Nüüd alles tuleb välja, et lisaks puuetega inimestele läksid jõuludele vastu ilma rahata firmade töötajad, näiteks Laulasmaa spa töötajad.
Nagu selgub Tarbija24.ee-le saadetud vihjest, said Laulasmaa spa töötajad viimati palka detsembri alguses. Pankrotihaldur, kes ettevõtte juhtimise üle võttis, on teinud kehva tööd. Kes see haldur seal üleüldse on?
Selline on info: Sissekanne 21.01.2009: Laulasmaa SPA ja kinkekaardid Nüüd siis niikaugel,et firmas,mille kohta käivad pankrotijutud,ei kehti enam ka kinkekaardid. Siinkohal tahakski küsida,mis alusel.Firma siiski ju tegutseb ja raha nende kaartide eest on neile makstud.Hea küll 500 kroonine kaart ja selle metsaminek ajab ehk saajal ning kinkijal kopsu üle maksa. Aga kui on tegemist juba paarituhandese kaardiga? Siinkohal küsiksingi,kuivõrd on firmal õigust keelduda teenindamast olles teenuse eest raha eelnevalt kätte saanud. Või on Lulasmaa SPA näol tegemist taas nii enesekeskse firmaga,et ei hooli ei kliendist ega ka oma töötajast(viimane on ääremärkuseks sealsele palgapoliitikale,mis on kindlustanud seal meeletu kaadrivoolavuse).
Sissekanne 24.01.2009: Kaardid lubati taastada. Senini ei ole töötajad palka saanud. Viimati said palka detsembri alguses. Pankrotihaldur ei ole oma kohustusi täitnud.
Ajakirjanike liidu esimees Peeter Ernits kohtub liikumise Öine Vahtkond (Notšnoi Dozor) esindajatega. Juttu tuleb Eesti ajakirjandusest, ja kuidas ajakirjandus kajastab vene asju Eestis.
Julia küsib, miks eesti ajakirjandus ei räägi venelastest, kes on Eesti vabaduse eest võidelnud, näiteks vene valgekaartlased, kes sõdisid bolševike vastu, ja kindral Judenitš, kes kaitses Vabadussõjas Eesti vabadust. Julia räägib, kuidas kaks tema vanaisa surid NKVD vangikongides ning ta ei tea isegi, kus nende hauad on. Eestlased viidi küll Siberisse, aga ka siiajäänud bolševismivastaste venelastega ei tseremoonitsetud - nad lasti NKVD poolt maha, sealhulgas ka paljud Julia sugulased.
Huvitav, et Romet Põldme osas on juba nii ruttu lahendus olemas. Et vabasurm ja õnnetu armastus. Vai-vai. Meie kohvikusse juba vihjati, et see on kergelt pullikaka jutt.
Ja mis jutt see on, et lükati kiiresti ümber jutt, et ta käis kaitsepolitseis ülekuulamisel?! Kes lükkas? Ja mis tähendab kiiresti? On siililegi selge, et Kapo selliseid asju ei avalikusta. Ja kui ei avalikusta, siis on "õnnetu armastus".
Rein ja Ken-Marti peavad oma naha pärast tõsises mures olema. Ja eks ole ju ka põhjust - nende toetus kahaneb, Keski oma tõuseb. Kui Reformierakond ja IRL midagi kiiresti ette ei võta, siis nad on valmiste ajaks näoli poris. Päästa saab neid aga vaid üks: diktatuuri kehtestamine ning poliitiliste vastaste tasalülitamine.
Seda on nad nüüd ka tegema asunud. Sest pange tähele, riigireeturi eelnõu ei ole tehtud venelaste jaoks. See kunstlikult loodud sisemine vaenlane on nõrk, kodakondsuse ja keeleoskuseta töötu vene inimene, kes üritab kapo-ametnike piiramisrõngas kuidagi ellu jääda. See, kellele see eelnõu tegelikult mõeldud on, on opositsioon. Ja kõigile neile, kes ütlevad midagi valitsusvastast. No ütleb näiteks puuriida taga üks naabrimees teisele: kas me sellist Eestit tahtsimegi? Ei tahtnud, võehh, kostab teine, - vene ajal oli parem! Ja kolmas naabrimees, nõukaaja laps, kuulab pealt, mõtleb natuke ja jookseb politseisse kaebama. Kas need kaks puuriida taga kõnelenud meest on siis kurjategijad?
Ehk sisuliselt teevad Rein ja Ken-Marti Kostja Pätsu. Eelnõu järgi on karistatav nii üleskutse lõpetada Eesti Vabariigi iseseisvus kui suhtlemine inimestega, kelle eesmärgiks on Eesti Vabariigi iseseisvuse lõpetamine. Reformierakond ja IRL tugevdavad end oma poliitiliste vastaste vastu, sest kui väga tahta, siis saab edaspidi võtta vahi alla kõik need, kes julgevad öelda midagi valitsusvastast. Ajakirjanikud peavad edaspidi hoolsasti mõtlema, kas tohivad kirjutada, et Eesti Vabariigis on halb elada. Äkki on seegi tõlgendatav üleskutsena lõpetada iseseisvus? Sa ütled näiteks, oletame, et parem olla vene riigi koosseisus kui Ansipi ja Laari juhitavas iseseisvas Eestis, ning sulle on võimalik esitada süüdistus. Või oletame, sa jood dozoorlastega Puškini kohvikus teed. Kuna nad on olnud Eesti Vabariigi vastaste aktsioonide eest kohtu all, siis kuna sa suhtlesid nendega, jõid teed, siis oled ka sina automaatselt riigireetur. Keelatud on omal algatusel selliste inimestega ühendust võtta. Sellisel juhul ei julge ajakirjanikud neilt enam intervjuudki võtta. Ning kõikjal hakkavad taas, nagu vanal heal nõukaajal käima ringi hirm, umbusk, pealekaebamine ja kahtlustus. Mäletate veel neid toredaid tegelasi, nõukaaja lapsed?
Muidugi, on võimalus, et sind mõistetakse õigeks nagu juhtus dozoori-poistega. Aga vähemasti mõneks ajaks, näiteks enne valmisi on sind ikka võimalik türmis hoida. Nii igaks juhuks.
See on juba tõsine samm totalitaarse riigi suunas, kui üleskutse, mis on, tahame seda või ei, siiski arvamusavaldus, muutub kuriteoks. Demokraatlik riik peab sellisele algatusele resoluutselt vastu astuma. Kutsun kõiki rahvasaadikuid, kel veel mõistus peab ning kes ei taha riskida võimalusega end ühel päeval kongist leida, selle eelnõu vastu hääletama.
Soov arvamusavaldust kuriteoks muuta näitab, milleks on oma võimu säilitamise nimel valmis Reformierakond ja IRL. Ärgem laskem end lollitada!
Kui eelmisel nädalal Puškini kohvikus kokku saime, siis tuli juttu sellest, et Notšnoi Dozorile on lubanud tulla külla ajakirjanik Peeter Ernits. Aleksandr ehk Saša pakkus siis, et me võiksime ka tulla, kui tahame. Ja mis meil sellise toreda ettepaneku vastu olla sai. Tunneme Peetrit juba ammu. Inno, tõsi küll, paremini, sest töötas koos Peetriga ajakirjas Luup. Mina tutvusin temaga meie pulmas - Peeter oli nimelt üks väheseid ajakirjanikke, kes julges meie pulma tulla (teised olid Mart Rummo, Jaanus Piirsalu, Andres Põld ja Tuuli Koch). Lisaks sellele on Peeter minu meelest üks paremaid ajakirjanikke ning toredamaid inimesi, keda ma tean.
