Nii nagu tublid piiblikooli õpilased, teavad kõik juhtivad Eesti poliitika-ideoloogid, et meid peab palju olema. Loomulikult, ilus loosung, justkui peakski nii olema. Maa tuleb täita lastega. Sest nii on olnud. Alati.
Aga võib ka küsida, et miks? Tõsi, aasta emadeks ja isadeks valitakse paljulapselisi, kes siis kurdavad, kui raske neil on. Selliseid masspaljunejaid eeskujuks tuues justkui propageeritakse nässerdamist. Stiilis, et tehke palju lapsi ja siis kurtke hästi palju. Aga ma ei saa aru, mis selles ilusat on, kui täidetakse maa lastega ja siis ei osata nende lastega midagi peale hakata. Ei suudeta neid harida, nende eest piisavalt hoolitseda. Ja nii need lapsed lihtsalt hukkuvad sama massiliselt kui neid on toodetud.
Teiselt poolt pajatatakse õnnest ja elu kvaliteedist, pensionipäevadest Nizzas. Aetakse kaht täiesti vastandlikku poliitikat. Sest paraku ei käi masspaljunemine ja õnn käsikäes. Parandagu mind, kes suudab.
Ja seoses tehnoloogia arenguga pole vaja enam massiliselt paljuneda. Laste asemel koristavad peagi tube, pesevad nõusid ja viivad prügikasti välja masinad. Varsti pole vaja enam töölgi käia, sest töid teevad masinad. Inimese elu peaks olema võimalikult kvaliteetne. Õnn ei seisne masspaljunemises, vaid mitmekülgsuses, oma võimete kasutamises, eneseteostuses. Paljumenine pole mingi eneseteostus. Või kui on, siis peaks eneseteostus olema ka söömine, kusemine ja sittumine. Või siis hingamine. Eneseteostus, vähemalt inimese jaoks, peaks olema oma aju, looduse ime, kasutamine. Mõtlemine. Kaunid kunstid.
Ja lõppeks, kust võetakse, et inimesi peab maamunal elama n miljardit. Minul poleks midagi selle vastu, kui maakeral elaks kokku 10 000 inimest. Või ainult 2. Oleks mõnus. Turvaline. Puhas. Oleksin õnnelikum. Raudselt.
Ja ühe asja tahaksin veel õiendada ninnu-nännu-politikaanide kujundatud maailmas. Suitsetamine ja joomine pole põhjus, vaid tagajärg. Suurest masspaljunemisest tekkinud nässerdamise ja stressi tagajärg, lisaks kõiksugu haigustele ja muudele hädadele. Aga millegipärast ei suuda roosamannavahus püherdavad politikaanid tunnistada probleemide põhjust, vaid võideldakse tagajärgedega. Sest see on lihtsam, kui kreenis ühiskonna-laeva päästma hakata. Usutakse, et laev uppub pärast meid. Siis tulgu või veeuputus! Onju?!
laupäev, 29. september 2007
reede, 28. september 2007
Möödus suvi, III peatükk
Pildil vasakult: Anna Saaron, Georg Vaher ja Lonni Vernik (hiljem Nurmoja) venelaste poolt õhku lastud vabadussõja mälestussamba juures Karulas 14.07.1946.a.
------
“Ja sina lasid nõnda kergesti endalt tüdruku üle lüüa?” sõnasin. “See käib juba metsameeste au pihta. Tarvis see asi kõige kiiremas korras joonde ajada.”
“Ja kuidas?” küsis Raimund elavnenult.
“Pole viga. Ära sina sellepärast muretse,” vastasin ja asusin silmadega kadunud Lullit otsima.
Kui olid lõppenud muusika viimased helid, märkasingi teda ja tema kaaslast, tugevat, laiaõlgset metsavahimundris meest aastailt kakskümmend viis. Nad jäid seisatuma teistest eemal ja, nagu ma aru sain, sõnelesid omavahel. Nihutasin end tasakesi ligemale ja vaevalt said kosta järgneva tango helid, kui tegin minu arvates üsna viisaka kummarduse Lulli ees, tehes seejuures näo, nagu ei märkakski ta kaaslast. Tüdruk järgnes mulle.
Heitsin kiire kõrvalpilgu metsavahile ja nägin vihast sätendavaid silmi ning kramplikult kokkupigistatud lõuapärasid.
Tagasi tõime, naeris süda mul sees. Vabandasin oma käitumist Lulli ees, kuid ta vastas:
“Sellest pole midagi. Ma olen teile isegi tänulik, et mind tema juurest ära tõite.”
Tantsisime nüüd Lulliga vaheldumisi – Raimund ja mina, andmata kellelegi teisele võimalust teda paluda. Lõpuvalss jäi Raimundile ning ma väljusin koridori, et suitsetada. Seal oli poolhämarus.
Vaevalt sain süüdata sigareti, kui mu ette ilmus metsavahi laiaõlgne kogu. Haarates mul rinnust kinni, kähistas ta läbi hammaste, paisates mulle seejuures näkku vastikut puskarilehka:
“Jäta mu pruut rahule, muidu tuleb sul lähemal ajal etendada peaosa ühel matusel.”
Nägin, et asi on tõsine, ja järsult end lahti rebides virutasin talle rusikahoobi rindade alla, nii et ta oiatades ja tuikudes vastu trepi käsipuud lendas. Samal ajal nägin, kuidas minu suunas hakkas ähvardavalt liikuma salkkond külapoisse. Otsisin juba põgenemisteid, kui mu kõrvale kerkis kui maa alt Vürst ja koos temaga veel paar metsameest.
Olime neljakesi ümber piiratud umbes kümnemehelise salga poolt, kes liikus aeglaselt, kuid kindlalt meie poole.
“Poisid, siin ei aita muud kui pussid,” lausus Vürst valjult, nõnda, et see oli kuulda ka meie vastastele. See lause meid päästiski, sest nagu pärast selgus, olid pussid kaasas ainult Vürstil ja minul, kuid mida oleks me nendega suutnud teha neljakordse ülekaalu vastu!
Rasina poisid lõid kõhklema, meie aga liikusime julgust saanuna edasi, käed põuetaskus, ja jõudsime õnnelikult saali ukseni, kust lipsasime valgustatud ruumi. Vürstilt sain igatahes pahandada, et olin olnud nii ettevaatamatu ja mitte kampa hoidnud.
Tõepoolest! Kellele seda skandaali tarvis oli, kuigi ta lõppes enam-vähem õnnelikult.
Koju sõitsime jällegi koos Lulliga. Vaikisin peaaegu kogu tee. Kui sirutasime jumalagajätuks käe, tegi Lulli meile ettepaneku astuda vahest õhtuti tema poole sisse.
Vastasin, et teda on kardetav külastada, kuna ta austajad paistavad olevat kaunis suured riiukuked.
Lulli vaatas mulle imestunult otsa ning ta kelmikad silmad naeratasid.
“Ma ei uskunud, et te te nii arglik olete,” lausus ta siis ja kadus ümber pöördudes sisse elumaja uksest.
Oli saabunud neljapäeva õhtu. Päike saatis oma viimaseid kiiri läbi avatud akna. Lebasin voodis ja lugesin raamatut, kui uksest astus sisse Raimund, kuivatades käterätikuga oma veest märga nägu. Tulnud sellega toime, jäi ta mu voodi ette seisatama. Tõstsin silmad raamatult ja vaatasin talle küsivalt otsa.
