Irja Pärnu rannas.
Niisiis. Sedapsi. Seda et. Oleme nüüd otsaga taas Pärnus. Meie armsas Pärnus. Kuhu me sõitsime esimese hooga, kui olime neli aastat tagasi 21. mail Tartus Crepp'i kohviku ees tutvunud ja öö Tartus veetnud. Seetõttu jääb Tartu meile alatiseks armsaks.
Tartust sõitsime neli aastat tagasi pühapäeva õhtul Rakverre, Irja kodulinna. Kus siis veetsime samuti öö. Ning mina sõitsin hommikul Tallinna Äripäeva toimetusse koosolekule. Ja siis naasin tagasi Rakverre. See oli kahtlemata otsustav päev, eriti Irja jaoks, kes täpselt ei teadnud, kas ma tulen tema juurde või lähen tagasi oma eelmisesse koju Tallinnas Nõmmel. Aga mina olin oma otsuse juba teinud. Tulin rõõmuga Rakverre, ning sealt olid meil kõik teed valla. Me sõitsime edasi Pärnusse, romantilisse linnakesse mere ääres, kus veetsime öö meie armsas Victoria hotellis.
Nelja aastaga on paljugi muutunud. Pärnus on palju rohkem lahedaid söögikohti, võrreldes Villemi Pubi ja Steffani, või Citi'ga neli aastat tagasi. Ja linn on palju rahulikum. Pole enam massilisi turistide horde, mis varem juba maikuu lõpus linna ummistasid. Seetõttu on linn jälle külalistele armsalt avatud, ja väga romantiline oma vaikuses. Soovitan proovida.
Oleme ööd taas meie armsas Victoria hotellis, otse kesklinnas, kust praegu ka neid ridu kriban, kui Irja magab veel välja reisiväsimust, aeg ajalt keerab end minu poole ja ütleb: "Sa oled minu armsakene." Jah, seda võin küll öelda, et Irja on mulle täna täpselt sama kallis kui neli aastat tagasi. Täpselt sama Irja. Sama ilus, tark ja hea. Mistõttu ma ei väsi kordamast, et sobivus on suhte puhul väga oluline. Kahjuks ja õnneks. Kahjuks nende jaoks, kes pole sobivat kaaslast veel leidnud. Ja suureks õnneks neile, kel on see õnn olnud. Ja mina pean küll õnne tänama, kes mind Irjaga kokku viis. Sest ma tunnen, et ainult koos Irjaga saan ma olla see, kes ma tegelikult olen, mina ise. Ja ma saan teha iga päev seda, mis mulle meeldib kõige enam siin ilmas: kirjutada. Kirjutada, kirjutada ja kirjutada. Ohjeldamatult kirjutada. Sellest, mida ma näen ja kuulen. Kõik kirja panna. Sest ma usun, et see aitab maailma paremaks muuta. Selliseks, kus mulle meeldib elada ja kus on kõigil parem, eriti lastel. Sest see vähendab silmakirjalikkust, valelikkust ja teesklust, mis on kokkuvõttes suure õnnetuse allikas olnud juba aastatuhandeid. Ma loodan, et ma saan anda oma väikse panuse silmakirjalikkuse ja valede müüri lammutamisse.
Tegelikkuses oleme plaaninud oma toonast reisi korrata juba alates 2006. aastast. Aga mitte kuidagi see meil ei õnnestunud. Esimesel kevadel pärast kohtumist tegelesime ettevalmistustega NAKi suvepäevadeks ja pulmadeks. Teisel kevadel pühendusime Tartu majale. Ning eelmine kevad seadsime end sisse Rakverre. Ja see kõik võttis ilmatuma aja ning kogu jõu. Kuigi olime plaaninud igal aastal korrata meie väikest reisikest. Mis siis algas Pärnust, sealt edasi Lihulasse, siis Muhusse, Saaremaale, Hiiumaale, ja sealt läbi Tallinna otsaga tagasi Tartusse.
