Margo Vaino vabaks!

Rõõmustav on teada, et ka meie lugejatest arvab 55 %, et ajakirjanik Margo Vaino tuleks vahi alt vabastada. Ja las siis juba uurimine selgitab, kas tegu oli ajakirjandusliku uurimistöö või millegi muuga.

Prokuröril on küll õigusega suur võim, kuid ta ei tohi seda võimu kuritarvitada. Inimese pelgalt lapsporno hoidmise eest kuueks kuuks vahi alla võtmine ning tal ajakirjandusega suhtlemise keelamine on barbaarsus, mis tuleks hukka mõista kõrgemal riiklikul tasandil.

Ootame innukalt Andrus Ansipi, Märt Raski ning Rein Langi vastust meie avalikule kirjale ning samuti nende kiiret tegutsemist Margo Vaino vabastamisel.

Kust võetakse, et lahutus traumeerib rohkem kui nässerdav kooselu?

Diana ja tema armastus Dodi täna hommikul CNNi ekraanil.

Kui vaatasin täna hommikul CNNi pealt Diana poegi, Harryt ja Williami, siis on neist kasvanud toredad poisid. Vaatamata sellele, et vanemad lahutasid, kui nad olid väiksed. Ja ema suri koos oma uue armastusega autoõnnetusel.

Kui nüüd võrrelda lahutanud Diana ja Charles'i poegi nässerdavas (kuuldavasti) kooselus George ja Laura Bushi tütardega, siis ma küll ei ütleks, et lahutus halvasti mõjub. Pigem teeb seda nässerdav kooselu, kuna Bushi tütred Barbara ja Jenna tarbivad kuuldavasti ohtralt alkoholi ja on muidu tasakaalutud.

Diana oli vähemalt aus ja lahutas ära mehest, kes abielus olles kurameeris hoopis teise naisega. Nagu minu abielus, kus Ingrid kurameeris salaja Peep Vainuga. Mina tegin ainult selle vea, et ei lahutanud ära juba varem.

Ilmselt oli nii Charlesi kui Ingridi jaoks oluline nn "keeping up appearances" ehk näo tegemine, fassaadi hoidmine. Kui ma juba Irjaga elama hakkasin, siis pakkus ka Ingrid välja, et ma jätkaks ametlikku abielu temaga, aga varjatult võin Irjaga koos elada ja seksida, midaiganes. Et siis selline kaksikelu, mida paljud elavad, aga mis minule on täiesti vastuvõetamatu. Ma lihtsalt ei saa valetada. Ma ei tea, millest see tuleb, mingi naljakas kiiks. Ja tunnistan, et elu on sellisena raske silmakirjalikkusest ja valedest kubisevas maailmas, aga ma ei suuda teisiti. Ma lohutan end sellega, et kui ma poleks olnud enda ja teiste vastu aus, siis poleks ma kunagi Irjat kohanud.

Juhtivast krimireporterist sai üleöö kirjamees-päss

Väljavõte eilsest Postimehest.

Margo Vaino, keda Schibsted ASA osalusega Ajakirjade Kirjastus veel möödunud aastal tituleeris juhtivaks krimireporteriks, on eile Schibsted ASA ajalehes Postimees nimetatud lihtsalt kirjameheks (Postimehe interneti-versioonis on Vaino siiski ajakirjanik).

Selline on siis ajakirjanike austus kolleegide suhtes. Kustpoolt tuul, sealtpoolt meel. Ega Kadastikku nõuka ajal asjata tuulelipuks-konjunkturistiks nimetatud, kuna tegi nagu ülevalt poolt kästi ja kirjutas varjunimede all paskville teisitimõtlejate kohta. Ja Kadastik pole muutunud, ka minu kohta kirjutas ta paskvilli, sinna julges juba oma nime alla kirjutada.

Mu meelest võiks mõni ajakirjandustudeng võtta uurimiseks Kadastiku-suguste tegelinskite teema nõuka-ajal. Lisaks temale oli anonüümseid tatipritse, selliseid nagu praegu Triin Olvet, veel ja veel. Kes siis kasutasid neile nõukogude korra poolt tagatud anonüümsust nende isikute kottimiseks, kes nõukogude süsteemile ei meeldinud. Näiteks nagu Jüri Kukk või Mart Niklus või Enn Tarto või Lagle Parek.

Tõepoolest, Netscape töötab veel!

Väljavõte Netscape kodulehelt.

Tõepoolest, nagu vihjati, töötab Netscape veel edasi! Vaatasin Netscape kodulehelt, aga sealt brauserit ei leidnud, küll on see saadaval ühel teisel lehel. Arusaamatu, miks ta nii ära on peidetud. Vana hea Netscape. Mille seltsis möödunud minu esimesed interneti-kogemused 10 ja enam aastat tagasi. Õhh, nostalgia.

Ja seesama vana Netscape, tõsi, veidi kohendatuna, on tänaseni saadaval! Nii Windowsi, Mac OSi kui Linuxi jaoks. Ja töötab täitsa korrektselt, umbes nagu MS Internet Explorer, kuigi võrreldes Firefoxi ja selle uue Safariga on tiba aeglasem. Õigem oleks öelda, et minu Mac OSi peal päris aeglane.

Ma kujutan ka ette, kuidas MS Internet Explorer võitis selle nn brauserisõja 10 aastat tagasi: siis lihtsalt Netscape ei jooksnud ühel hetkel enam nii hästi Windowsi peal. Nii nagu Firefox ei jookse enam Mac OSi peal. Mingi kala on op-süsteemi sisse söödetud, võib arvata.

Apple tahab Firefoxi käest turu ära võtta, alanud uus brauserite sõda

Uus Mac OS X tulekul, väljavõte Maci kodulehelt.

Nüüd siis hakkan taipama, miks oli vaja välja tulla uue Safariga ja Firefoxile ära teha (ei vaidle vastu, uus Safari jookseb Mac OS Xi peal kiiremini kui Firefox). Apple tuleb oktoobris välja uue Mac OS X 10.5 tarkvaraversiooniga, hüüdnimega Leopard (eelmine 2005 välja tulnud Mac OS X 10.4 kannab nime Tiger, varasemad olid Cheetah, Puma, Jaguar, Panther). Ja selle süsteemiuuenduse sees on ka Safari 3. Ja kõik Maci kasutajad, kes ei saa enam Firefoxiga hakkama (teadagi, miks) ja vana Safari on ilge savi, tormavad uut op-süsteemi ostma. Ning Jobs saab kerge vaevaga igalt kasutajalt 100 või enam USD kätte. Lihtne, eks. Nii nagu pangad kehtestasid Eestis internetipanga maksetele tasud ja raha tuli kamaluga.

Ja uued Maci kasutajad ka ei hakka Firefoxi kasutama, kui uus Safari, mis on uute arvutitega kaasas, töötab enam-vähem korrektselt. Näiteks vana Safari oli täielik saast, ja et Microsoft lõpetas Macile Internet Exploreri toe tegemise, siis polnudki eriti muud valikut kui Firefox. Netscape, mis veel 10 aastat tagasi ilma tegi, on hingusele läinud ja selle asemel tegutseb mingi noortele mõeldud uudiste sait. Ja Opera on ka suht savi.

Jah, tundub, et alanud on uus brauserite sõda! Eelmise sõja võitis MS Internet Explorer ja Netscape ning muud väiksemad hävisid täiega. See oli Microsofti hiilgeaeg ja käisid jutud, et Microsoft võtab üle ka Apple'i, mis vaevles tol ajal sügavas identiteedikriisis. Ent umbes sel ajal tuli Steve Jobs tagasi Apple'isse, tõi kaasa oma vinge op-süsteemi, muutis arvutite väljanägemist, tõi turule iPodi ja Apple hakkas tõusma. Nüüd tundub, et Jobs tahab Gates'ilt revanši võtta. Tõrjudes kõrvale Firefoxi ja olles nagunii parem kui Internet Explorer (viimane on arengus kõvasti maha jäänud) võib Apple oma Safari 3 abil tõusta maailma juhtivaks tarkvarafirmaks. Safari 3 on saadaval ka Windowsi kasutajatele, Apple'i enda uued arvutid võimaldavad kasutada mitut eri op-süsteemi. Tundub, et Jobs on oma kunagisest protektsionismi-vaimustusest üle saamas ning tehtud vigadest õppinuna valmis turgu vallutama.

Kui tuua elust paralleeli, siis Windows on nagu Nõmme turg, Apple'i Mac OS X on nagu Rimi supermarket. Eks aeg näitab, milline lähenemine peale jääb.

Ja ma ei imestaks, kui Apple tuleb varsti välja oma Mac OS X op-süsteemiga kõigile arvutitele, kaasa arvatud PCdele. Uued Macid juba on oma olemuselt PCd, kus jooksevad kõik süsteemid. Ja siis alles hakkab nalja saama.

Ja veel, kes tahavad ratsa rikkaks saada, ostke Apple'i aktsiat. Mu sisetunne ütleb, et see tõuseb aastaga mitu korda.

Hüvasti, Firefox!

Väljavõte Firefoxi kodulehelt.

Täna siis olin sunnitud ka oma MacBookis Firefoxi Safari vastu vahetama. Sest Firefox ei laadinud enam lehekülgi korralikult. Mõned ribad jäid puudu, kui probleemi veidi täpsemalt kirjeldada. Ja viimase paari nädalaga jäi Firefox äkki väga aeglaseks.

Kuigi olin Mozilla toodetud Firefoxi seni eelistanud Apple'i enda Safarile, kuna viimane oli tõeliselt nõrk lehitseja, kehvem ka kui näiteks MS Internet Explorer. Ja nüüd siis pidin sellest loobuma, uue Safari 3 kasuks.

Safari vajab esialgu jälle harjumist. Näiteks pole sel juba Netscape-aegadest tuttavat Kodu-ikooni, samuti puudub Stopp-ikoon. Need on ometi nii harjumuspärased, Safari oleks tehtud justkui mingitele tulnukatele. Ja oh seda tööd kõikide salasõnade meeldetuletamisel, mis olid automaatselt salvestatud Firefoxi alla.

Uude Safarisse (nii nagu ka MS Internet Explorerisse) on Firefoxist (minu teada ilmusid kaustad esimesena Firefoxi) üle võetud kaustad ehk nn Tab-id. Üldse sarnaneb uus Safari väga Firefoxiga, ilmselt on Apple'il kavas Mozillale ära teha. Microsoftile on juba ära tehtud, sest Apple Mac OS X op-süsteemi kõrval on MS Windows nagu mingi dinosaurus.

