Rakvere linna saladused, osa 2: perearst, kes saadab perse!

Tamara Vahtra-Aasmets (vasakul kujutisel paremat kätt, Virumaa Teataja veebist, ja Cruella de Vil (vikipeediast).

Pardilinna linnukesed, kes on väga jutukad ja siristavad hea meelega, andsid meile teada, et Rakvere linna volikokku kuulub ka üks väga temperamentne, ukraina verd naisterahvas, valimisliidu Kodulinn Rakvere liige perearst Tamara Vahtra-Aasmets, kel on kombeks volikogu istungitel, kui talle miski nokkamööda ei ole, teisi volikogu liikmeid sõna otseses mõttes "perse" saata. Nii ta ütlema pidigi. Et mine perse.

Disney tegelastest meenutab Tamara Vahtra niisiis 100 dalmaatslase filmist tuttavat kurja prouat nimega Cruella de Vil'i, kel oli kombeks süütuid dalmaatsia koerakesi kinni püüda, et nende nahast kasukaid teha. Nii hull Tamara Vahtra-Aasmets muidugi (aga kes teab?) õnneks päris pole. Ta ainult saadab teisi volikogu liikmeid volikogu istungitel perse ja karjub suure häälega, kui talle miski ei meeldi.

Ja siis siristavad linnukesed veel seda, et alati enne valimisi hakkab Tamara oma patsientide seas, kes tulevad talle oma ihuvaevusi kurtma, valimiskampaaniat tegema. Et vali mind, muidu teen süsti. Nii pidi Tamara oma patsientidele ütlema. Nõnda Pardilinna linnukesed, kes on naksid nagu traksid ega maga kunagi, igal juhul siristavad.

Ja siis nad räägivad veel seda, et just see persesaatja-süstlaga ähvardaja on Kodulinn Rakvere linnapea kandidaat. Olge siis valmis, hääd pardilinlased, et saame endale naislinnapea, kes hakkab meid süstlaga taga ajama, kui kõik ei ole nii, nagu talle nokkamööda.

Kodulinn Rakverega on linnukeste kinnitusel veel selline lugu, et sisuliselt on tegemist Reformierakonna teise nimekirja, kuna diil on juba tehtud: punti minnakse igal juhul. Ehk siis kui annad lähenevatel valimistel hääle Kodulinnale, siis annad hääle ka Reformierakonnale. Diil on väga mugav, kuna Rakvere Reformierakonna liider on Karuvend Andres Jaadla ning Kodulinn Rakveret juhib tema suur sõber, teine Karuvend, meie vana tuttav, üks blogi aukülalisi, hauaplatsidega äritseja ja muidu suller, Karhukopla niiditõmbaja Üllar Vaserik. Ehk siis Rakvere linna kaks kõige suuremat suli, Karuvennad Jaadla ja Vaserik on teinud kamba peale Reformierakonnale kaks nimekirja: Reformierakonna ja Kodulinn Rakvere oma.

Sellised lood siis täna Pardilinnas. Homme juba uued lood.

Ajakiri Naised teeb restarti?! Üle pika aja üks väga hea lugu

Väljavõte ajakirja Naised veebist.

Viimases ajakirjas Naised on üks hea lugu Oliver Kruuda elukaaslasest Kersti Männikust, kes võtab mu meelest väga hästi kokku praeguse olukorra. Ja see on lugu, mida on väga soojendav lugeda ajal, kui kogu suur meedia oleks justkui ajupestud, ilmselt on valitsus pannud ajakirjandusele päitsed pähe ähvardustega, et kui kirjutatakse nagu asjad on, siis läheb veel hullemaks, siis tuleb maailma lõpp. Umbes samamoodi nagu USA valitsus pesi USA ajakirjanduse ajusid Iraagi sõja ajal (mäletate, iga päev tuli teateid selle kohta, kuidas USA on võitnud ja kohe-kohe on sõda läbi ning president Bush lehvitas võidukalt lippu). Millest ei tulnud lõpuks midagi head välja. Sama lugu on ka Eestis. Kõige hullem ei ole mitte tulemas, vaid see on juba käes! Enam hullemaks enam olukord minna ei saa. Vaadake enda ümber, mis toimub. Tehke silmad lahti ja vaadake!

Kahjuks on sellest artiklist veebis vaid üks katkend. Soovitan soojalt osta selle nädala ajakiri Naised. Ja ühtlasi tänud sellise artkli ilmutamise eest autorile Kati Murutarile ning ajakirja toimetajale Inga Raitarile. Praegusel ajal vajab suurt julgust kirjutada asjadest nii nagu nad on.

Eesti suurim vaenlane: inimprügi

Väljavõte Postimehe veebist.

Viimasel ajal armastatakse rääkida prügist, peamiselt seoses olmejäätmetega. Ent on olemas selline asi nagu inimprügi. Millest pole tükk aega räägitud.

Kes juhtisid elu Eestis nõuka aja nö hiilgeajal, siis, kui inimesed olid lõpuks paljas ja näljas ja asi lõpuks ikka täitsa TÄPE oli? Õige! Lisaks Karl Vainole, kelle kaela millegipärast kõik sitt veeretati, veel sellised tegelased nagu Andrus Ansip, Mart Kadastik ja Mihkel Juhkami. Ja kes juhivad elu Eestis praegu? Just, needsamad mehed! Kuidas see on võimalik? Ärge küsige minu käest.

See prügi, mis nõuka ajal lõpus sai prügikasti visatud, ja arvati, et igaveseks, on sealt vaikselt uuesti välja roomanud. Kas te kujutate ette! Kõik need Andrus Ansipid, kes nõuka ajal inimeste kallale koeri ässitasid, Mart Kadastikud, kes võimu jaoks ebasoovitavate inimeste elu põrguks tegid, ning Mihkel Juhkamid, kes lihtsalt punavõimule perse pugesid, et mingeid hüvesid saada, kõik need on uuesti võimu juures. Oma vanade kommetega.

Minu arust on Eestis elu jälle sitaks pööranud, kuna inimprügi on taas võimule tulnud. Ja mitte ainult poliitikas. Ka ajakirjanduses, näiteks. Ja prügi võimu juures, no see ei lõppe kunagi hästi. Pigem väga sitasti. Mis ongi juhtunud.

Rakvere linna saladused, osa 1: linna oma Karhukopla - Jaadla ja Vaserik!

Karhukopla (vasakul, vikipeediast) ja Hannu Hanhi (weirdspace.dk veebist)

Karjuv ebaõiglus! Viisitamm sai süüdistuse ja talle on septembriks, just enne valimisi kohtuistungidki orgunnitud, aga Rakvere oma Karhukopla ehk see pätibande, kes Roope Setä ehk Onu Roberti koomiksis ausa ja raske tööga miljonäriks saanud onu Roberti rahadele jahti peavad, teda kogu aeg paljaks varastada tahavad, jalutavad rahulikult Rakvere linna peal ringi ja irvitavad Rakvere rahvale otse näkku. Ja nende suhtes ei tehta mitte kui midagi, lastakse rahus toimetada. Justkui Karhukopla oleks jumala normaalne nähtus ja linnarahva tagant varastamine igati ok.

Kõike seda vaatab rahuliku südamega pealt Rakvere linna volikogu esimees, isamaaliitlane Mihkel Juhkami, kes on nagu Hannu Hanhi - edev ja laisk ning ainult omakasu peal väljas. Eelmistel valimistel oli sedasi, et Karhukopla pätibande ehk Jaadla ja Vaserik, kes säädsid oma kandidatuuri üles valimisliidus Kodulinn Rakvere, võitsid. Hannu Hanhi ehk Mihkel Juhkami, kes tahtis iga hinna eest volikogu esimeheks saada, tormas seepeale kohe, veinipudel pikalt ees, Jaadla juurde, võttis tal kaenla alt kinni ja tiris valimisvõidust joobnud karuvenna Rakvere Teatri kohvikusse, kus oli juba ees ootamas Hessu Hopo ehk sotside tähtis nina Indrek Saar. Koos joodeti karuvend täis ja meelitati teda paberitele alla kirjutama. Mis paberitega tegu, Jaadlale ei selgitatud, või vähemasti vabandas end niimoodi hiljem välja Jaadla ise: et ta ei teadnud, mis paberid Juhkami ja Saar talle seal nina alla suskasid.

Selgus, et Jaadla oli andnud allkirja, et moodustab valitsuse koos IRL-i (Juhkami), Reformierakonna (Matti Jõe) ja sotsidega (Saar, Vassiljev, Kusma). Kuigi oli enne seda lubanud moodustada valitsuse Keskiga. Aga nüüd ei olnud enam midagi teha, allkiri oli antud.

Jajaa, niimoodi need asjad siin Rakvere Pardilinnas käivad. Üks võtab raha, teine annab naha, omanik saab märgi sappa, sootuks süütu kannatab. Kuna Hannu Hanhi ehk Juhkami on Karhukopla sõber ja võib arvata, et saab nende sulisobingutest protsendi omale, siis ta vaatab rahuliku südamega pealt, kuidas vennad Karud ehk Jaadla ja Vaserik linnarahvast lollitavad ja nende tagant rahasid varastavad.

Pealtnäha on Pardilinnas kõik korras, õhk on puhas ja rohi roheline, aga see on petlik, sest juba pikemat aega on siin rahulikus linnakeses käinud suur susser ja vusser, millele kohalik press - häbi, Virumaa Teataja! - ei ole poole sõnagagi tähelepanu juhtinud. Kas on ajakirjanikud uimased nagu Hessu Hopo (kuulukse, et Virumaa Teataja ajakirjanik Andres Pulver on sotside esimehe Rannar Vassiljevi kannupoiss ja ihuajakirjanik!) või tahavad samuti Karhukoplaga hästi läbi saada. Eks näis.

Igal juhul on nüüd Pardilinnas kõik teisiti, kõik tolmused nurgad saavad puhtaks tehtud ja hallituskolded likvideeritud, sest Pardilinna on elama asunud entusiastlikud ajakirjanikud Inno ja Irja, kes on niisama usinad nagu Aku Ankka vennapojad Tupu, Hupu ja Lupu.

Karhukopla, värise!

Siin veel Tupu, Hupu ja Lupu (vasakul, vikipeediast) ja Hessu Hopo (ing k Goofy, vikipeediast).

Miks räägitakse ainult meeste-poolsest vägivallast?!

Väljavõte Õhtulehe veebist.

Viimasel ajal on hakatud rääkima taas perevägivallast, mis on kahtlemata hea. Ent millegipärast kujutatakse vägivallatsejatena ainult mehi. MINA VÄIDAN, ET VÄGIVALLATSEJAID ON VÕRDSELT NII MEESTE KUI NAISTE HULGAS. Lihtsalt meeste vägivallast räägitakse, naiste omast mitte. Mis tuleneb sellest, et mehed ei lähe reeglina vägivaldse naise eest abi otsima, vaid kannatavad vaikides. Naised on altimad minema varjupaikadesse.

