Üks huvitav kommentaar Priit Hõbemäe, endise Õhtulehe peatoimetaja kohta

Priit Hõbemägi ja tema blogid Meka ja Erakliinik, mis on varjusurma vajunud juba 2006. aasta suvel.

Saabus selline kommentaar:

Hõbekal oli (ja on) oma persekramp. See kramp sosistas talle ühtevalu, et Sa oled kuradima intelligentne ja tark ja professionaalne ja ilus ja tähtsate onude tähtis tuttav. Selline kramp tahab aga alati publikut. Kuna vaene mees oma alluvate seast eriti palju kaaskiitjaid ei leidnud, läks asi sinnani, kus ta oma kodus (Kivimäel) ja vindisena hakkas vähema haridusega üleaedsetest publikut kujundama. No et olete ikka pööbel ja kas ikka lugeda oskate jne.

Erilaid, va sündinud kaabakas, suutis aga teinekord Hõbeka koos oma krambiga maatasa teha minimalistlike vahenditega. Piisas just Erilaiu hääle ja intonatsiooniga öelda "mühüh", "asoo" ja "kas tuleb veel midagi sama lolli?"

Ja selle peale tundis Hõbeka persekramp end väga sandisti.

Paraku oli Erilaiu vallandamine selle taga, et tollel end kabinetti raamatute vahele müürinud kännul oli ikkagi mingid kaks prossa Õhtulehe aktsiaid. Tehniliselt võttes oli ta omanik.

Uus inff õhtulehtlaste kohta

Mari-Leen Albers, väljavõte Orkutist.

Nagu selgub, on ka Maarius Suviste väikelinna poiss, pärit Paidest.

Samuti hõigati välja selline nimi nagu Mari-Leen Albers, kes samuti Õhtulehe hingekirjas olevat. Esimest korda kuulen seda nime. Kas keegi teab midagi tast? P.S. Kusjuures jummalasta praegu valetasin teile. Kes siis Mari-Leenu ei tea, ta ju see blogija, kes enne seda käis Arnold Oksmaaga, eks?

Orkutist selgub, et Mari-Leen on 24 a. vana ning et tema lemmikraamatuteks on lisaks Remarque'ile Epu ja Daki teosed. A kes teab lähemalt, lasku käia, kirjutagu meile, mis inimesega tegu. Kas ka samasugune ilkuja nagu teised?

Häid ajakirjanikke on Õhtulehes ka

Näiteks tasub SLÕhtulehte (eriti laupäevast) lugeda juba seepärast, et seal teeb inimestega armsaid ja südamlikke intervjuusid Jaanus Kulli. Olen tema tagasihoidlik fänn. Selliseid lugusid, ma arvan, saabki ainult selline inimene teha, kel süda õigel kohal.

Inno:
minule meeldib Jaan Väljaots.

Irja:
Ja Greta Kaupmees on armas inimene.

Kuulutame välja Reformierakonna nädala!

Väljavõte Reformierakonna blogist.

Nüüd, kus Reformierakonna liikmed asuvad varsti Tartus Vanemuises tantsu lööma ja võileibu sööma, on paras aeg välja kuulutada Reformierakonna nädal. On paras aeg hakata uurima selle erakonna pimedamaid salasoppe, et sealt luukered välja tirida. Ja hakkame siis tasapisi tegutsema! Kõik koos.

Nii et siis Reformierakonna nädal. Ja kui juttu jätkub, võib ka kuu aja peale venitada.

Et mis mõttes luuserid?!

Irja loole täienduseks, tekkis mul küsimus, et mida mõtleb SLÕhtuleht selle all, et poisid olid luuserid?! Mis sõnumit ta siin edastab?!

Mina sain nii aru, et SLÕhtuleht andis mõista, et sellele kuradi rikkurile ja edvistajale Karule oleks võinud ära keerata küll! Aga oleks võinud ära teha siis! Siis oleks poisid olnud justkui kangelased! Et SLÕhtulehe jaoks on eesmärk ikkagi Karule sitta keerata, karutütar ära varastada, või midagi sellist. Seda sõnumit siis edastavad lugupeetud ajakirjanikud!

Juhin tähelepanu, et SLÕhtulehte kureerivad härrased Mart Kadastik ja Hans H. Luik, võrreldes Karuga kaks suht keskpärast äri-juntsut. Kes võiks olla kadedad küll. Ma kujutan ette, kuidas nad võivad ajakirjanikke vähegi rikkamate vastu üles kütta. Ja no need SLÕhtulehe ajakirjanikud, üks rõvedam kui teine, võivad olla kadedad piltilusa Ines Karu peale.

Mu meelest tuleks need ajakirjanikud kah vahi alla võtta, uurimise ajaks, profülaktika mõttes. Las mõtlevad natuke järgi, mida nad sadades tuhandetes paljundavad.

Ja ma ei hakka rääkima sellest, et kui Kundla üht peret värdjateks sõimas, siis oli hirmus lugu, nüüd pole luuseriteks sõimamine mingi probleem. Kurat, vanduma võtab selline asi.

Üks küsimus veel minult, Irjalt

Et kas nüüd saab Steven-Hristo ka Armini poole sauna?

Hakkame koguma luukeresid Reformierakonna kohta, esimene kere: Andrei Gritskov

Head lugejad, professorid ja kelgukoerad, psühhiaatrid ja prostituudid, kanaemad ja paadialused, informaatorid, kes te olete laiali üle terve maa, andke meilegi lisateavet Reformierakonna luukerede kohta! Parimaid honoreerime, ja heldelt!

Teen ise otsa lahti ja pajatan veidi ühest reformierakondlasest, kel on turjal 7 kriminaalasja, kes ei oska eesti keelt (ei saa suust isegi "ei kommentaari"), aga tahtmine on väga-väga suur ja kes siis 2005. aastal kandideeris KOV valimistel Tallinnas Koplis (sai 87 häält) ja nüüd istub ta Põhja-Tallinna linnaosa halduskogus, koos selliste korüfeedega nagu Märt Sults, Sirje Potisepp, Feja Räim ja Vladimir Velman.

Inno ja Irja blogi esitleb: ANDREI GRITSKOV.

Väljavõte valimisreklaami klipist.

Taustaks, halduskogu on linnaosas midagi volikogu sarnast, mis siis teeb otsuseid arengukavade ja detailplaneeringute osas. Gritskov on siis Põhja-Talinna (Kopli, Paljassaare, Kalamaja, Kelmiküla, Pelgulinn) volikogu liige.

Kusjuures mees kandideeris ka Riigikogu valimistel 2007.a.(kus ta sai küll ainult 30 häält, temaga koos Reformierakonna nimekirjas kandideerinud Baari-Talis sai isegi rohkem-68!), ta on sündinud 16.03.1974.a. Ukrainas Zaporožje linnas, koolis käinud Tallinnas, mingi ime läbi on ta siis saanud Eesti kodakondsuse. Ilmselt mingite "teenete" eest. Tema kodulehekülg on puhtalt venekeelne:



Kusjuures, Eesti Demokraatia Uuendamise kodulehel (asja veab Tõive Kivikas) esitatud info kohaselt on Gritskovile esitatud küsimus: Kas poliitik, keda kahtlustatakse kriminaalasjas, peaks tagasi astuma seniks kuni käib politseiuurimine või kohtumenetlus?, ja Gritskov pole sellele vastanud. Ta kas ei saa aru, või ei taha vastata. Arvata võib, miks.

Töökoht on mehel salapärane MTÜ Euroopa Noorte Ühing, mis on asutatud 2005.a, millele on Tallinna linn sama aasta sügisel isegi mingid ruumid sebinud (sellised MTÜd tekkisid ja tekkivad paljuski selleks, et EList rahasid välja sebida). Ühingu kodulehekülg www.junior.ee on kinni pandud. Kurat teab, mis asju mees ajab. Ilmselt valmistub juba uuteks KOV valimisteks. Uued ühingud asutamisel, jne.

Nu vot, kak ras, selline mees, teie ees. Palun!

Veel väljavõtteid Andrei Gritskovi valimisreklaamist:

Ants Põldoja- mees nagu orkester

Ants Põldoja, kujutis Kanal 2 ekraanilt.

Kui veidi uurida, siis selgub, et SLÕhtulehe sporditoimetaja ja kõige maitsetum meesajakirjanik on tegija mitmel alal. Ta on ülikoolis geagraafiat õppinud, töötanud koolis õpetajana, siis on ta harrastus-ilmavaatleja, vabal ajal liputaja, sõites autoga mööda linna palja tilliga ringi ja võttes peale noori tüdrukuid, ja siis on ta veel maletaja. Ütleks, et mees nagu orkester.

Varsti kontrollivad ka mehed mängu

Väljavõte meeste tervise saidilt.

Minu teada neid veel Eestis ei müüda (pole raske arvata, miks!), aga pea see aeg ei tule.

Nii et siis saavad ka mehed võimaluse jagada ja valitseda. Ja vabalt seksida. Mehed muutuvad immuunseks naiste petujuttude ja kavaluste suhtes. Ja see on ainult hea.

Ja ei pea end laskma ära steriliseerida, selleks, et elada täisväärtuslikku elu. Ja ei pea end alandama kondoomiga.

Üks põnev üleskutse

Saabus selline üleskutse:

Hea kaasrändaja,

mul ei ole kombeks olla osaline kettkirjades, mis enamasti on ehtne rämpspost ja mis vajab ainult Delete-nuppu. Ka seda kirja lugedes oli mu näpp Delete 'l ja siis vaatasin ma linki:
http://nettitv.mtv3.fi/uutiset/index.shtml/uutiset/ajankohtaisohjelmat/45minuuttia?117765#117765
.....
Selle pildimaterjali avaldas 2007 aasta detsembris MTV3 hobuste kohta, keda saadeti läbi Euroopa edasi tapamajja. Hobused pidid oma viimasel teekonnal saama tunda inimeste poolt kohutavat vägivalda. Neid peksti halastamatult keppidega, isegi tiineid märasid ei säästetud väljakannatamatust piinast .....Varsad sündisid kaose ja kannatuste keskele, kust nad siis korjati üles inimese toidulauale.

Hobused said tunda inimese suure julmuse läbi põhjustatud valu ja kannatusi. Hobuste jalad olid murdunud, kuid sellest hoolimata pidid nad seisma edasi. Paanikas hobused püüdsid otsida põgenemisteed löömiste ja vägivalla eest, kuid asjatult. Truult inimese teenistuses olnud suur ja uhke loom oli nüüd võimetu inimese armutu käe ees, mis jagas loomale vaid julma vägivalda.

Soomlased Uma Aaltose ja Minna Vitikaise kirjutavad:

Hobuste tapamajja transportimine Euroopa Liidu piires tuleb saada kontrolli alla. Meie oleme sokeeritud nähes, kuidas Euroopa Liidus hobuseid tapamajja transporditakse.

