20 AASTAT ERI! VÕRRRRUUUUUUUUU!!!

2010. aasta alul tekkis meil selline vahva mõte, et võiks hakata käima Stenbocki majas valitsuse pressikatel. Kuna tööpuudus oli toona väga suur, masu ja täpu ning pupu ikkagi, siis tahtsime valitsuse käest teada, mida too on teinud tööpuuduse vähendamiseks. Rääkisime sellest Edgarile ning Edgari arvates oli see väga hea plaan. 

Seega ei muud kui Rakverest autoga Toompeale, kui oli valitsuse pressikas Stenbocki majas! Esimene kord lasti meid ka sisse. Istusime koos teiste ajakirjanikega ning saime ka oma küsimuse ära küsida. Ma läksin Ansipi juurde, vaatasin talle otsa ja küsisin selge ning kõva häälega: "Mida on Vabariigi Valitsus teinud täna tööpuuduse vähendamiseks?" 

Ja mida tegi Ansip? Ta keeras mulle selja. Keeras lihtsalt selja ega vaevunud vastama silpigi. 

Teist korda meid enam pressikale ei lastud. Valitsuse pressinõunik Inga Jagomägi seletas meil teed tõkestades, et me ei käitunud eelmisel konverentsil korralikult ning seepärast enam sisse ei saa. Seega peaministrilt ei tohi küsida tööpuuduse vähendamise kohta.
Kõik meie "stenbokkimiste" videod on leitavad Youtube'ist (otsi "Inno ja Irja lähevad valitsuse pressikonverentsile" alt) ning kokkuvõtted neist ilmusid Kesknädalas. 

Kokku olid neid stenbokkimisi meil kümmekond. Oleksime ilmselt veel teinud, aga siis luges Inno ühel märtsihommikul lehest, et terve Võrumaa Teataja toimetus on alali jooksnud, kuna nad on peatoimetaja Kalev Annomiga tülli pööranud, ning Võrumaa Teatajas ei olegi enam ühtki ajakirjanikku. Inno kirjutas Kalevile, et mis oleks, kui tuleksin Teatajasse tööle. Ta oli seal kunagi praktikal olnud ning mina kippusin kogu aeg Võrumaale. See olnuks suurepärane võimalus. 

Kalev helistas kohe tagasi ning kutsuski Inno Võrru tööle. Mis muud, kui pakkisime oma seitse asja Rakveres kokku ning kimasime oma Kia Sorrentoga tuhatnelja Võrru. Kalev palkas meid mõlemaid ning me saime toimetuses päris oma kabineti. 

Olime õnne tipul. Lõpuks ometi Võrumaal, kuhu ma olin alati igatsenud! Üürisime omale Võru kesklinnast Kreutzwaldi tänavale kolmetoalise korteri ning hakkasime iga päev toimetuses tööl käima. Õhtuti jalutasime Tamula ääres ning Roosisaarel ja avastasime Võru õdusaid kohvikuid. Katariinast sai üsna varsti meie suur lemmik. 

Võrus oli nii hea, et mõtlesime sinna elama jäädagi. Rakvere jäi selja taha ning ühes temaga ka Edgar. Eks me muidugi suhtlesime edasi, Edgar helistas ja saatis sõnumeid ning me käisime ka Hundsilma jaanitulel, kuhu kogunes igal aastal ta lähiring, aga vaikselt ja vaikselt me üksteisest eemaldusime. Meil oli nüüd töö Võrumaa Teatajas ning Võru tasane elu oli palju mõnusam ning tervislikum kui väsitav poliitvirvarr. 

2010. aasta sügisel andis Edgar läbi Yana Toomi kirjastuse välja venekeelse Vaba ühiskonna raamatu, aga selle esitlusele me ei jõudnud. Esitlusel öeldi, et me ei tulnud lumetormi pärast, aga ma ei mäleta enam, kuidas täpselt oli. Võib-olla me lihtsalt ei tahtnud Võrust Tallinna sõita. Võru kinnitus me külge otsatu jõuga ning meist said ihu ja hingega võrukad. 

