Saabus selline tagasiside kommentaaridesse (kui keegi teab miskit lisada, andke teada!):
Rein Kilk väitis Keskpäevatunnis tema kõneluste Postimehes paljastamisele eelneval laupäeval, et valitsus olevat eelneval neljapäeval (siis saatele eelneval) kiitnud heaks mingisuguse eelnõu, millega krooni kursi muutmine tehti lihtsamaks. Kas isegi üheks Riigikogu lugemiseks, ei mäleta täpselt.
Täna ja homme peaks EuroNews näitama umbes 5 minutilist reporteri lõiku majanduskriisis Eestist, kus võrreldakse ka inflatsiooni ja töötuse näitajaid teiste Balti riikidega. Samuti eitab Märten Ross devalveerimist.
Mõneti oleks devalveerimist ka lihtsam läbi viia, sest ülemöödunud aasta sügisel olnud rahavahetuse paanika on inimeste valvsust uinutanud.
laupäev, 17. jaanuar 2009
Meeldib, ei meeldi
Väljavõte Delfi veebist.
Rahvaliidule ei meeldi Keskerakonna kampaania. Noo. Kas tekkisid süümepiinad?
Aga mis puudutab Keskerakonna kampaaniat, mis minu arvates on omal kohal, sest Eesti vajab tõesti vahetust, ent on arusaamatu, miks on sotsid vastutajate seast välja jäetud. Liiati on sotside esinumber Ivari Padar võtmekohal praeguse kriisi tingimustes. Ta saaks näiteks tagasi astuda, kui talle ei meeldi see, mis toimub. Aga tundub, et meeldib. Ja isegi väga. Ja kõigile sotsidele meeldib see, kuidas puudega inimesi ja vanureid massiliselt ja sunniviisiliselt välja suretatakse. Kuidas ei võeta midagi ette töökohtade säilitamiseks. Raskustes inimeste aitamiseks.
Kodulaenude garanteerimise teemal on Padar juba mitu kuud sooja auru suust välja ajanud, kui samal ajal ajalehed kirjutavad, kuidas pangad tõstavad inimesi üksteise järel kodudest välja.
Reformierakonna kolm õiguspõrsakest: Lang, Rask ja Tedre-poiss
Vasakult: Nif-Nif (Glikman&Partnerid veebist), Naf-Naf (Juridica veebist) ja Nuf-Nuf (all vasakul, Reformierakonna veebist)
Ülal paremal: Rein Lang (klaveri taga), Märt Rask (keskel) ja Indrek Teder (Wikipediast).
Vaatasin täna ETV-st Pealtnägija kordust. Seal küsis saatejuht Mihkel Kärmas pronksipoisse süüdistanud riigiprokurör Triin Bergmannilt, et kas mõned kohtuasjad, näiteks toosama Reiljani-Silla-Pärna keiss võivad olla ka poliitilised kampaaniad ehk ärategemised, ja Triin tegi siis äärmiselt tuima näo pähe ning ütles, et ta ei teagi vahetevahel, kes poliitik mis erakonnast on, ja et see teda eriti ei huvitagi.
No tere talv tõepoolest! Kuidas saab prokurörina töötada inimene, kes on nii loll? Panin juba abiprokurörieksami ajal tähele, et komisjon, mille esimeheks on riigi peaprokurör, küsis abiprokuröriks pürgijatelt vaid juriidilisi küsimusi. Et mis see paragrahv tähendab või too. Pliis, seda võib igaüks seadusest või selle seaduse kommenteeritud väljaandest lugeda. Selleks ei ole vaja ajusid ragistada. Meie õigussüsteemi üks suuremaid, lausa põletavamaid hädasid on, ja ma olen sellest korduvalt kirjutanud, meie riigijuristide ehk prokuöride ja kohtunike piinlikkust- ja õõvastusttekitav lollus. Kuna kõik nende teadmised piirduvad vaid seaduseraamatute ning kohtupraktikaga ning nad on tühmimast tühmimad kõikvõimalikes muudes intelligentse inimese ajupagasi kohustuslikes osades, nt poliitikas, kultuuris, filosoofias, kultuuriteoorias jne, siis paraku peame praegu leppima sellega, et prokuratuur annabki puudulikult tõendatud asju kohtusse ning kohus langetab rumalaid otsuseid.
Rumalate prokuröride ja rumalate kohtunikega on veel üks häda. Neid on nimelt väga kerge suunata. Anda niiütelda sõbralikke juhiseid, seda eriti poliitilistes asjades. Ja seda onu Villu keiss kahtlemata on. Sest olgem ausad hetkeks sõbrad, onu Villu ei ole kriipsuvõrragi hullem korruptant kui onu Rein Lang, kellelt said altkäemaksu eest kodakondsuse transiidiärimehed Maksim Liksutov ja Sergei Glinka. Või need Reformi-maadevahetajad, kellest kirjutas Ekspress.
Miks siis ometi onud Rein Lang ning maadevahetajad kohtupingis ei sitsi, küsite. Hea küsimus! Asi on ses, et Reformierakonnal on kuidagi õnnestunud õigusemõistmise kaalude ning mõõga juurde lasta omaenda kolm põrsakest ehk justiitsminister Rein Lang, Riigikohtu esimees Märt Rask ning tolle äripartner ja reformlased nii mõnigi kord suure sita seest välja tirinud advokaat Indrek Teder. Nemad on Reformierakonna kolm kanget õiguspõrsakest ja kui põrsaid on palju, siis eks neil ole rohkem jäksu kah. Isegi sellise "suurte kurjade huntide" vastu nagu seda on Rahvaliidu muhe ja veidi õline onu Villu, viisakas ja vagura olemisega linnaametnik Ivo Parbus või Pronksööl Tõnismäel oma õigust sõnavabadusele kasutanud Linter-Reva-Sirõk-Klenski.
Iseenesest on lastud tekkida väga ohtlikul olukorral: riigi õigussüsteemis kolm kõige mõjuvõimsamat positsiooni on hõivanud ühe ja sama erakonna mehed, sõbrad pealekauba. Mis ei välista sugugi seda, et vahetevahel teevad need kolm põrsakest ehk paksuke Rein, vunts Märt ning kulupea Indrek koos sauna ning arutavad, keda küll järgmisena kohtukulli ette tirida. Ses mõttes, et Riigikohus ju ainult kinnitab selle, mis prokuröride peremees Rein süüdistajatele ette söödab? Ja kui keegi peaks meeltesegadushoos õiguskantsleri poole pöörduma, siis Märdi sõber Indrek lükkab kaebuse lihtsalt lauaservalt alla!
Sellise kolme kange põrsakese abil on ülimalt kerge riiki valitseda. Omalt poolt aitab takka ka Reformierakonna meediasõber, keda võiks tinglikult nimetada neljandaks võimuks ehk neljandaks põrsakeseks - ehk ajalehe Postimees vastutav väljaandja ning tegelik peatoimetaja Mart Kadastik. Küll temalegi teinekord saunalaval ruumi tehakse.
Point on ses, et meil tegelikult ei ole enam õigusriiki, härrased. See on tegelikult ka nii, uskuge prokuratuuris töötanud inimest. Ja siis, kui mina seal töötasin, ei olnud asi veel NII hull kui hetkel. Nüühk, aga nii see on. Päästku end, kes saab. Või ühinege meiega kampaanias Reformierakonna ja tema kolme põrsakese vastu!
Maripuu: vanemahüvitis on mõeldud eestlastele
Väljavõte Ekspressi veebist.
Sotsiaalminister Maret Maripuu ütles nejapäeval "Värske Ekspressi" saates ausalt välja, et "vanemahüvitis oli Reformierakonna poolt ellu kutsutud, et Eestis oleks rohkem eestlasi."
Huvitav mõte, aga kas see niimoodi õnnestub? Sest mis seal salata, paljud mitte-eestlased on paraku nooremad ja paljunevad neis inkubaatoritingimustes sama kiiresti või isegi kiiremini kui eestlased. Mis siis läheks Maripuu ja Reformi seatud eesmärkidega vastuollu. Mis siis teha? Pakun, et Reform, kelle kureerida on kõik tähtsamad võimud, võiks selle ka seaduses ära sätestada, et venelased ja muud rahvad Eestis asjata ei paljuneks. Sest praegu jagatakse vanemahüvitist kõigile, kel Eesti kodakondsus, olenemata rahvusest. Kuigi on ka vastupidiseid näiteid, hiljuti oli skandaal seoses Tallinna Vangla endise arsti Tamara Varlamovaga, kes sai oma põlisrahvast kolleegidest 2 korda vähem palka ja andis riigi kohtusse.
Võib arvata, et venekeelne meedia hakkab varsti huvi tundma, et mis mäng käib, miks ei võiks kõiki eestimaalasi olla rohkem. Miks minister rõhutab ainult ühte rahvust.
Laiem konflikt on ilmselt tulemas seoses Euroopa Liiduga, sest euroliit keelab rahvuse pinnal diskrimineerimise, samas ütleb Eesti põhiseadus siiamaani, et Eesti riik peab säilitama ainult eesti rahvuse läbi aegade.
Veidi tausta 1000 aasta taguse Venemaa kohta
Raamatust "Medieval Russia's Epics, Chronicles and Tales" (Keskaja Venemaa eeposed, kroonikad ja jutustused), Meridian, USA, 1974. Kus on sissejuhatavas osas kirjeldatud toonast Venemaad:
Kiiev ise oli muutunud üheks jõukamaks ja elavamaks linnaks keskaja Euroopas, rikkam ja edukam kui tolleaegsed Pariis ja London. Linna ilmestas suur hulk kirikuid, ning Vladimiri (Venemaa ristiusustaja aastail 988-989) poja Jaroslavi valitsemisajal (1019-1054) oli linnas suurel arvul koole, haiglaid ja raamatukogusid. 11. ja 12. sajandil oli Venemaa loomulik osa Euroopast ning Kiievi valitsejad omasid tihedaid sugulussidemeid lääneriikide valitsejatega. Nende lapsed abiellusid valitsejate või printsessidega Inglismaal, Saksamaal, Prantsusmaal, Rootsis, Ungaris ja Bütsantsis (Ida-Roomas). Jaroslavi tütar Anna abiellus Prantsuse kuningas Henry I-ga ja oli ainus kirjaoskaja terves Prantsuse kuninglikus peres, kirjutades kõigi eest alla riigidokumentidele. Jaroslavi pojapoeg Vladimir Monomahh (valitses Kiievis 1112-1125) võttis naiseks anglosaksi kuninga Haroldi tütre, printsess Gita. Haroldi pere oli sunnitud lahkuma Inglismaalt pärast normannide vallutust ja elama eksiilis Kiievis, kus oli toona palju välismaalasi.
Novgorod oli Kiieviga sarnane suursugune linn Venemaa põhjaosas, mille osatähtsus tõusis veelgi pärast Kiievi Venemaa lagunemist 13. sajandil ning mongoli vägede sissetungi, misjärel Kiiev maha põletati ning püsis varjusurmas mitusada aastat.
Kiiev ise oli muutunud üheks jõukamaks ja elavamaks linnaks keskaja Euroopas, rikkam ja edukam kui tolleaegsed Pariis ja London. Linna ilmestas suur hulk kirikuid, ning Vladimiri (Venemaa ristiusustaja aastail 988-989) poja Jaroslavi valitsemisajal (1019-1054) oli linnas suurel arvul koole, haiglaid ja raamatukogusid. 11. ja 12. sajandil oli Venemaa loomulik osa Euroopast ning Kiievi valitsejad omasid tihedaid sugulussidemeid lääneriikide valitsejatega. Nende lapsed abiellusid valitsejate või printsessidega Inglismaal, Saksamaal, Prantsusmaal, Rootsis, Ungaris ja Bütsantsis (Ida-Roomas). Jaroslavi tütar Anna abiellus Prantsuse kuningas Henry I-ga ja oli ainus kirjaoskaja terves Prantsuse kuninglikus peres, kirjutades kõigi eest alla riigidokumentidele. Jaroslavi pojapoeg Vladimir Monomahh (valitses Kiievis 1112-1125) võttis naiseks anglosaksi kuninga Haroldi tütre, printsess Gita. Haroldi pere oli sunnitud lahkuma Inglismaalt pärast normannide vallutust ja elama eksiilis Kiievis, kus oli toona palju välismaalasi.
