Konflikt: kas Laar on hetero või ei ole?

Meil läks täna Innoga vihaseks vaidluseks selle üle, kas Laar on hetero või ei ole.

Inno: Laar on hetero, sest ma olen tähele pannud, et ta ei vaata eriti mehi ning pole ka selline edev.

Irja: Aga miks ta nii sageli Tbilisis käis? Saakašvili igatahes on edev ja Laar puges tal seal kogu aeg külje alla.

Inno: Laar on väga sarnane Ene Ergmaga ja Ergma pole ka edev ja samas on homo, nii et Laar võib olla Ergma-tüüpi homo, selline mitteedev.

Irja: Aga kas võis olla nii, et Laar käis selle pärast nii sageli Tbilisi vahet, et tal oli Saakašvilisse armunud?

Inno: Nüüd, kus ma sinu juttu kuulan, hakkan ma tõepoolest mõtlema, et võib-olla tõesti võis Laaril olla Saakašviliga mingi värk. Et siis Saakašvili võis olla hoopis Laari toyboy. Tavaliselt ju homosuhetes on sedasi, et üks on edev, selline naiselik pool, ja teine on vähem edev, selline mehelik pool. No nagu näiteks on see Imre Sooääre ja Matrin Breueri suhe, kus Imre on see naiselik ja Martin see mehelik pool.

Irja: Selge, me jõudsime siis järeldusele, et Laar on ikkagi mehelik homo.

Inno: Jah, tal on ju habe. Kuigi tont seda teab, pead ei anna. No näiteks see Edgar Hoover olevat koos oma toyboyga naisteriietes ringi silganud.

Irja: Aga kui nüüd mõtlema hakata, siis mida me õigupoolest teame sellest, mida Laar Gruusias tegi. Ta võis ju seal samuti naisteriietes ringi silgata.

Inno: Nojah, paljudel homomeestel on elukaaslane välismaal. Ja paljud homod on jälgede peitmiseks naisega abielus. Neil võivad isegi lapsed olla. Sest paljud homod varjavad oma homomeelsust. Ja ma ka kujutan ette, et kui Gruusias saadaks teada, et Saakašvili on homo, siis ta löödaks lihtsalt maha.

Irja: Ja seepärast ta valis oma armukeseks just Laari?

Inno: Jaa, see on selline win-win situation.

Inno: Ja ma kujutan ette, et see, miks Gruusia alustas sõda, oli tegelikult Laari idee. Ja Saakašvili ei saanud Laarile ei öelda, kuna neil on suhe.

Irja: Aga miks tahtis Laar Venemaale sõda kuulutada?

Inno: Laaril võis enne Saakašvilit olla suhe mõne venelasega. Ja see venelane võis Laari petta. Sellest ajast Laar vihkab venelasi.

Irja: Me peame siis arvestama sellega, et Laar võib ka edaspidi Venemaale sõdu kuulutada.

Inno: Jah, näiteks praegu on olukord pinev Lätis. Laar võib proovida Läti presidendile auku pähe rääkida. Aga ma arvan, et ta ise ei julge Venemaale sõda kuulutada, sest ta endine armuke võib ta paljastada.

Irja: Aga kas see Pronkssõduri konflikt ei või siis samuti olla Laari poolt üles puhutud?

Inno: Jaa, näiteks see Pronkssõduri modell võis olla Laari endine armastus. Et Laar ei saanud kuidagi vaadata, kuidas venelased käisid seda kummardamas.

Irja: Oot, aga kas see modell ei ole liiga vana Laari jaoks. Kas seda kuju ei tehtud mitte Kristjan Palusalu järgi?

Inno: Aga ta võib-olla meenutas Laarile tema endist armastust.

Irja: Aga mõtleme nüüd, kuidas tagada Eesti julgeolekut olukorras, kus riigis on selline poliitik, kes tahab, maksku mis maksab, oma venelasest eksarmukesele kätte maksta.

Inno: Ma arvan, et siin ei ole midagi teha. Petetud homod võivad olla väga ohtlikud. Seepärast kirik ongi ilmselt homoseksuaalsuse patuks tunnistanud!

Niipalju siis Laarist ja tema homoseksuaalsusest!

Üllatus-üllatus: Liis Haaveli vanemad asusid lõpuks tütart kaitsma

Liis Haaveli vanemad, tuntud Kuressaare reformierakondlastest arstidepaar Varje ja Hannes Haavel asusid lõpuks oma tütre kaitsele. Paistab, et tunneli lõpus hakkab valgus paistma. Seni aitasid Liisi vanemad, vastupidi, oma tütart kottida, mis on küllalt arusaamatu. Aga ilmselt ärkas neilgi lõpuks südametunnistus. Sest tõesti, tahaks loota, et nende tegevus on siiras, mitte mingi valimiste-eelne mäng.

Siin on Liisi vanemate pöördumine:

Lugupeetud Justiitsminister Rein Lang

Lugupeetud Harju Maakohtu esimees Helve Särgava

Pöördume Teie poole seoses meie tütre, Liis Haaveli, isikokood 47905020040, läbiviidava kohtutegevusega. Leiame, et Harju Maakohtu kohtunik Liina Pohlak on oma ametiülesannete täitmisel käitunud ebaeetiliselt ja rikkunud andmekaitse seadust. Eesti Vabariigi põhiseadus tagab kõigile oma riigi kodanikele võrdsed inimõigused ning õiglase kohtumõistmise. Oleme kindlalt seda meelt, et meedia surve ei peaks mõjutama kohtuniku ja kohtu tegevust. Kahjuks antud juhul elus kogenud persoonidena tajume, et meie tütre kohtumõistmist on negatiivselt mõjutanud ajaleht Eesti Ekspress ja telekanal Kanal-2. Lapsevanematena ei soovi me kuidagi takistada kohtu tegevust õiglases kohtumõistmises, kuid antud juhul 30 aastat tegutsevate arstidena tunneme kohtunik Liina Pohlaku tegevuses nii inimõiguste rikkumist kui ka ametieetika reeglite eiramist.

Meie tütar, Liis Haavel, kuulutati tagaotsitavaks märts, 2008. vaatamata sellele, et vahetult enne seda otsust olid esitatud Harju Maakohtule arstitõendid lapse Oskar Loidi ja enda, Liis Haaveli viirusinfektsiooni haigestumise kohta. Liis Haavel vahistati ja jäeti kaheks kuuks eeluurimisvanglasse. Vahistamisel koos elukaaslasega ei arvestatud, kelle hoolde jääb Liis Haaveli 3-aastane poeg Oskar Loit? Vanavanematena olime mures oma lapselapse saatuse pärast, kuna teadet tema asukoha kohta oli raske tuvastada. Pöördusime esiteks Harju Maakohtu poole – maakohtu sekretär teatas sarkastiliselt, et kui mõlemad vanemad on vahistatud siis tuleks lapselast otsida mõnest lastekodust. Lootusetus olukorras pöördusime oma küsimusega lapselapse kohta Tallinna Vangla juhtkonna poole. Saime vangla juhtkonnalt vabanduskirja antud ebameeldiva olukorra tekitamises ning soovituse pöörduda edasi oma küsimusega Liis Haaveli elukohajärgse lastekaitse spetsialisti poole.Kummaline oli selles situatsioonis see, et vahistamisele järgnevalt ei suudetud vanavanemaid teavitada lapselapse edasisest saatusest. Ligi nädal aega kestnud sihikindlate otsingute tulemusena leidsime lõpuks ka oma lapselapse Oskari Iru sotsiaalkorterist, Vello Loidi ema juurest.

Kuulutades tagaotsitavateks mõlemad Oskar Loidi lapsevanemad ei hoolinud kohtunik kordagi vanemateta jäänud lapse, Oskar Loidi edasisest saatusest. Kohtunik nägi igas kohtule esitatud arstitõendis vaid “trikitamist”(Liina Pohlaku väljend), arvestamata asjaolu, et Liis Haavel põeb lapsepõlvest alates I tüübi diabeeti, mis sageli ei ole kompenseeritud.

Lisaks on igale kohtuistungile eelnevalt elavnenud ajalehe Eesti Ekspress ajakirjanik Madis Jürgeniga eesotsas ja telekanal Kanal-2 poolt kohtuistungi kajastamine meedias. Nendes meediakanalites kajastatud delikaatne informatsioon on tulnud Harju Maakohtust ja see on otsene andmekaitse seaduse rikkumine (uurimisaluse tervislik seisund ja delikaatsed isikuandmed). Kõrvalseisjatena tajume, et kohtunik Liina Pohlak on väga mõjutatud meediast ja püüab oma istungeid alati meediaga kooskõlastada. Me ei ole küll pahatahtlikud, kuid jääb mulje, et meedia kompenseerib kohtuniku agarust nendega koostööd teha (loodame, et sisejuurdlus lahendab probleemid).

Järjekordse negatiivese üllatuse tulemusena saime teate kohtunik Liina Pohlaku otsusest kuulutada välja kohtuistung 30.03.2009. Kohtule esitatud arstitõenditest lähtuvalt pidi kohtunik teadma, et Liis Haaveli kolmanda sünnituse tähtaeg on 12.04.2009. Kas kohtunik ei oleks võinud arvestada inimese ja naisena, et lapseootel naisterahval on ehk raske ilmuda vahetult enne oma sünnituse tähtaega kohtuistungile?

Kohtunik oleks võinud huvituda ka eelnevatest Liis Haaveli sünnituslugudest:
15.03.2004. kaotas Liis Haavel vägivaldse kohtlemise tulemusena lapse, keisrilõige tehti surnud lapsele.
12.01.2005. tehti teine keisrilõige, laps viibis ühe kuu intensiivravis ja oli enneaegne.
12.03.2009. sündis Liis Haaveli kolmas laps keisrilõike abil enneagsena. Enneaega sünnituse tingisid ema I tüübi diabeet ja lapse riskiseisund. Käesoleval ajal viibib vastsündinu haiglaravil peale reanimatsiooni. Sündinud laps vajab ligi 1 kuu spetsiaalset toetust ja haiglaravi.
Kogu selle loo põhjal tekib küsimus, kas sündinud laps ei vääri oma ema hoolitsust ja rinnapiima? Kas see ei ole lapse suhtes inimõiguste rikkumine?
Kas Eesti Vabariigi kohus ei võiks oodata äsja läbi keisrilõike sünnitanud ema ja vastsündinud lapse kosumist enne ema üle kohtumõistmist?
Liis Haavel ei ole kedagi tapnud ega ähvardanud!

Kui jälgida tsiviliseeritud maailma sünnitusjärgset toetusravi – siis peaks 2 kuud detailselt jälgima lapse arengut ning koordineerima ravi. Järelikult peaks Liis Haavel kohtu poolt rahu saama.
Puhkuse ja rahu vajadust naisele sellel perioodil väljendab ju ka riigi poolt rasedale naisele võimaldatud rasedus- ja sünnituspuhkus mida võimaldatkse 70 päeva enne ja 70 päeva peale sünnitust.

Täna hommikul, 27.03.2009. vastas kohtunik Liina Pohlak Liis Haaveli palvele kohtuistung edasi lükata väitega: “Tulgu siis koos lapsega kohtusse”.

Lähtudes eeltoodust teeme ettepaneku kohtunik Liina Pohlak taandada Liis Haaveli kohtuasjast.

Pöördume seoses selle probleemiga ka õiguskantsleri poole.


Lugupidamisega

Varje ja Hannes Haavel
Kauba 19
Kuressaare 93 812
hannes.haavel@tt.ee
27.03.2009.

