Samahästi võiks Eesti kuulutada Venemaale sõja

või siis Soome.

Eesti kaotas pärast II ilmasõda osa Setumaast ja Narva taguse ala. Gruusia konflikti loogikat järgides peaks nüüd Eesti viima oma väed Petseri alla ja selle linna vallutama, samuti Ivangorodi. Imestama paneb, miks lugupeetud vabatahtlikud lähevad Eestist selliseid Setumaasid ja Narva taguseid alasid nõutama Gruusias, aga ei tee seda Eestis. Kas pole kummaline?!

Ja samahästi võiks minna appi Soomele, et tagasi võita Karjala. Miks seda ometi ei tehta?! Meil lähedal on sellised asjad tegemata, aga rünnatakse, rind ees, sovjeedi kombel, mingit Gruusiat.

Pime kana ei leidnud tera

Väljavõte SLÕhtulehest.

SLÕhtulehe ajakirjanik Sander Silm kirjutab, et Eesti peaks juurde muretsema tehnikat nagu "soomukeid, õhutõrjesüsteeme ning muud militaarset kila-kola". Nojah. Nagu me kõik oleme telekast näinud, seisab see kila-kola praegu Gruusias maanteede ääres ja keegi seda ei kasuta. Ja sinna on miljoneid kroone alla pandud.

Eesti jaoks on kõige targem kaitsepoliitika välistada sellised "hullud lendurid" nagu Saakašvili. See on väärt triljoneid kroone. Ja harida oma rahvast, mis moodustaks vaid murdosa sellest summast, mis kulutatakse praegu nn kaitsekulutusteks.

Sest, kujutagem ette, kui Gruusial oleks olnud normaalne president. Kas oleksid kadunud need tuhanded inimelud, mille väärtus on loendamatu. Lisaks kahju Gruusia majandusele ja tulevikule. Üks hull lendur poliitikas võib teha mõne päevaga rohkem kahju, kui üks riik suudab oma kaitsekulutustega 1000 aasta jooksul katta.

Politseil pole raha, aga Gruusiale lähevad miljonid?!

Väljavõte SLÕhtulehest.

Nagu kirjutab SLÕhtuleht, ootab koondamist Eestis terve rida politseinikke, kuna nende ülalpidamiseks pole raha. Sellega kannatab Eesti elanike turvalisus.

Kas pole kummaline?! Mingi kauge välisriigi, umbes nagu Egiptuse toetamiseks leitakse kibekähku miljoneid kroone, aga Eesti omaenda turvalisuse jaoks mitte sentigi. Eesti vaevleb sügavas kriisis, aga mingid tegelased näevad võimalust teha raske raha eest egotripp kaugele Kaukaasiasse. Mis toimub?! Kas gruusia rahvas on lähedasem kui eesti rahvas. Siis võiks nad jäädagi sinna! Sõdige ja tapke üksteist, nagu Kaukaasia rahvastele on olnud kombeks aegade hämarusest alates!

Ilves vana joodik

Kujutis SLÕhtulehest.

Nagu kirjutas SL Õhtuleht, hakkas president Ilves juba 16-aastaselt jooma ohtralt õlut, käies New Yorgi Eesti Majas trimpamas. Ja sellega uhkustab Eesti president! Pole siis ime, et kõik temast eeskuju võtavad. Joogem, lapsed, joogem, siis saate ka presidendiks. Samasuguseks soodaks presidendiks, nagu see herr Ilves. Kes pooled päevad elust mäluaugus.

Häbi võiks olla, ma ütlen.

Ohh seda heldimust!

Väljavõte SLÕhtulehest.

Kas te vaatasite seda pilti ja lugesite seda lugu SLÕhtulehest?! Millise heldimusega hoiab Eesti esisangar, modellindustegelane Sigrid Hartman peos Gruusia lipukest! Oh seda heldimust!

Kas siis sellised ongi need "vabatahtlikud", nagu see Hartman, siis Toomas "vändagängster" Verrev ja muud sellised?! Ja pole ime, et osa neist juba omavahel tülli pöörasid, nagu on olnud kuulda, ja need "tülitsejad" siis kodumaale tagasi saadeti.

Aga miks pole ajakirjandus uurinud, kelle raha eest need tegelased sinna Gruusiasse saadeti? Kas Saakašvili maksis ise sõidu kinni?

Uus ja huvitav armukolmnurk: Ojulind-Kägu-Kanter

Väljavõte SLÕhtulehe veebist.

Veel üks inimene jäänud ajakirjanduse hammasrataste vahele: ärinaine Katrin Kanter (huvitav, kas Gerd Kanteri sugulane?!). Kellele siis ajas ligi meie tuttava Kristiina "ojulind" Ojulandi elukaaslane Raimo Kägu, see endisest TOPi direktorist eluvend.

Nojah, sellest me oleme juba pikalt ja põhjalikult kirjutanud, kuidas Ojulinnul on litsakas eluviis, kes ei ütle ühelegi mehele naljalt ei, kui asi "seda" puudutab. Tema viimatine vallutus oli kuuldavasti Saša Makarov, partner tantsusaatest.

Kanteril vähemalt vedas, et ta Käguga voodisse ei roninud. Kuigi nad olevat kah käinud juba uut "korterit" vaatamas. Umbes nagu Peep Vain koos Ingridiga, kes ilmselt samuti tahtis endale vaid sellist visiit-sekspartnerit. Aga nii nagu mina, on nüüd Katrin nö elu hammasrataste vahel, sest kes teda, suht tundmata inimest ikka usub. Nii nagu ei usu keegi mind, küll aga usutakse Ingridit ja Peep Vainu, nemad ju teada-tuntud tähtsad tegelased-prominendid.

Üks arusaamatu kogunemine

Kus osales ka Eesti president, kes muidu millegagi välja ei paista, peale totakuse.

Ja Liisa juba täitsa racy tsibi

Ei tunne kohe Liisat äragi. Näeb teine täitsa kenake välja. Tubli!

Jaan Kaplinskilt asjalik artikkel EPLis

Väljavõte EPLi veebist.

Kus Kaplinski kritiseerib seisukohtade võtmist olukorras, kus miski pole veel selge.

Kaks pilti ühest hullust lendurist

Vabadussõja mälestusmärk Karulas Lüllemäel

Kaks fotot vabadussõja mälestusmärgist Lüllemäel, vasakul Irja eile ja paremal Irja isa koos oma pruutide Anni ja Lonniga 17.07.1946, vahetult pärast ausamba õhkulaskmist.

Ähijärve ääres

Ähijärv, Karula Rahvuspargis Võrumaal.

