Üks põnev kommentaar Atoneni lõuksi-afääri kohta, Äripäeva veebist

On selline:

Adoneni jutt on täiesti põhjendamatu, Viljandis pole heasüdamlikumat koera ega sellist koeraomaniku olemas, kui need 2 kamraadi. ja kui loogiliselt võtta, kuulge, kui Adonen Londonile kümnesse pani, siis mida tegi see koer, mitte midagi, sest see kuts on kõige sõbralikum omadus ja intsident ei leidnud üldse aset, sellises kohas, kus koer peab ketis ja suukorviga olema. Kui te ei jaga matsu, tulge ja tutvuge Viljandiga ja saage tuttavaks ka koeraga, kes on muide pidevalt ühes Tartu tn raamatukaupluses. Siis saate ehk aru, et Adoneni jutt on täielik jama

Inno kommentaar:

tõesti, tundub kuidagi kummaline see koeraomanikule lõuksi andmine. Kas see on mingi isklik kättemaks. Kas tal on mingi kana kitkuda Viljandi raamatupoe omaniku Karl Londoniga? Ja üleüldse, miks jookseb Atonen Viljandi järve ääres? Kas tal pole kodu ja töö mitte Tallinnas. Mis asja ta seal Viljandis ajab või teeb? Kas see on näide sellest, et reformarid on hakanud arvama, nagu kunagi Päts, et nemad, see ongi riik, ja teised vaid koogutagu? Või mis? Ja miks Atoneni "endiseks tipp-poliitikuks" tituleeritakse, ta on ju endiselt Reformi, juhtiva valitsuserakonna juhatuse liige?!

Rotermannil ja Sõõrukal jama majas?

Saabus selline vihje:

tasuks uurida vihjet: rotermannil ja sõõrukal rahadega jama majas. paljud arved/palgad maksmata.

Inno kommentaar:
kas keegi teab miskit lisada. Sõõrukal on jamad majas, kuuldavasti, juba pikemat aega. Äsja müüs ta prantslastele (Dalkia) maha oma osaluse uues prügikütte-elektrijaamas (mille jaoks ta varastas insaid-infot ajast, kui oli Eesti Energia nõukogu esimees, see oli siis, kui ta kuulutas tähtsalt, et hoiab elektrit kokku: lülitas talvel oma välibasseini kütte välja), siis on tegevuse lõpetanud või lõpetamas tema brändi-kauplused (mida ta pidas koos poolaka Slawomir Szulecki'ga, Trend 24 portaali omanikuga, kes on rohkem tuntud kui Kadi Viljaku armuke). Ja Sõõruka oma portaalike TopTop lõpetas samuti küllalt kuulsusetult. Aga tundub, et päris kõik veel kadunud pole, sest Kätlin on veel tema kõrval alles.

Üks sõnum koondamiste lainelt: loeme "tibud" kokku

Panen siia eraldi ühe kommentaari koondamiste kohta:

Tänavuse esimese poolaasta suurim koondaja oli Elcoteq: tööta jäi 553 inimest. Järgnevad PKC Eesti (299 inimest), Eesti Post (274), Norma (228) ja Amphenol Connexus (223).
Terv.iluspoiss

Inno kommentaar:
lisage veel infot, kes teab.

Kaks eripalgelist lugu tänasest Postimehest

Väljavõte Äripäeva veebist.

Tänane Postimees avaldas kaks üsna eripalgelist lugu, mis pole küll lehes kõrvuti (üks teisel, teine 13. küljel), ent mis esindavad kaht küllalt vastandlikku vaadet, mida pidi on siis ka Eesti ühiskond lõhenenud.

Üks vaade, mida esindab Rein Veidemann, ja mida tsiteerib Äripäev (Postimees ise on oma värsked palad veebis kinni pannud, kahjuks), räägib solidaarsusest ja inimnäolisusest, mille suhtes on Eestis üha suurem defitsiit. Näete, me ei pääse üle ega ümber defitsiidimajandusest. Kunagi oli puudus esmavajalikest kaupadest ja teenustest, nüüd on puudus inimlikkusest, inimväärsest suhtumisest, või nagu viimasel ajal armastatakse peenelt öelda, "väärtustest". Eks peegelda seda viimast, inimväärse suhtumise puudust äsja Riigikogus vastu võetud uus töölepingu seadus, mille ainus eesmärk on anda ettevõtetele võimalus töötajatest võimalikult kerge vaevaga vabaneda. Ja seda olukorras, kus tööpuudus on Eestis niigi viimaste aastakümnete suurim. Ja mis kokkuvõttes tähendab tööpuuduse edasist kiiret kasvu, mis omakorda tähendab paljude inimeste jaoks seda, et kaupu ja teenuseid lihtsalt ei saa omale lubada. Nagu kunagi nõuka ajal, kus üksikutes valuutapoodides oli kõik vajalik olemas, aga vähestel oli võimalik sealt midagi osta.

Teine vaade on Mart Laarilt:


kus ta siis laseb mõttel vabalt lennata vabaduse teemal. Kus ta tunnistab, et eurotsoonist teadlik väljajäämine (vrd Ansip: me ei ohverda euro nimel majanduskasvu) oli taasiseseisvumise järel üks Eesti suurimaid majanduspoliitilisi möödalaskmisi. Ja pakub Eesti riigile "vabadust" erastada üksteise järel veel erastamata ettevõtted, et see siis aitaks meelitada Eestisse välisinvesteeringuid. Ma ei hakka siin Laari kallal näägutama Eesti Energia erastamise teemal, mis läks, nagu kõik mäletavad, haledal kombel lörri ja on siiani Eesti erastamistehingute suurimaks häbiplekiks, raudtee erastamise kõrval. Aga ma lähtun siin sellestsamast "tervest mõistusest", millele viitab Laar, millele ta tugines oma otsustes valitsusjuhina. Ja see terve mõistus ütleb, et praegu on kõige ebasobivam hetk ükskõik millisteks erastamisteks. Sest raha lihtsalt pole. Või teistpidi, kui see raha oleks olemas, siis oleks ta juba Eestisse oma tee leidnud, siin on palju uut omanikku igatsevaid ettevõtteid. Aga neid uusi omanikke millegipärast ei ole. Mistõttu on selge, et ka suured riigifirmad ei leiaks mingeid ostjaid, kui neid just võileivahinna ja mingite tagatoa-diilide abil kohale ei meelitata. Aga kas see on see "vabadus", mida eesti rahvale, mis on niigi raskes seisus, vaja oleks. Järjekordseid pettumusi. Hea näide on siin erastatud Estonian Air, kus riik müüs maha kontrolli, ja vastu pole saanud muud kui suured kohustused. Et laevukest mingitpidi vee peal hoida. Ja strateegiline investor on seal ju ometi soliidne, Põhjamaade lennundusmaailma au ja uhkus SAS.

Terve mõistus ütleb, et kriisiolukorras on ülim lollus müüa võileivahinna eest kontroll elutähtsates ettevõtetes, mille tulemusel võib riik saada kaela laviini täiendavaid kohustusi, mis niigi kehva seisu veelgi pingestavad. Pealegi, nagu selgus Eesti Raudtee puhul, saab teatud eurotoetusi, mis peaks Eestile olema tähtsad, taotleda vaid valitsus ise riigile kuuluvate infrastruktuuriobjektide tarbeks. Vähemalt nii räägiti. Kas see oli siis vale, mida rahvale hambasse puhuti?! Teiseks, nagu näitas Eesti Raudtee erastamine, ei toonud kontrollpaki müük ettevõttele ega kokkuvõttes ka Eestile mingit tulu. Ostja lõi laiaks kogu ettevõtte sularahavaru, ostes selle eest hingehinnaga kasutatud Ameerika vedureid, mis Eesti oludesse pealegi ei sobinud, millele juhtis tähelepanu kadunud Aadu Luukas, ent millele valitsus toona suures erastamistuhinas mingit tähelepanu ei pööranud. Tegelikkuses kanditi ettevõttest lihtsalt kogu vaba raha välja, ning vastu ei pandud midagi. Lubatud investeerimiskohustused jäeti täitmata. Kas Laari soov on nüüd sama korrata? Et rahva tagant viimasedki rikkused ära nihverdada. Sest, ma tuletan Laarile veelkord meelde, ärimaailmas tasuta lõunaid pole olemas. Kõigel on hind. Ja ma kujutan ette, et Eesti kohal lendab juba parvena raisakotkaid, kes tahaks omale vara poolmuidu taskusse ajada. Aga kas see on siis eesmärk, kõik sandikopikate eest ära anda?!

Minu soovitus Laarile on, olukorras, kus ta saab nautida vabamõtleja priviligeeritud staatust, selg lõpuks ometi sirgu ajada. Lõpetada see tarbetu lömitamine välismaalaste ees ja mõelda ka veidi oma rahva peale. Lähtuda rahva huvidest. Kui rahva huvides on euro kasutuselevõtt, mis, nagu selgub, on investeeringute jaoks määrava tähtsusega, siis tegeleda sellega. Ja kui euro kasutuselevõtuks on vaja kärpida kulusid, siis neid kärpida, aga mitte nõrgemate ja väetite arvelt, nagu seda seni on tehtud, vaid sealt, kust seda tegema peaks: riigivalitsemiskulude arvelt. Nagu on olnud lehest lugeda, on riigivalitsemiskulusid seni kärbitud vaid moepärast. Miks? Kas selleks, et pidada üleval praegusele valitsusliidule lojaalset ametnike armeed? Kui nii, siis tuleks sellest avalikult rääkida. Ja põhjendada, miks see on vajalik. Miks on, näiteks, vajalik üleval pidada suurel hulgal välisesindusi ja seal tegutsevat ametnike armeed olukorras, kus Euroopa Liidul on välja kujunemas ühtne välispoliitika, kus siis eestlased kui Euroopa Liidu kodanikud saavad abi Euroopa Liidu esindustest laias maailmas. Milleks üleval pidada dubleerivaid asutusi? Ja kui Eestil on kavas ajada Euroopa Liidu omast erinevat välispoliitikat, siis põhjendada, miks see on vajalik. Kas pelgalt selleks, et hoida palgal kunagi ametisse värvatud diplomaatide armeed, või on sel ka mingi muu põhjus. Küll aga jääb arusaamatuks, miks on vaja Eestil üleval pidada esindusi Euroopa riikides, kui Eestil on niigi olemas esindus Brüsselis. Mis asju aetakse näiteks Eesti esinduses Lissabonis. Nauditakse niisama sooja ilma ja soojendatakse varbaid Atlandi ookeanis? Või mis asju ajab Eesti esindus Londonis? Või Stockhomis. Või Helsingis? Valvavad sealset kinnisvara? Või mis? Sellised küsimused siis, lähtuvalt tervest mõistusest.

Üks põnev tagasiside eestlaste kohta Afganistanis, tõesti, mida kuradit teevad seal Eesti sõdurid, kelle sõda seal sõdivad?!

