Palo on rumal, aga usin; veidike Venemaa asjast

Väljavõte SLÕhtulehe artiklist.

Rahvastikuminister Urve Palo on eilses SLÕhtulehes ilmunud artiklit "Kus on lõimumispoliitika teravik?" arvestades (või kesiganes selle artikli kirjutas) rumal, aga usin. Erinevalt Edgar Savisaarest, kes on tark, aga usin (et mitte Savisaart liialt kiita, lisan seejuures, et Savisaare tarkuse juures on tema suurim puudus see, et ta on arg, ei lävi seetõttu palju teistega, armastab salatsemist ning ebaeetilisi võtteid, näiteks nuhkimist ja jälitamist). Või mis usinad nad siis ikka on, kui mul oleks kasutada mitmepealine PR-aparaat, siis oleks ma kindlasti sama usin. Või kesiganes tänavalt kinni püütud tegelane võib olla sama usin kui Palo või Savisaar, samade võimaluste juures.

Samas, kui Savisaare PR-aparaat genereerib üldjuhul selliseid arvamusi, mis leiavad ühiskonnas elavat vastukaja (näiteks viimati idee, et maksumaksja võiks võtta mõnede inimeste pahaks läinud eluasemelaenud enda kanda), siis Palo PR-aparaadi stiil on lihtsalt niisama targutada. Nagu nüüd Palo nime all ilmunud kirjatükis SLÕhtulehes, kus pole öeldud midagi uut. Targutatakse samu asju, millest on kõik viimased kuud räägitud. Et peame rohkem integreeruma, venelastega sõbrad olema jms. Palo korrutab juba-ei-tea-mitmendat-korda seda, mida kõik nagunii teavad.

Aga minul on asjast veidi teistsugune nägemus. Mis siis, kui see aprillirahutus, mille peale kõik väga erutusid, polnudki mingi rahutus, vaid üks Putini administratsiooni katse Euroopa Liitu natuke torkida peale ELi mitmeid Vene-vastaseid avaldusi, seoses Litvinenko mürgitamise, Tšetšeenia sõja, Läänemere gaasijuhtme, opositsiooni tagakiusamise ja meedia tasalülitamisega. Et kui see oli hoopis esile kutsutud "rahutus", kättemaksuks ELile ja sellega ELile koht kätte näidata; millest Putin tahtis tulla välja võitjana -- politsei läheb relvadega süütu rahvamassi vastu ja seda Euroopa Liidus! Või mis veel parem, kui kaks rahvuseühma oleks omavahel karvupidi kokku läinud. Aga seda ei juhtunud, kuna Eestis elavad venelased on juba piisavalt arukad. Ja eestlased püsisid samuti kodus. Ainult endine suursaadik Mart Helme, kel on tekkinud mingi Moskva paranoia, kes näeb tonte, käib ilmselt, pesapallikurikas vööl, ringi ja vaatab, kellel saaks pealuu lõhki taguda. Rahutuse teostasid Eestis Putini agendid, nn našid, kes nüüd teevad näo, et olid puu otsas kui pauk käis. Samas käis internetis kõva kihutustöö, mida juhtisid justnimelt needsamad našid. Kukutati tähtsaid saite ja tehti muud koerust. Aga nad läksid liiale ja keerasid kogu operatsiooni perse.

Ehk siis, rahutus oli tellimustöö. Mitte mingi kaval propagandatrikk, aga toores löök (nagu Litvinenko mürgitamine, mille kohta venelased ütlevad, et ta mürgitas end ise, või nagu Eesti õhuruumi "eksinud" venelaste sõjalennukid). Aga kuna Moskva on arg ja ikka veel suhteliselt nõrk, siis löödi nõrgemat. Ja võib arvata, et našid korraldavad edaspidi selliseid provokatsioone. Ja kas siis selles on süüdi nõrk integratsioon, nagu Palo püüab väita? Mina väidan, et integratsiooniga pole midagi lahti, eestlased ja venelased austavad teineteist piisavalt, küll on aga kerge provokatsioonidega rahvast hullutada, eriti noori ja lapsi. Näiteks on Rimi Mammutipäevad ja Stockmanni Hullud Päevad samasugune provokatsioon, kus kihutatakse rahvast ostma hunnikute viisi kaupa, mis muidu on poes palju odavamalt müügil. Pannakse isegi täie mõistuse ja aruga inimesed tegema seda, mida nad muidu kunagi ei teeks.

Selle asemel, et siin Eestis tolmu üles keerutada, peaks Palo sõitma sinna, kust Eesti-vastaseid rünnakuid sepitsetakse- Moskvasse ja teistesse Vene linnadesse. Käima našide laagrites, rääkima vene inimestega, kohtuma sealse presidendi või tema nõunikega. Ja tuginedes kogutud tõenditele küsima otse: miks, sõbrad, talitate nii nagu talitate. Mis probleemid teil on? Miks arvatakse, et viha õhutamine ja konflikt on parim moodus eesmärgile jõudmiseks? Sellest räägitaks legende veel sajandeid hiljem, kuidas ühe võõra riigi minister käis Venemaal turneel. Hiljem saaks Palo sellest näiteks raamatu kirjutada. Mäletatavasti käisid Vene parlamendi esindajad pärast pronkssõduri eemaldamist kohe Eestis, aga Moskvast lasi jalga isegi Eesti suursaadik. Säh sulle siis diplomaatiat! Ainult ajakirjanik Jaanus Piirsalu on olnud julge mees, avanud taustu, ja au talle.

Viimasel ajal on Moskva ja Lääne vahel märgata külma sõja tunnuseid. Paljuski seoses sellega, et pole teineteisemõistmist. Kultuurid on erinevad. Lääs on mõnes asjas pettunud ja mõnes asjas on pettunud Moskva. Lihtne on taas sobituda rollidesse, mida Moskvas ja Läänes lihviti aastakümneid. Aga Eesti ei tohiks siin jääda pealtvaatajaks, kas siis Läänele või Moskvale kaasa targutajaks. Sest tavaliselt lendavad sellises sõjas Eesti-sugused pisikesed tegijad kui laastud.

Ideaalis näen, et eestlased saaks olla ida ja lääne vahel sillaehitajad, lepitajad (see on see roll, millega eestlased viimase 1000 aasta jooksul pole hakkama saanud). Umbes nagu soomlased on vahetevahel olnud. Sest eestlastel on õnn tunda ja teada mõlemaid. Eestlane suudab venelasega võrdselt viina juua, kui vaja. See on väga suur asi. Juba praegu kasutavad paljud välisettevõtjad Venemaal äri ajades eestlaste teadmisi ja kogemusi. Ja paljudel eestlastel, näiteks Hillar Tederil läheb Venemaal väga hästi. Lisaks kõigele, geneetiliselt on venelased kõige lähemal just eestlastele! 2000 aasta perspektiivis oleme zemljaki! Omavahel kaubandust arendanud, üksteise tütreid nainud. Käinud teineteise juures valitsejaks. Vahel on tülitsetud, aga siis ära lepitud. Venelased on soome-ugri aladele sissetungijad. Aga mis sellest. Ka ameeriklased on sissetungijad, tapjad, vägistajad, mõrtsukad, vargad. Sellegipoolest on nad justkui sõbrad. Ja tasub meenutada ka seda, et Stalin oli grusiin, kes lisaks eestlastele ka palju venelasi lasi hukata, mistõttu venelased siiani grusiine ei salli. Ja grusiinid tunnevad, et on venelastest paremad.

Erinevalt paljudest teistest arvajatest, arvan, et Venemaaga on võimalik asju ajada. Ja vajalik. Ja kohe praegu. Ausalt, otsekoheselt ja julgelt, ilma eelarvamusteta.

