Kui sitt on majas, siis nahutame naist!

Liiale oleme läinud selle naiste emantsipatsiooniga, ma ütlen. Anna neile aga võim kätte ja vahi, mis nad kokku keedavad. See Maripuu! Ei saa isegi santidele sentide kätte toimetamisega hakkama. Pane veel naine vastutusrikka koha peale. Eide aru, ei saa aru, mis ta tegema peab. Kuigi talle oli ju öeldud, et on võimalus, et sandid ei saa enne jõulu sente kätte. Aga mis tegi tema? Lakkis küüsi, mis muud. Või värvis oma lolli blondi pead veel blondimaks, loll nagu ta on.

Ma ütlen, sakslastel oli õigus. Naised - kinder, küche, kirche. Ärgu toppigu oma ninasid poliitikasse. Poliitikas tehku ilma mehed, kes on targad. Targad mehed nagu Andrus Ansip, Rein Lang, Jürgen Ligi - vaatad otsa ja näed, et tark inimene. Kohe pilk on selline tark. Sel Maripuul on kuidagi tühi pilk, nagu ei jagaks midagi maast ega ilmast. Ja miks ta ei sünnita? Õige naise kohus on sünnitada vähemasti kolm last. Mingu ministeeriumist ära ja hakaku parem sünnitama.

_ _ _

Reformierakonnal on omapärane komme kriisi ajal naisi nahutada. Võtame või Näksipgate'i ehk Hans H Luige ühe suurema rünnaku Reformierakonna ja selle juhi Andrus Ansipi vastu. Ansip oli tõelises hädas, sest võtta oli ka tunnistaja, Närska, kes oli oma kõrvaga kuulnud, kuis Tartu linna tollane tähtis aparatšik Ansip koertekarja tudengite kallale ässitas. Ja Ansip, tuim tükk, kes pole eriline ilukõneleja, pidi ühtäkki vasakule ja paremale selgitusi jagama. Ara mehena üritas ta alul oma ämma seeliku alla pugeda, aga kui sest polnud erilist tolku, siis tegi Reformierakond kavala manöövri - Hans H Luige tankitoru ette lükati Reformierakonna üks säravamaid noorpoliitikuid Anna-Maria Galojan. Luik unustas hoobilt Ansipi ning kargas kallale Anna-Mariale, keda hakati kõikides lehtedes kui kampaania korras "vargaks" tituleerima.

Poris püherdavale pööblile, kes ei oska oma alanduse leevendamiseks teha muud kui Delfisse kommentaare kirjutada, ei meeldi aga miski nii väga kui noore, ilusa ja eduka naise tümitamine. See on iseenesest veider, aga inimesed on eriti halastamatud just noorte, ilusate ja edukate naiste vastu. Kes on ilus, seda sõimatakse lolliks. Kes on tark, seda sõimatakse inetuks. Ja kes nii ilus kui tark, no see on kas kurjategija või hull. Anna-Maria on nii ilus kui tark ning teda sõimati mõnuga kurjategijaks. Reformierakonna manööver õnnestus hiilgavalt: verele aetud hambaga Luik sai oma kondi, mida järada, ning Ansip pääses poliitilisest vabalangemisest, mis teda Näksipi-trummi tagumisel kahtlemata osaks langenud oleks.

Ka praegu on Ansipil ning erinevalt Näksipi-skandaalist mitte ainult Ansipil, vaid kogu Reformierakonnal sitt majas. Paska voolab, kui lubate, lausa ojadena. Ei ole Reformierakonna liiget, kes ei oleks selle vedela haisva ollusega koos. Suurisõnu lubati viia Eesti viie rikkaima Euroopa riigi sekka, aga tüüriti ta hoopistükkis nii majandusliku kui moraalse allakäigu lävele. Majandusliku allakäiguga kaasneb nimelt ka moraalne allakäik - au ja südametunnistuse unustamine, vennaarmu häving. Sõnadel "õilsus", "üllus" ja "halastus" ei ole 2009ndal aastal sisu, nad on kui võõrsõnad, mille tähendusest ei saada aru. Inimesed ootavad kahjurõõmsalt käsi hõõrudes, millal nende naaber pankrotti läheb, et saaks nende maja kerjakopikate eest ära osta, meeleheitele aetud laenuvõlgased on nõus esimesel ettejuhtuval kõri läbi nüsima, et oma sms-laenu ära maksta, hädaliste appikarjetele vastatakse parastava naeruga. See on Eesti elu anno 2009 ning Reformierakond on selle arhitekt. Õigem oleks küll öelda soss-sepp, sest arhitektid teevad üldjuhul ikka ilusaid asju, aga mõte jääb samaks: Reformierakond on tõuganud meid kuristiku äärele ning jätnud sinna kõlkuma. Nüüd on meie enda asi, kas saame mõnest mättast või haralisest oksast kinni krabada või potsatame alla ja kukume end vigaseks.

Hüva, aga Reformierakonnal on ka seekord üks päästev plaan: nimelt, rahva rahustamiseks tuleb ohverdada taaskord naine. Ja kas pole huvitav, et ka seekord on see noor, võrdlemisi kena ning edukas naine. Maret Maripuu. Üks aps tööpostil muudeti üleriiklikuks skandaaliks ning peaminister hurjutas vaest veekalkvel silmadega Maretikest lausa ajakirjanike ees. Kas see tähendab seda, et Reformierakond on lõpuks ometi leidnud süüdlase? Kes on süüdi mitte ainult selles, et sandid ei saanud oma sente, vaid ka selles, et Eesti ei jõudnud viie aastaga viie rikkaima Euroopa riigi sekka? Nii igatahes näib.

Näksipi-skandaali ning Reformierakonna orkestreeritud majandusliku ning moraalse allakäigu vahe on aga see, et kui Näksipi skandaal jäi minevikku, nõukaaega, mille hämu ja hägu ei selgine veel niipea, siis majanduskriis on nähtav just nüüd, täna ja praegu. Igaüks tunnetab seda omal nahal. Igaüks tunnetab seda perversset parastavat rõõmu, millega naaber nüüd vaatab naabrit, kel läheb veel halvemini. Praegu on kahjurõõm eriti halvav, eriti õõvastav. Äripäev hõõrub käsi ning kirjutab varjamatu rõõmuga, kuidas me saame nüüd pea iga päev lugeda pankrotti minevatest ettevõtjatest. Delfi kommentaarid muutuvad üha kurjemaks, nende üksikute omad muidugi, kes veel kontoris kommenteerida saavad, sest neil, kes kinga saavad, pole enam arvutiühendust. Igaüks peab nüüd pimeduses hirmunult selja taha vaatama, iga viimast kui krõpsu ja kääksatust kartma, ning me ei tea, kui kaua see pimedus, kus kõik kassid on ühte värvi, veel kestab.

Jah, aga naise ohverdamisega on seekord lootusetult hiljaks jäädud. Ainus, mida selline kogu süü ühe noore naise kaela lükkamine Reformierakonnale tähendada võib, on see, et nad kaotavad ka oma noorte, ilusate ja edukate naisvalijate hääled. Ja õige ongi. Kui selle erakonna ainsaks päästeplaaniks on kriisi ajal noorte naiste inkvisitsioonikohtu ette tirimine ja tuleriidal põletamine, siis ma ütleks, et teie ja teie erakonna aeg on läbi, herr Näksip. Loodan, et ajaloo kloaak ei ole teie vastu liiga karm.

Lugemissoovitus: Jutustus möödunud aegadest

Väljavõte Wikipediast: vene keeles, inglise keeles.

Praegune aeg soosib kõikvõimalike vene juurte otsimist. Sestap soovitan lugeda "Jutustust möödunud aegadest", tuntud ka kui primaarkroonika, munk Nestori kroonika. Algselt kirja pandud aastal 1113. Mis on veebis täiesti kättesaadav, nii algse tekstina kui venekeelses tõlkes. Lugesin ise venekeelset tõlget ja on täitsa talutav lugemine, pole keeruline ega midagi. Huvitaval kombel pole seda teksti eesti keelde tõlgitud, või ma eksin? Igal juhul ei suutnud ma leida ei eestikeelset raamatut ega ka veebist teksti. Võiks ju olla! Selline naaberrahva alustekst.

Panen lühidalt kirja oma tähelepanekud. Teos käsitleb Venemaa vanemat ajalugu, alates Noa poegadest Sem, Ham ja Jahvet. Kes siis jagasid maa ära, Sem sai idamaad (Pärsia, India), Ham lõunamaad (Egiptus, Etioopia, Küpros, Lüüdia, Trooja) ning Jahvet põhja- ja läänepoolsed maad, muu hulgas Britannia, Dalmaatsia, Arkaadia, Albaania, Armeenia, Sküütia, Makedoonia, slaavlaste alad, Kaukaasia mäes, jõed Desna, Pripjat, Daugava, Volhov, Volga. Jahveti aladel elasid ka russid (ilmselt üks taani hõim), tšuudid (ilmselt on silmas peetud eestlasi), merjalased (välja surnud soome-ugri rahvas), muromid, vessid, jamid, ugrad, mordvalased, permlased, leedulased, semgalid, latgalid, liivlased. Samuti varjaagid (ilmselt silmas peetud taanlasi, toonaseid Läänemere valitsejaid), mille alad ulatusid Varjaagi merest (ilmselt silma peetud Läänemerd) kuni Inglismaani. Jahveti aladel elasid varjaagid (taanlased), šveedid (ilmselt svealased, rootslased), normannid, goodid (ilmselt on silmas peetud gotlandi saare elanikke), russid (ilmselt üks taanlaste hõim), inglased, sakslased, veneetslased ja paljud teised.

Sem, Ham ja Jahvet elasid sõbralikult teineteise kõrval ja kõik oli nagu üks rahvas. Kuni tekkis mõte rajada maast taevani sammas, Babüloni linna lähedale, mida ehitati 40 aastat ja mis ei saanudki päris valmis. Kuni jumal tuli vaatama linna ja sammast ning ütles: "Vaat sulle ühte sugu ja ühte sammast!" Ning jumal segas rahvad ära ja jagas need 70 ja 2 rahvaks ning asustas need üle maailma laiali. Pärast rahvaste segamist lõhkus jumal suure tuule abil samba, mille jäänukid on Babüloni ja Assüüria vahel. Ja sellest jagamisest tuleb ka slaavi rahvas, mis on Jahveti sugu. Pärast seda elasid slaavlased Doonau ääres, praeguste Ungari ja Bulgaaria aladel. Kust nad liikusid edasi lääne ja põhja poole. Kirjeldatud on, kuidas slaavlased elasid jõgede ääres varjaagide-kreeklaste vahelisel kaubateel. Põhjapoolsed slaavlased rajasid Ilmeni järve ligidale linna Novgorod. Läänepoolsed slaavlased, poljaanid (poolakad), rajasid linna Kiiev. Nimi tuleb ühe poljaani valitseja Kii nimest (tema vennad olid Šek ja Horiv, õde Lõbed).