Kohtumine pidi toimuma 22. jaanuaril kell 18.00 Pikal tänaval. Sinna me siis pisut enne kella kuut sammud seadsimegi. Helistasime ukse taga Sašale ning üks kampsunis noormees tuli meile vastu. Ta juhatas meid viisakalt ühte pisikesse ruumi, kuhu oli kokku kogunenud kenake hulk inimesi. Peeter istus juba laua taga ning Dmitri Linteri ema Leonora Linter juhatas ta esinemise sisse. Kõik asusid huviga kuulama.
Rahvast oli seal igasugust, peaasjalikult meievanused noored mehed ja naised, aga ka üks hallipäine, ent siiski reibas taadike, ning ka üks noor koolitüdruk. Peeter oli Notšnoi Dozoril külas kui Eesti Ajakirjanike Liidu liige ning peaasjalikult ajakirjandusest ta kõneleski.
Dozori liikmetel on ajakirjandusega omad kogemused. Nad ei mõista, miks meedia nende sõnu väänab. Miks on nii, et nad räägivad eetris omaarust ühte asja, aga kui pärast televiisori lahti teevad, siis ei jõua ära imestada, kuidas sellest ühest asjast on tehtud sootuks teine asi. Kõik, lõpp, enam me Kanal 2-ga koostööd ei tee, on nad nüüd veendunud. Pjotr, ligi 40-aastane tumedates rõivastes šarmantne mees, räägib loo sellest, kuidas Kanal 2 rusikareporter Sven Raudsepp teda rinnust tiris , aga lindile võeti ning eetrisse lasti ainult see hetk, kus tema selle tirimise tulemusena Raudsepale peale kukkus. Ja Reporteri kommentaar: Notšnoi Dozori liige ründas ajakirjanikku! Neis sõnades ei kahtle ma muide absoluutselt, sest nägin ise, kuidas Kanal 2 reporter Sven Raudsepp ja operaator kohvik Moskva ees üht meest, kes neile intervjuud anda ei soovinud, jalgadega peksid ja pärast talle politsei kutsusid, väites, et tema tuli NEILE kallale. Ja politsei oli kui sulavaha Raudsepa käes, vahistas kuulekalt selle noormehe, keda peksti - ime, et ei löönud kulpi. Nii et üsna sobilik diil politsei ja Kanal 2 vahel, kas pole - kui Reporteril on tarvis lasta inimesi vahistada, siis on mendid puuriga kohal, ja kui mentidel tarvis end tele-eetris puhtaks pesta, siis on Raudsepp ja co kohal ning räägivad, et mendid on kõik õigesti teinud ning "tüübid" (nii nimetab Raudsepp dozoorlasi) mõtlevad asju välja. Fuh, ma jälestan selliseid "ajakirjanikke".
Aga see selleks. Oli tore õhtu. Pakuti kohvi ja küpsiseid. Vaidlema ei hakatud ning Eesti Vabariigi riigikorda kukutada ei ähvardatud. Peetrilt küsiti, kuidas tema Ajakirjanike Liidu liikmena suhtub sellesse, et venelaste asja ei kajastata objektiivselt. Peeter leidis, et sugugi kõik ajakirjanikud ei ole ebaobjektiivsed, ajakirjanikel lihtsalt napib aega ning vahel saadakse asjadest valesti aru.
Ja eks ta muidugi osaliselt nii ongi. Vahel sa ei saa teisest inimesest ja eriti veel teisest rahvusest inimesest aru. Sest tema mõistab asju üht- ja sina teistmoodi. Teil on näituseks erisugune suhtumine sammastesse, sest sinu vanaisa oli eesti leegionär, keda kurvastas saksa sõjaväes võidelnute mälestussamba äralohistamine Lihulast, ja tema vanaisa oli vene punaväelane, keda kurvastas leinava pronkssõduri äralohistamine Tõnismäelt. Ja vanaisasid ei tohi ju kurvastada, sest vanaisad on pühad. Igasugune võitlus, mis peetud vabaduse eest, kui selle pidajad usuvad, et nad on võidelnud vabaduse eest, on püha. Ehk siis niisama püha kui oli meie vanaisade võitlus isamaa vabaduse eest, oli ka nende vanaisade võitlus meie isamaa vabaduse eest. Sest ka nemad uskusid, et võitlevad vabaduse eest.
Ega dozoorikud muud tahagi. Kui seda, et nende vanaisade mälestust austataks. Seepärast oligi Pronkssõduri äratarimine (nimetan seda nii, sest seda võinuks teha ka palju ilusamini) Tõnismäelt neile nii valus. Ma mõistan seda valu, sest mulle oli Lihula samba äratarimine üks valusamaid asju elus üldse ja ma mäletan seda siiani. Mäletan, kes seda tegid - Juhan Parts ja Margus Leivo - ja pean viha. Pean viha seni, kuni nad ei ole andeks palunud.
Meie vanaisad, nii meie kui nende omad, sõdisid, sest nad pidid, neile oli antud käsk. Võimalik, et kui nad oleks kohtunud teises kohas ja teistes tingimustes, siis nad oleks olnud parimad sõbrad ning joonuks koos ära mitu kannu õlut. Nagu räägib Pjotr, kes oli Pronksööl sõduri kaitses: nemad, siis kaitsjad, seisid ühes reas ja politseinikud, kosmonavtõ, nagu nad neid nimetavad, seisid neil vastas. Ta astus ühe sammu politseiniku suunas ning politseinik lõi teda. Esmalt näkku ja siis kõhtu. Ta vaatas sel hetkel selle politseiniku nägu selle kosmonaudikiivri all, mis tal peas oli, ja märkas, et tal olid hirmunud silmad. Noor poiss, polnud ilmselt kunagi elus kedagi näkku löönud, arvab Pjotr. Aga tead, lisab ta naeratades, - mul ei ole tema vastu mingit viha. Ma saan aru. Mul ei oleks midagi selle vastu, et juua temaga üks päev klaas õlut ning rääkida sellest, mis sel ööl juhtus".
Ehk siis: Aleksandr, Julia, Max ja Pjotr oleksid valmis rääkima. Küsimus on vaid, kas oleks neid eestlasi, kes oleks nõus neile vastama.
Peeter peab mingi aja pärast ära minema, aga meie jääme veel mõneks ajaks sinna. Räägime veel natuke ajakirjandusest, poliitikast, Reva-Linteri-Sirõki-Klenski protsessist. Mult küsitakse, et mis ma endise prokurörina arvan: mida teeb ringkonnakohus? Vastan ausalt, et ma ei tea. Üldiselt ma ei usu, et kõrgema astme kohus kohtunik Kõvaski otsust rangemaks muudab. Ja kui ei olnud tõendeid Maakohtus, kus nad siis Ringkonnakohtuski välja kargavad. Aga kas on võimalik, et prokurörile avaldati survet, et ta asjaga kohtusse läheks? Ja kuidas on võimalik, et asi läks kohtusse, kui ei olnud tõendeid?