“Lähme täna,” lausus Raimund.
“Kuhu?”
“Põrknale muidugi.”
“Mine üksi,” vastasin, sest mul polnud selleks mingit tahtmist, ja jätkasin raamatu lugemist.
“Ära mängi narri. Meid ju mõlemaid kutsuti. Või oled ehk tõesti kartma löönud?”
“Ma usun, et sa ise kardad. Muidu sa mind ju ei kutsuks, vaid välgutaks juba ammu sääri Põrkna suunas.”
“Jäta nüüd järele ja pane riidesse. Või oled sa me kokkuleppe unustanud?” küsis sõber.
“Missuguse kokkuleppe?” küsisin imestunult.
“Et laseme Lullil valida. Kui ma üksi läheks, ei oleks seal valimisest enam juttugi. Muidugi olen kindel, et ta valib minu, kuid peab ju sullegi mingisuguseid shansse andma…”
Inimene on seksi-loom
Enamik loomi seksib harva ja suure osa jaoks on seks väga vaevaline. Kes ei usu, vaadake ise loomi!
Aga inimene on tõeline seksimasin, kes võib seda teha tihti ja igas asendis. Kes ei usu, vaadake ise inimest!
Ainult arusaamatu on, miks inimene seda oma inimlikku külge häbeneb. Sest paljuski on inimene täna see tänu oma sellele küljele. Inimene tahab seksida, tahab mõnu ja naudinguid ning seoses sellega on muud olulised tahud nagu enda turvalisuse ja toiduhankimise muutnud võimalikult mugavaks. Võimalik, et seoses mugavuse taotlemisega oli vaja inimesel isegi mõtlema hakata! Et saaks keskenduda sellele, mis tõeliselt hea.
Sest mis on inimese ideaalühiskond: see, kus tööd tegema ei pea, eriti, ja kus võib siis täiega pühenduda .... (no teate ju küll, mida ma mõtlen!)
Aga inimene on tõeline seksimasin, kes võib seda teha tihti ja igas asendis. Kes ei usu, vaadake ise inimest!
Ainult arusaamatu on, miks inimene seda oma inimlikku külge häbeneb. Sest paljuski on inimene täna see tänu oma sellele küljele. Inimene tahab seksida, tahab mõnu ja naudinguid ning seoses sellega on muud olulised tahud nagu enda turvalisuse ja toiduhankimise muutnud võimalikult mugavaks. Võimalik, et seoses mugavuse taotlemisega oli vaja inimesel isegi mõtlema hakata! Et saaks keskenduda sellele, mis tõeliselt hea.
Sest mis on inimese ideaalühiskond: see, kus tööd tegema ei pea, eriti, ja kus võib siis täiega pühenduda .... (no teate ju küll, mida ma mõtlen!)
Ärist, sobivusest ja suhetest
Turumajanduse keskkonnas, millest paremat pole inimkond suutnud oma elu korraldamiseks välja mõelda, kehtib põhimõte, et kallis on hea.
Ja kuna häid asju on üldiselt vähe, siis on nad ehk kallimadki kui võiksid olla. Ja kui kuskil mingit head asja odavalt müüakse, tekib tavaliselt järjekord, saba (kuigi see pole eriti ratsionaalne, müüa head asja odavalt, aga mõned seda siiski teevad, kasvõi selleks, et oma kaubast kiiremini lahti saada).
Saba tekib ka siis, kui hulk inimesi avastab ühtäkki enda jaoks hea asja korraga, nagu juhtus viimati Paunvere väljanäitusel, kus punsli eli, mida muidu saab iga päev suht vabalt, sai lihtsalt otsa. Ja saba oli loomulikult ka. Ja siis oli sabas neid, kes teavad, et saba tekib siis, kui saab head asja odavalt. Ja seisid igaks juhuks ka ja ostsid seda napsi, ise teadmata, mida see naps endast kujutab. Kuigi tavalisel, so mitte laadapäeval on Palamuse apteek enamiku ajast täiesti tühi ja igaüks võib seda õli näost sisse ajada niipalju kui jaksab.
Sama punsli eli fenomen on tavaline inimsuhetes. Suur hulk inimesi, näiteks naisi, avastab ühel teatud hetkel enda jaoks ühe mehe. Keda ei pruukinud varem keegi üldse märgata, aga kelle pärast käib ühel hetkel jube taplemine ja lõpuks ei saa keegi seda meest. Või siis, harvadel juhtudel, on mees nii hea, et käib kõigi nende naistega. Ja on loomulik, et parem tulemus saavutatakse siis, kui suudetakse taplemist ära hoida, kuigi see on raske, sest inimloomus on teistsugune. See muidugi on juba teada-tuntud teooria.
Aga kui veel edasi minna, siis üks asi, mis sellise taplemise käigus märkamatult jalge alla tallatakse, on sobivus. See oluline faktor, mis hoiab inimesi koos (võimalik et ka paljusid muid asju). Isegi, kui sellest naistaplejate salgast on enamik "arukad" (selle "parema" tulemuse nimel) ja loobuvad sellest mehest, siis ühe naise kasuks, ei pruugi see üks naine olla üldse selle mehe jaoks sobilik. Sest see konkreetne naine ei pruukinud jahtida algselt üldse seda meest, vaid võttis nö sappa, jahtis seepärast, et teised seda tegid. Ja sai mehe endale pelgalt seepärast, et oli parem jahtija (näiteks trügis julmalt vahele), mitte seepärast, et talle see mees oleks tegelikult meeldinud. Aga kuivõrd ta on mehe pärast võidelnud, ja talle on jäänud mulje, et võitles lausa mehe endale välja, paljude naiste ees, siis on raske tal sellest mehest loobuda. Kuigi, võibolla ta üldse ei vajanudki meest, ja veel vähem sellist meest.
Nagu need, kes ostsid pimesi punsli eli ja võibolla selle nurga taga välja sülitasid kui kõige jälgima maitsega vedeliku, mida nad on eales maitsnud. Aga sellele vaatamata ei suudaks nad sellest vedelikust loobuda, sest seisid ära pika järjekorra, nägid hirmsalt vaeva, võibolla minestasid veel peaaegu ära ja mis kõik veel. Ja pärast on suht häbi tunnistada ka, et ilmaasjata sai sabas seistud.
Kui kirjeldatud viisil ostetud punsli eli saab igaüks suht valutult hiljem vaikselt minema visata (kuigi ka see pole hea, sest on ressursi raiskamine), siis samamoodi hangitud äri, või ütleme siis, mees, on juba suurem pähkel. Ja mulle tundub, et selliseid ärisid ja selliseid mehi on oi-oi kui palju.
Vat siis sellised lood täna.
Ja kuna häid asju on üldiselt vähe, siis on nad ehk kallimadki kui võiksid olla. Ja kui kuskil mingit head asja odavalt müüakse, tekib tavaliselt järjekord, saba (kuigi see pole eriti ratsionaalne, müüa head asja odavalt, aga mõned seda siiski teevad, kasvõi selleks, et oma kaubast kiiremini lahti saada).
