Roosi teisik

Aasta siis oli 78. Mina nii umbes Roosi vanusena.

Mina ja Vello

Avastasin täna fotoalbumeid korrastades selle pildi. Mina (nii umbes kuueaastane, enne kooliminekut) ja minu suur vend Vello Vaher, kes on minust kolmteist aastat vanem ehk siis selle pildi tegemise ajal 23. Vello õppis siis Tallinnas ehitusinseneriks ja oli meil külas käimas. Tema elas pärast oma vanemate ehk siis meie isa ja oma ema Vaida lahutust Tallinnas ema juures ja me ei puutunud eriti kokku, aga vahel käis Vello isal Rakveres, Tõru tänaval (kus nad vanema venna Einoga üles kasvanud olid) külas ja ühe sellise külaskäigu ajal see pilt tehtud saigi.

Mina, mu ema ja isa elasime siis veel Tõru tänaval, mis jäi pärast isa ja Eino-Vello ema lahutust isale. Ma ei tea veel, et paari aasta pärast peame sellest majast välja kolima. Isa eksnaine nimelt varastas Einol külas käies (Eino elas isa juures) isa lauasahtlist paberi, mis tõendas, et isa oli talle pool maja kinni maksnud, ning hakkas pärast seda nõudma meie kodu müükipanemist. Midagi ei olnud teha - isal maja kinnimaksmist tõendavat paberit enam ei olnud, maja läks müüki ja isa pidi hakkama 60-aastase mehena uut maja ehitama. Minu jaoks oli kõige kurvem lahkuda oma Tõru tänava sõpradest, aga õnneks leidsin meie uues kodus Paju tänaval, kuhu isa oma töökoha, Rakvere Metsamajandi kaudu krundi sai, kähku uued sõbrad. Halvemini läks mu emal, keda kodu kaotamine kõvasti kõigutas. Ta ei saanudki sellest üle ja ma olen üsna kindel, et tema edasiste aastate vaimsete probleemide põhjus peitub ses sunnitud väljakolimises. Ema tuletas seda, kuidas ta oma kodust välja pidi minema, „välja tõsteti”, nagu ta ütles, kogu aeg meelde, ja hakkas selle tulemusena kartma kõiki muutusi, isegi väikeseid. Kasvõi selliseid lihtsaid asju nagu remont või toa koristamine.

Isa ehitas uue maja oma äia, minu ema isa Väinö abiga kiiresti valmis ja me saime sinna enne sügist, enne minu kolmandasse klassi minekut sisse kolida. Kuid eks jah, palju jäi majas ka tegemata. Isa oli ikkagi juba kuuekümneaastane mees ja kuna tal oli tulnud maja valmis ehitada kiiresti, siis käis ta ehitamas ka haigena. See pani ta südamele põntsu. Kuid muidugi ei olnud see kõik Eino ja Vello, mu vendade süü. Eino õppis pärast Tartu Ülikoolis ja Tallinna Polütehnilises Instituudis ning Vello vahetas ehitusinseneri karjääri kondiväänamise ja tsirkusetegemise vastu. Mõlemad käisid sagedasti meil Paju tänaval külas. Eino kolis aastate pärast kõrvaltänavale, Vello jäi Tallinnasse, aga aastas korra-paar astus ka tema koos perega meie poolt läbi.

Isa eksnaine mõistis oma viga, kui vanas eas raske insuldi sai. Ta vabandas isa ees, et oli teda petnud, ja kompenseeris tekitatud kahju rahaliselt. Isa andestas talle ning nad said kuni isa surmani küllaltki sõbralikult läbi.

Ka mina ja mu vennad läksime raha pärast tülli, aga see ei tähenda, et nad mulle kallid poleks ja et ma neile kaasa ei elaks. See on suurepärane, et Vello Ameerika talendisaates nii kaugele jõudis. Kahju, et edasi ei jõudnud, aga vähemasti sai end näidata ja palju uusi tutvusi. Soovin talle igatahes südamest edu. Siin pilt meist kõigist kolmest koos:



Tõru tänava maja trepil, koos hundikoer Rekaga:



Meie isa Georg, umbes 52-aastasena ehk sama vanalt kui Vello praegu:

Minu elu on nüüd palju kergem

Inno palus kirjutada sellest, kuidas on minu elu muutunud pärast seda, kui ta töötuks jäi. Noh, rõõmuga! Minu elu on nüüd palju kergem.

Siis, kui Inno veel Võrumaa Teatajas tööd rügas ja ühte lehte vahel lausa kuni 10 (isiklik rekord oli vist 11) lugu kirjutas, siis oli ta sageli kuni kella nelja-viieni tööl. Mina passisin samal ajal kahe väikese lapsega kodus, nelja seina vahel. Välja minna ei saanud, sest olin kahe lapse pidevast tissitamisest kohutavalt väsinud ja lihtsalt ei jaksanud nendega üksi välja minna. Selg oli Juuli tõstmisest valus ja kõrvad lõid Roosi kisamisest pilli. Kui nad vahel korraga karjuma pistsid, siis helistasin vihaselt Innole töö juurde ja nõudsin, et ta kohemaid koju tuleks. Närv oli nii must, et võisin plahvatada iga väikese asja peale. Küll ajas mind närvi see, et elasime nii väikeses korteris (nüüd ei aja sama asi mind üldse närvi!), küll tapeedi ja kardinate värv.

Ja oleks siis Inno vaba olnud, kui ta koju tuli! Mina unistasin terve päev, et kui ta koju tuleb, siis lähme kõik koos välja jalutama. Ja mina saab lõpuks ometi värsket õhku hingata! Kui palju kordi piilusin kurva näoga kardinate tagant päikest. Olin nii kade nende inimeste peale, kes samal ajal väljas jalutasid. Isegi koerte ja kasside peale.

Aga Inno kojutulek ei tähendanud peaaegu kunagi väljaminekut. Vahel tuli tal veel koduski järgmise päeva lugusid kirjutada (Inno tahtis olla hästi tubli, et rohkem teenida), vahel oli aga mööda Võrumaad ringi sõitmisest nii väsinud, et tahtis ainult magada. Õnneks ei olnud tal midagi selle vastu, et mina ise väljas ühe tiiru teen. Käisin siis tavaliselt Võru Maximas või Timmi toidukeskuses. Pooletunnine jalutuskäik, aga asi seegi. Muidu oleksin täitsa hulluks läinud.

Kõige vihastamapanevamad olid need nädalavahetused, mil Inno Võrumaa Teataja autojuhiga ringi sõitis. Mõnikord oli nii, et ta lubas mingiks kindlaks ajaks koju tulla ja ma ootasin teda, aga siis sai ta peatoimetajalt ülesande VEEL mõnes kohas ära käia ning jõudis koju alles hilja õhtul. Surmväsinuna. No siis ei olnud mõnusast laupäevasest perejalutuskäigust enam muidugi mingit juttu. Oehh. Küll ma vihkasin neid nädalavahetusi, mida oli suviti väga palju.

Nüüd aga minust õnnelikumat naist ei ole. Näiteks tänagi tegime terve perega hirmpika jalutuskäigu nagu ka eile. Küll oli mõnus pehmel hilissuvisel päikesel oma nägu paitada lasta ja kõrvuti kärusid lükates mööda linna patseerida. Aeglase mõnuga turukaupa uudistada. Teades, et kiiret ei ole mitte kuhugi. MITTE KUHUGI. Nii mõnus.

Nüüd on Innol ka aega mind lastega aidata. Neid sööta ja neil mähkmeid vahetada. Juulikest tõsta. Enne tegin seda kõike mina ja nii mu selg haigeks jäigi. Nüüd on tänu kümnele Portugali päikeses veedetud kuule seljavalu haihtunud.

Teeme kõike koos, teineteist igal sammul toetades, ja meil on hea olla. Igasse päeva kuulub pikk jalutuskäik linna peal, mõne mänguväljaku külastamine, kus Roosike ringi joosta saab, maailma asjade üle arutlemine, poes käimine ja söögi tegemine, mõnusalt voodi peal pikutades teleka vaatamine. Külg külje kõrval raamatute lugemine.

Vita e bella! tahaksin hõisata. Raha on vähe? Olgu! Me saame hakkama, sest meie päralt on kõige tähtsam asi siin maailmas, kõige suurem luksus - koosveedetud aeg.

Ülemisel pildil Inno ühe turutädiga juttu puhumas.



Meie imeilus inglike tädi antud õuna mekkimas.



Kui suurt rõõmu võib valmistada üksainus õun. Juulike.



Õunast ei ütle ära ka vastärganud Roosi. Sätime jalutuskäigu tema uneajale, sest samal ajal kui tema magab, saame meie pika jalutuskäigu teha. Kui Roosi ärkab, siis lähme mänguväljakule.