Saabus selline tagasiside, mille tahaks kohe eraldi üles panna:

Selline kysimus:
Mu arust on ikka oige kysimus mida kuradit eestlased Afgnis teevad, pealegi sel kriisi ajal Eesti Vabariigi raha eest. Kurat - pea kogu VM, KMin, nyyd siis ka politsei oleks nigu Afgani yle kolimas. Et saa ma ikka sest EV-st aru. Ja kus on meedia krt votaks? Miks me yha suurendame kulusid Afganis - NB! kaudseid (ministeeriumides eri kontodel) ja ka otseseid? Mida ja miks me yha suureneva kontingendiga seal teeme? Kas me teame KOKKU palju Eesti Vabariik seal raha kulutab kuus, kvartalis, aastas? Uurige-palju kokku on EV kulud Afganis kuus?

Inno kommentaar:
andke palun teada, kes lähemalt teavad, kui palju sõda Afganistanis Eestile maksma läheb ja miks neid eestlasi peab seal niipalju olema, suhtarvult pea kõige rohkem maailmas. Kas see on mingi Eesti sõda?! Nalja teete! See on puhas jänkide kapriis, et Afganistanist välja suitsutada nende enda endist liitlast, kelle jänkid ise lõid (välja õpetasid ja koolitasid) võitluseks N Liidu vastu. Jänkid finatseerisid seda jihadi uut lainet, mille liider on seesinane Osama, kuni seesinane jihad nende endi vastu pööras. Aga mis on eestlastel sellega pistmist? Eestlasi nottisid need jihad'istid siis, kui nad olid sunnitud võitlema N Liidu väeosades, ja notivad ka nüüd, mil Eesti tahab olla USA kõige eeskujulikum liitlane. Praegu aga tapavad Eesti sõdurid Afganistanis süüta inimesi, ja peakurjategija on ikka tont teab kus. Mis värk ikka käib? Kas see Afganistani sõda pole mitte USA sõjamasina järjekordne sünnitis, mitte reaalne vajadus. Pealegi, isegi mitte USA vaenlane pole Afganistan, vaid Osama bin Laden. Ja tema tabamiseks pole vaja korraldada laiaulatuslikke tapatalguid.

Atonen lõi koera eest enesekaitseks koera peremeest?!

Väljavõte Õhtulehe veebist.

Paistab, et reformierakondlased on viimasel ajal täitsa ära pööranud. Või mida arvata erakonna juhatuse liikme Meelis Atoneni uuest teooriast, et ta lõi, ma saan aru, et koera eest, enesekaitseks rusikaga näkku - mitte koera, vaid koera peremeest. Ausalt, vanaema mõtleks ka parema versiooni välja. Mis omakorda näitab, et Atonen julgeb küll teha, aga ei julge vastutada. Kui lõid, siis tunnista seda, mitte ära hakka vabandusi otsima!

Seagripp- sigade kättemaks!

Väljavõte Elu24 veebist.

Ma olen enam kui veendunud, et seagripi-nimeline haigus pole muud kui sigade kättemaks selle eest, et inimene on hakanud neid sööma, ja seda meeletutes kogustes. Sealiha aetakse ikka näost sisse hullupööra. Ja seejuures täiesti mõttetult. Sest saab täiesti ka ilma lihata. Me Irjaga ei söö liha juba pea pool aastat, ja tervisel pole häda kedagi. Ütleks isegi, et vastupidi, ilma lihata on palju kergem ja puhtam tunne.

Üks pärl Priit Toobali blogist

Väljavõte Priit Toobali blogist.

Loen teisi blogisid väga valikuliselt, ja mis seal salata, harva, aga täna leidsin ühe pärli Priit Toobali blogist, mida soovitan ka teistele lugeda. Kus siis, nagu nähtub, peedistasid kolm endast kahtlemata väga heal arvamusel olevat, kõrge enesehinnanguga tegelast ühes möödunud nädalavahetuse raadiosaates Edgar Savisaart. Nojah, ega seal midagi pahaks panna pole, sest kahtlemata on Savisaar kuum nimi, mis müüb, ja tema tümitamine näib olevat teatud ringkondades saanud lausa kultuseks. Ja ega sedagi pahaks panna saa, sest millessegi peab ju uskuma, ja olukorras, kus eestlastest on aastasadade jooksul välja pekstud usk oma vanadesse jumalatesse, ning ka uued jumalad on võõrad, siis tuleb leida mingi uus religioon, ja olgu ta minupärast Savisaare-usk, ja selle kummardamine, või Savisaare-vastasus ja selle kummardamine.

Aga tahaksin põgusalt peatuda neil kolmel tegelasel, kes mõnusalt siis raadioeetris Savisaart tümitasid. Ajakirjanduseks seda vaevalt et nimetada saab, sest saatejuht Kärt Anvelt (Karpa), muidu tore inimene, ja nagu ta on ise avalikult väitnud, et koos Savisaarega isegi calvados'si joonud (milline au mul endal kahjuks puudub), nussib viimasel ajal üht vasthakanud sotsi (kes ise vaevalt aru saab sotsiaaldemokraatlikust ilmavaatest), kes pürgib, arvatavalt, Tallinna linnapeaks (peasots, kes samuti, vaevalt, et midagi sotsdem vaadetest jagab, aga kellel on seljataga mõjuvõimas kollektsioon "infot", ihaldab ju teadupärast presidendi kohta), siis on selline suhtumine, mõistagi, arusaadav. Ma kujutan ette, et Karpal on selgelt probleemid, sest ajakirjanikuna, kes ta tahab olla, on tal raske olla objektiivne. Sest ühe poliitiku naine ei saa olla tõsiseltvõetav ajakirjanik, või vähemasti mitte poliitika-teemadel. Vabanda, Kärt, aga tõesti, pigem oleks sul mõistlikum keskenduda oma abikaasa valimiskampaaniale, nagu Evelin seda kunagi tegi, kui et "ajakirjanikuna" laia lehte lüüa. Mõtlen seda täiesti siiralt.

Aga vaatame edasi. Tuleb selline tegelane nagu Allar Jõks. Oh-jaa! Kes vahetati mõni aeg tagasi välja Reformile sobilikuma "kandidaadi" Indrek Tederi vastu. Ja kes siis saadeti "tänutäheks" nõustama Gruusia hullu lendurit Mihhail Saakašvilit. Ilmselt siis topiti mehel lihtsalt suu raha täis, et ta vait jääks. Muidu oli samuti igati tore mees, ainult et homoseksuaalsete kalduvustega, mis samas ei tohiks olla Reformile võõrad.

Ja siis see tore poiss Marek Reinaas. Tõeline beibifeiss, paduhomo, minu eksi Ingridit tsiteerides, kes siis moodustab koos Olav Osoliniga raadio- ja tele-eetri dünaamilise duo. On nad ju olnud püsikunded selles "Teletaibu" saates, millega kogus populaarsust europarlamendi valimistel puhta töö teinud Indrek Tarand (enne "targem kui 5B"). Tuletan meelde, et praegune kõrge euroametnik Siim Kallas juhtis kunagi selliseid saateid nagu "Mnemoturniir", ilmselt läheb selline "teadlikkus" eestlastele peale. Populaarteadusliku saate juht tundub ise väga tark (ja populaarne).

Mina oleks Kärdi asemel pigem küsinud nii Allari kui Mareki käest, kes siis õigupoolest on nende elukaaslased. Ja miks Allar siis ikka sealt Mihhaili juurest vehkat tegi. Ja mis mees Miša siis ikka on. Kas Marek elab kokku Olavi või kellegi teisega. Aga neid küsimusi ei küsitud, nagu aru saan. Vägisi tundub, et Kärt elab lihtsalt üle, et tal Edgariga tookord asjast asja ei saanud.

Millal hakatakse uurima diktaator Pätsi kuritegusid?

22nda juuni New Yorker kirjutab ühest julgest hispaania kohtunikust Baltasar Garzónist, kes tegi möödunud aasta oktoobris otsuse, kus kirjutas, et Hispaania diktaator Franco ja 34 tema lähedast kaasvõitlejat on süüdi inimsusevastastes kuritegudes - "ettekavatsetud ja süstemaatilises plaanis kõrvaldada poliitilised oponendid nende masstapmise, piinamise, maalt väljasaatmise ning sunniviisilise kadumise teel". See on Hispaania jaoks oluline samm, sest veel eelmine president José Maria Aznar, kes valitses riiki aastatel 1996-2004 ning kelle vanaisa ja isa olid mõlemad Franco armees teeninud, ei tahtnud diktaatori hukkamõistmisest midagi kuulda. Ta arvas kogunisti, et see "lõhub" Hispaania. Uus president, sots Zapatero on aga Franco kuritegude uurimisele ja tema ohvrite haudade üleskaevamisele rohelise tee andnud.

Üks Franco režiimi kuulsamatest ohvritest on Hispaania poeet Frederico García Lorca, kelle diktaator koos kahe härjavõitleja ja ühe kooliõpetajaga 1936ndal aastal Granadas tappa ja teeäärsesse ühishauda matta lasi.

Franco ja tema režiim on olnud Hispaania jaoks teema, millest ei taheta eriti rääkida. 1977ndal aastal võttis parlament vastu amnestia seaduse, mis sulges mineviku ja sai tuntuks kui pacto de olvido ehk unustuse pakt. See oli siis, kuid nüüd on välja ilmunud "ajaloolise mälu" ühendused, mis koosnevad Franco režiimi ajal mõrvatud vabariiklastest, kommunistidest ja anarhistidest, ning nad kõik nõuavad, et "unustatud" kurjategijad ja nende kuritööd tiritaks (ka sõna otseses mõttes, oma haudedest) päevavalgele.

Otse loomulikult ei ole sellega nõus Franco andunud pooldajad, kes siiani tema hauale lilli viimas ja fašistlikku saluuti andmas käivad, ja nende pooldajate järeltulijad. Paljude arvates tegi Franco kõik õigesti. Paljude arvates ei olnud ta veel kõige hullem - oli hullemaid. Ja mis siis, kui poleks olnud Francot, küsivad nad nördinult - oleks olnud veel hullem!

Kas ei tule tuttav ette? Kurjategija, mõrtsuka, piinaja ning ahistaja hirmutegusid õigustatakse sellega, et kui ta poleks teinud seda, mis tegi, siis oleks olnud veel hullem. Oleks olnud veel hullemad kurjategijad ja kuritööd. Kui Päts poleks 34ndal aastal võimu haaranud, siis oleks tulnud vabadussõjalased ja olnud veel hullemad. Mitte keegi tegelikult ei tea, millised valitsejad oleksid Artur Sirk ja Andres Larka tegelikult olnud, aga Pätsi pooldajad on kindlad, et nad oleksid olnud hullemad kui Päts.

