Halbadest asjadest peab rääkima

Väljavõte Daily Maili veebist.

Briti printsid William ja Harry räägivad sellest, kuidas neil pole varem olnud võimalust rääkida avameelselt oma emast, mistõttu on neil sisse jäänud palju pingeid. Nüüd on nad hakanud rääkima, tunnevad ennast paremini ja soovitavad teistelegi rääkida avameelselt, ka ebameeldivatest asjadest.

Mis on kokkuvõttes väga tore. Eestis püütakse sageli väita, et halbadest asjadest ei sobi rääkida. Aga tegelikult tuleks just rääkida. Eestis on kombeks pingeid enda sees hoida ja neid alkoholiga vaigistada. See on vale. Eestlastel rahvana on samuti vajalik rääkida küüditamiste ja repressioonide koledustest, ikka ja jälle neid „halbu” asju üle korrata, kuna see aitab nende traagiliste sündmustega seotud pingeid välja elada, see on teraapia. Vähesed rahvad maailmas kannatasid teises ilmasõjas ja sellele järgnenud aastatel nii palju kui eestlased. Teistel on väga raske mõista eestlaste üleelamisi. Mida koledamad olid sündmused, seda suuremad on pinged ja seda rohkem tuleb neist asjadest rääkida. Pingetega on nii, et parem on rääkida, kui kuskil istuda ja lihtsalt püüda oma pingeid alkoholi või mõnuainetega vaigistada. Ma tean omast kogemustest, et pingetest ei saa vabaneda ilma neid jagamata, neist rääkimata. Ja kõige parem, kui sul on vähemalt üks inimene, kellele sa saad kõik südamelt ära rääkida. See on väga oluline!

Mulle tundub, et ka Briti printsidele on Catherine usaldusisiku eest, kellele nad saavad oma emast ja temaga seonduvast rääkida. Catherine on ise noor naine, ema ja suudab poisse mõista.

Miks Eesti liitus Euroopa Liiduga?

Kui Eesti 20 aastat tagasi hakkas Euroopa Liitu pürgima, siis olin ma sellele vastu, sest Eestil polnud selget sihti, miks sinna tahetakse astuda. Peaminister oli Mart Laar ja tema huvi oli lihtsalt Eesti esimeses järjekorras liitu sisse pressida, maksku mis maksab. Nii-öelda üle laipade. Paljudele eestlastele oli see valus, sest kõigepealt tulid euronormid, mis suretasid välja väikekaubanduse ja üldse väikeettevõtluse. Tulid kõiksugu piirangud ja kvoodid. Põllumajandustoetused, millega Eesti nõustus, olid kordades madalamad kui mujal Euroopas. Toetusi lubati tõsta, aga lubaduseks see jäigi. Õhin kadus ära. Ja mis mind häiris ja häirib siiani, Eestil polnud selget põhjust, miks selle liiduga tahetakse liituda.

Euroopa Liit on eelkõige maailma kõige rikkamate riikide klubi. Kui Eesti selle liiduga liitus, siis lubati palju raha ja inimesed lootsid ratsa rikkaks saada. Kas on siis rikkaks saadud? Pidevalt korrutatakse, et Eestis on palk tõusnud 1000 euroni ehk 15 000 kroonini, millest kunagi unistati. Aga selle kõrval unustatakse ära, et hinnad on veel rohkem tõusnud. Hinnad on tõusnud Euroopa Liidu tasemele, aga palgad jäävad ikka mitu korda maha. Mis tähendab, et eestlaste elatustase on võrreldes varasemaga hoopis langenud. Elatustaseme languse üks väljendusvorm on sündide langus, sest ebakindlas olukorras ei soovi naised sünnitada. Kokkuvõttes langeb rahvaarv, mis Eesti tulevikku silmas pidades tähendab katastroofi. Suures linnas seda ei märka, aga väikses kohas, Võru linnas, kus ma asun praegu on seda igal sammul märgata. Majad on tühjad, õhtuti vaevalt kümnendikus korteritest põleb tuli. Paljud käivad Võrus suvel, kui linn on täis turiste ja suvitajaid. Aga talvel on Võru kummituselinn. Võru linnas kohtab veel inimesi, aga maakohad on päris tühjaks jäänud. Selle peegelduseks on koolide massiline sulgemine ja omavalitsuste likvideerimine. Käimasolev haldusreform laastab maapiirkondi veelgi rohkem. Eesti puhul võib öelda, et Tallinn on Euroopa Liidus, aga ülejäänud Eesti on jäänud toppama ELi-eelsesse aega.

Kuivõrd Eestil polnud ELiga liitudes selget eesmärki, siis ei saa öelda, kas kiirest liitumisest Euroopa Liiduga on olnud midagi kasu. Rahvas rikkamaks pole saanud, rahvaarv on languses, Eesti tühjeneb. Selliste kriteeriumide põhjal otsustades on liitumine olnud isegi kahjulik. Seda vaatamata Eestisse pumbatud eurorahale. Raha ebaotstarbekat kasutamist näitab seegi, et raha pandi koolimajadesse, mis nüüd järjest tühjaks jäävad. Ehk suur osa sellest rahast on läinud tühja.

EL on kaasa toonud mõtteviisi, et kui toetust ei saa, siis polegi mõtet midagi teha. Ja vastupidi, kui on toetus, siis tuleb isegi tarbetu asi ära teha. Sest muidu läheb toetus „raisku”. Omavalitsustes, näiteks Võru linnaski tehakse asju mitte lähtuvalt vajadusest, vaid sellest, kas toetusraha „tuleb peale”. Reaalsus on see, et ilma toetuseta pole omavalitsustel endal enam rahagi, et midagi ette võtta.

Otsuseid tehakse lähtuvalt sellest, kas saab toetust või mitte. Omavalitsustes on kõige tähtsamad tegelased projektikirjutajad, kes toetusi taotlevad. Omavalitsuste ja tegelikult kogu riigi ajaarvamine käib ühest toetusperioodist teiseni. Kui kahe toetusperioodi vahel on paus, siis saavad mõtted otsa ja tõuseb hädakisa. See kõik meenutab mulle kangesti viisaastakuid Nõukogude Liidus. Täielik absurd kuubis.

Omavalitsustes on nii, et kui tuleb toetus, siis tehakse, kui mitte, siis jäävad asjad tegemata. Asju ei tehta mitte ära, vaid oodatakse toetusi. Paljud asjad võiks kasvõi ühisrahastuse või talgute korras ära teha. Nagu kunagi ehitasid eestlased oma lastele koolimajad, oma jõu ja vahenditega, ilma mingite toetusteta. Nüüd pannakse need koolid kinni, sest lapsi ei ole enam.

Supernäide on Rail Balticu raudteeprojekt. Seda poleks niisama kunagi ette võetud, kuna seda pole tegelikult vaja. Täiesti mõttetu asi. Isegi soomlased, kes elavad veel kaugemal ja kel pole mingit raudteeühendust Euroopaga, saavad suurepäraselt hakkama. Turiste lendab Lapimaale sadades tuhandetes kohale Hiinast ja Jaapanist. Aga kuna Brüsselist üks ametnik ütles, et näete, raudtee jaoks on toetus olemas, siis hakati sellele projektile Eestis vajadust juurde mõtlema. Ning muidugi leiti kohe poolteist miljardit Eesti maksumaksja raha selle kaheldava väärtusega raudtee jaoks, kuigi erivajadustega inimestel pole Eestis õiget elamist ega olemist. Vägisi jääb mulje, et see Rail Baltic ehitatakse üle laipade.

