõik ülbused. See on selline jäine, oma haavamatuses kindlate inimeste ülbus, absoluutse monarhi kõigutamatu enesega rahulolu.
Tibud tibudeks, Edgaril on ka tibu, aga Edgari tibud ei ole kunagi inimesi vanglatega ähvardanud. Vastupidi, Evelyn Sepp, Kadri Must jt on alati väga armastusväärsed ja viisakad. Ei kärgi isegi ajakirjanikega, rääkimata siis tavainimestest. Kui me Innoga Siiri Oviiri Brüsseli lennujaamas koos Tunne Kelamiga tabasime ja tast pilti tegime (ja Inno tegi tast palju pilte, igast küljest), siis Siiri (ja samuti IRL poliitik Tunne Kelam) ei ähvardanud meid mitte millegagi. Vastupidi, ta vaatas kaamerasse, küll veidi iroonilise pilguga, et kuulge, Inno Tähismaa, mis te õige mõtlete, aga ikkagi vaatas.
Ja teate, see on pagana oluline. Sest see näitab poliitiku austust tavalise inimese vastu. Ma ei ole kunagi olnud Keskerakonna valija, vastupidi, siin blogis on Edgarit tümitatud nii mis tolmab, aga Edgar Savisaar pole meid kunagi solvanud. Heimar Lenk tervitab meid rõõmsalt, kui trehvame, ja on nõus alati paar sõna vahetama. Samuti Ivari Padar, Tõnis Lukas, Mart Laar, isegi president TH Ilves.
Ja teate, see on sümpaatne. Poliitik ei pea ennast tavalisest inimesest ja ajakirjanikust paremaks. Käisime aasta tagasi Toompeal presidendivalimiste ajal NAKiga Toompeal piketeerimas (minul oli seljas särk kirjaga "Ilves presidendiks!") ja passisime lossist väljuvaid poliitikuid. Meie videokaamerasse olid rõõmsasti nõus paar sõna ütlema Heimar Lenk, Evelyn Sepp, Tõnis Lukas, Ivari Padar ja TH Ilves. Kellest polnud haisugi, olid reformlased. Küllap hiilisid koos oma nõunikega tagaustest välja, et jumala eest mitte lihtinimestega kokku puutuda.
Ehh, kui ma siin meenutama hakkan, siis ehk on huvitav teada, et minu vanaisa Gustav-Eduard Vaher, selle Võru tänava maja eestiaegne omanik siis, pooldas resoluutselt vapse ehk vabadussõjalasi. Pätsisse suhtus ta väga halvasti. Kuna ta oli nö "vales parteis", siis talle määriti kaela ka üks vekslivõltsimine, mille eest mu vanaisa istus kogunisti paar päeva pogris. Aga jahh, Pätsi ta ei sallinud. Meie perekond on niisiis alati kõiksugu "vaikivatesse ajastutesse" äärmise põlgusega suhtunud.
Minu isa Georg Vaher oli selline huvitav tegelinski, et tema armastas ikka hääletada opositsiooniliselt. Sageli selleks, et irriteerida oma paduisamaalasest poega, vahepeal veendumuste pärast. Isale meeldisid Jüri Estam, Jüri Toomepuu ja Tiit Madisson. Ta pidas oma sõpradega häälekaid vaidlusi, miks ta alati selliseid "naljakaid" tegelasi valib. Kui Eestisse saabus lugupeetud kindral Aleksander Einseln, siis sai issust tema fänn number üks. Ta saatis kogunisti kindralile toetuskirja, kui teda rünnati, et pidage vastu, härra kindral, ja kindral Einseln saatis talle vastu kaardi tänusõnadega. Isa kinnitas selle kaardi uhkelt nööpnõelaga oma magamistoa seinale.
Minu tädi Endla ja onu Ruudi Ameerikas, kes on nüüd surnud, olid vabariiklased. Onu Ruudi oli kogunisti vabariiklaste toetaja, saatis neile regulaarselt rahalisi annetusi ja nemad saatsid talle siis omakorda vabariiklastest presidentide pilte ja tänukirju. Onu kogus tänukirjad ja pildid kausta :) ja mul on nüüd kodus üks suur kaust, kus on hulgaliselt Ronald Reagani ja George Bush seeniori pilte. Küll oli raske seda Ameerikast kaasa vedada, aga nii armas mälestus ju, ajalugu.
Okei, kui Tiit Madisson vangi läks ja riigikokku ei pääsenud, eksju, siis valis issu Respublicat. Ta oli ikkagi opositsionäär. Üks tema lemmikpoliitikuid oli Ken-Marti Vaher. Sirgjooneline poiss, kiitis isa. Ja viimastel valmistel valis isa Rohelisi, sest meie Innoga liitusime Rohelistega.
Ohhjahh. Kurb on lasta lahti millestki, millesse oled nii kaua uskunud. Ja ma ju isegi kaalusin Reformierakonda astumist :). Olen kuradi õnnelik, et ma seda ei teinud. Ma ei tea, mis erakonda ma NÜÜD valin. Eks ma natuke mõtlen ja vaatan ringi. Või nii. Nagu ikka, kui sõda on käinud üle maa. Käid, loed kaotused kokku ja vaatad, milline laip veel liigutab.
reede, 25. jaanuar 2008
Sul rebiksin lipsu eest
Kirjutasin selle luuletuse aastal 2000 (see on ilmunud kirjandusajakirjas Looming ja minu luulekogus Kõrk kaamlite markiis), kuid ta on ka praegu asjakohane. Eriti just nüüd.
Sul rebiksin lipsu eest
Elu -
see võib persse minna
maal või linnas kama kõik
aga teel mis viib meid sinna
enne võigast surma veel -
lahingusse sätituna
pätistunud rahvajõuk
haarab kirve kätte söakalt
jõuga pressib läbi müüri -
murrab kondid sinul saatan
kes sa võimu poole tüürid
SUL REBIKSIN LIPSU EEST VALITSUSJUHT
JA HUNDINA PUREKS SU KÕRI
MA OLEN SU GILJOTINEERIJA
SEST
AJAB OKSELE MIND SINU LÕRIN
Miski hunt pole sina
vaid peni
kes lambaid vaid valvata mõistab
sind peremees uttesid kaitsma seks pani
et huntide roaks ei langeks nad seni
kui tarvilik on nende vill
SUL REBIKSIN KEELE SUUST VALITSUSJUHT
SEST REVOLUTSIOON TAHAB LIHA
SINU KINTSU LÖÖN HAMBAD MA KOHE
PAKS KOER
PEENEM OLEMA PEAKSID SA PIHAST
Hundi seadus siis maksab
end päästa kui saad
või päästavad välismaa sõbrad
siin uuesti sündinud huntide maal
sina armu ei leia eal tõbras
Elu -
see võib persse minna
enne veel kui langeb liisk
aga teel mis viib meid sinna
tervitab su võigas kriisk -
südi surmaeelne karje
väljub isandate suust
leidke enne koitu varjend
ärge enam mõelge muust
Las jääb nüüd vabadus
mis sihile viib hundid
ja kärva labasus
sa karjakoerte pundis
EI OLE LAMBAID MEILE TARVIS
EGA OINAID
SEST NENDE LIHA POLE AMMU
ENAM HÄÄ
SEEPÄRAST PLAANITSEME
ROISKUND RIIGI ROIMA
TA KANNAB SARVI NAGU SAATAN
LAGIPÄÄS
Sul rebiksin lipsu eest
Elu -
see võib persse minna
maal või linnas kama kõik
aga teel mis viib meid sinna
enne võigast surma veel -
lahingusse sätituna
pätistunud rahvajõuk
haarab kirve kätte söakalt
jõuga pressib läbi müüri -
murrab kondid sinul saatan
kes sa võimu poole tüürid
SUL REBIKSIN LIPSU EEST VALITSUSJUHT
JA HUNDINA PUREKS SU KÕRI
MA OLEN SU GILJOTINEERIJA
SEST
AJAB OKSELE MIND SINU LÕRIN
Miski hunt pole sina
vaid peni
kes lambaid vaid valvata mõistab
sind peremees uttesid kaitsma seks pani
et huntide roaks ei langeks nad seni
kui tarvilik on nende vill
SUL REBIKSIN KEELE SUUST VALITSUSJUHT
SEST REVOLUTSIOON TAHAB LIHA
SINU KINTSU LÖÖN HAMBAD MA KOHE
PAKS KOER
PEENEM OLEMA PEAKSID SA PIHAST
Hundi seadus siis maksab
end päästa kui saad
või päästavad välismaa sõbrad
siin uuesti sündinud huntide maal
sina armu ei leia eal tõbras
Elu -
see võib persse minna
enne veel kui langeb liisk
aga teel mis viib meid sinna
tervitab su võigas kriisk -
südi surmaeelne karje
väljub isandate suust
leidke enne koitu varjend
ärge enam mõelge muust
Las jääb nüüd vabadus
mis sihile viib hundid
ja kärva labasus
sa karjakoerte pundis
EI OLE LAMBAID MEILE TARVIS
EGA OINAID
SEST NENDE LIHA POLE AMMU
ENAM HÄÄ
SEEPÄRAST PLAANITSEME
ROISKUND RIIGI ROIMA
TA KANNAB SARVI NAGU SAATAN
LAGIPÄÄS
Ja rahvalaul muudkui täieneb! Laulge kaasa, velled-hellad,
lajatagu laulukeel.
