Kui Eesti 20 aastat tagasi hakkas Euroopa Liitu pürgima, siis olin ma sellele vastu, sest Eestil polnud selget sihti, miks sinna tahetakse astuda. Peaminister oli Mart Laar ja tema huvi oli lihtsalt Eesti esimeses järjekorras liitu sisse pressida, maksku mis maksab. Nii-öelda üle laipade. Paljudele eestlastele oli see valus, sest kõigepealt tulid euronormid, mis suretasid välja väikekaubanduse ja üldse väikeettevõtluse. Tulid kõiksugu piirangud ja kvoodid. Põllumajandustoetused, millega Eesti nõustus, olid kordades madalamad kui mujal Euroopas. Toetusi lubati tõsta, aga lubaduseks see jäigi. Õhin kadus ära. Ja mis mind häiris ja häirib siiani, Eestil polnud selget põhjust, miks selle liiduga tahetakse liituda.
Euroopa Liit on eelkõige maailma kõige rikkamate riikide klubi. Kui Eesti selle liiduga liitus, siis lubati palju raha ja inimesed lootsid ratsa rikkaks saada. Kas on siis rikkaks saadud? Pidevalt korrutatakse, et Eestis on palk tõusnud 1000 euroni ehk 15 000 kroonini, millest kunagi unistati. Aga selle kõrval unustatakse ära, et hinnad on veel rohkem tõusnud. Hinnad on tõusnud Euroopa Liidu tasemele, aga palgad jäävad ikka mitu korda maha. Mis tähendab, et eestlaste elatustase on võrreldes varasemaga hoopis langenud. Elatustaseme languse üks väljendusvorm on sündide langus, sest ebakindlas olukorras ei soovi naised sünnitada. Kokkuvõttes langeb rahvaarv, mis Eesti tulevikku silmas pidades tähendab katastroofi. Suures linnas seda ei märka, aga väikses kohas, Võru linnas, kus ma asun praegu on seda igal sammul märgata. Majad on tühjad, õhtuti vaevalt kümnendikus korteritest põleb tuli. Paljud käivad Võrus suvel, kui linn on täis turiste ja suvitajaid. Aga talvel on Võru kummituselinn. Võru linnas kohtab veel inimesi, aga maakohad on päris tühjaks jäänud. Selle peegelduseks on koolide massiline sulgemine ja omavalitsuste likvideerimine. Käimasolev haldusreform laastab maapiirkondi veelgi rohkem. Eesti puhul võib öelda, et Tallinn on Euroopa Liidus, aga ülejäänud Eesti on jäänud toppama ELi-eelsesse aega.
Kuivõrd Eestil polnud ELiga liitudes selget eesmärki, siis ei saa öelda, kas kiirest liitumisest Euroopa Liiduga on olnud midagi kasu. Rahvas rikkamaks pole saanud, rahvaarv on languses, Eesti tühjeneb. Selliste kriteeriumide põhjal otsustades on liitumine olnud isegi kahjulik. Seda vaatamata Eestisse pumbatud eurorahale. Raha ebaotstarbekat kasutamist näitab seegi, et raha pandi koolimajadesse, mis nüüd järjest tühjaks jäävad. Ehk suur osa sellest rahast on läinud tühja.
EL on kaasa toonud mõtteviisi, et kui toetust ei saa, siis polegi mõtet midagi teha. Ja vastupidi, kui on toetus, siis tuleb isegi tarbetu asi ära teha. Sest muidu läheb toetus „raisku”. Omavalitsustes, näiteks Võru linnaski tehakse asju mitte lähtuvalt vajadusest, vaid sellest, kas toetusraha „tuleb peale”. Reaalsus on see, et ilma toetuseta pole omavalitsustel endal enam rahagi, et midagi ette võtta.
Otsuseid tehakse lähtuvalt sellest, kas saab toetust või mitte. Omavalitsustes on kõige tähtsamad tegelased projektikirjutajad, kes toetusi taotlevad. Omavalitsuste ja tegelikult kogu riigi ajaarvamine käib ühest toetusperioodist teiseni. Kui kahe toetusperioodi vahel on paus, siis saavad mõtted otsa ja tõuseb hädakisa. See kõik meenutab mulle kangesti viisaastakuid Nõukogude Liidus. Täielik absurd kuubis.
Omavalitsustes on nii, et kui tuleb toetus, siis tehakse, kui mitte, siis jäävad asjad tegemata. Asju ei tehta mitte ära, vaid oodatakse toetusi. Paljud asjad võiks kasvõi ühisrahastuse või talgute korras ära teha. Nagu kunagi ehitasid eestlased oma lastele koolimajad, oma jõu ja vahenditega, ilma mingite toetusteta. Nüüd pannakse need koolid kinni, sest lapsi ei ole enam.
Supernäide on Rail Balticu raudteeprojekt. Seda poleks niisama kunagi ette võetud, kuna seda pole tegelikult vaja. Täiesti mõttetu asi. Isegi soomlased, kes elavad veel kaugemal ja kel pole mingit raudteeühendust Euroopaga, saavad suurepäraselt hakkama. Turiste lendab Lapimaale sadades tuhandetes kohale Hiinast ja Jaapanist. Aga kuna Brüsselist üks ametnik ütles, et näete, raudtee jaoks on toetus olemas, siis hakati sellele projektile Eestis vajadust juurde mõtlema. Ning muidugi leiti kohe poolteist miljardit Eesti maksumaksja raha selle kaheldava väärtusega raudtee jaoks, kuigi erivajadustega inimestel pole Eestis õiget elamist ega olemist. Vägisi jääb mulje, et see Rail Baltic ehitatakse üle laipade.
Ent parem hilja kui mitte kunagi. Mina leian, et Eestis tuleks teha restart ses mõttes, et mõelda välja, miks on Euroopa Liit vajalik ja vastavalt sellele talitada. Leida selle liidule eesti rahva jaoks mingi funktsioon. Võtta mingi selge ja mõõdetav eesmärk, näiteks rahvaarv, ning selle poole liikuda. Euroopa Liit võiks olla eelkõige eesti rahvaarvu kasvatamise tugisammas ja kõik otsused tuleks teha lähtuvalt sellest, kuidas see eesti rahvaarvu mõjutab. See oleks igapidi korrektne ja lähtuks põhiseadusest, ehk siis sellest, et aitab kaasa eesti rahva arvukuse suurendamisele ning keele ja kultuuri säilitamisele. See ongi Eesti riigi peamine ülesanne - hoida ja kasvatada eesti rahvast, keelt ja kultuuri. Viimased 25 aastat pole Eesti riik selle ülesandega hakkama saanud, mis ei tähenda, et tulevikus ei võiks seda viga parandada. Näiteks väikeriik Island, mille ühendused Euroopaga on palju kehvemad, on rahvana ometi olnud palju edukam. Ja seda isegi ilma Euroopa Liidu toetusteta.