Ent parem hilja kui mitte kunagi. Mina leian, et Eestis tuleks teha restart ses mõttes, et mõelda välja, miks on Euroopa Liit vajalik ja vastavalt sellele talitada. Leida selle liidule eesti rahva jaoks mingi funktsioon. Võtta mingi selge ja mõõdetav eesmärk, näiteks rahvaarv, ning selle poole liikuda. Euroopa Liit võiks olla eelkõige eesti rahvaarvu kasvatamise tugisammas ja kõik otsused tuleks teha lähtuvalt sellest, kuidas see eesti rahvaarvu mõjutab. See oleks igapidi korrektne ja lähtuks põhiseadusest, ehk siis sellest, et aitab kaasa eesti rahva arvukuse suurendamisele ning keele ja kultuuri säilitamisele. See ongi Eesti riigi peamine ülesanne - hoida ja kasvatada eesti rahvast, keelt ja kultuuri. Viimased 25 aastat pole Eesti riik selle ülesandega hakkama saanud, mis ei tähenda, et tulevikus ei võiks seda viga parandada. Näiteks väikeriik Island, mille ühendused Euroopaga on palju kehvemad, on rahvana ometi olnud palju edukam. Ja seda isegi ilma Euroopa Liidu toetusteta.

21. aprill. Juulike on meil päris pirtsakas

Meie viieaastase ingli Juulikesega on vahel päris häda. Nimelt on ta toidu osas väga pirtsakas ja valiv. Poolte asjade peale, mida talle anname, raputab Juulike kelmikalt pead ja krimpsutab nina (jah, ta on nüüd õppinud ka nina krimpsutama). Selleks, et Juulikest mõnd soolasemat asja sööma panna, tuleb olla tõeline smaragdlinna võlur ning panna talle serveeritava soolase pala kõrvale alati ka midagi magusat. See ei ole alati lihtne. Pudru juurde saab lisada moosi või magusaid puuvilju,  mida panna kala ja liha kõrvale?

Siis tuleb nuputada. Hiljuti avastasin, et ka hapukoor ajab asja ära. Veel rohkem maitseb Juulikesele loomulikult vahukoor, aga iga päev vahukoort süüa on liiast.

Ei jää üle muud kui rakendada kavalust ja serveerida Juulikesele kõigepealt magustoit ning alles seejärel põhitoit, segades sinna oskuslikult osa magustoidust. Siis sööb Juulike paha aimamata ära ka põhitoidu. Mõned rahvad alustavadki einestamist magustoidust, nii et selles pole midagi imelikku. Võib-olla peaksime kõik magustoidust alustama? ;)

Veel mõned Juulikese eelistused ja mitteelistused. Tatart sööb, aga riisi mitte. Ei teagi, miks riisi ei söö. Kunagi ammu maitses riis talle väga. Sama lugu on kaerahelvestega. Kunagi sõi suurima heameelega, aga nüüd raputab pead. Talle maitsevad kõik magusad puu- ja juurviljad. Samuti kõik kuivatatud puuviljad, eriti datlid, ploomid ja viigimarjad.

Rohelist salatit ei ole ma Juulikesele siiamaani ühegi nipiga sisse sööta suutnud ja seda ei anna ka muu toidu sisse peita. Kui toidu sees on roheline salat, siis Juulike lihtsalt põrnitseb oma taldrikut ega söö.

Täna tegi Juulike meile aga suure üllatuse. Andsin talle prooviks brokkolit, arvates, et ta seda niikuinii ei söö. Varem ei ole ta seda suu sissegi võtnud. Arusaadav - brokkoli ei ole magus nagu näiteks kõrvits või porgand või bataat, mida Juulike väga armastab. Aga võta näpust. Juulike haaras brokkoli rõõmsalt kätte ja on ühe kapsapea nüüdseks juba tervenisti ära järanud. Ise vehib rõõmsalt kätega.

Selline ta on - see meie Juulike. Elu koos temaga pakub tihti rõõmsaid ja armsaid üllatusi :).

Ülal: kõige armastab Juulike mõistagi magusaid saiakesi ja kooke. Pildil on ta läinud aasta veebruaris oma sünnipäevakoogiga, milleks on legendaarne portugali puding.

Päevaleht vahendab jälle sõnumeid Eesti põrgust

Väljavõte Delfi veebist.

Eesti on muutunud 25 iseseisvusaastaga maapealseks põrguks, kust vahendavad sõnumeid Päevaleht ja Kodutunne. Teised ei julge või ei sönda, sest häbi on. Ma tunnistan, et mul endal on samuti häbi. Puutepunkt oli ka, aga see pandi kinni, sest elu oli liiga jube.

See ei ole enam esimene või teine Eesti. See on midagi väga õudsat. See on koonduslaager, kus inimesi piinatakse. Ja seda 21. sajandi Euroopas!

Igal juhul väga tublid, Kadri Ibrus, Kristi Nilov ja Signe Lahtein! Ärge andke alla!

Ahaa-moment. Tegelikult on Eesti Vabariigi peaminister Edgar Savisaar

Peaminister Saviratas.

Kuna Jüri Ratas on peaminister vaid Savisaare armust, siis tegelikult on Eesti Vabariigi peaminister Edgar Savisaar. Nii et te näete küll Ratast, aga tegelikult istub tema asemel Savisaar. Kes on lõpuks ometi võimule saanud. Sellest ka kõik need Ratta Venemaal käigud ja Kapo aastaraamatu püsikülaliste auhindamised. Täpselt sama oleks teinud võimule saades Savisaar.

Nii et, et, et. Mida kõige rohkem kartsite, on teoks saanud, poisid ja plikad. Võimule on saanud Savisaar. Tal on lihtsalt vähe presentaablim kest ümber. Ja kui ta just ei ole oma isanda (loe: Savisaarega) konsulteerinud, siis on tal ka pea tühi. Aga pole hull, käib jälle Edgarilt nõu küsimas ja laulab jälle ladusamalt.

Ilmselt oli ka see nõndanimetatud võimu üle võtmine Keskerakonnas Savisaare enda plaan. Tema vast osavaim hat trick, mille eesmärgiks oli ühelt poolt vastaseid taltsutada (Savisaar ju mängust väljas, võib rahulikult välja hingata) ja Keski populaarsust tõsta (noorem liider = seksikam liider) ning teisalt oma kriminaalasja üle kontroll saada.

Jääme siis ootama, kuidas peaminister Savisaar oma kriminaalasja ära lahendab. Tolle kohtu poolt määratud arstliku ekspertiisi vastus, mis loomulikult leiab, et Savisaar ei ole suuteline kohut käima, on vist juba valmis kirjutatud?

Inno kommentaar: Ratas ja Savisaar on nagu Medvedjev ja Putin. Kui Savisaar eelmine kord hädas oli, siis sokutas ta Ratase linnapeaks. Samasugune „abiratas” on Ratas nüüd peaministrina.

Ratase valitsusel puudub PR

Väljavõte Delfi veebist.

Ma tunnistan ausalt, mul on peaminister Jüri Ratasest siiralt kahju. Sest selline avalikkuse peksukott kui praegu on Jüri Ratas polnud isegi Edgar Savisaar. Mitte keegi pole Eestis viimase 25 aasta jooksul olnud nii suur peksukott. Ma loodan, et Ratase pere ning ta ise peab vastu. Sest ta saab tümitada igast asendist, vahendeid valimata. On tunne, et tal puudub üldse PR. Kui enne teda oli valitsuse, ehk siis Reformierakonna PR viimase peal, siis praegu puudub see sootuks.

Miks siis PR puudub? Kiire vastus on, et kesikud on nii kaua opositsioonis istunud, et neil pole PRi vaja olnud. Nad on ära unustanud, misasi see on ja miks seda üldse vaja on. Savisaar oli nii võimas tegelane eesotsas, et erilist PRi ei vajanudki, talle piisas mõnest truust jüngrist Tallinna televisioonis, Kesknädalas ja Pealinna lehes. Aga nüüd on Ets mängust väljas ning ülejäänud leiutavad ise jalgratast. Või õpivad lendama, olles ise samal ajal lennuki rooli taga. On selge, et sellest head nahka ei tule ja kui midagi ei muutu, lastakse praegune valitsus sõelapõhjaks. Esialgu kukuvad partnerid, see on sotsid ja IRL ning siis lõpuks Kesk ise. Ning opositsioon, see on Reform, EKRE ja Vabaerakond vaatavad seda kõike lõbusalt pealt ja võtavad järgmistel valimistel oma punktid.

