laupäev, 15. detsember 2007

Koerad olgu igale poole teretulnud!

Eestis jahutakse väga palju loomade õigustest, aga ma väidan, et mitte midagi ei saa ses osas muutuda enne, kui hakkame suhtuma loomadesse kui täieõiguslikesse ühiskonna liikmetesse.

Näiteks Selverisse ei ole lubatud siseneda koeraga. Käisime hiljuti seal poes ja üks koeraomanik, tüdruk seisis sissekäigu ligidal sees koos oma imearmsa kutsaga. Ta kusjuures ei läinud müügisaali, lihtsalt seisis vaikselt sissekäigu juures. Ja kutsa oli viks ja viisakas. Aga kohe oli platsis kuri turva, kes käskis neil välja kobida. Ja väljas sadas vihma!!!

Eesti ja siinsete tavade ning reeglite suur viga on see, et siin ei tunta mingit paindlikkust. Kui on reegel, siis nuiaga pooleks. Inimesele pähe.

Mina igatahes enam Selverist kaupu ei osta ja kutsun sedasama tegema ka kõiki teisi. Ei ole vaja toetada selliseid rumalaid ettevõtteid, mille poliitika on ajada inimene koeraga vihma kätte.

Belgias näiteks tohivad kutsad koos oma peremehega koguni restosid ja kohvikuid külastada ja kõigil on hea meel - armsad kutsad ju! Meiegi tahame juba kiiremini oma kohviku valmis teha, et ka ses osas revolutsiooni teha. Meil on dogs welcome!

Koerte ja kasside olukorda saame parandada vaid sedasi, et suhtume neisse kui sõpradesse mitte ainult kodus, vaid ka väljaspool kodu. Ja nõuame seda ka teistelt.

Veel veidi restoraniärist

Seoses nn euronõuetega tehti paljudes Eestimaa restoranides ja muudes toidukohtades remont. Osteti hirmkallis sisustus, kööki roostevabad kraanikausid ja muu. Ent sellele vaatamata võib just nendest kohtadest saada kõige suurema tõenäosusega mürgituse. Sest sisustusele kulunud raha tuleb tagasi teenida. Sellega seoses ei saa maksta kokkadele, palgata häid töötajaid, neid koolitada. Ja ei saa osta värskeid ja seetõttu veidi kallimaid tooraineid, tuleb leppida külmutatud, või kahtlase kvaliteediga, või suisa säilivusaja ületanud toorainetega.

Näiteks Belgias on restoranid väljanägemiselt Eesti mõistes väga lihtsad, koguni kulunud. Aga toidu kvaliteedi osas allahindlust ei tehta. Ja teenindus on samuti ühtlaselt viisakas. On tunda, et inimesed teevad oma tööd mõnuga.

Ja mis puudutab suitsetamist, siis on Brüsselis, ELi südames lubatud kohvikutes suitsetamine. Need kohad on suitsust sinised. Kus siis saab juua veini või õlut, juua kohvi ja teha suitsu. Söögikohtades, tõsi, ei tohi suitsu teha. Samuti on palju suitsuvabu kohvikuid.

Eestis keeratakse vint alati viimase peale. Siin on suitsetamine igal pool keelatud. Kui varem oli õhk paljudes kohtades suitsust paks, siis nüüd pole üldse suitsu. Täiesti ühest äärmusest teise. Ma ei tea, mis ametnikud küll need on, kes Eestit esindavad või asju otsustavad. Tundub, et saamatud juhmardid. Ja mis sellest kasu on, et igal pool on suitsetamine keelatud (välja arvatud kasiinod, mille omanikel oli raha, et poliitikuid määrida)? Enamikul juhtudel oleks piisanud parema ventilatsiooni tegemisest, sest Eestis on reeglina väga kehva ventilatsiooniga kohad. Nüüd tehakse suitsu kodus, kus pole enamasti üldse mingit ventilatsiooni. Ja paljud kohad on inimestest tühjaks jäänud, kus varem istus ikka mõni inimene, kohvitass ühes ja suits teises käes. Keda ta häiris?

Ok, eesmärk oli suitsetajate elu põrguks teha. Kõikjal ja korraga. Aga miks? Kas see on euroopalik viis suitsetamisest võõrutamiseks?! Praegune süsteem on selge suitsetajate piinamine. Poodides on suitsud ahvatlevalt igal pool esiplaanil reas, aga kuskil neid suitse "kasutada" ei tohi.

Toidumürgitusest, ja toidust üldisemalt


Üks nurgapealne söögikoht Brügges, Belgias.

Saime Irjaga üleeile Olümpia hotelli Senso restoranist toidumürgituse. Võtsime marineeritud lambaliha, aga juba süües tundus kahtlane ja pärast hakkas paha, nii et neelasime söetablette. No, võib öelda, et mürgitus polnud väga hull, aga ikkagi. Üks õhtu oli rikutud.

(Kust ma seda tean, et just sealt?! No me lihtsalt ei käinud sel päeval mujal söömas. Ja kodus pole meil kunagi mingit probleemi olnud, kuna teen ise süüa, ja eranditult värskest toorainest, mis samal, või äärmisel juhul eelmisel päeval turult või poest ostetud.)

Selliseid asju oleme kogenud ridamisi, just Eestis. Kusjuures samast toidukohast võid saada ühel päeval täiesti korraliku roa, järgmisel päeval juba sootuks teise. Kvaliteet kõigub millegipärast seinast seina, seda ühes ja samas toidukohas, ühe ja sama roa puhul. Ja mis on tähelepanuväärne, kasutatakse aegunud toiduaineid. Ma ei hakka siin rääkima nn rohelisest, salatitest ja muust säärasest. See käib näiteks ka liha ja kala kohta. Enamasti on tegemist sügavkülmutatud asjadega, mis siis kliendi saabudes kiiresti üles soojendatakse. Ja visatakse ette mingi maitsetu plödin. See on veel hea. Vahel tundub, et tegemist on eelmisest kliendist jäänud toiduga, mille üks klient tagasi saatis, ja mis siis uuele kliendile ette visatakse.

Kes tahab värsket toitu, sellele soovitan kindlasti Belgiat. Seal võib minna misiganes toidukohta ja ei pea pettuma. Sest üldine tase, kultuur, on Eestist sedavõrd erinev. Ükski koht ei saa endale lihtsalt lubada riknenud, või isegi veidi närtsinud toitu. Kõik peab olema värske, piltlikult öeldes hommikul turult toodud. Värskelt küpsetatud. Ja mis õhtuks järgi jääb, see visatakse minema, et hommikul turult uus tuua. Iga Eesti restoraniomanik peaks laskma oma kokkadel mõned kuud, või kasvõi nädala Belgias praktiseerida. Et üldse aru saada, mis on toit, ja kuidas seda valmistatakse. Sest, ja ma mõtlen seda tõsiselt, Eestis pakutakse sitta. Ja see ei saa olla vabandus, et eestlastest ja soomlastest kliendid ongi harjunud sitta sööma. Kui Eesti tahab vähegi turismimaana äri teha, peab toit olema hea. Muidu ei tule siia enam varsti keegi. hea toit peaks Eestis olema iga restoraniomaniku südameasi.

Ma ei hakka nimesid nimetama, aga oleme Irjaga näiteks Tartus saanud mürgituse või pettumuse pea igast kohast, välja arvatud Wilde, Gruusia saatkond ja McDonalds. Kusjuures üks värskema toiduga söögikohti on McDonalds, räägitagu mida tahes. Janoh, Statoili hot-dogidega pole ka mingeid probleeme olnud, kuigi viimasel ajal pole me neid enam proovinud.

Mis ma veel soovitan, palun ärge tehke suurt menüüd, kui teil ei käi palju kliente! Te ei suuda iial suurt valikut värskena hoida (kui teie restoran just ei asu turuhoones või selle kõrval). Ja enamasti ei huvita klienti lai menüü, vaid oskuslikult valmistatud ja värske toit. Sama käib jookide kohta. Pole mõtet hoida valikus paljusid halbu veine, piisab mõnest heast.

Ja ma ei hakka rääkima kohvist. Eesti kohvikutes ja restoranides ei osata reeglina teha espressot (taustaks pean lisama, et see on asi, mida ei osata ka Belgias), cappuccinost rääkimata. Kohvi valmistamise õppimiseks soovitan saata oma baarman Portugali, Hispaaniasse või Itaaliasse. Kui seal maitse suhu saad, siis enam kehva asja ei paku.

reede, 14. detsember 2007

Eesti restoranid on toidumürgituste keskused


Kirjanikud Irja Vaher ja Vahur Afanasjev Brüsselis brasseriis Paon Royal.

Oleme Innoga kahel viimasel aastal Eesti eri restodes nii palju toidumürgitusi saanud, et see on võtnud ära igasuguse Eestis restoranis käimise isu. Kui hästi süüa tahame, lendame Brüsselisse. Söögikohad, mida soojalt soovitan: brasserie Leffe Sabloni väljakul ja Paon Royal peaväljaku ligidal. Ja, sõbrad, kui elutee peaks teid kunagi Washingtoni viima, siis külastage kindlasti kohalike seas ülipoppi restot The Oceanaire, mis on meretoidusõltlaste meka.

Aga. Mõned ok söögikohad meil siin Eestis (kus me kunagi toidumürgitust saanud ei ole) siiski on. Ja kuna neid on nii vähe, siis tahaks neid kohe esile tõsta:

Hotell EVE restoran Viljandis (lambapraad, mmm!)
Steffani Pärnus (hea toit, meeldiv teenindus, lahe ambience)
Wilde kohvik ja pubi Tartus
Turuplatz Rakveres (uus, nooruslik, hää toit)

Proovimata on Tallinnas restoran Aed, mis, kahtlustan, on samuti hää.
Aga teate, saatke meile oma kogemusi ja nii heade kui halbade restoranide kohta ja siis valime eesti parima resto ka. Kirjutage kindlasti ka halbadest kogemustest, eks!

Puhkusereisi planeerijatele

Kõigile, kes lähevad puhkusele Egiptusse või Taisse!
Broneerige 5-tärni hotell, armsad inimesed, ja te saate inimväärse puhkuse.
Tänases Õhtulehes kaeblevad inimesed, sealhulgas kohtunik Merle Parts, et 4-tärni hotellis jooksid ringi rotid. Aga selliste sihtkohtade hotellide tase ongi selline, et ainult 5-tärni hotell on enam-vähem ok, samas kui näiteks Hispaanias on 3-tärni hotellid lausa superhead ja 4-tärnised juba üliluksuslikud.