No selliste poliitiliste protsesside puhul on muidugi alati võimalik, et avaldati survet. Sest olgem ausad, see, et asjad Pronksööl sedavõrd käest läksid, ei olnud Reva, Linteri, Sirõki ja Klenski süü. Neil ei olnud mingit võimalust sündmuste käiku kontrollida, küll oli seks täieline võimalus peaminister Ansipil, siseminister Pihlil, justiitsminister Langil ja kaitseminister Aaviksool. Aga nad jäid oma ülesannete täitmisega jänni ning seepärast - et vastutus toimunu eest ei langeks nende õlgadele ning neil ei tuleks tagasi astuda - oli tarvis leida teine patuoinas, kelle kaela läigatada rahva viha.
Aga kuidas sai asi jõuda kohtusse, kui ei olnud tõendeid. Vat siin on jälle tegemist sellise kurva tõsiasjaga, et meie noored prokurörid oskavad küll lugeda seadust, aga nende maailmapilt on kitsas ning intelligents käib karkudel. Selles ametis oleks aja vaja ka intelligentsust, sest intelligentne inimene saab aru, mis vahe on arvamuse avaldamisel ning korratuste organiseerimisel. Selliseid korratusi, mis toimusid Pronksööl, on raske, kui mitte ilmvõimatu organiseerida. Mina nägin seal eelkõige vene inimese rängalt haavata saanud õiglustunnet. Et kuidas on võimalik, et teisaldati, kui ometigi oli räägitud, et ei teisaldata. Täpselt nagu Lihulas - tuldi öösel ja kraanaga. Petmine on üks valus asi ja ma arvan, et kui Ansipi valitsus oleks ajanud asju ausalt ja läbipaistvalt, siis poleks neid stiihilisi ning ühiskonda veel enam lõhestanud korratusi olnud.
Kõnelda võiks ju kauemgi, aga eks aitab seks korraks küll. Julia, Pjotr, Aleksandr ja teised saadavad meid trepist alla ning me puhume veel natuke ukse ees, lumisel Pikal tänaval juttu. Tore on. Nad on sellised - soojad ja siirad. Natuke kartlikud, tõsi, aga seda võib mõista, kui Kapo mindki kogu aeg jälitaks ja pealt kuulaks, siis ma oleks samuti hirmettevaatlik.
Aga kes teab, äkki saab sellest alguse üks tore sõprus. Sest inimesed on ju targad ja toredad. Südamlikud. Eh, tõ idealist, Irja. Sind idealisti küll. Aga proovida tasub alati, nagu ütles mu isa.
P.S. Viime Julia autoga Lasnamäele ja ta räägib, et austab ka saksa poolel võidelnud mehi. Ma ütlen, et mu isa võitles saksa poolel, SS-i 20ndas diviisis. Ja selle peale ei juhtugi midagi, mulle ei öelda, et mu isa oli nats. Ja see ongi loomulik. Sest see on ajalugu, istoria, mis keeles seda iganes ka ei nimetaks. History - tema lugu. Igaühel on oma lugu. Ja igaühel peab olema õigus seda lugu rääkida ning pühitseda.
Pjotr tuleb auto juurde meiega hüvasti jätma.
- Tagda sleduši raz delajem intervju? küsin mina. - Dagavarilis! hüüab Pjotr rõõmsalt. -A võ znajete moi drug, Maksim Reva? - Daa, mõ uže paznakomilis! Davai privet!
Pagan, mõtlen, kui juba autoga Rakvere poole vurame. Oleks ikka pidanud ütlema Peredai. Aga mis seal vahet, davai või peredai. Peaasi, et inimesed omavahel räägivad. Ja pärast koosolekut hakkas üks tumeda peaga noormees minuga juba häbelikul viisil eesti keeles rääkima.
Ajalehed kirjutavad, et Evelin Ilves läheb matkama koos turvamehega ja rahvas pole sellega rahul. Aga kellega võiks Ärma-Evelin siis matkama minna. Kas selleks võiks olla tema mees Tom of Estland või keegi kolmas, näiteks strippar Marko. Panen üles vastava küsitluse.
Kontoritarvete ärist klubi-, restorani- ja viimasel ajal ka meediaärisse liikunud Andres Peets hakkab juhtima saadet, mis otsib unelmate naist.
Sahistatakse, et saates hakkab kaasa tegema Toptopi alasti uudistest tuttav Lilit Kaaret ehk Tõehetke-Lilit. Ja siis et saates kaasa teeb Toptopi-Ingrid. Ta on välismaiseid poissmehi juba siin-seal lantimas käinud.
Esialgu, see oli üleeile, pandi Tõnis Lukasele suhu sõna "pummpea", kui oli juttu sellest, et kehvemad õppijad ei peaks gümnaasiaumi edasi saama. Siis eilseks oli selleks saanud juba "pommpea". Tegelik väljend kehva õppija kohta on "põmmpea".
Reformierakonna juhtitav Keila linnavalitsus kangutas möödunud aastal ametist Keila kooli apoliitilise juhi ja pani tema asemele ametisse viimased 17 aastat veiniäriga tegelenud mehe, et kool kool kui valimispropaganda tegemiseks vajalik koht enda kätte saada ning ühtlasi kontrollida kooli renoveerimise raha.
Nagu kirjutab möödunud kevadine Maaleht, maksti kooli direktorile Marju Käole koguni terve aasta palk, et tast ruttu lahti saada. Mingeid etteheiteid naise tööle ei olnud, ta vabastati lausa õppeaasta keskel. Asemele upitati selle aasta algul veinihulgimüügifirma AS Dunkri Kaubanduse omanik ja juht David Rebane, kes on kunagi olnud koolis ametis füüsikaõpetajana, ent viimased 17 aastat tegelenud hoopis äriga. Selle kohta on ilmunud artikkel Päevalehes:
Ilmselt on see aktiivsest äritegevusest distantseerunud Rebase jaoks tekitatud soe koht ja Reform sai ametisse oma inimese, kelle kaudu saab kooli renoveerimise raha oma käpa alla, samuti võimaluse teha koolis valimispropagandat.
Ingrid Tähismaa kirjutab portaalis Toptop sellest, kuidas ta tegi endise tuntud äridaami Terje Aruga intervjuu ja kuidas Aru talle rääkis enese rahuldamisest karvamütsi ja lusikaga.
Ingridi jaoks on see muidugi delikaatne teema. Aga ma alustan algusest. Nimelt ühel päeval tuli Ingrid koju teatega, et tal õnnestub intervjueerida Terje Arut, kes oli kümmekond aastat tagasi tuntud äridaam. Kandideeris valimistel ja eputas oma uhke Jaguariga. Ning jagas siis intervjuusid vasakule ja paremale. Ingrid küsis, et mis mina Arust tean. Ma vastasin, et suurt midagi ei tea, et ta tegeleb mingi jalatsifirmaga, vist Janita oli selle nimi. Ja et võiks Aru käest uurida, mis ta teeb või arvab.