Novgorod oli Kiieviga sarnane suursugune linn Venemaa põhjaosas, mille osatähtsus tõusis veelgi pärast Kiievi Venemaa lagunemist 13. sajandil ning mongoli vägede sissetungi, misjärel Kiiev maha põletati ning püsis varjusurmas mitusada aastat.
reede, 16. jaanuar 2009
Veel üks põnev kaart tuhande aasta tagusest ajast
Novgorodi vabariik aastal 1113, väljavõte Wikipediast.
Üks põnev kaart tuhande aasta tagusest ajast, mil Jurjev kuulus sarnaselt Pihkvaga Novgorodi vabariigi alla (ilmselt siis alad, mis maksid Novgorodile maksu). Novgorodi vabariik ei langenud kunagi mongoli ikke alla, vaid maksti andamit. Pärast iket neelasid moskoviidid Novgorodi enda alla.
Nagu kirjutab Wikipedia, asutas Jurjevi (Tartu) Vene valitseja Jaroslav (arvatavalt Taanist pärit russide soost valitseja, Rjuriku järeltulija, taanipäraselt Jarisleif), nimi Jurjev tuleneb Jaroslavi (ristinimega George) kaitsepühakust Pühast Jüri'st.
Jurjev ja seda ümbritsev Ugandi maakond (tuntud ka kui Ugala) hakkas maksma Jaroslavile maksu. Ugandi (Ugaunia) järgi kutsuvad lätlased tänaseni Eestit ja eestlasi: Igaunija. Nii nagu kutsuvad soomlased Eestit ja eestlasi Viru maakonna järgi: Viro. Ugandi hõlmas praegusi Tartu, Põlva, Võru ja Valga maakondi. Ugandi muistne keskus oli Otepää, mis tulenes sealse linnamäe karupea kujust. Teine tähtis Ugandi keskus oli Tarbatu Emajõe ääres. Sinna kohta rajaski Jaroslav oma linna.
Vene kroonikatest on teada, et aastal 1061 põletasid Jurjevi maha sosolid, arvatavalt sakalased, praegusest Viljandi maakonnast (kummaline, et Viljandi teatri nimi pole Sakala, vaid hoopis Ugala). Novgorodi ja Kiievi vürstid vallutasid Jurjevi tagasi aastatel 1134 ja 1192.
Ugandi keskust Otepääd ründasid 1207. aastal sakslased ja sakslaste poole üle läinud lätlased ja liivlased. Sakslased olid nõus tegema rahu, kui ugalased võtavad vastu ristiusu ja tagastavad sakslastelt ja lätlastelt röövitud kraami. Ugalased polnud sellega nõus. Sakslased ründasid Otepääd, ugalased ründasid vastu. Lõpuks sõlmiti rahu.
1210. aastal ründasid Otepääd Novgorodi prints Mstislav ja tema vend, Polatski prints Vladimir. Nad piirasid Otepääd 8 päeva, misjärel linn alistus. Ugalased olid sunnitud võtma vastu õigeusu ning tasuma maksu. Sama aasta suvel vallutasid Otepää Saksa ristisõdalased (kes kasutasid eestlaste vastu lätlasi) Võnnu Bertoldi juhtimisel ent ugalased jätkasid lätlaste vasturündamist. 1215. aastal põletasid ugalased elusalt lätlaste juhi Thalibaldi, misjärel tulid tema pojad ja põletasid elusalt kõik Ugandi mehed, kelle kätte said. Samuti piinasid nad ugalasi, et kätte saada salajased peidukohad metsades. Kui kõik Ugandi külad olid maha põletatud, siis saatsid ellu jäänud ugalased palvekirja Riiga, väites, et kõik sakslasi röövinud ugalased on tapetud, ja palusid end ristida. Seda kuulnud, ründas Ugandit Pihkva prints Vladimir, misjärel sakslased (nüüd juba koos allesjäänud alistatud ugalastega) kindlustasid Otepää ja ründasid vastu Pihkva ja Novgorodi maid. Edasi läksid alistatud ugalased koos sakslaste, liivlaste ja lätlastega ründama Järva- ja Virumaad.
Seepeale saatis Pihkva valitseja Vladimir kutse kõigile veel alistamata eestlastele, et rünnata sakslasi ja ugalasi Otepää all. Tulid harjulased, saarlased, isegi juba ristitud sakalased. 20 000-meheline venelaste ja saarlaste vägi ründas Otepääd, ugalased koos sakslastega korraldasid vasturünnakuid Novgorodi, viru- ja vadjalaste vastu.
1220. aastal astusid ugalased sakslaste vastu üles. Sakalased saatsid ugalastele Otepää ja Tarbatu all verised mõõgad, millega nad olid tapnud sakslased. Tarbatus tõmmati liisku, kas ohverdada jumalatele härg või sakslasest preester Hartwig, kes oli sama paks. Sakslase õnneks langes liisk härjale.
Edasi olid ugalased liidus Novgorodiga. Pihkva, Novgorodi ja Suzdali valitsejad saatsid Ugandisse 20 000 meest. Ugalased saatsid vastu kingitusi. Otepää tervitas venelasi. Venelased jätsid oma vürsti Vjatško ugalasi valitsema.
1224. aastal vallutasid Saksa ristisõdalased mandri-Eesti alad tagasi. Ugala läks piiskop Hermanni valdusse, Sakala said omale ordurüütlid. Otepää oli Hermanni valduses, ent Tarbatu jäi endiselt Vjatško valitsemise alla. Sama aasta lõpus langesid lõplikult Tarbatut kaitsnud Vjatško oma kaaslastega ja ugalased. Pärast seda valis Hermann oma kantsiks Tarbatu, mis sai saksapärase nime Dorpat. Pärast seda võitlesid ugalased juba Hermanni alluvuses Novgorodi vastu. Ugandist sai Dorpati piiskopkond.
Mis Ingrid rääkis Tiiu Silvese kohta
Väljavõte Toptopi veebist.
Ingrid Tähismaa kirjutab oma värskes järeloos Toptopi portaalis muljetest Tiiu Silvese kohta. Aga loomulikult, Silves oli Ingridi jaoks kunagi suur eeskuju. Ja sarnaselt Silvesega on ka Ingrid olnud suur praalija. Näiteks hiljuti praalis ta, et Toptopist saab Eesti vingeim meelelahutusportaal, nüüd, mõned kuud hiljem on aga asi hoopis kustumas: Üleõlakoti humoorikaid lugusid pole enam teab mis ajast näha olnud, samuti on kokku kuivanud alasti uudised, tegijate seast kadus juba algul Kadri Tulev, samuti on kadunud blogijad ja Hendrik Normann, lahkumisest on seltskonnas teada andnud Andri Maimets. Midagi pole viimasel ajal lugeda olnud Urmas Väljaotsalt. Selle asemel on hakatud refereerima ajakirjanduses ilmunud uudiseid. Toptop on täiesti kokku kuivanud.
Ja seegi artikkel Silvesest on vigane. Näiteks kohe esimeses lõigus on mainitud aasta 1998, mil Silvesest polnud enam suurt midagi kuulda. Naise tähelend algas aastal 1988, mil Viru tänaval vahvlimüügiga alustanud naine kerkis kiiresti metallikuningannaks, müües kõikjal vedelevat vanarauda läände ja saades selle eest tolle aja kohta kopsakat tasu. Mis võimaldas soetada uhke auto ja palgata turvaülemaks endine KGB juht Rein Sillar.
Imelik on ainult see, et kuigi Ingridi jaoks oli Silves suur eeskuju, on artikli toon parastav ja ironiseeriv. Et Silves oli inimene, "kes fantaseeris valjusti ja kelle iga sõna sai meedia poolt võimendatud ning rahva ette toodud - tõe pähe." Ingrid jätab targu mainimata, et ta ise kunagi uskus iga sõna Silvese suust ja unistas samuti kallist autost, uhkest suurest majast ja muidu jõukast elust. Ja Silvese toonane jutt oligi tõsi, tema täht hakkas kustuma pärast NLiidu kokkuvarisemist. Ingrid ikka kaapis kõvasti Silvese kintsu, et intervjuud saada. See toimus Silvese toonases kontoris Tallinnas Narva maantee alguses raamatupoe peal, samas majas on praegu Krediidipanga kontor. Ain Allas vahendas seda. Nagu need asjad käivad: intervjuu saad siis, kui lubad, et kirjutad mesimagusa loo. Niisama lihtsalt Silves ajakirjanikele ühtegi intervjuud ei andnud.
Selles, et Ingrid nimetab Silvest nüüd "koomiliseks" ja "poolskisofreeniliseks", pole midagi imestada. Sest Silvesel pole enam raha, mida Ingrid üle kõige imetleb ja austab. Ja kui pole raha, siis pole inimene enam midagi väärt. Siis pole teda vaja karta, ta on nõrk ja tema võib täiega perse saata. Ja pole ime, kui kord saabub päev, mil ka Ingridi kohta samasuguseid jutte kirjutatakse. Stiilis, et "oli kord...".
Samas on Silvese tegevusest palju õppida: ka väga kindel ja suur äri võib majandussituatsiooni muutudes põhja kõrbeda. Seetõttu ei saa ettevõtlus, või töö olla elus kunagi see, millele toetuda, millele panna oma lootused. Pettumus võib olla väga suur.
Kõige suuremad klatšimoorid elavad Tallinna prokuratuuris ja Harju Maakohtus
Helve Särgava ütleb, et kohtunikud ja prokurörid saavad omavahel väga hästi läbi. Nojaa.
Kui mina veel prokuratuuris ehk proksis töötasin, siis olid prokurörid ja kohtunikud kogu aeg omavahel vaenujalal. Prokuröride arvates olid lollid kohtunikud (ainus enam-vähem normaalne kohtunik oli nende arust Märt Toming, kes oli endine prokurör) ja kohtunike arvates prokurörid (kui ehk välja arvata minu juhendaja Dilaila Nahkur, kes oli tõesti tark prokurör). Sõbralikust läbisaamisest võis vaid und näha. Kui noor abiprokurör kohtusse läks, siis talle tehti üsna kähku selgeks, et kohtunikke ei saa usaldada, sest kohtunikud on lollid. Tark prokurör peab talle lihtsalt asjad puust ja punaseks tegema, ega muidu ei saa.
Kohtunikel, eriti aga Violetta Kõvaskil ning Eha Popoval (mõlemal on vene rahvusest mehed, ühel Kartsev, teisel Popov) oli rumal komme prokuröridele vene keelt peale sundida ehk siis käia peale, et prokurör räägiks vene keeles ka siis, kui tõlk oli kusagil maja peal saadaval. Ei teagi, miks neil selline "kiiks" oli, küllap tahtsid oma keeleoskust lihvida. Prokurörid olid nende peale igatahes väga vihased. Lisaks sellele olid mõlemad suured möirgajad ehk siis eelistasid kohtuistungeid läbi viia karjudes. Mäletan, et vaestel prokuröridel oli teinekord päris hirm nahas, kui Popova oma kolekileda häälega kriiskama pistis. See oli õite jube, aga eks ta harjutas häält. Et mitte teistele kisakõridele Violetta Kõvaskile, Eda Murakule ja Merle Partsile alla jääda.
Kohtunikud armastasid jällegi prokuröride kallal hambaid teritada. Kord tuli näiteks üks noor abiprokurör istungile põlvpükstes ning kohtunikud helistasid kohe prokuratuuri, et kuidas selline asi ikka kõlbab. Küll seda "üleastumist" arutati ikka nii- ja naapidi, põhjust keele laksutamiseks jätkus nädalaiks. Ja üks teine noor abiprokurör jäi kohtunikele hambusse jällegi sellega, et rääkis kohtuistungil liiga peenikese häälega. No kuidas niimoodi ikka saab, pahandas kohtunik Eda Murak ja helistas prokuratuuri. Ja klatši jätkus jälle nädalaiks!