Meie käisime veebruaris Egiptuses Hurghadas ja ööbisime 5-tärnises Hilton Long Beachis, mis oli täitsa ok, kui välja arvata igal sammul kaupu pakkuvad sahibid ja leige toit restorani buffet´s.

Siiski ei väsi ma kordamast, et nõmedate grupireiside asemel, mis juhatavad teid nagu pimedaid käsikaudu üha uutesse ja uutesse turistilõksudesse, lennake ise, omal käel Kairosse ja tehke üks romantiline jalutuskäik Niiluse ääres. Kairos on muide ka poed hilisõhtuni lahti :)))!

Üks küsimus Urve Palo kohta ja minu vastus


Väljavõte Päevalehe veebist.

Saabus selline küsimus:

Tädi Urvega seotud küsimus. (http://www.epl.ee/?arvamus=411653)
Inno tunneb inimest lähemalt. Miks ta sellist jura kirjutab? Kas ta ise usub, mida kirjutab? Kas äris enam tööd ei jätkunud?

Minu vastus:

ma tõesti arvan, et ta usub, mida kirjutab. Sest ta pole eriti loominguline ja tark inimene. Ja niimoodi pressiteatest mingi kirjatükk kokku miksida on kõige lihtsam viis võita odavat populaarsust, aga ega populaarsus ei peagi kallis olema. Ja ega poliitik ei peagi tark olema, piisab suurtest tissidest, eriti naiste puhul, ja massidele vastuvõetavast näolapist, valgest naeratusest. Enam-vähem korrektsest välimusest. Oskusest sõnu keerutada. Kui millestki aru ei saa, ütled, et see on mõttekoht. Ja ongi valmis! Sest ega inimesed ei viitsi eriti süüvida sisusse. Vähesed saavad kirjutatud tekstist aru, nagu Tiit Hennoste on kurtnud, kirjaoskus on rohkem formaalne ja näiline.

Ka Arnold Rüütel rääkis ainult jura, kui üldse, ja ei kirjutanud midagi, aga oli kõige populaarsem poliitik! Nii nagu Evelin Ilves on populaarsem kui tema mees, ja ta pole eriti suud lahti teinud. Naljaga pooleks võib siinkohal öelda, et iga rahvas väärib oma valitsejaid.

Mis ärisse puutub, siis tahtis Urve juba ammu ära tulla sealt klaasvati müügikontorist, kuna teda see asi absoluutselt ei huvitanud. Aga teda ei lastud ja ta ei leidnud uut kohta ka. Küll proovis Tallinna kaubamaja ostujuhiks ja mujale, aga ikka praagiti kõrvale. Sest teist sellist kohta, kus kena naeratuse ja pikkade jalgade eest kõvasti pappi makstakse, ei leidunud. Isoveris olid ta bossid sellised Turhapuro-välimusega sommid, kes alati tema ümber tiirutasid. Meestel oli riist kogu aeg kõva, seda oli kõrvalt näha.

Lapsed on külalised

Lapsed on külalised inimese elus. Nende tulekuks peab valmis olema. Ja midagi ei ole hullu, kui nad tulevad (ja õigel ajal ära lähevad). Aga nad ei saa muutuda eesmärgiks omaette, neid ei saa hakata armastama (armastus on egoistlik nähtus, seotud omandi-instinktiga, kas pole?!). Laps on liiga nõrk ja väeti selleks, et teda armastada, sest armastus hakkab nõudma vastu-armastust. Ja kui seda ei teki, tuleb viha. Samuti ei saa laps rahuldada kõiki armastusega seotud nüansse, nagu seks. Kuigi seksitakse ka oma lastega, aga see pole õige.

Ja midagi ei juhtu, kui neid külalisi ei tule. Mehel piisab täiesti naisest ja naisel mehest.

Ja laps ei saa muutuda elukaaslase aseaineks.

Ayelet Waldman põhjustas Ameerikas skandaali

sellega, et kirjutas New York Times´i kolumnis sellest, kuidas ta armastab oma meest, kirjanik Michael Chaboni rohkem kui nende nelja last. Ja sai tohutu hukkamõistu osaliseks. Kõik kanatädid ärkasid korraga, pistsid kaagutama, nagu kõri kannatas, ja vaene Ayelet, kes ise ka kirjanik, tunnistas, et mõtles koguni enesetapule. Ameerika Elle tegi temaga sel teemal intervjuu ja seda oli ausalt öeldes päris pelutav lugeda. Et ühiskond n õ u a b, et laps oleks naisele kõige tähtsam. Nagu Jumalaemale Jeesuslaps.

Tegelikult, kui naisel on mehega hea seksuaalne klapp ja sobivus, siis ma arvan, nagu nelja lapse ema Ayelet Waldmangi, et tähtsaim on mees. Last armastaks ma ka, selge see, kuna ta on osa minust ja temas on ka midagi mu isast. Aga ma armastaks õunapuud rohkem kui õuna.

Ma arvan, et selline kirglik, emalõvilik kiindumus lapsesse, ta troonile seadmine tekitab lapses süütunde ja kohustuse sama palju vastu armastada, mis ei lase tal ise, omas elus õnnelikuks saada. Hale on vaadata naisi, kes ei lase oma lapsi iseseisvuda, sest neid kohutab teadmine, et kui laps pesast lendab, siis nad peavad oma "vanamehega" teineteisega elu lõpuni tõtt vahtima. Nagu kaks tapjaks koolitatud rotveilerit (vanainimeste võimumängud on kõige karmimad ja panused on seal ka kõrged, sest eesmärgiks on teine üle elada).

Aga ma lepin ka rahumeeles teadmisega, et naistel, kes elavad paarisuhtes mehega, keda nad ei armasta, saabki laps mehest tähtsamaks. Lapsest saab see tegelik elukaaslane, õige armastatu. Tõsi, platooniline. Nagu mina olin isale. Ja tõesti, isa ei olnud mulle isa selle sõna traditsioonilses mõttes, ta oli mu armastatu. Nõnda on armastatud, muide, ka paljud pojad oma emadele.

Kui ma kunagi lapse saan, siis tahan olla talle hea sõber ja olla tema jaoks olemas, kui tal mind vaja peaks olema, aga ma ei taha teda endaga siduda. Mul on juba keegi, keda ma armastan kõige rohkem, kogu südamest, elu lõpuni. Inno.

Üks Ülle Madiset puudutav küsimus ja minu vastus


Ülle Madise, kujutis Juridica kodukalt.

Saabus selline tagasiside:

Tervitus. Komment ei ole küll selle postituse kohta, aga ma ei viitsinud isikustatud kujul ka pöörduda ja e-kirja saata.

Ma täna suht esimest korda sattusin siia ja lugesin neid sissekandeid.

Ehk on see ka kuskil kirjas, ehk aga veel mitte. Selline nimi nagu Ülle Madise ütleb midagi? Reform ja kesk tahavad teda uueks õiguskantsleriks. Tema orcuti kontot vaadates, eriti aga tema scrappe tema sõbranna fideelia saidil vaadates tundub, et tegu on ka servast sellise kunstiinimesega. Mis aga huvi võiks pakkuda, on tema scrap fideelia 18.novembrist:

Ülle:
Lugesin Delfist Irja Tähismaa artiklit. See, kas kõigega sisuliselt nõustuda või mitte, on eraldi jutt, aga nautisin esitust! Mingitpidi tõestas see sõnavabaduse jätkuvat kehtivust ja seda, et keegi veel söandab seda vabadust kasutada. Karjääri kalkuleerijale või muidu nahahoidjale oleks korralike kodanlaste meelepaha kindlaks piduriks. Kartsin juba, et varsti oleme kui hundikari, kõik uluvad kooris, intelligentset vabamõtlemist enam ei näe.

Üks tundmatuks jääda sooviv kodanik.


Minu vastus:

vaatasin ka Fideelia-Signe Rootsi (Tartu kusntnik) scrap-booki ja seal olid sellised Ülle sõnad:
Lugesin Delfist Irja Tähismaa artiklit. See, kas kõigega sisuliselt nõustuda või mitte, on eraldi jutt, aga nautisin esitust! Mingitpidi tõestas see sõnavabaduse jätkuvat kehtivust ja seda, et keegi veel söandab seda vabadust kasutada. Karjääri kalkuleerijale või muidu nahahoidjale oleks korralike kodanlaste meelepaha kindlaks piduriks. Kartsin juba, et varsti oleme kui hundikari, kõik uluvad kooris, intelligentset vabamõtlemist enam ei näe. Aga siiski, tore!

Mis on kahtlemata meeldiv kompliment Irjale.

Minu arust on Ülle Madise tark ja arukas naine, vähemalt jäi selline mulje ühelt riigiametnike koolituselt, kuhu ma olin end rahandusministeeriumi ametnikuna justkui kirja pannud, aga pärast tuli välja, et kuupäevaga eksinud. Mis oli tähelepanuväärne, tema koolitused olid väga populaarsed. Ja ta tõesti rääkis hästi.

Aga seda ma hinnata ei oska, kas ta sobib õiguskantsleri kohale paremini kui Allar Jõks. Aga ma kardan, et ta seda kohta ei saa, sest Madise pole trügija tüüp, seevastu Jõks näib oma kohast kümne küünega kinni hoidvat.

Mis vabandab mitteseksimise

Üks mees küsis, et kui naine näiteks 2-6 kuud pärast lapse sünnitamist seksida ei taha, siis kas peaks ta kohe perse saatma. Mina pakun, et ei pea. Pidasin ennekõike ikkagi silmas seksitust pikaajalises kooselus. No on mees ja naine juba viis-kümme aastat abielus olnud, aga seksi saab heal juhul jõulude ajal, valentiinipäeval ja sünnipäeval (NB! Tony Sopranole tegi Carmela sünnipäeva puhul koguni minetti!).

