laupäev, 26. juuli 2008

Mõnusalt mere ääres



Nonii, nüüd on Lõuna-Eestis juba 26 kraadi sooja ning merevesi on soe kui supp! Olemegi siin mõnusat suve nautinud ning kuna alati ei ole internetiühendust, siis on jäänud mõned päevad blogimata. Aga eks enamik rahvast olegi Viljandi Folgil joomas ja nikkumas, nii et pole vast hullu. Ja maasikatest oleme omal kõhu täitsa täis puginud.

Otsustasime selle suve vaid endale pühendada. Eelmistel aastatel sai hullult teisi ooberdatud ja selle hullu ooberdamisega haigeks jäädud, nüüd siis oleme isekalt vaid kahekesi. Isegi Folgile ei läinud. Eelmisel aastal käisime ja üks hull joomapidu oli. Võib-olla mõned üksikud nautisid muusikat ka, aga enamik oli pühendunud joomisele, nii et ses mõttes ei erine Folk kuidagiviisi Õllesummerist. Mõlemal üritusel on hulk õliseid inimesi ja palju juua.

Parem pikutage niisama ja nautige ilusat ilma. Muidu saab suvi enne otsa kui arugi saate!

neljapäev, 24. juuli 2008

Iiiigav Ekspress 2

Mnjaa, arvasin, et igavamaks Eesti Ekspress enam minna ei saa, aga näe, saab! Täitsa uskumatu. Mu keskaaegne keemiaõpik oli ka huvitavam, ütleks.

Alakem algusest. Krister Kivi kirjutab posijatest, et posijad keelasid vähihaigele ravi. No andke andeks, kurb lugu, aga keda kotib? Suvel, rannahooajal? Avalooks passinuks palju paremini intervjuu üliõpilasprostiga, kes teenib väikese vaevaga head raha, nagu ma soovitasin. Või teha intervjuu mõne Viru tänaval kakerdava soomlasega, kah huvitav! Suvine Tallinn on välismaalasi täis: mis nad siit otsivad, kas otsivad naist? Nendega saaks kohe mitu intekat teha, pool lehte saaks täis.

Edasi, Heath Ledger. Projeehali. Kutt on ammu surnud, sellest oleks võinud varem kirjutada.

Argo Ideon möliseb sellest, kuidas peab lootma iseendale. No kes seda ei teaks. Aga kuidas on lood EEL-rahadega. Alustasid teemat, siis lõpeta see. Mis seisus on EEL-rahade kõrvaldamise uurimine? Intervjuu Riivo Sinijärvega, Kristel Siitamiga, kes uurib asja???

Raul Ranne kirjutab Mart Siimannist, et kui palju ta loodab Pekingist medaleid. Olgem ausad, keda see kotib, mida Mart Siimann millestki arvab. Kus on intervjuud sportlastega?

Sellest, mis Madis Jürgem "Lasnamäel tegutseva salapärase aedniku" kohta kirjutab, ma parem üldse ei räägi.

Halllloooo, Hans, kas magad või? Linna peal räägitakse juba ammu, et Ekspress pole enam see. Noored inimesed räägivad, et vanasti oli Ekspress ainus, mida lugeda oli mõtet, nüüd on aga oma kungise hiilguse hale vari. Lõbu ja nalja on lehes vähe, Ekspress oleks kui Eesti Kiriku eriväljaanne. Ei ole seda särtsu ja pärast lehe läbi lugemist on tunne, nagu oleksid läbi nätsutanud ammu läbi nätsutatud nätsu.

Ei oskagi muud öelda kui et shape up või close up.

Maailma parimat pasta bologneset

teeb minu armas Inno.

Eile istusime oma armsas Rakvere koduaias ja sõime, sest Inno oli valmistanud oma firmarooga, pastat bolognese kastmega, mis viib lausa keele alla. See on parim, mis ma kunagi söönud olen, mmm! Tehtud muide Justin Petrone ema retsepti järgi. Kui Inno veel Ingridiga elas, siis Justin ja Epp käisid neil Side tänaval külas ja sel ajal kui Ingrid ja Epp elutoas klatšijuttu ajasid, õpetas Justin Innole köögis selle võrratu roa tegemise selgeks.

Isegi me koerad olid pasta blognese lõhnast kui arust ära ning tiirlesid laua ümber ja kass säädis end suisa keset lauda pikutama. Epp peab ikka väga õnnelik inimene olema, et tal on ämm, kes oskab teha nii head pastat. Usun, et ta teab seda ja kannab seda väärt ämma iga päev kätel.

Aga see pasta!

Kuna meie ei saa süüa nisu, otra, rukist ja kaera, siis ostame Rakvere Vaala keskusest gluteenivaba pastat, mida saab tervisetoitude letist (tehtud riisist või maisist). Siis ostab Inno veel tomateid, tomatipastat, ja hakkliha. Ülimaitsva kastme saab sedasi, et kõigepealt tuleb keskmise kuumusega pannile lõikuda natuke küüslauku (paar küünt), õli sisse küpsema. Seejärel panna hakkliha (pool kilo), siis maitsestada hakkliha pipraga (Inno kasutab viie pipra segu, ühe portsu peale neljandik väiksest pakist), siis mõnda aega pannil hakkliha küpsetada, siis lisada sibul (2-3 keskmist sibulat tükkideks lõigatuna), siis küpsetada veel mõnda aega, siis lõikuda sisse mõned tomativiilud (3-4 tomatit). Siis lasta veel mõnda aega haududa, lisada basiilikut (kolmandik väikest pakikest) ning siis lisada 30 %-line tomatipüree (ca 100 grammi), lasta veel 5 minutit haududa. Ja ongi kõik!

Keele viib alla!