Vahetevahel said proksi- ja kohtunaised omavahel muidugi ka paremini läbi. Vahel istuti kogunisti kohtumaja kohvikus ning aeti kohvitassi lürpides või päevapraadi mekkides tundideviisi mõnusalt juttu. Siis klatšiti enamasti advokaate taga. Näiteks Kersti Kägit, kes ei saanud kuidagi oma advokaadieksamit ära tehtud ja oli klatšijate arust advokaadiameti tarvis tiba loll. Või arutati, et millisel meesadvokaadil on kõige ilusam perse. Sellistel õndsatel hetkedel võis isegi arvata, et prokurörid ja kohtunikud on omavahel parimad sõbrad.
Seda muidugi ainult seni, kuni prokurörid said kokku advokaatidega. Oi seda kohtunike kirumist siis! Oi-oi!
Ei ole mina oma elu jooksul suuremat klatšijutupesa näinud kui Tallinna prokuratuur ja Harju Maakohus. Ja Helve Särgava, Harju Maakohtu esinaine, oli veel see kõikse suurem klatšimoor, allkorruse kahvila püsikunde, kelle jutt ei tahtnud ega tahtnud lõppeda... Oeh, olid ajad! Ja mida kõike ma seal ei kuulnud! Aga ega kõike ei saa korraga ära rääkida - teine kord jälle!
Kui mina veel prokuratuuris ehk proksis töötasin, siis olid prokurörid ja kohtunikud kogu aeg omavahel vaenujalal. Prokuröride arvates olid lollid kohtunikud (ainus enam-vähem normaalne kohtunik oli nende arust Märt Toming, kes oli endine prokurör) ja kohtunike arvates prokurörid (kui ehk välja arvata minu juhendaja Dilaila Nahkur, kes oli tõesti tark prokurör). Sõbralikust läbisaamisest võis vaid und näha. Kui noor abiprokurör kohtusse läks, siis talle tehti üsna kähku selgeks, et kohtunikke ei saa usaldada, sest kohtunikud on lollid. Tark prokurör peab talle lihtsalt asjad puust ja punaseks tegema, ega muidu ei saa.
Kohtunikel, eriti aga Violetta Kõvaskil ning Eha Popoval (mõlemal on vene rahvusest mehed, ühel Kartsev, teisel Popov) oli rumal komme prokuröridele vene keelt peale sundida ehk siis käia peale, et prokurör räägiks vene keeles ka siis, kui tõlk oli kusagil maja peal saadaval. Ei teagi, miks neil selline "kiiks" oli, küllap tahtsid oma keeleoskust lihvida. Prokurörid olid nende peale igatahes väga vihased. Lisaks sellele olid mõlemad suured möirgajad ehk siis eelistasid kohtuistungeid läbi viia karjudes. Mäletan, et vaestel prokuröridel oli teinekord päris hirm nahas, kui Popova oma kolekileda häälega kriiskama pistis. See oli õite jube, aga eks ta harjutas häält. Et mitte teistele kisakõridele Violetta Kõvaskile, Eda Murakule ja Merle Partsile alla jääda.
Kohtunikud armastasid jällegi prokuröride kallal hambaid teritada. Kord tuli näiteks üks noor abiprokurör istungile põlvpükstes ning kohtunikud helistasid kohe prokuratuuri, et kuidas selline asi ikka kõlbab. Küll seda "üleastumist" arutati ikka nii- ja naapidi, põhjust keele laksutamiseks jätkus nädalaiks. Ja üks teine noor abiprokurör jäi kohtunikele hambusse jällegi sellega, et rääkis kohtuistungil liiga peenikese häälega. No kuidas niimoodi ikka saab, pahandas kohtunik Eda Murak ja helistas prokuratuuri. Ja klatši jätkus jälle nädalaiks!
Vahetevahel said proksi- ja kohtunaised omavahel muidugi ka paremini läbi. Vahel istuti kogunisti kohtumaja kohvikus ning aeti kohvitassi lürpides või päevapraadi mekkides tundideviisi mõnusalt juttu. Siis klatšiti enamasti advokaate taga. Näiteks Kersti Kägit, kes ei saanud kuidagi oma advokaadieksamit ära tehtud ja oli klatšijate arust advokaadiameti tarvis tiba loll. Või arutati, et millisel meesadvokaadil on kõige ilusam perse. Sellistel õndsatel hetkedel võis isegi arvata, et prokurörid ja kohtunikud on omavahel parimad sõbrad.
Seda muidugi ainult seni, kuni prokurörid said kokku advokaatidega. Oi seda kohtunike kirumist siis! Oi-oi!
Ei ole mina oma elu jooksul suuremat klatšijutupesa näinud kui Tallinna prokuratuur ja Harju Maakohus. Ja Helve Särgava, Harju Maakohtu esinaine, oli veel see kõikse suurem klatšimoor, allkorruse kahvila püsikunde, kelle jutt ei tahtnud ega tahtnud lõppeda... Oeh, olid ajad! Ja mida kõike ma seal ei kuulnud! Aga ega kõike ei saa korraga ära rääkida - teine kord jälle!
Tark Mees Taskus: Balti riikide valuutad devalveeritakse korraga aprillis
Suigatasin täna hetkeks, ja nägin hirmsat painaja-unenägu. Et minu juurde tuli mingi mees, kes ütles, et on Tark Mees Taskus (edaspidi TMT) ning hakkas siis rääkima sellest, et kroon devalveeritakse aprillis. Kursiga 1:2. Meil toimus unenäos umbes selline jutuajamine, mille pärast ärkamist mälu järgi taastasin.
TMT: See asi tehakse ära!
Mina: Mis asi?
TMT: Aprillis.
Mina: Mis asi?
TMT: Krooni devalveerimine.
Mina: Tõsi või, kust sa tead?
TMT: No mis seal teada. Vaata ise, eelmine aasta jäi plaanitust puudu 19 miljardit. Oli nii?
Mina (noogutasin): Vist küll.
TMT: No näed siis. Ja mis sa arvad, palju see aasta puudu jääb?
Mina: Pole aimugi.
TMT: Väga hea, ma parem ei ütle. Muidu kukuksid pikali.
Mina: Mh-mh.
TMT: Puudu jääb väga palju.
Mina: No aga tehakse ju neid, noh, negatiivseid eelarveid.
TMT: Ja mis sa arvad, kes selles süüdi on?
Mina (vaatasin TMTle suhu):???
TMT: See suur mees väikse portfelliga!
Mina (silmi pööritades): Kes siis, Padar vä?
TMT: Just! Ta ei ole võimeline seda ära hoidma.
Mina: Nojah, ega ta nendest raha-asjadest suurt midagi ei jaga.
TMT: Siis nii lähebki!
Mina: Aga Lätis ei tehtud midagi. Või õigemini tehti, aga vähendati kulusid, ja palku.
TMT: No aga edasi? See lätlastele antud raha on varsti otsas.
Mina: Antakse veel. Rootslased lubasid abi anda. Euroopa Liit ja IMF.
TMT: No ja mis see annab? Tõmmatakse kulusid kokku, koondatakse. Aga mis need inimesed tegema hakkavad?
Mina: Tulevad tänavale mässama.
TMT: Just!
Mina: No aga mässavad natuke, siis rahunevad maha.
TMT: Ma pole selles nii kindel.
Mina: Aga devalveerimine tähendaks samamoodi rahutusi. Nii paljud on laenu võtnud.
TMT: Palju neid siis on? Kodulaenu on võtnud 130 000 perekonda.
Mina: Nojah.
TMT: Saavad hakkama. Palju hullem oleks siis, kui pensionid ja palgad jäävad välja maksmata. Pensionäre on pea 400 000. Kui kohalikud omavalitsused jäävad jänni. Haiglad ja arstiabi nõuab raha, seal ei saa lõpmatuseni kokku tõmmata.
Mina: Kuidas inimesed hakkama saavad, kui laenumakse kahekordistub?
TMT: Valitsus maksab intressid kinni mõnda aega. Neid lepalehti siis jagub.
Mina: Aga see oleks praeguse valitsusliidu lõpp?
TMT: Neid praeguseid me valitsuses enam ei näe.
Mina: Mitte kunagi?
TMT: Võimalik.
Mina: Aga ikkagi, isegi kui palgakulud vähenevad, pole ettevõtetel kuhugi kaupa müüa, sest kriis on igal pool.
TMT: On ikka. Müüakse puitu, puidutooteid.
Mina: Kes neid ostab?
TMT: Kui hind on vastuvõetav, küll ostetakse.
Mina: Eesti ekspordib ainult turvast.
TMT: Eks miskit muud on veel. Näiteks turism.
Mina: Turistid tuleks tõesti, kui asjad odavamaks läheks. Sommid tuleks uuesti.
TMT: Viinavabrikud lähevad käima.
Mina: Seda küll. Turism läheks tõesti üles.
TMT: Tööstus saaks samuti süsti. Pensione oleks võimalik tõsta, palka. Kasvõi 20 protsenti!
Mina: Kannatavad need, kes on laenu võtnud.
TMT: Jah. Aga nad saavad hakkama.
Mina: Ja elu on nagu 15 aastat tagasi. Inimesed hakkavad käima metsas marjul ja neid marju müüakse välismaale.
TMT (naeratab mõistvalt)
Mina: Kõik läheb ajas 15 aastat tagasi. Ja jälle on võimalik otsast alustada.
TMT (naeratab jälle)
Mina: tõesti, mingit šokki oleks vaja, devalveerimist võrreldakse ka elektrišokiga, siis kui majandus on surnud. Praegu tundub, et on. Midagi ei toimu. Raha ei liigu.
TMT (naeratab)
Mina: See on siis sama asi, mis Islandil.
TMT: Jah.
Mina: Aga kuidas seda tehakse?
TMT: Korraga kolmes Balti riigis. Aprillis.
Mina: Mis kursiga?
TMT: Kaks korda. Sada protsenti.
Mina: Nii palju?
TMT: Miks mitte.
Mina: See on karm.
TMT: Aga muud üle ei jää. Tänama peab portfelliga meest.
Mina: Nojah, siis on talv läbi, kergem suvel kohaneda uue olukorraga, hakkama saada.
TMT (noogutab)
Mina: Siis oleks kasulik oma säästud dollari vastu vahetada. Dollar tõuseb, just lugesin, kuidas venelased on hakanud oma raha dollarisse vahetama.
TMT: Võib ka euro vastu vahetada.
Mina: Kui oleks, mida vahetada...
Selle peale ärkasin üles. Oli vast uni!
TMT: See asi tehakse ära!
Mina: Mis asi?
TMT: Aprillis.
Mina: Mis asi?
TMT: Krooni devalveerimine.
Mina: Tõsi või, kust sa tead?
TMT: No mis seal teada. Vaata ise, eelmine aasta jäi plaanitust puudu 19 miljardit. Oli nii?
Mina (noogutasin): Vist küll.
TMT: No näed siis. Ja mis sa arvad, palju see aasta puudu jääb?
Mina: Pole aimugi.
TMT: Väga hea, ma parem ei ütle. Muidu kukuksid pikali.
Mina: Mh-mh.
TMT: Puudu jääb väga palju.
Mina: No aga tehakse ju neid, noh, negatiivseid eelarveid.
TMT: Ja mis sa arvad, kes selles süüdi on?
Mina (vaatasin TMTle suhu):???
TMT: See suur mees väikse portfelliga!
Mina (silmi pööritades): Kes siis, Padar vä?
TMT: Just! Ta ei ole võimeline seda ära hoidma.
Mina: Nojah, ega ta nendest raha-asjadest suurt midagi ei jaga.
TMT: Siis nii lähebki!