Selge see, et inimene vahetevahel seksida ei taha, Näiteks kui on haige või tuju on sitt. Või sünnituse ajal ja pärast sünnitust. Mõistev mees rahuldab ennast siis ise. Kui aga naine ka aasta pärast lapse sündi seksi ei taha, siis ütleksin, et mehed, tuld. Sama naistele. Nagu üks naine siin kirjutas, ei taha tema mees temaga seksida, kuigi naine tahaks. Nii et leidub ka pipardavaid mehi :)!

neljapäev, 13. detsember 2007

Paksud naised, kõhnad naised

Laias laastus ma võin öelda, et mulle meeldivad keskmised naised, mitte eriti paksud ja mitte eriti kõhnad. Kusjuures kõhn kõrend on isegi pelutavam kui paks naine. Ja kõvaks ei lähe mul kumbagi peale. Ükskord proovisin seksida ühe paksu prostituudiga, ja mul ei läinud algul kõvaks, ja kui läks kõvaks, siis ei läinud pauk lahti. Nühkisin miski tund aega, aga ei miskit. Samas mõni naine on nii erutav, et pauk läheb lahti juba vaatamisest. Tõsi, viimasel ajal pole läinud, aga noorena läks küll. Või ütleme, et palju puudu polnud, et oleks pelgast vaatamisest lahti läinud.

Muidugi on paksus suhteline. Ka paks naine võib olla väga seksapiilne, ent kõhn täiesti külm. Eks see kokkuvõttes tuleneb ikka vastastikusest nn keemiast, sobivusest. Seda kas on või ei ole, seda tekitada ei saa. Nii nagu ma püüdsin oma ekskaasaga midagi tekitada, aga see tekitamine ajas juhtme päris kokku. Sestap soovitan mitte kuulata psühholoogide juttu suhte reanimeerimisest, see on jama. Suhe, mis ei tööta, ei hakka kunagi töötama, pigem läheb asi aina hullemaks. Need, kes väidavad muud, petavad nii teisi kui iseennast.

Olümpsi sviidis meeldiv üllatus


Täna ootas meid Olümpsi sviidis meeldiv üllatus: puuviljavaagen ja pudel veini. Mmmm....

Ja Jennifer Love Hewitt samuti? On kena?!


Jennifer Love Hewitt. Kujutis viimasest SLÕhtulehest.

Panin üles küsitluse, kas Jennifer Love Hewitt on paks.

Arne Niit on kena mees


Onju. Nii nupsu. Lausa nunnu. Kujutis viimasest Kroonikast.

Panin üles ka vastava küsitluse.

Hilisõhtune talvine Tallinn


Täna tehtud foto Olümpia hotelli aknast.

Ühest lapsest aitab küll

Ei taha mina karja lapsi. Milleks? Kui, siis ainult üht.
Kui ei saa, siis pole hullu. Elus muudki huvitavat.
Näiteks reisimine ja raamatute lugemine.

Ja ei usu mina seda saunanaiste juttu, et seks 10 aasta pärast kaob. Minu isa tundis üht vanapaari, kes seksisid elu lõpuni, kuigi neil oli mitu last. Ja mees käis tööl. Küllap selliseid paare on veel.

Need on sellised jutud, et oota, vaata, hunt tuleb, Petjake. Aga ei ta tule ühti.

Veel üks tagasiside Irjale naise ja seksi kohta

Veel selline tagasiside meie lugejalt:

Tere, Irja!

Mõned täpsustused kirjale lisaks. Lugesin ka Su kommentaare ja mõtteid, mida minu kiri tekitas.

Ei harrasta ma mingit india moodsat õndsakssaamise kunsti läbi karske olemise. Seksiks heameelega ja isegi selle sama mehega, kui ta vaid minuga ja minu soovidega arvestaks. Imeks pandav Eesti naise kannatus, eks ole. Pigem hakkab mulle kohale jõudma (aega võttis, aga jõudis!!!), et ega ma seda va meesinimest muuta ei saa. Kui ta ei taha, siis ei taha.
Jah, olen mõelnud ka uuele ringile minekust. Ega 3 lapse emal ei ole seegi enam nii lihtne, kuigi ma oma vanusest 10 aastat noorem välja näen.

Lahutamine on ka teemaks olnud. Olen isegi palunud, koli välja kui ma nii vastik olen su jaoks.

Mina meie praegusest kodust ära minna ei saa ega kavatsegi, sest see on minu vanemate ehitatud maja ja minu kodu. Talle korterit osta või üürida ei võimalda rahaline seis. Ja ta ise muidugi ei liigu kuskile. Ütleb, et talle on see mõte vastuvõetamatu.
Nii me siis elamegi.

Kuigi, ütlen, ega see suurem asi ei ole. Paras vegeteerimine, pidev nutumaik suus.
Aga loodan (ikka veel!!!), et näen ka mina kord paremaid päevi.
Teid isegi kadestan! Ja soovin Teile jätkuvat tähelepanu teineteise jaoks!
Ilusat aastalõppu ka!!

Ikka seesama NAINE

Ja loomulikult peab seks olema tähtsam kui laps

Kuidas saab üldse teisiti mõelda?
Last üleliia tähtsustades seome ta enda külge, tekitame tas perversse süütunde, et ta peab meile oma sünni eest tänulik olema. Aga ei pea. Laps saadakse egoistlikel kaalutlustel - et oleks keegi, kes viiks nime edasi, päriks vara, kannaks vanaduses kätel. Keegi meist pole saanud siia ilma sündimist valida. Pole olnud seda luksust.

Sestap tulebki tähtsustada mitte oma last, kes viibib su elus vaid loetud aastad ja näitab sulle ükspäev ühel või teisel põhjusel keskmist näppu, vaid oma MEEST ja NAIST. Seda inimest, kes seisab raskustes su kõrval ja kes austab sind nii palju, et hoolib ka su ihulikest vajadustest.

Lapsi on muidugi tore nunnutada. Nagu koeri, kasse ja hiiri. Et oi kui armsad. Aga neist ei tohi teha oma elu mõtet. Nemad ei ole selle eest tänulikud. Sest kui kedagi üleliia armastada, siis tunneb see keegi kohustust sama palju vastu armastada. Aga temal on oma elu, tema peab leidma oma kaaslase.

Ema ja isa olgu lastele head õpetajad ja sõbrad, aga tähtsaimaks pidagu ikka teineteist.

Meeste renessansist II

Lastel on väga kasulik teada oma vanemate seksuaalsusest. Mõistagi ei pea vanemad laste juuresolekul seksima, nagu, jumalhoidku, me ei seksi ka kellegi teise kõrvalise juuresolekul, küll aga peaksid lapsed teadma, et nende vanemad seksivad. Mina teadsin lapsena kindlalt, et mu ema ja isa e i seksi. Nad magasid eri tubadeski ja aeg-ajalt pinnisin isa, et miks see nii on. Isa siis ohates, et esimese naisega juba läks nihu ja vanus ka juba sealmaal, et hakka nüüd 60-aastaselt uut naist otsima. Kurb oli ta, kuigi sellest ei rääkinud. Ja kuna mina isa nii väga armastasin, siis olin ka mina kurb. Ja vihkasin ema. Kogu südamest. Nüüd juba suhtleme. Aga ikkagi, me oleks palju lähedasemad, kui ema ja isa oleks lahutanud ja leidnud oma õnne. Ja ma oleksin läinud elama isa juurde, kes oleks mind takistada saanud.

Mehed, lahutage enne, kui on hilja. Enne kui te olete 60-aastased. Lapsed armastavad oma vanemaid, lihtsalt, nagu nad on, mitte tingimata koos.

Ja ärge jahuge miskitest india vatratest. See kõik on jama. Inimene on lihalik olend ja keha piitsutamine viib selleni, et ükspäev keha lihtsalt lülitab end välja. Ja sureb. Kõmm. Ihu peab saama rahuldatud, et meel oleks helge ja kerge. Ja see on ilus ja loomulik. Jumalik lausa.

Nunnud lapsed on alati heaks ettekäändeks. Ära ole nii aus, mis nunnud lapsed sest küll arvavad. Ära joo, ropenda, niku, sest see ei pruugi meeldida nunnudele lastele. Ela tasapaksu elu, orja, tapa end aeglaselt - nunnude laste nimel!!! Toppige oma nunnud lapsed endale perse. Lastel on oma elu, nad kasvavad suureks ja tahavad ka seksida. Võib-olla isegi orgiaid pidada. Nad on meie elus vaid üürikesed külalised, kes tuleb lahti lasta. Kui te ei lase, küll nad siis näitavad teile "nunnut". Ükski laps ei süüdista oma vanemat selle pärast, et too oma elus liiga palju seksis või aus oli. Lapsed on ise kuratlikult ausad. Valelikuks õpetavad neid nende vanemad - teie ise. Väljapressimist õpivad lapsed vanematelt endilt. Ole hea laps, siis toob jõuluvana kommi - tuleb tuttav ette???

Nii et mehed, võidelge oma õiguste eest. Ja saatke seksist keelduv naine perse. Mitte paha pärast. Sel naisel on siis võimalik leida endale mees, kellega ta tahab seksida. Sest seda usun ma kindlalt, et iga naine tahab seksida. Ja igal ajal. Küsimus on vaid selles, millise mehega.

Naisele, kes ei taha oma mehega seksida - saada oma mees perse. Mis piinad ennast ja teda? Sa oled küllap noor ja elu ees, ära oota hauani. Elagem oma elu nüüd, kohepraegu ja täna!

Üks huvitav tagasiside naiselt, kes oma mehega ei seksi

Tuli selline tagasiside, seoses Irja artikliga meeste renessansist:

Ärgitas see artikkel ka mind kirjutama. Olen NAINE KES EI TAHA OMA MEHEGA SEKSIDA. Miks?

Natuke tausta. Järgmisel aastal saab meil 20 aastat abielu (vahel mõtle küll, et äbielu!!), meil on 3 last. Miks ma siis ei taha??!!

Aga sellepärast, et mul ei jää muud üle. Ma annan endale väga hästi aru, et see on nõme ja tegelikult ma isegi tahan. Kuid kasutan seda moodust kui relva. Sest ma ei oska teisiti. Kui mees on absoluutselt ükskõikne minu hinges toimuva ja minu tegemiste vastu. Teda ei huvita, mida ma tööl teen, kuidas mul läheb, kuidas lastel läheb, mis mu soovid-mõtted-unistused on tulevikuks. Ta ei märka, kui ma olen ennast ja kodu "üles löönud". Suurim kompliment, mida ma kuulen on see, et minu jaoks sa küll ei pinguta. Kuigi just seda ma ju teengi. Minu isik teda lihtsalt ei huvita. Ja tegelikkuses seda juba viimased 15 aastat.