Üks ilus pilt meist

kolmapäev, 23. juuli 2008

Üks küsimus süütuse kohta ja meie vastus

Saabus selline tagasiside/küsimus: Hei, Inno ja Irja! Monstrumtopikuks kasvanud Inno ülestunnistuse <http://innojairja.blogspot.com/2008/07/ingridi-ja-peebiku-armulugu-13-osa.html> sissekande kommentaariumis kandus tähelepanu kõige muu hulluse seas pisut ka üksikuks olemise ja mittevabatahtliku süütuse teemale. Inno mainis, et üksiku mehe jaoks oleks parem ikka ennast ise rahuldada, selmet proovida ära võluda kedagi one night standi jaoks, olukorras, kui prostitutsioon on Eestis pool-kuritegelik. Ja kui vaja, saab pingeid maha võtta ka teisiti. Hilisem anonüümne kommentaar rääkis vanemast naisest, kes oli kunagi luisanud usutava loo süütuse kaotusest, ent tegelt olevat teine siiani süütu. Nagu näha, on süütuse ja üksinduse probleem tähtis nii meestele kui ka naistele. Õelgu teie vihased kriitikud mis iganes, minul on justament hea meel, et te olete teinud palju ära selleks, et inspireerida Eesti ühiskonnas suuremat avatust. Kui te suudate kas või ühe inimese avameelsema eneseväljenduse suunas ja valehäbist eemale mõjutada, olete te ennast õigustanud. Usute te, et kogu see mure süütuse kaotamisest ja vastassoopartneriga seksida (mitte)saamisest on tegelikult üks pseudoprobleem? Et tegelikult pole mingit põhjust põdeda, kui sa oled 25, või suisa 30+ ja sa pole veel ühegi sekspartneriga koos olnud? Ma saan sust Inno sedasi aru, et see, mida me peame seksivajaduseks, on tihti vajadus maandada pingeid, õigus? Et see, miks mõni põeb alaväärsuskompleksi süütuse mittekaotamise pärast omast tahtest mittesõltuvatel põhjustel; tunneb nii nagu ta tunneb just samal põhjusel, miks mõni tunneb ennast kehvasti, et tal on vähem raha või vähem asju, kui naabril, kes alati parem? Et siis terve see ühiskondliku tingimise teema jälle? Milline oleks sinu ja Irja üldine sõnum meestele ja naistele, kes tunnevad ennast alaväärsena, kuna nende jaoks on juba see "22 viimane taks" rong ammu läinud? Kas võib ka nii olla, et need kes lähtuvad "22 viimane taks" reeglist, tegelikult lähtuvad liiga palju omamisinstinktist? Et nemad justnagu tahaksid endale partnerit selleks, et omada, et nad omaksid sotsiaalset staatust? Erich Fromm on kirjutanud omamisest ja olemisest ja see vastuolu torkab eriti silma Inno ja Irja eelmiste suhete ja praeguse suhte vahel. Ingridile ei meeldinud olla Innoga, aga ta ikka tahtis teda omada. J jaoks oli ka Irja sisuliselt omand, vähemasti selline oli tema suhtumine Irjasse. Sõltumata sellest, kas Irjale meeldis koos olla J'ga, ikka tahtis J Irjat kui trofeed igal pool kaasas kanda. Omamisinstinkt on täpselt sama põhjus, miks partnereid kinni hoitakse või tehakse mahajätmisest sedavõrd suur number, et ähvardatakse Emajõe lainetesse heituda, hakatakse narkotsi tarvitama, hävineb sõprusside kahe endise armastaja vahel või halvem veel, omaja hakkab rohkem olemise poolele kanduvat poolt kottima! Inno ja Irja praegu on aga selgelt keskendunud olemisele. Olemine koos, armastav, armastatud. Õnn on mitte kallima omamine vaid aeg, mis temaga koos oldud. See on kahtlemata üks peamine põhjus, miks teie suhe nii edukas on seni olnud, jäädes tähtsuselt alla vaid sobivusele. Seega peaks vist üksikutele, kes põevad süütuse pärast, soovitama just olemisele orienteeritud mentaliteeti ja lahti laskmist omamisinstinktist? Kõike kena! Irja vastus: Sa oled oma kirjaga nii palju ära öelnud, et minul jääb vaid üle öelda: jahh. Tõepoolest, nii see on. Inimene on õnnelik vaid siis, kui tal on oma kaaslasega hea OLLA. Kui sinu jaoks on oluline vaid see, et sul KEEGI oleks ehk et sa saaks kedagi omada, siis kõrgeim, mida sa võid saavutada, on rahulolu. Olen tähele pannud, et kui kuulsatelt inimestelt on küsitud (Inno näiteks küsis kord Ain Hanschmidtilt), et kas nad on õnnelikud, siis tavaliselt vastatakse, et no just õnnelik ei ole, aga olen rahul. Sa võid olla sobimatu elukaaslasega rahul, aga sa ei saa kunagi olla temaga õnnelik. Nagu sa võid olla rahul oma maja, auto, uute riiete või sotsiaalse positsiooniga. Mina ise kaotasin süütuse 18-aastaselt, kui seksisin oma kursavennaga õigusteaduskonnast. Ta oli minu esimene mees ja mina olin tema esimene naine. Olime mõlemad kohmakad ja see seks, kui seda saab seksiks nimetada, kestis paar minutit. Kas ma olin pärast seda õnnelik? Aus vastus on, et ma olin segaduses. Nagu ka siis, kui seksisin oma järgmise mehega. Ja järgmisega. Ja järgmisega. Õppisin oma keha tundma ning seksi nautima alles 22-aastaselt, kui mu teele sattus mees, kes võttis seksi naljaga. See mees on siiani mu sõber. Aga ma oleks võinud ka veidi kauem oodata ja juhtunud poleks midagi. Sest ma küll seksisin ja tundsin seksist ka mõnu, aga ma ei olnud õnnelik. Nimetu igatsus "selle millegi" järele vedas mind välja, ööklubidesse, luuleõhtutele, erinevate meeste kaissu. Ma proovisin kõiki: tavalisi ehitusmehi, tahumatuid maffiamehi, ontlikke noorjuriste, edevaid luuletajaid. Aga ma polnud ikka õnnelik. Rahul, jah, isegi rahuldatud, aga mitte õnnelik, mitte eufoorias. Mitte nende meestega. Samas ma teadsin, mis on õnn. Õnn oli see, mida tundsin luuletades. Kui ma tundsin, kuidas rõõmu juga voolas mööda mu selgroogu alla ja mu sisemus läks õõnsaks. Ma tahtsin seda õnnetunnet ikka uuesti ja uuesti kogeda ja seepärast ma luuletasin. Kui Innoga kohtusin, siis tundsin just seda. Kuidas rõõmu juga voolas aeglaselt mööda mu selgroogu alla ja kuidas mu sisemus läks õõnsaks. See oli väga hea tunne ja ma ei pidanud selle saavutamiseks mitte midagi tegema. Piisas lihtsalt Innoga koos olemisest. Ma ei jahtinud teda, sest ta lihtsalt sattus mu teele ja me jäime kokku. Sest ka temal oli koos minuga hea olla. Ma ei oleks mitte midagi kaotanud, kui ma oleks temaga kohtumiseni süütu olnud. Noh, tänu nendele kogemustele on mul küll lood, mille ma saan kirjutada raamatuks - selle poolest on nad head ja vajalikud, aga kui seada eesmärgiks õnn, siis nad võinuks sama hästi ka olemata olla.

Aga kes on see vend?