Me teame, et on olemas vastav direktiiv ja määrus, mille kohaselt

- loomi ei tohi transportida nii, et see võib neile põhjustada vigastusi ja asjatut piina;

- loomadega tegelevatel isikutel peab olema vajalik koolitus või oskus ja nad peavad tegema oma tööd ilma vägivallata või ilma muu sellise tegevuseta, mis võiks põhjustada loomadele põhjendamatuid kannatusi...

Mida sina võid teha?

1) Anna oma allkiri Uma Aaltose ja Minna Vitikaise poolt loodud soomekeelsel lingil, mis kahjuks on täis samasisulist mitmekeelset sõnumit ja allkirja andmise soomekeelne koht on alles kolme ekraanipikkuse lehe lõpus: http://www.adressit.com/hevosten_puolesta

2) Saada see aadress edasi kõikidele oma tuttavatele - ka nendele, kes elavad Euroopas väljaspool Soomet ja Eestit. Euroopa Liidu reeglid nõuavad miljoni inimese allkirja selleks, et probleemiga hakataks parlamendis tegelema
tegelema.

Üks küsimus seoses Äripäeva-Savisaare vahejuhtumiga ja minu kommentaar

Väljavõte Äripäeva veebist.

Saabus selline küsimus:
ah mis te siin jahute igavatest inimestest. Kommenteerige parem seda Äripäeva keissi, kus ajakirjanik Savisaare asemel valele inimesele helistas. Mu melest palju huvitavam teema kui mingid õhtu-lehtsabad.

Minu kommentaar:
tõepoolest delikaatne juhtum. Kuulub nalja sarjast, kui praegune BBNi juht, endine Äripäeva reporter Kaja Koovit võttis intervjuu Jens Haugilt, kunagiselt Forekspanga töötajalt, aga kuulis nime olevat Enn Saug, ja millegipärast arvas, et selline inimene tõepoolest pangas töötab. Ja nii lehte läkski: Enn Saug. Noh, Jens Haug seekord häbenema ei pidanud, ehk.

Nii nagu täna Savisaar, kellele helistas nooruke ajakirjanik Hille Tressum. Kes siis ilmselt võttis Savisaare numbri kuulsast andmebaasist, mille taga seisis põhiliselt Peeter Raidla, aga kus numbrid olid vananenud juba siis, kui see andmebaas 5-6 aastat tagasi loodi. Sest igaüks sai sinna oma numbrid anda, aga keegi ei kontrollinud nende paikapidavust. Ja prominendid, va suslikud, vahetavad iga natukese aja tagant oma mobiilinumbreid. Kaasa arvatud Savisaar. Ja siis heausksed mobiilifirmade kliendid saavad endale neid numbreid. Kellele siis ajakirjanikud muudkui helistavad, kuna neil on sageli vananud andmed.

Pärast hakkas ka Raidla ise minu käest numbreid küsima, sest mina ikka täiendasin ja kontrollisin oma baasi. Ma pidin seda tegema, sest ma helistasin palju. Ja andsin numbreid lahkesti ka teistele. Millest oli palju kasu, ma loodan.

Mu meelest pole Savisaarel siin midagi kobiseda. Kui oled mees, siis hoia numbrit, ära muuda seda nagu jänes. See oli selgelt tahtmatu apsakas, sest ajakirjanik ju "helistas", olgugi, et valele inimesele. Ja naljakas on see, et hääle järgi aru ei saanud. No ja mis Äripäeval muud teha oli kui vabandada. Tegijal ikka juhtub. Tegija ise on siin:

Hille Tressum, väljavõte Äripäeva veebist.

Noja see nõue, et Äripäeva peatoimetaja peaks tagasi astuma, et Savisaar läheb Kaposse. Noh, bring it on, kuradi kaabakas, võiks öelda selle kohta. Savisaar võiks ise tagasi astuda, kasvõi selle argpükslikkuse pärast, mille tõttu on kannatanud tema naine Vilja Savisaar. Savisaarel võisid kunagi olla head kavatused, aga nüüd on temast saanud mingi Darth Vicious'e sarnane tegelane Tähesõdade filmist. Kelle ainus eesmärk on võim ja selle säilitamine. Keda ei huvita, mis toimub inimestega tema ümber. Kes jagab ja valitseb ajakirjandust, või arvab seda tegevat.

Ja see ka, et Savisaare ees oleks võinud lihtsalt vabandada, mitte PALUDA vabandust. Nüüd justkui jääb Savisaarel veel õigust ülegi, otsustada, et ta ei vasta palvele. Ei vabanda.

Sümpaatne ausus ajakirjas Naised

Olen ajakirja Naised sisutühjuse pärast kritiseerinud ja seepärast tabas mind täna meeldiv üllatus, kui selle lahti lõin. Kogunisti kaks väga head lugu ja mis peaasi, ausat. Esimene Anu Saagimist, kes tunnistab häbenemata, kuidas vahel oma last kinkidega ära ostab, ja teine Mailis Repsist, kes räägib, et sünnitus oli nii kole kogemus, et ta ei soovitaks seda vaenlaselegi. Stopp! Me võime sellistest steitmentidest mida iganes arvata, aga kas te ei leia, et ausus on just see, mida me siin, oma armsas väikses Eestis praegu kõige rohkem vajame? Miks on ikka veel teemasid, millest ei sobi rääkida? Kui kaua me üksteisele näkku valetame?

Küll juba sest silmakirjalikkusest. Räägime asjadest, nagu nad on. Ega see meid halvemateks inimesteks ei tee, puhtamateks aga küll. Kui sünnitus oligi õõvastav ja jõle elamus. Mis siis! Räägime sellest üksteisele ja naerame selle üle.

Oi, ja üks huvitav lugu on veel. Tiiu Jüriado kirjutab noore naise ja vana mehe armastusest ning lugu pole sugugi anonüümne nagu sel puhul tavaks. Põnev on see number igatahes. Inga Raitar on peatoimetajana kiiduväärset tööd teinud.

Kes on maitsetuim SLÕhtulehe ajakirjanik?

See suur hetk on saabunud!
Mil teie, meie lugejad, kellest mõned on võib-olla nagu meiegi Õhtulehe ajakirjanike sapiste kommentaaride pärast kannatanud, saate omakorda NENDE kallal hambaid teritada. Kas pole tore? Reastame mõned tuntumad Õhtulehe ajakirjanikud ja teie, armsad lugejad, saate valite maitsetuima õhtulehtlase. Lõpuks jäävad sõelale kolm, kellest paneme üles pildid. Mida maitsetumad nad neil piltidel näivad, seda parem.

Ehk: kes on need Eesti õhtulehtlased (SLÕL ajakirjanikud), kes siis, kui jumal maitset jagas, olid teiste inimeste kohta laimu välja mõtlemas ja seda üles kirjutamas? Kes hiilgavad silmikriipivalt halva stiili- ja värvitajuga? Kes oskavad iga rõivakomplekti ära rikkuda sobimatute lisanditega?? Hääletage meie uusimal hääletusel. Selgitame välja kolm kõige maitsetumat õhtulehtlast, kolm meest ja kolm naist, keda siis pärast kommentaariumis piltide alusel mõnusasti ning halastamatult arvustame. Mönuga, sõbrad, mönuga. Täpselt nagu nemad eilses Õhtulehes, lk 14-15 on seda teinud eesti prominentidega. Armu ei anna, eks?

Kui kellelgi on meile maitsetutest Õhtulehe ajakirjanikest pilte saata (võib ka alastipilte, kui teil on), siis need võtame ka kõik tänuga vastu. Samuti on soojalt oodatud kõik arvamused-kommentaarid. Mis me neid ilkujaid hellitame. Teeme tagasi. P.S. Anname ausõna, et lõpetame ära, niipea kui Õhtuleht lõpetab ära nö prominentsete isikute välimuse kallal ilkumise. Seni risti ette ei löö.

P.S. Äkki jäi mõni maitsetu välja? Andke aga teada, teine voor tuleb veel.

Tervitus ja musi Õhtulehe ajakirjanikele

veelkord minu poolt, kes andsid meile kohtule esitamiseks suurepärase tõendi. Te olete ikka nii njummid, et inimese solvamist räigeks rõvetsemiseks peate. Värdjas - seksihull, mis sääl vahet. Faktiväited mõlemad. Ilusa augu kaevasite enesele :).

Ja kas ma mainisin, et protsess tuleb avalik? Kõik võivad vaatama tulla! Ostsime endale just nüüdsama uued superluxid fotokad ja videokaamerad. Seda filmimist ja pildistamist, üksikasjalikku reportaazi siis. Vastaspoole advokaadid saavad muidugi meie erilise tähelepanu osaliseks. Samuti kavatseme igal sammul näidata, kui suur on meie lugupidamine Postimehe ja Õhtulehe ja nende omaniku Schibstedi vastu. Oh pidu, pidu. Poisid-plikad, lõbus on see elu!

P.S. Ka meie rahavarud said nüüdsama tublit täiendust, lausa lust on niimoodi protsessida. Või Euroopa kohtuni välja!

Lõpuks ometi

Väljavõte Delfist.

Lõpuks ometi hakkab ka lahutatud isade seisukoht laiemat kõlapinda saama. Muidu neid ainult peksti ja tambiti. Ja kõik rõkkasid kaasa.

Aga lahutatud isasid on tambitud juba aastaid, et mitte öelda aastakümneid. Sest kõik, kes lastega tegelevad, on naised ja loomulikult teevad nad kõik, et isa last ei näeks. Sest muidu on raske põhjendada, miks emale on vaja palju raha maksta. Ma arvan, et selles ongi konks.

Samas keegi ei kontrolli, kas ema ostab selle raha eest lapsele riideid ja süüa, või hoopis poest viina ja omale riideid, laseb paigaldada kunstrinnad ja -küüned, reisib soojale maale. Kas ema üldse reaalselt last näeb ja temaga tegeleb. Ja kas emal üldse on raha vaja, sest tavaliselt jääb naisele koos lastega ka kodu, kõik asjad. Mees peab kõike otsast alustama. Raha vajaks ehk hoopis mees?! Uue elu alustamiseks.

Ja üldse ei arutata seda, miks mehed lähevad pere juurest ära. Asjad pole nii, et ahh, läks minema, jooksis uue naise juurde. Miks nende meestega ei räägita? Ahjah, kõik, kes võiks rääkida, on naised. Ja nad ei taha. Sest mis kõik võib välja tulla? Viimaks võetakse naistelt õigus lastega tegeleda. Aga seda ei saa lasta sündida!

Kena suusailm börsil

Väljavõte Äripäeva veebist, täna ca 12.30 seisuga.