Urve Palo teine kirjand: ikka hinne 2

Väljavõte Postimehe artiklist.

Urve Palo, või see, kes tema nime all Postimehes kirjutab ja eile lasteaedade-teemise artikli kirjutas (neile, kes veel ei tea: ministritel on tavaks lasta oma nime all artiklied kirjutada, kas siis väljaspoolt palgatud PR-meestel, näiteks Tõnis Paltsu kirjatükke kirjutas tuntud kirjamees Kaur Kender, või kellelgi oma "majast"): see ei kõlba küll kuhugi. Kõik on segi nagu pudru ja kapsad. nagu oleks mingist kahest nn memost kokku pandud.

Esimene osa räägib sellest, mis inimesele oluline, et lasteaedu napib, et olemasolevate lasteaedade hooned on amortiseerunud, et lapsed on kitsalt koos ja et lasteaedade õueala reostavad süstlad. Oleks tahtnud ministrilt edasi kuulda, kuidas ta selle olukorraga praegu ja kohe aktiivselt võitleb, sest ta lubas oma valimiskampaanias laste olukorda parandada ja ministrina on tal see kohustus. Aga siis hopsti, hüppab autor järsku hoopis mujale ja hakkab rääkima valitsusliidust, eelarvest, kohalikest omavalitsustest, kvalifitseeritud tööjõust. Tulevad sisse sellised terminid nagu rahaeraldus ja projektipõhine. Mingid aastad 2010-2011. Ja siis selline lause, tsiteerin: "Omavalitsusjuhtidega nõu pidades olen saanud kindlust ideele, et lasteaiaõpetajate palkade toetamiseks ettenähtud raha motiveeriks tõstma alusharidust andvate õpetajate palkasid vähemalt põhikooli nooremõpetaja alampalgaga samale tasemele". Ma saan aru, et see teine jutt on mõeldud lasteaiakasvatajatele ja õpetajatele, kes on oma ametiühingute kaudu lasknud end sotside propagandast pimestada ja tahavad ilmselt jälle streikima hakata; aga mis see mind kui lugejat puudutab?

Palo varasem kirjatükk polnud parem. Esimene kirjatükk, mis ilmus kuu aega pärast aprillirahutusi, rääkis sellest, kuidas lõimumiseta pole Eesti turvaline. See oli selline kanaema stiilis targutus, justkui mõni väljavõte Tüdrukute klubi järjekordselt koosviibimiselt.

Palo on ise minister, valitsuse liige, aga oma arvamusi kirjutab turumuti mätta otsast. Et mis kõik valesti ja viltu. Tundub, et Palot ei lasta tähtsate otsuste tegemise juurde. Andrus Ansip, lase siis, palun!

Üks arukas kommentaar jäätmekäitluse osas

Väljavõte eilsest Postimehest.

Avastasin eilsest Postimehest ühe asjaliku kommentaari jäätmekäitluse organiseerimise osas, mille keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna juht Peeter Eek on viimastel aastatel täiesti tuksi keeranud.

Tallinna Nõmme linnaosa vanem Rainer Vakra kirjutab (loodan, et mitte prügifirmade mahitusel ja organiseerimisel), et praegune süsteem, kus prügifirmad on teatud piirkonnad monopoliseerinud ning inimestel on kohustus igas kuus 140 liitrit prügi "toota", on jabur ning ajast ja arust. Maha viksitud Skandinaavia 1960ndate süsteemi pealt, millest skandinaavlased tahavad ise vabaneda.

Mina lisaks omalt poolt, et jabur on süsteem, kus ma ei tohi poodi tagasi viia kokku litsutud plast- ja plekk-taarat. No annab jaburamat asja välja mõelda. Ma kujutan ette, et sellise süsteemi toimimine kulutab rohkem energiat ja kahjustab rohkem loodust kui kasu, mida selline süsteem loodusele annab. Maanteede ääred on igal juhul rohkem tühje pudeleid ja purke täis kui kunagi varem.

Ma kordan jätkuvalt oma üleskutset: Peete Eek, sa oled oma margi täis sittunud, astu tagasi!

NAK läheb Tallinna video (osa 96, jätkub ekskursioon Vaeste-Tiskres, aiaga korterid, elu nagu pioneerilaagris)

96. osa järjefilmist Tartu NAK läheb Tallinna, seotud Jüri Mõisa üleskutsega kõigil Tallinna tulla. Tartu kirjandusrühmituse NAK liikmed lähevad 2006. aasta augusti lõpus uurima elu-olu Tallinnas. Kolmas päev. Liigutakse Vaeste-Tiskres. Liigutakse ehitustandril ja linnaosas, mis meenutab pioneerilaagrit.

NAK läheb Tallinna video (osa 95, Tiskre ja Vaeste-Tiskre)

95. osa järjefilmist Tartu NAK läheb Tallinna, seotud Jüri Mõisa üleskutsega kõigil Tallinna tulla. Tartu kirjandusrühmituse NAK liikmed lähevad 2006. aasta augusti lõpus uurima elu-olu Tallinnas. Kolmas päev. Jätkub ringsõit Tallinna eliitlinnaosas, väikekodanluse unistuste-paigas Tiskres. Vaesed on rikastest aiaga eraldatud. Liigutakse edasi Vaeste-Tiskresse.

Paltsu maksupettuse õppetund: kui tahad õigust, hakka ministriks

Väljavõte artiklist Postimehes.

Viimasel ajal on ajalehtedes ilmunud järgemööda artikleid sellest, kuidas tuntud advokaadid Üllar Talviste ja Ants Karu tegid justkui hirmsalt tööd, said miljon krooni tasu ning aitasid ärimeestel Toomas Peegil ja Tõnis Paltsul end väidetavast maksupettusest puhtaks pesta.

Veidi varem olid lehed pasundanud sellest, kuidas Palts ja Peek on nüüd puhtad poisid, kuna said kohtus võidu.

Nojah, ma ei oskagi midagi öelda. Kuna olen ise Paltsu teemaga Äripäevas töötades tegelenud, siis paneb kummastama, millise kergusega ajalehed praegu seda teemat käsitlevad. Justnagu oleks ajakirjanikud kana mäluga. Paltsu maksuasi, õigemini siis pettus oli sama karm kui Preatoni oma. Kusjuures tulemus on see, et Palts on puhas poiss, Preatoni seisab silmitsi sisuliselt vanglaga.

Kuna olen seda teemat ise varem uurinud, sellest kirjutanud (mispeale Palts isegi oma ministriportfelli maha pani), siis selgema pildi saamiseks pean vajalikuks täiendada, et Palts, kui tema maksuasi hakkas Eesti Ekspressi ajakirjaniku Sulev Vedleri kirjutiste ja maksuametnike usinuse juures susisema (peamine põhjus Paltsu maksuasja tekkimiseks oli muidugi Tele 2 aastaaruanne, kust tuli välja, kui palju Palts ja tema äripartnerid Peek ja Pedriks olid teeninud), asutas Palts erakonna (oma kaasmaalaste tagant välja petetud rahaga) ja hakkas ise rahandusministriks. Siis vahetas välja talle tülika maksuameti juhi ning lasi maksuametis lõpetada enda maksuasja uurimise. Ime, et maksuamet üldse poolikult uuritud asjaga kohtusse läks. Aga ilmselt selleks, et muidu justkui ei kõlvanud ja Palts saaks avalikkusele kuulutada, et ta on puhas poiss (Palts oli eelnevalt maksuameti juhiks toonud 80 000 kroonise kuupalgaga Aivar Rehe, kunagise Hoiupanga-mehe ja Olari Taali sõbra, kes nüüd Sampo Panka juhib). Paltsul on selleks kamaluga raha, et palgata end kaitsma kasvõi kõik Eesti advokaadid ja PR-mehed. Ainuüksi rahva tagant varastatud tulumaksusumma küünib 100 miljonini. Selle eest tasub vaeva näha. Võrdluseks niipalju, et Preatoni varastas eesti rahva tagant kuskil 50 miljonit.