Noja läks siis Ingrid naist intervjueerima. Kui oli temaga rääkinud, nad kohtusid minu teada Olümpia hotelli teisel korrusel toona asunud brasseriis Randevuu, siis oi kus ta Arut taga klatšis. Umbes nii, et Aru ei ole normaalne, et rahuldab end ise, ja siis veel, et karvamütsi ja lusikaga. Et on mingi täiesti naiivne tegelane, kes sellistest asjadest avalikult räägib. Seejärel arenes minu ja Ingridi vahel umbes selline jutuajamine:
Mina: Aga, kuule, sa võiks Aru käest küsida, et kuidas see rahuldamise asi käib. Ingrid (kulme kergitades): Ära aja lolli juttu. - Miks? - Mis lolli juttu, end ise rahuldada! - Aga miks mitte? - Kes siis seda teeb? Ükski normaalne naine ei rahulda end ise! - Miks? - Ah, jäta, see pole ju normaalne. - Mis siis on normaalne? - Ahh, jäta. - No aga sa võiks ju proovida, kavamütsi ja lusikaga. - Mis jutt see nüüd on?! - Ei midagi, oled sa end üldse ise rahuldanud? - Ei ole loomulikult! - Miks? - Võehh, see on ju rõve, end sealt niimoodi katsuda. - Miks rõve, see on ju osa sinust. - Väkk, see on jälk. - See on su enda keha ju. - See koht küll mitte. - Miks? - Ahh, jätame selle jutu. - Kuule, paljud naised rahuldavad end ise, oled sa vibraatoriga proovinud? - Ära aja lolli juttu! - Pidi olema väga mõnus. - See on ju rõve, midagi sealt sisse ajada. - Miks? - Ahh, sa ei tea midagi. (Ingrid läheb teise tuppa, istub diivanile ja lülitab teleka sisse) - (Järgnen Ingridile) Ma kingin sulle vibraatori. - Kuule, see jutt on mind juba ära tüüdanud. (Vahetab närviliselt kanaleid) - Hea küll. Aga paljud naised rahuldavad end ise. - (vaikib, jõllitab televiisori ekraani, nägu punane) - Kas sa tahad, et mina sind rahuldan? - (lükkab mind eemale) Ahh, jäta oma loll jutt, mine tegele oma asjadega. Sul jäi väljas puude saagimine pooleli. Panin siis riided selga ja läksin välja puid saagima. Ning rahuldasin end pärast ise duši all.
Pärast intervjueeris Ingrid veel Arut ühe filmi tarbeks, kus noored filimitegijad Andres Maimik (see on see väikse nokuga poiss) ja Jaak Kilmi viljelesid oma lemmikžanri: inimeste lollikstegemist. See tuleb neil maru hästi välja. Nad on lolliks teinud juba kümmekond inimest Eestis ning terve trobikonna tegelasi USAs. Ja seda maksumaksja raha eest. Terje Arust tegid nad filmi, kus naist on kujutatud ajudeta imbetsillina.
Vat siis, süüdlane jälle leitud! Ikka on keegi teine süüdi!, ütleb Andrus, kes soovitas daamil minna jalgrattaga toetusi laiali vedama. Tõeline mees, eksole!
Väikse omapärase kiiksuga ja tibiportaali olemusega meelelahutusportaal Toptop üllatab varsti tüdrukutega, kes võtavad oma tissid täiesti paljaks. Sahistatakse, et selle tarbeks valmib Toptopil koguni uus stuudio, kus siis astuvad üles juba olemasolevad diktorid ning lisaks uued näod, kelle otsimisega portaal parasjagu teheleb.
Paljad tissid on kahtlemata tervitatav uuendus Alasti uudiste osas, mis on Toptopi peamine tõmbenumber. Ent päris alasti uudisteni on veel pikk tee käia. Võrdluseks, Kanada portaal Naked News pakub juba aastaid päris alasti uudiseid, ja seda mingis osas ka täiesti tasuta. Tõsi, inglise keeles.
Kus Riigikogu liige Ken-Marti Vaher räägib, kuidas korruptsiooni väljajuurimiseks on mindud lausjälitamise teed ja igaüks võib oma ukse taha oodata Kapo töötajat, või umbes selline mulje jääb. Kõik ülla eesmärgi nimel puhastada Eesti korruptsioonist.
Vaher räägib oma saavutustest korruptsiooni väljajuurimisel, öeldes, et uurimine on paratamatult selektiivne, kuna juhtumid on erinevad ja seetõttu on raskem uurida Reformierakonnaga seotud korruptsioonijuhtumeid, mis on küll ajakirjandusest läbi käinud, aga mida pole uuritud.
Me oleme Irjaga täheldanud, et märkamatult on korruptsiooni väljajuurimine üle kasvanud poliitiliseks šantažeerimiseks, kus kõik, kes ei jaga Ken-Marti Vaheri või kellegi teise poliitilisi vaadeteid, on automaatselt kahtlusalused ja neid võib hakata jälitama. Kus Eesti on muutunud politseiriigiks, ja koos pesuveega on ka maimuke rentslisse visatud. Mis on ka huvitav areng.
Lisaks on huvitav areng see, et politsei jälitustoimingute käigus kogutud info, mis on mõeldud justkui korruptsiooni ohjeldamiseks ja väga kitsas ringis kasutamiseks, lekib ühel või teisel moel avalikkusse. Kus Kapo on hakanud ise riiki juhtima, temale sobivas suunas. Millest see tuleb? Kas Kapos endas on maad võtnud korruptsioon? Selline olukord viib kogu ühiskonna lõpuks kunagise NKVD-aegsesse hirmuaega, kus ühiskonnas kaob inimeste vahel usaldus täielikult. Kus vend ei usalda enam venda, naine meest.
Kas pole huvitav üleskutse: Eestis on võimukriis ja sekkuma peab rahvas, kaasa arvatud pensionärid. Et kaitsta oma õigust lubatud 15% pensionitõusule aprillist, mis peaks korvama vahepealse kiire inflatsiooni tõttu tekkinud kadu.
Mnjah, pensionärid on Eestis suurim jõud, neid on 400 000. Eks nad peavad ise otsustama, mida teevad. Ja keegi ei saa neilt võtta ära õigust otsustada. See on nagu karu, mis oli vahepeal suikunud talveunne, aga nüüd, tundub, on ta suudetud üles äratada.
Arengufondi juht Indrek Neivelt ütles äsja ETV Foorumi saates, et praegu antaks Eestile laenu 10% intressiga. See on mitu korda kõrgem intress kui enamiku inimeste eluasemelaenu intress. Kui inimestelt küsida, kas sellise hinnaga tasub võtta, siis öeldaks, et ei tasu. Pealegi ei taheta riikidele enam laenu anda. Kust tuleb see raha?, küsis Neivelt.
Neivelt ütles, et reservide peale ei saa loota, sest Eesti riik on hakanud juba reserve kasutama ja neid põletatakse väga kiiresti.
Neivelt ütles ka, et olukorrast väljatulemiseks on kõige efektiivsem lahendus devalveerimine, sest palkade vähendamine ühtlaselt pole võimalik. Erasektoris seda tehakse, aga riigisektor laseb vanas vaimus edasi, kohati isegi lisab veel auru juurde.
Meie kohvik toetas Barack Obamat USA presidendi kohal juba aasta tagasi, kui tema lootused presidendiks valituks saada olid veel õhkõrnad. Nüüd hakkame hoidma silma peal tema tegemistel, ehk sellel, kuidas ta hakkama saab. Esialgsed sammud on vähemalt paljulubavad.