Kroonika kirjeldab, et tšuudid (eestlased), semgalid, liivlased jne on samuti Jahveti soost, aga räägivad teistsugust keelt. Ja et nad maksavad venelastele andamit.

Kroonika kirjeldab, kuidas vanadele slaavlaste aladele Doonau ääres tulid kõigepealt lõuna poolt sküütide ehk kasaaride (kunagine juudi usku suur türgi hõim, praeguseks segunenud teiste rahvastega) juurest bulgarid (ilmselt on tegemist 8-9. sajandiga maj) ning asutasid end slaavlaste aladele. Siis tulid valged ugurid ehk kasaarid. Ning edasi obrid (kavaarid), kes olid küll suurt kasvu ja särava mõistusega, ent jumal saatis nad kõik surma.

Abiks siin Karl Suure surma järgne Euroopa kaart, aasta 814 seisuga (kliki pildil kaardi suuremalt vaatamiseks, allikas Wikipedia):


Siis kirjeldab kroonika, kuidas eri slaavlaste hõimudel olid erinevad kombed ja tavad, omad seadused, erinev temperament. Poljaanid olid vaiksed ja arukad, austasid perekonda ja vanemaid, neil olid arenenud pulmakombed. Drevljaanid elasid nagu metslased, tapsid üksteist ja polnud mingeid kombeid. Radimitšid, vjatitšid ja severjaanid elasid metsas, toitusid metsasaadustest ja pulmi ei pidanud. Ent nende külad käisid üksteisega läbi, lauldi laule, mängiti mänge ja ilmselt siis seksiti ka, meestel oli 2-3 naist. nemad kasutasid põletusmatust, pärast põletust korjati tuhk kokku ja pandi väiksesse urni ning urnid paigutati teede äärde. Vjatitšid kasutasid seda tava pikka aega. Seda põletuse tava kasutasid ka krivitšid, kes ei tundnud jumala seadusi.

Kroonika algab aastaga 852, sel aastal mainiti kreeka kroonikates esimest korda Venemaad.
Kroonika kirjutab, kuidas aastal 859 võtsid varjaagid andamit tšuudidelt, merjalastelt, sloveenidelt, krivitšitelt, kasaarid poljaanidelt, severjaanidelt, vjatitšitelt.

Aastal 862 saadi varjaagidest merel jagu ja andam võeti omale, end mindi saagi pärast omavahel tülli. Tapeti teineteist halastamatult, kuni öeldi endale: "Lähme otsime omale vürsti, kes meid valitseks ja meie üle õiglaselt kohut mõistaks." Mindi üle mere varjaagide, russide juurde. Ütlesid siis russidele tšuudid, sloveenid, krivitšid ja muud: "Meie maa on suur, aga korda seal ei ole. Tulge ja valitsege meid." Ning tulidki kolm venda peredega, võtsid endaga kõik russid, tulid ja vanim vendadest Rjurik (taanipäraselt ilmselt Rorik) asus Novgorodi, teine, Sineus asus Beloozerosse ja kolmas, Truvor, Izborskisse (Irboska). Ja nende varjaagide järgi sai Venemaa omale nime (Russkaja zemlja).

Vahemärkusena niipalju, et ka Taani kroonik Saxo kirjeldab, kuidas taanlased käisid Venemaal valitsejateks, näiteks (arvatavalt eesti soost) sõdalane Starkad valitses mõnda aega Permimaa üle. Ja kuidas nimetatud Rorik, Taani kuningas, valitses ka ruteenlaste (venelaste) üle, tegemist oli sellesama 9. sajandiga. Taani prints Amleth (Skakespeare'i Hamleti prototüüp) oli Roriku tütre Gerutha (Gertrud) poeg.

Nii said novgorodlastest, kes enne olid sloveenid (slaavlased), varjaagi sugu rahvas. Paari aasta pärst surid Sineus ja Truvor ning Rjurik võttis kogu võimu enda kätte ning hakkas oma meestele linnu jagama: Polotsk ühele, Rostov teisele, Beloozero (Peterburist ca 500 km ida poole jääv linn) kolmandale. Varjaagid on neis kohtades sisserännanud, kohalikud elanikud on Novgorodis sloveenid, Polotskis krivitšid, Rostovis merjad, Beloozeris vessid, Muromis muromlased, ja kõigi nende üle valitses Rjurik. Tal oli kaks sõpra, kes polnud tema sugulased ja kes asusid oma peredega teele Konstantinoopoli suunas mööda Dnepri jõge ning tee peal nägid mäe otsas linnakest. Nad küsisid: "Kelle linn see on?" Neile vastati: "Olid kolm venda, Kii, Šik ja Horiv, kes rajasid selle linna ja jätsid maha, meie siin nüüd oleme, nende järeltulijad ja maksame hasaaridele andamit." Nõnda jäid Askold ja Dir sellesse linna elama, võtsid enda juurde palju varjaage ning hakkasid valitsema poljaanide maad. Rjurik jäi valitsema Novgorodi.
866. aastal korraldasid Askold ja Dir sõjakäigu kreeklaste, Konstantinoopoli vastu.
879. aastal suri Rjurik ja andis võimu üle oma sugulasele Olegile, Rjuriku poeg Igor oli veel väike.
882. aastal kogus Oleg kokku suure varjaagide, tšuudide, sloveenide, merjade, vesside ja krivitšite sõjaväe ning võttis võimu Smolenskis, kuhu pani valitsema oma mehe. Sealt liikus alla ja võttis Ljubetši, ning pani valitsema oma mehe. Siis jõudis Kiievi alla ja kuulis, et seal valitsevad Askold ja Dir. Siis tappis ta kavalusega Askoldi ja Diri, Askold maeti mäe peale, mida kutsutakse Ugorski, kuhu rajati püha Nikolai kirik. Diri haud asub püha Irina kiriku juures. Oleg asus ise Kiievisse elama ja ütles: "Saagu sellest Venemaa linnade ema." Tema juures elasid nii varjaagid kui slaavlased. Oleg pani linnadele kohustuse maksta andamit.
903. aastal oli Igor sirgunud suureks, saatis Olegi sõjakäikudel ning võttis omale Pihkvast naise, nimega Olga.
907. aastal jättis Oleg Igori Kiievisse ja läks ise suure sõjaväega Konstantsinoopoli peale, tal oli ligi 2000 laeva. Oleg pani laevadele maale tulles rattad alla ja liikus täispurjedes linna peale. Linnast öeldi: "Ära hävita linna, anname sulle, mida vaid soovid." Talle toodi toitu ja veini, ent Oleg lükkas selle tagasi, mispeale arvasid kreeklased, et tegemist on püha Dmitriga, kelle jumal on neile saatnud. Ja Oleg nõudis välja andami rahas igale oma mehele, kogu 80 000 mehele. Kreeklased olid andamiga nõus ja sõlmisid rahu. Lisaks nõuti andamit vene linnadele.
912 Oleg suri maohammustuse kätte.
913 asus võimule Igor, Rjuriku poeg.
941 Igori sõjaretk Konstantinoopoli vastu 10 000 laevaga, mis ebaõnnestus.
944 Igori uus sõjaretk. Kreeklased lubasid andamit suurendada.
945 Igor käis oma družiinaga drevljaanide juures andamit kogumas, aga oli hooletu ja ta tapeti.
946 Olga korraldas oma poja Svjatoslaviga sõjaretke drevljaanide vastu, mis oli edukas. Svatoslav saab Venemaa juhiks.
955 Olga korraldab sõjakäigu kreeklaste vastu Konstantinoopoli alla. Tsaar (tseesar) Constantine oli vaimustunud Olga ilust ja tarkusest, kutsus Olgat riiki valitsema. Olga lasi end patriarhil ära ristida. Ta sai ristinime Jelena.
969 Olga sureb.
972 Svjatoslav hukkub 28-aastaselt võitluses Petšeneegidega.
973 asub riiki juhtima Jaropolk.
980 Vladimir naaseb varjaagide Novgorodi, kogub suure varjaagide, tšuudide, sloveenide, krivitšite sõjaväe ja asub vastu oma vennale Jaropolkile. Viimase esindaja, mere tagant saabunud Rogvolod, Polotski juht sai Vladimiri käest lüüa. Vladimir võtab naiseks Rogvolodi tütre Rogneda, keda hakati juba Jaropolkile mehele panema. Vladmir võtab Kiievis võimu.
986 eri usulahkude esindajad hakkavad Vladimirile oma usku soovitama
987 Vladimir laseb kõigi uskude esindajad tulla enda juurde oma usku presenteerima: bulgarid (muhameedlased), sakslased, juudid, kreeklased. Siis saatis Vladimir oma esindajad kõikide nende uskude asukohamaadesse kohapeale asja uurima. Mehed siis tulid tagasi ja rääkisid, et Bulgaarias nägid, et pole seal mingit lõbusust, usk on hirmus kurb ja sünge, inimesed muudkui kummardavad, vaatavad sinna ja tänna nagu hullumeelsed. Pole hea usk. Saksamaal käisid vaatamas teenistusi, aga ei näinud mingit ilu. Siis Kreeka kohta rääkisid, et kui läksid sinna, kus jumalat teenitakse, ei saanud aru, kas oled maa peal või taevas: sellist ilu ja toredust maa peal näha pole, seda ei saa isegi sõnadesse panna. On näha, et jumal on seal rahvaga ja teenistus parem kui teistes maades. Seda ilu ei saa unustada, nii nagu inimene, kes on maitsnud magusat, ei võta enam suhu kibedat. Bojaarid ütlesid: "Kui Kreeka seadus oleks olnud halb, poleks sinu vanaema Olga seda vastu võtnud, ja tema oli kõigist targem."
988 Vladimir laseb end ristida kreeklaste usku. Ning lasi ristida ka oma 12 poega. Pojad pani ta Venemaa linnu valitsema. Vladimir asutas uusi linnu, valis välja parimad mehed slaavlaste, tšuudide, krivitšite ja vjatitšite hulgast ning pani need linnu valitsema. Vladmir võidab sõja petšeneegidega.
989 Vladimir otsustab rajada jumalaema kiriku, kutsudes meistrid Kreekast.
1014 Jaroslav, Vladimiri poeg, Novgorodi valitseja keeldub osa andamit Kiievile edastamast. Vladimir plaanib poja vastu sõjakäiku, ent haigestub.
1015 Jaroslav kutsub mere tagant omale varjaage appi. Vladimir sureb haigusse. Svjatopolk tapab venna Svjatoslavi ja võtab Kiievis võimu. Jaroslav kogub tuhatkond varjaagi ja veel 40 000 meest ning läheb Svjatopolki vastu.
1016 Jaroslav ja Svjatopolk seisid kolm kuud teineteise vastas teine teisel pool Dnepri jõge. Lõpuks mindi kokku, Jaroslav võitis lahingu, Svjatopolk põgenes Poola. Jaroslav oli 28-aastane.
1018 Boleslav läks koos Svjatopolki ja poolakatega Jaroslavi vastu. Jaroslav kaotas lahingu ja põgenes Novgorodi. Boleslav hakkas riigis oma võimu kehtestama. Jaroslav plaanis juba mere taha põgeneda, kui Novgorodi mees Konstantin ütles: "Tahame veel Boleslavi ja Svjatopolki vastu võidelda." Koguti raha ning palgati välismaalt varjaagi sõdalased. Boleslav ja Svjatopolk põgenesid Kiievist, võttes kaasa vara, ning Jaroslav võttis võimu.
1026 Jaroslav jagab riigi mööda Dneprit pooleks, teine pool läheb noorema venna Mstislavi kätte.
1030 Jaroslav korraldas sõjaretke tšuudide vastu, võitis neid ja asutas Jurjevi (Tartu) linna. Samal ajal suri Poolas Boleslav, rahvas tõstis mässu ülikute vastu.
1031 Jaroslav ja Mstislav vallutasid Poola.
1036 suri Mstislav, Jaroslav võttis võimu kogu riigis.
1037 Jaroslav rajab suure linna (ilmselt Jaroslavl), mitmeid uusi kirikuid, ristiusk levib laiemalt.
1054 Jaroslav sureb 76-aastaselt.
1095 piirasid polovetsid Jurjevi linna kogu suve, ja oleks peaaegu linna ära võtnud. Inimesed suutsid linnast põgeneda ja polovetsid põletasid linna maha.
1116 korraldas Mstislav sõjakäigu Tšuudi (Eestisse) koos novgorodlaste ja pihkvalastega ja võtsid tšuudide linna, millel nimeks Karu Pea (ilmselt Kirumpää, muistne eestlaste linn praeguse Võru külje all), ning said saagiks loendamatuid rikkusi ja saabusid koju suure noosiga.