Õigesti vastanute vahel läheb loosi kaks Ekspressi aktsiat.

Taustaks võib öelda, et kujutis on pärit 2007. aasta riigikogu valimiste eelsest ajast Tartust GMP Plaza korterist.

Ekspress juba turuväärtuselt poole odavam kui Delfi


Väljavõte Äripäeva veebist.

Hoian siin silma peal Ekspress Grupi aktsial ja mida ma näen! Hind kukub kolinal ka alla minu hinnasihi, mis on 30 krooni. Ma arvan, et see on lihtsalt emotsionaalne kukkumine, mis muud. Tegelikult on see ettevõte ja aktsia kindlasti rohkem väärt. Täna maksis kogu Ekspress Grupp juba 490 mln krooni, mis on pea pool summast, mille Ekspress Grupp aasta tagasi Delfi eest maksis, võttes selleks veel laenu peale. Mõelge, milline lahkus! Kui helde mees on härra Luik! Andis viimase kui krossi hinge tagant ära rahvusliku veebiportaali eest. Aga nüüd on härra Luigel endal rasked ajad. Aidakem siis Eesti kohalikku ettevõtlust, toetagem Hans H. Luike raskel ajal ja ostkem Ekspress grupi aktsiat. Nii nagu Luik toetas Eesti kodanikke, Ekspressi tellijaid, väikeaktsionäre, kui võimaldas aktsiat osta veidi enam kui aasta tagasi 93 krooni eest. Tema semud ostsid ja müüsid ruttu kõik maha, teenides väikest tulu või suurt miskit, ja võimaldades sellega neil, kes algul ei saanud osta, omale Ekspress Grupi aktsiaid soetada. Isegi 115 krooni eest oli ostjaid! Mõelge, milline oli nõudlus, seda veel aastapäevad tagasi. Ja mõelge, härra Luik võimaldab nüüd neid aktsiaid sootuks poolmuidu, kõigest 25 krooni eest osta. Olgu saatus härra Luigele armuline. Teist nii toredat, ausat, tarka, head ja lahket inimest Eestis ei teagi.

Nüüd ma annan härra Luigele tarka nõu! Ta võiks Delfi tagasi müüa, kellelegi ära. Ja saaks selle eest 800 miljonit, mis on Delfi väärtus, saaks omale koguni kaks Ekspress Gruppi juurde osta!

Kes on pildil?



Õigesti vastanute vahel loosime välja ühe Eesti Ekspressi aktsia.

teisipäev, 22. juuli 2008

Zorroga on jokk?


Väljavõte Postimehe veebist.

Selle uudise valguses, et Peep Põldsamm, kunagine Tõnis Paltsu kuli Tele2-st, kes vahepeal juhatas Bravocomi, see on see firma, mis tõi turule Zorro kõnekaardi, on nüüd maandunud Skype'i multimiljonär-poisude juures, näitab, et Zorroga on selleks korraks ilmselt jokk. Aga ega kellelgi ilmselt kahju ka pole, see firma pole millegi erilisega silma paistnud. Peale võidukate loosungite, et tegemist on eestimaisega. Kuigi võrgud, või võrk, milles toimetatakse, kuulub Elisale (endine Radiolinja, see GSM mobiilside ja sms-induse pioneer), mille tuumikomanikeks on Soome ettevõtted.

Bravocomi asutasid mõned aastad tagasi kohalikud ärihaid Hans H. Luik ja Marcel Vichmann, viimane on Olari Taali ihujurist, kes aitas Hoiupanga endistel juhtidel panga aktsionäride tagant 225 milli sisse vehkida. Ja pääses puhta nahaga, sest Eestis ei leidu uurijaid, kes oskaks sellistest skeemidest läbi närida. Kui varastad poest kohukese, väänatakse käed seljataha, või isegi siis, kui varastad miljoni, lähed vangi, aga kui paned pihta üle 100 milli, oled tegija. Vähemasti presenteeritakse Vichmanni igal pool kui kõva tegijat. Nojah, eks ta ole, eksole. USAs oleks selline mees eluks ajaks trellide taha pistetud, ilma väljasaamise lootuseta.

Hiljem rahastas Taal uut lootustandvat erakonda Res Publica, koos Tõnis Paltsuga, kes oli samuti raha sisse vehkinud, maksumaksja tagant, ja pääses puhta nahaga, kuna asjad aegusid. Ja kui asju tuli uurida, siis oli Palts rahandusminister ja torpedeeris uurimist kuis jaksas. Aga eks igal oinal oma mihklipäev, nagu näitab see, et Res Publicast on nüüdseks alles vaid ilus helesinine mälestus, sutsakas sooja auru. Erakond kõrbes, kuna selle etteotsa topiti üks erakordselt suur jobu, Juhan Parts, kes lasi omaenda rahvast gaasitada. Selle eest, et Lihulasse taheti erainitsiatiivil panna sammas, mille sümboolika kattub üks-ühele praegu keset Tallinna linna miljonite kroonide rahva raha eest eest püstitatava sambaga.

Mis Inno rääkis, et Tiina Kuuler rääkis, ja sobivusest


Piltidel, vasakul Manona Helk, endise nimega Visnapuu, ajakirjast Lilit. Ja paremal (paremalt) Veiko Visnapuu, Jaan Martinson, Priit Pullerits ja Tarmo Tiisler usutlemas Saku Suverulli võitjat Kristina Šmiguni, kujutis Pulleritsu suusablogist.

Ostsin randa kaasa värske Liliti ja mis ma näen, päätoimetaja Manona Visnapuu oma nime ära muutnud. Ja on nüüd Manona Helk. Ja jutustab, et erinevalt "meie staarblogijatest" võtab tema oma abielust kaasa vaid helged mälestused. Nyyyyhk, ulatage pabertaskurätik, palun.

Aga Inno rääkis, et Tiina Kuuler rääkis, et Manona rääkis, et Veiko Visnapuu, tema eks, olnud üks ilgemalt suur jota, kes muudkui jõi ja jõi. Noh, nagu populaarses laulukeses, et kui jääb kõrts seal vahele, rahvas paneb tähele. Et siis muudkui klatšis sõbrantsidele oma meest, aga ilmarahvale räägib, et oi kui tore mees oli ja muu ninnu-nännu (ninuli rannaliivas pikutav Inno palub märkida, et tema arust on Veiks lahe kuju). Taustainfiks seda, et Manona ja Veiko olid mõlemad Postimehe ajakirjanikud - Manona kirjutas elust ja Veiko oli spordiajakirjanik. Aga nii kui Manona Delfisse tööle läks, läks lahti üks suur klatš ja tagarääkimine. Ja mis on naiste lemmikteema - eks ikka mees! Ja nii oligi, et Manona rääkis Tiina Kuulerile ja Tiina Kuuler rääkis Innole.