Selles ole samas midagi uut. Veidi varem oli hakanud Mart Siimanni valitsuses siseministriks Olari Taal, kui oli karta, et politsei hakkab uurima Taali nn Daiwa-afääri, kus Taal kasutas Hoiupanga aktsionäride vara enda rikastamiseks. Ent äri läks lörri ja Hoiupanga aktsionärid said mööda püksa. Taal, kes oleks süüdistuste korral võinud minna vangi, purjetas asjast puhtalt välja.

Nüüd Talviste & Co ei vääri küll mingit austust asja juures. Talviste on tüüpiline "tankist", osalenud juba tema eelmise töökoha, advokaadibüroo Heta aegadel Edgar Savisaare hämarate raha-asjade peitmisel ja aidanud näiteks Paltsul riiki petta. Tulenevalt asjaolust, et advokaadi ametisaladus on püha ja erinevalt firmade kontoritest ei saa advokaatide büroodes läbiotsimisi teha. Ja lisaks kõigele on Talviste kõige ehtsam suli, nagu selgus asjas, kus ta minu ja Ingridi kohtuasjas andis lubaduse, millest ta kuu aega hiljem taganes.

Moraal on aga selles, et Preatoni, kes oli väiksem suli kui Palts (aga kelle info jõudis Pro Kapitali endise raamatupidaja Ilona Saari kaudu paremini avalikkuse ette, erinevalt Paltsu ja Levicomi juhtumist, kus advokaadid aitasid infot varjata), ei loonud erakonda, Preatonist ei saanud rahandusministrit ja nüüd ootab teda vangla. Vägisi tuleb meelde see rahvatarkus sulidest ja tõldadest. Aga ilmselt peab see siiski paika. Näiteks ka Neivelt, kes oli Paltsuga võrreldes lausa pisisuli, pidi ometi maksma maksuametile suure summa raha. Neivelti uhkus ei lubanud tal maksuametiga pikalt vaidlema hakata. Ja au talle. Aga Palts näib olevat ses osas täiesti süüdimatu, käitub nagu mõni tatise ninaga ärikas, kes 90ndate algul Viru hotelli juures heauskseid valuutavahetajaid tüssas ja enne, kui pettus avastati, plehku pani.

Ehk õpetus: kui petad riiki, siis kõvasti, nii et sul jätkuks raha luua erakond, see valitsusse upitada ning ise ministrikohale asuda. Siis saad kõik teha nii nagu vaja.

Ja manitsus Savisaarele: enne kui räägid rahva vaesusest ja ebavõrdsusest, aja ise oma raha-asju ausalt ja läbipaistvalt. Meetodid, mida kasutab muu hulgas Savisaar oma vara varjamiseks, on samad, millega rikkad ärimehed maksude maksmisest kõrvale hiilivad. Ja sellega on Savisaar, kes on sõnades kihistumise vastane, tegudes kihistumise aktiivne soodustaja.

Laias laastus tuleneb kihistumine muidugi lollusest. Kus üks osa rahvast on nii loll ja rumal, see on siis muu hulgas maksuametnikud, ajakirjanikud, poliitikud, et ei näe, kuidas teine osa neid haledalt ninapidi veab. Saadakse küll aru, kui keegi poest kommi või jogurtit näppab, aga ei saada aru, kui kõigi nina alt vehitakse sisse 100 miljonit.

NAK läheb Tallinna video (osa 94, enda muutmisest, kumminaistest, Tiskre majad)

94. osa järjefilmist Tartu NAK läheb Tallinna, seotud Jüri Mõisa üleskutsega kõigil Tallinna tulla. Tartu kirjandusrühmituse NAK liikmed lähevad 2006. aasta augusti lõpus uurima elu-olu Tallinnas. Kolmas päev. Teel Tiskresse, jätkub arutelu enda muutmise teemal. Miks naised end muudavad? Kumminaised. Sissesõit Tiskresse. Uudistatakse Tiskre maju.

NAK läheb Tallinna video (osa 93, pärast istungit, intervjuu Mare Lustiga kohtumaja liftis, teel Tiskresse)

93. osa järjefilmist Tartu NAK läheb Tallinna, seotud Jüri Mõisa üleskutsega kõigil Tallinna tulla. Tartu kirjandusrühmituse NAK liikmed lähevad 2006. aasta augusti lõpus uurima elu-olu Tallinnas. Kolmas päev. Ollakse Kentmanni tänava kohtumajas. Kohtuistung on lõppenud, Irja intervjueerib Mare Lusti, koos Marega liftis. Tallinna ühel tuiksoonel, Tammsaare teel. Teel Tiskresse. Arutatakse enda muutmise teemat.

NAK läheb Tallinna video (osa 92, kohtusaalis enne istungi algust, Irja intervjueerib Mare Lusti, Ilme Kellerit, Veiko Märkat, Inno istub vaikselt)

92. osa järjefilmist Tartu NAK läheb Tallinna, seotud Jüri Mõisa üleskutsega kõigil Tallinna tulla. Tartu kirjandusrühmituse NAK liikmed lähevad 2006. aasta augusti lõpus uurima elu-olu Tallinnas. Kolmas päev. Ollakse Kentmanni tänava kohtumajas. Innol on vastas Mare Lust. Irja intervjueerib kohtusaalis Veikot, advokaat Mare Lusti, lastekaitsespetsialist Ilme Kellerit. Inno näitab kaaslastele arvutist Linikutantsu. Kohtunik viibib. Veiko ja Irja kommenteerib olukorda kohtus. Ilme Keller lubab, et ei hakka Innoga protsessima. Inno istub vaikselt, Mare Lust toriseb. Saabub kohtunik Tiia Mõtsnik, kes filmimise ära keelab. Irja kuulab istungi käiku kohtusaali ukse taga.

See on see koht kohtus, mille kohta Eve Heinla kirjutas SLÕhtulehes, et "Inno Tähismaa mängis kohtuistungil tola". Heinlat ennast kohtumajas polnud, nagu video pealt on samuti näha.

NAK läheb Tallinna video (osa 91, kohtumajas enne Inno ja Ingridi laste elukohta ning elatist puudutavat istungit, kohtusaalis istub ees Mare Lust)

91. osa järjefilmist Tartu NAK läheb Tallinna, seotud Jüri Mõisa üleskutsega kõigil Tallinna tulla. Tartu kirjandusrühmituse NAK liikmed lähevad 2006. aasta augusti lõpus uurima elu-olu Tallinnas. Kolmas päev. Ollakse teel Kentmanni tänava kohtumajja, kus peaks toimuma Inno ja Ingridi laste elukoha määramise ja elatise istung. Kohtumajas sees, Veikol ei lubata džinnipudelit kaasa võtta. Astutakse saali, kus istub ees advokaat Mare Lust. Kohtusekretär tõrjub Inno esindajat.