Mina: Aga Lätis ei tehtud midagi. Või õigemini tehti, aga vähendati kulusid, ja palku.
TMT: No aga edasi? See lätlastele antud raha on varsti otsas.
Mina: Antakse veel. Rootslased lubasid abi anda. Euroopa Liit ja IMF.
TMT: No ja mis see annab? Tõmmatakse kulusid kokku, koondatakse. Aga mis need inimesed tegema hakkavad?
Mina: Tulevad tänavale mässama.
TMT: Just!
Mina: No aga mässavad natuke, siis rahunevad maha.
TMT: Ma pole selles nii kindel.
Mina: Aga devalveerimine tähendaks samamoodi rahutusi. Nii paljud on laenu võtnud.
TMT: Palju neid siis on? Kodulaenu on võtnud 130 000 perekonda.
Mina: Nojah.
TMT: Saavad hakkama. Palju hullem oleks siis, kui pensionid ja palgad jäävad välja maksmata. Pensionäre on pea 400 000. Kui kohalikud omavalitsused jäävad jänni. Haiglad ja arstiabi nõuab raha, seal ei saa lõpmatuseni kokku tõmmata.
Mina: Kuidas inimesed hakkama saavad, kui laenumakse kahekordistub?
TMT: Valitsus maksab intressid kinni mõnda aega. Neid lepalehti siis jagub.
Mina: Aga see oleks praeguse valitsusliidu lõpp?
TMT: Neid praeguseid me valitsuses enam ei näe.
Mina: Mitte kunagi?
TMT: Võimalik.
Mina: Aga ikkagi, isegi kui palgakulud vähenevad, pole ettevõtetel kuhugi kaupa müüa, sest kriis on igal pool.
TMT: On ikka. Müüakse puitu, puidutooteid.
Mina: Kes neid ostab?
TMT: Kui hind on vastuvõetav, küll ostetakse.
Mina: Eesti ekspordib ainult turvast.
TMT: Eks miskit muud on veel. Näiteks turism.
Mina: Turistid tuleks tõesti, kui asjad odavamaks läheks. Sommid tuleks uuesti.
TMT: Viinavabrikud lähevad käima.
Mina: Seda küll. Turism läheks tõesti üles.
TMT: Tööstus saaks samuti süsti. Pensione oleks võimalik tõsta, palka. Kasvõi 20 protsenti!
Mina: Kannatavad need, kes on laenu võtnud.
TMT: Jah. Aga nad saavad hakkama.
Mina: Ja elu on nagu 15 aastat tagasi. Inimesed hakkavad käima metsas marjul ja neid marju müüakse välismaale.
TMT (naeratab mõistvalt)
Mina: Kõik läheb ajas 15 aastat tagasi. Ja jälle on võimalik otsast alustada.
TMT (naeratab jälle)
Mina: tõesti, mingit šokki oleks vaja, devalveerimist võrreldakse ka elektrišokiga, siis kui majandus on surnud. Praegu tundub, et on. Midagi ei toimu. Raha ei liigu.
TMT (naeratab)
Mina: See on siis sama asi, mis Islandil.
TMT: Jah.
Mina: Aga kuidas seda tehakse?
TMT: Korraga kolmes Balti riigis. Aprillis.
Mina: Mis kursiga?
TMT: Kaks korda. Sada protsenti.
Mina: Nii palju?
TMT: Miks mitte.
Mina: See on karm.
TMT: Aga muud üle ei jää. Tänama peab portfelliga meest.
Mina: Nojah, siis on talv läbi, kergem suvel kohaneda uue olukorraga, hakkama saada.
TMT (noogutab)
Mina: Siis oleks kasulik oma säästud dollari vastu vahetada. Dollar tõuseb, just lugesin, kuidas venelased on hakanud oma raha dollarisse vahetama.
TMT: Võib ka euro vastu vahetada.
Mina: Kui oleks, mida vahetada...
Selle peale ärkasin üles. Oli vast uni!
Advokaat ei julge Kapo hirmus inimest kaitsta
Väljavõte Sõltumatu Infokeskuse veebist.
Üks põnev sissekanne täna Sõltumatu Infokeskuse veebis, kus kirjutab Risto Teinonen (kellele Eesti riik andis eriliste teenete eest kodakondsuse ja president Meri veel Maarjamaa risti), kes ei saa esitada Kapo peale kaebust, kuna advokaat kardab, et Kapo ruineerib ta eraelu.
Teinonen kirjutab: Nüüd aga võtan kaebusse tagasi. Miks? Seetõttu, et advokaat, kelle abi olen kasutanud, ei julge kohtuprotsessiga rohkem tegeleda, kuna ta kardab, et Kaitsepolitseiamet ruineerib ta eraelu!
Ma ei jaga Teinoneni maailmavaadet, aga mind teeb ettevaatlikuks, kui minu raha eest toimetav Kapo kiusab Teinoneni taga tema veendumuste ja maailmavaate pärast. Kas pole huvitav? Kuigi põhiseaduse järgi peaks igaühel olema õigus oma veendumustele. Ometi surub seesama Eesti riik, kes kunagi Teinoneni avasüli vastu võttis, tema nüüd Eesti riigist minema. Pärast seda, kui saadi infot tema veendumuste kohta.
Eino, pole midagi öelda, nõuka aeg on täiega tagasi.
Maksuamet jagab ettevõtjaile kabelimatse
Väljavõte tänasest Äripäevast.
Tänane Äripäev kirjutab maksuametile võlgu jäänud ettevõtjatest ja sellest, kuidas raha nõutakse ettevõtjatelt väga karmilt: "Maksa või sure!"
Ja Äripäev siis soovitab olla ettevõtjatega leebem.
Pigem on aga huvitavam muu taust. Nimelt see, milliste meetoditega on välja pressitud ka see raha, mis praegu on eelarvesse laekunud. See raha on tulnud väga, ma ütleksin isegi VÄGA kõrge hinnaga. Sisuliselt on kogu ettevõtlus pahupidi pööratud, et raha kätte saada, sellest on ainult millegipärast vähe kirjutatud. Ilmselt seetõttu, et ettevõtjad reeglina ei rutta kurtma oma muresid maksuametiga. Mis on võimaldanud maksuametil kasutada jõuvõtteid, tegutseda stiilis: pärast meid tulgu või veeuputus. Maksuametit kureeriv rahandusminister Ivari Padar on praegu armunud ka, ma arvan, et tal on suht savi, mis toimub. Ja ta ei saa ilmselt kõigest ka aru.
Ma ise olen ka ise maksuameti toorust kogenud, kuigi, tõsi, ma polnud ise maksuametile võlgu, vaid maksuamet mulle, enam makstud käibemaksu eest, kuna olin teinud ettevõtjana suures mahus investeeringuid. Kuni eelmise aasta kevadeni läks kõik ladusalt, maksuamet tegi revisjoni, noris mõne asja kallal, aga kandis suurema osa enam makstud maksurahast üle. Möödunud aasta kevadel aga oli olukord täiesti muutunud, maksuameti inspektor ütles sisuliselt, et ma pole üldse ettevõtlusega tegelenud ja jättis raha tagastamata. Summas ligi 50 000 krooni. Summa polnud küll suur, aga olulisem oli hoopis muu. Nimelt see matslik stiil, millega Lõuna maksuameti inspektor Sirje Põdramägi minuga suhtles, kuidas ta mind ähvardas, ning kogu suhtumine võttis mind esialgu sõnatuks, ja siis pani mõtlema, kas on üldse mõtet ettevõtlusega tegeleda. Ja algaja ettevõtja nagu ma olen, mul pole ka palju kaotada. Mulle ütles maksuametnik lihtsalt: sure! Kirjutasin ka kurja kirja maksuametile, aga sealt tuli umbes selline vastus, et kaeba edasi, kui rahul pole. See edasi kaebamine tähendaks siis mitme aasta pikkust kohtuasja. Ma parem passin, igal juhul ei julge esialgu uusi investeeringuid teha.
Aga ma kujutan ette, mida võivad kogeda praegu need ettevõtjad, kes on aastakümneid oma ettevõttesse investeerinud ja vaeva näinud ning kelle töö ja vaev ühe hetkega põrmustub. See on väga sant tunne. Maksuametnikul, kes on oma kõikvõimalike sotsiaalsete garantiidega soojal palgatööl, ei jaga sest muidugi sooja ega külma. Tema jaoks on ettevõtja ainult number.
Ja ma kujutan, et enamiku ettevõtjate puhul ei tule kõne alla ka maksuametiga kohut käimine, sest see oleks täiendav koormus ja raha- ning ajakulu. Lisaks veel kohtuskäimisega kaasnev närvipinge. Lisaks sellele veel oht jääda lolliks, nagu juhtus eelmise kriisi ajal maksuameti piiramisrõngasse sattunud ettevõtja Indrek Mandrega, kes sai oma õiguse alles 4-5 aastat hiljem, olles toonud ohvriks oma tervise ja perekonna. Ma kujutan ette, et suurem osa ettevõtjatest lööb käega, võtab oma kaotused sisse ja paneb ettevõtte kinni, nagu juhtus ka Äripäevas kirjeldatud hulgikaupmehega. Ja neid ettevõtteid võib olla päris palju.
Olukord on hull, paanikasse aetud maksuamet teeb seda veel hullemaks. Maksuamet põletab maad, kuhu ei kasva järgmise 10 aasta jooksul võibolla mitte kui midagi. Ja võib ka arvata, et maksutulud hakkavad hüppeliselt kukkuma, nagu juhtus juba eelmise aasta lõpus. Mõelgem selle peale, sõbrad! Ja kinnitage rihmad!
Aga kes on Ansipi esiisa?
Väljavõte Publiku veebist.
Delfi racy meelelahutuslisa Publik vahendab, et kuulsa inglise vutistaari David Beckhami esiisa tegeles prügikorjamisega ehk oli tavaline prükakolla.
Minul tekkis siit kohe uurida, kes võiks küll olla meie poliitprominentide esiisad ning -emad. Ja kelle esiisad-emad ikka meid kõige rohkem huvitada võiks kui võimuerakonna Reformistliku Partei omad! Hakkame uurima!
Niisiis, kes teab, kust on pärit ning kelle lapsed on Andrus Ansip, Laine Jänes, Rein Lang, Jürgen Ligi, Keit Pentus, Rain Rosimannus, Urmas Paet, Maret Maripuu, Igor Gräzin, Neinar Seli ja kõik teised reformierakondlased? Seda meile juba vihjati, et Postimehe vastutava väljaandja Mart Kadastiku esivanem oli küüditaja, aga kas ka tema parima sõbra, peaminister Andrus Ansipi oma? Sest kuskilt pidid need Ansipi repressiivsed vaated ju tulema, kui ta Tartus tudengeid koertekarjaga laiali ajas? Võib-olla rippus Ansipi vanaisa toaseinal veel õndsa Stalini pilt?
Et siis kõik uurima! Äkitselt avastame üheskoos midagi erutavat.
Savisaarelt asjalik arvamus
Väljavõte Äripäeva veebist.
Minu meelest Savisaarelt täna Äripäevas asjalik majanduse-teemaline arvamus ettevõtluse olukorra parandamiseks. Just see kriisiplaan, millest eilses Äripäevas rääkis Indrek Neivelt. Tundub, et Savisaar ongi Neiveltiga konsulteerinud. Millegipärast on aga Äripäev Savisaare põhjalikust kriisiplaanist välja otsinud ainult ühe väikse detaili, kontekstist välja rebinud, ja seda siis üleloomulikult võimendanud. Mis on naljakas, sest Äripäev on ettevõtjate leht ja kõik Savisaare esitatud ideed aitaks ettevõtjate olukorda parandada.