Saba tekib ka siis, kui hulk inimesi avastab ühtäkki enda jaoks hea asja korraga, nagu juhtus viimati Paunvere väljanäitusel, kus punsli eli, mida muidu saab iga päev suht vabalt, sai lihtsalt otsa. Ja saba oli loomulikult ka. Ja siis oli sabas neid, kes teavad, et saba tekib siis, kui saab head asja odavalt. Ja seisid igaks juhuks ka ja ostsid seda napsi, ise teadmata, mida see naps endast kujutab. Kuigi tavalisel, so mitte laadapäeval on Palamuse apteek enamiku ajast täiesti tühi ja igaüks võib seda õli näost sisse ajada niipalju kui jaksab.
Sama punsli eli fenomen on tavaline inimsuhetes. Suur hulk inimesi, näiteks naisi, avastab ühel teatud hetkel enda jaoks ühe mehe. Keda ei pruukinud varem keegi üldse märgata, aga kelle pärast käib ühel hetkel jube taplemine ja lõpuks ei saa keegi seda meest. Või siis, harvadel juhtudel, on mees nii hea, et käib kõigi nende naistega. Ja on loomulik, et parem tulemus saavutatakse siis, kui suudetakse taplemist ära hoida, kuigi see on raske, sest inimloomus on teistsugune. See muidugi on juba teada-tuntud teooria.
Aga kui veel edasi minna, siis üks asi, mis sellise taplemise käigus märkamatult jalge alla tallatakse, on sobivus. See oluline faktor, mis hoiab inimesi koos (võimalik et ka paljusid muid asju). Isegi, kui sellest naistaplejate salgast on enamik "arukad" (selle "parema" tulemuse nimel) ja loobuvad sellest mehest, siis ühe naise kasuks, ei pruugi see üks naine olla üldse selle mehe jaoks sobilik. Sest see konkreetne naine ei pruukinud jahtida algselt üldse seda meest, vaid võttis nö sappa, jahtis seepärast, et teised seda tegid. Ja sai mehe endale pelgalt seepärast, et oli parem jahtija (näiteks trügis julmalt vahele), mitte seepärast, et talle see mees oleks tegelikult meeldinud. Aga kuivõrd ta on mehe pärast võidelnud, ja talle on jäänud mulje, et võitles lausa mehe endale välja, paljude naiste ees, siis on raske tal sellest mehest loobuda. Kuigi, võibolla ta üldse ei vajanudki meest, ja veel vähem sellist meest.
Nagu need, kes ostsid pimesi punsli eli ja võibolla selle nurga taga välja sülitasid kui kõige jälgima maitsega vedeliku, mida nad on eales maitsnud. Aga sellele vaatamata ei suudaks nad sellest vedelikust loobuda, sest seisid ära pika järjekorra, nägid hirmsalt vaeva, võibolla minestasid veel peaaegu ära ja mis kõik veel. Ja pärast on suht häbi tunnistada ka, et ilmaasjata sai sabas seistud.
Kui kirjeldatud viisil ostetud punsli eli saab igaüks suht valutult hiljem vaikselt minema visata (kuigi ka see pole hea, sest on ressursi raiskamine), siis samamoodi hangitud äri, või ütleme siis, mees, on juba suurem pähkel. Ja mulle tundub, et selliseid ärisid ja selliseid mehi on oi-oi kui palju.
Vat siis sellised lood täna.
neljapäev, 27. september 2007
Möödus suvi, II peatükk
Pildil vasakult: Silvia Reisner (Georgi esimene pruut), Georg Vaher, Endla Saar, Otto Peetso, Tartus 1942.
---------
Järgmisel päeval talule lähenedes nägime juba eemalt heledas suvekleidis pikka saledat tumedajuukselist neiut õuel hobust vankri ette rakendamas. Raimund pilgutas mulle kavalalt silma ja hüüdis:
“Halloo, kaunitar, juhatage palun, milline tee viib siit Rasina!”
Tütarlaps asus innukalt seletama ning heitis meile seejuures tähelepanelikke pilke.
“Te nähtavasti sõidate ka ise peole?” katkestas teda Raimund.
“Jaa.”
“Ja hobusega?”
“Aga muidugi.”
“Siis võib-olla võtate meidki kaasa? Me muidu eksime siia metsa ära,” palus Raimund alandlikult.
Tütarlaps naeratas ja lausus: “Hästi, ainult minge ees. Tee on siin vilets ja Vana Valge samuti. Sõidan teile järele ja võtan peale.”
Kui liikusime mööda künklikku ja porist külavaheteed maantee suunas, sõnas Raimund: “Kena laps, ainult natuke pikavõitu. Sinule oleks ta paras.”
“Brünetid pole minu maitse. Ja mulle tundub, et sina meeldid talle rohkem.”
“Ära näe viirastusi. Sellise lühikese tutvuse järel ei saa midagi otsustada. Tüdrukud on kavalad kui porikärbsed.”
“Aga tead mis,” sõnas ta järsku, “laseme tal endal valida. Muidu lähme veel plika pärast tülli.”
“Aga kuidas sa tead, et ta just meie seast valida tahab?” küsisin.
“Aga kuidas siis?” küsis omakorda Raimund ja ta heasüdamlik nägu võttis sedavõrd totra ilme, et puhkasin tahtmatult naerma.
Aga juba kostiski selja tagant vankrimürinat ning me peatusime ja jäime ootama. Peagi jõudis hobune meieni ja neiu hüüdis hoogu peatamata:
“Hüpake peale!”
Haarasin kiiresti vankriredelist kinni ja vinnasin enese vankrisse ning tundsin seejuures, kuidas mu püksid millegi külge kinni jäid ja kärisesid. Hetk hiljem istusin vankri päralaual ning hoidsin kahvatudes kinni oma tuliuusi pükse, milledesse neetud nael oli rebinud küllaltki aukartustäratava augu. Vaatasin lootusetult üle õla sinna, kus istus Raimund ja jutustas midagi lõbusat meie kaaslannale.
“Ütle, sõber, mis oleks sina minu asemel teinud?” pöördus Jüri siis Atsi poole, kes kuulas naeru kihistades oma sõbra jutustust.
Ats kehitas õlgu ja sõnas viimaks: “Ega vist muud üle poleks jäänud, kui teha kiiremas korras sääred, et end mitte naeruvääristada.”
“Alguses mõtlesin minagi sedasi,” jätkas Jüri, “kuid viimaks otsustasin, et nii arglik lahinguväljalt põgenemine oleks mind veel rohkem häbistanud, ja katkestades Raimundi kõnemuline, rääkisin oma õnnetuse neile julgelt ära ning avaldasin soovi pöörduda tagasi jahilossi. Harva suudab mind mingi olukord punastama panna, kuid seejuures tundsin küll, kuidas mu kõrvad õhetama hakkasid.
Tütarlaps pistis naerma, nähes mu küllaltki haletsusväärset ilmet, kuid muutus kohe tõsiseks, peatas hobuse ja käsutas:
“Võtke püksid jalast!”
Nüüd ei suutnud ka Raimund end pidada ja pistis hirnuma, nii et terve mets kajas, kuid neiu saatis talle niivõrd kurjakuulutava pilgu, et mu “kaastundlik sõber” vaikis, nagu ta oleks saanud poksilöögi solaari.
