laupäev, 31. jaanuar 2009

Muusikauudiseid: Multiphonic Rodenti värske plaat ja kontsert


Multiphonic Rodent alias Erki Hõbe.

Edastada on selline pressiteade:

Neljapäeval 5. veebruaril kell 21.00
esitleb Tartu multi-instrumentalistist eksperimentaal-muusik Multiphonic Rodent oma värsket plaati „Astral Dance".

„Astral Dance", salvestatuna 2008. aasta hilissuvel ja sügisel, on Multiphonic Rodenti alias Erki Hõbe esimene pärisplaat, arvestades, et eelmisel aastal tasuta netti üles riputatud „Formations" oli varasemate ideede kogumik, millega Hõbe tegeles oma põhibändi Opium Flirt kõrvalt. Täna on Hõbe enamasti aktiivne kõike pille ise mängiva sooloartistina, kelle muusika ja kontsertesinemised on viimase aasta jooksul sooja vastuvõtu osaliseks saanud. Seega esindab „Astral Dance" Opium Flirdi varjust välja jõudmist ja täisväärtuslikuks sooloesinejaks kujunemist.

Multiphonic Rodent kombineerib uuel albumil ideid progerokist, minimalismist, elektroonikast ja jazzist, samas jäädes endale omaselt raskesti klassifitseeritavaks eklektikuks. „Astral Dance" olemuselt komplekssem ja mitmekihilisem, kui tema varasem looming, samas ka kergesti ligipääsetavam. Mitmehelilist närilist paelub nii kosmiline kui ka igapäevane ja seda peegeldab ka uus muusika koos lugude pealkirjade ja plaadi kujundusega.

Kõik huvilised on oodatud esitluskontserdile 5. veebruaril kell 21 baari Juuksur (Tallinnas, Vaimu 1, Pika ja Vaimu tn nurgal). Lisaks Multiphonic Rodent'ile esineb ka Treee .

Myspace
YouTube

Uus sotsminister on Taavi Rõivas


Taavi Rõivas (vasakul) ja Luisa Värk.

Kirjasaatjad, kes laiali üle maa, annavad teada, et uueks sotsiaalministriks saab Taavi Rõivas. See on see noor reformierakondlane, kes jagas vahepeal Jürgen Ligiga kahasse Katja Ljubobratetsit ja ei suutnud otsustada, kas valida Katja (kelle last ta juba kasvatas) või Luisa Värgi vahel. Kui Värk jäi Taavist lapseootele, kolis Taavi lõpuks Luisa juurde.

Sahistatakse ka, et Taavil on homoseksuaalsed kalduvused. Elame-näeme.

Reformi uus maskott

Katja Ljubobratets tutvustab Reformi uut maskotti:


Siin ka suuremalt:

Nädala Padar


Rahandusminister Ivari Padar, eilse Postimehe esikaanel.

Lihtne maamiis, kehakeel reedab, et ta ei kontrolli enam olukorda riigis.

Siin ka vähe suuremalt:

Mis on Eesti kroon tegelikult väärt

Devalveerimise korral on põhiküsimus see, mis on kurss. Võib arvata, et usaldusväärsuse säilitamiseks kehtestatakse selline kurss, et kroon oleks alusvaluuta euroga 100% tagatud. Vähemalt nõnda on soovitatud IMFi kodulehel. Praegu see Eestis nii ei ole. Kui vaadata Eesti Panga tabeleid, siis näiteks on krooni tagatisreservide maht 44 miljardit krooni:


Samas, nagu nähtub teisest tabelist, on ringluses olevate kroonide maht (sularaha pluss hoiused) 92 miljardit krooni:


Mis tähendab, laias laastus seda, et kate on vaid igal teisel kroonil. Ja devalveerimine võib teoks saada kursiga 1:2. Siis on iga kroon kaetud euroga ja Eestis on sisuliselt käibel euro. Nii nagu oli Eestis sisuliselt käibel Saksa mark 1992. aastal, kui iga välja lastud kroon oli tagatud Inglismaalt tagasi saadud kulla ja Eesti riigimetsaga. Hiljem, kui kulla hind hakkas kukkuma ja metsa osakaal vähenes, asendus see tagatis välisvaluutaga.

IMF ja devalveerimine


Väljavõte IMFi kodukalt.

Päris huvitav teada, kas IMFi esindajad korraldavad sellise näitliku "õppetunni" ka Eesti Pangas. Et EP töötajad jagatakse 6-tesse gruppidesse ja igaühel lastakse välja mõelda laul, lühinäidend, luuletus, plakat või paneeldiskussioon teemal, kuidas devalveerimine aitab riigil lahendada majandusprobleeme.

reede, 30. jaanuar 2009

Üks õpetlik film olukorrast Argentiinas aastal 2001



Kas pole sarnane sellele, mis praegu toimub Lätis, või isegi Leedus, ja võimalik, et varsti Eestis?

Üks ülevaatlik seletus, kuidas kriis alguse sai


Väljavõte businesspundit.com veebist. Kliki siia!

Elcoteq lõpetab Tallinnas tegevuse?

Tuli selline info:

Eriti salajane info. Elqoteq Tallinnas pakib asju kokku...aadressist tean ainult peamaja nr.66.
Järjekordne pankrot ?

Kas keegi teab miskit lähemalt?

D-päev tuleb ilmselt paari nädala pärast, kuskil 15. veebruari paiku


Väljavõte Riigikogu kodukalt.

Riigikogu üleeilse istungi stenogrammist võib välja lugeda ühe huvitava asja, nimelt erakorralise punktina sisse toodud eelnõu nr 402 esimese lugemise, eelnõud tutvustas Riigikogu ees rahandusminister Ivari Padar. Mis siis võimaldab finantskriisi tingimustes võtta Riigikogul vastu otsuseid ühe lugemisega. Sarnaselt siis sõjaseisukorraga.

Jürgen Ligi küsis ka, et kas see seadus on mõeldud devalveerimise jaoks, Padar vastas nii:
"Vastan lihtsas ja selges sõnastuses: selle seaduse puhul ei ole tegemist mitte mingil määral ega ühelgi tasandil teemaga "Krooni devalveerimine". Krooni devalveerimine ja tema võimaluste devalveerimine on täiesti eraldiseisev teema. Krooni devalveerimine on seotud seadusega, see on Eesti krooni tagamise seadus. Kui siia Riigikogu ette tullakse seaduseelnõuga, mis on Eesti krooni tagamise seaduse muutmine, siis võib kõrvad nagu kikki panna, et mis toimuma hakkab. Tänasel juhul on puhtal kombel tegu täiendava turvaelemendi loomisega selleks, et Eestis finantsstabiilsust kindlustada."

Üldse on Padari jutt suht kummaline, selline keerutav. Nagu ka Padari olemus üldse viimasel ajal. Padar põhjendas seaduse vajadust anda pankadele tuge, aga sellega on nagunii juba tegelenud Eesti Pank. See on siis olukorras, kus kommertspangad satuvad raskustesse. Vägisi tundub, et see eelnõu on ettevalmistus devalveerimiseks, teine lugemine on 6. veebruaril ja ilmselt võetakse seadusemuudatused vastu millalgi veebruari 2-3. nädalal. Umbes selleks ajaks peab olema valitsusel valmis ka 8 miljardi, või isegi 10 miljardi kroonine kärbe. No see on ju nali, eksole! Sellise lühikese ajaga, nagu on öeldud, ei saa keegi hakkama 8 ega 10 miljardi kroonise kärpega. See on ilmselt vaid kattevari, et avalikkusele kont hambu visata ja lasta seda mõnuga järada. Ja siis läheb krooni tagamise seadus millalgi veebruari keskel hopsti Riigikokku, näiteks pühapäevasel päeval, ja see menetletakse seal siis "finantskriisi tingimustes" mõne tunniga ära. Sest on selge, et devalveerimist ei saa panna Riigikokku tavalisel meetodil arutusele.

Devalveerimise kasuks räägib ka fakt, et Eesti majandusele ennustatakse tänavuseks aastaks ligi 10% langust, ja see languse number kogu aeg suureneb. Ja kogu maailmas võrreldakse praegust olukorda 1930ndate aastate kriisiga. Ehk siis aeg on erakorraline ja nõuab erakorralisi meetmeid. Kui devalveerimist ei toimu, võib juhtuda, et riigil pole ühel hetkel enam raha, millest õpetajate palku ja pensione välja maksta. Ja kui Eesti riik ehk veaks veel kuidagi välja, siis Läti ja Leedu on kehvemas seisus. Ja kui seal minnakse devalveerimise peale, siis tehakse seda ka Eestis. Kolmes riigis korraga.