Ettepanek: rahutumad eestlased Palestiinasse; Eesti-Palestiina vabariigi dream team

Palestiina (vasakul, allikas: Wikipedia) ja ajalooline Rooma riigi Juuda provints (paremal, allikas: Wikipedia)

Vaatamata sellele, et venelased Eestis on reaalsus ja ajalooline paratamatus ning nii kaua kuni Eesti on Euroopa Liidu liige (ilmselt veel aastakümneid), pole venelasi väevõimuga välja ajada võimalik, vaatamata sellele on eestlasi, kes pole mingil tingimusel nõus venelastega koos ühel maal elama ning nendega sõbralikult läbi saama. See tundub paljude jaoks kohe vastuvõetamatu, kuna nende jaoks iseloomustab riiki rahva etniline puhtus. Mida teha? Oleme Irjaga seda teemat vaaginud nii- ja naapidi ning täna jõudsime ühe võimaliku lahenduseni: eestlased, kes pole nõus venelastega sõbralikult läbi saama, võiks luua omaenda riigi kusagil mujal, soovitavalt Venemaast kaugel. Ja see koht võiks olla näiteks Palestiina. Kusjuures täitsa võimalik, et eestlased ongi Palestiinast pärit, lihtsalt vastavad ürikud on hävinud.

Miks on see hea? Esiteks saaks need tõelised eestlased, kes sinna kolivad, lahendada aastakümnete või isegi aastasadade pikkuse vastuolu juutidega, kuna Palestiinasse on kolinud elama ka eriti tõupuhtad ja sõjakad juudid. Ning palestiinlased, kes peavad nende sõjakate juutidega seal praegu hakkama saama, saaks oma peredega kolida Eestisse. Ning siis saavad puhtad ja sõjakad eestlased kasvõi aastatuhandeid pista Palestiinas rinda sõjakate ja tõupuhaste juutidega. Seejuures oleks see võitlus ka palju võrdsem kui kukepoks venelastega. Sest Venemaa on suur, Iisrael palju pisem. Eestlastele saaks siis appi minna ka sõjakate eestlaste suured sõbrad grusiinid, kes elavad seal palju lähemal.

Me panime Irjaga kokku ka selle tõelise ja tõupuhta Eesti Vabariigi, või siis Palestiina-Eesti vabariigi nn dream teami või unistuste valitsuse. See oleks järgmine:

President- Mihkel Viljasaak (endise nimega Mihhail Saakašvili, ta saab ilmselt Gruusias varsti kinga, olles telefoniga pähe virutanud igale teisele ministrile, ja siis on ta vaja kuidagi ära paigutada, ta paistab olevat tõeline eestlane, kuna saab tõupuhaste eestlastega hästi läbi ja tema kantselei koosneb juba nagunii suures osas eestlastest)
Peaminister- Mart Laar (kahtlemata kõige õigem valik sellesse ametisse)
Propagandaminister- Marko Mihkelson (ühtlasi riigi ainsa ajalehe "Eesti Eest!" peatoimetaja), abiminister Kaarel Tarand (ajalehe "Eesti Eest!" peatoimetaja asetäitja, presidendi kõnede kirjutaja)
Majandusminister- Raimo Ülavere (ta pole nõus kehvema positsiooniga, hoolitseb selle eest, et riigi rahakotist ei pudeneks mitte üks sent rohkem kui häda pärast vaja), abiminister Peep Vain (üleriigilise kampaania "Ole positiivne!" eestvedaja)
Rahandusminister- Taavi Veskimägi (kelle eestvedamisel teostatakse ulatuslikud reformid, sealhulgas Palestiina aladel elavate juutide ning lastetute naiste mitmekordne maksustamine)
Justiitsminister- Ken-Marti Vaher, abiminister Urmas Reinsalu (neil kahekesi koos on ühtlasi õigus muuta kohtuotsuseid ning jagada kohtunikele sunduslikke juhiseid, samuti katkestada kohtuistungeid, kutsuda istungitele omapoolseid tunnistajaid. Kohus on selles riigis ühe-astmeline).
Siseminister- Rein Lang (teostab järelvalvet Kaitsepolitsei üle)
Kultuuriminister- Hans Hadniel Luik (jagab välja kultuuripreemiaid riigitruudele loovisikutele), abiminister Juku-Kalle Raid (organiseerib riigivaenulike loovisikute ahjuajamist)
Välisminister- Toomas Hendrik Ilves (nõuab teistelt riikidelt äärmiselt lugupidavat suhtumist, on nõus suhtlema ainult nende riikide esindajatega, kes näitavad üles äärmist lugupidamist)
Kaitseminister- Risto Teinonen (kuulutab koheselt välja üldmobilisatsiooni ja sõja juutidele)
Haridusminister- Andres Herkel (algatab juudisõbralike raamatute põletamise ning viib koolides sisse kohustusliku religiooniõpetuse), abiminister Lauri Vahtre (kirjutab patriootlikus vaimus ümber ajalooraamatuid, tema värskeim teos on: "Valesti mõistetud kangelane- Mihhail Saakašvili alias Mihkel Viljasaak")
Sotsiaalminister- Varro Vooglaid (hoolitseb selle eest, et igas peres oleks vähemalt kolm last, keelab abordid surmanuhtluse ähvardusel)
Võrdõiguslikkuse minister- NALJA TEETE VÕI? Eesti riigis on naiste koht kodus!!!
Rahvastikuminister- Margus Lepa (hoolitseb muu hulgas rahvuspuhtuse eest, abielud sama soo, teise rassi või teise rahvuse esindajaga on surmanuhtluse ähvardusel keelatud, legaliseerib mitmenaisepidamise)
Kaitsepolitsei juht- Andrus Ansip (tema juhtida on riigi võimas, 100 000-pealine koerte-armee poliitiliste oponentide jälitamiseks ning näksimiseks)
Kaitsevägede juht- Martin Helme (hambuni relvastatud ja magadeski valvel)
Kirikupea- Andres Põder (samas ka inkvisitsioonikohtu esimees)

Aprillirahutuste kohtuotsus tõi Eestisse rekordarvu venelasi?

Pealtnägijate sõnul oli Tallinna linn ja kogu Põhja-Eesti see nädal täis Venemaalt saabunud autosid. Pikki pühi Eestisse tähistama tulnud venelased ummistasid hotellid ning söögikohad. Tegemist oli jõukamate turistidega lisaks sellele massile, mis tuli rongidega kohale aastavahetust veetma. Ilmselt pole sellist arvu Venemaa turiste sellisel ajal nähtud Eestis veel mitte ühelgi aastal. Sosistatakse, et lisaks kehvematele majandusoludele (mujale välismaale ei raatsita enam sõita) oli Eestisse tuleku põhjus aprillirahutuste kohtuotsus.

Kas Luigel häda käes?

Väljavõte Delfi veebist.

Huvitav, kas Luigel endal häda käes, kui tahab, et mõnede tegelaste kallilt kokku ostetud ja nüüd tühjalt seisvad korterid linn ära ostaks?

Huvitav, mitukümmend või mitusada korterit Luik ise kokku krahmas?

Ettevaatust: Kaitsepolitsei

Väljavõte Kaitsepolitsei kodukalt.

Kuivõrd Kaitsepolitsei ehk Kapo on kaugenenud oma eesmärkidest ja sellest asutusest on saanud NKVD-stiilis poliitiline politsei, mille üheks eesmärgiks on poliitilise kliki vastaste hävitamine ning vaba mõtlemise tasalülitamine, ja sellest asutusest endast on saanud tõsine oht Eesti julgeolekule, siis annan Kapo kohta hoiatuse.