Ja ka ajakirjandus ei tohiks levinud müüte veelgi võimendada. Pole mõtet silma kinni pigistada: vägivaldseid naisi on küll ja küll. Näiteks minu eks Ingrid oli selgelt vägivaldne naine, kes ei kasutanud vägivalda mitte ainult oma pere, see on mehe ja laste peal, vaid oli vägivaldne ka oma lähedaste, näiteks õdede suhtes. Tihtipeale läks ta oma õdedega nende lapsepõlvekodus Tõrvas karvupidi kokku. Ise täiskasvanud naine ja tähtis peatoimetaja.

Ja ma olen kuulnud paljudest juhtumitest, kus naine on mehe sandiks peksnud. Eriti kasutavad naised ära neid hetki, kui mehed on purjus või väsinud. Aga mis annab naisele õiguse purjus meest peksta?! See on samuti vägivaldsus, lihtsalt naised teavad, et kaines olukorras neil mehest jõud üle ei käi, ja kasutavad ära mehe jõutetut seisundit, kui mees on õhtul tööst väsinud ja enne kojutulekut mõned õlled võtnud. Näiteks Ingrid peksis mind ka siis, kui ma magasin.

Ja mis veel huvitav: kui naine meest peksab, siis küsitakse mehe käest: miks sa ei kehtesta end?! Ja midagi ei juhtu. Seda peetakse justkui loomulikuks, et naine meest lööb. Kui aga mees naist peksab, siis ei küsi keegi midagi, vaid mees pannakse vangi. Nii et tegelikult ei saagi mees midagi muud teha vägivallatseva naisega seoses, kui minema jalutada. Vastu lüüa ei saa, sest siis on kohe kinniminek. Näiteks isegi siis, kui ma naisele käe ette panin, et ta mind lüüa ei saaks, kukkus ta pröökama, et ma julgesin teda müksata. Ja lubas sellest teha skandaali. Naisel on justkui õigus meest lüüa, mehel naist aga mitte. Mees ei tohi naist isegi puutuda mitte. Mina leian, et see on alatu diskrimineerimine.

Ja nii nagu pole kõik mehed vägivaldsed, nagu püütakse väita, pole kindlasti ka kõik naised seda. Näiteks Irja ei kujutaks ette (ja minu kogemus temaga koos elades kinnitab seda), et ta oma meest lööb. Kui talle mehe juures miski ei meeldi, läheb ta lihtsalt minema. Mina samuti ei saa aru, miks on vaja üldse sellise inimesega koos elada, keda sa lüüa tahad. Või sellisega, kes sind peksab. Näiteks minu enda ema elas koos vägivaldse mehega, ei läinud minema, suri varakult, ja ma ei kiida seda heaks. Ta ütles, et elas vägivaldse mehega koos laste pärast, aga ega ta tegelikult ei suutnud ka lapsi kaitsta. Mees peksis lapsi siis, kui teda polnud kodus, oli näiteks tööl, või poes. Ma arvan, et vastupidi, kui ema oleks minema jalutanud, poleks isa julgenud enam lapsi peksta. Sest tegelikult oli ta arg mees. Ta küll ähvardas ema, et kui ema peaks kellelegi iitsatama, siis lööb ta maha nii ema kui lapsed, aga ma ei usu, et ta oleks julgenud seda teha.

Järjejutt Andrus ja Neinar, XI osa

Pilt seeriast "Punased laternad Brüsselis".

(eelmises osas: Andrus ja Neinar jõudsid linna peale)

Sündmuskoht: tänav Brüsselis.

Andrus: (kui Aivar on kamraadidega eemaldunud) Uhhh. Saab lõpuks rahulikumalt hingata.
Neinar: (näitab pöidlaga selja taha) Sa mõtled neid, vä?
Andrus: Keda siis veel? Nad on mind täiesti oma lobaga ära tüüdanud. Kust küll selliseid võetakse?
Neinar: No-noh, sa ei kujuta ette, palju nad sinu heaks on ära teinud!
Andrus: No mida siis?
Neinar: Kas ma hakkan sulle seletama vä?
Andrus: (pilku kõrvale pöörates) Ahh, pole vaja.
Toomas: Kuule, mis te siin lobisete. Andrus, räägi parem mõni anekdoot.
Andrus: Ma neid buhhenvaldi omi enam ei viitsi.
Toomas: Räägi loomadest. Näiteks need jänese omad, mis sul olid. Või siili omad olid ka ägedad.
Andrus: (kissitab veidi silmi, nagu mõtleks midagi) Hea küll. Kui ma olin väike, siis elas meie pere väga vaeselt. Nii et meil polnud raha isegi juustu osta. Ja me ei saanud juustu ka hiirelõksu peale panna. Tegime siis nii, et lõikasime ajalehest välja juustu pildi ja panime selle lõksu peale. Ja teate, mis meile järgmisel päeval lõksust vastu vaatas?
Toomas ja Neinar: (vaatavad Andrusele küsivalt otsa)
Andrus: Hiire pilt! Lõksus oli ajalehest välja lõigatud hiire pilt!
Neinar: (vaatab mõnda aega imestusest Andrusele otsa ja pahvatab siis laginal naerma) Haa-haa. (patsutab Toomasele õlale) Said aru vä, haa-haa!
Toomas: (hakkab samuti naerma) Ei, noh, miks ma ei saanud aru, sain küll, noh.
Neinar: Haa-haa. Räägi veel üks!
Andrus: Kuulge, ma rohkem neid anekdoote ei viitsi. Tom, kus meil see koht siis on?
Toomas: Natuke maad veel on. Näe, seal nurga taga, seal, kus need tuled vilguvad (osutab käega).
Andrus: Aaa, seal.
Toomas: Seal jah. Kui ma mineva kord käisin, oli seal päris äge.
Andrus: Palju seal sissepääsu eest küsitakse?
Toomas: Sissepääas ei maksa midagi, aga kohapeal pead maksma. Jotsi andma. Ja noh, jook on ka päris kallis.
Neinar: Ärge, poisid, muretsege, mul pappi on. Ma võtsin just välja kolm tuhhi. Peaks tänaseks õhtuks jätkuma.
Andrus: Mis arvelt sa seda välja võtad, sellelt Šveitsi omalt vä?
Neinar: Sealt jah. Sulle tegime ka ju arve sinna.
Toomas: Aga mulle?
Neinar: Sulle tuleb ka, kannata veel.
Andrus: Kuule, ma lugesin, et see Šveits pidi nimesid välja andma.
Neinar: Ähh, need on ainult terrotistid. Korralikud inimesed on seal ilusti kaitstud.
Andrus: (kulm veidi kahtlustavalt kipras) Sa võiks lasta kellelgi veel üle kontrollida, ma mõtlen meie omadest. Need seal võivad mida iganes kokku rääkida.
Neinar: Olgu, teen seda. Tuleta mulle pärast meelde.
Toomas: Olemegi kohal!

Jätkub...

(Järgmises osas: Andrus ja Neinar teevad seda ja teist)

Milline võis välja näha pidu Püha Vaimu kirikus?

Väljavõte Elu24 veebist.

Nagu on kuulda olnud, oli pidu Püha Vaimu kirikus nagu iga teine pidu, kus mängis muss, DJ keerutas plaati, viin, vein, šamp ja muu alko voolas ojadena. Eks tehti ka suitsu, ja väikest nikkugi võibolla mõne samba taga. Ma kujutan ette, et paljude jaoks on kirik uus ja huvitav kogemus.

Siin mõned hetked ühelt hiljutiselt sarnaselt peolt, Elu24 veebist. Saab võibolla ettekujutuse. Igatahes lubas Saagim veel kirikus pidusid teha, nii et eks saab näha. Pull värk ikka küll. Panen siia ka mõned kujutised sarnastelt pidudelt:

Üks põnev kommentaar teemal realpolitik (Gruusia sõjaga seotud uudise taustal)

Selline siis (ilma roosa vahuta):

Rahvusvaheliste suurkorporatsioonide strateegiaid ja majandus ehk naftapoliitikaid töötavad välja muuhulgas uurimisasutused.

Aastal 2006 Cato instituut määras Friedmani majandusauhinna Mart Laarile summas 500 000 dollarit, ( Catot finantseeritakse 75% ulatuses erasektori annetustest.)
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=12721557
http://www.cato.org/special/friedman/laar/index.html

Friedmani auhinna määrajate komisjonis istub hetkel ka Gruusia riigikantselei esindaja Bendukidze
http://www.cato.org/special/friedman/about.html

Cato instituudis töötab hetkel ka Putini endine nõunik Illarionov

Mida nad meedias räägivad:

Endine Putini nõunik Illarionov võib saada Mart Laari asemel Saakašvili nõunikuks
http://www.epl.ee/artikkel/360691

Illarionovi lehekülg Cato instituudi kodulehel
http://www.cato.org/people/andrei-illarionov

Illarionov: uus Vene-Gruusia sõda algab 6. juulil - 2009
http://www.postimees.ee/?id=135012

Mart Laar: Kas Gruusias jälle sõda?
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/mart-laar-kas-gruusias-jalle-soda.d?id=24994503

Inno kommentaar;
mida sellest järeldada?! Et Mart Laarist on saanud ettur rahvusvaheliste mängude käes. Nagu ka Saakašvilist. Nagu ka kunagi Konstantsin Pätsist. Rahvas lohiseb vaikselt kaasa. Ohh-jahh. Elu-elukest. Tegelt pole maailmas midagi muutunud viimase 1000, või isegi 2000, et mitte öelda 5000 aastaga.

Uskumatu: Raimo Ülavere ei töötagi enam Peep Vainu juures

Väljavõte Raimo Ülavere blogist Mindsweeper.

Uskumatu lugu on juhtunud: Raimo Ülavere ei töötagi enam Peep Vainu juures. Ta saatis sellesisulise kommentaari.

Miks uskumatu? Sest Äripäevas, pärast seda, kui Ülavere oli käinud Vainu koolitusel, siis oli ta Vainust lausa vaimustuses. Umbes samamoodi nagu minu eks Ingrid. Kogu aeg rääkis, kui lahe mees on Vain, ja kuidas ta kõike teab, kuidas ta kõike oskab. Ja hakkas ka teisi Äripäeva töötajaid saatma Vainu koolitusele. Kuhu, mis seal salata, õnnestus ka minul jõuda. No ja mulle meenutas see Vainu koolitus rohkem koomuskit, sellist Kivirähu, või õigemini Becketti stiilis janti. Aga noh, maitse asi, mulle näiteks ei lähe ka korda Madonna, mis paljusid nii pöördesse ajab, et nad on nõus oma elu andma või kirikus tantsu lööma. On igast rahvast maamuna peal.

