laupäev, 2. mai 2009

Läbiotsimisest luuletaja pilguga

Ma ei pannud 1. mail lippu üles. Ei suutnud. Mul on tunne, et ma ei saa sellises riigis lippu üles panna. Südametunnistus ei lase.

Aeg-ajalt ma mõtlen sellele, mis juhtus, ja iga kord suudan ma üha vähem uskuda, et nii juhtus. Et ma kirjutasin midagi ja see andis kellelegi õiguse mu kodu läbi tuulata. Õõvastav on meenutada, millise õhinaga läbiotsijad mu luuletusi lappasid ja neist "seoseid blogiga" otsisid. Jäle on mõelda, kuidas nad lugesid märkmeid, mida olin teinud poolelioleva romaani jaoks, ja kust nad otsisid samuti "seoseid blogiga". Seosed bogiga. Kogu mu kodul on seos blogiga. Selle loogika järgi oleks võinud kõik ära viia. Mind ennast oleks võidud minema viia.

Ausalt, ma ei suuda uskuda, et see juhtus Eesti Vabariigis aastal 2009. Aga ometigi see juhtus. Ja sest sündis ka midagi head. Ma olen kirjutanud juba kolm head luuletust ning mul on tunne, et ma kirjutan veel. Väga palju väga häid luuletusi. Asta Põldmäe ütles kunagi, et hea luule sünnib kannatustest ja ma ei uskunud teda. Mäletan, et keegi NAKist veel naeruvääristas teda. Kummatigi on tal õigus. Mina ei ole veel kunagi nii hästi kirjutanud. Ja sellise tuhinaga.

Kas luuletajat on siis vaja survestada, et ta hästi kirjutaks? Ma arvan, et pole, sest ma tahaks elada mitte hirmu-, vaid rahuriigis, aga kõige paremaid luuletusi on siiski kirjutatud rahututel aegadel. Luuletaja, kes näeb sündmusi ette nagu Prometheus, lihtsalt tajub muutusi õhust ning aimab murrangu, revolutsiooni algust enne, kui teised suudavad seda sõnastada. Hea luuletaja suudab kirjeldada seda, mis on kogu rahva alateadvuses enne, kui see saab teadvuseks, üldiselt tajutavaks.

Olen ka kogenud, et hea luuletus on see, mille kirjutamisel ei pea pingutama. Need minu viimased luuletused on sündinud ühe hingetõmbega, ühest emotsioonist. Arvan, et ainult nii ongi mõtet luuletada. Ainult siis, kui suudad seda teha pingutamata. Mina vahepeal ei suutnud, miski ei tõuganud mind tagant, ja seepärast ma vaikisin. Nüüd kõnelen, sest ei saa vaikida.

Johan Bäckman ütles täna oma blogis, et üks eestlane oli talle kirjutanud, et Eesti on pelon valtakunta, hirmu riik. No kes see eestlane ikka muu oli kui mina. Mina ütlesin nõnda, sest ma tunnen sedasi. Sellest on ka mu luuletus, mille teine pealkiri on Puhastus. Olgu see siis vastukaaluks Sofi Oksase romaanile Puhastus, mis räägib venelaste vägivallast eestlaste vastu. Mina räägin Eesti valitsuse vägivallast venelaste ja eestlaste vastu.

Muide, meil on Sofiga midagi ühist. Meil mõlemal on segatud veri, soome ja eesti. Sofi ema on eestlane ja isa soomlane, minu ema on soomlane ja isa eestlane.

Hirmu riik, pelon valtakunta. Tänast Eestit võib selleks nimetada küll. Mitte keegi ei julge teise kaitseks välja astuda, sest inimesed kardavad, et kui nad seda teevad, siis võib keegi Toompuiestee majast ka neid "vestlusele" kutsuda, ka nende töökohta helistada, ka nende kodus läbiotsimisi korraldada.

Inimesed kardavad ja seda ei saa kellelegi pahaks panna, sest alati on ohutum vaikida kui kõneleda. Kõnelemine on ebamugav, see toob sinu tuppa võõrad mehed, kel on õigus puutuda sinu asju, ja seda ei taha ükski inimene.

Kas elu on enam endine, kui sind on su kodus kamandatud? Ei ole. Muutunud on see, et kui ma enne kartsin, et keegi võib mulle ukse taha tulla, siis ma enam ei karda. Samasugust ükskõikset pilku, mis ütles, et kõik, mis te saate mulle teha, olete mulle juba ära teinud, kohtasin ka Dmitri Linteri silmades.

Ühel hetkel saab selliseid inimesi palju. Ja Hirmu Vabariik suudab neid siis niisama palju tagasi hoida kui ta suudab tagasi hoida kevadist suurvett. Uskuge luuletajat tema põlemishetkel.

Üks pildike kevadisest loodusest

Hirmu riik ehk puhastus

Jüri Pihlile

Eesti Vabariik on riik, kus enne magamaminekut tuleb ära peita
sülearvuti, märkmikud ja kirjad,
sest hommikul võidakse nad ära võtta

Eesti Vabariik on riik, kus enne magamaminekut tuleb kaks korda üle kontrollida,
kas uks on lukus,
sest hommikul võib keegi su esikus seista

Eesti Vabariik on riik, kus sind võidakse su voodist välja tõsta,
et leida asitõendeid padja alt

Eesti Vabariik on riik, kus eraelu on puutumatu ühe erandiga.
Kodu võidakse iga kell läbi otsida

Eesti Vabariik on riik, kus luuletustest tuleb nimed välja võtta
ja maalidelt näod

Eesti vabariik on hirmu riik

Ja hirmul on hallid vuntsid
nagu jossif stalinil,
lõtv käepigistus
ja triigitud ülikond

Et mitte äratada kahtlust,
on hirm võtnud naise
nimega lovely

Hirm on korrektne mees,
ta tegutseb alati valgete kinnastega
ja tema kõrvad ei paista kusagilt välja

Ta on sündmustest ees
ja aimab, et teda võidakse hakata
mitte kartma
Seepärast on ta välja mõelnud eriolukorra,
kus ka kõige vaiksematel
võidakse hakata käsi väänama

Öösel enne magamaminekut vaatavad hirm
ja tema naine lovely videosalvestusi vahistamisest
ja masturbeerivad

Vahel paneb ka lovely endale selga latekskostüümi
ja peksab hirmu palja perse veritsema

Hirm armastab kannatusi

Seepärast ongi vaja uusi vahistamisi,
uusi peksmisi, uusi ahistamisi

Hirmu ja ta naise seksuaalne rahuldatus sõltub sellest

Ta türa lõtvub, kui ta ei näe mustade silmaalustega linterit
aumärgita teinoneni või keelustatud kirjandusteost

Ta türa lõtvub ja sest hakkab vett nirisema,
kui tüki aja jooksul pole kedagi piiril kinni peetud,
kui kellelegi pole kehtestatud sissesõiduluba,
kui kellegi suud pole kinni seotud ning ninaauke kinni topitud

Ta türa lõtvub ja sest hakkab vett nirisema ning see vesi
hakkab voolama kapo maja poole, kui ei ole olnud läbiotsimisi,
kui pole keskit, keda oleks tema kodus kööki käsutatud,
et võiks rahumeeli revideerida pesu

Ta türa lõtvub ja sest hakkab vett nirisema ning see vesi
hakkab voolama kapo maja poole, kus tekib suur uputus,
kui mitte kedagi pole süüdistatud riigivastases kuriteos,
kui ei leita uut herman simmi või vähe väiksemat riigireeturit,
kui eelnõusse ei lähe sisse ühtki ken-marti vaheri parandust

Ta türa lõtvub ja sest hakkab vett nirisema ning see vesi
hakkab voolama kapo maja poole, kus tekib uputus,
mis peseb kõik puhtaks,

sest lõputult ei jõua isegi latekskostüümis lovely
hirmu erutada

Lõputult ei jaksa keegi vett kinni hoida

Sest vesi on maailma looja, see ürgalge,
millele kõik lootus
on üles ehitatud

Irja Vaher, 2. mai 2009

Soomlane ja eestlane nagu Kaval-Ants ja Vanapagan

Kas pole huvitav, et ajal, kui eestlaste ja venelaste suhted lähevad järjest kehvemaks, lähevad soomlaste ja venelaste suhted üha paremaks.

Ja mis kummaline, et olukord on piltlikult öeldes selline, et soomlane, nagu Kaval-Ants, kui on uksest ära saatnud eestlase kui Vanapagana, ja öelnud talle "sõnad peale", et ta ikka venelast tümitaks, siis võtab teisest uksest sõbralike kallistuste saatel vastu venelase, kes talle hunnikute viisi raha toob.

Samuti võib öelda, ja seda on sommid ise tunnistanud, et nende "Nokia" pole mitte see, mida eestlased mõtlevad, ja mis Lennu-taadule meeldis, ja mida nüüd TH Ilves siunab, vaid Vene transiit. Ehk itä-kauppa, nagu soomlased ise ütlevad. See oli nii juba nõuka ajal, kui sommid oskasid end muuta sillaks ida ja lääne vahel. Said ühtviisi hästi läbi nii venelaste kui ameeriklastega, ja kirusid siis kummalegi teineteist, nii kuis parasjagu vaja. Ja selline asi on jätkunud ka nüüd, olukorras, kus NLiit on lagunenud ja eestlastel ning lätlastel on palju paremad eelised transiidi ja Venemaaga kauplemise vallas. On ju Eesti linnad olnud ajalooliselt ida-lääne kaubanduse keskused, nn Hansa-linnad. Ning eestlased ja lätlased oskavad vene keelt, tunnevad hästi venelast. Aga ei, kuigi eestlane ja venelane seisid kõrvuti Nõukogude Liidu lammutamise juures, on nad nüüd pöördumatult tülli pööranud. Ja kes sellest võidab? Loomulikult soomlane!

Kui panete tähele, kuidas soomlased sosistavad eestlasele kõrva, et tümitage jah venelast. Venevastasele, eesti soost Soome kirjanikule Sofi Oksanenile antakse Finlandia-auhind. On selge, et see raamat on suunatud eestlastele, eestlaste vene-vastasuse õhutamiseks, eestlaste senise poliitika õigustamiseks. Kui panete tähele, siis soomlane ise venelast ei siuna. Vaid võtab vastu Vene presidenti- üks esimesi Medvedjevi välisvisiite oli Soome. Ja ajab venelastega kaubandust. Peab gaasijuhtme rajamise plaani. Võtab vastu suurt raha, väga suurt raha, nii suurt, et kui eestlane kasvõi osagi sellest endale saaks, elaks ta nagu kuninga kass. Aga seda ei juhtu, sest soomlaste õhutusel on eestlane oma suhted venelastega vussi keeranud.