Sellest ahnest röövlipundist
saame lahti ükskord veel!
KES AIAS, KES AIAS
REINUKE ON AIAS,
TAL ON ÜKS VÄIKE ÕUNAKE
KES VÕIMU JÄREL MAIAS
KES AIAS, KES AIAS,
REIN ON ISE AIAS
KÄI ÜMBER VANGIKONGIDE
JA OTSI KOHTA KUS SA SAAD,
SEST KÕIK ON TÄITSA PERSES
P.S. Kuna tegu on rahvalauluga, siis ta
täieneb kogu aeg. Armsad sõbrad, on saabunud aeg püsti tõusta ja öelda oma sõna. Rahvas on kõrgema võimu kandja. Näitame neile ahneksläinud ja ülbetele jorssidele ja nende konkubiinidele, mis me õige asjast arvame. Kutsun teid üles seda laulu edasi looma ja laulma. Ikka samal viisil! Ja saatke meile ka vahvaid salmikesi.
Sellest ahnest röövlipundist
saame lahti ükskord veel!
KES AIAS, KES AIAS
REINUKE ON AIAS,
TAL ON ÜKS VÄIKE ÕUNAKE
KES VÕIMU JÄREL MAIAS
KES AIAS, KES AIAS,
REIN ON ISE AIAS
KÄI ÜMBER VANGIKONGIDE
JA OTSI KOHTA KUS SA SAAD,
SEST KÕIK ON TÄITSA PERSES
P.S. Kuna tegu on rahvalauluga, siis ta
täieneb kogu aeg. Armsad sõbrad, on saabunud aeg püsti tõusta ja öelda oma sõna. Rahvas on kõrgema võimu kandja. Näitame neile ahneksläinud ja ülbetele jorssidele ja nende konkubiinidele, mis me õige asjast arvame. Kutsun teid üles seda laulu edasi looma ja laulma. Ikka samal viisil! Ja saatke meile ka vahvaid salmikesi.
Tartu bussijaamast ja muust ka
Tartu bussijaam, väljavõte Postimehe veebist.
Kuigi inimestel on mälu pikkus enamasti kaks aastat, nagu näiteks minu eksabikaasal Ingrid Tähismaal, ja seetõttu paljusid asju enam ei mäletata, uued tulevad peale, aga ilmselt on neid, kes mäletavad veel Tartu vana bussijaama. Seda, kus oli ühe seina peal suur Eesti kaart. Ma väiksena armastasin seda alati vaadata, kui isaga maale vanaema juurde, Aravu kanti sõitsin.
Ja siis küllap mäletatakse, noh ma eeldan, et tartlased, intelligentsed inimesed, mäletavad, mis lugu oli selle vana bussijaama lõhkumise ja uue rajamisega. Ja lugu oli selline: selle eest, et uue rajaja saab omale magusa kinnistu kesklinnas, terve hektari maad!, rajab ta samasse kohta uue bussijaama. Kõik maketid ja pildid olid välja toodud, kuidas tuleb praeguse nn pläsku kõrvale suur hoone, teine pläsku, kust siis bussid hakkavad mitmel tasapinnal liikuma. Midagi sellist, nagu Tallinnas Viru Keskuses. Aga veel ägedam.
Aga siis sai umbes 10 aastat tagasi Selil see esimene pläsku valmis. Ja bussijaama ei jõudnudki teha. Raha olevat otsa saanud lihtsalt. Just bussijaama jagu jäi puudu. Siis vahetus hulga linnavalitsusi, sai nähtud igasugu linnapäid, aga keegi ei suutnud panna Selit bussijaama ehitama. Vana oli täiesti logu juba, lausa kahju oli inimesi vaadata seal. Kuni lõpuks saabus 2002. aasta sügis, Ansip oli siis linnapea, ja hakati ääri-veeri veeretama juttu, et ei tea, kas üldse on kesklinna bussijaama vaja, et paneme bussi- ja raudteejaama kokku, ja midagi säärast. Selle peale tõusis vahetult enne valimisi hirmus kisa, ma aitasin oma artiklitega Äripäevas kah natuke takka, nii et Seli pani rutuga mingi kuudi püsti. Ja see nimetati siis bussijaamaks. Öeldi, et ajutine, või midagi sellist.
Siis lõhuti vana bussijaama hoone maha, vahetus veel rida linnapäid, ja nüüd on olukord selline, et see ajutine bussijaam on saamas päris alaliseks kohe. Ja Seli siis rõõmsalt ehitab poolmuidu kätte saadud krundile hotelle, kinosid, kaubanduskeskusi ja büroosid. Uuest bussijaamast pole enam juttugi. Bussid on komandeeritud kuhugi turu taha parkimisplatsile. Ja ma ei tea, mis tingimused on seal bussijuhtidel. Vanas bussijaamas oli neil vähemalt mingi puhkeruum olemas.
Selline lugu. Mis toimub? Küsin mina, kel veitsa pikem mälu. Noh, ma saan aru, et Tartu ajalehed ei tohi või ei julge neist asjadest kirjutada, kuna kõik tartlased on omavahel sugulased ja varsti ühte nägu ka, aga teistest linnadest võiks mõni ajakirjanik huvi tunda, näiteks. Et kuidas Tartus asjad käivad? Kuidas juhtus nii, et ilma loata ehitatud nn tigutorn ehitati valmis ja kellelgi pole mingit kobinat! Kuidas Kaubamaja, mille ehitus aastaid üldse seisis, tegi peale ühe kavala lisakorruse, ja samuti, ei miskit! Kuigi lubati ära lõhkuda need ventilatsioonikabiinid sealt katuselt. Aga nüüd juba plaanitakse ametlikult lisakorruse ehitamist! Samas väike kohvikupidaja, kes tegi vähe ägedama suveterrassi, sai hirmsalt sõimata, nii et poisil kadus kohvikupidamise isu üldse ära vahepeal. Ja Rein Kilk, kes pole "õiges" erakonnas, saab igalt poolt mööda päid ja jalgu pidevalt. Kahju temast kohe. Kilk küll räägib, et ei saa aru, mis värk on, aga küllap ta saab. Aga kaevata ka ei saa, sest siis tehakse elu päris põrguks.