See oli ilus aeg ning ma ei unusta seda kunagi. Saime endale võrratud töökaaslased ning oli nii tore teha armsaid lihtsaid lookesi Võru inimeste tegemistest. Oleksime justkui iga päev hingele pai saanud. 

Pildil mina koos isaga Osula vana koolimaja juures, kus mu isa sündis, ning all Inno Tamme-Lauri tamme all.

ROOSIKE LÄKS ARMULAUALE

Viisin siis Roosikese täna kirikusse. Meie kohalik kirikuke asub me kodust vaid paar sammu kaugusel ning tema torn paistab meie aeda ära. Õhtul enne magamaminekut meeldib mulle korraks võrkkiike heita ning imetleda, kuidas kirikukell päikeseloojangu kumas helgib.
Hakkasime siis kell 12. 15 minema ning olime paari minutiga kohal. Kiriku ette oli juba kogunenud aukartustäratav rahvahulk. Armulaualaste emad, isad, sugulased. Kõik rõõmsad ning ootusärevad.

Roosil oli ka võbin sees. Ta oli terve eilse õhtu sõbrannadele armulauakingitusi teinud. Tahtis need tingimata ise teha ning heegeldas neile kummalegi võtmehoidja. Ühele roosa ja teisele sinise. Juurde paneme kaardikese, spetsiaalse armulauakaardi, milliseid müüakse kohalikus kirjatarvetepoes. 

Leppisime Roosi sõbranna emaga kokku, et viin Roosi kiriku juurde ning annan ta seal temale üle. Roosi ikka natuke muretses. Et kus ta istuma peab. Seletasin siis, et ta istub Marta perekonna juures, kuna on nende külaline. See natuke rahustas.

Kuna olin lugenud, et armulaual ka palvetatakse, siis küsisin Roosi käest, kas ta teab, kuidas palvetada. "Loomulikult ma tean, kuidas palvetada," ütles Roosi ja vaatas mind, nagu ma oleks eilane. Selge, ega ta siis muidu katoliku religiooni eest suurepärast hinnet oleks saanud :D 

Kõik läkski nagu valatult. Viisin Roosi kiriku juurde ning Marta ema tuli talle vastu ning viis ta oma pere juurde istuma. Mina rääkisin veel paar sõna tuttavate emade-isadega ning asutasin siis minekule, aga mind peatas preester, kes küsis sõbralikult, mis usku meie oleme, kas ka katoliku.

Seletasin siis, et eestlased on valdavalt luterlased ning et nii minu isa kui ema on luterlased, mõlemad on luteri usku ristitud. Seega olen ilmselt ka mina luterlane, kuigi ristitud mind ei ole. Ma ei teagi, mikspärast. Nõukogude ajal polnud see kombeks. Pärast ma olen mitmeid kordi kirikus käinud ning pean end kristlaseks.
Vaatame siis, mida Roosi arvab. Ka tema peab end kristlaseks ning kes teab, äkki tahab tulevikus hoopis katoliku usku üle minna :) 

Pildil armulauaümbrikud, kuhu panime sisse väikese rahalise kingituse sõbrannadele, ning Roosi enda heegeldatud võtmehoidjad neile.

MÕNED VAATED MEIE KODUKESELE :)

Mõned vaated meie kodukesele õhtul kella poole kümne ajal :) Kell üheksa läheb päike ära ning saabub kõige mõnusam väljas olemise aeg. Võib näiteks võrkkiiges pikutada. Või aias ringi kõndida ning lilli nuusutada. Piltidel me kollane roosipõõsas, oliivipuuke, võrkkiik ja vaade heinamaale :) Ruumi ja avarust siin jagub ning see mulle kõige rohkem meeldibki. Mõte saab lennata.