Varem peitsin oma hingevalu ja üksinduse lastega tegelemisse, kuid nüüd enam ei suuda.

Lapsed juba suured ja rohkem ma neid sellele mehele küll sünnitada ei taha.

Ja kuna mind ei paelu perspektiiv olla vaid oma mehele sokipesija ja kumminukk, siis nii ongi. Olen püüdnud temaga rääkida, käisime pereterapeudi juures, olen nii hea kui ka meeleheitehoogudel halvaga proovinud talle selgeks teha, et see on tähtis minu jaoks pliiiss aga teda lihtsalt ei huvita. Kõrvalsuhete kohta hetkel ma ei tea, minevikus on neid küll olnud. Praegu juba enam isegi ei huvita.

Vot, võivad asjad ka nii olla. Ei ole vist ainult nii, et naised on halvad ja mehed head. Mina pean küll kahekordset koormat kandma ja lisaks veel ka üksi endaga abielus olema. Hingelises mõttes!

Öko-peded


Kunda tsemenditehas, väljavõte Postimehe veebist.

Irja siin juba kirjutas mõni päev tagasi viimasel ajal maad võtvast (ent läänes juba kohati naerualuseks saanud) ökofanatismist, mis on sama ohtlik nagu igasugune muu fanatism. Kus muidu toredad inimesed justkui kaotavad aru. Ja lõpuks võivad, piltlikult öeldes, visata lapse pesuveega tänavale. Ja seda (ning miks on fanatism on nii ohtlik) massiliselt.

Ja mitmed lood, mida nüüd agaralt jutustatakse, ja mida järgima keelitatakse, tulevad mulle väga tuttavad ette.

Sest mul on hästi meeles, kui, tänapäevases mõistes öko, oli elu Nõukogude Eestis. Seda just mikrotasandil. Mingit nn saastamist ei olnud. Inimestel polnud autosid, kõik sõitsid bussi, rongi, trammi või trolliga. Eriti talvisel ajal, mil olemasolevad vähesedki autod aeti garaaaži, sest et auto pidi inimese eluea vastu pidama ja talvine sool tänavatel tekitas roostet. Ja ega bensiini ka eriti polnud.

Siis pühiti perset ajalehepaberiga või mõne muu ettejuhtuva paberiga, näiteks pakkepaberiga. Või lihtsalt näpuga, mis pärast pesti ära või nühiti vastu peldikuseina puhtaks. Sest vetsupaberit polnud saada. Ma ise lõikusin kodus tükkideks ajalehti (toona oli ajalehepaber sutsu karvasem, nii et andis pühkida küll), et need siis vetsu panna. Ja ajalehepaberiga pühkisin lapsepõlvekodus aastaid oma tagumikku. Ja seda tegi kogu pere. Maal vanaema ei tundnudki üldse vetsupaberit. Tema oli vetsu pannud ühe vana raamat-kalendri, kust siis parajaid lehti sa välja tirida.

Mingeid tänapäevases mõistes pakendeid polnud. Isegi kilekotid olid defitsiit. Inimesed käisid poes ajast arust katkiste välismaiste kilekottidega või siis võrkudega. Kuhu siis pandi kaup, samuti ei mingeid pakendeid, leivad olid kõik lahtiselt riiulil. Samuti liha, vorst, kala, kõik keerati lihtsalt paberisse. Ja selle paberiga sai veel pärast vetsus perset pühkida!

Ajalehed olid õhukesed, seal ei avaldatud reklaami - ei mingit raiskamist! Mingeid pabertaldrikuid ja plast-topse ei tuntud. Ühes sööklas kohtasin isegi lahendust, kus plekk-taldrikud olid kruvitud lauaplaadi külge, ja supp ning praad kallati otse laua sees olevasse taldrikusse, mis siis pärast söömist lapiga puhtaks tõmmati. Vot see oli tõeline öko!

Nõukogude aeg oli aeg, kus mitte midagi minema ei visatud. Sest keegi ei teadnud, mida kuskil võis vaja minna. Ja prügimäele ei sattunudki midagi. Ja kui sattus, siis käisid sealt üle korralikud pereisad, et omale elektrijuhtmeid või muud säärast muretseda. Kogu rahvas korjas pudeleid ja olid tänapäevases mõistes nn prükakollid, keegi ei vaadanud sellele viltu. Ja piim, moosid, kõik oli pudelites ja purkides. Ja purgid viidi taarapunkti. Kõik, viimseni, prügikasti ei viinud keegi midagi. Meil kodus täitus 10-liitrine prügikast vast nädalaga, vahel isegi pikema aja peale. Sinna läksid katki läinud nõud, näiteks (need, mida enam kokku liimida ei õnnestunud), ja kartulikoored (kuna elasime linnas), piimapudeli tinapaberist korgid. Täna saab mul vahel selline prügikast ühe päevaga täis. Või poole päevaga.

Autokummid läksid kõik protekteerimisele ja neid käiati 3-4 raksu. Kuni nad olid täiesti pasteldeks sõidetud. Iga viimnegi raua- ja lauajupp kasutati ära. Isegi maju ehitati ette juhtuvatest lauajuppidest, vanadest kastidest, euroalustest. Üks selline oli näiteks Tallinnas Pääskülas prügimäe läheduses.

Kõik riided kanti ribadeks. Mähkmed olid kõik marlist, kodus endal tehtud. Kui üldse, sest ka marli oli defitsiit. Pigem kasutati vanadest linadest tehtud mähkmeid.

Ja vett ei saanud raisata, sest seda väga tihti lihtsalt kraanist ei tulnud. Eriti sooja vett. Pesu pesti käsitsi. Tavalise seebiga. Nõud lakuti leivatüki abil nii puhtaks, et neid polnud vaja pestagi.

Ühesõnaga, elu oli tänapäevases mõistes viimase vindini öko. Seda mikrotasandil. Makrotasandil oli NSV Liit üks suuremaid saastajaid ja reostajaid kogu maailmas. Tuumakütuse jääke visati samasse Soome lahe merepõhja, Kunda linn oli nagu kaader õudusfilmist, mis kujutab maailma lõppu. Tsemenditehase karjäär meenutas kuumaastikku, nii kaugele kui silm ulatus. Sillamäe inimesed kiirgasid nii, et neid ei juletud välismaale lasta. Kirde-Eestis arenes ökokatastroof. Tossu läks taevasse nii, et linnades oli taevas hall ja kõigil pidevalt nohu. Hea veel, et ära ei lämbunud. Suured autod tossasid. Suurtööstus saastas nii mis kole. Täiesti süüdimatult seejuures. Veel tänagi makstakse Eestile saastekvooti kõvasti peale, sest tase, kust 1990ndate algul alustati, oli väga masendav. Vene sõjavägi laastas ja lagastas. Tapa linnas tuli inimestel kaevudest lennukikütust.

Ehk, mikrotasandil ei jaksa miljon inimest terve aasta jooksul kahh niipalju saastada kui makrotasandil üks suur tehas mõne sekundiga. No ok, seda tehast väidetakse tänapäeval vaja minevat selle miljoni inimese heaolu hüvanguks. Aga igal juhul on vähemalt eesti rahvas läbi teinud täieliku mikrotasandi öko-elu. Ja ma usun, et need, kes seda on kogenud, seda enam tagasi ei taha. Vast noored, kes hiljem sündinud, neile tundub see väga eksootiline. Sõita Tallinnast Tartusse umbses bussis terve tee püsti, näiteks, mida ma mitmel korral kogesin, nii et inimesed minestasid. Ja siis oodata ja külmetada talvel käreda pakasega bussi kõrval põllu veeres, kuna mootor andis otsad, ja siis oodata sealsamas 3 tundi asendusbussi. Aga see oli öko.

Samas ei tee need öko-friigid midagi suurtootmiste peatamiseks. Räägitakse autovabadest päevadest, aga seda ei märka keegi, et Eesti maanteed on pilgeni täitunud suurte veoautodega, mis saastavad tohutult, vaata kust nurga alt tahad. Mis on muutnud maanteed sõjatandriks, kus hukkuvad, NB!, eranditult väikeste autode juhid. Veoautode akendest lendavad suitsukonid, pudelid, kasutatud preservatiivid, nii et teeäärsed ja rekkameeste peatumiskohad on muutunud prügimägedeks. Eestisse ei tohiks lasta ühtegi transiitmasinat enne kui magistraalid pole ehitatud 4-realisteks. Aga seda ei pane keegi tähele?! Ja ma pole kuulnud, et Epp Petrone ja tema tulihingelised jüngrid veoautode suhtes midagi ette võtaks, või siis, ütleme, piketeeriks Kunda tsemenditehase juures, mis endiselt kohalikku keskkonda tohutult saastab. Või siis oleks võidelnud tselluloositehase vastu, mis on veel hullem saastaja kui see tsemenditehas. Või siis üha uute ja uute põlevkivikaevanduste avamise vastu. Mitte midagi! Selle asemel räägitakse mingist ajalehtede ühislugemisest ja riidest mähkmetest. Kamoon, need teie riidest mähkmed on nohu võrreldes selle laastamistööga, mida praegu näiteks Kirde-Eestis korraldatakse. Seda ei korva mitte miski, isegi mitte see, kui kõik Eesti elanikud terve elu pabermähkmeid kannaksid. Ja pealegi, ka need pabermähkmed lagunevad looduses, samas üles songitud maad ei taasta mitte miski mitte kunagi. Inimestel kaob aastasadadeks või isegi -tuhandeteks võimalus puhast põhjavett saada. Kas Epp Petrone läheb neile siis pudelivett ostma? Vaevalt küll. Selle peale öeldakse vaid, oihhh! Ja ongi kogu öko.

kolmapäev, 12. detsember 2007

Meeste renessanss

Viimasel ajal on meiega ühendust võtnud paljud mehed. Ja peaasjalikult oma naisest lahutamise küsimuses. Mehed ei pelga enam oma naist maha jätta, kui naine "ei anna". Nad räägivad, et Inno on neile suureks eeskujuks.

Ja tõesti, tänapäeval, kus naised on endale kätte võidelnud kõik õigused ega ole enam abitud köögikatad, võib ka mees endale rohkem lubada. Ta ei pea enam olema "aumees", kes jätab naisele lahku minnes maja ja kogu seal sees oleva mööbli. Mees, kellega nädal tagasi äriasjus kokku saime, ütles uhkelt, et laseb kohtul kõik täpselt pooleks teha ja võitleb ka laste endale saamise nimel. Ja tõepoolest, miks mitte? Kui meil on võrdõiguslikkus, siis olgu võrdõiguslikkus kõiges.

