Kõik suured asjad saavad alguse väikestest asjadest. Protestantlik reformatsioon sai alguse sellest, et üks saksa munk Martin Luther, kes polnud rahul katoliku kiriku sees vohava korruptsiooniga, naelutas Wittenbergi kiriku uksele oma 95 teesi. Need levisid kiiresti, tänu Gutenbergi leiutatud trükimasinale üle kogu Euroopa ning kogu Euroopa sai nakatatud "revolutsiooni ideest".
Kuidas saab üks revolutsioon alguse? Ajaloolane Jacques Barzun on kirjeldanud seda (oma raamatus "From Dawn to Decadence, 1500 Years of Western Cultural Life") minu meelest väga huvitavate sõnadega: "
First, a piece of news about something said or done travels quickly, more so than usual, because it is unquely apt; it fits a half-conscious mood or caps a situation: a monk questions indulgences, and he does it not just out of the blue - they are being sold again on a large scale.
The fact and the challenger's name generate rumor, exaggeration, misunderstanding, falsehood. People ask each other what is true and what it means.
The atmosphere becomes electric, the sense of time changes, grows rapid; a vague future seems nearer". Või siis: "On impulse, perhaps to snap the tension, somebody shouts in church,
throws a stone through a window, which provokes a fight - it happened so at Wittenberg - and clearly it is no ordinary breach of the peace.
Another unknown character harangues a crowd,
urging it to stay calm - or not to stand there gaping but to do something. As further news spreads, various types of people become aroused for or against the thing now upsetting everybody's daily life. But what is that thing? Concretely:
ardent youths full of hope as they catch the drift of the idea, rowdies looking for fun, and characters with a grudge.
Cranks and tolerated lunatics come out of the houses, criminals out of hideouts, and all assert themselves. Ja: "Manners are flouted and customs broken. Foul language and direct insult become normal , in keeping with the rest of the excitement, buildings are defaced, images destroyed, shops looted..."
Kullakesed, kui te veel ei ole aru saanud, siis revolutsioon on alanud. Ta algas 27. aprillil 2007. Kuigi valitsus ja selle sabarakud, sealhulgas Postimees, mis väitis järgmise päeva juhtkirjas, et venelased mitte ei kaitsnud sõdurit, vaid lõhkusid ja laamendasid, üritasid tõestada, et tegu on vaid vene mässuga, on sündmuste käik ometigi kohutavalt sarnane Jaques Barzuni poolt kirjeldatuga, kas pole? Jah, tõsi, seekord oli tõepoolest tegemist venelaste väljaastumisega, kuna nende nahad olid meie ühiskonnas tasapisi, ent vääramatult levima hakanud autoritaarsust juba tunda saanud. Nad olid tundnud, kuidas võimuorganid end nende suhtes psühholoogiliselt kehtestasid. Ja Pronksööl said nad tunda, kuidas võimuorganid kehtestasid end nende suhtes füüsiliselt läbi politseinike ja eriüksuslaste kumminuiade, käeraudade ning jalahoopide.
Eesti riik, selle valitsus ja võimuorganid olid suunanud relvad oma rahva vastu. Lihula veresüüd, kus Juhan Partsi valitsus surus maha omaenda rahva väikse, ent vapra väljaastumise, üritati maha pesta relvade suunamisega venelaste vastu, aga sel oli kohutav tulemus: uue revolutsioonilise idee sünd.
Seda nimetati mässuks, aga kõik diktatuurid on juba aegade hämarusest võimudele revolutsiooniliste väljakutsete esitamist mässuks tituleerinud. Nii tegi ka Andrus Ansipi valitsus ning selle valitsuse õukonnameedia. Revolutsiooni juhid võeti ajaloolise tava kohaselt kinni, pandi vangi ning väljaastumised lõppesid. Aga kas tapeti ka revolutsiooni idee?
Ma ei usu. Seda, et võimudel on hirm nahas, näitavad jätkuvad repressioonid, ning sedapuhku repressioonid mitte ainult venelaste, vaid ka eestlaste vastu: Öise Vahtkonna liikmete pidev jälgimine ja jälitamine, läbiotsimised piiripunktides, hirmutamine ja ähvardamine, võimupartei suhtes suud pruukinud endise reformierakondlase Kadri Kiila paigutamine hullumajja, loomaõiguslaste tagakiusamine, poliitiliste oponentide jätkuvad vahistamised (täna, nagu selgus, järgnes Vladimir Panovi ja Aivo Parbuse vahistamisele keskerakondlase Elmar Sepa vahi alla võtmine).