Järjejutt Toomas ja Evelin: 15. peatükk

Järjejutt Toomas ja Evelin: 15. peatükk

Toomas marssis tuppa, saapaid jalast võtmata. Otse baarikapi juurde, võttis sealt veel avamata viskipudeli, keeras korgi maha ja kummutas omale klaasitäie Blue Label‘ it. Ning kulistas selle ühe sõõmuga alla. Ta tundis, kuidas alkohol liikus kurgust alla makku ja rajas seal teed veresoontesse. Kuidas sooned laienesid ning üle keha kandus mõnus surin. Siis otsis ta sahtlist välja sigari, sellise jämeda, mida ta armastas, Cohiba toodangu, No 5. Istus suurde tugitooli, pani sigari ette, süütas selle ja kujutas ette, et on Winston Churchill. Viimane oli Toomase suur eeskuju. Juba väikese poisina luges Toomas Churchilli raamatuid ja raamatuid Churchilli kohta. Selle legendaarse Briti poliitiku kohta, kellele on eriti tänulikud eurooplased Euroopa Liidule aluse panemise eest. Liidule, mis aitas sakslasi, prantslasi ja britte vaos hoida. Ja omavahel enam-vähem läbi saada. Mis viis sõjakolded Euroopast eemale. Tagas aastakümnete pikkuse rahuaja ja õitsengu. Mida ehk ei osata tänapäeval enam hinnata, aga Toomas oskas. Tema pere oli sõja eest pakku läinud ja ta teadis hästi, mida tähendab sõda. Ja teadis, mida sõda eestlastele tähendas, sellele väiksesele rahvale, kes võib sõjas täielikult hävida. Pärast külma sõja lõppu ei kahelnud Toomas hetkegi, et Eestisse kolida. See oli olnud tema suur unistus. Et minna ja aidata. Eestlasi, kes olid olnud 50 aastat võõra võimu all, näost kahvatud ja tuimad. Nagu oleks tulnud teisele planeedile, oli Toomase esimene tunne, kui Eestisse tuli. Aga ta leidis eest inimesi, kelle silmad särasid ja kellele oli võimalik toetuda. Siis leidis ta Evelini, hakkas päritud talu taastama ja lahkumine ei tulnud enam kõne allagi.
Toomas pahvis mõnuga sigarit. Ta valas omale veel teise klaasi viskit, kastis sigariotsa esmalt viski sisse ja pistis siis suhu. Ning tõmbas, tundis, kuidas suits tegi teed kopsu kaugematesse soppidesse, kuidas nikotiin tungis läbi kopsukelme verre ning keha võdises isemoodi surinast. Nikotiin mõjus uinutavalt kõigile närvirakkudele, mistõttu tähelepanu hajus ja varsti ei mäletanud Toomas enam, miks ta oli tuppa tulnud. Või mis enne oli juhtunud. Ta tundis end nagu rahu ise, võttis riiulist raamatu Soome vabadussõja kohta ja hakkas seda lugema.
Ent alkohol ja nikotiin tegid oma töö, Toomas muutus uniseks ja ei suutnud raamatus enam ridu üksteisest eristada. Ta läks tualetti, kuses mõnuga põie tühjaks, pesi käed, tuli tagasi tuppa, heitis diivanile, ja, pilk kaugusse suunatud, uinus lõpuks, õnnis naeratus näol.

Toomas ärkas mingi imeliku nagina peale. Tal polnud aimugi, kaua ta oli suikunud, ent väljas oli juba hämar. Ja vaikne. Ja siis algas jälle nagin. See tuli kusagilt seina tagant, sealt, kus oli külaliste magamistuba. Ta kuulis justkui nagu mingit rütmilist tõuklemist, justkui keegi saeks midagi, ja saeots käib vastu seina.
Toomas tõusis, sirutas selga ja läks akna juurde. Väljas ei pistnud olevat ühtegi hingelist. Ta läks koridori, lootuses, et äkki on Evelin tagasi tulnud. Saab naisega ära leppida. Külaliste magamistoa ukse tagant oli nagistamist kosta juba paremini. Ei tea, kes see seal nõnda müdistab, mõtles Toomas, äkki mõni külaline. Siis ei ole ilus sisse piiluda. Ta jäi esiotsa ukse juurde kuulama. Ehk järsku on mõni tuttav heli.
Nagistamine läks toas üha valjemaks ja intensiivsemaks. Justkui käiks voodi vastu seina. Mis see küll olla võib? Kodukäija? Toomasel hakkas kergelt kõhe. Oli juba hämar. Toomas vaatas ringi, kedagi ei olnud. Ta surus igaks juhuks käe rusikasse. Pani kõrva vastu ust ja kuulas edasi. Nüüd kuulis ta juba terasemalt, et lisaks nagistamisele oli toast kosta ähkimist, sellist rahulolevat ähkimist, nagu keegi teeks kätekõverdusi, või siis treenib kõhulihaseid. Aga kes seda siis nõnda voodis?
„Aahh!“ kostis äkki toast naise hääl. Toomase nägu tõmbas kaameks. See on ju Evelin!, mõtles ta ja kiskus ukse pärani. Ning talle avanes šokeeriv pilt, kus tema oma naine oli, üleni alasti, jalad harkis, poolistuli voodi peatsis ja tema ees oli põlvili üks noormees, kõvastunud riist pikalt ees. Mõlemad veidi kohmetud.
„Kes seal on?“ küsis Evelin mõne aja pärast ja kattis end tekiga.
Toomas seisis uksel nagu vaim ja ei saanud esiotsa sõna suust.

Järjejutt Toomas ja Evelin: 14. peatükk

Evelin ajas omale kleidi selga ja läks maja juurde askeldama. Toomas ringutas, tõmbas püksid üles ja liikus värava suunas. Ta oli näinud eemal külameest ja tahtis temaga juttu ajada.
„Ahoi,“ hüüdis juba külamees kaugelt, „mis su noorikul vika om?“
„Mis siis peaks viga olema?“ imestas Toomas.
„Om teene sul nõnna torssis.“
„Äi tea mette,“ purssis Toomas omakandi murrakut.
„Kääse teene nonde poisteka uisutaman. Siuke naane.“
„Aga ei midagi enamat. Ma rääkisin temaga. Ei midagi enamat.“
„Kui nii, siis nii,“ nõustus külamees.
Mehed seisid kõrvuti ja vaatasid kaugusse. Mõõtsid silmadega põldu ja selle taga laiuvat metsa.
„Kuule, sul ta sulane om varas,“ ütles äkki külamees, „mu naane näi, kuda ta sinu mant vaipu varasti.“
„Tõsi või?“
„Ja-jah, tuu om tõsi.“
„Ma pean Evelini käest küsima. Tema kindlasti teab, kui midagi on kadunud.“
„Ja tiiät, ma mõtli tolle pääle, et tol kotusel silma pääl hoita, kui sa liinan olet. Ma ole nõus tollega. Aga tuu lätt sul kallist massma.“
„Palju sa siis tahad?“
„Äi midagit ei tahha,“ vastas külamees, patsutas Toomasele õlale ja hakkas valjult naerma.
Toomas seisis nagu oleks tal sitt püksi tulnud, selline kohmetunud. Siis kogus end kiiresti ja ka tema nägu lõi naerule: „Oled siis nõus?“
„Ole iks, kuda ma saa nuabrimehel ärä üülda. Äi saa ma mette.“
„Tuu om hää,“ rõõmustas Toomas.
Toomas jättis naabrimehega nägemist ja tõttas kiirel sammul toa poole, et rõõmsat uudist Evelinile teatada. Aga naine oli kadunud. Ta ei leidnud Evelini toa juurest, kuhu ta oli ennist läinud. Ega ka kuuri alt. Ega kõrvalmajast. Mitte kusagilt.
„Eee-vee-liin!“ karjus Toomas üle hoovi, „Evelin, ku sa oo-leeed?“
Mitte keegi ei vastanud. Ainult sulane tuli garaažist välja, käed õlised ja küsis, mis lahti.
„Ah, ei midagit,“ vastas Toomas, „Evelin on kadunud.“
Sulane tegi pähe nõudliku näo. „Ma ei imestaks seda. Tal siin käivad igasugused. Pidevalt on miski jama. Midagi on kogu aeg kadunud. Nagu käiks mingid kratid.“
„Tõsi või?“ imestas Toomas, „Evelin pole mulle midagi rääkinud.“
„Ja-jah, käivad-käivad.“
„Misasja need mehed siin ajavad. Käivad abis või?“
„Aaabiiis,“ venitas sulane ja naeratas virilalt, „kui mingis abis, siis seksiabis.“
„Seksiabis?“
„Nojah, siin käivad mehed, kellega Evelin niimoodi. Nohh. Seksib, noh.“
„Oi-oi-oi,“ vangutas Toomas pead.
„Oi-oi jah. On küll oi-oi. Mina annaks sihukesele naisele üle küüru. Lits on ta sul, mitte naine.“
Toomas jäi mõtlikuks. Kus küll on olnud tema silmad? Miks ta pole midagi tähele pannud? Ja kus on Evelin?
Toomas läks tuppa, võttis pintsakutaskust telefoni ja helistas. Evelini telefonilt kostis monotoonne hääl: „Telefoninumber, millele te helistate, on välja lülitatud või asub teeninduspiirkonnast väljaspool.“
Raisk, mõtles Toomas. Kuradi fakk! Jälle on ta lasknud end sisse vedada. Kurat, mõtles ta, kui Evelin teda selliselt petab, siis on ka temal õigus petta. Perse kõik. Ka temal on õigus petta.

