Väljavõte
Toptopi veebist.
Ingrid
on kirjutanud järjekordse loo oma Kroonika-aja memuaaridest sellest päevast, kui Urmas Sõõrumaa mängis ühe päeva ajakirja peatoimetajat.
Ingrid on selle kirja pannud stiilis, et Ken Saanil tuli vahva idee, ja siis kõik edasi oli spontaanne värk või umbes nii. No tegelikkuses muidugi oli see puhas PR-värk, kuna Sõõrukas vajas millegipärast PR-i tol ajal, oli kuulda, et ta tahab minna poliitikasse (etteruttavalt peab ütlema, et sinna, poliitikasse ta ei jõudnudki, ilmselt ei suutnud otsustada, millist erakonda valida), ja Kroonika oli suure lugejaskonnaga väljaanne, kuhu kõik poliitikud ihkasid oma näolapi sisse saada. Teadmiseks, enne valimisi tuli poliitikute PR-esindajatelt lugude pakkumisi nii palju, et ajakirjanikud ei jõudnud neid kõiki ära teha. Mis oli samas ka tänuväärne, sest enne valimisi olid poliitikud nõus lubama ajakirjaniku isegi oma magamistuppa, peaasi, et loo saaks.
Ja oma osa sai ka Sõõrumaa, kes pole teab mis vaimuhiiglane, ja pole ta suurem asi loomeinimene ega kirjutaja, aga ilmselt oli kihu suur ja nii ta siis sattus kokku Ingridiga. Kes oli loomulikult sillas, kuulutas mulle kodus juba mitu nädalat ette, et issand jumal!, Sõõrumaa tuleb toimetusse, et mis ta nüüd ütlema peab, või kuidas astuma, või mida selga panema. Sest Sõõrumaa juuresolekul tuleb ju hea välja näha. Ingridil läksid alati silmad särama, kui silmapiirile ilmus mõni rikas mees. Oli tal ju äsja lõppenud aastapikkune romaan Peep Vainuga. Aga mis on Vain Sõõrumaa kõrval, eksole. Nagu kärbsesitt.
Muidugi teavitas Ingrid kohe kõiki oma Tüdrukute klubi sõbrantse ja sugulasi, kõiki keda ta tundis, sellest, et kohe-kohe on ta kohtumas Urmas Sõõrumaa endaga. Mul jäi selline mulje, et läheb veel mõni hetk ja temast saab Sõrumaa naine. Mõtlesin, et jumal tänatud, läheb ise lõpuks minema ja ma pääsen sellest igapäevasest näägutamisest. Ja olekski juba asjaks läinud, kuid midagi jäi ikka puudu. Aga mis ma ikka ette ruttan sündmustest.
Kõigepealt siis ostis ta Urmase tuleku puhuks omale uued riided, kingad ja isegi sukkpüksid. Et efektne ja šeff välja näha. Nad mõned korrad kohtusid varem ka ja iga kord pärast seda oli Ingridil kodus selline äratehtud nägu peas. Ja kuidas ta Urmast kiitis, kui fantastiline mees! Samal ajal elas Urmas juba koos Kätliniga ja minu arust ootas Kätlin isegi last. See just Ingridile meeldis. Et naine ei saa sellises olukorras vahele ka tulla, kui ta Eesti rikkaimale mehele käpa peale paneb. Vähemalt Ingridi olekust jäi küll selline mulje.
Noja siis oli see päev, kui Urmas etendas Kroonika peatoimetajat. Ingrid ärkas tavapärasest mitu tundi varem, sättis end peegli ees mis kole, pani selga oma uue kostüümi ja kingad, pritsis end lõhnaga nii et kogu elamine oli pärast nagu parfümeeriapood. Ma mõtlesin, et väga hea, oleks vaid rohkem selliseid Sõõrumaa-suguseid, saaks Ingrid iga päev õigel ajal kodust minema. Muidu põõnutas ta pea iga päev kella 10ni, ja siis helistas unise häälega sekretärile ja valetas, et auto läks katki, või laps jäi haigeks, ja ta ei saa koosolekule tulla. Tegelikkuses olin ma lapse juba ammu kooli viinud ja juba kodus tagasi ning oma kodukontoris Äripäevale juba 3-4 uudist valmis kirjutanud, kui Ingrid lõpuks ärkas.