On näha, et Kapo struktuur ja tegevus on viimastel aastatel aktiviseerunud, tegeletakse juba teisitimõtlejate tümitamisega, võimalik, et ka propagandarünnakute korraldamisega võimueliidi vastaste suhtes, siis on tõenäoline, et viimasel ajal on kutsutud Kaposse "kohvile" märkimisväärne hulk inimesi. Ja Kapol on tavaks, et kui inimene läheb ülekuulamisele, võetakse talt ära isiklikud asjad, kaasa arvatud telefon. Ning hiljem, kui telefon tagasi antakse, on sinna paigaldatud pealtkuulamisseade. Kui tähele panete, siis näiteks maadevahetuse asjas on kasutatud just selliseid töödeldud telefone, kus selle telefoni omanik pole ise ilmselt teadlik pealtkuulamisest. Võib arvata, et Kapo on nõnda pealt kuulanud väga paljusid kõnelusi, kuna seade võimaldab kuulata kõike seda, mis toimub ka telefoni ümbruses. Ja nõnda on võimalik inimesi šantažeerida, nii nagu juhtus Rein Kilgiga. Kus siis Kapo lekitas Kilgi kõnelused Kalev Kanguriga, kelle telefoni oli vastav seade paigaldatud. Nii oli võimalik Kapol salvestada nii Kilgi telefonikõned Kanguriga kui ka kõnelused kohvikulaua taga. Kapo lekitas kõnelused pärast seda, kui Kilgi sõbra Hans H Luige ajaleht Eesti Ekspress avaldas artikli Reformierakonna juhtide seotusest maadevahetusega.

Mina soovitan kõigil, kes on käinud Kapos ülekuulamisel, ja oma telefoni ära andnud, see telefon minema visata ja muretseda uus.

Eestis on välja kujunenud ohtlik olukord, kus endisest nõuka-aegsest Viru hotelli turvaülemast, arvatavast KGB kaastöötajast, hilisemast Kapo juhist Jüri Pihlist on saanud siseminister. Võib arvata, et järelvalve Kapo tegevuse üle kas puudub üldse või on see nõrgenenud. Samuti võib arvata, et ühe isiku või kliki kätte on Eestis koondunud väga suur võim ja tohutu hulk infot, mida on võimalik vastavalt vajadusele ära kasutada. Eesti on liikumas totalitaarse riigi suunas, nagu Irja on kirjutanud. Ja seda, paradoksaalsel kombel, Euroopa Liidu liikmena.

Sõnumeid Gruusiast: Saakašvili lõi peaministrit näkku ja viskas telefoniga

Väljavõte Foxnews veebist.

Gruusiast on tulemas taas ärevaid sõnumeid. Ajal, kui Eesti rahvas pidas rahulikku jõuluaega, ei istunud meie sõber, Gruusia president Mihhail "hull lendur" Saakašvili käed rüpes, vaid virutas riigi peaministrile rusikaga näkku ning viskas veel telefoniga takajärgi. Tekitades valitsusjuhile kehavigastuse, mida too hiljem Saksamaale tohterdama sõitis. Lisaks lubas Saakašvili valitsusjuhi ametist vabastada.

Vat selline, ütleme, temperamentne rahvas on grusiinid. Ja eks seal ole oma terake tõtt sees, kui Saakašvili ütles, et tema suur eeskuju poliitikas on Jossif Stalin. Juba on Saakašvili lubanud taas Venemaad rünnata, Gruusia koondab juba vägesid Osseetia piiri lähedusse. Elame-näeme, mis seal saama hakkab.

Gazas tapetud sadu lapsi, Eesti poliitikud vait

Üks Iisraeli rünnakute tagajärjel hukkunud laps, väljavõte Norra lehest Aftenbladet.

Iisraeli väed on tapnud Gaza sektoris sadu süütuid inimesi, nende seas mitusada last. Huvitav on see, et kui Gruusia-Vene konfliktis hukkus kordades vähem inimesi, nimetati seda genotsiidiks ja Eesti poliitikud tormasid erutunult kohale. Nüüd vaadatakse tapatalguid rahumeeli pealt. Samuti kajastab asja leigelt Eesti ajakirjandus. Miks see nii on?

Kadastik sattunud alkoholi küüsi?

Väljavõte Postimehe veebist.

Kirjasaatjad, kes laiali üle maa, annavad teada, et Mart Kadastik on alkoholi küüsi langenud. Teda on nähtud oma Olümpia hotelli ligidal asuvast Tallinna korterist välja tuigerdamas, ja välisministeeriumi ümber, Eesti Maja kõrtsi juures tuiamas, klaasistunud joodiku pilk kaugusse suunatud ja kõnnak vaaruv.

Mis Kadastikuga lahti? Kas Postimehe tulemused kehvad? Või ei õnnestunud Delfi ülesostmine? Või läks luhta ajakirjade müük? Või painavad mineviku süümepiinad KGBga koostöö ning vabadusvõitlejate, näiteks Lagle Pareki kottimise eest?

Tõtt öelda on Kadastik olnud napsulemb juba aastaid. Kunagi Tartu päevil oli tema truu kaine autojuht Toomas Issak, kellest nüüd on saanud Eesti Meedia peadirektor. Nüüd viibib Issak põhiliselt Tartus, on alustanud iseseisvat elu ja Kadastiku kõrval teda enam truult seismas pole. Mistõttu peab vana ise hakkama saama.

Kas salakohtumise teema oli gaasitoru?

Väljavõte Delfist.

Kas Ilvese ja Halose eilse salakohtumise teema oli Vene-Saksa gaasitoru, kus jäme ots on olnud soomlaste käes ja eestlased on seda boikoteerinud?

Prokurör Bergmann üritab valitsust puhtaks pesta

Riigiprokurör Triin Bergmanni tegevust ei saa tõlgendada muud moodi kui katset valitsust pronksiöömäsu korraldamise süüst puhtaks pesta. Ja leida mõni muu süüdlane, kelleks kõlbasid hästi pronkssamba juures toimunud miitingu korraldajad.

Seni on laiemalt selgitamata asjaolu, et nii põhiseaduse kui kõigi läänelike standardite kohaselt pole miitingu korraldamine kuritegu (see oli nii nõukogude liidus, kus juba 3 inimese kogunemine oli kvalifitseeritav mässuna ja selle võis laiali ajada, ja ilmselt on rahval jäänud eksitav arusaam). Näiteks täna tuli uudis, kus kus kohus tühistas politsei otsuse miitingu keelamise kohta. Mis on hea, sest politsei on hakanud viimasel ajal piirama inimeste õigusi, kaasa arvatud õigust koguneda, ja seda väga agressiivselt, põhjendades seda preventiivsete abinõudega. Mis on absurd. Seda loogikat jätkates võib politsei, kelle põhiülesanne on kodanike teenimine ja abistamine, varsti igale inimesele turja karata ja teda kottida, kuna talle tundub, et sellest inimesest võib saada kunagi tulevikus ohtlik kurjategija. Nagu Irja on kirjutanud, tuleneb politsei selline käitumine asjaolust, et politseinikke pole nende ebaseadusliku tegevuse eest karistatud, vastupidi, neile on selle eest jagatud medaleid. Konkreetselt anti kõrgetele politseiametnikele medaleid pronkssõduri juurde kogunenud miitingu laialiajamise eest. Ja nüüd, nagu nähtub, ajavad politseinikud entsualistlikult laiali kõik miitingud, olgu nad siis seotud karusnahkade või millegi muuga.

Sisuliselt korraldas valitsus ise mäsu, kui võttis ohjad üle ja ajas rahumeelse miitingu väevõimuga laiali. Sellest hetkest kaotasid kõikvõimalikud Linterid ja Revad olukorra üle kontrolli ning sündmuste käiku kontrollis valitsus, politsei kaudu. Linna rüüstamise süü langeb täielikult valitsusele, kes ei suutnud veekahurite ja kumminuiadega laiali aetud rahvahulkade tegevust kontrollida.

Nüüd üritatakse väita, et Linter ja Reva tahtsidki korraldada sellist mäsu. Mida on võimatu ära tõestada, sest seda ei olnud. Mäsu tekkis alles pärast politseijõudude agressiivset sekkumist miitingu laialiajamisel.

Minu meelest peaks valitsus tagasi astuma, kuna ei suutnud enda tekitatud olukorda kontrolli all hoida. Valitsuse suurim või oli PR-võit, kus suudeti rahvale jätta mulje, et venelased tahtsid riigis võimu haarata. Ent see PR-võit osutus võiduks samuti vaid lühiajalises plaanis. Pikemas perspektiivis nullis see enamiku senistest jõupingutustest, rahast ja muudest ressurssidest integratsiooni alal.

Häda ajab härja kaevu

Väljavõte Päevalehe veebist.

Hakkab tulema näiteid selle kohta, kuidas ettevõtted lähevad uuele aastale vastu. Lisaks saabus Silberauto teemal kommentaar:

asi millest leht ei kirjuta on see et töötajad said ka paberi kätte mis on avaldus paga vähendamiseks 50%

Andke teada, sõbrad, kuidas Teie ettevõttes on lahendatud kokkuhoiu teema. Kas kommentaarina loo juurde või aadressil: innott(ät)hot.ee. Anonüümsus garanteeritud.

Eliit pöördub jumala poole?

Väljavõte tänase Äripäeva esiküljelt.

Huvitav oli vaadata eliidi ajalehe Äripäeva esiküljelt pöördumist jumala poole, mis ilmselt peegeldab praegust eliidi suhtumist. Mõistus on otsas ja pööratakse pilgud jumala poole.

Mis polegi teab mis halb. Aitab ühiskonda tervendada, kui pööratakse pilgud rohkem sissepoole, hakatakse mõtlema, mis hästi, ja mis halvasti tehtud. Ja kahetsetakse, kui on teistele halba tehtud.

Berendsenilt asjalik lugu Eesti e-riigi fopaade kohta

Väljavõte Postimehe veebist.

Dokumendihalduse spetsialist Veiko Berendsen lahkab Postimehes taustu, miks riigis pole käivitunud elektrooniline dokumendihalduse süsteem, mis oleks otsitav üle dokumentide ja mis peaks seaduse järgi olema juba jõustnud. Ja mille üle peab järelvalvet pidama andmekaitse inspektsioon, mis viimasel ajal on hakanud tegelema sõna otseses mõttes jaburdrustega, info massiivse hävitamisega.

Aga kui dokumentide juurde tagasi tulla. Süsteem, mis peaks kehtima, tähendab, et kodanikel oleks võimalik üle veebi tutvuda ametiasutustesse saadetud kirjadega ja nende kirjade käekäiguga. Oleks ju vajalik asi, või mis? Ja ma usun, et kaoks ära need juhtumid, kus kodanik saadab asutusse kirja ja ootab aastaid vastust saamata.

