Veidi klatši ka! Anna-Maria Galojani ja Oleg Harlamovi väidetav armusuhe

Kirjutan, mida tean. Olime Olegiga mõni aeg tagasi vaenujalal, sest kirjasaatjad, kes naksid nagu traksid, andsid meile teada, et Oleg levitab Talna linna peal sellist juttu, et Savisaar on meile munitsipaalkorteri andnud ja on üldse meie suur vastaline. Aa, üks asi veel - et Harlamov sai Olümpia hotellis kokku oma vana girlfriend'i Kärt Karpaga ja üritas Päevalehte meievastast lugu orgunnida. Meie siis muidugi pahandasime ja kargasime Olegile kohe kratti.

Mis oli muidugi viga, sest kui me Olegiga kokku saime, selgus, et ta on täitsa normaalne mees. Kergelt vihane mees, tõsi küll, aga igati ok ja normaalne mees. Ja üldse mitte meie vaenlane. Oleg on küll väga pahane Anna-Maria Galojani peale, kes olla, nagu Oleg emotsiooniderohkelt kirjeldas, talle võlgu päris suure summa raha, 50 000 krooni. Nii Oleg igal juhul ütles ja demonstreeris meile ka väikest paberilipakat, mida ta kannab rahakoti vahel. Mis oli Olegi kinnitusel Galojani ema kiri Olegile, et rahad, mis Galojan Olegit laenuks võttis, saavad igal juhul tagasi makstud.

Nõnda. Oleg ütles, et mingeid rahasid ta näinud ei ole. Kuigi Galojan olevat sada korda lubanud, et kohe maksab. Oleg oli väga vihane, lausa tulivihane ja ütles, et kui Galojan või ta ema rahasid ära ei maksa, siis ta läheb inkassosse ja nõuab need rahad inkasso kaudu välja.

Nii, nüüd tekib küsimus, et miks pidi Galojan Harlamovilt mingeid rahasid laenama, eks ole. Äkki Harlamov ajas mingit kägu? Oleg oli valmis tõestama, et ajab õiget asja. Ta helistas meie juuresolekul vandeadvokaat Aivar Pilvele, kellelt küsis (ta pani valjuhääldi peale, ka meie kuulsime), et kas too mäletab, kuidas tema, s.o Harlamov Galojanile raha laenas. Pilv ütles, et mäletab küll. Olegi mure oli see, et kuna tema oli Galojanile need rahad, s.o 50 tuhhi laenuks andnud, siis prokurör Kristel Siitam-Nyiri kutsus ta välja ja küsis, miks ta Galojani eest EEL-i rahad ära maksis. Oleg poleks kunagi uskunud, et võib leida end sellisest olukorrast. Kus tema heausklikult laenab inimesele raha, kuna too on hädas, ning satub pärast seda kahtluse alla, et ka tema võib olla seotud EEL-i rahade kõrvalepanekuga, kuna maksis need tagasi.

Nii, küsimus oli siis selles, et Harlamov, nagu ta ise kinnitas, mitte ei maksnud Galojani eest EEL-ile ehk Sinijärvele rahasid ära, vaid andis talle lihtsalt laenu. Mida Galojan Olegi väitel tagasi ei maksnud. Oleg ütles, et tahtis Galojani aidata, aga Galojan vedas teda alt. Ta oli Galojani peale väga, võiks isegi öelda, et VÄGA vihane ja vandus, et teeb kõik selleks, et Galojan pokri pistetaks. Sedasi.

Anna-Maria Galojan ise on kinnitanud, et tema mingeid rahasid tagasi maksnud ei ole, EEL-ile siis. Ja et ta ei ole kunagi andnud allkirja, et maksab ka ülejäänud summa tagasi. Ehk siis valetab kas Harlamov (Harlamov või keegi teine maksis rahad ise tagasi, et Galojani süüdi lavastada, võltsides ka tema allkirja) või valetab Galojan (kuna mõtles hiljem ringi, sest ei tahtnud ülejäänud summat ära maksta). Inimesel, kes on kohtunud mõlemaga, võib olla päris raske otsustada, kuidas asjad tegelikult on, sest mõlemad mõjuvad siiralt.

Lugu on huvitav, sest lisandub pikantne nüanss: Oleg väidab, et tema ja Anna-Maria olid tõepoolest paar. Ja et just tema oli see, kes Galojani maha jättis. Anna-Maria jällegi on kinnitanud, et Harlamov on lihtsalt tema peale kade. Harlamov olevat lausa nõnda jultunud, et jälitab teda igal pool, näiteks käib tema juuksuri juures just siis, kui Anna-Maria seal on, ning laimab teda igal pool, kuidas aga saab. 

Ühelt pool kõneleb niisiis mees, kes on selgelt kõvasti haiget saanud, ja teiselt poolt naine, kellele on selgelt kõvasti haiget tehtud. Ainult et kui Oleg on saanud kolki ühelt, siis Anna-Mariale on tehtud kambakas - kogu Eesti riigi poolt. Sest olgem ausad - Anna-Maria Galojan ei ole sellist kohtlemist ära teeninud. Meile on öeldud: ega Galojan üksi varastanud, EEL-ist panid rahasid kõrvale kõik. Riivo Sinijärv, Aivar Roop, Ulrika Hurt. Aga vastutama pandi ainult Galojan. Täpselt nagu Maapanga-afääri puhul, kus rattale tõmmati vaid Malle Eenmaa.

See on ebaõiglane ja ühes õigusriigis lubamatu. Niisamuti inimese enne kohut kriminaalkurjategijaks tembeldamine.

That said, ma ei usu, et Oleg kõige kohta valetas. Ju neil Anna-Mariaga midagi oli ja mingid rahad seal ilmselt edasi-tagasi ka liikusid. Kui armulugu otsa saab, võetakse välja kõik vanad võlad. Sina jätsid mulle selle maksmata, aga sina mulle selle. Ja läheb lahti - üks suur arveteklaarimine. Olegil on ilmselt tänase päevani Galojani ema kirjutatud kirjake rahakoti vahel ja ta räägib kõigile, kes teda kuulata viitsivad, kuidas Galojan teda alt tõmbas. See on tema lugu ja tal on seks õigus.

Minu arvamus: EEL-i pakutavaid hüvesid nautisid kõik ja kui teiste suhtes krimasju ei algatata, siis tuleb lõpetada ka krimasi Galojani suhtes. Õigusemõistmine ei saa olla valikuline. Kohus peab mõistma õigust õiglaselt ja ühetaoliselt.

Kui kellelgi asja kohta rohkem inffi, andku muidugi mulle teada.

ANNA-MARIA GALOJANI KOMMENTAAR! Küsisin kommentaari ka Anna-Maria Galojanilt ja tema lükkas väited enda ja Oleg Harlamovi armusuhte kohta kategooriliselt ümber. Harlamov saab mind vaid oma märgades unenägudes, ütles Anna-Maria. Ta lisas, et usbeki päritolu Harlamovi näol on tegemist petisega, keda kahtlustatakse BNS-ilt suures koguses raha varastamisega ning et tal on mõistusega probleeme ja ta peaks arsti poole pöörduma. "Kuna pole erialalt arst, siis soovitan pöörduda vastava eriala arsti poole diagnoosi ja ravi saamiseks," ütles Anna-Maria.

Eestimaisest toidust

Värske ja eestimaine, hetk Tartu turult.

Ma tahaks veekord üle korrata Hippokratese tuntud õpetust, et "sinu toit on sinu rohi ja sinu rohi on sinu toit". Ja sellest tulenevalt kirjutada eestimaisest toidust.

Kõigepealt niipalju, et minu enda toidulaud oli lapsepõlves väga kesine. Ma mäletan hästi, kuidas tahtsin, eriti talvel ja kevadel midagi värsket, aga seda lihtsalt polnud. Ma sõin ainult saia, piima ja vorsti. Seda lastevorsti, mis koosneb, nagu hiljem olen aru saanud, searasvast, jahust, piimavalgust ja värvainest. Kus liha pole üldse.

Ja ma ei imesta, kui sellise ühekülgse toitumise tagajärjel on mul tekkinud tervisehädad: ma ei talu piima ega saia. Kõht annab kohe märku: paistetab üles ja läheb lahti. Ja enesetunne muutub kehvaks. Kui söön aga kala ja värsket, puu- ja juurvilja on enesetunne super! Saia suhtes ei oska öelda, aga niipalju kui ma mäletan, siis piima suhtes on mul juba lapsest saati olnud teatud vastumeelsus. On tekkinud okserefleks. Nii et võimalik, et ma pole talunud piima, seda lehmapiima juba lapsest saati.

Aga ma tahaks kirjutada eestimaisest toidust, nn eesti köögist. See, mida peetakse eesti rahvusköögiks, ehk siis verivorst ja hapukapsad pole tegelikkuses mingi eesti köök, vaid saksa köök teatud eestlase orja-mugandustega, kus siis taheti saksa kombel samuti bratwursti süüa, aga kuivõrd kõik liha anti saksadele andamiks, siis ei jäänud endale muud kui veri ja rupskid. Ning et asi tummisem oleks, siis lisati nii vorstile kui hapukapsale veel tangu ja pekki.

Samas on saksapärase mandritoidu eelistamine Eestis kui mereriigis, või õigemini suurel saarel, või poolsaarel enam kui kummaline. Sest kõikides mereriikides tarbitakse, on iidamast-aadamast tarbitud kala. Ja tehtud seda erinevatel viisidel. Aga millises Eesti söögikohas pakutakse eestimaist kala? Nõuka ajal viidi kõik kala Eesti vetest välismaale, müüdi maha, et riigile valuutat teenida. Ja Eesti poelettidel oli kuskilt Atlandilt püütud skumbria. Kohalikku kala sai kas ise püüda, või siis osta kohalike kalurite, näiteks peipsivenelaste käest. Ja kui aus olla, siis ega olukord pole palju muutunud. Kohalikku värsket kala saab ehk vaid Tartu turult. Aga igal pool mujal valitseb Norra kalakasvandustest pärit lõhe.

Aga oleks siis värsket lõhegi pakutaks! Enamik Eesti söögikohtades pakutavast kalast on eeltöödeldud ja sügavkülmutatud, kus siis kalalõik vahetult enne serveerimist kuskil, näiteks mikrolaineahjus üles soojendatakse.

Ma ei hakka rääkima üldse koolides ja lasteaedades lastele pakutavast. Kui sealseks põhitoiduks on pudrud ja viinerid, siis, noh, sealt ei saa muud tulla kui haiged lapsed. Kehva toidu kohta ütlen ma nii: see tuleb küll odavalt kätte, aga läheb hiljem väga kalliks maksma.

Samas on Eestis väga palju värsket. Näiteks seened. Kui paljudes lasteaedades või koolides pakutakse praegu söögiks värskeid seeni, mis on igal pool saadaval?! Või värskei marju, näiteks pohli, jõhvikaid, sõstraid. Või nendest marjadest valmistatud toormahlu?