Õnneks olime metsa sees ja ma tõmbasin vankri varju hoidudes püksid jalast ning ulatasin nad siis oma veetlevalt naeratavale küüdimehele. Hetk hiljem olid leitud niit ja nõel ning auk pükstes parandati nõnda osavalt, et pealiskaudsel vaatlusel ei torganud see üldse silma.
“Aga kuidas on teie nimi?” päris Raimund, kui sõitsime edasi.
“Ludmilla, kuid hüüdke mind Lulliks, sest mu nimi ei meeldi mulle põrmugi,” oli vastuseks.
Kui astusime peoruumi, kutsus mind kõrvale üks vanema kursuse metsameestest hüüdnimega “Vürst”, elu-, nalja- ja löömamees, ning seletas mulle kiiresti:
“Jüri, ole ettevaatlik, selle plika pärast on varemgi olnud lööminguid. Pealegi on tal kindel peigmees. Igatahes kui löömaks läheb, siis hoiame kokku. Meid on siin umbes kakskümmend poissi ja kuigi matse on rohkem, ära karda midagi. Lase käia!”
Ja andes mulle sõbraliku müksu ribide vahel, saatis Vürst mind minema.
Pöördusin tagasi oma kaaslaste juurde, kuid leidsin eest vaid Raimundi, kes põrnitses vihase ja morni näoilmega enda ette. Küsisin Raimundilt, kuhu ta Lulli jättis, ja see jutustas mulle siis, et vaevalt olin ma nende juurest lahkunud, kui tuli üks poolpurjus tegelane ja viis tütarlapse tantsima…
Eesti Päevaleht ei tsenseeri surmakuulutusi!!!
Juhhei, Eesti Päevaleht ruulib. Seal igatahes surmakuulutusi ei tsenseerita, isa soov täitus. Tänases Päevalehes on kuulutus täpselt sel kujul, mida soovis isa. Ma olen nii õnnelik ja tohutult tänulik Päevalehe rahvale.
Soovitan ka teistel avaldada kuulutusi Päevalehes, seal on hästi inimlik ja soe suhtumine nii elavatesse kui surnutesse!
Soovitan ka teistel avaldada kuulutusi Päevalehes, seal on hästi inimlik ja soe suhtumine nii elavatesse kui surnutesse!
Seksikad lähevad ikka täie hooga edasi!
Kuna minu armas isa armastas väga meie küsitlustele vastata ning ta osales aktiivselt ka seksikate valimisel, siis läheb seksikate valimine siin blogis täie hooga edasi. Isa enda lemmikuteks olid Laine Jänes, Anu Saagim ja Kairit Tuhkanen ehk Niki!
Äriinimeste esimene voor on nüüd lõppenud ning tulemused sellised:
Naised:
1. Tiina Mõis 15
2. Kätlin Maran 14
3. Kerttu Mõis 6
4. Margit Hakomaa 6
5. Karoli Hindriks 5
Mehed:
1. Armin Karu 9
2. Urmas Sõõrumaa 9
3. Peep Vain 4
4. Neinar Seli 4
5. Toomas Tõniste 4
Nemad siis saavad edasi teise vooru. Praegu kestab veel kunstnike hääletus ning samuti poliitikute teine voor. Meeskunstnike seas on seni kõige rohkem hääli kogunud Navitrolla ning Albert Gulk, naiste seas Signe KIvi ja Jana Hallas. Poliitikute teine voor päädib aga kahe kõige kangema väljavalimisega, kes siis lõpetuseks, enne suurt finaali, kuhu pääseb igast grupist parim, karvupidi kokku lähevad. Meestest paistavad need olema ANDRUS ANSIP ja INDREK TARAND ning naistest URVE PALO ja KEIT PENTUS. Kuid hääletada veel saab!!!
Äriinimeste esimene voor on nüüd lõppenud ning tulemused sellised:
Naised:
1. Tiina Mõis 15
2. Kätlin Maran 14
3. Kerttu Mõis 6
4. Margit Hakomaa 6
5. Karoli Hindriks 5
Mehed:
1. Armin Karu 9
2. Urmas Sõõrumaa 9
3. Peep Vain 4
4. Neinar Seli 4
5. Toomas Tõniste 4
Nemad siis saavad edasi teise vooru. Praegu kestab veel kunstnike hääletus ning samuti poliitikute teine voor. Meeskunstnike seas on seni kõige rohkem hääli kogunud Navitrolla ning Albert Gulk, naiste seas Signe KIvi ja Jana Hallas. Poliitikute teine voor päädib aga kahe kõige kangema väljavalimisega, kes siis lõpetuseks, enne suurt finaali, kuhu pääseb igast grupist parim, karvupidi kokku lähevad. Meestest paistavad need olema ANDRUS ANSIP ja INDREK TARAND ning naistest URVE PALO ja KEIT PENTUS. Kuid hääletada veel saab!!!
kolmapäev, 26. september 2007
Huvitav asi on juhtunud minuga
Ma ei karda enam öid ja pimedat! Vaatan siin praegu Koduperenaisi ja Inno magab kõrvaltoas. Varem kartsin alati jubedalt pimedaid tubasid ja ei julenud magama minnes tuldki ära kustutada, kuna öö sümboliseeris mulle alati hauapimedust, brrrr.
Tunnen, nagu isa hoiaks ja kaitseks mind ja see tunne on nii hea! Tunnen end ajuti süüdi teiste leinajate ees, kes mulle kogu aeg kurva häälega helistavad, kuigi nad isaga sugugi nii palju aega koos ei veetnud... Et peaks nagu n e i l e ütlema, et tunnen kaasa. Mina tahaks lihtsalt isa hästi lõbusasti ära saata, kuna ta oli nii päikseline inimene, et teistmoodi oleks imelik.
Head ööd!
Tunnen, nagu isa hoiaks ja kaitseks mind ja see tunne on nii hea! Tunnen end ajuti süüdi teiste leinajate ees, kes mulle kogu aeg kurva häälega helistavad, kuigi nad isaga sugugi nii palju aega koos ei veetnud... Et peaks nagu n e i l e ütlema, et tunnen kaasa. Mina tahaks lihtsalt isa hästi lõbusasti ära saata, kuna ta oli nii päikseline inimene, et teistmoodi oleks imelik.
Head ööd!
Parim ettevõte on loomulikult Tallink!
Väljavõte EASi kodulehelt internetis.
Sest muu ettevõte ei saa lihtsalt parimaks tulla, kui konkursi korraldaja on riigi ettevõtluse arendamise asutus, mida juhib Tallinki eks-turundusjuht Viljar Jaamu.
Ja minu üllatus oli, kui Tallink ei tulnudki parimaks selle ettevõtte trump-kategooriates, milleks on: Aasta elupõletaja, Aasta investori-kusetaja, Aasta vaikija.
EAS võiks saada riigilt auhinna: Best Supporter of Monkey BIZ.
Kuidas Postimees surmakuulutust tsenseeris
Tänases Postimehes avaldatud nuditud surmakuulutus.