Kui veelgi põhjustesse süüvida, siis oleks Reformi pidanud Keski vastu välja vahetama juba 10 aastat tagasi. Pärast seda, kui Reformi juhitav valitsus lasi Tallinna kesklinnas korraldada hirmsa mürgli. Siis aga õnnestus kogu süü veeretada neljale vene pässile, et nemad tahtsid kukutada Euroopa Liidu ja NATO-ga ühinenud Eesti riiki. Kas te kujutate ette, eksole! Isegi Eesti Vabariigi kohus ei uskunud seda juttu ja mõistis mehed õigeks. Aga Eesti juhid tegid pähe Shreki filmist tuttava Saabastega Kassi kurva näo ning rahvas jäigi seda kõike uskuma. Tegelikult oleks pidanud Andrus Ansipi valitsus selle jama pärast kohe tagasi astuma ja Kesk oleks pidanud võimule tulema. Siis oleks saanud kesikud veidi võimu nuusutada. Majanduskriisi ajal oleks poliitiliselt vasakpoolsem Keskerakond olnud samuti väga hea lahendus, paljud mõttetud kärped ja krokodillid ning masskoondamised oleks ära jäänud. Ning nüüd oleks saanud Reformierakond Eesti majanduse õitsengule viia ...

Aga seda ei juhtunud. Reformil lasti valitsuses edasi möllata ja ühiskond ära lõhkuda. Asi läks täiesti käest ära. Eesti olukord on praegu hullem kui kunagi varem, samas kui näiteks naabritel Soomel ja Rootsil läheb väga hästi. Ning mis kõige hullem, opositsiooni ja üldse Eesti suurima toetusega erakonnal puudus võimul olemise kogemus. Ta oli kümme aastat täiesti mängust väljas. Sest ärgem unustagem, et Tallinnas oli võimul Savisaar sisuliselt ainuisikuliselt ja ülejäänud kesikutel puudus üldse arusaam, misasi on võim ja vastutus. Seda on täna näha. Valitsust juhivad juskui loomad, kes on kuskilt aedikust valla pääsenud. Neil on veel rahva toetus, sest kõigil on Reformierakonnast kõrini, aga see aeg ei kesta igavesti. EKRE toetus juba tõuseb väga kiiresti ja pole võimatu, et kui asjad nii edasi lähevad, siis paneb järgmise valitsuse kokku hoopis EKRE.

Nii juhtub, kui Savisaare pupujukud juhivad riiki! Unikaalne olukord - peaministril ei ole aju

Järelvaatasin just eilset AKd, kus Ratas andis oma nõndanimetatud robotintervjuu. Ja mõtlesin, et no kuul pähe. Isegi Ansip ei küündinud sellise robotluse meistriklassini, ülejäänud reformierakondlastest rääkimata. Ratas on ikka ülim.

Nii juhtub, kui Savisaare pupujukud riigi etteotsa saavad. Kuna Savisaar edutas Keskerakonna esimehena ainult neid, kes talle jäägitult lojaalased olid ja kel iseseisev mõtlemine puudus (arvates, et neil puudub seetõttu ka oskus teda kukutada, aga võta näpust), ja nood Savisaare pupujukud said tänu IRLi hirmule marginaliseeruda (mis sellele vaatamata juhtus!) võimule, siis ongi olukord meil praegu selline. Et peaministrit on häbi vaadata ja kuulata.

Ratas ei vasta küsimustele, sest ta ei oska neile vastata. Ta korjab ajakirjaniku küsimusest üles mingi tuttava fraasi, näiteks „eelarve” ja hakkab siis seda fraasi defineerima. Nagu koolipoiss, kes on korralikult konspekteerinud. Analüütiline mõtlemine puudub tal täiesti.

Selline on hetkel olukord riigis. Meil on peaminister, kel ei ole aju või kel on aju, aga kes ei oska seda kasutada. Kes ei oska ajakirjanike küsimustele vastata, sest tal puudub iseseisva mõtlemise oskus.

Päris hirmutav olukord. Mis juhtub, kui peaministril on vaja kiiresti otsustada ja selle otsuse langetamiseks olukorda analüüsida. Praegustel ärevatel aegadel on selline peaminister ohuks Eesti julgeolekule.

20. aprill. Inno vahetas rehvid ära. Lahenes müsteerium, miks meie auto hästi käima ei läinud ja vahel bensiinilõhna sisse lasi

Täna oli siis lõpuks ometi see päev, mil meie vana armas Audi sai omale suverehvid alla. Inno käis hommikul Gründeri teeninduses ja lasi rehvid ära vahetada. Läks 40 eurot (rehvivahetus pluss rehvihotell).

Tagasi tulles oli Inno väga rõõmus, sest rehvivahetuse käigus selgus ka see, miks meie auto viimasel ajal hästi käima ei läinud ja vahel bensiinilõhna sisse lasi. Nimelt tuvastas teenindus, et auto all on üks bensiinivoolik katki. Seda ei suutnud tuvastada ükski autotöökoda kahe aasta jooksul ja Inno oli sellepärast väga vihane. Nüüd siis Gründer suutis.

„Tead, mis ma arvan, kus see auto meil katki läks?” küsis Inno koju tagasi jõudes.

Mina ei teadnud. Ei osanud mitte midagi ütelda selle koha pealt.

„Kaks aastat tagasi ...l (ma ei saa siia kahjuks seda kohta kirjutada, sest muidu paljastaksin meie suvise supluskoha asupaiga :P). „Mäletad, Roosi oli siis pooleaastane?”

Midagi tuli nagu meelde jah. Üritame seal igal suvel vähemasti korra käia. Koht jääb meie vana Pärnumaa suvekodu lähedale ja on juba vanast ajast tuttav. Seal on vesi soe ja madal ning lastel hea sulistada.

Aga kuna tee randa läheb üle kivide ja kändude (mis on hea, sest tänu sellele ei viitsi paljud seda teekonda ette võtta), siis ilmselt see voolik seal mõne kivi või kännuga kokku põrgates katki läkski.

Väga tore, et viga nüüd ära parandatud saab. Sest meil on kavas suvel nii mõnedki sõidud ette võtta. Nii siin- kui sealpool Soome lahte :).

Pildil mina meie salarannas, siin veel üks vaade rannale:

Ettevaatust! Veebis ründavad kelmid!

Viimastel päevadel on muutnud aktiivseks veebikelmid, kes kõigepealt kuvavad arvuti või telefoni ekraanile hüpikaknas teksti, justkui oleks seade nakatunud pahavaraga.

Samas all on nupp, millele soovitatakse klikata, et eemaldada arvutist viirused. Kui sinna klikata, siis avaneb järgmine aken:

Kuhu palutakse sisestada oma mobiiltelefoni number. All on väikses kirjas tekst, et sellega liitutakse Mozzi klubiga, mis maksab 3,2 eurot nädalas. Selle raha eest lubatakse saata helianid, taustapilte ja java-mänge. Teenust pakkuva firma nimi on Sam Media ja see asub Amsterdamis.

Naiste kätš: Oviir vs Kaljulaid

Väljavõte Delfi veebist.

Päris huvitav diskussioon on naiste vahel lahti läinud: kas aasta emaks kõlbab üksikema, või selline, kes tihti mehi vahetab ja kel iga laps eri mehega.

Kersti Kaljulaid näib pooldavat kaasja Tinderi-emmesid ehk lõdva püksikummiga naisi, kes vahetavad mehi nagu oma pükse. Kaljulaid ise on ka säärane naine. Teine seltskond on traditsioonilist peremudelit ja kindlat abielu pooldavad naised, keda esindab Siiri Oviir.

Aga milline siis peaks olema aasta ema? Kas aasta emaks sobib naine, kes igal aastal lastele uut isa tutvustab? Panen üles ka vastava küsitluse.