Monstrumkohtunik Liina Pohlak sunnib kahekümnepäevast imikut kohtus käima

Liis Haavel ja väike armas Hans

Väikese Hansu elu ei alanud just kõige roosilisemalt. Ta sündis enneaegsena ning raskete hingamishäiretega, aga see polnud veel kõik, mis elul talle pakkuda oli. Nimelt ähvardas kohtunik Liina Pohlak tema ema, et kui too kohtusse ei ilmu, siis Liina Pohlak vahistab ta. Ja nii ei jäänud ka 20-päevasel Hansul, kelle ellujäämine sõltub tema ema tissidest, üle muud kui koos emaga kohtusse minna. Ja olla seal umbses ning inimesi täis kohtumajas terve pika päeva, oodates, millal kohtunik Liina Pohlak ja prokurör Vallo Kariler jõuavad tema ema küsitlemisega ühele poolele.

Hansu suhtes ei ole küll süüdistust esitatud (tea, kas nii väiksele lapsele saab üldse süüdistust esitada), aga ikka sunnivad eesti kohtusüsteemi esindajad teda kohtus käima. Siin võib muidugi öelda, et kesse sunnib väikemeest emaga kohtusse kaasa tulema, hakaku aga jälle sondist sööma, aga kui räägime teistest lastest, teiste inimeste lastest, kelle vanemad ei ole kohtu all, siis nende õigust oma ema rinnapiimale ei vaidlusta keegi. Vastupidi, lastearstid ja lastekaitsjad üle kogu maa leiavad, et lapsel on võõrandamatu õigus oma ema rinnapiimale. Miks siis Hansul ei ole, küsin ma. Lastearstid ja lastekaitsjad, miks te ei kaitse väikset poissi monstrumkohtuniku eest?

Võimalik, et Liina Pohlak saab vastsünnitanud ema ja tema beebi piinamisest omalaadset sadistlikku naudingut. Võimalik, et ta on sadist, naissoost markii de Sade, kes mõnitab päeval Liis Haavelit ja tema last ning õhtul (või juba pärast kohtuistungit) rahuldab end sellele mõeldes. Teisiti ei saa ju kuidagi seletada ühe kohtuniku ja veel naiskohtuniku perversset soovi vastsündinud beebit kohtusse sundida. Kohtunik ei saa ju ometigi olla nii loll, et arvab, et ema jätab oma vastsündinud lapse, kes alles õpib rinda sööma, pikaks päevaks koju. Loomulikult tuleb laps emaga kaasa ning on sedasi sunnitud samuti kohtu all olema.

See on minu meelest eesti kohtupraktikas esmakordne juhus, kus kohtunik ei saa aru või ei taha aru saada sellest, et kohut peetakse ikka vaid selle üle, kes on kohtu all. Ja ammugi ei peeta kohut lapse üle, isegi kui tema ema on kohtu all. Kui naine, kes on kohtu all, sünnitab, siis lükkab kohtunik istungi edasi, kuni laps on võimeline emata hakkama saama. Ja 20-päevane enneaegsena sündinud laps seda kindlasti pole. Liis palus, et kohtunik lükkaks istungi vähemalt kuu aega edasi. On seda tõesti nii raske teha? Väikse lapse huvides?

Kui kohtunik Valeri Lõõnik sai teada, et naine, kelle üle tema kohut pidas, sünnitas, siis ta lükkas istungi pool aastat edasi. Miks Liina Pohlak ei või sama teha? Kui ta just muidugi polegi pervert, aga sellisel juhul ei tohiks ta enam kohtunikuna töötada.

Tagasiside/kommentaar: Tume on Eesti tulevik

Saabus tagasiside/kommentaar (autor palus jääda anonüümseks):

Kas Eestil on tulevikku?

Tegelikult huvitaks see ju kogu eesti ühiskonda. Ega vist ühest vastust ei olegi aga iseseisva riigina eksisteerimiseks puudub mõistus, tahtmine ja ressurss.

Kui Eestit on räsinud Türklased, Viikingid, Saksa ja Vene võimud siis miks ei ole neid ikkagi huvitanud siia püsima jäämine. See et eestlane on ennast ikka vabaks võidelnud ei ole ju tõsiseltvõetav. Vabaks on saadud ikka kellegi teise kintsu kratsides ja almust paludes.

Miks aga on kõik nõus selle jonnaka eestlese koos oma maalapikesega andma edasi järgmisele nagu teatepulka? Aga põhjus ongi ju selles, et sel maal puudub väärtus. Maavarad puuduvad - põlevkivi pole mingi väärtus ja seegi varsti otsas. Kulutused majanduse ülalpidamiseks väga kallid - puudub tooraine ja turg. Inimresurss pea olematu või laisk ja rumal - ütleme ausalt ega eestlane tööd teha ei viitsi kuigi taob vastu rinda ja jutu järgi töötab 25h. Sellepärast toodi ju ka venemaalt ordidena töölisi ja insenere meie suurettevõtetesse (ehitus, Balti Manufaktuur, Kreenholm, Dvigatel, BLRT, elektroonikatööstus jne). Eestlane oskas aastaid ainult kartulid maha panna, liha- ja piimakarja kasvatada - järelikult suht mats teine. Nüüd kus oleks olnud seda kõike vaja arendama hakata (nii tööstust kui ka põllumajandust) ja konkureerima teistega tuli lagedale eestlase jonn - mina ei konkureeri kellegiga nühin ikka oma maalapil edasi. Mis sellest on saanud näeme kõik isegi, tootmine parseldati maha ja pandi konkurentide poolt kinni ning põllumajandusel on veel viimased hingetõmbed. Ei suuda enam oma rahvastki ära toita.

Eestlane ärimees - HA,ha lubage naerda. Eestlane oskab ainult omasugust lüpsta, suuräris ei suuda ta vene, inglise ega isegi soomlastega äri ajada. Kõik kes seda täna teevad on ju oma algkapitali koorinud eesti rahvalt mitte siia sisse toonud ja käivitanud eesti arenguks ning oma rahva heaks. Rohkem on seda kapitali ikka välja voolanud, ja kordades, kui siia on voolanud.

Eestimaa turismimaa - no tule taevas appi. Mis turism kui sul on kolm kuud sitta suusailma. Viinaturism on ainuke aga kaua need soomlasedki jõuavad siin joomaturismi arendada. Juba 2004 kurtsid, et jube kalliks läheb. Eestlane aga pani aga maksu juurde ja nüüd on seegi präänik kuival. Inglise poissmehed lähevad ka parema meelega Bulgaariasse - ilm mõnusam, hinnad odavamad, tüdrukud lahked ja meri loksub põlvini.

Nagu näha ega eestlasel jäägi muud üle kui enda aatekaaslast oma konnatiigis lüpsta, millega tänane valitsus ka täiega tegeleb. Need mõned eraettevõtted kes veel tegutsevad siis tuleb neid koorida täiega.

Tundub aga et tänase seisuga on riigipalgal ja -pajukil juba 80% või rohkem eesti majandusest. Arvestan sinna sisse ka need kes riigipirukast tükikese saavad nn. eraettevõtjad kes mingi pisku maksudena tagasi annavad. Aga kelleks siis on turva-, koristus-, liisingu-, koolitus-, hooldus- jne ettevõtted. Need on ju kõik teenused mis ostetakse ikkagi maksumaksja raha eest, kuigi riigiaparatuur peidab pea liiva alla ja väidab et tegu on mingi müstilise erasektoriga mida toidab küll riigikassa ja need kulud tulevad teiselt realt. Tihti on nendeks ettevõteteks JOKK meetodiga parteikassade rahastajad.

Kas sellist Eestit me tahtsime, küsivad täna 95% eesti elanikest. Väär oleks siin lahata rahvuse seisu järgides nagu tänane valitsus teeb. Valitsusele on see aga kasulik - kuni eestlane ja venelane omavahel lahutada siis ei ole ka reaalset demonstratsiooniohtu. Aga tegelikult tuleks jõud ühendada, korraldada valitsuse vahetus ning erakorralised valimised. Tegelikult poleks sellest mingit kasu, kui siis võib olla maailma tähelepanu tõmbamiseks. Jälle peaksime minema kellegi kintsu kraapima ja halama, et meil ei ole midagi, olge kenad investeerige meie majandusse.

Selline vahva riik on Eesti.

Tegelikult pakuks aga välja palju asisema lahenduse. Kogunege ja ühinege eestlased. Kolime siit kõik ära näiteks Hispaania rannikule vabale maale (seda on seal palju) ja ehitame sinna külad, koolid ja kõrtsid. Seal on olemas juba suured kogukonnad inglasi, rootslasi, soomlasi. Nad kõik elavad nagu omas keskkonnas - ka kauplused, koolid, kõrtsid on rahvuskeeled.

Las siis meie vahva riigikogu juhatab siin ennast omaette, neil pole nagunii rahvast sooja ega külma.

Kahju, et tunneli lõpus on tuli ära kustutatud.

Inno kommentaar: mina nii pessimistlik ei oleks. Aga asi on küllalt tõsine. Ligi 200 000 eestlast on kolinud Eestist ära ja selliste hulk muudkui kasvab. Ja nad kolivad ka ilma üleskutseta. Sama lugu on ka näiteks venelastega, kes kolivad Venemaalt minema.
Ma arvan ja usun siiski, et praegune kriisi maailmas pöörab inimese tagasi elu põhiväärtuste juurde, õnne ja armastuse juurde, sellisel puhul pole tegelikult olulist vahet, kus sa elad. Seul on hea igal pool, kus sa tunnetad õnne ja armastust. Võid elada ka põhjamaal.

Väga õige, Bo Kragh!

Väljavõte Postimehe veebist.

Rootsi pangandusasjatundja, pikka aega Rootsi ühes mõjuvõimsamas pangas Svenska Handelsbankenis töötanud Bo Kragh (kes kunagi nõustas ka Eesti Panka ja valitsust) räägib Postimehele, et Eesti ei peaks eurost iga hinna eest kinni hoidma.

Ja tal on jumala õigus. Sest Eestis, mis võistleb praegu konkurentsivõime eest, on hinnad juba niigi kõrged ja euro võib neid veelgi tõsta, või siis kõrgel hoida. Sest euro on kallis valuuta. Mistõttu on paljud arenguga jännis Lõuna-Euroopa riigid ähvardanud eurost lahti öelda. Seal ilmselt vaadataks eestlasi kui hullusid, kes on ise arenguga samamoodi jännis, tööpuudus kasvab, tööstus kukub kolinal, aga ikka tahetakse eurole üle minna.

Bo Kragh jagab kohvikuga samu mõtteid, et Eestis võiks julgemalt krooni kursi muutumist arutada. Mitte olla nagu Läti, kus sel teemal arutlevaid inimesi vangi topitakse. Vägisi tundub, et ka peaminister Andrus Ansip on hoopis lätlane. Mulk ega setu ei saa ka nii rumal olla. Või siis tõesti tulnukas.

Kohtunik Liina Pohlak ajab Liis Haavelit vastsündinu juurest kohtusse, intervjuu Liis Haaveliga

Vaata intervjuud Liis Haaveliga, kus Liis räägib sellest, kuidas Harju maakohtu kohtunik Liina Pohlak ajab teda vastsündinud imiku juurest kohtusse, ähvardades vastasel korral Liisi koos lapsega vangi pista.

Liis räägib oma probleemidest seoses kohtu töökorraldusega.

Astusid Reformierakonda? Oled sa lolliks läinud?

Just sedasi tahaks küsida igaühelt, kes on viimase aasta jooksul Reformierakonda astunud või kavatseb astuda. Muidugi, kel himu ükspäev erakonna poolt üle parda heidetud saada ning seista silmitsi reaalse ohuga vangi minna (nagu juhtus endise reformika Anna-Maria Galojaniga) või saada sunniviisiliselt hullarisse paigutatud (nagu juhtus samuti endise reformika, parteikaaslasi kritiseerinud Kadri Kiilasega), see lasku aga käia. Küllap on ka selliseid masohhiste, kellele isegi meeldiks vanglas või hullaris olla.