HISPAANIA ELU: KUUMALAINE JA ESIMENE ARMULAUD

Meil siin on parajasti selle kevade esimene tõeline kuumalaine. Kolmapäeval oli 34, neljapäeval 35 ja täna jälle 35, homme lausa 36! Käisin just Roosil järel. Ella on juba teist päeva kodus, kuna nii väikesele ei ole selline kuum hea ning ta võib endale rabeledes liiga teha. Roosi sõnul jäi neil täna kehalises plaanitud jalgpallimäng ära ning selle asemel lihtsalt pikutati võimlas mattidel ning oldi mõnusalt. Väga õige - kui ilm ikka liiga külm või kuum, siis tuleb plaane muuta. Ei ole ju mõtet ka vägeva külmaga suusatama minna või paduvihmaga jalutama. Sama lugu on kuumaga. Kuumaga ei tohi jälle rabeleda.

Tuleb jälle meelde tuletada vanad reeglid: õues ainult hommikul ja õhtul, kella kahest viieni on siesta. Siis puhkad, ei rabele. Pikutad, magad, sööd midagi head, lased silma looja. Välja lähed siis, kui päike enam nii tugev pole. Kes siiakanti sattumas, siis kindlasti müts pähe, vesi kaasa ning mitte mingil tingimusel keskpäeval ringi tuuseldada :D 

Roosil on aga homme tähtis päev. Nimelt on ta palutud oma sõbranna Marta esimesele armulauale. Esimene armulaud ehk primera comunion on siin eriti tähtis sündmus, umbes nagu pulmad, ning seda tähistatakse väga suurelt. Kõigepealt on hommikul kirikus pidulik jumalateenistus, siis lõuna ning kõige lõpuks pidu. Tähistatakse seda pere ja sugulaste ning lähedaste sõpradega. Kirikusse kutsutakse ainult kõige lähemad. Nii et see on Roosile suur au sõbranna armulauale minna ning olla seal koos tema perega. Rääkimata muidugi sellest, et see on ka väga suur elamus. Ta ei ole oma elus veel kordagi armulaual käinud. Kirik talle aga õnneks võõras koht ei ole - nad on seal klassiga juba mitu korda käinud. Roosi teab, kuidas kirikus käituda. 

Homme viin ta kella poole üheks kiriku juurde ära ja annan sõbranna ema hoole alla. Ja eks siis pärast räägin temalt kuuldu põhjal, kuidas oli ja mis toimus :) 

20 AASTAT ERI! ITAALIA & POLIITTŠIKLUS

Nonii, Edgaril oli nimelt 2009. aastal VEEL ÜKS grandioosne plaan. Nimelt käis ta peale kui uni, et me astuks Innoga Keski ja kandideeriks Rakvere kohalikel. Võsa Pets oli nr 1 ehk linnapeakandidaat. Mind plaanis Edgar nr kaheks, aga Inno sõbral, Itaalia ajakirjanik Paolol oli 2009. aasta 4. septembril Toscanas 50. aasta sünnipäev, kuhu ta kutsus kohale kõik sõbrad. Ta oli kinni pannud terve hotelli, tarvis oli vaid kohale sõita. Loomulikult tahtis Inno sinna minna ning ka minu jaoks tundus see palju ägedam kui igav poliitkampaania. Võsa Pets käis iga nädal Rakvere Virma pubis valijaid moosimas, aga mina poleks eluilmas seda teha viitsinud. Ma oleks seda tehes igavusest ära surnud. Ses mõttes ma olen kehva poliitik.

No vot, ja teatasime sellest ka Edgarile. Et kuule, me käime vahepeal Paolo sünnal ära ja siis pärast võime ju natukene Rakvere turu peal kurke-tomateid müüa, et end valijatele näidata. Või midagi sellist. Edgar kortsutas kulmu, oli näha, et see talle ei meeldinud, aga mõte Itaaliast tundus nii ahvatlev. Läksime ikka. Ja kui tagasi tulime, siis polnud ma nimekirjas enam nr 2, vaid kas 7 või 8 või 9 :D No hüva, ega see mind eriti ei morjendanud. Erakonda ma ju ka ei astunud. Toobali Priit tõi ükspäev mulle blanketi, mispeale mina küsisin, et kus on Inno avaldus. Toobal seepeale, et astu kõigepealt sina. Siis oleks saanud Keski suvepäevadele ka. Ma ei viitsinud ilma Innota astuda ning nii jäigi mul astumata. Ma olen ses mõttes kange. 