Irja: tuuritasime eile Võrumaal. Eesti Üliõpilaskondade Liit kutsus Inno eile oma suvepäevadele ajakirjandusest rääkima ja nii me siis võtsimegi suuna Väimelasse. Vastuvõtt oli väga soe, tänud üliõpilastele! Inno pidas ettekande ajakirjanduse telgitagustest ning uudise sünnist, mis oli väga huvitav, isegi mina kuulasin põnevusega. Ja küsimusi oli üliõpilastel samuti kuhjaga.

Pärast seda sõitsime läbi väikesest Loosu külakesest, kust on pärit minu isapoolne Vaherite-suguvõsa ja kus mu vanavanavanaisa Juhan Vaheril oli hiigelsuur karjamõis. Juhan Vaher oli see mõisa kubjas, kes mõisniku kraavi lükkas, kui see tal teelt eest minna käskis. Ma täpselt ei teagi, kas ta oli kupjaks Väimela või Võru mõisas, isa ka ei teadnud ütelda, aga pakun, et Väimela, sest Väimela on Loosule lähemal. No ja siis sõitsime edasi Navi külla ja läksime Navi poodi. Navis sündis minu vanaisa Gustav-Eduard Vaher, kes käis seal ka koolis. Navis tegutses kool muide juba 18ndast sajandist, nagu oli kirjas poe juures seisval kivil. Navi poest ostsime fantat, kokat, juustu, vett, tomatit ja kaks suitsukanakintsu. Seejärel läksime Tamula järve äärde piknikku pidama. Seal oli väga ilus, rannakohvik nagu Saint-Tropez-s, lapsed sulistasid vees, ainult et pikka aega me ei saanud seal istuda, sest kohale jõudsid herilased, kes olid väga huvitatud meie fantast. Muidu on Võru ja Tamula ümbrus ilus, sinna võiks midagi arendada, aga ilmselt ei saa, sest reformierakondlasest linnapea istub linna arengul kui punn ees.

Seejärel sõitsime edasi Antslasse ja Karula rahvusparki, kus on siuke mets, et ma vean kihla, et seal elavad Metsamoor, Mõhk ja Tölpa. Palju mahajäetud maju oli seal ka. Aga Ähijärv ise oli imeilus, vaikne, rahulik, kiilid lendlesid vee pääl. Ja vesi ise oli liikumatu ja soe. Pistsime varbad vette ja võtsime puupingikese peal taas einet. Mõtlesime, et on ikka ilusaid kohti Eestimaal.

Ja siis sõitsime edasi Lüllemäele, kus on Vabadussõja ausammas. Selle varemetel istus kunagi mu isa Georg koos oma pruudi Lonni ja tolle sõbranna Anniga. Isa rääkis ka, et oli Lonniga Ähijärvel paadiga sõitmas käinud. Ilus oli sellele mõelda. Isa oli mul selline romantik. Ta ei teadnud siis veel, et vaevalt aasta pärast Vorkuta vangilaagri poole sõidab.

Et siis, inimesed. Sõjad sõdadeks. Ja eriti veel võõrad sõjad. Suvi pole veel läbi! Minge Võrumaale, tehke Tamula või Ähijärve ääres üks mõnus piknik ja tundke end mõnusalt.

Siin on teema, mida Eesti poliitikud võiks uurida: Lipponen kah Venemaa palgal

Väljavõte Äripäeva veebist.

Lugupeetud poliitikud, unustagem juba see kauge Gruusia ja selle riigi hullust lendurist president, kes nagunii varsti kinga saab, ja seda sama "demokraatlikult", kui ta pukki pääses.

Eestile palju lähemal juhtuvad palju olulisemad asjad. Nimelt, vanad sõbrad Saksamaa ja Venemaa, kes ühiselt enda vahele nabanööri ehitavad, on saanud oma palgale uue ja huvitava tegelase, Soome endise peaministri Paavo Lippose. Kelle valitsemisajal, muide, võeti vastu olulised otsused selle projekti osas, kus ka Soome osales. Soome oli varem projektis sees koos Venemaaga, ent astus sealt sakslaste kasuks välja. Kas pole huvitav? Tundub, et Lipponen on venelaste käest kõvasti pappi saanud, nii nagu ka Saksamaa endine juht Schröder. Sel ajal, kui eestlased Gruusias sahmivad, võivad asjad kodule palju lähemal palju huvitavamaid pöördeid võtta. Ja see on juba clear and present danger.

Eesti peaks seisma hea selle eest, et Euroopa Liit ei salliks selliseid "diilitamisi". Soome võib siin keerata Eestile samasuguse käru, kui Päts (kes samuti arvatavalt venelaste käest meelehead sai) keeras Soomele, kui lasi 1939. aastal Vene väed Eesti territooriumile. Kust siis Vene lennukid käisid Talvesõja ajal Soomet pommitamas. Vene ja Saksa vaheline torujuhe võimaldab survet avaldada Balti riikidele, Poolale ja eriti Ukrainale. Ja mitte sõjalist, vaid just majanduslikku (kui te juba aru pole saanud, siis Venemaa ekspansionistlik sõjaline doktriin on asendunud majanduslikuga, sama tee, mida Hiina juba varem alustas; kaasaja sõjad toimuvad äri-nõupidamisruumides). Kus siis Eesti ja teised Balti riigid ning Poola kaotavad oma ajaloolise transiitkoridori rolli ida ja lääne vahel. Ja Venemaa saab jagada ning valitseda, ilma, et oma tanke kuhugi sisse tooks või viiks. Kaubandus on samas kogu äri alus. Ja Eestile, mis ei taha ega suuda ka haridust väärtustada, jääbki roll toota odavat tööjõudu ning müüa võileivahinnaga turvast ja puulusikaid.

Üks huvitav artikkel sellest, kuidas McCaini nõunik oli Gruusia palgal, huvitav kas ka Ansip ja Laar

Väljavõte LATimes.com veebist.

Siin üks artikkel sellest, kuidas John McCaini (see on järjekordne kergelt otu vabariiklaste presidendikandidaat) nõunik sai palka...Gruusia valitsuselt!!! Kus Gruusia valitsus ostis miski $1M eest omale positiivset meediakajastust. Kas pole huvitav, mis?! Ja pole siis ime, et McCain Gruusia eest kõvasti sõna võttis.

Ja kui lausa $1M läks McCain'i nõunikele, siis huvitav kui palju on Gruusia maksnud Laarile ja Ansipile, et nood Venemaa "invasiooni" kohe kiiresti hukka mõistaks? Enne veel, kui pole täit selgust, mis seal üldse toimus. Ajakirjandusel on siin igatahes, mida uurida!