Huvitav muidugi, miks nad seda Pätsi nii kangekaelselt kaitsevad. Miks ta on neile nii oluline. Mees, kes oli selgelt diktaator - arg, ahne, julm ja kahetsusväärselt rumal riigimees. Kes poleks mitte kunagi tohtinud olla president, riigi esimene mees. Miks nad seda arga, julma, ahnet ja rumalat tegelast nii entusiastlikult kaitsevad?

Mina kaitseks sedasi oma vanaisa ja isa. Või seda meest, kelle alluvuses mu vanaisa ja isa töötasid, sest kaitstes seda meest, kaitsen ma ka oma vanaisa ja isa au. Kui ma ütlen, et see mees oli arg, ahne, julm ja kahetsusväärselt rumal, siis ma väidan ju, et mu vanaisa ja isa olid moraalitud, et töötasid sellise mehe alluvuses. Ja seda ma ju ometi ei taha kunagi väita, sest minu arust olid mu vanaisa ja isa kõige tublimad mehed üldse. Küllap on see nõnda ka meie praeguste riigijuhtide arvates. Ka nende vanaisad ja isad olid kõige tublimad mehed üldse.

Oletagem niisiis, et nagu see oli José Maria Aznari puhul, nõnda töötasid ka näiteks Mart Laari ja Indrek Tarandi (valisin nemad kui ühed suuremad Pätsi ja Laidoneri kaitsjad) vanaisad Konstantin Pätsi teenistuses. Ja olid tema kuritegude vaikivad pealtnägijad ja tunnistajad. Võib-olla see ei olnud nii, aga võib-olla oli. Igaljuhul on Eestis palju poliitikuid, kellele on Konstantin Päts püha ning tema kaitsmine südameasjaks, ning seepärast ei ole meil ka Pätsi kuritegudest rääkimise ja nende hukkamõistmisega algust tehtud.

Ei ole ka kedagi, kes seda nõuaks. Ei ole Pätsi poolt mõrvatud, vangistatud, piinatud ja ahistatud meeste järeltulijaid, kes nõuaks, et Pätsi kuritegudest kõnelema hakataks. Kus te olete, vabadussõjalaste järeltulijad, tütred ja pojad, lapselapsed? Miks te ei räägi, mis Päts teie perekondadega tegi? Või põgenesite kõik, kes kuhu, 40ndatel üle mere?

Igal juhul on ka meil siin tulnud aeg teha suu lahti ja rääkida minevikust, nii nagu asjad olid. Ehk: Konstantin Päts ei olnud mingi müütiline rahva isa ja esimene president, vaid halastamtu diktaator, kes kõrvaldas oma poliitilised vastased ja lämmatas vaba ajakirjanduse. Sellisele mehele ei kuulu mitte mingisugust au, ta ei vääri ühtegi ausammast, ühtegi muuseumi. Sama lugu tema lähedaste kaasvõitlejatega - Eesti ei vaja mitte Laidoneri muuseumi, vaid laiendatud okupatsioonimuuseumi, kus peaks olema tuba, mis jutustab diktaator Pätsist ja tema režiimi kuritegudest. Sest okupatsioon, kui soovite seda nõnda nimetada, ei alanud mitte 1940ndal, vaid juba 1934ndal aastal - kui võimule tuli mees, kes erineb Francost vaid selle poolest, et lasi tappa vähem inimesi.

Eestis ilmselt nii julgeid kohtunikke nagu Baltasar Garzón, kes julgeks Pätsi kui kurjategija hukka mõista, pole, kuid pole häda. Alustuseks piisab ehk sellest minu artiklistki. Tähtis on mõista: me ei saa nõuda venelastelt, et nad saaks aru, miks meie arvates oli 40ndal aastal siiski okupatsioon, kui me ei selgita esmalt enestele ja seejärel kõigile teistele, miks me oma arust 39ndal aastal vene tankidele vabatahtlikult väravaid lahti ei teinud ja neile tegelikult au ei andnud. Sest põhjus on ju selles, et meie vanaisad ja isad ei olnud tegelikult baaside lepinguga nõus. Aga ei julenud võimudega vaielda. Ja ei julenud seepärast, et Päts oli kehtestanud hirmuvalitsuse, hirmu riigi, kus kõik teadsid, kuidas tuleb olla, mõelda ja tegutseda, et sul ei läheks nagu Artur Sirgil ja teistel vabadussõjalastel.

Enne Pätsi kuritegude uurimist peame uurima oma hirmu. Seda hirmu, mis takistab meil Pätsi kuritegusid uurima hakata.

P.S. Minu vanaisa vend Aksel Vaher võitles Vabadussõjas, vanaisa Gustav-Eduard Vaher toetas vabadussõjalasi ja sattus seepärast Pätsi režiimiga vastuollu, tal tuli isegi lühikest aega pogris istuda.

Vaata, mis Atoneni kamraad, Reformi suursponsor sinu raha eest korraldab! Ehk Reformi sisesõda on jõudnud leheveergudele.

Väljavõte tänasest Postimehest.

Viimasel ajal on leheveergudele jõudnud üllatavalt palju Reformi tegelastega seotud jamasid. Alles see oli, kui ajalehtede külgi ilustasid lood sellest, kuidas Reformi juhatuse liige Meelis Atonen andis Viljandi järve ääres ühele seal jalutanud koeraomanikule pasunasse. Kas see on juhus? Ilmselt mitte. Tavaliselt sellised asjad ajakirjanduse veergudele ei jõua, need lihtsalt mätsitakse kinni. Nüüd aga pannakse nii nagu torust tuleb. Kas tõesti on ajakirjandus pööranud Reformile selja? Kaugel sellest. Leheveergudele hakkab jõudma Reformi sise-sõda, kus omavahel võitlevad nö Ansipi ja Atoneni tiib. Ja Atonen, mis seal salata, tundub jäävat kaotajaks, vähemasti avalikus kähmluses.

Samas on see hea, see sisesõda, sest välja ujub ka Reformiga seotud jamasid. Mis siis aitavad avalikkusele avada Reformi tegelaste tegelikku sisu. Seda üle mitme-setme aasta. Päris lustakas on lugeda riigi suurimast lehest lugu värske rusikakangelase Meelis Atoneni kamraadist Alar Tammingust, Reformierakonna plaatina-sponsorist, kes siis möllas seadusevastaselt Võrumaal kauni Ähijärve kaldal Karula rahvuspargis, võttes sealt maha ridamisi ajaloolise väärtusega palkmaju ja rikkudes järvekallast. Nagu ühele ehtsale rullnokale kohane.

Huvitav on see, et Postimehe Onlines, kus muidu selliseid huvipakkuvaid lugusid suurelt presenteeritakse, pole see pälvinud mingit tähelepanu. (JA SIIN EI SAA TE ENAM PUGEDA VÄITE TAHA, ET SEE POLE HUVIPAKKUV TEEMA, KULLA POSTIMEHE TOIMETAJAD!!!) Ilmselt on soov Atoneni ja tema kamraadi Tammingut veidi "kõrvetada", mitte aga anda talle päris kabelimatsu. Ja säästa meest kõige hullemast. Et siis, näiteks, kavõi hiljem, kui asjaga hakkavad tegelema prokuratuur ja politsei, saaks kogu loo kalevi alla panna põhjendusega "avaliku huvi puudumine", nagu see juhtus Reformi kuldsponsori Neinar Seliga. "Maksab trahvid" ja asi jokk. Loos pole ka ühtegi viidet sellele, et tegemist on Reformi suursponsoriga.

Aga veel taustast. Alar Tamming on valuutavahetuskontori Tavid omanik. Tema peamine huvi on olnud euro kasutuselevõtu venitamine võimalikult kaugesse tulevikku. Samal ajal on ta Reformierakonna suurim toetaja. Ja kuivõrd Reform on olnud võimul, on edasi lükkunud ka euro kasutuselevõtt, seda siis ajal, kui Eesti majanduslik olukord oleks seda võimaldanud. Kui oleks olnud vaid tahet. Aga seda polnud, sest seda ei tahtnud Reformi plaatinasponsor Alar Tamming.

Praegu räägib peaminister Ansip sellest, kuidas euro kasutuselevõtt on Eestile kasulik. Seda kasu mõõdetakse miljardites kroonides. Ehk teisisõnu, see on ka euro hilise kasutusevõtu hind. Miljardid kroonid rahva raha. Mis on läinud suures osas ühe mehe, Alar Tammingu taskusse. Kust ta on siis näpuotsaga poetanud Reformierakonnale. Ja nagu nüüd võib lehest lugeda, siis ostab üles maju looduskaunites kohtades, muutes neid temasugusteks rullnoklikeks suvilateks. Hävitades kõik vana ja väärtusliku, mis on vastu pidanud aastasadu, ja peaks ilmselt samakaua veel. Aga mis ühele ehtsale rullnokale ei sobi, et siis oma elamisse mimmusid tuua ja neile seal taha keerata. Kõik peab olema nii-ütelda viimase peal. Nõnda on kujunenud välja olukord, kus rahva enda rahaga hävitatakse rahva rikkust. Seda teeb Reformi suurim sponsor. Näib, et ülbusel pole, nagu öeldakse, enam mingeid piire.

Asjalik arvamus Aivar Hundimägi'lt

Väljavõte Äripäeva veebist.

Tükike head arvamusajakirjandust Äripäeva ajakirjanikult Aivar Hundimägi'lt. Soovitan lugeda nii peaminister Andrus Ansipi (so siis Reformierakonna) sõpradel kui vaenlastel, nii tema toetajatel kui vastastel. Ja kala, nagu öeldakse, hakkab mädanema peast.

Sahin: Andres Jaadla sai korteriühistute liidust sule sappa seoses raha kõrvalepanemisega

Väljavõte korteriühistute liidu kodukalt.

Kirjasaatjad, kes laiali üle maa, ja naksid nagu taksid, sahistavad, et korteriühistute liidu pikaaegne juht Andres Jaadla, kes on ühtlasi Rakvere linnapea, sai korteriühistute liidu juhi kohalt kinga. Seoses raha kõrvalepanemisega.

Ja tõepoolest, liidu kodulehel seisab, et alates 11.06.2009 on korteriühistute liidu juht Aivar Kala, Jaadlast pole seal enam haisugi.

Nonii, mis siis lahti? Kas ühistute liit, mille turjal Jaadla poliitikasse sõitis, on nüüd mehe kõrvale lükanud? Ja mis jamad sealt võivad kõik välja tulla? Kes lähemalt teab, andku märku. Ja kohvik püüab ise ka omalt poolt asja uurida.

Majandusseis hakkab vaikselt paranema, aga vara rõõmustada

Väljavõte Äripäeva veebist.

See on Eestile väga hea uudis, et jooksevkonto on jõudnud plussi, see tähendab, et Eesti müüb rohkem kaupa ja teenuseid välja kui neid sisse ostab. Mis peakski olema normaalne. Mull on vähemalt väljas neist kaubandusnäitajatest, mida Londonis ja Frankfurdis vaadatakse.