Mis mulle Safari juures meeldib, on, et ikoonid on Apple-likumad, ümarate servadega. Firefox, nagu ka üldse internet, on väga kandiline.

Tänaõhtune vahekokkuvõte seksikaist

Poliitikute ning ajakirjanike kategoorias on seisud enam-vähem samad, ainult naisajakirjanike arvestuses on ärganud Stella K Wadowsky fännid - Stellal on juba 9 häält! Kuid hääletus ei ole veel lõppenud!!!

Meesmuusikute edetabel hetkel selline: Raul Vaigla (7), Freddy (6), Aivar Riisalu (5), Riho Sibul (4). Vahefinaali pääsu peavad siiski selgitama sellised tegijad nagu Koit Toome, Tanel Padar, Kristjan Kasearu ning Lauri Saatpalu, kel kõigil 3 häält.

Naismuusikute seas käib tihe rebimine Blacky ning Lenna Kuurmaa vahel, mõlemal on 9 häält, nendele järgnevad Gerli Padar (5), võrdse häälte arvuga Marju Kuut, JZBelle ning Eda-Ines Etti (4), ja samuti võrdse häälte arvuga Angela Aak, Anu Tali, Hannah, Astrid Böning ja Helena Tulve (3).

Meeskirjanike arvestuses jätkub Veiko Märka võidukäik (10 häält), talle järgnemas 5 häälega Heiti Kender ja Sven Kivisildnik ning 4 häälega Wimberg, Peeter Sauter ja Kaur Kender. Vahur Afanasjevil on 3 häält.

Naiskirjanikest juhib endiselt Kadri Kõusaar (14), Kerttu Rakkel on 9 häält ja Doris Kareval 8 häält. Mercal ja Kristiina Ehinil on 6 häält ning Elo Viidingul, Aita Kivil ja Kati Murutaril 3.

Homme, Osaka auks lähevad võistlustulle sportlased!

Apple libedal jääl

Veel mõned nädalad tagasi töötas Irja arvutis Firefox suurepäraselt. See oli meie eelistus, sest Apple'i enda veebilehitseja Safari oli üks paras lennuõnnetus. Mis tõestab veelkord tõsiasja, et kui ei oska, ära tee. Apple võiks jääda oma suurepärase op-süsteemi ja video-vidinate juurde.

Aga ei, ilmselt on Apple'i juht Jobs põdemas mingit järjekordset suurusehullustust. Sest pärast viimast Maci tarkvarauuendust tardus meie arvutites Firefox. Irja iBook G4 peal suurel määral, minu MacBooki peal vähemal määral. Irja arvutisse ei jõudnud ühtäkki kohale terved veebiküljed. Lihtsalt masin tardus poole laadimise peal. Mis on Maci puhul päris haruldus.

Hakkasin siis asja harutama. Tõmbasin kõikvõimalikud Firefoxi uuendused, aga ikka sama jama. Proovisin olemasolevat Safarit, sama lugu. Ja siis avastasin juhuslikult Safari 3 tarkvara, mis beeta-versioonina saadaval ja mida Apple reklaamib kui maailma parimat veebilehitsejat ehk brauserit. Tõmbasin selle Irja arvutisse sisse ja ennäe imet- kõik leheküljed saabuvad kui nõiaväel. Arvuti oleks justkui tati seest väljas.

Aga sellise trikiga omale kliente haarata pole Apple'ist ilus. Ja tegelikult on Safari 3 ikka seesama vana tatine Safari. Veel aeglasem kui Firefox enne Maci viimast tarkvarauuendust.

Ma soovitan Windowsi kasutajatel sellest Safarist eemale hoida. Ja kuidagi võiks Apple'it informeerida, et nad laseks taas Firefoxi kasutada. Sest Firefox on parim brauser, mida ma eales olen kasutanud.

Kaks uut homosuhet

Kirke Ert ja Margit Hakomaa (väljavõte viimasest Kroonikast)


Emil Rutiku (paremal) ühe tundmata jõrmiga.

Ajakirjanikud, miks olete arad?

Ajakirjanikud, küsin teilt otse, miks olete nii arad?
Miks te ei astu kolleegi kaitseks välja?
Kas te ei ole ise kunagi teinud uurimistööd?
Hans H. Luik, miks Sa ei astu Margo Vaino kaitseks välja. Sul on võimu.
Ekspressi ajakirjanikud, tegemist on ju teie kolleegi ja sõbraga.
Postimehe, Päevalehe ja SLÕhtulehe ajakirjanikud - mis, kui sama juhtuks teie endaga?

Ajakirjanikud, näidake selgroogu. Näidake, et ajakirjandusvabadust ei saa niisama lihtsalt lämmatada. Härra justiitsminister Rein Lang on samuti ajakirjanik. Pöördugem tema poole.

Mäletan, et kui luuletaja Lembit Kurvits kunagi trellide taha pandi, olin siis just NAKi astunud, siis koostas kogu NAK Sven Kivisildniku ja Kauksi Ülle juhatamisel kirja president Lennart Merile tema vabastamiseks.

Julgust!

Miks ajakirjanikud üksteist vihkavad?

Ma olen juba aastaid mõelnud, aga pole aru saanud, miks ajakirjanikud üksteist vihkavad.

Irja just jutustas, kuidas ta koos teiste kirjanikega koostas kirja president Lennart Merile, kui politsei võttis vahi alla Tartu kirjaniku Lembit Kurvitsa, süüdistatuna märatsemises ja naise peksmises. Ja Kurvits vabastati vahi alt. Irja ütles, et kirjanikud seisavad kui üks mees teiste eest väljas. Ja kui Margo Vaino oleks kirjanik, oleks teised kirjanikud ammu reageerinud.

Mina siis ütlesin, et ajakirjanike hulgas sellist ühtekuuluvustunnet pole olnud. Ilmselt kunagi oli, nõuka ajal ja pärast seda, taasiseseisvumise ajal. Aga siis tekkisid meediagrupid, Kadastiku oma Tartus, Luige oma Tallinnas, siis Strandbergi grupp, Bergmanni grupp ja paljud väiksemad, nagu Martinsoni grupp. Kõik olid kõigi konkurendid ja andmine käis turul äge. Ja nii nagu olid raksus väljaandjad, nii tegid seda millegipärast ka ajakirjanikud. Kuigi ajakirjanikud ei saanud selle eest midagi vastu, kui vastaskontserni töötajaid kirusid. Ok, ehk mõne pai Suurelt Juhilt, aga ei midagi enamat.

Vast tuleb ajakirjanike tigedus teineteise peale sellest, et erinevalt kirjanikest on ajakirjanikud palgatöötajad. Tinasõdurid, töömesilased, käsutäitjad. Kartusest kinga saada peavad ajakirjanikud väljaandjatele pugema. Ja üks osa pugemisest on vastaskontserni töötajate halvustamine. Ja kõige rohkem halvustatakse "ärajooksikuid", vabakutselisi, kes on võtnud nõuks lõpetada väljaandjate kaugaste täitmine.

Ja nii on kujunenud olukord, kus ajakirjanikud kotivad teineteist halastamatult. Nagu SLÕhtulehe ajakirjanikud ja Postimehe juht Mart Kadastik tegid minuga. Ja nagu mina nüüd vastu teen, et end kaitsta, sest nii kui vastu andsin, jäi minu kottimine järgi. Ja nagu käituvad Ekspressi ajakirjanikud oma kaastöötaja Margo Vainoga. Mihkel Kärmas on tore ajakirjanik, aga oma kolleegi kohta kirjutas loo samas stiilis kui artikli Kadrioru lossi rõdult lipu pihta kusemise kohta. Halastamatult. Teist põhjendamatult halba valgusse seades, kuigi Kärmasele anti vihjeid, et Vaino tegi ajakirjanduslikku tööd, asi on "delikaatne", lõhnab kättemaksu järgi ja ma ei tea mis kõik veel. Sellest oleks võinud saada artikkel, mis vabastanuks kolleegi trellide tagant. Nüüd sai sellest lugu, mis justkui õigustas takkajärgi trellide taha panekut. Ma ei tea, miks Kärmas nõnda talitas, aga mina häbeneksin tema asemel silmad peast.

Saatsin Kärmasele eile hommikul e-kirja küsimusega, kes on Vaino endine elukaaslane, kas mõni jurist. Hakkasin tegema tööd, mis Kärmasel tegemata jäi. Õhtul saabus vastus: "ei, kunstiharidusega. ma nime ei tahaks öelda. miks sa küsid? mk"

Minu meelest näitab see vastus ilmekalt ühe ajakirjaniku suhtumist teisesse. Mida ma Irja ja teiste kirjanikega suheldes pole märganud kirjanike vahel (ja see on ka põhjus, miks ma eelistan viimasel ajal kirjanike seltskonda ajakirjanike omale). Ja see on umbusk. Ma ei süüdista milleski Kärmast, tema on lihtsalt kohanenud oludega. Nii nagu kohanesid need eestlased sõja ajal, kes juute maha lasid ja auku ajasid. Ajakirjanikud on teineteise suhtes umbusklikud. Süüdistatakse ja halvustatakse vastaskontserni ajakirjanikke, ja seda ilma mingi põhjuseta. Vähesed aitavad teineteist.

Umbusk muudab usinate ja andekate ajakirjanike töö väga raskeks. Tean seda omast käest. Sest ka kontsernide juhid ei kiida heaks, kui ajakirjanikud omavahel suhtlevad. Kuigi teinekord on seda hädasti vaja. Miks sul seda vaja teada on, kõlab põhiline küsimus. Ma ei tea, mida omanikud kardavad selles suhtlemises, ilmselt ametiühingute teket. Kuigi ka see poleks paha mõte, sest ajakirjandusjuhid on neile antud usaldust kasutanud ainult oma kaugaste täitmiseks, mitte väljaannete kvaliteedi parandamiseks. Luik on eriti ahneks läinud, ja seda vähem on ta silma paistnud ajakirjanduslike üllitistega. Kuigi Luik on Eestis üks andekamaid ajakirjanikke. Ma väidan, et kvaliteedi osas on väljaanded viimsed 5 aastat paigal seisnud. Ahnus on nõudnud oma osa.