No nii. Sel päeval saabus Ingrid alles vastu ööd. Oli veidi vindine. Ta oli oma auto jätnud kuhugi linna. Ja ringi liikunud Urmase uhke Mersuga. Ning küll nad olid siis sel päeval käinud. Kõigepealt Kroonikas, siis veel kuskil mingi vastuvõtul, siis ühe ärituusa Koit Uusi sünnipäeval, kus Olari Taal olevat Ingridit ja Urmast vahtinud nii, et ila tilkus suu nurgast. Ja kus siis Ingrid oli tantsinud sel päeval! Ta ütles, et Urmas tantsitas teda nii, et jalad rakkus. Pärast olid nad veel mitu tundi kuskil istunud ja juttu ajanud, Ingrid küll ei täpsustanud, aga tema olekust võis aimata, et eks nad kuskil päikseloojangut nautisid. Ingrid igatahes rääkis, et Urmas kutsus teda veel välja, et nö lähemalt tuttavaks saada. Ma mõtlesin, et jess!, lõpuks ometi leiab Ingrid omale väärilise mehe, sest ta kogu aeg kodus korrutas, et mul pole üldse raha ja et ma ei liigu tähtsas seltskonnas. Ma mõtlesin, et lõpuks saab Ingrid omale väärilise kaaslase. Igatahes oli Ingrid sel õhtul täiesti läbi ja ta otse vaarus voodisse ja põõnutas pea terve järgmise päeva, käies aeg-ajalt vetsus vett joomas ja kusel. Õhtul helistas läbi oma tuttavad ja muljetas kõigile, kui vahva päev tal Urmasega oli olnud. Tüdrukute klubi liikmed tahtsid sel puhul kohe erakorralise koosviibimise korraldada, et kuulata Ingridi muljeid päevast Urmasega. Eks Urmast ihaldasid ka kõik Tüdrukute klubi liikmed. Sest milline naine ei tahaks omale rikast meest! Või siis kõige rikkamat! Sest on ju nii, et kui naise puhul on kõige tähtsam väline ilu, siis mehe puhul määrab rahakott.
Igal juhul olid mu lootused suured. Et nüüd leiab Ingrid lõpuks omale selle unistuste mehe, Eesti rikkaima veel pealekauba, kellega koos saab ta kolida Eesti kõige luksuslikumasse villasse kuskil mere ääres Eesti kõige ilusama vaatega kohas, kus siis inimeste hordid käivad päevad läbi seda maja imetlemas ja Ingrid saab tähtsalt särada ning anda intervjuusid. Nagu Ingrid rääkis, olevat Urmas lubanud anda raha, et ta saaks luua omaenda ajakirja. Ma siis soovitasin, et selle ajakirja pealkiri võiks olla Ingrid. Ta oli sellest suures vaimustuses. Igal juhul võis aimata, et Ingrid juba kujutas ette ühist elu Urmasega. Kuidas nad elavad siis selles villas, ja siis on neil veel Hispaania villa, ja siis käivad muudkui reisimas, näiteks Indias Goas ja muudes sellistes šikkides kohtades ning elu on nagu hernes. Ja Urmas ostab talle kõige kallimad riided, kõige kallimad ehted, ja ilmtingimata maani naaritsakasuka. Siis punase sportauto. Ja talveajaks korraliku džiibi. Sellised unistused olid Ingridil. Ja siis veel kunstrinnad, need ka, siis veel hammastevalgendused, ja et ta saaks vähemalt kord nädalas käia juuksuris ning maniküüris-pediküüris ning kosmeetiku juures.
Niisiis olid plaanid ja väljavaated vägevad. Aga minu suureks üllatuseks ja kurvastuseks mingit värki ei tulnudki. Sõõrumaa lugu ilmus Kroonikas ära ja see kohtumine, või kohtumised, mis neil olid kokku lepitud, jäid ära ja Ingrid oli pärast seda väga morn. Ta ei rääkinud enam Urmasest igatahes sõnagi. Vahtis hommikuti enda ette köögilaua ääres ja ei lausunud midagi. Ja mina olin ka morn. Minu järjekordne lootus leida Ingridile sobiv mees oli taas kustunud.