Minule ei meeldi. Ja ilmselt ei meeldi ka Mikk Saarele. Pole veel teada, et Keskerakond oleks orgunninud mõne oma liikme vanglasse või hullarisse paigutamist. Tõsi, seda on üritanud korraldada üks teine erakond ja selle erakonna koer, aga Keskerakond ise oma liikmeid kottinud pole. Mispärast sinna on mõnus ja turvaline astuda. Võid olla kindel, et ei leia end ühel heal päeval kummist seintega toast nagu Kadri Kiilas või prokuröri juurest, kus sult küsitakse, kui palju sa varastasid, kui sa ei ole tegelikult mitte kui midagi varastanud. Reformierakond on nagu paha unenägu, mis tuleb peale siis, kui sa oled enne magamaminekut kõhu punni õginud ja näed kõiksugu õudusi, mis ilmsi pähegi ei tuleks. Nagu selline, kus sa muudkui kukud ja kukud ühte lõputusse koledalt mustavasse auku ega tea, mis sind ootab, kui sa ükskord pärale peaksid jõudma. Või nagu selline, kus sa ärkad üles omaenese kirstus, aga ei saa enam välja, ükskõik kui kõvasti sa siis ka ei klopiks ja karjuks. Või nagu selline, kus sind põletatakse elusalt millegi selle eest, mida sa ei ole teinud, ja see kestab terve igaviku. Või selline, kus sa lamad halvatult maas ning su alasti kehal kõnnivad hiidsipelgad või hiidkärnkonnad või hiidprussakad, kelle arvates sa oled nende lõuna. Või selline, kus sind topitakse kotti ja uputatakse koos kuke, mao ja koeraga. Ühesõnaga - ju-hube!

Seega ma mõistan täielikult, miks Mikk Saar ei astunud Reformierakonda. Ja miks Aivar Kuusmaa ei astunud Reformierakonda. Ja miks väga paljud inimesed on viimasel ajal just Keskerakonda astuma hakanud. Keskerakond on nimelt selline mõnus ja turvaline. Veidi villane ja kergelt kohmetu, aga armas. Nagu vanaema kootud kirju sokk või vanaisa villitud mõrkjas marjavein. Ma ei tea ühtegi kurja ning kibestunud keskerakondlast, küll aga tean seesuguseid reformierakondlasi. Näiteks need, kes mul Tartusse kohvikut teha ei lasknud ja seda pean mina, ingerlane nagu olen, surmatunnini meeles. Pean meeles ja pean viha. Ei saa kohe teisiti.

Miks peaks noored astuma Reformierakonda? Mina toetasin Reformierakonda, aga mis mul sest kasu oli? Mu isa surmast polnud möödunud nädalatki, kui reformierakondlik Tartu linnavalitsus saatis mulle karmi ähvarduskirja, et olen oma Tartu majas loata ehitanud ning mul tuleb maksta trahv 18 000 krooni. Tegin kõva kisa ja Tartu reformikad jäid seepeale vait, aga see ei muuda asja. Ma ei saanud ikka Tartus mitte kui midagi ette võtta, sest Tartu linnavalitsuses võeti vastu otsus, et kuna ma hakkasin neile vastu, siis mulle ei anta edaspidi mitte ühtegi luba. Et kohvik oli mõeldud missiooniprojektina ning et seal võinuks leida tööd muidu tööturult tõrjutud vanemad tädid ja onud, oma ahnuses ogaraks läinud reformareid ei huvitanud. Miks peaks siis üks täiearuline ja ettevõtlik noor inimene Reformierakonda astuma või Reformierakonda toetama?

Minu meelest maksab toetada selliseid erakondi, mis mitte ei sülita inimeste unistustele, vaid aitavad nende teostamisele kaasa. Ja mis ei reeda sind, kui sa oled nõrk ja vajad abi. See on tegelikult väga tähtis, sest elus on nii häid kui halbu päevi. Headel päevadel saad sa ise hakkama ega vaja kellegi abi, aga halbadel, näiteks mul oli see aeg siis, kui mu isa suri, vajad sa seina, mille najale toetuda. Mitte keegi ei taha pärast kalli inimese surma linnavalitsuse ehitusjärelevalvega kirjavahetust pidada, aga mina pidin seda tegema.

Mul on üha enam tunne, et arusaam, nagu peaks igaüks vaatama, kuidas ise saab, on vildakas ning lonkab kõvasti mõlemat jalga. Just nende halbade päevade pärast, mis elus ette tulla võivad. Siis on hea, kui keegi võtab sul poomisnööri peost ning annab õngeridva asemele. Erakond võiks olla nagu hea ja hoolitsev perekond, kus sa ei pea kunagi kartma, et sind aetakse keset ööd üles ning tõstetakse välja, tänavale või pannakse rongile, mille sihtpunkti sa ei tea. Endised reformikad Anna-Maria Galojan ja Kadri Kiilas on just nimelt seesuguse rongi peale pandud ning nad ei tea ikka veel, kus nad kord maha saavad minna. Küllap on sarnane tunne ka Reformierakonna eesliinile lükatud ning seal maatasa tambitud endisel sotsiaalministril Maret Maripuul, kes jääb alatiseks meelde kurvana, igavene nutuvõru suu ümber. Temagi ei tea, kus on lõppjaam. Miks peaks üks ambitsioonikas noor naine end niivõrd reetliku erakonnaga siduma või sellele erakonnale oma häält andma?

Küllap on sääraseid "mahakantud" inimesi Reformierakonnas veel. Ja nad kõik sõidavad kuhugi, lootes ikka veel, et nende vaevad kunagi tasutakse. Lootus sureb viimasena, aga miks peaks keegi nüüd enam Reformierakonnaga liituma? Kui ta just ei ole loll, hull või masohhist, tähendab?

Mikk Saar ja Aivar Kuusmaa tegid hästi, et Keskerakonda astusid. Ükspäev astun mina ka. Sellest erakonnast saab selle aasta suurim tõusja. Ükskõik mis uppujad (Reform, IRL ja sotsid) siis ka ette ei võtaks. See lihtsalt läheb nii.

Sest see on Ülbuse, Ahnuse ja Ogaruse saatus.

Appi! Kätlin peab poe kinni panema! Urmasel näpud põhjas?

Väljavõte Elu24 veebist.

Elu24-s on šokkuudis! Vapustav, vapustav! Uih! Urmas Sõõrumaa elukaaslane Kätlin Maran peab poe kinni panema. Jutt on tema kuulsast "putiigist" nimega Don ja Donna. Kätlin tunnistab, et tal on oma ilusast poest väga kahju.

Seega on Urmas Sõõrumaal ilmselt tõesti näpud põhjas, nagu siin-seal räägitakse. Ja varsti võib oodata, et Kätlin pakib oma asjad ning kaob, nagu ta kadus ka oma endiste meeste juurest, kui neil halvemini hakkas minema. Tallinna peal igal juhul räägitakse, et Urmasel on asjad perses siis, kui Kätlin ta juurest ära läheb. Kätlinil pidavat olema nii hea nina, et ta saab kohe aru, kui mehel hakkab halvemini minema.

Ootame ja siis vaatame, kuidas Urmasel aprillis läheb. Kätlin igatahes palus kohvikus välja hõigata, et on uutele (kooselu-) pakkumistele avatud!

Spy's eye: Hannes Rumm oli täna Rakveres

Täna keskpäeval jalutas meile Rakvere keskväljakul hoogsal sammul vastu tuntud sots Hannes Rumm. Käis ilmselt Selveris šoppamas.

Aga huvitav, mis tõi Riigikogu liikme kaunil reedesel kevadpäeval Rakverre? Tegemist on Rakvere poisiga, kes on nagu minagi lõpetanud Rakvere Gümna (tema küll keska), nii et üks võimalus on see, et ta käis külas oma kooliaegsel kallimal. Hannes ju teada-tuntud seelikukütt, nagu me kirjasaatjad, kes laiali üle kogu maa, teavad pajatada.

Viisakuse puudumist Hannesele igatahes ette heita ei saa. Kui meid nägi, siis tervitas viisakalt. Tubli!

Veel homodest: ka Edgar Hoover oli homo, kas ka Jüri Pihl?!

J. Edgar Hoover (vasakul) ja tema toyboy Clyde Tolson, väljavõte Wikipediast.

Mõned päevad tagasi oli kohvikus juttu sellest, et Eesti pikaaegne luurejuht Jüri Pihl teeb karjääri poliitikas, ent temaga sarnanev USA ametivend, kurikuulus J. Edgar Hoover poliitikasse ei trüginud. Ent, nagu Hooveri kohta on teada, ja millele viitab ka Wikipedia, oli ta homoseksuaalne mees. Tema sekspartner oli tema asetäitja Clyde Tolson.

Ja nagu on teada, TAHTIS ka Hoover jätkata oma karjääri poliitikas, see oli siis 1960ndatel, ent sellele plaanile tegi lõpu Robert "Bob" Kennedy, kes näitas talle pilte, kus Hoover oli koos Tolsoniga riietunud naisteriietesse, üleni meigitud, ja lõid mingil kinnisel homopeol tantsu. Selle peale tõmbus Hoover tagasi. Mõne aasta pärast lasti maha toonane president John Kennedy, kellele järgnes Bob ise. Pärast Johni presidendiks saanud Lyndon Johnson oli nii hirmunud, et määras Hooverile eluaegse ameti FBI direktorina. See oli toona üllatav samm, pärast Hooveri ootamatut surma 1972. aastal on piiratud FBI juhtide ametiaega 10 aastaga.

Huvitav küsimus, kas ka Jüri Pihl on homo? Võib arvata, et KGB võis värvata homoseksuaalseid mehi, sest neid oli kerge šantažeerida. Ja kes on siis Pihli toyboy? Ega ometi mitte Raivo Aeg? Või hoopis Andres Anvelt?

Spy's eye - mida nägime eile ja täna Tallinnas

Alustab uus rubriik Spy's eye, kus saab üles tähendatud kõik, mida me oma arvukatel linna peal luuramistel tähele paneme, kuuleme ja näeme. Eile käisime Tallinnas ning märkasime nii mõndagi.

Käisime Silki sushibaaris ning nägime investeerimispankur Indrek Rahumaad, kes ostis sealt endale sushit. Tema on see mees, kes tahtis Kruuda käest Kalevit ära osta, aga ei ostnud. Ilmselt on mehe rahaline seis hea, kui saab endale sellises top notch kohas sushit lubada... Tea, kuidas on lood onu Oliveriga? Kas sööb kah sushit või närib kuiva leiba?

Silkist astus läbi ka restoranide Olde Hansa ja Clazz omanik Auri Hakomaa, kes ostis endale samuti parajalt piraka sushilaari. Tea, kas Aurile enda restode toit ei maitse või?

Kui Kaubamaja Hulludelt Päevadelt läbi astusime, siis tormas meile sealses naisteriieteosakonnas vastu Auri eksabikaasa Margit Hakomaa, tuntud ka kui TopTopi-Margit, ostlemisest sõge pilk peas. Lööb ilmselt Aurilt saadud mille laiaks!

Riigikogu liige ja Roheliste erakonna esimees Marek Strandberg einestas eile õhtul koos väikese seltskonnaga restoranis Leonardo da Vinci, kus pakutakse peamiselt itaalia hõrgutisi. Kohtumine valijatega ilmselt? Marek on päris paks, peaks kaalust alla võtma, mistap kohvik soovitab talle kaloritest nõretava itaalia köögi asemel sellist toredat ja odavat kohta nagu Sushicat.

