Keda tuleb siis austada igal juhul, ka siis, kui nad teevad silmatorkavalt rumalaid otsuseid? Et siis, näiteks, kui kohtunik keelab ära Vahur Afanasjevi järgmise romaani (ettevaatust, Vahur!), siis me peame seepeale alandlikult pead longu laskma, kuna MINGI AUSTUS peab ju jääma.
Mnjah, vaatke, aga mina ei ole sedasorti tüdruk, kel on mingi austus. Mina olen sedasorti tüdruk, kel ei ole rumaluse vastu mingit austust. Julgen rääkida asjust, nagu nad on. Ja eriti veel sedasorti asjust, mida ma olen ise oma silmaga näinud. Liivalaia kohtumaja kohvik pole muud kui turutädide mokalaat, kus kohtunikud, prokurörid ja advoaadid räägivad taga üksteist ja kohtualuseid. Ükskord arutleti elavalt näiteks selle üle, kuidas kohtunik Ain Truu roosa särgiga homoklubis ringi hüppas.
Eks kohtunikud, prokurörid ja advokaadid ole muidugi minu peale vihased. Ma olin ju üks neist, nad pühendasid mind oma saladustesse. Rääkisid kõik välja. Ja mina nüüd alatult paljastan neid. Räägin välja kõik nende saladused. Kuis nad mind nimetasidki? Aa, väike abiprokurör, kes isegi ei suutnud prokuröriks saada ning luges kohtuistungil ette luuletust! Kui njummi määratlus. Mis ses siis halba? Kohtuistungil pole ma kunagi luuletust lugenud, küll prokurörieksamikomisjoni ees, kes, nagu selgus hiljem, võttis mind teie sekka selleks, et prokuratuuri veidikegi teisi tuuli tuua. Ma nüüd siis toon teisi tuuli!
Et ei ole te midagi pühad lehmad, kelle kohta ei tohi midagi paha öelda. Oma talaaride ja rangete kostüümide all olete tavalised inimesed, keda erutab võim ja ühes sellega võimalus inimeste elusaatusi määrata. See privileeg on teile antud selleks, et te teeksite oma võimuga midagi head, taastaksite ühiskonnas õigust ja õiglust, aga pahatihti te hoopis hävitate oma tegevusega selle vähesegi, mis me riigis õigusest ja õiglusest alles on jäänud. Riigikohus putitab selle väeti õigusenässi ükspäev muidugi üles, teeb talle suust suhu hingamist ja südamemassaazhi, aga vahepeal saab ta kangesti räsida ning on ajati hambutu ning jalutu.
Ma tundsin üht prokuröri, kes ei saanud öösel magada, sest see inimene, keda ta süüdistas, oli õigeks mõistetud. Ta oli haudunud kogu öö plaani, kuidas toda tegelast ikkagi trellide taha saata. Kujutan ette, et kui see prokurör oleks end sel ööl seksinud või end ise rahuldanud, siis ta oleks rahulikult magada saanud. Paraku rahuldavad paljud ja sageli just nõukaaegse kooli ning taustaga prokurörid ja kohtunikud end kohtualuste peale röökides ning neile mõnuga raskeid karistusi mõistes. Seadusest nad sealjuures muidugi üle astuda ei saa, see on selge, aga paljud naisprokurörid lähtusid karistuse küsimisel sellest, kas meeskohtualune oli piisavalt ilus ja alandlik. Noored prokurörid nagu Laura Vaik ja Anneli Lumiste olid alguses samasugused tuduludunad nagu mina, vahtisid ammulsui vanadele olijatele suhu ja tegid "ahah", kui nood seletasid, et prokurör peab kogu oma olekuga hukkamõistvat suhtumist väljendama, aga mida aeg edasi, seda külmemaks ja kurjemaks muutusid ka nemad. Sellega on sedasi, et sa ei saa muuta süsteemi, olles süsteemis sees. Selleks, et süsteemi muuta, pead sa kõigepealt selle sisse vaatama ja siis otsustavalt välja astuma. Minult ähvardas see sissevaatamine võtta hinge.