Ma ei tea, mis oleks väljapääs. Lähemate sõpradega, endiste ja praeguste ajakirjanikega olen vahetevahel arutanud ajakirjandus- või pressiklubi loomist. Kus ajakirjanikud saaks aeg-ajalt kokku, teineteisega tuttavaks. Kuhu saaks kutsuda mõjukaid tegelasi rääkima. Ajakirjanike Liidu baasil seda ilmselt teha ei saa, kuna liit kubiseb nõuka-aegsetest tšinovnikutest, kes olid KGB ja partei tööriistad. Sisuliselt on Ajakirjanike Liit jäänud klassikaliseks ametiühinguks, mis oma olemuselt on pensionäride klubi. Aga ajakirjanikud peaks vastastikuse vimma maha matma. Ühel hetkel võib iga ajakirjanik end leida samast seisust kui Vaino. Ja siis on vaja tuge. Ajakirjanikud peavad kokku hoidma. Sest armastus on ajakirjanikel üks, kuigi vahendid võivad olla erinevad, nagu kunagi ütles Marju Lauristin, seda vist küll hoopis eestlaste ja vabadusepüüdluste kohta.

Avalik kiri seoses Margo Vaino vahistamisega

Saatsime sellise kirja asjaomastele:

Lugupeetud härra peaminister Andrus Ansip
Lugupeetud härra riigikohtu esimees Märt Rask
Lugupeetud härra justiitsminister Rein Lang

Pöördume Teie poole, kuna leiame, et Eesti Vabariigi prokuratuur on rünnanud rängalt vaba ajakirjandust. Ajakirjanikud on ka varem kasutanud tõe väljaselgitamiseks ning tegelike kurjategijate paljastamiseks vahendeid, mis võivad esmapilgul näida kuritegelikud. Näiteks on ajakirjanikud hüpanud üle riigipiiri, andnud altkäemaksu, sisenenud kuritegelikesse grupeeringuisse, esinedes selle liikmeina, salaja lindistanud heli ja filminud. Ajakirjanik on vahetevahel sunnitud kõndima lubatu ning mittelubatu piiril. Sageli ei ole teistmoodi võimalik paljastada keerulisi juhtumeid.

Vabakutseline ajakirjanik Margo Vaino hoidis enda käes lastepornot, kuna ta tegi ajakirjanduslikku uurimistööd, selleks, et paljastada tõelisi kurjategijaid.

Margo Vaino vahi alla võtmine on häbiks prokuratuurile ning kogu õigusemõistmisele tervikuna. Sellest jääb mulje, et Eesti on politseiriik, kus ka kirjanik võib sattuda trellide taha, kui ta kirjutab raamatu, kus kirjutab minavormis sellest, kuidas ta tappis inimese. Näeme tekkinud olukorras süüd eelkõige sel, et ajakirjanikud ja prokurörid ei suhtle omavahel piisavalt ega oma täit ettekujutust teineteise tööst ning sellega seotud riskidest.

Me peame kaitsma ajakirjandusvabadust, kui me ei taha, et ohtu satuks meie riiklik vabadus. Sellepärast kutsume Teid üles tegema omalt poolt kõik selleks, et ajakirjanik Margo Vaino vabaneks vahi alt niipea kui võimalik.

Lugupidamisega

Inno Tähismaa, vabakutseline kirjanik ning ajakirjanik
Irja Vaher, luuletaja ning endine prokurör

Järjejutt Toomas ja Evelin: 24. peatükk

„No ma ei tea, mis teised ütlevad. Nagunii on lehed kõik mingit paska juba täis nende juuste pärast. Nüüd need ka veel,“ Toomas viipas näpuga naise rindade poole.
Evelin silitas oma tisse. Siis võttis altpoolt kinni ja tõstis neid veidi. „Näed,“ kostsis ta, „näed, kui hästi mõjuvad, kui on veidi suuremad.“
Tõesti, Toomas ei osanud vastu vaielda. Ja lõpuks ta tahtis, et tema naine hea välja näeks. Tema eelmise naisega oli läinud nii, et ta enda eest enam ei hoolitsenud. Sukeldus oma töösse ja ühel hetkel märkas Toomas, et naine teda enam ei eruta. Et tal läks kõvaks suvaliste naiste peale tänaval, aga mitte oma naise peale. Ta ei seksinud enam pikalt oma naisega ja naine ei teinud sellest justkui väljagi. Nii väga oli ta oma töösse süvenenud. Et Toomas hakkas naisi kõrvalt vaatama. Esialgu juhusuhted. Siis juba pikemad. Aga polnud midagi kindlat. Sest Toomas ei tahtnud oma naist maha jätta. Kuni ta kohtus Eveliniga. Siis küll sähvatas. Evelin, oli see vast leid, armastas Toomas mõelda. Ilma Evelinita poleks ta see, kes ta on.
„Kas nii suured tulevadki?“ küsis Toomas, kui Evelin oma rindu ikka veel üleval hoidis.
„Umbes nii jah.“
„Mhmh,“ ühmas Toomas vastuseks.
„Ja Katrin ütles ka, et tehku ma ära see opp. Tal on endal ka juba tehtud ja ütleb, et kohe teine asi. Et riided lähevad palju paremini selga. Tead, need kleidid, noh, need nõuavad sellist korralikumat dekolteed. Volüümikamat rinda.“
„Kas Katrinil on ka siis …?“
„Ja-jah, ta ise rääkis mulle. Ja siis sa ei tea, kellel kõigel veel on. Isegi Helle Meri olevat plaani pidanud.“
Toomas tegi imestusest suured silmad. „Tema ka?“
„Ja-jah. Kõigil tähtsatel ninadel on. Igal endast lugu pidaval naisel.“
„Aga lapse saamist …see ei takista?“
„Eii,“ pahvatas Evelin, „kus sa sellega. Silikoonidega saab sünnitada ja imetada ja kõike. Noh, ega siis midagi ära ei võeta. Lihtsalt natuke pannakse juurde.“
Toomas jäi mõttesse. Ta oli ise ka mitmelt poolt lugenud, et kunstrinnad on naistel saanud viimase aja moevooluks. Et solaarium ja kunstrinnad, need on peaaegu, et kohustus. Neile naistele, kellel loodus pole andnud suuri tisse. Eks oli Toomas isegi nooremalt piielenud Pamela Andersoni pilte. Ja nende piltide abil pihku peksnud. Sest, tõesti, mis seal salata, suuremad rinnad mõjusid erutavalt. Ja lõppeks, Evelin ei paigalda omale Andersoni tisse. Ta laseb oma büsti ainult veidi korrigeerida.
„Einoh, tee mis tahad,“ ütles Toomas viimaks.
„Sa siis lubad?“
„Jah, mis mul ikka selle vastu olla saab. Sa ju nagunii mind enne rahule ei jäta.“
„Oh, issand,“ Evelin läks ja kallistas meest, suudles teda põsele, surudes oma paljad rinnad vastu Toomase keha.
„Oh, mis sa nüüd, mul läheb kõvaks.“
„Las läheb.“
Evelin naeratas malbelt, võttis Toomasel õrnalt ümbert kinni ja suudles teda kirglikult, Toomas võttis tasakesi naisel pluusi seljast ja suudles rinnanibusid. Evelin heitis aeglaselt lauale selili, tõstis jalad ülespoole ja ajas veidi harki. Toomas ajas püksid maha ja lükkas oma kõvastunud riista naisele sisse.
„Õhh,“ õhkas Toomas. See oli sedavõrd mõnus. Tunda oma sooja, erutusest tukslevat riista naise sees. Oma naise sees. Kes saab omale varsti rinnad nagu Pamela Andersonil.
Evelin niutsus rahuldusest. Ta polnud saanud oma mehega tihti seksida, aga need korrad, mil selleks aega oli, need korrad olid võrratud. Ta silitas hellalt oma rindu. Talle meeldis seda teha seksimise ajal. See tõstis veelgi tema erutust. Ta tunnetas mehe riista enda sees, ta ei teadnud sellest paremat tunnet. Ta ei mõelnud sel ajal millelegi muule. Ta ei saanudki seda teha. Ta nägi ja tundis vaid meest enda sees.
Toomas võttis kätega kinni naise reitest ja imetles neid. Millised sääred! Ja nõnda, jalgadest hoides, liigutas ta naist sisse-välja.
Mõnda aega niimoodi seksinud, Evelin laua peal ja Toomas püsti tema ees, kobisid nad diivanile ning Evelin laskus neljakäpukile. Toomas võttis naist tagant. See poos meeldis Evelinile kõige enam, Toomasele eriti mitte, sest ta ei näinud samal ajal naise kauneid rindu.
Toomas tühjendas end sisse, keeras selili ja jäi naise kõrvale pooleldi oimetult lamama.
„Oh, issand, mul olid ohtlikud päevad,“ ütles äkki Evelin, kui nad olid veidi aega külg külje kõrval pikutanud.
„Ah, mis sest,“ nähvas Toomas.
„Ma võin ära jääda.“
„Ma tean.“
„Sa oleksid siis nõus?“
„Jah, kallis.“
„Huvitav, kas tuleb tüdruk või poiss.“
„Nüüd võiks olla poiss.“
Evelin ei öelnud midagi. Ta ei suutnud kohe otsustada, kumb oleks etem, kas tüdruk või poiss ja kas ta üldse tahab sünnitada.

Blue

Selle luuletuse kirjutasin ma Lissabonis, otsides hullunult midagi - kedagi, sellest omaarust sammu kaugusel olles ja siiski mitte. Kui see luuletus oleks muusika, siis ta oleks fado. Või jazz.

Blue

I came looking for you
in the downtown tonight
A strange quietness
sweeps over the city
You are not here
and you do not know
that the sky above Felicitas Iulia
is grimly gray
as if in pain stretching his arms out
to hug the indifferent river Tejo

I hear her watery heart beat
holding a promise yet to be uttered
and then deciphered

Just like the scary signals
of the angry taxi drivers

Making me mad and tender
at the same time
so i feel the rush
in the thoughts and footsteps
of the downtrodden men
who come silently over the
main square
they have overworked
and lost count
of the hours they've spent
at their desks
long ago have they
lost count of the times
they've dined behind
these desks
chained to
these desks
and look at
the time
it is midnight
already
But Tejo does not
look twice as they sit
on the solitary benches
beside her banks
she does not
see how they stretch out
their stiff limbs
nor does she bother to hear
how they cough out
their pain
how their nicotine-filled lungs
whisper
Although there's regret
in the eyes of the prostitutes

One last worker
staggers over the lonely square
he rises and falls
and rises and falls again
And it might well be
that he does not want to
go anywhere
but the last tram
stops silently behind him

and invites him in

Where the hell are all
the taxi drivers - what if
what if it was you?