Minu enda kogemus ametiasutustega suhtlemisel näitab, et arengutase on ikka veel jumal teab mis aegne, tõepoolest, nõuka-aegne, nagu ka Berendsen viitab. Seda eriti kohtusüsteemis, aga ka muudes asutustes. Ja siis pole ime, et asjad võtavad väga kaua aega. Ja paberite sahistamine jätkub. Ning paberid lähevad "kaduma", vahel juhuslikult, vahel teadlikult. Selline vana süsteem võimaldab pabereid kaotada, ja ilmselt see on ka põhjus, miks sellest süsteemist nii kramplikult kinni hoitakse.

Moodne kunst

Mõned pildid 29. detsembril Polymeri kultuuritehases toimunud performance`ist. Autorid: Eerik Alalooga, Tanel Saar, Sandra Jõgeva, foto: Ernest Truely.


Bard 12.30


Chef 12.30


Sausage maker 12.30


Blood


Toothbrush

Miks sa siis ei vii toetusi jalgrattaga kohale, Andrus-poiss?!

Väljavõte Delfi veebist.

Tänasel valitsuse pressikonverentsil kurjustas peaminister Andrus Ansip oma kolleegi Maret Maripuuga, et too oleks pidanud toetused kasvõi jalgrattaga kohale viima.

Aga, Andrus-poiss, mis sa tühja ikka daamiga pragad, võta ise jalgratas ja vii need toetused kohale! Sa oled pealegi ratta-alal tegija.

Kas Kapo koerad tellis loomakaitsjaid piinama Toomas Sildmäe?

Väljavõte Postimehe veebist.

Karusnahaga kauplevad poed, mille ees protesteerisid Kapo erikohtlemise, või õigem oleks öelda, et piinamise alla sattunud loomakaitsjad, need on siis Escada ja Max Mara kaubamärki kandvad poed, kuuluvad firmale AS Finest Fashions, mis omakorda kuulub Toomas Sildmäele. Sellele mehele, kes 15 aastat tagasi andis majandusministrina seoses Esva kalapulgatehasega allkirja, millega võttis Eesti riik välispankade eest kohustuse tagastada ettevõttele antud nõuka-aegsed laenud ja mille eest peab Eesti riik nüüd välja käima 250 miljonit krooni. Finest Fashionsi, mis tegeleb igasugu tähtsate kaubamärkide esindamisega Eestis, juhib Toomase abikaasa Ülle Sildmäe, endise nimega Kaldvee. Viimane on presidendi vastuvõttudel läbi aastate üha uhkemate kasukatega edvistanud.

Nüüd on küsimus, kes tellis Kapo koerad nende karusnaha-vastastega tegelema. Tellimus pidi olema, sest pole ju loogiline, et riigi julgeoleku ja vastuluurega tegelev asutus tegeleb järsku millegi täiesti triviaalsega, ühe äriettevõtte probleemide lahendamisega. Ma ei hakka spekuleerima, kes kui palju ja kellele selle eest maksis, aga võimalikud tagamaad on Sildmäe lähedastes suhetes Isamaaliiduga, võimalik, et Juhan Partsiga.

Siin paar hiljuti tehtud pilti, kus Parts ja Sildmäe koos ühel vormelautodega seotud üritusel (Äripäeva veebist):

Kes poos end üles Postimehe majas?

Väljavõte Päevalehe veebist.

Nagu kirjutab Päevaleht, poos end täna kella 16 paiku üles 40ndates eluaastates mees Maakri 23a büroohoones. See on teada kui Postimehe maja. Kus asuvad ka Ajakirjade Kirjastuse väljaannete ja Kanal 2 toimetused. Kes siis ennast üles poos? Ja see toimus siis ilmselt peldikus kuskil. Kas oli mõni ajakirjanik, kes kinga sai?

Ja Kanal 2 Reporter tegi tõepoolest sellest ka lõigu:

Ära lase politseil endale pähe istuda!

Väljavõte Päevalehe veebist.

Tänases Päevalehes kirjutab Kristina Mering, seesama noor neiu ning loomaõiguslane, keda KAPO peedistas, kuidas teda ja tema kaaslasi pärast 2008. aasta augustis Rootsis toimunud rahvusvahelist loomaõiguslaste kogunemist KAPOsse "vestlusele" kutsuti. Ta kirjutab: "Paar päeva pärast Rootsist naasmist tuli ühele aktivistile kapost esimene kõne. Helistati tööle: "Kas sina tuled meie juurde või me tuleme sulle nüüd ja praegu ise järele?". Nii ei jäänudki inimesel muud üle kui end töölt ära küsida, et Toompuiesteele "kohvile" minna. Edasi pressiti aktivistilt ökoterroristide nimistusse sattumise ja piiride sulgemise ähvardusel välja Rootsis käinute nimed".

Nii. Esiteks ei ela me Nõukogude Liidus ning mitte ühelgi riiklikul institutsioonil ei ole mitte mingisugust õigust inimesele helistada ning teda telefoni teel kuskile tulema sundida. See on FAKT. Kui kedagi üle kuulata soovitakse, siis tuleb saata kutse, tähitud kirjaga. Mitte ühelgi inimesel ei ole mitte mingisugust kohustust niisugusele telefonikõnele reageerida. Võite isegi öelda, et käige kanni, sest selliseid asju ei aeta telefoni teel. Telefoni teel ajab asju vaid totalitaarse riigi salapolitsei ning Eesti on vähemasti nime poolest demokraatlik õigusriik.

Kui kedagi on veel sedasi telefoni teel ahistatud, siis palun andke meile sellest teada. Sedasi ei käitu demokraatliku õigusriigi politsei ning kui ta sedasi käitub, siis selline tegevus tuleb avalikustada. Loomaõiguslane Kristina Mering on tõeliselt julge tüdruk, et oma loo ära rääkis, edu talle!

Muide, kas pole ähvardused rikkuda inimese tulevik kahtlaselt NKVD-likud? Kust küll KAPOl selline jultumus? Ilmselt on lugu sedasi, et mida jultunum peremees, seda jultunum on ka koer. Kuna Reformierakond on harjunud poliitiliste vastastega halastamatult arveid õiendama, siis seda on õppinud tegema ka tema koer - nimega KAPO.

Inno kommentaar:
Kapo ongi tore koera nimi.

Kuidas Ingrid tegelikult Preatoniga kohtuma sõitis

Ernesto Preatonil külas: vasakult padre ise, siis Ingrid Tähismaa, siis Preatoni abikaasa, islandlanna Olga ning vanima poja Roberto (kes praegu Itaalias küberkuritegevuse eest vangimajas istub) pruut Kerstin Sisask. 1997. aasta september. Väljavõte Toptopi veebist.

Ingrid kirjutab Toptopi veebis oma külaskäigust Ernesto Preatoni koju Itaaliasse ja et see käis tsiuh-tsäuh. No päris nii lihtne see asi ei olnud.

Kõigepealt tärkas Ingridi huvi Preatoni vastu siis, kui olin seda ärimeest mõnel korral intervjueerinud ja rääkisin sellest kodus Ingridile. Tema kuulas, nii et kõrvad liikusid ja suu vajus imestusest lahti ning ila tilkus suunurgast. Et nii rikas mees! Rikkad mehed Ingridile väga meeldisid. Nii ta siis uuriski, et kuidas saaks Preatonit intervjueerida. Ma andsin talle telefoninumbri, nii nagu ma olin talle öelnud alati vajalikke numbreid, kui tal endal või mõnel Kroonika ajakirjanikul oli vaja mõnda kontakti. Ja nii ta siis helistas, või lasi kellelgi Kroonikast helistada, vist sekretäril, sest ise ta inglise keelt ei rääkinud, ja leppis kokku kohtumise. Käis siis Preatoni kodus, ise seejuures, kuigi oli juba Kroonika peatoimetaja. Aga olulisemad otsad tahtis ta alati ise teha. Nii ta siis intervjueeriski tõlgi abil Preatonit ja kirjutas Kroonikasse mesimagusa loo.

Edasi läks mõni aeg mööda, kui Kroonikale tuli pakkumine minna Preatonile külla Itaaliasse. See oli siis 1997. aasta sügisel, ajal, kui Preatoni oli juba hoogsalt oma Ühispanga aktsiaid müümas, aga tegi nägu nagu nad oleksid tal veel alles. Ingrid siis tuli õhtul töölt koju ja tegi pähe saladusliku näo: et Kroonikasse tuli pakkumine ja ta ei tea, keda Itaaliasse saata. Ma siis ütlesin, et saada mõni ajakirjanik, sest on hea, kui ajakirjanikud saavad reisida ja maailma näha. Saavad ehk inspiratsiooni ka mõne muu loo kirjutamiseks. Näiteks Äripäevas andis Igor Rõtov kõik kutsed alati ajakirjanikele. Aga Ingrid ütles, et tema pole Rõtov ja läheb ise! Sest teist sellist võimalust ei pruugi enam tulla. Et miks peaks ta sellise võimaluse käest andma. Pealegi, nagu ta ütles, ei suuda ajakirjanikud teha piisavalt head lugu. Ma siis ütlesin Ingridile, et ta ei valda ju keelt, kuidas ta saab intervjuud teha. Aga ta ütles, et küll ta midagi välja mõtleb. Võtab tõlgi kaasa või nii. Pealegi, nagu ta ütles, ei oska ka teised Kroonika ajakirjanikud keeli. Ma siis ütlesin, et tee nagu heaks arvad. Mis ma ikka oskan enam öelda, kui otsus juba tehtud.

Järgmisel päeval ta tuligi koju ja ütles, et seal on kohal Preatoni poja naine, kes pidi oskama keelt ja on valmis tõlkima. No tore, ütlesin. Eks käi siis ära! Siis aitasin tal arvutist leida infot Preatoni kodukoha kohta Como järve ääres, Ingrid rääkis, et nad tahavad koos fotograaf Väino Silmaga veel läbi Veneetsia sõita, et seal pidi lahe olema. Ja Kroonika maksab kõik kinni! Et nad rendivad auto ja sõidavad ühtlasi pool Itaaliat läbi. Mis mul selle peale öelda oli. Ütlesin vaid, et tuld! Näed maailma ja saad targemaks.

Ingrid oli ära terve nädala. Saabudes põsed erutusest õhevil ja muljetamist kui palju, et kus mida sai odavalt osta ja mis lahedaid asju kuskil müüa oli. Veneetsiast olid ostetud mingid maskid, mis lapsele hirmu nahka ajasid. Ja siis veel igat sorti nipsasjakesi. Mulle kinkis pudeli veini, mille me koos ära jõime. Preatoni elukoha olid nad samuti üles leidnud, ning kõik läks libedalt. Väino Silm oli olnud ka igati tore reisikaaslane, ja ühtlasi autojuht.