Nii et minu jaoks polnud üllatus, kui Ülavere lõpuks Vainu, selle koomiku juurde maandus. Ent, nagu nüüd välja tuleb, mitte eriti kauaks. Noh, mis seal ikka arvata, ilmselt on Raimos ikka rohkem sisu kui vahepeal välja paistis. Aga mis Vainu puutub, siis ma ei kujuta ette, kes sinna on veel tööle jäänud, tema juurde. Sest kes see ikka tahab sellise keigari, petise ja abielurikkajaga koostööd teha. Võibolla see ilueedi, kes tal seal firmas on, ja kes pidi olema Urve Palo lapse isa, ehk see veel lakub tema taldu. Sest eks neid seovad kõik need arvukad välismaa-reisid oma usinate "õpilastega", kellest enamus suurfirmade naissoost personali- ja muud juhid, enamik neist veel abielunaised. Ehk sisuliselt on Vain ilmselt Eesti ajaloo kõige paremini makstud gigolo.

Aga ma soovitaks lugeda Ülavere kirjutisi. Ma sellest tema coaching-ust suuremat ei jaga (mulle viirastub seoses coach-imisega Priit Pullerits, kellest sai pärast Ameerikamaalt tulekut coach-reporter, mis tähendas seda, et kuivõrd ta eriti kirjutada ei mõista, siis pandi ta noori juhendama) ja ei oska öelda, kuivõrd vajalik see on neile juhtidele, kellele see justkui on mõeldud, aga tema artiklid Ansipi teemal on küll päris asjalikud. Üks ilmus aasta algul, teine juuni algul. Päris entusiastliku ajakirjaniku auhinna väärilised nad pole, aga ühe sotsiaaldemokraatide eurovalimiste šokolaadimedali võiks välja panna küll.

Eesti sõdurite missiooni Gruusiasse maksis kinni Saakašvili?

Väljavõte Äripäeva veebist.

Äripäevas on huvitav uudis, et Eerik-Niiles Krossi Gruusia-teenuste firma teenis möödunud aastal suure kasumi, 7,7 miljonit krooni, seda 27,5 miljoni kroonise käibe juures. Võib arvata, et Krossi kaudu finantseeris Saakašvili kogu eestlaste "abi" Gruusiale, sealhulgas ka Eesti sõdurite missiooni Gruusiasse, mille rahastaja (ehk see, kes lennusõidu kinni maksis) jäi tookord varju. Asi oli lihtne- rahastas Saakašvili ise, Gruusia maksumaksja raha eest.

Ja Kross siis organiseeris Gruusiasse oma sõbrad: Indrek Tarandi, Mart Laari ja Toomas Hendrik Ilvese. Kes siis Saakašvili enda raha eest Saakašvilile oodi laulsid. Tore lugu, eksole! Meie suured isamaalised tegelased. Ja vabalt võib olla, et ka Tarandi eurokampaania maksis kinni Saakašvili, see Gruusia isehakanud diktaator, sest seda juttu, et kogu Tarandi kampaania maksis 30 000 krooni võib ta oma vanaemale rääkida. Selge see, et see jutt on puhas vale.

Teisest küljest tegid eesti poisid head bisnest. Nemad olid ilmselt ühed vähesed, kes sellest Gruusia sõjast võitsid. Lisaks Venemaale. Ma muidugi ei kujuta ette, millised neil praegu Saakašviliga suhted on. Loodetavasti ei vihastatud teda välja, muidu on killerid Eestis varsti platsis.

SAHIN: Üllar Vaserik äritseb Rakveres juba surnuaiakruntidega

Rakvere linnavolikogu liige ja kohalik ettevõtja ja surnukuuri omanik Üllar Vaserik, kes linna raha eest hooldab linna surnuaedu, on asunud tegema äri ka surnuaia kruntidega, teatavad kirjasaatjad, kes laiali üle maa.

Rakveres on teada juhtumeid, kus Vaserik nõudis krundi eest 2000-4000 krooni, vastavalt siis krundi asukohale, ja, nö väärikusele.

Muidu peaks lähedastele jagatama surnuaiakrunte tasuta.

Rakvere linn maksab Vaserikule surnuaedade hooldamise eest sadu tahandeid kroone aastas. Lisaks kauples linn surnuaiale eurotoetust.

Vaserik on koos Rakvere volikogu esimehe Mihkel Juhkamiga üks linna olulisemaid niiditõmbajaid.

Kohvik annab välja entusiastliku analüütiku auhinna: laueraat on Jüri Uustalu

Väljavõte Äripäeva veebist.

Kohvik annab välja entusiastliku analüütiku auhinna, mis läheb Jüri Uustalule, kes on kirjutanud viimasel ajal teravaid lugusid Äripäevas. Kõikse parem on veel see viimane. Tubli töö, Jüri!

Praegu pole auhinnana kahjuks muud välja anda, kui sotsiaaldemokraatide eurokampaania šokolaadimedal.

Vaata ja loe nüüd, Mart Laar, ja häbene!

Väljavõte tänasest Päevalehest.

Veel aasta tagasi käisid lugupeetud Eesti poliitikud nagu Mart Laar, Indrek Tarand ja Toomas Hendrik Ilves laulmas hosiannat Gruusia liidrile Mihhail Saakašvilile. Täna on nad millegipärast vait.

Aga vaadake ja lugege nüüd, ja häbenege, seda, mida te korda saatsite. Kiitsite ja aitasite kaasa ühe diktaatori tegevusele Gruusias. Ühele järjekordsele nukuvalitsusele.

Mitmetes endistest nõukogudemaades, kaasa arvatud Eestis on viimasel ajal märgata suundumust autoritaarses suunas. Ja selle taga on need, kes end peavad demokraatideks. Kas te kujutate ette?! Inimesed on ikka täiesti ära pööranud. Pole ime, see on ju nii ahvatlev, absoluutne võim!

Reform on asunud oma KOV kandidaate koolitama (täiendatud)

Kirjasaatjad, kes laiali üle maa ja naksid nagu taksid, ning kes saavad alati auhinnaks ühe sotsiaaldemokraatide šokolaadimedali, annavad teada, et Reform on alustanud juba KOV kandidaatide koolitamiset.

Esimene sellelaadne koolitus toimus eile õhtul kell 18 Nordic Hotel'is (Tallinnas Viru väljakul Postimaja kõrval).


NB! Asja kohta peaks saabuma lisainfot!

Saabus lisainfo, et üks koolitus peaks toimuma tuleval kolmapäeval kell 17 Kolmes Ões.

Kohvik tutvustab Rakvere linna olulisemaid niiditõmbajaid: Mihkel Juhkami ja Üllar Vaserik

Rakvere tuusad koos: paremalt esimene Üllar Vaserik, kolmas Mihkel Juhkami, 2002. aastal võimutorti lahti lõikamas, väljavõte Virumaa Teataja veebist.

Rakvere tähtsaimaks meheks peetakse küll linnapead Andres Jaadlat, ent tegelikult on linna otsustajad ja niiditõmbajad volikogu esimees Mihkel Juhkami ja volikogu liige ning ettevõtja Üllar Vaserik. Jaadla on lihtsalt esinduskuju.

Mihkel Juhkami käes on olnud alates nõuka aja lõpust Rakveres poliitiline võim. Juhkami pole küll eriti esil olnud, ilmselt oma punase mineviku tõttu, ent on olnud oluline niiditõmbaja. Kunagi sai ta kompartei poolt Rakverre suunatud, ja suunab Rakvare elu tänaseni. Piltlikult öeldes juhib Rakveret tänaseni NLKP. Ja seda, piinlik öelda, Isamaaliidu kaudu.

Ent võimul püsimiseks on Juhkamil vaja rahalist toetust. Ja see on tal olemas ettevõtja Üllar Vaseriku kaudu. Juhkami on sokutanud Vaseriku linna võtmekohtadele, ning andnud Vaseriku ettevõtetele linna tellimusi, alates elamumajandusest ja lõpetades haljastusega. Viimane iseloomulik näide on see, et Vaserik istub linna sooja-ettevõtte nõukogu eesotsas, samal ajal kui tema ettevõte on sooja-ettevõtte suurim võlglane. Linn peab maksma sooja-ettevõttele peale, et Vaseriku era-ärisid teenindada. See on absurdi tipp.

Miks Juhkami Vaserikku tagasi ei kutsu? "Eks sellest ole räägitud," vabandab Juhkami end välja. Tema sõnul on rääkimisest ka kasu olnud ja võlasummad on tagasi makstud. Ent miks üldse on vaja panna asjast huvitatud Vaserik soojaettevõtte nõukogu juhtima? Sellele küsimusele Juhkami arusaadavat vastust ei anna. Ta puterdab, et nõukogu liikmed paneb paika linnavalitsus. Ent volikogu esimehel on ju mõjuvõim linnavalitsuse üle? Selle peale vastabJuhkami, et eks pärast uusi valimisi saab inimesed tagasi kutsuda.

Ent tegelik taust, millest Juhkami ei räägi, et ta on Vaserikuga lihtsalt suur sõber. Ja kuis sa oma sõpra ikka sooja koha pealt tagasi kutsud?! Sest kui Rakvere Soojuse nõukokku määrata mõni teine inimene, võib Rakvere Soojus hakata Vaserikult võlga välja nõudma. Mis võib tähendada Vaseriku firmale väljaminekuid, võibolla isegi pankrotti. Ja kui Vaserik läheb pankrotti, siis pole tal raha, et finantseerida valimiskampaaniaid. Ja siis võib ka Juhkami oma soojast kohast ilma jääda. Seda ei saa ju lubada!

See on asjade tegelik taust, kallid rakverelased! Ma rääkisin täna Juhkamiga. Küsisin, miks ta midagi teinud pole, et olukorda parandada. Ta ei suutnud sellele ammendavat vastust anda.

Juhkami on mees, kes aitab Vaserikul Rakvere inimeste tagant raha varastada.

Mihkel Juhkami: see on levinud tava, et volikogu juht saab linnapea palka

Väljavõte IRLi veebist.

Rakvere volikogu juht, IRLi esindaja Mihkel Juhkami ütles, et see on omavalitsustes levinud tava, et volikogu juht saab omavalitsuse tegevjuhi, näiteks linnapea palka.

"See on väga levinud," ütles Juhkami, "mitmed volikogu juhid saavad hüvitise nime all tasu."

"Mina käin iga päev tööl," põhjendab Juhkami seda, miks ta võtab iga kuu välja Rakvere linnapeaga täpselt võrdset 41 000 krooni suurust palka. "Maksud maha," lisas Juhkami. Tema sõnul on näiteks Tallinna volikogu esimehe Toomas Vitsuti palk suurem, samuti on suurem tartu volikogu juhi tasu. "See on kokkuleppe küsimus," põhjendas Juhkami, miks volikogu juhtidele kõrget palka makstakse.

Väite peale, et Tallinn on ka 20 korda suurem linn kui Rakvere (Rakveres elab ligi 17 000 inimest), ütles Juhkami, et suurem linn ei tähenda, et töökoormus oleks suurem.