Tartus kipub olema nii, et kui sa pole Reformierakonnaga kuidagi seotud, siis on vähe suuremat äri väga raske ajada, umbes nagu Keila linnas siis, ja kui oled õiges erakonnas, siis rullitakse punane vaip kah sinu ees lahti. Kõik load tulevad lips-lops-ludinal. Aidatakse kõik asjad ära "klattida". Nii et me Irjaga juba vahepeal mõtlesime, et enne kohvikupidajaks hakkamist astume Reformierakonda. Õnneks me nii kaugele ei jõudnud.
Ja ilmselt on kohvik üldse mõistlik Soomes avada, peame siin Irjaga aru. Seal pidi olema väga vähe korruptsiooni. Sõbralik keskkond. Ja hea lähedal ka. Ja tublimad eestlased kah seal juba tööl, pole värbamisega probleemi. Kui Tartus äri ajada, siis toetab see ka otsapidi kohalikku klannimajandust. Isad lähevad veel rohkem härga täis. Milleks seda klanni siis veel nuumata?!
Reformierakonna Brüsseli-tsibi Airis Meier on väljamaal kenakese koerabisnise käima pannud!
Kirjaga kaasas veel pildid ka. Et siis selline koertevahendus. Kutsad muidu väga armsad. Ei tea, kas Brüsselis saaks nende eest rohkem kui Eestis? Ja ootame põnevusega, millega Airis meid järgmisena üllatab!
Kas Seli ja Ansip on omale Tartusse turvatara ehitada lasnud?!
Tuli selline informatiivne tagasiside:
mis neid raudteevilesid puudutab, märkasin imestusega et on mingi jõlesuur tara raudtee ette ehitatud? kas see on ainult mulle vist uudis...tea kas tammelinna rahu häiris rongisõit kõige enam...pakun et mujal tartus pole seda tara...samas ma vilksamisi möödasõites mõtlesin selle peale, et äkki on ikka mingi ehitus mitte tara?
mis neid raudteevilesid puudutab, märkasin imestusega et on mingi jõlesuur tara raudtee ette ehitatud? kas see on ainult mulle vist uudis...tea kas tammelinna rahu häiris rongisõit kõige enam...pakun et mujal tartus pole seda tara...samas ma vilksamisi möödasõites mõtlesin selle peale, et äkki on ikka mingi ehitus mitte tara?
huvitav kas tartu linnavalitsuse ehitusosakonnale meeldib selline asi?:)
samas seli ja ansipi majad peaks ju ka sinnakanti jääme ju...nende juugendvillad:)
Ja veel natuke insaid infot
võibolla mõned ei tea. Aga tahaksin kirjutada, kuidas sünnivad interneti-väljaannete kommentaari-külgede kommentaarid, eriti need, mis puudutavad poliitikuid. Või siis küsitluste tulemused.
Mis te arvasite, et kallid veebiväljaannete lugejad on nõnda suured grafomaanid?! Eh-hee! Naljatilgad!
Ja, tegelikult pole need kirjutajad ka poliitikud ise.
Nojah, varem võis see olla nii, et iga erakond mobiliseeris oma liikmed ja siis läks andmiseks. Aga pärast seda, kui Sven Mikser, siis veel Keskerakonna nooruke poliitik, ja mõned teised veel sellega mõned head aastad tagasi vahele jäid, sellise manipulatsiooniga, siis seda erakonnad otse enam ei tee. Sest, kes teab, millega võib "vahele" jääda.
Aga appi tulevad, nagu alati, näiteks igasugu tähtsate kõnede ja muude tekstide valmistamisel, professionaalsed manipulaatorid-propagandistid, keda viisakalt nimetatakse PR-meesteks, kuigi, tõsi, enamasti on nad naised. Keda on palgal ka erakondades. Aga kes enamasti omavad enda PR-ettevõtteid. Kelle kontorites istuvad kohe eraldi inimesed, kes kirjutavad internetti kommentaare. Nende kohta, kelle kohta vaja, kelle kohta on esitatud "tellimus". Loomulikult sellised "kõrvad" kuskilt välja ei paista, asja nimi on PR-teenus. Või esitatakse arve mingi konsultatsiooni eest. Aga sisu on üks: kahjustada oma konkurendi mainet niipalju, kui võimalik.
Ja nii siis luuakse seda va reaalsust. Ja inimesed loevad ja vangutavad pead. Paljud usuvad. Kuigi tegelikkuses võib 100 või enama sellise "kommentaari" taga olla vaid 1 inimene, nobenäpp. Tema jaoks on see töö, kommentaare vorpida. Tal on vastusevariandidki valmis. Eriti aktiivne andmine käib enne valimisi, kui tähele olete pannud, noored ajakirjandustudengid saaks siit taas head ainest oma teadustööde tegemiseks!
Panin tähele, et PR-kontorid, ilmselt siis nii ühelt kui teiselt poolt, aktiviseerusid eile Delfis meie blogi puudutava kirjatüki peale.
Aga mis on ohtlik: võimu juures oleval erakonnal on rohkem "võimalusi", läbi eri ministeeriumide näiteks, neile PR-firmadele selliseid tellimusi esitada. Ja kasvõi ise läbi oma "nõunike" sahistada. Kasutades selleks, otse loomulikult, maksumaksja raha eest ostetud tehnikat ja muid vahendeid. Toodetakse omale populaarsust juurde. Ajalehed sellest ärist mingit tulu ei saa, ja ma ei saa aru, miks sellest ei kirjutata. Ilmselt on ajakirjanikud sedavõrd eluvõõrad, istuvad päevad läbi kontorites oma paksu perset laiaks, nina arvutis, tšätivad oma jututubades, kirjutavad blogidesse ilkuvaid tekste, klatšivad taga kolleege teistes toimetustes ja päeva lõpuks siis leiavad mõne heauskse patuoina, keda esiküljele surada.
Oh, poisid-plikad, tore on see elu!
PR tähendab Public Relations, avalikud suhted.
Irja: lugesin eile meie loo (Inno ja Irja edu saladus) kommentaare ja panin imeks, et iga natukese aja tagant ilmus selline kommentaar: "Noo, Irja-Inno, siin tunneb ilmeksimatult ära, et pooldavad kommentaarid on teie enda kirjutatud". Kommenteerija kutsub mind endaga vaidlema, ta tahab, et ma läheks ähmi ja hakkaks ennast aktiivselt kaitsma, selle asemel, et Reformierakonda kritiseerida. Ah Meelis Kubits ja sinu ajuhiiglased ;). Kusjuures PR-mehed, kes kommentaare kribavad, võivad tõsimeeli uskuda, et meie ise kirjutame end kaitsvaid kommentaare ja siis nad justkui "paljastavad" meid, andes mõista, et nad "teavad".
Selline taktika töötab hästi hullude peal, kes on loomult kartlikud. Oi appi, kas nad siis tõesti teavad, et mina ise kirjutasin need kommentaarid? Küllap siis jaa.
Meid, kes me pole kirjutanud ühtegi anonüümset kommentaari, ajab selline "paljastamine" pigem suure häälega naerma. Kui sa ei ole kuritegu toime pannud, siis sa ei karda, olgugi, et sinu suhtes on alustatud uurimist. Vastupidi, kui vaenlane paneb sihtmärgist mööda, siis see vaid innustab ja teeb tugevaks. Huvitav mõte Sun tzult, Kubitsal ja eriti Reformierakonnal ka hää kõrva taha panna:
HE WHO KNOWS
NEITHER SELF
NOR ENEMY
WILL FAIL
IN EVERY BATTLE
That's all, folks!