Mis aga puutub sellesse kinnisvara teemasse, siis olukorras, kus enamikul ettevõtjatel on kõrid kinni tõmmatud, tuleb kuskilt hakata otsa lahti laskma. Kõigile riigi tellimusi anda ei saa olukorra leevendamiseks, kõigile ei jagukski. Neid võiks siis aidata kinnisvarast vabanemisel. Sest, olgem ausad, kinnisvara, ükskõik milline, ka kõige parem, on praeguses olukorras muutunud riskantseks. Samas on selge, et selline olukord ei kesta igavesti. Mistõttu oleks riigi loodud puhver täiesti õigustatud, ja tekkiks win-win situatsioon, kus ettevõtja saab tegevuse käima, riik saab võimaluse omandada soodsa hinnaga kinnisvara. Ses pole midagi imelikku, isegi Ameerikas ostab riik üles ettevõtjate vara, Lätis ostis riik üles terve panga. Vastasel korral leiab eesti rahvas end olukorrast, kus ettevõtjatel jääbki hing kinni ja enamus inimesi jääb lihtsalt tööta. Praegu igatahes liiguvad asjad selles suunas. Iga päev kaotab Eestis töö mingi 500 inimest. Erasektoris tehakse iga päev karme otsuseid, sama peab tegema ka riigi tasandil. Muidu ollakse ise varsti, käsi pikal, IMFi ja ELi käest raha mangumas ja siis juba surutakse rahvale peale ebapopulaarsed otsused, nagu juhtus Lätis.
Üleskutse: anna teada, kui Kapo kotib
Saabus selline ettepanek:
Mina teen sellise ettepaneku. Kui kedagi KAPO kutsub välja nendekeeli vestlusele, mõni kutsikas või siis suurem koer tülitab, siis peaksid inimesed kohe siia blogisse taeatama. Mis telefoni numbrilt helistati, kes helistas, kuidas end esitles, kas oli ülbe, mida rääkis, kas hirmutati või mis iganes. Kõik tuleb tuua avlikkuse ette ja paljastada mistahes manipulatsioonid või salajased toimingud inimestega. Sest kui kurat juba inimesed hakkavad uppuma või uputatakse kellegi käe läbi või toimingu läbi, siis on tegu ju mõrvaritega või enesetapule mõjutajatega. Ja kus on siis uppunu lahkamise tulemused??? Kas sooritati mõrv või mis juhtus??? Mistahes koerad kardavad avalikku vastuhaukumist ja see neile ei meeldi. Lõrinat tuleb siis ilmselt palju. Võibolla peab Irja uuesti prokuratuuri tööle asuma, et ennast, inimesi ja nende õigusi kaitsta? Lugupidamisega Teie "Pärisorjuse tunnetaja"
Niisiis jah, anna teada, näiteks anonüümsena kommentaaride alla, kui NKVD ajast tuttavaid võtteid kasutama hakanud Kapo on sind vestlusele kutsunud või kuidagi muudmoodi mõjutanud, püüdnud agendiks värvata, surunud näppe sahtli vahele, nii et pead vajalikuks sellest avalikkust informeerida. Viimasel ajal on Kapoga seotud kummalisi juhtumeid üha rohkem päevavalgele tulnud, lisaks Romet Põldme traagilisele juhtumile veel näiteks loomakaitsjate juhtum.
Mina teen sellise ettepaneku. Kui kedagi KAPO kutsub välja nendekeeli vestlusele, mõni kutsikas või siis suurem koer tülitab, siis peaksid inimesed kohe siia blogisse taeatama. Mis telefoni numbrilt helistati, kes helistas, kuidas end esitles, kas oli ülbe, mida rääkis, kas hirmutati või mis iganes. Kõik tuleb tuua avlikkuse ette ja paljastada mistahes manipulatsioonid või salajased toimingud inimestega. Sest kui kurat juba inimesed hakkavad uppuma või uputatakse kellegi käe läbi või toimingu läbi, siis on tegu ju mõrvaritega või enesetapule mõjutajatega. Ja kus on siis uppunu lahkamise tulemused??? Kas sooritati mõrv või mis juhtus??? Mistahes koerad kardavad avalikku vastuhaukumist ja see neile ei meeldi. Lõrinat tuleb siis ilmselt palju. Võibolla peab Irja uuesti prokuratuuri tööle asuma, et ennast, inimesi ja nende õigusi kaitsta? Lugupidamisega Teie "Pärisorjuse tunnetaja"
Niisiis jah, anna teada, näiteks anonüümsena kommentaaride alla, kui NKVD ajast tuttavaid võtteid kasutama hakanud Kapo on sind vestlusele kutsunud või kuidagi muudmoodi mõjutanud, püüdnud agendiks värvata, surunud näppe sahtli vahele, nii et pead vajalikuks sellest avalikkust informeerida. Viimasel ajal on Kapoga seotud kummalisi juhtumeid üha rohkem päevavalgele tulnud, lisaks Romet Põldme traagilisele juhtumile veel näiteks loomakaitsjate juhtum.
Reformierakonna koerad näksivad jälle!
Mina, Irja, olen nüüd siis kah Poliitilise Politsei huviorbiidis. Mis on iseenesest päris naljakas. Kui sinu kiri, mis ei ole isegi adressaadini jõudnud, on ühtäkki veebis üleval.
Auväärt kapopoisse võis muidugi natukene pahandada minu kirjutis, kus ma nimetasin neid koerteks. Reformierakonna koerteks. Olen jätkuvalt samal seisukohal: Kapo on Reformierakonna koer. Kutsutagu mind või "vestlusele". Koerad olete ikka ja koerteks jääte.
Kui paar päeva tagasi Tallinnas käisin, siis kuulsin, et Kapo tegeleb praegu aktiivselt nuhkide värbamisega. Kutsub inimesi, enamasti kapolaste vanu tuttavaid välja, ning teeb neile ettepaneku "koostööks". Kusjuures koostöö sisuks oleks Reformierakonna poliitiliste oponentide järel nuhkimine ning sellest Kapo teavitamine. Kesklinnavalitsuse ametnik Romet Põldmegi käis kaks korda enne surma Kapos ühel säärasel vestlusel. Selle jutu lasi Tallinna linna peal lahti muide Kapo enda töötaja - kui oli purjus!
Et siis armsad kapolased, ka teie seas on selliseid mehi, kes pole tekkinud olukorraga rahul. Siis olukorraga, kus riikliku julgeoleku kaitsmiseks ametisse kutsutud ametnikud kasutavad oma ametipositsiooni selleks, et võimupartei (s.o oma peremehe) oponente kottida.
Ok, ma saan aru, et riiklikku julgeolekut on vaja kaitsta ning sestap on ehk ka dozoorlaste jälgimine mõneti põhjendatud, aga täiesti lubamatu on olukord, kus Kapo värbab aktiivselt oma nuhkideks inimesi, kes Reformierakonna poliitiliste rivaalide kohta "koputaks". Täitsa nagu NKVD, kes kutsus su välja ning tegi ettepaneku, "millest ei saanud keelduda".
Küllap tehti säärane ettepanek, "millest ei saanud keelduda" ka Romet Põldmele. Vaiksel, tagasihoidlikul noormehel kästi ilmselt oma töökaaslaste järele nuhkida. Teda oli ka kerge survestada - Rometi homoseksuaalsus oli saladus ning ta ei tahtnud, et see avalikuks saaks.
Põhjust, miks Kapo on viimasel ajal nii ülbeks läinud, ei tule kaugelt otsida. Vaadake vaid tema peremeest, Reformierakonda. Vaadake, millise jäise rahuga suhtub Ansip ja co pensionäride ja puuetega inimeste muredesse, ning te mõistate, miks asjad on praegu just nii nagu nad on. Koer ahvib nimelt kõiges peremeest. Kui näksib Ansip, siis näksib ka Kapo. Muide, Kapo ongi tore koeranimi. Võts, Kapo! Kõlab ju hästi?
Mul on selline paha omadus, et mind on väga raske hirmutada. Avalikustasite mu kirja. Okei. Ja siis? Who cares õigupoolest. Olgu see aasta 2009 siis mitte ainult Reformierakonna, vaid ka Reformierakonna koera aasta!
Auväärt kapopoisse võis muidugi natukene pahandada minu kirjutis, kus ma nimetasin neid koerteks. Reformierakonna koerteks. Olen jätkuvalt samal seisukohal: Kapo on Reformierakonna koer. Kutsutagu mind või "vestlusele". Koerad olete ikka ja koerteks jääte.
Kui paar päeva tagasi Tallinnas käisin, siis kuulsin, et Kapo tegeleb praegu aktiivselt nuhkide värbamisega. Kutsub inimesi, enamasti kapolaste vanu tuttavaid välja, ning teeb neile ettepaneku "koostööks". Kusjuures koostöö sisuks oleks Reformierakonna poliitiliste oponentide järel nuhkimine ning sellest Kapo teavitamine. Kesklinnavalitsuse ametnik Romet Põldmegi käis kaks korda enne surma Kapos ühel säärasel vestlusel. Selle jutu lasi Tallinna linna peal lahti muide Kapo enda töötaja - kui oli purjus!
Et siis armsad kapolased, ka teie seas on selliseid mehi, kes pole tekkinud olukorraga rahul. Siis olukorraga, kus riikliku julgeoleku kaitsmiseks ametisse kutsutud ametnikud kasutavad oma ametipositsiooni selleks, et võimupartei (s.o oma peremehe) oponente kottida.
Ok, ma saan aru, et riiklikku julgeolekut on vaja kaitsta ning sestap on ehk ka dozoorlaste jälgimine mõneti põhjendatud, aga täiesti lubamatu on olukord, kus Kapo värbab aktiivselt oma nuhkideks inimesi, kes Reformierakonna poliitiliste rivaalide kohta "koputaks". Täitsa nagu NKVD, kes kutsus su välja ning tegi ettepaneku, "millest ei saanud keelduda".
Küllap tehti säärane ettepanek, "millest ei saanud keelduda" ka Romet Põldmele. Vaiksel, tagasihoidlikul noormehel kästi ilmselt oma töökaaslaste järele nuhkida. Teda oli ka kerge survestada - Rometi homoseksuaalsus oli saladus ning ta ei tahtnud, et see avalikuks saaks.
Põhjust, miks Kapo on viimasel ajal nii ülbeks läinud, ei tule kaugelt otsida. Vaadake vaid tema peremeest, Reformierakonda. Vaadake, millise jäise rahuga suhtub Ansip ja co pensionäride ja puuetega inimeste muredesse, ning te mõistate, miks asjad on praegu just nii nagu nad on. Koer ahvib nimelt kõiges peremeest. Kui näksib Ansip, siis näksib ka Kapo. Muide, Kapo ongi tore koeranimi. Võts, Kapo! Kõlab ju hästi?
Mul on selline paha omadus, et mind on väga raske hirmutada. Avalikustasite mu kirja. Okei. Ja siis? Who cares õigupoolest. Olgu see aasta 2009 siis mitte ainult Reformierakonna, vaid ka Reformierakonna koera aasta!
Suur vend jälgib mind
Väljavõte BHRi veebist.
Pärast pronksiöö "ninameeste" suhtes tehtud positiivset kohtuotsust arutasime Irjaga, et võiks need Öise vahtkonna mehed üles otsida ja teha nendega intervjuu. Et mis tegelased on. Neist pole suurt midagi lugeda olnud. Peale selle, et on kõige suuremad pätid ilma peal. Et kui ongi pätid, siis on hea oma vaenlast tundma õppida, või nii.
Irja surfas veebis, leidis nende kodukalt pressiesindaja Larissa Neštšadimova meiliaadressi ja pani kirja teele. Neštšadimova on see naisterahvas, kelle kohta tuli täna uudis, et Riigikohus lõpetas tema suhtes algatatud väärteomenetluse. Meilile tuli vastuseks vaid veateade. Millest võis järeldada, et postkast on täis saanud. Irja saatis mõned päevad hiljem uue kirja, ja ikka sama lugu.
Täna saadeti meile anonüümne kommentaar, kus see kiri on ilusti välja toodud, ühel kummalisel BHRi-nimelisel veebisaidil. Kus oli veel täpne info selle kohta, et: "Rein Ruutsoo ja Notšnoi Dozor (riigivastaste punt) plaanivad ühist workshop'i".