Täna hullasime Päkapiku lasteaia mänguväljakul. Vahvale Roosile meeldis see kiikkrokodill.

Kas Savisaar on siis kadund mees või mitte?

Reps ütles, et on, Kallas ütles, et ei ole. Inno ütleb: Savisaar on mees, kes lahkub poliitikast jalad ees nagu Brežnev. Miks? Sest tal pole teist valikut.

Mäletate, kuidas Rahvaliidu, selle EKRE eelkäija, kunagise Eesti suurima ja ühe mõjukama erakonna juht Villu Reiljan pani ameti maha. Asemele tulid sellised juntsud nagu Karel Rüütli ja Kajar Lember, umbes nagu Keskerakonnas on Kadri Simson ja Jüri Ratas. Mis on Rahvaliidust nüüd saanud? See kadus nagu õhtune sitt hommikuse kaste käes. Kärises lõhki sisemises võimuvõitluses. Keskerakonnaga juhtub sama, kui Savisaar peaks ameti maha panema. Savisaar ei taha oma erakonnale sama saatust mis tabas Reiljani erakonda. Ta ei lase end erakonnast eraldada, ta tahab minna koos oma erakonnaga. Vähemalt lahkub ta siis enda seatud tingimustel, väärikalt, mitte nagu mõni suvaline Reiljan.

Ene armuseiklused Roomas ja mujal, teine osa

Jätkame minu täditütre Ene päevikumärkmete avaldamisega. Nimelt sõitis noor Ene seitsmekümnendatel oma vanemate krediitkaardiga Euroopasse ringreisile. Tal oli seal palju armuseiklusi erinevate meestega, mida ta oma päevikus üksikasjalikult kirjeldab. Head lugemist!

Ahjaa, üks asi tuli mul veel meelde - nimelt oli Ene üks paljudest boyfriend'idest Ameerika bluusilegend Johnny Winter, kelle ajakiri Rolling Stones on valinud 100 meie aja parima kitarristi sekka.

Nüüd aga tagasi imelisse Rooma, Ene muretu eksistentsi juurde...

Monday, May 12

Went window shopping. Went to Serena's house and decided that I must paint again. Went to the dentist and had a tooth pulled out. Walked all over Rome. Got a ride home with a boy from Canada and one from Germany. Slept, had dinner and talked to Carlo and Ray. Went to bed.

Tuesday

Went to Serena's house. Mario made a play for me. Ran all over Rome trying to find sour cream, beets and pickles. Took the bus for the first time. Not bad. Got home. Carlo was sick.

Started to prepare food for Wednesday night's guests. Talked to Ray. Albert called and made a date for Thursday.

Wednesday

Prepared the food for the party. Carlo feels terrible. Party very successful. Thank god they liked the food.

Serena and her boyfriend came, Edda the actress, a farmacist and a young man were the others. Had very nice time. But got very drunk because I was so over tired.

Thursday

Hangover. Had to make a mad rush to the Piazza D'Espagne to meet Albert. We rode around on his motor scooter in the Villa Borghese and Villa Ada. Necked in the grass. Went home. I like Albert but he's so young. He doesn't even shave.

At home we had company - a poor but noble prince. Very nice and promised to take me to museums. We'll make arrangements for that on Saturday when we have another party.

Friday

Carlo is still sick. Lounged around the house all day. Washed my hair and clothes. Had dinner with Ray and Carlo and went to bed.

Saturday

Carlo and I went out and bought a sewing machine. Drove around and came home. Ray took me to Serena's house. She was not home.

The party was a blast. I met many attractive people. Francesco tried to rape me. Umberto promised to teach me italian. Roberto and I had great fun dancing. Got terribly drunk and shouldn't have but Ray insisted that I dance so shyly that I had to drink.

Sunday

Went to the clinique to visit Lila Italies. Most famous actress had lunch with Ray and Carlo. It was magnificent. Met Albert at the Piazza D'Espagne. Drove to the beach. Came back because of rain.

Brought Albert to the house which was a disaster. Malina caught us necking. Ray was terribly upset about what Carlo would say. I've never felt worse in my life. I hope and pray everything will work put alright...

Nonii, läks juba põnevamaks, kas pole? :). Mulle on kõik need nimed võõrad, aga paistab, et Enel oli Itaalias suur menu. Ene kirjutab, et Francesco üritas teda vägistada. Mul tuleb selle peale meelde, kuidas ta mind hoiatas, kui rääkisin talle 2003. aastal (Ene oli siis umbes 60-aastane) oma plaanist Portugali mehe juurde elama minna. „Ära sa seda mingil juhul tee,” ütles Ene. „Seal on kõik mehed vägistajad.” Mina muidugi ei kuulanud, tuulepea nagu olen, ja läksin ikka. Ene oli pärast väga üllatunud, et Joáo ei üritanudki mind vägistada :). 

Ene kirjutab ka, et peaks rohkem maalima. Ta joonistas ja maalis väga hästi, nagu meie mõlema vanaisa Gustav Eduard, ning temast oleks saanud väga hea kunstnik, kui ta oleks viitsinud kunstile natuke rohkem pühenduda. 

Ka süüa oskas ta hästi teha. „Õpi kindlasti keetma,” pani ta mulle südamele (just keetma, mitte süüa tegema). „Muidu mees jätab sind maha.” Mina aga ei õppinud ja nüüd on mul mees, kes teeb ise süüa. 

Siin aga veel paar pilti Enest:



Enne Modenat elas mu onu pere Pearl River'is. Seal on tehtud ka see pilt raamatut lugevast Enest. Kõige rohkem armastas Ene poliitikaalast kirjandust.



Ene koos August Albo maaliga, millel on kujutatud teismelist Enet. Tema seljas olev valge kleit on ilmselt tema ema, minu tädi Endla õmmeldud. Tädi Endla armastas väga õmmelda.

Roosike ja Juulike maadlevad

Õekesed mänguhoos. Roosikesele meeldib ennast Juuli ette pikali visata ja oodata, et suurem õeke teda oma kohmakate kätega kallistama tuleks. Siis hakkab Roosi lõbusalt kilkama ja üritab õde vastu kallistada või juustest haarata. Vahel tehakse mänguhoos teineteisele ka kogemata haiget, aga mitte kunagi pahatahtlikult või tõsiselt. Näiteks tuleb ette juustest sikutamist, särgist tirimist ja näpistamist. Suurem kiusaja on Roosi, kellele meeldib kõige rohkem Juulit juustest tirida. Juuli jälle jääb rohkem vahele Roosi särgi sikutamisega. Juuli enne neid ulakusi ei osanud, aga Roosilt õppis ja kasutab nüüd neid „oskusi” ka meie peal. Eile näiteks hammustas mind ülemeelikult käevarrelt ja sakutas Innot juustest.

Nii see elu meil käib - nalja ja naeruga. Milliseid ulakusi teie lapse teevad? Siin veel mõned pildid väikestest õekestest:

Kohvikus nüüd registreeritud kommentaarid

Ma vaatasin, et Kohvikusse tekkis viimasel ajal palju anonüümseid ilkujaid, kes lihtsalt risustavad diskussiooni. See on umbes sama, kui keegi ilmub kinni kaetud näoga kohale ja situb laua kõrvale. Kohvikus kommenteerimiseks tuleb nüüd ära registreerida ehk siis oma nägu näidata. See on õiglasem nende suhtes, kes oma nimega kommenteerivad.

Välismaale elama? Miks ka mitte!

See pilt on tehtud siis, kui esimest korda välismaale elama jäämist kaalusin - 1996. aastal USAs Ameerika Hääles praktikal olles. Pildil koos Ameerika Hääle veterani Ilmar Külvetiga tema Washingtoni korteris. Mäletate veel Külveti häält: „Siin Ameerika Hääl, Washington. Tere õhtust, head kuulajad Eestis.”

Meile on Irjaga soovitatud juba aastaid minna välismaale elama, eriti pärast seda kui meil blogi pidamise pärast Rakvere kodus läbiotsimine korraldati ning terve maja pahupidi pöörati. Isegi pesusahtlis tuhniti ja madratsi alla vaadati. Kõik sahtlid ja kapid pöörati pahupidi.

Läbiotsimine oli muidugi šokk. Isegi Venemaal polnud tol ajal, 2009. aasta kevadel veel sealse tuntuima blogija Aleksei Navalnõi juures läbiotsimist korraldatud. Ma ei kujuta ette, mida meie juurest otsiti - kohtumääruses oli märgitud, et läbiotsimine on blogiga seotud asjade leidmiseks. Kõik arvutid ja telefonid võeti ära. Lõpuks mitte midagi ei leitud ja menetlus lõpetati vaikselt ära, asjad anti mingi poole aasta pärast tagasi. Aga vastik tunne jäi ikka. Kui ikka su kodus, kõige intiimsemates asjades on tuhnitud, siis pole asi enam see. Eriti halvasti mõjus see läbiotsimine Irjale. Sestap kolisime sealt ära Võrru ja oleme tänaseni olnud Võrus. Kui Irja ema soovis Rakvere maja maha müüa, siis polnud me sellele vastu.