Eestlane vaatab soomlasele suhu ja arvab, et sealt tuleb kuldmune. Aga see ei pruugi nii olla. Mõned aastad tagasi tõstis Juhan Partsi valitsus hüppeliselt alkoholi aktsiisi. Sest soomlased tahtsid. Soome valitsusjuht sosistas Partsile kõrva. Võibolla lubas ka head-paremat. Sel oli ka oma põhjus: soomlased voorisid hordidena Eesti vahet ja ostsid peale Eesti liitumist ELiga siinsed poed alkoholist tühjaks. Soomes oli tõsine aplaava, riiklik alkoholimonopol ähvardas pankrotti minna. Soome eelarvesse ei tulnud enam maksuraha. Alkoholitootjad kidusid. Siis käis Parts Soomes "vaibal" ja pärast seda hakkasid kui võluväel Eesti lehtedes ilmuma lood sellest, kuidas eestlased hirmsasti joovad ning et alkohol on hirmus asi ja tuleks tõsta alkoholi aktsiisi. Ja tõstetigi, praegu on Eesti aktsiis üks kõrgemaid Euroopas, kuigi rahva sissetulek üks väiksemaid. Aga soomlased said oma tahtmise. Inimesed enam Eesti vahet ei voorinud ja Soome eelarve sai prisket täiendust. Eestlane tegi "Möhh" ja arvab siiani, et on maailma suurim joodik. Aeg-ajalt tuletavad soomlased talle seda meelde. Et tal ei tekiks kiusatust aktsiisi alandada.

Kui president TH Ilves räägib, et Eestil pole ühtset suurt ideed vaja, vaid palju väikseid, siis on ka see jutt bullshit. Eesti "Nokia" on sama mis Soomelgi: tema unikaalne geograafiline asend. Ole ainult mees seda ära kasutama! Praegu naudib kõiki vilju täiel rinnal Soome. Ja on seda teinud aastakümneid, ka see päris Nokia sai alguse vene-kaubandusest, kui see endine Soome kummikufirma hakkas täitma NLiidu elektroonikatööstuse tellimusi. Eestlane aga sõdib venelasega, ise paljas ja näljas nagu püksinööp. Soomlane itsitab pihku.

Endine KGB sabarakk Mart Kadastik nurub poolehoidu


Väljavõte Postimehe veebist.

Kas pole huvitav, et endine KGB sabarakk Mart Kadastik, kes aitas paarkümmend aastat tagasi punavõimudel Lagle Parekit ja teisi Eesti iseseisvuse eest võitlejaid taga kiusata, nurub nüüd rahva poolehoidu. Et inimesed ikka lehti ostaks ja telliks ning neid loeks.

Aga mis juhtuks kui näiteks Postimees, see väljaanne, mis on muutunud viimasel ajal üha enam Kapo häälekandjaks, ühel päeval, ütleme, et esmaspäevast ilmumise lõpetaks?! Kas sellest oleks midagi? Ma arvan, et keegi ei paneks esiotsa tähelegi. Ajalehel pole täna enam seda rolli kollektiivse informaatori, propagandisti ja organisaatorina, mis tal oli, ütleme, nõuka ajal, kui Kadastik vägesid juhatas, või siis isegi kümmekond aastat tagasi. Kui ajaleht oli veel oluline info jagaja ning omas seetõttu suurt mõju ühiskonnas. See on tulevaste meedia-uurijate pärusmaa, ent ajalehe monopoolne roll info levitajana ning avaliku arvamuse kujundajana on interneti-keskkonnas kiiresti vähenemas. Sellega seoses pole ka ajalehtedel seda vastutust, mis neil oli varem, ning sellest tuleneb ka lehtede kolletumine. Lehed ja blogid on laias laastus sama pulga peal. Pakkudes infoga segatud meelelahutust.

Ja see on kokkuvõttes ka hea. Sest ajalehed ja ajakirjanikud on nagunii olnud manipuleeritavad. Ajalehes pole kunagi ilmunud tõde. Või kui on, siis on see olnud kellegi tõde. Enamasti ajalehe väljaandja ja temaga seotud tegelaste tõde.

Tegelik tõde peitub arvamuste paljususes. Mida täna pakub internet. Igaüks leiab neist arvamustest oma tõe.

Valitsus parseldab sandikopikate eest riiki maha


Väljavõte Postimehe veebist.

Nagu kirjutab tänane Postimees, on valitsus hakanud sandikopikate eest riiki maha parseldama.

Kõigile on selge, et praegu on kõige ebasobivam hetk müüa, ükskõik siis mida. Sest hinnad on nii all kui üldse olla saavad. Ja kes vähegi saab, see midagi praegu ei müü. Aga valitsus, et omale suuri preemiaid ja sissetulekuid maksta, on otsustanud hakata otsast riiki maha parseldama. Kuidagi muudmoodi seda odavmüüki põhjendada ei saa. See on täiesti süüdimatu ja vastutustundetu tegevus, mille tagajärgi lakub rahvas veel aastakümneid. Aga see praegust valitsust ei huvita. Nende põhimõte on: pärast meid tulgu või veeuputus. Ja rahvas peab hiljem kalli raha eest praegu poolmuidu müüdud vara tagasi ostma.

Igal juhul tasub valitsuse tegevusel silm peal hoida. Kui rahvas tahab, saab ta suurema kurja ära hoida.

Reformierakonna agoonia

Kadri Kiilase juhtum näitab, et Reformierakond on agoonias. Kätte on saadud küll suur võim, ent selle võimuga pole suurt midagi peale hakata olukorras, kus erakond on lõhki ning toetus kukub kolinal.

Kiilas oli Reformi liige ja juhtis tähelepanu erakonna probleemidele, millest üks ja mitte vähem oluline pole see nn pede-maffia, mis on erakonnas võimu võtnud ja oma kombitsaid laiali ajab. Kuhu kuulub näiteks selline tegelane nagu Vanemuise teatrijuht Paavo Nõgene, kes hiljuti oma erakonnakaaslase Meelis Atoneni üle ülbelt irvitas. Nõgene oli ka üks neist, kelle kohta Kadri Kiilas oma avalikus kirjas kirjutas, ja pärast seda, kui asi avalikuks tuli, nabiti Kiilas Tartus tänaval kinni ja pandi hullarisse. Ning võeti artiklid ja kommentaarid Õhtulehest ja teistest lehtedest maha. Selle sammu taga väideti olevat Kadri enda ema, aga no tulge nüüd ütlema, et pelgalt ühe ema avalduse põhjal tehakse selliseid asju!

Niisamuti korraldati mõned päevad tagasi meie kodus läbiotsimine. Ma kujutan ette, et arvuteid kaasa viies taheti tegelikult teada saada, või siis Reform tahtis teada saada, kes on need isikud, kes saadavad kohvikule infot Reformi tegemiste kohta. Et siis neid isikuid hakata peedistama. Aga ma võin ausalt öelda: neid inimesi on palju, väga palju. Ja neid kõiki ei õnnestu teil ära lintšida, hullarisse toppida, vägistada, nagu te tegite seda Kadri Kiilasega.

Reform on enda poole küll saanud jõustruktuure kontrolliva Jüri Pihli ja aidanud teda sokutada sotside etteotsa. Kas olete tähele pannud: Pihl teeb täpselt neid asju, mis Reformile vaja. Reform upitab Pihli vastutasuks selle eest, et Pihl aitab Reformile ebasobivaid isikuid kottida ja sotse tasalülitada, Ivari Padarit naeruvääristada. Aga ka sellest pole pikemas perspektiivis abi. Sest kõike kontrollida ikka ei saa. Ja nagu Kadri Kiilase juhtum näitas, ei tulnudki tal Euroopa kohtusse pöörduda. Juba Riigikohus tegi tema suhtes positiivse otsuse, ilmselt kartusest hiljem Euroopas lolliks jääda. Ju siis on ka Riigikohus aru saanud, et erakonnad tulevad ja lähevad, aga kohus jääb. Ühe erakonna surmatõmbluste pärast ei saa tervet kohtuvõimu lolliks teha. Tubli, Riigikohtu esimees Märt Rask, et sinus on riigimehelikkust!

Teie päevad on loetud, reformarid. Nagu Irja kord juba kirjutas, muusika mängib küll lõpuni. Ja see võib olla kohati päris vali.

PÄEVA POMM: Kadri Kiilas sai Riigikohtus võidu


Kadri Kiilas.

Nagu teatavad kirjasaatjad, kes laiali üle maa, sai Kadri Kiilas, mäletate, see noor naisterahvas, kes kirjutas Reformierakonna liikmete kohta avaliku kirja ja vahetult pärast seda Tartus kinni nabiti ning vägisi hullarisse pandi ja pärast veel erakonnast välja visati, et see Kadri Kiilas sai Riigikohtust võidu.

Riigikohus otsustas 15. aprillil Kadri Kiilase kasuks ja leidis, et tema psühhiaatriahaiglasse paigutamine oli ebaseaduslik. Viga oli kohtunikupoolne (Andrus Miilaste), kuna ta, lahendit parafraseerides, ei nõudnud Kiilase ohtlikkuse tõendamist ega kogunud neid tõendeid ka omal algatusel.

Vaat kui huvitav, eksole! Alama astme kohtunikud visatakse poliitilises võitluses ambrasuurile. Meie läbiotsimise juhtumi puhul oli sama lugu Harju maakohtu kohtuniku Eha Popovaga, kes ei nõunud andmekaitsjatelt enne läbiotsimise loa andmist mingeid tõendeid. Ja tegi sellega suure vea. Ent kes see ikka kohtunikke selliste riugaste eest vastutama paneb jälle.

Nüüd saab Kiilas esitada riigile kopsaka kahjunõude. Vaadake nüüd teie ka, valijad, kuidas Reform TEIE raha põletab: kõigepealt laseb endale ebamugava, ent süütu noore naise hullarisse panna, hävitab tema elu, ning siis peavad kõik maksumaksjad selle koeruse kinni plekkima. Võehh! Kahjuks on sellised asjad tänases Eestis võimalikud. Ent kohvik hoiab pöialt, et mitte alatiseks.

Valimistel näeme, eksole! Olge seni tublid ja pidage vastu.

Värsket infot Kapostimehe kohta Savisaare blogist


Väljavõte Edgar Savisaare blogist.

Huvitavat lugemist Edgar Savisaare blogist: selle kohta, kuidas Kapostimees avaldab justiitsminister Rein Langi sulaselget möga.

Lang, kes on endine ajakirjanik, raadiojaama juht, tundub olevat valitsuses täiesti ära pööranud. On inimesi, kellele võim lööb ikka täiega pähe. Sellest on kuramuse kahju. Oli tore mees.

reede, 1. mai 2009

Läbiotsijad said tünga: Tegelt ma pistsin kõige olulisema mälupulga omale perse



Tuli meelde veel üks lugu seoses läbiotsimisega. Nimelt nägi läbiotsija Indrek Jürgenson minu kirjutuslaua peal ühte pilti, mis on toodud ülal. Ta võttis selle esialgu asitõendina laua pealt ära ja pani ära võetud asjade hulka. Aga siis kratsis oma parema käega vasakut poolt pead ning võttis pildi taas kätte ja vaatas seda uuriva pilguga. Millegipärast see pilt teda väga erutas. Mispeale Irja hakkas naerma ning ütles, et võtke, jah, see pilt ka ühes, asitõendite hulka. See millegipärast Jürgensonile ei meeldinud, see Irja märkus, või tont teab, mida ta mõtles, aga igal juhul pani pildi kirjutuslauale tagasi.