Või kui paljudes lasteaedades ja koolides pakutakse lastele salateid, siis tehtuna peedist, porgandist, kaalikast, kapsast? Ja seejuures mitte äädika, vaid õliga maitsestatult? Või kas pakutakse tomatit ja kurki, mis tänavusel soojal sügisel on jätkuvalt saadaval? Või õunu, pirne ja ploome?

Loomulikult, seda pole! Ühelt poolt keelasid nn euronõuded ka koolidel, näiteks maapiirkondades enda valmistatud toidu pakkumise, teiselt poolt, kas saab seda kodumaist värsket ka muudes söögikohtades? Kui, siis väga üksikutes. Enamik toidust on kuskilt väljast sisse veetud, külmutatuna, ja siis üles soojendatud. Ainuke kodumaine, mida laialdaselt kasutatakse, on ehk kartul ja piimatooted. Aga muud mitte midagi.

Ja jookide koha pealt pole asi samuti kiita. Kui paljudes söögikohtades saab tasuta vett, mis on parim jook, ja mida peaks olema Eestis küllaldaselt saadaval?! Ja pole siis ime, et küünitatakse käsi kas mingite kahtlaste nn segumahlade või fantade-koolade suunas. Mis maksavad pudelis samapalju kui vesi. Või juuakse ohjeldamatult piima, mis on isegi pudeliveest odavam. Samas on vesi kõige parem ja loomulikum jook toidu kõrvale. Ja see peaks olema Eestis kõigile tasuta saadaval, ka nooblites restoranides, ning koolisööklates.

Ma soovitan mõelda, kallid kohvikulised, eestimaise toidu teemal. Minupärast kasvõi uuesti luua eesti köök. Ja jätta meelde Hippokratese aastatuhandeid vana ütlus: "sinu toit on sinu rohi ja sinu rohi on sinu toit".

Ja veel: eestlane on harjunud toidu, või kõhu arvelt kokku hoidma. Seda ei tohi teha. Või kui teete seda ise, siis ärge suruge seda peale lastele.

Mis on juhtunud Rein Kilgiga?, ta näeb välja nagu koolnu

Väljavõte Õhtulehe veebist.

Kirjasaatjad, kes te olete laiali üle maa, ja naksid nagu taksid, andke palun teada, mis on juhtunud Rein Kilgiga, kes näeb välja nagu koolnu?!

Kas teda vaevab samuti alkoholism, nagu Toomas Sildmäed ja paljusid teisi Eesti tippärimehi, või narkomaania, nagu Hans H. Luike ja paljusid teisi Eesti tippärimehi, või mis?

Mina arvan, et mees on üle töötanud ja vajaks üht korralikku puhkust. Kui elu on talle armas.

Mina soovitan eeskuju võtta president Toomas Hendrik Ilvesest, kes nägi ka väga sant välja, kuni võttis kätte ja hakkas tervislikult elama ja toituma. Ning, nagu mees ise räägib, tunneb end paremini kui kunagi varem!

Savisaar on tugevam kui kunagi varem

Pildil Irja Rakveres oma kooli ees trepil.

Minu meelest on hoopis sedasi, et Savisaar on tugevam kui kunagi varem. Tugev on nimelt see, kes on enesekindel, ja Edgaril juba enesekindlusest puudu ei jää. Kunagi oli niisama enesekindel Reformierakond. Siis, kui olid selle erakonna hiilgeajad. Praegu on vaikne kidumine, erakonna huku adumine ja selle loiult (kui jätta arvestamata mõnd juba ette ebaõnnestunud aktsiooni nagu too Rakvere "võsast puhastamine") pealt vaatamine. Midagi nagu tehakse, midagi nagu öeldakse, aga siht silme ees on - põhi. Tundmatud sügavused, kus hulbib ringi palju laipu, kes on samuti poliitilises elus liig ülbeks läinud ning kelle jalad on seepärast veealustesse vetikatesse kinni jäänud.

Savisaar seevastu aimab hästi tuule suunda ning adub, et praegu, täna, nüüdsama on just tema aeg. Tema, kelle siis veel. Suur Reformilaev ja väiksemad paadid ta sabas on põrganud kokku jäämäega, mille nimi on majanduskriis, ning karjuvad nüüd, ise uppudes, suure häälega, et see ei ole üldsegi mitte jäämägi, vaid... vaid armas kolmnurk veepinnal, millest me ilusasti läbi sõidame. Inimeste ülbus võib vahepeal olla nii suur, et võtab silmanägemise, nagu nälg. Ja Reformierakonna ja IRL-i ülbus just nii suur olnud ongi. Nad on olnud meie riigi tee ehk suuna valikul sedavõrd enesekesksed, et pole märganud, kuidas paljud inimesed, kes on ära tabanud, et see, mis ees ootab, pole mitte kena kolmnurk, vaid ehtne jääkamakas, on hakanud laevalt lahkuma. Reformierakond oli selle laeva kapten ja tema toetus on väga napiks jäänud. Meie blogi küsitlus näitab, et Reformi toetatakse juba kõvasti vähem kui Keski ja IRL-i. Ma ei tea, kuidas nad neid Postimehes ilmuvaid küsitlusi võltsivad, aga nende toetus kahaneb päevadega.

IRL-il veel mingit lootust on, ilmselt seepärast, et nad on vahelduva eduga kaptenil rooli käest kahmata üritanud ja teinud katseid suunda muuta, ja võibki arvata, et valimistest saab Keski ja IRL-i duell. Savisaare ja Laari duell. Reform kustub aga vaikselt ära, pfžžžžžžž... Temast jääb järele Nodzu õhupallinarts, mis kingitakse ühel päeval kurvameelsele eeslile, kes hakkab seda igavuse peletamiseks tühjast purgist sisse ja välja tõstma. Selline on Reformierakonna saatus ja sinna ei ole midagi parata. Uhkus ajab upakile, kangus käima käpakile.

Kilk kui Laari ja Luige suur sõber ergutab nüüd muidugi IRL-i, et see Savisaarest väga kaugele maha ei jääks. Eesti rahval ongi nüüd valida: kas rahulik ja turvaline, naabritega heades suhetes olev ja neist headest suhetest kasu lõikav euroopalike väärtustega riik, mis hoolib ka oma kõige nõrgematest liikmetest (Kesk), või ärplev ja sõjakas, igal võimalusel oma suurele naabrile kanna peale astuv ning isikuvabadusi kärpiv (Ken-Marti Vaher IRList tahtis oma seadusemuudatusettepanekuga, mille president Toomas Hendrik Ilves tagasi lükkas, koosolekute pidamise ja inimeste omavahelise suhtlemise vabadust kärpida) riik, mis upitab tugevaid ja unustab nõrgad. Tuletame meelde, et IRLi ja Reformierakonna ühistöö tulemusena sündis uus, töötajate õigusi kõvasti kahjustav tööseadus, mis tegi võimalikuks töötajate sms-iga vallandamise ning jättis nad turvapadjast, koodamistasudest, praktiliselt ilma.

IRL üritab teha nägu, et on uus ja puhtam Reformierakond. Sama särav, sama edukas, sama seksapiilne, aga ausam ja õiglasem ning kindlasti rahvuslikum. Laar ja co etendavad suuri rahvuslasi. Aga kas mäletate Lihulat? Seda päeva, kus paljud eestlased, mina kaasaarvatud, nutsid teleka ees. Kui Eesti Vabariigi valitsus, mida juhtis IRL-i kuuluv Juhan Parts, saatis väikse salga Lihula inimeste vastu, kes kaitsesid vapralt sammast, mille rahvas oli paigaldanud oma raha eest neile meestele, kes võitlesid Teises Maailmasõjas bolševismi vastu, politsei eriüksused, mis lasid rahva pihta gaasi ja saatsid talle kallale koerad. Kui Mart Laar andis oma heakskiidu sellise mehe parteisse võtmisele (pärast Lihulat langes Respublica toetus drastiliselt ja ta oli sunnitud liituma Isamaaga), siis tal peavad olema samasugused tõekspidamised nagu Juhan Partsil. Järelikult ei ole ka Laar mitte mingisugune rahvuslane. Ka ei kuulnud ma kordagi, et Mart Laar oleks protestinud Ken-Marti Vaheri, kel oleks, kui ta oleks sündinud varem, olnud edu Adolf Hitleri meeskonnas, seadusemuudatusettepanekute vastu, millega too tahtis piirata koosolekute pidamise vabadust. Vastupidi, IRL hääletas kui üks mees selle poolt ning see vähene demokraatia, mis meil siin Eestis on, säilus tänu president Ilvesele, kes keeldus seadust välja kuulutamast. Laar kirjutas niisiis isikuvabaduste piiramisele kahe käega alla.

Tulevad niisiis huvitavad valimised, sest omavahel hakkavad konkureerima sõnavabadus, sallivus ja demokraatia (egalité, fraternité, liberté!, mida esindab Savisaar) ning tsensuur, sõjakus ja autoritaarsus, mida esindab Mart Laar. Kumma teie valite, on muidugi teie otsustada. Mina olen oma valiku teinud.

Kui Savisaar kukub, milleks siis tõmmelda?

Väljavõte Delfi veebist.

Mõned tegelased, nagu IRLi toetaja Rein Kilk kisavad viimasel ajal oma hääled kähedaks, et Savisaar kukub. Aga kui kukub, milleks siis nii närvis olla?!

Ja millal on suur lobamokk Rein Kilk oma arvamustega täppi pannud?

Mina arvan hoopis seda, et kukub valitsus, kes on inimestele puru silma ajanud ja otsustavaks saab siin just euro tuleku edasilükkumine, mis venitab PUPU Eestis õige pikaks. Praegu usuvad kõik veel Ansipi juttu, et euro tuleb.

Poliitiline valimisreklaam autodel: LUBATUD!!!

Reformierakonna kandidaat Läänemaal Reimo Nebokat saatis politseile sellise kirja, koos piltidega:

Tervist!

Kas manuses oleval kujul kleebised autol tuleb eemaldada poliitilise

välireklaami keelu ajal.

Reimo Nebokat ja Lauri Luik on kandidaadid Läänemaal.

Ja sai politseilt sellise vastuse:

Hr Reimo Nebokat

Vastus päringule

Vastuseks Teie poolt saadetud päringule ja fotodele teatame, et ei näe

hetkel otsest vajadust antud kleebiste eemaldamiseks.

Lugupidamisega

Ahti Olesk

Haapsalu politseijaoskonna vanemkomissar

ahti.olesk@laane.pol.ee

473 2801; 5159795

Niisiis üleskutse kõigile kandidaatidele: kohalikule politseile kiri, ja autod juudi jõulupuuks!

Reform ja co Võsaga puhta hädas, tulekul aktsioon Rakvere "võsast puhastamiseks"!

Kirjasaatjad, kes naksid nagu traksid, annavad teada, et Reformierakond tahab Rakvere "võsast puhtaks teha" ning korraldab seepärast pühapäeval Vallimäel ürituse, mille eesmärgiks on ajada linnast välja uus ja naks linnapeakandidaat Peeter Võsa.