Kohtasime täna ka üht üpris tigedat reklaamiärimeest Even Tudebergi, kes rääkis Photopoint'is tigedalt mobiiltelefoniga ning trügis järjekorras ühest hallipäisest pensionärist ette, pröögates, et tal on hästi kiire. Hallipäine tädike astuski vaguralt Evenil eest ära ning Even sai naks-naks asjad aetud. Kohvik soovitab Evenil edaspidi vähem saia süüa ja piima juua, sest sai ja piim pidavat inimesed tigedaks tegema. Ja rohkem viisakust meist vanemate vastu ei teeks kah paha!

Nii palju siis seekord. Püsige lainel, sest me käime sageli Tallinnas ja meil ei jää miski märkamata!

Üks põnev tagasiside/kommentaar Jürgen Ligi kohta

Kirjasaatjatelt, kes laiali üle maa, saabus selline tagasiside/kommentaar Jürgen Ligi kohta:

Trikimees Jürgen - Eesti majanduse tripper!

On imeline ikka riik, kus majanduse käekäiku puudutavates küsimustes plõksivad sellised mehed nagu Jürgen Ligi. Ja kõik kuulavad ka nii, et suu ammuli…No andke andeks. Ligi on mees, kes juhtis Hüvitusfondi nii, et tema alluvad hiljem istuma pandi. Selge see, et Arle Mölder, kes pulkade taha läks, oli Ligi lihtlabane tankist.

Võib ainult ette kujutada, mida Mölderile lubati, et ta suu peaks ja fondi juhtkonda eesotsas nõukogu esimees Jürgen-poisiga sisse ei räägiks. Huvitav oleks teada, kas lubadused täideti või käitusid reformikad nii nagu alati ning tõmbasid kutil naha üle kõrvade. Pigem võib arvata, et lasidki tal niisama koos retsidega Patareis sitsida. Umbes nii, et no saa aru, nii on vaja, ja ega kodumaa ei unusta…Hea mees, kes lubabki.

Ligi-aegsetest Hüvitusfondi koosolekutest räägitakse imelugusid. Üks legendaarsemaid on see, kuidas nõukogu koosoleku alguses vedeles laual hunnik Nissan Primerate võtmeid. Komplektide arv klappis nõukogu liikmete arvuga. Peale koosoleku lõppu ja rahva lahkumist oli ka laud tühi. Võite arvata, et see ei olnud koristajamuti töö. Selliseid jõulukingitusi, on alust arvata, tegi siis Mölder nõukogu liikmetele, et nendega hästi läbi saada. Ilmselt andis noorele poisile selles osas nõu vana rebane Ligi ise.

Miks siis läks nii nagu läks ja tuli suur skandaal ning kohtuasjad ja uurimised seoses Hüvitusfondi rahadega. Siinkohal on liikvel kaks versiooni: üks on see, et Ligi läks ahneks ja Mölder oli jälle liiga järelandlik ning täitis vastuvaidlematult kõik Ligi korraldused, mille tulemusel sattus kinnimajja. Teine versioon on see, et niikaua, kui Ligi noori poisse suunas ja õpetas, oli kõik ok ja näiliselt korras. Poisid aga läkisid ülbeks ja hakkasid ristiisa-Ligi üle laskma. Ligi sai aga haisu ninna ja karistas poisse ning saatis organid peale, muidugi eelneval kokkuleppel, et talle tagatakse immuniteet.

Aga Ligi on meil väga tark!

Väljavõte Äripäeva veebist.

Ma kogu aeg mõtlesin, kes on see anonüümne kommentaator, kes istub päevad läbi kommentaari-veebides ja kribab sissekandeid stiilis: "ei viitsi isegi läbi lugeda, aga on jama". Või midagi sellist. Ja nüüd on siis teada, kes ta on: Jürgen Ligi. Kurivaim! Kes oleks osanud seda arvata?!

Sellest paremat reklaami Savisaare kirjutisele muidugi annab otsida.

Mart Laar võiks astuda samuti Keskerakonda

Väljavõte Delfi veebist.

Viimasel ajal on tulnud ridamisi teateid selle kohta, kuidas tublid tegijad astuvad Keskerakonda. Ja pole ka ime, sest olukorras, kus valitsusliit, või selle esindajad mõjuvad üha depressiivsemalt, on värskemat hingamist ja entusaismi, ütleks isegi, et nooruslikku seksikust märgata just Keskerakonnas.

Sestap võiks ka Mart Laar kaaluda Keskerakonda astumist. See tundub kindlasti esmapilgul hullumeelne idee, aga selgitan, miks see võiks siiski hea variant olla.

Valitsusliidu poole peal on praegu väga sünge ja depressiivne meeleolu. Vaadake või kasvõi seda Padarit! Vaseke tundub nii ära ruunatud, et seisab vaevu püsti. Muudkui ähib ja ohkab, pühib ühtelugu higi otsa eest. Või siis see Ansip, kes on saanud rahvalikuks hüüdnimeks "tulnukas". Ja kuulda on, et temast hakatakse väntama järge Juutuubi kaudu tuntuks saanud kultuslikule Tulnuka-filmile. Asi on jõudnud isegi niikaugele, et Reformi inimesed, näiteks Katja Ljubobratets otsivad sidet kohvikuga. Katja võttis Irja oma sõbraks Orkutis. Kes seda oleks osanud arvata veel mõned kuud tagasi?! Kohvik on saanud mitmeid anonüümseid vihjeid ja infot Reformi liikmetelt, kes ei julge oma nimega välja tulla, kuna kardavad repressioone. Inimesed on väga ära hirmutatud. Kõigil on silme ees Anna-Maria Galojan, truu Reformi parteisõdur, kes aitas 10 aastat erakonda ehitada ja lükati tanki siis, kui hakkas suuremat meelekindlust üles näitama ja nö isakeste positsioone ohustama (olge mureta, komprat, mille põhjal inimese kohta krimasi ja uurimine algatada, leiaks iga vähegi tegijama poliitiku kohta).

Ent valitsusliidu poole peal on üks mees, kes erineb üldisest massist, kes oleks justkui "teiselt planeedilt", ja see mees on Mart Laar. Kas olete tähele pannud, temas on ainsana nooruslikku särtsu?! Kes juba nõuka-aja lõpus eristus massist, kui julges Tartus üliõpilasena käia Eesti-aegse väejuhi Julius Kuperjanovi haual (seal ajal kui paljud noormehed endiselt truult sõjalise loengutes käisid) ja nõuda Eesti riigile iseseisvust (kui nii mõnedki veel komparteisse astusid). Praegune aeg vajab samasuguseid mehi. Ainult et ma kardan, et kui ta jätkab selles IRLis, millest on saanud Reformi armetu tallalakkuja, ja kus ta peab kraaklema Res Publica tiivaga, selle nn poistebändiga, siis jääbki ta hüüdjaks hääleks kõrbes. Viimane küsitlus näitas, et IRLi populaarsus on hüppeliselt kukkunud, isegi sotsidele jäädakse juba alla. Ja pole ka imestada, sest olukorras, kus Reform pidevalt kekutab oma valijate ja avalikkuse ees, et tema valimislubadused (tulumaksu alandamine) on ilusti täidetud, siis IRLi ideed (haldusreform) maetakse pidevalt üha sügavamale kalevi alla. Ja ka see mõnede IRLi poliitikute kehutatud Gruusia-stiilis sõda Venemaaga, et vanu arveid klaarida, pole tulemust andnud. Eesti ei jaksaks sõtta minna. Inimesed mõtlevad praeguses olukorras rohkem oma ninaesise kui võimaliku sõja peale. Tundub, et rahvas on konfliktidest tüdinud ja tahavad juba rahulikult elama hakata, enne kriisist välja tulla, kui midagi suurt ette võtta. Pealegi on Eesti suurima liitlase USA suhted Venemaaga taas soojenemas ning rääkitakse juba Venemaa ühinemisest NATOga.

Laar on samasugune julge ja tark poliitik nagu Savisaar. Keskerakonnas suudaks ta Eesti heaks palju rohkem ära teha kui praegu Ansipi lakeina, kelle sõna mitte midagi ei maksa. Ja olukorras, kus IRL nagunii marginaliseerub, peab Laar paratamatult valima kahe suure, Reformi ja Keski vahel. Kui ta, muidugi, kujutab oma tulevikku ette poliitikuna.

NÜÜD ÜKS PÄRIS POMM KA: Erki Nool tegi möödund nädalal oma Porschega avarii

Nagu teatavad kirjasaatjad, kes laiali üle maa, tegi endine spordisangar, praegune ehitusärimees ja Riigikogu liige (IRL), UNICEFi hea tahte saadik Erki Nool möödunud nädalal oma Porschega Viljandimaal avarii, kus tema auto põrkas kokku BMWga.

Väidetavalt keegi õnnetuses viga ei saanud, nii et oli õnnelik kõks. Aga autod olid olnud päris lömad.

Kas keegi oskab midagi lisada selle kohta? Tegemist pole aprillinaljaga.

Irja: mina esitaksin veel ühe täiendava küsimuse. Ei tea, kas Erki Nool oli kaine?

NB! Tuli täpsustav vihje, et õnnetus ei juhtunud Viljandimaal, vaid Tartus, nn Riia ringil (Lõunakeskuse juures).

Uudiseid töötuse-rindelt: Elcoteq läheb ilmselt kinni, Eestis 600 töötut ajakirjanikku

Siin uudis Elcoteqi siseringist:
Elcoteqist...koondavad endise hooga, aga soliidselt, tööinspektsioon käis kohal 3 päeva ja võttis kohapeal kohe inimesed töötuna arvele, vot see on hoolitsus töötajate mugavuse eest, ei mingit jonotamist Tallinna tööbüroos tundide ja päevade viisi.
Allesjäänutele topiti paber nina ette, 10 prossa palgast maha, kirjuta alla või lahku. See oli karm muidugi. Sahinad on aga, et KOGU kupatus suletakse enne suve...

Ja siin tagasiside olukorra kohta ajakirjanike tööjõuturul:
Eestis on hetkel ametlikult end töötuna registreerinud 600 ajakirjanikku. See ei ole aprillinali...

Anna teada koondamistest, palga vähendamistest, kliki siia!

Kesknädalas taas kõva lugu, kuidas Reform endale Tallinna Sadama ja Eesti Ehituse kaudu füüri laseb

Väljavõte Kesknädala veebist.

Täna Kesknädalas taas ajakirjanduslikult väga kõva lugu (põnev oleks juba teada, kes on Kesknädalas see usin kirjutaja, sest sellisel tasemel suudab Eestis asju uurida vaid käputäis inimesi) sellest, kuidas Reform paneb maksumaksja tagant raha kõrvale (ehk varastab) riigifirma Tallinna Sadam (mille nõukogu juhib Neinar Seli) ja eraettevõtte Eesti Ehitus kaudu. Ja siis Eesti Ehitus finantseerib Reformi kampaaniaid. Või, ütleme, et see oli nii, sest tundub, et nüüd on Eesti Ehitusel (uue nimega Nordecon), sel Toomas Lumani firmal endal kah näpud põhjas, et peab väikeaktsionäri tagant varastama hakkama. Aga häda on ilmselt suur, sest valimised on lähenemas ja Reformi populaarsus üha kukub. Selle turgutamiseks on vaja raha leida. Ma kujutan ette, et see 20 milli, mis Luman nihverdas ära teiste tagant, läheb otse valimiskampaania kerisele. Nii et, palju õnne, Nordeconi väikeaktsionärid!