Ja läbiotsijad said ikka tünga: nad korraldasid küll läbiotsimise, aga ei teinud läbivaatust. Kõige olulisema asitõendi, ühe mälupulga torkasin omale perse. Vot nii.

Pilvre paneb pada!


Väljavõte Delfi veebist.

Ekspressi ajakirjanik ja eelmise põlvkonna feminist Barbi Pilvre ütleb, et eestlastele pole omane koos tegutsemine. Mis on sulaselge vale. Kui ikka vaja või häda käes, siis on eestlased seisnud nagu üks mees, nii nagu muiste, nii ka paarkümmend aastat tagasi taasiseseisvumise ajal, ja seisavad ka edaspidi, näiteks laulupidudel. Ja koos suudeti möödunud aastal teha palju ära kodumaa puhastamisel prügist. Ent eestlastele pole omane lolli mängimine.

Valime Stabika Puksi!

Valime valitsusest isiku, kes on kõige rohkem riigile sitta keeranud, ehk kelle tegevuse või tegevusetuse tõttu on riigieelarve pidevalt suures jooksvas miinuses, mistõttu on vaja minna stabilisatsioonireservi ehk stabika kallale (mäletatavasti oli kunagi juttu, et stabikas läheb pensionireformi turgutamiseks). Selle isiku nimi võiks olla Stabika Puks.

Uus trend: ministrid suhtlevad omavahel kirja teel ja ajakirjanduse vahendusel


Väljavõte Postimehe veebist.

Uus trend on sündinud: ministrid suhtlevad omavahel kirja teel ja ajakirjanduse vahendusel. Tundub, et see meiliaadress kabinetbounces@lists.riik.ee on viimasel ajal päris populaarseks saanud. Paar päeva tagasi postitas sinna oma arvamuse rahandusminister Ivari Padari kohta peaminister Andrus Ansip, ja nagu välja tuleb, siis sama tegi ka kaitseminister Jaak Aaviksoo. Nüüd jääb vaid üle oodata, millal ilmuvad Postimehes ülejäänud ministrite kirjad Padarile. Ja siis Padari vastused neile.

Tundub, et lähebki käiku plaan, mida Irja juba mõnda aega tagasi ennustas, et Pihlist saab uus rahandusminister ja Anveltist siseminister. Ja Padar lahkub tolana.

Reformarid kiruvad teineteist: Paavo Nõgene sõimab Meelis Atoneni halvasti informeeritud ärimeheks


Väljavõte Postimehe veebist.

Kas pole huvitav, et Reformierakonna juhatuse liige Meelis Atonen kirub avalikult teist reformikat, Tartu Vanemuise teatri juhti Paavo Nõgest, et too sõidab kalli džiibiga, millel Vanemuise kleeps peal. Ja siis Nõgene, see meie tuttav homovend, paneb vastu, et "halvasti informeeritud ärimees" justkui ei tea, mida räägib. Ja ilgub, et näiteks Tarmo Leinatamme kasvuoonel on samuti Vanemuise kleeps.

Ja kuigi Nõgene väidab, et teatrit toetab autodega AS Autospirit, teavad kõik, kes pole just poolearulised, et tasuta lõunaid pole olemas. Küllap see autospirit saab siis tunda sellist reformierakondlikku embust, teiste autofirmade ees.

Minu arust räägib Atonen õiget asja. Ja sellised süüdimatud ja ülbed vennikesed nagu see Nõgene, tuleks riigiametitest kaugel hoida, väga kaugel. Selliste pärast ongi see riik nii perses nagu on.

Kuidas mind täna hommikul maha lasti

Kõigepealt tulid mu ukse taha politseinikud.

Nad ütlesid, et neil on informatsioon, et ma olen tapnud viis inimest.

Ma küsisin, kes need inimesed on.

Nad ütlesid, et nad ei saa vastata, sest need on isikuandmed.

Ma ütlesin, et ma ei ole kedagi tapnud.

Nad ütlesid, et nad on üle kuulanud rea tunnistajaid.

Ma küsisin, kes need tunnistajad on.

Nad ütlesid, et nad ei saa vastata, sest need on isikuandmed.

Järgmiseks viidi mind kohtuniku ette.

Ta oli kardina taga.

Ma küsisin, kes ta on.

Ta ütles, et ta ei saa vastata. Need on isikuandmed.

Mind mõisteti tunnistajate ütluste alusel süüdi ja viidi timuka ette.

Ta seisis põõsa taga.

Ma küsisin, kes ta on.

Ta ütles, et ta ei saa seda öelda, sest need on isikuandmed,

aga ma võin pärast karistuse täideviimist kaevata.


Irja Vaher, 1. mai 2009

Mis siis meie kodus toimus: Inno seletus asja kohta



Kõigepealt tahan tänada muidugi Irjat, kes on olnud väga tubli (ta magab preagu minu kõrval õndsa und). Temale on langenud viimasel ajal just suurem koorem, sest me otsustasime, et mina lõpetan oma juristi "karjääri" ning meie pere õigusasjadega hakkab tegelema Irja, kel on vastav magistrikraad. Tema omakorda leidis selleks jõudu pärast isa surma. Enne seda oli ta 24/7 seotud oma haige isa eest hoolitsemisega. Ma pole oma elus veel kohanud sellist pühendumust kui see, kuidas Irja hoolitses oma isa eest. Isa oli olnud tema vastu lahke ja hea, ent Irja oli valmis ohverdama oma elu oma isa eest. Kujutate ette. Ma nägin kurja vaeva, et kaitsta Irjat sellise pühendumise eest. Ja nagu Irja on rääkinud, olin mina esimene, kes seda tegi. Tema tervis oli ausalt öeldes väga läbi, sest ta ei hoolinud endast üldse. Mul oli tükk tegemist, et teda veenda, et isal poleks sellest tegelikult hea meel, kui ta ära sureb. Enne meie kohtumist oli Irja veendunud, et ta sureb koos oma isaga. Mina arvan, et ta oleks surnud veel enne oma isa.

Niipalju taustast. Irja on tark (keskmisest paremate vaimsete võimetega), ja suure pühendumisvõimega. Mistõttu väga ohtlik vastane. Ma ütlen seda just mõeldes neile andmekaitse-jumbudele, kes on otsustanud Irja vastu sõtta minna. See on umbes sama kui Saakašvili läks Venemaa vastu sõtta. Arvas, et on ülivõimas, aga mõne päeva möödudes varjus juba pelga lennukimüra eest hekipõõsa alla ning näris oma lipsu. Ma kujutan ette, et sama teevad praegu need andmekaitse tegelased, kes ei suutnud Kanal 2 ajakirjanikule isegi ust lahti teha.

MEIE UKSE MURDSID NAD MAHA

Just nii. See oli siis teisipäeva, 28. aprilli hommikul. Ma isegi ei pannud tähele, mis kell see oli, aga läbiotsimisaruandest võis lugeda, et kell 8.
Ma olin ise parasjagu ametis eelmisel päeval Tallinnas üles võetud videoklippide töötlemisega. Nimelt käisime me eelmisel päeval vaatamas Öise Vahtkonna piketti Tallinna linnahalli ja D-terminali tolliladude juures (vanad tsaariaegsed paekivist ehitised, mis nõuka ajal kuulusid kinnisesse tsooni). Kus siis meile suureks üllatuseks osalesid ka välismaalased, nende seas sakslane Klaus Dornemann ja soomlane Leena Hietanen. Tegime väikse videointervjuu Dornemanniga, kes oli Eesti võimude suhtes väga kriitiline ja kirjeldas seda, kuidas ta oma pojaga jalutas 2007. aasta 26. aprilli õhtul üle Vabaduse platsi Toompeale, kus ta siis kinni võeti ja autosse talutati ning hiljem veel peksti, nii et vana hallipäine väikest kasvu mees oli üleni verine, sinine ja õlaluu katki. Intervjueerisime ka Leena Hietaneni, kes oli pikka aega Kauppalehti ajakirjanik Eestis, ning nüüd jätkab vabakutselisena. Hietanen pooldab kõigile Eestis pikka ega elanud inimestele kodakondsuse andmist, nagu ka Johan Bäckman. See on nende põhiline sõnum, kuigi kontekstist armastatakse välja rebida mingeid muid tsitaate, mis tulenevad sellest, et ei Hietanen, Bäckman ega üldse soomlased ei tea tegelikult, milline oli elu Nõukogude Eestis. Samas saan ma Hietasest aru, et ta üritab oma soomelikke või siis läänelikke väärtusi ka Eestis kehtestada. Soomlased ei saa aru, kuidas saab nii olla, et ühes riigis terve elu elanud inimesele ei võimaldata selle riigi kodakondsust. Ja seda pelgalt rahvusküsimuse pinnal. Sellist asja kutsutakse rahvusvahelises kõnepruugis rassismiks. Eestis armastatakse seda põhjendada ajaloolise õigluse jaluleseadmisega.

Niisiis olin ma parasjagu ametis nende videote tõmbamisega kaamerast arvutisse, kui kuulsin koridoris mingit askeldamist. Mõtlesin, et ehk on tuul ukse lahti lükanud ja ütlesin Irjale, et ta läheks vaatama, mis toimub. Irja läks ja nö jäigi. Olin voodis, aluspükste väel. Kui tuppa marssis üks noormees, kes kamandas mind voodist välja. Tema selja taga seisis suurt kasvu politseinik. Ma ei julgenudki talle vastu vaidlema hakata, vaid tegin nagu kästud, tulin voodist välja. Ta kamandas, et pangu ma oma arvuti käest ära ja ärgu midagi puutugu. Voodist välja ja "KÖÖKI!", nagu ta kamandas. "KÖÖKI!" Ma jõudsin vaid mõelda, et kust tema teab, kus on meil köök, aga siis juhatas ta mind hoopis elutuppa. Irja oli koridoris ja küllalt ehmunud näoga. Ta oli öösärgi väel ja haaras parasjagu nagist hommikumantlit. Ma nägin tema näost, et midagi tõsist on sündimas. Koridoris oli veel teine politseinik, üks naisterahvas. Välisuks oli pärani lahti ja meie loomad, koerad ning kass jalutasid tuppa sisse.

Siis kamandati meid sinna "KÖÖKI!", mis on tegelikult elutuba, seinad raamaturiiulitega palistatud. Ja meie "külalised", see on siis INDREK JÜRGENSON, kes näeb välja selline (seiklejate vennaskonna veebist):


ja KADRI LEVAND, kes näeb välja selline (ERRi veebist):


need meie külalised, kutsumata külalised, tundsid end nagu peremehed. Lükkasid elutoa laual paberid eemale ja panid sinna oma asjad, arvuti ja printeri. Võtsid minu arvuti pistiku pesast välja ja panid sinna oma pistiku. Tõstsid minu äsja pestud pesu toolilt ja seadsid end sinna istuma. Kamandasid mind ja Irjat samuti kuhugi istuma. Ma olin aluspükste väel, küsisin, et kas ma võin omale püksid jalga panna. "Oodake," ütles "Jürgenson, "ma tulen teiega kaasa!" Ta järgnes mulle magamistuppa ja vaatas, kuidas ma omale riided selga panen. Siis käsutas ta mind uuesti elutuppa tagasi.