Eesti riik on pankrotis ja asunud inimesi likvideerima

Väljavõte Päevalehe veebist.

Äris on nii, et kui ettevõte ei suuda oma kohustusi täita, ja see suutmatus on püsiv, siis on ettevõte pankrotis. Riigi puhul peaks siis olema nii, et kui riik ei suuda kodanike ees võetud kohustusi täita, ja see suutmatus on püsiv, siis on riik pankrotis.

Eesti riik on juba pikemat aega maksejõuetu. Ehk siis püsivalt. Ehk pankrotis. Kõik algas sellega, et ei jõutud enam koolimaju ülal pidada. Koolidega oli asi lihtne - need lihtsalt pandi kinni. Eesti väiksemate kohtade lapsed on juba harjunud sellega, et peavad pidevalt kooli ja õpetajaid vahetama - see kuulub elu juurde. Väiksemate kohtade koolide õpetajad, kes kaotasid töö, on leidnud omale tänu Eesti suurepärasele ülipaindlikule tööturule koristaja töökoha Soomes.

Aga nüüd läheb asi keerukamaks. Eesti riik ei jõua enam haigeid ravida. Haiglaid on juba kinni pandud, aga haiged on ikka alles. Nüüd peaks Eesti riik talitama haigetega nagu koolidega - need likvideerima. Aga seda ei saa teha, sest välismaal vaadatakse viltu. Pärast sõda ei lubata Euroopa Liidus enam inimesi ahju ajada. Eestis on leitud sellele probleemile nutikas lahendus - võtta ära taastusravi raha. Taastusravi on paljude haigete inimeste jaoks elu ja surma küsimus. Näiteks Mart Laari sugustele, kes on raskekujulise insuldi üle elanud. Nüüd jäeti nad kõigest ilma. Mis kokkuvõttes tähendab, et inimesed likvideeritakse.

Ehk siis, ma kordan jällegi oma vana mõtet: Eesti riik käitub oma inimestega nagu pereisa, kes laseb oma perel kriisiolukorras maha surra. Selle asemel, et abi paluda või laenu võtta, et raske aeg üle elada, hoitakse kinni mingitest jaburatest põhimõtetest ja vaadatakse lihtsalt käsi laiutades pealt, kuidas rahvas ära kooleb. Inimestel pole kus elada, see on täielik õudus, mis Kodutunde saadetest vastu vaatab. Puutepunkti saadetest vaatas vastu samuti õudus kuubis, aga selle asemel, et midagi teha, pandi see saade lihtsalt kinni. Pole saadet, pole probleemi. Samas on iga riigi kohus tagada oma inimestele elamisväärsed elutingimused. 21. sajandi Eesti pole ju enam Dickensi aja Inglismaa. Või on?!

Probleem. Kas mehed peaksid oma karvu hooldama?

Manjana ehk Sirje Kingsepp kirjutas, et karvase rinnaga mehed ei peaks oma rinnakarvu maha ajama, aga nad võiks neid HOOLDADA, sest muidu on nagu „musta lamba pepu.” Lugesin selle lõigu tema postitusest ka Innole ette ja me mõlemad hakkasime naerma.

Innol just selline „musta lamba pepu” ongi ja tema oma karvu ei HOOLDA. Mis on minu arvates väga okei, sest kui ma tabaksin ta kääridega oma rinnakarvu timmimas, siis ma mõtleks, et mida homo, palun, ja suure tõenäosusega tuleks lahutus. Sest mulle karvased mehed meeldivad, aga mitte sellised karvased mehed, kes oma karvu piinliku hoolega timmivad. Okei, habeme ajamisest ma saan aru, sest muidu tekib Sammalhabeme tunnelma, kellel kasvasid habeme sees pohlad. Aga oma rinna-, kubeme- ega jalakarvu ei peaks hooldama ega timmima mitte ükski normaalne heteroseksuaalne mees. Mehe jõud on tema karvades, see on kirjas juba Simsoni ja Delila loos.

Okei. Nüüd mis puutub naiste karvadesse. Mina talvel oma karvu eriti ajada ei viitsi. Ja kuna nad mul ka eriti tihedad pole (unustage ära, pilti ma ei pane), siis nad mind ei häiri. Näol mul karvu ei kasva, nii et selle naisterahva jaoks, ma kujutan ette, väga tülika probleemiga mul tegeleda ei tule. Suvel ajan karvu siis, kui meelde tuleb. Vastavalt tujule. Mis on, ma arvan, hea põhimõte - ajada karvu siis, kui see endale tore tundub. Mitte kellegi teise iluideaalist lähtudes.

Pildil Inno. Karvu pole näha. Küsisin Innolt, kas võin tema karvasest rinnast pilti teha ja blogisse panna. Inno ütles ei.

Kohviku köök. Irja hommikusalat

'

Kui inimene on sada kilo juurde võtnud, siis on selge, et vana moodi enam edasi minna ei saa. Tuleb midagi kiiremas korras ette võtta, muidu ei jaksa enam voodist püsti tõusta ega kingapaelu siduda. Mina arvan, et kõige kiirem viis kaalust alla võtta on hakata tervislikult toituma. Ja kuna mul on kuri kahtlus, et peasüüdlane minu kolossaalses kaalutõusus (159 kilo!) on gluteen ja lisaks gluteenile ka kõik teised teraviljad, siis likvideerisin nad kõik oma menüüst. Lugesid õigesti: kõik teraviljad. Ja asendasin nad seemnetega. Hakkasin lihtsalt seemneid sööma. No mitte ainult seemneid muidugi, lisaks neile ka puu- ja juurvilju, pähkleid, ube ja herneid, muna ja kala, aga seemneid kõvasti rohkem. Kui enne saputasin neid ainult natuke salati peale, siis nüüd on suurem osa salatist seemnete päralt.

Siin minu tänane hommikusöök ja kuidas seda teha:

Segada omavahel ära rohelise salati (basiilik, rukola, lambsalat) lehed, päevalilleseemned, seesamiseemned, linaseemned (ikka mitu peaotäit seemneid, mitte koonerdada!), kurk, tomat, sibul ja kaks värskelt keedetud muna (täpipealt kümme minutit). Juurde külmutatud juurvilju, mis on enne ära sulatatud ja panni peal ära soojendatud. Ma nimelt olen laisk kokk ja tegutsen köögis printsiibil minimum effort, tundmata selle pärast vähimaidki süümepiinu. Hüva. Seejärel peale sorts oliiviõli ja balsamicot ning valmis ta ongi.

Jube hea. Ei ole vaja mingeid teravilju. Ei gluteeniga leiba ega gluteenita leiba, galetitest rääkimata. Ma ei saa aru, kes see lollpea oli, kes ütles, et inimene peab teravilju sööma. Ei pea. Väga hästi saab hakkama ilma teraviljadeta. Tuleb nad lihtsalt seemnetega asendada.

Appi. Ma kaalun juba 159 kilo!

Astusin täna hommikul kaalu peale ja pidin pikali kukkuma. Ma kaalun juba 159 kilo. Vähemasti nõnda näitas kaal. Appi, mõtlesin mina. Miks Inno ei ole mulle midagi öelnud. Sest peaks ju olema näha, kui inimene nii umbes sada kilo juurde võtab.

Samas Innole meeldivad sellised väheke täidlasemad naised, nagu me kõik teame. Ega ta siia muidu nendest kogu aeg pilte postitaks. Äkki ei ole ta sellepärast mulle midagi öelnud. Et viimaks hakkan allavõtmisega tegelema.

Minule selline kaalutõus küll ei meeldi. Ideaalis kaalun ma ikka 60, maksimaalselt 65 kilo. Läksin Inno juurde, kes parajasti Eestisesse uudiseid üles pani, ja kurtsin, et kaal näitab 159 kilo. 

Inno ütles, et silma järgi ei ütleks küll, et 159. „Mine nüüd, sa ei ole üldse juurde võtnud. Sa oled samasugune nagu siis, kui me kohtusime.”