Prokurör Lea Pähklil polnud mingit tarvidust ajakirjanik Margo Vainot trellide taha saata. Margo polnud ühiskonnale ohtlikki. Tegi artikli jaoks uurimistööd, uuris natuke pornot. Ja mis siis, ta ju ei ahistanud kedagi. Aga prokuröril oli võim ja võimalus seda võimu kasutada. Ta sai olla vampnaine, saatuslik femme fatale, kel piisab vaid korra peenikese häälega piiksatada ning karmi meesajakirjaniku selja taga sulguvad vanglaväravad. Millise filmi sellest veel teha võiks, oo. Meesajakirjanik võiks ses veel naisprokuröri ees põlvitada, anudes vabakslaskmist. Tõsiselt: ühe ajakirjanikunässi pokri pistmist ei saa kuidagi põhjendada ühiskonna õiglustundega, kui too ajakirjanikunäss just lastega ei seksi, neid ei käpi ega näpi. Seda saab põhjendada üksnes ühe naise eneserahuldamisega ühe mehe peal. Huvitav, kas see on maksimum, milleni radikaalne feminism on võimeline jõudma?
Kui ma veel prokurör olin ja samuti mehi vangi saatsin, siis ma tajusin, kuidas mus tekkisid sellesama varjatud erutuse alged. Ma tajusin oma võimu ja see meeldis mulle. Kui ma oleks sinna jäänudki, siis must oleks üsna suure tõenäosusega saanud niisama hasartne ja erutatud prokurör kui Lea Pähkel. Selline alalises erutusseisundis viibiv ning oma võimust ajuorgasme saav naisjurist, kes kohtumaja kohvikus teisi omasuguseid taga räägib. Traagiline.
Olen mõelnud, et on naisi, kes ei sobi prokurörideks ega kohtunikeks. On naisi, kes asuvad kätte maksma, nähes igas meeskohtualuses omaenda pettumusi ning luhtunud meessuhteid. Naisjuristid on sageli üksikud, sest mehed kardavad võimukaid naisi. Mistap neil on veel üks võimalus, mispärast kätte maksta. Advokaat Andres Past rääkis, et Tiia Mõtsnikuga on meil küll viltu vedanud, sest ta on tõeline fuuria ning on kindlasti Inno eksnaise poolt. Ja see oli tõesti nii; kui ma Innoga istungile kaasa läksin, vaatas Mõtsnik mind nii, nagu ainult 40sed naised suudavad vaadata 30neseid naisi. Ta unustas isegi ära paragrahvid ning lappas tükk aega närviliselt seadustikku. Viha, vananeva naise viha noorema naise vastu, oli sedavõrd suur, et pimestas silmanägemisegi.
Prokuratuur ja kohtumaja on nagu Ussikuninga riigid, kus siuglevad maod, kes ootavad vaid parajat hetke, et nõrkadele vastastele (loe: meestele) pähe karata ning nad ära kägistada. Tõsi, seal on ka tarku naisi, keda võiks võrrelda targa kuninga Saalomoniga, aga rumalus, mis on enamuses, varjutab tarkuse, mis on vähemuses. Tark naiskohtunik oli näiteks alati leebe ja inimlik Julia Vernikova. Ja Inno ja Ingridi kokkuleppe kinnitanud kohtunik Epp Haabsaar on elutark; ta ütles Innole, kui Inno talle kurtis, et Ingrid ei täida kokkulepet, et pole tarvis muretseda - sel, kes kokkulepet ei täida, läheb tavaliselt kehvasti. Seda oli siis lohutav kuulda ja targal kohtunikul Epp Haabsaarel oli lõppude lõpuks õigus. Ingridil läkski kehvasti.
Rumalatel naisprokuröridel ja -kohtunikel on selle poolest kerge, et prokuratuuris ja kohtumajas on NAISED TUGEVAD. Kõikjal mujal on mehed tugevad ja naised nõrgad, aga sääl, ussikuninga riikides, on naised, emased tugevad. Nad on seal leidnud legitimeeritud võimaluse rahuldada oma allasurutud sugutungi vastassugu mõnitades. Traagiline... Andke mulle andeks, et ma olen aus, aga nii see on. See ei peaks nii olema, kui kohtunikuks pürgijale seataks tingimuseks, et ta suudaks igas olukorras kainelt mõelda ega oleks emotsioonidest kallutatud. Mitte kõik naised pole Medeiad, heh.
Ma olen mitu korda öelnud, et kohut ei tarvitse karta. Rumalad kohtunikud on ise arad, sest nad kardavad, et nende rumalus paljastatakse. Austada saab aga vaid väärikaid ja inimlikke kohtunikke; neid, kes ei pea enda austamist nõudma, keda austatakse niisama. Kohtunik on elukutse nagu iga teine, talaar ei tee teid võrdseiks paavsti kardinalidega, kuigi te ise võite seda ju mõelda.
On tõepoolest tulnud aeg arutada kohtuotsuse kvaliteedi üle, lugupeetud härrad ja prouad riigikohtunikud. Viimane aeg.