Paljud me sõbrad on (Inno eeskujul?) oma virinatest naistest lahutama hakanud. Neile ei meeldi, et naine on ainult laste ema, kes näägutab. Uus, julgem mees tahab oma naiselt ka õrnust ja seksi. Mõistmist muidugi. Ja see on ka aus ja õiglane, sest seesama uue aja mees on palju hellem ja abivalmim kui tema isa ja vanaisa omal ajal. Ta aitab naisel nõusid ja pesu pesta ning teeb süüa. Ta ajab endale vahetevahel viisaka ülikonnagi selga ja ostab naisele üllatuseks teatripiletid. Enamus mehi käib oma naisega kaasas sünnitustel ja peseb lapse kakast peput. Miski, mida nende isad ja vanaisad ilmaski teinud poleks, eks ole? Eks ole sellel, kes teeb rohkem, ka õigus rohkemat nõuda???

Uue aja mees on säilitanud oma maskuliinsuse (teeb ikka ära nö meestetööd, avab naise ees ukse, aitab mantli selga, avab shampanjapudeli jms), kuid ta erineb endisaja meestest selle poolest, et ta märkab enda kõrval ka naist. Teda ei häiri, kui naine tööle kauemaks jääb või sõbrannadega kohvitab. Vajadusel suudab uue aja mees kodus ise hakkama saada, kui naine kodust ära on. Nö koopamehed, kes suppigi keeta ei oska, on välja suremas. Juurde on aga tekkimas nö koopanaisi, kes neid heamaid, hellemaid mehi jõhkralt ära kasutama on hakanud.

Mul on siiralt hea meel selle üle, et me blogi on julgustanud mehi oma tunnetest kõnelema ning oma vajadusi mitte ignoreerima. Iga mees tahab seksida ja selles ei ole midagi häbenemisväärset. Ning ükski mees ei pea olema päevagi koos naisega, kes keeldub tema loomulikke vajadusi rahuldamast. Ega pea ka ükski naine. Elu on ju ilus. Miks seda raisata?

Ja kui lahutamiseks läheb, siis paneksin kõikidele meestele südamele seda, et te mingil juhul ei nõustuks kohtus kompromissiga, ükskõik kui palju kohtunik ja advokaat teile ka peale ei käiks. Jätke meelde: kompromissi ei saa vaidlustada. Nõudke vara täpselt pooleks jagamist, kasvõi nui neljaks. Teil on seks täielik õigus, sest seaduse ees on abielupooled võrdsed. Nõudke kohtunikult otsust. Ja kui teile see otsus ei meeldi, siis saate selle hiljem igaljuhul edasi kaevata.

Olen täiesti kindel selles, et eesti mehe madal keskmine eluiga tuleneb sellest, et ta ei täi ära lahutada naisest, kes ei anna talle seksi. Mehed, ärge kahjustage oma tervist. Ka mehel on õigus elust rõõmu tunda!

P.S. Lisaksin siia veel juurde, et laps või lapsed ei tohiks olla lahutamisel takistuseks. Seksist keelduv naine on oma tütrele väga halvaks eeskujuks. Lapsele võib niimoodi jääda mulje, et seks on räpane ja s e e on väärastunud ettekujutus, mis teeb elu juba alguses väga raskeks. Mehed teevad oma lastele üüratu teene, kui lahutavad ära seksist keelduvast naisest. Samuti peaksid mehed nõudma endale kohtus laste hooldusõigust. Kui mina oleksin saanud valida, oleksin kindlasti tahtnud kasvada koos isaga.

Kuidas teha televisiooni


Kaader CNNi ekraanilt.

ETV amatööridest telejumbud võiks hoolikalt vaadata, kuidas teha valimissaateid. Kus CNNi pealt praegu käib kümnekonna vabariiklasest kandidaadi nö debatt. Ja need debatid jätkuvad kuni valimisteni.

Kuidas anda kandidaatidele võrdselt aega, mitte lasta neil lobiseda. Ja veel nii, et üks räägib pool aega täis ja teised on viisakalt vait. Kuidas teha nii, et saate staar pole mitte ekshibitsionistist saatejuht, vaid külaline. Kuidas planeerida ja organiseerida saadet nii, et lõppedes ei ütleks saatejuht: kahjuks hakkab saateaeg lõppema, nii palju asju jäi arutamata, oi kui kahju. Amatöörlusele teles peab tulema lõpp. Ja kui Eestis pole kooli, kus tasemel teletegijaid koolitada, siis tuleb nad saata välismaale õppima. Kaua võib amatöörlust ekraanil taluda. Selliselt kanalilt, ma mõtlen eelkõige ETVd, tuleks üldse luba ära võtta, mitte asjatundmatust ja lollust paljundada.

Postimees kopib ideid Inno ja Irja blogist


Väljavõte Postimehe elu24.ee veebist.

Postimees on asunud oma celebrity-saidil elu24.ee kahh seksikamaid valima. Ja mitte nii nagu seda varem on tehtud, et pandud mingid suva seksikad ritta, vaid valdkondade kaupa. Ja põhjalikult. Käes on näitlejad, täpsemalt meesnäitlejad. Täpselt nagu meie blogis, umbes poole aasta eest, kui oma seksikamate valimisega algust tegime.

Mis on iseenesest tore. Tore pole aga see, et Postimehes töötab mitusada inimest, aga mingeid originaalseid ideid ei suuda välja mõelda. Tammuvad sabas, kopeerivad kõike. Nagu ahvid. Millest on kahju. Aga jah, loovust koolis ei õpetata. Kahjuks. Ja loovusega on Eestis lood, nagu nad on, kehvakesed. Sest koolisüsteem tegutseb selle nimel, et loovus õldse välja süüa. Ja et alles jääks robotid, kes oskavad miljoni piires peast arvutada, miljoneid fakte meelde jätta ja ma ei tea mida kõike veel. Millest on kahh kahju. Ja siis imestatakse, mis asjad ei õnnestu, miks pole leiutisi, miks pole tippteadlasi, miks pole head kirjandust ja ajakirjandust, miks firmad lähevad üksteise järel välismaalaste kätte. Miks on Eestis üha vähem inimlikku, igal tasandil.

Miks on mõistlik tellida Tietokone?


Wifi n-standardi seadmete võrdlus viimases Tietokones.

Esiteks seepärast, et see ajakiri käib ajaga kaasas. Kui Eestimaised arvutiajakirjad võrdlevad ikka veel ajast ja arust wireless-g seadmeid, seda juba ei tea mitmendat korda, ja ostivad üle linna mingeid võrke, mis on selge mõttetus ja ajaraisk, neid on otsitud juba varsti 10 aastat! Parem oleks võinud sarnaselt soomlastega testida uusi kiireid wireless-n standardi seadmeid, mis juba ka Eestis müügil ja inimesed tahavad teada, millist osta. Näiteks mina ostsin kalli Apple'i seadme, kuigi sama hea Buffalo asja oleks saanud poole odavamalt, nagu nüüd selgus. Ja eestlaste lemmikut Linksysi (mis on minu arvates täielik saast, eriti võhiku jaoks, kuna ühildub halvasti teiste seadmetega) soomlased üldse ei tunnusta.

Panen siia Eesti kasutaja jaoks ka sommide edetabeli:
Toimetuse soosik: Buffalo Nfiniti WZR2-G300N: kiire, odav, hind 99 euri, 7,5 punkti.
Siis punktide arvu järgi:
D-Link DIR-655: kiire, kallis, hind 169 euri, 7,6 p.
Apple Airport Extreme Base Station: keskmise kiirusega, kallis, hind 179 euri, 7,5p.
Linksys WRT150N: keskmise kiirusega, odav, hind 99 euri, 6,6p.
Telewell TW-Wlan 802.11 b/g/n: keskmise kiirusega, odav, hind 79 euri, 6,4p.
Netgear WNR834B v2: aeglane, odav, hind 79 euri, 6,2p.
Edimax BR-6504N: aeglane, odav, hind 95 euri, 6,1p.

Siis on sommid võtnud vaatluse alla nn nutitelefonid (telefon ja arvuti koos):

millede hulgas on soosik HTC Tytn II (Taiwani firma), mis ka mulle väga meeldib, sest seal on peal GPS navigeerimisseade koos TomTomi vajalike kaartidega. Ehk siis koos tippklassi telefon-arvutiga saab kaasa tippklassi naviseadme. Ja seda 895 euri eest (võrdluseks, samapalju maksab ka Nokia telefon-pihuarvuti, millel navitarkvara tuleb juurde osta). Ja nagu Brüsselis veendusin, müüakse poole odavamaid HTC nö tavalisi telefone samuti GPSi ja navigeerimise tarkvaraga varustatult. Eestis pole ma neid HTC asju kohanud, kuigi nende hinna ja kvaliteedi suhe on muljetavaldav! Suure ekraaniga telefon ja GPS naviseade üheskoos 400 euri eest!

Üldse oleks Eestis paslik anda hinnanõu mitte Eesti poodide võrdluses, kus kaubad enam-vähem samas hinnas, vaid üle-Euroopaliselt. Sest turg on üks. Ja näiteks Brüsseli Fnacis oli 1TB mäluga kõvaketas müügil sama hinnaga mis Eestis 500 GB, ehk kuskil 3000 krooniga.

Ka telefonid, tundub, on Belgias odavamad kui Eestis. Ja tundub, et ka näiteks wifi-seadmed on isegi Soomes odavamad kui Eestis. Vähemasti on seal valik parem. Eesti arvutikaubandus on millegipärast ajast maha jäänud.

Lisaks on võrreldud Tietokones pankade interneti investeerimiskeskkondi. Ja et seda kõike teada saada, on mõistlik (lisaks reisimisele) tellida Tietokone.

Ja Eestis oleks mõistlik testida telefone, kus GPS seade peal. Need on juba aasta otsa turul olnud, aeg oleks kokkuvõtteid teha. Ja miks ei võiks võrrelda ja testida Eestis eri veebikeskkondi? Võrrelda iga numbris mingeid interneti keskkondi: pangad, arvutipoed, ajakirjandus, valitsusasutused. Internet ja selle kasutamine on paljuski arvutitega seotud.