Ei uskunud mina seda Innot ja läksin uuesti kaalu peale. Viie minutiga oli lisandunud kaks kilo! Nüüd kaalusin juba 161!! No mitä ihmettä?

„Kaalul on ilmselt patarei läbi,” seletas Inno rahulikult, ekraanilt pilku tõstmata, sellal kui mina teises toas hüsteeriliselt karjusin.

Ah nii. Võib-olla tõesti. Kuigi kes seda teab. Saatsin nüüd Inno poodi kaalule uut patareid ostma ja kui ta tagasi tuleb, siis kaalun end uuesti. 

Ülal pildil läinud aastal Lissabonis, kaaludes silma järgi kõvasti vähem kui 159 kilo :P

18-19. aprill. Pagan võtaks, Inno on ju ikkagi ajakirjanik!

Lumi tuli maha ja lõi meie plaanid uppi. Mis on tegelikult isegi hea. Sest kui meie plaanid oleks teoks saanud, siis me oleks praegu suure tõenäosusega kusagil Kesk-Soomes ja Inno oleks mõnes maakohas rakennusmies. Aga lumi tuli maha ja Soomes on hyytävän kylmä, nagu Helsingis elavad tuttavad mulle natuke aega tagasi kirjutasid. Seetõttu ei ole ka mingit ehitamist, vähemasti mõnda aega.

Ja ega Innole see rakennusmieheks hakkamine õietiöelda meeldinud olekski. „Pagan võtaks, ma olen ju ikkagi ajakirjanik!” teatas ta eile hommikul rõõmsalt. Ehitusmehe tööd oleks ta läinud tegema ainult raha pärast, silma see tal särama poleks pannud. „Jumal tänatud, lõpuks ometi tuli sulle mõistus pähe,” ütlesin mina. Olin juba paar päeva püüdnud vaikselt mõista anda, et kas see Soome ehitusmeheks minek on ikka õige asi. Mulle maal ei meeldi - seal on liiga vaikne ja vastikud lõhnad. Aga ma kahtlustasin oma südames, et ka Inno elu unistuseks ei ole olla rakennusmies Kesk-Soomes. Kuigi ta mulle vahepeal niimoodi kirglikult väitis.

„Okei,” oli Inno mulle sunnitud tunnistama. „See ei ole tõesti minu elu unistuseks.”

Nii et sedasi. Vahepeal on hea, kui lumi maha sajab. See annab sulle võimaluse mõelda. Kas see, kuhu poole liigud, on ikka õige tee.

Täna hommikul oli Innol juba palju parem tuju. Tal oli meelde tulnud, kes ta tegelikult on, ja see on kõige tähtsam.

„Kui nüüd aus olla, siis mul oli selle pärast paar päeva paha tuju,” ütles Inno. „Kujutasin ette, kuidas ma seal seda tööd tegema hakkan. Mida rohkem selle peale mõtlesin, seda vastikum hakkas.”

Nojah. Eks see oleks sama, kui mina, kes ma tunnen end kõige õnnelikumana raamatut kirjutades, peaks hakkama kokaks või sanitariks. Paljud eestlased ongi niimoodi teinud. Üks mu onu tuttav näiteks töötas Eestis õpetajana, aga nüüd on Soomes koristaja. Ma ei tea, kas ta õnnelik on.

Mina kindlasti poleks. Ma ei saa teha asju ainult raha pärast. Kui ainult raha pärast teeksin, siis oleksin õnnetu. Ja inimese elu ei ole ju ometi selleks, et õnnetu olla. Isegi Anu Saagim sai sellest aru. „Tulin Postimehest ära, sest olin seal õnnetu,” ütles ta.

Pole vahet, mida sa teed, aga su silm peab seda tehes särama. Inno paneb praegu Eestisesse uudiseid üles ja tema silm särab.

Pildil Inno koos lastega Lissabonis päikest nautimas. Kui meie unistused täituvad, siis saame sinna peatselt tagasi minna :).

Uus Euroopa jagamine on tulekul?

Kohvikule saabus üks põnev kommentaar:

Kirgiisia ei muutu iialgi peenrahaks saksa ja vene tehingutes. Eestiga on seda ilmast-ilma juhtunud. On kordumas Aadu-aegne seis. Inglismann tõmbubki juba nn euroliidust kõrvale - järjekordne kokkulepe Euroopa jagajate vahel on tulekul.

Tõepoolest, väga huvitav tähelepanek.

Mina täiendaks seda veel niipalju, et jagamine on juba sündinud, läbi Nord Streami gaasijuhtme, mis võimaldas Ukraina ära jagada. Nagu tähele panete, on Ukraina vaikselt ära jagatud ja see puudutab tõenäoliselt teisi endisi liiduvabariike. 

Eestisse toodud abiväed ja Eesti oma kaitsevägi on vajalikud vaid selleks, et välismaa kodanikud ja Eesti tähtsamad ninad sõjaohu korral kiiresti minema saaksid. Eestis on Kirde- ja Kagu-Eestist juba vaikselt lahti öeldud, need piirkonnad on jäänud üsna tühjaks. See on ka ilmselt põhjus, miks Rail Balticut läbi Tartu ei tehta - see jääks siis Venemaa mõjutsooni.

Vennasvabariigid Eesti ja Kirgiisia

Piisas vaid sellest, kui eile tuli avalikuks, et Kirgiisia presidendi tütar Alija Šagijeva on üles pannud pildid selle kohta, kuidas ta last imetab, kui tänaseks on kõik pildid tema kontodelt maha võetud ja osa kontosid üldse kinni pandud.

Mida see meenutab? Õige! Elu Eestis. Kus enese väljendamine, arvamuse avaldamine, eriti kui jutt on aus, on kuritegu. Kus veendumuste ja arvamuste avaldamisele järgnevad repressioonid. Kus kõik ära killitakse, mis vähegi ametlikust joonest erineb. Mis korda selline asi meenutab? Õige, nõukogude korda. Kust tulevad, mis seal salata, nii Eesti kui Kirgiisia. Kus elu meenutab elu koonduslaagris ja kust võrreldes nõukogude ajaga on inimestele antud võimalus vahepeal väljas käia.

Olgem ausad, Kaur Kender võeti ju pihtide vahele samuti tema Nihilisti arvamuste, mitte aga mingi pseudo-erootilise kirjutise pärast, milliseid on terve internet täis. Läänemaailmas oleks sellele järgnenud üldrahvalik mäss ja meeleavaldused, valitsusväliste organisatsioonide toetusavaldused, aga Eestis kannatatakse see asi vaikselt ära, neelatakse alla nagu mõru pill, sest kõik teavad, mis saab, kui süsteemi vastu minna.

Ma võiks siia veel ühte koma teist lisada ja midagi veel arvata, aga ma tunnistan, et ma ei julge. Ma olen hirmul vabas Eestis. Ja ma arvan, et ma pole sugugi ainus.

Kes seda oleks veel paarkümmend aastat tagasi osanud ette näha, eksole.

Naised on aru saanud: tselluliit on täiesti loomulik!

They say do something each day that scares you, so re-posting this is mine for the day. Despite the fact I speed walk everywhere, squat, run and occasionally do @pure_barre, I'm still left with cellulite. I went to an all-girls' boarding school and really used to envy the girls in my class who seemingly had none, and whose bodies looked, to me, nothing less than perfect. Whenever I opened magazines, the models and celebrities I saw didn't have cellulite either - and if they did, they were shamed in the tabloids because of it, or knocked off their perch by nasty journalists who probably have it themselves. (Note: fuck you.) As a result, I felt like my cellulite was shameful, or an oddity. It wasn't until I got older and saw other women's bodies that I realised HOW BLOODY NATURAL IT IS. ✔️ It's nothing to be ashamed of. Your boyfriend isn't gonna care if you have it, and if he does, dump him for his mate. 💁🏻 Just kidding (or am I?). Don't get me wrong - my cellulite isn't my favourite part of my body, nor is it something I shout from the rooftops about. But I know it doesn't make me any less ugly, or is something I need to feel embarrassed about. ✖️ So don't let it make you feel that way, either! In the words of my old pal Kendrick Lamar, "Show me something natural like ass with some stretch marks" 🍑🍑🍑💪🏼💪🏾💪🏿💪🏻💪🏽 #iamallwoman @allwomanproject @heatherhazzan

A post shared by Charli Howard (@charlihoward) on Apr 9, 2017 at 12:49pm PDT

New Yorgis elav Briti modell Charli Howard on pannud Instagrami üles pildi oma tselluliidisest tagumikust ja kirjutab, et tal on tselluliit vaatamata sellele, et ta teeb kõvasti trenni. Ja ta on avastanud, et tselluliit on täiesti loomulik, kuna see on enamikul naistest!