Ma küsisin, kas ma võin temast pilti teha, ta ütles, et ei või. Peale seda kamandas ta mind istuma. Ka Irja istus. Jürgenson seisis tähtsalt keset tuba, käed puusas. Seljas hele lühikeste varrukatega triiksärk, jalas khaki-värvi püksid. Täis tegutsemistahet nagu valla pääsenud vedru. Näos ei liikunud ükski lihas. Ta meenutas mulle välimuselt natuke Vladimir Putinit. Ainult erinevalt Putinist peegeldus Jürgensoni silmist hall tühjus. Ta seisis nõnda toas, mis oli üleni palistatud raamaturiiulite ja raamatutega ja see pilt oli päris groteskne, sest ma kujutasin ette, et see vend pole oma elus omaenda huvist lugenud ühtegi raamatut. Sest nõndamoodi nagu tema teist inimest kamandas ei saa käituda ükski inimene, kes loeb raamatuid. Niimoodi ma mõtlesin. Ma tundsin, et ta tunneb ses toas veidi kõhedust. Samal ajal hakkas teine "külaline", noor naisterahvas Kadri Levand midagi oma arvutisse toksima.

Siis ütles Irja, et ta soovib omale advokaati. Mispeale nii Jürgenson kui Levand kergelt võpatasid ning Jürgenson ütles: "Teil pole vaja advokaati." Siis vaatasin mina küsiva pilguga Irjale otsa ja Irja küsis, kas ta võib helistada. Jürgenson ütles, et võib. Siis helistas Irja paarile advokaadile, kellelgi polnud parasjagu aega, ent Irjale öeldi, et kui me ise advokaati ei leia, siis tuleb meile advokaat leida. Irja ütles seda ka meie külalistele. Mispeale helistas Jürgenson kuhugi ning andis telefoni Levandi kätte, kes hakkas advokaatide nimesid üles kirjutama. Siis andis Jürgenson paberi Irjale ja ütles: "Helistage!" Ta oli nii ülbe, et ma mõtlesin, et lajataks talle ühe paraja tou. Aga siis vaatasin eemal ukse peal täismundris ja relvastuses seisvat kahte patrull-politseinikku ning sundisin end rahulikult diivanil istuma. Minu olukorras poleks vastuhakk midagi paremaks teinud. Pigem hullemaks, meid oleks võidud käed raudus arestimajja viia.

Irja helistas ja üks advokaat oli nõus tulema mõne tunni pärast. Irja ütles seda Jürgensonile ja Levandile. Mispeale Jürgenson käis toas närviliselt edasi-tagasi, justkui püüdes midagi mõelda. Samuti ütles ta patrull-politseinikele, et ilmselt läheb kauem aega, et nad võivad lasta end välja vahetada, kui vaja on. Seejärel helistas ta taas kellelegi, see keegi pidas omakorda kellegagi veidi nõu, ning siis ütles Jürgenson, et mingit advokaati pole vaja ja nad alustavad läbiotsimist. Mille peale Irja protesteeris, et ta kaebab sellise asja peale. Mispeale Kadri Levand irvitas ja ütles:

"NO TE VÕITE JU KAEVATA!"

Mina olin selleks hetkeks end juba nii rahulikuks sundinud, et mõtlesin, et võtku ja viigu kõik minema. Ja otsigu kõik kohad läbi. Et saaks juba rutem rahu nendest tegelastest, kes tungisid hommikul sisse ja kukkusid minu omas kodus mind kamandama.

Jürgenson ütles kõigepealt, et andku me vabatahtlikult oma arvutid välja. Irja ütles, et palun, võtke. Jürgenson läks koos temaga magamistuppa (minul kästi jääda elutuppa istuma) ja tuli sealt mõne aja pärast tagasi, koos Irja arvutiga. Siis lasi ta Kadri Levandil, kes arvuti taga istus ja protokolli koostas, üksikasjalikult kirja panna arvuti numbrid. Siis kästi ka mul vabatahtlikult oma arvuti välja anda ning kamandati mind magamistuppa, kus Jürgenson tegi mu arvutist pilti ja küsis, kas mu arvuti on parooli all. Ma ütlesin, et ei ole. Siis käskis ta arvuti välja lülitada. Ning võttis selle enda kätte. Siis kirjutati ka minu arvuti kohta kõik üles.

Seejärel küsis Jürgenson, kas meil on kodus relvi, narkootikume, muid keelatud esemeid. Ma hakkasin mõtlema, et mis need keelatud esemed võiks küll olla veel, kui Irja ütles, et ei ole. Misjärel ütles Jürgenson, et selge ja kamandas kõiki magamistuppa. Kus siis asus ise kummutisahtleid läbi tuhnima. Soris Irja pesusahtlites ja kottides. Minu isiklikes asjades. Luges pabereid, vaatas asju, võttis väärtuslikuma endale. Vaatas mitu korda voodi alla ja kappide ning riiulite alla, madratsi alla. Nagu varas. Võttis kaasa ka perekonna ajaloosi pabereid ja muid väärisasju ja kui Irja sellele tähelepanu juhtis, siis pani mõned neist tagasi. Siis pildistas kõik asjad üles. Neid asju sai terve kuhi, igasugu pabereid, asju ja vidinaid. Ja küsis, ega mul pole ühtegi karpi, kuhu neid sisse panna. Et kui ta kotti paneb, siis võivad õrnad asjad katki minna. Ma siis ütlesin, et ma lähen vaatan. Läksin keldrisse, kuhu kedagi järgi ei kamandatud enam millegipärast. Ma ei leidnud kiiruga muud karpi kui ühe kvaliteet-ahjusegu karbi, mille siis Jürgensonile ulatasin. Ta võttis selle vastu ja pani sinna asjad sisse ning asus seda kinni pitseerima. Levand aitas teda. Ühel hetkel küsis Levand kääre, ma tõin need köögist. Ka sinna ei järgnenud mulle enam kedagi.

Kui magamistuba läbi tuhnitud, siis tundus, et läbiotsijate huvi rauges. Mis oli minu jaoks huvitav, sest põhilised arvutiasjad, mille jaoks, nagu ma hiljem vaatasin, oli läbiotsimise order antud, asusid hoopis elutoas. Magamistoas olid meil ainult sülearvutid, Irjal MacBook Air ja minul MacBook Pro.

Jürgenson vaatas põgusalt ka teistesse tubadesse. Siis elutoast võttis kaasa lauaarvuti Mac Mini ning paar välist kõvaketast, mille tarbeks küsis samuti karpi. Ja pakkis ka need sisse. Kokku sai kolm karpi.

Küsisin, kas ma võin teha koopia läbiotsimise orderist, mille peale küsis Jürgenson, et miks mul seda vaja on, et ei või. Aga siis mõne aja pärast ütles, et võib küll. Tegin siis sellest koopia:



Ma vaatasin siis üllatusega, et läbi hakatakse otsima ka maja Tartus ning maakodu ja veel autosid, millest üks on lihtsalt uunikum ja teist me ise ei kasuta. Aga nii kaugele asi õnneks ei läinud. Nad otsisid läbi vaid ühe auto, mida Irja käis väljas näitamas. Sel ajal kästi mul toas oodata. Mind jäi valvama üks politseinik, teine käis Irja ja Jürgensoniga väljas auto juures.

Kui auto üle vaadatud (Irja hiljem ütles, et ka see oli põhjalikult läbi tuhnitud), tuldi tagasi tuppa ning kirjutati protokoll lõpuni. Irja kirjutas oma eriarvamuse ja mina oma täienduse.

Panen siia ka selle protokolli:









Siis korjasid läbiotsijad oma kodinad kokku ja tegid minekut. Jürgensonil oli kaasas terve seljakott, nagu oleks mingilt matkalt tulnud. Kadri Levand veel küsis, et kas ta tualetti tohib kasutada. Ma mõtlesin, et ütlen, et keegi peab kaasa tulema, aga siis, et mis ma ikka hakkan norima. Et tema on ilmselt lihtne käsutäitja nagu see Jürgensongi. Kes lihtsalt teeb oma tööd, täidab kellegi käsku. Ja need, kes käsu andsid, kihistavad lihtsalt peenikest naeru. Ütlesin Levandile, et palun.

Minu esimene reaktsioon pärast läbiotsimisest toibumist oli see, et vaat kus on inspektsioonil võimalus oma vigu kinni mätsida. Nad tegid vea, kui alustasid väärteomenetlust ilma minu seletust ära kuulamata. (Muide, kõrvalepõikena, ka läbiotsimise ajal surusid nad peale, et tahavad minult seletust võtta, tagantjärele siis. Ent ma jäin enda juurde, et ma tahan näha esiteks kõiki asjaga seotud dokumente, mis on minu õigus, ja teiseks olen ma juba kogu menetluse kohtus vaidlustanud ning kohus on esialgse õiguskaitse korras ettekirjutuse tühistanud.) Siis tegid nad vea, kui tegid mulle ettekirjutuse, ilma mingite tõenditeta. Nüüd, tagantjärele õnnestus neil küll korraldada läbiotsimine, ilmselt siis selleks, et tagantjärele need tõendid hankida. Aga ka see oli tehtud vigaselt, sest läbiotsimiseks loa saamiseks olid nad esitanud kohtunikule valeandmed.

See asi hakkab mulle üha enam huvi pakkuma. Et kui kaugele võib üks ametiasutus niiviisi minna inimese õigusi jalge alla tallates. See on koht, kus õigusriik põrkub kokku totalitaarse riigiga. Vanad arusaamad uutega. Ja Irja on olnud eriti tubli seda rida ajades, sest tema on ses osas täiesti uue kooli esindaja, kes on oma õiguste eest seismisel väga järjekindel. Nii nagu peaks seda olema iga kodanik.

Ahjaa. Veel sellest maha murtud uksest ka. See on meie joaks täielik mõistatus. Et kuidas tüübid sisse said. Mismoodi ukse lukust lahti tegid. Nüüd otsustasime, et paigaldame välisustele korralikud lukud.

Ja niipalju veel, et nende "rikkumiste" eest, milles mind süüdistatakse (isikuandmete nn töötlemine, see on siis teatud isikute nimede kasutamine), näeb seadus ette kuni 18 000 krooni suurust karistust, ja millega mind juba ähvardati, ent mille ma vaidlustasin kohtus. See kahju, mille inspektsioon tekitas meile Irjaga läbiotsimise käigus, on ainuüksi arvestades juba seda, et meilt võeti töövahendid, mitmeid kordi suurem. Kusjuures andmekaitsjad võtsid meilt ka kaasa kõik tõendid, millega me saame end ise kaitsta kohtus sellesama andmekaitse omavoli vastu. Kõik minu esitatud kaebused inspektsiooni peale, kirjavahetus kohtuga oli arvutis. Andmekaitse huvi oli meid rünnata, et pärssida meie võimet end kaitsta. Sisuliselt samaga tegelesid küüditajad: inimeselt võeti kõik võimalused end kaitsta.