Siis soovitan lugeda veel üht huvitavat kirja, mille autor, Tallinna linnavalitsuse töötaja Marje Kutser kirjeldab, kuidas Kapo töötaja käis teda paar aastat tagasi "töötlemas". Mäletatavasti olevat käidud "töötlemas" ka üht teist linnavalitsuse ametnikku, Romet Põldmet, kes leiti hiljem salapärastel asjaoludel Tallinnas uppununa. Kapo meetodid poliitika kujundamisel Eestis on võtnud juba väga hirmuäratavad jooned. Pihlist on saanud Eesti oma Hoover. Mäletatavasti oli ka Hoover USAs pikalt luurejuhi ametis ja muutus seal omamoodi koletiseks (FBI hakkas taga kiusama kõiki nn teisitimõtlejaid, või vähemusi, alates kommunistidest ja mustanahalistest ning lõpetades neofašistide ja Ku Klux Klan'iga). Ent, pangem tähele, Hoover ei läinud ise kunagi poliitikasse, erinevalt Pihlist, kes kõiki x-faile saab kasutada otseselt enda huvides. See on väga ohtlik.

Äraostetud sots

Kujutised teleriekraanilt.

Vaadake ja jätke nägu meelde. Selline näeb välja üks äraostetud sots.

ETV saatejuht Priit Kuusk küsis talt täna hommikul, kuidas tema sotsina suhtub sellesse, et valitsus läheb pensionide kallale. Tema sellele küsimusele ei vastanud, ajas mingit oma iba, mis andis tunnistust vaid sellest, et tal küll jutt jookseb hästi, aga rahandusest mitte mõhkugi ei jaga.

Normaalses demokraatlikus riigis astuks selline mees tagasi, kui ei suuda oma partei poliitikat ellu viia. Eestis, pange tähele, Eestis edutatakse selline mees selliste "teenete" eest veel Euroopa parlamenti.

Kohvik soovitab kül sellist meest mitte kuhugi lasta. Las istub kodus ja võitleb oma erakonna huvide eest, kas siis valitsusliidus või opositsioonis.

PÄEVA POMM: rahandusministriks saab Urve Palo

Väljavõte Valgamaalase veebist.

Tänase päeva pommuudis on see, et rahandusministriks ei saa Ivari Padari asemel mitte Eiki Nestor ega ka Jüri Pihl, vaid hoopis Urve Palo. Teate ju küll, see Tüdrukute klubi kangelane, kelle laps arvatakse olevat tehtud kas Hannes Rumm'i või (ja mis on tõenäolisem) ühe mehega Vainu firmast.

Igal juhul, nagu teatavad kirjasaatjad, kes tragid nagu nugised, valmistub Palo juba ministriks saamiseks. Ja mis on tema eelis, tal on Tartu Ülikooli majanduse-alane haridus (kusjuures peaaegu ainsana valitsusest, Helir-Valdor Seeder on EPA ökonomist). Seetõttu jagab ta ehk rahandusest rohkem kui praegune minister Ivar Padar (haridus: ajalugu) ning ka võimalikud teised kandidaadid Eiki Nestor (mehaanikainsener autoremondi alal) ja Jüri Pihl (jurist).

Lisaks olevat Ivari Padar oma suure keha ja väikse portfelliga saanud Brüsselis hüüdnimeks "mr little suitcase" (tõlkes 'härra väike kohver'). Ning Jüri Pihli olevat kutsutud juba "mr spook" ('härra luuraja'). Aga Palost olevat Brüsselis kõik vaimustuses. Eriti tema figuuri pärast, mis kajastavat hästi Eesti majanduse praegust olukorda. Tal olevat välimus, millega saab Euroopa pankadest laenugi välja kaubelda. Kui seda peaks vaja minema. Võimalik, et selle taga on pankurite soov Palot nö lähemalt tundma õppida, tont seda teab.

Mis siin öelda. Seda on juba aastaid räägitud, et Eesti Nokia on eesti naine. Tuleb talle ainult võimalus anda!

Kes on Jaadla salapärane armuke Kristiina?

Ahoi, nuhid! Kas keegi teab, kes on Rakvere linnapea Andres Jaadla salapärane armuke Kristiina. Pidavat töötama Tallinki laeval kasiinos. Mis tibiga tegu, kas keegi teab?

Appi! Anvelt juba ongi ajaloolane!

Vaatasin just selle nädala telekava ja mida ma näen (kui ma just praegu und ei näe, sest see on liiga naljakas) - pühapäevases Tähelaevas astub üles Andres Anvelt! Kiirelt paneb, pole midagi öelda. Täna reklaamartikkel Päevalehes, pühapäeval reklaamsaade teles. Äge.

Aga mis kõige naljakam, teda tutvustavas tekstis on kirjas, et Andres unistas "ajaloolaseks" saamisest, aga sai hoopis politseiametnikuks. No ei või olla. Ma ju alles natuke aega tagasi kirjutasin, et Andres võiks end poliitilise tõsiseltvõetavuse huvides ametivendade-kapošnike Andres Kahari ja Martin Arpo eeskujul "ajaloolaseks" tituleerida. Ja mees ongi seda teinud.

Tubli!

Eesti ajakirjandus: igal pool mujal on kriis, aga mitte Eestis

Väljavõte Postimehe veebist.

Kas pole huvitav, et kui vaadata Eesti ajakirjanduspilti, siis kirjeldatakse kriisi igal pool mujal, aga mitte Eestis. Kuigi välispress kirjutab ühtelugu, et Eestis on kriis kõige suurem.

Olukord Eesti ajakirjanduses meenutab mõneti nõuka-aegset aega, kus siis olukorras, kus riigis oli suur kriis, nii et rahvas paljas ja näljas, räägiti sellest, kuidas New Yorgi tänavatel elavad kodutud televiisorikastides. Kas tõesti on need vanad ajad tagasi? Miks ei suuda Eesti ajakirjandus kirjeldada reaalset olukorda?

Nagu seegi Postimehe uudis, mis räägib sellest, kuidas kriis viib USAs ka keskklassi kuritegelikule teele. Aga Eestis? Räägitakse kuritegevuse kasvust. Aga mitte sõnagi sellest, kes need kurjategijad on. Miks ometi? Kas tõesti ajakirjandus oskab edastada ainult häid sõnumeid? Miks on vaja näidata, et kõik halb on vaid välismaal?

Kohvikus on spekuleeritud, et see tuleneb asjaolust, et ajakirjanikud lihtsalt ei julge. Nad on nii ära hirmutatud, ja kardavad oma töökohta kaotada, seetõttu ei julge kirjutada nö halvast, kuna kardavad, või on neile öeldud, et see võib olukorda Eestis veelgi halvendada, mistõttu kannatab ka ajakirjandus ja koos sellega ka see ajakirjanik. Seetõttu pole ka juttu sellest, kuidas elavad, kuidas hakkama saavad kõik need 50 000+ töötut, kes on juba end arvele võtnud. Või kuidas üldse inimesed elavad.

Näiteks Soome TV edastab pea iga päev mõne dokumentaalsaate sellest kriisist, mis väidetavalt on maailma suurim viimase 80 aasta jooksul. Näidatakse, kuidas soomlased sellega kohanevad, mida teevad. Aga Eesti ajakirjandus Eestist mitte midagi. Ainult TV3 pealt on üks saade, või õigemini reality tötute teemal, kuigi see on ka meelelahutus rohkem. Ja muud miskit. Tõesti, nagu oleks mingi tõbi inimestel kallal. Ma saan aru sellest, kui tähtsad riigi-isad ei taha reaalsest olukorrast rääkida, sest nemad vastutavad, aga miks teeb seda ajakirjandus. See oleks ju ajakirjanike leib, rääkida asjadest nii nagu nad on. Rahvas neelaks sellist infot õhinal.

Kuni aga olukord on selline nagu on, soovitan Eesti kohta info saamiseks tarbida välismaist ajakirjandust, niipalju kui see on võimalik. Sealt tuleb ka rohkem infot Eesti kohta kui seda pakub Eesti oma ajakirjandus.

Sõnum politsei siseringist: Ansip on ka politsei tasalülitanud

Saabus selline tagasiside/kommentaar seoses olukorraga Eesti politseis. Päris mõtlema panev, eriti seoses sellega, et kuritegevus on tõusuteel:

Neinar Seli kannupoiss ja kuulekas õpilane Ansip on riigi nii õhukeseks
kratsinud, et Eesti politsei võib varsti pillid kokku panna. Raha ei jätku
enam lihtsalt. Politseinikud pelgavad, et järgmiste kärbetega vähendatakse
nende palku, mis pole kunagi eriti suured olnud, 10-15%. Tahaks siis näha,
mis näoga Pihl politseinikele otsa vaatab. Praegu on kindel, et löögi alla
lähevad palgad alates komissari ametikohast ülespoole.

Kinni on keeratud ka kütusekraanid. Seda samuti 30%. Seega ühe vahetuse
ajal saab patrullauto sõita ainult sada kilomeetrit. Aga mis on Tallinnas
sada kilomeetrit maha sõita? Näiteks magalates on võimalik selle limiidiga
tiirutada ümber elamukvartali, aga selleks, et ka läbi kvartali sõita, seda enam
ei saa, kui politseinikud just oma raha eest paaki täis panna ei taha.
Nii et, seni, kuni politseinikud kütuseseierit jõllitavad ja mööda
peatänavaid sõidavad, käib sisekvartalites täiega huligaanitsemine,
pommimine ja vägistamine.

Et riigieelarvet täita, peab piltlikult öeldes iga külavolinik saua võtma ja
maantee äärde passima minema. Selline korraldus on antud. Nii, et
rattavarguse ja külakakluse peavad inimesed ise lahendama, kuna konstaablil
pole liiklustrahvide kõrval enam aega selliste jamade jaoks. Ja riigile see
raha ka sisse ei too. Pigem viib välja. Põhjus ka see, miks asjaga mitte
tegeleda. Kokkuhoid ikkagi ju. Tõenäoliselt hakatakse varsti moodustama
rahvaalgatuse korras omakaitsesalku, kuna politseile ei maksa enam loota,
sest nood "teevad ainult liiklust".

Et raha kokku hoida, on antud politsei sisekontrollile ülesanne oma kolleege
täiega peetida. Kui midagi leitakse, nööp lahti või patrullis saapad
viksimata või lihtsalt nägu ei meeldi, siis kohe karistus selga ja palka
vähemaks. Nii, et jälle üks võimalus, kuidas kokku hoida. Huvitav, et keegi
ei ole mõtelnud, miks Ansip oma palgaga ei vastuta. Siis peaks vennike ju
kogu palga ära andma!

Muide, seoses sisekontrolli agarusega peatati mõni aeg tagasi nelja
politseiniku töösuhe. Nüüd on selgunud, et ilmaasjata ja politsei peab
kakssada tuhat kompensatsiooniks välja laskma. Vot, selline on kokkuhoid
Eesti moodi.

Sahin: Talviste ja Seli ninapidi koos

Neinar Seli (vasakul, Ekspressi veebist) ja Üllar Talviste (posterilt).

Nagu teatavad kirjasaatjad, kes laiali üle maa, olid täna Tallinna kesklinna restoranis Caravan ninapidi koos Tartu kunn ja Näksipi peremees Neinar Seli ning advokaat Üllar Talviste. Viimane on büroost Lextal, sealt kus ka Tarmo Sild, see, kes altkäemaksude ja maadevahetuse asjadega on kohtu all koos Villu Reiljani ja Ester Tuiksooga.

Nüüd on huvitav küsimus, mis asju arutas Seliga see Talviste. Kas Seli kohtuasja Eesti Ekspressi vastu, kus, nagu on olnud kohvikus juttu, esindas Selit seni Riigikohtu esimehe ja reformierakondlase Märt Raski poeg Ramon Rask. Seli võis pakkuda, et jälgede segamiseks võtab asja nö ametlikult üle Talviste, kes on ennegi tankisti-teenust pakkunud.