Šarlatan saab sõna

Viimases Annes võtab laste kasvatamise teemal sõna Helle Niit, kes on end psühholoogiks tituleerinud.

Ma tahaks kõiki hoiatada selle tegelase eest (nii nagu ma olen hoiatanud ka nartsissistist soolapuhuja Jüri Enneti eest, Ennet on see mees, kes näo järgi diagnoose paneb), kuna mul on temaga suheldes üks väga halb kogemus.

Nimelt, kaks aastat tagasi, kui Ingridiga leivad eraldi kappi tõstsime, palkas Ingrid selle tegelase suhteid klattima. Me siis Irjaga kohtusime Niiduga tema Narva maanteel asuvas büroos, mis oli pigem üks korter, kus ta meid rõõmsalt vastu võttis. Ja siis hakkas vahutama sellest, kuidas ma pean ikka Ingridi juurde tagasi kolima ja selles vaimus edasi. Et lapsi ei saa kohe niimoodi jätta ja muud säärast. Mina ei saanud suurt sõna vahele öelda. Ja kui ma siis tahtsin ka oma jutu talle ära rääkida, siis kaotas ta asja vastu huvi ja ütles külmalt nägemist. Isegi välja ei saatnud mind. Sita maitse oli suus, kui Helle Niidu pugerikust tänavale välja sain.

Mulle jäi tast mulje kui ühest kibestunud vanamutist, kel endal suhted sassis. Vähemasti minu enda kogemuse põhjal pole sellest naisest küll suhete klaarijat. Ajab mingit nõuka aegset jampsi suust välja.

Ühesõnaga, hoiatan selle olevuse eest! Kuigi, tõsi, pildil on kena naeratav, usaldust tekitav nägu. Ma usun, et nooremad psühholoogid on asjalikumad. Kes soovitavalt mõnes Lääne ülikoolis õppinud. Nõuka-aegne psühholoogia ja psühhiaatria olid rohkem pseudo-teadused, KGB tööriistad.

Miks eesti naised on paremad kui välismaa naised

Inetu stseen ühelt rahvusvaheliselt näituselt, kus kandidaat nr 1, Conchita (Hispaaniast, tõupaberitega) saab ühe kondi, kandidaat nr 2, Sofi (Saksamaalt, paberiteta, kuid omaniku väitel puhtatõuline) kaks konti ning kandidaat nr 3, Emma (mingist hääldamatu nimega riigist, segavereline) koguni 3,5 konti, mispeale nende omanike vahel puhkeb vihane vaidlus ning vaata et käsikähmluski.

Conchita omanik:
Ai-ai-ai
miks küll Conchita
ainult ühe kondi sai?
Sest ei lasknud igaühel
endale ta teha pai?
Kohtunikul kargas kintsu
käsku kuuldes võikalt karjus
Noh mis teha ta on kirglik
olen stseenidega harjund
Toodud ta ju Andaluusiast
oh mis uhke sugupuu
peale selle tahta siis kas
omanik võib üldse muud?

Sofi omanik:
Pole nõus et minu Sofit
kellest maksin ränka raha
kahe kondiga siin püünel
tehti ebaausalt maha
Tõsi ta on tihti tõre
ja mul pissis ükspäev pähe
aga saksa alles ornung
ju ei tähendagi vähe
Vapper ta ja hästi teenib
annab mulle õlleraha
milleks üldse teha juttu
tema krimpsus väsind nahast?
Minu Sofi seisab uhkelt
oma lühikestel jalgel
tarkus tarviline vara
mis on kasu kaunist palgest?

Emma (kes sai 3,5 konti) omanik:
Möla maha minu Emma
kõikidest siin oli parim
Tema vooruseks on virkus
ja et teda ise harin
Teie käredast Conchitast
on ta kümme korda kuumem
ja te tõrksast saksa Sofist
on tal vähem liha luudel
Milleks mul te puu ja sugu
täitub teil siis sellest pugu?

Siis kui töölt ma tulen koju
Emmal juba söök on ahjus
ja mul saba liputada
ilmaski tal pole kahju

Kõrtsistki kui napsus naasen
poeb ta sülle issile
Ilusasti küsib luba
kui ta tahab pissile

Koristage siit Conchita
ja sulg sappa Sofile
Isegi kui makstaks peale
neid ei kutsuks kohvile

Seda kuidas olla ilus
vagur vähenõudlik hea
ainult minu eesti emma
kes on kodus treenit teab

Tema tuli sealt kus teda
väiksemagi vea eest löödi
ega pane palju pahaks
kui ma teda pisut nöögin
Saladust siin suurt ei ole -

Emma tegi kõik mis kästi
ja ta tegi kõike seda
äraütlemata hästi

Seega ärge nähke tonti
Emma vääriks kümmet konti!

Seksikate vahekokkuvõte, kõik on veel võimalik

Tuletan siinkohal meelde, et kel hääl veel andmata, siis seda on võimailk veel teha. Näiteks saab poliitikutele hääli anda veel 2 päeva, ajakirjanikele 3, muusikutele 4 ning kirjanikele 5 päeva.

Aga tänaõhtused paremusjärjestused on siis sellised:

1. Poliitikud. Andrus Ansip juhib (16), kannul Ivari Padar (10), TH Ilves (8) ning Indrek Tarand (7). Nemad on final five' i hulgas üpris kindlasti, kuid viimase vahefinaali koha pärast kemplevad veel Siim Kallas, Taavi Veskimägi ning Taavi Rõivas (6). Shansse on ka Edgar Savisaarel, Juhan Partsil, Tõnis Lukasel, Marek Strandbergil ja Andres Tarandil (5).

Naiste seas juhib Urve Palo ning järgnevad Keit Pentus (21), Kristiina Ojuland (20), Kadri Must (14) ja Evelyn Sepp (11). Kuid shansse vahefinaali pääsuks on ka Airi-Hallik Konnulal ning Liisa Pakostal (7).

2. Ajakirjanikud. Mihkel Kärmas endiselt esimene (11), siis Juku-Kalle Raid (8), seejärel Hannes Võrno (7) ning võrdse häältearvuga Villy Paimets & Kiur Aarma (5).

Naised. Esimene on Merle Liivak (14), siis võrdse häältearvuga Tuuli Roosma ja Daki (9) ning samuti võrdsed Elo Mõttus ja Tuuli Koch (8).

3. Muusikud. Liidripositsiooni hoiab Raul Vaigla (7), järgnevad Freddy (5) ning võrdse häältearvuga Riho Sibul ja Aivar Riisalu (4). Vahefinaali pääsu peavad omavahel selgitama Tanel Padar, Kristjan Kasearu ning Lauri Saatpalu (3).

Naised. Eesotsas Blacky (8), kohe tema järel Lenna Kuurmaa (7), Gerly Padar (5) ning Eda-Ines Etti, JZBelle ja Marju Marynel Kuut (4).

4. Kirjanikud. Seksikaim kirjanik on jätkuvalt Veiko Märka (9), seejärel Sven Kivisildnik ning Peeter Sauter (4) ning Vahur Afanasjev ja Heiti Kender (3).

Naistest on seksikaim praegu Kadri Kõusaar (11), siis Kerttu Rakke (8), Doris Kareva (6), Merle Jääger (5) ja Kristiina Ehin (4).

Niimoodi siis täna õhtuks. Homme juba uus hääletus!

Eesti naiste elulood

Kuivõrd viimasel ajal on väga paljud eesti naised (miski kolmandik?) abiellunud välismaa meestega, siis on järgmine luuletus asjakohane. Kirjutasin selle Portugalis ning kõigil tegelastel on prototüübid.

Mõningate eesti naiste elulood

Tere mu nimi on Lea
Te mind ei tea?
Või mäletate veel
mu artiklit Kroonikas
kus küsisin abilinnapealt
kas ta on oma neljanda
noore naisega õnnelik?
Kõik oli hea
kuni ärkasin selle sea
korteris aluspüksteta
sest ta oli mu täis jootnud
ära uimastanud
ja vägisi võtnud
Mõistate ise miks vihkasin mehi
Kuni tuli Miguel ja ütles Bella!
Amore! O Strella!
ja ostis mulle tuhandeeurose kella
Kolm korda oleme juba
käinud Sevillas
meil on Valencias villa
ja kuldvõredega puur
kus elab suur papagoi

Tervitus kõikide võimaluste maalt -
Ameerikast! Mina olen Eerika!
Õppisin Eestis õpetajaks
ja mädaneksin seal siiani
annaksin kerjakopikate eest keeletunde
ja lasknuks end viimati
mõne kodulinna kalkariga laulatada
Õnneks tuli õigel ajal
mõistus pähe
jah
ega ma siis enam põrmugi kaheld
kui sõbranna Floridasse koristajaks võeti
Et sunnitakse seksiorjaks või?
Ei lähen
oli mu otsus ja kahetsend
pole ma küll kordagi
Küürin siin turistide tagant tualette
nagu peenem rahvas peldikute kohta ütleb
ja söödan vahel vanainimestele suppi
aga ärge irvitage
ega see igavesti nii jää
Siin - Ameerikas! - on kröösusedki
kingaviksijatena alustanud ning mind -
Eerikat! - käis üks keskealine kullakaupmees
juba kolmandat korda koduabiliseks kutsumas

Mind ei ole te ju ometi
unustanud? Olen see Ingrid
kes oli juba kooli ajal kõige ilusam
kes valiti alguses klassi missiks
ja pärast Miss Tissiks
Siis tahtsid ühed hullud ja koledad eided
mulle Hollywoodi WCs kambakat teha -
lõid põlvega valusasti pepu pihta
nõnda et mul purskusid pisarad silmist
ja ma kukkusin - justnagu filmis! - sülle Ernestole
kes lennutas mind oma erahelikopteriga Milanosse
Kadetsege nüüd kes mulle kallale tulite
Ernesto ütleb et nii pikkade jalgadega
pääseb pikema jututa Vogue ´i esikaanele
Aga ega ma sinna nii väga tahagi
sest teate ma elan juba praegu
keskklassi linnaosas
koos kõige keskmise mehega
keda te endale ette kujutada
oskaksite (ja see on ju hea
sest seda me naised
kõik ostaksime)

Ja meie lastest
ei sünni kunagi eestlasi
Meie lastest sünnivad
ameeriklased ja eurooplased

Aga siin välismaal on väga palju
seksikaid mehi
Oi kui palju on siin
seksikaid mehi
Nad on väärt teie kehi

Oo kõik kodueestinaised
nad on väärt teie eesti kehi

Teile ei ole valetatud
Aga palun palun
valige hoolikalt
ja tooge meile ikka
kui tulete Kroonikaid

Ajakirjaniku vahistanud prokurör on ise kurjategija

Mina olen seisukohal, et ajakirjaniku vahistada (6 kuuks!!!) lasknud prokurör on ise kurjategija ja tuleks trellide taha saata, ametiseisundi kuritarvituse tõttu.