Nüüd aga tuleb kohaneda tekkinud uue olukorraga. Kus siis Eestis on ligi 100 000 töötut, jälle see maagline arv. Kes siis ilmselt leiavad lähiajal töö välismaal, sest Eesti majandus vajab jalgade alla saamiseks veel hea mitu aastat. Tuletagem meelde, Eesti jooksutas metsikut jooksevkonto defitsiiti vähemalt 5 aastat, enne kui tuli suur nätakas vastu vahtimist. Nüüd võib kuluda 5 aastat, enne kui neile 100 tuhandele uued töökohad tekivad. Ja ma kaldun arvama, et need 100 tuhat ei jaksa 5 aastat oodata. Sama kardavad ka pankade analüütikud.

Nii et palun, siin teile üks järjekordne Ansipi valitsuse "kingitus": Eesti jälle 100 000 elaniku võrra vaesem. Kas see suur Reformi lastetegemise kampaania niipalju uusi kodanikke tekitaski?

Mis siis tähendab omakorda, et Eestisse alles jäävad ligi 500 000 töötegijat peavad ülal pidama ligikaudu sama suurt pensionäride armeed. Mis on, ütleks, päris kõva pähkel. Igal juhul ei paista kuskilt Reformi valimislubadust pensionide 5-kordistamiseks ega ka Eesti jõudmist 5 rikkama hulka. Pigem vastupidi, pensione juba vähendatakse 13% ning Eesti elatustase kukub kivina.

Laar ja Liik kirjutasid Obamale kirja. Tublid!

Väljavõte Delfi veebist.

Mul on hästi veel meeles need ajad, kui N Liidu koolinoored kirjutasid kirju USA presidendile Ronald Reaganile. Teadmata on, mis neist kirjadest sai ja kuhu nad jõudsid, end sündmus ise oli juba suurejooneline, nii et sellest kirjutasid kõik lehed.

Nagu ka nüüd. Kus siis, ilmselt hingelt noored Mart Laar ja Kadri Liik kirjutasid kirja USA presidendile (huvitav, kas Laari kaasa Kartin ka seal ninapidi juures oli?). Paistab, et ses osas ajalugu kordub.

Mis värk selle laulupeoga siis õieti on?

Väljavõte Postimehe veebist.

Viimasel ajal on olnud palju juttu seoses laulupeoga. Et miks kogunes sel aastal laupeole sedavõrd palju rahvast, kui käes on kriis, inimestel pole eriti raha ja paljud kontserdid ja muud etendused on huvi puudusel ära jäänud. Mis neid sinna laulupeole ajas.

Kirjanik Mihkel Mutt arvas eilses Postimehes, et see on vaese aja kätesoojendus. Umbes nii, et vaesel ajal on inimesteni hakanud jõudma olulised asjad. Nojah, võibolla tõesti.

Siis eriti karmide, ütleks, järeldusteni jõuab Päevalehes kirjanik Jaak Urmet, kes võtab aluseks maagilise arvu 100 000, mis siis oli laulupeo külastajete arv, siis umbes nii palju inimesi hääletas eurovalimistel Tarandi poolt ning et see ongi see eestlaste hulk, kes siis riiki vee peal hoiab, ja muidu ka, Eesti rahvast ja riiki uueks loob. Vanemuise kaardivägi, või umbes nii.

Siis on olnud arvamusi, et laulupeole tuli palju rahvast, kuna paljud olid kodus, sest reisimiseks enam raha ei jätku. Ilmselt on sealgi oma tõetera sees.

Aga tegelt, ma ütleks, on asjad palju lihtsamad. Ja seda pole isegi vaja kohvipaksu pealt ennustada. Võib vaid küsida, et mida igatseb inimene, kes on suure sita sees, ikka väga tõsise pasa sees. Nö surm silme ees. Täielikus kuses. Kas teda huvitab siis rahvuslik aade? Nalja teete. See inimene tahab pidu! Sest on pidu ju see, nagu öeldakse, kurvameelsete lohutus. Kui mees naise käest võtta saab ja eluisu otsakorral, siis mis ta teeb? Õige, võtab kuskil kõrtsus nosu kergelt täis ja läheb ööklubisse võõraid naisi lantima. Või, ütleme siis, rahva sekka. Peole. Kus inimesed enamasti kõik sellised, ütleme, lõbusad. Aga mitte sellest, et nad tegelikult oleks lõbusad, vaid sellest, et nad tahaks olla lõbusad, ja selleks siis on end kergelt ära "säädinud" ning siis loomulikult mängib rolli keskkond, musa, üldine melu. Muremõtteid on suure rahva seas kergem taluda kui üksi (või hinges üksi) kodus istudes. Kurb inimene ei talu vaikust ega üksindust. Sest see sunnib enda sisse vaatama, olema enda ja teiste suhtes aus, vaatama nö hingepeeglisse (ja oh seda õudust siis, mis sealt võib vastu vaadata).

Kui suur osa eesti rahvast tahab ühel hetkel pidutseda, ja kui samal ajal kõik näevad, et pidutsemiseks mingit põhjust pole, siis pole asjad mitte väga hästi, vaid pigem väga halvasti. Ma tuletaks taas meelde neid nn öölaulupidusid 1988. aasta kevadel, kus siis noored kogunesid spontaanselt laulukaare alla laulma, tuhanded inimesed, ilma mingi kutse ega agitatsioonita. See polnud loomulikult mingi rõõmupurse, vastupidi, neid noori valdas äng. See äng valitses toona kogu ühiskonda, kus siis poeletid olid tühjad ja inimesed sõna otseses mõttes näljas. Ja paljas ka. Paljas ja näljas. Sest midagi saada polnud. Nõukogude süsteem oli jõudnud oma "hiilguse" tippu ehk teisisõnu: oma eluaea ära elanud. Ning rahvas tahtis seda ängi kuidagi välja elada, ja selleks väljaelamise viisiks oli pidu. Seejuures ilma alkoholita, sest alkoholi polnud lihtsalt saada. Vanemad inimesed välja tulla ei julgenud, sest neid oli hirmutatud aastakümneid igasugu küüditamiste, vangilaagrite ja tagakiusamistega. Ent noored, nemad ei hoolinud mingitest hirmudest. Nad tegid seda, mida pidasid vajalikuks teha.

Ma usun täiesti seda, et laulul on maagline mõju. Aitab muremõtteid eemale peletada. Ja raskel ajal on tõesti parem laulda, end nõnda välja elada, kui, püss käes, oma õiguste eest välja minna, nagu seda eelistavad teha Kaukaasia rahvad. Lauldakse rõõmust, aga eestlane, mis seal salata, on enamasti laulnud suurest murest. Et siis seda muret peletada, seda nii orja-ajal (mil paljud rahvalaulud tekkisid) kui ka hiljem, rasketel hetkedel. Sest, õigupoolest, millal laulab inimene suurest õnnest? Räägitakse, et mees ei laula õnnest isegi siis, kui naise võtab, kuigi abiellumist peetakse üldiselt kõige õnnelikumaks sündmuseks elus. Ja pärast seda laulab mees vaid siis, kui end kõrtsus täis joob. Õnnest võiks laulda ehk karjapoiss, kui ta kevadel välja saab. Ent kas temagi siis laulab, ta vestab omale pigem lepapuust vilepilli ja puhub seda.

Lugemissoovitus: Olavi Ruitlase "Naine"

Ja siin üks suvine lugemissoovitus: Olavi Ruitlase uus raamat "Naine". Kust leiab äratundmisrõõmu küllap iga mees ja mis on, nagu on kuulda olnud, päris, ütleme siis, et elust enesest.

Mõni aeg tagasi käis läbi kahin, kus Ruitlase eksabikaasa keelas kohtu kaudu oma endisel mehel blogis avaldada lõike nende kooselust. Või õigemini kohus ei keelanud midagi, aga Ruitlane ise lõpetas blogis oma memuaaride avaldamise. Et siis veelgi uhkemalt välja tulla, lausa raamatuna. Nii et naised, kes te oma mehi piitsutate ja väntsutate, arvestage sellega, et te võite sattuda raamatusse. Ja siis tehakse teist film. Ja te saate, ütleme siis, kuulsaks. Vähemasti on Ruitlase ekskaasa küll päris kuulsaks saanud juba. Ma ei tea, kas see ka tema tahe oli. Aga ega suurt vahet polegi. "Naine" on suurepärane lugemine ka ilma teadmiseta, kes selle raamatu kangelased siis tegelikult on. Kus siis võetakse vaatluse alla lausa armastus-viisnurk: naine, tema uus, mees, tema uus, ja laps. Ja kirjeldatakse Ruitlasele omases mahlakas toonis selle nurga eri tahke.

Sellist, ütleme ausat lugu mehest ja naisest ma tõtt-öelda Eesti kirjandusest ei teagi. Ei varasemast ega ka kaasaegsest. Mida saaks siis võrrelda, ütleme, Houllebecqi kirjatükkidega. Nii et vabalt võib Ruitlase raamatust saada rahvusvaheliselt tuntud asi. Ja kui ei saagi, pole midagi hullu lahti. Vähemasti on eesti meestel olemas omakeelne väärt lugemine ja see on juba suur väärtus.

Ruitlane on raamatu illustreerimiseks loonud ka ühe video, mida saate vaadata siit:

Panen oma majale vene lipu

Väljavõte Delfi veebist.

Ja mis siis? Kui tahan, siis panen ka soome lipu, sest mu ema on soomlane. Või rootsi lipu, sest mu emapoolsel vanavanaisal olid rootsi juured. Ja siis panen ma ilmtingimata veel tatari lipu, sest üks mu vanavanaemadest oli (suure tõenäosusega) tatarlane. Vene lipu panen seepärast, et a) tahan, b) mul on palju vene sõpru ja c) ma arvan, et Eestile on Venemaaga heade suhete arendamine eluoluline.

Pealegi on mu perekonnal Venemaa ja venelastega palju pistmist olnud. Vanaisa käis tsaariajal Venemaal mõisavalitsemist õppimas ja redutas Vabadussõja ajal vanaemaga Ufas. Kui ta 49ndal aastal ära küüditati ja ta poole maa peal jalga lasi, siis olid just Ufa tutvad venelased need, kes vanaisale peavarju ning süüa ja uued riided selga andsid.

Isa läks 44ndal aastal, püss käes, venelastele vastu, sest grusiin Jossif käskis vene sõduritel Eesti ära võtta, aga kui ta 46ndal aastal onupojast metsavenna abistamise pärast kaheksaks aastaks Vorkuta vangilaagrisse saadeti, siis ei mõelnud isa sugugi, et fui, venelane, enne suren kui sellisega suhtlen, vaid õppis ära vene keele, sai kontorisse tööle ja leidis hulgaliselt saatusekaaslastest sõpru. Venelasi ei vihanud isa kunagi, küll aga Stalinit.