Üks huvitav info Märt Kivise ja Kai Kalamehe kohta

Saabus selline huvitav info:

Mul on küsimus Teile.
Olen kuulnud jutte, millest muidugi suured lehed ei kirjuta, sest tegemist on meedias mõjukate isikutega. Loomulikult võib olla tegu kuulujuttudega, ning seega tõele mittevastavatega, Teie ehk teate?

Nimelt öeldakse, et Rahandusministeeriumi tegelik infojuht Kivine ja Postimehe ajakirjanik Kalamees olla arutanud võimalust, et Kalamees läheb tööle Padari nõunikuks, et kampaaniat teha. Kuna kahe arutaja vahel on väga hea klapp, parem kui kaks sõpra, siis vist nii pidi ka minema. Igaljuhul põnev lugu, kui see ikka tõsi on. Teie olete ka varem klannide vastu võidelnud, ehk oskate selle looga midagi teha. Või kui tõsi ei ole, siis lükkate selle ümber, et inimesed nii ei räägiks. Selline küsimus on mul.

Inno:
ei oska selle kohta miskit kosta, aga ehk lugejad teavad miskit vihjata või niidiotsi anda. Nimed, kellest jutt, on siis Märt Kivine ja Kai Kalamees. Kivine vist sai hiljuti ka president Ilvese nõunikuks, poole kohaga. Muidu ei tea ma nende kohta miskit erilist kosta, mõlemad on olnud tublid ajakirjanikud. Kivine, tõsi, viimasel ajal rohkem muu ala peal.

Ma saan aru, et tegemist on siis Padari kampaaniaga Brüsselisse valimise kohta. Ilmselt tahavad ka Kivine ja Kalamees sinna sooja koha peale saada. Eks ta mõistetav ka, Eestis pole lähem aeg just meelakkumine.

Ajakirjanduses on alanud valimisvõitlus


Väljavõte Kanal 2 ekraanilt.

Eesti vaadatuima telekanali Kanal 2 uudistesaade Reporter on viimasel ajal muutumas valimisvõitluse platsdarmiks. Täna näiteks oli põhiuudis sellest, et Edgar Savisaar on oma blogisse üles riputanud mingeid pilte ja pole selleks luba küsinud. Seda olukorras, kus Eesti riik on peaaegu pankrotis ja rahvas kiunub häda käes, ning ajakirjanike püha kohus peaks olema pärida igapäevaselt aru valitsuse liikmetelt, näiteks peaminister Andrus Ansipilt. Seda millegipärast ei tehta. Ja põhjust pole vaja kaugelt otsida. Kanal 2 on Mart Kadastiku telekanal. Kadastik on omakorda Savisaare peamise poliitilise rivaali Andrus Ansipi lähedane sõber. Ja pole siis ime, kui Kadastik aitab Ansipil valimiskampaaniat teha.

Saatesse oli kohale toodud Kanal 2-ga samasse Postimehe meediagruppi kuuluva, piltidega kaubitseva firma Scanpix Eesti juht Art Soonets, kes siis viis demonstratiivselt avalduse Tartu politseisse. Ja ütles, et Savisaar on pilte varastanud. Mingeid tõendeid esitatud polnud. Siis oli võetud veel intervjuu mingilt kulturiministeeriumi töötajalt, kes ütles, et on jah vargus. Ühesõnaga jäi klipist mulje, et Savisaar on Eesti riigis kõige suurem pätt, kuna on varastanud pilte, kus on kujutatud siis peaminister Ansipit, president Ilvest ja teisi tähtsaid poliitikuid. Savisaar on ennast kaitsnud väitega, et on pildid saanud internetist, kus nad on vabalt üleval.

Nonoh, Art, lase aga käia! Ma töötasin kunagi Soonetsiga koos ajalehes Liivimaa Kroonika, mina olin ajakirjanik, Art oli levijuht või midagi sellist. Ja noh, seal Liivimaa Kroonikas, mis oli Postimehe grupi ettevõte, sai ikka pilte varastatud, nii mis kole. Ja seda TEADLIKULT. Mitte kellelegi nende eest ei makstud. Ja ka hiljem, ajakirja Kroonika aegadel, kui Kroonika tõi Postimehe grupile sisse kümneid miljoneid kroone aastas, varastati seal TEADLIKULT välismaa ajakirjadest pilte nii mis kole. Kellelegi ei makstud. Ja teeniti sellise vargusega suurt raha. Ingrid mulle rääkis kodus. Vahel pandi isegi pildi alla Bulls Press, kuigi mingit raha kellelegi ei makstud. Puhas pettus.

Ja nüüd pistab sellesama Postimehe grupi töötaja Art Soonets pröökama mingi väidetava pildivarguse teemal ühes blogis. Vaata peeglisse, mees! Siis näed, kelle peas müts põleb. Ma ei imesta, kui ka seesama Scanpix müüb klientidele varastatud pilte. Uurige seda, kes saab või julgeb!

Niipalju veel, et samas saates oli lõik, kus Tallinna linnapea Edgar Savisaar annab kätte sünnitunnistused värsketele ilmakodanikele. Muu hulgas ka Andrus Ansipi tütrele Tiinale, kes äsja sünnitas kaksikud. Savisaar veel andis Tiinale kaasa head soovid. Kas see pildivarguse lõik oli sisse surutud selleks, et Savisaar liiga heas valguses ei paistaks?! Stiilis, et iga päev midagi koledat Savisaare kohta. Sest muidu hakkab rahvas teda viimaks veel armastama. Seda ei tohi lasta juhtuda, eksole.

Trend 24 läks algusest peale pettuse peale?


Väljavõte Trend24 kodukalt.

Tundub, et Kadi Viljak ja tema tibiportaal Trend24 läksid algusest peale pettuse peale välja, sest portaal tegutseb rõõmsalt edasi, portaali haldav firma on aga vahetunud. Kui varem oli selleks Trendmedia OÜ, mida juhatas Kadi Viljak ise, ja mis jäi enamikule koostööpartneritele ja töötajatele rämedalt võlgu, siis nüüd on märgitud portaali haldajaks Eastworks Invest OÜ, mis on Kadi Viljaku armukese Slawomir Szulecki juhitav ettevõte. Taustaks niipalju, et Szulecki on poolakas, kel on Saksamaal perekond ja kes elab Tallinnas nö teist elu. Kadi Viljak on linna peal rääkinud, et Szulecki äripartner Eestis on Urmas Sõõrumaa ja koos ajavad nad ametlikult eri liiki rõivakaubandusäri, aga tegelikkuses tegelevad nad selle varjus maksude optimeerimise teenuse ja rahapesu pakkumisega ettevõtetele, ehk rahvakeeli pettusega. Ka portaal Trend 24 on üks lüli selles pettuste ahelas, vähemalt on Viljak sellist juttu rääkinud.

Trendmedia OÜ on krediidiinfo andmetel üsna suur võlglane, üle tähtaja läinud võlg krediidiasutustele on vahemikus 10 000-50 000 krooni, seda juba alates oktoobri lõpust ning maksuvõlg jaanuari lõpu seisuga ligi 300 000 krooni. Mis tähendab sisuliselt seda, et ka töötajate palkadelt on maksud maksmata.

Nii et kui Kadi Viljakuga asju
ajate, siis ainult ettemaks ja mingeid siduvaid leppeid temaga ma ei soovita teha. On suur oht haledalt petta saada. Otse öelduna on Kadi Viljak pesueht suli. Mis sest, et naisterahva riietes ja enamasti korralikult üles löödud.


Peeter Ernitsa kohtumine dozor-lastega, X osa



Peeter Ernitsa kohtumine Öise Vahtkonna (Nochnoi Dozor) esindajatega. Ühe dozor-lase Dmitri Linteri ema Leonora Linter räägib, kuidas Eesti ajakirjandus, näiteks Peeter Võsa edastab televisioonis musta materjali. Linter räägib, et enne tema poja sattumist sündmuste keerisesse, oli ta poliitika-kauge. Ent nüüd on ta avastanud hoopis uue maailma, kus tema telefoni kuulatakse pealt, tema telefonist tõmmatakse telefoniraamatut, kuidas teda jälgitakse, nii et ta on pidanud psühhiaatri abi paluma.

Linter räägib saatest Vabariigi kodanikud, kus Aarne Rannamäe juhitud saates nimetati kohtu poolt süüdi mõistmata inimesi juba ette kurjategijateks. Ernits selgitab, et Eestis on teatud inimeste käes tõe monopol. Ta soovitab lugeda oma artiklit Maalehes "Kelle käes on tõe monopol?".

Inno kommentaar:
lugesin selle artikli läbi, huvitav et ma seda varem polnud märganud. Tõeliselt mõtlemapanev lugu. Soovitan lugeda! Näitab selgelt kätte, kuidas käib inimeste tasalülitamine, ja seda tänapäeva Eestis, mitte NLiidus.