Ja tagantjärele tark olles, tundub, et Gruusia valitsus maksis valedele meestele, kes siis asja kokkuvõttes perse keerasid. Lõpptulemus on ju täielik katastroof. Või ei ole?! Või on kõiges süüdi jälle Venemaa, juudid ja illuminaadid?! Ja tulnukad, nemad muidugi ka. Ja Savisaar on ka süüdi. Ja kliima soojenemine. Ja ma ei tea, kõik mis veel. Ja Saakašvili, see hull lendur, tema pole milleski süüdi. Nagu Irja kirjutas, ta pole isegi siis süüdi, kui 10 rinnalast ära kägistaks, eksole.

Elame igatahes huvitaval ajal. Igatahes.

Mehed kiimas, naised kiimas, keegi seksida ei julge...

Väljavõte Delfi veebist. Euroametnikust kirjanikult Vahur Afanasjevilt täna Delfis eluterve artikkel. Soovitan lugeda! Kus ta kirjutab, et hoopis Lääne mees on möku. Võrreldes Eesti mehega. Ja tõesti, mu enda kogemus ütleb, et nii palju kiimas, ehk teisisõnu nikunäljas naisi, kui on Läänes, pole ma kuskil näinud. Ma mõtlen ida pool, näiteks Eestis. Kui olin kümmekond aastat tagasi USAs õppimas, oli mul tükk tegemist, et mitte lasta end hoovi lohistada mõnel naissoost kaasüliõpilasel. Surve oli väga tugev, nad hõõrusid end igal võimalusel minu vastu, istusid põlve peale, kutsusid tantsima ja tegid igasugu muid trikke. Surve oli tugev, aga minu meelekindlus veel tugevam: ma ei suutnud abielutruudust murda. Olin siis selline naiivne ullike, kes arvas, et kui sa ise oled truu, siis on seda ka naine, et vastab samaga. Aga ma ei hakka seda pikemalt kirjeldama, see on omaette teema. Niisiis kiimalised Lääne naised. Ja seda nad tõepoolest on. Ja olen isegi kuulnud, et need eesti naised, kes on läinud välismaale tööle, õppima või elama, lootuses sealt leida kuum välismaa mees (nagu reklaamiti enne euroreferendumit), on nüüd veelgi kiimalisemad, sest need Lääne mehed on...pehmelt öeldes mökud. Ikka palju mökumad, kui, ütleme eesti, või siis vene mehed. Ma arvan, et ka Vahur teab, et Brüssel kubiseb kiimas eesti naistest. Kes krabavad seal siis suures hädas seal töötavaid eesti mehi, kellest, küll, kahjuks on enamus homod. Nii et saatkem Brüsselisse tööle rohkem heteroseksuaalseid eesti mehi, et meie naised seal päris ära ei närtsiks!!! Ja tõesti, nagu Irja on kirjeldanud oma portugallasest boyfriendi J'd, ei suuda Lääne mees isegi naela seina lüüa, muust rääkimata. Ta kutsub selleks kohale meistrimehe, kes Läänes on enamasti immigrandid, kas siis Ukrainast või Poolast. Ma ei tea, millest see tuleb. Ilmselt sealsed isad ei õpeta oma poegadele, kuidas haamrit või saagi käes hoida. Ja nii seda kogemust ka ei teki. Eesti mees suudab maja ehitada, Lääne mees ei suuda isegi kapinuppu ette panna. Siit muidugi tuleb teine teemavaldkond, kus nn euronormidega keelati Eesti mehel omale ise maja ehitada. Läänes ei kujutaks loomulikult keegi ette, et üks mees omale oma kätega maja ehitab (see oleks sensatsioon!!!), Eestis on see olnud üpris tavaline. Ja kui nüüd Eesti mees tahab olla jätkuvalt mees, siis saadetakse talle kaela ehitusinspektorid. Mis see on?! See on Eesti mehe mökustamine, kus tahetakse muuta tugev Eesti mees samasuguseks mökuks nagu tema Lääne suguvennad. Mõelgem selle peale, kõik need mehed ja naised, kes te neid seadusi teete!!! Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Vaid huvitavast nähtusest, kus mehed on kiimas, naised on kiimas, aga keegi seksida ei julge... Olin ise ka oma eelmises abielusuhtes pidevalt nö kiimas, sest oma naine seksida ei tahtnud (hiljem tuli välja ka põhjus: ta käis seksimas teiste meestega) ja siis pidin end ise rahuldama. Ja tundsin ka, et paljud naised olid kiimas, sest nendega ei tahtnud jälle seksida nende mehed. Ja siis käisid kõik kiimastena ringi ja hoidsid kinni oma abieluvandest. Aga tegelt on see viga. Kui oma naine seksida ei taha, järelikult on tal teine mees (või mehed), (kui ta just viimaseid kuid last ei oota või parasjagu ei sünnita), ning siis tuleb talle öelda nägemist ja rahulikult seksida naistega, kes sinuga seksida tahavad. Ja, mehed, neid naisi on Läänes murdu. Mingem kasvõi Soome. Jummal, seal läheb naiste vahel sinu pärast kiskumiseks, mees. Sest Soome mehed on samasugused mökud nagu enamus Lääne mehi. Ja kui leiad sobiva naise, kellega on hea seksida, siis nii uskumatu kui see ka pole, sa ei taha enam teiste naiste poole vaadatagi. Ja see, et Eesti mees on möku, on mingi linnalegend. Välja mõeldud nende tibinate poolt, kes semmivad homomeestega ja kujutavad ette ma ei tea mida. Eesti mees on mees, kellesugused on maailmas suur haruldus. Minge elage mõnda aega Läänes, siis saate sellest aru.

Karikatuure Vene-Gruusia konflikti teemal

Siin mõned karikatuurid saidilt cagle.com:

Üks pildike elust Gruusias

Väljavõte Helsingin Sanomate veebist.

Vaadake siis, mismoodi käitutakse Gruusia võimupartei poliitiliste vastastega. Ja see pole kaader Iraagist, isegi mitte Stalini või Beria ajast, vaid möödunud sügisest. Oi-jah. Ja miks Eesti lehed selliseid pilte ei avalda? Mis toimub?

Kas Gruusia korraldas Laari kaasabil massimõrva?!

Väljavõte Äripäeva veebist.

Mu nina ütles algusest peale, et asi pole puhas. Ja ma ei eksinud ka seekord. Gruusia naaber Türgi (NATO liige ja ELi liikmekandidaat), kes peaks olema asjadega hästi kursis, avaldas Venemaale kaastunnet seoses Lõuna-Osseetias toimunud massimõrvaga. Nagu kirjutab tänane Ekspress, saabus Laar vahetult pärast massimõrva oma salajaselt missioonilt Gruusiast. Tahaks väga loota, et tema pole selle massimõrvaga seotud.