Juhkami sõnul volikogu lihtliikmed Rakveres tasu ei saa. "Volikogu esimehe koht on linna kõige kõrgem ametipost," põhjendas ta volikogu juhile kõrge tasu maksmist. Küsimuse peale, millised on tema tööülesanded, ütles Juhkami, et "seinast seina". "Kõik, mis puudutab volikogu tööd," ütles Juhkami. Täpsustava küsimuse peale ütles Juhkami, et ta valmistab ette volikogu istungid ja eelnõud. Lisaks Juhkamile on volikogu palgal veel kaks inimest. Rakveres toimuvad volikogu istungid üks kord kuus ja volikogus on 21 liiget.

Juhkami ütles, et volikogu liikme tasu on tema ainus sissetulek. Ta ütles, et rohkem ta kuskilt palka ei saa. "Mul ei ole muid tasulisi ameteid," ütles ta ja lisas, et tema kui põhitöökohaga töötaja ei tohigi muud tööd teha.

Kes maksab Raimo Ülaverele positiiv-naivistlike kirjutiste eest?

Väljavõte Postimehe veebist.

Mingi aeg tagasi kirjutas Äripäeva endine peatoimetaja asetäitja, ja ka Postimehe endine peatoimetaja asetäitja Raimo Ülavere (kes tituleerib end lihtsalt kui Raimo Ülavere) positiiv-naivistlikke kirjutisi ajelehte Äripäev. Siis lõpetas Äripäev kui lõigatult tema avaldamise, ja nüüd teeb seda Postimees.

Ma kujutan ette, miks Äripäev lõpetas tema lookeste avaldamise. Sest saadi teada, et ta ei kirjuta neid oma heast südamest ja tahtest, stiilis et "onu Raimo mõtiskleb", vaid sel on oma kindel eesmärk. Ja taust. Ja see taust on see, et Raimo Ülavere on Peep Vainu, selle keigar-koolitaja palgal. Vain omakorda on Reformierakonna palgal. Ja Reform keerutab seda pappi riigieelarvest, ehk maksumaksja taskust.

Raimo Ülavere lookesed on selge poliitiline tellimus, mida Äripäev enam ei avalda, ent Postimees, see Reformierakonna hääle- ja keelekandja, ikka avaldab. Ja, ma kujutan ette, enne valimisi üha usinamalt. Kelle peost sööd, selle laulu laulad, nagu öeldakse.

Täienduseks:
Raimo Ülavere saatis kommentaari, kus kirjutab, et pole juba 5 kuud Vainu juures ametis (igati tervitatav!) ja et ta on kirjutanud ka väga Ansipi-kriitilisi lugusid (samuti tore!). Sestap jääb küsimus ikka endiseks: kes maksab nende kirjutiste eest?

Q Vara poisid vahi all, aga kuu jääb Gildi poiste asi?!

Väljavõte Postimehe veebist.

Postimees kirjutab sellest, kuidas Q Vara poisid veetsid öö arestimajas, ja et nende suhtes on algatatud krimasi. Vau, ütleks selle peale. Kas tõesti esimene kord Eesti ajaloos hakatakse ka suuri finantskurjategijaid pitsitama?!

Ja kui juba Q Vara poisid ette võeti, siis tahaks küsida, kaugel on Gildi poiste asja uurimine?! Tuletan meelde, et Gildi poistega sarnase skeemi eest sai USA finantskelm Madoff mingi 130 aastat vanglat.

Ning Q Vara ja Gild on omavahel nabanööri pisi seotud. Q Vara on ühtlasi ka see firma, mida Gildi poisid päästma tõttasid, teiste investorite nina eest. Ja juba sel ajal, kui oli näha, et asjalood on mädad. Skeem töötas nii, et Gild ajas turult pappi kokku, heausksetelt ja lihtsameelsetelt, ja Q Vara aitas seda pööritada. Ma ei pea võimatuks, et ka Armeenia kullakaevandamise load olid Q Vara poiste ette söödetud. Sedapsi siis.

Valitsuse juhmus peksab eesti rahvast: pensionifondi maksete peatamine jätab inimesed ilma superkasumitest

Väljavõte Äripäeva veebist.

Maailma börsid teevad alates juulikuust supertulemusi. Samas lõpetas Eesti valitsus vahetult enne seda, alates juunist maksed pensionifondidesse. Mis tähendab pensionifondidega liitunutele mitmetesse miljarditesse kroonidesse ulatuvaid kahjusid.

Valitsus käitus nagu rumal väikeinvestor, kes põletas hirmsa hooga raha siis, kui börsid kivina kukkusid, ja loobus investeerimisest siis, kui börsid tõusma hakkasid.

Loll saab kirikuski peksa, ütleb vanasõna. Ja loll valitsus suudab rahvale rohkem sitta keerata, kui tark valitsus seda hiljem korvata.

PÄEVA POMM: Isamaa ja Res Publica Liidu Rakvere kontorit juhib endine tippkommunist

Väljavõte IRLi veebist.

Isamaa ja Res Publica Liidu Rakvere kontori tähtsaim mees, Rakvere linnavolikogu esimees on endine tippkommunist Mihkel Juhkami, kes enda sõnul astus parteisse, et sõjaväest pääseda.

Juhkami alustas karjääri Komsomoli liinis, ja lõpetas kõrge karjäärikommunistina EKP Rakvere rajoonikomitees.

"Et mitte minna teenima aega nõukogude armeesse," vastas Juhkami küsimusele, miks ta astus komparteisse 1989. aastal, ehk ajal, mil eestlased hakkasid juba massiliselt komparteist välja astuma.

Juhkami ütles, et hakkas ka pärast ülikooli lõpetamist ELKNÜ ehk Komsomoli liinis karjääri tegema, kuna tahtis juba siis pääseda sõjaväest. "1963-64. aastal sündinuid tol ajal ülikoolist sõjaväkke ei võetud," seletas Juhkami ja lisas, et sõjaväkke ei võetud ka neid, kes Komsomoli liinis tööd tegid. Nii suunati ta 1986. aastal pärast ülikooli juristina lõpetamist Rakvere kaubastusse tööle. "Palk oli seal väike, 130 rubla," põhjendas Juhkami veel üht põhjust, miks ta valis karjääri ELKNÜ süsteemis, kus ta teenis 200 rubla kuus.

Juhkami ütles, et töötas algul Komsomoli Rakvere rajoonikomitees orgosakonna juhatajana, ning hiljem finants- ja õigusnõunikuna. "See oli väga kasulik, sain kogu rajooni selgeks," hindas Juhkami karjääri Komsomoli liinis,"väga huvitav oli."

Juhkami astus parteisse 1989. aastal, kui asus tööle EKP Rakvere rajoonikomitee sotsiaalosakonna juhatajana. Ka see samm oli tema sõnul seotud sooviga pääseda nõukogude armeest. "Et mitte minna teenima aega nõukogude armeesse," vastas Juhkami küsimusele, miks ta astus veel 1989. aastal komparteisse. Ta seletas, et Rakvere rajoonis oli tollal vaid 5 inimest, kes polnud sõjaväes käinud., ja tema oli üks neist. Komparteisse astumine andis talle võimaluse sõjaväest hoiduda. Juhkami ütles, et oli parteis pool aastat.

"Arvan, et see on igati kasulik ja normaalne variant olnud," hindas Juhkami oma karjääri kompartei liinis. Tema sõnul avanes tal 1990. aastal võimalus saada tööle Rakvere linna täitevkomitee aseesimeheks, milline ametikoht asendati hiljem abilinnapea omaga. Alates 1990. aastast on Juhkami olnud Rakvere linna palgal, esialgu abilinnapea, hiljem volikogu esimehena. "Mul oli asjade tundmine olemas," hindas ta oma edu võtit linnas.

Mihkel Juhkami on vältinud avalikkuse tähelepanu nagu tuld. Käesoleva aasta juuni algul oleks ta pidanud minema Marko Pomerantsi asendusliikmena Riigikokku, ent ta taandas end, ja parlamenti läks hoopis Mari-Ann Kelam.

Kohvik hoiab edaspidi Juhkamil ja tema tegemistel teraselt silma peal ja toob välja kõik tema varjatud telgitagused. Hea lugeja, kui sa tead veel IRLi sees vanu kommareid, siis anna julgesti teada. Usinamatele kirjasaatjatele ka eriauhind: sotsiaaldemokraatide eurokampaania šokolaadimedal.

Irja siirad vabandused Evelyn Sepa ees. Pardon, Ekstsellents!

Järgnevad Irja siirad vabandused Evelyn Sepa ees:

käesolevaga edastan enda siirad vabandused kõige lugupeetavama, kõige targema ja ilusama, kõige graatsilisem tantsija kogu ilmas, osavaima sõnasepa, Tema Ekstsellentsi Evelyn Sepa ees, et üldse julgeti arutada Tähismaade Keskerakonda võtmist tema selja taha. Ptüi, vastik. Kes vastutab, ma küsin? Vastutaja välja!

Selliseid asju ei otsustata, ma ütlen, küsimata Evelyn Sepalt. Kes on, ma kordan veel kord, kõige targem ja kõige ilusam naine Eesti poliitikas, graatsilisim tantsija kogu ilmas, osavaim sõnasepp, lühidalt Ekstsellents. Kes ei eksi kunagi. Isegi siis, kui eksib. Punkt.

A miks ei võiks ka Enno Tammerit võtta Keskerakonda?

Väljavõte Twitteri veebist.

Riigikogu liige ja Keskerakonna poliitik Evelyn Sepp kirjutab Twitteris, või õigemini ironiseerib selle üle, et Enno Tammeri võiks võtta Keskerakonda. Et Tammer justkui ei sobi.

Minu meelest on Tammer igati tubli ajakirjanik, ja tegelenud ka uuriva ajakirjandusega, milleni igaüks ei küüni. Ma ei tea, kas preili Sepp seda teab üldse, misasi on uuriv ajakirjandus, ja kui palju ajakirjanikud seda viljeledes tööd teevad. Ja teiseks on Tammer olnud läbi aja Eesti kõige julgem ajakirjanik, kes oli pea ainuke, kes varem valitsuse pressikonverentsidel julges midagi küsida. Nii et ma ei soovitaks ühelgi poliitikul Tammerit niisama asja ees teist taga torkida.

Ja pärast IRLi "bespublikastumist" võiks Keski astuda ka Mart Laar, minu meelest üks julgemaid poliitikuid Eestis. Vaatamata kõigele (kui emotsioonid kõrvale jätta ja mõelda riigimehelikult) moodustaks Laar ja Savisaar poliitikas kõige tugevama, ja teineteist täiendava tandemi. Ma olen nende mõlemaga kokku puutunud, minu meelest on nad ka sarnased.

Rakvere linna kõige suurem varas on linnapea. Kas Andres Jaadla on pätt?

Andres Jaadla (vasakul), väljavõte Virumaa Teataja veebist.