Peeter Ernitsa kohtumine dozor-lastega, IX osa



Peeter Ernitsa kohtumine Öise Vahtkonna (Nochnoi Dozor) esindajatega. Küsimus tuleb ksenofoobia ja rahvustevahelise vihkamise õhutamise kohta, seoses juute pilkavate karikatuuridega IRLi ajalehes. Ernits seletab, et meedias on küll märgata vene-vastaseid meeleolusid, aga juutide vihkamist ei ole, see on pigem kellegi paha-aimamatu tegu. Küll aga märgib Ernits, mis teda muretsema panevad, on totalitarianismi ja politseiriigi ilmingud Eestis. Sõna võtab ühe pronksiööga seostatud tegelase Dmitri Linteri ema Leonora Linter, kes räägib, kuidas tema poega kohtus alandati. Ernits nõustub Linteriga.

Peeter Ernitsa kohtumine dozor-lastega, VIII osa



Ajakirjanike liidu esimees Peeter Ernits räägib kohtumisel Öise vahtkonna (Nochnoi Dozor) esindajatega ksenofoobia ilmingutest Eestis, sellest, miks eestlased suhtuvad umbusuga võõramaalastesse. Dozor-lane küsib, millal lõppeb venelaste diskrimineerimine. Ernits seletab, soovitab lugeda Maalehes ilmunud intervjuud Jaanus Rahumägiga.

Evelin võtab ka viimast


Väljavõte Toptopi veebist.

Sarnaselt Juhan Partsi ja Siim-Valmar Kiisleriga võtab ka Evelin viimast, ta põrutas koos oma turvamehe Toomas Eplikuga (kelle pärast tal oli kuuldavasti riid oma assistendiga, kes aastavahetusel töölt lahkus) ja kahe sõbrantsiga Kambodžasse. Nagu vahendab Toptop, tuli Evelin just äsja Lapimaalt, kus ta käis koos eratreeneri ja turvamehega.

Soovime Evelinile jätkuvat rännuõnne. Ja reisi veel, kuni saad, sest varsti tulevad eelarvesse kärped ning siis ei pruugi enam saada. Võta viimast!

Samad soovid ka kõigile teistele juhtivatele poliitikutele! Sellist aega nagu praegu, ei pruugi enam kunagi tulla.

Estraveli Travelshopi põhjal maksab ainuüksi odavaim lend Phnom Penhi 26 000 krooni, sellele lisanduvad veel muud tasud. Kokku võib reis maksma minna mingi sada tonni või isegi rohkem. Kes seda jaksaks omast taskust maksta, eksole. Tubli, Evelin, oskad elada! Hoia ikka eestlase maine kõrgel. Käi kindlasti Tais ka ära, mis on viimase aja paljude eestlaste lemmik-sihtkoht, näiteks Sõõrukas oli seal mitu head nädalat, ning siis ka Austraalias. Mis siin pimedas ja külmas Eestis ikka konutada. Ainult üks vaesus ja viletsus. Oled rahva saadik ja rahvas on sinuga igal pool!

Lugemissoovitus: Indrek Tarandilt muhe humoresk


Väljavõte Ekspressi veebist.

Ekspressi veebis üleval.

Mis värk Ingridil Sõõrumaaga tegelikult oli


Väljavõte Toptopi veebist.

Ingrid on kirjutanud järjekordse loo oma Kroonika-aja memuaaridest sellest päevast, kui Urmas Sõõrumaa mängis ühe päeva ajakirja peatoimetajat.

Ingrid on selle kirja pannud stiilis, et Ken Saanil tuli vahva idee, ja siis kõik edasi oli spontaanne värk või umbes nii. No tegelikkuses muidugi oli see puhas PR-värk, kuna Sõõrukas vajas millegipärast PR-i tol ajal, oli kuulda, et ta tahab minna poliitikasse (etteruttavalt peab ütlema, et sinna, poliitikasse ta ei jõudnudki, ilmselt ei suutnud otsustada, millist erakonda valida), ja Kroonika oli suure lugejaskonnaga väljaanne, kuhu kõik poliitikud ihkasid oma näolapi sisse saada. Teadmiseks, enne valimisi tuli poliitikute PR-esindajatelt lugude pakkumisi nii palju, et ajakirjanikud ei jõudnud neid kõiki ära teha. Mis oli samas ka tänuväärne, sest enne valimisi olid poliitikud nõus lubama ajakirjaniku isegi oma magamistuppa, peaasi, et loo saaks.

Ja oma osa sai ka Sõõrumaa, kes pole teab mis vaimuhiiglane, ja pole ta suurem asi loomeinimene ega kirjutaja, aga ilmselt oli kihu suur ja nii ta siis sattus kokku Ingridiga. Kes oli loomulikult sillas, kuulutas mulle kodus juba mitu nädalat ette, et issand jumal!, Sõõrumaa tuleb toimetusse, et mis ta nüüd ütlema peab, või kuidas astuma, või mida selga panema. Sest Sõõrumaa juuresolekul tuleb ju hea välja näha. Ingridil läksid alati silmad särama, kui silmapiirile ilmus mõni rikas mees. Oli tal ju äsja lõppenud aastapikkune romaan Peep Vainuga. Aga mis on Vain Sõõrumaa kõrval, eksole. Nagu kärbsesitt.

Muidugi teavitas Ingrid kohe kõiki oma Tüdrukute klubi sõbrantse ja sugulasi, kõiki keda ta tundis, sellest, et kohe-kohe on ta kohtumas Urmas Sõõrumaa endaga. Mul jäi selline mulje, et läheb veel mõni hetk ja temast saab Sõrumaa naine. Mõtlesin, et jumal tänatud, läheb ise lõpuks minema ja ma pääsen sellest igapäevasest näägutamisest. Ja olekski juba asjaks läinud, kuid midagi jäi ikka puudu. Aga mis ma ikka ette ruttan sündmustest.

Kõigepealt siis ostis ta Urmase tuleku puhuks omale uued riided, kingad ja isegi sukkpüksid. Et efektne ja šeff välja näha. Nad mõned korrad kohtusid varem ka ja iga kord pärast seda oli Ingridil kodus selline äratehtud nägu peas. Ja kuidas ta Urmast kiitis, kui fantastiline mees! Samal ajal elas Urmas juba koos Kätliniga ja minu arust ootas Kätlin isegi last. See just Ingridile meeldis. Et naine ei saa sellises olukorras vahele ka tulla, kui ta Eesti rikkaimale mehele käpa peale paneb. Vähemalt Ingridi olekust jäi küll selline mulje.

Noja siis oli see päev, kui Urmas etendas Kroonika peatoimetajat. Ingrid ärkas tavapärasest mitu tundi varem, sättis end peegli ees mis kole, pani selga oma uue kostüümi ja kingad, pritsis end lõhnaga nii et kogu elamine oli pärast nagu parfümeeriapood. Ma mõtlesin, et väga hea, oleks vaid rohkem selliseid Sõõrumaa-suguseid, saaks Ingrid iga päev õigel ajal kodust minema. Muidu põõnutas ta pea iga päev kella 10ni, ja siis helistas unise häälega sekretärile ja valetas, et auto läks katki, või laps jäi haigeks, ja ta ei saa koosolekule tulla. Tegelikkuses olin ma lapse juba ammu kooli viinud ja juba kodus tagasi ning oma kodukontoris Äripäevale juba 3-4 uudist valmis kirjutanud, kui Ingrid lõpuks ärkas.

No nii. Sel päeval saabus Ingrid alles vastu ööd. Oli veidi vindine. Ta oli oma auto jätnud kuhugi linna. Ja ringi liikunud Urmase uhke Mersuga. Ning küll nad olid siis sel päeval käinud. Kõigepealt Kroonikas, siis veel kuskil mingi vastuvõtul, siis ühe ärituusa Koit Uusi sünnipäeval, kus Olari Taal olevat Ingridit ja Urmast vahtinud nii, et ila tilkus suu nurgast. Ja kus siis Ingrid oli tantsinud sel päeval! Ta ütles, et Urmas tantsitas teda nii, et jalad rakkus. Pärast olid nad veel mitu tundi kuskil istunud ja juttu ajanud, Ingrid küll ei täpsustanud, aga tema olekust võis aimata, et eks nad kuskil päikseloojangut nautisid. Ingrid igatahes rääkis, et Urmas kutsus teda veel välja, et nö lähemalt tuttavaks saada. Ma mõtlesin, et jess!, lõpuks ometi leiab Ingrid omale väärilise mehe, sest ta kogu aeg kodus korrutas, et mul pole üldse raha ja et ma ei liigu tähtsas seltskonnas. Ma mõtlesin, et lõpuks saab Ingrid omale väärilise kaaslase. Igatahes oli Ingrid sel õhtul täiesti läbi ja ta otse vaarus voodisse ja põõnutas pea terve järgmise päeva, käies aeg-ajalt vetsus vett joomas ja kusel. Õhtul helistas läbi oma tuttavad ja muljetas kõigile, kui vahva päev tal Urmasega oli olnud. Tüdrukute klubi liikmed tahtsid sel puhul kohe erakorralise koosviibimise korraldada, et kuulata Ingridi muljeid päevast Urmasega. Eks Urmast ihaldasid ka kõik Tüdrukute klubi liikmed. Sest milline naine ei tahaks omale rikast meest! Või siis kõige rikkamat! Sest on ju nii, et kui naise puhul on kõige tähtsam väline ilu, siis mehe puhul määrab rahakott.