Ma ei mäleta enam, kui palju ma kohalikel hääli sain. 7 äkki? :D Kampaaniat ma ju teha ei viitsinud ning kuulutasin vist ka blogis, et mind üldse ei huvita, kas sisse saan või mitte. Nii ju kaugele ei sõua. Ma ei ole eriline koorilaulja, nii et ega see poliitikuelu mulle eriti hästi sobi ka. Võib-olla kunagiu tulevikus :D

Aga Itaalias oli tore. Paulo sünna oli Massa Marittima linna lähistel asuvas maahotellis, kus sünnipäevakülalistele oli ööbimine tasuta. Jäime lausa nädalaks. Paolo korraldas vägeva peo, kus ta ise laulis ning kitarri mängis. Tagasi sõitsime läbi Brüsseli, kus käisime külas mu vanal sõbral, kirjanik Vahur Afanasjevil ja tema elukaaslasel Mare Zabolotnyl.. Vahur näitas meile Brüsselit ning käisime mitmes ägedas restoranis. Koju ostsime kaasa võrratut Belgia šokolaadi. Siiamaani on Belgia šokolaad mu lemmik! 

Nii et igatepidi õige otsus see Itaalia reis ette võtta. Seal olid just valminud viinamarjad, sõime end värsketest viljadest segaseks. Nautisime päikest, käisime Follonica rannas ujumas ning puhkasime läbiotsimise õudusest välja. 

Tagasi tulles olid valimised juba ukse taga. Käisin Rakvere raamatukogus valijatega kohtumas ja Rakvere teatris toimunud naiskandidaatide debatil. Kesk saavutas lõppkokkuvõttes kolmanda koha, sotside ning Isamaa järel. Võsa Petsist linnapead ei saanud, aga ega ta olnudki Rakvere mees.

Huvitava nüansina võib välja tuua, et valimisööl kutsuti Keski koalitsiooni, tingimusel, et "Inno ja Irja võtavad mõned postitused oma blogist maha," aga Edgar ei olnud nõus :D 

Ülemisel meie Innoga 2009. aasta septembri alul Massa Marittimas tšillimas ning siin Rakveres Pikal tänaval Virumaa Teataja maja ees poliittšikina :) 

20 AASTAT ERI! 2008-2009

Mis sai siis edasi? Edasi oli sedasi, et meist Innoga said aastateks 2008 ja 2009 Edgari mitteametlikud nõunikud. Praktikas tähendas see seda, et Edgar helistas meile ja küsis nõu - Innolt tavaliselt ajakirjandusalast ning minult juriidilist. Vahel lobisesime lausa mitu korda päevas. Inno avas Edgarile ajakirjanduse ning mina jälle õigusmaailma telgitaguseid. Tundsin ju paljusid prokuröre, advokaate ning kohtunikke isiklikult. Rääkisin Edgarile, kellelt mida oodata võib. Inno jälle jagas oma kogemusi ajakirjanikega. Edgar oli ju ajakirjandusega sõjajalal, kunagi ka Innoga, kui ta veel Äripäevas töötas, ning talle oli väga huvitav vastaspoole saladusi kuulda.

Eks lobisesime ka maast ja ilmast, niisama. Kord pikutasime Selgema rannas, kui Edgar helistas. "Kas tead, mis ma praegu teen?" küsis ta minult. "Loen raamatut Johnist ja Yokost." Ta oli elevil nagu väike laps ning siis me rääkisime pikalt sellest raamatust. Ja üldse elust. 