Ja ausõna, edaspidi võiks lääneriikide nimel siluda Gruusiaga suhteid Türgi, Gruusia vahetu naaber. Miks peaks Gruusia omale sõpru teisest ilmaotsast tekitama?! See ei lõppe kunagi heaga. Laar & Co, te ei tea, mis või kes on grusiinid. Ja hoidke, palun, neist näpud kaugele eemale. On minu tagasihoidlik soovitus.

Surume koos Reformi ja Rahvaliidu opositsiooni!

Nagu näitab meie küsitlus, on Reform ja Rahvaliit, need kaks maadevahetajat-susserdajat, liikumas kindlalt opositsiooni suunas. Meie prognoos on, et need kaks erakonda vaevalt ületavad valimistel künnise. Elame-näeme.

Kas Gruusia presidendivalimiste tulemusi võltsiti?

Nagu võib lugeda Wikipediast, oli mitmeid vihjeid selle kohta, et Gruusia presidendivalimiste tulemusi võltsiti tänavu jaanuaris. Valimas käis esialgsetel andmetel 46% valimisvõimelistest. Küsitluste andmetel võitis Gahehiladže (31%), kellele järgnesid Saakašvili (24%) ja Patarkatsišvili (20%).

Tulemuste selgudes oli valimas käinuid veidi üle 50%, võitjaks osutsus Saakašvili, misjärel süüdistati teda tulemuste võltsimises. Intervjuus ajalehele Frankfurter Rundschau Saksa diplomaat Dieter Boden, OSCE (Euroopa julgeoleku- ja koostööorganisatsoon) vaatleja, et valimistulemusi võltsiti massiliselt ja valimised olid "jõhkrad, lohakad ja tahtlikke manipulatsioone tuvastasid mitmed vaatlejad". Ta rääkis kaootlisest olukorrast valimiskomisjonis. Hiljem tunnistas OSCE siiski valimised pädevaks.

Hiljem avaldati tulemused, kus Saakašvili sai 52% ja Gahehiladže 25% häältest. Opositsioon taotles uut hääletust, aga seda ei võetud arvesse.

Asi läheb huvitavamaks: emigreerunud Okruašvili süüdistab Saakašvilit Patarkatsišvili mõrvas

Badri Patarkatsišvili, väljavõte Wikipediast.

Gruusia endine kaitseminister ja Saakašvili lähedane isik Okruašvili, kes palus Prantsusmaalt poliitilist varjupaika, süüdistab president Saakašvilit ärimees Patarkatsišvili mõrvas. Viimane tahtis kandideerida Gruusia presidendikohale koos Saakašviliga tänavuse aasta algul. Tema valimisplatvorm oli järgmine: "Gruusia ilma Saakašvilita on Gruusia ilma terrorita". Mees oli kaasosanik sõltumatus telejaamas Imedi TV, mis kritiseeris Saakašvili poliitikat. Mees leiti 52-aastaselt surnuna oma kodus Inglismaal 12.02.2008.

Gruusia ähvardas: kui meid NATOsse ei võeta, alustame sõda

Väljavõte Postimehe veebist.

Kas panete tähele: Gruusia ähvardas NATOt sõjaga, kui vastu ei võeta. Uudis on juba tänavu aprillist. Mispeale kaitseminister Okruašvili astus tagasi, ja et teda maha ei löödaks seepeale, nagu on Gruusias sellistel puhkudel kombeks, palus ta varjupaika Prantsusmaal. Kes oli nüüd rahuvahendajaks Vene ja Gruusia vahel, ja ma ei imesta, et Sarkozy naeratas koos Medvedjeviga.

Paistab, et eestlased ajavad Gruusia asjas mingit oma asja, mis käib nende peadest ja mõistusest üle, kahjuks. Millega kokkuvõttes on Eesti poliitikud end luuseritena täielikult kotti mänginud. Koos selle lollpea Saakašviliga.

Ja miks pole Eesti ajakirjanikud Okruašviliga intervjuud teinud?

Ilves: tule eile meile!

Väljavõte Delfi veebist.

President Ilves, kes on peamiselt teada-tuntud oma sportliku kaasa kaudu, tegi Gruusias huvitava tähelepaneku: et venelased olid ette valmistunud. Vaat kus uudis, eksole! Kui Gruusia president, Džugašvili, või Saakašvili, või mistaoligi, kuulutas juba kevadel, et haub sõda Venemaaga. Siis pidasid kõik seda heaks naljaks (kahjuks või õnneks Venemaa seda naljaks ei pidanud). Aga et mehel oli tõsi taga, näitab, et ta peaks psühhiaatri vastuvõtule minema. Ja kõigepealt, muidugi, ameti maha panema.

Tundub, et praegu surutakse USAd sõtta Venemaaga

Ma ei tea, kas sellel sõjal on üldse järel võitjaid või kaotajaid. Aga, let's nuke them all, eksole! Way to go!

Või mis, herr Unzip?!

Gruusia konfliktis kõik teised süüdi

Kas panete tähele, kõik teised on süüdi:
1. Venemaa (et andis vastulöögi)
2. Euroopa Liit (et ei reageerinud piisavalt kiiresti, ei pärssinud viisarežiimi)
3. USA (ei reageerinud piisavalt kiiresti, ei tõtanud appi)
4. NATO (ei kaasanud Gruusiat MAPi (Membership Action Plan))

Ja miks mitte siis juudid, illuminaadid, vabamüürlased, tulnukad, jne?! Ja Gruusia, loomulikult, pole milleski süüdi. Mitte milleski. Panen üles ka vastava küsitluse.

Ja mida kuradit teeb Gruusias Allar Jõks?!

Väljavõte Päevalehe veebist.

Nagu ütleb, või piiksatab "sõltumatu" vaatleja, Gruusia ombudsmani nõunikuna töötav Allar Jõks, pole Saakašvili diktaator. No kes ütleks, et tema tööandja on diktaator, eksole. Leidis ka Päevaleht pädeva allika!

Aga minu küsimus on, et mida teeb meie endine ennastsalgav ja kompromissitu õiguskantsler nüüd Gruusias, selle riigi palgal?! Kas talle sokutati sinna soe kohakene? Et saada ta nö jalust ära. Kui nii, siis on lood küll halvad. Jõks võiks uurida pigem seda, kuidas ja mis asjaoludel on kinni võetud või mõrvatud Gruusia opositsiooni juhid?! Ja kuidas on võimalik, et parlamendis on sisuliselt vaid üks partei, mille lipp võeti ka Gruusia rahvuslipuks?! Mis seal õigupoolest toimub?