Näib, et naised on hakanud aru saama, et tselluliit on täiesti loomulik asi. Nagu ka Howard tunnistab, siis seda loomulikku asja on hakatud häbenema, kuna ajakirjades avaldatud piltidelt see loomulik asi eemaldatakse.

Vau! Ma olen kogu aeg imestanud, miks naised tselluliidi vastu võitleva, kui see on loomulik. Olgu öeldud, et ajakirja piltidelt eemaldatakse ka kõik sünnimärgid ja muud ebatasasused. Aga ettevaatust, sünnimärkide eemaldamine päriselus võib kaasa tuua kasvajate vohamise! On jumala õnn, et piltidelt näiteks naiste ninasid või kõrvu ei eemaldata. Mõnel võib selline mõte pähe tulla! Päris hirmus võib olla see, mis siis edasi juhtuma hakkab ...

Tervitatav on see, et naised on oma kehaga rohkem sõbraks saanud ja julgevad olla nemad ise. Braavo, naised! See on minu arvates suurim muutus Lääne ühiskonnas viimasel ajal, pärast 100 aastat kestnud võitlust oma kehaga.

Happy 🐫 day! Loving the body that I have #crystalmcbootay #ImMyOwnBeautyStandards #honormycurves #bbw #plussize #curvesaresexy #beautyinallshapes #lovetheskinyourein #bigbootygirl #YesItsReal

A post shared by Crystal McBootay (@crystal_mcbootay) on Apr 12, 2017 at 5:57pm PDT

Happy Monday! 👄 @fashionnovacurve BODY 👯 #CURVYISNOTACRIME 🐥 . #bodypositive #realbody #LoveCurvy #LauraBrioschi #fashionnovacurve #fashionnovababe . #model #curvymodel #curvygirl #curvyblogger #beautiful #curves #cellulite #happiness #happy #loveyourself #loveyourbody #ootd #outfit #body #tbt #love #loveit

A post shared by Laura Brioschi (@lovecurvy__laurabrioschi) on Apr 17, 2017 at 3:57am PDT

I'm not one of those lucky women that loses weight but her ass stays fat. Also #cellulite is life.. it's all over my ass.

A post shared by Jade Turner (@syncereb) on Apr 17, 2017 at 1:05pm PDT

True story: this is the first pair of shorts I’ve ever owned and worn in public since grade school! I bought them this January 2017 on a trip to Thailand. I never felt like I was “worthy enough” to show off my legs in my previous life as a self-consicous, body hating thick woman. The reasons in my mind were endless: I’m very pale, I don’t tan, and I always have the luck of carrying multiple marks, bruises, and bites across my legs. I am the owner of ripples, dimples, and cellulite and skin that jiggles when I wiggle. In the words of a former [idiotic] Professor, “Knees are the ugliest part of a woman” and of course, in my mind I have the ‘kneeiest” of all knees. And despite having three feet long legs, they never felt long enough to mask my generous thighs that can’t seem to get enough of rubbing up against each other. And so I've lived the bulk of my life confined to long pants and dresses, always hiding myself and apologizing, sweating and being uncomfortable in order to not offend anyone by embracing my fatness. I don’t know about you, but I’m tired of apologizing. . . #donewithapologizing #ootd #goldenconfidence #letitout #shorts #curvybabes #happyinmyskin #curvespo #curvesarein #curvygirl #thickfit #cellulite #thickthighs #instagood #weekendfun #redheads #bodysuit #guess #shorts #curvygirls #casualoutfit #goldenconfidence #motivationmonday

A post shared by Elle Valera (@curvyelle) on Apr 17, 2017 at 8:32am PDT

@missalexlarosa #rollsarentjustforcinnamon #bodypos #bodypositive #selflove #survivor #itsokaytonotbeokay #loveyourself #workingonit #confidence #beautiful #beauty #selfcare #lovemylife #iamenough #lovingmyself #healing #findingmyself #selfmade #love #imheretohelp #imhereforyou #yourebeautiful #cellulite #hips #smile #thighs #curves #curvesaresexy #loveyourbellymovement

A post shared by Self Love (@itsokayytonotbeokayy) on Apr 17, 2017 at 9:05pm PDT

Kõigepealt tuisk, siis päikeselõõsk, siis jälle tuisk! Roosile meeldib lumi

„Lumi, lumi, lumi!” hõiskas väike Roosi, kui temaga täna välja läksime. Talle nimelt kohutavalt meeldib lumi - nii seda aknast vaadata kui väljas katsuda. Ja eriti lahe on siis, kui lund näkku sajab. Siis saab lõbusasti kilgata ja „lumi, lumi, lumi!” hüüda.

Aga nii ta oligi, et kui Roosiga välja läksime, siis tuiskas nii kõvasti, et mõtlesin isegi juba tagasi keerata ja koju tagasi joosta. Nii kui ma seda mõtlesin, tuli päike välja ja soojendas nii mõnusasti nagu oleks suvi. Kui lund poleks maas olnud, siis olekski arvanud, et on suvi. Mul hakkas isegi oma mantliga palav ja ma arvan, et Roosil ka oma jopega.

Siiski oli hea, et soojad riided selga panime, sest teel kodu poole hakkas jälle maruliselt tuiskama. Niimoodi:



Roosil muidugi jälle hea meel, et lumi, lumi, lumi. Kodu ees sai veel Peppa kombel poriloigus hüpata ka. See on tal samuti üks lemmiktegevus. Ma süüdistan Peppa multikat kahes asjas: esiteks selles, et ta on pannud Roosi arvama, et poriloikudes hüppamine on hästi lahe (muidugi seda arvaks ta ilmselt ka ilma Peppa multikata), ja teiseks selles vastikus hääles, mida teeb George oma dinosaurusega. Teate küll, see uaaarrhhhh. Roosile meeldib nüüd ka seda George'i dinosauruse häält teha ja ikka mitu korda päevas.

Siin Roosi pärast jalutuskäiku kavala näoga meie maja ees seismas:

Kirgiisi presidendi tütar julges avalikult imetada ja sai sõimata

"Не стоит так обнажать грудь, вы же дочь президента все-таки!" - распространённая реакция на фотографию, на которой я кормлю ребёнка. В этой публикации я хочу поделиться с вами размышлениями об одной из двух ошибок, допускаемых людьми, полными готовности раздавать советы бесплатно онлайн :) Ошибка первая: сексуализация женской груди. Ошибка вторая: дискриминация людей, чьи родители занимают высокий пост. О второй ошибке я развёрнуто напишу в следующей публикации, у меня на этот счёт накопилась парочка интересных наблюдений и воспоминаний. Итак, о "постыдном". Женская грудь - это часть тела, имеющая важную функцию (вскармливание ребёнка), и никак не сексуальный объект. Женская грудь - это не предмет пошлости и неприличия, как считает большинство из нас. Уже очень давно люди забыли об её истинном предназначении и превратили в предмет ублажения взора мужчин. В том, что женская грудь - это неприлично и связано с сексом, нас убеждают очень давно и постоянно, эта идея прослеживается и в кинематографе, и в литературе, этой идеей заполнена рекламная индустрия, СМИ. Общество превращает грудь в предмет сексуальности, привлекательности, а потом осуждает женщин, которые прибегают к пластической хирургии из-за того, что их грудь маленькая/"не такой" формы/с большими сосками. Общество превращает женскую грудь в предмет сексуальности и гордости, а потом называет глупыми курицами тех, кто испытывает чувство неполноценности даже если грудь способна выкормить ребёнка. Общество говорит, что материнство прекрасно, но говорит "фу, как ей не стыдно" при взгляде на кормящую мать. Забавно, правда? Очень важно понимать, что виноватых тут нет. Это замкнутый круг, решение которого лежит в том, чтобы начать с себя. Со своего мышления. И я так и сделаю. Я буду абсолютно спокойно доставать свою грудь где угодно, когда мой ребёнок голоден, будь то торговый центр, салон машины или скамейка в общественном парке. Я буду примером для остальных кормящих матерей, которых загнали в неудобные рамки патриархального общества. И если вы видите в этом неприличие, то у меня для вас новость: ваш стыд и ваши неприличные мысли - это ваши проблемы, а мы лишь выполняем то, что дано нам природой.