Võru on olnud igati hea keskkond, nagu vanajumala selja taga. Võrus sündisid meil lapsed. Aga Võrus on see paha asi, et pole tööd. On selliseid lihtsamaid asju, aga kui midagi tõsist teha, mis võimetele vastaks, siis seda ei ole. Oleme mõlemad väga hea haridusega, meil on keeled suus ja puha, aga Võrus seda kõike kasutada ei saa. Valikuvõimalused on väga väiksed. Tunned, et jääd arengus maha, ei õpi midagi uut juude. Võru on fantastiline koht puhkuse veetmiseks ja lühiajaliseks elamiseks, isegi töötamiseks, aga pikaajaliselt mitte. Tahaks juba midagi muud avastada.

Mul on elus olnud korduvalt võimalus välismaale jääda. See oli paarkümmend aastat tagasi, kui olin USAs Washingtonis Ameerika Hääle raadiojaamas praktikal. See oli mingis mõttes sümboolne, sest olin poisikesena kuulanud Ameerika Häält, niipalju kui see võimalik oli. Nüüd sain kõigi oma tolleaegsete iidolitega isiklikult kokku, nuusutada seda õhku, mida nemad olid kunagi nuusutanud. Mis seal salata, Eesti iseseisvumisel, moraalse toe andmisel mängis Ameerika Hääl väga suurt rolli. Ainult sealt sai teada tolleaegsete vabadusvõitlejate Lagle Pareki, Tiit Madissoni ja Heiki Ahoneni tegemistest. Madisson oli minu ja küllap paljude eesti noorte suur iidol. Ameerika Hääl hoidis kõrgel Eesti iseseisvuse lippu.

Pärast läbiotsimist oligi esimene kord, kui mõtlesin, et pagan, oleks pidanud 1996. aastal USA-sse elama jääma, kui mul selleks võimalus avanes. Mulle pakuti töökohta ja Eesti mõistes väga head palka. Aga ma ütlesin sellest võimalusest ära, sest minu tolleaegne abikaasa oli sellele vastu. Tema ei osanud õieti ühtegi teist keelt peale eesti keele ja temas tekitas Ameerikasse kolimine külmavärinaid. Meil oli just sündinud esimene laps ja seetõttu matsin selle mõtte maha - kuidas ma ikka naise ja väikse lapse maha jätan. Ameerika asemel kolisime Tartust Tallinna.

Nüüd aga on teine lugu. Irja oskab hästi võõrkeeli nagu ka mina ja tegelikult võime küll teisi maid ja rahvaid avastada. Isegi Portugalis saime hakkama ilusti 10 kuud, kuigi mina üldse portugali keelt ei osanud. Nüüd saan ikka jutust aru ja ühte koma teist oskan isegi rääkida. Me kaalusime Portugali elama jäämist, aga sealne kuumus tõi meid tagasi Eestisse. Otsustasime, et Portugali me ei jää - pealegi on väikeste lastega halb elada kohas, kust sa pead kogu aeg ära käima.

Irjale tegelikult väga meeldib Soome. Ta on ema poolt soomlane ja ta valdab vabalt soome keelt. Ta vaatab iga päev Soome televisiooni, loeb Soome ajakirju ja neelab Soome autorite raamatuid. Kliima poolest sobib Soome Irjale ideaalselt, näiteks Võrus on suviti liiga palav.

Irja ema unistus oli kolida Soome, siis kui selleks võimalus avanes paarkümmend aastat tagasi, aga isa oli vastu. Nimelt jällegi - isa ei osanud soome keelt. Ja mis sa võõral maal teed, kui keelt ei oska. Väga raske. Irja tegelikult on ka mulle juba aastaid rääkinud Soome kolimisest, aga siis laitsin mina selle mõtte maha. Ma nimelt ei talu eriti külma. Võrumaa on minu jaoks kliima poolest viimane piir. Meil polnud siis veel lapsi ka. Nüüd aga, kui meil on kaks last, neist üks erivajadusega, siis on minu arvamus muutunud. Ma oleks nõus elama Soomes. Mulle pole see probleem, sest valdan ise samuti vabalt soome keelt. Kui külm on, saan käia kasvõi iga päev saunas.

Meie huvi Soome minna poleks raha pärast, vaid sealse keele ja kultuuri pärast. Ma pole juba aastaid Soomes teatris käinud. Ma olen käinud Soomes koolis ja elanud seal lühikest aega, mulle väga meeldib Suomen Kuvalehti ja Helsingin Sanomat. Meile olid Tartusse need väljaanded tellitud, aga see on väga kallis, välismaale tellides tuleb maksta mitmekordset hinda. Samuti ei näe Eestis kõiki Soome telekanaleid.

Mul hakkab tervis tagasi tulema

Nii imelik kui see ka pole, aga mul on hakanud tervis paranema. Irja just täna ütles, et ma olen palju reipam ja rõõmsameelsem kui veel aasta tagasi, mil hommikust õhtuni Võrumaa Teatajas tööd rügasin (ta lubas oma vaatenurgast põhjalikumalt kirjutada). Ma olen nimelt seda tüüpi, et kui tööd teen, siis võtan asja liiga tõsiselt, ennast säästmata. Kirjutasin igasse lehenumbrisse ligi 10 lugu - toimetuse autojuht tegi nalja, et olen kõige produktiivsem ajakirjanik terves Eestis. Ajakirjaniku töö on emotsionaalselt väga kurnav.

Ma tegutsesin varem FIE- na ja läbi OÜ, olin nii-ütelda iseendale tööandja. Nüüd lõpetasin igasuguse ettevõtluse üldse ära ja teate, enesetunne on palju parem. Võtsin end töötuna arvele, teen rõõmsalt ÜKT-d ja naudin üle pika aja perega koosolemist. See on nii mõnus! Vaadata, kuidas lapsed kasvavad ja arenevad. See on ju nii üürike aeg lapse elus ja on patt lasta sel mööda minna. Pärast ei jõua ära kahetseda.

Ma pole tegelikult õieti mitukümmend aastat saanud perele pühenduda. Sest varem on olnud üks töö, töö ja töö. Eelmises abielus töötasin küll kodus, aga ikka võttis töö oma ning lastele ei saanud pöörata piisavalt tähelepanu. Kui abielu lahutasin, siis vahetasin elukohta ja alustasin ettevõtlusega, mis oli ikka väga kurnav. Kõiksugu paberimajandus ja muu, igasugu statistika aruanded, mis vaja täita - see on kõigil ettevõtetel ühesugune. Kui oled üksiküritaja, siis võtab paberitöö suurema osa ajast.

Lisaks lahutusega kaasnev stress, kuna ma ei saanud enam lastega suhelda. Ma algul mõtlesin, et mis see ära ei ole, küll harjub. Aga ikka ei harju. Mul oli tunne, nagu oleks lapsed ära surnud. Elasin seda väga raskelt üle, nägin lapsi unes ja nad viirastusid isegi ärkvel olles. Olin ju enne seda nendega kogu aeg koos olnud. Igal õhtul mõtlesin laste peale, et mida nad võivad teha, millest mõelda. Millal magama lähevad ja millal ärkavad. Kuidas nad ilma minuta toime tulevad. Eks see blogi sai loodud samuti osaliselt selleks, et maandada laste kaotusega kaasnenud pingeid. Ühtlasi panna kirja oma elu, et lapsed tulevikus saaksid vaadata, mis elu nende isa elas.

Kõik need asjad kokku mõjusid päris kurnavalt, nii et kui poleks Irjat kõrval toetamas olnud, ma ei kujuta ette, kus põõsa all oleks praegu lebanud juba. Asi läks lihtsamaks siis, kui meil Irjaga lapsed tulid. Ma olen selline lapse inimene, mind motiveerivad tegevuseks lapsed. Ilma lasteta pole nagu õige elu. Näiteks nüüd Portugali reis poleks olnud mõeldav ilma lasteta - see sai ette võetud mõeldes lastele, et Juulike saaks veidigi välja, sest ta oli pärast Roosi sündi palju toas istunud. Ja me saime jalutada Portugalis oma isu täis. Roosike sai palju päikest ja D-vitamiini. Ja meie Irjaga loomulikult saime oma tervist turgutada, mis oli lastega tegelemise ja suure töörügamisega hakanud juba streikima.