Andres Jaadla on Rakvere linnapea ja kandideerib Reformierakonna kandidaadina ka uuesti linnapeaks. Jaadla firma OÜ Rakvere Elamuhooldus on Rakvere linna soojaettevõttele, seega ka linnale pidevalt suuri summasid võlgu. Soojaettevõtte nõukogu juhiks on Jaadla sokutanud oma sõbra ja äripartneri Üllar Vaseriku. Seoses sellega on võimalik Jaadlal kasutada linna raha enda tarbeks, et finantseerida oma laia elu, ohtraid välisreise, ja muu hulgas ka valimiskampaaniat. See on nii terav huvide konflikt, et normaalses riigis astuks selline linnapea kohemaid ametist tagasi, mida ei saa öelda Jaadla kohta. Kes vaid rahvale näkku irvitab.

Ma ei tea, kuidas teiega, aga minu arvates on Andres Jaadla puhas pätt (minu vanaema kutsus selliseid inimesi pättideks). Ja varas, kes varastab raha linna tagant, sest linn peab selleks laenu võtma, et Jaadla võlgnevusi klattida. Ja see Rakvere linna kõige suurem varas on LINNAPEA. Kas te kujutate ette?!

Panen üles küsitluse, kas Andres Jaadla on pätt.

Tartu kampaania Riias- big fail?

Väljavõte Postimehe veebist.

Kuigi Tartu Postimees kiidab Tartu linna reklaamikampaaniat Riias (mis pole ka ime, sest Postimees on Tartu linnavalitsuse propaganda-väljaanne), tundub see asi ikka veidi kummaline, tõepoolest. Sest milleks korraldada kampaania Riias? Sellest kogu maailma suurimas kriisikoldes? Kus inimestel pole söögirahagi, reisimisest rääkimata.

Ja ma ei kujuta ette, palju Tartu linn selle tarkpea Kruuse juhtimisel sinna Riiga uputas, arvatavalt miljoni ikka, tuli sealt, nagu artiklist võib välja lugeda, ikka paarsada lätlast rohkem kohale kui mineva aasta. Kõva sõna! Ma kujutan ette, et odavam oleks olnud inimesi bussidega kasvõi Barcelonast kohale vedada. Või mis, Tartu linnaisad?! Kas rahaga pole enam miskit tarka peale hakata?!

Või siis pigem panustada Soome, kust tuleb nagunii lõviosa rahvast, ja sommidel, nagu kuulda, on ka pappi palju rohkem kui lätlastel.

Aasta iPhone'iga, minu kogemused

Minu iPhone 3G.

Olen nüüd olnud aasta ja mõned kuud peale iPhone'i kasutaja ja võin edastada mõned kogemused. Esiteks, pean tunnistama, vana Nokia poole ma enam tagasi ei vaata. Ja nii nagu ma ka pärast mõnepäevast iPhone'i kasutamist ka kirjutasin, tähendas iPhone'i tulek Nokia ajastu lõppu. Nüüdseks on Nokia osa mobiiliturul üha marginaliseerumas. Sest Nokia on ja jääb eelkõige telefonide valmistajaks. Väikearvutid, mis iPhone oma olemuselt on, jäävad Nokia jaoks kättesaamatuks. iPhone'i kasutamise puhul, eriti kui sul on Mac, pole vaja mingit tohutut tarkvara installimist ja juhtmete ühendamist, ega muid jamasid, mis Nokia kasutamist pidevalt saatsid, PC puhul. Maciga ei saanudki õieti Nokiat ühildada, sest kogu Nokia tarkvara on millegipärast loodud vaid PC, täpsemalt Windows'i jaoks. Sellega panid Nokia tegelased puusse, et panustasid liialt Microsoftile.

Eks iPhone'i puhul on muidugi ka omad puudused. Näiteks neelab ta hirmsalt mobiilse interneti ressurssi, eriti kui kasutada MobileMe üle võrgu andmete sünkroniseerimise teenuseid (sellistest asjadest võivad Nokia kasutajad ainult unistada). Ja interneti ressurss on mobiilse teenuse puhul ikka päris kallis, see piiramatu kasutusega pakett on EMT võrgus mingi 400 krooni kuus.

Siis telefoni pool on iPhone'il nõrgem kui Nokial (iPhone on ikkagi pihuarvuti, millele on lisatud telefoni funktsioon). Ma mõtlen siin just tundlikkust, kehva levi korral pole iPhone'iga suurt miskit teha. Samuti on iPhone'il probleeme levi leidmisega ühest riigist teise sõidul. See võtab veidi aega.

Samuti on iPhone'il probleeme andmete rist-sünkroniseerimisega, üle võrgu. Ta kipub andmeid üle kirjutama, nii et ühel hetkel märkad, et kalender on pilgeni täis, ühe päeva peal näiteks 15 sama üritust. Mistõttu on mõistlik lasta tal andmeid vaid ühtepidi sünkroniseerida, näiteks arvutist telefoni, või vastupidi. Kontaktidega seda probleemi õnneks pole.

Ent kaasaegse eluga kaasas käivale inimesele on kindlasti iPhone etem riistapuu kui Nokia telefon. Sest iPhone'iga saab ilma igasuguse vaevata sünkroniseerida andmeid arvutiga, seda nii juhtmega, üle kohaliku võrgu, või üle mobiilsidevõrgu. Ja selleks pole vaja installida mingeid programmijuppe, nagu see on Nokia PC Manageri puhul. Piisab lihtsalt Apple'i iTunesi tarkvarast, või fotode puhul iPhoto'st, mis Macide puhul on kohe olemas arvutis. Ja Maci programmid, nagu Macide kasutajad teavad on sellised, mis ei jookse kokku ega kinni. Enamasti. Nii et pole selliseid asju ega võimalusi, kus andmed kaotsi lähevad, või siis on selliste juhtumite tõenäosus viidud miinimumini. Mis muudab Maci just heaks riistapuuks näiteks kirjanike ja ajakirjanike jaoks, või üldse loomeinimeste jaoks, kel on kahju, kui andmed kaotsi lähevad. Ent igaks juhuks on kasulik andmeid siiski kopeerida ka Macide puhul, sest ma tean vähemalt ühte juhtumit, kus Maci kõvaketas andis otsad. Endal pole mul Macidega veel ühtegi probleemi olnud.

iPhone'ide puhul kasutasin algul seda 2G varianti, kus tuli natuke muukida, kasutades saiti iclarified.com, kus on saadaval tasuta tarkvara ja nõuanded. Kui aga andmekaitse mul kodus läbiotsimise teostas ja telefoni minema viis, siis soetasin endale uue 3G iPhone'i, EMT esindusest. Ühelt poolt selleks, et ma olin selle telefoniga harjunud, ja teiselt poolt selleks, et see uus mudel ära proovida. Ja ma võin öelda, et ka siin on iPhone väga jess variant. Sest kogu telefoni sisu on kopeeritud ka arvutisse. Nii et kui telefon ära kaob, või sellega midagi juhtub, näiteks andmekaitse viib minema, siis on võimalik arvutist (või internetist, MobimeMe keskkonnast) laadida kogu sisu (näiteks kontaktid) uude aparaati. Ja hakata kasutama uut telefoni, nagu poleks midagi juhtunud. Mitte midagi ei lähe kaotsi, ja kui kasutada MobileMe teenust, ja pidevat aktiivset sünkroniseerimist, siis saab taastada kogu kupatuse praktiliselt vahetult telefoni kaotamise hetkest.

Niimoodi. 3G puhul on hea asi veel sisse ehitatud GPS, mille abil saab määrata asukohta ja kasutada erinevaid kaardi-tarkvarasid. Ja mis mulle iPhone'i puhul meeldib, väga palju lisatarkvara on tasuta saadaval. Nokia puhul sellist asja pole, seal maksavad kõik vidinad, ja päris palju. Näiteks iPhone'i puhul on kaarditarkvara ühendatud Google'i kaartidega, Nokia puhul tuleb osta üüratu kalleid pakette. Samas muidugi ei tööta need Google'i kaardid siis, kui iPhone pole võrgus. Kaardid pole telefoni laetud, need tõmmatakse alla. Ent on ka programme, mis võimaldavad kaarte salvestada. iPhone'i puhul maksab suurem osa lisa-tarkvara-vidinatest, nagu salvestajad, diktofonid jms vaid 1-1,5 eurot, või nii, ehk 15-25 krooni.

Siis on iPhone'i puhul kaval asi "Airplane Mode", mis siis lülitab igasuguse andmeside välja, et telefoni saab ka lennukis kasutada. See on hea ka pealtkuulamise vältimiseks, sest mingeid sideühendusi selle mode'i puhul ei toimu. Nokia puhul soovitatakse telefonist aku välja võtta, mis on omajagu tüütu protseduur.

Siis töötab uue iPhone'i tarkvara puhul Mac'idest tuttav Spotlight otsing, mis võimaldab siis otsida kõike oma aparaadist, töötab nagu Google'i otsing internetist. Siis on muidugi omaette tase Apple'i enda veebibrauser Safari, mis on ka iPhone'i peale pandud ja töötab tõrgeteta.

iPhone'i puhul, nagu ka üldse Mac'ide puhul on lausa lust töötada Wifi võrgus. PCde puhul on wifi teema üks paras pain in the ass. Võrgud kukuvad tihti tagant ära ja on igast muud hädad. Vähemalt on sellised minu kogemused. Wifi tundlikkus on iPhone'i puhul väga hea.

Lisaks muule saab iPhone'i kasutada kaugjuhtumispuldina Remote rakenduse puhul. Ja välise kõvakettana File Sharing rakenduse (neid on teisigi) kaudu, ning iPhone'i kaudu pääseb nüüd ligi ka Mac'i kasutajatele tuttavale iDisk virtuaalsele võrgukettale.

Mis mulle iPhone'i puhul veel meeldib, et sms-id organiseeritakse saatja järgi, nii et sul on ülevaade olemas sama adressaadiga peetud varasemast kirjavahetusest. Ja nüüd saab sms-e ka ära kustutada, kui vaja.

Mulle endale meeldib ka iPhone'i rakendus Weather, kus saad määrata linnad, mille kohta tahad näha ilmateadet, 6 päeva kohta. Väga praktiline asi, kasutan seda pea iga päev.

Mis kaamerasse puutub, siis see on iPhone'il kehvake, aga asi paraneb, nagu on kuulda olnud. Järgmistel mudelitel on see juba parem, uue 3GS mudeliga pidi saama ka videot salvestada.

Mis mulle aga iPhone'i uue tarkvara puhul ei meeldi, et enam ei saa enda tehtud videoid telefoni tõmmata. Tarkvara lubab tõmmata ainult iTunes'ist ostetud TV-programme või videoid. Sellest on kahju. iDiski kaudu saab samas teatud formaadis asju alla laadida ja vaadata, ent telefoni need ei salvestu. Eks Apple tahab panna inimesed rohkem videoid ostma. Samas helifaile, muusikat saab vabalt ka salvestada iPhone'i peale, ilma probleemita.

Kas ajad oma karvu, või ei, veidi minu enda kogemustest karvaeemaldusega

Väljavõte Reporteri veebist.