A post shared by Шагиева Алия (@homesickbluess) on Apr 11, 2017 at 10:21am PDT

Kirgiisi presidendi Almazbek Atambajevi noorim tütar Alija Šagijeva julges avalikult imetada ja sai sõimata. Nagu kirjutab Šagijeva, tuleb üle saada sellest, et naise rind on seksobjekt. Šagijeva märgib, et ühiskond ise on muutnud naise rinna ihaldusväärseks seksuaalobjektiks, ja siis parastatakse silmakirjalikult neid, kes lasevad oma rindu suurendada. Ühiskonnas räägitakse, et emadus on suurepärane, aga vaadatakse põlastusväärselt nende peale, kes oma last imetavad.

Mida öelda? Loomulikult on Šagijeval õigus. Mina lisaks veel, et naiste kõige suurem vaenlane on teine naine, sest just naised vaatavad endises NLiidus viltu avaliku imetamise peale. Mis on kummaline. Endise NLiidu maad nagu Kirgiisi ja Eesti on ses osas väga sarnased, et imetavaid naisi vaadatakse nagu mingeid kurjategijaid. Kus imetamine on tabu. Samas Lääne-Euroopas on igasugune, ka avalik imetamine naiste põhiõigus.

Üks huvitav moment on veel see, et endises NLiidus ei tohi naised palja ülakehaga siiamaani päevitada, aga Lääne-Euroopas võivad nii palju kui tahavad juba aastakümneid.

Состояние бирюзового цвета. Иногда очень режет глаза, но чаще мягко сливается с фоном, становится небом. Я теперь печатаю одной левой) И ставлю большое количество "ю" вместо "стереть". Тень ползёт по моей коже в ритме укачивания как самостоятельное существо. Бесшумное, прозрачное. Призрачное. Такое странное. Ты смотришь на неё, твои зрачки меняют размер. "Вау, а что это?". Звуки глотания. Я придерживаю твою голову, мы лежим вплотную животами. Мой взгляд направлен на твои волосы. Ресницы. Ты настоящий. Ты. Настоящий. Я повторяю себе это много раз, но до меня не совсем доходит.

A post shared by Шагиева Алия (@homesickbluess) on Apr 10, 2017 at 12:39pm PDT

Часть 1 (продолжение в следующей публикации, сюда текст не помещается). Про фото, которое вызвало мощнейшие ментальные взрывы в анальных отверстиях многих жителей нашей колоритной страны, про объективизацию (опредмечивание) женщин и про термин "шлюха". Комментарии закрываю по следующим причинам: 1. Речь будет идти об обязательстве каждого уважать ПРАВА женщин и никаким сомнениям не подлежит; 2. Речь будет идти о недостатках патриархального общества и может быть воспринята мужчинами как попытка обвинить их в чем-то, но это вовсе не так, мы все являемся заложниками общества, в котором выросли. Я никого не обвиняю, я лишь призываю всех нас работать над своим сознанием; 3. Текст может затронуть чувства глубоко консервативных, не способных вылезти из своего интеллектуального болота людей, что приведёт к лишним спорам, переходящим рамки объективности; 4. Текст может затронуть чувства религиозных фанатиков, которые начнут оставлять после себя куски фекалий даже не прочитав текста. Итак, почему я "не постеснялась" выложить это фото, несмотря на то, что "это неприлично" и почему всем людям, задавшим этот вопрос, стоит быть умнее? Понятие "выглядеть нескромно" представляет собой часть социальной структуры, пришедшей к нам вместе с патриархальными устоями. В Викторианскую эпоху, например, было нескромно показывать лодыжки, в каких-то странах это "неприлично" и в нашем веке.

A post shared by Шагиева Алия (@homesickbluess) on Mar 5, 2017 at 10:25am PST

Miks naised pole sellised nagu on?

Väljavõte Instagrami veebist.

Meeste puhul eeldatakse, et mehed on sellised nagu on. Sellised loomulikud ja lahedad. Ma mõtlen, et peetakse vähe imelikuks, kui mehed end igalt poolt paljaks raseerivad ja omale rindadesse või kannikatesse midagi süstida lasevad. Või siis lasevad küüsi, ripsmeid ja juukseid pikendada. Seda peetaks nõmedaks ja ma mehena ütlen, et see oleks alandav. Sellist meest ei võetaks kindlasti tõsiselt.

Aga naiste puhul on millegipärast vastupidi. Eeldatakse, et kõik on sellised nagu tegelikult pole. Ehk siis salakavalad ja võltsid. Kunstlikud. Mistõttu on mehed sageli üllatunud, kui hiljem näevad oma naist juhuslikult sellisena nagu nad tegelikult on - igal inimesel on ju selleks õigus - olla selline nagu on. Aga üllatuste vältimiseks, miks ei võiks kõik inimesed olla kogu aeg sellised nagu on. Miks eeldatakse, näiteks, et naisel ei tohi olla karvu?! Ma arvan, et inimesed oleks paljud õnnelikumad loomulikuna. Päriselt, ma ei tee nalja. Siin mõned loomuliku ilu näited.

#hairy #hairywomen #pithair #pithairdontcare #naturalbody #naturalhair #unshaved #irsute #ilovepits

A post shared by Hairylovvver (@hairylovvvver) on Apr 16, 2017 at 11:31am PDT

She is 100% sexy all over! hairy #hairywomen #hairywoman #hairygirl #hairyarmpits #hairyunderarms #armpits #underarms #pits #pithair #armpithair #naturalbeauty #feminine #pithairdontcare #noshave #hairypitsclub #bodypositive #confident #pitfur #pretty #beautiful #freedom

A post shared by @hairy.women on Apr 10, 2017 at 4:02am PDT

guess which leg is a grown man's 🐒 #leghairdontcare #hairywomen #mammals

A post shared by Sara 🌷🐁 (@snakessskin) on Apr 2, 2017 at 12:49pm PDT

#pithairdontcare #pithair #hairypits #hairywomen #naturalbody #unshaved #hairylegs

A post shared by Hairylovvver (@hairylovvvver) on Apr 1, 2017 at 11:31am PDT

#hairywomen #hairy #irsute #hairylegs #unshaved #lovehairy

A post shared by Hairylovvver (@hairylovvvver) on Mar 27, 2017 at 12:00pm PDT

#hairypits #hairywomen

A post shared by Hairylovvver (@hairylovvvver) on Mar 16, 2017 at 6:57am PDT

Meie 17. aprill. See rehvide küsimus. Inno sünnipäev

Käisin linnas. Inimesed rääkisid, et õudus kohe nende rehvidega - inimesed on talverehvid suverehvide vastu ära vahetanud ja nüüd muudkui libisevad. „Muudkui kõks ja kõks,” vangutas üks naine pead.

Meie vanal Audil on veel talverehvid all. Inno pani tänaseks rehvivahetuse aja kinni, aga vaatas siis hommikul aknast välja ja pidi pikali kukkuma. Paks lumi maas! Ei, veel ei saa kuidagi rehve ära vahetada. Võttis töökojaga ühendust ja lükkas rehvivahetuse edasi.