Bärsil jätkub täna mõnus allahindlus ja mina ootaks seda aega, kui näiteks Ekspressi aktsiat saab osta 30 krooniga. Tundub selline normaalne tase, arvestades firma potentsiaali.

Kunagi kümmekond aastat tagasi tuli näiteks ka Hansapank miski aastaga 400 krooni pealt 50 krooni peale alla. Nüüd vast sellist liugu enam ei tule, aga mine tea. Intressid rebivad taas üles ja aktsiahinnad siis tavaliselt sööstavad nagu bobid. Praegu kukuvad ehitus ja kaubandus, meedia tuleb kohe järgi, väikse viivitusega.

Aga langus on väga hea, eraldab terad sõkaldest. Ja nutikad teenivad ka langeval turul. Näiteks kui praegu mõni korter või aktsia maha müüa, saab sama asja kuskil aasta pärast poole odavamalt tagasi osta.

Kes siis on Kalev Meedia "staarid"?

Väljavõte Päevalehe veebist.

Kalev "ostke meie värskeid uudiseid, meil on neid tuhandeid" Meedia reklaamib, et tema telekanalil on koha sisse võtnud staarid.

Noh, ma olen paar õhtut vaadanud, eile õhtul oli pilt üldse must, kuigi saatekavas pidid olema uudised. Ilmselt ei tulnud uudiseid seekord kokku.

Aga mõni õhtu tagasi oli ekraanil Urmas Reitelmann, vana telenägu, kes on juba ammu sukeldunud reklaami- ja meelelahutusbisinisesse. Ta on muhe mees, aga pole küll mingi eriline staar, ja kaugeltki mitte ajakirjanik. Pole seda kunagi olnud. Ta oli ETV diktor. Ja seda oli saates tunda. Võibolla tahab saada staariks.

Ja siis vaheldumisi Reitelmanniga, nagu aru olen saanud, on ekraanil Hannes Rumm, sotside hall kardinal, kes mulle üllatuslikult töötab nüüd Savisaare juures. Aga nagu aru olen saanud, siis on ta väga võimekas, näiteks väidetavalt on just tema Urve Palo tütre isa. Ja see oli põhjus, miks Rummi reformierakondalsest seaduslik abikaasa Maris Jesse ruttu välismaalt Eestisse naasis. Aga Rumm pole ka enam ammu mingi ajakirjanik. Ta on end sidunud nii paljude projektidega, et vaevalt ta ise mäletab, kus ta kõiges osaline on. Mees nagu orkester. Aga ega küll küllale liiga ei tee.

Ja siis rohkem polegi. Nimed Marko Paloveer ja Margus Kiiver ei ütle mulle kahjuks midagi. Telekanali juht Toomas Lepp on telemaailmas tuntud luuser, kes oma alluvaid telefoniga loobib.

Vahest kõige "staarim" on Kalev Spordi seltskonnast Mart Mardisalu, kes samuti on viimasel ajal avalikkuse orbiidilt kadunud, tegeleb rohkem üritusturundusega.


Mida rohkem, seda uhkem: väljavõte Kalev Meedia "laoseisust".

Minu isa majakene

Käisime täna Rakveres. Vanaema pool tegelikult. Mu 87-aastane vanaema on suur Inno-fänn, tema arust on Inno maailma kõige toredam poiss üldse. "Ära sa Innole liiga tee," ütleb vanaema. Inno eelmine kord filmis teda oma videokaameraga, aga vanaema, va tagasihoidlik ütles, et ei tohi teda "naputtimeen" (soome keeli toksimisemasin) panna ja nii me siis ei pannudki. Ema ja onu olid ka vanaema pool ning me jõime mõnusasti lahustuvat kohvi ja rääkisime juttu. Rõõm oli näha, et ema oli kosunud ja et keegi polnud teda enam kollitamas käinud.

Hingevärinal käisin ka Paju tänaval, oma lapsepõlvekodus, isakese majakeses. Seal oli kõik nii, nagu isast jäänud oli. Isegi isa pisikeses rohupurgikeses olid veel ta võtmata jäänud rohud, südame- ja vererõhuoma. Ja söögilaual oli tass, millest isa oli viimati joonud. Tõin selle talle Ameerikast, kõik Ameerika presidendid on peal.

Istusin natuke aega hardalt elutoas, pruunil lapitud nahkdiivanil, kus isa oma lemmikseriaale vaatas. Talle meeldisid kõik CSI-d ja muud krimid. Meile mõlemale meeldisid Poirot ja Midsomeri mõrvad. Piilusin tema magamistuppa, kus oli veel tunda tema lõhna. Kui ma pärast isa surma esimest korda Rakveres käisin, siis kahmasin kaasa terve hunniku tema riideid, T-särke ja nokatseid, kaks nahkjakki ja ühed teksad. Ning panin nad Tartus meie esiku diivanile, nagu isa oleks nad sinna jätnud. Tajusin ja tajun siiamaani sedasi isa kohalolekut. Ja vahepeal, kui õhtuti, pimeduse saabudes eriti hullult isa igatsen, siis käin isa riiete juures ja nuusutan neid. Isa lõhn on mõnus ja turvaline. Isa nagu teeks mulle siis pai ja ütleks, et pole midagi, lapsekene.

Aga Rakveres läksin kööki, kus isa hommikuti kohvi jõi, ja tuju läks nii heaks, kui mõtlesin sellele, et kui tuleb kevad, siis hakkavad köögi ja minu toa akende all õitsema isa istutatud õunapuud. Ja ma saan neid siis näha. Nende all kohvi juua ja raamatut lugeda.

Rääkisime emaga tulevikuplaanidest. Sellest, kui armas on meile ikkagi see väike, veidi kulunud olemisega pruun majake metsa servas. Ja mis me seal kõik koos ette võtta võiksime. Hea oli olla, kui õhtul kella kaheksa paiku Tartu poole sõitma hakkasime. Ahjaa, ja enne käisin veel Paju tänavalt läbi ja musitasin kõik kiisud ja kutsud ka üle.

Kuidas Ansipist sai Näksip: mis juhtus Tartu rajoonikomitees 02.02.1988?

Robert Närska (foto Delfist) ja Andrus Ansip (foto Vikipediast).

Aeg: 02.02.1988.a. õhtupoolik
Koht: Tartu Rajooni Täitevkomitee esimehe kabinet

Saabub Andrus Ansip (31), EKP Tartu Rajoonikomitee organiseerimisosakonna juhataja. Oma kabinetis istub laua taga Robert Närska (39), Tartu Rajooni Täitevkomitee esimees.

Andrus Ansip (AA): (ähkides) Kuule, näed jah, mis väljas toimub? Ilge aplaava.
Robert Närska (RN): (kergitab prille) Mis siis?
AA: Rahvas läks liikvele.
RN: Jah?
AA: Tulevad Riia mäest üles.
RN: Ahsoo.
AA: Ma tulin just ämma poolt, tead, ta elab seal Riia mäel.
RN: See on see Pareki punt vä?
AA: Ei ole, mingi teine. Pareki sulgesime sinna Vanemuise õppehoonesse.
RN: Ta pidi ju teatris olema.
AA: Ta ei jõudnudki sinna.
RN: Ahsoo, või nii.
AA: (läheneb aknale) Kuule, tule siia, vaata!

Närska läheb akna juurde ja mehed seisavad mõnda aega vaikselt. Väljas on näha, kuidas Pälsoni tänaval, veidi hallist majast Vanemuise tänava pool on ritta võtnud miilitsa spaleer. Militsionääridele läheneb Riia tänava poolt inimhulk.

AA: No on raisad, ei saa kohe mitte kodus istuda!
RN: Sai ju öeldud. Sa ikka instrueerisid Marti?
AA: Nojah, ta kirjutas mitu artiklit. Käis veel selle Pareki juures, aga mutt pistis kräunuma, et tema ei räägi midagi.
RN: Assa raisk, ei rääkinudki midagi või?
AA: No ei, kus sa sellega. Tema tahab intervjuud ette näha. Mingu munni, ma ütlen!
RN: No on seksinäljas vanamutt. Peaks talle mehe orgunnima, rahuneb maha.
AA: Ei ta rahune. Gektor rääkis, et talle oli antud laagris kõige uuemat närvirohtu. See muutis kõik kurat taltsaks, osa viskas sussid püsti. Aga see memm läks veel rohkem itsi täis. Tulnukas, raisk!
RN: Kurat jah, kõva eit.
AA: (elavnedes, nina vastu klaasi) Näe, tulevadki.
RN: Kuhu nad nüüd lähevad. Nad ei näe või, et koerad vastas.
AA: Kurat, las lähevad. See, keda koer on korra näksinud, see enam tänavale ei tule.
RN: Looda sa. Neid ei võta koi- ega püssirohi, kuradi prussakad.
AA: Kurat nad jändavad nende koertega, siin tuleks tankid peale saata.
RN: (naerdes) Kes roomikut nuusutanud, see enam ei tõuse!
AA: Kurat, jah.
RN: Näe, nüüd lasti lahti!
AA: Vaata, kus jooksevad. On kuramustel jalad!
RN: Näe, üks jäi aia külge kinni.
AA: Ja sai kohe pureda ka. Näe, koer rebis tüki välja.
RN: Pärast peab haiglasse helistama, las saadavad nimed siia.
AA: Ma räägin Peebuga.
RN: Mingid mehed on Tallinnast kah siin.
AA: On jah, ma enne rääkisin nendega. Ütlesid, et laipu ei oleks.
RN: Kurat see Vaino on ogaraks läinud.
AA: Kardab oma koha pärast. Nüüd puhuvad ju uued tuuled. Kurat, ma ütlen, see heaga ei lõpe.
RN: Kurat seda teab.
AA: Kuule, kui seda Tšernobõli poleks olnud, siis me siin ei seisaks nagu lollid. See kuradi Parek oleks niimoodi sirgu venitatud, et... Nüüd lasti lahti, et prantslastele meeldida. Kurat võtaks! Frantsuzõ jobannõje!
RN: Jaa... (seisab vaikselt, mõttesse vajunud) Kurat, ei tea. Samas. Seda elektrit palju ei kasutatud.
AA: Parekile oleks see olnud parim, ma ütlen. Mutt oleks korralikult kõrvetada saanud. Ma nägin, kuidas seda tehti. Üks elektrood pea, teine jalgade külge. Ja siis vool sisse, venisid sirgu nii et! Algul katsetati konnade peal. Maru hästi toimis. Võttis nii taltsaks, et...
RN: Nojah, aga ilma Ameerika tehnikata oleks pool Liitu vastu taevast lennanud. Meie masinad ütlesid kõik üles. Sa nägid neid tehnikamägesid, meile toodi pildid?!
AA: Noja mis siis?!
RN: Me oleks kõik kõrbenud siin. Kogu maakera oleks kurat plahvatanud.
AA: (näitab näpuga) Näe, seal, see sai ka pureda. Kuradi poisike. (uurib pingsalt läbi klaasi) Näe, ongi päris poiss. Hakkas nutma. Kurat nad selle koera tagasi tõmbasid. Oleks võinud veel pureda lasta.
RN: Viimaks pureb surnuks.
AA: Äh, sittagi.
RN: Kuule, sa oled nii traksis siin, justkui tahaksid ise nende koertega seal olla.
AA: Äh, ei viitsi. Aga muide, need koerad olid minu idee.
RN: Tõsi või?
AA: Nojah, algul taheti üldse läbi rääkida. Pidi olema mingi viimane mood, et nüüd hakatakse rääkima. Et välismaal tehakse niimoodi. Ma ütlesin, et neid rääkijaid ei kuula keegi enne, kui koerad peal ära käinud.
RN: Kurat neid teab. Ja mis üldse sellest värgist saab. Vabariigi aastapäeval tahavad kah välja tulla.
AA: Kuulsin jah. Ma ei teagi, mis teha. Varsti võtavad üldse võimu üle.
RN: No seda ei juhtu.
AA: Looda sa. See kuradi tulnukas vanamutt on kõigeks võimeline.
RN: (silmi kissitades kaugusse vaadates) Ja ongi kõik kadunud.
AA: Konets filma.
RN: (veidi akna juurest eemaldudes) Kuule, ma tahtsin küsida, kas sa Marikaga käid veel?
AA: (teeb silmad suureks) Mis Marikaga?
RN: No sellega, sealt Laevast.
AA: Aa, sellega. Ei käi. Aga vaata, et sa Anule ei räägi.
RN: Ei räägi.
AA: Mis, tahad ise proovida vä? Seda litsi?
RN: Kurat, vahest nagu tahaks. Kedagi sellist, kes ei pirtsutaks. Kedagi noort.
AA: No räägi. Minul midagi selle vastu pole. Mul endal naine kodus.
(naeravad)
RN: (võtab kapist pudeli Belõi Aisti) Näe, võta üks lonks.
AA: Kurat, ma ei tea, ämm ootab tagasi. Talle ei meeldi, kui lõhnad juures.
RN: Mis sa pipardad, võta-võta. Tee suu seks.
AA: No olgu. (joob sõõmu ja teeb hirmsa grimassi) Uhh, kuramus on kange.
RN: Korralik kraam. Armeeniast just sõber tõi. Siit sellist ei saa. Seitse tärni!
AA: (väristab keha) Urrhh. Olgu, aitab, operatsioon läbi. Lähme anname märgid ära.
RN: Muide, mulle ei antudki seda märki.
AA: Ju sa pole siis ära teeninud. (naerab)