Pärast Preatoni juures käimist tahtis Ingrid ka meil kodus seada sisse korra, et pere istub kord päevas ühise söögilaua taha, nagu Itaalias. Mulle tegi see nalja, sest seni olime ka ilma erilise tseremooniata hakkama saanud, kuna mõlemad käisime tööl. Aga Ingrid ei jätnud jonni, et kõigepealt ilusad riided selga, laud ilusti kaetud ja siis alles laua taha. Mis lõppes sellega, et laps määris meie korralikud riided ära ja kaunis tüütu oli viigipükste ja triiksärgi väel laua taga istuda. Ja mis peamine, ega Ingrid ei viitsinud ise süüa teha. See ülesanne lasus minul õlul. Ingrid palus küll lapsehoidjal süüa teha, aga tema eriti ei osanud. Ja ausalt, ma ei jaksanud iga kord pärast väsitavat tööpäeva hakata veel süüa vaaritama. Teenija palkamiseks meil ka raha ei olnud. Ja nii jäid need tseremoniaalsed ühised söögikorrad katki. Kuigi Ingrid üritas aeg-ajalt neid reanimeerida, ostis ise poest valmistoidu ja kandis lauale. Aga kaua ta ei viitsinud. Sest kui tahad niimoodi kuninglikult süüa, siis peavad sul olema endal teenijad.

Ingrid kirjutab veel, et Preatonist jäid maha piltilusad naised ja lapsed. No mina tean vaid mõningaid naisi, keda Preatonile aitas sebida jurist Aivar Pihlak. Aga et neid lapsi nüüd karjakaupa Eestis oleks, seda ma ei tea. Kui on, siis huvitav, miks sellest veel Toptopis või kuskil mujal lugeda ei saa.

Ja küll see Preatoni veel kuskilt välja ujub. Alles aasta aega tagasi andis ta Ekspressile intervjuu selle kohta, et mina olevat tema elu Eestis tuksi keeranud. Mis on jabur, sest ma kirjutasin ainult sellest, mida ta Eestis korraldas.

Hi-hi-hii-talongid-hi-hii-hiii!

Elis Aunaste, väljavõte Virgo Kruve veebikodust.

Kui Virgo Kruve ironiseeris oma kodukal selle kohta, et ETV hommikutelevisiooni uus saatejuht Elis Aunaste on plikalikult edev, näiteks kui lahkas koos oma kahe kamraadist tipskiniga tele-ekraanil tupetuulte teemat, siis mõtlesin, et küll ta liialdab see Kruve. Et Elis on ikka tark tüdruk. Aga täna hommikutelevisioonist Aunastet vaadates-kuulates tundub küll, et Kruve pani täiesti täppi.

"Ih-hih-hii-talongid, ih-hih-hii," itsitas Aunaste Edgar Savisaare tänase kolumni üle Päevalehes. Vaatasin ka huvi pärast lehest seda kolumni. Ja mina küll aru ei saa, kus siin on naerukoht. Iga päev koondatakse sadade kaupa inimesi, kellest enamus jääb tööta, supiköökide järjekorrad üha pikenevad, ja Savisaar otsib võimalusi, kuidas neid inimesi aidata, teeb ettepaneku anda neile talonge, mille eest saaks osta poest kohalikku toidukaupa. Muide, sarnased süsteemid on kasutusel paljudes riikides, isegi liberalismi kantsis USAs, kus abivajajatele jagatakse just toidutalonge.

Minu meelest ei sobi Aunaste selline suhtumine rahvustelevisiooni, kus ta inimeste üle irvitab, neile verbaalselt pähe kuseb. Ma saaks aru, kui ta teeb seda oma blogis, või muus säärases kohas.

Ja ajal, kui Savisaare valitsus kunagi tõesti kaubad talongide ja tšekkide peale pani, millele Aunaste ilmselt kuulu järgi viitas, sest tema enda kõrvatagused olid siis alles märjad, oli nõuka aeg just lõppenud ja poodide letid kaubast täiesti tühjad. Mis siis oleks parem olnud, kas lasta inimestel surnuks nälgida?

Nagu kaks lahendajat

Maret Maripuu (vasakul, väljavõte Postimehe veebist ja Jossif Vissarionovitš Tžugašvili-Stalin (väljavõte Wikipediast).

Tule taevas appi!

Väljavõte Päevalehe veebist.

Miks ei ole Foorumi-saates ühtki venelast?

Räägime kogu aeg integratsioonist ning vajadusest eestlasi-venelasi omavahel lähendada. Hüva, aga miks ei ole sellisel juhul ETV Foorumi-saates ühtegi venelast? Oleks ju väga huvitav teada, mida arvavad nemad Linteri-Reva-Sirõki-Klenski kohtuotsusest.

Ma juba tean, mida arvavad NLRP esindaja, inimesi vangi panna ähvardanud Rein Lang ning õõvastusttekitavalt Allo! Allo!-sarja Otto von Flick'i meenutav Ken-Marti Vaher. Mõni värvikas vene poliitik, kasvõi Klenski ise, tulnuks samuti saatesse kutsuda!

Ma ei tahaks olla samba-pensionäri nahas

Väljavõte Äripäeva veebist.

Eestis kohe kuidagi ei õnnestu need samba-asjad. Igasugu sammaste mahavõtmist on saatnud mäsud. Rajatava vabadussamba ümber käib paras karneval. Ning pensionisambad, ohh, neist ei tahaks kohe rääkidagi.

Aga rääkima peab. Millegipärast pole sellest laiemalt räägitud, aga tegelikkus on see, et nii nagu kogu finantssektor, alustavad pensionifondid jälle nullist. Viimase 5 aastaga kogutud rahast on suurem osa kadunud. Ok, neil, kes 5 aastat tagasi alustasid, nende tootlus on jäänud kokkuvõttes küll 1% piiresse, aga kui sellest maha arvestada iga aastane inflatsioon, mis oli 5-10%, siis, arvestades ostjõudu, suurt raha alles ei jää. Ma arvan, et need, kes sambasse raha panemise asemel jäid küll panga kingitud pastakast või käterätist ilma, aga ostsid omale korteri, suvila või kasvõi uue pesumasina, või annetasid koerte varjupaigale, neil on märksa paremini läinud. Või isegi neil, kes hoidsid oma raha jooksval panga-arvel.

Mis tõestab veelkord, et raha puu otsas ei kasva, püütagu rääkida mida iganes.

Miks Anna Levandil on häbi?

Väljavõte ERR veebist.

Pärast esmaspäevast ETV2 saadet "Vandekohus" tsiteeriti agaralt Anna levandit, kes ütles, et tal on Dmitri Klenski pärast häbi.

Aga millegipärast jäi märkimata põhjus. Nimelt on Anna Levandi poliitik, kuulub Isamaaliitu ja kandideerinud Isamaaliidu nimekirjas kohalike omavalitsuste valimistel. Kunagi on ta rääkinud, et läks poliitikasse, kuna tahtis, et tal õnnestuks jäähalli ja uisukooli loomine. Sest muidu asjad ei liikunud. Mis näitab, et ta on end lisaks kõigele ka maha müünud.

Kui ma oleks venelane, oleks mul hoopis Anna Levandi pärast häbi.

Kapo on Reformierakonna koer

Väljavõte Delfi meelelahutuslisa Publiku veebist.

Tänases Pealtnägijas intervjueeris Mihkel Kärmas üht karusnahaaktivistist neiut, kes rääkis, kuidas Kapo ehk Kaitsepolitsei oli nii teda kui tema ema mitu korda "vestlusele" kutsunud. Pajatati ka ühest noormehest, kes jäi ilma stipendiumist, kuna Kapost saabus tema töökohta üks salapärane kiri. Saates andis oma kommentaari ka üks kiilakas ning madalalaubaline Kapo-ametnik, kelle nimi oli vist Andres Kahar. Tema leidis, et Kapo pole midagi valesti teinud.

Päris põnev, kas pole? Kaitsepolitsei tunneb end me riigis väga kindlalt, võiks lausa öelda, et peremehena. Kuna enamike politseiametnike puhul on tegu lihtsate madalalaubaliste meestega, kellele annavad julgust üks väike naps tööajal, munder ja positsioon, siis on rumal eeldada, et Kapo otsustab ise, keda järgmisena kottima hakata. Kapo on nagu kuri koer, kes on viimasel ajal kahtlaselt sagedasti lõrisema hakanud. Igal kurjal koeral on aga peremees. Kes on siis Kapo "peremees"?

Mõelgem hetkeks sellele, mis juhtus Pronksööl ning pärast seda. Politsei ületas sel ööl selgelt oma võimupiire, peksis nuiadega nii mässajaid kui ka täiesti süütuid uudistajaid, kuid sellele ei järgnenud mingit karistust. Meie hea sõber Raul Kalev näiteks tuli tol saatuslikul ööl lihtsalt korraks oma Tõnismäe lähistel asuva maja uksest välja. Ei läinud mööda minutitki, kui juba mõned politseinikud kargasid talle kallale, viisid kaasa, väänasid kõhuli külmale asfaldile, lasid seal tükk aega lamada ja külmetada, seejärel lükkasid autosse ning peksid autos jalgadega. Kordan, Raul tuli lihtsalt korraks tänavale, vaatama, mis toimub. Kui ta hiljem politsei võimuliialduse peale kaebuse esitas, ei jõudnud tema kaebus kuhugi, asi lõpetati. Politseinikud, kes olid nii venelaste kui eestlaste kallal jõhkralt vägivallatsenud, omaenda närusest palgast ning alkoholisõltuvusest tekkinud pingeid välja elanud, kuulutati hoopistükkis rahvuskangelasteks, oma rahva parimateks poegadeks.

Madalalaubalised mehed saavad karistamatusest aru niisamuti nagu tavalised penid. Ma selgitan. Ühel mu eksil oli jahikoer, kel oli kombeks tuppa pissida. See ei meeldinud mu eksile, aga ta kannatas selle hambaid krigistades ära. Järgnes see, et ühel ööl pissis koer talle rahumeeli pähe. Otse ning sirinal. Sama juhtus ka meie politseiga. Mehed tegid pahandust, aga neile patsutati kiitvalt pähe. Ülemkomissar Andres Truss sai koguni presidendilt ordeni. Tulemuseks oli see, et isegi tavalised politseiametnikud läksid seepeale nii härga täis, et mõtlesid, et neile on kõik lubatud. Neid tiivustas muidugi ka kabuhirmus rahva toetus.