Samuti olid arvutis ja kõvaketastel raamatupidamisdokumendid ja muu eluks vajalik, pooleliolevad kirjatükid, ilukirjanduslik materjal, Irja luuletused, kõik arved, ettevõtlusega seotud dokumendid. Ja siis küsitakse veel, miks inimesed ei taha ettevõtlusega tegeleda. Või loominguga. No mis ettevõtlusega sa tegeled, kui seadus ei maksa midagi. Kui ametnikud võivad vabalt möllata. Täiesti süüdimatult. Ja pärast ei vastuta millegi eest, kui kohus meilt Irjaga riigi kasuks kahjutasu välja mõistab, siis läheb see jälle meie endi, maksumaksja taskust.

neljapäev, 30. aprill 2009

Minu arvuti on minu pronkssõdur



Eile, rääkides Izvestija ajakirjaniku Ksenja Fokinaga, tabasin end Eesti riigist pahasti rääkimas. Ma ütlesin, et Eesti on politseiriik ja et ma ei taha sellises Eestis elada. Et tahan elada teistsuguses Eestis. Mul ei ole häbi ega kahju, et ma nii ütlesin. Sest täpselt nii ma tunnen ja mõtlen.

Ma tunnen ja mõtlen, et mitte ükski inimene Eestis ei peaks läbi elama midagi niisugust nagu mina üleeile hommikul kell kaheksa. Ma tunnen ja mõtlen, et ükski eesti inimene ei peaks ärkama seepeale, et ta kuuleb poolunes, et keegi kõnnib ta toas. Et see keegi, kes on murdnud lahti ta kodu välisukse, kõnnib ta toas ja tuleb ta magamistuppa, käsutab ta voodist välja ja sunnib istuma elutoa toolile. Sest just nii juhtus minuga.

Kuna ma olin shokis, siis ma ei lugenud korralikult läbi läbiotsimise määrust. Kui ma oleks selle Harju Maakohtu kohtuniku Eha Popova sanktsioneeritud läbiotsimismääruse korralikult läbi lugenud, siis ma oleks neile neljale võõrale inimesele (Indrek Jürgenson, Kadri Levand ja kaks Rakvere politseinikku) öelnud, et läbiotsimine on ebaseaduslik, sest kohtu luba on saadud kohtunik Eha Popovale valetades. Kadri Levand märgib oma määruses, et "Inno ja Irja Tähismaa eitavad nimetatud veebipäevikuga (blogiga) seost ning hoiavad väärteomenetlusest kõrvale, mistõttu ei ole olnud võimalik neid menetlusaluste isikutena üle kuulata".

Kõigepealt minust. Kuidas on võimalik öelda, et ma hoian menetlusest kõrvale, kui minu suhtes ei ole isegi mitte menetlust alustatud? Vähemasti ei ole mind sest teavitatud. Mulle ei ole saadetud mitte ühtegi kutset, hoiatust ega ettekirjutust. Kuidas saan ma hoida ülekuulamisest kõrvale, kui mind ei ole sinna kordagi kutsutud?

Innost. Innole saadeti tähitud kirja teel ettekirjutus. Niipea, kui ta selle kätte sai, helistas ta Kadri Levandile ja leppis kokku kohtumise aja, mida nädala aja pärast pikendas, kuna jäi haigeks. Ettekirjutuse kohta tegi Inno kaebuse Tallinna Halduskohtule ja Tallinna Halduskohtu kohtunik Elle Kask tühistas oma 16. 04. 2009 määrusega Andmekaitseinspektsiooni ettekirjutuse. Määrati ka kohtuistung aeg, mis on 25. 05. 2009. Inno teavitas Andmekaitseinspektsiooni sellest, et Halduskohus on ettekirjutuse tühistanud. Seepeale järgnes inspektsiooni poolt vaikus.

Vaikus enne tormi, nagu selgub nüüd. Sest inspektsioon otsustas meile kaebamise eest omal moel kätte maksta. Kadri Levand koostas määruse, kus valetas, et me hoiame menetlusest kõrvale, jättes mainimata, et asi on juba Halduskohtu menetluses, ning sai selle valega Eha Popovalt läbiotsimisloa. Ma mõistan muidugi ka Eha Popovat. Ega ta eriti tark kohtunik ei ole, aga enamik Harju Maakohtu nõukaaegseid kohtunikke ongi rumalad. Ega minagi, kui veel prokurör olin, eriti neid pabereid lugenud, mis konstaablid mulle allakirjutamiseks ette viskasid. Lugesin diagonaalis läbi ja viskasin allkirja alla. Lihtsalt aega oli vähe ja ikka ju usaldad menetlejat, ei kontrolli toimikut. Küllap ei kontrollinud ka Popova, sest muidu ei oleks ta ebaseaduslikku läbiotsimist sanktsioneerinud.

Aga tagasi läbiotsimise juurde. Istusime vaguralt elutoa toolidel. Politseinikud seisid kohtlasel ilmel, nagu ei teaks, mis teha, ukselävel. Levand sättis end tähtsalt laua taha istuma, tõi lagedale oma väikse kompuutri ja hakkas sellega kõbistama. Jürgenson jälgis kullipilgul me liigutusi. Kui läksin kööki teed tegema, tuli järele. Kui läksin pissile, seisis WC ukse taga. Et te asitõendeid ei hävitaks, tõi ta selgituseks. Lõpuks tuli mul ähmaselt meelde, et mul on õigus advokaadile. Ütlesin seda Jürgensonile. Ta lubas mul helistada. Helistasin läbi kõik Rakvere advokaadibürood. Küllike Namm ütles, et tal on tihe kohtupäev, aga andmekaitsjad peavad mulle ise advokaadi leidma. Lembit Nirgi sai tulla alles lõunaks. Tema oligi ainus Rakvere advokaat, kes sai tulla. Jürgenson ja Levand ei olnud nõus nii kaua ootama. Ma ütlesin hädiselt, et aga mulle öeldi, et te peate mulle advokaadi leidma. Jürgenson helistas kellelegi, pidas natuke nõu ja teatas, et ei pea nad midagi.

Kõigepealt teeme teile ettepaneku oma arvutid vabatahtlikult välja anda, teatas Jürgenson. Ei tahaks kohe laamendama hakata, ütles Levand. Läksin värisevi jalu oma arvuti järele, mis oli magamistoas padja all. Stop, tulen kaasa! ütles Jürgenson ja tuli muga kaasa. Tahtsin arvuti üles tõsta. Stop! ütles Jürgenson. "Kõigepealt pildistame!". Ta võttis fotoka ja pildistas patja, mille all oli mu arvuti. Siis võttis ta arvuti pealt padja ära ja viis arvuti elutuppa, kus Levand klõpsis oma väiksesse kompuutrisse, et "Irja Tähismaa andis vabatahtlikult üle arvuti". Sama protseduur kordus Innoga, kes andis samuti "vabatahtlikult" üle oma arvuti.

Nüüd magamistuppa, kamandas Jürgenson. Enne seda küsis ta veel, kas meil on ebaseaduslikke tulirelvi või narkootikume, mida võib leida läbiotsimise käigus. Ei, ütlesin mina.

Jürgenson otsis kõigepealt läbi me riidekapid. Siis Inno öökapi laekad, madratsialuse, minu öökapi. Ta luges piinliku hoolega läbi kõik mu kirjutised, märkmed poolelioleva romaani jaoks ja isegi luuletused. Osa kirjatükke konfiskeeriti. Põhjendus: "Kuna neil võib olla seos blogiga". Samuti konfiskeeriti kaks mu märkmikku. Võtta taheti ka isa kirju, mis ta oli mulle kirjutanud, aga mul õnnestus neile seletada, et neil ei ole mingit seost blogiga.

Magamistoast võeti kaasa veel kõik sealt leitud kassetid ja kõvakettad, kaks mobiiltelefoni, mitu fotoaparaati, hulk mälupulki, videokaamera ja videokaamera kassetid. Peaasjalikult võeti kaasa see materjal, mida pildistasime ja filmisime eemisel päeval Öise Vahtkonna piketil. Üks tore saksa vanahärra Klaus Dornemann rääkis meile, kuidas teda D-terminaalis peksti - see video võeti kaasa, samuti intervjuud Aeksandr Korobovi ja Leena Hietanenga. Me olime veel niiii õnnelikud, sest need intervjuud olid väga huvitavad, ja mõtlesime need sel päeval üles panna, aga kellelegi see ilmselt ei meeldinud. Pronksöö peksmised ja politseivägivald on siiani teema, millest eelistatakse vaikida.

Kui nad magamistoaga lõpule jõudsid, siis oli esialgne vaimustus kadunud. Elutoast võeti veel vaid Inno fotoaparaat. Köögis vaadati köögikappidesse ja prügikasti. Juhuks, kui ma olen sinna midagi kiiruga visanud. Siis otsiti veel läbi auto. Mind konvoeeriti auto juurde, kus ma pidin ükshaaval tegema lahti kõik auto uksed ja laekad, ning Jürgenson vaatas sisse. Mis te garaazhis hoiate, küsis ta. Midagi, ütlesin ma. Ta mõtles natuke ja otsustas, et siiski ei viitsi garaazhi vaadata.

Kui see kõik läbi oli, kästi meil meilt äravõetud asjade pakendamiseks kastid otsida. Inno leidiski keldrist (sinna lubati tal üksi minna) mõned pappkastid. Sinna me kraam pandigi, seejärel pitser peale ja musta prügikotti. Inno ütles, et tema arust on läbiotsimine ebaseaduslik ja Andmekaitse ei peaks tegelema ajakirjanduse tsenseerimisega. "Te võite ju kaevata," ütles Kadri Levand irvitades.

Te võite ju kaevata. Kas ei kõla lohutavalt need sõnad? Te võite ju kaevata, ütles mu isale NKVD ülekuulaja, kui oli talt ülestunnistuse välja pressinud. Te võite ju kaevata, öeldi küllap ka neile tuhandetele eestlastele, keda küüditajad 40ndatel aastatel varahommikuti oma vooditest välja ajasid. Muidugi, alati võib kaevata. Totalitaarsed riigid pööravad kaebamisele eriliselt suurt tähelepanu. Kellegi kaebeõigust ei takistata. Vastupidi, seda julgustatakse. Kaebaja on totalitaarse riigi kangelane.

Nii et muidugi, ka meie võime alati kaevata. Jüri Pihli politsei, Märt Raski kohus ja Rein Langi justiitsministeerium ootavad pikisilmi meie kaebust.