Obama seadis kohe ametisse asudes sisse uued nõudmised avalikustamisele, kus ta näiteks ise hakkab iganädalaselt oma tegemistest rahvale aru andma juutuubi vahendusel. Samuti on ta seadnud sisse uued eetilised nõudmised oma meeskonnale. Ning peatanud kohtumõistmise Guantanamo Bay sõjaväebaasis kinnipeetavate vangide üle.
Praegu käib ETV pealt Foorumi saade, kus Hansapanga endine juht, Arengufondi nõukogu esimees Indrek Neivelt ütles, et tööstustoodangu 18% kukkumine ja käibemaksu laekumiste üle 30% kukkumine viitab väga suurele kriisile, mis on võrreldav sotsialismi kokkukukkumisega 20 aastat tagasi. Iseärasus on veel see, et praegune kukkumine on väga järsk.
Samaga nõustus ka Raivo Vare, kes küll ironiseeris, et kui peaminister Andrus Ansipi aastalõpu intervjuud lugeda, siis mingit kriisi justkui ei ole.
Neivelt lisas veel, et oodata on väga pikka kriisi.
Iga päev kaotab töö mitusada inimest, ja valitsus ütleb, et kõik on korras. Ent juba tööportaalide juhid teatavad, et külastajate arv on hüppeliselt kasvanud. Et portaal on omale saanud ligi 100 000 tööotsijast klienti, terve Tartu linna täie inimesi. Tööpakkumisi on 100 korda vähem.
Iga päev suureneb varguste ja muude kuritegude hulk, ja valitsus ütleb, et kõik on korras. Ja nagu välja tuleb Õhtulehe artiklist, kästakse ka politseinikel rahvale valetada.
Iga päev kaotab kodu kümneid peresid, kelle pangad tõstavad laenuvõlgade pärast välja. Sellest ei räägita. Pereisad poovad end avalikult üles. Need juhtumid vaikitakse maha. Pole loodud ei meetmeid laenuhädaliste aitamiseks ega raskustesse sattunud inimeste nõustamiseks. Sest vaja on näidata, et kõik on korras.
Üha enamatele inimestele on selge, et asi on väga hull. Võimalik, et valitsusel EI OLE raha, mida puuetega inimestele välja maksta, IT-probleemid ja muu säärane on lihtsalt kattevari, sest kuidas on võimalik, et raha on välja maksmata ligi sajale tuhandele inimesele mitu head kuud. Puudega inimesed valiti ohvriks seetõttu, et nad ei tule suure tõenäosusega tänavale mässama, vaid surevad raskuste tekkides pigem lihtsalt vaikselt maha. Samuti on hakatud piirama pensionäride võimalusi raha kättesaamisel. Ilmselt samuti lootuses, et osa neist ümberkorraldustest tuleneva šoki tagajärjel vaikselt ära kustub. Võimalik, et loodeti, et olukord läheb paremaks, raha hakkab paremini laekuma, ja maksmisega venitades on võimalik probleeme varjata, ent olukord on läinud hoopis hullemaks ja nüüd on probleemid veel teravamad.
Tundub, et riik, mis elatas end suurelt jaolt käibemaksust, on sisuliselt pankrotis. On kuulda olnud, et isegi reservid on juba hakkama pandud, eelmise aasta jooksul.
Sellest, et valitsusel on näpud põhjas, annab tunnistust äärmiselt julmaks muutunud maksuameti käitumine, kus ettevõtjaid sõna otseses mõttes kägistatakse surnuks, kus ei anta kellelegi armu. Mõtlemata sellele, et ettevõtjate kadumine tähendab veelgi enamate töökohtade kadu. Ja see omakorda vähendab riigi sissetulekuid.
Miks tahab rahandusminister Ivari Padar põgeneda Brüsselisse? Kas selle eest, et ta on rahvale valetanud, ilustanud riigi rahanduse väga sitta seisu, maksulaekumiste hüppelist kukkumist, riigi sisulist pankrotti.
Kui vaadata ministreid tele-ekraanil, siis on nende näod tõsised, pigem kaamed. Kehakeel ütleb, et nad varjavad midagi. Et nad teavad, et olukord on väga hull, aga nad ei ütle seda välja. Kardavad oma tuleviku pärast.
Riigil on näpud põhjas vaatamata ettevõtete pitsitamisele kriisiolukorras, kuigi praegu peaks just ettevõtjaid toetama, sest neist sõltub töökohtade säilumine. Ja vaatamata maksulangetuste ärajäämisele ning mitmetele maksutõusudele, kui kriisiolukorras tuleks just makse langetada, et majandus taas rajale saada. Valitsus sepistab praegu langust väga-väga pikaks ajaks. Aga seda ei taheta tunnistada.
Aga milleks selline pettus, võib küsida? Vastus on lihtne. Valitsus üritab valedega välja venitada kuni europarlamendi ja kohalike valimisteni. Et mitte kaotada oma seniseid positsioone. Aga ma kardan, et olukord muutub väga kiiresti nii hulluks, et valedega pole enam võimalik edasi minna. Ja siis, ma ei kujuta ette, mis siis saab. Igal juhul näib, et valitsus on meisterdanud omale viitsütikuga pommi.
Päris huvitavat tsirkust teevad meil siin Reformierakonna kolm õiguspõrsakest ehk siis Nif-Nif alias Indrek Teder (õiguskantsleri ametis), Naf-Naf alias Märt Rask (Riigikohtu esimehe ametis) ning Nuf-Nuf alias Rein Lang (justiitsministri ametis).
Sõnaga - praegu on vaidluse all, kas külmutada Riigikogu liikmete palgad. Nif-Nif ehk Indrek Teder on poolt ning Nuf-Nuf ehk Rein Lang on vastu. President Ärma-Toomas on kah igaks juhuks vastu, sest tema enda palk sõltub riigikoguliikme palgast.
Ja selle Nif-Nifi ja Nuf-Nufi improviseeritud tüli lahendamiseks on nüüd siis kokku aetud Riigikohtu üldkogu, mis peab otsustama, kummal on õigus, kas Nif-Nifil või Nuf-Nufil. Eesistujaks ei keegi muu kui Naf-Naf ehk Märt Rask, kes on Nif-Nifi ja Nuf-Nufi hea sõber.
Küll need põrsakesed ikka viitsivad. Selle Riigikohtu üldkogu kokkukutsumise võiks tinglikult ümber nimetada lavastuseks pealkirjaga: "Tegelikult meil ikka on õigusriik, ausõna!". Sest näe, justiitsminister ja õiguskantsler on eri meelt! Pole siin mingit kokkumängu ega korruptsiooni. Kõik saab lahendatud ausal teel!
Tegelikult on Nif-Nif, Nuf-Nuf ja Naf-Naf muidugi juba ammu saunalaval paika pannud, et mingit palkade külmutamist ei tule. Kus sellega! Kunagi tahab ju ka Nif-Nif ehk Indrek Teder suurde poliitikasse minna ja suurt palka saada. Aga rahvale on kasulik näidata, et ASI on vähemalt arutusel, et diskussioon käib, et on vähemasti TAHE palku külmutada.