Kui mäletate, siis Peeter Võsa kritiseeris mõni aeg tagasi teravalt praeguste linnajuhtide valitsusstiili. Ja eks ole ka põhjust. On ju linnapea Andres Jaadla hulka linnarahva raha oma Bangkoki ja Jaapani reisidel magama pannud, linnapuhastus on puhta p...s ning Jaadla suur sõber, samuti volikogu liige Üllar Vaserik äritseb Jaadla heakskiidul surnuaiakohtadega. Ja linnavolikogu esimees Mihkel Juhkami, end IRL-i smugeldanud karjäärikommunist, on mees, kel pole südant ega au, sest sõitis mõned aastad tagasi rasedale naisele, aga lasi oma krimasja kinni mätsida ning istub nüüd volikogus nagu õige mees kunagi.

Ja sellised tegelased tahavad siis Rakveret "võsast puhastama" hakata. Ja eks neil ole ka põhjust. Kui Võsa volikokku saab ja seal oma sõna maksma paneb, siis on sellistel sellidel pidu läbi. Ei saa enam linna raha laristada, oma semudega soodsaid diile teha, päevast päeva väikseid sulitempe toime panna. Pets on neist tegelastest peajagu üle, sest ainsad patud, mida talle võib ette heita, on avalikus kohas purjutamine ja nurka pissimine. Aga milline eesti mees seda teinud poleks? Ega Andres Jaadlagi sest patust puhas ole - mu tuttavad rakverlased räägivad siiani mõnuga, kuis Jaadla kord öösel senikaua alkopoe ukse taga kolkis, kuni omanik tuli ja talle ukse lahti tegi. Pidi ikka vägev viinaisu olema, jajaa. Aga kui ühele mehele saab ette heita vaid avalikus kohas purjutamist ja nurka pissimist, siis ta peab ikka väegade tubli mees olema.

Peeter Võsa ongi tubli mees ja seepärast Jaadlal (Reformierakond), Juhkamil (IRL) ja Vaserikul (VL Rakvere), kes on nende mõlema suur sõber, Peetri Rakverest välja ajamisega nii kiire hakkaski. Mehed on mures oma naha pärast.

Kõige naljakam on muidugi toimumise koht. Vallimägi on ilus koht, kus pole mingit võsa. Ehk siis tegemist on aktsiooniga, millel ei ole mõtet. Mille mõte on vaid oma edevuse rahuldamine ja naha päästmine.

Aktsioon leiab kuuldavasti aset pühapäeval kell 12.30 Rakvere Vallimäel. Soovitan täitsa minna vaatama, kuidas Rakvere sullerid, kes Peeter Võsa ees kabuhirmul, end järjekordselt lolliks teevad. Ja veel parem mõte, võtke kaasa omad loosungid, nt "Lõpp linna raha laristamisele!", "Sulid volikogust välja!", ".... krooni - nii palju linna raha kulutas Jaadla aasta jooksul välisreisidele!", "Vaserik - kus on lubatud raudteejaama hoone?", "IRL - miks sa ei räägi oma kommunistidest?" jne. Ühesõnaga, loosungitel võiks olla välja toodud Rakvere triumviraadi Jaadla, Vaseriku ja Juhkami suliteod, mille pärast nad tahavad Võsa Rakverest välja suitsutada.

Superkoolitaja Peep Vainu päeva lõpp- ainult Inno ja Irja kohvikust!

Väljavõte Delfi veebist.

Millegipärast on superkoolitaja, reformierakonna ja Indrek Pertelsoni vaimne isa, guru Peep Vain Delfis kirjeldanud ainult oma päeva esimest otsa. Mis pole üldse nii huvitav. Panen siia ka päeva teise otsa.

12:05 Kohal. Väike pilk saalis ringi: paar täitsa pandavat totsi. Ühel erutavalt suured rinnad. Ma ei saanud kuidagi pilku ära. Ja läks kõvaks kohe. Viimati juhtus selline asi 2002. aastal.

13:05 Väike vaheaeg. Väike flirt selle rinnakaga. Lubab.

14:30 Rinnakas tuli ise juttu ajama. Ütles, et võiks õhtul välja minna. Eks näis.

15:30 Taas väike kohvipaus. Rinnakas tikub ligi. Tegin juttu ühe teisega, kel kena säärejooks. Pole hea kohe järele anda. Siis tuleb lõpus parem tulemus.

16:30 Koolituspäeva lõpp. Rinnakas kadus kuhugi ära. Säärejooks tuli juttu ajama. Olen segaduses.

17:00 Säärejooksuga minu toas. Pakkusin talle veini, ta keeldus. ütles, et ei joo üldse. Kulistasin ise klaasitäie otse kõrist alla. Ütlesin, et õhtul võiks veel kohtuda. Tema, et ootab mind oma toas. Super!

18:00 Sain lõpuks rinnaka kätte. Oli käinud korraks ära, mingite sugulaste juures. Paistis olevat väga huvitatud. Ütles, et talle meeldib mu intelligents. Olin kõrvust tõstetud. Lubasin endale, et panen kummi igaks juhuks peale.

19:00 Rinnakaga voodis. Seks oli 3+. Kui rinnahoidja ära võttis, siis vajusid leivad kõhu peale laiali. Aga märjaks läks hästi. Tegin klaasi veini ja lõpetasin poole tunniga.

20:00 Väike vahepala säärejooksuga.

21:30 Säärejooksuga voodis. Tulemus: 5. Viimati juhtus selline asi 1997. aastal. Märjaks läks hästi. Mul püsis korralikult lõpuni. Enne lõppu võttis kummi ära. Loodan, et ei juhtu äpardust.

Tublid!

Väljavõte Postimehe veebist.

Belglased valasid piima laiali. Tublid!

Pole rohkem inimese tervist kahjustavat toitu kui seda on lehma piim ja sellest valmistatud tooted. Piima hävitamine on ainult kasuks. Kuigi selle oleks võinud ka vasikatele joota, kellelt see on tegelikult varastatud.

Ma ei hakka rääkima julmusest, millega lehmadelt nende vasikate toit röövitakse. Püüdkem ette kujutada, kui keegi hakkaks naisi lüpsma, ja NB! masinaga!!! Kasu saamise eesmärgil.

Sama häbiväärne on loomade tapmine. Inimene on taimetoitlane, vaadake kasvõi oma hambaid, mille loodus on teile andnud, kallid inimesed. Ja öelge pärast seda: kas te olete lihasööja. Isegi karu, kes näeb palju kiskjam välja, on taimetoiduline.

Way to go, Sven!

Lugesin just, et Sven Kivisildnik, kes on üks mu lemmikluuletajaid, kandideerib Pärnu linnapeaks. Õige! Rohkem kirjanikke poliitikasse!

Mart Viisitammel on nüüd vääriline konkurent ja see on ainult hea.

Kohvik tervitab registreerunud kommenteerijaid!

Tükk aega mõtlesin, kuidas seda kommentaaride probleemi lahendada. Et täiesti anonüümseid kommentaatoreid, kes ei võta mitte mingisugust vastutust, ma ei taha. Aga samas oleks ju tore teada, mida arvavad need, kel jätkub julgust end kuidagipidi identifitseerida. Ja mulle meeldib ka see kohviku idee, ainult et ma ei taha siia anonüümseid lõhkujaid, kes kogu ülejäänud kohvikurahval söögiisu ära ajavad. Nõnda kaotab kohvik oma mõtte. Kui ta on selline laamendamiskoht, kus igaüks, kes pererahva kohta mõne kiitva sõna poetada julgeb, saab kohvikusse hiilinud maskis terroristilt noahoobi maksa. Maskis terrorist - nii vast võikski anonüümse kommentaatori kohta öelda, selle vahega, et erinevalt terroristist, kel on enamasti suur idee, mille nimel ta tegutseb, ning ta on valmis selle nimel ka surema, pole anonüümsel kommentaatoril enamasti mingit muud soovi kui end teisi detoneerides väheke tähtsamana tunda. Ta on niisama alatu kui maamiinide paigaldaja, kes vaatab kahjurõõmsalt itsitades pealt, kuidas tema paigaldatud pomm teisel käe või jala otsast rebib. Isegi amokijooksja on üllam, sest ta teeb seda avalikult. Anonüümne kommentaator mõrvab öö varjus ja salaja ning on seepärast kõikidest kurjategijatest kõige alatum.

Kõike kokku võttes - selliste alatute, ideeta terroristide kohvikusse lubamine ei ole aus nende suhtes, kes tahavad siin rahulikult mõtteid vahetada, kohvitass käeulatuses. Ja nõnda saigi üheskoos otsustatud, et kohvik avab oma uksed tasahilju uuesti, aga vaid neile, kes tulevad siia tõsise tahtmisega intelligentset diskussiooni arendada, oma kogemusi ja muljeid jagada, niisama elu kohta tähelepanekuid teha. Selliste inimestega suhtlen meelsasti ka ise. Kel himu lõhkuda ja laamendada, valigu endale mõni teine keskkond, näiteks Delfi. Vat nii!

Vaatasin, et ka teised blogijad nõuavad kommenteerimise juures täiendavat informatsiooni, näiteks e-maili, nii et me otsuses ei ole midagi erakordset. Oleks pidanud juba ammu niimoodi tegema. Ja see on minu meelest kõikse parem lahendus. No commentation withoutregistration, kui veidi inglise keelt väänata (nagu no taxation without representation :)).

Mõnusat kommenteerimist!

Aivar Reinapil hea point

Väljavõte Postimehe veebist.

Endisel majandusajakirjanikul Aivar Reinapil hea point: riik on pannud müüki odavalt kinnisvara ja keegi ei piiksata!

Ainult loll müüb praegu kinnisvara raha teenimiseks, sest hind on üle aastate madalaim. Aga seda teeb riik, ehk siis Eesti valitsus, kelle eesti rahvas on justkui ametisse valinud. Aga kas ka selleks, et vara poolmuidu laiali tassida?!

Mis värk selle aseri projektiga sis tegelikult on?

Väljavõte Äripäeva veebist.

Nagu võib lugeda selle Gildi aseri projekti kohta Äripäeva veebist, siis maksti kohalikule tuusale Alijevile lausa avalikult altkäemaksu. WTF!!!

Mis toimub???

Ahujeli???!!! Küsiks ma selle peale.

Ma puutusin kokku sõjaväes mõne aseriga, ja mina nendega äri ei ajaks. Ausõna. Aga nüüd, nagu näib, on mingisse aseri projekti pannud raha Eesti ärituusad. Kus on mõistus???

Minu soovitus on: kui sulle on Eesti armas, pane raha Eestisse. Kui ei, koli minema, ja ela seal, kuhu oma raha paned. Ausõna!!!

Ja mida kogu see Gildi saaga hästi näitab, Eestis pole südame ja mõistusega ärimehi.

Fakit, nüüd ka aseri projekt karil?!

Väljavõte Äripäeva veebist.