Igal juhul olid mu lootused suured. Et nüüd leiab Ingrid lõpuks omale selle unistuste mehe, Eesti rikkaima veel pealekauba, kellega koos saab ta kolida Eesti kõige luksuslikumasse villasse kuskil mere ääres Eesti kõige ilusama vaatega kohas, kus siis inimeste hordid käivad päevad läbi seda maja imetlemas ja Ingrid saab tähtsalt särada ning anda intervjuusid. Nagu Ingrid rääkis, olevat Urmas lubanud anda raha, et ta saaks luua omaenda ajakirja. Ma siis soovitasin, et selle ajakirja pealkiri võiks olla Ingrid. Ta oli sellest suures vaimustuses. Igal juhul võis aimata, et Ingrid juba kujutas ette ühist elu Urmasega. Kuidas nad elavad siis selles villas, ja siis on neil veel Hispaania villa, ja siis käivad muudkui reisimas, näiteks Indias Goas ja muudes sellistes šikkides kohtades ning elu on nagu hernes. Ja Urmas ostab talle kõige kallimad riided, kõige kallimad ehted, ja ilmtingimata maani naaritsakasuka. Siis punase sportauto. Ja talveajaks korraliku džiibi. Sellised unistused olid Ingridil. Ja siis veel kunstrinnad, need ka, siis veel hammastevalgendused, ja et ta saaks vähemalt kord nädalas käia juuksuris ning maniküüris-pediküüris ning kosmeetiku juures.

Niisiis olid plaanid ja väljavaated vägevad. Aga minu suureks üllatuseks ja kurvastuseks mingit värki ei tulnudki. Sõõrumaa lugu ilmus Kroonikas ära ja see kohtumine, või kohtumised, mis neil olid kokku lepitud, jäid ära ja Ingrid oli pärast seda väga morn. Ta ei rääkinud enam Urmasest igatahes sõnagi. Vahtis hommikuti enda ette köögilaua ääres ja ei lausunud midagi. Ja mina olin ka morn. Minu järjekordne lootus leida Ingridile sobiv mees oli taas kustunud.

Kohvikuline joonistas pildi

neljapäev, 29. jaanuar 2009

Mis sa pröökad, konn?!


Väljavõte Postimehe veebist.

Peaminister Andrus Ansip kukkus täna rahva peale lausa pröökama. Oh-hoo! Mina ütleks, mis sa pröökad, konn, anna parem rahvale igapäevaselt aru, mis tehtud, mis teoksil.

Tundub, et peaminister on ülekäte läinud. Mees, kes peaks rahvast teenima, on hakanud rahvast sõimama.

Kas D-päev on 1. veebruar?

Ettevalmistused D-päevaks on tehtud. Kas see on 1. veebruar?! Miks muidu ministrid närviliselt poodidest lukskaupa ostavad?

Tubli, Delfi! Ja paistab, et ministrid võtavad viimast enne devalveerimist

Nüüd on siis selge, mida läheb tegema majandusminister Juhan Parts Londonisse. Jah, õige, ŠOPPAMA! Sest lisaks muule on London Euroopa üks ahvatlevamaid šopingu-pealinnu. Praegu on allahindlused ka veel ja naela kurss väga soodne. Veel. Ja nüüd, kus arvatavalt läheb peatseks devalveerimiseks, ja ministrid juba teavad seda, võtavad nad veel viimast. Sest, teadagi, kõiksugu välismaine, eriti riidekaup läheb devalveerimise korral palju kallimaks. Ja Juhan saab siis ka Daisyle veel ühe korraliku šopingu-treti korraldada. Kiisler on vähe lahjem vend, šoppab oma asjad Eestis, ja oleks ju naljakas ka, kui reginaalminister läheb Londonisse "Eesti mainet parandama".

Siin mõned väljavõtted Delfi veebist, kus regionaalminister Siim-Valmar Kiisler teeb sisseoste Tallinnas Hugo Bossi firmapoes (Draamateatri vastas, seal, kus kunagi oli raamatupood), sealjuures ühe salapärase sõbraga, kes on mees kui härg ja paistab terve kui purikas, aga kasutab autol inva-märki:







Kuidas Saša kinni peeti, aga meie Pjotriga ikka kokku saime


Pjotr Puškarnõi.

Eile oli siis nii, et pidime kokku saama Notšnoi Dozori liikmete Aleksandr Korobovi ehk Saša ja Pjotr Puškarnõiga. Olin Sašale esmaspäeval helistanud ja temaga kokku leppinud, et kohtume kolmapäeval kella kuue paiku. Et teeme intervjuu tema ja Pjotriga - sellesama sümpaatse mehega, keda Kanal 2 Reporter presenteeris kui liiklushuligaani, kes sõidab ilma lubadeta (mis Pjotril endal lubadeta sõitmise kohta öelda, sellest hiljem).

Kuna meil oli eile Tallinnas kiire päev, sählasime siin ja sählasime seal, kohtusime selle ja kohtusime tollega, siis sain mahti Sašale alles kella kuue ajal helistada. Ta oli sel hetkel kohtumisel vene kirjanikuga, kes kirjutas raamatu "Notšnoi Dozor", mille järgi ka meie Dozor oma nime sai. Sergei Lukjanenko - teda näidati täna hommikul ka Terevisioonis. Saša ütles, et kuna kohtumine on väga huvitav, siis võiksime tulla sinna, Pikale uulitsale. Mõtlesime natuke Innoga ja otsustasime, et kohtume dozoorlastega siiski hiljem, sest meil oli kange sushiisu. Helistasime oma heale sõbrale, kes elab kesklinnas, ja läksime Sushicat'i - see on siis Evelin Mikomägi uus restoran, kus pidi saama väga head ja väga odavat sushit.

Ja ega me eriti pettunudki. Sushi oli odav ja hea ka. Ainuke, mis häiris ja eriti Inno leili ajas, oli ruumis levinud vänge kloorihais. Inno nimelt ei talu kloorilõhna, seda juba väiksest peale, kui ta käis kloorilõhnases basseinis mitu korda nädalas ujumistrennis. Aga ok, kohal on jumet ja tuleme ilmselt ka teine kord (kui kloorihais kaob). Läksime oma sõbra korterisse ja sõime seal sushit. Millalgi helistas Saša ja ütles, et nad on nüüd vabad ning me võiksime kohtuda. Pakkusin, et kohtume hotellis Olümpia. Saša ütles, et ok, tema tuleb autoga ja Pjotr jala.

Jalutasime Olümpsi ja istusime lobby-baari. Mõne aja pärast tuli Pjotr. Hakkasime ootama Aleksandrit, aga teda ei tulnud ja tema telefon ei vastanud. Kui ta paari tunni pärast kätte saime, siis ütles Saša, et politsei oli ta poolel teel kinni pidanud ja ta ei saanudki tulla. Teine kord siis, kui teda muidugi jälle "kinni ei peeta".

Sašaga on nimelt selline veider lugu, et kuigi ta on üliettevaatlik autojuht, kes ei riku kunagi ühtegi liikluseeskirja ja on ka oma loomult väga tagasihoidlik ja tasane inimene, peab politsei teda ometigi sagedasti kinni. Ja nagu ütleb Pjotr, siis alati pärast seda, kui Saša käib mõnel poliitilisel koosolekul. Ja eile just üks selline poliitiline koosolek oli. Mind ei ole kunagi elus nii palju trahvitud kui pärast Notšnoi Dozoriga liitumist, ütleb Pjotr naerdes. Trahv trahvi otsa! Pjotr liitus Dozoriga kuskil aasta tagasi ning tast tehti mõni aeg pärast seda, kui karistuseks liiklushuligaan, kes sõidab lubadeta. Tegelikult oli Pjotril lihtsalt paar päeva lubade uuendamistähtajast mööda läinud, aga tema selgitused ei huvitanud kedagi. Kohtu ja Kanal 2 Reporteri otsus: liiklushuligaan ja TÜRMI!