Minul mõjub stress seedimisele, kuna mul on väga tundlik magu, juba lapsest peale. Nii kui midagi on, lööb kohe kõhu valutama ja lahti. Ma ei saanud vahepeal tarvitada üldse piimatooteid ega leiba-saia. Üksvahe ei saanud eriti midagi süüa, peale toortoidu. Nüüd olen hakanud tasapidi taas eri asju proovima ja mingeid vaevusi pole olnud. Mul hakkab tervis tagasi tulema.

Õunauputus

Selliseid kaste näeb küllalt palju.

Tänavu on erakordselt suur õunasaak, mistõttu inimesed upuvad õinte kätte ja neid jagatakse suisa tasuta. Oleme ise ka õunu meelsasti võtnud, sest meile õunad väga meeldivad.

Mul keelati väikselt sõrme imemine ära ja nüüd on kõiksugu allergiad

Väljavõte Delfi veebist.

Vaat kui huvitav - nagu teadlased on tõestanud, siis need lapsed, kes imevad sõrme ja närivad küüsi, põevad vähem allergiaid.

Mina olen küllalt allergiline ja pole ka ime - mul keelati väikselt sõrme imemine ära. Ma sain isegi mõned korrad vitsa selle eest, et sõrme imesin. Aga ju siis organism sai aru, et seda on vaja.

Mul vanemal pojal oli sama lugu - keelasime tal sõrme imeda ja ta oli hiljem allergiline, isegi astmahoogusid esines.

Minu soovitus vanematele: laske lastel rahulikult sõrme imeda või küüsi närida - ju on seda siis vaja. Ja kui isu täis, küll nad sellest loobuvad.

Meile võiks sobida Soome?

Väljavõte ERR-i veebist.

Nii nagu inimene peab endale leidma sobiva kaaslase, on oluline leida endale sobiv koht elamiseks. Soomest saabuvad uudised selle kohta, et seal hakatakse sisse viima riiklikult tagatud sissetulekut ehk nn kodanikupalka. Selline süsteem võiks sobida meie-sugustele, kel on raskusi kiirkorras sobiva töö leidmisega, ent kes võiks mõne aja pärast asutada mõne ettevõtte, mis hakkab neile korralikult sisse tooma. Vahepeal peaks aga kuidagi hakkama saama ja lisaks peaks veel lastele elatist maksma. Soome süsteem päästaks meid ühtaegu nii kerjamisest kui võimaldaks täita kohustusi. Euroopa Liiduga liitudes toodi argumendiks just seda, et inimesed saavad kas püsivalt või ajutiselt mujale tööle, õppima ja elama minna, kui neil on selleks vajadus või võimalus.

Olen ise varem öelnud, et eestlastel peaks olema häbi elada välismaal, aga kui on nö surm silme ees, siis ilmselt võib kaaluda ka Soomes ja mujal elamist. Häbi on, aga see tunne tuleb alla suruda. Ma tean, et paljud pered on läinud Soome, et maksta pangalaenusid. Meil laenusid pole, aga Eestis ei tule lihtsalt toime. Isegi kui teeksime juhutöid ja saaksime mõlemad miinimumpalka, ei pea sellega peret üleval, sest ühe palk läheb korteri ja teise palk toidu peale, jätkuks ehk veel ka natuke elatiseks, aga osta on vaja riideid ja teinekord tahaks lastega kuhugi välja sõita. Irja on juba kaalunud varianti Soome elama minna, ta on ema poolt rahvuselt soomlane ja kõik tema sugulased elavad Soomes.

Soome on arenenum ühiskond ja pakub laialdasemaid võimalusi. Meil on mõlemal soome keel hästi suus, nii et Soomes hakkama saamisega probleeme pole. Soomes oleks meile tulevikus garanteeritud 560-eurone sissetulek, palgatööle minnes teeniksime kumbki vähemalt 2000 eurot. See on kokku 4000 eurot, millega on juba võimalik ära elada. Lapsed saaks minna Soomes lasteaeda ja kooli. Ühtlasi on Soomes märksa paremad võimalused erivajadusega inimestele, seal tegutseb Angelman-seura, kuhu on koondunud Angelmani sündroomiga laste vanemad. Eestis on teadaolevalt ainult 4-5 Angelmani-peret, Soomes on neid 50 ringis.

Meile võiks sobida Soome, kuni jalad alla saame, siis saab vajadusel Eestisse tagasi tulla. Kui keegi teab Soomes töövariante, siis võib lahkesti teada anda!

Eksklusiivintervjuu presidendikandidaat Eiki Nestoriga

IITV avaldab eksklusiivintervjuu presidendikandidaat Eiki Nestoriga, kelle leidsime suve nautimas Eestimaa mägede ja metsade vahel. Nestor on erakordselt heas vormis. Head vaatamist!

Võru Tamula järve luigepaaril on 8 järeltulijat - rohkem kui kunagi varem

Luigepere Tamula järvel.

Võru Tamula järve luigepaaril on tänavu 8 järeltulijat - rohkem kui kunagi varem. Ja kõik paistavad täie tervise juures.

Varasematel aastatel on olnud järeltulijaid 2-3, vahel ka 4-5, ühel aastal oli 7, aga üks neist vigase jalaga.

Paistab, et tänavu on olnud hea aasta.

Ülemisel pildil on kuus poega, ja siin veel kaks:

Eesti väikelinnade tulevik: mahajäetus

Väljavõte Daily Maili veebist.

Kas tuleb tuttav ette? Küllap mõnele tuleb, eksole.

Käisin täna just Võru linna peal jalutamas ja meeleolu on kohati sama: pea iga teine maja seisab tühjalt, kesklinn on justkui välja surnud. Tänavad on küll sillutatud, aga majad lagunevad. Sama võib öelda Valga kohta.

Ülalolevate piltide peal on Cairo väikelinn USAs Illinoisi osariigis. Kunagi elas seal 15 tuhat elanikku, nüüd ainult 2576. Linn on praktiliselt maha jäetud.

Elatisega lahmimine toodab ülalpeetavaid

Viimasel ajal on elatise asjas läinud päris suureks lahmimiseks, seda eriti riigi eestvõttel. Ma saan sellest ühtpidi aru - probleem on tõesti suur, üksikuks jäänud vanematele ei maksta elatist. Või õigemini lastele ei maksta, lihtsalt üks vanem on see, kes elatist nõuab. Teiselt poolt võib selline elu kibedaks tegemine lõpuks riigile väga kalliks maksma minna.

Toon ühe näite oma elust. Mul oli abikaasaga elatise vaidlus, mis kestis kokku 3 aastat. Lõpuks, kui mult elatis välja mõisteti, tolle aja kohta küllalt suur summa, kahe lapse pealt 7500 krooni kuus, ja seda veel mitu aastat takkajärgi, siis oli loomulik, et ma korraga seda summat tasuda ei suutnud. Ent endine abikaasa tahtis kõike korraga ja lasi võla katteks arestida pangakontod. Ta ei arvestanud sellega, et ta oli olnud minu õppelaenu käendaja ning kuivõrd mina oma kontosid enam kasutada ei saanud, siis pidi tema hakkama maksma minu õppelaenu. See oli päris suur summa, ligi 30 tuhat krooni. Ehk siis, lootuses raha saada, pidi ta hakkama hoopis ise maksma. Ta oli selle, tegelikult omaenda rumaluse peale tulivihane ja nõudis mulle selle eest vanglat.

Praegune riigi lähenemine elatisele on umbes samasugune. Võlglase elu püütakse teha võimalikult kibedaks, aga ei mõelda sellele, et elu kibedaks tegemine muudab inimese automaatselt ülalpeetavaks. Ta lihtsalt ei tule enda eluga enam toime. Ehk siis selle asemel, et raha saada, peab riik hakkama ise peale maksma.

Näiteks mina olin enne elatise-nõuet korralik maksumaksja, endale ise tööandja, maksin oma õppealenu ja oleksin olnud võimeline maksma ka elatist - mitte kohe, aga mõne aja pärast. Mingi 1000 eurot kuus oleks olnud ikka võimeline maksma. Kokkuvõttes oleks kõik olnud võidus - nii mina ise, minu lapsed, endine abikaasa ja riik. Ent riik tegi minu elu väga kibedaks ja täna olen seisus, kus ma ei tule enam toime. Ma ei saa endale olla enam tööandja, nii nagu see oli olnud varasemad mitukümmend aastat. Mul on võimatu leida sarnast tasuvat tööd, vähemalt mitte Eestist. Riigipoolsed kulutused minule on üha kasvanud ja ulatuvad juba ca 1000 euroni kuus, mingit elatist ma sellises olukorras maksta ei suuda.

Ma millegipärast arvan, et ma pole ainus selline. Minusuguseid on tuhandeid, kelle elu riik on teinud kibedaks ja kellest seetõttu on saanud ülalpeetavad.