NAK läheb Tallinna video (osa 90, Saagim annab Innole nõu)

90. osa järjefilmist Tartu NAK läheb Tallinna, seotud Jüri Mõisa üleskutsega kõigil Tallinna tulla. Tartu kirjandusrühmituse NAK liikmed lähevad 2006. aasta augusti lõpus uurima elu-olu Tallinnas. Kolmas päev. Ollakse jätkuvalt külas Anu Saagimil ajakirja Just toimetuses. Inno räägib Saagimile suhetest Ingridiga. Arutatakse Inno suhet Ingridiga.

NAK läheb Tallinna video (osa 89, Anu Saagim räägib igavese ilu saladusest)

89. osa järjefilmist Tartu NAK läheb Tallinna, seotud Jüri Mõisa üleskutsega kõigil Tallinna tulla. Tartu kirjandusrühmituse NAK liikmed lähevad 2006. aasta augusti lõpus uurima elu-olu Tallinnas. Kolmas päev. Ollakse jätkuvalt külas Anu Saagimil ajakirja Just toimetuses. Räägitakse Kopli liinidest, Tiskrest, Olavi Ruitlasest. Saagim räägib, milles peitub igavese ilu saladus? Saagim küsib Inno kohtuasja kohta. Veiko räägib lahutusest. Lepitakse kokku, et aeg lepitab.

NAK läheb Tallinna video (osa 88, intervjuu Saagimiga jätkub)

88. osa järjefilmist Tartu NAK läheb Tallinna, seotud Jüri Mõisa üleskutsega kõigil Tallinna tulla. Tartu kirjandusrühmituse NAK liikmed lähevad 2006. aasta augusti lõpus uurima elu-olu Tallinnas. Kolmas päev. Ollakse jätkuvalt külas Anu Saagimil ajakirja Just toimetuses. Intervjuu Anu Saagimiga jätkub: mis arvad Tallinnast, Jaan Tootsist. Räägitakse elust Tallinnas.

NAK läheb Tallinna video (osa 87, intervjuu Justi peatoimetaja Anu Saagimiga)

87. osa järjefilmist Tartu NAK läheb Tallinna, seotud Jüri Mõisa üleskutsega kõigil Tallinna tulla. Tartu kirjandusrühmituse NAK liikmed lähevad 2006. aasta augusti lõpus uurima elu-olu Tallinnas. Kolmas päev. Ollakse jätkuvalt külas Anu Saagimil ajakirja Just toimetuses. Arutatakse Justi teemal. Saagim uurim NAKlaste elu-olu kohta. Intervjuu Anu Saagimiga: kuidas kohanenud kõmuajakirjandusega, millest tuleb iha meeste vastu.

NAK läheb Tallinna video (osa 86, jätkuvalt külas Anu Saagimil ajakirjas Just)

86. osa järjefilmist Tartu NAK läheb Tallinna, seotud Jüri Mõisa üleskutsega kõigil Tallinna tulla. Tartu kirjandusrühmituse NAK liikmed lähevad 2006. aasta augusti lõpus uurima elu-olu Tallinnas. Kolmas päev. Ollakse jätkuvalt külas Anu Saagimil ajakirja Just toimetuses.

NAK läheb Tallinna video (osa 85, külas Anu Saagimil ajakirja Just toimetuses)

85. osa järjefilmist Tartu NAK läheb Tallinna, seotud Jüri Mõisa üleskutsega kõigil Tallinna tulla. Tartu kirjandusrühmituse NAK liikmed lähevad 2006. aasta augusti lõpus uurima elu-olu Tallinnas. Kolmanda päeva hommik. Inno suhtleb telefoni teel SLÕhtulehe ajakirjaniku Eve Heinlaga. Minnakse Justi toimetusse, kohtuma Anu Saagimiga. Teel kohtub Aapo muusikaärimehe Peeter Kaljustega. Veiko Märka on Ingrid Tähismaa fänn. Veiko analüüsib Inno ja Irja võimeid.

Üks homoseksuaalne suhe

viimasest ajakirjast Kroonika. Kahtlustan, et homofoobist peatoimetaja on puhkusel, et sellised pildid ilmuda saavad.

NAK läheb Tallinna video (osa 84, Linikutantsu vaatamine)

84. osa järjefilmist Tartu NAK läheb Tallinna, seotud Jüri Mõisa üleskutsega kõigil Tallinna tulla. Tartu kirjandusrühmituse NAK liikmed lähevad 2006. aasta augusti lõpus uurima elu-olu Tallinnas. On teise päeva öö. Tommi Grill. Vaadatakse Contra arvutist Linikutantsu. Saab palju nalja ja naeru.