Prokurörid, kes, nagu Irja mulle on jutustanud, suurema osa ajast kohvi joovad ja seltskonnategelasi klatšivad, ei kujuta ette, mida tähendab endast ajakirjaniku töö. Olin ise toimetajana juures ja toetasin ning julgustasin, kui Äripäeva ajakirjanik (praegu Pindi Kinnisvara juht) Peep Sooman tegi ajakirjandusliku eksperimendi ning pakkus kohturegistri ametnikule altkäemaksu. See on siis rahvakeeli äriregister, mille kohta oli teada, et kui maksta, liiguvad asjad kiiremini. Ka Sooman rikkus seadust ning vahepeal oli karta, et prokuratuur algatab ka tema suhtes kriminaalmenetluse. Õnneks seda ei juhtunud, kuigi olime Äripäevas selleks valmis. Ja Sooman naljatas, kui küsis, kas kolleegid tulevad talle vanglasse kuivikuid tooma.

Ajakirjaniku töö on pingeline ja stressirohke. Võib öelda, et see on koera amet, sest kiita saab harva, eriti kui kirjutada teravaid uurivaid lugusid, enamasti saab sõimata ja laita. Ja sellises olukorras tuleb iga päev tegeleda ühiskonna jaoks oluliste teemadega. Millega, minu teada, on ka Margo Vaino tegelenud. Tal pole seljataga ühegi toimetuse toetust, aga ega ta sellepärast kehvem ajakirjanik pole. Ta on kirjutanud Ekspressi huvitavaid lugusid, mida ilmselt vähesed ajakirjanikud oskaks või julgeks teha.

Mina näen prokuratuuri sammus otsest rünnakut vaba ajakirjanduse vastu, mis sarnaneb Putini sammudega Venemaal. See, et prokurör on loll, pole vabandus. Kui Ansip siin valitsuse juhina ei sekku, siis ei näe ma võimalust toetada edaspidi Reformierakonda.

Tasub meenutada, et Sooman sai seaduserikkumise eest kõrgeima ajakirjandusauhinna. Seadust on rikkunud mitmed ajakirjanikud oma tööd tehes, näiteks Vahur Kersna, kui hüppas hips-hops üle riigipiiri, ning Madis Jürgen, kui endalt varastatud autoga mööda linna ringi sõitis.

Minu meelest on põhjendused, mida prokuratuur toob välja intervjuus Päevalehele, lihtsalt lapsikud. Tundub, et prokuröridel pole ajakirjanike tööst õrna aimugi ning neile tuleks kiiremas korras korraldada vastavaid koolitusi. Ja mitte kutsuda õpetusi jagama Ingrid Tähismaa suguseid eputrillasid, sest need inimesed pole ajakirjanikud, vaid isehakanud seltskonnategelased. Samahästi võiks valitsus ja prokuratuur kutsuda õpetussõnu jagama Paris Hiltoni või Liis Lassi. On vähemalt ehedad seltskonnainimesed, mitte wannabed.

Omalt poolt võin lisada, et ajakirjaniku, eriti uuriva ajakirjaniku töömeetodid on väga sarnased politseiuurija, detektiivi omadega. Tuleb koguda tõestusmaterjali, et lugu oleks usutav. Kas peaks trellide taha saatma kõik politseinikud, kes on oma tööülesannetega seoses oma käes narkootikume, piraat-tarkvara või lausa laipa hoidnud?

Bloggeri uus video-vidin sakib täiega

Bloggeri uus, nn sünnipäeva video-vidin on ikka täielik ämber. Panin juba mõni päev tagasi üles ühe video, kus Irja räägib, kuidas meie kodu lähedal Tartus Karlovas käib öösiti hirmus saagimine (mis, kas tänu videole, linnavalitsusele tehtud järelpärimisele, või lihtsalt niisama, on, üllatus-üllatus, vaibunud) ja see muutis päeviku laadimise ja lugemise väga aeglaseks. Nagu oleks keegi käpaga peale astunud kuhugi. Nüüd panin eile õhtul neli videot üles ja terve tänase päeva oli päevik nagu mingi tati sees, sedavõrd aeglaselt tulid asjad kohale. Et ma läksin ise päris närvi kohe. Kaua ikka jaksad oodata.

Nii et, ettevaatust selle Bloggeri uue video-asjaga. Asendan nüüd need YouTube'i videotega ja tundub, et asi läheb kohe paremaks. YouTube on ikka geniaalne leiutis. Laeb kiirelt asjad üles ja tulevad ilusti kohale. Ma ei tea, mis nipp neil seal on. Ikka nagu öö ja päev võrreldes muude asjadega. Ja tõestab veelkord, et kui asja ei oska, pole mõtet junnama hakata.

Muidu oskan ma Bloggerit ainult kiita. Eriti meeldib mulle see hääletuse-vidin, mis töötab küll superhästi.

Kuidas mind Kanal 2 saatesse "Tere õhtust" kutsuti

Esmaspäeval sain ootamatult telefonikõne ja toru otsas tutvustas end Kanal 2 töötaja Kristel Peikel. Ja ütles, et tahaks väga mind saatesse Tere Õhtust, veel sel nädalal, sest saade pidi tegevuse lõpetama. Ja et sel nädalal on veel võimalik ja et nad tahaks mind kui blogijat saatesse kutsuda. Et ma siis blogimisest vähe räägiksin. Et tuleb selline positiivne asi, mind keegi ründama ei hakka. Saade võetakse linti. Ja lindistus algab päeval kell 12.

Kuna olime Irjaga endale lubanud, et enam Schibstediga tegemist ei tee ja neile näppu ei anna, siis ei öelnud ma esialgu ei ei ega jaa (mäletatavasti võttis Postimehe arvamustoimetuse juht Kalle Muuli rõõmuga vastu minu kaastöö möödunud aasta algul ja ütles, et sigalahe tekst ja kui see avaldati, siis valas mind kõigepealt sopaga üle SLÕhtuleht ja siis veel Postimehe juht Mart Kadastik takkajärgi, ja Postimees loomulikult minult enam kaastöid vastu ei võtnud). Ja nii oli Irja ka tänavu suvel tagasi lükanud Tuuli Roosma pakkumise tulla saadet "Tere Õhtust" juhtima, sest esiteks oli Schibsted meiega näotult käitunud ja teiseks tahtsime suvel puhata, sest igasugu Kadastiku-suguste tatipritside pasundamiste ja Ingrid Tähismaa-suguste kättemaksuhimuliste tegelinskite tõttu oleme pidanud viimase aasta kohtuasjadega mässama. Ja nüüd, kus kohtuasjad algatatud ja tatipritsimine kui noaga lõigatud, saame omale lubada veidi vabamat hingamist.

Palusin Peikelil paari tunni pärast tagasi helistada. Ja vahepeal pidasime Irjaga nõu ja otsustasime siiski minna, sest mis seal ikka, kui kutsutakse, miks siis mitte. Ütlesin, et olen reedel nõus, kuna reedel, see on siis homme on NAKi väikse pornoraamatu esitlus Tallinnas. Oleksime saanud kaks kärbest ühe hoobiga lüüa. Muidu väldime Tallinna, sest see on meie jaoks liiga depressiivne linn.

Ise muidugi imestasin, et mind üldse kutsuti. Arutasime Irjaga, et küllap tahab Kadastik meiega ära leppida või midagi seesugust. Ja täna helistaski Peikel uuesti, vabandas ette ja taha ning ütles, et kahjuks, jah, ma ikka homme tulla ei saa, sest on viimane saade ja tahetakse mingi kokkuvõttev asi teha. Sest pole teada, kas saade üldse jätkub, ja nii edasi. Ja lubas, et kui saade jätkub, siis kindlasti kutsub. Ma siis ütlesin, et väga tore.

Säärane lugu siis. Ma muidugi ei usu seda viimase saate juttu, sest see oli juba nädala algul teada. Nii nagu see on varemgi olnud, arvan ma, tuli taas ülevalt poolt korraldus, et mind mitte saatesse kutsuda. Sest viimaks poetan midagi jälle Ingridi kohta ja oh seda õudust siis! Oh seda häbi, kui kogu Eesti teada saab tõsiasju, mida Ingrid pole julgenud ei avalikkusele ega oma lastele rääkida. Aga las ta sitsib siis nagu konn edasi oma infopiruka otsas. Nagunii on Kroonikast viimasel ajal saanud nagu mingi kirikuväljaanne, kus ilmuvad mesilood tähtsate isandatega, kus vähegi julgemaid inimesi kotitakse ning peetakse mingit ajast ja arust moraali-jutlust. Sama totter on SLÕhtuleht, mis muudkui pasundab seks-seks, ja siis kui keegi vähegi seksikamalt käitub, siis käib üks oih ja aih. Mingi täielik edevuse ja silmakirjalikkuse laat. Kus lollidele on antud võim kätte ja nad siis möllavad ühiskonna kallal mis jaksavad. Ilma igasuguste eetiliste piirideta.

Sellised kurvad lood siis selle ajakirjanduse asjaga.

Vabadusristist ja Teisest Vabadussõjast

Nõustun täielikult Indrek Schwede arvamusega 29. augusti Postimehes, et Vabadusrist on vabaduse sümbol ning ilma selleta ei kujuta ka mina Harjumäele püstitavat vabadussammast ette. Kunstiringkondade pahameel tuleb ilmselt sellest, et võidutöös pole pretensioonikalt kunstipärane, tegu on tavalise ristiga posti otsas. Kuid ega vabaduses polegi midagi keerulist. Vabadus on või ei ole. Ning seepärast peaks ka vabadussammas olema nii lihtne ja arusaadav kui võimalik. Ning ajatu. Ajatumat sümbolit kui Vabadusrist oleks raske välja mõelda.