Veel üks uudis: Kapo on vist nati pahane, et me Dozoriga ühendust võtsime. Nimelt oli Dozori veebisait pärast meiega kohtumist paar päeva maas. Ja selgus, et häkitud oli seda - kust? Rakverest! See oli selline "sõbralik" näpuviibutus, et ärge ikka nii julgelt suhelge. Palavad tervitused Täielise Eesti Vabariigi Täielisele Salapolitseile. Ei ole asja, mida Salakõrv ei kuule, ja asja, mida Salasilm ei näe.

Meid Innoga veel "tassikesele kohvile" kutsutud pole ning mu isiklik arvamus on, et ega kutsutagi. Pjotr arvab, et Kapo ei kutsu tugevaid inimesi, kes ei allu hirmutamisele. Näiteks teda ennast ei ole kunagi kutsutud, küll aga paljusid teisi Dozori liikmeid, kes on pärast Kapos käimist töökoha kaotamise hirmus (neid on sellega ähvardatud) Dozorist välja astunud. Hetkel on Notšnoi Dozoris ca 30 ametlikku liiget, mitteametlikke aga umbkaudu 70-80 (nemad ei julge Kapo tagakiusamise hirmus ametlikud liikmed olla).

Pole midagi öelda! Meie riigis kiusatakse teisitimõtlejaid parimas Kostja Pätsu ja nõukaaja vaimus! Inimesed ei julge üksteisega suhelda, sest kardavad Kapot. Inimesed ei julge astuda poliitiliste ühenduste liikmeteks, sest kardavad Kapot.

Kuhu me oleme jõudnud ja peamine: kas oleme nõus sellega, et oleme sinna jõudnud?

Peeter Ernitsa kohtumine dozor-lastega VII osa



Ajakirjanike Liidu juht Peeter Ernits räägib kohtumisel Öise Vahtkonna (Nochnoi Dozor) liikmetega eestlaste suhtumisest venelastesse. Et venelastele tuleks anda täie rauaga. Ja et mitmed Toompea poliitikud, näiteks Ken-Marti Vaher on öelnud, et seadusandlust tuleks täiendada riigireetmise osas, et veelgi karmimalt karistada riigi poliitika vastu välja astujaid, et saaks nende vastu kasutada sõjaväge. On üleskutseid, mis lähenevad stiililt Stalini ajale. Samuti räägib Ernits, kuidas eestlased loodavad, et pronksiöö korraldajad tuleks süüdi mõista teises kohtuastmes, ja kui see ei õnnestu, siis riigikohtus. Ernits seob sellist suhtumist eestlaste seas levinud hirmu-kompleksidega suure Vene naabri ees. Sestap toetavad eestlased Kapo tegevust väljaastumiste ärahoidmisel, kaasa arvatud kõige karmimaid meetmeid. Eestlased arvavad, et nad on nüüd lõpuks peremehed omal maal ja seetõttu võivad käituda nagu peremehed, hoolimata selle peremehe-staatusega kaasneda võivatest natsionalistlikest ilmingutest.

Mida kuradit teeb Parts Londonis?


Väljavõte Äripäeva veebist.

London on (või oli) Euroopa finantskeskus. Juhan Parts on Eesti riigi majandusminister. Maailma finantskeskustest on saanud suured hädaorud, mis vajavad tohutus ulatuses riigi (riikide) abi. Eesti riik on peaaegu pankrotis. Nüüd küsimus laiale ringile: mida kuradit teeb Parts Londonis?! Miks üks hädaline teise selga sügab? Et koos on vahvam?

Ma muidugi ei imesta, pankrotis Eesti riik andis ka Lätile laenu, või tahtis anda, mingi selline jutt oli. Selline imede aeg.

Mina ütleks Partsile: marss koju ja hakka juba ükskord tööle! Majandus ootab pidevat hands-on poliitikat. Käi mööda ettevõtteid ja uuri, mis on mured. Ning siis tegele nendega, lahenda need.

Või läks mees viimaks teatrisse. Et käib veel ära kuni saab. Sest mine tea, millal tema jaoks järgmine kord selline võimalus avaneb.

It's säästu-time: Sõõrukas mängib raha peale tennist


Väljavõte Delfi veebist.

Ajad pole enam need. Endine tuntud rahatuus Urmas Sõõrumaa mängib raha peale tennist. Mis järgmiseks? Miljonimängu enam pole, aga olemas on Tõehetke saade. Miljonit sealt küll ei saa, aga 100 000 krooni antaks küll. Sõõrukale võibolla ka kaks korda enam. Aga asi seegi. Käes on säästu-time!

Valitsus nagu lasteaed


Väljavõte Delfi veebist.

Märgid selle kohta, et majandus hakkab jahtuma, avaldusid juba kaks aastat tagasi, 2007. aasta algul. Juba siis keerasid pangad kinni laenukraanid, sest USAs kukkus rohmaki kinnisvaraturg ja pangad hakkasid laenuandmist piirama üle kogu maailma. See oleks pidanud olema tõsine hoiatav signaal Eesti poliitikutele, sest Eesti viimase aja majandus oli vahtu klopitud justnimelt pangalaenude toel.

Ent võimulolevad poliitikud ei teinud sellest välja, tegid näo, nagu midagi poleks juhtunud. Kuigi neil oli olemas kogu info, neil pidi olema, sest kellel siis veel info on olemas kui mitte võimulolevatel poliitikutel. Neile on selleks antud kõik volitused. Nad TEADSID, mis toimub, aga hoidsid infot rahva eest varjul. Ehk sisuliselt petsid rahvast. Selle asemel, et tegeleda probleemide tunnistamise ja ennetamisega, tegeleti igasugu jamaga: võeti maha pronkssõdureid ja pakuti rahvale muul moel tsirkust. Millega kaasnes jutt Eesti edust ja 15 aastaga 5 jõukama riigi hulka jõudmisest, igasugu emapalkadest, isapuhkustest, maksuvabadest reedetest, pensionitõusudest ja muust säärasest. Loomulikult on need kõik vajalikud asjad, aga oleks tulnud arvestada juba tol ajal kättesaadava informatsiooniga. Ses mõttes on Keskerakonnal praegu õigus tagantjärele tark olla: valitsus ei kasutanud talle teadaolevat infot mitte rahva hüvanguks, rahva teenimiseks, vaid enda isiklikes huvides. Olukorrast maaliti tegelikkusest parem pilt, ja ratsutati selliste populistlike ürituste seljas nagu pronkssõduri eemaldamine või Gruusia sõda. Ilmselt selleks, et juhtida avalikkuse, see on siis eelkõige ajakirjanduse tähelepanu eemale tegelikelt probleemidelt.

Miks ma ütlen nii veendunult, et valitsus teadis probleemide tegelikku sisu, aga ei võtnud midagi ette?! Aga palun. Mäletate, peaminister Andrus Ansip eitas kuni praeguse hetkeni probleemide olemasolu. Ehk ajani, mil juba tädi Vaike-gi oli aru saanud, et midagi on lahti. Miks seda tehti?! Aga selleks, et poliitikud, ja JUST eelkõige kõrgepalgalised poliitikud saaksid oma soojadel kohtadel võimalikult kaua peesitada. Sest, teadagi, probleemide olemasolu tunnistamisel oleks pidanud hakkama kõigepealt kärpima poliitikute sissetulekuid. Ja kokkuvõttes keerati kogu riigile selline käru, millest tõenäoliselt ei toibuta lähema 10 aasta jooksul.

Ja mis hull, vaatamata sellele, et avalikult probleeme ei tunnistatud, hakkas maksuamet kruvisid keerama juba aasta aega tagasi. Sellega sisuliselt tambiti sodiks suur osa Eesti ettevõtlusest. Neist juhtumitest pole olnud palju juttu, sest ettevõtjad moodustavad niigi vaid väikse osa ühiskonnast, ja kes see ikka tahab oma probleeme tunnistada ja maksuametiga vaielda. Mõned üksikud.

Ja nüüd on tulemus käes: riik on suures kriisis, sisuliselt pankroti äärel, nagu ütleb Swedbanki Balti panganduse (endise nimega Hansapanga) juht Erkki Raasuke. Suur osa ettevõtetest paneb pillid kotti, inimesed kaotavad töö. Riik on sisuliselt laostunud, see mis veel välja paistab, on vaid tühi kest. Sõbrad, lähemad 6 kuud näitavad teile kõigile ilmekalt, mis seis tegelikult on. Ja ma ütlen: asi on vähemalt sama HULL kui Islandil. Või isegi hullem.