Ja kindlasti peaks olema igas arvutiajakirja numbris konkreetsed nipid ja soovitused mingi teatud arvutitega seotud asja jaoks. Näiteks kõvaketta, printeri ühendamine wifi-võrku, koduse võrgu loomine, info talletamine kõvaketastele.

Teine Brüssel


Irja väikse Sabloni pargi pingil.

Avastasime Brüsselis olles enda jaoks ka teise Brüsseli, selle ilusama. Kus on boheemlikum õhkkond, on märgata pargipingil mõtisklemas inimesi, niisama jalutamas, mõnusalt juttu vestmas. Kus on galeriid, kunstipoed, armsad mänguasjapoed ja šokolaadipoed. Isegi kirik tundub armas. Kus aeg liigub teistmoodi, inimesed on teistsugused ja üldse on kuidagi mõnusam olla. Kus, nagu Irja ütles, jalutas kunagi detektiiv Hercule Poirot'. See koht on Brüsselis väikse ja suure Sabloni platsi ümbrus, kuningapalee ja justiitspalee vahel, kunstimuuseumi vahetus naabruses. Sinna tasub kõigepealt minna Brüsselit külastades, muidu võib sellest linnast vale mulje jääda. Ja sööma tasub minna suure Sabloni platsi allosas asuvasse Cafe Leffe brasseriisse. Ning samal platsil on olemas kena ööbimisvõimalus, Jolly hotell. Me ise olime öö Hilton Brusselsis, mis jääb mäe peale ja kust avanevad suurepärased vaated linnale. Seda hotelli võib ka soovitada (NB! Mitte segi ajada Hilton Brussels City'ga, mis on hoopis teistsugune ja palju kehvema asukohaga, panga-, kaubandus- ja punaste laternate kvartalis).


Vaade ülalt väikse Sabloni pargile.


Vaade väikse Sabloni pargile.


Irja ja monumendid väikse Sabloni pargis.


Purskkaev.


Monumendid väikse Sabloni pargis. Taamalt paistab Hilton Brussels.


Väikse Sabloni park.


Vaade väikse Sabloni pargi aiale.


Sama vaade teise nurga alt.


Väikse Sabloni park.


Väikse Sabloni park.

teisipäev, 11. detsember 2007

Ökousk ajab hulluks

Äsja kirjutati Time´is ühest äärmiselt ökousku paarist, kes otsustas parema homse nimel loobuda aastaks WC-paberist.

Mnjaa, ei tea, kuidas nad siis perset pühivad? Näpuga või? Nali naljaks, aga kohati meenutavad üliökousku inimesed mulle hulle lendureid, kellele pakub enda ihuline piinamine mõnu.

Kusjuures ega see midagi erakordset ei ole. Keskaajal mungad näiteks piitsutasid end, intensiivsema religioosse kogemuse saavutamise nimel. Ja leidus niisuguseidki otusid, kes elasid kõrbekoobastes.

Tänapäeva inimene on minetanud või minetamas kontakti Jumalaga, ta usub veel ainult harjumusest, seepärast, et kõik teised usuvad, teadmata, mida siis täpselt. Jõulusid ei tähistata enam ammu kui Jeesuse sünnipäeva, moodsa aja kirikud, kus käiakse hardalt palvetamas, on Rimi ja Maksimarket.

Samas ei too selline igapäevane poodlemine hingelist rahuldust. Paned pakid kodus maha ja sees on ikka tühi tunne. Moodsa aja kirikutel on selline paha omadus, et neist saadav rahuldus on üürike, koduuksel haihtuv. Inimene tahaks aga midagi igavikulist.

Uus usk, mida üha agaramalt propageeritakse ja milles kahtlejaid tahab usklike ülim põlg ning hukkamõist, on ökousk. Ja nagu see kipub olema kõigi fanaatiliste sektide puhul, on ka ökousklikele omane ülim silmakirjalikkus. Ökousklikud lendavad lennukitega ja sõidavad autodega, aga kasutavad marlimähkmeid. Ja usuvad, et kui nad kasutavad pampersite asemel marlikaid ja kustutavad lahkudes tule, siis nad päästavad maailma.

Tööliste lunastajad olid Marx, Engels ja Lenin, ja muide, ka Lenin ja tema jüngrid uskusid, et kommunism päästab maailma. Siiralt uskusid. Nagu ehk ka Adolf Hitler uskus, et tema päästab maailma - aaria rassi jaoks. Ja ristisõdijad uskusid, et nad päästavad püha haua. Ekskardinal Ratzinger, jumala rotveiler usub pimesi, et tema jumal on parem kui Osama jumal. Ja Osama usub vastupidist.

Aga isegi Al Gore´ile nobel peace priizi andmine ei päästa maailma.

Igasugune fanatism on ohtlik. Sest tekitab kanapimedust.

Jumalat ja lunastust võiks ikka mujalt otsida. Alustada võiks näiteks omaenda südamest. Sest just sealt hakkab tõde pihta.

Ja meie seksikate superfinaal algab nüüd ja täna!

Meie kauaoodatud seksikate superfinaal algab ja see kestab lausa kaks nädalat. Nii et aasta lõpuks saame eesti seksikaima mehe ja naise valitud!!!

Lipsas sisse äpardus, NAKi seksikaim naine Piret Jaaks jäi tabelist välja, aga pole hullu, sest ees on veel final five ja ta läheb siis otse viie parima sekka.

NAKi seksikaim mees Jaan Pehk (ta-daa!) on aga ilusti tabelis. Praegu on tabeliseis selline, et juhivad naistest seksikas tantsustaar Kaisa Oja ja meestest seksikas jurist, seni avalikkuse eest varjul olnud Kaidar Sultson. Varuge aeg Kaidari vastuvõtule, naised, sest kui Kaidar valitakse eesti seksikaimaks, on tema ukse taga järjekord :)!

Ja - seksikaimad blogijad on meil meie vana sõber Viljar Sepp (Tuulelohelend) ja Stiili kolumnist Susan Luitsalu (Sophisticat).

Andke oma hääl, seltsimehed!

esmaspäev, 10. detsember 2007

Eesti mehest


Mina Portugalis koju, isale helistamas.

See paljukirutud eestimees! Ta on nagu siga. Kel mitu viga. Küll joob ta liiga palju (seda ei tee ilmaski väljamaamees, kes lakub stiilselt). Küll kohtleb ta oma naist kui köögikatat (sellal kui väljamaamees kohtleb oma naist kui princessat). Küll on ta muidu räpakas ja koll (samas kui väljamaamees riietub maitsekalt ja kasib end, võib-olla isegi ei peereta). Jaa! Oh jätkuks vaid igale eestinaisele päris omaenda väljamaamees. Küll siis avaneks piimajõed ja pudrumäed ning inglite koorid puhuks pasunaid!!

Kui elasin Portugalis, siis mul oli juhust vestelda väljamaanaistega, lissabonlannadega täpsemalt. Ja nad olid kurvad ja tüdinud. Portugali meestest siis. Nendestsamadest, kelle järele eestinaised keelt limpsavad. Portugalinaiste arvates olid portugalimehed kõige viletsamad mehed maailmas üldse. Kui palusin täpsustada (minu jaoks oli mu pärisoma portugalimees sel hetkel jumala asemik maa peal), siis nad selgitasid, et portugalimees on ülbe ja tal pole naise jaoks absoluutselt aega, ta ainult joob ja vahib jalgpalli, käib sõpradega väljas ega tee naisele üldse komplimente. Portugalinaised on feministid, pärast Salazari rezhiimi kokkuvarisemist, misajal naised ei tohtinud üksinda isegi mitte kohvikus käia, on see üsna loomulik, aga portugalimeestele see feminismus ei meeldi. Seda ütles ka mu elukaaslane, esmapilgul ülimalt romantiline ja galantne Joao. Et vuihh, kui vastikud on portugalinaised. Ei aja karvu, kasvatavad endale "sinna alla" põõsa, naeravad suure häälega ja istuvad jalad laiali. On nagu mehed. Pole üldse naiselikud nagu näituseks eesti naised. Või tai naised, sest ka tai naised meeldisid portugalimeestele. Ja Joao ja tema sõbrad käisid sagedasti Taimaal ja kiitsid taevani sealset tai-massaazhi.

Mina olin seesugusest galantsusest vaimustuses. Ja mis veel, kui Joao riputas Valentiinipäeva puhuks spetsiaalselt minu jaoks ukselingi külge suuuure punase südame. Ja puistas vannivette kuivatatud roosi kroonlehti. Ja läitis ise õhtusöögilaual küünlad!! Valmistas ise kolmekäigulise õhtusöögi!!!!!

Kui rääkisin kõigest sellest portugalinaistele, siis vaatasid nad mind kui ullikest ja ütlesid, et hähh, alguses ongi sedasi, pärast saad ainult sõimata. Ja kuigi ma palusin jumalat, et neil poleks õigus, oli neil ometigi pärast kuuekuulist kooselu järjest rohkem õigus. Suured südamed ja õhtusöögid jäid. Aga aegamööda lisandus selline imelik virisemine, et miks mul pole iga päev uus soeng ja miks mul juba kolmandat päeva üks ja seesama kleit seljas on. Ailaavjuuuuu kõlas iga päevaga üha kõledamalt, kuni oli lausa naljakas seda välja öelda. Ailaaaavjuuuu - uhuuuu!

Ja räigelt valetab see, kes ütleb, et väljamaamehed ei joo. Oi kuidas joovad. Alustavad juba hommikul, nii kuskil keskpäeva paiku ja lasevad, tasa tipsutades õhtuni välja. Kuni kukuvad oimetuna voodisse. Eestimehed on ses suhtes ausamad, tööpäeval ei joo, aga nädalavahetusel siis nii, et maa must.

Väljamaamees ei oota jahh, et naine oleks vaid köögikata. Oi kuidas ei oota. Ta võib isegi pliidi kohal küürutada ja gurmeeroogi vaaritada. Tema ootab, et naine oleks ilus, armas ja hea. Trofee. Kes kõlbaks käevangu, sõpradele näidata. Kes jagaks tiba kultuuri, oleks lugenud raamatuid, ei jahvataks võrdõiguslikkusest, teaks mõnd vana-kreeka jumalat. Ja siis saab väljamaamees suureliselt oma eestinaisukeselt küsida, et kas sa pole mitte õnnelik, et ma päästsin su ära koledate, brutaalsete eestimeeste käest. Kes on suisa nagu koopaelanikud!! Ja eestinaine vastab malbelt naeratades, et oi jahh, sina oled ikka palju parem kui eestimees.