Naf-Naf muidugi juba teab, mis otsuse Riigikohtu üldkogu kuu aja pärast teeb. Ei hakka siin külmal ajal keegi midagi külmutama. Ja kui otsus tehtud, siis lähevad Nif-Nif, Naf-Naf ja Nuf-Nuf taas ühel meelel sauna ja joovad seal Täielise Eesti Vabariigi terviseks. Proosit ka teile, armas rahvas!
No-noh, julge algatus. Aga sellel võivad olla väga karmid tagajärjed. Ma ei usu, et ükski pensionär tahab kohtu alla minna. Sest, tõepoolest võivad välja karata provokaatorid, kes korraldavad Tallinnas uue mäsu. Ning siis tiritakse kõik organisaatorid, pensionäride esindajad, Videviku ajakirjanikud nende seas, kohtu ette. Praegu on aeg, kus tuleb istuda vaguralt oma toas, hoida mokk maas, olla rahul sellega mis on, kuulata tähtsate ninade, peaministri ja presidendi käske ja korraldusi ning teha seda, mis peab tegema. Kui raha pole ja nälg näpistab, siis tuleb oodata. Küll raha kunagi ikka tuleb. Ja kui ei tule, pole midagi teha, ja kas siis Eesti riigi eest antud elu pole seda väärt?! Kui miski muu ei aita, võib ka palvetada, pöörduda jumala poole. Ja kui tuleb surm, siis peab ta tulema, kirsturaha on kõigile garanteeritud. Pealegi on seda vabadust ja õigusriiki olnud küll, aitab, nüüd tuleb käsku täitma hakata. "Kovd majja!", nagu ütles juba kunagi endine peaminister Juhan "pavts" Parts. Muidu aheldatakse seina äärde, ja pärast kohtumaja keldrisse, nagu pronksiöö käigus linna pealt kokku korjatud inimesed. Lugege parem Eesti Teatajat, seal on kirjas, kui hästi kõigil läheb. Ja lõpp virisemisele!
Kesknädalast võib viimasel ajal lugeda üha rohkem huvitavat. Ses mõttes teeb leht head tööd, et edastab infot, mitte ei tuututa niisama tühja, nagu konkureerivate erakondade, Reformi ja IRLi üllitised. Ilmselt on põhjus selles, et Kesknädala eest maksavad tellijad, ja igast paska nad ei ostaks.
Tänane kesknädal kirjutab Riigikohtu esimehe Märt Raski korru-afäärist kinnisvaraga Padise vallas Harjumaal. See on piirkond, kus veel mõned aastad tagasi asusid Eesti suuremad vanglad: Vasalemma ja Rummu, ja kuhu seetõttu ükski enesest lugu pidav inimene omale kinnisvara ei soetanud. Aga nüüd on olukord sootuks teine. Vanglad kadusid (üks neist rajati keset Tartu linna) ja võib arvata, et kel oli inffi, nagu näiteks seesama Märt Rask, sai omale võileivahinnaga kauni merevaatega krundi osta. Ning, nagu kirjutab nüüd Kesknädal, ostis (poja kaudu) läinud aasta kevadel odavalt veel paar hektarit maad juurde, terve endise piirivalvekordoni, mille siis sõber Jüri Pihl müüs siseministeeriumist kui riigikaitsemaa, ent mis nüüd hakkab kui nõiaväel elamumaa ilmet võtma. Kuhu tulevad kaatri- ja jahisadam ning muu säärane värk. Ühesõnaga, kenake kompleks poolmuidu kätte saadud. Kaardi pealt vaadatuna on Rask omale saanud terve Alliklepa küla, nii et ta võib end auga külavanemaks pidada. Igati magus koht paistab olevat, samas ligidal on üks Eesti kaunimaks peetav Nõva rand laulvate liivadega.
Sedapsi. Kesknädal spekuleerib, et küllap peab rask nüüd sellise teenuse eest tagama, et kõik Pihli ametkondade algatatud asjad saaksid Riigikohtus "õieti" menetletud. Sest Riigikohus ei pea oma otsuseid põhjendama, nad saavad mida iganes otsustada. Ses mõttes mugav värk. Ja võib arvata, et Raskil on kaalukas sõna kaasa öelda Riigikohtu otsuste juures.
Märt Raski compound Padise vallas Harjumaal, otse mere ääres, see kollasega tähistatu ja naaberkinnistud (väljavõte maa-ameti kodukalt):
Ja siin sama koht, Alliklepa küla, Kolviku nina juures, Nõva ja Kurkse vahepeal, veidi laiema kaardi peal:
Delfi avaldab omanike liidu ja maksumaksjate keskliidu kirja rahandusministrile, kus on toodud väga huvitav tähelepanek: valitsus annab päiksepaistelisel päeval vihmavarju, paduvihma saabudes võtab selle ära. Jutt on kodulaenu intresside tulumaksuvabadustest, mis kihutas paljusid inimesi oma kodu soetama, ent mille määra on valitsus hakanud nüüd, kriisi ajal langetama. Mis on absurd. Seda oleks pidanud tegema just buumi ajal, mitte nüüd, kus inimesed on niigi laenumaksetega jännis.
Tundub, et valitsuses on võtnud ohjad enda kätte Ekspressi kaasautor Beata Kana. Sest muuga ei saa valitsuse sellist tegevust põhjendada. Ja kui riik on kogunud piisavalt reserve, nagu peaminister Andrus Ansip ütleb Reformierakonna propagandalehes Eesti Teataja, siis milleks sellised repressiivsed meetmed kodanike suhtes?, kasutagem siis neid reserve!
Tänasest Õhtulehest võib lugeda, kuidas Heltermaalt koju Käinasse sõitnud reformar Hannes Maaseli põrkas koos oma Wolkswagen Passatiga läinud kolmapäeva õhtul kokku lehmaga. Vaene mees pääses napilt eluga, tänu oma juhtimiskogemusele ja kiirele reaktsioonile.
Mnjaa. Mina ütleks, et see on enne. Väga halb enne. Võib arvata, et Reformierakond põrkab ka Europarlamendi ning kohalike omavalitsuste valmisel ühe väegade ebameeldiva elukaga kokku. Ja siis, sõbrad reformarid, kes te mul Tartus kirjanduskohvikut avada ei lasknud, ei päästa teid ka mitte juhtimiskogemus ja kiire reaktsioon.
Sest vaatke, see, millega te siis kokku põrkate, ei ole miski süütu mäletseja. See, millega te siis sarvipidi kokku satute, on teie omaenda ülbus, juhmus ning oskamatus oma vigu tunnistada ja parandada. Vaat nii.
Ja siis, kui te olete selle hirmsa elukaga kokku põrganud, teen mina ikkagi Tartusse, oma vanavanaisa ja vanaisa ehitatud majja kirjanduskohviku. Ja täpselt sellise nagu ma seda alguses plaanisin. Mõnusa, hubase, kus teenindajateks on hallipäised tädikesed ning noored emad joovad 10-kroonist kohvi. Loodan, et Neinar Seli on seks ajaks pankrotis ning et tema Taskus vilistab tuul.