Mehed lahkuvad ruumist. Panevad oma hallid palitud selga, karvamütsid pähe ja lähevad välja.

Väljas on olukord kontrolli alla saadud. Miilitsad kutsuvad koerad tagasi. Annavad küpsist. Täitevkomitee halli maja ette koguneb grupp seltsimehi. Ansip ja Närska ühinevad nendega, et üksteist õnnitleda õnnestunud operatsiooni puhul. Siis minnakse lahku.

Kadansipil on veel üks asset: Lang

Väljavõte Rein Langi blogist.

Lang on vana Luige sõber, koos asutasid Kuku Raadio, koos seda vedasid ja tegid saateid, meenutagem kasvõi nn vihkamise tundi, kus Lang oma kiunuva häälega teravmeelselt kildu viskas.

Ja Langi kaudu ulatuvad Kadansipi küüned Luigeni. Lang on tugev asset, ilmselt seetõttu püsib ta tugevalt erakonna tegijate hulgas, kuigi välisministri kohalt puksiti ta minema.

Lisaks sellele, et Kadansip istub koos Luigeka ka Ajakirjade Kirjastuse ja SLÕhtulehe nõukogu laua taga.

Noored prokurörid kurikaelte kallal: Luige ja Linteri keiss

Evestusele mett moka peale, väljavõte Ekspressi veebist.

Keegi küsis kuskil kommentaariumis, et mis ma arvan Steven-Hristo Evestusest, et kas ta on vaid karjerist, kes tahab pildile pääseda. Vastus on: Stevenit ma ei tunne, sest läksin töölt ära just siis, kui tema tööle tuli, aga kui ma jälgin tema käitumist protsessi ajal, siis vastus oleks, et küll. Vaadakem nn Hans H. Luige protsessi, kus süüdistatavaks Marek Võrk, keda Postimees nimetab (tubli!) õigesti "väidetavaks süütepudelite loopijaks". Samas, pange hästi tähele, seesama Kadansipile kuuluv Postimees nimetas Anna-Maria Galojani, keda politsei pole veel isegi mitte kahtlustatavaks tunnistanud, raiskajaks ja vargaks. Ok.

Marek Võrgu kaitsja Toomas Alp tahtis prokurör Evestuse taandada seepärast, et ta polnud nõus Evestuse kommentaaridega ajalehes Ekspress, kirjutab Postimees. Ekspressi omanik ja vägede juhataja on teadupärast Hans H. Luik, seesama mees, kelle ämma ja alluva akendesse süütepudeli loopimises Marek Võrku süüdistatakse. Kas ei tundu siis pehmelt öeldes kummaline, et prokurör, kes peaks olema asjas ülimalt erapooletu, võtab kätte ja annab kommentaari ühele menetlusosalisele. Minul tekib küll selline kahtlus, et Luik ja Evestus käisid mõnusasti koos saunas, libistasid õlli ja rääkisid kohtuasjast. Noh, nagu Luik käis saunas Koorbergi Väintsi ja Tähismaa Ingridiga ning arutas Inno-asja. Miks ta ei oleks sedasama võinud teha noore ja karjäärihimulise Steven-Hristoga?

Õigusemõistmine mitte ainult ei pea olema õiglane, ta peab ka näima õiglane. Ja siin on prokurör eksinud. Kuna üks menetlusosaline on ka Eesti üks kahest meediakeisrist (teine on Kadastik), siis peab prokurör olema eriti ettevaatlik. Ta ei tohi mingil määral mõista anda, kelle "paadis" ta on. Praegu paistab ta olevat Hans H. Luige paadis. Eelmise aasta alguse Eesti Ekspressis masseeris Luik noore prokuröri edevust sellega, et lasi oma ajakirjanikul kirjutada noorest prokurörist uhke loo pealkirjaga "Prokuratuuri kaanepoiss". Mis muu see on kui mitterahaline altkäemaks?

Hans H. Luik on küll võimas mees, aga ka temal ei tohiks olla õigust orkestreerida õigusemõistmist.

Teine keiss. Laura Vaik ja pronksöö "õhutajad". Laurat tean küll, ta on hästi tõsine ega mõista üldse nalja. Ainsateks huvideks töö ja trenn. Kui ma ei teaks, et ta on inimene, siis arvaks, et ta on robot. Naeratab haruharva. Leonid Olovjanisnikov, Dmitri Linteri kaitsja samas on tore, lõbus, joviaalne mees. Mõistab nalja. Ja nagu lehest lugeda, soovitab Vaigul süüdistusest loobuda.

Ma arvan, et Laura suurim puudus prokurörina on see, et tal puudub loomingulisus. Seepärast läks ka Preatoniga nagu läks. Prokurör ei osanud õigel hetkel Preatoni süütunnistust, s.o raha vastu võtta, läks liiga hasarti (see on paljude naisprokuröride viga - seletamatu pime viha meeste vastu) ja kaotas seepärast kõik. Loodame, et aprillirahutuste organiseerimises süüdistatava (jällegi järgib Postimees süütuse presumptsiooni nõudeid, erinevalt Anna-Maria Galojani keisist) Dmitri Linteri keisis ei lähe niisamuti.


Laura Vaik, väljavõte Postimehe veebist.

Kas teadsite, et Jänes ja Ansip on paar?!

Mina näiteks ei teadnud. Kuigi Tartus pidid kõik teadma. Ja milline silmakirjalikkus, eriti Jänese poolt, rääkida Kroonikas, kuidas ta on maha jäetud naine! Ja mis kõik veel. Ja kuidagi kahtlane tundus see jutt, endal silm kelmikalt säramas. Ja nüüd on siis tagamaad selgunud: tema mees on Andrus Ansip, kes ta Tartus linnapeaks edutas ja siis Tallinna kaasa võttis. Ja pole siis ime, et Jänese mees endale teise leidis. Vaene Anu Ansip, tema peab vaikselt kõike taluma.

Ahh, milline silmakirjalikkus.

Kes on valitsuse kõige racy'm meesminister?!

Ei, see pole Jaanus Tamkivi. Või Näksip. Või Pavts.

Lubage esitleda, eestimaine donžuan (kes muidu jätab suht ontliku noormehe mulje):

Väljavõte Välisministeeriumi kodukalt.

Kes siis - täiestu uskumatu, kuid tõsi - tahtis Moldovas visiidil käies niivõrd diskol käia, et presidendi ihukaitsjad pidid ümber seisma ja valvama, kui mees rokkis. Sest teadupärast kõrgeid poliitikuid sellistesse kohtadesse pigem ei lasta. Aga kihu oli suur.

Paetil on naisega kaks last, aga see ei sega teda armukest pidamast, kelleks on Reformierakonnas raketina karjääri teinud, parasjagu peaministri nõuniku ametis olev Liina Vahtras (NB! Teistel andmetel pole Vahtras siiski Paeti armuke, vähmalt mitte enam!):


Väljavõte Reformierakonna saidilt.

Savisaarel veel kaks-kolm meediaväljundit

Väljavõte ajalehest Põhjarannik.

Mis sai ära unustatud:

Vesti Dnja- Tarmo Lausingu kaudu

Põhjarannik- Oliver Kruuda kaudu

Oma Saar- Vjatšeslav Leedo kaudu

Nii et kokku Savisaarel: Just, Basket, Ärielu, Sporditäht, kalev.ee, Kalev Sport, Kesknädal, Vesti Dnja, Põhjarannik, Oma Saar. Kokku auditoorium ca 150 000.

Ansipil on: Postimees, Raadio Kuku, Ajakirjade Kirjastus (Kroonika, Nädal, Eesti Naine, Stiil, Anne, Naised ja mõned muud), SLÕhtuleht, Kanal 2. Terve rida veebiväljaandeid. Pluss valitsuse kaudu ETV, Raadio 2, Vikerraadio jms. Kokku auditoorium ca 750 000.

Siis ülejäänud:
Laaril ja Partsil on: lihtsalt lojaalsed valijad vanast rasvast. Rohkem mitte munnigi. Kui Luik just haletsusest paar head sõna ei ütle.

Padaril on: Rummi potentsiaal ja tema väidetav tütar Paloga, sealt omakorda sõprus Ingrid Tähismaaga, kes omakorda sõber Ansipi-Kadastiku ja Savisaare-Kruudaga. Ilves kah poetab aeg-ajalt ühte koma teist. TÜ žurna osakond, aga see on kängunud, varjusurmas.