Või siis kardab Seli, et tema maadevahetuse asju uurima hakatakse ning ta küsis Talvistelt kui Reiljani ja Tuiksoo asjadega kursis olevalt juristilt, kuidas tal oleks võimalik välja nihverdada.

Mine tea, kõik on võimalik. Lõppeks oli Talviste varem Savisaare ihuadvokaat. Nii et mine tea. Ja mine seda Talvistet. Niipalju kui minu kogemus ütleb, armastab ta palju lobiseda. Ja kui makstakse, siis seda enam.

Hans Hadniel seletab, kuidas ta bisnist teeb

Väljavõte shakeupmedia.com veebist.

Sesoes Bransoniga veel üks põnev infokild. Kus siis meie kohalik Branson, Hans Hadniel Luik seletab ühele briti ajakirjanikule, kuidas siinmail meediabisnis töötab. Ilmselt siis oma kogemuse põhjal, kuidas ta Ekspressi tegi (ja ilmselt siiani teeb). Pange kõrva taha kõik, nii noored ajakirjandustudengid kui Ekspress grupi aktsionärid, nii need asjad käivad, kas kahjuks või õnneks, kellele kuidas.

Kes inglise keelt ei valda, neile tõlgin:
Ajakirjanik läheb ärimehe juurde ja ütleb: "Viie tuhande dollari eest kirjutan teie ärist ühe artikli." Ärimees maksab ja ajakirjanik kirjutab loo valmis.

Siis läheb ajakirjanik toimetaja juurde, kes ütleb: "Selle loo avaldamise eest tahan kolm tuhat dollarit." Ajakirjanik ulatab talle raha.

Toimetaja vaatab artiklit ja võtab ühendust ärimehe konkurendiga ning ütleb: "Seitsme tuhande dollari eest saan ma takistada selle toreda loo avaldamist teie konkurendi kohta." Konkurent maksab. Artikkel ei ilmu. Toimetaja tagastab reporterile kolm tuhat dollarit ja viimane tagastab viis tuhat dollarit oma tuttavale ärimehele.

Lõpptulemus: ajakirjanik ei teeninud midagi. Ajaleht teenis seitse tuhat dollarit. Üks ärimees on õnnelik. Ja teine pole kehvemas olukorras kus ta oli enne.

Richard Branson ongi Eestis käinud! Kas ostab Eestit odavalt üles?

Briti päritolu miljardär Richard Branson, väljavõte Wikipediast.

Kas pole huvitav, et Richard Branson, see Briti miljardär, ollagi käinud aasta algul Saaremaal ja kohtunud kohalike ärimeestega. Mis asja ta Eestis ajas. Kas tõesti hakkab Eesti ettevõtteid üles ostma?

Branson on see mees, kes alustas kosmoseturismi programmi, kus lubas osaleda ka Eesti ettevõtja Raivo Hein. Hein ise toimetab ka Saaremaal, võimalik, et Branson käis temalgi külas.

Vihje Bransoni Saaremaal käigu kohta on üleval siin:
http://www.velvet.ee/blog/2009/03/30/twitter-milleks-meil-see-mang/#comments.

Vihjatud on ka, et Branson kohtus Estonian Airi juhtidega.

Nestor on ikka täiesti ära pööranud! Valitsus näitab rahvale trääsa.

Väljavõte Delfi veebist.

Mis jutt, palun, et kui "inimeste huve ei kahjusta"? Täiesti poolearulise tegelase jutt.

Nestor kas on loll või mängib lolli. Pigem usuks viimast varianti. Sotsid on end lasnud üldse selles valitsuse täiesti auti mängida. Töölepingu seadusega juba sõideti neist üle, ja sellega kõigist töövõtjatest, keda sotsid peaks, vähemalt osaliselt, esindama. Nüüd minnakse töötajate teise "nunnu", pensionifondi kallale. Kust siis jääb saamata edaspidi see "neli protsenti", mida riik lubas rõõmsalt maksta, kui meelitati inimesi pensionifondidega liituma. See oligi põhiline motivaator. Mäletate ju küll. Mille eest pangad siis rõõmsalt särke, salle ja kleepsusid kinkisid. Nüüd läheb see 4% minema. See 2%, mille varem töötaja seni ise maksis, läheb valitsuse plaani järgi üha kasvava töötute armee toitmiseks. Ja sellega variseb sisuliselt kokku kogu pensionisüsteem. Mis nagunii on juba õnnetus seisus.

Sisuliselt näitab valitsus rahvale trääsa. Toimetab põhimõttel, et pärast meid tulgu või uputus. Täiesti süüdimatu käitumine.

Ja see lubadus, et kaheks aastaks peatatakse. No mida juttu?! Kehv aeg kestab vähemalt 10 aastat.

Mis, kas valitsus müüb Estonian Airi maha?

Saabus selline tagasiside, Estonian Airi puudutava sissekande kohta:

kohvi kohviks .. aga kui juba inglise miljardärid firma vastu huvi tunnevad ja kohalike juhtidega kohtuvad, siis kes selle firma omanik lõpuks on? Selgust on vaja!

Mis, kas valitsus on Estonian Airi müüki pannud? Ja kes on see Inglise miljardär, kes võiks lennunduse vastu huvi tunda? Kas Richard Branson?

Kas seda käiski Parts hiljuti Londonis asjatamas, Eesti ettevõtteid müügiks pakkumas? Kas see tähendab, et Eesti riigifirmad lähevad odavmüüki?

Ai-ai-ai.

Ja kui Näksip raudtee 66% taas müüki paneb, ja selle eest vähem saab kui 2,35 miljardit, siis maksku vahe omast taskust kinni. Koos oma sõpside Neinar Seli ja Mart Kadastikuga, kes on end Näksipi abil ja eesti rahva kulul viimaste aastate jooksul korralikult rasva söönud.

Stenbocki-Andruse kavalad plaanid

Väljavõte Delfi veebist.

Vahi Näksipit! Küll temal käivad asjad lihtsalt! Võtame aga siit natuke ja sealt natuke, ja ongi kook valmis! Ai-ai-ai.

Sama asja üritas ta juba selle aasta algul, kui rääkis, et mingit lisaeelarvet pole vaja, et kärbime seda, teist ja kolmandat, ja ongi asi jonksus. Mispeale pandi talle mõistus pähe, et Andrus-poiss, nii lihtsalt need asjad ei käi. Vähemasti mitte demokraatlikus riigis. Kus selliseid asju otsustab parlament. Ja kuigi Näksip arvab, et Riigikogu tantsib täielikult tema pilli järgi, peab ta teatud formaalsused siiski läbi tegema.

Kas Andres "Alko" Anvelt kipub poliitikasse?

Väljavõte Päevalehe veebist.

Sedasi paistab, sest tänasesse Päevalehte on sest end reservohvitseride kursustel segi kamminud ning seal räusanud kulupeast kena artikkel treitud. Autoriks on märgitud reporter Holger Roonemaa, aga pole raske arvata, kes selle artikli Päevalehte orgunnis. See ju Alko-Andrese abikaasa, Päevalehe ajakirjanik Kapo-Kärt, kes eilses lehes Pihli soovil, Kapo käsul Tallinna linnas vohavat korruptsiooni põhjas. Analüüsiks on Kapo-Kärdi üllitist muidugi raske nimetada, sest artikkel oli nii igav, uimastav ja propagandahõnguline, et vägisi tekkis tunne, et seda pole kirjutanud mitte Kapo-Kärt ise, vaid mõni noor, higiste näppude ja märgade kõrvatagustega kapošnik.

Aga intervjuu Kärdi kaasa Alko-Andresega on juba teine tera. Kõrval kena paraadportree, kus Andresel peas selline nägu, nagu ta oleks valmis kohe, võiks isegi öelda, et KOHE, kuritegevusega võitlusse tormama. Lööma nö korra maja nagu Rudy Giuliani New Yorgis. Antaks vaid võimalus, küll siis. Urrjohh!

Poliitikukarjääri avalöök, esimene reklaamartikkel on nüüd Kärdi kaasabil igatahes tehtud. Mis edasi? Millest küll võib unistada Andres, ei tea? Pakun, et selleks on siseministri ametipost peaminister Pihli valitsuses. Ojaa. Ega Kärdilgi selle vastu midagi oleks. Olla tähtsa poliitiku abikaasa niisiis.

Nüüd jääb vaid oodata, mil Kapo-Kärt tuleb välja avaldusega, et just endine ment ja praegune siseminister Viru-Jüri on see, kes suudab Tallinna linna kurja ning tuldsülgava korruptsioonidraakoni käest ära päästa.

Kärdi algatus abikaasale oma lehes poliitreklaami teha on tore, aga minu arust jääb sellisest siirast entusiasmist väheks. Nimelt nii mõnedki Kapo ametnikud on Andresest ette jõudnud ning end poliitilise tõsiseltvõetavuse nimel "ajaloolasteks" tituleerinud. Võtame või tuntud, telekastki tuttavad kapošnikud Andres Kahari ja Martin Arpo. Nemad on end enne valmisi ilusti ajaloolasteks ümber ristinud ning teinud seeläbi poliitilise tõsiseltvõetavuse suunas esimese söaka sammu.

Kui Andres Anvelt ei taha ametivendadest maha jääda, siis ma soovitaksin temalgi kaaluda, kas ei oleks mitte parem ja kasulikum, kui ta laseks end edaspidi nimetada mitte "endiseks keskkriminaalpolitsei osakonnajuhiks", mis kõlab ähvardavalt ning võib panna lihtsa valija teda kartma, vaid ametivendade Kahari ja Arpo eeskujul "ajaloolaseks", mis mõjub palju soojemalt ja turvalisemalt.

Ja kui Kapo komissarid võivad olla ajaloolased, siis miks ei või seda olla ka keskkriminaalpolitsei ametnikud? On karjuv ebaõiglus, et politsei ühele allüksusele antakse selline kena aunimetus nagu "ajaloolane", aga teistele ei anta. Millest selline vahetegemine? Kas Kapo ametnikud ei taha, et keskkrimka omad poliitikasse saaks, või mis?

Niisiis, teen ettepaneku, et nüüdsest nimetatagu kõiki politseinikke, kel kõrgemad poliitilised ambitsioonid, võrdsetel alustel aupaklikult ajaloolasteks. Ja veel üks tagasihoidlik ettepanek - kuna Jüri Pihl on ikkagi kõigi politseinike boss ja temal on oi-kui-suured-ambitsioonid, siis teda võiks nüüdsest tituleerida austava nimetusega Peaajaloolane.

Andresel on nüüd palju, mille üle mõtteid mõlgutada. Sest ega poliitikasse ei tohi tormata uisapäisa. Kõik tuleb ilusti järele mõelda. Loodan, et Kärdistki on kasu. See artikkel oli alguseks hea küll, aga neid võiks olla rohkem. Ja ikka kõigi värskete ajaloolastega, palun!

Saagem tuttavaks: firmajuht Paul!

Nagu ütleb tänase Äripäeva esikülg, sünnitab töötus uue firmajuhi. Ja ta on sündinud, saagem tuttavaks: firmajuht Paul!



Ta on veel veidi häbelik, aga küll ta julgemaks muutub, kui firma areneb. Ajame Pauliga tiba juttu.