Üksvahe üks PR-mees kurtis, et ta ei saa kuskilt lugeda positiivseid uudiseid. Aga palun, selle probleemi on lahendanud Reformierakond. Kord kuus, vahel ka mitu korda kuus ilmub värvitrükis 8-leheküljeline väljaanne Eesti Teataja (Tallinnas ilmub üllitis Tallinna Teataja nime all), mis siis erakonna kulul üle Eesti postkastidesse saadetakse (ka veebis on need väljaanded loetavad). Ja seal on ainult positiivsed uudised. Umbes nagu vanal heal Pätsu või Brežnevi ajal, stiilis et "meie maal on hea, muret tundma sa ei pea, särab viisnurk punane otse meie aknasse".
Ma ei kujuta ette, mitu miljonit krooni kulub selliste üllitiste, sellise propaganda tegemise peale. Kindlasti kordades rohkem kui neelab Keskerakonna välikampaania.
IRL ei jää maha, nemad levitavad kord kuus üle Eesti oma ajalehte "Eesti Eest" (see, mille natsionalistliku alatooniga sisu kohta avaldas Eesti juudikogukond täna protesti ja IRLi esimees Mart Laar pidi vabandama). "Eesti Eest" on päris raju väljaanne, tundub, et seda paneb kokku sama seltskond, mis veebiväljaannet BHR. Kuigi ma ei saa aru, miks seda "Eesti Eest" ja BHRi vene keeles ei üllitata. Oleks palju rohkem kasu, eestlased nagunii teavad, mis värk on Eesti asjaga.
Nii et alanud on äge propagandasõda. Trükikojad undavad, miljonid lendavad tsiuh-tsäuh, riigile raskel ajal. Reform ja IRL haaravad igast õlekõrrest, et mitte oma võimust ilma jääda, ja võtavad propagandasõja finantseerimiseks ilmselt kõvasti laenu, umbes nagu Hillary Clinton USA valimiskampaania ajal. Sest toetajad kukkusid neil ära, esimene sats pärast nn pronksiööd ja teine sats pärast seda, kui Ansip ära pööras. Häda on nii suur, et Reform on isegi maksuametniku erakonnale toetust maksma üles rivistanud. Aga sellest ei piisa. Nii et, sõbrad maksumaksjad, vaadake siis nüüd, kuhu teie papp voolab.
Isamaa ja Res Publica Liidu juht, Riigikogu liige Mart Laar kirjutab Õhtulehes, et kui Eesti suutis 1992. aastal end kokku võtta, ja kordas seda 1999. aastal, siis suudetakse sama ka 2009. aastal.
Kahjuks on Laar selle üleskutsega rongist maha jäänud, rong läks möödunud suvel, kui Eesti vajus kriisi, ent Laar ei teinud seda nägema, vaid mässas oma kaaskonnaga Gruusias, toetades sealset hullu lendurit Saakašvilit, kes alatult olümpiamängude ajal üritas Stalini kombel ajalugu teha. Ja nii nagu ametist lahkunud George W. Bushile soovitatakse minna elama Albaaniasse, kus teda palavalt armastatakse, nii võiks Laar jätkata oma poliitilist karjääri Gruusias. Sest kas saab usaldada juhti, kes oma rahva raskel hetkel ripakile jätab. Ja mida üldse loeb enam sellise tegelase pobin?
Eesti vajab raskel ajal juhte, kellele Eesti on kõige armsam. Kes oma rahvast hoolivad.
From: COMM-REP-TLL@ec.europa.eu Sent: Tuesday, January 20, 2009 11:50 AM Subject: [TOIMETUS-list] Teade. Euroopa Komisjoni asepresidendi Siim Kallase kõne
EUROOPA KOMISJONI EESTI ESINDUSE TEADE
Tallinn, 20. jaanuar 2009
Euroopa Komisjoni asepresidendi Siim Kallase kõne "Teel institutsioonidevahelise lepingu poole, et jõuda üksmeelele ühenduse programmides esinevate vigade aktsepteeritava riskimäära mõiste üle".
Paljud imestasid, et kuhu on kadunud Kristiina Ojuland alias Ojulind. Et kas on haigeks jäänud, välismaale pagenud või teinud läbi kosmeetilise opi, et ei julge avalikkuse ette ilmuda. Aga nüüd näib, et tegelane täiesti funktsioneerib, ja temast on saanud koguni IT-asjatundja:
From: Toomas Viks To: pressiteated@lists.reform.ee Sent: Tuesday, January 20, 2009 9:43 AM Subject: Reformierakond: IT ekspordi toetamiseks ei piisa ainult sõnadest
Reformierakonna fraktsiooni pressiteade
20. jaanuar 2009
Reformierakond: IT ekspordi toetamiseks ei piisa ainult sõnadest
Riigikogu aseesimehe Kristiina Ojulandi ja majanduskomisjoni esimehe Urmas Klaasi juhtimisel toimub sel kolmapäeval Eesti IT eksportööride ja IT eeskõnelejate ümarlaud, mille eesmärgiks on üheskoos leida uusi viise Eesti IT ekspordi arendamiseks.
Ümarlaua korraldamise mõte sai alguse mitmete IT ettevõtjate pöördumisest minu poole,“ ütles Ojuland. „ IT-ettevõtjad on väljendanud muret seoses riigi ja poliitikute vähese huviga ekspordi toetamise vastu just selles sektoris. Paljudel juhtudel ei ole poliitikud ilusatest sõnadest tõesti kaugemale jõudnud,“ nentis Ojuland.
Ojulandi sõnul on aeg astuda konkreetseid samme selle nimel, et iga ekspordikõlbulik kaup või teenus leiaks omale turu ka väljaspool Eesti piire. „IT on kahtlemata üks ekspordivõimekam valdkond ja läbi poliitilise toetuse saab seda veelgi võimendada. On vajalik, et Eestit välisriikides esindavad poliitikud ja diplomaadid omaksid vastavaid teadmisi, et Eesti ekspordi edendamisel aktiivselt kaasa lüüa,” toonitas Ojuland.
„Meil ei ole palju, mida välisriikidesse eksportida ja IT-eksport on vaieldamatult sektor, kus Eestil on ühed paremad võimalused eduks,“ kinnitas Urmas Klaas.
Ümarlaual osaleva IT-ettevõtja Riho Oksa hinnangul on riik ja erasektor siiani käinud paljuski erinevaid radu, puutudes kokku vaid harvadel juhtudel. „Palju räägitud koostöö ekspordi alal ei saa jääda vaid sõnadeks, vaja on lahendusi ja tulemust, mis oleks ka reaalselt mõõdetavad," lausus Oks.
Sel kolmapäeval aset leidval e-ekspordi ümarlaual osalevad nimekate külalistena IT visionär Linnar Viik, Fujitsu Services nõukogu esimees Niilo Saard , NOW Innovations asutaja Kalju Rüütli, eGovernance Laboratory juhatuse liige Riho Oks ja EAS turundus- ja kommunikatsiooniüksuse direktor Erki Peegel. Lisaks võtavad üritusest osa mitmed IT ekspordiga tegelevad Eesti ettevõtjad.
E-ekspordi ümarlaud on Reformierakonna poolt sel aastal organiseeritava välispoliitika ümarlaudade sarja avaüritus. Veebruaris on arutlusteemaks Euroopa Liidu ja Venemaa suhted, märtsis inimõigused, aprillis energiajulgeolek ja keskkonnapoliitika ning mais Euroopa Liidu reformid.