Mis te arvasite, et kallid veebiväljaannete lugejad on nõnda suured grafomaanid?! Eh-hee! Naljatilgad!
Ja, tegelikult pole need kirjutajad ka poliitikud ise.
Nojah, varem võis see olla nii, et iga erakond mobiliseeris oma liikmed ja siis läks andmiseks. Aga pärast seda, kui Sven Mikser, siis veel Keskerakonna nooruke poliitik, ja mõned teised veel sellega mõned head aastad tagasi vahele jäid, sellise manipulatsiooniga, siis seda erakonnad otse enam ei tee. Sest, kes teab, millega võib "vahele" jääda.
Aga appi tulevad, nagu alati, näiteks igasugu tähtsate kõnede ja muude tekstide valmistamisel, professionaalsed manipulaatorid-propagandistid, keda viisakalt nimetatakse PR-meesteks, kuigi, tõsi, enamasti on nad naised. Keda on palgal ka erakondades. Aga kes enamasti omavad enda PR-ettevõtteid. Kelle kontorites istuvad kohe eraldi inimesed, kes kirjutavad internetti kommentaare. Nende kohta, kelle kohta vaja, kelle kohta on esitatud "tellimus". Loomulikult sellised "kõrvad" kuskilt välja ei paista, asja nimi on PR-teenus. Või esitatakse arve mingi konsultatsiooni eest. Aga sisu on üks: kahjustada oma konkurendi mainet niipalju, kui võimalik.
Ja nii siis luuakse seda va reaalsust. Ja inimesed loevad ja vangutavad pead. Paljud usuvad. Kuigi tegelikkuses võib 100 või enama sellise "kommentaari" taga olla vaid 1 inimene, nobenäpp. Tema jaoks on see töö, kommentaare vorpida. Tal on vastusevariandidki valmis. Eriti aktiivne andmine käib enne valimisi, kui tähele olete pannud, noored ajakirjandustudengid saaks siit taas head ainest oma teadustööde tegemiseks!
Panin tähele, et PR-kontorid, ilmselt siis nii ühelt kui teiselt poolt, aktiviseerusid eile Delfis meie blogi puudutava kirjatüki peale.
Aga mis on ohtlik: võimu juures oleval erakonnal on rohkem "võimalusi", läbi eri ministeeriumide näiteks, neile PR-firmadele selliseid tellimusi esitada. Ja kasvõi ise läbi oma "nõunike" sahistada. Kasutades selleks, otse loomulikult, maksumaksja raha eest ostetud tehnikat ja muid vahendeid. Toodetakse omale populaarsust juurde. Ajalehed sellest ärist mingit tulu ei saa, ja ma ei saa aru, miks sellest ei kirjutata. Ilmselt on ajakirjanikud sedavõrd eluvõõrad, istuvad päevad läbi kontorites oma paksu perset laiaks, nina arvutis, tšätivad oma jututubades, kirjutavad blogidesse ilkuvaid tekste, klatšivad taga kolleege teistes toimetustes ja päeva lõpuks siis leiavad mõne heauskse patuoina, keda esiküljele surada.
Oh, poisid-plikad, tore on see elu!
PR tähendab Public Relations, avalikud suhted.
Irja: lugesin eile meie loo (Inno ja Irja edu saladus) kommentaare ja panin imeks, et iga natukese aja tagant ilmus selline kommentaar: "Noo, Irja-Inno, siin tunneb ilmeksimatult ära, et pooldavad kommentaarid on teie enda kirjutatud". Kommenteerija kutsub mind endaga vaidlema, ta tahab, et ma läheks ähmi ja hakkaks ennast aktiivselt kaitsma, selle asemel, et Reformierakonda kritiseerida. Ah Meelis Kubits ja sinu ajuhiiglased ;). Kusjuures PR-mehed, kes kommentaare kribavad, võivad tõsimeeli uskuda, et meie ise kirjutame end kaitsvaid kommentaare ja siis nad justkui "paljastavad" meid, andes mõista, et nad "teavad".
Selline taktika töötab hästi hullude peal, kes on loomult kartlikud. Oi appi, kas nad siis tõesti teavad, et mina ise kirjutasin need kommentaarid? Küllap siis jaa.
Meid, kes me pole kirjutanud ühtegi anonüümset kommentaari, ajab selline "paljastamine" pigem suure häälega naerma. Kui sa ei ole kuritegu toime pannud, siis sa ei karda, olgugi, et sinu suhtes on alustatud uurimist. Vastupidi, kui vaenlane paneb sihtmärgist mööda, siis see vaid innustab ja teeb tugevaks. Huvitav mõte Sun tzult, Kubitsal ja eriti Reformierakonnal ka hää kõrva taha panna:
HE WHO KNOWS
NEITHER SELF
NOR ENEMY
WILL FAIL
IN EVERY BATTLE
That's all, folks!
Ja mis ma veel tahtsin lisada...
et Reformi truud sülekoerad Äripäev ja Postimees ei tee mitte üks piuks.
(taustaks niipalju, et igas toimiva ajakirjandusega riigis, näiteks Inglismaal või Rootsis, oleks pärast vahejuhtumit ööklubis ja rahva vanglaga ähvardamist, nii minister kui tema nõunikust armuke kohe liistule tõmmatud, kõik nimed ja üksikasjad välja selgitatud, ning see minister oleks juba hundipassi saanud, kui mitte kogu valitsus)
Ekspress juba hakkas ühte koma teist ilmutama. Delfis ilmus vähemalt viide meie blogile.
Niipalju siis sellest meediapopulismist, mille eest Eco on hoiatanud. Kus siis meedia on võimu kontrolli alla läinud. Rahvast valitsetakse otse, läbi meedia. Varsti võib parlamendi üldse laiali saata, eksole, sõbrad! Mis nad seal istuvad ja jutustavad;-) Ja oh seda elukest siis!
(taustaks niipalju, et igas toimiva ajakirjandusega riigis, näiteks Inglismaal või Rootsis, oleks pärast vahejuhtumit ööklubis ja rahva vanglaga ähvardamist, nii minister kui tema nõunikust armuke kohe liistule tõmmatud, kõik nimed ja üksikasjad välja selgitatud, ning see minister oleks juba hundipassi saanud, kui mitte kogu valitsus)
Ekspress juba hakkas ühte koma teist ilmutama. Delfis ilmus vähemalt viide meie blogile.
Niipalju siis sellest meediapopulismist, mille eest Eco on hoiatanud. Kus siis meedia on võimu kontrolli alla läinud. Rahvast valitsetakse otse, läbi meedia. Varsti võib parlamendi üldse laiali saata, eksole, sõbrad! Mis nad seal istuvad ja jutustavad;-) Ja oh seda elukest siis!
Reformierakonnas suurem aplaava lahti
Siin üks pilt veel vigurivänt Andrei "ei räägi" Gritskovist.
Kirjasaatjad, kes laiali üle maa, annavad teada, et Reformierakonnas suurem aplaava lahti. Käib jõle trall selle ümber, kes infot välja annab. Puistatakse mailing-liste, tehakse väljavõtteid kõneregistritest. Ma ei tea, kas just vangi pannakse need süüdlased, aga ähvardatud on julmalt karistada. Kõik "süüdlased" liistule tõmmata. Jaa-jaa.
Päris ohtlik, kui selline erakond võimule jääb. Varsti pannakse kõik vangi. Sest, nagu öeldakse, mis keelel, see meelel. Vähemasti on Kairi Õun ähvardanud kõige koledamal kombel nii neid, kes "julgesid" panna veebi üles Langi Adolfi-teemalise sünnipäeva kohta infot, kui ka neid, kes tahtsid teda koos Langiga Tartus klubis Maasikas pildistada.