Ja Jõks, ruttu sealt Gruusiast tagasi! Ma saan aru, et vein sulle meeldib, aga Eesti vajab sind hetkel rohkem. Sea end ametisse kasvõi konkurentsiametisse, mis pole viimase 10 aasta jooksul õiget hoogu sisse saanud.

Ansip on Ilvese kõrval teine provokaator, ja valetab otse näkku

Väljavõte EPLi veebist.

Intervjuus tänasele Päevalehele ütleb peaminister Andrus Ansip Venemaa kohta, et "rahuvalvajana teda enam aktsepteerida ei saa", kuna "Venemaa on rahuvalvajana läbi kukkunud". No mida demagoogiat ja lausvalet rahvale otse näkku! Et kui, oletame, näiteks, et venelased Setumaal rahu valvavad ja Eesti alustab Setumaal ulatuslikku rünnakut, tappes alatul kombel sõdureid ja tsiviilelanikke ja vallutades Värska linna, ja kui venelased siis Eesti väed tagasi löövad, et siis tähendab see, et Venemaa kukkus läbi?! Vastupidi, Venemaa näitas ennastsalgavust võitluses Gruusia vägede vastu, mis reeturlikult alustasid otse olümpia avapäeval ulatuslikku rünnakut. Grusiinid löödi tagasi ja rahu on majas. Või ei ole?! Vaielge palun vastu! Või mida oleks siis Vene pool pidanud tegema? Laskma end nottida, kuni Gruusia väed oleks olnud Moskva all. Seda või?! See näib olevat Ansipi soov.

Ma ei hakka spekuleerima, miks mitmed Eesti poliitikud ei taha tunnistada seda, et Gruusia alustas rünnakut ja sellega end auti mängis. Seda ei tunnista ka Gruusia juhid, kes jahuvad hommikust õhtuni mingist agressioonist, invasioonist ja okupatsioonist. Ja tühja nendest. Küll aeg nende üle kohut mõistab ja nad saavad oma teenitud karistuse. Mis mind imestama paneb, et osa Euroopa Liidu riikide poliitikuid on võtnud endale õiguse osaleda afääris, kus EL on olnud seni väga reserveeritud, ja osalenud vaid rahu sobitamises. Tekib küsimus, miks?! Mis asi on Eesti poliitikutel ajada Gruusias?! Kui sealseid olusid tunnevad märksa paremini rumeenlased, bulgaarlased ja kreeklased. Vägisi tekib tunne, et Gruusia on osa Euroopa Liidu riikide juhte ära ostnud. Neid kaugemaid, endisi NLiidu kodanikke, kes on, nagu arvata võib, ostetavad ja müüdavad, korruptiivsete kalduvustega. Sellised rehepapid. Müüvad end koos nahaga mõne pudeli veini või mõne veiniaktsia eest. Sest. Miks pole Soomes tekkinud sedavõrd suurt paanikat?! Kuigi Eesti ja Soome saatus on olnud väga sarnased. Ja Soome peaks olema Vene suhtes veel karmim ja kriitilisem, kuna jäi NLiidu ajal ilma suurest osast territooriumist, tervest Karjalast. Millegipärast näeme me Soome välisministrit Alexander Stubbi koos Vene välisministri Sergei Lavroviga kui võrdne võrdsega pressikonverentsi andmas, kui partnerid. Ja ei mingit paanikat või süüdistamist. Vastupidi, Stubb ütles, et tema ei osale selles "blame game"-is, ehk teineteise süüdistamises, oluline on tagada rahu. Miks osalevad eestlased süüdistamises, süüdistades koguni Euroopa Liitu? Kas Eestil on juba koos Balti naabrite ja Poolaga mingi uus liit valmis vaadatud-seatud, kuhu astuda? Iraagi-koalitsiooni põhjal võib arvata, et see liit on: Kasahstan, USA, Eesti, Gruusia, Mongoolia, Läti, Leedu, Poola, Albaania, Ukraina. Leedu viis oma väed juba Iraagist välja. USA tõmbab kah välja pärast Obama presidendiks saamist. Siis jäävad sellesse uude liitu: Kasahstan (see Borati-riik), Eesti, Gruusia, Läti, Poola, Albaania, Ukraina, Mongoolia. Ma nimetaksin selle koalitsiooni: coalition of good hope and will (hea lootuse ja tahte koalitsioon). Ja edu talle Iraagi kodusõjas mürgeldamises ning muudes sarnastes operatsioonides, mida toimetas Gruusia. Ja siis saavad Eesti riigipead käia üksteise alla kasvõi ülepäeviti sõjakolletes näpuga vehkimas, ma ei kahtle selles. Ja Eesti teenib auga ära oma banaanivabariigi staatuse.

Ansip ütleb oma intervjuus, et Euroopa Liit peab oma suhted Venemaaga üle vaatama. Aga misjaoks?! Kes on Gruusia õigupoolest Euroopa Liidu jaoks. Üks kahtlase taustaga endine NLiidu vabariik, kus tänaseni peetakse Stalinit pühakuks ja kus on sisuliselt vaid üks erakond, ning opositsioon ja selle juhid on kas vangis või mõrvatud, ning ajakirjandus tasalülitatud. Et selle riigi pärast peab Euroopa Liit oma pea nö pakule panema, sülitades kõigele sellele vaevale, mis on nähtud ELi ja Venemaa suhete normaliseerimiseks. Ja ok, et Gruusia on ühe Euroopa Liidu liikmesriigi poliitikule, või mitmele poliitikule andnud veini, mida nood maksuvabalt poodidesse smugeldavad, aga isegi see pole eriti veenev argument. No ma ei tea. Tundub, et Ansipit on tabanud samasugune idiootsuse pisik kui Gruusia president Saakašvilit.

Ja täiesti jabur on Ansipi seletus viisarežiimi kohta: et see, et ELi ja Venemaa vahel on soodne reisida, on võimaldanud väljaspool Venemaad elavatel elanikel võtta Vene kodakondsus, ja siis Venemaa alustab neid kodanikke kaitstes sõjategevust teiste riikide vastu. No kas annab jaburamat seletust välja mõelda? Tulge ometi mõistusele, või tule taevas appi, nagu Ansip armastab öelda. Umbes nii, et kui Toomas Hendrik Ilvesel on kõhus gaasid, või Ansip luksub, et ka siis on Venemaa selles süüdi. Pealegi, tuletan meelde, et sõjategevust alustas Gruusia ise. Ja ju siis on sellel põhjused, miks pole Gruusia saanud endale Venemaaga võrreldavat viisarežiimi Euroopa Liiduga. Mina igal juhul ei julgeks kahelda Euroopa Liidu usaldusväärsuses, veel vähem tohiks selles kahelda Näksip, endine karjäärikommunist, kes saatis koerad oma rahva kallale.