Kas panete tähele, valitsus keeldub ütlemast, palju on raha alles riigi reservides?! Miks? Sest need reservid on juba laiaks löödud. Ja neid hakati laiaks lööma juba siis, kui räägiti, et kõik on kõige paremas korras, kui valitsuserakondade juhid sõelusid Gruusia vahet ja tegid muud tsirkust. Jättes sisuliselt oma rahva ja riigi saatuse hooleks. Täiesti süüdimatu käitumine.

Miks see nii juhtus?! Reageeriti liiga hilja, lasti mööda õige aeg ja nüüd tuleb teha väga valusad kärped. Väga valusad otsused. Kui võimulolijad üldse neid otsuseid julgevad teha. Näha on, et nad üritavad pigem kabuhirmus pageda, leida põhjuseid, miks pageda.

Kas pole sarnasus lasteaiaga? Lapsed on samuti sellised, kes kogenematusest ei suuda vastutada oma tegude eest, põgenevad vastutuse eest. Ja kuidas sattus riigis võim laste kätte?! See on küsimus igaühe südametunnistusele.

Kuidas viiakse läbi devalveerimine?

Saabus selline tagasiside:

mind huvitab rohkem, KUIDAS seda devalveerimist läbi viiakse..kas on võimalik, et olemasolevatele eurohoiustele tehakse nn. sundkonverteerimine vana kursiga kroonideks ja siis vahetatakse uue kursiga tagasi eurodeks..? või mingi muu variant..? ma ei suuda uskuda, et riik oleks nii suuremeelne ja jätaks võimaluse kasutamata..

Inno kommentaar:
no ma ei usu, et valuutahoiuste kallale minnakse.

Mind paneb pigem muretsema muu asi: nimelt, kui valitsus devalveerimise siiski läbi viib, aga sellega mõttetult viivitab nagu on seni viivitatud kõikvõimalike oluliste otsustega, viib see selleni, et paljud inimesed saavad kahekordse laksu: nad nõustuvad palga vähendamisega ja siis saavad veel otsa devalveerimise. Siis süüakse võimulolevad poliitikud küll ilmselt elusalt, aga see ei päästa enam suurt midagi, sest on näha, et võimulolev klikk on täiesti süüdimatu (või õigemini saamatu, sest nad valiti ametisse heal ajal, nad oskavad tegutseda olukorras, kus kõik on hästi, ent võimetud tegutsema kriisiolukorras). Sestap minu soovitus on: mitte mingil juhul nõustuda palga vähendamisega enne, kui pole selge see devalveerimise asi. Ehk siis kuni suveni oodata palga vähendamisega, kui võimalik. Ja ka tööandjad võiks sellega arvestada.

Reform loob oma telekanali?



Selline info siis Reformi siselistis:

From: Olev Vaher
Date: Fri, Jan 23, 2009 at 1:17 PM
Subject: [Tallinn] KOV
To: Martin Kukk , Aleksei Kargin , tallinn@lists.reform.ee, tallinn@lists.reform.ee


Tere,

Koostasin kohalike valmiste tarvis ühe interaktiivse saate kava, mida võiks tuua ETV2-le ja samas olla selle kanali käimatõmbajagi? Mida arvate?

http://vaher.blogspot.com/2009/01/kuidas-valimisi-muuta-asjalikumaks.html

Parimat,

Olev Vaher

kolmapäev, 28. jaanuar 2009

Rotid pagevad uppuvalt laevalt?


Väljavõte Delfi veebist.

Nagu kirjutab Delfi, viitega ajalehele Kesknädal, pagevad ministrid nagu rotid uppuvalt laevalt. Kõigepealt Padar, kes tahab Brüsselisse eurosaadikuks, nüüd siis ka Ansip, kes ilmselt kujutab end juba ette Euroopa presidendina, aga kellele pakutakse samuti vaid saadiku kohta.

Kas pole tore lugu?! Hävitasid kõigepealt riigi vilja ja närisid koti sõelapõhjaks, ise väites samal ajal, et kott on ilusti terve ja täis (kuigi kotti kellelegi ei näidata), ja nüüd, kui asi tõsiseks läks, kui tuleb hakata vastutust kandma, panevad plehku. Kas me laseme nad niisama lihtsalt minema?! Eeee.....

Lugemissoovitus: intervjuu Hardo Pajulaga


Väljavõte Delfi veebist.

Majanduse alal Eesti üks helgemaid päid Hardo Pajula on andnud intervjuu Päevalehe ajakirjanikule, mida refereerib Delfi. Soovitan kõigil lugeda.

Kommentaariks niipalju, et krooni devalveerimine, millest on palju räägitud, on üsnagi tõenäoline. Väga tõenäoliselt oli see üks põhilisi jututeemasid, mida arutasid äsja omavahel kolme Balti riigi valitsusjuhid.

Ühtlasi on käes see aeg, millest ma kirjutasin põgusalt juba paar aastat tagasi, et välismaa rahalaev enam ei käi ning nüüd tuleb elada kohapeal teenitud rahast, ühtlasi maksta sellest tagasi võetud laenud. See saab olema põnev aeg.

teisipäev, 27. jaanuar 2009

Hurraa! TopTopis tulemas täiesti alasti uudised


Väljavõte Toptopi veebist.

Hoidke silmad ja kõrvad lahti!

Kohvikust läbi käinud info taas suures meedias


Väljavõte Postimehe veebist.

Kohvikus oli juba 3 kuud tagasi juttu sellest, kuidas Urmas Sõõrumaa tõmbab kulusid koomale, muu hulgas tõmbas koomale toetusi tenniseliidule. Nüüd on siis uudis ka suurde pressi jõudnud.

Peeter Ernitsa kohtumine dozor-lastega, VI osa



Nochnoi Dozori liikmed küsivad, mida teha, kui ajakirjandus kiusab taga. Ernits soovitab pöörduda Avaliku sõna nõukogu või Pressinõukogu poole.

Peeter Ernitsa kohtumine dozor-lastega, V osa



Peeter Ernits jätkab Vladimir Panovi juhtumiga, kus skandaali puhkedes oli surve suur isegi president Arnold Rüütlile, kes ei julgenud teha ettepanekut valitsuse moodustamiseks Edgar Savisaarele, vaid tegi selle Juhan Partsile.

Ernits kirjeldab ka teist juhtumit, mis puudutab maadevahetusega seonduvat, kus ühe ettevõtja Rein Kilgi telefonikõned lekkisid ajakirjandusse. Ernits saatis seepeale kirjad justiitsminister Rein Langile ja siseminister Jüri Pihlile, ning Lang tunnistas, et leke on olemas. Ernits lisas, et ka tema ise on saanud ametkondadelt infot ja see info pole tulnud advokatuurist. Ajakirjanikuna on tal hea meel sellise info üle, aga kodanikuna ei saa ta seda õigeks pidada. "See pole normaalne," kirjeldas Ernits juhtumeid, kus inimesed võivad oma isiklike telefonivestluste stenogramme lugeda ajalehest.

Peeter Ernitsa kohtumine dozor-lastega, IV osa



Peeter Ernits selgitab, miks Eesti riigiasutused toetasid rahaliselt politseid pärast pronkssõduri mahavõtmist. Dozori liikmed kirjeldavad juhtumeid Eesti ajakirjanikega, näiteks Kanal 2 reporteri Sven Raudsepaga, kes kasutab info hankimiseks ebaausaid võtteid. Ernits kirjeldab juhtumit Tallinna eks-abilinnapea Vladimir Panoviga, kelle Kapo lasi kinni võtta ja sellest tõusis suur skandaal, kuigi pärast selgus, et Panov polnud milleski süüdi, seda teadsid võimu juures olevad inimesed, kaasa arvatud toonane abilinnapea Rein Lang, aga ei teinud midagi Panovi kaitsmiseks.

Peeter Ernitsa kohtumine dozor-lastega, III osa



Peeter Ernits tutvustab end kui kogenud ajakirjanikku. Dozorlane küsib, miks pronksiööle järgnevalt toetasid rahaliselt politseid näiteks riigi ettevõtted loomaaed ja Kumu, mis nuruvad ise toetust riigi käest. Ernits vastab, et loomaaed on linna ettevõte. Miks see ettevõte nii talitas, seda tuleb küsida asutuse direktori käest. Ernits tunnistab, et kuigi Eesti riik on formaalselt demokraatlik, tehakse asju ikka nagu tehakse.

Peeter Ernitsa kohtumine dozor-lastega, II osa



Peeter Ernits räägib Eesti ajakirjanduse omapäradest, Öise Vahtkonna (Nochnoi Dozor) liige Julia räägib sellest, et eestlased suhtuvad venelastesse umbusuga, kuigi venelased pole Eestis võõrad, nad on koos eestlastega elanud Eestis aastasadu, Vene valge kindrali Judenitši väeosad võitlesid Eesti iseseisvussõjas bolševike vastu koos eestlastega, Julia enda vanaisad surid NKVD vangikambrites. Sellele vaatamata suhtutakse venelastesse halvustavalt, vene asjadest räägitakse vähe ajakirjanduses ja kui, siis väga ühekülgselt, venelasi halvustavalt. Peeter Ernits ütleb, et olulistel vene teemadel ei armastata Eestis rääkida. Ta lisab, et paljudel olulistel teemadel ei armastata Eestis rääkida, näiteks teadusest ja innovatsioonist. Selle asemel kirjutatakse pikalt-laialt sellest, kes kellega magas jne.