Kõik on nii ära hirmutatud. Nii erakonna sees kui väljas. Jube. Politseiriigi saabumist pole vaja enam karta, see on kätte jõudnud! Hea, kes veel valge laeva peale jõuab...
Eesti mees on tantsulõvi- hoirassaa-ah-ah-haa!
Reformierakonna himbo-bimbo, välisministeeriumi ametnik Riho Kruuv (pildil paremal) tantsitamas naisi, nii et... Välised võlud ongi tema tugevam külg. Tahtis saada EASi juhiks, aga asi läks untsu, kuna arunatukest natuke puudu või nii. Muideks, tema õde on Krista Kruuv, endine tuntud purjetaja, kes keeras perse Eesti geenivaramu projekti ja nüüd on asunud perse keerama inimeste elu Tartus. Paras õde-venda susserid. Umbes nagu sellest Röövlirahnu Martini filmist need Ulfsakid: Issi, ma sain ssärtssu! Välimus muidu oki-toki neil Kruuvidel. Igati groovy perekond! Pildid erakogust.
Oh tantsuking!
Oh-hoo!
Jammi-jee!
Opsaa.
Uhked poognad. Noh, ainult Rajasalu ei jaksa enam oma korda ära oodata.
Kes tahab, saab Kruuviga ühendust, väljavõte Reformierakonna kodukalt.
Õde näeb välja selline:
Väljavõte Reformierakonna kodukalt.
Kristiina "ojukaust" Ojuland armastab nõukogude moodi
Väljavõte SLÕhtulehe veebist.
Paljusid on see üllatanud. Aga kui arvestada, et Ojulandile meeldivad vene mehed: näiteks võrgutas ta ära Beatrice'i eksabikaasa Oleg Belokrõlovi ning semmib nüüd Aleksander Makaroviga, siis polegi see nii üllatav.
Kübaramoor läheb lihtsalt vene meestele hästi peale.
Ja mis on huvitav, Reformierakonna mehed vaatavad vene naisi ja naised vene mehi. Mis seal muud on, kui kuulus vene temperament! Eks see tõmbab. Miks muidu tahtis Ansip anda loa torujuhtme ehituseks! Oh neid vene kaunitare, kes oleks Eestis maale tulnud siis!
Meie bloogi eilne (neljapäevane) külastatavus oli 20 452
ja unikaalseid külastajaid 6412.
Eks kes sest miskit jagavad, need teavad. Aga tahaks eelkõige tänada Delfit meeldiva üllatuse eest!
Ja kes tahab kiiresti arenevat reklaamikanalit, aga palun! The floor is yours!
Parteigenossed kindlasti loevad juba.
Eks kes sest miskit jagavad, need teavad. Aga tahaks eelkõige tänada Delfit meeldiva üllatuse eest!
Ja kes tahab kiiresti arenevat reklaamikanalit, aga palun! The floor is yours!
Parteigenossed kindlasti loevad juba.
Miks on eluoluline ise enda kohta kõik ära rääkida
Võib ju vaielda selle üle, et kas on ikka vaja kõike kirjutada jne, aga fakt on see, et inimene on uudishimulik ja tahab teada, mis ta ümber toimub. Mis toimub riigis ja mis toimub voodis ning mis kõige huvitavam - mis toimub riigiisade voodites.
Näiteks, olen kindel, on iga eesti inimene huvitatud sellest, kuhu läheb tema maksuraha. Kas selle eest ehitatakse kodututele uus öömaja või palgatakse ministritele armukesi. Keda siis nimetatakse kaunikeelselt nõunikeks. Ilus nimetus küll, igati vinks-vonks, aga inimesed tahavad teada, mis nõu siis sellised verisulis tibud õige tähtsatele ministrihärradele ja riigikoguliikmetele annavad. Ja tekib õigustet küsimus: miks ei ole seks nõunikuks näituseks samavana noormees, sest eks ole ju paljudel noormeestel samaväärne haridus kui justiitsminister Rein Langi nõunikul Kairi Õunal ja Riigikogu Reformierakonna fraktsiooni (Jürgen Ligi?) nõunikul Jekaterina Ljubobratetsil, või sootuks mõni keskealine naisterahvas, kel hulga rohkem elukogemust kui tibunõunikel. Ok, saame aru, mõni nõunik on tibi. Aga kõik? Maksumaksja, kes nende palga kinni maksab, küsib miks.
Ja sealjuures küsib seesama maksumaksja, loomult uudishimulik inimene, et kas ministrihärrad ei võta endale seesuguseid noori naissoost nõunikke (keda võiks nimetada NNN) selleks, et neil oleks nö ühiskonna silmis legitimeeritud armuke? Kui minister läheb välisreisile, siis ta võtab sinna kaasa nõuniku. Kui nõunik on ühtlasi armuke, siis see on ju supertore. Päeval saab konverentsisaalides tähtsaid asju arutada ja õhtul hotellitoas marutada. Kaks ühes. Ja kõik olekski väga tore. Kui minister oma armukese omaenese taskust kinni maksaks. Aga seda ei tee ta mitte. Need tibud töötavad riigiametis, oma armukeste otseses alluvuses. Hotelliööd maksab niisiis kinni ei keegi muu kui toosama uudishimulik maksumaksja - ehk, khm, mina ja sina.
Valijal on õigus küsida, vastustki nõuda ja sestap ei ole minister Langil kuidagi õigust öelda, et tema oma eraelu ei kommenteeri. Kui teda nähti ööklubi ees, märjana, tütarlapsega, kes polnud tema elukaaslane ja kes ähvardas tavalise inimese tänavalt vangi pista, siis ei saa minister sellist asja mitte kommenteerida. Sellises olukorras on minister kohustatud kommenteerima. Asjad ausalt ära rääkima. Ja eriti on seks kohustatud justiitsminister, kes peab seisma hea selle eest, et meie riik oleks ka edaspidi õigusriik.
Me riik ikka on õigusriik, herr Lang? Ma mõtlen selline, kus on demokraatia ja sõnavabadus ja kus asju ei otsusta üks kitsas klikk, olgu see või teie enda klikk, aga ikka. Ja kui teie klikis on inimesi, kes arvavad heaks inimesi vanglaga ähvardada, siis on teie kui justiitsministri kohus püsti tõusta ning asja selgitada. Kui te just, herr Lang, ei poolda samasuguseid "meetmeid" nagu Adolf H, kellest kirjutatud tükki te oma sünnipäeval etendada lasite. Sest sellised ajad on möödas, herr Lang.
Aga jah! Miks siis on eluoluline endast ise kõik ära rääkida. Aga seks, et siis ei ole kellelgi su kohta komprat.
Ja nüüd kõik kooris: KES AIAS, KES AIAS, KES ON REFORMI AIAS? KÄI LÄBI, KÄI LÄBI, KÄI LÄBI ROOSIPÕÕSASTE JA OTSI KOHTA, KUS SA SAAD, SEST KÕIK ON TÄITSA PERSES (Irja vaba tõlgendus populaarsest lastelaulust). P.S. Asjakohane ümiseda, kui reformlane riigikogusaalis või mujal möödub.
Näiteks, olen kindel, on iga eesti inimene huvitatud sellest, kuhu läheb tema maksuraha. Kas selle eest ehitatakse kodututele uus öömaja või palgatakse ministritele armukesi. Keda siis nimetatakse kaunikeelselt nõunikeks. Ilus nimetus küll, igati vinks-vonks, aga inimesed tahavad teada, mis nõu siis sellised verisulis tibud õige tähtsatele ministrihärradele ja riigikoguliikmetele annavad. Ja tekib õigustet küsimus: miks ei ole seks nõunikuks näituseks samavana noormees, sest eks ole ju paljudel noormeestel samaväärne haridus kui justiitsminister Rein Langi nõunikul Kairi Õunal ja Riigikogu Reformierakonna fraktsiooni (Jürgen Ligi?) nõunikul Jekaterina Ljubobratetsil, või sootuks mõni keskealine naisterahvas, kel hulga rohkem elukogemust kui tibunõunikel. Ok, saame aru, mõni nõunik on tibi. Aga kõik? Maksumaksja, kes nende palga kinni maksab, küsib miks.