Aga veel ühele asjale tahtsin ma tähelepanu juhtida. Nimelt ei ole meil sugugi olnud vaid üht vabadussõda. Meil on olnud Esimene Vabadussõda, mis tõi Eesti esimese iseseisvuse, mis lõppes koos Konstantin Pätsi diktatuuri kehtestamisega, ning Teine Vabadussõda, mis sai alguse aastal 1944, kui osa rahvast siiski haaras relvad ning astus lähenevale Punaarmeele vastu. Teine Vabadussõda oleks pidanud algama juba aastal 1940, kuna rahvas tahtis venelasele vastu astuda, mitte vägesid sisse lasta (ka Inno vanaisa Eduard Tähisma, Omakaitse mees läks relvaga piirile vastu, et kui antakse käsk, siis lahingusse), kuid äpust presidendi Konstantin Pätsi argus sai siis takistuseks. Rahvalt korjati lihtsalt relvad käest. Kostja Päts oli äpu, saamatu president, Eesti rahva häbiplekk. Kui sakslased läheneva Punaarmee hirmus 1944ndal aastal taganema hakkasid, ei tervitanud eesti rahvas venelast sugugi kui vabastajat. Tollal 17-18-aastased poisid, nüüd üle 80-aastased vanahärrad, kes tähistavad septembris Keilas ning mujal septembrilõpulahingute aastapäevi, astusid vabatahtlikuna sõjaväkke, et minna venelasele vastu. Nemad on meie Teise Vabadussõja kangelased. Teine Vabadussõda ei olnud küll edukas, kuid oli oluline, kuna näitas, et eestlased ei alistunud vastupanuta.

Nagu kaks Euro-kärbest

Rahvusvaheline mees

Veiko Märka endiselt seksikaim, samuti Kõusaar-Rakke

NAKi noor luuletaja Veiko Märka on meie meeskirjanike tabelis endiselt 6 häälega seksikaim, talle järgnevad küpset meeskirjanike seksuaalsust esindavad Sven Kivisildnik (4) ning Peeter Sauter (4). Keski neist pole kusjuures klassikaline ilueedi. Mis tõestab veelkord, et meie inimeste ettekujtus seksuaalsusest ning seksikusest ei kattu sugugi Kroonika pakutud lakutud-klanitud seksikusega. NB! Veikot saab näha meie blogis avaldatud videos "Linikute tants".

Naiskirjanike arvestuses on praegu kirjanike Kadri Kõusaare-Kerttu Rakke duell (mõlemil 7), kuid ka poetess Doris Kareval on 5 häält.

Veel üks teooria seoses Estonia hukuga

Estonia kaptenid Arvo Andresson ja Avo Piht (kujutis Estonia-teemaliselt kodulehelt)

Seoses homse printsess Diana 10. surma-aastapäevaga (ma mäletan küll, mis ma tegin sel ööl 10 aastat tagasi, seksisin ühe Leedu ajakirjanikuga), millega seoses on liikvel kümneid eri vandenõu-teooriaid, hakkasime Irjaga nõu pidama teise vandenõuteooriaid sünnitanud suursündmuse, Estonia huku üle.

Ja pärast mõningast arutelu genereerisime sellise versiooni, mis vajab veel tõestamist: Estonia nn katastroofi organiseerisid laeva kaptenid Avo Piht ja Arvo Andresson. Sest nad teadsid, et laevaga veetakse, no mida ikka laevaga on veetud, loomulikult, RAHA!!! Raha on laeva vrakil hiljem otsimas käidud, nagu on kirjutatud lehtedes. Ja raha võis seal olla veel, näiteks võis seda vedada lausa Rootsi valitsus. Ma mäletan, kuidas kadunud Rein Kaarepere kunagi rääkis, et vedas kohvrite sees selsamal Estonial suuri koguseid Tartu Kommertspanga raha.

Ja laevahukuga tekkinud kaoses lasid kaptenid lihtsalt koos rahaga jalga (jah, kaks kaptenit olid korraga laevas, kas pole imelik kokkusattumus?!). Ilmselt jäi üks mees kuskil telepildile, kui tema naine ta ära tundis. Naine ikka tunneb oma mehe ära. Aga siis mees kadus. Ning praegu ilmselt puhkavad sõbrad kaptenid mõnusalt kusagil välismaal. Ja pole võimatu, et koos mõne näitsikuga laeva pealt, kellega meestel võis olla juba pikem suhe ja kes võisid olla kuriteo kaasosalised.

Millega asjaosalised ilmselt ei arvestanud, oli, et laev nõnda kiiresti põhja läheb. Nad kangutasid visiiri veidi lahti, et vesi laeva pääseks ja laev vajuma hakkaks, aga tormine meri rebis visiiri eest ära ja laev kadus kiiresti vee alla. Võib arvata, et mehed lasid enne jalga, kui laev päris põhja vajus.

Kuni pole leitud Pihti ega Andressoni laipa, ei saa olla kindel, et mehed tõepoolest koos laevaga põhja läksid. Ja tundub jabur teooria, et Rootsi valitsus neid kuskil kinni hoiab. Nii pikka aega.

Ajakirjanik pealekaebamise tõttu pokri?!

See pilt peamiselt Eesti Ekspressi artikleid kirjutanud Margo Vainost (pildil keskel) on tehtud möödunud aasta kevadel kirjandusfestivali Sotsia raames toimunud Poetry Slami luulekonkursil. Kust ka Vaino astus korraks läbi.

Nüüd on mees trellide taga, nagu võib uudistest lugeda. Ja seda siis, nagu Ekspress kirjutab, väidetavalt endise elukaaslase kaebuse peale. Et mees kogub lastepornot.

No ma ei tea, kui mina kaebasin prokuratuurile, et minu endine elukaaslane mind ja lapsi peksis (mis on ilmselt karmim asi, kui pornopiltide kogumine), teda teda küll 6 kuuks pokri ei pistetud. Prokuratuur, kus töötavad valdavalt naised, keeldus üldse asja uurimisest. Ja seda põhjusel, et asi olevat aegunud. Kuigi viimasest peksmisest ja ähvardusest oli avalduse esitamise ajaks möödas vaevalt aasta.

Woman power, ütleks mina selle asja peale. Ja soovitus meestele: kui naine tundub vähegi kahtlane, jätke ta kohe maha. Jookske, nii kuis jaksate. Muidu ei jõua pärast kõike sitta ära süüa, mida ta külvab. Naised on kättemaksu osas väga nutikad. Ja julmad. Neis pole kübetki seda, noh, mida tavatsetakse meeste kohta öelda, džentelmenlikkust.

Või mis džentelmenlikkust ehk järeleandmist saab meestelt enam nõuda, kui naistel on samad õigused mis meestel. Nn džentelmenlikkust, mida emad juba varases nooruses hakkavad poistesse süstima, kasutavad naised lihtsalt ära. Võttes omale kõik õigused ja jättes mehele vaid kohustused. Kui naine on siga, peab mees vastu olema siga, muidu lõpetab nagu Margo Vaino.

Ja võib arvata, mis saab vanglas lasteporno-kahtlusega Vainost. Vaene mees. Ekspress võiks oma kaastöötaja kautsjoni vastu vabaks osta. See oleks kindlasti õilsam tegu kui 800 milli tuuldeloopimine Delfi-nimelise saidi eest. Vaino viimane artikkel Ekspressis uimastikaubandusest ilmus 13. augustil, vaid päev enne läbiotsimist Vaino kodus ja kolm päeva enne vahistamist.

Õla võiks alla panna ka Ajakirjade Kirjastus, mille vahendusel avaldas Vaino möödunud aastal koos partneri Juhani Tammineniga raamatu "Krimi-Eesti" I osa. Selle dokumentaalpäeviku tutvustus nägi välja selline:

Kahe juhtiva krimireporteri Juhani Tammineni ja Margo Vaino vahetud kogemused kokkupuudetest seaduse vastaspoolega.
Võlgade sissenõudmine - vahendeid valimata!
Kuidas lavastada vägistamist?
Pandimajade salaelu.

Ajakirjanikud toovad lugejateni värvikad kirjeldusi isiklikult läbielatust - alates inimkaubandusest ja lõpetades majanduskuritegevusega.

Järjejutt Toomas ja Evelin: 23. peatükk

Evelin oli juba voodist lahkunud. Ilmselt teeb leiba, mõtles Toomas ja ajas end laisalt voodis istukile. Ta ringutas. Uhh, mõtles ta. Küll on mõnus. Ta vaatas oma lopsakat, üle püksiääre valguvat kõhtu ning mõtles endamisi, millal võtab ette lubatud metsajooksu. Homme, mõtles Toomas valjult, täna ei jaksa. Ta läks kapi juurde ja vaatas end peeglist. Keeras end nii- ja naapidi, kummardus ja painutas end tahapoole. Pole väga vigagi, arutas ta endamisi. Mis see siis alla võtta ei ole! Kui vaja, teeb selle ära. Kui väga tahab. Seni on ta kõik oma tahtmised saanud. Mis see kõht siis ka ära ei ole?!

Toomas võttis sahtlist paki Nicorette’i plaastritega ja pani ühe omale õla peale. Nonii, mõtles ta. Mis nüüd. Ta avas akna. Võttis teisest sahtlist karbi sigarillodega ning süütas ühe. Ta puhus suitsu mõnuga välja. Oli see vast mõnus! Nicorette ja suits koos. Topeltannus mõnu. Selle avastuse tegi Toomas alles hiljuti, kui ajakirjanikud olid ta selleks liiga närvi ajanud, et plaaster või näts aitaks. Siis lubas ta endale luksust ja tegi ühe suitsu. Plaaster peal ja näts suus. Ja tunne oli hoopis teine. Umbes selline nagu nooruses marihuaanat tõmmates. Nägu läks iseenesest naerule. Ja kõik mured ununesid hetkega. Isegi see läks meelest, kes ta on, naljatas ta endamisi. Ja pärast oli tunne väga hea. Nüüd tegi ta pea iga päev pärast ärkamist nii, et pani omale lisaks õhtusele plaastrile veel ühe peale ning suitsu ette. See andis päevaks kohe hea toonuse. Ta oli alati rõõmus, kui tööle ilmus. Patsutas igaühele joviaalselt õlale. Ja see teistele meeldis, tundis Toomas. Ta tundis, et saab olla veel parem inimene.