Eile sai Irja šoki seoses Postimehega, kui andis Tartus Gildi tänaval sisse kodus valmis kirjutatud surmakuulutuse. Laua taga istunud kahest tigeda näoga tädist üks, nimega Lea Teder ütles kohe, et sellist teksti ei saa kohe mitte avaldada. Tekst ise oli selline:
Meie armas isa
GEORG VAHER
(22.04.1927-21.09.2007)
annab teada, et otsustas lahkuda siit elust ning alustada uut. Mahajäänutel mitte kurvastada, elu on ilus ja küll me kunagi kohtume.
Tema lapsed Toini, Eino, Vello, Irja ja Inno.
Ärasaatmine reedel, 28.09.2007.a. kell 13 Tartu Krematooriumis Jaama tn. 122.
----------
Tädi hakkas rääkima, et surnu ei saa enam midagi teada anda ja nii edasi. Irja ärritus seepeale, nii et pisarad tulid silma. Ja ta seletas, et tõesti, selline oleks olnud isa soov. Aga tädit ei huvitanud see, mis Irja rääkis, tema ajas edasi oma joru, et ei kõlba. Nagu vana köster. Kuigi Irja oli isaga sedavõrd lähedane, nad tõesti rääkisid päevas telefoni teel kolm korda, seda minimaalselt, vahel ka 10 korda, ning vahetasid päeva jooksul mitu korda sms-e. Nagu noored armunud, ma vahel naljatasin. Nii et Irja oli teadlik kõigist oma isa välja öeldud või ütlemata soovidest. Ta muretses isa pärast, enamasti liigagi. Ning kindlasti oli Irja see, kes kinkis oma isale vähemalt 4 täiendavat eluaastat, kui infarkti tagajärjel juba kliinilises surmas isakesele südamemassaaži ja kunstlikku hingamist tegi ning teda pärast põetas. Ma ütlen ausalt, ma pole näinud varem ühtegi sellist tütart, kes oleks oma isa sedavõrd hoidnud kui Irja. Ma polnud tõtt-öelda kuulnudki, et midagi sellist võib üldse olla. Sest on üpris tavaline, et lapsed ei taha oma vanematest midagi kuulda. Või kui, siis seda, kui palju nad pärandust saavad. Aga Irja hoolis nii, et oli tõtt-öelda valmis ise isa eest surema. Kuna isa oli tõesti nii hea inimene. Ent isake oli juba sedavõrd vana, et tema tervis lihtsalt ei kestnud enam. Ja ega isake ei mallanud ka kuulda oma tütre manitsusi, talle meeldis olla pidevalt tegus, ringi rahmeldada, nagu oli teda õpetanud ema, et käed rüpes istuda ei tohi.
Kui Irja niiviisi nuttis, helistas Postimehe tädi kuhugi telefoniga ja rääkis kellegagi ning ütles siis taas, et jah, midagi sellist avaldada ei saa. Et Postimees on hästi konservatiivne leht ja seal on karmid reeglid, mis sõnumeid tohib surmakuulutustes edastada ja mis mitte. Irja siis ütles, et tahab rääkida selle inimesega, kellega tädi oli telefoni teel rääkinud. Ma arvasin, et see, kellega tädi rääkis oli Kadastik (kes kõlbaks oma olemuse poolest ja vaadetelt hästi peapiiskopiks), aga ei, hoopis keeletoimetaja. Ja kui Irja ütles, et tahab räkida selle keeletoimetajaga, siis ütles Postimehe tädi, et ei saa, kuna Irjat toimetuse ruumidesse ei lasta. Ka selline on kord. Siis palus Irja, et kas ei saaks seda keeletoimetajat välja kutsuda ning Postimehe tädi helistas siis veelkord keeletoimetajale, kes siis tuli lõpuks välja. Oli selline tore tumedapäine naisterahvas, kes siis tõstis tsiuh-tsäuh mõned lõigud ringi, tegi isa sõnadest moto ja oligi kuulutus paigas, mis ka Irjale sobis. Ja tegelikult said kõik sõnad sisse, mis vaja. Ehk siis selline tekst:
Mahajäänutel mitte kurvastada, elu on ilus ja küll me kunagi kohtume...
Teatame, et meie armas isa
GEORG VAHER
(22.IV.1927-21.IX.2007)
otsustas lahkuda siit elust ning alustada uut.
Lapsed Toini, Eino, Vello, Irja ja Inno.
Ärasaatmine 28. skp kell 13 Tartu krematooriumis Jaama 122.
----------
Maksime siis ära 1500 krooni selle kuulutuse eest, andsime mälupulga peal ka pildi juurde ja tulime tulema. Ning naersime, et on alles ajaleht see Postimees, mis avaldab surmakuulutusi, kus piltide peal oleks justnagu koolnud, aga kui keegi tahab vähegi lõbusamat kuulutust panna, siis seda ei tohi. Käib üks tohutu laibakultus. Olukorras, kus elavatel inimestel süüakse kasvõi hing seest, muutuvad kõik justkui väga kalliks pärast surma. Tekkis mõte, kui arutasime, miks see Lea Teder oli nii tige olnud. Et ise ta oma vanemate eest ei hoolitsenud ja kui vanemad ära surid, siis avaldas südantlõhestava kuulutuse. Ja nüüd on kade Irja peale, kelle isa suri õnnelikuna, oma aias õunapuu all.
Mõtlesime ka veel seda, et keegi ei küsinud, kas me üldse oleme "kadunukese" sugulased. Ja kuulutusse pani Irja, et lapsed Toini ja Inno, kuigi Toini oli isale naine ja Inno on väimees. Seda samuti ei kontrollitud. Oleks võinud mida iganes panna, et suri Toomas Hendrik Ilves. Kui oleks teinud sellise kuulutuse NAGU PEAB. Naljatasin, et panen Postimehhe kuulutuse koos Mart Kadastiku mobiilinumbriga: Müün küttepuid, 150 kr ruum, Mart. Et sellise kuulutuse võib panna.
Ja üha enam tundub, et kapitalil on rahvus, ükskõik mida muud teoreetikud ka ei väidaks, eriti, mis puudutab ajakirjandust. Ja kui väliskapital tõepoolest ei sekku lehe sisu pisiasjadesse, siis laiemalt ideoloogiliselt mõjutab kapital lehe sisu suurel määral.
Näiteks on Norra väga konservatiivne ja kristlik maa (rahvakeeli öelduna: korralik), seal on kirik senimaani osa riigivalitsusest ja ma ei imesta, kui Postimehe ema Schibsted ASA on veel konservatiivsem kui Norra riik, nii et võib sekkuda sõnavabadusse Eestis, millal tahab, kus siis Postimees võttis mult algul vastu artikli ja siis tegi mind selle artikli pärast maatasa ning süüdistas, et kuidas ma üldse julgesin midagi sellist arvata nagu ma arvasin. Ma usun, et Norras oleks mind tuleriidal põletatud, sest sinna pole renessanss kunagi jõudnud ja inimesed usuvad, et pilvepiiril elab habemik mehike ning maailm loodi 6 päevaga. Vähemalt nii tundub.
Romaan Möödus suvi, I peatükk
Pildil vasakult: Otto Peetso (romaanis Ats) ja Georg Vaher (Jüri) Tartus 1948. aastal, vahetult enne Georgi vahistamist seoses ühe metsavenna abistamisega. Georg oli Vorkutas vangis kuni 1956. aastani.