Mina: Tere Paul!
Paul: (vaatab ehmunult ringi) Mis, ah, kes, kus?
M: Siin, vaata siiapoole!
P: Ahh, teie, mis te soovite?!
M: Ma tahtsin natuke küsida.
P: Noh, küsige, aga mul eriti aega pole.
M: Ei lähe kaua.
P: No, küsige.
M: Kuidas te otsustasite nüüd firmajuhiks saada.
P: Nooo. Mõelge ise. Midagi muud ei jäänud üle.
M: Kuidas siis nii?!
P: Noh, tala sain. Juba üle poole aasta tagasi.
M: Ja mis vahepeal tegid?
P: (kukalt kratsides) Eehhh, mis ma tegin, mis ma tegin. Midagi ei teinud. Või, oota, raha ootasin!
M: Mis raha?
P: Palgaraha, nohh.
M: Mis tööd sa tegid?
P: Mis ma tegin, mis ma tegin, ehitusel olin, nohh.
M: Ja said siis oma raha kätte.
P: (naerab) Haa-haa! Eile oled sündind, vä?! Muidugi ei saand!
M: Mis sa siis nii kaua ootasid?
P: A mis mul teha oli. Lubati-lubati. Tegin veel, selle, nohh, endise tööandja juures, tegin seal ühte koma teist. Ja midagi tilkus ka.
M: Aga nüüd enam ei tilgu?
P: Nüüd on täiesti kuiv. Firmajuht, noh, see vend, kelle juures ma olin, oi, meid oli seal mitu meest, noh, see on juba kuu aega kadund.
M: Kuhu?
P: Kuhu-kuhu, kuhu ikka kaotakse. Kuhugi väljamaale. Või kurat seda teab. Peseb kuskil Ameerikas nõusid. Nüüd meil ju viisavabadus!
M: Palju sul sii saamata jäi?
P: (silmi kissitades) Oiii.... (vilistab) mingi .... mingi sada tuhhi vast. Või isegi rohkem. Meil nii täpset arvepidamist polnd. Varem saime ikka korralikult. Boonust ja preemiat, kõike.
M: Maksti mustalt vä?
P: No mis sa siis mõtlesid?
M: Ei midagi. Aga see raha on siis kõik otsas?
P: Muidugi. Ostsin omale tutika bemmi, naisele kah üht-teist, sõbrale andsin osa. Mis liigub, see kulub, nagu öeldakse.
M: Aga nüüd, mis siis nüüd?
P: Nüüd on perse majas. Bemmi müüsin maha, naine, see pani kah putku, kui raha otsa sai. Ütles, et tema sente lugema ei hakka. Vot nii.
M: Aga sõber?
P: Sõber! (naerab lahinal) Hää-hää. Sõber on samasugune kui mina, veel hullem.
M: Ja siis nüüd otsustasid firmajuhiks hakata.
P: Midagi muud üle ei jää.
M: Mis siis firma tegema hakkab?
P: Ohh, kes seda teab. Ehitust, remondivärki, vaatab, saab nokitseda siit ja sealt.
M: Aga miks just firma, miks mitte kellegi juures?
P: Aga kes see võtab? Keegi ei võta ju! Pole kedagi, kes võtaks. Ja kuule, ega ma ainus pole, selliseid on siin jalaga segada.
M: Nii et hakkad ise mehi enda juurde võtma.
P: Nooh, kui enam üksi ei jaksa, siis ikka. Aga ennem vaatan, kuidas ise omadega välja tulen. Mul ju ka juba suured laenud peal.
M: Kui suured?
P: Noo suured, ma parem ei ütle, kukud pikali.
M: Ahsoo. Aga miks sina siis veel siin oled, miks sa kuskile ei lähe?
P: Ma tahtsin, aga keegi ei võta. Seal on ka kohad täis. Ja kui keegi ei võta, siis ei lasta ka. Mind saadeti juba piiri pealt tagasi.
M: Mis, Ameerikas või?
P: Nojah, noh! Tagasi saadeti. Muti veel naeratas seal, mingi neegrimutt oli, kes seal piiri peal passe vaatas.
M: Millal see oli?
P: No nüüd, paar nädalat tagasi!
M: Siis on küll raske.
P: Nojah. Aga siin, Euroopas, siin ei maksa proovidagi. Mul sõbrad kõik tagasi sealt.
M: Ja nemad siis asutavad ka firmasid?
P: Mis neil üle jääb!
M: Mis su firma nimi on?
P: (naerab) Hää-hää. (vaatab kelmikalt kõrvale) Mis nimi-mis nimi, sõber siin soovitas, et pangu ma nimeks Näksip. Noh, tead küll, kuidas seda jobukakku seal kutsutakse.
M: (naerab) See oleks küll hea nimi. Pole veel registreeritud vä?
P: Ei no, sinna ametlikku ma küll ei lähe. Mina oma nina sinna ei topi. Ega ma enne ka kuskil firmas ju ei töötanud, ma mõtlen, niimoodi, ametlikult. See on lihtsalt selline, noh, ütlemine, et firma. Tegelt seal mingeid pabereid pole. Raha makstakse peo peale.
M: Ah nii.
P: Ja-jaa. Muidu, kui seal pabereid hakkad vormistama, siis jääd kõigest ilma. Üks siin ütles, et hakkab ametlikuks, pärast tuldi pollariga järele ja viidi minema. Vot selline lugu. Aga kuule, nüüd ma pean lõpetama. Mul klient ootab.
M: Hea küll siis, soovin kõike head ja ärile suurt edu!
P: Nooh, ole ise ka meheks!
(suruvad kätt ja lähevad kumbki oma teed)

Ansipi valitsus mängib tulega

Väljavõte Äripäeva veebist.

Ajal, kui kogu rahvas on pandud hullunult jälgima mingeid statistilisi numbreid (mis puudutavad kahjuks vaid kauget minevikku ja rahval on neid seetõttu raske mõjutada), mängitakse väga ohtlikku mängu. Kus siis ajal, kui tööpuudus kasvab meeletu kiirusega, antakse sellele veel hoogu maadvõtva kulude kärpimisega (nii nagu anti veel mõni aeg tagasi kulutuste hüppelise suurendamisega hoogu juurde kasvule). Mis siis võib lõpuks tähendada seda, et mingil hetkel on Eestis küll käibel euro, aga sellest pole kellelegi kasu, sest enamik inimesi on töötud.

Aga mis siin ikka targutada, sest valitsusjuht Andrus Ansip nagunii midagi ei kuule ega näe. Ja ta pole ka selline tüüp, kes ise oma ameti maha paneks. Seetõttu juhtub mis juhtuma peab: asi läheb ikka väga hulluks, ja siis ärkab rahvas ning teeb, mis tegema peab. Nii nagu nõuka aja lõpus, kus vanad juhid kõik kohtadelt alla tiriti.

Kinnitage rihmad: oleme taas 90ndates!

Väljavõte Postimehe veebist.

Nonii, tööstustoodang kukkus 30%. Ja see pole kahjuks aprillinali. Valitsus võib rääkida, mida iganes, aga kukkumise numbrid on sama suured või isegi suuremad kui Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järel. Mis tähendab, et asi on ikka VÄGA hull. Ja mingist euro tulekust ei saa siin enam rääkida, nüüd on tähtis ELLU JÄÄDA.

Ka nõuka aja lõpus rääkisid juhid, et ärge muretsege, kõik on korras, kohe-kohe saabub kommunism ja üldine õnn. Aga ega siis seda juttu keegi eriti uskunud, ei usu ka nüüd. Ja nii nagu praegu Eestis, oli ka siis ajakirjandus suht vait. Osalt tsensuuri tõttu, osalt ka hirmust. Kriisiaeg justkui paralüseerib ajakirjanduse. See on ka loomulik. Ajakirjanik on ka inimene. Tahab elada. Ja kriisist kirjutades kardab ta, et kriis muutub veel hullemaks ja seoses sellega ka tema enda elu. Sestap eelistab ta pigem vaikida. Või kirjutada lilledest ja liblikatest, Lennart Merist või millestki sellisest, edastada ainult "positiivseid" uudiseid. Kuigi, mis seal salata, kriisi ajal peaks just kriisist kirjutama, kui eesmärk on kriisist kiiresti välja jõuda. Nõuka aja lõpus ja iseseisvusaja algul tekkis palju väikseid alternatiivseid ajakirjandusväljaandeid, mis kirjeldasid elu nii nagu see on. Samu tendentse võib märgata ka nüüd, kasvõi blogide näol.

Miks Nõukogude Liit kokku varises, eks variante on mitmeid, aga üks olulistest põhjustest on nö pehme opositsiooni teke (või pigem lubamine), mis siis väljendus Leedus Sajudise ja Eestis Rahvarinde näol. Sellised liikumised tekkisid kõikjal üle N Liidu. Ja see oli ka suurim "viga" või erinevus, võrreldes Hiinaga, kus on majandust küll teatud piirkondades liberaliseeritud, aga poliitikas ei lubata valitsevale kommunistlikule parteile mingeid konkurente. Ning olukord püsib "kontrolli all". Ja rahvas ägab endiselt orjuses, kuigi välja see palju ei paista.

Aga nii nagu nõuka aja lõpus nii on ka Eesti praegu palju paremas seisus. Rahval on olemas alternatiiv, kelle poolt hääletada siis, kui rahulolematus valitseva klikiga on suur. Väike tuulutamine toob aeg-aejalt alati kasu, seda nii kodus kui kõige kõrgemal tasemel.

Üks paha asi on praegusel ajal veel, nii nagu ütleb endine politseinik Andres Anvelt Päevalehele, võib ka nüüd suureneda kuritegevus, nii nagu see juhtus 90ndate algul. Nii et naabrivalve võib taas ausse tõusta. Aga peamine küsimus on ikkagi tööhõive. Inimestele tuleb leida rakendus, olgu selleks vahendid siis sotsialistlikud või mitte. Sest paratamatult on palju selliseid inimesi, kes ise pole suutelised ettevõtet asutama. Ja neid tuleb aidata.

TEINE POMM KA: sotside seas lööma, rahandusministriks tahab hoopis Pihl

Kirjasaatjad, kes naksid nagu traksid, annavad teada, et sotside leeris on läinud kõvaks kismaks. Nimelt tahab Padari asemel uueks rahandusministriks saada hoopis Jüri Pihl, kuigi juttu on olnud, et sellele kohale asub Eiki Nestor. Nii et võite ette kujutada seda rahmeldamist praegu, mis eriti suurde ajakirjandusse pole jõudnud.

Pihl tahtvat seda kohta seepärast, et ta tahab saada peaministriks ja valitsusjuhi kohale on kuidagi kohatu asuda siseministri ametist, side Kapoga oleks liiga hästi läbi nähtav. Ja seda võidakse Brüsselis pahaks panna. Sestap tahab teha Pihl vangerduse, kus ta asub vahepeal ise rahandusministri kohale. Ta juba valmistavat end selleks ette, kohtub ettevõtjatega ja viib end rahanduse terminitega kurssi, mis bruto ja mis neto, mis deebet ja kreedit. Mis likviidsus ja mis intress. Et mitte ämbrisse astuda. Sest endine ment nagu ta on, ei tea rahandusest suurt midagi.

Aga Padar, see vaeseke lükatakse juba varakult kõrvale, sest Brüsseli magusa elu ootuses ei saa ta nagunii enam sõnagi suust välja ega midagi otsustatud. Uut lisaeelarvet talle enam teha ei usaldata, selleks tuleb ametisse juba uus mees. Padar saab siis rahulikult oma kampaaniale pühenduda.

Mis aga Ansipisse puutub, siis ega tema niisama lihtsalt oma kohta käest ei anna. Ta muudkui lubab ameti maha panna, aga ikka tuleb miskit "vahele". Kunagi sidus ta oma ametisoleku euro tulekuga, aga siis selgus, et ta ikka ei saa lahkuda. Siis rääkis ta, et lahkub siis, kui vabadussammas valmis saab, ehk siis juunis, aga nüüdseks on ka sellest tärminist taganetud. Ta on hakanud rääkima, et tahab oktoobri-novembrini vastu pidada, et siis on ta olnud järjest ametis kauem kui Konstantsin Päts. Aga ilmselt pole ka see tähtaeg tema jaoks kuigi oluline, sest tal on siis vaja ametis jätkata kuni euro tulekuni. Ja siis on juba valimised ukse ees.