Käisime sageli tema juures Tallinnas, linnavalitsuses, kus arutasime asju tema kabinetis, sõbralikus mitteametlikus õhkkonnas, aga tihti sõitis Edgar ka meie juurde Rakverre. Meie tavaliseks kokkusaamiskohaks oli Willa Theresa restoran Tammiku külje all. Kord oli Edgaril kaasas Siret Kotka ning me sõime õhtust neljakesi.
Teinekord jälle kutsus Edgar meid jahiga Tallinna lahele sõitma ning sedapuhku oli tal seltsiliseks Katrin Siska. Arutasime Tallinna panoraami imetledes, milline peaks olema see nn Panovi raamat, mille kirjutamise Edgar meilt tellis. Vladimir Panov oli Tallinna abilinnapea, kel KAPO käed raudu pani. Mina mingisugust Panovi raamatut kirjutada ei viitsinud ning ütlesin, et teeme hoopis Vaba ühiskonna raamatu, kus esitleme kõiki inimesi, kes võimudega vastuollu on sattunud. Ja et mina tahan sisse panna ka Maksim Reva, Dmitri Linteri ja teised Öisest Vahtkonnast. Ja Tiit Madissoni ja Vello Väärtnõu. 

Edgar mõtles natuke, aga jäi siis nõusse. Ma olin ülimalt üllatunud, kuna tema tahtis ju Panovi raamatut. Aga ta oskas ka järele anda.
Hakkasime siis seda Vaba ühiskonna raamatut kirjutama, aga siis tuli šokk. Ühel varasel hommikutunnil, 28. aprillil 2009, kui me veel voodis olime, läks korraga meie Rakvere Paju tänava kodu uks lahti ning Inno läks vaatama, mis toimub. Kas röövlid??? 

Kui ta tagasi tuli, pidin ma ehmatusest pikali kukkuma. Temaga olid kaasas üks mees ja üks naine ning kaks mundris politseinikku. Selgus, et kohtunik Eha Popova oli andnud Andmekaitseinspektsioonile loa meie kodu läbi otsimiseks, et leida sealt "blogiga seotud esimeid." Vabas ühiskonnas oleks selline asi võimatu, et blogijate kodu otsitakse läbi blogi sisu pärast, kuid meiega nii juhtus. Ja see ning sellega seotud isikud on mul meeles igavesti. 

Kõik meie toas otsiti läbi. Magamistuba, madratsi alune, sahtlid, pesukapp. Köök - köögikapid ja riiulid. Elutuba, WC, auto. Kui palusime advokaati, öeldi, et advokaati ei ole vaja.
Kuid see polnudki veel kõige hullem. Kõige hullem oli, et nad võtsid kaasa meie arvutid. Lisaks tohutult palju faile ja kassette. Videod mu vanaemast isegi. Kõik minu märkmikud. 

Inno telefon läks ka, kuna see oli tal öökapi peal. Minu oma oli mu käekotis ja seda juhmardid otsida ei osanud. See oligi siis meie ainus side välismaailmaga. Läksime oma kodu taha oja äärde ning ma helistasin Edgarile. "Ah nüüd on siis ainult sinul telefon?" küsis ta - ilmselt - muiates. "Väga hea, siis ma saangi rohkem sinuga rääkida." Igas olukorras on midagi positiivset. 

Blogida me aga ei saanud, sest arvutid võeti meilt ju ära. Ilmselt see oligi reformierakondliku valitsuse plaan - takistada meie blogimist, kuna tegelesime sel ajal Reformierakonna telgitaguste paljastamisega. Iga päev. Ja eks neil ütles selle peale närv üles.
Kraapisime oma viimased sendid kokku ja ostsime endale kahepeale ühe arvuti. Ning panime edasi. Lõpuks ostsime veel teise ka juurde ning saime mõlemad blogida. 

Oma vanad arvutid saime andmekaitsest kätte alles AASTA pärast. Alles siis kutsuti meid AKI'sse ning anti arvutid ja muud asjad "pidulikult" üle. Menetlus meie vastu lõpetati, kuna kumbki meist ütlusi ei andnud ning nad olid sunnitud tõdema, et meie seost blogiga pole võimalik tuvastada.

Sedasi siis. Aga miks oli neil vaja meie arvuteid ja märkmikke? Seda ma sain teada natuke aega tagasi surnud ajakirjanik Marilin Vikatilt, kes tuli tänaval meie juurde ning tunnistas üles, et teda oli meiega seoses ülekuulamisele kutsutud. Temalt oli uuritud, kes on meie allikad. Ta arvas, et küllap kutsuti ka meie ülejäänud tuttavaid. Aga mitte keegi teine ei julenud seda meile üles tunnistada. Võib-olla kunagi ma saan seda teada. 