PÄEVA POMM: hallitavast Tallinna munitsipaalkorterist avastati Katja Ljubobratets

Kirjasaatjad, kes laiali üle maa, annavad teada, et hallitavast Tallinna munitsipaalkorterist Erika tn 11, millest viimasel ajal on olnud ajakirjanduses juttu, leiti eile askeldamas meie hea tuttav Katja Ljubobratets. Teate küll, see noor agar reformierakondlane, kellega semmib Riigikogu liige Jürgen Ligi ja kelle Ligi tõi tööle Riigikokku fraktsiooni nõunikuks:


Kui kellelgi on täpsemat inffi, mida Katja seal korteris tegi, andke julgesti teada! Et kas võitles hallitusega või olid mingid muud plaanid. Või mis värk üldse käib.

Viimasel ajal on agar Katja mehkeldanud ka Taavi Rõivasega, seda kuuldes jäi Rõivase pruut Luisa Värk ruttu käima peale.

Vaata Peeter Ernitsa kohtumist dozor-lastega HD formaadis!



Vaata nüüd ajakirjanike liidu esimehe Peeter Ernitsa kohtumist Öise Vahtkonna (Nochnoi Dozor) esindajatega juutuubis parema kvaliteediga HD formaadis (vali alt paremalt noole alt "HQ"). Ernits räägib Eesti ajakirjanduse olukorrast ja Eesti mr Hooverist, Jüri Pihlist. Samuti oma suhtumisest pronkssõduri küsimusse ja Eesti liikumisest politseiriigi suunas. Ernits loodab, et mõistuse hääl Eestis võidab. Ernits, kes on seoses pronkssõduri teemaga küsitlenud kümneid inimesi ja valmistab ette vastavasisulist raamatut, ütleb, et venelaste ja eestlaste vahel oleks vaja rohkem dialoogi. Ent seda on raske teha, sest näiteks eestlased ei julge Dozori liikmetega kohtuda.

esmaspäev, 26. jaanuar 2009

Kurvad ja kurjad katkuaja mehed

Margus, kelle kodu pank sundmüüki pani, poos end Postimehe majas üles. Ja nüüd, nagu võib lugeda Õhtuleht, ärandas üks teine mees, 31-aastane Kalev, keda leht tituleerib "hullunud traktoristiks", Tartumaal traktori, et sellega kusagilt kõrgemast teenõlvast alla sõita. Jälle üks sundmüügiohver, kelle maja maksab kunagise kolme milli asemel üks mill? Kel hiiglaslikud võlad, aga mitte üht tööpakkumist?

Küll on räägitud eesti meeste nigelast tervislikust olukorrast ja varajasest suremusest (isegi peatselt soojale maale puhkama sõitev esileedi Ärma-Evelin on sest suurisõnu kõnelenud) ning tarvidusest neid meie armsaid-kalleid mehi hoida, aga nüüd on karta, et need vähesed mehed, kes ei joo end surnuks, kas töötavad end surnuks või tapavad end lihtsalt ära. Sest mees ei paindu, ta murdub. Töötu, maksejõuetu mees on üks kurb vaatepilt.

Sattusime täna Rakvere Teatrikohvikus kahele sellisele peale. Istusid seal ühe laua taga ja lürpisid õlut. Kui meid nägid, siis hüüdsid, et hohoo, Inno ja Irja Tähismaa! ja kutsusid meid oma lauda. Mis seal ikka, läksime. Üks, puuduvate esihammastega, oli täitsa kapsas juba ja kippus kaklema, teine, pöetud peaga prill, üritas teda kuidagimoodi tagasi hoida. Puuduvate hammastega oli meremees, aga nüüd töötu, elavat ema juures. Kui purju jääb, siis kipub kägistama, teadis prill. Prill ise on ka töötu ja ta naine sööb antidepressante. Kurvalt nad seal konutasid ja lürpisid õlut. Küsisid meilt, et kas me oleme ka töötud. See on vist normküsimus tänapäeval, umbes nagu: Kuidas läheb? Vastasime, et oleme, eee, vabakutselised, sest seda me ju õigupoolest olemegi. Sählame siin, sählame seal, figaro siin, figaro seal.

Puuduv esihammas oli eelmisel päeval Rakvere bussijaamas Rakvere nolkide käest peksa saanud ja oli väga itsi täis. Kuidagi ebamugav oli nende seltsis. Ängistav. Oleks nagu pidanud midagi ütlema, aga ei teadnud, mida. Prill rääkis ühest tüdrukust, kes talle meeldib, aga nii segaselt, et ei saanud päris täpselt aru, mida. Ja siis rääkis ta veel röövellikest liiklustrahvidest, aga jälle väga segaselt. Ja sellest, et ta on roheline ja natsionaalsotsialist.

Alkohol. Töötus. Töötus ja alkohol. Kui paljudes baarides üle Eestimaa istuvad praegu sellised kurvad ja kurjad mehed? Ja mis nad teevad, kui nad kord nende laudade tagant püsti tõusevad? Kas annavad kodus naisele peksa või saavad ise kusagil nurga taga peksa?

Kui kauaks jätkub veel koondamistasusid, et sedaviisi juua? Ehk jõid needki mehed maha oma viimaseid rahasid. Ei tea, ei küsinud. Vähemasti sel meremehel on ema, kelle juures ta elab. Ema ikka annab pojale raha. Aga teised?

Kuidas teil läheb, mehed? Ärge kartke, te ei pea kogu aeg tugevad olema. Mees võib ka vahetevahel nõrk olla ja pea käte vahel nutta. Ja ärge nutke kodus, nelja seina vahel. Tulge välja, Toompeale kasvõi, ja nutke riigikoguliikmete akna all. Te kõik, kurvad ja kurjad, maksejõuetud mehed.

Sest meestest ja nende tervisest ei pea rääkima mitte siis, kui kõik on tore ja tilulilu. Meestest ja nende tervisest peab rääkima siis, kui nad poovad end kõrghoonetes üles ja sõidavad traktoritega järsakutest alla. Siis on midagi tõeliselt valesti. Meie riigis on midagi tõeliselt valesti ja me peame sellest rääkima, mehed ja naised koos. Siis on meil äkki võimalus see katkuaeg üle elada ja meile jäävad meie mehed alles.

Sadamaprojekt hiinlastega kärssab

Nagu teatavad kirjasaatjad, kes laiali üle maa, kärssab tugevalt eestlaste planeeritav ühine sadamaprojekt hiinlastega. See on see konteinerterminali projekt, millele majandusminister Juhan Parts on pannud suuri lootusi.

Ja põhjus on küllalt proosaline, võiks isegi öelda, et tavaline, Eesti oludes, selline tuntud rehepaplus. Või õigem oleks öelda, et ahnus. Nimelt plaanib Tallinna Sadama nõukogu esimees Neinar Seli müüa hiinlastele lubatud maatüki esialgu oma sõbrale Märt Vooglaiule (tema on see Reformi suur-rahastaja, või õigemini tankist), kes siis selle omakorda hiinlastele vaheltkasuga edasi müüks. Miks selline prtseduur, tont seda teab, ilmselt ei julge keegi hiinlastelt altkäemaksu küsida. Sest mine tea, äsja tuli uudis selle kohta, kuidas üks mürgiseks osutunud piimatoodete tootja surma mõisteti. Keegi ei julge hiinlastega nalja teha. Iseküsimus on muidugi see, kas hiinlased sellise ümber nurga asja peale enam vedu võtavad. Nende usaldust on teatavasti väga raske võita, aga kerge kaotada.

Kas Eestis on tekkinud natslik liikumine?

Olen juba pikemat aega tähele pannud, et siin-seal liiguvad ringi teatud tüüpi mehed. Tunnused: ülilühikeseks pöetud pea, herr Flick'i (sarjast Allo! Allo!) tüüpi prillid, must riietus. Iseloomutunnused: puuduv huumorimeel, korraarmastus, fanaatilisus, konservatiivsus.

Mõned seda tüüpi mehed: Risto Teinonen, Margus Lepa, Ervin Õunapuu, Juku-Kalle Raid. Poliitikutest Ken-Mart Vaher ja Urmas Reinsalu.