Sellised lood. Kui teil, kulla kohvikulised, on midagi täiendada, lisada või parandada, siis andke aga julgesti teada.

PÄEVA POMM: Pihl kutsub iga nädal Kapo asedirektoreid enda juurde vaibale

Nagu teatavad kirjasaatjad, kes laiali üle maa, kutsub siseminister Jüri Pihl iga nädal oma vana kaardiväe, Kapo asedirektorid enda juurde "vaibale". Ning uurib, mis tehtud, mis teoksil. Ja pröökab, miks asjad juba kiiremini ei liigu. Sest valimised on tulemas! Ja sotside populaarsus on ikka na kehvake.

Asedirektorid siis lubavad iga kord midagi ette võtta.

Intervjuu Dmitri Linteriga, II: Euroopas tunnen end nagu kodus

Jätkub intervjuu pronksiöö ühe nn ninamehe Dmitri Linteriga. Linter jätkab Eesti ühiskonna teemal, mida on võimalik koos hoida vaid politseirežiimi abil. Aga sedagi pole kauaks. Maa on väike ja suur on sellise venekeelse elanikkonna osa, kes on ühiskonnas marginaalses positsioonis. Sellest tulenevalt hoogustub loomulikult politsei tegevus, võetakse vastu pronksiöö seadus, ent see ei aita. Võib provotseerida veel ühe pronksiöö, leida veel mingeid provokaatoreid, nagu olid eesti keelt kõnelevad provokaatorid pronksiöö käigus. Pronksiöö oli puhtalt Eesti eriteenistuste korraldatud! Ja see, et kohus vaatas meie asja läbi ja leidis, et me pole süüdi, et politsei on võimu kuritarvitanud, näiteks antifašistide jälitamist ei loeta demokraatlikuks. Seetõttu on ilmne, et meid kiusatakse meie veendumuste pärast, ja see näitab, et ühes Euroopa riigis pole asjad korras. Meie seisukohalt pole asjad korras juba ammu, nüüd hakatakse seda nägema ka eesti poolt, kuna kriis süvendab vastuolusid. Ja mind ausalt öeldes ei huvita pidada dialoogi idiootidega. Miks pidada agressiivsete inimestega dialoogi? Nad ei mõista meie kultuuriväärtusi, mis nendega rääkida.
-Kas sa olid poliitvang?
-Jah, 100%. Mõned päevad tagasi sain ma Izvestija preemia. See on suur tunnustus mitte ainult mulle, vaid suurele hulgale inimestele, kes toetavad mind ja Öist Vahtkonda. See on tunnustus neile. Ja see tähendab, et nende inimestega arvestatakse Vene föderatsioonis. Eestis võetakse neid inimesi kui marginaale, kui mingeid bandiite. Ka kohtuotsus oli paljude jaoks šokk. Ma pole psühhoterapeut, arst, kes peaks ravima Eesti ühiskonda. Minu eesmärk on vähendada ebaõiglust suhtumises venekeelsesse elanikkonda ja suurendada venekeelse elanikkonna mõju Eesti poliitikale. See peaks olema normaalne, ent praegu välja kujunenud olukorras vaadatakse seda kui kuritegu. Sest vene kogukond on surutud sedavõrd marginaalsele tasemele, nii alla pekstud, et nende hulgast on raske leida liidreid, kes suudaks suhelda konstruktiivselt valitsusega. Nendega lihtsalt keegi ei suhtleks. Pidevalt valetatakse, ka praegu, kriisi kohta valetatakse. Kuidas nendega kokku leppida, kui nad valetavad. Nad ainult süüdistavad meid, otsivad vaenlasi, ise pole üldse kompetentsed ega professionaalselt ette valmistatud. Vaadake, mida tegi Ivari Padar, see on täielik ebaprofessionaalsus! On teatud normid ka Euroopa Liidus, et ei tohi kõigutada stabiilsust ja muud säärast, aga nad tegid, kutsusid esile pronksiöö. Nad tahtsid Venemaa paika panna. Neil oli vaja luua küberkaitse baas. Aga mis see Eestile andis?
-Kas sul on Eesti kodakondsus?
-Jah. Mul on isegi nõukogude-aegne sünnitunnistus, kus on kirjutatud, et olen rahvuselt eestlane. Mul on ema eestlanna, isa venelane. Eesti keelt õppisin ülikoolis, praegu olen hakanud seda juba unustama. Õppisin pedagoogikaülikoolis, hiljem jätkasin õpinguid Moskvas.
-Kas sul on eesti sõpru?
-Mul oli kuni aprillini, nüüd on suhtlemine piiratud. Ei suhtle, mul on eestlastest tuttavad, aga mingit suurt sõprust pole. Meil on erinevad suhtlusringkonnad. Mina suhtlen poliitikute ja kultuuritegelastega Eestis ja Venemaal. Ka Euroopas. Mul pole vaja lihtsalt niisama omada eesti sõpru. meil on vaja toetada oma kultuuri, oma enesemääramist Euroopa keskkonnas. Eesti on vaid väike küla. Me elame globaliseeruvas maailmas, protsessid on kiired, meie aga uhkustame siin oma suurusega, meil on sõjavägi 45 000 meest, mis mahub kõik ära ühele lennukikandjale. Võibolla mul oleks huvitav rääkida mõnede eesti kultuuritegelastega, poliitikutega vaevalt, nad on väga kitsarinnalised. Kõik on selline lihtne, provokatsioonid on lihtsad. Võibolla kui oleksin parlamendis, suhtleksin seal kellegagi. Ma aga ei usu seda. Poliitika on Eestis nii paremale kaldu, et vaevalt, et õnnestuks luua kellegagi sõbralikke suhteid. Maailmavaatelised erinevused on liiga suured.
-Aga kas sa Euroopas tunned toetust?
-Muidugi, Euroopas tunnen end nagu kodus.
Üles võetud 2009. aasta 19. jaanuaril lokaalis Zanzibar Tallinnas.

Üks asjalik komentaar Arnold Meri teemal

saabus kommentaariumi, mille tahaks kohe eraldi üles panna:

Muidugi ei mõistetud Meri üle kohut, sest ta sisult punane oli, Anonüümne lihtsalt ütles oma kommentaaris, et Meri ei olnud mingi lihtne sõdur, ta oli sisult punane nagu see võiks kuidagi lugeda.

Stalini Nõukogude Liidus andis käske seltsimees Stalin, küüditamiskäsu andis ka seltsimees Stalin. Ülejäänud aparaat funktsioneeris selleks, et seltsimees Stalini käske ellu viia. Kui midagi ei käsitud, siis seal sai natukene mängida ning tulid arvesse ka teised inimesed. Kindlasti on vastutust veel teatud kõrgetel ametnikel (Beria jt), kelle võis mingi mõjuvõim olla, Arnold Meri nende hulka ei kuulunud.

Ülejäänud aparaaditöötajatel on vastutus siis, kui nad andsid käske otseselt mingi konkreetse inimese piinamiseks või muuks ebainimlikuks kohtlemiseks. Kui Arnold Meri oleks mõnda põgenevat küüditajat tulistanud või autoriseerinud kellegi küünte mahakiskumise, siis oleks teine lugu. Niisugusi tõendeid ei ole siiamaani esitatud. Stalini poliitikate eest Arnold Meri ei vastuta.

Hitler mingi ulatuseni delegeeris oma võimu, Stalin ei delegeerinud.

Muidugi tuleb toimuvat uurida, aga mina eelistan, et ajalugu uurivad päris ajaloolased, mitte KAPO omad. Muidu on nii, et sel ajal kui KAPO ajalooga tegeleb, varastatakse Eesti riik meil käest ära.

Numbrid tulevad väga koledad?!

Väljavõte Mart Laari blogist.

Nagu kirjutas Mart Laar oma blogis eile, avalikustatakse selle nädala algul möödunud aasta täpsustatud tulemused Eesti majanduse kohta ning selle aasta kolme esimese kuu kokkuvõte, täpsustatud prognoos selleks aastaks. Ja nagu Laari kannupoiss, IRLi peasekretär Margus Tsahkna täna ETV uudistes ütles, tulevad "numbrid väga koledad". Mis see "väga koledad" täpselt tähendab, eks see selgub homme.

Täna kirjutas Mart Laar oma blogis, et IRL on võtnud härjal sarvist ja asunud otsima lahendusi kriisist väljatulemiseks, so siis tööpuuduse kasvu peatamiseks ja eelarve kontrolli all hoidmiseks. Ja et IRL ootab kõigi ettepanekuid. Mulle tundub, et IRL tunneb Eesti saatuse pärast siiralt muret. Erinevalt Reformi komsomolkustest.

Minu ettepanek on korraldada erakorralised valimised. Või teha valitsuses tõsine reform. Sest praegune valitsus on eduaja valitsus, kus on ametis riigi parimad eputrillad. Kes said hakkama headel aegadel, ent kes kriisiajal on pea täiesti kaotanud. Ei suuda teha ühtegi otsust. Nüüd oleks vaja tööinimesi. Neid, kes niipalju targad, et mõistavad teisi kuulata ja kiiresti muutuvatele oludele reageerida. See Ansip valitsuse eesotsas on ju nagu naljanumber, olgem ausad! Nagu kloun.

Ja kui midagi ei muutu, siis vaesed sotsid ja IRL, nende toetus sulab koos Reformiga nagu kevadine lumi.

Tõehetke Jüri ja Klaire: umbes nagu mina ja Ingrid

Väljavõte Postimehe veebist.

Viimane Tõehetke saade pakkus mulle, ütleme nii, et teatud äratundmisrõõmu. Ja kuigi sellest on juba mitu head aastat möödas, tulevad asjad ikka meelde. Ja mis seal salata, Tõehetke saates osalenud Klaire ning tema mees Jüri meenutasid mulle väga minu eelmist suhet, Ingridiga. Ja need, kes saadet vaatasid, te võite ette kujutada minu RÕÕMU, kui ma sellest suhtest vabanesin. Seda eufooriat. Tahtmist teisi mehi sellise suhte eest hoiatada.

Ka Ingrid oli selline pealtnäha ilusa näolapiga siresäärne neidis, kes armastas kanda miniseelikut, nagu see Klaire. Ning mina selline kõhukas jorss, kes jõi iga päev ära pool liitrit viina, või umbes nii (mis see turskele mehele ikka teeb, eksole!). Toitu ma päris seifi ei peitnud, aga ega palju puudu ka polnud. Ja päris seksiabi-Jüri-ni ka asi ei jõudnud, aga palju puudu polnud. Ja nii see eluke veeres, üle kivide ja kändude. Ja eks minagi pidin end pidevalt alandama, umbes nii nagu Jüri selles saates. Aga ära minna ei tohtinud, abielust ma mõtlen. Ja ka teine pool ise ei läinud ära. Sest lahutus on kõige suurem patt, või umbes nii.

Ma kujutan ette, et sellises olukorras elab päris palju mehi ja naisi, kuigi välja sellised asjad enamasti ei paista. Mu enda tutvusringkonnas oli selliseid suhteid valdav enamus. Sestap ei väsi ma kordamast, et: mehed, kes te olete sellises olukorras, lõpetage see jama ära. Ka üksi elada on parem kui sellises suhtes. Sest selline suhe on laastav. Teie suurimaks sõbraks saab lõpuks viinapudel ja seda ilmselt kuni surmani.