Nonii. Tundub, et nn armeenia raadio pole Gildi poiste ainus "projekt", Nüüd, nagu tuleb välja, olid ka kinnisvarainvesteeringud Aserbaidžaanis. Taga targemaks, eksole. Kuigi isegi mu ema (ja isegi mitte vanaema) poleks aserisse sentigi pannud oma raha. Aga näe, Gildi poisid panid.

Ja nüüd neid süüdistatakse. Aga samamoodi võib öelda, et nad võtsid riski. Riskeerisid, küll mitte oma rahaga (aga see on ju puhta loll, kes oma rahaga riskib, ja sama loll on see, kes oma raha teise hoolde annab, see on nagu anda oma naine teisele mehele keppida), aga vähemalt võtsid riski, eksole, aga seekord šamppi ei joonud. Muidugi, eeldusel, et nad teiste tagant ei varastanud. Sest mina pole kunagi kellegi tagant varastanud, ja ma ei kujutaks seda ette, et ma kellegi tagant varastaks.

Virgo Kruve vastutuseküsimus

Väljavõte eluonselline.wordpress.com veebist.

Ninataga kirjutab oma blogis, et Virgo Kruve ei suuda vastutada. See konflikt (mis küsimused? mis vastused?) läks must küll kauge kaarega mööda, aga lugesin Kruve blogi, kus ta väidab, et mina kardan, et tema saab must kohalikel valimistel rohkem hääli (kokku 299 vist) ja pidin endal püksid täis naerma.

No tõepoolest. I don't give a rat's ass, kui palju hääli ma saan. Nagu ma juba ütlesin, minu eesmärk ei ole iga hinna eest volikokku trügida. Võib-olla ongi parem, kui ma ei saa, sest ma ei tea ju, kas ma seal midagi teha oskan. Peale selle, et... eee, kirjutan, mis teised teevad? No ma igal juhul üritaks, keel suust väljas, aga ma ei hakka siin teesklema, et olen suur kohaliku elu ekspert. Mõned mõtted mul on, sest ma olen palju Rakvere peal ringi jalutanud ja asju tähele pannud. Nagu näiteks et turg võiks olla suurem-lahedam-paremas kohas ja et keskväljak võiks olla lapsesõbralikum (mitte nii kivine) ja siis see jõululinna idee (jõulukioskid, kus müüakse glögi!). No ja lapsed võiksid muidugi tasuta kooliõunat saada, see idee on Keskil väga hea.

Aga Kruvet ma küll ei kadesta ega karda. Ma võiks muidugi kadestada, kui tal oleks mingid superlahedad ideed Rakvere elu paremaks muutmiseks. Aga ma ei tea, kas on? Kas keegi teab? Samas see poliitikavärk on ikka kergelt naljakas ka. Eriti naljakas on see, kui tõsiselt mõned inimesed seda võtavad. 299 häält? Noo, see juba on midagi ;)!

Mart Laar: homod pääsevad taevasse

Väljavõte Ekspressi veebist.

Eelmine nädal nagu ei pandki tähele, aga jah, Ekspressile andis intervjuu ka Mart Laar. See on siis esimene peaminister, kes kandideerib ka linnapea toolile.

Laar ei ole rumal, nagu Keit Pentus või Jüri Pihl, kes olid Ekspressi ajakirjanikele Tarmo Vahterile ja Krister Kivile kerge saak.

Aga üks asi oli huvitav, ja samas ka lohutav, mille Laar välja ütles: et homod pääsevad taevasse. Kas pole ilus?! Laarist võiks saada Eestis homode eestvõitleja, sest neid kiusatakse taga. Eestis, selles väikses banaanivabariigis kehtib homode suhtes samasugune apartheid nagu venelaste suhtes.

Strandberg pani roheliste tagant pihta 2 milli?

Viimasel ajal on roheliste seas peamiseks jututeemaks Marek Strandbergile eelmiste valimiste ajal üle kantud 2 miljonit krooni, mille ta osavalt erakonna tagant oma arvele nihverdas ja mida rohelised on näinud nagu oma kõrvu.

Lugu ise on järgmine:
2007. aastal pani Jüri Mõis koos teiste tuuleenergiameestega rahad kokku ning kandis Roheliste erakonna arvele kaks miljonit krooni. Et erakond tugevamalt jalad maha saaks ja ärimeestele vajalikke seadusi õigel hetkel Toompeal läbi suruks.

Kui Marek Strandberg sellest rahast haisu ninna sai, marssis ta joonelt partei raamatupidaja Anne Artus'e juurde ning käskis tollel kanda annetuse osaühingu Businext arvele. Raamatupidaja küsimusele, „miks nii?", vastas Strandberg, et too lihtsalt pidagu suu, sest töötute raamatupidajate järjekord ulatuvat Roheliste erakonna kontori ukse tagant Toompeal Toom-Rüütli tänavast Pika jala alguseni, ja kui Annele midagi ei meeldi, siis tõmmaku uttu.

Nüüd, paar aastat hiljem, on keskkonnameestele, kelle mõte liigub ehk Lahemaa looduskaitsealade ja Nigula raba kaudu, pärale jõudnud, et Mõisa-Jüri kõbin oli mõeldud ühiseks kasutamiseks ja erakonna arendamiseks. Ja firma, kelle kontole, osaühing „Businext“ nimelt, need paar milli kadusid, kuulub vanameister Strandbergile ja tema prouale.

Kui linnuvaatlejad, putukauurijad jt tõsised loodusemehed esimesest ehmatusest üle said, hakati Strandbergilt raha kohta aru pärima. Mõni julgem söandas isegi raha tagastamisest juttu teha. Eestkõnelejaks hakkas teatrimees Peeter Jalakas, kes roheliste suvepäevadel õllest väge saanuna ühe telgi juurest teise juurde tuias ja kõigile rääkis, et temal on Strandbergist ja tema naisest ning nende trikkidest kõrini ning et midagi tuleks lõpuks ometi ette võtta.

Ega Jalakat keegi eriti kuulata viitsinud, sest keda ikka üllatab, et Strandberg on jälle midagi kusagilt pihta pannud. Ühe telgi juures, kus juhtusid Strandbergi sõbrad olema, soovitati Jalakal lihtsalt magama minna, aga kui too jõuramist ei lõpetanud, tahtis keegi Strandbergile eriti lojaalne vend, üks noor tüüp, Jalakale peksa anda. Kõige halvemast päästis Jalaka see, et teised tulid vahele. 

Kui kadunud rahade teema üles kerkis ja Strandbergilt aru päriti, oli too alguses vait nagu kult rukkis. Lõpuks aga öelnud Strandbergi naisel närvid üles ja ta teatanud erakonna büroo kööginurgas rõhutatult kõval häälel, et käseb oma mehel friikide plärinale erakonna listis lõpu teha. Nüüd ongi Strandberg teatanud, et raha - need 2 milli - oli tema isikliku tegevuse tulemusena omandatud ning mõeldud tegelikult talle.

Igatahes, nagu kuulda, pole Peeter Jalakas ja tema vaprad sõdalased isehakanud füüreri vastusega rahule jäänud ning plaanivad isegi õiguskaitseorganite kaasamist, et õiglus jalule seada. Tüli kogub tuure.

Asja muudab veel pikantseks asjaolu, et selle Strandbergi firma Businext Eesti OÜ juhataja on Tarmo Kriis (NB! Mitte segi ajada tema nimekaimuga, tööandjate keskliidu tegevjuhiga). Kriis on olnud Eesti relvaettevõtte E-Arsenal juht. See on see firma, mis on jõudnud pankrotiseisu ja mida rik tahab nüüd maha parseldada.

Rohelised, pea liiva alt välja! Ja pikksilm mõneks ajaks kotti tagasi!

PÄEVA POMM: suurärimees ja IRLi toetaja Toomas Sildmäe istub kinni naise- ja tütrepeksu eest

Väljavõte Delfi veebist.

Delfi kirjutab, et Toomas Sildmäe peksis läbi oma naise ja tütre.

See on vad poolik tõde, edastavad kohviku kirjasaatjad, kes laiali üle maa, ja naksid nagu taksid. Nimelt, Sildmäe ISTUB NAISE- JA LAPSEPEKSU EEST KINNI.

Päris kõva laks jälle, pärast seda, kui Sildmäe täis peaga Tallinna kesklinnas päise päeva ajal oma Maseratiga ringi kimas ja teisi autosid mõlkis. Ime, et mõni inimene alla ei jäänud!

Ja nüüd siis selline laks, et peksis oma naise ja lapse läbi, ning istub nüüd soolaputkas kinni. Ilmselt tegi seda jälle täis peaga. Ai-ai-ai. Nüüd selline lugu enne valimisi. Mis häbi-mis häbi!

Sildmäe on suur IRLi toetaja, kunagi pani Mart Laar tema varale aluse, kui lasi tal erastada Palace hotelli hoone, ning jätta seadusjärgne omanik pika ninaga. Siis andis Sildmäe veel Laar valitsuse majandusministrina kahtlase garantii Soome pankadele Viimsi kalapulgatehase nõuka-aegsetele laenudele. Mis nüüd tagantjärele tõid Eesti riigile 250 miljonit krooni kahju.

President Ilveselt taas väga hea ettekanne!

Väljavõte Delfi veebist.

President Ilveselt taas väga hea kõne pärast seda, kui Kadriorus asus nõunikuna tööle Eesti üks targemaid naisi Ülle Madise.

Ja loomulikult on Ilves hakanud harrastama tervislikke eluviise. Terves kehas terve vaim!

Üks päris lahe video juutuubist: muinasjutt vend Saltanist

Otselink videole on siin: http://www.youtube.com/watch?v=fkJ4sNwdKj4.


NB! Tegemist on venekeelse tekstiga, mis kubiseb ebatsensuursustest!

Vihje: Starman koondab

Saabus vihje, et telekomiettevõttes Starman on käimas aktiivne koondamine. Koondatud on 14 inimest, kellele lisandub ilmselt lähiajal veel.

Väga asjalik arvamus Toomas Lepalt Delfis!

Väljavõte Delfi veebist.

Toomas Lepp, keda ma olen kritiseerinud kui kehva teletegijat, on ootamatult hea kolumnist. Või arvaja. Lausa suurepärane tekst Delfis!

No ja kes siis veel kui mitte Lepp ei peaks sellist teksti kirjutama, lähtuvalt tema Hispaania juurtest. Soovitan kõigil lugeda!

Irjale meeldisid eriti read: "Mälestame oma sõdureid, aga ärme heroiseerime neid aastaid ning neid kuratlikke seltskondi, mis sundisid kandma eri värvi sineleid."

Minu kogemusest Savisaare vastaste ja pooldajate leerist

Ma olen olnud nüüd mõnda aega nii Savisaare vastaste kui pooldajate leeris, ning võin teha mõned tähelepanekud.