Reiljanil on: suht kehvad lood. Maaleht oli Ehasalu kaudu, aga asi sai Luigele maha müüdud.

Strandbergil on: mitte munnigi, varem oli Rahva Hääl, aga see läks perse.

Reformarite väiksed trikid, imenipid

Emme Rajasalu ja Mileedi, väljavõte Keit Pentuse blogist.

Täna kogunes ühe Tallinna kõige nooblima hotelli ühes kõige luksuslikumas sviidis üks lõbus seltskond. Joodi veini (Grand Voyager, Montepulciano d'Abruzzo, 2003) söödi puuvilju (õunad, kiivid, mandariinid, maasikad, pirnid) ning räägiti maailma asjust. Ka poliitikarindele kiskus jutt. Ja mida huvitavat siis kõike selgus, olé!

Mäletate, kirjutasime hiljuti Reformierakonna Richelieust ja Mileedist, Rain Rosimannusest ja Keit Pentusest. Ja sest, kuis punapea Pentus endast tüki maad vanema punapea Signe Kivi ja nii mõned teisedki ilusad naised Reformi juhtpositsioonidelt välja on söönud. Musketäride filmist mäletate kindlasti, et Mileedile ei meeldinud teised ilusad naised mitte põrmugi. Kohe üldse mitte ei meeldinud Mileedile õrn ja õilis Constance, venekeeli Constancia. Mileedi viha oli nii meeletu, et ta kogunisti tappis Constance'i.

Ses armsas väikses seltskonnas räägiti, et Mileedi Pentusel on põhjust kuri olla, sest tema Richelieul, Rainil siis, on tekkinud uus silmarõõm, kellest Keit - praegu veel! - mitte midagi ei tea. Ennustati plahvatuslikku peretüli.

Ja millest kõigest ses väikses seltskonnas veel ei räägitud. Oi-oi-oi. Mileedi kompleksidest ja Richelieu allaheitlikkusest. Sellest, kuidas Mileedi ja Richelieu on Eesti poliitikas Edgari ja Vilja järel teine paar, kes elab koos vaid selleks, et see on mõlemale kasulik, nooblilt öelda profitaabel.

Aga, pardon, mida te siis ootasite, kõlupead? Mileedi on Reformis platsi teistest naistest puhtaks löönud ja nüüd maksab tema seadus. Ja peegel ütleb talle iga päev vastuvaidlematult, et just tema, Mileedi on Reformierakonna kõige ilusam naine. Ja kui Reformierakonda ongi jäänud veel mõni ilus naine, oi, siis... Mileedi leiab ta kasvõi maa alt üles ja... Tema külm süda ja kõle hing ei tunne halastust!

P.S. Kuuldused Constance'i surmast on tugevasti liialdatud. Ta on vägagi elus, muide.

Burkhardt-hii-Burkhardt-hoo!

Kas tuleb tuttav ette?

Väljavõte Päevalehe veebist.

Kui Eesti Raudtee endine juht ja osanik Edward Burkhardt pühkis aasta aega tagasi Eestimaa tolmu jalgelt, kui oli 2,35 miljardi eest Eesti Raudtee riigile maha parseldanud, kusjuures vähemalt miljon-poolteist euri ehk kuskil 15-25 milli läks, nagu Burkhardt ütles, Reformierakonnale ja arvata võib, et teist samapalju Keskerakonnale. Paras hea nuts enne valimisi, mäletate, kelle plakatid rippusid üleval juba talvel?! Jah, head lugejad, Eesti poliitikas kahjuks NII NEED ASJAD KÄIVAD. Ise ka ei usuks, kui ei teaks, et see on tõsi. Ja millest neid valimiskampaaniaid siis rahastatakse? Kas tõesti arvate, et keegi paneb reaalset raha? Isegi need, kes ametlikult annetajatena figureerivad, on tankisid. Paraku. C'est la Vie, sõbrad! Tõestada kahjuks raske, kuna raha võtab vastu väike ring. Näiteks ei pruukinud Atonen asjast teada ja kui teada sai, siis solvus ja läks teise liivakasti mängima, "raha teenima". Tegi end veel lolliks, et midagi ei teadnud. Ise veel erakonna aseesimees. Milline häbi.

Ja nüüd: tral-lal-laa!

Väljavõte Ekspressi veebist.

Burkhardt taas Eestis platsis. Seekord taas raudteefirmaga ja koos vana kamraadi Sinijärvega. Ja Reformierakond, kes võiks, või isegi peaks meest kasvõi avalikult üle kuulama, ei tee mitte üks piuks! Kuigi mees süüdistas reformi pistise võtmises. Milline ootamatu lugupidamine sellise mehe suhtes! Kas pole, kallid lugejad, professorid ja aidamehed, kelgukoerad ja päevavargad.

Ja mis oli sellise "leppimise" hind? Vat, väga raske öelda, mis oli see põhjus, miks üks erakond, keda oli räigelt rünnatud, äkki leebus. Aga kui veidi analüüsida, siis mis ikka on tavaliselt asjade põhjus: raha! Veidi aega pärast uudist Burkhardti naasmise kohta tuli uudis, et Reformierakonnast sai kinga Anna-Maria Galojan. Ja nimed, kes Galojani asjast läbi käivad, on sarnased nendega, kes figureerisid Eesti Raudtee müügi ning Burkhardti naasmise puhul. Money talks, taaskord! Kas mitte siia pole koer maetud?! Uurime edasi!

Loomuliku sünnituse ja keisri teemal selgus saabunud

Paluks pasunahelid!
Ta-daa!
Kõike arvesse võttes ja teadjatega rääkinud, olen jõudnud tõdemuseni, et STIILSED JA SEKSIKAD NAISED EELISTAVAD KEISRIT.

Ja kuna ka mina olen stiilne ja seksikas, siis pole küsimust: keisrilõige on ainus, ma kordan, ainus võimalus inimväärselt sünnitada. Sünnitage aga te, teised, kes vastu vaidlete, pealegi lehmalaudas ja neljakäpakil, isegi põllapääl võite ähkida ja puhkida, kui heaks arvate. Ja võistelge omavahel, et kes kangemini pressis, kes orgastilisemalt oigas, kes teadvuse kaotuse piiril olles päästvast epiduraalsüstist loobus. Võiksite korraldada koguni sünnitusvõistlusi ning kõige kangelaslikuma sünnituskangelase valimist. See tasakaalustaks pisut me hoorusest ja kiimast kubisevat maailma.

Me teised seame aga sammud mõnusasti õdusasse erakliinikusse, siin- või sealpool lahte ning maksame häbenematult mugavuse eest. Stiili ja seksi eest. Eneseväärikuse eest. Lauda taga sünnitajate möginad meid ei koti. Minge pikalt perse.

Meediapopulism Eesti moodi: Ansip räägib Kadastiku suu läbi

Ansipi jutt Kadastiku suu läbi, väljavõte Postimehe veebist.

Alles see oli, kui ma kirjutasin, et Eestis on meedipopulistlikud tendentsid märgatavad Eesti Meedias ja Kalev Meedias. Kus siis ühelt poolt juhib mängu sm Näksip ja teiselt poolt Savipäts.

Kui täna ongi Ansip platsis, läbi Kadastiku suu, Postimehes. Või ei ole?

Aga küsimus, miks peaks siis Postimehe, rahva-väljaande peatoimetaja (vabandust, väljaandja!) niivõrd kiivalt kaitsma seaduseelnõud, mis selgelt toetab üksikute ärimeeste-ettevõtjate huve ja seab kehvemasse olukorda suure palgatöötajate armee. Ok, ma saan aru, kui seda kirjutab Äripäeva, ettevõtjate lehe juht Igor Rõtov.

Lisaks on Kadastik, õigemini siis Ansip, demagoogiline. Tuues mängu rahva poolt armastatud õiguskantsleri Allar Jõksi, kes olevat kah väitnud midagi sellist, et töötajate õigusi tuleks üle vaadata, et tööseadusandlus on "jäik". Aga võibolla pidas Jõks silmas seda, et välismaalt on kuramuse raske Eestisse spetsialisti tööle saada? Ah?

No ja see on muidugi peen iroonia, kui Kadastik räägib oma kuupalgast. Kui see poleks lähes 200 000, vaid oleks näiteks 20 000 krooni, siis ma veel usuksin teda. Aga no mees, kelle kuupalgast elab keskmine eestlane mitu aastat, no mida juttu!? Ja pealegi on tema jutt vale. Kadastik pole mingi tavaline palgatöötaja, vaid ise tööandja, tippjuht. Antud juhul siis hunt tallenahas. Ja talle kehtivad hoopis teised reeglid, nii tööseadusandluse kui firmaomanike poolt. Tema saab lahkumise puhul kingiks mitu aastapalka, tingimusel, et ta konkurendi juurde oma ametisaladusi ei vea, näiteks.

No ja siis räägib Kadansip sellest, kuidas tööandjal elu maru kehv, sest laiska töötajat ei saa kohe kuidagi lahti lasta, ei vargaid, joodikuid ega tööluusereid. No mida, palun?! Umbes samasugust juttu rääkis kunagi ka Siim Kallas, stiilis, et maal elavad ainult joodikud, ja sellepärast pole elu maal vaja edendada. Vargale saab otsejoonelt kutsuda politseiauto järgi. Miks peaks tööandja varast nagu sitta pilpa peal hoidma?

Ja siis paljastab Kadastik: koondamine on vaid kattevari, et peita omal soovil lahkumist ja vallandamist. Aga miks peaks omal soovil lahkunud inimese veel koondama?! Ja miks ei saa töötajat vallandada?! Kui ma Äripäevas töötasin, samuti meediaettevõte (kus iga töötaja oma õiguste eest 100% väljas), sai kõik asjad aetud. Kui ikka inimene ei tahtnud tööd teha, siis ta kas lahkus ise või sai talle sule sappa panna. No ja mis siis? Ma saan aru, et Suur Kadansip tahab töötajaid päevapealt vallandada nagu suur ülemus kunagi, ja et ta ise tööandjana selle eest maksma ei peaks. Et saaks jagada ja valitseda. Aga mul teine küsimus: miks peaks rahvas laskma sellistel põrgukoertel nagu Kadastik ja Ansip, üldse valitseda?! Ah et rahvas on loll, laseb end ära meelitada?! Selge.

Ja no Kadansip on ikka päris väge täis: ma pole rase, ma ei saa kindel olla! Ma olen küll kindel, et sellised tegelased ei peaks juhtima Eesti elu.

Ja mida olen tähele pannud. Kui Ansipil läheb raskeks, tuleb Kadastik appi. Pange seda tähele, poliitilised partnerid ja oponendid!