Vaba Ühiskonna raamatu ilmumist too läbiotsimine siiski ära ei rikkunud. Õnneks olin ma jõudnud kirjutada vaid ühe peatüki, mis koos arvutiga minema viidi. Kirjutasin selle mälu järgi uuesti ning lisasin ka peatüki läbiotsimisest. Ja Edgar korraldas meile 27. augustil 2009 ilusa esitluse Tallinnas Vabaduse väljaku all olevas kohvikus Väike Pariis, kuhu tuli minu suureks rõõmuks kohale ka Tiit Madisson. Samuti Maksim Reva ja Pjotr Puškarnõi Öisest Vahtkonnast. 

Me tegime selle ära vaatamata kõigele. 

Ülemisel pildil meie Innoga Vaba Ühiskonna raamatu esitlusel ning siin mina :) 

20 AASTAT ERI. SEE PIDU!

Eelmises osas kirjutasin sellest, kuidas Edgar avaldas oma blogis soovi meiega kohtuda. Kõik on võimalik, kui vaid tahta, öeldakse, ning Edgar ilmselt tahtis, kuna sügisel kutsus ta meid Anna-Maria Galojani kaudu lõunale Poska majja. Anna-Maria oli toona Savisaare lähikonnas ning kuna meie tundsime samuti Anna-Mariat, siis tema kaudu Edgar meid kutsuski. See oli meie esimene kokkusaamine. Sõime seal koos lõunat ning arutasime poliitika üle, aga koostöös veel kokku ei leppinud. Pärast seda saatis Edgar meile samuti Anna-Maria kaudu kutsed Rahvarinde peole Kumus. Mina panin sinna selga maani ulatuva hõbehalli kleidi, mille olin ostnud Ameerikast. Soengu lasin teha juuksuri jaoks ning meigi kosmeetiku juures. See on minu puhul ülimalt ebatavaline, kuna tavaliselt on mul lihtsalt juuksed patsid ning nägu täiesti loomulik. Aga ma mõtlesin, et Rahvarinde peo puhul ju võib :D Seal tehti ühed ilusaimad pildid minust ja Innost, mis ilmusid ka igal pool ajakirjanduses. 

Üks lõbusamaid lugusid oli see lugu Kroonikas, kus arutati selle üle, kummal oli ilusam kleit, kas minul või Anna-Marial :D Ja et sedapuhku ma meenutasin kuulsat näitlejannat Renee Zellwegerit :D No ma ei tea :D

Mäletan, kuidas me Innoga läksime trepist alla ning Savisaar tuli meile vastu, trepist üles. Ta peatus ning surus mul kätt. Hetkeks tundus, et ta ei lasegi enam mu kätt vabaks, aga siis kätles ta ka Innot.

Pidu oli tore. Üks huvitavamaid seiku oli Inno sõbralik vestlus Siiri Oviiriga. Inno ja Siiri olid enne ajakirjanduse veergudel kõvasti madistanud ning üksteist kritiseerinud, aga seal, imede ime, leppisid nad ära. Ja isegi poseerisid koos! Ka sellest oli ajakirjanduses eraldi lugu :D

Ka Vilja oli sel peol, roosas kleidis. Kuid istus rohkem omaette.
See pidu oli 2008. aasta novembris. Pärast seda said meist ning Savisaarest koostööpartnerid ning sõbrad.

Fotod: Ilmar Saabas.

ÄRA PILLI, EESTI MEES

Mehed! Ma tahan teile öelda üht asja. Ma näen, et teie seas on palju  õrnahingelisi piripille, kes iga sõjaõuduse peale tönnima hakkavad. See unustage kohe ära. 