Tegelikult on väljamaamees suuremat sorti shovinist. Talle ei kõlba omaendamaa naised. Miks? Aga seepärast, et omamaanaised on liiga suured feministid, ei oska olla tänulikud nii toredale ja galantsele kavalerile kui seda on väljamaamees. Eestinaine, kes tulnud külmalt, kargelt põhjamaalt, kus mehed end korra nädalas sigalakku joovad, oskab olla armsalt tänulik kuumade besame muchode eest. Isegi siis, kui väljamaamees neid sõnu tegelikult ei mõtle. Eestinaine saab neid sõnu pärast vähemasti oma eestisõbrannadele edasi rääkida. Et vaat, minu mees ütleb mulle 10x päevas, et armastab, ja ta ei saa üldse aru, kuidas eestimehed nii palju juua saavad. Et kohe sigalakku ja viina, mitte peenesid veine, tibahaaval.

Portugalinaised, muide, painasid mind kogu aeg, et ma ometi kutsuks endale Portugali külla mõne eestimehe. Et nemad on sitaks tüdinenud portugalimeestest ja tahaks endale armsat, romantilist ja galantset eestimeest. Ausat, kes ei pilluks võltse komplimente ja mõtleks kõike, mida ütleb. Küll ma siis nuputasin, keda neile sinna kutsuda. No mu oma vend Eino oleks tulnud kõne alla, ta näeb välja nagu viiking. Ja sõber Janek, tema oleks neile kindlasti meeldinud. Aga ei jõudnud täituda portugalinaiste suur unistus saada endale pärisoma eestimees.

Ma kohtasin enne Innot ja tulin Portugalist ära. Aga see on vihje eestimeestele.

Üks vana hiidlaste nali

Saabus selline põnev tagasiside:

Tunnistan, et kuigi olen paras virmokk ja kritikaan, lugesin Su eks-kaasa Kroonika toimetuse uskumatuid juhtumusi tõelise naudinguga. Mõnel kohal lagistasin lausa naerda. Ei mina tea kas need tõsi või ei, kuid hiidlasena hindan väga kui jutt on moekalt "moodi pandud". Meil selline väljend kohe.

Minu kadunud vanaema (veelgi hiidlasem) rääkis kord muheda loo, mille ülesehitus Sinu lugudega hästi sarnane. Püüan mälu järgi taastada.

"Oli suviti mandril tüdrukuks. Ega rahakopikat suurt ei teeninud, aga riidekraami ja muud sai ikka.

Üks sügise anti kauba peale veel kits. Tulin uisuga (suur, 10 inimest ja ühe lehma mahutav paat) kottu, kits kaasas. Meie ei olnud sellist looma ennemalt aga näinud. Oli siis niisamuti.
Aga kangesti tahtis inimeste seltsis tulla. Juhtus keegi veel peenramaale minema, oli kits kohe seltsis. Rohimas ja... ei seal jäänud poolt redist ka järele. Me olime puhta vaevas temaga.
Aga me noorem vend, so vanaonu Värdi, elas ühe Saarema tüdrukuga kokku. Laps - Olevgi oli juba valmis, jo sa tead. Värdi ei tahtnud sugugi seal olla. Ei klappinud saarlastega. Me teised (sel hetkel kokku 12 õde-venda pluss isa ema) hurjutasime, et oled merel või meil. Naise ja lapse eest ei kanna hoolt sugugi. Värdi ju oli kitsivõitu ka, ei tahtnud rahakopikat käest ära anda. Lõpuks ütles, ma annan neitele kitse. Alimentideks või nii. Kits purjetaski, siis Saaremaale saarlaseks."

Vanaema pidas sellel kohal pisukese pausi ja lõpetas nukra ohkega:"Aga mis temast seal sai, jähi meitel teadmata."

pühapäev, 9. detsember 2007

Häda eesti naiste pärast, Priit Pulleritsu ainetel


Pildil minu tädi Endla Susi ja tädimees Rudolf Susi, kui nad juba rikkad olid, Ruudi enda rajatud ja oma naise järgi nimetatud Endla järve kaldal New Yorgi osariigis, Modenas.

Priit Pullerits muretseb viimasel ajal päris sageli eesti naiste välismaa meestele minemise pärast ja nüüd, laupäevases Postimehes, ka selle pärast, et nende naiste lapsed kasvavad sellises keskkonnas, mis ei soodusta eesti keele rääkimist.

Tahan öelda, et Priit, olen sinuga nõus. Endise väliseesti koduperenaisena (2003-2005, eksiilis Lissabonis) võin ausa südamega öelda, et välismaa mehega koos elamine on üks rist ja viletsus. Ja ma ei ütle seda mitte ainuüksi sellepärast, et me Joaoga ei sobinud või et Joao oleks olnud mu vastu meelega paha. Ei, ta oli täitsa tore mees, kuigi armastas end õhtuti magama juua ja kulutas suurema osa palgast riietele. Ja kuigi ta kogus kaabusid ja uhkustas, et näeb välja nagu Humphrey Bogart, mis oli vale. Ja kuigi ta ütles, et armastab mind, kuigi ma olin talle vaid trofee. Aga see selleks, see selleks. Ma olen sinuga, Priit, päri seepärast, et see välismaa mees võib ju olla igati lahe ja aktseptaabel ja tõeline dzentelmen nagu Ollivuudi vilmis, aga see välismaa ise rebib hinge seest välja, kaotab juured ja nüristab mõistuse. Vähehaaval hakkavad ununema eesti keele sõnad. Aegamööda sa ei tea enam, kes on kes, mis on mis Eestis. Kodused sõbrad ei meili ega helista enam, sa jääd neile võõraks ja võõramaks ja ometigi ei ole sa veel oma uue kodumaa inimestele. Ma olen alati imeks pannud seda välismaal elavate inimeste valusat endale valetamist, et ka mujal võib olla kodu. Aga vaat - ei saa. Valetage endale palju tahate, minagi valetasin - kodu on ainult seal, kus on su juured, kus räägitakse emakeelt. Kus on isamaa, mille eest võitlesid isad ja vanaisad. Kus vanavanavanaisad olid pärisorjad.

Mu tädi Endla läks siit ära 1944ndal. Ega teistmoodi poleks saanud. Tema mees Ruudi töötas poliitilises politseis ja ta oleks maha lastud, kui nad oleks siia jäänud. Ja nii nad siis läksid - kõigepealt Oldenburgi Saksamaal ja sealt edasi Ameerikasse. Aga kogu elu igatses tädi koju tagasi, ta rääkis sageli oma nooruspõlvelinnast Tartust, kus olid tema elu kõige õnnelikumad ajad. Ameerikas said tädi ja tädimees miljonärideks ja nad said endale lubada kõike, mis hing igatses, aga tädiga suheldes sain aru, et ta pidas mu isa, kes oli leegionärina Eesti vabaduse eest võidelnud ja seepärast kaheksa aastat Vorkuta vangilaagris istunud, õnnelikumaks kui tema. Mis siis, et meie olime vaesed ja tema oli rikas. Me elasime kodus, mis siis, et okupeeritus. Ja täditütar Ene, kes lahkus kodumaalt 5-aastasena ega rääkinud kunagi puhast eesti keelt, otsis kogu elu oma juuri ja kodumaad. Ega leidnud seda kunagi. Ta suri aasta tagasi, oma kodus, rahusteid täis topituna, istudes WC-potil. Nii tädi kui täditütre ainus soov oli, et sugulased puistaks nende tuha Läänemerre.

Kutsuks kõiki eesti naisi, kes elavad välismaal, koju tagasi tulema. Aga ärge tulge oma laste pärast. Tulge iseenda pärast. Kunagi ei ole ju tegelikult liiga hilja. Hilja on alles hauas. Ei ole midagi paremat kui kodu.

Pullerits muutis imagot



Priit Pullerits, enne (vasakul) ja nüüd (paremal).

Alles see oli, kui ma kirjutasin, et Priit Pullerits ei suuda loobuda vuntsidest ja lipsust. Kui äkki, neid enam pole. Viimases Arteris vaatab vastu selline kena, laheda olemisega noormees.

Tagasi kodus!

Ja ohh kui hea on siin nüüd olla. Maailm oleks nagu uueks saanud. Sõda on läbi ja sõjaveteranid on väsinud. Aga ikkagi on hea. Ja kuidagi kerge. Viimased kuud olid rasked. Isake suri, sõber reetis.

Aga siis jällegi - käisime Brüsselis ja veendusime, et häid, väga häid sõpru on ikka ka. Ja võitsime kogunisti uusi sõpru juurde. Elu läheb edasi!

Kahju, et enam ei saa isakesele välismaalt T-särki ja nokatsit tuua. Meil oli selline tava, et kus iganes käisin, sealt tõin issule särgi ja nokamütsi. Tal oli juba kümneid särke ja ta naeris, et ära enam too, kappi ei mahu ära. Barcelona särk, FBI särk, Swiss military särk, Portugali särk muidugi. Kõndisin lennujaamas ringi ja mõtlesin, et kellele ma siis nüüd välismaa reisidelt asju hakkan ostma. Kes vaatab mulle küll nüüd niisama säravate silmadega otsa kui isake. Inno muidugi. Aga ikka.

See Wimpsi annetuste-küsimus pani mind mõtlema. Ja ma veendusin veelkord ses, et südamega annetaja oma annetustest pasunakoori saatel teada ei anna. Kui annetab, siis teeb seda vaikselt ja jääb ise varju. Sest milleks ta muidu annab? Kas selleks, et tuldaks ja patsutataks õlale, et vohh, kui tubli. Minule ei ole seda vaja. Ja ka leian ma, et ennekõike tuleb teha hääd oma lähedastele, vaadata, et neil oleks olemas kõik, mis vaja. Teha nende elu võimalikult mugavaks. Ma ei jõudnud teha isa jaoks kõike seda, mis ma oleks soovinud. Oi, ma oleks tahtnud teda kätel kanda, ta üle kullata! See vana lagunend majagi sai ju vaid selleks üle võetud, et isa ei peaks siin enam rabelema ja konti murdma. Olen õnnelik, et midagi ma siiski tema heaks teha jõudsin. Ja tänuks sain tema särava, maailma kõige ilusama naeratuse. Minu isal oli maailma kõige ilusam naeratus.