Järjejutt Toomas ja Evelin: 13. peatükk

Toomas tühjendas end naise sisse. See tunne oli erakordselt mõnus. Ja seda mõnusam oli, mida harvem ta seda koges. Ta lausa jumaldas seda tunnet. Oleks küüsipidi kasvõi puu otsa roninud.
Evelin heitis külili. Sperma nirises tema tupest vähehaaval rohule. Toomas vaatas seda ja tema hinge täitis seletamatu rahu. Ja ta ei saanud aru, miks oli ta naise peale olnud sedavõrd tige. Ta ei mäletanudki, mille pärast nad üldse tülitsesid. Sedavõrd tühine tundus kõik. Tooma jaoks oli oluline vaid see, et tal on hea. Siin ja praegu. Et ta saab lamada rohus, oma naise kõrval. Kes on ilus nagu madonna. Kelle kehakumerusi ta saab silitada. Kelle rindu suudelda. Keda süleleda.
Toomas ja Evelin lamasid mõnda aega kõrvuti. „Tead,“ katkestas vaikuse Toomas, „ma pole sulle ühte asja rääkinudki.“
„Misasi see võiks küll olla?“ imestas Evelin.
„Ma ei teagi, kust alustada, aga vaata, enne kui ma sinuga kokku sain, enne seda oli mul üks mees.“
„Mis mees?“ Evelin tõusis istukile.
„Tavaline mees. See oli Münchenis. Oli üks Mart.“
„Toomas!“ tegi Evelin manitsevat häält, „mis värk selle mehega siis oli, ta oli sul mingi sõber või?“
„Noh, sõber nüüd või. Ta oli mul ikka rohkem nagu sekspartner.“
Evelin jäi mõneks ajaks vait. Issand, mõtles ta, kellega ta on kokku sattunud. Mingi perverdiga!
„Sa ei ole normaalne!“ tänitas Evelin.
„Ma arvasin, et sa mind hukka mõistad, aga ma tundsin, et pean sulle ära rääkima.“
„Parem oleks, kui sa poleks rääkinud.“
„Aga ma palun, sind, Evelin. Palun, et sa sellest kellelegi ei räägi. Minu lastele ega endisele naisele, mitte kellelegi.“
„Ei räägi, noh, miks ma peaksin rääkima. Mis ma hakkan rääkima, et mul on selline mees, vä? Never!“
„Tore tüdruk.“
Toomas tundis, kuidas tal hakkas kergem. Ta tundis, et ei saa Eveliniga normaalselt seksida, kui pole sellest asjast rääkinud. Ta sai justkui suure asja südamelt ära. Mis oli teda aastaid vaevanud. Teadmine, et tal oli olnud suhe mehega. Mehega, kes teda pettis. Kes teisega käima hakkas, seda Toomase selja taga. See oli valus löök, millest Toomas polnud toibunud. See jättis talle eluks ajaks jälje. Kuidas ta oli teisele oma hinge avanud nagu kaevu ja kuidas teine sinna sülitas. Lärtsaki! See oli valus.
Evelini hakkas aga üha enam huvitama see teise mehe asi. Ta oli algul kergelt šokis ja ei osanud midagi pärida. Aga nüüd, rahunenuna, hakkas vaimusilmas ette kujutama Toomast tolle teise mehega.
„Mis te seksisite ka vä?“ küsis Evelin mõne aja pärast.
„Ikka.“
„Aga kuidas see käis. Et toppisite vastastikku nokut üksteisele sisse vä?“
„Jah.“
Evelin võdistas kergelt õlgu. Ta ei suutnud harjuda mõttega, et see riist, mis äsja tema sees oli teed rajanud, on käinud luusimas kuskil mehe pärakus. Kuskil sita sees.
„Kas sa pärast puhtaks ka pesid oma noku?“ Evelin ei osanud järsku midagi muud küsida.
„Kallis laps, need asjad ei käi nii. Kõik on väga puhas. Ja lõhnastatud. See on kõik väga puhas.“
Toomasele meenub, kuidas ta oli omale korduvalt klistiiri teinud ja soole korralikult puhastanud, enne kui lasi Mardil end tagant võtta. Aga Mardile oli meeldinud suuseks. Mart tahtis suhu võtta. Ja Toomasele meeldis, kui tal suhu võetakse. Tema endine naine ei võtnud kunagi suhu. Ja mine tea, ehk poleks Toomas kunagi Mardiga koos elama hakanud, kui naine oleks vaevunud suhu võtma. Kasvõi korraks.
„Kas sulle suuseks meeldib?“ küsis Toomas.
„Kui sa mulle teed või?“
„Noh, näiteks.“
„Ei, no, miks ei meeldi, meeldib küll.“
„Aga kui ma palun sul endale suuseksi teha?“
„Öäk,“ Evelin tegi pähe hirmsa grimassi, „tõsiselt mõtled, vä?“
„Nojah,“ Toomas naeratas.
„Võeh, see on ju jälk,“ Evelin žestikuleeris kätega, justkui tahaks millestki vabaneda, „see on ropp!“
„Mis seal roppu on?“ küsis Toomas.
„See riist, ma ei taha seda puutuda. Ta on nii kole.“
Toomas jäi mõttesse. Täpselt sama juttu oli rääkinud tema endine naine. Et ropp ja kole. Jah, kõik naised on ühesugused, leidis Toomas. Kõik on ühesugused. Ja talle meenus, kuidas Mart oli tema peenist hellitanud ning seda suus lutsinud. Ja see oli äraütlemata mõnus. Toomas tahtis seda uuesti proovida. Tahtis uuesti seda tunnet.

Georg ütleb: Ka venelased on sõjakurjategijad

Irja ja isa Georg.

Vene valitsus nimetab neid eestlasi, kes sõdisid stalinistliku rezhiimi ja okupatsiooni vastu, sõjakurjategijaiks. Seejuures unustatakse, et just enne saksa-vene sõda tapeti Eesti rahva väljapaistvamad inimesed, valitsuseliikmed ning kõrgemad sõjaväelased ja küüditati tuhanded inimesed Siberisse surema.

Sama hästi võime nimetada punaarmeelasi, kes võitlesid saksa okupatsiooni vastu, samuti sõjakurjategijaiks, sest enne sõda vallutasid venelased koos hitlerliku Saksamaaga Poola, kus Katõni massimõrvas tapeti tuhanded poola ohvitserid.

Ei tohi unustada, et eestlased ei sõdinud hitlerliku Saksamaa eest, vaid bolshevistliku Venemaa vastu, kes pärast siiajõudmist asus taas eestlasi tapma, vangistama ning tuhandete kaupa küüditama.

Elasin ka ise üle saksa okupatsiooni. See oli siis aastal 1944 ja ma olin 17-aastane Tartu Treffneri kooli poiss. Sakslased suhtusid eestlastesse üldiselt hästi, kuigi suurriikliku üleolekuga. Ja eestlased oma igipõliseid vaenlasi ei armastanud, kuid tuli leppida paratamatusega. Saksa sõjaväkke mindi osaliselt seetõttu, et omaksed olid venelaste poolt tapetud või küüditatud. Muidugi oli ka selliseid noori, kes läksid lihtsalt seiklusjanust, aga eks selliseid ole olnud kõiksuguste sõdade ajal. Põhiline osa eestlasi läks rindele siiski idast ähvardava ohu vastu.

On spekuleeritud sellega, et mis oleks juhtunud eesti rahvaga sakslaste võidu korral. Need on oletused, kuid see, mis juhtus stalinliku hirmuvalitsuse ajal, on tegelikkus.

Kui holokaust üleüldiselt hukka mõistetakse ja mis ongi vaja hukka mõista, siis jääb arusaamatuks, miks eestlaste ning teiste rahvaste seas toime pandud kuriteod jäetakse tähelepanuta ja mõnel juhul neid koguni õigustatakse. Oleme me siis alama sordi inimesed, keda võibki tappa?

Olen ka ise üle elanud stalinliku vangilaagri õudused ja viibinud seal üle kaheksa aasta. Ja seda ainult selle eest, et ei andnud üles sugulasest metsavenda, kes varjas end lühikest aega minu juures. Mul oli vangilaagris palju vene rahvusest sõpru, kes samuti pidid kannatama ülekohtuselt peaaegu mitte millegi eest.

Venelaste seas on praegugi palju inimesi, kes suhtuvad austusega meie kodumaasse ja eestlastesse. Sellepärast peame meiegi suhtuma neisse hästi ning lugupidavalt. Kellele aga meie maa ja rahvas ei meeldi, neile soovitaks soojalt tagasi oma ajaloolisele kodumaale minna. Putin ootab teid!

Neile eestlastele aga, kes soovitavad mitte reageerida süüdistustele meie vastu, tuletan meelde, et vaikimine tähendab nõusolekut. Seevastu parim kaitse on rünnak.

Irja kommentaar: Georg Vaher oli 1944ndal aastal vabatahtlikuna saksa sõjaväkke astudes 17-aastane. Tema õde Endla põgenes sama aasta sügisel koos oma mehe ja väikse tütrega esmalt Saksamaale ning pärast seda Ameerikasse, kuna mees töötas poliitilises politseis ja oleks muidu päris kindlasti venelaste poolt maha löödud. Georg pidi alguses minema lennuväe abiteenistusse, kuna väkke võeti poisse alates 18-eluaaastast, aga tema otsustas väkke minna vabatahtlikult. Venelastele vastu, nagu ta hiljem öelda armastas. Väljaõpe oli Kloogal, kus tapeti ka juute, aga noored eesti poisid ei teadnud sellest midagi, nemad said sellest teada alles hiljem, kui hirmuteod olid juba toime pandud. Kui tuli käsk relvad maha panna (häbi eesti rahva reeturile Konstantin Pätsile) ning sakslased hakkasid taganema, siis otsustas kamp Koogal väljaõppe saanud eesti poisse koos ohvitseridega, et vastupanu tuleb siiski osutada. Sestap eralduti Saksamaale taganevast saksa väest ning liiguti Keila poole, mis oli siis veel vallutamata. Georg käis luurel ning osales Keila staabihoone kaitsmisel.