Lõpuks läksid ka läbiotsijad ära. Kõik halb saab kord otsa. Ja mina hakkasin helistama. Võtsin ühendust kõigiga, keda tundsin ja teadsin, ja nemad omakorda võtsid ühendust kõigiga, keda tundsid ja teadsid. Suhtlesin nelja vene väljaandega, Õhtulehega, Kroonikaga, Delfiga, Virumaa Teatajaga, TV3-ga, Kanal 2ga jpt-ga. Päeva lõpuks olin tühi kui katkine õhupall.

Läksime lihtsalt metsa jalutama. Tahtsin värsket õhku hingata, linnulaulu kuulata, sinililli nuusutada. Tahtsin, et see viha, mis oli mu sees, läheks välja. Ja ta läkski, aga vaid osaliselt. Osa jäi sisse.

Ma olen vihane selle riigi peale, mille kohtunik lasi meie kodu läbi otsida. Ma olen vihane selle riigi peale, mille ametnikud on nii ülbed. Ma olen vihane selle riigi peale, mille valitsus on lasknud asjadel nii kaugele minna. Ma ei ole vihane selle maa peale, mille eest mu isa oleks olnud nõus andma oma elu, selle rahva peale, mille verest mul on pool, aga ma olen vihane selle riigi peale ja see viha ei lähe minust välja.

Mõistan nüüd venelasi, Sashat, Pjotri, Dimat, Maksimi ja teisi palju rohkem. Ma saan aru, mis tunne neil oli, kui miski, mis oli neile püha, jõhkralt kohalt kangutati ja minema viidi. Ma saan täpselt aru, mida nad peavad silmas, kui ütlevad, et oleks ju saanud ka teistmoodi. Minu arvuti, mis on Andmekaitseinspektsiooni mustas prügikotis, on minu Pronkssõdur. Minu kodu on mulle püha, aga nüüd on siin käinud inimesed, kel ei olnud seks õigust. Inimesed, kes rüvetasid minu kodu. Ja mul on tunne, et ma et saa seda kunagi andeks anda, isegi kui mu pronkssõdur tagasi peaks toodama.

Igast inimesest võib saada riigireetur, kui trambitakse sel, mis on talle kõige püham. Kui teda aetakse tema enda kodus hommikul kell kaheksa voodist välja ega lubata riidesse panna. Kui politsei peab ta WC ukse taga valvet. See on naljakas, aga see on ka traagiline.

Riiki, mis lubab selliseid asju teha, ei saa armastada. Saab armastada maad ja saab armastada rahvast, aga ei saa armastada riiki. Must ei saa riigireeturit Rein Langi eelnõus, veel mitte, aga nüüd tahan ma veel rohkem suhelda venelastega. Eriti nendega, keda eesti politsei taga on kiusanud. Nüüd on meil midagi ühist.

P.S. Kasutan juhust ja tänan südamest inimesi, kes kuulasid mind sel päeval ära ja olid sellega väga abiks.

Aitäh,
Sasha ja Dmitri,
Anna-Maria,
Jaan Väljaots ja Karoliina Vasli,
Toomas Herm,
Getter Lukjanov,
Stella ja teised Delfi ajakirjanikud,
kõik vene ajakirjanikud (nimesid ei suuda meenutada),
TV3,
Sven Raudsepp (eriti suured tänud, sest intervjuu oli hästi südamlik). Õiendan siinkohal ära ka ühe vana vea; kirjutasime kunagi, et Sven peksis ühelt inimeselt intervjuu välja. Selgus, et intervjueeritav ründas siiski esimesena, me lihtsalt ei näinud seda. Vabandame. Vabandame ka Antti Oolo ees, kelle kohta kirjutasime, et ta on äraostetud ajakirjanik. Tegemist oli arusaamatusega, mille saime eile selgeks rääkida.

Veel tahan tänada kõiki teisi heade sõnade eest. Sellest oli uskumatult palju abi.

Üks arvamus kohviku ja politseiriigi teemal

Mis saabus kirjasaatjatelt, kes laiali üle maa:

Kas Eestis üldse kehtib demokraatia? Võib isegi nii õelda, juhul kui demokraatia definitsioon on enamuse tahe. Ehk siis kehtivad reeglid, mille enamus on heaks kiitnud ja mida peavad ka vähemuses olijad järgima. Aga vaba ühiskond me ei ole. Eeldades, et vabadus on õigus mitte järgida mingeid reegleid, välja arvatud juhul kui nõustud ja sul on mõistlikud alternatiivid. Mõned laadivad alla muusikat või annavad oma kirjutisi ära tasuta, sest nad ei nõustu intellektuaalse omandi ideega. Teised elavad mahajäetud majades squatter'itena, sest nad ei nõustu ideega, et elukoha eest peab maksma üüri või võtma pangalt laenu. Väga vähe on tegelikult selliseid reegleid, mis peaks kõigile ühtmoodi kehtima (nagu näiteks ära tapa). Ülejäänud osas võiks igal inimesel olla oma isiklikud väärtushinnangud ja õigus nende järgi elada.

Inno ja Irja on sattunud löögi alla, sest AKI süüdistab neid isikuandmete avaldamisega seotud reeglite rikkumises. Aga Tähismaad pole iialgi nõustunud eraelu puutumatuse ideega. Kõige esimeses päeviku versioonis kirjutas Irja tihti, et eraelu kui sellist ei eksisteeri, sest kogu elu on avalik. Liiatigi, et nad avaldavad blogis vaid andmeid, mis on juba niigi avalikes allikates kättesaadav. Kui Inno ja Irja ei nõustu eraelu puutumatuse kontseptsiooniga, siis miks nad peaksid andmekaitsereeglitest orjameelselt kinni pidama?

Eraelu puutumatus ei ole vabaduse indikaator. Pigem on see turvalisuse indikaator. Kes iganes AKI-le kaebusi esitasid, muretsevad turvalisuse pärast, aga ei hooli vabadusest. Aga nagu Benjamin Franklin juba ütles, need, kes annavad käest esmase vabaduse, saavutamaks ajutist turvalisust, pole väärt ei vabadust ega turvalisust. Endine kagebiit professioonilt, ent siiani kagebiit meelelaadilt, Jüri Pihl ei hooli üldse vabadusest. Küll aga on ta varmas nõudma rohkem meetmeid tagamaks rohkem turvalisust. Aga kui ta oma tahtmise saab, on meil tulemuseks ehtne politseiriik, kus pole ei vabadust ega turvalisust. Kas sellist Eestit soovitegi?

Jõudu ja jaksu vabaduse eest võitlemisel,
Teie pühendunud lugeja.

Kus on andmekaitse silmad: tähtsad isikuandmed lekivad mis kole


Väljavõte E24 veebist.

Kus on siis nüüd andmekaitse silmad, kus tähtsad isikuandmed, nagu kiri lekib otse päise päeva ajal, ja seda ka kohe kasutatakse?! Paluks kohe läbiotsimine korraldada Postimehe töötajate, Andrus Ansipi ja Ivari Padari kodudes!

Aga kui tõsiselt, siis päris huvitav vaadata, kuidas käib osav Padari kangutamine. Ja mis te arvate, kes selle taga on?! Õige! Loomulikult meie kass Basilio, kes armastab võõraste kätega oma räpaseid tegusid teha. Ja selleks tema kannupoisiks on nüüd saanud ei keegi muu kui Andrus Ansip. Basilio kindlasti teab ühte koma teist komprat Näksip-poisi kohta, keda siis hüpitatakse nagu sütel. Ja Kadastik-poiss, kelle kohta on kah Basiliol terve patakas materjale, laob siis kõik asjad rahvale kohe ette. Eilses Postimehes oli rahandusministeeriumi siseinfo maksude kohta, täna Ansipi kiri Padarile. Et justkui Padar on see mölakas lekitaja.

Kusjuures Padarile tehakse praegu nii ärtust ära, et ta peab ilmselt nii ministri- kui eurosaadikukohast loobuma ja tagasi maale minema, sarnaselt Maalehe peatoimetaja Sulev Valneriga. Ja rahandusministriks saab, nagu oodatud, Jüri Pihl. Ning siseministriks tema kannupoiss Andres Anvelt. Ja mis meil siis edasi saama nakas, kes toda inämb tiid.

Jüri Pihl korraldas juba 1988. aastal provokatsioone


Väljavõte väljavõtte Vaba-Sõltumatu Kolonni Nr.1 XX juubeli raamatust "Võru Veri ei värise", lk 102.

Kohvikus oli mõni aeg tagasi juttu sellest, et praegune siseminister ja sotside juht Jüri Pihl saadeti 1987. aastal Võrru, et maha suruda sealset noorte vabadusliikumist. Ja juba järgmisel 1988. aastal õnnestus tal seal korraldada provokatsioon, kus "grupp eesti noormehi" läks kaigastega Võru vene linnaossa ja korraldas seal mürgli. Sellega taheti kompromiteerida toonast Vaba-Sõltumatut Kolonni Nr. 1, millel polnud selle sündmusega mingit seost.

Siin kolonni teade:


Taustaks veel niipalju, et Pihl tegutses Võrus käsikäes KGBga.

Ehk siis, kes meil on riigis kõige suurem kagebiit?!

kolmapäev, 29. aprill 2009

Olavi Ruitlane saatis ka ühe luuletuse

kapo teab et minu perses
junni ots on nüri
sest et valvekaamerad
sinna sihtis jüri

aga Teie luuletus oli ka armas,

Teie Olavi

Inno teadaanne

Inno teadaanne:

Kuuldused kohviku surmast on tugevasti liialdatud.

Ainult üks luuletus, vain yksi runo - Irja Vaher

Täna on see päev, kus ma olen õnnelik,
et olen ainult pooleldi eestlane

Täna on see päev, kus mul on
esimest korda häbi olla eestlane

Täna on see päev, kus ma olen
kade oma isa peale, kes on surnud eestlane

Täna on see päev, kus mind rõõmustavad
eestivastased uudised

Täna on see päev, kus ma tahaks olla
riigireetur rein langi eelnõus
ja riigiähvardaja ken-marti vaheri eelnõus
ning saada selle eest kümme korda kinni pandud

Täna on see päev, kus ma tahaks olla pronkssõdur
ja tulla tagasi Tõnismäele
Täna tahan olla kõige vihasem eesti vastane uudis
komsomolskaja pravdas
ja panna kõikidel eestlastel kõhu valutama

Täna tahaksin olla Eestisse mitte sisse lastud johan bäckman
ja kirjutada pühas vihas sada raamatut,
mis kuulutavad eesti riigi lõppu
sajal erineval võikal moel

Täna ma olen hästi vihane
Täna ma olen juba natuke venelane

Sest täna on see päev, kus kui ma mõtlen Eestile,
viirastub mulle vana naine eha popova, kohtunik,
kes alandab kõiki kohtualuseid,
aga kes on tänase päeva superstaar,
sest ta lubas mind läbi otsida

Ma mõtlen Eestile ja mulle viirastuvad
minult ära võetud arvutid, videod ja kaamerad,
mis on nüüd ühe eesti inspektsiooni mustas prügikotis

Ma mõtlen Eestile ja mulle viirastuvad
mu totakad unistused,
kuidas ma siin õnnelikuks saan

Ma tahtsin seda tõesti
Mul oli unistus olla õnnelik eestlane

Jumal tänatud, kiitos taivaan,
et olen vaid pooleldi eestlane.