Pronksöö tagajärjel tekkinud hirm ning venelasviha kergitasid hetkeks lakke ka Aljoša äraviimise ning ühes sellega ka massirahutused organiseerinud või vähemasti, nagu mu õppejõud Jaan Ginter tänases Postimehes tabavalt märgib, nende tekkimise võimalikkust möönnud Andrus Ansipi ning Reformierakonna toetuse. Ja kuna selle autoritaarse juhtimisstiili ning madalalaubaliste poliitikute rohkuse poolest tuntud partei poolehoid tõusis sedavõrd äkiliselt, siis loomulikult tõusis ka selle partei madalalaubaliste ning enam ametnikke-aparatšikuid kui aatelisi poliitikuid meenutavate inimeste ülbus. Ma arvan, et ei ole juhus, et mõned kuud pärast Pronksööd võis Tartus, ööklubis Maasikas kuulda, kuidas oma armukese Kairi Õunaga linna peale laiama tulnud reformierakondlane justiitsminister Rein Lang ähvardas teda pildistanud inimest "vangi" panna. Bravuur oli nii suur, meeleolud laes. Kui inimene ei ole eriti intelligentne, siis on mania grandiosa ehk suurusehullustus kerge tekkima.

End "valgete jõudude" esindajaks pidav Reformierakond on muutnud Kapo sisuliselt Poliitiliseks Politseiks, nagu Kostja Päts Eesti Wabariigi ajal. Kuidas muidu seletada seda, et Kaitsepolitsei, mis peaks samuti juhinduma õigusriigi põhimõtetest ning teostama järelevalvet kõigi riigi julgeolekut ohustavate inimeste ning institutsioonide suhtes, on kukil vaid Reformierakonna oponentidel? Näiteks jättis Kapo tähelepanuta ajakirjandusest läbi käinud vihjed selle kohta, et Reformierakond sai altkäemaksu raudtee aktsiate tagasiostmise eest, kuid vaadake, millise innuga rapiti detsembris populaarsustabelis Reformierakonnast mööda minna ähvardavat Keskerakonda. Või mis tehti Reformierakonna liikmetele mõningaid kirju saanud Kadri Kiilasega. Ta kutsuti Kaposse vestlusele ning pandi tagatipuks hullarisse. Samuti ignoreeris Kapo täielikult Eesti Ekspressis ilmunud artikleid Reformierakonna maadevahetuse kohta, seeasemel lekitas peremehele truu peni (kes muu?) meediasse ja kuhu mujale kui reformisõbralikku Postimehhe reformivaenuliku Hans H Luige sõbra Rein Kilgi "füürivestlused". Kapo kaitses Reformierakonda. Koer kaitses oma peremeest.

Ma olen ikka veel veendumusel, et me liigume tibusammul totalitaarse riigi suunas. Tõsi, Reformierakond on nüüd juba pisut tolmune ning ka endisest bravuurist pole palju järel. Koertega on muide sama lugu. Kui annad penile korra vastu nina, siis ega ta enam nii palju ei hüppa.

Loodan, et need madalalaubalised wannabe-poliitikud, kes on oma rumaluse ja ülbusega Eesti Vabariigi julgeolekule tõsiseks ohuks, kaovad võimult enne kui meil tuleb oma armsalt kodumaalt taas emigreeruma hakata.

P.S. Iseenesest ei ole Reformierakonna jõhkras ülbuses midagi kummastavat. Suur osa NLRP (Nõukogude Liidu Reformistlik Partei) liikmetest on nõukaajal karastunud kommarid ning NLRP esimastif Andrus Ansip ässitas Tartus koertekarja tudengite kallale. Kes korra näksata saab, see enam tänavale ei tule - kas mäletate?

Kaua Maripuul lastakse möllata?

Väljavõte Postimehe veebist.

Paistab, et Maripuu on valmis sotsiaalministeeriumist lahti laskma kõik töötajad, et vaid oma kohast kinni hoida. Ja nõnda lastakse lahti ka tugevad spetsialistid, nagu juhtus selle IT-juhiga, kes polnud milleski süüdi. Mis omakorda viib selleni, et ministeerium ei saa niipea oluliste asjadega hakkama.

Mulle tundub, et Maripuud on tabanud sama tõbi mis peaminister Ansipit. Et oleks nagu mingilt teiselt planeedilt.

POMMUUDIS: HANS H LUIK MÜÜS DELFI MAHA

Alles see oli, kui meediaärimees Hans H. Luik ostis Delfi ligi miljardi krooni eest. Nüüd, nagu teatavad kirjasaatjad, kes laiali üle maa, on Luik Delfi maha müünud. Lätlastele. Arvata võib, et sümboolse hinna eest.

Mis toimub Luigega? Alles see oli, kui tulid teated, et ta läks lahku oma naisest Sellest, jättes naise maha vahetult enne nende ühise esimese lapse sündi.

Või on Luik rahaliselt sügava sita sees ja lahutus oli vaid fiktiivne, et päästa vähemalt osa varast haamri alla mineku eest. Eks seda näita juba lähem tulevik.

Seni liikusid jutud, et Luik müüb mingi osa Delfist Schibstedile. Et luuakse ühisfirma, nagu praegu on Õhtulehe ja ajakirjade puhul. Aga ju siis põlgas Schibsted ära, sest Postimees.ee-l läheb niigi suht hästi.

Siin on noorpaar veel koos (Õhtulehe veebist):

Mis toimub Reformis- kas mäss laeval?!

Väljavõte Silver Meikari ajaveebist.

Reformierakonna noorte üks liidritest Silver Meikar kiitis oma ajaveebis takka kohtuotsust, mille suhtes erakonna vanad tegijad olid olnud kriitilised. Mis see siis on? Kas mäss laeval? Revolutsioon. Kus siis noored enam ei taha endist viisi jätkata ja vanad ei suuda uut moodi. Igal juhul on tekkinud selge lõhe Meikari ja Ansipi vaadete vahel, kus Ansip lubas miitingulistele karme karistusi, meikar seevastu nimetab õigeksmõistmist sõnavabaduse võiduks. Seejuures lubas Meikar võidelda venelaste õiguste eest oma mõtteid avaldada.

Või on see Reformi katse päästa mis päästa annab, et mitte kaotada kõigi venelaste hääli. Distantseerida end järsult neist seisukohtadest, millele oldi varem kaasa lauldud. Näiteks Ansip ei soovinud enam kohtuotsust kuidagi kommenteerida, erinevalt Isamaaliidu saadikutest, kes oma vana laulu truult edasi laulsid.

Ja veelgi huvitavamad taustad võivad välja tulla. Näiteks kirjutab noor keskerakondlane Sofia Nazartšik avalikus pöördumises: „Paistab, et Reformierakond soovib heastada Ansipi pahategusid ning loodab venelaste seas kaotatud hääli tagasi teenida. Kuuldavasti on oravad juba saatnud Moskvasse palvekirja, kus palutakse vabandust oma vastuseisu pärast Nord Streami gaasitoru ehitamisel. Kas vastab tõele, et suur osa erakonnakaaslastest nõuab Ansipilt pronkssõduri tagasitoomist Tõnismäele?"

Mis see siis olgu? Reform hüppas viimasel hetkel laevalt, jättes koalitsioonikaaslased lolli olukorda. Või nagu kirjutab Nazartšik: „Kas reforminoored distantseeruvad lõplikult Ansipist ja Silver Meikar on nende kandidaat erakonna esimehe kohale? Või on asi lihtsalt selles, et viimasel ajal on Reformierakond hakanud kaotama eestlaste hääli ning püüab vastukaaluks venelaste seas toetust suurendada? Ajalugu on näidanud, et seda, mida täna ütleb Meikar, saame homme lugeda Ligi blogist ja ülehomme räägib sama juttu Ansip."

Võimalik, et Siim Kallas saatis Brüsselist mõned isalikud korraldused. Et mitte ise lolli olukorda jääda.

Maripuu ei julge vastutada oma tegematajätmiste eest?

Väljavõte Postimehe veebist.

Sotsiaalminister Maret Maripuu, kes evib koos Pedeste mõisahärra Martin Breueri ja viimase toyboy Imre Sooäärega mingit kummalist threesome kooselu, ei julge vastutada oma tegematajätmiste eest, nagu selgub Postimehes toodud informatsioonist, viitega tänasele Päevalehele. Nimelt vallandas Maripuu ministeeriumi IT-juhi, süüdistades viimast olukorras, kus tuhandetele abivajajatele jäid mitme kuu jooksul toetussummad välja maksmata. Maripuu ütles, et polnud asjast teadlik, et teda ei informeeritud. Nüüd tuleb välja, et Maripuu oli asjast vägagi teadlik, kinnitades probleemid IT-süsteemi valmimisega ka oma allkirjaga. Küll aga pettis ta IT-juhti, kui lubas, et uue süsteemi valmimise tähtaeg vaadatakse ringi. Ja lõpuks veeretas kogu süü IT-juhi kraesse.

Miks Maripuu nii talitas? Kõige tõenäolisem on see, et see inimene on lihtsalt süüdimatu, ses mõttes, et käitub vastutustundetult ja ei suuda ega taha vastutada oma tegude eest. Sest kui ta oleks asja nö suure kella külge pannud, probleemi teadvustanud, küllap oleks ka lahendus leidunud. Maripuu peitis pea liiva alla ja tema selline tegevus põhjustas ühiskonnas šoki. Ja tõenäoliselt ei jaga Maripuu ka IT-asjandusest tuhkagi. Kas selline inimene saab töötada end e-riigina reklaamivas Eestis ministrina? See on umbes sama, kui ministriks tuuakse mõni kirjaoskamatu tegelane.

Või lootis Maripuu, et sünnib mingi ime ja asjad lahenevad iseenesest? Nagu nad vahest ka lahenevad. Aga enamasti mitte.

Minu meelest tuleks Maripuu kui täiesti süüdimatu tegelane küll valitsusest, ja edaspidi igasugustest valitavatest ametitest kaugel eemal hoida. Las vaaritab Breuerile ja Sooäärele kodus süüa ja kasvatab Igor Gräziniga tehtud võsukest. Et lapsest isa-sugust alkohoolikut ei saaks.

Läks Atonen jee Tavidisse kullaga äritsema!

Väljavõte Äripäeva veebist.

Nagu kirjutab Äripäev, on valuutavahetuskontor AS Tavid seotud ulatuslike rahapesutehingutega. Ja kas panete tähele, just sel ajal alates möödunud aasta algusest on töötanud Tavidis endine majandusminister ja Reformierakonna aseesimees, praegune Reformi juhatuse liige Meelis Atonen. Tundub, et see ongi see "kullaäri", mida ta Tavidisse nii järsku üleöö tegema läks. Eks sealt kuku oma kopikas ka erakonna kassasse. Võimalik, et selline tööots just erakonna kaudu tuligi.