Vaesusest ja vaesuse häbenemisest

Ma olen hetkel vaene ega häbene seda. Miks peaks häbenema, kui sul on mingil ajahetkel vähe materiaalseid võimalusi?

Või miks peaks häbenema seetõttu abi paluda?

Minule ei ole abi palumine mingi probleem ja ma leian, et see ei peaks seda olema kellegi jaoks. Jah, sellega kaasneb oma nõrkuse tunnistamine, aga kas inimene peab kogu aeg tugev olema? Miks ei võiks inimene vahel nõrk olla ja teistele toetuda? Ma olen tähele pannud, et kristlikes ühiskondades käib abi palumine ja abistamine kuidagi väga loomulikult, sellest ei tehta numbrit ning pigem imestatakse, kui sa abi saades kohmetud ja piinlikkust tunned. Nii see ju peakski olema, sest andja rõõm on alati suurem kui saaja rõõm - mäletan seda ise, kui suuremate materiaalsete võimaluste ajal sõpru ja sugulasi aitasin.

Kuid minu meelest ei ole Eestis probleemiks lahkete ja abivalmite inimeste vähesus. Seda, et häid inimesi on palju, kogesime ise, kui Portugalis Eestisse tagasi sõitmiseks rahakogumiskampaania korraldasime. Saime kokku üle tuhande euro ning iga ülekande juures oli ka soe ja südamlik tervitus. Ei, eestlased on, vaatamata sellele, et tegemist ei ole fanaatiliselt uskliku rahvaga (aga võib-olla on nad just rohkem usklikud, aga päriselt, südames?), väga-väga abivalmid.

Eesti probleemiks ei ole lahkete ja abivalmite inimeste vähesus, kindlasti mitte. Eesti probleemiks on inimesed, kes ise abi ei palu. Kes toonitavad, et rabavad enne küüned verele kui abi paluvad. Kelle arvates abipalumine ei ole väärikas. Nemad mõistavad ka teiste inimeste abipalumise hukka ja mõnitavad seda, häbenemata kaela karata ka tõelisesse kitsikusse sattunud peredele, keda näidatakse Kodutunde saates. See tuleb ilmselt nende inimeste lapsepõlvest, kus neile on edastatud sõnum, et vaesust tuleb häbeneda. Nõnda kannavad nad hirmu võimaliku tulevase vaesuse ees endaga eluaeg kaasas ega pea ühtki ohvrit üleliia suureks, et mitte kunagi vaene olla. Ja kui nad isegi kunagi - oo õudust! - vaesed on, siis vähemalt ei tunnista nad seda iialgi. Ja rabavad küüned verele, et see vaesus mitte kusagilt välja ei paistaks.

Minu arvates on see kurb, sest ainus asi, mis meid siin elus edasi liikumast takistab, on hirm. Kui me tunneme hirmu vaesuse ees ja teeme selle vältimiseks oma südametunnistusega kompromisse, siis ei saa me kunagi õnnelikuks. Vaesuse ees kabuhirmu tundev inimene võtab vastu töö, mida vihkab, ning maandab sellest tulenevad pinged oma lähedaste peal. Või matab need enda sisse ja jääb haigeks. Kõik seepärast, et kartis nii väga nii lihtsat asja nagu vaesus. Sest kartis abi paluda. Tunnistada, et vajab abi. Ulatada kätt kaasinimese poole. Loota kristlikule ligimesearmastusele.

Mulle meeldib tabuteemasid narrida. Vaesus. VAESUS. Paljud inimesed on vaesed. Miks te häbenete seda? Miks te ei palu abi?

Kui inimene sureb, siis armastatakse tema matustel rääkida ennekõike sellest, kui kõvasti ta tööd murdis. Säästmata ennast ja teisi. Kui palju maja ehitas, kui raha teenis, mida saavutas. Sellest, kas inimene õnnelik oli, tavaliselt ei räägita. Võib-olla igatses juba pikemat aega surma, sest elu ei pakkunud talle enam mingit rõõmu.

Meenub ühest ajakirjast loetud intervjuu hingehoidjaga, kes rääkis, et surijad, kelle voodi veerel ta on istunud, ei kahetsenud kunagi, et elus sai liiga vähe tööd tehtud või raha teenitud. Absoluutselt kõik surijad kahetsesid, et ei veetnud piisavalt aega koos oma kõige lähedasemate inimestega.

Minu arvates võiks sellest elu ülimast tõest aru saada juba siis, kui sa oled noor. Tööd võib teha, aga lähedastega peab koos olema. Lähedastega peab koos olema isegi siis, kui sa oled vaene. Või - see, et sa vaene oled, ei tähenda, et sa pead lähedastega koos olemise lõpetama ja tööle tormama. Ja kui sa seda teed, siis kindlasti mitte hirmust vaesuse ja abipalumise ees.

Ja kui tööd teha, siis sellist, mida armastad.

Ja kui juhtub, et sul hetkel tööd ei ole, siis pole mõtet meelt heita. „Täna sul ei ole raha, aga mõne aja pärast on võib-olla väga palju raha,” armastab öelda mu onu. Tal on õigus. Kes silmad lahti hoiab, see leiab lõpuks ka meelepärase töö ja raha koos sellega. Tähtis on elada oma südame järgi ning mitte kunagi südametunnistusega kompromisse teha.

Sel ajal, kui oled vaene, tuleb aga kasutada kõiki abisaamise võimalusi, mis ju selleks loodud ongi. Et inimesed, kes abi vajavad, hätta ei satuks. Ärge häbenege vastu võtta asju, mis on loodud teie olukorra parandamiseks. Ärge häbenege tunnistada, et olete nõrk ja vajate abi. Mitte keegi peale teie enda ei saa teid selle pärast häbistada.

Kui siin kohvikus on aga kedagi, keda abipalumine häirib ja kes jätkuvalt arvab, et vaesust tuleb häbeneda, siis võib ta rahumeeles oma kohvitassiga mõnda teise kohvikusse üle kolida.

Väike hommikupala

Muna, kartulid, tomat ja petersell musta pipraga. Kõrvale tass musta kohvi.

Ma olen viimased kaheksa aastat joonud kohvi ilma koore ja suhkruta.  Mu isa eelistas seda tubli annuse koore ja kahe lusikatäie suhkruga ja vanasti jõin mina ka nii. Aga siis lõpetasime me Innoga ühel hetkel piimatoodete tarbimise ära ja ma hakkasin jooma musta kohvi. Nüüd proovisin ükspäev jälle koore ja suhkruga. Mõnus lapsepõlve maitse :).

Kuidas teie kohvi joote? Ja mis on teie lemmikmark?

Mulle meeldivad Delta Café ja Negrita (Portugali omad), Lavazza (Itaalia) ja Löfbergsi tume röst. Tassis on Lavazza Qualita óro.

Väike Roosi enam vankris ei püsi

Väike Roosi emmega jalutamas Võru ligidal Roosisaarel.

Seda ma kartsin juba ammu, et see juhtub, aga nüüd on see käes. Nimelt on meie vahva Roosi avastanud nipi, kuidas jalutuskärust välja ronida. Ja enam ta selle sees ei püsi. Niipalju siis Emmaljunga kärust, mis pidi olema kuni 3-aastastele lastele, 3 kaasa arvatud. Roosi on meil juba 1-aastaselt selline väänik, et kärus ei püsi. Jalutada tahab ise, käest ka kinni hoida ei lase. Meeldetuletuseks, et püsti tõusis ta meil 6-kuuselt, käima hakkas 7-kuuselt ja 10-kuuselt juba jooksis õues ringi. Praegu on tema lemmiktegevus laudade peale ronimine, näiteks tooli pealt köögilaua ning kirjutuslaua peale, mööda raamaturiiulit ronib üles nagu ahv, nii et teda ei saa jätta hetkekski järelvalveta.

Suhtes on ausus kõige olulisem

Tamula rand.

Eestis armastatakse öelda, et aususega kaugele ei jõua. Lähisuhtes eeldatakse, et paaridel on teineteise ees saladusi, või väikseid valesid, nagu neid hellitavalt kutsutakse.

Minu kogemus ütleb samas, et lähisuhtes või ükskõik millises suhtes valega kaugele ei jõua. Vale tuleb alati välja ja tagajärjed on valusad. Suhted purunevad, sest teineteise eest varjatakse olulist infot, teineteisele valetatakse ja vassitakse. Üksteist petetakse. Petmine on nii tavaline, et seda peetakse juba normaalseks. Niisama tavalised on purunenud suhted.

Meie pere on esitanud väljakutse väitele, et aususega kaugele ei jõua. Oleme ausad ja avameelsed. Oleme saanud selle eest piki päid ja jalgu, oleme pidanud kannatama. Aga on vähemalt üks asi - meie suhe, mis aususe all ei kannata. Seegi on juba midagi väärt.