Nii Irja kiri kui Ruutsoo teema on kirjeldatud kui "sahinad". Mis tegelikkuses ei tähenda muud, kui et keegi, kellel on vastavad võimalused, loeb Öise vahtkonna liikmete kirjavahetust. Võib arvata, et sellega tegeleb Kaitsepolitsei. Kust siis need kirjad lekitatakse mujale, näiteks sellele BHRi saidile, mis paistab Kapo-laste jaoks olevat eriti südamelähedane.
Ausalt öeldes huvitav kogemus. Kogeda enda peal seda, millest muidu võib vaid raamatutest lugeda. Ootame-vaatame, mis edasi saab.
neljapäev, 15. jaanuar 2009
Mis on juhtunud Eesti Ekspressiga?
Poole õhem teine ning Areen kah selline - nadi.
Arutasime just Innoga, et Luik ilmselt ei teagi, mis Ekspress Grupis toimub. Et Delfi uueks peatoimetajaks pandi Ekspress Grupi tegevjuhi Priit Leito sõber Urmo Soonvald alias Montana Kotkas, endine spordireporter, kes kirjutab lolle arvamuslugusid ega tea online-ajakirjandusest halligi.
Proovisime spekuleerida, et millega Hans Hadniel Luik praegu tegeleda võiks, peale oma riiete ning kadund asjade otsimise siis. Ning jõudsime järeldusele, et küllap on kuskil röötsakil laua taga, nina narkone. Ja et Luige ainus mure on hetkel see, et kott kokat oleks kogu aeg nina ees.
Oma sõltuvusega kimpus oleva juhi selja taga on hiiglama mõnus teha selliseid otsuseid nagu tegi Priit Leito. Sebida koondamiskohus sõbrale soe töökoht näiteks. Priit Leito on Hans H Luige Alar Pink. Selline säravate silmadega edev mees, kes jätab juhile mulje, et kõik on kõige paremas korras - kuni juhil ei jää muud võimalust kui pankrotist pääsemiseks kulusid kõvasti koomale tõmmata.
Seda on Ekspress muidugi nüüd ka teinud. Leht on peaaegu niisama õhuke kui Virumaa Teataja. Mis saab Luigest ja temma lemmiklapsest Ekspressist edasi? Üks meediamogul juba otsustas poe kinni panna. Millal paneb teine?
Arutasime just Innoga, et Luik ilmselt ei teagi, mis Ekspress Grupis toimub. Et Delfi uueks peatoimetajaks pandi Ekspress Grupi tegevjuhi Priit Leito sõber Urmo Soonvald alias Montana Kotkas, endine spordireporter, kes kirjutab lolle arvamuslugusid ega tea online-ajakirjandusest halligi.
Proovisime spekuleerida, et millega Hans Hadniel Luik praegu tegeleda võiks, peale oma riiete ning kadund asjade otsimise siis. Ning jõudsime järeldusele, et küllap on kuskil röötsakil laua taga, nina narkone. Ja et Luige ainus mure on hetkel see, et kott kokat oleks kogu aeg nina ees.
Oma sõltuvusega kimpus oleva juhi selja taga on hiiglama mõnus teha selliseid otsuseid nagu tegi Priit Leito. Sebida koondamiskohus sõbrale soe töökoht näiteks. Priit Leito on Hans H Luige Alar Pink. Selline säravate silmadega edev mees, kes jätab juhile mulje, et kõik on kõige paremas korras - kuni juhil ei jää muud võimalust kui pankrotist pääsemiseks kulusid kõvasti koomale tõmmata.
Seda on Ekspress muidugi nüüd ka teinud. Leht on peaaegu niisama õhuke kui Virumaa Teataja. Mis saab Luigest ja temma lemmiklapsest Ekspressist edasi? Üks meediamogul juba otsustas poe kinni panna. Millal paneb teine?
Kuritegevus tõuseb, turva- ja kindlustusfirmadel läheb hästi
Viimasel ajal on seoses majanduse kokkutõmbumisega suurenenud kuritegevus, mistõttu on hakanud hästi minema turva- ja kindlustusfirmadel.
Põnevat lugemist Narva-Jõesuu kohta ajalehest Kesknädal
Väljavõte Kesknädala veebist.
Ajaleht Kesknädal teeb tänuväärset tööd ja edastab sõnumeid Narva-Jõesuust, mis veel kümmekond aastat tagasi oli vene taustaga kantpeade kontrolli all, aga nüüd, nagu nähtub, on selles Eesti idapoolsemas piirkonnas võimu võtnud Isamaaliit. Kesknädal kirjutabki Isamaaliidu tegemistest Narva-Jõesuus, kus siis linnavolikogus on opositsioon sisuliselt likvideeritud, mis võimaldab linnapea Andres Noormägi'l (kelle päris elukoht on hoopis Tallinnas) maksta iseendale auto kasutamise eest ebaseaduslikke lisatasusid ning elada sanatooriumis. Juttu on ka sellest, kuidas Noormägi andis kinga kohaliku rahva seas populaarsele aselinnapeale, mistõttu tuli maksta kopsakas koondamistasu, mis sõi ära ligi veerandi linnavalitsuse aastasest palgafondist. Samuti on kahtlased linnavalitsuse teederemondi hankelepingud, kus tööd on läinud üle hankekomisjoni pea linnapea sõpradele. Tegemist on üle miljoni krooniste hangetega.
Jällegi, Kapol oleks seal maru lai tööpõld.
Isamaaliiduga on seotud ka teine skandaal. Nimelt, nagu edastas eilne Pealtnägija, on Isamaaliidu juhitav Häädemeeste vald lasknud maksta riigieelarvest rahasid külateede hooldamiseks, mis tegelikkuses ei kuulu üldse vallale. Tegemist on suuremahulise kelmusega, kus valla juhtkond on võltsinud dokumente. Summad ületavad miljon krooni.
Väikse Irja tänud onu Oliverile
Väike Irja isaga.
Armas onu Oliver!
Siin kirjutab väike Irja. Kui tore, et sa minu nõu lõppude lõpuks kuulda võtsid ning need koledad ajakirjad kinni panid. Nüüd on sul jälle rohkem aega kommide valmistamisega tegeleda.
Televisiooni võid muidugi kah teha, ainult et ära jumala pärast jälle midagi "tõsist" tee. See ei tule sul kohe kuidagi välja, onu Oliver. Sa ei ole tõsine mees, sa oled kommionu! Heas mõttes. Tee midagi naljakat. Kui minuga nõu pead, siis räägin täpsemalt. Hei-Hei!
Väike Irja
Investorid valasid Aaviksoo betooni
Väljavõte Äripäeva veebist.
Vennad Aaviksood on hädas. Ajal kui üks (vanem vend Jaak) ei suuda ega suuda Tallinna püstitada ristisammast, on teine (Peep) jännis oma Rumeenia investeerimisfondiga. Nii et, nagu nüüd nähtub, on talle raha usaldanud investorid nõudnud talt killustikutehase väljaostmist. Ilmselt siis selleks, et Aaviksoole usaldatud rahast midagigi tagasi saada. Mäletatavasti pakkus Aaviksoo paar aastat tagasi ahvatlevaid investeerimisvõimalusi Rumeenias. Talle usaldati kümneid miljoneid kroone. Viimasel ajal on mees vait jäänud.
Ka kõige "halvem" uudis on hea
Väljavõte Delfi veebist.
Aeg-ajalt kostab nurinaid selle kohta, et uudised on halvad, et peaks olema rohkem häid uudiseid, jms. Delfis teeb seda üks suhtekorraldaja, Heikki Sal-Saller, ilmselt kellegi (ilmselt valitsuse) tellimusel, raha eest, sest niisama heast peast suhtekorraldajad midagi ei kirjuta. Mis sisuliselt tähendab üleskutset hakata reaalsust muutma, kirjutama sellest, mida tegelikult pole, mis üldjuhul iseloomustab totalitaarsete süsteemide ajakirjandust, nagu see oli Pätsu-aegses Eestis ja Nõukogude Liidus.
Sellised üleskutsed on enamasti nürimeelsed ja lühinägelikud. Ja kui uudiseid, sõnumeid lähemalt uurida, siis leiab sealt alati ka midagi head. Üks uudis võib olla jälle ühele hea, teisele halb, teise uudise puhul on vastupidi. Teatud aegadel võivad uudised olla ühtede jaoks halvemad kui teiste jaoks. Mis aga ei tähenda, et uudised on halvad. Viimase aja uudised on näiteks halvad valitsusliidu jaoks, head opositsiooni jaoks. Kas need uudised on siis läbinisti halvad?
Mis nööri ja seepi puutub, siis on need käiku läinud just nendes ühiskondades, kus pealtnäha on kõik väga "hea".
Reformierakonna krahh
Väljavõte Delfi veebist.
Viimasel ajal on palju avalikku tähelepanu ja auru kulunud üksikute Reformierakonna poliitikute kottimisele, ja võib jääda mulje, et tegemist on üksikjuhtumitega (Ansip, Maripuu), ent kui vaadata laiemat pilti, siis see, mis toimub, on Reformierakonna krahh.
Sel on mitmeid subjektiivseid (erakonna liikmete tegevusest sõltuvaid), aga ka objektiivseid (erakonnast sõltumatuid) põhjuseid. Esiteks on loomulikult põhjus selles, et Reformierakonna liikmed on läinud ülbeks, tulenevalt sellest, et nende kontrolli all on kõik olulised võimud Eestis: Riigikogu, valitsus, Riigikohus, ajakirjandus. See on muutnud nad hooletuks, mille hea näide on viimase aja skandaal puuetega inimeste toetuste ümber. Samuti kuulub sellesse ooperisse peaminister Andrus Ansipi võimetus tunnistada olude muutumist. Sellised asjad saavad juhtuda vaid siis, kui sa tunnetad absoluutset võimu. Oled kindel, et võid rääkida mida iganes.
Reformierakonnast sõltumatu põhjus on üldise majanduskeskkonna halvenemine, seda nii Eestis kui kogu maailmas. Ja sellest johtuvalt kukuvad valitsused, muutub poliitiline maastik üle kogu maailma. Aeg on selline, et soodustab kõikvõimalikke muutusi. Reformierakonna poliitikud on küll kõiki jamasid põhjendanud nende oludega, aga nad pole taibanud, et see õõnestab ka nende endi tugitalasid: usku raha maagiasse. Kui seni jutlustasid Reformierakonna oraatorid sellest, kuidas raha teeb kõik õnnelikuks ja kohe-kohe on kõigil raha hästi palju (selle tagab vaba turumajanduse nähtamatu võluvits), siis jutt, et olud kehvad-raha pole-võluvits kadunud, kaotab sama kiiresti nende jutlustajate usaldusväärsuse. Ja ei aita isegi enam Ansipi jutt sellest, et ärge pabistage, kõik on endine, kõik toimib, kui kõik saavad ümberringi aru, et midagi ei toimi: raha on otsas, pangad raha juurde ei anna, investeeringud on kokku kuivanud, töökohad kaovad silmnähtava kiirusega. Sellega on kõik Reformierakonna valimisloosungid justkui peldikupotist alla uhatud. Ja Reformi liikmetel pole ehk tõesti sellises olukorras muud teha, kui sita mängu juures veel hea nägu ette manada, niikaua kui annab, lootuses, et ehk keegi ei pane tähele. Mis on muidugi ülimalt naiivne. Sündmused Riias näitavad, et pannakse tähele ja kuidas veel. Ja neid sündmusi pole enam võimalik üksikute huligaanide ega Putini kaela veeretada.