Suits tehtud, astus Toomas kööki. Ta polnud eksinud, värske leib auras laual. Eemalt tuli Evelin, põll ees, ja naeratas malbelt.
„Sa oled nii kallis,“ ütles Toomas.
„Sina ka,“ ütles Evelin.
„Mis ma sinuta küll teinud oleks?“ jätkas Toomas.
„Ega sa midagi polekski. Oleksid jäänudki sinna raamatukogudesse kopitama. Täna mind, et ma su sealt välja aitasin.“

Toomas vaatas pikalt Evelini tütarlapselikku keha. Pilk liikus pruunidelt sääremarjadelt mööda seelikuäärt üles ja peatus pluusikaeluses.
„Mis sa rinnahoidjat enam ei kannagi vä?“ küsis Toomas.
„Ei kanna jah, suvel kuumaga ajab hirmsasti higistama. Ja nad on mul nüüd nii väikseks tagasi tõmmanud,“ Evelin tõmbas äkitselt pluusi eest lahti, „vaata ise.“
Nähtavale ilmus kaks prinki pruuniks päevitunud naiserinda. Päevavalguses paistsid nad väga erutavad. Toomas tundis, kui riist hakkas hommikumantli all tõusma.
„Ja-jah,“ poetas Toomas kohmetult, silmad naise rindadele klammerdunud.
„Mis sa arvad neist?“ Evelin keerutas end Toomase ees.
„Mis ma ikka oskan arvata. Päris kenad.“
„Kas päris või väga kenad?“
„Väga kenad.“
„Tead, ma mõtlesin, et lasen omale ka silikoonid panna. Praegu kõigil on. Ja meil on nüüd raha ka.“
„Silikoonid?“ tõstis Toomas häält, „mis need paremad on?“
„Jumal, sa ei tea siis vä? Praegu kõigil on. Vaata, kõigil neil piltidel,“ Evelin võttis laualt mõned ajakirjad ja laotas mehe ette, „mis sa arvad, et neil on päris rinnad vä?“
Toomas vaatab mõtlikult naisi pildil. Tõepoolest, nad on kenad.
„Aga see on ikkagi operatsioon,“ kehitas Toomas õlgu.
„Ähh, ma olen juba naistega rääkinud, see on nii kerge. Paar tundi ja valmis. Ja õhtul lastakse juba koju.“
„Aga need filmid, seal on igasugu jubedusi olnud.“
„See oli vanasti nii. Praegu on uued seadmed. Ja ega ma siis mõne põrandaaluse kirurgi juurde ei lähe. Mul on Peep Preega juba räägitud. Ta lubas mul korralikult teha. Ja teeb väikse hinnaalanduse ka.“
„Kes see Pree veel on?“
„Kirurg, noh, mäletad, seal Tartus, kui käisime, siis sa isegi rääkisid temaga.“
„Jumal, ma rääkisin seal mitmesaja inimesega. Kas mul jäävad siis kõik meelde?“
„Noh, ühesõnaga, mul on Preega kõik juba ära räägitud ja kokku lepitud. Ja esmaspäeval on lõikus.“
Toomasel lõi nagu miski valu alakõhtu. Vähemalt tegi ta sellise näo, nagu oleks keegi teda kõhtu löönud.
„Nii ruttu?“ kostis ta.
„Mis siin enam viivitada. Kõigil juba on. Ja hirmus tung on tulemas. Pree rääkis, et tal on järjekorrad aastapikkused. Ja üha pikemaks lähevad. Praegu saaks ära teha. Tal kukkus üks patsient vahelt ära.“
„Aga miks see patsient ära kukkus?“ küsis Toomas kulmu kortsutades.
„Ta läks sünnitusele. Ta tahtis omale enne sünnitust opi ära teha. Aga sünnitus tuli varem peale ja nüüd tal tuleb veidi aega oodata. See opp on täiesti kahjutu. Igal ajal saab silikoonid uuesti välja võtta. Need padjad taluvad tugevat lööki. Isegi autoõnnetust. See pole nagu varem, kus rindadesse lihtsalt silikooni süstiti. Need ajad on möödas.“
„Mhmh,“ mõmises Toomas. Ta ei suutnud uskuda, et ka tema naine. Kuigi, tõsi, ka tema oli vaadanud neid naisi, kellel olid need, niinimetatud silikoonid sees. Ja polnud viga.
„No mis, kas sa siis lubad vä?“
„Kas ma pean nüüd kohe ütlema või?“
„Nojah, ma pean doktor Preele ära ütlema. Kas tulen või ei. Ta saab siis kohe uue patsiendi võtta.“
„Et on kohe järjekord ukse taga.“
„Onjah, doktor Pree ütles, et hirmus tung on praegu. Just viimasel ajal. Pangad annavad isegi laenu selle jaoks. See on nii minev asi praegu.“
„Ja on täiesti kindel?“
„Onjah, ma käisin Preega rääkimas ja ta näitas mulle kõike. Kõik on täiesti safe.“
Toomas vangutas ikka laitvalt pead.

Ebaseksuaalne mees

Ebaseksuaalne mees, esitab Vahur Afanasjev 29.08.2007.a. Türi linnas Saara kohvitoas.

Väikeste linnade mehed ja naised

Väikeste linnade mehed ja naised, esitavad Aapo Ilves ja Jaan Pehk 29.08.2007.a. Türil Saara kohvikus.

Nokia (eesti rahvalaul)

Eesti rahvalaul Nokia, esitavad Contra ja Wimberg 29.08.2007.a. Türil Saara kohvikus.

Türi linna tabas porno-vaimustus

Õhtu juhid Contra (vasakul) ja Wimberg eile õhtul juhtimas NAKi väikse pornoraamatu esitlust Türil. Rahvas võttis NAKlased vaimustusega vastu. Noorte autorite loomingut tervitati kestvate kiiduavaldustega. Ja esinejaid ei tahetud lavalt ära lasta. Esitlus toimus Türi linnas järve ääres asuvas Saara kohvitoas, mis on avatud veel loetud päevad, kuna kohvik paneb talveks uksed kinni. Kahju. Väga armas koht, ainult jääb veidi peateest eemale ja seetõttu kummitab külastajate puudus.


Publik.


Aapo Ilves.


Contra ja Wimberg.


Vahur Afanasjev sööb.


Veiko Märka.


Aapo Ilves tuleb vetsust, Veiko Märka siseneb.


Contra teeb striptiisi, vasakul Vahur Afanasjev, Aapo Ilves, paremal Wimberg.


Veiko Märka, seksikaim kirjanik.


Contra ja Aapo Ilves oma loomingut esitamas.


Contra ja Aapo Ilves.


Publik.


Veiko Märka esineb.


Veiko Märka.


Veiko Märka esitab oma loomingut.


Väiksed pornoraamatud ootel.


Contra müüb oma käsikirja.


Contra õnnitleb oksjonil tema käsikirja ostnud neidist.


Kohviku perenaine kingi-arbuusiga.


Wimberg ja kohviku perenaine.


Türilanna Väikeste pornoraamatutega.


Wimberg.


Autogrammide jahil.


Aapo Ilves annab autogrammi.


Aapo Ilves ja türilane Jaan Pehk.


Irja Vaher.


Wimberg näib õnnelik.


Aapo Ilves autogramme jagamas.


Contra autogramme andmas.

Maailma hümn Türil

Maailma hümn, esitatuna Tartu NAKi koosseisu poolt 29.08.2007 Türi linnas Saara kohvitoas.

Taasjärjekordne vahekokkuvõte seksikaist, pinge tõuseb

Kõigepealt seda, et ühegi grupi hääletus ei ole veel lõppenud ehk siis on veel võimalik korraldada kampaaniaid, käia peale oma kolleegidele, et just poolt hääletaks, mida iganes.

Poliitikute seas hoiab liidripositsiooni endiselt peaminister Andrus Ansip (14 häält), kuid rahandusminister, sots Ivari Padar (10) ning hr president, sots TH Ilves (8) pole veel kindlasti öelnud oma viimast sõna. Niisamuti ka Isamaa-RP Taavi Veskimägi (6), Sotside uljas Indrek Tarand (7) ning Reformi nooruke Taavi Rõivas (6).

Naiste poolel käib visa võitlus - ikka - Sotside Urve Palo (23) ning Reformi Keit Pentuse (21) vahel. Kristiina Ojuland hoiab praegu 3ndat kohta (18) ning Keski Kadri Must (12) neljandat.

Meesajakirjanikest on Mihkel Kärmasel 10 ning Juku-Kalle Raidil 8 häält, nii et selge pole veel miski. Oma fänn-klaab paistab olevat ka Hannes Võrnol (6), Kiur Aarmal (5) ning Villy Paimetsal (5).

Naistest on teistest ette rebida suutnud Merle Liivak (13). Tuuli Kochil, Tuuli Roosmal, Dagmar Reintamil ning Elo Mõttusel on kõigil 8 häält.

Homodest on Marko Reikopil 15 ning Jüri Naelal 14 häält.

Meeslauljate-muusikute arvestuses võidutseb praegu Ultima Thule Raul Vaigla (5), talle järgnevad tihedalt The Suni Tanel Padar (4), Ultima Thule Riho Sibul (4) ning eksMeieMees Aivar Riisalu (4), kuid ka Psühhoterrori Freddyl ning Dagö Lauri Saatpalul on juba 3 häält. Samas Kroonika-seksikal ning Tähetantsude Mikk Saarel pole ühetgi häält, veel.

Naismuusikuist on hetkel seksikaim Blacky Lea Liitmaa (7), Vanilla Ninja Lennal on 6 ning Gerly Padaril ja Eda-Ines Ettil 4 häält. Vanema generatsiooni esindajal Marju Kuudil on 3 häält.

Täna läksid ka võistlustulle meie kõigi poolt armastatud kirjanikud. Ja esialgsed tulemused on sellised, et seksikaim meeskirjanik on hetkel NAKi oma luuletaja Veiko Märka (4) ning talle järgnevad samuti NAKi oma kuulus luuletaja Sven Kivisildnik (3), kirjanik "Kauri-vend" Heiti Kender (3), Kaur ise (2), kirjanik Peeter Sauter (2), luuletaja Asko Künnap (2) ning luuletaja Jürgen Rooste (2). Meesluuletajad ruulivad???