Nüüd tahan hoolitseda nende lähedaste eest, kes veel elus. Mul on 60-aastane ema ja 87-aastane vanaema. Ja isa sõbrad, kes olid tema vastu head. Ma tahan olla hea neile. Ja oma sõpradele, kes jäid ka rasketel aegadel mu kõrvale. Rasked ajad on ses suhtes head, teate? Saad teada, kes on TEGELIKULT su sõbrad. Ja mul, tänu jumalale, ikka on mõned. Neile tahangi nüüd head teha.

Üks huvitav tagasiside Postimehe peatoimetaja kohta ja minu vastus

Tuli selline tagasiside:

sorry et off topic, aga inf selline. kuluaarides räägitakse, et järgmine Kadastiku kontserni kingasaaja on PMi peatoimetaja. ta olevat saanud viimase hoiatuse ja saadetud korraks puhkusele. elame-näeme.

Minu kommentaar:

Väga põnev. Jääme ootama. Kuni see järjekordne käpiknukk oma kohast ilma jääb. Sest de facto Edasi/Postimehe peatoimetaja on olnud viimased aastakümned ikkagi Mart Kadastik.

Tuli tagasiside Oksana Laasilt


Apostel Andrei, juut, ja kõrval Oksana Laasi.

Ja siin üks päris venelane, Vladimir Putin:



Saabus selline tagasiside:

Tere Inno,

ma olen VENE rahvusest ning sugupuu ajalugu on mul välja uuritud.

Ise sõimad Ingridit, aga mille poolest sa parem oled? Avaldad jama silmagi pilgutamata.
Paranda nüüd oma postistust palun, valetamist minu rahvuse kohta ma võtan väga isiklikult!

Minu kommentaar:

palun, Oksana, lao aga oma sugupuu lagedale! Vene rahvusest inimesed näevad välja nagu Putin, sellised Ivan-duratšoki nägu blondid veidrikud, kellel hoiavad kõrvad peast eemale nagu ahvil. Ja naised on sellised tüsedad babuljad.

Taustaks niipalju, et ma pole Ingridit sõimanud. Kirjutasin nagu asjad on. Ausalt, keerutamata. Kui see tundub sõimuna, siis tuleb Ingridi käest küsida, miks asjad nii on või olid.

Ja mis sel juudi verel halba on? Ma oleks selle üle uhke, kui see nii oleks. Ja ma ei rääkinud rahvusest, vaid verest. Mõni juut võib end venelaseks pidada, aga ta on ikka juudi päritolu. Venemaal on elanud palju juute, vene revolutsiooni ja hiilguse tõid endaga kaasa juudid, Trotski, Kamenev, väidetavalt isegi Lenin, kuni võimuahne grusiin Tšugašvili nad lasi ära tappa. Karl Marx oli ka juut. Muide, isegi Jeesus Kristus oli juut. Ja kõik need tema jüngrid, kaasa arvatud Apostol Andrei Pervozvannõi, Venemaa kaitsepühak. Järsku sa, Oksana oledki sellest Andrei harust? Kust sa tead täpselt, et pole?

Ja hea küsimus on, kui palju elab Venemaal üldse venelasi. Kas miljonit saabki täis?! Ma mõtlen siin päritolult venelasi, mitte neid, kes olude sunnil on pidanud venelaseks hakkama. Kui ma Moskvas kroonus olin, siis keda kohalike elanikse seas põhiliselt kohtasin ja lähemalt tundam õppisin, olid marid, udmurdid, mordvalased, neenetsid, tatarlased, ukrainlased. Osadel passis rahvus venelane, teistel mitte. Päris venelasi tuli mõni üksik. Vene sõjavägi näis ainult usbekkidest ja kasahhidest koosnevatki.

Mis mees on Vladimir Jakunin?


Vladimir Jakunin, kujutis Delfist.

Kes on Vene suuruselt teise firma, riigiraudtee juht, üks Venemaa mõjuvõimsamaid isikuid, endine tšekist, Putini lähim sõber ja võitluskaaslane, keda on peetud Putini järeltulijaks presidendi kohal. Ja kes käis äsja Eestis ja keda tormasid ummisjalu vastu võtma lisaks Keskerakonna aparatšikutele ka endine riigikontrolli juht ja peaminister, praegune majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan "Muvvame läbi!" Parts. Kelle nägemus Vene-Eesti suhetest ja üldse elust näib olevat 180 kraadi erinev Isamaa ja RP liidu juhi Mart Laari omast. Ilmselt tunneb Parts teatud sümpaatiat Putini suhtes, kelle stiil on samuti kumminuiade ja pisargaasiga oma rahva vastu minna. Aga see selleks.

Vaatame natuke selle Jakunini tausta. Wikipedia ütleb, et Jakunin elas poisikesena Eestis, tema isa teenis KGB piirivalve vägedes lendurina, ilmselt siis samuti Eestis. Hiljem lõpetas Leningardi mehaanikainstituudi, kus õppis lennukiehitust. Aga lennukikonstruktorit temast ei saanud. Läks tööle hoopis Leningradi tarbekeemia instituuti, võimalik, et juba kagebiidina, sest selliseid asutusi valvas nõuka ajal KGB. Ja pärast sõjaväge maandus juba Rahvusvahelise kaubanduse komitees, mis kubises tšekistidest. Töötas hiljem nõuka saatkonnas ÜROs, New Yorgis. Oli siis ilmselt kõrgema kaliibriga luuraja, välisluurega tegelevas KGB 1. peadirektoraadis.

Pärast NLiidu kokkuvarisemist kadus "ärisse" nagu enamik endisi kagebiite. Ja pärst Putini võimuletulekut tõusis pinnale poliitilises ladvikus. Ta on Putini suvilanaaber Peterburi lähedal Komsomolskaja järve ääres koos mitmete teiste endiste Leningradi tšekistidega. Putini lähemaid võitluskaaslasi ja usaldusisikuid. Seisab vastuvõttudel Putini paremal käel.

Raadio Vaba Euroopa, ehk siis USA luure andmetel on Jakunin alates 2001. aastast juhtinud püha apostel Andrease (Andrei) fondi, mis loodi 1992. aastal eesmärgiga arendada rahvusliku revanši ideoloogiat. Püha Andreas on õigeusu pühak, kelle Jeesus nimetas esimesena oma jüngriks. Nn esimesena nimetatu. Venemaa kaitsepühak. On sümboolne, et Jakunin on just selle organisatsiooni juht, on ta omamoodi esimene mees Putini järel.

Andrei Pervozvannõi fond on teostanud mitmeid kultuurilis-religioosseid projekte, aidanud matta kommunismivastaste isikute jäänuseid, korraldanud koostööd vene õigeusu kiriku Moskva ja välismaiste harude vahel. Fondi tegevust on toetanud otse Kreml, nagu ka Vene Rahvusliku Hiilguse Keskust, mida samuti juhib Jakunin. Meedia on selle keskuse tituleerinud "Vene Õigeusu Tšekistide Orduks", kuna selle esindajad on Leningradi-KGB endised liikmed.

Lisaks muule juhib Jakunin Ust-Luuga sadama ehitust Peterburi külje all ning Murmanski sadama ümberkorraldust nafta- ja gaasitoodete ekspordiks. Ta juhib Musta mere Novorossiiski sadama ja Kaug-Ida Nahhodka sadama direktorite nõukogusid.

Üks kiri seoses tunnetega Ingridi asjus ja minu vastus sellele

Saabus selline kiri:

Mida Sa nüüd tunned, kui Ingrid, kes kasutas oma tuttavaid ajakirjanikke Sinu mustamiseks ja kellel oli tohutult võimu käes, on sellest ilma jäänud ja lahti lastud? Oli Sul üldse lootust, et see kunagi juhtub? Või eelaimdust, et see võiks lähiajal juhtuda?
Millised emotsioonid Sind ja Irjat valdasid, kui said teada, et Ingrid pole enam võimutüüri juures? Kuidas teada saite ja kuidas tähistasite?

Teie blogi jätkuv fänn

Minu vastus:

Ma tunnen teatud kergendust. Ma ausalt öeldes ootasin seda aega, et Ingrid oma palmioksalt alla kukuks. Näeks ise, mis tunne on. Kes on tema sõbrad siis. Kas tal neid siis üldse on.
Ma lootsin küll, et see kunagi juhtub. Sest sitta oli ta keeranud kõvasti. Nii mulle kui teistele. Aga mingit eelaimdust, et see võiks nii ruttu juhtuda, mul loomulikult polnud. Aga ma olin valmis võitlema lõpuni. Võtnuks see siis aasta või 25.

Emotsioonid olid kahetised. Esiteks ülevad. Teiseks olime nagu natuke kohmetud. Umbes et nii pikalt võidelda, ja kui tulemus käes, siis ei oska kuidagi olla. Ilmselt tuli see ootamatusest, sest me ei uskunud, et see asi nii ruttu juhtub.

Teada saime Delfi uudistest. Ja võtsime Brüsselis Sabloni väljaku Cafe Leffe brasseriis tavapärase veini asemel šampust.

Aga minu tunne on hea. Ma tunnen, et headus on võitnud, nii naiivne kui see ka ei tunduks. Me saame rahulikult oma atra seada. Oma unistusi ellu viia. See ongi kõige tähtsam.

Teatrisoovitus: Tähed hommikutaevas

Käisime täna Irjaga vaatamas. Vanemuise Sadamateatris.

Esiteks on tükk väga hea, räägib nõuka prostide elust enne 1980. aasta OMi Moskvas. Autor Aleksander Galin.

Teiseks olid väga heal tasemel välja mängitud rollid. Eriti Katrin Pärn. Kes on oma andekuse pärinud ilmselt isalt Eino Baskinilt. Pärn on tõeline anne. Samas kui Baskini poeg Roman on näitlejana täiesti saamatu.

Samuti olid väga head rollid Alina Karmazinalt (tõeliselt hea leid!), Külliki Saldrelt, Merle Jäägerilt (talle sobib selline emalenduri stiil, seda oli tunda ka Taarkas), Eva Klemensilt, Leino Reilt ja Tanel Jonaselt.

Oleks vaid rohkem selliseid etendusi!