Ja Ansip soovitab viisapoliitika Venemaaga läbi vaadata. Mis hea pärast?! Miks peaks turism ka veel kannatama mingi mägirahva jobu pärast, kes ei ela ise ja ei lase teistel elada.

Ja muidugi Ansipi väide, et Gruusia president Mihhail Saakašvili on "demokraatlikult valitud" võib sellisena pädeda vaid jutumärkides. Mina tahan kõigepealt näha seda päeva, kui Gruusias tekib arvestatav opositsioon, vaba ajakirjandus, alles siis saame rääkida demokraatiast. Praegu on seal võimul autokraatia, nagu oli Eestis Pätsu ajal. Mis on veelgi kehvem variant, kui praegune oligarhia Venemaal.

Ja omaette nali on muidugi see, kuidas ühe Euroopa Liidu riigi peaminister räägib, kuidas ta tahtis minna ka Gruusiasse, aga ei saanud, ja läks hoopis president. No tõesti, kasvage suureks ometi! Ühe endast lugupidava riigi valitsusjuht ei saa rääkida sellist lapsikut juttu. Tundub, et Eestis mängitakse jätkuvalt riiki. Ja demokraatiat. Ja ükskord mängitakse see riik nõnda maha, et keegi arugi ei saa, mistõttu on ehk isegi õigus sel Soome professoril, kes ennustas Eesti iseseisvusele suht lühikest iga. Elame näeme.

Vaadake siis, kellega Eesti sõbrustab: terve Gruusia on Stalini kujusid täis

Stalini ausammas Gori kesklinnas Gruusias.

Nagu juba öeldud, Stalin, kes Eestile ja eesti rahvale on viimase 100 aasta jooksul kõige enam kurja ja kahju teinud, on Gruusias jätkuvalt rahvuskangelane, pühak, Stalini kujusid on terve maa täis.

Ja kui Saakašvili eeskuju on Stalin ja Eesti suurelt Saakašvilit toetab, siis peaks ka Džugašvili, ehk Stalini suhtes sõbralikum olema, või mis?! Kas mitte Stalin polnud samuti sunnitud Eestit ja teisi Balti riike okupeerima, Soomes sõda alustama, küüditamisi läbi viima, olud nõudsid, või mis?! Ja loomulikult oli Stalin kõigi rahvaste suur sõber, eksole.

Siin veel pilt Stalini kujust Gori kesklinnas (kujutised hansrossel.com):


Ja siin hõbedane Stalin Shovi kuurordi pargis:


Ja Stalini surimask Stalini muuseumis Gori linnas:


Ja veel üks kujutis surimaskist, koos lilledega:


Siin Stalini marmorkuju Gori raudteejaama ootesaalis:


Stalini sünnimaja Goris, mille ümber on ehitatud tempel:


Veel üks pilt Stalini sünnimaja ümber ehitatud templist:


Stalini pilt Gori raudteejaama ees:

Mida kirjutab Wikipedia meie armsa sõbra Saakašvili eeskuju Beria kohta

Beria koos Stalini tütrega, tagaplaanil Stalin laua taga. Väljavõte Wikipediast.

Mida siis kirjutab Wikipedia meie suure sõbra Mihhail Saakašvili ühe eeskuju, endise Gruusia esikommunisti Lavrenti Beria kohta, kes oli NKVD juht aastatel 1940-1946:
"Sel perioodil juhtis Beria inimeste deporteerimist Poolast ja Balti riikidest pärast nende alade okupeerimist Nõukogude vägede poolt."

Beriat on kirjeldatud kui hirmsat meest, kes tegi omal ajal Gruusias karjääri oma kommunistidest konkurentide jõhkra kõrvaldamisega, nende hukkamisega (kas pole huvitav sarnasus praeguse aja Gruusiaga, kus Saakašvili poliitilised oponendid segastel asjaoludel üksteise järel mõrvatakse?!). Beria seisis otseselt Katyni veresauna taga Poolas. Organiseeris NLiidus juudivastast tegevust. Ja tegeles Nõukogude tuumaprogrammiga, mille tarbeks küüditati pärast sõda Siberisse tuhandeid inimesi NLiidu aladelt, et neid kasutada odava tööjõuna uraani ja mitmete teiste maakide kaevandamisel. Arvatakse, et Beria mürgitas hiljem ära ka oma konkurendid Ždanovi ja Stalini (Stalini mürgitamist olevat ta tunnistanud Molotovile). Pärast Stalini surma seisis Beria ühe NLiidu võtmefiguurina (ta oli sise- ja julgeolekuminister, tema liitlane Malenkov peaminister) riigi liberaliseerimise taga (umbes nagu hiljem Gorbatšov), vabastades ühtlasi poliitvangid ja mõistes hukka juutide tagakiusamise. Ühtlasi toetas ta liberaalsete reformide läbiviimist Ida-Saksamaal ja teistes satelliitriikides. Arvatakse, et need liberaalsed manöövrid olid mõeldud selleks, et ta saaks sillutada teed võimule. Partei juht oli toona suht ohutuks tegelaseks peetud Hruštšov. Liberaliseerimisele tegi lõpu meeleavaldus Ida-Berliinis ja arvati koguni, et Beria toetab Saksamaade ühendamist, et saada selle vastu abi USAlt. Beria vastased Molotov ja Bulganin korraldasid riigipöörde ja võtsid talt võimu, isegi endine liitlane Malenkov pööras Beriale selja.

Beria võeti vahi alla, samuti tema lähemad toetajad. Beria tunnistati süüdi riigireetmises, terrorismis ja kontrrevolutsioonilises tegevuses ja hukati koos toetajatega. Lisaks süüdistati Beriat seksuaalses sadismis ja naiste ära kasutamises, prostituutide pidamises. Lisaks olevat ta vägistanud alaealisi tüdrukuid. Beria endise kodumaja keldrist Moskvas, kus praegu asub Tuneesia saatkond, on hiljem leitud inimluid.


Beria kui rahvavaenlane, ajakirja Time esikaas 1953. aastast. Allikas Wikipedia.

Veidi uuemat hardcore-inffi Reformi kohta: Katja Ljubobratets pendeldab Ligi ja Rõivase vahel, Rõivas ei suuda valida Katja ja Luisa vahel

Kaks armunut Katja Ljubobratets ja Jürgen Ligi pärast Riigikogu valimisi, kujutis Eesti Ekspressist.