Naiskirjainimeste seas on hetkel seksikaim kirjanik-filmiinimene Kadri Kõusaar (7) ning talle järgnevad kirjanik-seebikirjutaja Kerttu Rakke (5), luuletaja-näitleja Merca ehk Merle Jääger (4), poetess Kristiina Ehin (4), poetess Doris Kareva (4) ning poetess Elo Viiding (3).

Sedasi siis täna õhtul!

Tartu NAKi kuulsusrikka pornotuuri teine päev

Saabusime Innoga just praegu Türilt, kus kohvikus Saara leidis täna õhtul aset noorte & seksikate nakistide teine tuuriõhtu. Türi publik (väike kohvik sai paksult inimesi täis) oli sillas, kuna Wimberg ning Contra olid sõiduvees ning etlesid üksteisevõidu oma parimaid palu. Aapo Ilves ja Jaan Pehk laulsid sellest, kuidas väikeste linnade mehed, naised jne on lollakad, ning seegi etteaste viis publiku täielikku ekstaasi. Seksikatele meestele elasid kaasa seksikad naised Piret Jaaks ja Andra Teede. Ajutiselt Brüsselis resideeruv poeet Vahur Afanasjev vaimustas pelgalt oma kohalolekuga. Veiko Märka oli vana hea Veiko Märka. NAKi oksjon, kus hõigati maha mitmeid naklastega seotud asju, sealhulgas näiteks Contra käsikirjad, oli samuti täielik kordaminek. Ning Väikest Pornoraamatut osteti mürinal.

Jääb vaid kujutleda, millise hingevärinaga ootab Rakvere rahvas homme naklasi oma Art Cafesse õhtul kella 7ks!

Vitust ja lipust

Innustatuna sellest, et tervelt 79 vastajat (65%) pooldab Eesti vägede Iraagist ära toomist ning samuti Tartu NAKi kestvast pornotuurist (täna Türil, homme Rakveres, ülehomme Tallinnas) siin minu poolt üks luuletus, mis küll juba ilmunud Ekspressi nädala luuletusena, kuid nüüd ma tegin selle natuke ringi. Siin see on!

Vitust ja lipust

Käime kallim laipadel
mis tänavatel reas
Küll on hea et vaenlasel
on kuulihaavad peas

Komandör meil valges majas
ootab uudist head
Terroriste põrgu saatma
sajakaupa peab

Ööd on verised ja kuumad
kallis suudle veel
Tankiaknast piilume
kuis suitsevad mosheed

Meil on tankis turvaline
lõbus tants ja trall
Oleme kui filmitähed
Bogart ja Bacall

Oleme kui filmitähed
Bogart ja Bacall
Tühja sest et Bagdadis
on taevas külm ja hall

Tühja sest et Bagdadis
on taevas külm ja hall
Surijate oigeist saab veel
hoogu tants ja trall

Mõnele on sõda küllap
tõesti jube saatus
Meile on ta tõsi küll
vaid afrodisiaakum

Minema siit sellepärast
ära me ei kipu
Oleme siin mees ja vahas
armastuse tipul

Järgmisena otsime siit ühe suure vitu
ja torkame
sinna
Ameerika
lipu!

Järjejutt Toomas ja Evelin: 22. peatükk

Toomas oli vabalanguses. Ta tundis ühelt poolt mõnu, aga teiselt pool oli hirm, mis saab siis, kui ta maad puudutab. Aga lend kestis. Auk oli seestpoolt pime, aga peagi saabus valgus ja Toomas nägi, kuidas ta hõljub maa kohal. Veidi allpool pilvi. See oli mingi võõras koht. Aga selgesti olid eristatavad puud ja põõsad. Metsad ja põllud. Isegi mõned majad. Toomas lendas. Ta tundis, et see on sedavõrd mõnus. Ta lendas kiiresti. Üle metsade ja merede. Üle kohtade, kus ta polnud kunagi varem käinud. Ja ta pilk eristas selgesti kõiki detaile. Ta lendas üle kaljumägede, mis olid kaetud lumega. Ja merede, mida kaunistasid täppidena väiksed saared. Kus ta küll on, mõtles Toomas, kui järsku kadus tugi ja ta kukkus. Kiiresti. Ta püüdis haarata õhust, aga see ei pidanud. Toomas sulges silmad.

Ja sel hetkel ta ärkas. Huhh, mõtles ta, hea et see oli vaid uni. Aga teda jäid vaevama need kohad seal unenäos. Need olid nii selgesti tal veel meeles. Kas ta oli kusagil sellises kohas käinud? Vist mitte.

Viimati, kui ta sellises unenäos lendas, oli ta rääkinud täiesti tundmatus keeles. Soravalt. Ta oli kuskil võõral maal. Rääkis täiesti võõraste inimestega. Ja oli üllatunud. Sest kui ärkas, ei mäletanud ta sellest keelest enam midagi. Mis tundus talle kummaline, sest veel mõni hetk tagasi oli ta ise, selles oli ta veendunud, rääkinud soravalt üht täiesti võõrast keelt. Ta isegi mäletas mõningaid sõnu. Aga häguselt. Ja need ununesid pärast ärkamist kiiresti. Mis keel see võis küll olla, mõtles Toomas. Ta polnud kunagi varem midagi sellist kuulnud. Aga need näod, keda ta unes nägi, need näod tundusid olevat Indiast. Nagu hindud. Sellised tõmmud, ovaalsete nägudega tüübid. Mingid naljakad mütsikesed peaks.

Aga unenägu ununes kiiresti ja päris elu tungis kiiresti peale. Toomas tõusis voodilt ja vaatas kella. Kurat, mõtles ta, ta oleks pidanud olema juba Tallinnas.
„Ma ei jõua täna,“ helistas ta sekretärile.
„Aga teil oli ju kohtumine kokku lepitud.“
„Oli jah, aga ma lihtsalt ei jõua.“
„Mis ma siis ütlen?“
„Mõtle midagi välja. Mis ma eelmine kord ütlesin?“
„Te ütlesite, et olete vanaemaga marjul.“
Toomas vakatas hetkeks. Mis kuradi marjul? Mis kuradi vanaemaga, mõtles ta. Kuidas ta sai midagi niivõrd jaburat öelda. Aga ju ta siis ütles, ja tundus, et teda jäädi uskuma.
„Vanaemaga marjul?“
„Ja-jahh, härra.“
Toomast lõbustas see jutt. „Öelge siis nüüd, et olen hõivatud,“ ütles ta naerulsui, „et üks teine kohtumine venis pikemaks. Aga ma võtan ta vastu niipea, kui võimalus avaneb. Ütle, et ma võtan ise ühendust.“
„Jah, nii ma ütlen.“
„Lepi temaga siis mingi uus aeg kokku ja vaata mu kalendrist, kas mulle sobib.“
„Jah, ma teen nii.“
„Kas mulle mingeid kirju ka on?“
„Jah, on üks, Lennartilt.“
„Kellelt?“
„Ümbrikule on kirjutatud, et Lennart Meri.“
„Mida, armas laps, ta on surnud.“
„Ma ei tea, kirjal on värske postitempel.“
„Toomas mõtles õudusega. Kus ta on? Kes ta on? Kuidas saab Lennart talle kirjutada.“
„Lennart helistas ka,“ jätkas sekretär.
„Mis?“
„Jah, ta helistas ja palus Teil Armuneemelt läbi tulla.“
Mida kuradit, mõtles Toomas. Mis kuradi Armuneemelt. Ta oli täiesti segaduses. Ta tundis, kuidas otsaesine kattus higiga. Mida ta peaks tegema. Lennart on elus. Uskumatu, aga tõsi, ta on elus. Ja mis ta Lennartile ütleb? Millega end välja vabandab. Toomas tundis, kuidas pilt muutub häguseks. Kuidas teadvus kaob.

Toomas ärkas, kui väljas oli juba suur valge. Ta haigutas magusalt. Ta polnud juba tükk aega korralikult välja magada saanud. Ta naeratas endamisi. Ta oli oma eluga rahul rohkem kui kunagi varem.

Pildikesi NAKi väikse pornoraamatu esitluselt Tartus

Jaak Urmet (Wimberg) vasakul ja Margus Konnula (Contra) eile Tartus Ülikooli Kohvikus toimunud NAKi väikse pornoraamatu esitlusel. Pornotuur katab sel nädalal Türi (täna), Rakvere (homme) ja Tallinna (ülehomme).

Esitlusel räägiti kõva häälega, ilma silmakirjalikkuse ja valehäbita sellest, millest suur osa vaikselt mõtleb. Publik oli hillitsetud, aga uudishimulik.

Järgnevalt valik pilte eilselt esitluselt Tartus:


Aapo Ilves ja Andra Teede.


Andra Teede.


Aapo Ilves.


Aapo Ilves.


Vaade Ülikooli Kohviku saali.


Vahur Afanasjev.


Liisu tervitab Aapot.


Liisu tervitab Aapot.


Aapo Ilves näitab NAKi uut särki.


Priit Salumaa.


Priit Salumaa.


Priit Salumaa ja Aapo Ilves.


Priit Salumaa ja Aapo Ilves.


Vaade Ülikooli Kohviku rõdult.


Vahur Afanasjev.


Naine publiku hulgast.


Contra.


Wimberg koos Väikse pornoraamatuga.


Wimberg.


Contra ja Wimberg.


Wimberg.


Wimberg loeb lõike Väiksest pornoraamatust.


Kaks kuulajat.


Publik.


Contra ja Wimberg.


Publik.


Publik.


Vaade esinejate poolt.


Hetk esitluselt.


Esitluse melu.


Vahur Afanasjev.


Oma luulet esitab Priit Salumaa, itimehest blogust (sõnast blogu, blogi+luulekogu).


Vahur Afanasjev esitab laulu "Ma olen täiesti ebaseksuaalne mees".


Vahur Afanasjev.


Vahur Afanasjev.


Vahur Afanasjev.


Vahur Afanasjev.


Merca koob esitluse ajal sukka.


Esineb Andra Teede.


Contra ja Wimberg esinemishoos.


Contra ja Wimbrg esitavad oma loomingut.


Irja Vaher annab autogrammi Marko Toomile.


Wimberg ja Contra.


Irja Vaher annab autogrammi Leo Luksile.


Wimberg annab intervjuud.


Contra ja fotograafid.


Contra, Irja Vaher, Wimberg.


Contra ja Irja Vaher.