Ema suguvõsas olid puhta "komud": vanavanaisa, seesama rootsi juurtega, käis Peterburis Leninil rongi peal vastas ja ühed teised sugulased, samuti ema poolt, kogunisti varjasid Leninit, kui ta Soomes redus oli. Täielikud leninistid siis (näete siis, kellelt mina olen oma stalinismi ülistamises "eeskuju" võtnud).

Minu perekonna ajalugu on kirju ja niisama kirju on Eesti ajalugu. Kord on oldud venelastega sõbrad, kaelakuti koos, kord jälle vaenlased ja teineteisel kõri kallal. Oleme ka saatusekaaslased - kuri Jossif ei halastanud ka venelastele.

Kas meil, naabritel, ei oleks targem sõdimise asemel ja surnd peni üle aia loopimise asemel rahu teha ja kui mitte sõber, siis vähemasti hää tuttav olla? Kasu oleks sest ju mõlemale. Eestisse tuleks rohkem vene turiste ja vene turistidel on - teadagi - raha. Saaksime rikkaks Euroopa ja Ameerika onu abita!

Delfi hädapasuna hüüdmine tuletas mulle naljakal kombel meelde seda, kuidas mind "stalinismi ülistamise" pärast NAKist välja visati. Põhjuseks siis osalemine Johan Bäckmani Helsingis korraldatud konverentsil, kus kõnelesid peale meie veel mõned soome vasakpoolsed ning laudade peal olid punased lipukesed, mille ümber olid köidetud georgi lindikesed. Osa tublidest naklastest (eriti mu eks Jaak Urmet ja NAKi noorliige Andra Teede) hakkasid seepeale kohe kõva häälega kisama, et kuna me istusime "okupatsiooni eitajatega" ühise laua taga, millel olid ka punalipukesed, siis meid tuleb päevapealt NAKist välja visata. Jaak Urmet esitas isegi ultimaatumi, et kui meie ei lahku, siis läheb tema. Temale järgnes teise tubli "patrioodina" Aapo Ilves.

Mitte keegi ei pannud tähele, et selle õnnetu lauakese külge olid kinnitatud ka sinimustvalged lipud ja veel iga esineja ette. Johan küsis enne, kui laua taha istusime, veel üle, et kas oleme kindlad, et need punased lipud meid ei häiri, ja ma vastasin, et mitte sugugi. Miks peaks mind häirima üks lipp, mis on vaid tükike ajaloost?

Ka nüüd, kus Delfi hakkas Alexander Kofkinit vene lipu välja riputamise pärast hurjutama, ei märgatud, et selle õnnetu vene lipu kõrval olid ka Euroopa Liidu ja Austria lipud. Mis on ju kena. Rahvaste ühtsus, sõprus, üksmeel! Aga kisa taevani, nagu Harju tänavale oleks ühtäkki ilmunud vene tankid.

Sääsk ei ole siiski elevant, armsad sõbrad. Oleme küll pikki aastaid vangis istunud, aga nüüd oleme väljas. Sel, kes ka pärast vabanemist kõikjal vangivalvuri varju näeb, oleks aeg minna teraapiasse ja teha läbi üks korralik rehab.

Minu isa tuli kaheksa aasta pärast, siis Vorkutast, tagasi, lõi jalaga Tartu Ülikooli ukse lahti, läks kui õige mees rektor Minna Klementi jutule, naeratas ilusti ja sai oma poolelijäänud haridusteed jätkata. Temast sai Rakvere Metsamajandi direktori asetäitja.

Siit õppetund: teinekord on palju kasulikum naeratada kui rusikat viibutada ja kättemaksu haududa.

Veel veidi teemasid, mida tavalistest meestekatest ei leia: kihlasõrmus meestele, kuidas elada 0-dollariga, meeste tissid,kooselu lahutatud abikaasaga

Värske ajakirja Details esikaas.

Mõned teemad veel värskest ajakirjast Details, milliseid nn vana aja meestekatest nagu Playboy või FHM (kus põhiteemaks on pin-up tüdrukud) ealeski ei leia.

Nagu näiteks kihlasõrmus meestele, mis on viimasel ajal üha popimaks saanud. Ja seda mitte gay-meeste hulgas, vaid naised ise tahavad meestele sõrmust kinkida (tundes end muidu diskrimineerituna):


Siis sellest, kuidas 0-dollariga ära elada, samuti praegusel ajal aktuaalne teema, kus paljudest meestest on saamas, kuidas nüüd öelda, prükkarid:


Siis selline põnev teema nagu meeste tissid (tõepoolest, ka meestel on tissid, onju!):


Ning siis, üks jällegi aktuaalne teema: lahutus tänapäeva moodi, kus siis jäädakse ka pärast lahkuminekut ühe katuse alla elama, seda täiesti pragmaatilistel põhjustel, sest ühist kodu pole võimalik maha müüa (sest praeguste hindade juures tähendaks müük seda, et vastu ei saa pooltki pangalaenu tagasimaksmiseks vajaminevast summast ning kumbki pool jääks siis pangale võlgu, parem siis juba ühises kodus edasi elada):

Sull on jälle kunn

Väljavõte värskest ajakirja Details numbrist.

Minu lemmik-meestekas, USAs ilmuv Details kirjutab värskes augustikuu numbris, et cash, ehk eesti keeles sull on jälle kuningas. Kus siis restoranis pole enam trendikas lehvitada oma platinum-krediitkaarti (mis näitab vaid seda, et oled pangale võlgu), vaid maksta sulas. Ja moodi lähevad jälle need nn raha-clipid, kuhu vahele siis oma rull keerata.

Seoses rulliga meenub üks pidu kümmekond aastat tagasi, ajal, kui Hans Luik oli just Bonnierile poole oma Ekspress grupist maha müünud. Ning selline viiesajaste rull oli mehel kogu aeg taskus. Nii et tasku oli punnis. Ilmselt esimest korda elus, miks muidu ta seda rulli iga natukese aja tagant taskust välja võttis ja tervele seltskonnale demonstreeris. Kõik siis muidugi vaatasid suurest kadedusest. Sest tol ajal oli kah kriis, nn Vene kriis, mis raputas samuti ühiskonda, aga praegusest märksa vähemal määral. Paljudel polnud laenusid veel tollal kaelas ega midagi.

Praegu, ma kujutan ette, on rullil veel suurem väärtus kui siis. Ja praegu pole just palju neid, kes seda endale lubada saavad, rulli taskus. Üks on ilmselt Margus Reinsalu, kes siis kasutab oma ajaloolist šanssi ja vainib-dainib igatsugu prominente ja poliitikuid, ehk teeb seda, mida varem tegi Sõõrukas, enne Sõõrukat Meiusi, ja enne Meiusit Silves. Igaühe jaoks on oma aeg.

Rull võiks olla taskus ka neil nn Skaibi poistel, Eesti suurtel tulevikulootustel, kes aga nad on suure osa oma varandusest juba uugama pannud, ja seda üldse mitte IT projektide peale, ja on siis ülejäänu sulgenud kuuldavasti saja luku taha. Ilmselt kartusest sellestki ilma jääda. Nendelt oleks raske oodata mingit rulli taskus.

Ma kujutan ette, et varsti on rull taskus vaid neil, kes rahvale sööki ja jooki toodavad. Ehk siis põllumeestel, keda seni on veidrikeks peetud ja kelle üle irvitatud läbi saadete "Maamees otsib naist". Kord tuleb aeg, mil pealinna tibid jooksevad maameestele tormi. Te veel näete seda!

Pentus-Rosimannuse ja Luige-Hansu uus plaan: Urmas Paet!

Väljavõte Delfi veebist.

Hans H Luik, kes on sedapuhku Reformierakonna Pentuse ja Rosimannuse poolt kureeritava tiiva poolt ära ostetud (vanal hääl sõbral Kilgi-Reinul vist papp otsas?), hakkab juba talle kuuluva Delfi vahendusel Ansipile mõista andma, et tal on viimane aeg Tartusse tagasi kolida.

Delfi küsitlus, mis on narruste tipp, sest küsib, kes praegustest, oma margi täis teinud ministritest passiks kõige paremini peaministritoolile, jõuab nimelt järeldusele, et see kõikse õigem peaminister oleks ei keegi muu kui Urmas Paet. Urmas Paeti, seda tagasihoidliku olemisega illikukununnu-paipoissi on Ansipis pettunud Reformi-tiib juba pikemat aega Ansipi asemele sokutada üritanud, aga Andrjuša-kurinahk pole vihjet mõistnud. Küllap on peaministri leib magus.

Nüüd siis võeti kampa ka raha peale maias Luik ja võib arvata, et tulevased Ekspressid on täis kiidulaulu Urmas Paetile. Nagu ka Delfi ja Eesti Päevaleht. Ehk on Urmas suisa Kalevipoeg, kes on viimaks koju jõudnud ja päästab eesti rahva kurjade jõudude käest ärr? Kui Luige-Hans, nina pulbrine, tagant lükkab, siis võib asjast asja saada küll!!

Tjaa, aga korraldame meiegi küsitluse. Ja paneme nende praeguste, omal juba ammu margi täis teinud ministrite sekka ka mõned opositsioonierakondade säravaimad poliitikud, et teie saaksite nende seast eesti rahva jaoks just selle õige peaministri välja valida. On ju õiglasem, mh, mis?

Järjejutt Andrus ja Neinar, VI osa

(eelmises osas: Andrus ja Neinar jõudsid Brüsselisse)

Stseen veidi enne seda, kui Andrus alla hotelli lobby baari läks, et Neinariga enne väljaminekut väike õlu võtta. Vahetult pärast seda, kui Tom oli nad taksoga hotelli juurde toonud ja nad olid oma kohvritega tubadesse laiali läinud. Ja uks oli Andruse selja taga sulgunud.

Andrus: Õhhh (Kukutab end voodile, ajab käed ja jalad laiali) Õhhh.

Andrus liigub edasi vannituppa, kus vaatab üle vanni, kraanikausi, uurib peeglilaua peale pandud šampooni- ja balsamipudelit. Läheb tuppa tagasi, võtab seljast pintsaku, särgi. Jääb vaid viigipükste väel keset tuba seisma. Ja imetleb oma ülakeha peeglist. Ajab rinna kummi, pingutab musklit. Siis vajub nägu pisut virilaks.

Andrus: Ähhh (endiselt pilk peeglisse naaldunud, pingutab veel lihast, ja teeb siis taas grimassi) Ehhhh.