Ja nüüd veidi uuemat ja kuumemat inffi meie blogi kangelaste Katja Ljubobratetsi (see on see Ligi armuke, kes on sokutatud Riigikokku nõunikuna tööle), Jürgen Ligi ja Taavi Rõivase kohta. Alles me kirjutasime, et Rõivasel võib olla Luisa Värgi (selle noore hõbekõri ja tantsustaari) kõrvalt suhe Silver Meikariga:


Nüüd aga selgub, nagu teatavad kirjasaatjad, kes üle maa, et Taavi on hoopis pannud silma peale Katja Ljubobratetsile. Ta nimelt pendeldab Katja ja Luisa vahel. Ja lisaks muule maksab Taavi Katja lapse kulud, kuna Katja mees Peep on tõmmanud nelja tuule poole. Loo muudab pikantseks asjaolu, et lisaks Rõivasele maksab Katja lapsega seotud kulusid ka Jürgen Ligi, nii on Katjal topelt raha, mis teda loomulikult väga rõõmustab. Mõned kulud on Taavi ja Jürgen jaganud. Näiteks juunis saatis Jürgen oma rahade eest Katja Riiga puhkama, Taavi aga ostis talle uue ja hea jalgrattaga, et Katjake saaks oma kodukohas Koplis ringi sõita.

Katja igatahes ei pidavat sellise üle kurtma ja on kindel, et mõni neist meestest võtab ükskord tanu alla. Kuigi tuttavatele on Katja tunnistanud, et Reformierakonna nõuniku palk võiks suurem olla, või kui teda veel mõni reformar toetaks. Nii näiteks kukkus Katja kaks korda autojuhieksamitel läbi, mille korra plekkis kinni Jürgen, korra Taavi.

Oh elu-elukest!

Siin üks pilt Taavist koos Luisaga:

Väljavõte Delfi veebist.



Siin Katja Reformierakonna nänni sorteerimas.

Veel üks asjalik kommentaar olukorra kohta Gruusias

Väljavõte Ekspressi veebist.

Ja sedakorda Ekspressi ajakirjanikult Sergei Stadnikovilt. Lugegem.

Ja spordiga võiks ka tegeleda

Tundub, et Balti riikide juhte on tabanud motivatsioonipuudus, kui nad rähmlevad kuskil Tbilisis ajal, kui nende enda majandused kiratsevad ja sportlased pole võitnud olümpial veel mitte ühtegi medalit, ja kui Gruusial hoiavad nagunii silma peal ÜRO, NATO, EL, OSCE, Punane Rist jms organisatsioonid koos vastava ala tippspetsialistidega.

Parem tegeleda koduste asjadega. Näiteks väiksel Soomel on juba kuld ja pronks, Tšehhil kaks kulda, Slovakkial kuld ja hõbe, Rumeenial kuld ja kaks pronksi, Sloveenial ja Rootsil hõbe, isegi Aserbaidžaanil kuld ja kaks hõbedat. Samas kui Gruusial kõigest pronks ja suurel Ukrainal vaid kaks pronksi. Poolal samuti mitte ühtegi medalit.

Tundub, et riigid, kes spordis ei hiilga, on muul alal väga sõjakad. Millegagi peab ju silma paistma, eksole. Või mis?

Kes elab minevikus, sellel ei ole tulevikku

Irja isa Georg Vaher (pildil paremal) koos semudega Vorkuta sunnitöölaagris 1950. aasta paiku.

Kui minu isa Georg Vaher 44ndal aastal Keila all nägi, et tema ja ta kaasvõitlejad vene tankide vastu ei saa, siis ta pani selga erariided ja läks tagasi koju Osulasse, ema juurde. Võitlus oli läbi, mis seals ikka. Ülikool ootas ja Tartu tüdrukud ka. Kui ta 46ndal aastal vahistati, siis mitte selle võitluse, vaid ühe metsavenna varjamise eest.

Siberis ei hakanud minu isa norutama. Vorkutas oli külm, möllasid burgaad ning talviti oli külma kuskil 50 kraadi, aga ka seal, igaveses polaaröös, oli ilusaid tüdrukuid. Ja mu isa õppis kiiruga vene keele selgeks ja sai kontorisse tööle, kus tal jäi aega nii kogu maailmakirjanduse klassika läbi lugemiseks kui omaenda romaani kirjutamiseks. Pimedatel hilisõhtutel lugesid saatusekaaslased Vorkuta vangilaagris üksteisele tavaliselt midagi ette. Kes kirjutas luuletusi, kes näidendit, kes romaani. Minu isa luges ette oma romaani "Möödus suvi". Vangilaagris istus nii eestlasi kui venelasi. Minu isal oli sõpru mõlema rahva seas. Ainult kohalikud komid olevat olnud ebasõbralikud ning äraandlikud, nagu mu isa rääkis. Aga tüdrukud! Ega neistki seal puudust olnud. Mu ilusal isal tekkis seal kohe ka pruut Natalja, kes jäi, tõsi küll, maha, kui isa pärast 8-aastast vangipõlve kodumaale naases. Tahtis pärast talle järele tulla, aga isa arust olid Tartu tüdrukud ikka ilusamad.

Kui isa kodumaale tagasi tuli, ei suhtutud siin banditismile kaasaaitajasse mõistagi soosivalt. Pruut Lonni, kes teda oodata oli lubanud, käis juba ühe arstiga, sest ühe endise vangiga suhtlemine ei mõjunud tema mainele hästi. Aga isa ei visanud ka seekord mütsi nurka. Ta läks Tartu Ülikooli dekaani Minna Klemeti jutule, naeratas (oma maailma kõige säravamat naeratust) ja küsis viisakalt, kas võib jätkata poolelijäänud õpinguid metsandusteaduskonnas. Minna Klemet vaatas noort hakkajat noormeest, heldis ta siirusest (ma arvan) ning lubas isal õpingud jätkata. Mu isa asus agarasti õppima, õppis nii hästi, et sai kõrgendatud stipendiumit, ning pärast ülikooli lõpetamist suunati ta Rakveresse, kus tast sai lühikese ajaga Rakvere Metsamajandi direktori asetäitja, sisuliselt direktor, sest direktor Simo Nõmme küsis kõigis asjus isa nõu ning arvamust. Temast oleks saanud ka direktor, aga kui talle sellekohane ettepanek tehti, siis ütles isa, et tal ei sobi parteisse astuda, sest talle meeldib liigselt võõraid naisi piiluda ning see ei sobi kokku kommunistliku partei moraaliga. Aga direktoriks saamiseks tulnuks tal astuda parteisse. Seda mu isa teha ei suutnud.