Viimasel ajal on tõusnud avalikkuse huviorbiiti kehakarvade eemaldamise teema. Et MASU, või viimasel ajal lausa TÄPE on inimesed pannud vähem oma karvu ajama. Näiteks bravuuritar Anu Saagim räägib ühes Kanal 2 Reporteri saates, et maanaised, näiteks Hiiumaalt, on rannas päris karvased. Silmas on peetud siis nn bikiinipiirkonda. Samas linnanaised ajavad oma karvu edasi, ja teevad seda kodus, mitte kosmeetiku juures.

Siin on Anu Saagim selles saates:


Anu märgib, et talle meeldib, kui ka mehed karvu ajavad. Ja kui enamik mehi eelistab ajada karvu, või lasta neid ajada selja pealt, siis Anu soovitab meestel ka oma pepu karvadest puhtaks ajada. Võib arvata, et mõne naise jaoks võib olla ebaesteetiline, kui mehel pepuaugust pikad karvad välja turritavad.

No meestele on karvade ajamine küllap väga tuttav teema, sest enamik mehi ajab iga päev habet, lõua täiesti siledaks. Ja kes kasvatavad vuntse või habet, need seda ikka piiravad aeg-ajalt. Ning tänapäeva mehed teevad seda ise, kodus, elektrilise masinaga, vähesed käivad vana kombe kohaselt juuksuris, või habemeajaja juures. Ja kosmeetiku juures käivad üksikud mehed, kuigi sinna, kosmeetikusse satub mehi viimasel ajal üha rohkem, nagu on kuulda olnud. Ilmselt siis kosmeetikafirmade ahvatlusel, sest paljud firmad on hakanud ka meestele tootma kosmeetika-sarju. Kus siis on praegu igast kreemid, aga ma arvan, et kaugel pole need ajad, kus ka meestele hakatakse tootma huulepulki, ripsmetušše ja lauvärve. Kosmeetikatööstus peab ju ka arenema, ning mehed tiritakse kaasa.

Mina ise pean tunnistama, et olen karvade ajamises suht laisk, või jobu, aga olen lisaks tavapärasele habemeajamisele ajanud karvu nii kubeme piirkonnast, kui ka pepu pealt. Niimoodi, prooviks. Aga vajadusest ka, sest mind on looduse poolt õnnistatud suhteliselt ohtra karvakasvuga, misõttu olen oma "puhmast" veidi piiranud, et noku ikka välja paistaks. Ja kui persekarvad pikaks kasvavad, siis jääb sitt sinna külge kinni, nii et ka neid olen vahel lühemaks ajanud. Mis on samas küllalt tüütu, pepu vahelt pardliga karvu taga ajada, aga saab hakkama. Kosmeetiku juures karvu ajamas pole ma kunagi käinud. Ja mujalt pole ma ka ajanud, kuigi on mehi, kes ajavad end täiesti karvadest paljaks, see on siis jalad, kubeme piirkonna, pepu, rinna ja selja. Nii nagu teevad seda naised. Ja paljudel meestel, muidugi, ei kasvagi eriti karvu, näiteks selja või rinna peale.

Naiste puhul meeldib mulle, samas, kui nad pole eriti karvased. Näiteks ei meeldi mulle, kui naisel on jalad karvased. See on minu jaoks täielik turn-off. Või kui naisel on vuntsid. Kubeme piirkonna karvad on naise puhul minu jaoks ok. Samuti ei häiri mind karvad kaenla all. Samas, ma kujutan ette, on mehi, kellele karvased naised just meeldivad. Näiteks selles samas Kanal 2 Reporteri saatelõigus tunnistab üks mees, et talle meeldivad karvased naised. No mis teha, mulle ei meeldi.

Minu eks Ingrid oli ka väga tugeva karvakasvuga. Ja kui tal juuksed olid suht hõredad, ja eriti pikaks ei kasvanud, siis kasvasid tal näiteks karvad igal pool mujal väga hästi. Isegi rinna peale, ja isegi vuntsid. Mulle tuli see üllatusena, sest kui me käima hakkasime, siis oli ta pikka aega täiesti karvutu. Ent kui olime juba mõnda aega koos elanud, siis kasvasid tal minu üllatuseks huule peale vuntsid, siis isegi natuke habet, ja ka karvad rinna peale. Ma algul ehmatasin ära, ja arvasin, et see on minust. Aga siis selgus, et tal on need ka varem kasvanud, lihtsalt ta hoolsalt ajas neid. Kui me kokku jäime, siis lasi ta end lõdvemaks. Mulle oli see esialgu šokeeriv, aga pikapeale harjusin ära. Ja eks Ingrid ikka hoolsalt püüdis oma karvakasvu piirata. Kuigi ka tema oli maatüdruk, oli ta linna kooli tulles õppinud ära karvaeemalduse. Ja, mis seal salata, nagu ta ise ütles, mida rohkem ta karvu ajas, huule pealt ja mujalt, seda tugevamad karvad asemele kasvasid. Seetõttu hakkas ta kasutama epileerimist, ja karvade eemaldamist spetsiaalsete vahadega, mis pärssisid ka karvakasvu. Ent mis muutsid pärast kasutamist naha põletikuliseks, ning seetõttu oli Ingridil huul, või nina-alune alatihti selline punane.

Kui me Tallinna tulime ja Ingrid sai tähtsa koha peale Kroonika peatoimetajaks, siis hakkas ta üha tihemini käima kosmeetiku juures. Kus ta siis lasi panna omale ikka tõeliselt pikad kunstküüned, nn geelküüned (millega ei saanud teha koduseid töid, isegi last riidesse panna, ega ka näiteks auto ust lahti teha, ja millega ta sai kuidagimoodi hädavaevu palgatööd teha ehk arvutisse teksti toksida), ja lasi end ka igalt poolt epileerida. Ehk siis karvad ära ajada. Ja kui Ingrid polnud varem kubeme piirkonnast karvu ajanud, siis Tallinnas hakkas ta kasutama stringe, ja ajas end kubeme piirkonnast täiesti karvutuks. Ja kuivõrd ta käis ka solaariumis, ning jättis seal stringid jalga, siis oli tal kubeme piirkonnas tavapärase tumeda kolmnurga asemel selline hele laik. Oma rinnakarvu ilmselt Ingrid häbenes, seetõttu ajas ta neid minu elektrilise habemeajamismasinaga. Hiljem ostsin talle eraldi naistele mõeldud karvaeemaldusaparaadi.

Irja seevastu on palju väiksema karvakasvuga. Tal ei kasva näiteks vuntse ega habet, ega ka rinnakarvu. Mistõttu on tal palju lihtsam. Seetõttu pole tal vaja ka kosmeetiku juures käia, ta saab oma karvadega ise hakkama. Isegi epileerimist pole vaja, sest karvad, ka jalgade peal on õrnad ja tulevad ilusti maha ka tavalise žiletiteraga.

Ma nüüd ise olen vahel mõelnud, et ehk oli ka karvakasv see, mis meid Ingridiga lahku ajas. Sest Ingrid tajus, ja teadis, et mulle tegelikult sellised tugeva karvakasvuga naised ei meeldi. Ja mis seal salata, ega ei meeldi ka. Samas, mis oli huvitav, ei meeldinud Ingridile üldse minu habe. Ta tahtis, et ma lõua täiesti siledaks pügaks, ja seda pidevalt. Ütles, et minu habe torgib. Samas Irja räägib, et minu habe on igas pikkuses selline pehme ja üldse ei torgi. Mille peale ma olen mõelnud, et ehk tunnetab mehe habe ära, milline naine sobib ja milline mitte, ning ebasobiva naise puhul läheb turri ja torgib nagu siil.

Paneme siis kokku nimekirja, kes seal kirikus pummeldasid, lisatud Anu Saagimi kommentaar

Väljavõte Postimehe veebist.

Aga mis me ikka targutame, mis tehtud, see tehtud, ja pealegi huvitab lugejat mitte moraalilugemine, vaid see, kes need Eesti eliiti kuuluvad tegelased siis seal kirikus pidu panid. See on ju see õite kõva stuff. Ilmselt on siis tegemist, nagu aru sain, veinijumal Bachos'e austajatega, kes korraldasid juba Vanas-Kreekas bakhanaale, ehk veinijoomisi ja orgiaid. Nii et kirikus toimus jumalateenistus-bakhanaal. Mille käigus laekus kogudusele mitme tuhande krooni eest annetusi.

Ja palun, kohvik avaldab nimekirja Pühavaimu kirikus pärast Madonna kontserti 4. augusti õhtul (ja öösel, pidu kestis kella 5ni varahommikul) pidutsenud isikutest, mis pidevalt täieneb, vastavalt info juurdevoolule. Niisiis, alustame (taustaks niipalju veel, et peo korraldanud Anu Saagim ütles, et praegu ta veel ei tahaks ise sellest rääkida, kes peol olid, aga osalejaid oli kaugelt rohkem kui 100, ja et tulevikus on plaanis veel kiriku-pidusid korraldada):

Anu Saagim- Postimehe ajakirjanik, peo perenaine
Kärt Anvelt- Päevalehe ajakirjanik
Andres Anvelt- kirjanik, Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liige
Peeter Rebane- meelelahutusärimees, Keskerakonna liige
Reno Hekkonens- PR-homo
Krista Lensin- Kanal 2 saatejuht
Taivo Piller- homo-lilleseadja
Mart Haber- homo-modell
Inga Kolk- Rain Lõhmuse eks
Charlene Rennit- seltskonnategelane
Martin Saar- DJ- ja elukunstnik
Gunnar Ränkel- ekspolitseinik, kiriku valvur

NB! Palun täiendage seda nimekirja, kes on kursis. Lisaks Ränkelile oli olnud kohal veel terve trobikond endisi politseinikke.

Nagu Reform ja IRL

Nagu Reformierakond ja IRL (klikka pildil, et suuremalt vaadata!)

Kas selline pilt on lehes sünnis?

Väljavõte Virumaa Teataja veebist.

Hiljuti on olnud palju poleemikat selle ümber, ja eriti seoses rate.ee portaaliga, et napis riietuses laste piltide avaldamine pole sünnis. Või suisa keelatud.

Ent kuidas vaadata sellist pilti, mis ilmus Virumaa Teatajas (paberlehes oli pildil küll vaid üks, vasakpoolsem laps)? Minu meelest on tegemist lausa poolpaljaste lastega. Kuidas praegu reeglid on, kas nad on selliste asjade koha pealt vabamaks läinud?!

Mõni aeg tagasi oli ka jututeemaks blogides avaldatud laste pildid. Mille ma siin kohvikus ise tõstatasin, ja mille tulemusel paljud lapse-blogid ka laiema avalikkuse jaoks kinni pandi.

Minu arvamus on, et napis riietuses, poolpaljaste laste piltide avaldamine peaks olema tabu ka lehtede juures. Sest neid pilte võidakse kurjasti kasutada, ja pealegi pole suure tõenäosusega neilt lastelt arvamust küsitud selle pildi tegemiseks. Ning ma arvan, et ükski täiskasvanu poleks andnud luba sellise pildi tegemiseks, miks siis lapsi teistmoodi koheldakse.