Sõjad ongi koledad, see on sõdade loomus. Pole mõtet imestada, miks sõjas julmusi korda saadetakse. Seda tehakse sõdades alati ning sageli on nii, et julmem ka võidab. Ärge nüüd jälle tönnima hakake.
Loomulikult on kurb, et üks või teine asi juhtub. Aga sõdades on see paratamatu. Nagu minu isa stoiliselt ütles: "Kui mina poleks tapnud teda, oleks tema tapnud mind." 

Eduka sõjapidamise saladus, millest kirjutas juba Sun Tzu, reegel number 1 on - TUNNE OMA VAENLAST. See tähendab ka seda, et ei loo endale illusioone a'la Rainer Saks "venelasel on kõik raketid otsas." Vaid tunnistad endale hambad ristis TÕDE. Milline on olukord tegelikult. Mitte ei mana endale silmade ette olukorda, mida sa loodad/tahad/igatsed. See kõik on bullshit. Loeb vaid see, MIS ON PÄRISELT. 

Moraalil ja patriotismil ei ole sõdades mitte mingisugust tähtsust. Sellega utsitati tagant ka ukrainlasi, aga kus nad on? Loeb vaid üks - KUI PALJU SUL MEHI VÄLJA PANNA ON. Ma ei väsi seda kordamast - ainult sel on tähtsust. Seega unustage ära, mis teile õppustel on räägitud. Mõelge, kui palju Eestil mehi välja panna on ning kui palju on hetkel Eesti pinna peal liitlassõdureid. Kas nendega läheb venelasele vastu. 

Normaalne mees sõdib ainult siis, kui tal on lootust võita. Ja kui tal on lootust võita, siis ta annab endast kõik. Kui ei ole lootust võita, vastane on peajagu üle, siis niormaalne mees taandub ning üritab säilitada võimalikult palju inimelusid. 

Seega, mehed :) Pea külmaks, närv raudseks ning lõpp pillimisele. Vaadake fakte, arve, numbreid. Mis on ja mida ei ole. Hinnake ausalt ka enda võimeid - vaimseid ja füüsilisi. Mina enda omi tean, kuna mind on viimase piirini proovile pandud. Ma tean täpselt, mida suudan ja mida ei suuda. Aga teie?

20 AASTAT ERI! 2007-2008, KURBUS JA RÕÕM ÜHESKOOS

Kui kaks esimest aastat olid meil täis rõõmu, siis 2007. aastal astus uksest sisse ka kurbus. Suri minu kallis isakene. 2007. aasta 21. septembril (21. kuupäev tähistab minu jaoks niisiis nii rõõmu kui kurbust), oma Rakvere kodu aias õunu korjates, jala pealt, nagu ta ise alati soovinud oli. Minu maailm aga varises kokku ning miski polnud enam endine. Innogi elas mu isa surma väga üle, kuna ta oli olnud temale nagu oma isa. Isa surmapäev on ainus kord, mil ma olen näinud Innot nutmas.

Korraga kadus mul ära tahtmine Tartu majaga tegeleda. Mis mõtet oli teha sinna kohvikut, kui isa seal kunagi saiakesi ei küpseta, mõtlesin ma. Isegi 2007. aasta alul saadud Ameerika miljonipärandus (4 miljonit Eesti kroonides) ei valmistanud mulle mingit rõõmu. Ainult see natuke lohutas, et sain isale enne tema surma rõõmu valmistada. Tellisin Rakvere majale uue katuse, vana lasi vett läbi, ja ostsin talle poolvägisi kingitusi. Isa puikles ju kõikidele asjadele vastu. Minu arvates oli talle vaja uusi kingi, kuna vanad olid juba lääpas. Aga isa ei olnud nõus minuga kingapoodi tulema - ütles, et vanad käivad küll. Ostsime siis talle Innoga ikka salaja kingad ära ning viisime karbiga kätte. "Oi, kui ilusad kingad, aitäh," ütles isa ja käis nendega kuni surmani. Kõikide teiste asjadega oli samamoodi, aga pärast oli isal ikka hea meel, kui asjad kätte sai. Kõige suurem heameel oli tal muruniidukist, kuna talle meeldis väga muru niita ning vana niiduk oli katki. 