-------
Suvine päike saatis oma tulise hinguse üle linna, mille haaras embusesse nagu hiiglaslik terasesulatusahi, ja soovides ühetaoliseks liita kõik värvitoonid, pleekis nad kahvatuks ja kattis tolmukorraga. Mitte ainsatki värskendavat tuulepuhangut, ainult möödakihutav auto keerutas üles paksu hingematva tolmupilve, mis hajus aeglaselt ja nagu vastutahtmist.
Ühel vähekäidaval tänaval ruttas üksik noormees, kuuehõlmad eest valla. Aegajalt tõstis ta taskurätiku laubale, pühkides sealt higi.
“Jüri! Tere!” kuulis ta järsku end hüütavat. Peatudes nägi ta üle tänava sammuvat päikesest pruuniks põlenud laiaõlgset noormeest.
“Tere, Ats!” hüüdis ta üllatudes, “Sina ikka veel linnas! Mõtlesin, et sa juba ammu Leida juures maal oled.”
“Tülli läksime,” oli lühike vastus.
“Teil juhtub neid tülisid ka igal sammul. Hästi, seda kohtamist peab tähistama ja tänaval hulkudes tahab see neetud päike lihtsalt hinge seest võtta. Lähme “Koopasse”, seal on arvatavasti kõige jahedam.”
Noormehed pöördusid kitsasse põiktänavasse ja jõudnud trepi juurde, mis viis alla keldriruumi, kadusid sisse avatud uksest.
Ruum oli peaaegu tühi, ainult siin-seal istusid üksikud paarikesed. Sõbrad valisid eraldatud laua ja võtsid istet. Peagi ruttas nende juurde ettekandja, klõbistades oma kõrgekontsaliste kingadega mööda parkettpõrandat, ja jäi ootavalt seisatama.
“Kuus õlut,” lausus Jüri, vaatles veel korra hindavalt kaugeneva näitsiku siidsukis sääri ja pöördus siis oma sõbra poole.
“Millal saabusid?” küsis Ats.
“Täna hommikul, laevaga.”
“Ja kuidas möödusid su praktikapäevad?”
“Suurepäraselt,” vastas Jüri rõhuga ja vaatas naeratades oma sõbra poole.
“No kui suurepäraselt, siis oli sul kindlasti mõni huvitav seiklus Järvselja näitsikutega. Oh sind, sa parandamatu seelikukütt! Jutusta!”
“Seiklus ju pisike oli,” venitas Jüri, “kuigi mitte eriti huvitav. Hea veel, et sealt terve nahaga minema pääsesin. Rasina mehed on ju kohutavalt armukadedad. Sa peaksid sinna sõitma ja pidama neile loengu, et tänapäeval on kõik ühiskonna omandis, nagu sa alati mulle toonitad.”
“Nahatäis oleks sulle kindlasti ära kulunud, kuid ära rutta ette! Räägi järgemööda!”
“Olgu,” nõustus Jüri ja vajus hetkeks mõttesse. Ta pikad blondid juuksed andsid teatava kontrasti mustadele sarvraamis prillidele, mis aegajalt libisesid allapoole. Jüril oli harjumuseks neid iseloomuliku käeliigutusega kergitada. Nüüd võttis ta nad eest, tõstis vastu valgust, tõmbas rätiku taskust ja asus neid hoolikalt puhastama.
“Järvselja jahiloss;” algas ta, “niipalju olin tast kuulnud vanema kursuse metsameestelt, et teatava kärsitusega ootasin, millal sinna saabume. Ja pean lisama, et praktikapäevad jahilossis jäävad püsima iga metsamehe mälestusse kui kõige kaunimad ja huvitavamad tudengipäevadest. Ega siis asjatult me hümngi alga sõnadega: Sääl uhkes Jahilossis…”
“Pea kinni,” katkestas oma sõbra kõnevoolu Ats, “sa lubasid ju rääkida oma seiklustest Järvselja tüdrukutega, kuid nüüd laulad kiitust oma jahilossile!”
“Ära siis nii kannatamatu ole. Igal jutul peab ju olema oma sissejuhatus. Olgu, teen siis lühemalt,” vastas Jüri. Ta oli lõpule jõudnud oma prillide puhastamisega ja asetas nad uuesti ninale. Siis täitis ta klaasid, mille ettekandja äsja lauale oli asetanud, jõi oma klaasi tühjaks ja pühkinud käeseljaga üle suu, jätkas jutustust.
“Meil oli geodeesia praktikum. Tegime alul mõningaid harjutusi nivelliiride, bussolite ja teiste riistapuudega ning siis jagati meid viieliikmelisteks gruppideks. Iga grupp sai ülesandeks plaanistada mingi maatükk Järvselja ümbruses. Meile sattus jahilossist umbes kolm kilomeetrit eemal asetsev Põrkna küla…”
“Tähendab, et see plika oli siis Põrknalt!” katkestas teda jällegi Ats.
“Oota! Kõik tuleb omal ajal. Olime töötanud juba mõned head tunnid, kui mu juurde tuli Raimund ja tegi ettepaneku kombineerida kusagilt talust piima…”
“Missugune Raimund?” küsis Ats.
Jüri ohkas.
“Juba jälle häda! Tahan jutustada nüüd ilma igasuguste kommentaarideta, et mitte asjatult viita su kallist aega. Raimund on mu kursusekaaslane ja hea sõber. Sa peaks ju teda tundma. Niisuguse pika ja terava ninaga. Igati tore kambajõmm.
Kuna mul endalgi oli keskkoht hele, siis nõustusin ja me läksime esimese ettejuhtuva talu juurde. Mitte just eriti suur, kuid korralik oli see talu ning ümbritsetud aiaga. Vaevalt saime aga avada õuevärava, kui meile hüppas lõrisedes vastu suur ja karvane koer. Raimund, kes sammus ees, sööstis kiiresti tagasi, seejuures mind jalust peaaegu maha pühkides, virutas värava kinni ja avaldas mulle arvamist, et ta pükste tervisele olevat kasulikum, kui me lõunatame täna ilma piimata.
Kuid perenaine oli ilmunud juba elumaja lävele ja keelanud koera, hüüdis meile, et läheneksime julgelt, ega ta hammustavat. Koer oligi maha istunud, kui kuulis perenaise häält ja vaatas saba liputades meile oma tarkade silmadega otsa.
Avasime uuesti värava ja Raimund, ise salaja koera poole piiludes, avaldas perenaisele oma soovi, mida too lahkelt täita lubas.
Ulatanud meile ääreni täidetud piimanõu, küsis ta, kust me pärit oleme, ja kuulanud ära meie vastuse, rääkis:
“Te tulge ikka siis, kui mu tütar ka kodus on.”
“Aga kus siis tütar praegu on, perenaine?” küsis Raimund.
“Tööl,” vastati ja uhkusevarjundiga hääles lisandati:
“Metskonna kantseleis töötab teine.”
Raimund sattus perenaisega elavasse jutuhoogu, kus see kiitis oma tütart taevani ja ma peaaegu poolvägisi tirisin oma sõbra sealt tulema, sest muidu oleks ta seal õhtuni, kuni tütre tulekuni passinud, et siis oma silmaga veenduda ta kõrgetes väärtustes.