Ekspress leidis kah allika ...

Mõned päevad tagasi kirjutas Eesti Ekspress, viidates tähtsale Citigroupile, "maailma ühele suurimale pangale", et:


Jäi umbes selline mulje, et jaa, arukad sellid, need seal Citigroupis, teavad, mida teha.

Aga tänane New York Times kirjutab selle "guru" kohta nii:


Ehk tegemist on ilmselge susserdisega, kes oskab hästi (teiste) raha põletada. Nagu Hans H. Luik, Eesti Ekspressi väljaandja.

Luik võiks kirjutada enda ja sõprade tegemistest rohkem Ekspressis, tõuseks nii lugejaskond kui tuleks juurde raha. Millegipärast ta vaikib. Hoiab kinni infot terves Ekspress Grupis. Närune värk. Luik peaks end sellest meediagrupist välja müüma ja keskenduma oma armastusele, kinnisvarale, muidu läheb kõik perse.

Kas Eestis on meediapopulismi?

Umberto Eco, üks teoreetik, väljavõte New York Times Magazine'ist.

Ühes oma viimases raamatus hoiatab Umberto Eco meediapopulismi eest. Et Itaalias on see aktuaalne, kui peaminister oli Berlusconi (aastatel 1994-1995 ja 2001-2006), Itaalia rikkaim mees, kellele kuulusid ühtaegu nii eratelejaamad kui kontroll riigitelevisiooni üle.

Ja meediapopulism on olukord, kus kõrge poliitik, näiteks peaminister suhtleb rahvaga, mõjutab poliitikat otse läbi meedia, tal pole selleks vaja parlamenti.

Tegelt ma lisaksin veel, et see on olukord, kus meedia ise ei kontrolli enam poliitikat. Kus meedia on muutunud poliitikute suuvoodriks, sülekoeraks, umbes nagu see oli nõuka ajal.

Selleks on muidugi vaja poliitikute seda va kontrolli meedia üle.

Kes kontrollivad Eestis meediat?

Ühelt poolt kindlasti Hans H. Luik. Ta on suht sõltumatu mees, ei lase end mõjutada, kuigi ei varja, et toetab Res Publicat, ja Isamaaliidu seltskonda. Tal on selline elitaarne eelistus, ütleksin. Ja ta ei lase ühelgi türnühvlil liialt sõna võtta, kui Tõnis Palts välja arvata. Aga tasakaalustuse mõttes on ehk isegi hea, kui seda Paltsu veidi pushida. Luige käes on Eesti Ekspress ja Eesti Päevaleht, mis on järjest väheneva lugejaskonnaga, rohkem elitaarsed väljaanded. Samuti portaal Delfi, mida loevad rohkem noored, kes ei käi veel valimas.

Siis Kadastik. Tema ei ole sõltumatu mees, kuna tema hea sõps on Ansip, peaminister. Ansipi kohta naljalt kritiseerivat asja Postimehest ja selle satelliitidest, kaasa arvatud SLÕhtulehest, Ajakirjade Kirjastuse väljaannetest (Kroonika, Nädal, Eesti Naine, Stiil, Anne, Stiina, Pere ja Kodu jne) ja Kanal 2st ei leia. Samas saab Ansip mõjutada seda, mis läheb lehte ja mis mitte. Kadastiku kaudu. Nad on koos bisnist teinud. Mitu puuda soola koos ära söönud. Ilmselt teevad oma ühiseid asju edasi, aga varjatult. Käsi peseb kätt. Ja läbi Kadastiku mõjutab Ansip Eesti kõige suurema auditooriumiga väljaandeid: Postimees, SLÕhtuleht, Kanal 2. Võib öelda, et kui Ansip tahab, siis on ta populaarne mees.

Ja siis Kruuda. Kes vaikselt rajab oma impeeriumi. Kruuda omakorda on Savisaare mõju all. Teeb Savisaarele "allhanget". Kahjuks ei mõjuta Savisaar, vähemasti läbi Kruuda, eriti suurt auditooriumi, ja see on hüplik: ajakiri Just, siis ajakiri Basket, ajakiri Muumi, Ärielu, siis Kruuda "miljoni uudise" portaal ja Kesktelevisiooniks ristitud spordikanal. Lisaks muidugi vana hea Kesknädal, mis aga pole samuti mingi regulaarne üleriigiline väljaanne.

Kas Eestis on sellist jõudu, mis kontrolliks või suudaks kontrollida meediapopulismi? Kus kõrge poliitik kontrollib meediat? Ilmselt mitte. Pealegi, seda saab teha varjatult.

Aga ühte võib küll öelda: kui tahad olla poliitikas edukas, pead omama kontrolli meedia üle. Lihtne, eks?!

Üks sammaldunud kivi

Üks sammaldunud kivi Tartus 1970ndate algusest. Pildistatud täna.

Mis ja kuidas, saab lugeda ühest 10 aasta tagusest Postmehest.

Mailis Reps tagasi Riigikokku

A mis te sest teemast arvate?

Õhtuleht näägutab Mailis Repsi, et too tahab pärast kolmanda lapse sündi jälle kähku tööle tagasi minna. Ja Kati Murutar võtab uljalt sõna, et Mailis Reps on rumal, sest tahab "ühitada ühitamatut".

Hmm. Mina mõtlen, et kui inimesel jäksu on, siis aga toimetagu. Mailis Repsi töö on riigikogus ja arusaadav, et ta tahab sinna tagasi minna. Miks pagana pärast ta siis ei tohiks sinna last kaasa võtta? Kati Murutar on ju kirjanik ja kirjaniku töökoht on kodune kirjutuslaud, nii et ta ei saa ennast Mailis Repsiga võrrelda.

Sittumise ja sünnitamise analüütiline võrdlus

on väga lihtne.

Kui mul on kõht kinni, siis ma ei hakka ju junne kõigest jõust välja punnitama, vaid võtan kõhulahtistit. Kes sitajunne vägisi välja punnitab, saab teadupärast hemorroidid. Nii. Ja sünnitamisega kaasnevad sageli, nagu ka Inno märkis, rebendid vitus ja pärakas. Kõik seepärast, et punnitati vägisi.

Sünnitamisega peaks olema samamoodi. Kui laps loomulikult välja vupsab ja naine punnitama ei pea, siis muidugi sünnitamisega tuld. Milleks seal enam noamees. Kui aga on kahtlus, et läheb punnitamiseks, siis on ülimalt nürimeelne vägisi punnitada. Palju mõistlikum on kõht lõhki lõigata. Lõikamine on nagu lahtisti kõhukinnisuse korral. Töö kiire ja korralik ning vitu- ja pärakarebendeid pole. No ok, natuke tuleb lamada, aga eks tule ka kõhulahtisti võtmisel suts aega sitapoti peal istuda. Aga sinna saab ajalehe kaasa võtta. Ja keisrilõikest taastudes saab samuti voodis pikutades ajalehti-ajakirju lugeda.

Nii et pole ühtegi argumenti, miks naised ei võiks punnitamise asemel end lõigata lasta. Kui päris aus olla, siis mulle näib, et see loomuliksünni poolt argumenteerimine tugineb piiblile, kus Jehoova ütleb naisele, siis Eevale, et sina pead oma lapsed valu ja vaevaga ilmale tooma. Et sähh, ähää, nautisid seksi, nüüd pead selle eest maksma. Aga selline suhtumine on ju arhailine ning ajast ja arust. Mõelgem ikka suurelt, mitte väikeselt.

Loomulik sünnitus on lihtsalt odavam

Samas keiser on kallis. Arutasime just Innoga, et loomulikku sünnitust promotakse ühiskonnas seepärast, et see on lihtsalt odavam kui keiser. Läheb ju loomuliku sünni juures vaja vaid ämmaemandat, kes käsutab naist pressima, samas kui keisri juurde on vaja kirurgi ja anestesioloogi ja veel mõnda tegelast. Riigihaiglatele on kasulik, et naised sünnitaks loomulikult, sest loomulikule sünnile kulub vähem raha. Kui kõik naised hakkaks keisrit tahtma, siis läheks riigihaiglad varsti pankrotti.

Loomulikult sünnitanud naiste lõhkikäristatud ja väljaveninud vittudele riigihaiglad loomulikult ei mõtle. Nende eest maksab naine ise, kui hakkab seksiprobleemidele abi otsima. Seksuoloogid, seksipoed - kõik see maksab raha, aga selle eest ei maksa riik. Riik saab uue maksumaksja väikse raha eest kätte ja maksumaksja sünnitaja vaadaku sestpeale ise.

Tegelikult taandub keisri-mittekeisri küsimus sellele, kas sul on raha või mitte. Kui sul on raha, siis sa jalutad erakliinikusse ja lased endale teha plaanilise keisri. Lamad natuke ja seksid jälle. Kui sul raha ei ole, siis lähed riigihaiglasse, lamad samuti natuke ja teed sestpeale hoolsalt vituharjutusi.

Minu meelest on need tupe- või vituharjutused naistele alandavad. Ja see "lapsele on loomulik sünnitus parem" on hölyn pöly, nagu soomlased ütlevad. Lapsele on parim see, kui tal on õnnelikud, seksi nautivad vanemad, pingetest vabad ema ja isa. See loob lapsele kasvuks ja arenguks parima harmoonilise koduse keskkonna.

THLP! Marika ja Olavi Pesumajas uued säravad sissekanded!

Väljavõte Marika ja Olavi pesumaja blogist.

Nüüd värske pilt ka! Ja kirjeldus sellest, kuidas kanistri abil autot pukseeriti. Hirnu herneks, johhaidii!

Ohvrimeelsus on nõme

Ja kannatamine olukorras, kus on võimalik mitte kannatada, on ülinõme.
Lapsed ei vaja oma emade ohvrimeelsust. Seda, et nad loobuks tuimestusest sünnitusel, keisrist. Lapski tahab, et ta ema oleks seksikas ja elurõõmust pakatav, mitte talle elu lõpuni sünnitamise piinu meelde tuletav pannkookide järele lõhnav kana.

Ja mis siis, kui keisrist taastumine rohkem aega võtab? Eks ma pikuta selle aja voodis ja Inno korraldab muud asjad. Välismaa ajakirjad kirjutavad muide üpris ausasti loomuliku sünnitusega kaasas käivatest "ebameeldivustest". Näiteks ühel naisel venis vitt nii välja, et ta ei saanud enam kunagi seksist mõnu tunda. Teine hakkas iga viie minuti tagant pissil käima.

Eks igaüks otsusta selle järele, mis talle elus kõige tähtsam on. Ja mina ei häbene öelda, et mulle on elus kõige tähtsam seks. Laps tuleb (ka sõna otseses mõttes) alles pärast seksi ja nii ta peabki olema - seks on olulisem kui laps.