See ootamatult maha sadanud lumi lõi meil õige mitu plaani sassi. Aga sellega ongi nii - parem on mitte plaanida, sest plaanid võivad alati sassi minna. Parem on elada spontaanselt, üks päev korraga. Ega need olulised asjad seepärast tegemata jää. Lihtsalt nendega läheb natuke aega.

Ja hommik oli ju ilus. Kui kella üheksa paiku Katariina kohvikusse jalutasin, et Innole tema sünnipäeva puhul värskeid saiakesi tuua, siis nägin, et Võru linnavalitsuse juures õitsesid lilled lume sees. Tegin neist pilti ja tuju läks kohe heaks. Katariinast ostetud saiakesed olid mõnusad soojad ja nende vastas käsi soojendades läks tuju veel paremaks. Ja veel-veel paremaks läks tuju siis, kui nägin tuppa astudes Inno rõõmsat naeratust. Serveerisin talle ühe värske sooja korbi ja moonisaia ning kõrvale tassi kuuma kohvi. Inno asus neid voodis pikutades nosima ja öösel maha sadanud lumi, mis meie plaanid ära käkkis, ei tulnud enam meeldegi :).

Ülal pilt Võru linnavalitsuse ees lume sees õitsenud lilledest, siin aga meie - veel talverehvidega - auto täna hommikul maja ees:



Ja siin Innole hommikul voodisse serveeritud värske moonisai ja kohvike:

Miks juhivad süüdimatud Eesti riiki?

Väljavõte Delfi veebist.

Kas keegi on aru saanud, kuidas on nii läinud, et süüdimatud inimesed on pandud Eesti riiki juhtima? Kaia Iva on Päevalehele antud intervjuu põhjal täiesti süüdimatu inimene. Vanasti hoiti selliseid hullaris kinni, Eesti iseseisvumisega lasti nad vabaks ja mingil moel on nad saanud Riigikokku ja isegi valitsusse. Ja pole häbi isegi erakonna juhiks kandideerida.

Kuidas on selline asi võimalik?

Soomes rahvaarv kasvab, Eestis kahaneb

Väljavõte eestinen.fi veebist.

Eestinen.fi, mis kajastab elu Soomes, vahendab Soome teadlaste visiooni elust Soomes 25 aasta pärast. Mis huvitav, kui Eestis prognoositakse järgmise 25 aastaga elanike arvu vähenemist ligi 200 000 võrra, siis Soome tuleb juurde ligi miljon inimest.

Sellist trendi arvestades pole ime, et Eestis investeeringud vähenevad ja Soomes suurenevad. Sest arenenud riikides on inimesed põhiline kasvufaktor. Kui inimesi pole, siis majandus ei kasva, ja sellega seoses jääb ka kõik muu seisma.

Eesti on sattunud omamoodi allakäiguspiraali, millest välja tulla pole enam võimalik. Kärped ja koondamised kestavad kuni kõik on nullis. Eestist saab hea näide selle kohta, kuidas üks väga edukas riik lühikese ajaga täielikult alla käis. Nagu on juhtunud mitmete endiste edukate ettevõtetega, mida juhiti vaid exceli tabelite, mitte südamega.

Eesti puhul on oht selles, et tühjaks jäänud maale hakatakse Euroopast väevõimuga inimesi sisse tooma, nii nagu see oli nõukogude ajal. Vahe on ainult selles, et siis oli eestlasi palju rohkem kui nüüd.

Savisaar käitus kriisi ajal õieti

Savisaar käitus kriisi ajal õieti, kui Tallinnas töötuid inimesi kinni hoidis ja neile sotsiaalseid töökohti lõi. Tallinna ja Savisaart küll kritiseeriti kõvasti, aga praegu on Tallinna positsioon parem, kuna inimesed pole laiali läinud. Vastupidi, sel ajal kui muud Eestis piirkonnad kiiresti tühjenevad on Tallinn inimesi juurde saanud.

Tegelikult oleks Eestis pidanud selle viimase saja aasta suurima kriisi ajal samuti laenu võtma ja püüdma inimesi kinni hoida. Sest töötu, olgugi pealtnäha mõttetu, aga on ikkagi ühik tänapäeva tarbimisühiskonnas - ta käib poes, tarbib eri teenuseid, külastab aeg-ajalt kohvikut ning ostab mõnikord ajalehte. Käib juuksuris, kinos, teatris, näitusel. Tarbib kommunaalteenuseid. Mis on tegelikult suur asi.

Ma mõtlen alati selle peale, kuidas käituti eelmise suure majanduskriisi ajal 1930ndate algul. Ka siis oli vabariik ülesehituse algusjärgus nagu nüüdki. Paljud inimesed Eestis töö kaotasid, aga erinevalt praegusajast ei aetud neid kuhugi minema. Võrus näiteks pandi töötud käsitsi kaevama Liitva kanalit, mis suunas vee Tamula järvest otse Koreli ojja ja sealt Võhandu jõkke. Sinna tööle suunati kõik töötud, sadu inimesi. See aitas langetada veetaset ja ära hoida üleujutusi. Tekkis ilus Tamula liivarand. Ma ei tea, kuidas Võru linnapea Priit Suit (tegutses linnapeana 1919-1940) selle olukorra lahendas, ilmselt võeti laenu, aga kokkuvõttes oli tegemist win-win olukorraga. Inimesed jäid Võrru alles ning nende järeltulijad on sada aastat Eestit üles ehitanud. Mitte keegi ei meenuta enam seda, et linn endale võibolla tol hetkel üle jõu käiva kohustuse võttis ja võibolla isegi pankrotis oli. See pole tagantjärele üldse oluline! Peaasi, et inimesed said tööd ja jäid Võrru alles. Ükski kriis ei kesta igavesti ning juba 3-4 aasta pärast said kõik töötud uuesti tööle.

Eestis aga on sellega, et inimestele tööd ei pakutud ja nad minema lasti sisuliselt kriis põlistatud. Kriis jätkub veel praegugi, kuigi sellest on pea 10 aastat möödas. Praegune nn haridusreform ehk koolide massiline kaotamine ja nn haldusreform ehk omavalitsuste massiline kaotamine pole midagi muud kui kadunud hingede inventuur - lahkunute arvel tõmmatakse elu koomale. Mis on eesti rahva seisukohalt viimase mitmesaja aasta suurim tragöödia. Eesti on niigi väike ja pärast omavalitsuste ning maavalitsuste kaotamist jääb veelgi pisemaks. Maapiirkondadesse pärast seda ei jäägi enam spetsialistide ametikohti alles. Kui igal pool oleks talitatud nagu Tallinnas, kui riiklikult oleks soodustatud inimeste jäämist, siis täna me haldusreformist ei räägiks, vaid vastupidi, ettevõtlus ja majandus areneks mühinal. Sageli unustatakse ära, et numbrite taga on inimesed. Riiki ja selle majandust juhitakse inimeste pärast, mitte vastupidi.

Praegu aga aetakse igal pool näpuga järge, omavalitsused on juba pea kümme aastat säästurežiimil, mingeid laene võtta ei tohi, kõik peab olema rahaliselt tasakaalus. Aga seda ei näe keegi, mis on selle hind: ligi 300 000 inimest või isegi rohkem inimest on Eestist lahkunud või lahkumas. Ning need on noored, täies tööjõus inimesed. Kes ehitavad üles teisi riike ja sünnitavad ning kasvatavad oma lapsi teistele riikidele. Mida see Eesti majandusele ja Eestile tervikuna tulevikus tähendab, seda näitab aeg, aga ma kardan, et midagi ilusat seal ei ole. Kahjuks. Praegu Tallinn veel elab tänu Savisaare jõupingutustele, aga ülejäänud Eesti on sisuliselt juba ära kustunud. Sellest ei räägita, aga kõikjal valitseb tühjus. Nagu lennunduses öeldakse, sõidetakse aurude peal.