Esiteks on minu jaoks üha suurem mõistatus Indrek Tarand. Oli mõistatus juba siis, kui ta kandis uhkusega särki, millel oli tekst "Kommarid ahju!". Kuigi ta vanaisa Paul Viiding oli olnud veendunud kommar, võidelnud ENSV eest. Et siis kas Indrek Tarand kutsub üles ka oma vanaisa ahju ajama, või ajaks ka oma vanaisa ahju, kui see peaks tema poliitiliste ambitsioonide täitmiseks vajalik olema?! Kui seda Irja käest eile küsisin, siis ütles ta, et nii see ilmselt on, et Indrek Tarandi jaoks pole poliitilise karjääri tegemiseks ükski vahend halb. Ta võib ka oma lähedased auku ajada.

Samamoodi olin üllatunud, kui Indrek Tarand nimetas meie raamatut avalikult "pasaks". Samas olen ma Tarandiga koos EÜSi õllelauas õlut, või nö sõprust joonud, ja olen teda igal võimalusel toetanud. Ja praegu selline näkku sülitamine. Ma arvan tegelikult, et Indrek Tarandi vanaisal, kui ta praegu elaks, oleks umbes sama sitt tunne nagu minul. Nagu oleks näkku situtud. Tänutäheks abi ja toetuse eest.

Ja ma olin üllatunud ka siis, kui Ingrid Tähismaa, minu eksabikaasa hakkas mulle kaikaid kodaratesse loopima pärast seda, kui ma otsustasin abielu temaga lahutada, sest esiteks oli ta olnud truudusetu, ja teiseks minu suhtes vägivaldne. Selline elu polnud, kui kasutada minu ema terminit, meelakkumine. Samas olin ma Ingridit igakülgselt aidanud ja abistanud, igal võimalusel toetanud, seda isegi pärast meie lahkuminekut, kui käisime Irjaga mu endises kodus küttepuid riita ladumas. Mis aga ei takistanud Ingridil mind ja Irjat sõimamast, ning minu ja Irja vastu ristisõda alustamast, mis viis varakult hauda Irja isa ja ajas Irja tülli tema vendadega. Sest, nagu Irja on juba kirjutanud, "tellis" Ingrid, raha eest Irja vennalt Vellolt "teenuse", et mind Irjaga lahku ajada. Ja Irja vend Vello läks sellele liimile. Inimesed on ettearvamatud.

Samas mina ei kujutaks ette, et ma niimoodi võiksin kunagi talitada. Esiteks nii nagu Tarand. Ma ei oleks võimeline Tarandi raamatut pasaks nimetama, ilma seda läbi lugemata isegi siis, kui Tarand mind ennast pasaks sõimab. Mu uhkus ei lubaks seda. Ja veelgi enam, ma ei oleks võimeline ahju ajama oma vanaisa, või ideoloogiat, mis oli vanaisale kallis. Vaid, vastupidi, ma püüaks uurida, miks vanaisa talitas nagu talitas. Näiteks minu vanaisa oli samuti riigivõimu peale kuri, selle pärast, et venelased ilma ühegi püssipauguta sisse lasti. Ta käis isegi meestega piiri peal venelasel vastas, nö igaks juhuks, et kui peaks tulema käsk, siis vaenlane välja ajada. Aga käsku ei tulnud, ja see vastuminek tähendas hiljem süüdistust banditismis ja 25+5 aastat vangistust kusagil Irkutski all.

Minu vanaisa suri Siberis enne Stalini surma, ja mu isa ei teadnud isegi täpselt seda, kus on tema haud. Sest seda ei teatatud mu vanaemale. Ma käisin ise korra Irkutski kandis ka asja uurimas, ent mind ei saatnud suurem edu. Vanade haudade tuvastamine nõuaks mitmekuulist pingutust, millist võimalust mul pole olnud võimalik lubada. Minu vanaema jäi Eestisse üksi nelja väikse lapsega. Ta käis tööl kolhoosi laudas lüpsjana, ja tõi sealt püksisääres kaasa piima ja jahu, et lastele kodus süüa teha. Tal polnud võimalik üksi oma lapsi koolitada, aga lastest said sellele vaatamata töökad inimesed.

Indrek Tarandi vanaisa tegi Eestis 1940. aastal "revolutsiooni", et tuua Eestisse kommunistlik maailmakord ja ühendada omavahel kõik kommunistlikud riigid. Sõja ajal oli ta ilmselt kuskil Venemaa avarustel redus, nagu enamik kommuniste, ning pärast sõda tuli tagasi ja oli ENSVs juhtivatel kohtadel kultuuri-liinis. Indrek Tarandi vanaisa võimaldas oma lastel saada korralik haridus, siis nõuka-aja parimas vaimus, ning elamine Tallinna Harju tänavale nn kirjanike majja. Ja Indrek Tarandi vanaisa on maetud, ma arvan Metsakalmistule, kuhu maeti kõik nõuka aja tähtsamad tegelased.

Ma ei tea, kas Indrek Tarandi vanaisa oleks minu vanaisa, või tema tegusid pasaks nimetanud. Aga ma usun, et Tarandi vanaisa oli veendunud kommunist, samamoodi nagu minu vanaisa oli veendunud Eesti mees. Aga tänane fakt on see, et Indrek Tarand nimetab üht raamatut pasaks. Kuna see, nagu võib arvata, näitab Tarandit paremas valguses, toob talle poliitilist kasu. Selline inimene on valmis kasu nimel ka oma riigi ja rahva maha müüma, nii nagu tegid seda Konstantsin Päts ja Johan Laidoner. Pole ilmselt suurem ime, et Tarand oli pikka aega Laidoneri muuseumi direktor.

Mina kui endine EÜSi liige, kes järgis ka oma elus EÜSi põhimõtteid, eelkõige jäädes ausaks nii enda kui teiste ees, ja kes selle eest EÜSist välja visati, võin öelda, et Tarandist on saanud suur EÜSi häbiplekk. Tarand on isegi üks EÜSi nn taasasutajatest, ent tema teod on sootuks vastupidised EÜSi lipukirjale "Fortiter in re, suaviter in modo" (Põhimõtteis kindel, tegudes leebe). Ja kuigi EÜS oli mulle kunagi armas, ja seal olid mu väga head sõbrad, siis seni kaua kuni seal figureerib seesama Tarand, soovitan ma noortel sellest organisatsioonist eemale hoida. Sest sa kunagi ei tea, millal Tarand sind või sinu raamatut avalikult pasaks nimetab.

See oli siis nö sissejuhatuseks. Nüüd aga veidi usu teemadel. Räägitakse, et eestlased on uskumatu rahvas. End peab tõsiusklikeks väga vähe. Ent see on vale. Eestlased on väga usklikud, või ütleme religioossed. Ainult et jumaluseks pole mingi kujuteldav tegelane, vaid päris lihast ja luust olend. Nagu ma olen tähele pannud, siis Eesti jaotub vastavalt siis Savisaare-usku ja selle usu vastasteks. Miks ma nii ütlen? Aga Savisaare toetamine, ja veel enam tema vaenamine on usk. Savisaare vaenajad, ma olen ise olnud nende hulgas, võivad istuda õhtu läbi koos ja Savisaart kiruda.  Päris tõsiselt. Ma olen ise olnud sadu kordi sellistel koosviibimistel. Kus siis keegi ei tohi öelda, et talle meeldib Savisaar. Ja kogu õhtu möödunud Savisaart kirudes. Kuigi, nagu tähele panin, siis vanemad inimesed võisid küll, näiteks oma laste ja lastelaste juuresolekul Savisaart kiruda, aga valimistel andsid oma hääle ikka Savisaarele. Salaja ikka uskusid Savisaart. Ja nüüd, kus ma olen öelnud, et olen muutnud usku, olen pööranud Savisaare-usku, olen saanud oma endistelt usu-liitlastelt mitmeid ähvardusi ja sõimu. Mul pole ühtäkki nendega enam millestki rääkida, justkui elu koosneks ainult Savisaarest ja temaga seotud usust. See on kummaline. Öelge siis veel, et Eestis kehtib usuvabadus! Niipea, kui ma pöörasin Savisaare usku, visati mind välja EÜSist ja korraldati kodus läbiotsimine. Umbes nii nagu islamimaades tehakse nendega, kes oma usust taganevad. Ime veel, et vangi pole pandud.

Samas on avanenud hoopis teine, Savisaare-uskujate maailm. Kes on sama veendunud, või isegi veendunumad Savisaare toetajad kui seda olid minu kogemuse kohaselt Savisaare vaenajad. Ja huvitav on ka see, et nii Savisaare toetajate kui vastaste hulgas on nii noori kui vanu inimesi. See usk jaotab ühiskonna kaheks, ja samas hoiab ka ühiskonda koos. Kusjuures, nagu mulle tundub, on paljud pöördunud viimasel ajal pigem Savisaare-usku. Näiteks venelased. Ja ka paljud eestlased, just noored.

Minu suur vend kandideerib ka ja see on hea

Irja ja tema suur vend Eino.

Sain just teada, et ka minu suur vend Eino Vaher on otsustanud kohalikel valimistel kandideerida. IRL-i nimekirjas, kus on Rakvere volikogu esimees, karjäärikommunist Mihkel Juhkami ja minu armas ajalooõpetaja Heli Kirsi.

Eino kandideerib IRL-i ja mina Keski nimekirjas. Oh, kui isa veel elaks... Küll tal oleks nalja. Isa ise oli tujukalt alati kellegi teise poolt. Kui Madisson kandideeris, siis ta oli alati Madissoni poolt. Siis meeldisid talle veel Jüri Toomepuu, Jüri Estam ja Aleksander Einseln. Kunagi ammu toetas isa Keskerakonda, aga loobus, kui talle hakkas tunduma, et Savisaar on rohkem sundüürnike kui majaomanike eest väljas. Ja isa ise oli ju majaomanik. Muudes küsimustes tal Savisaarele etteheiteid ei olnud. Laari ei sallinud isa üldse ja ses küsimuses olid isal ja Einol teravad vaidlused, mis läksid teinekord nõnda ägedaks, et nad ei rääkinud teineteisega mitu päeva. Pärast leppisid muidugi jälle ära ja Eino tuli jälle meie poole Kroonikaid lugema, mida ta endale ise tellida ei raatsinud. Need olid armsad ajad, me istusime siis kolmekesi meie pool söögilaua ääres ja ajasime mõnusalt juttu.

Julgen oma suure venna poolt hääletada soovitada küll, sest üks, mida Eino kohta öelda võib, on see, et Eino on aus. Ok, ta on vahel mõtlematu ja ütleb vihaga välja asju, mida ei mõtle, aga pärast kahetseb ta alati siiralt ja on iseenda kõige suurem hukkamõistja. Einol on õrn hing ja soe süda. Nii et IRL-i toetajad, andke julgesti hääl tema poolt. Eino on ka väga põhimõttekindel ning vankumatu oma toetuses Isamaale, ükski isa poolt esitatud oskuslikumgi argument ei veennud teda selles, et Laar on siga ja põllumajanduse perssekeeraja (nagu arvas isa). Eino raius ikka nagu rauda, et Laar on parim ja tegi IRL-ile kampaaniat. Ta ei ole niisiis mingi tuulelipp. Kunagi kandideeris Eino ka valimisliidus Kodulinn Rakvere ja siis ma olin väga imestunud, sest seal olid koos sullerid nagu Jaadla ja Vaserik ning Eino pole üldse nende moodi. Väga vahva, et Eino on lõpuks ka omaenda erakonna üles leidnud ja kandideerib selle nimekirjas.