Lisainformatsioon:
Kristiina Ojuland Riigikogu aseesimees 50 51 499
Urmas Klaas Riigikogu liige 51 35 145
Teate koostas ja edastas:
Toomas Viks Reformierakonna fraktsiooni pressinõunik Riigikogus 55 45679
Olgugi, et Eesti president on rohkem iluasi, mida hea kaminasimsile tõsta ja mille pilt kaunistab ametiasutuste kabinette, on ta ometi oluline avaliku arvamuse mõjutaja ja ideoloog. Vaatame, mis ideoloogiat siis kannavad Eesti president ja USA president, nende kodulehekülgede põhjal.
Eesti president paistab olevat autoritaarne väikse kliki president, kellele ei lähe eriti korda (keda ei koti), mis temast arvatakse ja kes harva suhtleb rahvaga. USA värske president on rahva president, kes suhtleb aktiivselt rahvaga nii otsekontaktide kui oma veebi kaudu. Tahaks loota, et kogu maailmas saab läbi klikipresidentide aeg ja tulevad rahvapresidendid, USA on ses osas tooniandja kogu maailmas. Tasub meelde tuletada, et USAst sai alguse orjade vabastamine, naiste hääleõigus, rassilise diskrimineerimise lõpetamine jms olulised algatused, mis on olnud olulised ka eestlaste enesemääramise juures.
Obamalt tugev kõne täna ametisse asumise puhul. Loodame, et tal õnnestub täide viia oma eesmärgid, see on tagada rahu maailmas, luua liit eri uskude vahel.
Viimasel ajal on kostnud mitmeid repliike, eriti valitsuse suunalt, justkui valitsus ei vastutaks viimase aja jamade, näiteks suure majanduslanguse eest. Aga see on puhas häma! Umbes nagu nõuka ajal räägiti, et kõiges halvas on süüdi kapitalistlik imperialism.
Kes siis veel vastutab, kui mitte valitsus?! Valitsus on palgatud ametisse riiki juhtima, mitte nina nokkima. Riigi juhtimiseks on valitsusel kasutada tohutud ressursid, kui nendega hakkama ei saa, on järelikult sitt valitsus, muud midagi.
Heldur Meeritsal on jumala õigus, kui ta ütleb, lükates ümber viimasel ajal tekinud müüdid, et pangad ei vastuta valitsuste tegevusetuse eest.
Eesti valitsus on konkreetselt vastutav selle eest, et Eesti majandus on suures languses, tööpuudus suureneb ja palgad vähenevad. Vastutajad on valitsuses olevad erakonnad: Reformierakond, Isamaa ja Res Publica Liit ning Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Ja jutul lõpp.
Lubage esitleda, pronksiöö tegelikud ninamehed: peaminister Andrus Ansip (ülal vasakul, kujutis Wikipediast), Jüri Pihl (ülal paremal, kujutis valitsuse kodukalt), kaitseminister Jaak Aaviksoo (all vasakul, kujutis Ekspressi veebist) ja justiitsminister Rein Lang (kujutis justiitsministeeriumi kodukalt).
Varu-ninamees: AS Eesti Meedia juht Mart Kadastik (kujutis Postimehe veebist) Need mehed korraldasid pronkssõduri äraviimise Tõnismäelt nii, et sellega kaasnes rüüstamine linnas, tekitades ligi 50 miljonit kahju pluss ühe inimese hukkumine. Miks linna lasti rüüstata, kuigi oli teada, mis võib ausamba minemaviimisega kaasneda, miks ei kaasatud linna kaitsmiseks täiendavaid jõude, seda teavad vaid asjaosalised ise. Nende võimuses oli korraldada ausamba minemaviimine nii, et sellega ei kaasneks möllu, ometi seda ei tehtud.
Võib arvata, et lisaks sellele, et ausamba minemaviimisele võib järgneda kaos linnas, teadis Ansip, et ausamba minemaviimise korraldaja tõuseb rahva silmis kangelase seisusse. Ja eriti veel siis, kui tuleb väike "möll". Miks tegi seda Jüri Pihl, tont seda teab, ta on endine KGB mees, nagu ka ilmselt Ansip, ehk sai oma leivaisalt Moskvast korralduse Eestis olukorda destabiliseerida. Endisel KGB mehel Putinil oli just käimas presidendivalimiste-eelne kampaania, et oma kannupoissi Medvedjevit pukki upitada, selles oli väga sobilik kasutada nn Balti kaarti, ja Pihlil oli lihtne vana kamraadina "teenet" osutada. Jaak Aaviksoo on samuti endine KGB mees, ta on Ekspressile tunnistanud, et "pisiasjades võis anda julgeolekule infot, kuid usub, et kurja sellest ei sündinud". Seega samuti šantažeeritav mees.
Kadastik on samuti endine KGB mees, kes töötab Ansipi ja Pihliga sünkroonis. Ja Lang, kes oli Ansipi lähiringi inimese ja valitsuse liikmena samuti otsuste juures, molekul nagu ta on, tahtis ilmselt lihtsalt midagi sebida, aga ilmselt ei saanud ise ka täpselt aru, mida korraldab.
On selge, et tegemist pole mingite riigimeeste, vaid poisikeste, samasuguste sulaselgete pättidega, kes pronskiööl linna rüüstasid. Kellele on tähtis vaid oma võim ja on selle võimu säilitamiseks valmis kõigeks, ka kõige jõhkramateks manipulatsioonideks, kasutades neile teada olevat infot oma võimu kindlustamiseks. Kes panid kogu rahva ohuolukorda ja pärast õnnestunud "operatsiooni" juhivad Eestit politseiriigi suunas, tasalülitades nii poliitilisi vastaseid kui kõiki, kes ei jaga nende arvamusi. Võehh!
Tänane Kroonika järjestab kriisis enim raha kaotanud ettevõtjad. Kus tipus gastroleerivad sellised kuulsused nagu Indrek Rahumaa, Armin Karu ja Arco Vara poisid: Hillar-Peeter Luitsalu ja Richard Tomingas, ning Toomas Annus, kusjuures viimase kohta on öeldud, et rikaste tabeli tipp on minevik (ehk laias laastus, kellel oli kõige rohkem, need kaotasid kõige rohkem):
Aga kus on siis meie süber Hans-poiss, miks teda nimekirjas pole? Huvitav küsimus, eksole! Kui on tibude lugemine rikkuse poole, on Hans alati platsis, aga kui kukkumine, siis Hans kadunud. Ilmselt on tegemist siis Hans-Hiirega, nagu Irja on varem märkinud. Kes on siis oma Hans-Hiire urus. Toome ta sealt siis välja, ühes karvadega. Palun, siis on hansu firma, Ekspress grupi tähelend viimase paari aasta jooksul (Äripäeva veebist):
Mille põhjal võib öelda, et 10-kordse vara väärtuse kukkumisega kannab Hans-poiss ses osas kindlalt liidrisärki.
Üks Eestimaa kolmest justiits-põrsakesest, meie hea tuttav Nuf-Nuf tunnistab suurt kuritegevust. Ta justkui heidaks pilgu peeglisse. Aastapäevad tagasi, eelmise Reformierakonna uusaastapeo järel pidutses ta oma armukese Kairi Õunaga Tartu ööklubis Maasikas ja ähvardas teda pildistada soovinud klubikülalist nagu mõni paadunud kantpea.