Kuna üks partei - Reformierakond - on liiga kaua võimul olnud ja endale selle aja jooksul väga palju korruptiivseid ja ebaseaduslikke tegusid lubanud, siis selle partei liikmetel on hirm, et kui nad võimu kaotavad, hakatakse nende tegusid lähemalt uurima. Et nende loodud agressiivselt repressiivset riigiaparaati hakatakse kasutama nende eneste vastu - et hakatakse uurima, kuidas justiitsminister Rein Lang müüs oma kassiiri, värske sotsiaalministri Hanno Pevkuri abil vene transiidiärimeestele raha eest eesti kodakondsust ja reformierakondlaste muid korruptiivseid tehinguid.
Et seda iga hinna eest ära hoida, on vaja näidata, et korruptiivseid ja ebaseaduslikke tegusid ei tee mitte diktaator-erakond, vaid need, kes on diktaatoriga opositsioonis. Sellest ka repressioonid Keskerakonna, Reformierakonna tugevaima rivaali, lähedal seisvate inimeste suhtes. Just seepärast loodi avalikkusele mulje, et Vladimir Panov ja Aivo Parbus on kurjategijad, et Keskerakond ise on üks suur korruptsiooni pesa. Nii ei jää inimestel, rahval aega juurelda, kas diktaator on midagi valesti teinud. Diktaator ja diktaatori koer, kelle nimi on Kapo, annab õukonnameediale, Postimehele kondi ja õukonnameedia viskab selle lihtrahvale nätsutamiseks. Revolutsiooni idee püsib sel ajal kenasti kapis.
Muidugi revolutsiooni idee ei püsi kapis igavesti. Ta hakkab kapist välja trügima siis, kui see telekast "häid uudiseid" vaatav ning lehest "valgete jõudude võidust" lugev lihtinimene tunneb omal nahal, kuidas võim end tema suhtes psühholoogiliselt ja füüsiliselt kehtestab. Mina näiteks olen seda juba tundnud. Olen tundnud, et mulle tehakse takistusi suhtlemisel inimestega, kellega ma tahan suhelda. Ja olen tundnud, et kui võimupartei suhtes suud pruugin, siis järgneb sellele alati vastus, viimase näitena väärteomenetlus Tartu linnavalitsuse poolt. Reformierakonna viimane vastus, kui kirjutasin siin kohvikus minu suhtes algatatud väärteomenetlusest, oli minu Tartu maja akna sisselöömine. Psühholoogiline ja füüsiline kehtestamine.
Need märgid on väiksed, aga neil on laiem tähendus, kui asetada nad teiste märkide konteksti. Kui vaadata, millise üleoleku ja jõhkrusega kärpis valitsuskoalitsioon riigieelarvet, hoolimata sealjuures kübetki lihtinimeste arvamusest. Millise ülbusega keeldus võim Maret Maripuu isikus vabandamast ühiskonna kõige väetima, puudega inimese ees. Kuidas ühe võimupartei liikmed Urmas Reinsalu ja Ken-Marti Vaher räägivad tõemeeli vaba arvamuse vaigistamisest riigireetmiste ära hoidmise eesmärgil ning kuidas Riigikohus keelab katkuajal riigikogulaste palkade külmutamise.
Kõik suured asjad saavad alguse väikestest asjadest. Ma ei tea, mis saab järgmiseks, aga minu arvates on aeg küps
manifestiks sõnavabaduse kaitseks. Olgu minu kolm teesi siinkohal ära toodud, teil, armsad kaasvõitlejad, on vaba voli neid juurde lisada.
Manifest sõnavabaduse kaitseks:1. Igaühel on võõrandamatu õigus öelda vabalt välja see, mis on tal südamel, tundmata hirmu, et teda võidakse tema sõnade pärast represseerida;2. Igaühel on võõrandamatu õigus mäletada sõjas langenuid ning avaldada neile mälestusmärkide juures segamatult austust;3. Igaühel on võõrandamatu õigus valida endale mistahes rahvusest sõpru ning suhelda nendega vabalt, kartmata, et teda võidakse sellise suhtlemise pärast represseerida. Diktatuur ei ole end õnneks veel sedavõrd tugevalt kehtestanud, et ta võiks end mugavalt tunda. Tõsi, meedia on nende kontrolli all, aga õnneks on olemas internet. Internet on tänapäeva Wittenbergi kiriku uks, kus igaüks võib olla munk, kes protestib indulgentside vastu.