Ehk siis mis minu arust neid mehi ühendab, on see, et nad on täpselt nagu herr Flick: kriipsuks tõmmatud suuga, tõsised, resoluutsed, punktuaalsed ja konservatiivsed. Nalja ei mõista. Oma olemuselt ordnungi-mehed, kelle arust õnn peitub korras. Kujutlen, et nad võiks moodustada bändi ning laulda: "Estland, Estland, über alles!".

Midagi sarnast neis on, nii välimuses kui iseloomus. Kõik on õõvastavalt fanaatilised. Õunapuu oma kristluse-vastasuses, Teinonen ja Lepa oma natsionaalsotsialismis ja sümboolikaarmastuses, Juku-Kalle Raid oma ahjuajamisloosungite ja Keskerakonnavastasusega. Ken-Marti Vaher ja Urmas Reinsalu oma pronksiprotsessikriitika ja riigireeturieelnõuga. No ja kui mõtlema hakata, siis siia kampa võiks arvata veel Rein Langi - oma Adolfi-teemalise sünnipäevapeoga ja riigireeturieelnõuga.

Kas need mehed on natsid? Ja kui jah, siis milline oleks nende arvates ideaalne riik? Kas selline riik, kus poleks muulasi? Huvitav, kui palju on Eestis inimesi, kes mõtlevad nagu nemad? Kas meil on tekkinud mingi salajane põrandaalune natslik liikumine, millest me veel hetkel midagi ei tea, aga mis vaid ootab parajat hetke, mil venelastega rinda pista, neile ajaloolise ülekohtu eest kätte maksta?

Iseenesest mõista on ju üsna loomulik, et kui on tekkinud ühendus, mis võitleb venelaste õiguste eest ehk Notšnoi Dozor, siis peaks olema tekkinud ka vastasjõud, mis võitleb eestlaste õiguste eest. Puhtavereliste eestlaste õiguste eest. Et Eestimaa jääks eestlastele.

Ainuke asi - Dozoorlased ei kasuta sümboolikat (peale sellesama käepaela) ning on sellised mõnusad, vahetud ja siirad inimesed, vähemasti need, kellega olen kokku puutunud. Nad ei ole ka agressiivsed, pigem end kaitsval positsioonil. Ja nad ei vihka eestlasi, vaid imestavad, miks eestlased ei taha nendega rääkida, suhelda, dialoogi pidada. Nad naeravad südamest.

Natsionaalsotsialistid on seevastu agressiivsed ja ründavad, enne Pronkssõduri teisaldamist käisid nad mitmel korral selle juures pidutsevaid sõjaveterane segamas ja neile solvanguid hüüdmas. Jüri Böhm lubas ühes videos Dmitri Linterile kuuli pähe lasta ja Jüri Liim keeldus Erisaates Dmitri Klenskile kätt andmast. Natsionaalsotsialisti ilme on surmtõsine, nagu Pühasse Sõtta minejal. Venelane on tema jaoks vaenlane a priori ning mingi diskuteerimine venelasega on välistatud. Seda käsitletakse "isamaa reetmisena" ning "esiisade mälestuse teotamisena".

Mina ise olen nõus suhtlema igasuguste inimestega. Võin kätt suruda kommunisti või natsionaalsotsialistiga, vahet pole, ja ma arvan ka, et igal maailmavaatel peab olema eluõigus, kui see jääb vaateks ega muutu jõhkrutsemiseks inimeste kallal. Millest ma aru ei saa, on see, miks oli tarvis käia teiste pidu segamas. Selle asemel oleks võinud minna Sinimägedele ning katta selle nõlvad rukkililledega. Pühitseda enda mälestust, mitte rünnata teiste oma.

Saagem tuttavaks, Reformi trooja hobune: Miša Kasjanov


Väljavõte Postimehe veebist.

Kui seni on kohvikus spekuleeritud, et Reformi trooja hobune on kas Keit Pentus või Ingrid Tähismaa, siis tegelikkuses, nagu teatavad kirjasaatjad, kes laiali üle maa, ei üks ega teine. Vaid hoopis Mihhail Kasjanov, Venemaa endine peaminister, keda viimati ei lubatud kandideerida Venemaa presidendivalimistel ja kelle suhtes on esitatud mitmeid korruptsioonisüüdistusi. Ja keda tuntakse Venemaal kui "mugavat" opositsiooni, mugavat ses mõttes, et nendega on lihtne hakkama saada, neist ei sõltu eriti midagi.

Kasjanovist peaks saama Reformierakonna plaani järgi Reformi maskott Eestis, kes käiks mööda maad ringi, kohtuks rahvaga, kuulakas muresid. Arvata võib, miks. Pärast pronksiööd, mil venelased üksmeelselt Ansipit tšmo-ks ("tšelovek moralno obosrannõi", ehk moraalselt (end) täispasandanud inimene) kutsusid. Ja arvata võib, et ega ükski reformierakondlane eriti ei julgeks venelastega kohtuda. Vähemalt mitte esialgu. Ja siis oligi plaan tuua nö keha, või neeger mänguväljakule. Ent, nagu teatavad informeeritud kirjasaatjad, hakkas see neeger streikima. Et tal polevat juba pikemat aega kombeks lihtrahvaga kohtuda. Isegi Venemaal mitte. Mis oli Reformile kahtlemata löök allapoole vööd, sest neil oli juba kõik ette valmistatud, Reformi kontrolli alla on koondatud venekeelsed väljaanded Den Za Dnjom, venkeelne Postimees. Aga nüüd kõik tühja! (Tegelikkuses pidi Kasjanov olema lihtsalt arg mees)

Et päästa mis päästa annab, mõtlesid Reformi PR-geeniused välja uue plaani: Kasjanovi jutt võetakse linti ja seda hakatakase üle Eesti venelastele ette mängima. Jutt on umbes selline, et Reform on Eestis kõige vene-sõbralikum erakond ja kõik venelased peaks hääletama Reformi kandidaatide poolt. Kõlab õõnsalt, aga ikka parem kui mitte midagi. Pealegi kui Reformil on plaan võtta enda kontrolli ala Tallinn.

Samas, teiselt poolt võib see olla mahavisatud raha, sest kuuldavasti ei lähe Eestimaa venelased enam tükk aega valimiskastide juurde. Nende arvates pettis neid kõigepealt sõber Ansip, ning siis hülgas sõber Savisaar.

Idee: supiköögi-striim

Tuli selline idee (rubriiki "siin saad karjuda üle kohviku"):

Kuna olete juba IITV-ga kätt proovinud siis soovitaks Teile uue idee. Hetkel on väga populaarsed igasugused otsestriimid - metsastriim, kotkastriim, leopardide striim, lindude söögimaja striim, siis võiksite teha-Supiköögi striimi.
Seda otsestriimi oleks ka Riigikogu saalis igavlejatel hea vaadata ja näha mis toimub all-linnas teisel tasandil.

Hea idee, mis?! Kas kellelgi on ettepanekuid, kuidas seda teostada? Ja nii valitsuse kui parlamendi hoonesse peaks panema üles monitorid, mis näitavad seda pilti 24/7. Ja üks peaministri töölauale, koos heliga, ta muidu ei näe ega kuule midagi. Elab nagu kapis.

Või kas keegi teab, kas peaminister üldse kellegagi suhtleb? Tal on küll maksumaksja poolt ette nähtud hunnik pappi ja trobikond nõunikke ning muid alluvaid, kes peaksid talle olukorda selgitama, aitama riiki juhtida, aga tundub, et mees istub pimeduses. Kas Kalev Kukk on viimaks jälle tsüklisse kukkunud, või mis? Kas keegi oskaks selgitada, kes Stenbocki majale lähemal. Mis olukord seal on? Viimaks vana istub päevad läbi üksi oma kabinetis ja kakub juukseid. Siis peaks teda justkui abistama vähe. Mingit tabletid ehk määrama või nii. Või äkki pole pikka aega naist saanud, mees paistab kuidagi loppis ja morn.

pühapäev, 25. jaanuar 2009

PÄEVA POMM: HANS H LUIK PARSELDAB RIIGILE OMA KINNISVARA

Tänase päeva pommuudis on selline, et Hans H Luik parseldab riigile maha oma Toompea kinnisvara, koos oma äripartnerite Rein Kilgi ja Jaanus Laidveega.

Võib arvata, et hind tuleb Luigele sobiv, sest valimised on tulemas ja poliitikutel vaja Luige väljaannete toetust. Luik vajab raskel ajal omakorda riigi toetust, riik saab mingi füüri ikka lasta. Ja kui kinnisvara juba käes, küll riik sellele rakenduse leiab. Tähtsad isad, kes Toompeal ametis, küll nemad juba oskavad. Neil juba on kogemusi.

Ja lõpuks on kõik rahul: hundid söönud, lambad terved. Nagu see elu on.