Aga miks me elame ikka selle põhimõtte järele, et sauna taga, tiigi ääres võib oma mehe või naise kohta igasugust paska suust välja ajada, aga avalikult, kogu ilmarahva ees, ausalt ei või? Miks me tahame näidata end paremate, viisakamate ja viksimatena kui tegelikult oleme? Mis see meile päeva lõpuks annab?

Raamatute kõrvale on hea lugeda ajakirju. Eile kui olin rannas tunnikese Anais Nin'i "Henry ja June'i" seltsis veetnud (muide, Anais Nin suri samal aastal, kui mina sündisin - 77), võtsin ette Briti Marie Claire'i, kus kirjanik Jane Green räägib väga avameelselt oma lahkuminekust ja sellest, kuidas ta leidis pärast lahutust sobiva mehe. Ja ta ei häbene sugugi öelda, et tema abielu oli sitt, sest ta eksmees oli isekas, ülbe ja soovis teda kogu aeg muuta. Näiteks väitnud ta pulmaseltskonnale, et ta pruudi lemmikfilm on Jerry Maguire ning lemmikütlus "You complete me", kuigi see oli täielik vale. Naine oli kusagilt lugenud, et sobivuse valem on järgmine: see on kirg, imetlus ning austus. Kui sul on kaks neist, siis sul on küllalt, aga kui kolm, siis saad enne surma paradiisi näha. Kirjanik Green leiab oma abielu analüüsides, et kahest on vähe, sest temal olid oma mehega küll imetlus ja austus, aga puudus kirg, ning ta oli väga õnnetu. Ta lisab, et peale nende kolme on vaja veel üht - nimelt lahkust. Et mees ja naine oleks teineteise vastu lahked. Lihtne, eks ole? Olla lahke! Peaks ju olema. Aga mõelgem hetkeks. Kui paljusid abielupaare te teate, kes on teineteise vastu LAHKED?

See on huvitav, kuidas meie naisteajakirjad, kasvõi seesama Lilit, muudkui õpetavad naisi, kuidas mehi "ära võrgutada" ja nende tujusid tõlgendada, aga ei räägi sõnagi sellest, kui oluline on, et sa meest, keda võrgutama hakkad, ka austada ja imetleda suudad. Kas ta sind ka erutab? Ja kas sa tunned, et suudad tema vastu elu lõpuni lahke olla?

Kui sa ei suuda meest mõista, kui naisteajakirjad peavad sind õpetama, kuidas oma meest mõista, siis sa oled päris kindlasti sobimatus suhtes. Sama lugu on austusega. See, kui naised oma meeste juures järjepanu vigu leiavad, näiteks nende vuntse ja habet kritiseerivad, tähendab, et nad ei austa neid, aga suhte alguses ei juleta seda tavaliselt välja öelda. Tehakse selliseid softe märkusi, et kuule, kas sa ei leia, et sa peaks habet ajama. Või siis ütleb mees naisele, nagu J minule, et kuule, sa oled juba kolmandat päeva selle sama kleidiga, soenguga, meigiga, pane midagi muud selga, tee teine soeng, laki kasvõi küüned ära. J ei austanud mind, aga ta ei julenud mulle seda öelda. Küllap seepärast, et ta oli, nagu ta ise ütles, juba 38, viimases abiellumiseas.

Paljud heidavadki paari mitte austusest, imetlusest, kirest, vaid just seepärast, et nad mõtlevad, et kui nad NÜÜD ja KOHE ei abiellu, siis viimaks jäävad üldse üksi. See pole nii. Jane Green, kel on oma esimese mehega neli last, leidis oma õige alles 38-aastaselt. Inno leidis minu, kui ta oli 35. Ja mina leidsin Inno, kui ma olin 28. Tuleb lihtsalt mitte alluda pressingule sõprade ja sugulaste poolt. Naised ei peaks laskma end heidutada kanaemade hädakisast, et sünnitada tuleb 20ndates. Naised üle maailma sünnitavad 30ndates ja 40ndates ning häda pole midagi. Vanem ema ongi targem; ta on juba ise midagi saavutanud ega hakka oma realiseerimata unistusi lapsele peale suruma.

Neid, kes juba on sobimatus suhtes, peaks aga see lugu julgustama sest suhtest välja astuma. Ja oma kogemusest rääkima, et ka teised teaks, milliseid vigu vältida. Ega elu ole 40-aastaselt veel läbi. On väidetud, et siis see hoopis algab. Aga et see tõesti alata võiks, on esmalt tarvis olla põhjani, viimse piirini aus. Nii enda kui teiste vastu.

Prostitutsiooni juured

Kui vaadata maailmas ringi, siis kust tulevad põhiliselt prostituudid? Jah, Ida-Euroopast, endisest Nõukogude Liidust. Näiteks Küprosel ühes stripibaaris "tantsijatena" töötanud tüdrukud olid pärit Moldivast ja Ukrainast. Ei ühtegi kohalikku. Eestis ja Lätis töötavad tüdrukud on pärit Pihkvast, Peterburist, isegi Moskvast. Paljud on Ida-Virumaalt. Aga neid, endistest sotsmaadest pärit tüdrukuid elab ja töötab juba üle kogu maailma. Ja erinevalt Läänes töötavatest lõbutüdrukutest on tõepoolest paljud Ida-Euroopa lõbunaised väga õnnetud, sest nad teevad tööd, mida nad tegelikult teha ei taha, milleks nad end sunnivad. Või sunnib keegi teine. Ja see pole ainult prostituutide probleem, suur osa Ida-Euroopa naisi teeb tööd, mida nad teha ei taha. Näiteks paljud Ukraina endised ülikooliprofessorid töötavad Portugalis koristajatena, ja nad on naised. Kes on väga õnnetud, ja teevad seda, mida nad üldse teha ei taha.

Kas pole huvitav, eksole?! Et lõbutüdrukud tulevad sealt, kus väideti lõbumajandus olevat likvideeritud, igaveseks ajaks igavesti. Nagu ka meeste homoseksuaalsus. Alkoholism. Ja muud säärased "imerialistliku kapitalismi dekadentlikud pahed". NLiit elas koos oma satelliitidega õitsvas arenenud sotsialismis, kust paradiisliku komminismini väideti olevat vaid kukesamm.