Andrus läheb tagasi vannituppa ja laseb vannivee jooksma. Võtab vanniservalt kollase platsmassist pardi ning paneb selle vette ujuma. Uurib veel vannitoa peegli ees oma ülakeha. Tõmbab käega üle sileda rinna ja puudutab õrnalt rinnanibusid. Need kõvenevad ootamatult. Andrus avab püskte vöö ja avab püksiluku. Püksid langevad rebadele. Jäävad vaid valget värvi liibuvad aluspüksid, mille vööpaela ehib silt: Calvin Klein. Ta vaatleb mõnda aega oma kubeme piirkonda, laseb aluspüksid veidi allapoole, et väike Andrus mõneks ajaks paljastub, siis tõmbab püksid tagasi üles.

Tagasi toas, paneb Andrus oma ülikonna püüdlikult puu peale, püksid ilusti viikipidi, et nad ära ei kortsuks. Siis võtab jalast aluspüksid, millel kiri: Calvin Klein, pakib need hoolikalt kohvrisse. Edasi võtab Andrus kohvrist sukad, nailonist, keha värvi, istub voodiäärele ning ajab kogenud liigutustega sukad omale jalga. Siis võtab kohvrist uued püksid, õigemini püksikud, stringid, valget värvi, millel küljes silt: Hugo Boss, ning ajab ka need jalga. Siis liigub tagasi peegli ette ja imetleb end peeglist. Ajab ühe jala ette ja siis teise. Tõmbab kätega üle oma jalgade, või siis üle oma sukkade. Nägu on erutusest õhevil. Kubeme piirkond sukkade ja pükste all on erutusest kummis.

Andrus teeb kümme kätekõverdust. Vaatab end uuesti peeglist. Hindab musklit. Siis veel otsa kümmekond istulitõusu. Läheb uuesti peegli ette. Pingutab kõhulihaseid. Muheleb rahulolevalt. Siis liigub edasi vannituppa, kus keerab vannivee kinni. Võtab stringid jalast ja läheb vanni, sukkade väel.

Andrus mõnuleb mõnda aega kuumas vannis, tunnetab, kuidas vesi läbi sukkade tema ihu hellitab. Ja kuidas erutus pidevalt tõuseb. Ta võtab vee all aeglaselt sukad jalast ning näeb enda ees kõvastunud peenist, mis paistab vee all pisike nagu pingpongipall. Andrus tõstab oma keha veest välja, kus siis kõigepealt kerkib pinnale peenis, nagu allveelaeva periskoop. Ja siis ülejäänud keha. Andrus hindab oma kubet: see on perfektselt raseeritud, samuti jalgevahe. Ta on end õhtuseks väljaminekuks hoolikalt ette valmistanud.

Andrus on erutunud, ent lõpuni veel ei lähe. Õõtsutab mõnda aega parti vees ja liigutab oma varbaid. Siis tõuseb vannis püsti, laseb end dušiveega üle, laseb vee minema, astub vannis välja ja kuivatab. Ise samal ajal end peeglist piiludes. Ta keerab end külje peale, ajab kõhu kummi, siis keerab end seljaga peegli poole, pead tagurpidi väänates, ning siis uuesti astub esiotsaga peegli poole. Nõksutab puusi ning tõstab end kikivarvule.

Andrus ajab habeme ning värskendab oma nägu lõhnaveega. Tõmbab oma hoolikalt raseeritud kaenla-alused üle deodorandiga ning ajab selga värske triiksärgi. Jalga paneb viigipükste asemel sinised vaba aja püksid. Ning peale halli värvi sviitri. Siis imetleb end veel peeglist, võtab laualt rahakoti ja võtmed, ning suundub koridori, et sõita liftiga alla lobby baari.

Andrus: (Baarileti ääres Neinarit nähes) Sa juba siin!
Neinar: Kuule jah. Lasin end kiirelt dušiga üle. Sul läks veidi aega.
Andrus: Kuule, jah, vaatasin oma tööasju veel natuke.
Neinar: Tubli. Nii peab. Tööasjad peavad korras olema. (lonksab õlut) Näe, võta omale ka üks õlu. (hõikab baarmeni poole) Õu, uann bieer, pliis! (baarmen läheb õlut laskma) Mis muidu, kuidas naine-lapsed, kõik terved?
Andrus: (istub baaripuki peale, sellise näoga nagu oleks kuulnud vaid Neinari viimaseid sõnu) Kuule jah, kõik elus ja terved.
Neinar: No siis on kõik hästi (baarmen paneb baariletile teise klaasi õlut) Skool! (tõstab klaasi)
Andrus: (võtab klaasi) Skool! (lööb Neinariga klaase kokku)
Neinar: Huvitav, kuhu need päevavargad jäävad meil siis?
Andrus: Sa mõtled Aiku ja need vä?
Neinar: Jah, need tüübid jah, igale poole jäävad hiljaks.
Andrus: Küll nad tulevad. Kuule, räägi, kuidas selle ärikeskuse asjaga siis jääb, kas sealt hakkab tulema millalgi ....(Andrus jätkab pikka monoloogi ärialastel teemadel)

(järgmises osas: Andrus ja Neinar lähevad linna peale)

Koondamiste teine laine

Väljavõte Õhtulehe veebist.

Näib, et koondamiste teine laine, mis juba loodeti, et jääb tulemata, on siiski saamas teoks. Ja seda nüüd juba uutes, tööandja jaoks märksa mugavamates tingimustes. Kus hakkavad koondama just teadlikumad ettevõtted, suurfirmad, nagu Eesti Raudtee, Eesti Energia, Eesti Põlevkivi, Elcoteq. Kui varem koondasid firmad, kes olid sunnitud seda tegema, siis nüüd tulevad nö planeeritud koondamised. Plaanid, mõistagi on juba tükka aega varem valmis tehtud ja oodati vaid sobivat hetke, ehk siis seadusemuudatust. Mis siis peaks muutma tööturgu "paindlikumaks", mis aga praegusel ajal tähendab lihtsalt seda, et tööandjal on võimalik töötajale võimalikult valutult (tööandja jaoks) kinga anda. Selle seaduse vastuvõtmine langes üpris ebasobivale ajale. Nii nagu on ebasobivale ajale langenud maksutõusud. Valitsus käitub nagu Eesti Pank eelmise kriisi ajal, kui panganduse normatiive hakati karmistama siis, kui kriis juba käes oli, mistõttu muudeti olukord veelgi hullemaks. Ega asjata aasita, et eestlastel on pikad juhtmed. Praeguse valitsuse puhul on häda veel selles, et peaminister tehtud vigu ei tunnista. Mis muudab kriisi eriti valuliseks. Ja pikaks.

Mida me siis sööme, ja veidi Rotermanni turust ka

Rotermanni turg Tallinnas.

Avastasime Irjaga mõned päevad tagasi Tallinnas kohe postimaja taga, Viru Väljaku kõrval ühe laheda koha, mis on hoolikalt majade vahele ära peidetud, aga mis on üks igati vahva turg. Kus siis müüakse igast nämme asju nagu maasikad, tomatid, kurgid, kukekad, värske maitseroheline nagu sibul, till, küüslauk, petersell. Ainult nimeta! Isegi metsmaasikad! Kõik on saadaval ja turg kah suht pikalt lahti. Ses suhtes tallinlastel veab, sest teistes linnades, eriti väikelinnades kas pole üldse turgu, või toimib see vaid nädalavahetustel, või siis on lahtiolekuajad lühikesed. Või on valik väga väike. Aga tallinlastel veab, neil on igati tipp-topp Nõmme turg (käisime Irjaga ka seal ja kadestasime), millele pakub konkurentsi vaid Tartu turg. Seejuures on Tartu turg muidugi klass omaette, eriti need Lõuna-Eesti tädikesed, kes oma kaubaga Tartu turule tulevad. Seda pole ma näinud kuskil mujal Eestis.

Mina soovitaks ka Raeka platsile Tallinnas turu teha. Mitmetes Hansalinnades Põhja-Euroopas, näiteks Saksamaal ja Poolas on just Raekoja platsidele tehtud turg, kus siis suvel müüakse värsket puu- ja juurvilja. Jõulude ajal on küll Raekoja platsil jõuluturg, miks ei võiks olla ka suvisel ajal. Turistidel oleks palju uudistamist ja askeldamist. Sest seda Rotermanni turgu ei leia naljalt üles, aga Raekoja platsil on iga päev sagimist, see on ikkagi vanalinna süda.

Mis aga Rotermanni turgu puutub, siis võiks müügikioskid teha ka ümberkaudsetesse majadesse. Need paistsid olema kõik tühjad, ja poed kah suht tühjad, vähemasti ei näinud seal sees küll ühtegi ostjat. Samas oli värske juur- ja puuvilja lettide juures vilgast sagimist märgata. Samas on väljas vihmase ilmaga külm, letid võiks osalt ka sisse olla paigutatud. Siis tuleks ma müüjaid juurde, näiteks liha- ja piimatooteid pakkuma. Saaks sellele Rotermanni keskusele ühe korraliku rakenduse turu näol. Ja kus mujal see turg ikka olla võiks kui kesklinnas. Sinna saaks siis inimesed tulla üle Eesti kokku kaupa müüma. Ja samas võiks olla ka täika, selline, nagu kunagi oli Kadaka turg, kus siis inimesed saaks müütada oma garaaži või kolikambrisse seisma jäänud kaupa. Näiteks täikat võiks korraldada nädalavahetuseti. Ka turistidel oleks palju vaatamist. Igas Euroopa suuremas linnas on nädalavahetuseti täikad, miks ei võiks olla selline Tallinnas. Ma kujutan ette, et majanduskriisi tingimustes oleks see palju parem koht kauba ostmiseks ja müügiks kui kuulutustelehed või internet. Kaupa tahad ikka käega katsuda ja vaadata.

Ja siis sellest, mida me Irjaga sööme. Seda pole ilmselt raske arvata. Loomulikult kõike seda, mida turult saab. Näiteks värsket kartulit, pestuna ja keedetuna väga nämm, kui veel tilli peale lõigata. Siis kõrvale teen kukeseenekastet, kuna me piimatooteid ei tarbi, siis teen kastme oliiviõliga, kuhu lõikan juurde veidi värsket küüslauku, ja siis veidi rohkem sibulat ning tilli, veidi soola ka, et seene maitse paremini välja tuleks. Väga nämma kaste saab. Ja juurde siis värsket kurki ja tomatit. Kõik on praegu turul saadaval. Isegi kodumaine küüslauk!

Siis teen ise hapukurki, panen suurde purki väiksemaid kurke, vahepeale mõned kooritud küüslauguküüned, siis purgi ülemisse ossa jätan veidi ruumi maitsetaimede jaoks, seal on siis mustsõstralehed, till jms, mida ma pundiga turult ostan, siis peale veel mõned küüsluguküüned, ning valan peale soolvee, sellise leige, kuhu siis panen liitri kohta umbes supilusikatäie soola. Ja lasen päeva seista, ning kurgid ongi valmis! Turult ei julge ma hapukurki osta, sest seal tükitakse äädikat sisse panema, et kurk kauem nö värske püsiks, mis aga rikub minu jaoks kogu ilusa asja ära, sest äädikas (vähemalt see toiduäädikas, mida Eestis kasutatakse) rikub seedimise ära. Isegi väga väikses koguses. Ja seda päris mitmeks päevaks. Sestap ei saa ka poest osta hapukurki ja hapukapsast, kuna ka sinna, mis seal salata, topitakse äädikat. Ikka selleks, et kauem seisaks. Äädikat on hakatud üldse igale poole toppima, ja sellega keeratakse inimeste maod tuksi. Kas te kuulete mind, toiduainetöösturid, te keerate inimeste maod tuksi!

