Nii nagu Nõukogude Liidu puhul pole Eesti rahval vaja muretseda Euroopa Liidu tuleviku pärast: see hinge vaakuv monstrum kukub ise kokku.
Värskes Vanity Fairi numbris on hea artikkel Briti ajakirjanikult Henry Porterilt, kes näeb Euroopa tulevikku üpris tumedates toonides. Või õigemini, ta mitte ei näe, vaid teised näevad ja tema on selle kirja pannud. Tsiteerides Prantsuse peaministrit Manuel Valls'i, kes on välja öelnud, et „ajalugu on lootusetult traagiline” ning „Euroopa seisab silmitsi oma saatusega”.
Põhiline point on see, et Euroopa Liit pole loodud kriiside jaoks. See loodi pärast teist ilmasõda, kui koledused olid seljataga ja kõik olid tuleviku suhtes ülioptimistlikult meelestatud. Nüüdseks on ülevoolav optimism asendunud musta masendusega, Euroopas taastatakse uuesti riigipiire ning mitmed riigid, nende seas Inglismaa kaalub liidust välja astumist.
Kui ma ise puutusin 10-15 aastat tagasi, mõni aasta enne Eesti liitumist Euroopa Liiduga lähemalt kokku Euroopa ametkondade ja nende töötajatega, siis meenutasid need, või õigemini meenutas sealne meeleolu kangesti kunagist Nõukogude Liitu. Kui ütlesin seda ELi ametnikele kõva häälega välja, siis vaadati mind nagu tonti ja seletati, et ei, meil Euroopas on ikka hoopis teistsugused väärtused. Aga nö bottom line oli ikka üks- ülim optimism. Piiritu optimism oli see, mis ühendas või ühendab endisi komsomoli- ja parteitegelasi (kellest nooremaid kutsuti komsomolkusteks ja vanemaid kommariteks) ning praegusaja euro-ametnikke. Eesti noored riigijuhid on täpselt samasugused nagu kunagised komsomolkused- pole neil õiget töö- ega elukogemust, on vaid kõigutamatu lojaalsus süsteemile ning jäägitu usk süsteemi õigsusse. Mis tähendab, et kui süsteem feilib, siis feilivad automaatselt ka ametnikud- neil puudub oma kriitiline mõtlemine ja otsustusvõime.
Nüüd on optimism asendunud masendusega, Euroopa on üle ujutatud migrantidega, eurooplasi ähvardab terrorilaine ning nagu näha, on komsomolkused võimetud sellele reageerima. Nad oleks nagu pea kaotanud. Nii nagu kaotasid komsomolkused pea Nõukogude Liidus 1980ndate lõpus kriisi ajal.
Nõukogude Liitu ja praegust Euroopa Liitu ühendab nö kolhoosi-moment. Kokku on pandud küllalt erinevate eelduste ja taustaga kooslused, mida seni ühendas usk helgemasse tulevikku. Kui usk kadus või kaob, siis see kooslus enam ei tööta. Kolhoosis on paratamatu, et ühed teevad rohkem, aga saavad vähem kui teised. Nõukogude Liidus ei saanud eestlased aru, miks nende raske tööga saadud toit tuleb saata Moskvasse, kui endalgi on puudu. Euroopa Liidus ei saa korralikult majandavad eestlased aru, miks nende raske tööga teenitud raha saadetakse Lõuna-Euroopa lullitajate poputamiseks. Eestlasi päästab praegu veel see, et nad on ELis jätkuvalt saaja rollis, viimased viis aastat, edasi tuleb hakata rohkem ära andma kui vastu saadakse. Kas eestlased on sellega päri, eriti kui arvestada, et Lõuna-Euroopast tuleb juurde tõmmusid migrante, keda tuleb hakata vastu võtma ja majutama. Ma hästi ei usu seda, pigem on Eestis oodata kunagise fosforiidisõja ja rohelistega sarnaseid liikumisi, mis hakkavad olemasolevat süsteemi õõnestama. Võimatu pole riikide iseseisvust pooldavate rahvarinnete teke eri ELi liiduvabariikides. Juba praegu panevad ELi riigid üksteise järel piire kinni ning tahavad end sulgeda välistööjõu eest, ehk sisuliselt õõnestavad liikmesriigid juba ise ELi alustalasid.
Nii nagu ei sõltunud eestlastest Nõukogude Liidus suurt midagi, ei sõltu neist ka Euroopas Liidus, aga kriisi puhul võib väike eesti rahvas olla ometi teerajajaks selle liidu lammutamisel. Ja kas selles midagi niiväga halba ongi, kui arvestada, et EL on maailma kõige aeglasema kasvuga ja majanduslikus mõttes perspektiivituim ühendus. EList vabanemine tooks Eestisse kindlasti juurde välisinvesteeringuid, aitaks vabaneda riigi seljas parasiteerivatest komsomolkustest, tooks tagasi koju välismaale läinud inimesed ja paneks elu uuesti käima.