Ja on otse loomulik, et need pahed nagu prostitutsioon ja alkoholism, või suitsetamine, et nende põhjused pole viimases kümnes ega ka kahekümnes aastas. Vaid palju sügavamal ühiskonnas. Seetõttu ongi huvitav, et tegelased, kes on prostitutsiooni vastu sõna võtnud, prouad Siiri Oviir, Marianne Mikko, Tiina Jõgeda, et nad midagi ei teinud nn nõuka ajal, kust on pärit prostitutsiooni juured. Nad on kõik nõuka ajal üles kasvanud ja toona karjääri teinud naised. Miks nad siis midagi ette ei võtnud? Sest vaatamata ilusale fassaadile, lokkas prostitutsioon juba NLiidus. Viru hotelli juures patrullinud miilitsad Urmas Sõõrumaa ja Jaan Toots tundsid Viru linde nägupidi, ja ilmselt harjusid sedalaadi teenust tarbima, kui jälgida nende hilisemat elustiili ja valikuid. Ja Viru linnud olid tuntud üle kogu Euroopa. Näiteks Irja endise portugallasest elukaaslase onu olevat oma kommunistlikud unistused maha matnud, kui talle üks näitsik pakkus 1970ndatel Viru hotellis seksi teksapüksipaari eest.

Ok, ma saan aru, siis ei tohtinud sellest rääkida. Ja keegi ei julenud. Ametlikult ja avalikult probleemi polnud, see oli "likvideeritud". Nüüd, kus kõigist asjadest saab ja tohib juba rääkida, julgevad sõna võtta ka prouad Oviir, Mikko ja Jõgeda. Nüüd on ka nemad julged. Aga kas see pole silmakirjalik? Kuni Oviir, Mikko ja Jõgeda ei lähe ja ei võta prostituute käe kõrvale ja neid reaalselt ei aita. Mitte ainult sõnades. Kuni ei küsita, mida prostituudid tegelikult vajavad. Mida saaks teha, et nende elu kergemaks teha. Sest, nagu öeldud, prostitutsiooni taimelava oli NLiit ja selle totalitaarne silmakirjalik süsteem. Mina väidan, et Oviiri, Mikko ja Jõgeda kaagutused prostitutsiooni teemal ei erine sellest "võitlusest", mida peeti NLiidus ja mis lõpuks mitte kuhugi ei viinud. Mis vastupidi, tootis prostituute kogu maailmale. Tegi oma naised teistele naeruks.

Oviir, Mikko ja Jõgeda on naised hea sooja koha peal. Sealt on hea kaarega kõigele ülejäänule pähe sülitada. Aga iga prostituudi taga on erinev inimsaatus, lapsepõlv, kooli-iga, isegi abielu. Iga sellise naise taga on inimene, naine oma soovide ja tahtmistega. Oma valikutega. Ja ma olen nõus nende kaasaja feministidega, kes toetavad ja austavad prostituutide teadlikku valikut. Kui see pole vaid viis, kuidas järjekordset narkoannust saada, nagu oli lugu Tiina Jõgeda kirjeldatud naisega. Narkomaanil pole teadlikke valikuid, tema valikud määrab sõltuvus.

Üks huvitav tagasiside minu Postimehe kolumni, laste ja Ingridi kohta ning minu vastus

Saabus selline kommentaar, mille eraldi üles panen:

Uskumatu, millise rumalusega Te ikkagi hakkama saite, kui 2006.aasta 13.veebruaril avaldasite Postimehes prostitutsiooni takkakiitva arvamusloo, milles vastandusite Oviirile ja Mikkole. Esinete seal kui ekspert, kes on ostnud kümnete prostituutide kehasid, ent sellele vaatamata ei tunne end kiskjana.

Edevusest astusite Te üles poolel, millel ei ole mingeid võiduvõimalusi. Enesemüümine ei muutu kunagi Lääne-Euroopas aktsepteerituks. Ühtlasi kustutasite sansid end sotsiaalselt Ingridi suhtes kehtestada. Te käitusite viisil, mis oli kõige soodsam just neile, kui neid ikkagi oli, kellega Ingrid kõrvalsuhteid pidas.

Praegugi käitute Te pigem rumalalt ja destruktiivselt, sest sülge lendab lihtsameelse maatüdruku suunas, keda ilmselt ära kasutati ja kes samas kasvatab Teie poegi. Peksta tuleb neid "Isandaid", kes meelitasid tüdrukuid tagaukseti mõisa sängi. Selgita see välja ja alles siis lahata!

Ja minu vastus sellele:

Tänan sisuka kommentaari eest!

Ma esinesin seal Postimehe loos kui mees, see oli ühe mehe arvamus. Ja kas arvamuse avaldamine on rumalus, edevus? Ok, Eesti ühiskond on siin valitsenud totalitaarse süsteemi mõjul kerge arengupeetusega, arvamust ei juleta avaldada, ma mõtlen oma nime all, arvamuse avaldajaid peetakse rumalateks, edevateks, aga ega see nii igavesti jää. Järjest rohkem juletakse oma arvamusega välja tulla, eriti noored.

Ja see lugu polnud prostitutsioonile takkakiitev, vaid püüdis mõista meest. Oli mehe seisukoht. Rääkis sellest, et mees on praeguse süsteemi juures nõrgem pool, kuna teenuse kvaliteeti ei saa kontrollida. Raha tuleb ju mehe käest! Mees ei kiida prostitutsioonile takka, keegi ei kiida takka. Aga samas on see teatud olukorras ainus lahendus ja seetõttu ongi prostitutsioon eksisteerinud tuhandeid aastaid, kuigi selle vastu on kogu aeg võitlust peetud, vahelduva eduga. Ja sobivas suhtes, kui mees leiab endale sobiva naise või kaaslase, pole tal enam prostituudi juurde asja. Siis kaob nõudlus ja kaob ka prostitutsioon. See on olnud minu sõnum.

Ja ma ei tea, kaua Te Ingridiga koos olete elanud, mina elasin taga koos 13 aastat ja pole ta nii lihtsameelne maatüdruk ühti kui välja paistab. Ta on ise üks ärakasutaja ja kui ta teise samasugune leidis, oleks sellest võinud saada tugev liit. Aga millegipärast naaldus ta pärast oma seksiseiklusi alati taas minu külge.

Ja see, et ta poegi kasvatab, on vale, sest ta on suurema osa ajast kodust ära ja pojad on ilmselt sugulaste kasvatada. Või kuskil mujal küla peal laiali. Ta pole ise olnud kunagi huvitatud poegade kasvatamisest, ma mõtlen tegelikkuses, mitte sõnades.

Ja ma arvan, et need "isandad" lasid end ise ära kasutada, võluda Ingridi võimust, kuulsusest ja särast. Pigem oli Ingrid see mõisnik, kes tagaukse kaudu poisse sängi meelitas. Keegi ei käskinud ju minuga abielus olnud Ingridil mööda võõraid voodeid aeleda. Või käskis? Ja keegi ei käskinud tal mind petta.