Suhte püsimiseks pole midagi lihtsamat kui teisele kõik kohe algusest peale ausalt ära rääkida - nii imelik, kui see ka pole, on suhe sellisel juhul purunematu. See kehtib nii paari-, kui naabri- ja sõbrasuhete, samuti lapse-vanema suhete puhul. Tegelikult kehtib see ükskõik milliste suhete puhul. Eks see kehtib ka rahva-valitsejate suhte puhul.

Head ööd! Ja hommikul kõik Lõunalehte ostma!

Nonii, kallid kohvikulised. Tänaseks kõik. Meie läheme ära magama, aga teie võite siia veel sumisema jääda. Meie kohvik on ju lahti 24/7. Ärge ainult kakelge ja konjakiga pidage ka piiri.

Hommikul kohtume. Homme tasub kõikidel osta värske Lõunaleht, kes seda juba täna ära ei ostnud, sest selle sees on meie reisikirja järgmine osa. Sellest, kuidas me Portugalist Eestisse tulime. Head lugemist!

Inno ja Irja kommentaarid Kanal 2e presidendidebatile

Väljavõte Kanal 2 veebist.

Irja: Mart Helme ägestus selle peale, et mõned küsitletud inimesed teda natsiks nimetasid. Aga ta ju ongi nats. Nats on lühend natsionaalsotsialistist. Teisisõnu rahvussotsialistist ehk rahvuslasest. Kas EKRE ei ole siis rahvussotsialistlik, rahvuslik erakond? Oma rahvast teistest rahvastest ülemaks pidav, ennekõike oma rahva õiguste eest seisev.

Minu isa näiteks ütles alati uhkusega, et ta on vaadetelt natsionaalsotsialist. Nagu Tiit Madisson.

Milleks seda häbeneda? EKRE võiks just uhkusega natsionaalsotsialistlik erakond olla ja seletada ära, et olla nats ei tähenda olla nats Hitleri mõttes, kes asus teisi rahvusi hävitama. Sa võid olla nats ja oma rahvast teistest rahvastest kõrgemale tõsta, aga see ei tähenda, et sa pooldaks teiste rahvaste hävitamist.

Seepärast on rumal natsionaalsotsialismi hukka mõista. Natsionaalsotsialistid ehk natsid on inimesed, kes arvavad, et ennekõike tuleb kaitsta oma rahva huve ja alles seejärel minna teiste rahvaste huvide kaitsmise juurde, ning sellist jõudu on iga riigi poliitikas tarvis. Keda ei ole ühegi riigi poliitikas tarvis, on jõud, kes kutsuvad üles teiste rahvaste hävitamisele,  ründamisele ja inimõigustest ilma jätmisele. EKRE ei ole seda teinud - ta on lihtsalt vastu teiste rahvaste Eestisse toomisele ja soovib tulijate arvu piirata. See on täiesti normaalne soov. Mina ise nats ei ole, pigem selle vastand, aga mind väga häirib EKRE ründamine.

Inno: mina olen vaadetelt puhas nats. Ja ma leian, et iga väikerahva esindaja peab olema nats, sest vastasel korral sureb rahvas välja. Suurrahva esindajal on raske olla nats, sest see tähendab automaatselt šovinismi. Šovinism on teistele ohtlik.

Irja: Jõksi puhul häirib mind jälle see, et ta vabandas Mailis Repsi pärast. Kui oled naljamees, siis ole naljamees lõpuni. Kui juba mürgel, siis mürgel lõpuni!

Inno: Minu meelest on Jõks veel liiga poisike lihtsalt. Tal pole elukogemust veel.

Irja: Jah, Reps on temast noorem, aga talle annab elukogemuse see, et tal on viis last. Ta on küll 40-aastane, aga tal on 60-aastase eluhoiak. Eluhoiaku poolest on Kallas noorem kui Reps. Kui Reps mõjub 60-aastasena, siis kallas mõjub 20-aastase muretu noorukina.

Inno: Jah, kui Reps nüüd valituks ei osutu, siis on tema aeg läbi ja ta võib pensionile minna.

Irja: Jah, kui ta järgmisena tuleb, siis on oma mõttelaadilt juba 80-aastane. Samas Kallas oleks järgmine kord veel parem kandidaat, meelelaadilt kuskil 40-aastase tasemel.

Inno: Mu meelest Kallas ikka päris poisike pole. Ta lihtsalt teeb nägu, et on nooruslik. See mõjub hästi.

Irja: Aga äkki teeb Reps ka nägu, kuna paremat muljet jätab vanainimeselikkus. Või siis kopeerib Reps lihtsalt Savisaart. Savisaar armastab ka teha nägu ja käituda, nagu oleks palju vanem.

Inno: Jah, Savisaar mängib vimasel ajal 100-aastast ätti.

Irja: Jah, absoluutselt!

Inno: Minu meelest on Repsi põhiline probleem tema nimi. See pole just eriti eesti nimi. Isegi Kaljurand on parem.

Irja: Kui sa nimesid vaatad, on kõige ilusamad nimed Kallasel ja Helmel. Nestor on ka natuke naljakas. Vana-Kreeka mütoloogia tuleb meelde, aga Eestis on naljakas. Aga kuivõrd oluline on sinu jaoks see, et presidendil oleks juuksed peas? Seal on kolm kiilakat: Jõks, Helme ja Nestor. Ning juuksed on peas Kallasel, Repsil ja Kaljurannal. Kas presidendil peaks olema juuksed peas. Eestil on olnud seni kaks kiilakat presidenti, Meri ja Ilves, ning ühel olnud juuksed peas - Rüütlil.

Inno: Minu arust võiks olla juuksed peas.

Irja: Siis ikkagi Kallas, Kaljurand või Reps.

Inno: Minu jaoks võiks Helme ka olla, vaatamata kiilasusele.

Irja: Me unustasime ära, et ka Konstantin Päts oli kiilakas. Helme oleks traditsiooni jätkamine. Oota, kas Kallas pole ka kiilakas, ta on lihtsalt üle kamminud.

Inno: Nagu Olav Ehala ja Donald Trump või?

Irja: Jah. Ta on siis ka kiilakas.

Inno: No siis jäävad ainult Kaljurand ja Reps. Üks eestlane läti nimega ja teine venelane eesti nimega. Kaljurand on muidu tore, aga venelast ma ikkagi usaldada ei saa. Nagu soomlased ütlevad, ryssä on ryssä, vaikka voissa paistaisi.

Irja: Jah, ta on perfektselt eesti keele ära õppinud, aga ta on ikkagi ryssä. Sama lugu on ka Ossinovskiga, ryssä on ryssä, midagi teha ei saa.

Eesti naised, marss sõjaväkke!

Norra kehtestas naistele kohustusliku ajateenistuse, väljavõte Postimehe veebist.

Eestis kehtib soolise võrdõiguslikkuse printsiip, mille kohaselt nõuavad näiteks naised omale meestega võrdset palka. Ent samas on üks asi, kus mehi selgelt diskrimineeritakse - sõjaväeteenistus. Millegipärast on see noortele meestele kohustuslik, naistele mitte. Kas keegi on aru saanud, miks?!

Kunagi olid tõesti noored naised lastega kodus, tänapäeval enam mitte. Lapsi saadakse 30ndates eluaastates, kui üldse. Seetõttu pole mingit põhjendust, miks naised ei võiks läbida ajateenistust. Kui 18-aastaselt lapse saad, pääsed ära, kui ei, lähed sõjaväkke. Naiste sõjaväeteenistus võimaldab imelihtsalt mitmekordistada armee suurust ja võimekust.

Armeeteenistuses käimine mõjutab noorte meeste elu ja konkurentsivõimalusi võrreldes noorte naistega, kes sõjaväes käima ei pea ja edenevad nii õppetöös kui ametialaselt kiiremini. Ja siis veel küsitakse, miks naistel on parem haridus kui meestel.

Eesti naised, marss sõjaväkke!

Räme pettuse maik lapsehooldustasude man

Mõni aeg tagasi tuli sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna välja plaaniga, et seni 1,5 aasta asemel hakatakse vanemahüvitist maksma 3 aasta jooksul. Raha juurde ei tule, lihtsalt varem 1,5 aasta peale mõeldud summa jagatakse laiali 3 aasta jooksul. Minimaalselt siis 400 euro asemel 200 eurot.