Praegu pole valitsuses ka ühtegi Reformi apokalüpsist tasakaalustavat jõudu. Sotsid on pärast Ilvese presidendiks ja Padari rahandusministriks saamist marginaliseerunud. Isamaaliit tuli küll võimule paljulubava loosungiga: Õnn ei peitu rahas!, ent seda õnne ei ole millegipärast leitud, seda ei tulnud ka sõjategevuse õhutamisest Venemaaga, kuigi provotseeriti kõvasti. Venelased ei neelanud vaatamata alandustele sööta alla, ei hakanud mässama, ei toonud vaatamata ootustele oma vägesid Eestisse, mistõttu jäi uus vabadussõda ära ja Isamaaliidu poliitikutest ei tulnud märtreid. Nende saavutuste tipuks jäi rahvusromantiline melodraama "Tuulepealne maa" ning pärast pronksiöömäsu rusikatega vehkimine.
Mistap on oodata muutusi ka Eesti poliitilisel maastikul. Need, kes headel aegadel suu vahus õhulosse püstitasid, on kriisiolukorras nagu uppund kuked, kes ei suuda midagi otsustada. Selleks, et edasi minna, on vaja nad välja vahetada.
Sama käib ka ettevõtluse kohta. Headel aegadel ettevõtteid edukalt vedanud juhid on kaotanud kriisis pea.
Maripuu trööbatakse läbi nagu viimane hoorakaltsakas
Väljavõte Äripäeva veebist.
Reformierakond käitub sotsiaalminister Maret Maripuuga nagu on käitutud varem mitmete oravapartei naistega: ta trööbatakse läbi nagu viimane hoorakaltsakas ja visatakse siis tänavale.
Tõenäoliselt lastakse Maripuul veel "vastutada" ka pensionite laialijagamise süsteemi muutmise tagajärjel tekkivate jamade eest, tõmmatakse naine korralikult läbi ja siis antakse jalaga perse ning öeldakse: nägemist.
Reformierakond ei armasta tugevaid naisi, õigem oleks öelda, et erakonna mileedi Keit Pentus ei salli enda kõrval konkurente.
Samuti on peaminister Andrus Ansipil komme pugeda naise selja taha: nn näksipi skandaalis puges ta oma ämma Vaike Reiali selja taha, nüüd tõmbas Maripuu omale ette.
Kruuda tegi ainuõige otsuse
Väljavõte Delfi veebist.
Hirmus kiunumine on lahti läinud pärast seda, kui AS Kalevi juht Oliver Kruuda otsustas ajakirjad kinni panna. Et küll on paha, 100 inimest jäävad tööta ja ma ei tea, mis kõik veel. Või et täiesti korralikud ajakirjad pandi kinni. Aga minu meelest tegi Kruuda ainuõige otsuse. Selgitan, miks.
Esiteks viisid ajakirjad ettevõttest raha välja, ligi 3,5 miljonit krooni kuus. Kahjumiga töötav projekt pikalt elus püsida ei saa. Kahjumis väljaannetega jätkamine oleks hakanud, või on juba hakanud mõjutama ettevõtte teisi tegevusharusid, näiteks kommide valmistamist, mistõttu keerati kommivabrikus täna vesi kinni.
Teiseks ei suutnud Kruuda leida ettevõttesse tugevaid tegijaid, kes oleksid suutnud teha asju, mida oleks saanud müüa. Kruudal on küll kompetents kohukeste, mahlade, piimatoodete ja küpsiste ehk toiduainete müügi alal, aga puudub kompetents meedia müügi alal. Seetõttu olid väljaanded keskpärased ja sealt mingit tulemust ei saanudki oodata.
Kolmandaks muutub majanduses olukord iga päevaga, ja praegusel juhul täbaramaks trükiajakirjanduse jaoks, kuna inimesed piiravad trükiväljaannete tarbimist. Ja see olukord võib kehvana püsida aastaid. Mõistlikum on pidada pausi ning tulla trükiajakirjanduses turule siis, kui olukord on stabiliseerunud, 5-10 aasta pärast. Võimalik, et selleks ajaks on trükiajakirjandus üldse välja surnud. Mistõttu on dinosauruste elushoidmine küllalt kaheldava väärtusega ettevõtmine. Ja pealegi veel keskkonda kahjustav, sest ajakirjade trükkimisel kasutatava valge kriitpaberi tootmiseks tuleb saastada keskkonda, ning sama lugu on selle paberi utiliseerimisega.
Neljandaks, nagu ütles juba tuntud ärijuht Jüri Käo, ei tohi kriisiolukorras raskete otsuste tegemisega venitada. See on hea ka töötajatele. Neil ajakirjanikel, kes töö kaotavad, on veel võimalik tööd leida, sest vana rasva veel meediamaastikul jagub. Palju hullem on neil, kes satuvad tänavale viimases järjekorras, kus võivad jääda palgad välja maksmata ja uut töökohta leida võimatu. Neil pole muud, kui end supiköögisappa sättida.
Äripäev jagab katteta lubadusi
Siin üks järjekordne vidin rubriigist "Äripäeva spämm", millega leht oma lugejaid kostitab, vahel lausa mitu korda päevas.
Aga kui selle loteriimaigulise teadaande sisusse süüvida, siis on tegemist sulaselge pettusega. Äripäev on küll viimane väljaanne, kes võib endale lubada võtta sõna majanduse parandamise ja kriisiks valmistumise teemal. Viimasel ajal on Äripäevast saanud pigem pidur, mis ilmub siis, kui jumal juhatab ja kus edastatud sõnumid tammuvad ajal sabas, kajastades 2-3 kuud tagasi juhtunut. Jõulude ja uue aasta ajal, kui majanduselus toimus terve rida olulisi sündmusi, jättis Äripäev oma lugejad mitmeks nädalaks kuivale.
Majandusuudiste edastamise niši on tekkinud tühimikus üle võtnud teised väljaanded nagu Ekspress (kiitus!), Postimees ja Päevaleht.
PÄEVA POMM: ROMET PÕLDME KÄIS ENNE UPPUMIST KAHEL KORRAL KAPOS ÜLEKUULAMISEL
Väljavõte Päevalehe veebist.
Nagu teatavad kirjasaatjad, kes laiali üle maa, käis Tallinna linnaametnik Romet Põldme enne salapärast uppumist kahel korral ülekuulamisel Kaitsepolitseis. See juhtus nädal aega enne tema kadumist.
Info pärineb Kaitsepolitseile lähedal seisvatelt allikatelt. Põldme käis ülekuulamisel tunnistajana. Talle soovitati töö juures öelda, et käis arsti juures.
Siiani on jäänud saladuseks, miks läks Põldme oma arvataval surmaööl vastu 19. detsembrit pärast töökoha aastalõpu pidu, kui ülemus oli ta autoga Mustamäelt kodumaja ette toonud, veel Angeli kohvikusse ja miks ta pärast seda ära uppus. Teada on, et ta ei elanudki koos tüdrukuga, nagu arvati, vaid hoopis noormehega, kes käis teda päeval pärast kadumist veel Angelis otsimas. Ka 3. jaanuaril toimunud matustel ei olnud teda leinamas mitte tüdruk, vaid noormees, tema parim sõber. Ilmselt rääkis ta oma tuttavatele ja töökaaslastele tüdruksõbra juttu selleks, et tahtis varjata oma homomeelsust. Rometile avaldas kaastunnet ka kapist välja tulnud reformierakondlasest homo Ago Press, kes kirjutas kommentaarides, et Rometi surm on valus kaotus kogu Eesti homomaailmale.
Romet töötas Tallinna kesklinna linnaosa valitsuses planeeringutega tegelevas linnakeskkonna osakonnas spetsialistina poolteist aastat, ametisse asus kohe pärast ülikooli lõpetamist arhitektuuri erialal 2007. aasta suvel.
Rometi leidsid sukeldujad tema elukoha lähedalt, Kalasadama kai juurest 29. detsembril.
Võib arvata, et Kaitsepolitsei tahtis Põldmet nuhiks värvata, või talle mingeid ülesandeid peale suruda. Võimalik, et tunnistusi välja pressida, kasutades šantaažiks Põldme homomeelsust. Nii näiteks oli Kapo poolt värvatud nuhiks Kristiine linnaosa vanema asetäitja Aleksander Raide, kelle abil võeti möödunud aasta lõpus vahele abilinnapea Taavi Aasa nõunik Ivo Parbus.
Kaitsepolitsei struktuur on viimaste aastatega paisunud üle 200 töötajaga organisatsiooniks, mille palgal on näiteks professionaalseid propagandatöötajaid, kes loevad päevast päeva veebis ilmuvaid kommentaare ja kirjutavad neid ka vajadusel ise. Kapo on muutunud poliitiliseks politseiks, mis avaldab survet poliitilisele opositsioonile ja ajakirjandusele, tilgutades vajalikul hetkel informatsiooni, ajakirjandus neelab enamasti söödad alla. Võimuparteide poliitikuid kapo reeglina ei puutu.
On tähelepanuväärne, et Romet Põldme surma asjaolusid ei ole siiamaani avalikustatud, näiteks lahkamise tulemusi.
kolmapäev, 14. jaanuar 2009
Lisainfot Postimehe majas end üles poonud noormehe kohta
Väljavõte Reporteri veebist (praeguseks on klipp Reporteri veebist eemaldatud).
Möödunud neljapäeval poos end Tallinnas Postimehe majas üles noormees. Sellest oli juttu ka kohvikus. Huvitav on see, et mingit erilist infot pole juurde tulnud, kuigi näiteks möödunud aasta lõpus vette kukkunud noormehe kohta tuli infot nii et seda nägu.
Kirjasaatjad, kes laiali üle maa, annavad teada, et pärast salapärast ülespoomist keelas Eesti Meedia igasuguse info edastamise selle juhtumi kohta. Asi vaikiti ülevalt poolt, ilmselt siis Mart Kadastikult endalt tulnud korraldusega täielikult maha. Ja põhjust pole vaja kaugelt otsida: noormees poos end üles 12. korrusel, mis on juhtkonna korrus, piltlikult öeldes otse Mart Kadastiku ukse taga.
Loomulikult võib spekuleerida, et miks just Kadastiku ukse taga, et kas oli tegemist võimaliku gay suhtekriisiga, nagu arvati endise Tallinna kesklinna valitsuse töötaja puhul.
Ühtlasi on huvitav, et noormees üldse majja sisse pääses, sest Postimehe majas on all turvafirma valve ja keegi võõras sisse ei pääse. Tegemist pidi olema Eesti Meedia grupi töötajaga, sellele viitab ka demonstratiivne enesetapp juhtkonna ukse taga.
Eesti Meedia ettevõtetes on jätkuvalt käimas laiaulatuslikud koondamised.
Reformierakondlased vallutasid heategevusliku sotsiaalfilmiklubi
Väljavõte Reformierakonna veebist.
Kas te kujutaksite ette olukorda, kus tegelete vaikselt oma heategevusprojektiga, olgu see siis näiteks abivajajate toetamine või kasvõi hetegevuslik filmiklubi. Kui ühel päeval kargavad sisse Reformierakonna tegelased ja muudavad selle oma valimiseelseks palaganiks. Aga just nii nädalavahetusel juhtus, nagu võite ise vaadata neilt piltidelt, mille Kristiina Ojuland on Reformierakonna veebi üles pannud.
Taustaks niipalju, et tegemist on omalaadse sotsiaalfilmiklubiga, mis on eri vabatahtlike kodanike ja organisatsioonide toel tegutsenud juba poolteist aastat ja küllalt hästi käima läinud. Tallinna linnaosad on näiteks loobunud Lindakivi ja Salme kultuurikeskuste kasutamise eest rendi küsimisest.
Miks toetab maksuameti juht Reformierakonda?
Väljavõte Reformierakonna IV kvartali sissetulekutest, väljavõte Reformi veebist.
Kas pole huvitav, 5000 krooni on andnud Reformile keegi Dmitri Jegorov. Kes on teada-tuntud kui maksuameti peadirektori asetäitja (väljavõte Postimehe veebist):
IITV esitleb: soovitused Andrus Kivirähule
Soovitused Andrus Kivirähule, kuidas tagumik vähem ära väsiks.
teisipäev, 13. jaanuar 2009
Miks mitte Mojito?