Need noored poisid, kes on praegu üle 80sed reipad vanamehed, on meie tõelised kangelased, sest nemad näitasid, et eesti veri ei värise, olgugi et ta juhid näitasid sel meie rahva ajaloos murrangulisel hetkel üles ei muud kui jänespükslust. Jah, ütelgem välja karm tõde. Päts oli ahne jänespüks. Need noored poisid aga, kes neis septembrilõpulahinguis surmapõlgurlikult vastu panid, väärivad meie jäägitut austust. Müts maha nende ees. Tänu sellele väikesele, aga visale vastupanule said paljud laevad eesti põgenikega lahkuda vaba maailma poole. Ka need poisid oleks võinud laeva peale hüpata ja ära põgeneda, aga nad ei teinud seda. Ja tänu neile saame me tänaseni uhkelt öelda, et EESTI EI ALISTUNUD VASTUPANUTA. Kaugel sellest.

Järvi jutupliiats roostes?

Väljavõte Postimehe artiklist.

Viimasel ajal paistab olevat moes venelasi kritiseerida. Seda teeb ka Raivo Järvi, kes lahterdab Venemaal (ja ka Eestis) elavad elanikud kaheks: venelased ja sovetid.

Jättes kõrvale asjaolu, et ka eestlaste hulgas leidub minu arvates hulgaliselt sovette, tahaks peatuda ühel huvitaval seigal. Nimelt igatseb Järvi taga Romanoveid, "helge pea ja lääne eetikaga aristokraate, kes annaks hinnangu taas pöördeid üles võtvale totaalsele ajupesule". Ma ei tea, mida Järvi mõtleb täpselt selle eetika ja ajupesu all, aga Esimene Romanov ja kogu Romanovite dünastia alusepanija oli Peeter Suur, see mees, kellega praegu võrreldakse Putinit. Selline läänemeelne valitseja, kelle käe all Venemaa muutus impeeriumiks. Kes pani aluse Vene sõjaväele ja laevastikule, mille traditsioone austatakse tänapäevani. Ja see sõjavägi aitas Krimmist minema lüüa tatarlased ning võita sõjas Rootsit, mille tulemusel langes Eesti Venemaa mõjusfääri aastasadadeks. Peeter Suur lõi Soome lahe äärest minema ingerlased, kelle maale rajas omanimelise linna.

Ilmselt meeldiks Järvile elada Putini-Venemaal. See on täpselt sama nagu Romanovite ajal.

Romanovid ei andnud Eestile iseseisvust, seda tegi LENIN, kes Romanovid troonilt kukutas, palju kirutud mees. Eesti sai Vene kommunistidelt enesemääramise õiguse pärast 700 aastat kestnud võõramaist iket. Ja eestlased hindavad seda kõrgelt, selle aastapäeva tähistatakse igal aastal 24. veebruaril. Ja see, et Lenini järeltulija Stalin hiljem Eesti endale sai, oli võimalik seoses Hitleri ja Stalini kokkuleppega, kus Euroopa ja kogu maailma juhtriik Saksamaa andis Venemaale õiguse Soome ja Balti riikide ning osa Poola okupeerimiseks, et siis Saksamaa saaks ise rahulikult Euroopat vallutada.

Ja 1991. aastal andis Eestile iseseisvuse moodsa aja revolutsionäär, Boriss Jeltsin, praeguseks samuti palju kirutud mees.

Nii et tõesti, venelasi kiruda pole mõtet, nad on kaks korda eestlastele andnud vabaduse. Ja kaks korda on eestlastelt võtnud vabaduse sakslased.

Roheline ekstremism

Tükike rohelust Tallinnas.

Kui mina andsin nõusoleku liituda erakonnaga Eestimaa Rohelised (pärast allkirja andmist erakonna algatusgrupi toetuseks), siis pidasin eelkõige silmas loodussõbralikku mõtteviisi, mis Eesti oludes tähendab maa sonkimise lõpetamist Kirde-Eestis ja mujal, loodussõbraliku arengu soodustamist linnades ja keskkonnasõbralikke lahendusi kõige laiemas mõistes. Et elukeskkond püsiks valdavalt roheline. Stiilis, et mõtle globaalselt, tegutse lokaalselt.

Viimase aja roheliste tegevust, ja mitte ainult Eestis, silmas pidades tundub, et mõtteviis on, mõtle lokaalselt, tegutse globaalselt. Kõikvõimalikud agressiivsed protsestiaktsioonid on sageli rohelisest mõtteviisist kaugel, seotud rahasummadega, mida on võimalik agressiivsusega välja pressida. Ja kõik ühe eesmärgi nimel, milleks on kliima soojenemine. Ja maksimumprogramm "tagasi puu otsa". Kus siis inimene loobuks olemast see, kes ta on, mõistusega olend.

Aga miks rohelised ei tegele kliima soojenemisega lähtuvalt asja sisust. Kliima on soojenenud viimase 10 000 aasta jooksul pidevalt. Vahel rohkem, vahel vähem hoogsalt. Jää, mis kunagi kattis poolt Euroopat, on kadunud. Miks rohelised ei tegutse!? Miks ei koguta raha jääkatte taastamiseks Euroopas?! Sest mandrijää taandumine Saksamaalt on samuti kliima soojenemise tagajärg.

Ma vastan ise. 10 000 aasta jooksul toimunud ulatusliku soojenemise eest ei annaks keegi punast krossigi. Millegipärast jagatakse kamaluga raha 10 aasta jooksul toimunud mini-soojenemise eest. Rahvas on paanikasse ja hirmule aetud ning läbi hirmu on võimalik raha välja pressida.

Ja mis kõige kummalisem, elukeskkond muutub vaatamata võitlusele ikka üha vähem roheliseks. Pargid asenduvad kiviplatsidega. Puud kaovad. Tänavad laienevad väljaku laiuseks. Asumitesse tekivad ulatuslikud kivikõrbed. Arvata võib, sest mis on üks puu kliima soojenemise kõrval?! Nagu kärbsesitt. Tegutseda tuleb globaalselt. Onju.

Kallol arukas mõte

Väljavõte Päevalehe artiklist.

Eilses EPLis kirjutab Riigikogu keskerakondlasest liige Kalev Kallo, et riik peaks müümise asemel kaaluma Estonian Airi ostu. Ma ei tea, mis on Kallo motiivid (on teada, et Keskerakond soosib suuri riigifirmasid, kuhu saaks siis oma poisse juhtideks sokutada), aga igal juhul on praeguses olukorras mõistlikum Estonian Airi osta kui müüa. Kui lähtuda äri peamisest põhimõttest, et osta tuleb odavalt ja müüa kallilt. Tõsi, valitsusasutused on käitunud vastupidiselt, Eesti Raudtee osteti tipust, samuti Tallinna Harju tänava krunt, samas Estonian Airi tahetakse müüa põhjast.

Minu soovitus on Estonian Air välja osta, vähemasti SASi käest, kes kasutab oma osalust vaid selleks, et konkurentsi lämmatada ja ise teenida. Eesti riik on Estonian Airis samasugune osanik nagu Jaan Manitski Päevalehes, kus teine osanik Hans Luik võtab kasumi välja oma trükikojast ja Manitski roll on katta Päevalehe kahjud.

Kaplinskist on saanud paadunud militarist

Väljavõte Päevalehe artiklist.