Aga Tartu maja remont oli juba käima lükatud, ehitusmehed kohale tellitud, seda ei saanud pooleli jätta. Ja nüüd oli ka raha, et kõik vajalik ära teha. Nii me tegimegi. Remontisime ära kõik korterid, panime sisse kanalisatsiooni, lasime ehitada uued ahjud ja nõnda edasi. 

2008. aasta alguseks olime sellest kõigest väga väsinud. Mõtlesime, et lubame endale väheke puhkust ning täidame oma ammuse unistuse - sõidame Ameerikasse, rendime seal auto ning kruiisime idarannalt läänerannale ja tagasi. Kord elus ju võib! Mõeldud-tehtud, lendasime Ameerikasse, rentisime seal suure valge Chevy Suburbani ning sõitsime minnes läbi New Yorgi, Washingtoni, North Carolina, South Carolina, Georgia, Alabama, Mississippi, Louisiana, Texase, New Mexico ja Arizona osariigi. Lõpuks jõudsime läbi San Diego Californiasse, kus peatusime pikemalt. Tagasitee kulges meil läbi legendaarse Las Vegase ning samade osariikide põhjaosa. Mulle meeldisid kõige rohkem Savannah Georgias (võrratu koloniaalstiilis arhitektuur!), New Orleans (muusika!) ning San Antonio Texases (kõik!) Texas oligi lemmik. Kui ma Ameerikas elaksin, siis ilmtingimata Texases :) 

Kogu oma reisi kajastasime oma blogis, mille nimi oli alguses Inno ja Irja blogi ning pärast - ka nüüd - Inno ja Irja Kohvik. Alustasime selle pidamist juba 2006, aasta pärast kokkusaamist, ning ta oli üksvahe Eesti kõige loetum ning skandaalsem blogi. 

Pärast Ameerikat käisime veel Serbias Eurovisioonil ning nautisime täiega võrratut Belgradit. Sinna läheks samuti hea meelega tagasi. 

2008. aasta suvel oli ka meie esimene kokkupuude Edgar Savisaarega. Nimelt kirjutas Savisaar 7. juulil oma blogis nii: "Arvan, et lähen mõneks ajaks puhkusele. Ei kavatse Eestist kusagile ära sõita, veedan selle puhkuse Hundisilmal ja naudin Eestimaa lühikest suve. Vaevalt ma nüüd sel ajal ajalehti hakkan lugema, pigem tegelen väärtkirjandusega. Sünnipäevaks kingiti mulle palju raamatuid, teiste hulgas isegi Vana Indiast pärinev traktaat Kamasuutra. Mõtlesin, et miks mitte suvel Kamasuutrat lugeda, see on ju ka kunst ning nagu räägib minu sõber Linnar Priimägi, on kunst ainus osa meie tsivilisatsioonist, mis väärib säilitamist. Mul on Hundisilmal viimasel ajal mitu kunstiinimest külas käinud ja mind nendel teemadel harinud. Võib-olla on nad mind püüdnud vabameelsemaks muuta, aga lõppkokkuvõttes jääb ikka iga kingsepp oma liistude juurde. 

Mõtlesin, et peaks Inno ja Irjaga kokku saama ja vahetama kogemusi blogipidamise üle. Ajaveebi kasutamine on mulle järjest rohkem meeldima hakanud. Kui kunagi lähen penisonile, siis püüan iga päev blogi sissekandeid täiendada. Ja nemad on selles küsimuses meistrid – kuigi veel noored inimesed. Meedia vaikib nendest, sest teemad, millest nad kirjutavad, ajakirjanike vennaskonnale ju ei sobi. Tundub aga, et see ei päästa. Lugejate ring on väga lai ning Kadastiku, Luige ja Peebiku seiklused on seltskonnaüritustel üha sagedamini kõneaineks." 

See oli esimene kord, kus Edgar meid mainis ning väljendas soovi kokku saada. Sellest, mis edasi sai, aga juba homme :) 

Pildil mina pärast pulmi Pädaste mõisa hotelli rõdul :)