Siin veel mõned pildid Rotermanni turust ja selle ümbrusest (see on see koht, mille Urmas Sõõrumaa ostis suure raha eest ära eelmiselt omanikult Ernesto Preatonilt), näeb väga šikk ja modern välja, kaspole, nagu tükike Zürichit kesk Tallinnat:

Järjejutt Andrus ja Neinar, V osa

(eelmises osas: Andrus ja Neinar jõuavad Brüsselisse)

Andrus ja Neinar on end hotellis sisse seadnud. Andrus, Neinar ja Aivar on eraldi tubades, Aivari kamraadid ühes toas. Järsku tõmmatakse Aivari toa uks lahti ja sisse tormab üks kamraad.

Aivar: Mis lahti-ä?
Kamraad 1: Kuule, Aiku, tule vaata pulli!
Aivar: Mis seal siis on-ä? (Läheb koos kamraadiga kaasa, jõuavad kamraadide tuppa) Noh?
Kamraad 1: Vaata, näe, tal on püksis maldavoskad!
Aivar: Mis-ä?
Kamraad 1: Maldavoskad, näe! (Tõmbab kamraadil aluspüksid maha)
Kamraad 2: (näost punane) Mis, sa, türbel rebid neid pükse. Niisama saab ka rääkida.
Kamraad 1: Näita Aikule ka, kus sul need maldavoskad on!
Kamraad 2: (otsib) Siin enne oli paar tükki (otsib edasi, sorkides käega kubemekarvades) aga enam ei leia teisi.
Kamraad 1: (häälekalt) Neid oli päris mitu! Ma ise nägin!
Aivar: (paneb käe suu juurde) Tšš, tasem. Mis sa karjud?! (uurib lähemalt kamraadi kubet) Need pole mitte maldavoskad, vaid m a n d a v o s k a d. Mandavoskad.
Kamraad 1: (vaiksemalt) Nad hüppasid siin igal pool ringi, näe, seal, üks on seal maas, äähhhh (hüppab voodi peale), neid on siin kõik kohad täis. Aiku, hüppa ka voodisse, muidu saad omale ka mõne külge!
Aivar: (teeb pika hüppe voodisse) Ääähhhh! (seisab voodil, kingad jalas, pöördub Kamraad 2 poole) Kust kurat sa need said?
Kamraad 2: (häbelikult) Ma ei tea, kurat. Seal Annelinnas oli üks koht, võibolla sealt.
Kamraad 1: Ise rääkisid, et käisid Ihastes!
Kamraad 2: No seal ka, aga seal tundus olevat selline puhas.
Aivar: Mis teil on kõik Tartu litsid läbi käidud, vä?!
Kamraad 1: (kamraad 2-le) Sa ise rääkisid, et seal Ihastes oli mingi uus moor tekkinud. Kelle seljas sa öö otsa ratsutasid. Ei mäleta enam, vä?
Kamraad 2: A mis sa kaagutad siis. Oli mis oli.
Kamraad 1: Tead, Aiku, mina selle tegelasega igatahes ühes toas enam edasi ei ole. Ma tahan omale uut tuba.
Aivar: (mõtleb hetke) Ma pean Neiku ja Andrusega rääkima, nemad majandavad seda asja.
Kamraad 1: No mul peaks olema küll teeneid. Kui palju ma olen neile Neiku sõpradele lube välja toonud!
Aivar: Tasem!
Kamraad 1: Mis tasem, me oleme ju väljamaal, me pole Eestis, nüüd on pidu!
Aivar: Ma lähen räägin Neikuga. Ta sebib sulle teise toa. (kamraad 2-le) Mis sina jääd siia vä?
Kamraad 2: Ma tahaks ka nagu uut tuba.
Aivar: Aga need, maldavoskad, kuidas sa neist lahti saad?
Kamraad 1: Ma ütlesin juba talle, et sauna peab minema. Mu ühel sõbral olid kah need, mandavoskad, noh, ja ta käis saunas.
Aivar: Mul olid ka ühel sõbral, ta määris mingeid mökse omale peale.
Kamraad 2: (ärevalt) Mingeid mökse ma küll ei taha. Ma lähen parem sauna siis.
Aivar: Olgu, käid saunas. Ja vaata, et kõik puhtaks saad! Riided pead ka läbi pesema. Kui see ei eita, siis möksid peale! Ma lähen räägin Neiku ja Andrusega, ehk annab mingi uue toa tekitada, teile mõlemale.
Kamraad 1: A mis mina seni teen? Ma ei saa siin nende mandavoskade sees olla!
Aivar: Tule, lähme alla, Neiku ja Andrus on baaris, võtame mõned õlled enne väljaminekut. (kamraad 2le) Sina jääd siia! Pesed oma riided puhtaks ja ma helistan sulle, mis värk saunaga on.
Kamraad 2: (nukralt) Aga ma siis välja ei saagi täna vä?
Aivar: Saad küll, enne pesed end puhtaks. Riided ka.
Kamraad 2: Aga mul pole ju teisi riideid!
Aivar: (erutunult) Türr.., on teiega alati jama. Võtad siis oma riided sinna sauna kaasa ja ropsid leiliruumis puhtaks. Türr.., õpeta teid nagu lapsi.
Kamraad 2: (nägu venib naerule) Selge siis, ma ropsin riided puhtaks.
Aivar: Ja siis tuled alla meie juurde!
Kamraad 2: Saab tehtud! Ropsin riided puhtaks ja tulen alla teie juurde.
Aivar: Just! Ja siis kontrollime su üle!

Aivar ja Kamraad 1 lahkuvad, sõidavad liftiga alla lobby-baari, kus ees ootavad juba Andrus ja Neinar, rõõmsalt omavehel juttu ajades, õlleklaasid ees.

(Järgmises osas: Andrus ja Neinar tutvuvad Brüsseli kireva öö-eluga)

Vello Väärtnõu räägib olukorrast riigis

Otselink videole on siin, klikka siia!

Vabadusvõitleja ja budist Vello Väärtnõu räägib olukorrast riigis, kus siis praegune valitsus varem või hiljem kukub.

Reformi-terror Sindis

Väljavõte Õhtulehe veebist.

Näib, et Reformierakond, mis sõnades seab esikohale vabaduse, tegelikult vilistab vaid oma ideaalidele. Nüüd siis järjekordne näide Reformi-terrorist, nimelt Sindis, kus Reformierakonna liige ja linnapea Mati Mettus nõuab volikogu liikmelt väevõimuga "õiget" hääletamist.

Mis aga Õhtulehe artikli puhul on huvitav, pole kuskil märgitud Mettuse kuulumist Reformierakonda. Pean tunnistama, et kui tegemist oleks olnud Keski kuuluva linnapeaga, oleks ka erakonna esimees karvupidi leheveergudele toodud.

Aga muretseda pole vaja. Nagu teatab siseinfo, ehk kirjasaatjad üle maa (praegused ja endised Reformi liikmed, kelle nimesid kohvik tagakiusamise kartuses esialgu ei avalda), on Reform oma ülbuses ja arrogantsuses läinud niikaugele, et asjad on läbi ja lõhki mädad ning haisevad ja lähevad varsti suure plärtsuga kõik ise lõhki. Isegi kaasa aidata pole enam vaja. Tuleb vaid silmad ja kõrvad lahti hoida.

Mati Mettus näeb välja selline (väljavõte Reformi veebist):

Eesti uus idee: Kedagi ei jäeta maha

Eestil on olnud viimastel kümnenditel mitmeid ideid, millest nö kinni hoida, ja mis koondaks rahvast ühiselt tegutsema.

Esiteks oli see rahvusliku sõltumatuse, või iseseisvuse idee, mille algatasid varajased vabadusvõitlejad nagu Vello Väärtnõu, Tiit Madisson ja Lagle Parek, ja mille tegid teoks Marju Lauristin ja Edgar Savisaar. Siis järgnes liitumine Euroopa Liidu ja NATOga, mille esirinnas olid tegevad Mart Laar ja Toomas Hendrik Ilves, ja mille tegi teoks Juhan Partsi valitsus. Ent pärast seda on olnud tükk aega vaikust. Asja pole saanud ei Res Publica algatatud nn uue poliitika ideest ega ka muudest algatustest nagu Minu Eesti.

Reformierakonna juhtimisel sai Eestis viimastel aastateks valitsevaks ideeks võidujooks raha ja rikkuste poole, lähtuvalt siis teooriast, et mida kiiremini üks osa ühiskonnast eest ära rebib, eest ära jookseb, seda paremini elavad ka mahajääjad. Seda ideed iseloomustas hästi üks aastatagune väljapanek New Yorgi Guggenheimi kaasaegse kunsti muuseumis, kus üks kunstnik (nime ma kahjuks ei mäleta) kujutas hundikarja jooksmas vastu klaasist müüri. Või siis vastu seina. Kus siis esimesed lebasid juba hingetuna müüri ees maas, kui viimased veel edasi tuiskasid. Minu meelest iseloomustab see hästi olukorda praeguses Eestis. Kus siis need esimesed, kellele anti kõik võimalused, jooksid end vastu seina oimetuks. Ja viimastele üritatakse veel seletada, et kõik on ok, jookske teie ka rõõmsalt edasi. Või umbes nii.

Viimasel ajal, kus üks osa lebab oimetuna müüri ees maas ja teised on muutunud kõhklevaks, üritab valitsus meeleheitlikult panna rahvast tegutsema euro kasutuselevõtu teemal. Ent selles vallas oleneb vähe tegutsemisest Eestis. Otsused tehakse kuskil mujal ja Eestil seal sõnaõigus puudub. Ja pealegi, nagu on ka räägitud, ei muudaks see euro ka midagi olulisel määral, seda eriti pikemas perspektiivis. See poleks rahvast ühendav idee pikemas perspektiivis.

On vaja midagi, millega rahvas ise hakkama saaks. Ja mis siis aitaks ka vastutasuks rahvusvahelist tunnustust saada.

Mulle meeldis väga hiljuti Oudekki Loone välja toodud idee, mida kasutavad USA sõdurid: "Nobody left behind", ehk "Mitte kedagi ei jäeta maha". Mis siis tähendab, et kõik haavatud aidatakse lahinguväljalt minema. Kedagi ei jäeta surema.