Ainakin nyt.


esmaspäev, 27. aprill 2009

KGB-Kadastik-Kapo


KGB embleem, väljavõte Wikipediast.

KGB, Kadastik, Kapo. Mis neid kolme omavahel seob? Häbi tunnistada, aga ühised väärtused.

Kohvikus on olnud põgusalt juttu sellest, kuidas Postimehe praegune väljaandja, endine ajalehe Edasi peatoimetaja Mart Kadastik käis paarkümmend aastat tagasi kottimas nn teisitimõtlejaid, või rahvavaenlasi Lagle Parekit ja Tiit Madissoni. Kadastik kirjutas varjunimede all toonasesse Edasisse lugusid selle kohta, kuidas Parek ja Madisson ning riigivastase tegevuse eest kinni istunud Enn Tarto ja Mart Niklus on tühised ekstremistid, kelle seisukohti ei jaga rahva valdav enamus. Selgusetuks jäi, mida see rahva valdav "enamus" siis asjadest arvas, aga vähemalt jäi mulje, et kui Parek, Madisson, Tarto ja Niklus võitlesid Eesti riigi ja rahva iseseisvuse eest, siis rahvas neid mõtteid ei jaganud. Ja kui see rahvas ikka kõigele vaatamata otsustas 1988. aasta veebruaris tänavale meelt avaldama tulla, siis aeti see meeleavaldus pisargaasi, kumminuiade ja koerte abil laiali.

Kas tuleb tuttav ette?! Samasisuline, aga veidi teises kuues üritus toimus kaks aastat tagasi Tallinnas. Kus siis mitu tuhat inimest tuli meelt avaldama. Eesti rahva enamusele küll seekord selgelt ebapopulaarses asjas, aga nad tulid. Siiralt. Sama siiralt nagu kunagi kogunes eesti rahvas lauluväljakule. Ja kujutagem nüüd ette, mis oleks saanud, kui seda rahvamassi seal lauluväljakul oleks tuldud pisargaasi ja kumminuiadega laiali ajama. Ja pole imestada, mis sai, kui mitu tuhat inimest aeti Tõnismäelt linna peale laiali, ilma et nende edasist tegevust oleks jälgitud.

Aga mis on huvitav. Nii 1988. aastal kui 2007. aastal ja ka täna on asjade üle otsustajad ja võtmetegelased samad: Andrus Ansip (kes 1988. aastal oli EKP Tartu rajoonikomitee orgosakonna juhataja, tähtis nina kõigi otsuste juures) ja Mart Kadastik (kes täna roolib niisama osavalt riigi meediasuhtlust nagu 1988. aastal). Ainuke erinevus on see, et toona seisis nonde meeste selja taga tuntud kolmetäheline organisatsioon, täna toetab nende tegemisi eesti rahva maksuraha eest toimetav Kaitsepolitsei. Kes lisaks pronssõdurit kaitsma tulnud venelastele on asunud tümitama ja taga kiusama kõiki, kelle arvamus ei lähe kokku seltsimeeste Ansipi ja Kadastiku arvamusega. Kolmanda asjapulgana on viimasel ajal lisandunud seltsimees Pihl, kes 1988. aastal aitas Võrus maha suruda sealset noorte vabadusliikumist- Vaba Sõltumatu Noortekolonn nr 1. Tegi kolmetähelisele organisatsioonile ettekandeid Võru noorteühenduse lammutamise kohta.

Kuidas see küll on niiviisi juhtunud, küsite. Et need kolm tegelast jälle eesti rahva asjade üle otsustamas. Aga näete, on. Ja kuidas veel. Vaata ja imesta.

Taarausk aktuaalne ka 79 aastat tagasi


Väljavõte 79 aasta tagusest Päevalehest, digiteeritud ajalehtede andmebaas.

Nagu kirjutab 1930. aasta 27. aprilli Päevaleht, tegeldi juba siis aktiivselt taarausu propageerimisega ja juttu oli sellest, et 10 aasta pärast pidi ristisu kirik olema kadunud.

Ilmselt on vana maausk ehk taarausk eestlastele olnud sajandeid südamelähedane, kuna see on ainus teadaolev eestlaste endi vastu võetud usk, ristisuk on vägivallaga peale surutud, seda pole eestlased kunagi ise vastu võtnud.

Kas salapäraste tulekahjude taga jälle kommunistid?


Väljavõte 79 aasta tagusest Päevalehest.

Nagu kirjutab 1930. aasta 27. aprilli Päevaleht, tabasid paljusid Läti suurettevõtteid salapärased tulekahjud, mille taga nähti ... kommuniste. Nüüd on olukord samuti selline, et salapärased tulekahjud ilmestavad pilti nii Lätis kui Eestis. Kas ka nüüd on asja taga kommunistid? Et suurendada tööpuudust ja rahulolematust. Või on asi siiski lihtlabases kindlustuspettuses, või katses pääseda võlausaldajate käest, stiilis, et hävigu kõik: ise ei saa ja teistele ka ei anna.

Veel üks huvitav reklaam, 80 aasta tagusest Postimehest


Väljavõte digiteeritud ajalehtede baasist.

NB! Naised ja mehed pandi saali eraldi istuma, vaheajal jäi saal pimendatuks.

Hambaseep Gibbs


Üks reklaam 80 aasta tagusest Päevalehest.

Pole midagi uut siin ilmas: Päevaleht 80 aastat tagasi


Väljavõte 1929. aasta 27. aprilli Päevalehest, Eesti digiteeritud ajalehtede arhiiv.

Pole midagi uut siin ilmas. Kui lugeda 80 aasta tagust Päevalehte, siis kõik kordub...

Muide, kas siis oli üks peateemasid kohalike omavalitsuste reform.

Üks meeleolukas video ... eestlaste teemal



Videole on otselink siin!

Kuidas on Eestis lood seagripiga?


Väljavõte WSJ.com veebist.

Kuidas on Eestis lood viimaste päevade kuumima uudise: seagripiga? Kuigi Eestis on sead, ütleme, toit nr 1, ja sigu kasvatatakse ohtralt, pole seagripist, mis vallutab maailma USAst Uus-Meremaani kippu ega kõppu.

Nagu kirjutab Wall Street Journal, plaanivad seagripi ohus kehtestada karantiini Venemaa ja Hiina. Juhtumeid kahtlustatakse Hispaanias.

Seagrippi on Mehhikos surnud ligi 100 inimest.

Sõnumeid vennasvabariikidest: USA survestas panka, Iiri loobub e-valimistest, europarlament pikendas autoriõigust, Hispaania tööpuudus kuni 23%

Mõned sõnumid vennasvabariikidest (vaata veel lisaks põnevat infot minut.ee portaalist):

** "Bank of America juht Ken Lewis väidab, et USA valitsus käskis tal viia lõpule tehing Merill Lynch panga ostuks 50 miljardi dollari eest ja seejuures hoida oma suu lukus Merill Lynchi tohutute kahjumite suhtes. Vastasel korral lubati kogu Bank of America juhtkond välja vahetada. Sellised dokumendid tulid välja New Yorki peaprokuröri Andrew Cuomo uurimisega seoses ning Merill Lynchi üles ostmine on praegu Bank of America jaoks suureks koormaks. Probleemiks on ka see, et Bank of America aktsinärid ei olnud informeeritud sellistest võtetest. Bank of America chief told to buy Merrill or face sack."

http://www.guardian.co.uk/business/2009/apr/23/us-government-threatened-bank-board-on-merrill

The US government threatened to eject the entire board of Bank of America if the firm pulled out of a $50bn (£34bn) take–over of troubled Merrill Lynch in December, according to new documents set to inflame a bitter shareholder dispute at America's wealthiest bank.

In potentially explosive testimony to regulators, Bank of America's chief executive, Ken Lewis, has claimed the US treasury ordered him to press ahead with a buyout of Merrill and to keep quiet about the Wall Street brokerage's mounting losses.

Lewis's account was revealed today in a letter to Congressional law–makers from New York's attorney general, Andrew Cuomo, who has raised concern that Bank of America's shareholders were kept in the dark about liabilities inherited from Merrill.

The purchase has been enormously expensive for Bank of America, which is the largest US bank in terms of deposits. The issue has sparked an investor rebellion forcing Lewis into a fight for his job at a potentially acrimonious annual meeting next week.

The takeover was struck in a lightening deal agreed over a weekend at the height of Wall Street's financial meltdown in September. The bank's shareholders approved the transaction on 5 December but Lewis testified that a week later, he learned of a "staggering amount of deterioration" in Merrill's finances with quarterly losses jumping from $9bn to $12bn in six days.

After consulting lawyers, Lewis said he wanted to invoke a "material adverse event" clause to terminate the buyout. But the former treasury secretary Henry Paulson stepped in, saying he would use the government's bail-out powers to sack Bank of America's board unless it completed the deal.

Lewis testified: "I can't recall if he [Paulson] said 'we would remove the board and management if you called it [a material adverse event]' or if he said 'we would do if you intended to'."

In an allegation which has sparked questions about an over-reach of government power, Lewis maintains that Paulson and the Federal Reserve's chairman, Ben Bernanke, told him to keep Merrill's losses to himself: "I was instructed that 'we do not want a public disclosure'."

The saga sheds new light on feverish behind-the-scenes negotiations as government officials scrambled to stabilise the financial system in the wake of the collapse of Lehman Brothers and Bear Stearns. Merrill has been attacked for distributing $3.6bn in bonuses to its staff in spite of its losses.

Paulson confirmed to Cuomo's office that he threatened to oust Bank of America's board. However, the former treasury secretary denies telling Lewis to keep silent about Merrill's losses, insisting that he was simply referring to the treasury's own disclosure obligations.

A union-backed investor group, Change to Win, condemned Lewis's conduct: "Assuming Mr Lewis's version of the Paulson and Bernanke discussions is accurate, he and his board violated their legal duties to shareholders in order to protect their own employment interests. Their failure to provide timely disclosure of Merrill's troubled condition ultimately has had devastating consequences for shareholders."

** Iirimaa valitsus on teatanud e-valimistest loobumisest ning tagasipöördumisest paberi ja pliiatsi juurde. Hoolimata sellest, et 67 miljonit dollarit on selle infrastruktuuri väljaehitamiseks raisatud, otsustati loobuda selle kasutamisest, kuna see osutuks veelgi kulukamaks, kui pöördumine pabervalimiste juurde tagasi. Sellega loodetakse ka taastada avalikkuse usaldus demokraatlikesse valimistesse.

http://news.slashdot.org/article.pl?sid=09/04/26/1418219&from=rss

News that the Irish government has announced their decision to abandon e-voting and return to a paper-based system. "Ireland has already put about $67 million into building out its e-voting infrastructure, but the country has apparently decided that it would be even more expensive to keep going with the system than it would be to just scrap it altogether." John Gormley, Ireland's Minister for the Environment, Heritage and Local Government, said, "It is clear from consideration of the Report of the Commission on Electronic Voting that significant additional costs would arise to advance electronic voting in Ireland. ... the assurance of public confidence in the democratic system is of paramount importance and it is vital to bring clarity to the present situation." He added that he still thinks there is a need for electoral reform.