Aga isa peab seal taevastes avarustes peenikest naeru, seda ma ütlen küll. Eino IRL- i ja Irja Keski nimekirjas :D. Aga ma olen täitsa kindel, et ta on uhke ka. Tema oli nii hea isa, et kelkis kõigile, kes teda kuulata viitsisid, et tal on maailma parimad lapsed. Ja küllap ta kelgib edasi - kõigile, kellega Peetruse järvedel kalu püüab.

Palju edu sulle, Eino IRL-i nimekirjast!

Irja, Keskerakonna nimekirjast ;)

Savisaar jälle meedial hambus

Väljavõte Edgar Savisaare blogist.

Viimasel ajal on Savisaar jälle ajakirjanduse meelisteema. Ja nüüd veel eriti, enne valimisi. Kus siis tema vastu on üles rivistatud kogu ülejäänud suuremate erakondade raskekahurvägi: Laar, Pentus, Pihl. Kes siis kolme peale annavad ehk Savisaare mõõdu välja: Laaril on aru, Pentusel särtsu ning Pihlil mõjukust. Umbes nii nagu usbekis istub alati kaks meest taksos: üks oskab juhtida ja teine tunneb linna. Ja kolmas võiks ka ju veel olla: kes oskab autot remontida. Saaks samasuguse komplekti kokku.

Samas on Savisaarele viimasel ajal üha raskem midagi ette heita. Võib ju kritiseerida tema liig lähedasi suhteid venelastega, aga mu meelest on näiteks soomlaste, või isegi sakslaste suhted venelastega veel lähedasemad. Ja selle Venemaaga, keda armastatakse kiruda, teeb Euroopa Liit kõige kõrgemal tasemel koostööd nii teaduslikul kui majanduslikul pinnal. Nii nagu USA teeb koostööd Hiinaga, mis on Venemaast jupi maad totalitaarsem ühiskond. Võiks isegi öelda, et Hiina on ikka täielik NSV Liit, kus näiteks tiibetlasi taga kiusatakse. Sellele vaatamata lubati Hiinal korraldada isegi olümpiamängud, mida põhjendati nii, et sedasi on võimalik Hiinat "paremaks" muuta. Sest siin on valida: kas suruda teine pool isolatsiooni, nagu see oli tavaks külma sõja ajal, ja ajada asjad nugade peale, või püüda teist positiivselt hõlmata, nagu seda on tehtud Ukraina, või siis Türgiga. Ka Ukrainal ja Türgil on "probleeme", nii nagu ka Venemaal. Ka Eestil on, muide, probleeme, millest kirjutasime Irjaga "Vaba ühiskonna raamatus".

Janek Mäggi kirjutab Delfis, et Keskerakond on toetuse ära teeninud. Ja seda ilma irooniata. Tema on Tallinna inimene, näeb seda iga päev lähedalt. Mina olen ka Tallinnas pikalt elanud, siis kui linnas miski ei liikunud, ja kõige ehedam näide oli Nõmme turg, mis oli aastaid üks linna häbiplekke. Mis mulle tundub, et Keskerakonna ja Savisaare juhtimisel on Tallinna linn esimest korda pöördunud näoga kodaniku poole, tegutsenud vastavalt kodanike huvidele. Asjad on hakanud liikuma.

Tegelikult ma soovin, et asjad liiguks ka riigi tasemel. Ja kui veelgi ausam olla, siis oleks Eestile hea kahe erakonna süsteem, kus siis ühel pool on Kesk ja teisel pool mõni teine erakond (või need kolm ülejäänut kokku). Ja see, kes valimised võidab, valitseb hea hulga aastaid. Siis kaob ära pidev kemplemine, ja see, kes valitseb, võtab täie vastutuse. Tallinnas hakkab selline süsteem välja kujunema. Ja ma ütleks, et töötab hästi. USAs on sellline süsteem eksisteerinud mitusada aastat, ja USAd peetakse demokraatia eestseisjaks kogu maailmas.

Ja et mind liigses Savisaarele persepugemises ei süüdistataks: minupärast võib Keski asemel Tallinnas ka mõni teine erakond valitseda, näiteks IRL või sotsid (Reformi ma siiski välistaks), aga tehku seda täie volituse ja vastutusega. Mitte nii nagu on praegu riigi tasemel, kus mingeid otsuseid ei tehta, käib üks pidev omavaheline kemplemine, teineteisele kaigaste kodaratesse loopimine ja teineteise süüdistamine. Oli siis näiteks vaja visata sotsid võimuliidust välja?!

Samas, nagu näitab elu, on praegu ainus erakond Eestis, kes on reaalselt võimeline võtma vastutust, Keskerakond. Ja kui Kesk on saanud sellega hakkama Tallinnas, miks ei võiks ta sellega hakkama saada ka kogu riigis. Õnneks või kahjuks, see on ainus võimalik valik.

Ajakirjandusjuhtidest saanud blogihuvilised?!

Hans H. Luik, väljavõte Delfi veebist.

Paistab, et blogimine on trendikaks muutunud! Kui veel mõned aastad tagasi peeti blogijaid poolearulisteks, kes on persekukkunud ajakirjanikud, või niisama edevad tegelased, kes taotlevad oma 15 minutit feimi, siis täna on ka kõige suuremad ajakirjanikud suured blogihuvilised. Seda võib järeldada ajakirjandusjuhtide võimsast kohalolekust blogikonvberentsil Blogfest, mis toimus mineval nädalal.

Kohal oli ka Hans Hadniel ise! Ja Peep Vain ehk Peebik, mis näitab, et blogimine on ikka väga kõva sõna juba. Sest Vain käib ainult seal, kus on moodne käia. Ta ei tee mitte ühtegi mõttetut liigutust! Ja kui Vain kõik oma keberniidid Ingridiga ära kirjeldab, siis kahvatub tema blogi kõrval isegi Inno ja Irja kohvik. Nii et, mis muud, kui teravat sulge! Või internet pange!

Ja siin veel ajakirjandus-(ja muidu) prominente:

Äripäeva peatoimetaja Meelis Mandel.

Elukunstnik Peep Vain.

Kristjan Otsmann.

Sotsialist Marianne Mikko.

Värske, aga ebaõnnestunud naisteka Anne&Stiil peatoimetaja Merle Liivak, tema taga Skype Eesti juht Sten Tamkivi.

Ajakirja DIGI peatoimetaja Henrik Roonemaa.

Minu luule nüüd ka vene ja saksa keeles!!!!

Mul on hea meel teatada, et mu luuletus "Mu maa on murtud", mis on ka "Vaba ühiskonna raamatus" sees, on nüüdseks ka vene ja saksa keelde tõlgitud (soome keelde tõlkisin nad Johani palvel ise). Juhhei! Tavaliselt peavad luuletajad tikutulega tõlkijaid otsima, kes nende värsse ümber panna viitsiks. Olen südamest tänulik ja tõeliselt kõrvust tõstetud. Tahaksin lähiajal ka soomekeelse luulekogu avaldada. Johan ütles, et Risto Teinonen on supertõlkija. Ehk ta viitsib asja ette võtta. Ta pidi nüüd Malagas resideeruma.

Oeh, ma ei suuda oma entusiasmi talitseda. Hip, hip, juhhei!

Mul on veel hästi palju kirjutamisideid, aga ma ei taha kõike ära rääkida. Äkki ei õnnestu. Aga eks paistab.

Mina olen igatahes hakkamist täis :).

Üks huvitav tagasiside Ken-Marti Vaheri kohta, Kanadast: Ken-Marti Vaher ähvardas inimesel kirvega pea lõhki lüüa

Saabus selline kommentaar/tagasiside Ken-Marti Vaheri kohta, Kanadast, seoses tema kandideerimisega eelolevatel kohalikel valimistel IRLi nimekirjas:

Tervitus,

ma nagin Ken-Marti Vaherit ja Juhan Partsi siin Torontos mone aasta eest, kui nad tuututasid ringi mooda USA-d ja Kanadat. Ken oli kulas uhe minu sobra juures ja palus raha. Ta saigi vist $3000 voi 4000. Molemad olid ka paar ood minu sobra korteris. Ken magas suures voodis ja peaminister Juhan magas minu ostetud taispuhutava madratsi peal.

Nimelt oli mu sobra girlfriend Keni vanatadi ja Keni isa ja ema elasid aastaid rikast elu tanu Keni isa tadile, kes siis saatis neile autosid, riideid ja raha, seda nouka ajal. Keni vanatadi oli aga sellel minu poolt kirjeldatud ajal juba ule elanud 2-3 ajuinsulti, nii et minu sober oli tema hooldaja sellel ajal. Keni vanatadi, Valentina, on nuud mitu aastat juba mulla all.

Miks ma seda kirjutan, on see, et ma vist lugesin, et Ken-Marti on nuud kohalike valimiste nimekirjas. Palun kontrollige see ule, sest ma lubasin endale, et kui see mees peaks kunagi tagasi minema poliitikasse, tirin ma tema pere musta pesu valja. Must pesu on seotud Keni isa katsega voltsida oma tadi testamenti siin Kanadas (juhtub tihti vist Eestis). Kuid mis mind viis tegelikult endast valja, oli see, et Ken ahvardas minu sopra fuusilise arveteoiendamisega, sona-sonalt pea kirvega lohkiloomisega, seda telefoni teel kui ta oli veel justiitsminister Eesti valitsuses.. Ma olen otsene tunnistaja sellele telefonikonele. See ahvardus oli tingitud selle parast, et mu sober tegi voltsitud testamendi uuesti umber, seekord enda kasuks. Finess on siin see, et seda lugu ei tohi vist Torontos suure kella kulge panna, sest see Toronto advokaat, kes selle testamendi tegi, jaaks arvatavasti ilma oma litsentsist ja ta on uks kohalik eestlane.

Mul pole mingit muud huvi selle loo vastu peale selle, et hr Vaher saaks teada, et ta ei sobi poliitikuks.

E-mailisid loetakse tanapaeval ka nende poolt, kes ei ole selle adressaadid. Siin teiselpool ookeani ma ei hooli. Teie blog on minu jaoks selles mottes huvitav, et te voiksite selle Keni teema vastu huvi tunda. Kui tunnete huvi, tapsustan fakte ja kuupaevi.

Parimat,
N.


Inno kommentaar:
kahtlemata on kohvik huvitatud faktide ja kuupäevade täpsustamisest. Samuti kõikvõimalikust infost Ken-Marti Vaheri kohta. Kunagi, kui ta ministriametisse astus, oli juttu sellest, et ta sõidab autoga nagu rullnokk. Ja ta kandideerib tõepoolest kohalike valimiste nimekirjas, nr 628, Tallinnas. Tagasiside palun saata aadressil: innott (at) mac.com.