Ja sealjuures küsib seesama maksumaksja, loomult uudishimulik inimene, et kas ministrihärrad ei võta endale seesuguseid noori naissoost nõunikke (keda võiks nimetada NNN) selleks, et neil oleks nö ühiskonna silmis legitimeeritud armuke? Kui minister läheb välisreisile, siis ta võtab sinna kaasa nõuniku. Kui nõunik on ühtlasi armuke, siis see on ju supertore. Päeval saab konverentsisaalides tähtsaid asju arutada ja õhtul hotellitoas marutada. Kaks ühes. Ja kõik olekski väga tore. Kui minister oma armukese omaenese taskust kinni maksaks. Aga seda ei tee ta mitte. Need tibud töötavad riigiametis, oma armukeste otseses alluvuses. Hotelliööd maksab niisiis kinni ei keegi muu kui toosama uudishimulik maksumaksja - ehk, khm, mina ja sina.
Valijal on õigus küsida, vastustki nõuda ja sestap ei ole minister Langil kuidagi õigust öelda, et tema oma eraelu ei kommenteeri. Kui teda nähti ööklubi ees, märjana, tütarlapsega, kes polnud tema elukaaslane ja kes ähvardas tavalise inimese tänavalt vangi pista, siis ei saa minister sellist asja mitte kommenteerida. Sellises olukorras on minister kohustatud kommenteerima. Asjad ausalt ära rääkima. Ja eriti on seks kohustatud justiitsminister, kes peab seisma hea selle eest, et meie riik oleks ka edaspidi õigusriik.
Me riik ikka on õigusriik, herr Lang? Ma mõtlen selline, kus on demokraatia ja sõnavabadus ja kus asju ei otsusta üks kitsas klikk, olgu see või teie enda klikk, aga ikka. Ja kui teie klikis on inimesi, kes arvavad heaks inimesi vanglaga ähvardada, siis on teie kui justiitsministri kohus püsti tõusta ning asja selgitada. Kui te just, herr Lang, ei poolda samasuguseid "meetmeid" nagu Adolf H, kellest kirjutatud tükki te oma sünnipäeval etendada lasite. Sest sellised ajad on möödas, herr Lang.
Aga jah! Miks siis on eluoluline endast ise kõik ära rääkida. Aga seks, et siis ei ole kellelgi su kohta komprat.
Ja nüüd kõik kooris: KES AIAS, KES AIAS, KES ON REFORMI AIAS? KÄI LÄBI, KÄI LÄBI, KÄI LÄBI ROOSIPÕÕSASTE JA OTSI KOHTA, KUS SA SAAD, SEST KÕIK ON TÄITSA PERSES (Irja vaba tõlgendus populaarsest lastelaulust). P.S. Asjakohane ümiseda, kui reformlane riigikogusaalis või mujal möödub.
neljapäev, 24. jaanuar 2008
Kalev Kukk on joodik
Kalev Kukk, kujutis valitsuse kodukalt.
Ilmselt teavad vähesed, et peaministri nõunik ja muidu tore mees Kalev Kukk on joodik. Tal on tõsine viina viga küljes. Seda probleemi varjab Reformierakond kiivalt, kuna Kukel on erinevalt paljudest teistest reformierakondlastest olemas aju. Ja ilma Kuke ajuta kukuks see erakond lihtsalt kokku. Niisiis poputatakse Kukke ja vaadatakse tema probleemile läbi sõrmede.
Ja nagu kirjutavad kirjasaatjad, olevat Kukk ka Ljubobratetsile ligi:) ajanud, kuid Ljubobratets valis siiski Ligi, sest Ligi kaudu hankis Ljubobratets endale korteri Kadrioru lähedale, kuhu Ligil on hea käia peale väsitavat tööpäeva. Kuke joomisprobleem süvenes selle peale veelgi.
Kukk joob ka Stenbocki majas, aga tema on ainus, kes oskab Ansipile tabeleid teha, kuhu Eesti mis ajaks jõuab, nii et tuleb talle kõik andeks anda.
Siin kõik pildil: Reformierakonna Mileedi Keit Pentus, Ligi ja Kuke silmarõõm Katja Ljubobratets, Kalev Kukk ise ja Ülle Rajasalu.
Üks kommentaar Reformierakonna kohta ja minu vastus
Saabus selline kommentaar:
Ühe reformierakondlaste hulgas liikleva versiooni kohaselt ongi teie allikas Anna-Maria ise. Neil pidavat käima suur mõistatamine, et kes teile inffi jagab.
Minu kommentaar:
Esiteks, informaatoreid on kümneid.
Teiseks, Reformierakond on seesmiselt täiesti lõhki kärisenud. Ma ei tea, mis seda veel üleval hoiab. Needsamad voodisuhted? Kus siis bossud maksumaksja raha eest omale voodi kaudu toetust ostavad, seda ka ERAKONNA SISESELT. Närune ja räpane värk igatahes. Häbi peaks olema. Sellised tüübid peaks emigreeruma, ausõna. Süda läheb pahaks.
Asjata on meedia hoidnud Reformierakonda nagu sitta pilpa peal. Sealt tuleb ainult pussuhaisu.
Ühe reformierakondlaste hulgas liikleva versiooni kohaselt ongi teie allikas Anna-Maria ise. Neil pidavat käima suur mõistatamine, et kes teile inffi jagab.
Minu kommentaar:
Esiteks, informaatoreid on kümneid.
Teiseks, Reformierakond on seesmiselt täiesti lõhki kärisenud. Ma ei tea, mis seda veel üleval hoiab. Needsamad voodisuhted? Kus siis bossud maksumaksja raha eest omale voodi kaudu toetust ostavad, seda ka ERAKONNA SISESELT. Närune ja räpane värk igatahes. Häbi peaks olema. Sellised tüübid peaks emigreeruma, ausõna. Süda läheb pahaks.
Asjata on meedia hoidnud Reformierakonda nagu sitta pilpa peal. Sealt tuleb ainult pussuhaisu.
Kampaania käib täies hoos
MIDA KÕIKE RAUDTEEMÜÜGIST SAADUD 1 MLN EUR ALTKÄEMAKSU EEST EI SAA: Riigikogu valimiste kampaaniafoto 2007. aasta algusest, pildil vasakult Anna-Maria Galojan, Katrin Karisma, taga bussiukse juures hallipäine Mati Eliste, keskel maadam Keit Pentus, orava sees, üllatus-üllatus, Ligi pruut Jekaterina Ljubobratets, siis tuntud napsisõber, aga tark mees Kalev Kukk ja Ülle Rajasalu. Bussis sees piilub Baari-Talis. Foto erakogust.
Baari-Talis ja Anna-Maria Galojan
Mõnusalt koos naeratamas. Teadagi, vanad sõbrad... Foto erakogust.
Katrin Karisma mõnusalt šeikimas
Katrin Karisma, näeb natsa kustunud välja, ilmselt magamatusest. Või on nutnud? Jaa, kurb saatus, mitmemehepidamine, kõrvaltpanemine, Kilgas tekkis veel enne, kui Krumm suri, ilmselt süümepiinad vaevavad. Nüüd leidis see lehtsaba Kilgas jälle uue, selline see elu on. Foto erakogust.
Teatrisoovitus: Suurema kurbuseta
Kujutis kavalehelt.