Võrumaa koolidirektor lõpetajatele: minge ära siit, nii kaugele kui saate, parema elu peale!

Üks Võrumaa koolidirektor oli lõpetajatele öelnud, et minge ära siit, nii kaugele kui saate, parema elu peale.

Sellest rääkis nädalavahetusel Võrumaal Oraval toimunud Kaika süveülikoolis esinedes endine maavanem, Riigikogu liige Urmas Klaas, vahendab Uma Leht.

Reformierakonna liige Urmas Klaas ütles seda kommenteerides, et koolidirektor oleks pidanud hoopis lastesse sisendama usku, et nende kodu on ilus, erilise keele ja kultuuriga väärt paik elamiseks.

Nüüd suure ringi küsimus: mida oleks pidanud rääkima õpilastele direktor? Ja kas ta talitas õigesti? Kas direktor oleks pidanud ütlema lastele, et jääge kõik Võrumaale, ainult Võrumaal saate õnnelikuks, või siis talitama nagu ta talitas, et ütles, et minge ära, nii kaugele kui saate?!

Minu arvamus on see, et direktor rääkis ausalt lastele, nagu asjad on. Sest Võrumaal, kus tööpuudus on üks Eesti suuremaid, kus praegu ridamiksi ettevõtteid kinni pannakse, ja koha peale jäänud noortest, eriti poistest, või siis meestest saavad suure tõenäosusega joodikud, kes kohaliku külapoe juures õlleraha manguvad, kus pole noorte jaoks perspektiivi, pole tõesti midagi teha. Veel niipeagi mitte. Mina oleks koolijuhina soovitanud täpselt sama, ja ka riigi juhina räägiks sama, sest ma ei saaks inimestele valetada: praegu on noortel mõttekas kaugele hoida mitte ainult Võrumaalt, vaid kogu Eestist. Siin ei oota noori praegu mitte keegi. Kui mõned näruse palgaga koristaja-kohad välja arvata. Kõrgharidus on tasuline, ja kui sul pole rikkaid vanemaid toetamas, siis pole ka ülikooli asja. Mõistlik on, kui keeled vähegi suus, minna välismaale tööle, raha teenida, ja siis tulla tagasi ning õppida, või siis õppida edasi välismaal.

Aga miks siis riigijuhid rahvale puru silma ajavad, ja soovitavad seda teha ka teistel?! Ma ei tea, ausalt öeldes. Ilmselt on selline silmakirjalikkus, sellised valed inimestel nii veres, et seda peetakse loomulikuks. Samas lähevad kõik vähegi tegijamad igalt poolt maakohtadest edasi linnadesse, ja riigijuhid panevad oma lapsed välismaa ülikoolidesse õppima. Aga oma rahvale soovitavad Eestisse jääda. Millegipärast käivad sõnad tegudest lahus, ja käärid paisuvad üha suuremaks.

Kirjanik ja sõjamees Leo Kunnas: president Pätsi otsus Eesti venelastele ära anda oli vale

Väljavõte Uma Lehe veebist.

Paistab, et tasapisi hakatakse ka ausalt rääkima Eesti ajaloost. Näiteks ütles tuntud kirja- ja sõjamees, Võrumaalt pärit Leo Kunnas läinud nädalavahetusel Kaika suveülikoolis, et president Pätis otsus Eesti venelastele ära anda oli vale. Sellest kirjutab võrukeelne Uma Leht.

"Kui riik jätab inimese üksinda, siis peab inimene üksinda oma otsused tegema ja paljud inimesed on üksinda nõrgad," ütles Kunnas, "inimesed, kes elasid üksteise kõrval külas, aeti üksteise vastu. Mitmed vabadussõja-mehed läksid ka hävituspataljoni. Kui poleks olnud ilma püssipauguta alla-andmist, ei oleks kunagi juhtunud selliseid asju."

Minu meelest kuldsed sõnad, kas pole?! Ja väga aktuaalsed ka tänapäeval. Sest ka täna on inimesed oma otsustega üksi jäetud. Või mis?!

Postimees lõpetas paberlehe artiklite veebis kinnihoidmise eksperimendi

Väljavõte Postimehe veebist.

Nüüd võin küll öelda: mida ma ütlesin! Et see trikk, mida Postimees selle kuu algul katsetas, et paberlehe artikleid veebis päev otsa kinni hoida, ei lähe läbi! Ja nüüd ongi kõik nagu enne: paberlehe lood ilusti samal päeval ka veebis. Eile oli näiteks kohe hommikul üleval Mart Kadastiku kommentaar prügikastide tühjendamisele, ja täna Küllike Roovälja lugu kirikus peo pidamisest.

Ja ausalt öeldes ma kujutan ette seda segadust, mida see vahepealne TPO (tagasi puu otsa) reform Postimehes põhjustas. Sest veebi ja paberlehe info on nagunii osaliselt kattuv, ja üks täiendab teineteist. Ja kui hakata ühte piirama, siis kannatab ka teine, ja kokkuvõttes kogu tervik. Näiteks ei saa siis enam paberlehes loo juurde kirjutada, et "loe põhjalikumalt internetist", või et "kommenteeri internetis". Ma arvan, et paber-Postimees ei saanud selle ajaga ühtegi uut tellimust, ja veebiversiooni lugejate arv kukkus, nii et võitsid konkurendid.

Janek Mäggi'lt asjalik kommentaar Õhtulehes

Väljavõte eilsest Õhtulehest.

Eilses Õhtulehes oli päris asjalik kommentaar Janek Mäggi'lt. Ja tõepoolest, milleks viriseda, valitsus on teinud kõik väga hästi, lausa üle ootuste hästi. Ma ise kipun ka tihtipeale vinguma ja virisema, mis teha, eks selline on mu loomus. Ja eks sellepärast mul mõned asjad ei õnnestugi, et ma virisema kipun, liigselt kritiseerima. Aga viriseda ei tohi, elu läheb edasi, kõik sujub. Sest kõige tähtsam on ju alles: Toompea loss ja sini-must-valge lipp Hermanni tornis, see on Eesti rahva ja riikluse kants, Eesti rahvuslik elujõud, Eesti rikkus.

Ja valitsus on ka alles, ministrid teevad iga päev palehigis rasket, kurnavat tööd, sageli hiliste õhtutundideni, või lausa öö läbi. Sama käib rahvasaadikute kohta. Ja mis nad vastu saavad: ainult kritiseerida ja sõimata. Proovige ise sellises olukorras toime tulla! Ja sellise raske töö eest rohkem raha küsida pole patt. Eestlased peaks olema tänulikud ja uhked, et neil üldse on oma riik ja oma Riigikogu. Suurel osal väikerahvastest pole sedagi. Kui hakata riigijuhtide ja ametnike palganumbreid kärpima, siis ei taha keegi enam nende kohtade peale tööle minna ja riik kukub kokku. Seda kriitikud ootavadki: et riik kokku kukuks ja Venemaa selle riigi jälle endale napsaks! Valitsuse kritiseerijad peaks kohe vangi panema, nagu seda on tehtud Lätis.

Ja ega mingit õiget kriisi ju ka pole tegelikult. Sest autod sõidavad, lennukid lendavad. Poed töötavad, ja arstiabipunktid. Pangakontorid on avatud. Mida siis õieti veel vaja on?! Inimene peab olema rahul sellega mis on, mitte kujutama ette ei tea mida. Igaüks, kes tahab, saab hakkama. Ja kes ei saa, see ei saa nagunii.

Elagu Eesti Vabariigi valitsus, elagu Eesti Vabariigi Riigikogu, elagu suur ja võimas Eesti riik. Hurraa, hurraa, hurraa!

Üks põnev kommentaar-tagasiside elust ja töötamisest Iirimaal

Saabus selline põnev kommentaar-tagasiside töötamisest Iirimaal:

Ärge minge töökuulutuste peale kui te ei ole kindlad! Näiteks agentuurid piiri taga saavad pappi ettevõttelt, kellele nad töölisi ette lükkavad! Meie vahendaja aga võtab omakorda tööliselt papi ja sunnib teda välja maksma ülikallist lennukipiletit! Nendel on omavaheline leping, kus kooritakse töölist ja samuti ka ettevõtet.

Olin Iirimaal, aga kalkuneid ma oma silmaga sääl näinud ei ole (eelkommentaatorile), minuarust on see rohkem siinsete "kadeduse hääl". Meie ametnikud võiks sinna saata! Pakun, et omavalitsutes ei ole niipalju tube, kuhu kasvõi meie pooled "tagumiktunninühkijad" ära mahuks! Maximalselt 3-4 inimest keskmise linna peale ja üliviisakad ja abivalmis. Samuti ei ole määrav töökoht, on miinimumpalk ja reedesed palgapäevad, momenti, et raha ei oleks lihtsalt ei teki. Min. 300 euri nädal, mis on MAKSUVABA ja sellest suudab isegi säästa. Ning riided-söögid on meie hindadest ODAVAMAD! Kui rääkida okupatsioonist, millest meil siin kõik lalistavad ja krokodilli pisaraid valavad ning Venemaad siunavad üle 3. lause, siis meie oleme iirlase kõrval nagu puru p..si nurgas, kuna me pole tilkagi verd valanud! Säälsed katoliiklased ja protestandid said ikka tõelist veresauna näha, kus koju tulles võisid leida laibad, lapselapsest vanaemani. Ja keegi ei vehi sääl maal niisama püssiga! Nähtavasti viimasega ongi sääl kord majas. Inimesed on aga väga rõõmsameelsed ja vabad ning viisakad, kaasa arvatud liikluses mis siis meie oludele ei vasta igas suhtes.:)

Inno kommentaar:
minu meelest väga õpetlik lugu. Ja ametnikega on tõesti nagu on. Kunagi, üle 10 aasta tagasi oli Eestis ametis julgelt mitu korda vähem ametnikke ja ma ei ütleks, et elukorraldus kuidagi kehvem oleks olnud. Pigem sai asjad kergemini ära aetud. Nüüd on aga asjad ikka väga hulluks läinud, kui vähegi midagi ette võtta tahad, siis pead läbima metsiku "tulemüüri", ja asjad ning nõuded üha hullemaks lähevad. Sul ratsutab pidevalt seljas mitu näljast ametnikku. Kes järjest näljasemaks lähevad, sest neid, kelle seljas ratsutada, jääb iga päevaga üha vähemaks.

Loomulikult võib öelda, et ettevõtlus, see polegi mõeldud igaühele, vaid neile, kes suudavad kõigega hakkama saada, aga mulle tundub üha enam, et ettevõtluses pole enam oluline, mida sa teed, vaid kuidas sa bürokraatiaga toime tuled. Ettevõtted ei konkureeri omavahel mitte selles valdkonnas, milles nad on tegevad, vaid bürokraatiaga toimetulemises. Ja mis innovatsioonist või uutest toodetest, või normaalsest konkurentsist me siin siis enam räägime?! Eesti edukas ettevõtja on edukas ametnike moosija ja eurorahade teenindaja. Või oli, sest ka eurorahad kuivavad kokku, ja sellega ka Eesti majandus. Jäänud on bürokraatia-aparaat, aga ma tahaks näha seda lolli, kes läheb sellega vabast tahtest ja kaine peaga rinda pistma, kui veel mingit euro-boonust sealt tagant ei paista.