Õhtul magama heites hakkas Raimund mulle rääkima, et järgmisel päeval olla Rasinal pidu ja tegi ettepaneku sinna minnes talust läbi käia ning tütarlapsega koos peole minna. Minul polnud selleks mingit tahtmist, sest leidsin, et palju kasulikum on valida peol olles endale ise meeldiv näitsik, kuid Raimundi pealekäimisel nõustusin ta kavaga…”
Jätkub homme!
Järjeromaan Möödus suvi, eessõna
Pildil Georg Vaher, Vorkutas 02.11.1953.
"Temale, kes oli Lea
originaaliks."
Georg Vaher
MÖÖDUS SUVI
Üle surelike vormide mu vaade libistus,
Kõikjalt otsisin ma unistuse peegeldust.
Ühtedes ma leidsin rõõmsat iludust,
Kuid kõrvuti seal uinus truudusetus,
Ja õrnad lilled peatselt närtsivad;
Teised targad olid - kuid tarkus salalik,
Üksainus õiglane veel oli alati,
Ja seegi mitte minuga - vaid teistega.
(P. B. Shelley "Epipsihidion")
Esimene osa
Eessõna
Igavad olid talveõhtud kaugel põhja polaaröös. Inimesed, kes siia olid kogutud, elasid vaid oma minevikumälestusis või siis lootsid tulevikult seda, mis oli neil jäänud saamata elust. Kuna liikumisvabadus oli piiratud ja väljas möllas hingemattev põhjamaine purgaa, siis peamiseks ajaviiteks olid jutustused möödunud aegadest.
Käesoleva loo rääkis mulle mu hea sõber Jüri Nulg samal päeval, mil ta oli saanud kirja oma armastatud tütarlapselt, milles see teatas, et pärast nelja-aastast lahusolekut on ta jäänud mu sõbrale truuks ja ootab tema tagasipöördumist.
Kolm aastat mu sõbral polnud ainsatki teadet temast ja Jüri oli kaotanud juba lootuse. Kuid see kiri andis talle jällegi tagasi tahte püüda sinna, kus ootas teda ta armastatu.
Kahjuks meid lahutati ja ma ei oma senini mingeid teateid, kuidas arenes sündmuste käik. Kui peaksin teda tulevikus kohtama, siis arvatavasti saan teada, kuidas lõppes mu sõbra tagasipöördumine kodumaale (kui ta sinna jõudis) ja kas ta leidis oma õnne või pidi läbi elama pettumuse.
Siis loodan ma anda lõpu käesolevale jutustusele.
G. Vaher
Alustame isa romaani avaldamisega
Nonii, nüüd siis täidame antud lubaduse ning ma alustan oma isa Georg Vaheri kirjutatud romaani avaldamisega. Tegemist on lustaka looga ennesõjaaegsest Eestist, 40ndate alul, kus kaks noormeest, semud Jüri ja Ats seiklevad mööda maad ning satuvad igal sammul lõbusatesse armuseiklustesse. Nii palju ütlen ette, rohkem mitte, et oleks huvitav lugeda.
Selle romaani kirjutas isake Vorkuta vangilaagris, kus ta viibis ühtekokku 8 aastat. Seal olevat siis igaüks midagi teiste lõbustamiseks teinud ning isa, kes armastas kirjutada, luges vangikaaslastele ette oma romaani... Nagu isa mulle ise hiljem usaldas, on lugu autobiograafiline. Aga laskem nüüd kirjanikul endal kõneleda...
Selle romaani kirjutas isake Vorkuta vangilaagris, kus ta viibis ühtekokku 8 aastat. Seal olevat siis igaüks midagi teiste lõbustamiseks teinud ning isa, kes armastas kirjutada, luges vangikaaslastele ette oma romaani... Nagu isa mulle ise hiljem usaldas, on lugu autobiograafiline. Aga laskem nüüd kirjanikul endal kõneleda...
teisipäev, 25. september 2007
Isa surmakuulutus
Meie armas isa
GEORG VAHER
(22.04.1927-21.09.2007)
annab teada, et otsustas lahkuda siit elust ning alustada uut. Mahajäänutel mitte kurvastada, elu on ilus ja küll me kunagi kohtume.
Tema lapsed Toini, Eino, Vello, Irja ja Inno.
Ärasaatmine reedel, 28.09.2007.a. kell 13 Tartu Krematooriumis Jaama tn. 122.
pühapäev, 23. september 2007
Rakveres, väga pingeline päev
Sai nüüd läbi, uhh. Oleme Katariina külalistemajas ja Inno väsimusest juba magab. Ei saanud jääda ööseks Paju tänavale, kuna tundsin, kuidas mul seal kogu aeg vererõhk tõuseb. Ema oli ikka veel hüsteerias ja esitas tuhatmiljon küsimust. Miks me ikka ei pannud isale südamestimulaatorit. Et ühele tema tuttavale ingerlasele olla pandud ja too võtvat nüüd reipalt kartuleid jamiskõikveel. Sain nagu puuga pähe. Ema ütles, et isa olla stimulaatorist tuttavate vanade meestega rääkinud, aga ise olnud kõhkleval seisukohal, ei tahtnud nagu.
Minule ei rääkinud isa sellest midagi ja kuna ma tahtsin meile antud 4 aastat maksmimaalselt ära kasutada (ning teades isa kabuhirmu haiglate ees), siis ei suutnud teda kuidagi haiglassetirimisega kurvastada. Isa tahtis seenel käia, poes, koeraga metsas jalutada, viljapuid ja -põõsaid istutada, vaarikavarsi lõigata, minuga maailma asju arutada, ringi sahmerdada. Ta jumaldas väljakutseid, enda proovilepanekut ning oli üliõnnelik, kui suutis päev enne surma parandada ära oma koera kuudi.
Mina armastasingi isa nii, et ma tahtsin, et ta elaks just nii, nagu ta ise tahab, mind tegi õnnelikuks just see, mis teda õnnelikuks tegi. Kui see tähendas surma, siis olgu. Ema, kes samuti isale pigem tütre eest (vanusevahe ju 20 aastat) aga soovis, et isa elaks nii kaua kui võimalik. Kasvõi voodis. Ema täna rääkis, et isa oli talle hiljuti selgitanud, kuidas võtta pangaarvelt raha (ema ei oska seda), kuidas elektrinäitu teatada, prügi lasta ära vedada. Emal on raske leppida isa surmaga, sest tema arust pidi isakene elama igavesti. Ta ei mõistnud, et tegelikult suri isa juba 4 aastat tagasi esimese infarktiga. Ta elas ainult seepärast, et ta elustati, ja see aeg, mis meile anti, oli armuaeg, sest ka jumalale ei saanud olla märkamata, kui väga me üksteist armastasime. Meile anti aega hirmpikalt hüvasti jätta.
Minu jaoks olidki need 4 aastat, mis saime koos veeta pärast infarkti, nagu üks pikk jumalagajätt. Isegi kui ma 2003ndal aastal Portugali läksin, ei olnud ma seal kunagi üle 4 kuu korraga, helistasin isale ka sealt 2 korda päevas ja kui Eestisse tulin, siis olin hästi intensiivselt isaga koos, isegi sõbrannasid ei näinud eriti. Joao oli minu peale kole pahane, ma olnud nagu "isaga abielus", aga ma ei andnud järgi.