Käisime eile Vanemuise suures majas seda vaatamas, ja, kahtlemata üks viimase aja säravamaid teatrielamusi. Juba tükk on hea, Soome kirjaniku Reko Lundani sulest (Ilman suuria suruja), kaasaegne, aktuaalne, ühe "õnneliku" perekonna elu-olust. Helena Merzin (väga andekas näitleja, täiesti Charlize Theroni tase!) ja Riho Kütsar tegid hiilgava rolli, samuti Merle Jääger. Ja muidugi ka Markus Luik ja Hilje Murel, meeldis väga eriti viimase lapse-roll. Ja ka Külliki Saldre joodikust pere-ema roll oli talutav.
Natuke jättis soovida Tanel Joonase mängitud soome joodiku roll. Ütleme nii, et olen paremaid näinud. Ja täiesti kahvatu oli taas Barabanštšikova. Nagu topis laval. Ta võiks kaaluda mõnda muud elukutset. Näiteks etendada linna keskväljakul kuju, nagu need on levinud maailma pealinnades, kellele turistid siis raha viskavad.
Lavastaja oli muidugi tuntud tegija Ingo Normet, lavaka õppejõud. Soovitame soojalt. Südamega tehtud asi, algusest lõpuni. Sära on olemas. Tempokas. Vaatasime õhinal lõpuni mõlemad vaatused.
Kranici maksuteate link nüüd uues kohas, avaneb
See on see fail, mille Kranich erakonnakaaslastele laiali saatis:
http://homepage.mac.com/innott/.cv/innott/Sites/.Public/Videod/maksuteade.pps-zip.zip
Ja, NB!, kõlarid sisse!
http://homepage.mac.com/innott/.cv/innott/Sites/.Public/Videod/maksuteade.pps-zip.zip
Ja, NB!, kõlarid sisse!
Asi läheb tõsiseks: Reform ähvardab vanglaga
PEAKS TAGASI ASTUMA: Rein Lang Naissaarel jaanikut ette valmistamas, kujutis Langi blogist.
Mnjaa, paistab, et me oleme jõudnud riiki, kus tähtsatel poliitturskadel ja nende aparatshikutel-voodisoojendajatel on nüüdsestpeale kõik lubatud. Neist ei tohi pilti teha, kui nad koos armukesega ööklubist välja tuiguvad. KAS TAHATE VANGI MINNA? ähvardab justiitsminister (sic!) Rein Langi nõunik Kairi Õun tavalist inimest tänavalt. Ja mis kurioosseim - Rein Lang ei tõttagi teda korrale kutsuma, kiites nii justkui sellise sõnakasutuse muheledes heaks. LÄHETEGI VANGI, RAISAD, HÄHÄÄ, KUI MEIE SEDA TAHAME, näib justiitsminister ütlevat.
Kas te suudate seda endale ette kujutada? Et selline asi oleks saanud toimuda kusagil teises Euroopa riigis või Ameerika Ühendriikides? Seal oleks ajakirjandus juba ammu välja uurinud, kuidas sai ministri kaaslane midagi sellist öelda ja kuidas oli võimalik, et minister midagi ei selgitanud? See minister oleks tagasi astunud. Päris kindlasti.
Ja nüüd on siis ähvardatud ka meid. TEIE ÕIGE KOHT ON KONG, ähvardab meid Delfi kommentaariumis küllap seesama tegelane, justiitsministri "nõunik".
Siinkohal oleks paslik teatada, et Rein Lang oli kunagi mu lemmikpoliitik, kes oli mu arust nii aus, sirgjooneline ja tark nagu ühele õigele poliitikule kohane. Hääletasin viimastel valimistel uhkelt Reformierakonna poolt ning rõõmustasin siiralt selle üle, et Rein Lang jäi ka edaspidi justiitsministriks. Minu meelest ei saa praegu olla kahtlust selles, et Rein Lang peab tagasi astuma. Kui justiitsminister ei reageeri kuidagi sellele, et tema armuke ähvardab tavalist inimest tänaval vangi panna, siis on tal paras aeg natuke elu üle järele mõelda. Täitsa ausalt, Rein, astu tagasi.
Kui me sellistele "nõunikele" praegu päitseid pähe ei pane, siis võib olla üsna kindel selles, et nad on varsti nii ülbed, et kusevad meile kõigile kõrges kaares pähe. Ja panevad meid kõiki vangi, kui tahavad. Näo järgi.
Võim antagu ikkagi vaid sellistele inimestele, kes oskavad selle võimuga midagi peale hakata. Head siis. Praegu ei ole küll kahtlustki selles, kes tegelikult Reformierakonda juhivad. Needsamad "nõunikud" eesotsas Kairi Õunaga, kes üritas kogunisti Wikipedias oma diktatuuri kehtestada. Juba see oleks pidanud olema ohumärk, aga nüüd on küll viimane aeg.
Näitame neile, et ei määra ega vangista nad siin nii lihtsasti midagi. Kutsun Eesti Ekspressi ja Hans H. Luike, ihult ja hingelt ajakirjanikku, seda teemat üle võtma. Uurigem välja, mis siis õieti Reformierakonnas toimub.
P.S. Ja kui meist midagi kuulda ei ole, siis meid on Kairi Õuna käsul vangi pandud :).
Väljavõte Delfist.
Rein Langi tsibi Kairi Õun: väga laia profiiliga nõunik
Kairi Õun, foto erakogust.
Rein Langi armuke Kairi Õun on nii laia profiiliga nõunik, et kadedaks teeb. Veel mõni aeg tagasi oli ta kaitseminister Jürgen Ligi nõunik, nüüd juba justiitsminister Rein Langi nõunik.
Huvitav, mis nõu ta annab? Ta on õppinud tehnikaülikoolis, ilmselt siis kuulub nõu rohkem peenise-tehnilisse valdkonda?! Või mis?!
Ahjaa, Õun on Langi jaoks lisaks muule midagi nagu turvamees, või emalõvi. Kes siis Rein-pojukest veebiavarustel kaitseb ja samuti ööklubis rahvast eemale peletab. Iseasi muidugi, kas maksumaksja sellise teenuse eest maksma peab. Lang võiks säärase tegelase omale eraviisiliselt palgata. Või on ta nii suur kitsipunn, ei ei täi seda teha?
Huvitav tagasiside, kuidas Reform pitsitab Keilas jõhkralt ettevõtlust
Keila linnapea Tanel Mõistus, kes on koos Reformierakonnaga elu linnas perse keeranud, kujutis Keila linna kodukalt.
Üks jahmatama panev tagasiside Keila linnast, kus Reformierakond pitsitab jõhkralt ettevõtlust, nii et hale vaadata kohe:
Keila linnas valitsev reform keerab ka kogu aeg sitta, normaalseid poode ehitada ei lase-selver maxima, seal võimutseb vaid keila tü (täielik pask ja nõukaaegne värk, hinnad laes kvaliteeti pole ollagi, säästukaarti kasutada ei saa, vaid ainult keila tü oma, raadiost kuula Rõõmu kaubamaja reklaami- pood ise pole mingi kaubamaja, rohkem naljanumber, nagu ka kultuurimaja ette tehtud ringtee. Nimelt on linnavalitsuse tegelastel TÜs käsi sees, seetõttu tahavad keldripoode survestada alkoga, keilas on nimelt 1 säästukas mis kõigile Tü poodidele, mida on 4-5, iga kell ära teeb.
linnapeast ei hakka rääkimagi, poliitbroilerist poisiklutt, samasugune naerualune nagu viisitammgi:
http://www.postimees.ee/051006/esileht/siseuudised/221430.php
http://www.arileht.ee/?uudised=406078
Ise mäletan kutti riigiexamilt kus ta pintsakuhõlma alt otse raamatust maha pani viimases pingis, eks ta üks aktiivne showmees oli nagu füssa õps mainis, kel seltsielu tihti õppetööd segas. Tundub rohkem leino mägi asendusmees olema nagu ratas etsile oli.