Praegune olukord Eestis sarnaneb vägagi sõjaolukorrale. Kus on palju haavatuid, kes on andnud endast mingil ajal palju, ent keda justkui enam ei vajata. Kelle kohta öeldakse: Luuser! Ja kellele siis tõmmatakse vesi peale. Umbes nii, et ise olid loll! Ja seda ei ütle mitte ainult kaaskodanikud, selline suhtumine on kõige kõrgemal tasemel (kuidas minister Maripuu käitus puuetega inimestega), selliselt suhtuvad eri ametkonnad, näiteks maksuamet (kuidas imetakse veri välja hinge vaakuvatel ettevõtetel). Ja see nn luuserite või lollide armee kasvab iga päevaga. Mis siis viib omakorda selleni, et ka need, kes võiks endast veel palju anda, ei tee seda ainuüksi seetõttu, et kardavad, et ka nemad jäetakse maha. Et ka neist võivad saada need nn luuserid. Mistõttu kõik hoiavad küüned enda poole, mõtlevad ainult endale, viivad oma raha mujale või kolivad ise minema. Mis kokkuvõttes halvab laiemas plaanis kogu majandustegevuse. Kus keegi ei julge enam midagi ette võtta kartusest saada külge luuseri silt.

Sellises olukorras on oluline anda inimestele tagasi kindlustunne. Et mitte kedagi ei jäeta maha. Ei pankrotisutunud ettevõtjat, ega töö kaotanud pereisa. Ei puudega inimest ega pensionäri. Ei üksi last kasvatavat ema ega tänaval elavat last. Ei Narvas elavat vene memme ega kodu kaotanud peret. Et kõigi eest hoolitaks. Et kõiki kuulataks. Et kõik oleks tähtsad. Sest nad kõik ON tähtsad. Nad on kõik elu Eestis üles ehitanud, vastavalt sellele, kuidas nad on osanud seda teha.

Ja see muutus peaks toimuma ülevalt, sest ohvrid, haavatud end ise aidata ei suuda. Nad tuleb lahinguväljalt ära tuua. Olgu ta siis noor või vana, eestlane või venelane. Kõik on ühtviisi tähtsad.

Miks see on oluline? Sest isegi kui see praegune sõda, või sõjaolukord, mis on osalt kohalike poliitikute tegematajätmiste, osalt väljastpoolt pärit põhjustest tekkinud, isegi kui see kaotatakse, ja see ilmselt kaotatakse, sest sõjas võitjaid ei ole, et pärast seda saaks ühiskond senisest ühtsema ja tugevamana edasi minna. Et uuesti üles ehitada see varemetes Eesti.

Reform sööb oma sõnu

Väljavõte Delfi veebist.

Reform on püsinud võimul, kuna on suutnud rahvale maha müüa mõtte, et mida madalamad on maksud, seda parem on elu:


On isegi väidetud seda, et mida madalamad on maksud, seda rohkem kokkuvõttes makse eelarvesse laekub, sest väheneb huvi maksude maksmisest kõrvale hoida. Ent tegelikkuses on Reform olnud just viimase aja maksutõude taga (nüüd pole ka enam sotse võimuliidus, kelle "süüks" sai kõik maksutõusud ajada). Reform sööb järjekindlalt oma sõnu.

Viimasel ajal on Reform olnud justkui peata hobune, kes kappab täiesti sihitult ringi. Mistõttu on kogu Eesti justkui üks peata hobune.

Eesti, nagu väike Venemaa

"Venemaa rahvaarv kahaneb hoiatavalt, surmade suhe rahvastikku on kaks korda suurem kui arenenud riikides. Konfliktid Põhja-Kaukaasia vabariikides on puhkenud taas lõkkele. Relvajõud on kehvalt varustatud ja nõrgalt välja õpetatud. Hr Putin on hoidnud kontrolli läbi Lääne-vastase patriotismi - viimased õpikud on niisama karmid Ameerika suhtes kui nad on leebed Stalini suhtes - ja järjekindlalt vaigistades opositsiooni. Möödunud aasta korraldas Hr Putin demokraatia sildi all Dmitri Medvedjevi paigutamise presidendiks, kui temast endast sai peaminister."

Nõnda kirjeldab olukorda Venemaal viimane Economist. Eestis on olnud kombeks neidsamu tõdesid Venemaa kohta üle korrata, ent ega Eestis olukord etem pole. Või siis, terves endises nn idablokis. Kus siis on olemas sisemine soov taastada seesama režiim, mis kehtis terve nõukogude aja.

Ainuke vahe on selles, et Eestis, kust samuti noored põgenevad ja loovad oma pere kuskil mujal, on selleks patriotismi tõstvaks vaenlaseks kujunenud seesama Venemaa. Ja Eestis elavad venelased, keda peetakse järjekindlalt selle Venemaa esindajateks, nn 5. kolonniks. Kellesse suhtutakse nagu juutidesse natsi-Saksamaal. Keda peetakse teisejärgulisteks, kellele ei kavatsetagi anda neidsamu õigusi kui on eestlastel, isegi mitte siis, kui need venelased või venekeelsed inimesed on Eesti territooriumil elanud terve elu, tuueks põhjuks vähene keeleoskus, ja seda isegi neis piirkondades, kus 95% rahvastikust räägib vene keelt. Ehk siis sisuliselt loob Eesti omale ise sisevaenlast, ja valmistub edukaks sõjaks selle sisevaenlasega. Ei erine oluliselt arengutest Venemaal. Nii nagu Putin kindlustas omale võimu läbi "eduka sõja" tšetšeenidega, nõndasama kindlustas Ansip omale võimu läbi "eduka sõja" venelastega.

Ja ka Eestis on Ansip võimule saanud läbi demokraatlike valimiste, nii nagu Putin Venemaal, või, ütleme siis, et Saakašvili Gruusias. Aint et see on demokraatia vaid paberil. Nii nagu on opositsioon ahistatud ja tasalülitatud Venemaal, nii on ta seda ka Eestis, ja Gruusias. Erinevad on vaid nüansid. Ja sellele pööratav tähelepanu. Venemaal ja Gruusias on opositsiooni ahistamine kogu maailma tähelepanu keskpunktis, Eestis ei huvita see kedagi. Osalt ilmselt seetõttu, et eeldatakse, et Euroopa Liidus on kõik ok. Või vähemalt senikaua kuni rahvas tänavatele ei tule. Mistõttu on just viimane asjaolu, see rahvas tänavatel Eestis võimul oleva klanni jaoks kõige valulisem asi. Pronksiöö käigus tuli rahvas tänavatele, ent see väljaastumine õnnestus Läänele ära põhjendada Venemaa kurjade kavatsustega, mida ta ilmselt osalt oligi, läbi nn Putin-jugendi, Naši tegevuse, läbi mille Putin enne presidendivalimisi oma poliitilisele blokile Venemaal võimu kindlustas. Väljaastumist Eestis sai kasutada Venemaal sisepoliitilise argumendina. Eestimaa venelastest on saanud mängukann nii Stenbocki maja kui Kremli käes, kes siis ettureid vastavalt oma vajadustele liigutavad.

Rahva tänavatele tuleku vältimiseks ja seeläbi oma hapra võimu kindlustamiseks üritas praegune võimuliit läbi suruda Euroopas üsna pretsedenditu eelnõu (nimetades selle Pronksiöö eelnõuks), kus väljaastumise korraldajad võib panna vangi. Selle eelnõu lükkas küll president Ilves tagasi (ja suur lugupidamine talle selle eest!), ent ainuüksi selle eelnõu esitamine näitab Eesti võimuloleva klanni meelsust. Sest see eelnõu polnud tehtud mitte ainult venelaste suhtes, vaid kogu eesti rahva suhtes. Vangi oleks saanud panna ka Lihula samba äraviimise vastu seisnud inimesed, kuna ka seal kaasnesid väljaastumisega "korratused". Mis näitab, et valitsus kardab rahvast, kes võib tulla valitsuse ebapädeva poliitika tõttu tänavatele, nii nagu see juhtus mõni aeg tagasi Riias. Mis lõppes valitsuse tagasiastumisega.

Sarnaselt Venemaaga on Eestis saanud võimule "endised". Venemaa ja Eesti demokratiseerumise taga olid samuti "endised", nagu Jeltsin või Savisaar, kes seisid nõukogude totalitaarse režiimi hävitamise eesliinil. Ent nende demokraatikult meelestatud "endiste" selja tagant kerkisid vaikselt esile sellised "endised" nagu Putin ja Ansip, totalitaarse režiimi truud tööriistad, kes on asunud seda vana režiimi taaskehtestama. Kes on õppinud ja kogenud toimetama totalitaarse režiimi tingimustes. Mille ilmekas näide on Ansipi osalus rahva meeleavalduse mahasurumisel 2. veebruaril 1988. aastal Tartus, kust on pärit tema legendaarsed sõnad: "Kes korra koera käest näksida saanud, see enam tänavale ei tule!"

Eestis armastatakse kritiseerida Venemaad ja lükata kõik hädad Venemaa kaela, ent kõigepealt tuleks õppida nägema palki oma silmas. Eestis pole olukord suurt etem kui Venemaal. Toon vaid ühe näite. Pärnus, kus linna juhib riigi tasemel opositsioonilise erakonna esindaja, on pelgalt oletuste põhjal kokku pandud suur korruptsiooni-kriminaalasi ja viidud see kohtusse. Samas Tartus, kus linna juhib riigi tasemel võimuliidu esindaja, on ajakirjanduses selgelt välja toodud mitu korruptsiooni-asja, ent need uurimised on lõpetatud "huvi puudumise tõttu".

Üks Reformi tegevuse stiilinäide

See pole ilmselt eriti üllatav, aga tõsi ta on, et Reform, kõige kõrgemal juhtkonna tasandil kirjutab ajalehtede kommentaariumidesse, ka kohvikusse kommentaare. Mis näitab nende kommentaaride olulisust, nende kaudu tehakse poliitikat. Mis näitab omakorda Mart Kadastiku kahepalgelisust, kes rääkis pärast kohtumist presidendiga, et kommentaarid pole olulised. On, ja kuidas veel, vähemalt Eesti juhtiva erakonna jaoks on nad väga olulised.

Panen siia sama teate ka tekstina:

From: Katja Ljubobratets
Date: 2009/7/10
Subject: Palun teie kommentaare
To: "martin.tahvonen@fin.ee" , "jaana.kalinistova@gmail.com" , "alo.ehasoo@joelahtme.ee" , "veiko@trev2.ee" , "roma@dip.ee" , "signesuur@hotmail.com" , Katrina Sokk , Anni Vahtras , "lymera@gmail.com" , "liisaindra@gmail.com" , "kairialjas@hot.ee"


Artiklile http://www.epl.ee/artikkel/473063&kommentaarid=0

Iga arvamus loeb (minu jaoks).

Minu enda kommentaar on viimane:)

Suured tänu juba ette!

Katja