Väljavõte Postimehe veebist.
Nagu kirjutab Postimees, on Toomas Annuse firma Merko Grupi uus nimi AS Riverito. Tõepoolest, tiba naljakas nimi. Aga miks mitte siis juba AS Mojito?
Kasiinofirma pankrotis?
Olympicu kasiinoketi omanikud, vasakult Jaan Korpusov ja Armin Karu, väljavõte Äripäeva veebist.
Alles see oli, kui kasiinodel läks väga hästi, Olympicu kasiinoketi juhti Armin Karu tituleeriti koguni Eesti rikkaimaks meheks ja mees ise otsis omale televisiooni kaudu mantlipärijat.
Nüüd on elu teinud kannapöörde. Karu ja tema kompanjoni Korpusovi on nähtud Tornimäe kaksiktorni aluses lobby-baaris nõutute nägudega istumas ja omal juukseid katkumas. Arvata võib: languse korral on kasiinod need, mis esimesena oma kliendid kaotavad. Näiteks USAs on suured kasiinoketid läinud üksteise järel pankrotti, sama võib juhtuda Euroopa ettevõtete, näiteks Olympicuga. Nii nagu see oli ka 10 aasta taguse kriisi, õigem oleks öelda kriisikese ajal (võrreldes praegusega), kui tühjaks jäid nii kasiinod kui ööklubid.
Viimase poolteise aastaga on Olympicu aktsia teinud börsil sellise arengu (väljavõte Äripäeva veebist):
Kukkumine 20 korda, mis tähendab, et kui Karul oli enne 5 miljardit, siis nüüd 250 miljonit. Eeldusel muidugi, et ta pole oma aktsiaid vahepeal müünud.
esmaspäev, 12. jaanuar 2009
PÄEVA POMM: KALEVI AJAKIRJAD LÄHEVAD KINNI
Väljavõte Kalev Meedia veebist.
Tänane päeva pommuudis on juba mitu päeva kitsas ringis tiirelnud teave, et Oliver Kruuda paneb alates 1. veebruarist kinni AS Kalev Meedia välja antavad ajakirjad.
Neid ajakirju on terve trobikond: Just, venekeelne Bravo!, siis Ärielu, Avenüü, Muumi, Basket, Arvutikasutaja, Moto, Jalka, Sporditäht.
Nagu teatavad kirjasaatjad, kes laiali üle maa, jätkab Kalev Meedia televisiooni ja veebi tegemist.
Seni tõid ajakirjad Kalev Meediale iga kuu 4 miljonit miinust.
Teadaolevalt ei ole selle uudisega veel kursis isegi väljaannete endi töötajad. Nii et kuum stuff.
Kas Kruuda meediaimpeerium jookseb laiali?
Väljavõte Äripäeva veebist.
Alles see oli, kui kommi-, piima-, kohukese-, küpsise-, leiva-saia- ja mahlaärimees Oliver Kruuda ostis kalli rahaga üles terve trobikonna ajakirju ning pani neid juhtima endise kommimüüja, kes hakkaski ajakirjandust müüma nagu komme. Mis pole aga erilist edu toonud. Investeeritud on küll miljoneid kroone, aga suht tühja. Ning ongi inimesed hakanud lahkuma, näiteks Peeter Raidla, endine Äripäeva üks tippajakirjanikke, kes veel mõni aeg tagasi toimetas ajakirja Ärielu. Nüüd, nagu näib, on Raidla asutanud mingi naljaka must-valge ajakirja, ma ei kujuta ette, kes seda ostab. Pigem võiks must-valgeid pilte käia arhiivis imetlemas. Neid pole vaja uuesti trükkida. Või teeb ta seda ajakirja koduse paljundusmasina peal? Ehh, ilmselt on tema varsti otsaga jälle Äripäevas tagasi.
Sama lugu on ajakirjaga Just. Seda igavat üllitist hakati andma välja veel kaks korda nädalas. No milleks lugejat piinata?!
Üks huvitav üleskutse Venemaal seoses Eestiga
Väljavõte Komsomolskaja Pravda veebist.
Selline huvitav üleskutse, mis soovitab venelastel mitte Eestisse reisida.
Ei teagi, mida teha, kas nutta või naerda.
pühapäev, 11. jaanuar 2009
Ettepanek: taastada elu linnade keskväljakutel
Mul on selline ettepanek linnade juhtidele: taastada turud linnade keskväljakutel, Raekoja platsidel. Kus siis talunikud ja inimesed saaks kaubelda, kas siis oma toodangu või millega iganes. Anda selline võimalus. Ja seda mitte ainult nädalavahetustel, vaid iga päev.
Hansaliidu aegadel oli linnade keskväljakutel, Raekoja platsidel turg. Kauplemine käis kogu aeg. kesklinnades oli mõnus melu, mis on praeguseks kadunud ja sellest on kahju.
Aitaks elavdada elu kesklinnas, samuti lihtsustaks paljudel inimestel oma kauba müüki. Inimesed saaks oma kaubast lahti ilma vahendajateta. See lööks paljude kaupade hinna alla.
Samuti võiks linnade keskväljakutele tekitada praegusel talveajal uisuväljakud, kus mängiks muusika, ja oleksid avatud müügikohad kohvi, tee, hõõgveini jaoks. See tooks natuke elu linna praegusel pimedal ja nukral ajal ning aitaks inimeste meeleolu tõsta. Aitaks tuua inimesed rohkem kodudest välja, panna nad omavahel suhtlema, kasvõi firmajuhid kodututega. Lastel ja vanematel oleks rõõmu kui palju.
Samuti võiks kutsuda artiste esinema uisuplatside juurde, ma kujutan ette, et paljud oleks nõus tasuta esinema. Samas võiks jagada tasuta suppi ja teed neile, kes seda soovivad.
Turistidel oleks samuti palju vaatamist ja uudistamist.
Hansaliidu aegadel oli linnade keskväljakutel, Raekoja platsidel turg. Kauplemine käis kogu aeg. kesklinnades oli mõnus melu, mis on praeguseks kadunud ja sellest on kahju.
Aitaks elavdada elu kesklinnas, samuti lihtsustaks paljudel inimestel oma kauba müüki. Inimesed saaks oma kaubast lahti ilma vahendajateta. See lööks paljude kaupade hinna alla.
Samuti võiks linnade keskväljakutele tekitada praegusel talveajal uisuväljakud, kus mängiks muusika, ja oleksid avatud müügikohad kohvi, tee, hõõgveini jaoks. See tooks natuke elu linna praegusel pimedal ja nukral ajal ning aitaks inimeste meeleolu tõsta. Aitaks tuua inimesed rohkem kodudest välja, panna nad omavahel suhtlema, kasvõi firmajuhid kodututega. Lastel ja vanematel oleks rõõmu kui palju.
Samuti võiks kutsuda artiste esinema uisuplatside juurde, ma kujutan ette, et paljud oleks nõus tasuta esinema. Samas võiks jagada tasuta suppi ja teed neile, kes seda soovivad.
Turistidel oleks samuti palju vaatamist ja uudistamist.
Ülevaade tänasest Reformi üritusest Salme kultuurikeskuses Tallinnas
Saabus selline tagasiside:
Heip,
Täna näitas reform Põhja-Tallinnas lastele multikaid.
Kohal olid kõik „tähtsad” ninad. Kuna üritus oli üle linna, siis tahtis osaleda ka Maripuu, kuid teda sinna ei lubatud. Muidu Maripuu on üks vähestest reformi naistest, kes on ise ka ema ja kellel oleks mida lastele öelda.
Põhja-Tallinnas, kus enamik elanikkonnast venekeelsed, osales umbes 30 vene last.
Oju-tädi esines kõnega, et kui toredad on jõulud ja uus aasta, et päkapikud toovad iga päev uusi ja huvitavaid kingitusi.
Kas pole küüniline majanduslanguse ajal rääkida lastele kingitustest ja pärida, kas nad ikka iga päev saavad neid? Aga mida teab lastest ja nende muredest ojulind, kes käitub nagu 16-18 aastane beib?
Muidu reform on kindel oma võidus KOV 100%, isegi kohad on jagatud.
Katjake-Ljubobratets-Ligi-Rõivas esitles ennast üritusel kui Põhja-Tallinna linnaosa vanemat.
Ei saa aru, kas reformil on plaanis mõni pronkssõduri -sugune manööver või nad on lihtsalt purulollid?
PS Muidu võimul ju linnas kesk ja Savisaar ikka lubab Reformi propaganda üritusi linnas, aga kui oleks võimul Tallinnas reform, kas Vilja või Edgar saaksid esineda?
Kahtlen sügavalt
Heip,
Täna näitas reform Põhja-Tallinnas lastele multikaid.
Kohal olid kõik „tähtsad” ninad. Kuna üritus oli üle linna, siis tahtis osaleda ka Maripuu, kuid teda sinna ei lubatud. Muidu Maripuu on üks vähestest reformi naistest, kes on ise ka ema ja kellel oleks mida lastele öelda.
Põhja-Tallinnas, kus enamik elanikkonnast venekeelsed, osales umbes 30 vene last.
Oju-tädi esines kõnega, et kui toredad on jõulud ja uus aasta, et päkapikud toovad iga päev uusi ja huvitavaid kingitusi.
Kas pole küüniline majanduslanguse ajal rääkida lastele kingitustest ja pärida, kas nad ikka iga päev saavad neid? Aga mida teab lastest ja nende muredest ojulind, kes käitub nagu 16-18 aastane beib?
Muidu reform on kindel oma võidus KOV 100%, isegi kohad on jagatud.
Katjake-Ljubobratets-Ligi-Rõivas esitles ennast üritusel kui Põhja-Tallinna linnaosa vanemat.
Ei saa aru, kas reformil on plaanis mõni pronkssõduri -sugune manööver või nad on lihtsalt purulollid?
PS Muidu võimul ju linnas kesk ja Savisaar ikka lubab Reformi propaganda üritusi linnas, aga kui oleks võimul Tallinnas reform, kas Vilja või Edgar saaksid esineda?
Kahtlen sügavalt
IITV alustab
IITV alustab testsaatega. Esimeses saates, mis on kaheosaline, tuleb juttu Urmo Soonvaldist, Hans H Luigest, Vahur Kersnast, Kristjan Rahnust, jaanalindudest ning pärdikutest. Head vaatamist! Ja NB! tegemist on veel testsaatega, mistõttu võib esineda teatud konarusi. Aga lubame, et parandame end. Palun siis tagasisidet ka, et kuidas meeldis, või nii.
Esimene osa:
Teine osa:
Esimene osa:
Teine osa:
Kas Putin pingutab natuke üle?
Väljavõte RuTube veebist.
Vene peaminister Vladimir Putin kiidab oma seletuse 4. minutil ajakirjanikele Balti riike, mis on justkui Vene-Euroopa Liidu majandussuhete parimaks näiteks. Väites, et ehkki on poliitilisi probleeme, ei ole see kuidagi kajastunud majanduses.
Aga, tekib küsimus, mis olid siis häired nafta-tarnetes, tolli-piirangud, üleskutsed boikotile jms. Putin ilmselt pingutab natuke üle. Jagab ja valitseb, nagu tavaliselt, kord üks hea, teine halb, siis jälle vastupidi.
Käes on säästu-aeg!
Väljavõte OG Elektra kodukalt.
Viimasel ajal on märgata senisest suuremat sagimist nn säästukettide poodides, nagu Säästumarket, Grossi kauplused, Maxima, isegi Maksimarket ja Prisma. Samas on suht tühjad Selverid, Rimid ja Stockmann. Põhjust pole vaja kaugelt otsida- käes on säästuaeg.
Nüüd pole enam häbi Säästumarketis käia. Ja tegelikult on seal sama kaup mis Rimis, ainult valik on väiksem. Ja raha kulub palju vähem. Meie kohviku kogemuse põhjal on Säästukas värskeimad juur- ja puuviljad Eestis.
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)