Pigem on "süüdi" Ingridi puhul tema arengukeskkond, see, mida on hakatud depressiivseks väikelinnaks kutsuma, mis soodustas ülimat silmakirjalikkust ja valelikkust. Kus on hea elada silmakirjalikel ja valelikel inimestel, aga mis on väljakannatamatu julgele ja ausale inimesele. Kus naised hakkavad litsi lööma ja mehed jooma. Sellepärast ongi depressiivne, nii nagu oli kunagi kogu Nõukogude Liit, mis oli suur litside ja alkohoolikute taimelava, kuigi prostitutsioon ja alkoholism olid lausa "välja juuritud". Huvitav, eksole. Et sees Lääs, mida NLiidus kunagi pordumajaks kutsuti, sealsete lõbumajade tõttu, et see lääs on palju tsiviliseeritum tegelikkuses kui NLiit, mis pärast silmakirjaliku loori kukkumist tõi välja kurva tegelikkuse: suur osa naistest on litsid ja suur osa meestest joodikud.

Aga depressiivse väikelinna taust ei vabasta kedagi seaduste täitmisest. Õigusriigis, kuhu Eesti on jõudnud. Ingridit ei vabasta kokkulepete täitmisest tema kasvatus, päritolu ega iseloom. Nii see paraku on.

esmaspäev, 21. juuli 2008

Päeva soovitus: mehed, kelle naised käinud Vainu koolitusel NB!

Armsad mehed, kelle naine on käinud Peep Vainu koolitusel, enne kui hakkate Peebu soovitusel keldrit koristama, palun pange nüüd hästi tähele. Sest ma pean ausalt tunnistama, et ma olin siiralt üllatunud, et on selliseid naiivseid mehi nagu Inno, kes ei tea, et mädane voolus tupest viitab suguhaigusele. Jahus kogu aeg mingist tupeseenest, aga siililegi on selge, et tupeseen ei tekita rohekas-kollakat voolust ja silmapõletikku ammugi mitte. Isegi arst, kelle juures Inno oma silmapõletikuga käis, kahtlustas tal suguhaigust, aga Inno ei saanud ikka midagi aru. Aga no tal oli vähe kogemust ka naistega, anname andeks.

Et siis, mehed, kelle naine on käinud Peep Vainu koolitusel, igaks juhuks on targem, kui saadate oma naise suguhaiguste kontrolli. Sest ei või ju olla ilmaski kindel. Kuulukse, et kui on koolitus, siis Peep ja Jane magavad eraldi tubades, ning Peep hiilib öösel teiste naiste tubadesse, et nendega seksida. Signaaliks, et teda oodatakse, on see, kui naine jätab ukse lahti ja paneb selga karumõmmidega pidžaama. Ehk siis mehed, kui teie naine pakib Peebu koolitusele kaasa mõmmidega pidžaama, siis on asi samuti väga kahtlane.

Kontrollida võiks aga herpest, klamüüdiat ja gonorröad.

Näete, millega koerad hakkama saavad!


Väljavõte elu.24 veebist.

Paistab, et Eestist on juba ette jõutud selle koertearmee koha pealt. Britid on asunud koeri ette valmistama terroristide vastu võitlemiseks, kuna nad on efektiivsemad kui inimene. Ja pannud nad koguni langevarjuga hüppama! Vot see on tase.

Ei maksa koeri alahinnata, lisaks lammaste murdmisele on nad saanud edukalt hakkama isegi avakosmoses! Ja ma kordan veelkord, ja jään oma ettepaneku juurde: Eesti peab saama koertearmee! Sest see on võitmatu. Seda eriti tänapäevastes tingimustes, kus tuumarelva nagunii keegi kasutada ei julge ja ei saa.

Jee!

Ja ongi käes minu aastatagune hinnasiht Ekspressi aktsiale, 30 krooni! Tuli isegi veidi alla selle. Väike preemia ka neile, kes mu soovitusi kuulda võtsid.

Nüüd, sõbrad, aitab müümisest, ja hakkame koos ostma. Eksole. Näitame, et börsil on võimalik teenida ka tõusva turu puhul.


Väljavõte Äripäeva veebist.

Sõgedale Tiina Jõgedale vastukaaluks


Väljavõte ajakirjast Elle.

Ok, Hans, loodan, et oled koomast välja tulnud ning aru saanud, et Ekspressiga on sitasti. See Tiina Jõgeda prostilugu, kus prostina presenteeriti üht noort vene narkarit, oli ikka täielik ämber. Õnneks välismaa ajakirjandus on sellisest kanatäditsemisest ammu välja kasvanud. Ja selle tõestuseks, et ma ei aja tühja pula, toon ära väljavõtted juulikuisest Ameerika Ellest, kus ülikooliajal prostituudina töötanud Emma Lee räägib oma kogemustest. Aga palun!

"Ma olin 18, kui hakkasin meestega raha eest seksima. Olin oma väikesest kodulinnast esimest korda väljas ning asusin õppima New Yorgi mainekas ning kallis erakoolis /.../. Paljud tudengid on rahast lagedad ega hakka seepärast veel prostituudiks, aga kuna ma juba osalesin tavapärastel rebaseaasta bakhanaalidel (s.o orgiatel - Irja), siis mõtlesin, et kui ma juba niikuinii harrastan seksi meestega, kelle nime ei tea, siis miks mitte neilt selle eest raha küsida /.../. Ma armastan väga seksida, ja mida rohkem ma selle asja peale mõtlesin, seda vähem oli minu jaoks vahet olukordadel, kus mees teeb mulle välja õhtusöögi ning ma seksin temaga pärast seda, või kus ma võtan lihtsalt mehe käest raha ja seksin temaga selle eest".

"Siiski, minust ei oleks kunagi saanud lõbutüdrukut, kui see asi poleks olnud nii lihtne. Postitasin internetti kuulutuse, kirjeldades end kui tavalist tüdrukut, kel oleks vaja "toetust kolledzhifondi jaoks", ja vastuseid hakkas mühinal saabuma /.../. Enne, kui kellegagi kokku sain, olime vahetanud hulga e-meile, arutades tingimuste ning hindade üle, ja ma küsisin alati enne kohtumist mehe fotot näha, et veenduda, kas pole tegu sarimõrtsukaga /.../. Ma ei küsinud kunagi raha ette, ei tahtnud olla ebaviisakas, aga tavaliselt, kui tulin, oli 20-dollariliste kuhi mind juba köögilaual ootamas /.../. Mitte keegi ei üritanud mind petta".