Kirjanik Jaan Kaplinski, keda ma pidasin varem patsifistiks, on järsku muutunud paadunud militaristiks. Lausa süüdimatuks. Kui soovitab eilses EPLis ilmunud artiklis "Eesti ja Iraak" õppida Liibanonis tegutsevalt agressiivselt usurühmituselt Hezbollah.

Kaplinski ilmselt ei tea, mis või kes on Hezbollah. Kui heita kasvõi põgus pilk Wikipediasse, siis selgub, et Hezbollah on peamiselt Iraani radikaalsete islamiusuliste toetatav terroriorganisatsioon. Ma ei tea, mida peaks tähendama Hezbollah' lt õppimine, et luua Eestisse Kristlik Armee ja hakata naaberriikidesse enesetaputerroriste saatma?

Kaplinski tundub olevat lihtsalt üks rumal mees, kellel on tulnud pähe mõte kirjutada midagi Iraagi sõja kohta, kuna talle kui tuntud patsifistile see sõda ei meeldi. Ja talle ei meeldi näha eesti poisse seal sõdimas ja suremas. Aga siis oleks võinud seda ausalt ja otse välja öelda. Mitte ajada udu.

Kaplinski kirjutab, et eesti poisid saadeti Iraaki, et kindlustada Eestile USA toetus. Ok, võib arutleda, mis sundis eesti poisse Iraaki saatma. Ametlikult läksid eestlased sinna demokraatiat viima (mida läks tegema ka enamus USA liitlasi, kellest paljud on nüüdseks taganenud, kui said aru, et USA valitsus pettis neid, sest esiteks ei leitud Iraagist vastupidiselt väidetule massihävitusrelvi ja vastupidiselt väidetule polnud USAl Iraagis tegutsemise suhtes selget plaani, mistõttu kaotas USA mingil hetkel pea, ohjad anti käest ära ja viimasel ajal tegelevad USA sõdurid peamiselt iseenda turvamisega, nagu NSVL armee omal ajal Afganistanis). Aga Kaplinski väidab, et Eesti saatis sõdurid selleks Iraaki, et USA ees pugeda, et siis lootes, et USA kaitseb Eestit vastu, kui vaja. Ka see võib olla tõsi. Aga raske uskuda, et Eesti poliitikud tõsimeelselt usuksid venelaste sissetungi, nagu väidab Kaplinski, et siis Eesti sõdurid justkui kaitsevad Iraagis Eesti julgeolekut. Pigem vastupidi, osalemine Iraagis on tõmmanud ka Eesti nende riikide hulka, kus võivad hakata plahvatama pommid. Ja mitte lihtsalt miinid. Ilmselt kujutab igaüks ette, mida tähendab eesti rahva jaoks üks kuskil Paide kandis lõhkema pandud dipomaadikohvri suurune tuumapomm.

Iraagis USAd toetades loodeti ilmselt lisaks formaalsele NATO-meelsusele mingit muud nänni vastu saada, näiteks viisavabadust. Kuigi tundub, et eestlased veel vähe pugenud, veel vähe mehi surema saatnud, sest loodetud viisavabadust USAga pole veel saadud. Aga eestlased on ka varem suuremate vendade käest petta saanud.

Millele Kaplinski arukalt tähelepanu juhib, on asjaolu, et kui USAs võim vahetub, võib muutuda ka suhtumine Iraaki ja Venemaasse, ka Eestisse, ning Eesti ei pruugi isegi Iraagis osalemiste eest mingit vastuteenet saada.

Loomulikult on Kaplinskil õigus, kui ta ütleb, et Eesti julgeoleku garantii on normaalsed suhted Venemaaga. Nagu aitab julgeolekut kindlustada normaalne vahekord ükskõik millise teise riigiga. Aga raske uskuda, et Venemaa suudab Eestit kaitsta islamiterroristide rünnakute eest. Nende eest on isegi USA, maailma võimsaim riik, täiesti kaitsetu.

Tasub meenutada, et Venemaa pole Eestit viimase 1000 aasta jooksul kordagi vallutanud. See on siis iseseisvat Eestit. Miks ta peaks seda tegema järgneva 1000 aasta jooksul, on küsitav. Eesti jaoks on pauk alati tulnud sealt, kust seda poleks osanud oodatagi. Ilmselt juhtub ka tulevikus nii.

Aga tundub, et Kaplinski on elus kibestunud mees, nii tundub talle, et maailm on kuri, ja selles kurjas maailmas toimetulemiseks on vaja "jõudu ja mõistust". Mida siis kujutab Kaplinski jaoks osalt Hezbollah, osalt Soome Paasikivi ja Kekkose pärand. Mis siis tähendaks, et Eesti peaks hakkama ühelt poolt panema naaberriikides pomme plahvatama ja tesalt poolt naaberriikide juhtide perset lakkuma.

Ja Kaplinski lõpetab tsitaadiga, mis oleks justkui pärit mõnest 1950ndate aastate ajalehest "Sirp", kus armastati sajatada kodanlikku dekadentsi: "Praegune Eesti oma elupõletajaliku elulaadiga, kasiinokapitalismiga, vägeva luksusautopargiga,..., ei jäta muljet riigist, kes elaks, mõeldes kainelt tulevikule ja tahaks tõsiselt end kaitsta."

Vägisi tundub, et militaristliku ümbersünni teinud Kaplinski suurim soov on, et rahvusvaheline sõjaline pingekolle koliks Lähis-Idast üle Balti riikidesse. Aga siis tekib küsimus, miks peaks eestlased end ohverdama mõnede usumeeste kapriiside eest?

NAK läheb Tallinna video (osa 83, Veiko saab süüa, tervitab Jüri Mõisa, Tallinnast kultuuripealinnana)

83. osa järjefilmist Tartu NAK läheb Tallinna, seotud Jüri Mõisa üleskutsega kõigil Tallinna tulla. Tartu kirjandusrühmituse NAK liikmed lähevad 2006. aasta augusti lõpus uurima elu-olu Tallinnas. On teise päeva öö. Tommi Grill. Veiko saab süüa ja tervitab Jüri Mõisa. Kuidas Tallinn kõlbab kultuuripealinnaks. Kes millal sündinud. Orienteerumisest.

NAK läheb Tallinna video (osa 82, spordi kommenteerimine)

82. osa järjefilmist Tartu NAK läheb Tallinna, seotud Jüri Mõisa üleskutsega kõigil Tallinna tulla. Tartu kirjandusrühmituse NAK liikmed lähevad 2006. aasta augusti lõpus uurima elu-olu Tallinnas. On teise päeva öö. Tommi Grill. Räägitakse spordi kommenteerimisest.

NAK läheb Tallinna video (osa 81, naljad ja jalgpall)

81. osa järjefilmist Tartu NAK läheb Tallinna, seotud Jüri Mõisa üleskutsega kõigil Tallinna tulla. Tartu kirjandusrühmituse NAK liikmed lähevad 2006. aasta augusti lõpus uurima elu-olu Tallinnas. On teise päeva öö. Tommi Grill. Tellitakse süüa. Võetakse päev kokku, tehakse nalja. Räägitakse jalgpallist.

Pildikesi Tallinnast

Veetsime eile Irjaga mõned tunnid Tallinnas. Suvine Tallinn on üllatavalt rahulik ja ilus. Eriti vanalinn, mis on justkui teine linn, tüüpiline Euroopa linnake. Väiksed armsad poed, tänavakohvikud, kõikjal palju lilli. Sõbralikud ja naeratavad inimesed. Pole enam purjus soomlaste horde, palju on sakslasi ja lõunaeurooplasi. Meenutab Barcelonat. Aprillirahutuste jäljed on kustunud. Elu läheb edasi.


Irja Tallinnas.


Inno Tallinnas.