Nüüd, viimasel ajal ärkasin igal hommikul võbinaga südames, et kas nüüd, kas juba. Tahtsin muidugi, et see hüvastijätt oleks nii pikk kui võimalik. Aga sellest veel enam soovisin, et isa elu oleks nii täisväärtuslik ja põnev ja lõbus kui võimalik. Ei keelanud tal seepärast koeraga metsas jalutamas käia, õunu korjata, Munamäe tippu ronida. Miks? Kuna see, just see, enese alatine proovilepanek, hasart ning tema elu põnevus tegid teda õnnelikuks. Panid teda ennast tundma vallatu, üleannetusi tegeva koolipoisina, kes pärast mõnd järjekordset seiklust lõbusasti naeru kihistab. Ja mis tegi õnnelikuks teda, tegi surmani õnnelikuks ja tänulikuks mind.
Isa ei leidnud kunagi oma elu armastust, ta küll otsis, nagu ütles Shelley, tema lemmikluuletaja, "unistuse peegeldust", aga ta ei leidnud seda siin elus. Üritasin oma isa nii mis jaksasin erinevate naistega paari panna, aga tema head silmad ütlesid, et see ei juhtu siin elus. Aga talle meeldis väga minu ja Innoga koos olla, alati meie mõlemaga koos, ja mulle tundus, et sestpeale, kui me kokku saime, hakkas ka tema oma elu üle järele mõtlema. Ning sai aru, mulle tundub nüüd nii, et ka tema tahaks sama, leida teda, keda me tegelikult kõik oma unistustes igatseme - seda päris õiget armastust. Selles elus, nüüd juba 80-aastasena, ei uskunud ta seda enam leidvat. Ja kibeles seepärast juba minema.
Leidsin täna aiast selle õunapuu alt, kus isa suri, kaks õunakorvi, mis olid mõlemad veerand täis. Ema polnud neid puudutanud. Ta ütles, et kui isa läks õunu korjama, siis ta olevat sõnanud, et lähen korjan lapsekestele õunu. Lapsekeste all pidas ta silmas mind ja Innot, kes me pidime talle nüüd kohe varsti jälle külla tulema (viimati käisime augusti keskpaiku). Seal õunapuu all oli hästi hea aura ning vabastav hingata. Võtsin korvid omale ja söön nüüd siingi, Katariina külalistemajas neidsamu õunu. Annan õunale musi ja söön ta siis ära.
Täna sain ka oma venna Einoga kokku ja kui me rääkisime, siis rõkkas jälle ligidal üks linnupoju nagu tahaks meile kangesti midagi öelda.
Minule ei rääkinud isa sellest midagi ja kuna ma tahtsin meile antud 4 aastat maksmimaalselt ära kasutada (ning teades isa kabuhirmu haiglate ees), siis ei suutnud teda kuidagi haiglassetirimisega kurvastada. Isa tahtis seenel käia, poes, koeraga metsas jalutada, viljapuid ja -põõsaid istutada, vaarikavarsi lõigata, minuga maailma asju arutada, ringi sahmerdada. Ta jumaldas väljakutseid, enda proovilepanekut ning oli üliõnnelik, kui suutis päev enne surma parandada ära oma koera kuudi.
Mina armastasingi isa nii, et ma tahtsin, et ta elaks just nii, nagu ta ise tahab, mind tegi õnnelikuks just see, mis teda õnnelikuks tegi. Kui see tähendas surma, siis olgu. Ema, kes samuti isale pigem tütre eest (vanusevahe ju 20 aastat) aga soovis, et isa elaks nii kaua kui võimalik. Kasvõi voodis. Ema täna rääkis, et isa oli talle hiljuti selgitanud, kuidas võtta pangaarvelt raha (ema ei oska seda), kuidas elektrinäitu teatada, prügi lasta ära vedada. Emal on raske leppida isa surmaga, sest tema arust pidi isakene elama igavesti. Ta ei mõistnud, et tegelikult suri isa juba 4 aastat tagasi esimese infarktiga. Ta elas ainult seepärast, et ta elustati, ja see aeg, mis meile anti, oli armuaeg, sest ka jumalale ei saanud olla märkamata, kui väga me üksteist armastasime. Meile anti aega hirmpikalt hüvasti jätta.
Minu jaoks olidki need 4 aastat, mis saime koos veeta pärast infarkti, nagu üks pikk jumalagajätt. Isegi kui ma 2003ndal aastal Portugali läksin, ei olnud ma seal kunagi üle 4 kuu korraga, helistasin isale ka sealt 2 korda päevas ja kui Eestisse tulin, siis olin hästi intensiivselt isaga koos, isegi sõbrannasid ei näinud eriti. Joao oli minu peale kole pahane, ma olnud nagu "isaga abielus", aga ma ei andnud järgi.
Nüüd, viimasel ajal ärkasin igal hommikul võbinaga südames, et kas nüüd, kas juba. Tahtsin muidugi, et see hüvastijätt oleks nii pikk kui võimalik. Aga sellest veel enam soovisin, et isa elu oleks nii täisväärtuslik ja põnev ja lõbus kui võimalik. Ei keelanud tal seepärast koeraga metsas jalutamas käia, õunu korjata, Munamäe tippu ronida. Miks? Kuna see, just see, enese alatine proovilepanek, hasart ning tema elu põnevus tegid teda õnnelikuks. Panid teda ennast tundma vallatu, üleannetusi tegeva koolipoisina, kes pärast mõnd järjekordset seiklust lõbusasti naeru kihistab. Ja mis tegi õnnelikuks teda, tegi surmani õnnelikuks ja tänulikuks mind.
Isa ei leidnud kunagi oma elu armastust, ta küll otsis, nagu ütles Shelley, tema lemmikluuletaja, "unistuse peegeldust", aga ta ei leidnud seda siin elus. Üritasin oma isa nii mis jaksasin erinevate naistega paari panna, aga tema head silmad ütlesid, et see ei juhtu siin elus. Aga talle meeldis väga minu ja Innoga koos olla, alati meie mõlemaga koos, ja mulle tundus, et sestpeale, kui me kokku saime, hakkas ka tema oma elu üle järele mõtlema. Ning sai aru, mulle tundub nüüd nii, et ka tema tahaks sama, leida teda, keda me tegelikult kõik oma unistustes igatseme - seda päris õiget armastust. Selles elus, nüüd juba 80-aastasena, ei uskunud ta seda enam leidvat. Ja kibeles seepärast juba minema.
Leidsin täna aiast selle õunapuu alt, kus isa suri, kaks õunakorvi, mis olid mõlemad veerand täis. Ema polnud neid puudutanud. Ta ütles, et kui isa läks õunu korjama, siis ta olevat sõnanud, et lähen korjan lapsekestele õunu. Lapsekeste all pidas ta silmas mind ja Innot, kes me pidime talle nüüd kohe varsti jälle külla tulema (viimati käisime augusti keskpaiku). Seal õunapuu all oli hästi hea aura ning vabastav hingata. Võtsin korvid omale ja söön nüüd siingi, Katariina külalistemajas neidsamu õunu. Annan õunale musi ja söön ta siis ära.
Täna sain ka oma venna Einoga kokku ja kui me rääkisime, siis rõkkas jälle ligidal üks linnupoju nagu tahaks meile kangesti midagi öelda.
Tellimine:
Postitused (Atom)