Ma jutustasin nii pika loo sellepärast, et näidata: selleks, et olla edukas, ei pea müüma maha oma põhimõtteid. Aga äärmine rumalus on elada minevikus ehk siis 30ndates-40ndates, kus Venemaa oli kuri ning okupeeris kõik, mis tal parajasti teele ette juhtus. Või mis Venemaa!? Volodja Uljanovi ja tema võitluskaaslase Ljonja Trotski poolt headel kaalutlustel alustatud revolutsiooni käkkisid ära mitte venelased, vaid grusiinid (või osseedid, aga Stalin ise pidas end grusiiniks) Jossif Džugašvili ja Lavrenti Beria, kelle eestvedamisel need okupeerimised ning küüditamised teostatigi. Praeguse Gruusia presidendi Mihail Saakašvili eeskujudeks on samuti noodsamad Džugašvili ja Beria.

Ma küsin, kuidas saab Eesti, kes kannatas Džugašvili ja Beria hulluste all, toetada rahvast, kes idoliseerib siiani seda massimõrtsukat, ning selle maa presidenti, kelle isiklikuks eeskujuks on see massimõrtsukas? Seda esiteks. Teiseks, peame aru saama, et Venemaa ei ole enam ammu see, mis tal oli 40ndatel. Pealegi ei olnud see "kurjuse impeerium", millele Džugašvili II viitab, mitte Venemaa, vaid Nõukogude Liit, mille kaks esifiguuri polnud mitte venelased, vaid grusiinid. Praegusel Venemaal, mida juhib Putin, on tõepoolest demokraatia kohta üht-teist õppida, aga see ei tähenda, et meie peaksime karistama Venemaad ja venelasi nende kuritegude pärast, mida sooritasid 40ndatel aastatel Nõukogude Liidu sildi all grusiinid Džugašvili ja Beria ning nende kaasajooksikud. Venemaa vangilaagrites kidusid, piinlesid ja surid eestlaste kõrval ka tavalised venelased. Needsamad vanjad ja vaskad, kelle sõjakaaslase aljoška meie Tõnismäelt ära vedasime.

Minu isa ei jätkanud Vorkutas sangarlikku vabadusvõitlust. Kui oli aeg näidata, et Eesti rahvas ei mõtle nagu Džugašvili käepikendused Kostja Päts ja Jaša Laidoner, siis võideldi. Kui võitlus läbi, siis pandi selga erariided ja mindi koju. Ning katsuti uues, muutunud maailmas ning ühiskonnas oma koht leida. Sama lugu Siberis. Ka seal võinuks mu isa ju sangarlikult vastu punnida, mitte vene keelt selgeks õppida ning kusagil kaevanduses nõrkemise kätte ära surra, aga ta ei teinud seda. Ta oli targem. Ta õppis vene keele selgeks, sai tööd kontoris ning ühes sellega ohtralt vaba aega, mida sai kasutada lugemiseks ja kirjutamiseks. Ja kui massimõrtsukas Džugašvili sussid püsti viskas ning isa sai Siberist kodumaale tagasi tulla, ka siis oleks ta võinud jätkata poolelijäänud vabadusvõitlust. Aga ta ei teinud seda, sest palju mõistlikum oli võtta aegu nagu nad olid, minna ülikooli ja teha karjääri. Ja see oli võimalik, parteisse astumatagi. Ka oma tütrekesele ei rääkinud isa oma minevikust, sest nägi, kui väga tütrekesele meeldib olla oktoobrilaps ja pioneer, ja ma olen talle selle eest tänulik, sest minu lapsepõlv oli selle võrra lihtsam.

Mida ma tahan öelda: et meie, eestlased, võiks ka tänast maailma hetkeks kaine, selge pilguga vaadata. Et mis seal TEGELIKULT toimub. Me oleme Euroopa Liidu liikmesriik ja Venemaa naaber. Mõistlik oleks lähtuda oma tegudes sellest, mis on kasulik mitte geograafiliselt kaugele Gruusiale, vaid Euroopa Liidule ja meie naabritele. Mis oleks kasulik näiteks Soomele, kelle välisminister Alexander Stubb istus vene välisministri Sergei Lavrovi kõrval uhkelt ja sirgeselgselt, kui võrdne partner, kui Gruusia ja Venemaa vahel rahu vahendas. Alexander Stubb ütles, et praegu ei ole aeg otsida süüdlast, kumb esimesena lasi, ja nii see tõepoolest on. Sestap ei ole ka Eestil vaja Venemaad süüdistada. Las süüdlase otsivad üles need, kes seks rahvusvahelistes komisjonides ametisse säätud.

Mis takistab meil olemast niisama rahulik kui Soome ja Alexander Stubb? Miks me jätkame 40ndail luhtunud vabadusvõitlust, kus tegelik agressor ehk Nõukogude Liit on juba ammu kokku varisenud, kui meile oleks palju kasulikum võtta Venemaad kui partnerit, keda ei pea armastama, aga kellega on täiesti võimalik hästi läbi saada?

Võrdne partner ei saa loomulikult käituda nagu meie president Toomas-Hendrik Ilves, kes seepeale, kui venelane esitas ausa pärimise pronksöö mässu kohta, nagu solvund poisike püsti kargas ning uksest välja marssis. Ja kes ütles Suomen Kuvalehtile, et venelased on okupandid ja tema okupantide keelt ei õpi. Sellise presidendi juhtimisel ei saa me kunagi Venemaale võrdseks partneriks, vaid jäämegi seks ulakaks poisikeseks, kes suurele poisile vahepeal keelt näitab ja keda suur poiss peab siis vahepeal jalaga eemale lükkama.

Aga kas me tahame seda? Kas me tahamegi jääda selleks igaveseks keelenäitajaks? Elada 40ndates ning jaurata lõpmatuseni kommunismi hukkamõistmisest ning okupatsioonist? Leppida sellega, et meie osa rahvusvahelisel areenil on aljoškade kõrvaldamine ning Venemaa-vastaste miniagressoritele igal võimalusel appi minemine?

Usun, et meil on võimeid enamaks. Vaadates, kuidas Soome uhke ja sirgeselgne Alexander Stubb konflikti lahendas, tekib uhke tunne: ka väike rahvas on võimeline oma häält kuuldavaks tegema. Ka meie rahva seas peab olema selliseid mehi. Kes suudavad mõelda kainelt ning viia meie rahva keelenäitajate seast suurriikide partnerite sekka. Mart Laar, Urmas Paet, Toomas-Hendrik Ilves jt, kes Gruusia-Venemaa konflikti puhkedes kohe Venemaad süüdistama kukkusid, seda igatahes ei ole. Mõelgem sellele järgmistel valmistel, head sõbrad.


Georg Vaher Vorkutas, 24.06.1953