"Esimene kord ei olnud mul vähimatki aimu, mis hakkab juhtuma. Ta oli tavalise väljanägemisega mees, kõhna ning kiilaneva pealaega. Me üritasime hoida üleval kohmakat vestlust kalastamisest, nagu me oleks halval kohtingul /.../. Mõned mu klientidest isegi meeldisid mulle /.../. Filmides on mehed, kes prostituute tellivad, julmad ja nõudlikud. Aga enamus mehi, kellega mina kohtusin, käitusid viisakalt. Nad üritasid isegi mulle mõnu pakkuda, küsisid, mis mulle meeldib".

"Oli kordi, kus tundsin end kui seksijumalanna. Näiteks kui üks mees ohkas, "Kui ilus sa oled!", kui olin end riidest lahti võtnud. Sattusin sellisest jumaldavast tähelepanust samasugusesse sõltuvusse nagu rahast, mida sain seksi eest. Tõepoolest, kui oli hea klient, siis tundsin end kui seksijumalanna. Varem olin olnud ebakindel, muretsenud, kas näen piisavalt hea välja, oodanud telefoni ääres, millal mees mulle helistab, närvitsenud, kas ikka kõlban. Nüüd juhtisin mina mängu. Tundsin end võimukana, teades, et mees mu ees on nii meeleheitel, et on nõus maksma selle eest, et saaks mind puudutada. Paaniline kirg ta näos tekitas mus tunde, et ma võin talt mida iganes paluda".

"Mu kliendid võib jagada kahte gruppi: ühed tahtsid vaid suhu võtmist ja teised sellist kohtingustsenaariumi, kus me kõigepealt suudlesime, jõime veini ja siis seksisime /.../. Seks ei kestnud kunagi kaua, sest mehed olid väga erutatud".

"Kui esimest korda seksiga teenitud raha käes hoidsin, siis ei tundnud ma sugugi häbi. Vastupidi, ma ei suutnud uskuda, kui võrratult valutu see kogemus oli olnud. Hoida viis minutit oma suud kellegi keha peal ning mul oli raha, et osta kõik, mis tahtsin. Ma olin nagu laps, kellelt sugulane sünnipäeval küsib, et noh, mis tunne on siis olla aastakese vanem. Midagi oli muutunud, aga ma ei tundnud end kuidagi teistmoodi".

__


Sooh. Aga kus on intervjuud meie üliõpilasprostituutidega? Tartu linn kindlasti kubiseb neist. Hans, saada Tiina peale.

Tõsiselt, ma arvan, et see eesti naiste suur kisakoor prostitutsiooni keelustamiseks ning vaeste noorte narkaritega selle tõestuseks esiletirimine varjab üht seni kiivalt salajas hoitud probleemi. Nimelt: KUST TULEB SEE RAHA, MIS PROSTIDELE MAKSTAKSE? Eks ikka seksipõuas vaevlevate abielumeeste taskust, tengelpungast, kukrust. Mis tähendab ju tegelikult seda, et kui üks abielumees käib korra nädalas prosti juures ja maksab talle selle eest hea rahakese, siis abielunaisel jäävad kindlasti mõned asjakesed (nt kasukas, teemantsõrmus, reis soojale maale) saamata. Ja see abielunaine on siis väga vihane. Ja just maksuliste naiste peale vihane. See, et Tiina Jõgeda ja kogu muu mansahvt kanatädisid prostituutidele väga kaasa tunneb ja nende pärast krokodillipisaraid valab, on hale vale. Küllap on Tiina mees (kas praegune või eelmine) lihtsalt prostituutidele liiga palju pere rahasid viinud ning Tiina on nüüd püha viha täis ja tahab kätte maksta. Ega häbene selle nimel isegi üht noort narkarit tema urkast välja tirida ja sellega ausa seksiäri ärakeelamist põhjendada.

Aga nagu Elle artiklist lugeda võis, ei ole ühe noore ilusa prosti elul viga midagi. Ta ei ole ohver. Vastupidi, ta tunneb, et hoopis mees, kes on sedavõrd meeleheitel, et on nõus talle seksi eest maksma, on ohver. Ja kelle ohver? Eks ikka selle sama ABIELUNAISE OHVER, kes talle seksi ei anna. Prostituut ei tunne häbi; vastupidi, tal on hea meel, et ta saab endale nii kerge vaevaga raha teenida ja selle eest ilusaid asjakesi osta. Ja see on see valus-valus-valus tõde, mida paljud naised ei taha siiani tunnistada.

Nimelt - kõik naised ei saa endale nii kerge vaevaga raha. Kerge vaevaga saab raha vaid see naine, kes armastab seksida. See on igal pool nii. Ja naisele, kes ei armasta seksida, on kõige valusam, kui mõned naised, sealhulgas teie alandlik autor, räägivad, et neile meeldib seksida. Sest tavaarusaam on ju see, et vaesed naised seksivad ainult sellepärast, et mehed käivad nii väga peale. Ja et ühele korralikule naisele ei meeldi seksida, või kui, siis ainult lapse tegemise eesmärgil. Prostituudid, kes oma tööd armastavad ja kelle juures mehed seepärast meelsasti käivad, on elav meeldetuletus sellest, et on ka naisi, kellele meeldib seks NII väga, et nad on selle lausa oma tööks valinud. Ja nad on nii "jultunud", et ostavad selle raha eest, mille toob neile pere kaukast oma mitte seksida armastava naise poolt meeleheitele aetud mees, ilusaid riideid, kosmeetikat, raamatuid - kõike, mis hing ihkab.

Mina armastan ka väga seksida. Kohe väga-väga. Ja ma ei häbene seda välja öelda, isegi kui mind seepärast hooraks peaks tituleeritama. Hoor, lõbulind, lits - ja mis siis! Ma olen tänu sellele saanud kõik, mis ma olen siin elus saada tahtnud, sest seks annab tohutu võimu. Võimu mehele vituga pähe istuda näiteks :). Tundsin end selle Ameerika tüdruku jutus ära. Tõepoolest, ka mina tundsin, et mul oli nende meeste üle võim, kellega ma seksisin. Ma tundsin, et võin neilt küsida, mida iganes. Ja nad tulid alati minu juurde tagasi, alandlikud kui koerad. Abielumehed, vallalised mehed, noored mehed, vanad mehed. Ja häbi? Ärge tehke nalja. Kel on aega häbi tunda, kui kalender on kohtumistest pungil ning telefon heliseb lakkamata.