Eks te saate mu plaanilisest keisrist, mille kasvõi kuskil välismaa erakliinikus teha lasen, siis mu blogist siin ükspäev mõnusasti lugeda. Ja mind jubedasti taga kiruda, aga selline ma kord olen, heh.

Sitajunn on ka väikestviisi jumala poeg!

Irja siin just tuli sellisele mõttele.

Ja tõepoolest, nagu päris jumala pojad, sünnivad ka sitajunnid. Ja nad on väetis, neist saab uus elu.

Ja mis oluline, ka mehed on sünnitajad. Ainult naised on mitmekülgsemad sünnitajad, tuues ilmale eri liiki jumala poegi ja tütreid.

Ja proovige öelda, et laps on tähtsam kui sitajunn!

Aga kas sittuv naine on ilus?

Ok, rase naine on ilus. Ma kuidagimoodi usun seda. Et armastusest pimestatud mees võiks nii mõelda. Ok. Aga sünnitav naine, kes karjub kui siga aia vahel? Filmide sünnitamisstseenid on olnud jõledad, uhh.

Mina olen mõelnud, et kui ma tõesti saja aasta pärast mais sünnitama peaks, siis kindlasti mitte loomulikult. Too posh to push, kui teid huvitab, miks. Kuidagi nõme on karjuda kui siga aia vahel. Telliksin plaanilise keisri.

Sünnitav naine pole pealegi üldse seksikas. Higine, jalad harkis, öäkk. Ma saan veel aru, et kodune vettesünnitus võib olla seksikas, aga igal juhul mitte haiglasünnitus ja teiste sünnitajatega võidukarjumine. A mis mehed arvavad, kel kogemust, kas sünnitav naine on seksikas?

Ja kui sünnitav naine on seksikas, siis kas sittuv naine, kes samuti midagi väljutab (tõsi, teisest august), on ka seksikas? Või ainult sünnitav naine? Või ainult sittuv?

Mina ei taha, et laps oleks naise sõjavägi

Mina tahan ise sõjaväkke minna. Või oleksin tahtnud siis.
Ka Eestis peaks kehtestatama võrdne sõjaväekohustus nii naistele kui meestele.
Pealegi, rasedus on palju vastikum kui sõjaväes sitsimine. Saad püssi laskmise selgeks ja. Äge on ka.

Muide, ma olin juba lapsena sõjard. Kui mu vanavanaema Ida-Katariina mulle 5-aasta-sünnaks ilusa ja suure nuku kinkis, siis mina kraapisin tal päev pärast sünnipäeva silmad peast, sest mu arust oli nii lahe näha, mis ta silmade taga on. Nukud oli minu arust jamad, palju lahedam oli autode ja rongidega mängida, puu otsas turnida ja sealt alla kukkuda, poriloigus püherdada. Mängisin omatänava poistega jahti, sõda, piirivalvureid, pätti ja politseinikku. Kui ema mu päeva lõpuks koju lohistas, siis olin üle keha kriimuline ja must. Pesema muidugi minna ei tahtnud ja siis tuli emal mind mööda põrandat jalgupidi, hirmsa üürgamise saatel sauna lohistada. Ema arvas miskipärast, et laps peab end iga õhtu pesema, mis oli minu arust nõme. Aga see oli nii lõbus, see meie igaõhtune rituaal. Mu lapsepõlve lemmikkangelased olid Tom Sawyer ja Huck. Ma pole kunagi nukku beebiemmetanud. Isegi beebinukku, mis nutab ja kakab, pole mul olnud. Nii et kõik tüdrukud ei ole sugugi ühesugused, vot.

Ei, ärge mölisege, sõjavägi on palju etem kui rasedus ja sünnitus. Mitte et ma ükspäev, saja aasta pärast mais sünnitada ei tahaks, aga ikka. Ikka!

Muide, meil oli Innoga just täna lapsesaamisest juttu. Ja me jõudsime punkti, kus ma ütlesin, et ma enam 100 % ei välista seda. Mega edasiminek minu puhul.

Meestel on seaduse ees naistest vähem õigusi

Niipalju siis vanemate võrdsetest õigustest ja kohustustest, väljavõte uue perekonnaseaduse eelnõust, mis on praegu Riigikogu menetluses. NB! Vanemate lahutuse korral on õigus last hooldada üksnes emal!

Noh, uus seadus vähemalt lahendab seni kestnud vastuolu: seni oli seaduses märgitud, et vanematel on laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Uus seadus annab selgelt suurema õiguse emale. Sest emadel on suuremad õigused juba praegu.

Juba see, et mees ei saa otsustada, kas laps sünnib või mitte, võtab temalt ära olulise õiguse! Samas naine saab otsustada täiel määral, kas juba eostatud laps sünnib või mitte. Ja see on demagoogiline, kui öeldakse, et mees saab alati kummi kanda! Kuigi, nagu väga hästi teada, ei anna kumm kaugeltki sellist kindlust kui näiteks naiste pillid! Noh, võiks ju öelda, et mees võiks end lasta steriliseerida, sama demagoogiline väide kui see, et mees ärgu toppigu oma nokut igale poole!

Ja mis siis, kui paar otsustab ühel hetkel, et tahab last. Siis ühel hetkel naine otsustab, et ikka ei taha! Ja mehel pole õigust sekkuda. Mees ei saa keelata naisel aborti teha! Sest aborti teha on naise õigus. Mehe õigust last saada ei arvesta keegi, mitte ükski seadus.

Samas naine saab küll lapse teha, kui vaid tahab. Jätab näiteks pillide võtmise ja paneb mehe nö fakti ette. Tal on õigus laps sünnitada. Ja hakkab mehelt lapse kaudu raha välja pressima. Mehel pole mingit õigust naise rasedust katkestada.

Perekonnaseaduses peaks olema selgelt välja toodud, eraldi punktina, et naisel on rohkem õigusi kui mehel, emal rohkem õigusi kui isal, et naine ja ema on seaduse mõistes eelistatud isik. Siis oskaks mehed olla ettevaatlikumad, ja seda ka naised.

Ja kaoks ära ka loll jutt, et mehed ja naised on seaduse ees võrdsed. Siis tuleb välja, et suures võrdsustamise tuhinas on naised saanud palju rohkem õigusi kui mehed.

Pildike elust ja alimentidest veel

Rääkisin just praegu ühe lihtsa mehega Võrumaalt, kes küsis mu nõu lahutusasjus. No ei sobinud nad naisega ja naine kolis minema. Lapsed, üks 7- ja teine 12-aastane jäid isa juurde elama. Ja tahavad väga isa juures edasi elada. Naine aga ähvardab nüüd, et viib lapsed kasvõi väevõimuga minema ja nõuab mehelt alimendid.

Paljud naised suhtuvad lapsesse kui oma omandisse seepärast, et nemad on nad sünnitanud. Kehtib nn kõhuõigus. Teisalt kardetakse sõprade, sugulaste, naabrite ja tuttavate hukkamõistu, et mis ema ma olen, kui jätan lapse isa kasvatada, nagu mõni rongaema. Samas, kui naine on otsustanud, et tahab last endale, siis tuleks tal see laps ka ise, oma kuludega üles kasvatada. Nö alimentide maksmine on minu arust jaburdus. Las saab lapse see, kes tahab ja jaksab teda toita, katta ja lõbustada.

Alimentide kerjamine alandab naisi, teeb nad meestest alamaks ja nõrgemaks. Olen Innoga nõus, et kui naisel on ainuõigus, kas sünnitada või mitte (ja nii see peabki olema!), ja mehel pole ses mingit õigust kaasa rääkida, siis ei tohiks naised ka meestelt alimente nõuda. See on ainult õiglane, eeldusel, et seksida tahtsid mõlemad. Meest ei peaks karistama vaid seepärast, et ta tahtis oma noku naise sisse pista.

Inno steitment: kuni meestel pole õigust otsustada abordi üle, pole õigust nõuda mehelt lapse ülalpidamist

Ehk Irja seisukohta edasi arendades: kui mehel pole õigust kaasa rääkida, et laps sünniks, sest see on naise õigus otsustada, kas laps sünnib või mitte, siis ei saa mehele kaela määrida lapse sündimise või mittesündimisega kaasnevaid tagajärgi. Ehk siis elatist.

Ja proovige mulle vastu vaielda!

Vastupidine oleks see, et mehel pole õigus otsustada, kas võtta koju koer, kass, osta auto, asutada firma, aga nõutakse kõige sellega kaasneva ülalpidamist. Absurd?! Aga mis see laps teistmoodi on?

Kui mehel pole õigust otsustada lapse tuleku või mittetuleku üle ja talle kaela surada kõik tagajärjed, on see mehe õigustest räige ülesõitmine. Ja see võimaldab naistel räigelt meestega manipuleerida. Igal tasandil.

Kui sundida meest naist ja lapsi ülal pidama, siis peaks olema keelatud abielus kõik kõrvalsuhted, naine peaks olema kodune ja kaetud nagu islamimaades, ja kõik eostatud lapsed peaks sündima, või vähemalt otsustab mees, kes sünnib, kes mitte. Vot nii. Ja räägime siis edasi gööl pauerist! See praegune nn gööl pauer põhineb meeste õiguste räigel eiramisel, muud midagi. Ja mehed on sellega olnud nõus, eeldusel, et naised on head. Aga suur osa naistest on kõige ehtsamad sead, vabandan väljenduse eest, ja vabandan ka sigade ees! Või, siis, ütleme, kui jätkub praegune süsteem, kus naistel on meestega võrreldes suured õigused, aga puuduvad võrdväärsed kohustused, muudab see naised sigadeks.

Irja arvamus, kas mehel peaks olema õigus otsustada abordi üle

Meeste õigus abordi üle otsustada tuleb sel ilusal päeval, mil sünnitama hakkavad mehed. Mil meestel tekivad rasedusega seostatavad iseäralikud isud, mil nende rinnad pakatavad piimast ja mil nende kõht paisub suureks kui õhupall. Vot siis, jah, hakkavad mehed otsustama, kas nad sünnitavad või mitte. Nad võivad siis isegi abordi ära keelata, see if i care.

Rasedus on, olgem ausad, üks parajalt jõle, jäle ning vastik konditsioon, mis tuleb kuidagi üle elada selleks, et sünniks üks vahva väike tegelane, kes on sinu ja su mehe nägu ja tegu. Ja kui naine oma meest armastab, küllap ta siis selle vastiku, jõleda, jäleda raseduse ka kuidagi üle elab. Ja kui naine teeb aborti, siis ta ei armasta oma meest. Miks siis sellisel juhul koos olla. Lahku kohe. Selline on minu arvamus.