Kui keegi varastab su tekste

Kui te mäletate, siis meie blogi häkiti aprilli lõpul, mõnda aega oli kohvik üldse maas. Ja meil oli siis väga palju abi ühest heledapäisest noormehest nimega Virgo Kruve, või vähemasti me arvasime, et tast on abi. Inno oli igatahes pisarateni liigutatud, kui Virgo talle hommikul helistas ja teatas, et on kõik me blogi tekstid kopinud ning nad on nüüd ilusti temale kuuluval kodukal nimega Minu Eesti üleval. Me olime väga õnnelikud, et meil on nii tore ja abivalmis sõber.

Virgo pakkus ka, et võib meile oma vana arvuti laenata ja kutsus meid enda poole, et saaksime selle sealt kaasa võtta. Virgo elas siis ühes räämas telliskivimajas trellitatud akende taga ja oli just kolimas, suured pakid olid esiku seina äärde laotud. Ühel hetkel hakkas ta Innole seletama, et blogspotis ei ole mõtet jätkata, sest Google võib iga hetk su tekstid sealt maha võtta, ning palju parem oleks, kui Inno jääkski Minu Eesti koduleheküljele, mis kuulub Virgo Kruvele.

Meile see mõte eriti ei meeldinud, sest me oleme blogspotiga väga rahul ja meile ei meeldi kellestki sõltuvuses olla. Kui me oleks Minu Eestisse jäänud, oleksime olnud Virgo Kruve kontrolli all ja seda me ei tahtnud. Inno ütles Virgole ära, mispeale Virgo paistis olevat väga pettunud, isegi solvunud. Ta üritas sest veel mõned korrad juttu teha, et me ikka ümber mõtleksime, aga kuna punnisime jäärapäiselt vastu, siis jäi jutt katki ja kliima Virgo väikses, arvutikastidega täidetud toas muutus korraga palju jahedamaks.

Virgo oli just käinud Andmekaitseinspektsioonis aru andmas, sellepärast, et ta meile meie blogi häkkimise ajal abi osutas, ning rääkis, et teda oli üle kuulanud andmekaitseametnik Indrek Jürgenson. Väga ebameeldiv tüüp, ütles Virgo. Virgo tegeleb nimelt piraatlusega, ta peab mingit saiti, kust sai kas muusikat või filme tõmmata, ja Indrek Jürgenson, kes oli sel ajal politseis tööl, oli teda jälitama hakanud. Aga niipea kui ta mulle järele jõudis, viisin ma oma saidi teise riiki, kiitles Virgo. Nagu autoriõiguste varastamine oleks kõige loomulikum asi maailmas.

Mulle ei olnud tüüp sümpaatne ja ma tahtsin tema juurest kiiresti ära minna. Samas nagu ei sobinud, sest ta oli meid ju aidanud ka, kõvasti vaeva näinud meie tekstide kopimisega jne. Lõpuks õnnestus meil siiski lahkuda. Virgo pakutud arvutit me siiski kaasa ei võtnud, sest olime endale juba uued läptopid osta jõudnud. Pärast seda ei näinud me Virgot tükk aega.

Vahepeal jõudsime Andmekaitseinspektsiooniga ära leppida. Kadri osutus toredaks ja intelligentseks tüdrukuks, kes on reisinud läbi kogu Iraani, ja Indrek äärmiselt ausaks ja kohusetundlikuks noormeheks, kelle ainus puudus on see, et ta kipub olema ülipüüdlik, aga eks seda ole ka tema ametis vaja. Ja ükskord siis saatis Kadri mulle meili ja küsis, et kas seda peegelblogi, kus me tekstid üksvahe üleval olid, ei või mitte pidada Virgo Kruve, ülekuulamisel oli ta igatahes sellise mulje jätnud. Mina siis vastasin, et ei tea. Inno oli veendunud, et see ei saa olla Kruve, sest Kruve oli nii tore ja aitas teda. Inno nimelt usub inimestest alati parimat, ta on meil selline.

No vot, aga mina hakkasin mõtlema. Et me süüdistasime oma blogi häkkimises küll Jüri Pihli ja Kaitsepolitseid, küll Langi ja Ansipit ja keda kõike veel, aga mis, kui see oli Virgo Kruve, kel oli algusest peale mõte me blogi oma kodukale üle tuua ning meid nõnda oma kontrolli alla saada. Mõned inimesed on kontrollifriigid, kes saavad rahulduse ainult siis, kui neil on võimalik teisi inimesi kontrollida, ja Virgo, kes ei ole välimuselt just selline mees, kellele naised tormi võiksid joosta, paistab olevat just selline tüüp. Kontrollifriik.

Sest nüüd on peegelblogi taas üleval ning Virgo on sinna pannud omaenda valimisreklaami ning lubanud ka meie tekstide kommenteerimise. Kui kirjutasin talle, et see, mis ta teeb, on identiteedivargus ja meie tekstide varastamine, siis Virgo ainult irvitas. Nagu ta irvitas oma väikses toas, mis oli kui arvutigeeniuse labor, Indrek Jürgensoni üle. Et jah, varastan, aga mis siis. Catch me if you can! Olgem ausad, ka Minu Eesti kaubamärgi varastamine oli vargus, mis sest, et Virgo jõudis selle enne registreerida kui selle väljamõtlejad. Paistab, et Virgo jaoks on vargus omalaadne sport, hasart, et see erutab teda. Väikses umbses toas, kus ainult arvutid, ei ole just palju asju, mille üle rõõmu tunda. Ja varastamisest on raske loobuda, kui see on muutunud elukutseks.

P.S. Virgo Kruve saatis meili ja väitis, et tema ei ole Kääbusnina, kes peab blogi Inno ja Irja vabaks. Samas ei vaielnud "Kääbusnina", kellele eile meilid saatsime, et ta meie tekstide varastamise lõpetaks, sugugi vastu, kui pöördusime tema kui Virgo Kruve poole. Ta ei öelnud küll, et on Virgo Kruve, kuid kiitles, et me ei suuda seda kuidagi tõestada. Umbes samasugusel toonil nagu Virgo Kruve kiitles, et Indrek Jürgenson ei saa teda kunagi kätte, kuna ta viib iga kord, kui too talle järele jõuab, oma saidi teise riiki. Ja Kääbusnina saidil on Virgo Kruve valimisreklaam, et valige Virgo Kruve. Kes muu teda valima kutsuks kui Virgo Kruve ise.

Ok, see on spekulatsioon, aga minu "nina" ütleb, et see on Virgo Kruve.

P.P.S. See Kääbusnina peab küll eriti virk olema, kuna automaatselt ei ole võimalik me blogist tekste võtta, ainult väikse katke neist, ja seetõttu peab ta kõike tegema käsitsi. Mistõttu ei kajastu ta tekstides meie hilisemad parandused ning kuna ta öösel magab, siis mõned tekstid ilmuvad tema bloogi hilinemisega. Nii naljakas, et ta viitsib meiega nii obsessed olla. Aga noh, inimesed saavad rahulduse erinevatest asjadest. Mina võrdleksin piraatblogi lugemist igasuguse muu piraatlusega, netist filmide ja muusika "tõmbamisega". Sa võid küll saada väikse kaifi, et vohh, ahaa, ära tegin, aga pärast jääb ikka õline tunne. Mida ei pese ka kõige kangema seebiga maha. Vat nii. Rohkem me sel teemal ei seleta :).

Kes kasutab Smartposti?

Ma vist võin ise vastata: mitte keegi!

Ja kui palju lasteaiakohti oleks saanud tekitada, või õpetajatele palka maksta selle 13 miljoni krooni eest, mille riik paigutas läbi Arengufondi sellesse ettevõtmisse. Saades vastu vaid 15% osaluse.

Ma kujutan ette, et kogu Smartposti investeering oligi kokku see 13 miljonit, mille riik pani, ja võib arvata, et sellest 13 miljonist jätkus veel ka firma asutajatele taskurahaks. Sest kui palju need punast värvi hoiukapid ikka maksavad, mis poodidesse pandud.

Nii et, vaata ja rõõmusta ristirahvas, mismoodi sinu raha laiaks lüüakse.

Mis küll kommentaaridest sai ja mis siis edasi sai

Armsad kohvikulised, ma loodan, et te väga ei pahanda, et Inno ja Irja blogi otsustas pöörduda tagasi oma juurte juurde ehk aega, kus me oma blogiga alustasime ja kus meil kommentaare polnud. Ma hakkasin paar päeva tagasi mõtlema, et siis julgesin ma olla palju avameelsem ja blogi oli minu meelest ausam ja isiklikum. Aga just sellist blogi ma tahaksingi - ausat ja julget, kus on pikad ja põhjalikud tekstid. Mitte laata, kus kõik karjuvad teistest üle, kus olulisi sõnumeid varjutab labane sõim ja kus ma pean kogu aeg mõtlema, mida öelda, et kommentaatorid mind ära ei sööks.

Nüüd oleme paar päeva kommentaaridevabad olnud ja ütlen ausalt, et mul on jube hea tunne, on kohe palju vabam hingata. Nagu nina oleks pikka aega kinni olnud ja on nüüd uuesti lahti läinud :).

Eks sel kommentaaridevabadusel (teises mõttes :)) ole nii häid ja halbu külgi. Oleme saanud mitmeid vihaseid kirju, et miks kommentaarid kinni keerasime. Et skisod ja ullikesed, kes me blogi põhiklientuur, lähevad ju hulluks. Ma kohe ehmatasin selle kirja peale. See oli nagu reality check. Ma ei taha kohe kindlasti sellist blogi pidada, mille põhiklientuuriks on skisod ja ullikesed. Kui päris aus olla, siis ma vahepeal tundsin, et muutun ise nende kommentaatorite sarnaseks, kes siin veel mõni aeg tagasi s... pildusid. Ja eks ma natuke muutusin ka. Aga ma ei taha selline olla, kohe üldse mitte ja seepärast on mul äraütlemata hea meel, et mul jätkus julgust kommentaarid sulgeda.

Mitte et mind ei huvitaks, mis teie, head lugejad, arvate. Huvitab küll, isegi väga. Aga ma ei taha, et kommentaarid hakkaksid mind mõjutama, mind kontrollima, ja kui nad olemas on, kui igaühel on võimalus kribada mu päeviku lehekülgedele solvavaid märkusi, siis ma paratamatult tõmbun kaitsesse ega ole enam nii aus, avameelne ja vahetu kui ma tegelikult tahaksin olla.