** "Los Angeles Times teatab, et USA julgeolekuagentuur NSA on kuulanud pealt rahvasaadik Jane Harmanit ning salvestanud kõne, kus Harman lubas teha poliitilist lobitööd, et USA-s tabatud Iisraeli spioonid saaksid kergema karistuse. 2005. aastal arreteeriti USA-s kaks Iisraeli lobi organisatsiooni AIPAC liiget seoses USA salastatud teabematerjalide hankimisega ja nende Iisraeli saatkonnale edastamisega. Kohtuistung on planeeritud selle aasta juunikuusse. Harmanile omakorda lubati AIPAC-i esindajate poolt vastutasuks, et Harmanit aidatakse tema püüdlustes saada rahvasaadikuna ühe USA julgeoleku komisjoni esimeheks. The Jane Harman file"

http://www.latimes.com/news/opinion/editorials/la-ed-harman23-2009apr23,0,372649.story

The recent allegations against Rep. Jane Harman (D-Venice) are tangled and murky and, for the moment at least, raise more questions than they answer -- but they're also troubling. If everything that's alleged turns out to be true, it's not a nice story.

Let us recap. In 2005, two employees of the American Israel Public Affairs Committee, the leading pro-Israel lobby in the U.S., were charged with conspiring to obtain classified information from a Defense Department official and passing it on to an Israeli Embassy official. Their espionage trial is scheduled for June....

** Euroopa Parlament pikendas Euroopa Liidus kehtivat autoriõigust muusikalistele teostele 50nelt aastalt 70nele aastale. Nüüd oodatakse usinat vaidlust EL ministrite nõukogus, peale mida siis seadus ka võidakse vastu võtta. Seega Euroopa Liidu riikides esinejad võivad korjata 20 lisaaastat poplaulukeste eest raha, heliloojate autoriõigused lubavad raha korjata 70 aastat peale nende surma. Kasulik otsus plaadifirmadele ei tähenda aga midagi head autoriõigustele üldiselt ning satub vastuollu ka varasemalt kokkulepituga.

http://techdirt.com/articles/20090424/1134104637.shtml

It's a huge shame, but the EU Parliament has voted to extend copyright on performances from 50 to 70 years despite the fact that this breaks the deal made with the public, goes against the entire purpose of copyright law and has been shown to cause significant harm to the music business. The various member states still need to agree to this individually, but it's ridiculous that it could even get this far. This is a huge boost for some record labels and some big name musicians, who will simply pad their earnings at the expense of new and struggling musicians. If you want a sense of how ridiculous the whole thing is, just read this section of the linked article:
The measure must still be passed by individual countries, and even if this is done by this summer, only recordings made in the 50 years before that point will qualify for the extended copyright.

This means that Sir Cliff [Richard] will lose control of income from his first hit, Move It, as well as from Living Doll, his fourth single, written by Lionel Bart and recorded in late April 1959, which sealed Cliff's place as Britain's answer to Elvis Presley.

This will not necessarily dismay him. Sir Cliff was unavailable for comment yesterday at his holiday retreat in Barbados, but when he travelled to Brussels last year for talks on the proposals he said: "I'm absolutely fed up with singing Living Doll but I have sung it constantly since 1959 because every time I sing it live, it generates sales of the original record and royalties to me."
Poor Cliff Richard. He's at his holiday retreat in the Bahamas, consoling himself over the fact he no longer has to sing a song he hates just to generate royalty checks... but his other songs from 50 years ago will just keep paying off.

** "Times teatab, et Euroopa Liidi liikmesriigis Hispaanias on tööpuudus tõusnud 17,4%-ni 2009 aasta esimeses kvartalis. 2008 aasta viimases kvartalis oli tööpuudus 13,9%, seega on tegemist suurima tööpuuduse tõusuga alates 1976. aastast. Tõusnud on protestid võõrtööjõu kasutamise vastu riigis. Dominic Bryant, BNP Paribas panga analüütik prognoosib, et tööpuudus tõuseb 23%-ni sel aastal. Hispaania keskpanga algne prognoos oli olnud aga selline , et tööpuudus ei tõuse üle 17,1 protsendi selle aasta jooksul. Spain`s unemployment rate leaps to record high"
http://business.timesonline.co.uk/tol/business/economics/article6164629.ece
More than four million Spanish people are out of work. According to the country's National Statistics Institute a record high figure of 17.4 per cent were unemployed in the first quarter of the year.

Unemployment leapt from 13.9 per cent in the fourth quarter of 2008, the biggest quarterly jump since 1976. Joblessness in Spain has almost doubled in a year.

The Bank of Spain had previously forecast that unemployment would not surpass 17.1 per cent for the year. Alarmingly, 1,068,400 families have every member out of work.

And as the dole queues lengthen, labour unrest is growing. Two hundred pickets yesterday picketed a shipyard in the Basque country to protest at the employment of cheap Romanian and Portuguese workers that is threatening the jobs of 1,100 local workers.

pühapäev, 26. aprill 2009

Inno lugu Trend24s ikka kenasti üleval


Väljavõte Trend24 veebist.

Kuigi Trend24 toimetaja võttis justkui Inno lood sellest portaalist maha, põhjendades seda lugude nigela tasemega, mis omakorda oli ettekäändeks kokkulepitud tasu maksmisest keeldumiseks, on need lood ometi üleval.

Lugesin selle aastapäevad tagasi kirjutatud loo uuesti läbi. Ja on täitsa aktuaalne lugemine ka täna.

Brüsselisse tahad? Kohvik paneb reisi välja.


Väljavõte Äripäeva veebist.

Inno ja Irja kohvik kuulutab välja konkursi "Parim Reformierakonnaga seotud lugu", mille võitjale paneb kohvik välja reisi Brüsselisse.

Ja see on aus mäng, seal pole mingeid "agasid", nagu see, et keegi peab valituks saama ja sellest sõltub, kas üldse keegi saab. Kõigil on võimalus saada. Preemiareis toimub sügisel. Võitja tehakse teatavaks suvel.

Nii et pane oma lugu kirja ja saada teele, sellel aadressil, klikka siia! Loo soovitav pikkus on 1000-2500 tähemärki see on laias laastus 200-350 sõna.

Usinat kirjutamist!

Kas Bushi ootab rahvusvaheline tribunal?


Väljavõte ynetnews.com veebist.

Nagu kirjutab ynetnews.com, siis on Norra juristid andnud kohtusse Iisraeli tippametnikud selle eest, et nad möödunud aasta lõpus ja selle aasta algul lasid teadlikult hävitada Palestiina tsiviilelanikke.

Kas pole huvitav? Sõjakurjategijad peavad üle pika aja hakkama taas vastutama oma tegude eest. Nii ootab sama saatus ilmselt ka George Bushi ja tema sabarakke mujal riikides, kaasa arvatud Eestis. Kui julged saata süüta inimesi surma, siis pead julgema ka vastutada.

Ka Saakašvili lasi Lõuna-Osseetias rünnata kohalikku haiglat. Ka tema tuleb panna oma räpaste tegude eest vastutama.

Artikli tõlge:
"Ynet News teatab, et 6 Norra juristi on esitanud avalduse Iisraeli endise peaministri Ehud Olmerti, endise välisministri Tzipi Livni ja kaitseministri Ehud Baraki arreteerimiseks. Nad süüdistavad neid isikuid sõjakuritegude toimepanemises Gaza sektoris 2009 aasta alguses. Norra seaduste järgi saab Norra kohtu alla anda isikuid sõjakuritegudes ja muudes inimõiguste rikkumises. Neid isikuid süüdistatakse "massiivsetes terroristlikes rünnakutes" Gaza sektoris 27. detsembrist - 25. jaanuarini 2009, tsiviilisikute tapmises, ebaseaduslikus relvade kasutamises tsiviilobjektide vastu ja sihilikus haiglate ründamises. Norra juristide käsitluses need isikud olid teadlikud sellistest kuritegudest ja andsid korraldusi nende täideviimiseks. Juristid esindavad 20 palestiina peret kes kaotasid oma vara või pereliikmeid nende rünnakute käigus.

Piimatoodete tarbimine tekitab vähki, ja piima ärajätmine kaotab vähi


Väljavõte Katkati blogist.

Nagu kirjutab see väljavõte tervislikku toitumist propageerivast Katkat-i blogist, hakkas üks Briti meditsiiniprofessor, kes haigestus rinnavähki, oma arstist abikaasaga uurima, miks on nii, et brittidel esineb rinnavähk sagedusega 1:12, aga hiinlastel 1:10 000. Ja mis selgus, mis eristab põhiliselt hiinlasi brittidest: nad ei tarbi piimatooteid. Ka jaapanlaste seas on rinnavähk haruldane, seda vaatamata Hirošimale ja Nagasakile heidetud tuumapommidele. Jaapanlased ei tarbi samuti piimatooteid.

Pärast piimatoodete ärajätmist juhtus ime ja vähk hakkas ise taanduma, seda ei suutnud isegi kemoteraapia. Ja mõne nädala pärast oli vähk kadunud, seda ei suutnud leida isegi raviarst.

Võib arvata, et sama kehtib mitte ainult rinnavähi, vaid kõikide nn vähkide puhul.

Kohvik soovitab: KUI SUL ON DIAGNOOSITUD VÄHK, JÄTA ÄRA PIIMATOOTED. Inimene ei pea tarbima vasikatoitu, mis sisaldab väga intensiivset kasvu stimuleerivaid aineid ja on suure tõenäosusega põhjuseks kasvajate tekkel, mida nimetatakse vähiks.

Irja luges äsja Hippokratese ja tema ajastu meditsiini-alaseid töid ja tsiteeris mulle lõike, mille järgi oli tolleaegse meditsiini peamine sisu toitumise jälgimine.

Üldistavalt võib öelda, et kõik haigused tulevad valest toitumisest. Ja vastupidi, õige toitumisega on võimalik saada terveks igast haigusest. Nii on, paraku.

Ja praeguse aja puhul veel üks soovitus: toidu arvelt ei tohi kokku hoida!!! Eriti kehtib see laste kohta. Lapsed peavad saama palju värskeid juur- ja puuvilju. Laps ei vaja lehmapiima ega sellest valmistatud tooteid. Kõik vajaliku saab kätte juur- ja puuviljadest. Ja andke lastele võimalikult vähe töödeldud toitu. Sest, nagu näitab kogemus, suratakse toidu töötlemisel sinna sisse lehmapiima ja muid inimesele kahjulikke aineid.