Ideega koos käis kaasas jutt, et see on maru hea, kuna nüüd saavad vanemad pikema aja jooksul valida, kumb lapsega koju jääb. Tegelikult aga kumab selle plaani tagant pettus, sest kui seni maksti lapsevanemale peale 1,5 aasta möödumist veel lapsehooldustasu 38 eurot alla 3-aastase lapse kohta, siis nüüd seda enam ei maksta, kui lapsevanem saab 3 aasta jooksul vanemahüvitist. See summa on 684 eurot, mis pole küll teab mis suur, aga lastega perede puhul ikkagi oluline summa, mis saamata jääb. Vanas rahas üle 10 tuhande krooni. Õiglane oleks ka see summa lapsevanematele välja maksta.

Üldse on veidi kummaline, et kui lapsehooldustasu määr on Eestis 76 eurot (ilmselt Brüsselis uhkeldamiseks), siis tegelikult makstakse välja ainult pool sellest ja 3-8-aastasele lapse puhul ainult neljandik sellest summast. Jälle pettuse lõhn asjal juures. Tegelik lapsehooldustasu määr on Eestis niisiis alla 3-aastase lapse puhul 38 eurot ja 3-8-aastase lapse puhul 19 eurot.

Ene seiklused Roomas ja mujal, esimene osa

Alustame järjejutuga minu täditütre Ene seiklustest maikuises Roomas. Ene kirjutab inglise keeles. Ta oskas ka eesti keelt, aga rääkis seda aktsendiga ning tuntavalt halvemini kui inglise keelt.  Kui keegi vajab tõlget, siis andke teada! Pildil noor Ene enne oma leeritamise päeval New Yorgi luteri kiriku ees.

May 5th, Monday

Well, today i'm off for Roma. Leaving mother is the saddest thing. Otherwise I'm filled with optimism for the future.

The plane was delayed for an hour. The seating arrangement is a horror. Two newly wed couples on either side. But I'm still happy. The dinner was alright, so I'll go to sleep. Too bad I can't get my seat down.

May 6th, Tuesday

Morning. We will arrive in Milano soon. I hope Ray got the telegram.

Milano. Nice airport. Back on the plane. Bruno has asked me to sit with him and to go out with him tomorrow. Another young italian man made a pass but couldn't speak English.

Rome. Ray was waiting. The drive was beautiful. The apartment comfortable. Carlo took me on some errands with him. Came back, had wonderful dinner. Ray had to work. Carlo took me for a night tour of Rome in the rain.

Wednesday

Bruno never called. Slept most of the day. Ray and Carlo took me out to dinner. Dinner was delicious. Fettucini with mushrooms plus cream sauce. And went home.

It rained all day and night. Buses were on strike.

Thursday

Carlo and I had lunch and he took me to Via Veneto. So i could go sightseeing. At the Spanish steps I met Roberto. He drove me home on a motor scooter and made a date for tomorrow.

Ray, Carlo and I were invited to dinner to Umberto's and Lydia's house. Unbelievably beautiful apartment. Gracious and wonderful people. Excellent dinner. Lasagna and salad. Wonderful night.

Ray locks Carlo and me out. Some sightseeing again. Ray wakes up and lets us in and we go to sleep.

Friday

It was hard to get up. Had to meet Roberto at Piazza Barancini at three. Roberto took me to the Etruscan museum. Then we drove to many beautiful places, came home and made a date for tomorrow. Wrote to mother.

Saturday

Went sightseeing by myself and shopping. Met Roberto at Piazza Barberini. Had tea, drove around. Saw Pantheon. Went home to change. Roberto picked me up at ten. We went to the carrousel and Bobo's. Got home at three.

Sunday

Ray and I went to the beach. It was unbelievably beautiful. Met the family who owns the beach house, Serena the artist and her boyfriend. Came back to Rome. Went sightseeing. Met a boy from Australia named Albert. Made a date for Sunday. He drove me on his Vespa to Ray's car. In the evening went to dinner at Serena's house. Wonderful evening. Liked Serena very much.

Jätkub! No on ju lahe? Selline mõnus unelev, muretu eksistents. Iga hetke nautimine. Etteruttavalt võib öelda, et pärastpoole läheb tormilisemaks :). 

Veel üks pilt Enest koos leerivendadega. Muide, Ene vahetas oma elu jooksul korduvalt usku. Alul oli ta luterlane, afgaani meestega kurameerimise ajal islamiusuline, Eesti iseseisvumise ajal taarausku ja kõige lõpuks budist.

Kohviku järjejutt. Ene armuseiklused Roomas

Sel maalil on minu täditütar Ene Susi teismelise tüdrukuna. Tegemist on Välis-Eesti kunstniku August Albo 1953. aastal maalitud maaliga. Ene jutu järgi oli Albo temasse armunud, mis seletab
ka maali erootilist alatooni. Teismelise tüdruku silmad on võrgutavad ja teda on kujutatud lolitalikus stiilis.

Mina mäletan Enet üle neljakümneaastase pikkade hallide juustega naisena. Enel läksid nimelt juuksed varakult halliks, aga ta keeldus neid värvimast, põhjustades sellega sugulaste seas palju meelepaha ja klatši. Kuidas nii võib? Aga Ene oli feminist ja teadis ise, mida teeb. Natuke nagu mina :). Ta oli õppinud ülikoolis oma isa soovil arhitektuuri, kuid arhitekti temast ei saanud. Ta huvitus hoopis poliitikast, eriti Afganistani ja Pakistani politiikast. 80ndatel käis ta kogu aeg Afganistani ja Pakistani vahet: elas kaasa afgaanide võitlusele nõukogude vägede vastu, organiseeris nende toetuseks meeleavaldusi, toetas neid oma vanematelt saadud rahaga. Lisaks poliitikategemisele ja Pakistani põrandaaluse ajalehele kaastöö tegemisele oli Enel seal ka ohtralt armuseiklusi - kõige rohkem meeldisid talle mujahideeni ehk nõukogude armee vastu võitlevate partisanisalkade komandörid. Ene kõige suurem armastus, nii ta vähemasti mulle rääkis, oli mees nimega Ismail Gailani. Too oli aga abielus ja väga tähtsast religioossest suguvõsast, näiteks kandideeris tema vend Ishaq Gailani üksvahe isegi Afganistani presidendiks, ning nende kokkujäämine oli võimatu. Enel oli tema pilt alati rahakoti vahel.

Ene oli viis korda abielus, neist kaks korda afgaaniga. Viimast korda abiellus ta ühe afgaani arsti Kabiriga, kelle kutsus ka enda juurde Ameerikasse elama. Pärast tõi mees terve suguvõsa järele, mis Enele ei meeldinud, ja nende teed läksid lahku.

Ene ei elanud just kõige traditsioonilisemat elu. Talle meeldis kirjutada, reisida, poliitikat teha (ta toetas Libertarian Party't ja lõi kaasa Ross Perot presidendikampaanias), meeleavaldustel käia ja raha kulutada - eriti riiete ja ehete peale. Mingit kindlat ametit tal ei olnud, aga selleks polnud ka vajadust, sest tema vanematel oli väga palju raha ja nad said talle sellist elu võimaldada. Vanemate ainus mure oli, kes hoolitseb Ene eest pärast nende surma ja seepärast olid nad väga kurvad, et Ene endale korralikku meest ei leidnud ja lapsi ei saanud.

Lapsi Ene aga ei saanud, sest ta lihtsalt ei tahtnud neid. Ta tegi aborti. Kui mina talle ütlesin, et võib-olla siiski tahan kunagi lapsi, siis oli Ene sügavalt imestunud. „Milleks?” küsis ta kulme kergitades.

Kui Ene suri, siis ütles mu vend Eino, et ta elas väga stiilselt. Väga hästi öeldud minu meelest. Ene elas täpselt nii nagu ise elada tahtis ja just selline on üks stiilselt elatud elu. Kui Ameerikas pärandiasju ajamas käisin, siis võtsin esimeses järjekorras kaasa kõik tädi ja onu maalid ning Ene märkmikud ja kirjad. Et temast rohkem teada saada. Nüüd olen neid tasapidi lugema hakanud ja tuleb tunnistada, et tal oli pagana põnev elu. Selline elu ei ole õige igaühe jaoks, aga see oli õige tema jaoks.

Aga nüüd järjejutu juurde! Ene seikused Roomas ja mujal Euroopas, kuhu ta 70ndatel oma vanemate raha eest reisis. Tegemist on lõbusa, muretus stiilis kirja pandud päevikumärkmetega, kus Ene tähendab üles oma seiklused erinevate meestega. Lugege ja ärge võtke elu liiga tõsiselt!

Siin aga Ene umbes 52-aastasena, vasakult onu Ruudi, tädi Endla ja mina (17) nende kodumaja ees Modenas, onu Ruudi auto taustal. Ma olen esimest korda Ameerikas.

Hommikust, kallid kohvikulised!

Tere tulemast kohvikusse! Mõnusat kohvijoomist ja maailma asjade üle arutlemist!