Ma ei imesta, kui öeldakse, et Euroopa Liit on kõige bürokraatlikum moodustis kogu maailmas, ja tundub, et Eesti on sealt üle võtnud veel selle kõige hullema poole. Ja seda inimlikkust, sallivust, solidaarsust ja hoolivust, mis Euroopa Liitu teiselt poolt iseloomustab, ja mis peaks kõikehõlmava bürokraatia mõju tasandama, pole Eestis kuskil näha. Tundub, et Eesti Nokiaks on saanud idioodi järjekindlusega kõigi ELi normide ja normatiivide täitmine ja selle täitmise ülipüüdlik kontrollimine. Eestist on saanud kontrolli ja hirmu maa igas mõttes.

Ma võin tuua ühe bürokraatia-näite elust enesest. Sellest on mõni aeg möödas, mistõttu julgen sellest juba rääkida. Taotlesin oma ettevõttele ülemöödunud aasta lõpus maksuametilt tagasi enam makstud käibemaksu. Tegin kõik nagu kord ja kohus, täpselt samamoodi nagu olin seda varem taotlenud, kõik nii nagu varem, täitsin vastavad aruanded ja deklaratsioonid. Aga siis, möödunud aasta algul asi millegipärast takerdus. Maksuametnik hakkas norima, ja lõpuks jõudsime selleni, et ettevõte polegi ettevõtlusega tegelenud. Et kõik oli olnud vaid miraaž. Tehtud investeeringud ja muu. Nii et ka sama ettevõtet varem revideerinud maksuametnikud olid näinud ilmutusi. Nii tuli välja. Maksuamet keeldus käibemaksu tagastamast, ja mulle jäi võimalus pöörduda õiguste kaitseks kohtusse. Aga kuna summa polnud jälle nii piisavalt suur, et kohtuasi end ära oleks tasunud (lisaks rahale kulutab kohtuskäimine ka omajagu aega), siis ma loobusin asja kohtusse edasi kaebamast. Ent kuivõrd maksuamet hoidis dokumente oma käes mingi pool aastat, siis viibis ettevõtte aasta-aruande esitamine. Ja kui aruande lõpuks valmis sain, tuli välja, et äriregister oli ettevõttele jõudnud juba määrata trahvi. Mille summa polnud jälle nii suur, et seda oleks olnud mõttekas edasi kaevata. Ja niimoodi tükk-tüki haaval hammustatakse ettevõttest tükke. Suure ettevõtte jaoks pole need asjad ilmselt probleemiks, sest suurel on võimalik palgata inimene või terve osakond selliste asjadega, bürokraatiaga tegelema, aga väiksel käib jõud üle. Juba Äripäeva ajakirjanikuna kuulsin väiksematelt ettevõtjatelt imelugusid nende katsumuste kohta, ja nüüd kogesin selle ka omal nahal ära. Ja olen selliseid asju ka hiljem kuulnud, kui olen ettevõtjatega rääkinud. Ametnikud armastavad ka just väikseid pitsitada, sest nad teavad, et väiksed ei julge kaevata ega kobiseda. Mistõttu ma kujutan ette, et see bürokraatia-masin suretab varsti väike-ettevõtluse välja. Keskmised vast jäävad hingitsema. Jäävad suured ettevõtted ja õnnelikud on need, kes sinna suuremate juurde tööle pääsevad. Ülejäänud peavad tööd otsima mujalt Euroopast, või siis olema ülalpeetavad.

Mina näen kõikehõlmavas bürokraatias VÄGA suurt ohtu Eesti majandusele ja elu-olule tervikuna. Loomulikult mängib siin rolli ka ametnike suhtumine, mis veelgi bürokraatia mõju võimendab. Sest Eestis ei näe ametnik oma rolli mitte teenindajana, vaid jõustruktuuri osana. Ametnike töökultuur on endiselt nõuka-aegne. Väga vähesed ametnikud on head teenindajad.

Väikse Inno pöördumine Eesti valitsuse poole

Pildil väike Inno emaga.

Järgneb väikse Inno pöördumine Eesti valitsuse poole:

Palun,
kallis valitsus, säästa rahvast.

Inimestel on praegu väga raske. Paljudel pole olnud nii rasket aega kui praegu mitte kunagi elus. Väga paljud inimesed on jäänud tööta, või on nende sissetulek vähenenud. Neil on raske ots otsaga kokku tulla, raske on toime tulla. Raske on toime tulla laenudega. Paljud on jäänud ilma oma kodust. See kõik ei paista ehk välja, sest inimesed ei kurda, ja proovivad ise hakkama saada. Ning pöörduvad abi poole alles siis, kui midagi muud enam üle ei jää.

Valitsus pole rahva olukorraga arvestanud. Valitsus elab justkui mingis teises maailmas. Püüab täita mingeid ilusatel ja headel aegadel püstitatud eesmärke, saamata aru, et nende eesmärkide täitmiseks on vaja inimesi, eesti rahvast. Ent eesti rahvas ei ole võimeline neid headel aegadel võetud eesmärke praegu täitma. Lükatagu kasvõi puutikke küünte alla. Ikka ei ole. Mitte ükski rahvas kogu maailmas pole praegu võimeline täitma headel aegadel püstitatud eesmärke. Praegu on aeg, kus inimesed võitlevad elu ja surma eest, ellujäämise eest, mitte ei tegele üha uute ja uute tippude vallutamisega. Paljas ja näljas inimene polegi võimeline suurteks saavutusteks, seda õpetas juba nõukogude aeg. Vaevatud inimest on võimalik panna midagi saavutama vaid vägivallaga, sunniga, ent sedagi väga lühiajaliselt. Pärast seda kukub inimene jõuetult kokku.

Miks sa, valitsus, miks te, ministrid teete seda? Miks te piinate rahvast? Milles on eesti rahvas süüdi? Inimesed on elanud nii hästi või halvasti kui on osanud. Ja andnud endast parima. Miks neid selle eest karistada?

Inimestel on praegu niigi raske. Nad on stressis. Ja omadega läbi. Milleks neid veelgi survestada kõikvõimalike reeglite karmistamisega, üha uute ja uute maksudega? Miks? Mida tahetakse sellega saavutada? Kas eesmärk on eesti rahvas välja suretada? Või mis? Inimesed vajavad praegu abi. Nad vajavad valitsuse, riigijuhtide poolt hoolivat suhtumist, mõistmist, vastutulekut. Nad vajavad abi oma probleemide lahendamisel, kohustuste täitmisel. Miks ei võiks inimesi pigem abistada, nende elu kergemaks teha. Sest keegi ei taha tegelikult Eestile halba. Aga inimesed ei suuda nii ruttu ja nii palju, kui neilt oodatakse. Nad vajavad veidi aega kohanemiseks. Nad peavad toibuma. Siis on nad valmis ka ennast ületama, kui see vajalik peaks olema.

Valitsus lajatab rahvale kirvega

Väljavõte Delfi veebist.

Kui riigis on kriis, on valitsusel laias laastus kaks võimalust, kuidas sellele reageerida. Üks neist on koos rahvaga otsida lahendusi probleemidele ja üheskoos supist välja tulla; teine võimalus on rahvast täiega ignoreerida ning lajatada kirvega, lihtsalt ähvardada ja võtta. Esimene moodus on omane pikaajaliste demokraatlike traditsioonidega ühiskondadele, teine aga totalitaarsetele süsteemidele, või bütsantslikele, nagu neid armastatakse kutsuda. Kuigi Eestis võimulolev valitsus armastab bütsantslikkust kiruda, on nad ise kõige suuremad bütsantsistid. Miks?

Aga vaadake ise, kasvõi selle trahvivõlglaste loo taustal, mida Delfi tsiteerib. Artiklis pole seda küll välja toodud, aga liiklustrahvide massiline tegemine ja kogumine algas juba möödunud aasta suvel. Siis, kui oli näha, et suure hurraaga valmis tehtud eelarved täis ei tule. Ja kuigi valitsus eesotsas peaminister Andrus Ansipiga rääkis kokkuhoiust, hakati hoopis rahva seljas ratsutama. Pandi kõik politseinikud, ka näiteks noorsoopolitseinikud teedele ja tänavatele liiklustrahve tegema. Ja see asi kestab praeguseni! Inimeste turvalisuse tagamise ja kuritegude uurimisega aega tegeleda ei ole, aga iga jumala nurga või põõsa taga istub keegi ja mõõdab kiirust. Ja kui see kontroll on totaalne, küll siis leitakse ka korrarikkujaid. Keegi ikka veidi kuskil midagi valesti teeb, näiteks ületab kiirust. Mind näiteks on trahvitud ka selle eest, et talvisel hämaral ajal autol udutuled põlesid. Politseinik ütles, et linnas ei tohi udutuled põleda, ja et nähtavus pole ka kehv. Ma ei hakanud temaga vaidlema, ma nägin, et ta on kõigest käsutäitja, kellele on antud korraldus teha väiksemagi rikkumise eest trahv. Rohkem ma trahvi pole saanud, sest ma ei julge enam eriti autoga hoovist välja sõita.

Nii. Ma ausalt öeldes mõtlesin, et kuidas küll valitsus need trahvid rahvalt kokku korjab. Sest inimestel ju niigi raha vähe, sellest ka eelarvete alatäitumine. Ning valitsus tõstab pidevalt kõiksugu makse, mis veelgi vähendab inimeste maksevõimet. Ent nüüd on siis selge, kuidas: jälle kirvega. Võlglaste elu muudetakse põrguks. Rahvalt sisuliselt pekstakse, raputatakse see raha välja. Seda on väga valus vaadata. VÄGA VALUS, kulla valitsus. Ma paluksin, et anna rahvale armu, kallis valitsus, säästa inimesi, rahvas pole sellist kohtlemist ära teeninud. Sest see, mis toimub, on valitsuse vigade parandus, mis jälle rahva peal nuheldakse, ent ilmselt pole sellest palumisest kasu. Sest valitsus rahvaga ei suhtle. Vaid jagab käske ja keelde. Ning nüüd on leitud valitsuse ainuke puhas poiss, Marko Pomerants, kes on pandud kirvest keerutama. Ähvardama. Et rahvalt see raha välja peksta.

Misasi see õigupoolest on?! Räkit?! Kahjuks ilmselt jah. Valitsus teeb rahvale räkitit. Miks? Tont seda teab, ausalt öeldes, Sest selline räkit lõppeb valitsuse, või selle liikmete jaoks kurvalt. Samas ei tohiks ükski poliitik, kel süda sees, rahvaga niimoodi käituda, ei tohiks lubada sellist käitumist rahvaga. Isegi kriisiajal.

Eesti vajab vahetust. Ja mõtlen seda juba päris tõsiselt. Muidu me sellest supist välja ei tule.