Muidu on rasedus on nagu 9-kuune vangistus omaenda kehasse. Vabatahtlik, sest abort on lubatud. Naine nõustub olema 9 kuud paksem, koledam ja kohmakam. Ja see vabatahtlikkuse faktor teeb selle vastiku, jõleda ja jäleda raseduse omal kombel ilusaks. Rasedus on ilus ja altruistlik, sest naisel on ka võimalus mitte sünnitada.

Pealesunnitud paksolemises pole aga midagi ilusat.

Üks huvitav argument seoses isaduse ja abortidega

Saabus selline kommentaar:

Minul selline mõte isade kaitseks ja aborte puudutavalt- mis te arvate kas abielu mehel peaks olema õigus teada kui naine aborti teha soovib, et muidu raske isa võibolla otsida et annaks nõusoleku allkirja, aga abikaasa võiks ju vähemalt teada.
Seset mõne mehe jaoks on ta juba siis isa kui laps alles sentimeetri pikkune ja ema kõhus on...
isal võiks olla abikaasana õigus seda teada, mitte et kunagi hiljem vihahoos ytleb naine et näe tapsin jah su lapse--mis sa ikka teha saad...
ma saan aru et see on nii inimsuhete saisipundarde ja emotsioonide teema
aga minu meelest on juba sealt maalt alates isade õigused väga kärbitud.
(oletades et abielludes eeldas mees ka järeltulijad saada)
ise olen naine aga see mõte on mul peas olnud.
just on tunne et mehel on käed ikka väga seotud...st. isal.

Minu kommentaar:

tõesti põnev ja aktuaalne asi. Tõepoolest saavad naised manipuleerida mehi ka veel sündimata lastega, seda hiljem nina peale hõõruda, argumendina kasutada. Ja mehel võiks siis justkui olla samasugune õigus abordi üle otsustada kui naisel.

Muidugist, kui suhted na kehvad, siis on veel sündimata lapse hukkamine humaansem kui sel lapsel sündida lasta. Mitte ükski laps ei vääri sündimist sobimatusse või vägivaldsesse suhtesse. Ja poleks kuigi hea lasta vägivaldsetel isadel sundida laste sündi. Minu pärast võib pigem kogu inimsugu maamunalt kokku kuivada, mis kahju sest ikka oleks?! Loodus saaks jälle võimaluse palju rahulikumalt hingata.

Ja avatud on sait www.isad.ee

Vähemasti ots lahti tehtud. Loodetavasti võib kunagi selle vilju maitsta. Suured tänud tegijatele igatahes!

Uus põnev sissekanne Olavi blogis

Lugege ise. Klõpsake vaid lingile "Marika ja Olavi pesumaja" ning olete kohal.

Välkintervjuu Andrus Ansipi õega

Tegin e-maili teel intervjuu Andrus Ansipi õe Eve Osaga. Ehk pakub huvi.

Tere Eve,
Kunagi käisin oma kaastöödega Sinu juures Noorte Hääles, ehk mäletad veel.

Aga mis ma tahtsin küsida, kas sina mäletad seda 1988. aasta Tartu rahu
aastapäeva ja meeleavalduse laialiajamist. Kas Andrus oli seal kohal? Tead
sa sellest midagi?

Ja mis sa arvad sellest loost, et ta oli ämma sünnipäeval?

Ette tänades,
Inno

Tere, Inno!

Loomulikult mäletan Sind ja olen ka Su hilisema eluga kursis :)
Pean Sind andekaks ajakirjanikuks ja ausaks inimeseks. Hoia kurssi! :)

Sinu konkreetsetele küsimustele vastan nii.

Ma ei saagi kuidagi seda 1988. aasta värki mäletada, sest töötasin ju
Tallinnas, aga Andrus tegutses Tartus.
Üksnes toonased partei- ja täitevkomitee funktsionärid teavad kindlasti,
kelle pädevuses mingi asi üldse oli, millised olid korraldused ja kuidas
asjad olid fikseeritud.

Andruse ämm Vaike Reial on igapidi ILUS inimene, kes on oma tütre Anu ja
Andruse peret alati igati toetanud. Kindlasti käis Andrus millalgi ta
sünnipäeval. :)
Mul väga kahju, et Vaike sellesse loosse kisti ja pilkeobjektiks tehti.

terv
Eve

Tänan väga nii kiire vastuse eest!
Ega ma just palju targemaks ei saanud, ausalt öeldes, aga asi seegi.;)
Aga kuidas Andrus muidu oli? Ma saan aru, et elasid temaga aastaid koos,
kasvatasid ta nö üles, kui vanem õde. Olid talle vähemalt eeskujuks.
Kas Andrus oleks üldse olnud võimeline koeri inimeste kallale ässitama. Või
siis pärast parastama.
Milline teie lapsepõlv oli?
Inno

Tere taas, Inno!

Ei saa öelda, et mina teda kuigivõrd oleks kasvatand, me vanusevahe polnud
nii suur :)
Andrus oli täitsa normaalne poiss. Andekas, tegi kõvasti sporti,
edasipüüdlik - nt kuigi õppis koolis saksa keelt, õppis minu õpikutest ka
inglise keelt juurde. Pidi ülikooli hoopis arstiks õppima minema, aga oli
pärast keskkooli minuga samas EÜE rühmas (mida mu abikaasa juhtis) ja läks
keemiasse nagu mu abikaasa. (Ei jäänd aega bioloogiat tuupida, pidi
kokkutulekul olema ja üle-eüelise jooksuvõistluse kinni panema. Pani ka :)

Koertest niipalju, et neid kamandasid Tartu linnas kindlasti teised
tegelased kui partei rajoonikomitee orgosakonna juhataja. Nii et tema neid
ISE ässitada põhimõtteliselt ei saanudki.:)
Tead ju isegi, et vahel kasvab edasipüüdlikkus märkamatult üle karjerismiks.
Karjerist kiidab takka asju ja tegusid, mida edasipüüdlik taunib.
Manipuleerib inimestega. Läheb õhku täis (tiibu ei anna mitte üksnes Red
Bull :)
Aga ükski lind ega lennuk pole paraku taeva jäänd :)
Loodan Andrusele kergemat maandumist kui oli aprillis 1996 (ta tegi
rattatrenni, vastassuunavööndist põrutas otsa Mitsubishi-ront, Toomas Tein
lappis Andrust 11 tundi). Ta tuli sellest välja ega jäänud ratastooli.

Turvameeste vahelt ei paista reaalne elu kuigi hästi kätte. Ja õukond kiidab
parteilise püsipajuki nimel väsimatult alasti kuninga uusi riideid. Keegi me
perest pole iial soovind lemmiklaps Andrusele sellisesse olukorda sattumist.

terv
Eve

Ohoo!
Tänud.
Aga mis mõttes ta lemmiklaps oli?
Inno

Ikkagi meist kolmest noorim, ema kukununnu :) Mina olin issikas :)

terv
Eve

Jah, huvitav on see, et tütred on issikad.
A kes keskmine laps oli?
Ja milles see kukununnundus väljendus, näiteks?
Inno

Meie Ivariga olime vanemad ja vastuvaidlejad. Andrus (ikkagi Kaalude
tähtkuju, rõhutavad horoskoobiusklikud :):) oli väike armas poiss.
Ahaa, küsid keskmise kohta :):) Ivar oli 8. klassi lõpetades poolteist
aastat nooremast Andrusest palju lühem, aga praegu üle 1.90 ja 100 kg :)
Töötab praegu Tartus eraäris, on mõne meelest veidrik (ei salli varastamist,
kaitseb firma vara, kuigi pole selle omanik, ei joo põhimõtteliselt
keefirist midagi kangemat :) Inimene, kellega vaidled, nii et suled
lendavad, aga kellega võid julgelt luurele minna.

terv
Eve

Kuidas saab Postimees üldse olla objektiivne?, ehk mis seob Kadastikku ja Ansipit, Ansipist kui ärimehest

Mart Kadastik ja Andrus Ansip, väljavõtted Postimehe veebist ja Vikipeediast.

Mnjaa.

Kas on keegi välja uurinud, kui mitu miljonit maksis Kadastik Ansipile Tartu Raadio aktsiate eest? 2001. aastal läks küll enamusosalus 1,5 milli eest, aga ülejäänu? Samas sai Ansip Tartu Raadio aktsiad niisama endale, kui tema osalusega Rahvapank 1995. aastal liitus Virumaa Kommertspangaga.

Ja loomulikult võib arvata, et härrad Neinar Seli ja Veljo Ipits, kellega Ansip enne Tartu linnapeaks saamist koos bisnist tegi, jagavad osalusi koos Ansipiga. Need on siis Seli firma Rondam ja Ipitsa firma Veland. Rondami käive oli möödunud aastal ligi 200 ja kasum ligi 40 miljonit. Velandi näitajad on laias laastus samasugused. Nii et Ansip võib igal aastal tasku pista mitukümmend miljonit krooni. Mis teeb temast kindlasti ühe mõjukaima ärimehe Eestis.

Money talks, seda kindlasti ka poliitkas. Ja eriti. Ansip on oma osalused lihtsalt osavalt ära peitnud. Sest mees on ärimees.

Taust:

Juba 1986-1989 oli Ansip Tartu rajoonikomitee tööstusosakonnas.
1989-1993 oli Ansip jäätise- ja makaronifirma Estkompeximi (Kofkini firma, veel üks side Savisaarega!) Tartu osakonna juht, bistroo Raekoja platsi ja Rüütli tänava nurgal.
1993. aastast koostöö toonase Tartu Ülikooli asjapulga Neinar Seliga, esimene tehing oli Tartu praeguse politseimaja, endise Tartu KEKi maja ost. Seda tõenäoliselt raha eest, mille TÜ toonane haldusprorektor Vello Peedimaa, Seli sõber, ülikoolist kõrvale pani. Samal ajal said Selist ja Ansipist Põlva Rahvapanga omanikud. Ja nas asutasid koos Margus Hansoniga Livonia Panga, mis ei saanud enam tegevusluba.
1994. aastal sai Ansipist Põhja-Eesti Panga Tartu osakonna direktor, edasi Põhja-Eesti Panga Tartu osakonna asejuhataja (PEP oli pank, mille kaudu Siim Kallas pani kõrvale 10 mln USD). Samal aastal sai Ansipist pankrotistunud Tartu Kommertspanga pankrotihaldur. Siim Kallas oli siis Eesti Panga president! Tartu Kommertspanga likvideerimiskomisjoni liige oli Neinar Seli.

Pole ime, et Seli on Reformierakonna suurim toetaja. Kui ta sai lisaks muule poolmuidu kätte magusaima tüki Tartu kesklinnas, endise bussijaama kinnistu, et siis selle eest vastutasuks rajada vaid pisike bussijaama putka, nagu R-Kiosk. Kui näotu! Ja bussijaama asemele siis rendib ruume suurele Luige raamatupoele, kauplustele, kobarkinole, ja ma ei tea, millele veel. Ilmselt ka oma büroole.