Veel uuemat inffi Andrei Gritskovi kohta: tema vastu tunneb huvi maksuamet
Pildil Reformierakonna juhatuse liige Sergei Ivanov ja Andrei Gritskov, foto erakogu.
Nüüd veidi uuemat inffi meie blogi kangelase, Reformierakonna saadiku ja Põhja-Tallinna halduskogu liikme Andrei Gritskovi kohta. Mäletate, see oli see vennike, kes eesti keelt ei oska ja kelle kohta on algatatud rida kriminaalasju ja kes mineva aasta purjuspäi Reformierakonna autoga avarii tegi ja erakond nägi kurja vaeva, et asi kinni mätsida.
Nüüd on selgunud, et Gritskovi vastu tunneb huvi ka maksuamet. Nimelt olla Gritskov kaevanud, et tema uus elukaaslane varastas tema tagant kodust 350 000 krooni. Ja kui asja uurima hakati, siis tuli välja, et Gritskov pole juba 5 aastat kuskilt eriti palka saanud, kust siis sellised rahad äkki?! Läheb igatahes põnevaks.
Veidi huvitavat lugemist tänase sünnipäevalapse, Väino Koorbergi kohta
Väino Koorberg, kujutis Äripäeva veebist.
Kõigepealt kuumem inff: räägitakse, et SLÕhtulehe peatoimetaja Väino Koorberg on SÜÜTU! Ja-jaa! See 40le lähenev härrasmees pole oma elus kordagi ühegi naisega maganud, seksi mõttes.
Millest on ühelt poolt kahju, aga teiselt poolt huvitav juhtum. Ta on naissuhetes, ütleme viisakalt, uje. Ei, ta pole homo (seda sosistatakse), ta istub lihtsalt hommikust õhtuni töö juures, nina arvutiekraanis kinni, ja teeb tööd. Toodab Schibstedi-onudele ja Hans H. Luigele pappi. Tegi seda juba kunagi Liivimaa Kulleris Kalle Müllerile, ja kui Kulleriga asi perse läks, siis tuli Tallinna SLÕhtulehte. Koos oma lahutamatu kaaslase Jaan Väljaotsaga. No Jaan on ikka naist saanud, selles olen ma kindel. Nii et Inno ja Irja blogi üheks lähema aja projektiks võib saada: VÄINTS OTSIB NAIST!
Ja mis seal salata, kuna Väints on suht elukauge, või nii, asjadest suurt midagi ei tea, väljas ei käi, siis ta ei teagi, et on olemas ka kenamaid tüdrukuid kui need tegelased, kelle ta on SLÕhtulehte kokku korjanud. Ja kes samuti üldse väljas ei käi, istuvad samamoodi, nina päev otsa arvutiekraanil, sest inimesed ehmataks ära, kui neid näeks. Ja siis ei jää neil muud üle, kui pastakast lugusid välja imeda. Ühtesid ja samu teemasid läbi leierdada. Umbes nagu vana, tooli alla peidetud nätsu uuesti suhu toppida ja seda ikka ja jälle närida. Öäk!
Aga Väintsi kohta liigub ka muud inffi. Näiteks tema õde, Pille Koorberg, kes õppis maaülikoolis, rääkis kunagi, kuidas osales ellujäämiskursustel. Olla olnud koguni selline õppeaine maaülikoolis, mida oli andnud Kati Murutari mehe isa, üks tunnustatud professor. Kus siis tuli end, näiteks, Emajõe kaldal maa sisse kaevata, nii et ainult peanupp jäi välja, ja siis veeta nõnda 12 tundi. Või siis veeta päev otsa puu otsas, nii et kõik kusesid ja sittusid sealsamas, puu otsas, ülevalt alla. Olla olnud päris meeleolukas vaatepilt. Või siis ihualasti selline asi nagu sünni uuesti läbielamine, kus siis osalejatel tuli üksteise alt läbi pugeda, ikka ihualasti. Ja kui siis Pille Koorberg, toonane maaülikooli tudeng tahtis sellest avalikult rääkida, siis keelas tema vend Väino Koorberg selle ära. Ähvardas veel, et Pille ei saa kunagi ülikooli lõpetatud, veel vähem õppejõuks, kui asja avalikuks teeb. Koorberg olla tahtnud asjast veel rääkida Õhtulehe Tartu korrespondendile Andrus Eskole. Põhjus vaikimiseks olla olnud see, et Väino ema ja isa on juba vanad, ja mis häbi siis nemad peavad üle elama ja tundma! Selline pikantne lugu siis. Asja teeb huvitavaks see, et Pille on nüüd ise maaülikooli õppejõud ja ei juhtunud temaga miskist.
Ja Koorbergi töökaaslase, SLÕhtulehe ajakirjaniku Kirsti Vainküla kohta veel selline pikantne lugu, et umbes aasta enne seda, kui Vainküla eelmine mees ja teise lapse isa Rait Raidmaa (kah SLÕhtulehe ajakirjanik) end suurest kurvastusest surnuks jõi (aasta 2004 paiku), hakkas Kirsti mehkeldama SLÕhtulehe peatoimetaja asetäitja Urmo Soonvaldiga. See on see kehakultuurlase haridusega topis, endine spordiajakirjanik, kes nüüd tähtsaid, aga surmigavaid sisepoliitilisi intervjuusid vorbib. Sattus SLÕhtulehte Sõnumilehe kaudu, ja ma ei tea, kust august Sõnumilehe endised juhid Priit ja Toomas Leito ta välja tirisid. Hans H. Luik olevat Soonvaldile pannud nimeks Montana Kotkas. Ja see kotkas tegi siis äsja Vainkülale ka lapse.
Sellised lood siis, siinpool sood.
Seksikaim eesti mees välismaal- nüüd staar uues filmis koos Paris Hiltoniga!
Väljavõte Paris Hiltoni blogist.
Saabus selline põnev info meie blogis 'seksikaimaks eestlaseks välismaal' tunnistatud muusik Tarmo Urbi pojast:
Hei noored! Lihtsalt tahaks jagada teiega yht s6numit, et Johann Urb m2ngib nyyd samas filmis Paris Hiltoniga ja palvis Hiltoni k2est palju kiitvaid s6nu. Filmi nimi on siis "The Hottie and the Nottie". Lisan siia lingi ka Parise ametlikust blogist:http://blog.myspace.com/index.cfm?fuseaction=blog.view&friendID=6459682&blogID=350486270. Minu arvates t2itsa tubli saavutus, n2is kuidas Aigi Vahingul minema l6puks hakkab..... Tervitades, Ave.
Siin Johann Urb, väljavõte IMDb kodukalt.
Siin suur tuus ise, kellel on ka eraelu, mõelda vaid...
Rein Lang, parajalt ponks poiss. Foto erakogust.
No ei, Kairi Lang-Õun peitu me eest ei poe!
Kairi Õun ja Tallinna Teataja (NB! Selle ajalehe salajane toimetaja on Ingrid Tähismaa!, Inno ja Irja blogi Reformierakonna-nädala patroon). Fotod erakogust.
Moonika Oras ja Kairi Õun.
Keit "Mileedi" Pentus ja Kairi Õun.
Katja Ligi-Ljubobratetsi käästing-portfoolio
Siin kogu portfoolio. Fotod erakogust.
Siin Katja peika Jürgen Ligi.
Siin koos Reformierakonna nänniga.
Katja ilunumbrid- Reformierakonna tants.
Siin taas kõbusalt keksutamas.
Tellimine:
Postitused (Atom)