Aknast välja vaadates tundub, et täna tuleb tore, päikesepaisteline päev.

PS. Ärge unustage ka küsitlusi. Teie arvamus on meile tähtis.

Üks asi on nüüd selge: Savisaare kandidaat on Kallas

Tallinna TV saadet Meedia Keskpunkt on huvitav vaadata eelkõige sel põhjusel, et sealt saab täpselt teada, mis on Savisaare seisukohad. Heimar Lenk, Urmi Reinde ja Mart Ummelas lihtsalt sõnastavad neid seal. Savisaarel on selline komme, et ta laseb teistel välja öelda seda, mida ta ise välja öelda ei taha.

Ise räägib Savisaar seda juttu, et toetab Mailis Repsi. Aga see on möginajutt. Urmi Reinde ütles tänases saates, et Eestile oleks kõige parem president Siim Kallas ja tegi paar mürgist märkust Mailis Repsi aadressil. Järelikult ei ole mingit kahtlust selles, et Savisaar toetab hoopis Kallast.

Nii et kõik on ikkagi juba Hundisilmal kokku lepitud ja presidendiks saab Kallas.

Roosike peseb hambaid

Üheaastane Roosike on meil juba tubli hambapesija. Ta tahab kõike teha ise. Ei luba enam emmel oma hambaid pesta, vaid haarab harja enda kätte ja harjab oma kikusid ise. Siin hambaharja vette kastmas.



Kraani alt vett joomas.



Kõigepealt vaatame, mis maitsega see hambaharja vars on...



Hmm, päris maitsev!



Aga muidugi käib hammaste pesemine hoopis niimoodi. Kes siis seda ei tea!

Veel mõned minu vanaisa Gustav Eduard Vaheri joonistused

Sellel pildil on vanaisa kujutanud end, viiul süles. Vanaisal oli väga suur muusikariistade kogu: mitu viiulit, kitarr, mandoliin, mitu klaverit - pianiino ja tiibklaver. Tiibklaveri varastasid ära venelased, pärast seda, kui nad Tartu maja hõivasid, pianiino jätsin Rakvere maja uutele elanikele, kuna nende tütrele see väga meeldis. Vanaisa arvas, et üks tema viiulitest on kuulsa itaalia viiulimeistri Amatti toodang ja minu isa jutu järgi oli ta seda ühel hetkel lausa oma elu hinnaga venelaste eest varjanud. Pärast selgus siiski, et tegemist on tavalise saksa tehase toodanguga 19. sajandist, millesarnaseid on liikvel väga palju. Panete tähele, selle pildi üle värvimine on vanaisal pooleli jäänud.



Sellel pildil on mu vanaisa kujutanud kuulsa Välis-Eesti kunstniku Kalev-Mark Kostabi
vanaema Elfriede Kostabit, kes oli õpetaja ja mu vanaema kolleeg Osula algkoolis.



Üks paljasjalgne vanamemm kudumas.



Veel üks vanamemm. Või sama?



Noor naine end peegli ees sättimas. Kangesti tahaks teada, mis asjad olid
eestiaegse naise peeglilaual :).



Naine peeglilaua taga istumas.

Käisime täna toidupangas ja mis me sealt saime

Tänane saak toidupangast.

Häda ei anna häbeneda ja küsija suu peale ei lööda. Nendest põhimõtetest lähtudes seadsime täna lastega sammud toidupanga suunas. Sest, mis seal salata, rahakotis oli ainult 2 eurot. Varem oleme Irjaga närutanud küll, aga lastega ikka ei näruta.

Irja veidi põdes, et kas on ikka mõtet, aga mina ütlesin, et miks mitte proovida. Olen ise hädalisi alati aidanud ning lootsin, et vast aidatakse mind ka raskes olukorras. Et midagi ikka saab, kas mingit jahu või tangu või kasvõi nuudleid. Saaks teha nuudleid ketšupi ja hapukoorega. Ma vaatasin, et Võrus tegutseb toidupank Metodisti kiriku juures. Seadsime sammud sinna. Kirikus oli kohal väga lahke perenaine, kes ütles, et toidupank asub Wermo territooriumil ja helistas ette, et midagi valmis pandaks. Ta nägi meie näost ära, et oleme hädas.

Nõnda seadsime sammud Wermo poole. See on endine Võru mööblikombinaat, kus kunagi töötas üle 1000 inimese. Tehase territoorium on mitu hektarit suur, seal oli isegi oma võõrutusravi osakond. Üks terve kompleks oli mõeldud Rootsi ettevõtte IKEA mööbli tootmiseks, ja seda juba nõuka ajal. Kas te kujutate ette! Tegemist oli tegija ettevõttega, mille toodangut eksporditi üle kogu maailma. Nüüdseks on sellest ainult riismed järel ja territoorium on välja renditud väiksematele firmadele, üks neist on toidupank. Kes Wermot teab, siis toidupanga ruumid asuvad tagant hoovi poolt sisenedes IKEA kompleksi tagumises nurgas.

Meie üllatus oli suur, kui toidupank oli sõna otseses mõttes toidust tulvil. Nagu üks korralik pank ikka. Näiteks oli üsna suur kogus tomateid ja meile ulalati kohe terve kast, oma viis kilo kindlasti. Siis veel lisaks värsket kurki, saia, leiba, kooki, odra- ja kaeratangu, mune, pakk pähkli-puuviljasegu, kala- ja lihakonserve. Terve laadung toitu, mille hind oleks poes olnud 30 euro ringis. Jätkub tervele perele mitmeks päevaks.

Naabritädi tõi veel õhtul õunu ja kukeseeni, poest ostsime hapukoort juurde. Uhh, oleme jälle päästetud!

Meie väike 1-aastane perenaine Roosi ajas täna kohvi kogemata maha ja pühkis selle ise lapiga ära. Issi ja emme olid väga rõõmsad.

Aga kuivõrd meie olukord on ikka üsna täbar, siis palun südamest kõigil kohvikulistel võimalusel meid toetada, Irja Tähismaa arveldusarve number on Swedbankis, IBAN: EE112200001100329486. Välismaalt üle kandes panga BIC kood: HABAEE2X. Oleme rõõmsad iga laekunud summa üle. Oleme hädas ja hädalise aitamine on õilis tegu, kõik toetajad olgu õnnistatud!

Ma seletan ka põhjuse ära. Mina olen praegu töötu ja sobivat tööd on üsna raske leida, sest pean tegema suure koguse ÜKT tunde, lisaks on minu peal 4-aastase raske puudega Juulikese hooldamine. Irja oma selja pärast ei saa Juulit enam tõsta. Irja on väikse 1-aastase Roosiga lapsehoolduspuhkusel. Raha läheb toidu ja lastele esmavajaliku ostmiseks. Oleme karskete eluviisidega.

Kohviku esimene näitus! Gustav Eduard Vaheri joonistused. Tulge vaatama!

Inno ja Irja kohvikul on au avada kohviku esimene näitus. Tegemist on minu vanaisa Gustav Eduard Vaheri (1884-1970) joonistustega, mille joonistamise aega ma kahjuks täpselt ei tea, sest kuupäeva nende juures pole, kuid minu isa mäletas, et need on tehtud eelmise Eesti Vabariigi ajal. Joonistustel on kujutatud eestiaegseid inimesi, minu vanaisa ja vanaema tuttavaid. Inimesi, kes elasid Võrumaal, suure tõenäosusega Sõmerpalu vallas Osulas.

Minu vanaisa oli mitmekülgne mees - lisaks joonistamisele mängis ta praktiliselt kõiki pille (ülemine pilt ongi autoportree, kus vanaisa on kujutanud iseennast viiulit mängimas), parandas kelli, kogus Balti-Saksa kunsti (tal oli Tartu majas suur kogu, mille venelased laiali tassisid ja mida minu isa pärast tulutult taga otsis) ja maju ehitada. Ta ehitas Tartusse kaks maja ja oli abiks ka mu isale, kui ta Rakveresse Tõru tänavale oma esimese maja ehitas.

Siin valik vanaisa joonistustest. Head nautimist!



Naisterahvas. Esimene pilt märkmikus. Meenutab natuke mu vanaema Julie
Evelinet, nii et pakun, et tegemist on temaga.



Teine naisterahvas. Ilmselt on tegu mõne vanaema sõbrannaga.



Noorem naisterahvas.



Veel üks noorem naisterahvas.



Suplejad. Ei teagi, kas Võhandu jõe või Emajõe kaldal.



Üks vanamemm kassiga. Selliseid vanamemmesid on vanaisa joonistanud väga palju.



Vanamemm koeraga metsas. Korvis on ilmselt seened, nii et päevakajaline :).



Lõpetuseks märkmik, kus joonistused sees. Annan selle kunagi Roosile.