Victoria hotellis saime võtta ühe pisikese toa mansardkorrusel, kõige odavama. See oli meie eelistus ka neli aastat tagasi, ent tookord olid paljud toad kinni. Nüüd pakuti lahkesti kõiki tube. Ning õhtul tegime väikse tiiru linna peal. Jalutasime mööda Supeluse tänavat ranna poole. Kohati oli tunne, nagu oleks linnast sõda üle käinud. Polnud seda suurt turistide massi, mis muidu Pärnut viimastel aastatel iseloomustas. Oli märgata vaid kohalike noormeeste ja neidude salkasid, kes omavahel rõõmsalt juttu vadistasid. Restoranid ja hotellid paistsid tühjad. Väikse Klausi juures oli täitsa vaikne. Itaalia restorani Si-Si värav ja uksed olid kutsuvalt pärani, aga külalisi ei paistnud olevat. Küll aga oli neljast-viiest inimesest koosnev saba hamburgeri-kioski juures. Karusselli pood, mille juures oli alati palju sagimist, oli kinni ja akna all suur silt: MÜÜA ÄRIPIND.
Samas on selles vaikuses oma võlu. Ma kujutan ette, et paljud saavad jälle tagasi vana hea Pärnu, mis viimastel aastatel oli muutunud läbisõiduhooviks. Ka nüüd oli märgata turiste, aga ilmselt neid teadlikke turiste, kes on jäänud Pärnu juurde kindlaks. Ja kes tulevad kohale ka siis, kui paljud teised ei tule.
Pärnu rand on külaliste vastuvõtuks valmis ja kenasti ootel. Rannas märkasin isegi ühte varajast ujujat. Muidu oli seal palju jooksjaid ja jalutajaid, poisid mängisid jalgpalli. Üldse paistab, et viimasel ajal on moodi läinud tervislikud eluviisid. Enam ei seista niisama ühe koha peal, õllepudel käes ja suits suunurgas. Vaid joostakse, jalutatakse või mängitakse mõnd pallimängu. Seda on südantsoojendav vaadata. Küllap on inimesed väsinud sellest hea eluga kaasas käivast ohjeldamatust pidutsemisest. Ja ega tervis ka sellele pikka aega vastu ei pea.
Üks salk pidutsejaid oli vaid Rüütli tänaval. Kes ammutasid märjukest kõrvalasuvast viinapoest. Mõni aeg hiljem selgus ka pidutsemise põhjus: noormees, kes meile järele jooksis, lükkas alandlikult ette oma mütsi ja palus sinna annetada raha oma sõbrale, kes oli just töö kaotanud. Noormehel oli käes isegi plakat, kus siis peal sõbra pilt ja tema tema tööaastad. Sinna palus ta autogrammi.
Tundub olevat tavaline, et pärast töökaotust joob inimene end kõigepealt korralikult täis. Mis paistab olevat praeguse aja märk. Paljude inimeste jaoks on töö kaotus suur tragöödia, eriti neile, kes on end kõiksugu laenude ja liisingutega koormanud. Ent samas, ma tunnistan teile, et selles võib olla ka midagi head. Selles töökaotuses. Näiteks mina jätsin neli aastat tagasi kõik sinnapaika. Ma jätsin kõik maha. Ei võtnud endaga kaasa mitte ühtegi asja, peale igapäevaste riiete ja oma fotoaparaadi. Isegi oma vana töökoha jätsin maha. Selleks, et ma saaks uuesti otsast alata. Ja teate, see on suur asi. Olin paljas kui püksinööp. Aga õnnelikum kui kunagi varem. Pealekauba, mitte keegi ei saa sult ära võtta sind ennast. Ja armastust. Tundeid. Need elus kõige tähtsamaid asjad on alati sinuga. Ja kui nad on siirad, siis ei reeda nad sind kunagi.
Siin Pärnust ka mõned pildid. Põhjalikumat galeriid saad vaadata , kui
klikkad siia: http://gallery.me.com/innott#100475.
Villu vitamiinid (värsked kuusevõrsed) Pärnus, taamal paistab vana mudaravila hoone.
Rüütli tänav.
Lydia Koidula isa, Postimehe asutaja J.V. Jannseni monument.