Vähem möla, pikem samm!

"Suuga teeb suure linna, käega ei kärbsepesagi!". Umbes nii võib kokku võtta Eesti poliitikute ja ametnike tegevuse nn pronskiöömäsu ja sellele järgnenud küberrünnakutega seoses. Rahvas köeti ennatlike süüdistustega üles, anti suuri lubadusi, ja nagu nüüd välja tuleb, siis kõik tühja.

Miks on selline areng ohtlik? Esiteks kannatab kogu riigi usaldusväärsus. Ning, nagu mitmed vaatlejad on märkinud, jäävad süüdlased karistuseta. Ja tegelikud süüdlased üldse välja toomata. Vägisi tundub, et ka peaminister Andrus Ansip käitub vastavalt Kremli juhtnööridele, kui kaagutab tühja ja vehib nimedega, mis ei pruugi olla asjaga seotud. Selline desinformatsioon, infomüra on alati kasulik vaenlasele. Võimalik, et Ansip tegi oma endise kõrge EKP ametipositsiooniga seoses koostööd KGBga ja niisiis šantažeeritav.

David Vseviovil on ilmselt õigus, kui ütleb, et avalikkuse ette on visatud etturid, samas kui tegelikud niiditõmbajad peavad peenikest naeru. Loodan väga, et nende seas ei ole Eesti praegusi riigijuhte.

Mis seisus on Eesti-vastaste küberrünnakute uurimine?

Väljavõte Postimehe veebist.

President Ilves tunnustas küll küberkaitsekeskuse tööd ja meeskonda, ent mis seisus on Eesti-vastaste küberrünnakute uurimine? Kuhu see on jõudnud?

Süüdlane oli ju teada! Näiteks justiitsminister Rein Lang ütles, et rünnakud pärinevad Vene riiklikelt IP-aadressidelt. Miks pole võetud süüdlasi ikka veel vastutusele?

Rahvusvahelises ajakirjanduses on ilmunud mitmeid artikleid selle kohta, kuidas Vene võimud rentisid häkkeritelt vähemalt üheks päevaks rahvusvahelisi nn botnet võrke, et Eesti veebiaadresse rünnata miljonitest arvutitest üle maailma. Ajaleht Washington Post kirjutas juba aasta aega tagasi, kuidas samasugust teenust telliti mõned nädalad varem selleks, et lämmatada Vene opositsiooniliidri Garry Kasparovi tegevust. Kasparovi veebiaadressid jooksutati umbe, nii et ta ei saanud oma poolehoidjaid enam sündmuste arenguga kursis hoida, ta ei saanud näiteks miitingute asukohta muuta, mis viis lõpuks mehe arreteerimiseni.

Põhjaliku uurimise tegi asjast ka ajakiri Wired. Ühtlasi kirjeldab Wired seda, kuidas eesti infoturbespetsialist Hillar Aarelaid hoidis koos oma välismaalastest kolleegidega ära suurema küberrünnaku ööl vastu 9. maid, Venemaal tähistatava nn suure isamaasõja aastapäeva. Küberrünnakud Eesti vastu algasid 27. aprillil. Wired kirjutab, viitega ühele Kasparovi liitlasele, et Vene julgeolekuagentuuril FSB-l on osakond, mis tegeleb küber-rünnakutega. See osakond on muu hulgas organiseerinud rünnakuid tšetšeenide veebisaitidele.

Kusjuures on huvitav, et Eesti vastu suunatud rünnakud kestsid täpselt kaks nädalat, ilmselt olid botnet-id kellegi poolt tellitud kaheks nädalaks.

Kas nende rünnakute taga ei või olla Vene suur infoturbeguru Jevgeni Kaspersky ise? Ta on muidu ajakirjanduses öelnud, et rünnakuid ei organiseerinud Vene valitsus, vaid see oli üksikute entusiastide töö. On olnud ka väiteid, et botnetid anti neile entusiastidele tasuta kasutamiseks. Kuidagi kahtlane jutt nagu. Eriti, et suudeti sedavõrd kiiresti reageerida.

Mida aga Wired järeldab, et Venemaal on grupp selliseid "entusiaste", kes suudavad tervete riikide infosüsteeme rivist välja lüüa nii kuidas nad ise soovivad.

Wiredi ajakirjanik kohtus ühe Vene häkkeriga, kes näitas, kuivõrd haavatavad on Eesti veebisadid. Näiteks võttis ta riigi raadiojaama Raadio 2 saidi ja murdis sinna ajakirjaniku silme all sisse loetud sekundite jooksul. See häkker väitis, et vene poisid on maailma parimad, kes suudavad tõmmata maha tervete riikide võtmeservereid. Ja siis, et häkkeritel on kavas hakata infoturbeteenust müüma ning Eesti juhtum oli nagu reklaamikampaania või nii.

Millistes riigiasutustes maksti preemiat?

Saabus selline tagasiside:

uurige parem, et kus riigiasutuses preemiat maksti. nt ühes ministeeriumis maksti ajaloo kõrgeimaid preemiaid, ma tõesti imestan, et see ajakirjandusse ei jõudnud.. samuti jätkuvad ametnike spa-reisid nõupidamiste nimede all..

Ma justkui olen lugenud, et kaitseminis maksti kopsakaid preemiaid, üle aegade suurimaid, aga võibolla ma eksin. Kas oskab keegi täpsustada?

Ja kus need spa-reisid siis toimuvad?

Arvata võib, et kiusatus maksta on suur, sest aasta lõpuks jääb paljudes riigiasutustes raha "üle". Huvitav anomaalia, mis tuleneb ühelt poolt täitmata ametikohtadest, ning teiselt poolt töötajate haiguspäevadest, mille eest tuleb raha haigekassast ja asutuse eelarvesse tekib ülejääk. Osakondade juhid saavad selle raha laiaks lüüa, kuigi ilus see muidugi pole. Rahva petmine.

Eesti kaotas iseseisvuse juba 1934. aastal

Viimasel ajal, seoses igasugu samba-karnevalidega on tõusnud taas päevakorrale küsimus Eesti iseseisvusest. Irja on sel teemal juba põhjalikumalt kirjutanud, aga ma tahaks tuua veel ühe piltliku näite.

Nimelt, oletame, et peaminister Andrus Ansip kuulutab hommepäev kogu riigis välja erakorralise seisukorra, laseb mõrvata Edgar Savisaare ning vangistab aktiivsemad Keskerakonna liikmed ja kehtestab enda ainuvõimu, tuues põhjuseks, et Savisaar ja venelased plaanisid riigipööret ning omariikluse kaitseks tuleb mobiliseerida kõik "valged" jõud. Misjärel saadab Ansip laiali parlamendi, ja jätab ära valimised, kuna rahvas on ohtlikult Savisaare mõju alla langenud. Ja siis valitseb Ansip riiki üksinda, sulgeb kõik tema isiku suhtes vaenulikud ajakirjandusväljaanded ning lubab enda kohta avaldada ainult kiitvaid uudiseid. Nii valitseb ta mitu head aastat ning siis sõlmib ootamatult Venemaaga baaside lepingu, tuues põhjuseks vajaduse rahvast säästa, kuna vastasel korral võivad Vene väed Eestisse tungida. Ansip avaldab kuluaarides lootust, et Lääneriigid ei lase Eestit päriselt okupeerida.

Mida siis arvata? Kas Ansipi selline tegevus on õiguspärane? Aga just sellist Pätsu tegevust on Eesti ametlikud ringkonnad kaitsnud nagu mingit reliikviat, hoidnud nagu sitta pilpa peal. Kuigi, nagu ka Irja märkis, pole diktaatori selline võimuletulek legitiimne ehk õiguspärane, ja samamoodi pole legitiimsed selle diktaatori ükskõik millised otsused.

Kujutagem näiteks ette, et kui mõni hull Ameerika ekstremist haaraks USAs võimu, laseks mõrvata oma poliitilised oponendid ja laseks Ameerikasse sisse Vene väed, misjärel need võimu haaravad. Kas see siis tähendab, et selline tegevus on õiguspärane ja et "Ameerika asutus vabatahtlikult Venemaa koosseisu"?

Oleme Irjaga seda teemat arutanud nii- ja naapidi ning leiame, et eesti rahva ning iseseisvuse säilitamise nimel on esmatähtis mõista hukka meid tegelikult okupeerinud kurjategijate Konstantin Pätsi ja Johann Laidoneri tegevus. Siis kaob ka põhjus venelastega vaielda ja viha pidada. Igasugused baaside lepped ja muu säärane on automaatselt tühised. Ja venelastel pole mingit alust nendega lehvitada. Sisuliselt oli Päts Kremli kontrolli all, bolševike hüpiknukk ja tema tegevuse takkakiitmine võimaldab ka täna Kremli juhtkonnal eestlaste üle irvitada.

Hitler vihastab lugejate peale

Meikar, kas Reformi üksik mõistuse hääle hunt?

Väljavõte Silver Meikari blogist.

Lugesin Silver Meikari blogist sissekannet pronksiööga seotud kohtuotsuse kohta ja kohtasin seal mõistuse häält. Mulle tundub, et Meikar, ka tema varasemate sõnavõttude põhjal, on üksik mõistuse hääle hunt Reformierakonnas.

Samuti on Meikari seisukohad teretulnud värskendus üldise grupimõtlemise kõrval, kus poliitikud justkui võistlevad, kes suudab oma õiguste eest võitlevad venelased paremini paika panna. Selline grupimõtlemine on ohtlik. See viis näiteks juudivastaste pogrommideni Saksamaal. Ükski sakslane pole selle üle tagantjärele uhke. Sest pogrommide tagajärjel põgenesid Saksamaalt juudid, koos nendega ka tuumarelv ja mitmed muud teaduslikud avastused, mida oleks saanud efektiivselt kasvõi bolševismi-vastases sõjas kasutada.

Minu ettepanek on, et see nn 5. kolonn rakendada hoopis Eesti riigi teenistusse, et hakata kujundama Venemaa venelaste avalikku arvamust, toetama demokraatlike mõtete ja algatuste arengut Venemaal. Miks mitte tuua Eestisse venekeelsete veebisaitide toimetused, mis siis hakkaks vahendama Venemaale objektiivset infot. See nõuaks vaid veidi raha ja tiba rohkem initsiatiivi. Praegu on seda teha viimane aeg, enne kui demokraatlik mõte Venemaal täiesti hääbub. Sellele saaks kaasata lisaks välismaist kapitali. Ja see annaks Eestimaa venelastele ka tugeva identiteedi: seista demokraatlike väärtuste eest Venemaal ja ka mujal endises NLiidus.