Mõned on kirjutanud, et aga modereerige siis, lubage ainult pooldavaid kommentaare. Vat see ei ole minu meelest aus. Minu meelest on kaks ausat varianti: kas üldse mitte kommentaare või kõik kommentaarid. Minu meelest on anonüümsed kommentaarid oma aja ära elanud. Nad ei paku midagi uut, ei anna mingit lisaväärtust. Kommentaaril on mõtet ja kaalu vaid siis, kui inimene kirjutab sinna alla oma nime. Meil on mõned tuttavad blogilugejad (tervitan siinkohal Katit), keda tunneme nägupidi ja kellega oleme vahel kohvikus kokku saanud. Ja ütlen ausalt, et palju mõnusam on suhelda reaalse inimesega, keda sa tunned ja tead. Anonüümne kommentaator võib ju olla kes iganes, võib-olla teda on isegi palgatud neid kommentaare kirjutama. Miks mina peaks temale üldse midagi seletama või põhjendama, kui tema ei ütle mulle isegi oma nime?

Kohvik on nüüdsest koht, kuhu on oodatud vaid sõbrad ja kõik teised, kes kirjutavad alla Voltaire'i kuulsatele sõnadele: "Ma ei ole sellega, mida sa ütlesid, nõus, aga ma olen valmis surema sinu õiguse eest seda öelda". Ehk siis oleme avatud inimestele, kes arvavad nagu meiegi, et igal inimesel, kes teeb seda oma nime all, peab olema õigus öelda mida iganes ja seda õigust ei tohi temalt kunagi ära võtta. Samuti saluteerime siinkohal kõiki teisi blogijaid, kes julgevad blogida oma nime all.

Kui teil on huvitavaid mõtteid, mida soovite minu või Innoga jagada, siis palun pange nad mulle meili. Hea meelega avaldaksime need, aga kirjutage kindlasti juurde, kas olete avaldamisega nõus.

Ikka teie Irja (ja Inno ka)

Raul Kalev: Mis saab pärast Savisaare surma?

Väljavõte Raul Kalevi blogist.

Raul Kalevilt asjalik arvamus teemal: Mis saab pärast Savisaare surma? Kalev juhib tähelepanu tõsiasjale, et kõigi suuremate erakondade, kui Keskerakond välja arvata, valimisplatvormiks on saanud Savisaare materdamine.

Meenutab juba kergelt nõuka aega, kui kõigi hädade põhjusena nähti kapitalistlikku imperialismi. Kogu ühiskond elas hirmus, et kohe-kohe alustavad need imperialistid rünnakut, kui samal ajal oli N Liit ise ajaloo üks suuremaid imperialiste. Aga see on olnud ajast ja arust propaganda peamine sisu: valeta nii kõvasti, et ise ka enam ei usu, et see vale on.

Noore poliitiku vaatlused, osa 3 - julgusest Indrek Tarandi moodi

Inno ütles mulle täna, et tema arust on Indrek Tarand julge mees ning et ta oli kunagi koguni arvanud, et temast võib saada Eesti president. Minu meelest on Tarand tavaline tühikargaja, sest sellisteks väljaütlemisteks, millega tema on hakkama saanud, ei ole vaja mitte mingisugust julgust. Igaüks võib sõimata "broilereid" või õllesena Keskerakonna valimisüritusele minna ja seal kildu visata. Selliseid nn tarandeid on terve Tartu täis ning nad paistavad välja selle poolest, et on alati kerges vines ning seepärast ka teravmeelsed ja lõbusad. Kui selline tarand, keda meenutab ka näiteks irvlõug-poeet Aapo Ilves, mõnda aega õlut ei saa, siis ta muutub melanhoolseks ning hakkab nukrutsema. Seepärast on taranditele ülioluline, et neil oleks alati mõned õlled varuks. Siis nad saavad end kohe turgutada, kui hoog raugema hakkab.

Evelyn Sepp ütles pärast Eurovalimisi Tarandi valimistulemusi kommenteerides, et Indrek Tarand meenutab talle kedagi, kes tuleb seltskonda ja hakkab seal peeretama. Khm, ei ole muidugi ilus niimoodi öelda, aga Evelyn oli aus ja tegelikult on tal õigus. Ega see ole veel julgus, kui inimene julgeb ronida katusele ja karjuda seal, et "minge te ka kõik persse!". Aga paljuski just seda Indrek Tarand teeb, ronib iga natukese aja tagant mõne katuse otsa ja saadab sealt siis neid, kes talle parasjagu ei meeldi, peaasjalikult Edgar Savisaart, persse.

Indrek Tarandi fenomen seisneb selles, et ta on ära tabanud, mis meelt avalikkus on, mida temalt oodatakse. Kui te panete tähele, siis ta ei ütle kunagi midagi sellist, mille puhul võiks olla väikegi oht, et inimesed võiksid tema peale pahandada. Ta ei ole kunagi poliitiliselt ebakorrektne. Poliitbroilereid on kirutud juba aastaid, nii et Indrek Tarand tallas "broilerlusest" kõneldes tuttavaid ja turvalisi radu. Sama kehtib ka tema teiste sõnavõttude puhul: ta ei paku kunagi midagi uut, ei esita ühtki konkreetset plaani, üllast ideed või visiooni, vaid ekspluateerib vanu ja kulunud klišeesid. Kui seda teeks keegi teine, ei pöörataks talle mingit tähelepanu, aga kuna Tarand viskab sealjuures ka mõnusalt nalja ja teeb trikke, nt läheb Keski valmisüritusele ja hakkab Kadri Simsonil mikrit käest kiskuma (mis on ju naljakas, olgem ausad!), siis rahvas paneb teda tähele. Keegi ei arvagi, et Indrek Tarand oleks tark mees. Käsi südamele, ei arva ju. Küll aga on ta lahe mees, pull mees, mõnus mees, selline mees, kes teeb tuju heaks ja kellega koos võiks tiba tantsu keerutada või viinuskit võtta. Umbes sedasorti mees on ka Ameerika Ühendriikide president George W Bush. Maailm oigas, kui targa Al Gore'i asemel sai Ameerika presidendiks silmipimestavalt rumal George W Bush, aga millegipärast eelistasid ameeriklased just teda - meest, kes viskas teledebattidel kildu, rääkis kergelt veniva lõuna aktsendiga (Indrek Tarandi hääl on samuti alati meeldivalt õllene) ning oli olekult palju vabam ja lahedam kui sirgeselgne ja tõsine Gore. Kui Bush võlus valijaid sellega, et oli nö tüüpiline all american guy, siis Tarand sai hääli seepärast, et temaga suutsid samastuda paljud eesti mehed ning naised nägid tas James Bondi (ülesanne, millega Tarand kuidagi hakkama ei saaks, sest bondiks olemiseks on tarvis julgust).

Me kõik teame, mis järgnes George W Bushi presidendiks valimisele, Ameerika lakub seniajani tema valitsusajast järele jäänd haavu ega teinud teist korda seda viga, et eelistaks targale mehele rumalat. Muidugi McCain ei olnud ka nii lahe killuviskaja kui Bush, aga see selleks.

Kui selline mees nagu Indrek Tarand peaks kunagi kohtuma tõelise ohuga, sellisega, kus tal tuleks teha kiiresti otsus, siis käituks ta ilmselt täpselt samamoodi nagu George W Bush ehk poeks alguses peitu ja teeks pärast hulga rumalaid vigu. Kui Ameerikat rünnati, oli Bush näost kaame kui surnu ega osanud teha midagi. Ta ei saanud kasutada oma kõige suuremat trumpi, milleks on killuviskamine. Võitlus terrorismiga nõudnuks eelkõige tarkust ning seda tal paraku polnud.

Indrek Tarandit on kiidetud seepärast, et ta julges nõukaajal Kuperjanovi hauale lilli viia. Aga mida oli tal karta? Tema vanemad olid ka sel ajal üsna tähtsad tegelased, isa teadlane ja ema raadioajakirjanik, ning mitte keegi poleks julgenud teda puutuda. Tal oli võimalus igasuguste tagajärgedeta mõnusat kildu visata ja ta kasutas selle võimaluse ära. Ei midagi enamat.

Julgusest, tõelisest julgusest saab rääkida selliste meeste puhul nagu Tiit Madisson ja Vello Väärtnõu. Sest nemad ei riskinud mitte isaliku näpuviibutusega nagu Indrek Tarand, vaid reaalse vabaduskaotusega. Aga nad tegid seda, mida õigeks pidasid, ikkagi. Minu onu, kes pidas sel ajal, kui Madisson eestlaste vabaduse eest võitles, söakat võitlust ingerlaste õiguste eest Soomes, ütleb, et Tiit Madisson on kõige ausam ja põhimõttekindlam mees Eesti poliitikas. Mul endal on au neid mõlemaid mehi tunda ja ma võiks neid lõpmatuseni kuulata, sest mulle meeldivad ausad ja põhimõttekindlad inimesed. Mul on ka au tunda legendaarset poliitikut Jüri Toomepuud, kellega mul on sõbralik meilivahetus, ja ma olen alati rõõmus, kui ta mulle kirjutab, sest ka härra Toomepuu on üks ausamaid ja põhimõttekindlamaid mehi, keda ma tean. Minu isa oli nii tema kui Madissoni suur fänn ja ma olen tõeliselt kõrvust tõstetud, et mul on olnud võimalik nende ausate ja isaamaliste meestega suhelda ning neilt õppida.

Ise üritan ka olla nii aus kui võimalik. Isegi, kui mu seisukohad teistele ei meeldi. Isa ütles: kuula alati ära, mis teised sulle ütlevad, ja tee siis ikka oma pea järgi. Üritangi alati nii teha ja seepärast olen ma ka ausalt ja julgelt välja öelnud, et Johan Bäckman, Maksim Reva, Saša Korobov, Pjotr Puškarnõi jt on inimesed, kellest ma siiralt ja südamest lugu pean, sest nad on ausad ja targad. Ma ei nõustu nendega kõiges, aga mulle meeldib nende meelekindlus ja julgus, valmisolek oma tõekspidamiste nimel kasvõi vangi minna. Nagu mulle meeldib Vello Väärtnõu ja Tiit Madissoni julgus teha asju just täpselt nõnda, nagu nad õigeks peavad - ausalt ja puhtalt, omaenda südametunnistuse järele. Kui ma suudan olla pooltki nii aus ja julge kui nemad, siis ma võin enda üle uhke olla.

Sellised mõtted noorelt poliitikult siis täna õhtul. Võtke heaks või pange pahaks, aga just nõnda ma mõtlen. Ja kavatsen ka edaspidi kõnelda asjadest just täpselt nõnda, nagu nad minu arvates on. Isegi kui mu mõtted kõigile ei meeldi. Mis siis. Persse, nagu ütleb Vello Väärtnõu. Ei meeldi, siis ei meeldi. Minu eesmärk ei ole iga hinna eest Rakvere volikokku trügida. Ja mind ei morjenda, kui ma ka ainult kaks häält peaks saama (no ema ja vanaema pidid ka minu poolt hääletama, nii et neli vast ikka saan). Eks ma siis kirjutan oma raamatukesi edasi. Aga kui mind valite, siis peate arvestama, et jätkan ka seal olles blogimist ja ei anna armu kellelegi, kelle valelt või valskuselt taban. Kõik saab avalikuks, sest kõnelemine asjadest nõnda, nagu nad on, on minu kirg ja kutsumus.

Irja, ikka hakkamist täis.