Mehed jäävad alatiseks jumaldama naisi, kellele meeldib seksida, kes ei häbene oma keha. Seda ei muuda miski, see jääb alatiseks nii, isegi kui prostitutsioon mingil põhjusel ära peaks keelatama. Pere rahakott tühjeneb seni, kuni abielunaised pole aru saanud lihtsast tõest: selleks, et õnnelik olla, tuleb oma keha armastama ja seksima hakata. Või siis mehel minna lasta ja endale sobivam elukaaslane otsida.

Ingridil uued racy'd juuksepikendused


Väljavõte viimasest ajakirja Tervis Pluss numbrist.

Irja ostis ajakirja Tervis Pluss, kus on sees pildid Ingridist uute, tervislike juuksepikendustega. Need eelmised, ebatervislikud pikendused olid Ingridi niigi hõredad juuksed veelgi hõredamaks sikutanud, nii et vahepeal oli ta üldse ilma pikendusteta. Aga päris ilma ei saa, eksole, kui oled tähtis daame ja tahad hea välja näha.

Mina soovitaks Ingridile päris parukat. Ta kunagi kandis ka šinjooni, ta on selline paruka-pede. Ja sellest pole miskit hullu, paljud on. Ja parukaga näeks ta veel palju änksam välja. Ja leiaks mehe sealt Vahemere äärest, kuhu ta sõitmas on. Eestis, nagu olen aru saanud, ta kedagi ei leia omale. No ja ega siinsed mehed ei jookse ju ka blondide daamede peale ummisjalu tormi. Nii et Ingridistki võib ühel päeval saada väliseesti koduperenaine. Aga see peaks talle sobima, ega ta meest eriti enda kõrvale ihka, rohkem rahakotti.

Ja ma ei kritiseeri enam Ingridi figuuri. On väga kena, on.

Aga siin veel mõned pildid sellest ajakirjast:



pühapäev, 20. juuli 2008

Üks tore päev rannas


Irja rannas ajakirja lugemas.

Siin, kus me praegu oleme, puhub õrn meretuul ning sooja on nii umbes 23 kraadi. Pikutasime terve pika päeva oma salarannas (nii palju ütleme, et see on Lõuna-Eestis), kus oli peale meie vaid paar-kolm inimest, ja sulistasime mõnusalt madalas merevees. Ja hästi hea oli. Ega kogu aeg ei olegi hea internetis istuda - vahel on hea hingata värsket õhku.

Täna nägime, kuidas üle mere lendasid, hästi madalalt kusjuures, kuus valget luike. See oli nii ilus! Olime parajasti kõhuli vees ja lihtsalt nautisime vaatepilti. Kahju, et ei saanud neid pildile.

Aga Inno lubas teie jaoks pärast mõned pildid üles panna :). Loodan, et teiegi suvi on mõnus, armsad blogilugejad. Nüüd pidid ilmad ju soojaks minema ka. Kirjutage meile oma suveelamustest. Need, kes välismaal, ka. Mida vahvat teinud olete, kus üritustel käinud? Ja neile, kes kontoris vaevlevad -pole hullu! Meie ei kao kuhugile, luiged nähtud, oleme jälle netis ning pakume teile meelelahutust!

Hea uudis on veel see, et hakkame Innoga juba möödunud aasta kannatustest tervenema. Olin pärast isa surma ikka täiega down ja näost loppis, aga nüüd, vaatan, et ei ei ole enam vigagi. Ja elurõõm hakkab tagasi tulema, naeran palju rohkem. Innol sama, ka temale oli isa surm raske üleelamine, sest isa armastas teda nagu poega. Talvel oli meil mõlemal põskkoopapõletik, põdesime ikka väga pikalt. Alles Ameerikas, Texase kuuma päikese all saime terveks.

Enne kui mu isa suri, ütles ta väga huvitava mõtte. Nimelt, vaidluses emaga, kas on ikka vaja marjapõõsaid istutada, ütles isa, et ega sel ei olegi tähtsust, kas tema nende vilju näeb; tähtis on see, et ükspäev tuleb jälle suvi, marjad saavad valmis ja keegi saab neid süüa. Noh, paar päeva tagasi sõingi isa istutatud vaarikapõõsast esimesed vaarikad. Ema mässab maasikatega, see on ta kirg, ja nii ma siis sõingi ema korjatud maasikaid ja isa istutatud vaarikaid. Ja oli nii hea tunne, nagu mitte kunagi polnud olnud. Millal teie viimati oma vanematel külas käisite? Minge, nad ootavad. Ja maasikad ja vaarikad on juba valmis :).

Mõned pildid loodusest:







Urmas Paeti suhe oma sekretäriga võtmas tõsisemaid tuure


Välisminister Urmas Paet keskel ja tema sekretär Mai Jõgimaa paremal, ühel järjekordsel "väljasõidul". Kujutis Päevalehe veebist.

Me mõned kuud tagasi juba kirjutasime meie kalli välisministri Urmas Paeti abieluvälisest suhtest oma sekretäri Mai Jõgimaaga. Ja nüüd, nagu teatavad kirjasaatjad, kes laiali üle maa, on suhe juba õite tormiliseks arenenud. Ja kuivõrd etableerunud ajakirjandus Eestis sellistel teemadel ei peatu (inff on juba ammu laiemalt teada, aga ajakirjanikel keel lakkumisest sitane, mis muud see põhjus info varjamiseks olla saab), siis lugegem selle kohta Inno ja Irja blogist.

Niisiis, asi on arenenud õige kuumaks viimasel ajal, Paet võtab oma sekretäri muudkui reisidele kaasa ja arvata võib, mis asja nad seal ajavad. Ja see pull kestab juba pikemat aega. Igatahes ollakse Rävala puiesteel juba väga närvis. No arvata võib, et Urmas-poiss ei taha oma vanematest vendadest, Andrus-poisist, Jürgen-poisist ja Rein-poisist maha jääda. Neil kõigil teatavasti oma sekretäridest armukesed, nagu kunagi Hansapanga juhil Jüri Mõisal (ok, Laine polnud päris sekretär, ameti poolest). Aga viimane oli vähemalt aumees, kosis oma armukese ära, mitte ei lasknud ainult tööalaua all suhu võtta.

Ja paistab, et Mai on oma konto Orkutis kinni pannud, pärast seda, kui me temast kirjutame. Seal olla olnud päris põnevad pildid koos Urmase, või Urkiga. Mõnus koos reisida, eksole. Nagu Päevaleht kirjutab, nad juba üle 20 reisi koos teinud, seda ametlikult. Võib vaid ette kujutada, palju neid mitteametlikke "reise" tule. Oi-oi-oi. On vast elu!

Siin veel fotomeenutus Maikese Orkuti leheküljest: