Uuene või hääbu- seda soovitaks eelkõige Postimehele

Väljavõte Postimehe veebist.

Postimehe ajakirjanik Argo Ideon annab hea soovituse: uuene või hääbu. Ja peab silmas, nagu võib aru saada, poliitikuid, või siis erakondi. Kus on justkui vähe märgata uusi tuuli puhumas.

Tõepoolest, nii see on, et tänapäeval on üha enam hinnas uuendused, seda igas vallas. Ka ajakirjanduses, muide. Ses mõttes teeb Ideoni tööandja Postimees ise vähikäiku: kui veeb, või siis online peaks edastama homseid, või äärmisel juhul tänaseid uudiseid, siis on Postimees hakanud veebis edastama eilseid, või suisa üle-eilseid uudiseid. Mis on, ütleme, väegade huvitav praktika. Nii et võib öelda, Ideoni kohta, et teise silmas pindu näeb, aga enda silmas palki ei näe.

Ajakirjandusse lekkinud salvestiste stenogrammide suurim pluss: SEAL ON ELU!!! Ja veidi õnnest ka, õigemini selle puudumisest

Panin selle teksti ühe sissekande juurde kommentaaridesse, aga panen ta ka veidi pikemalt eraldi üles, ehk siis:

Mis on nende viimasel ajal ajakirjandusse jõudnud lindistuste (või salvestiste) stenogrammide puhul suurim pluss, on minu arvates see, et need on ainsad laiemalt levivad tekstid, kus kasutatakse seda keelt, mida inimesed tegelikult kasutavad. Ehk, need on PÄRIS. Seal on päris elu sees. Eesti ajakirjanduse ja kirjanduse loos on see üpris harukordne nähtus. Muidu on lehes, ja ka raamatutes, kirjanduses, aga ka filmides, teatris mingi ilge kantseliit. Täiesti ära nülitud ja toimetatud õudus vaatab igalt poolt mujalt vastu, mil pole reaalse eluga mingit muud seost, kui vaid mõned nimetused välja arvata.

Südantsoojendav pole niivõrd lugeda, millest või kellest jutt (mis on sellise sõpradevahelise vestluse puhul nagunii vaid aimatav ja omab mingit tähendust vaid asjaosaliste endi ning uurimisorganite jaoks, kel on teada ka täpne kontekst ning muud asjaolud), vaid MIS MOODI seda räägitakse. Kuidas räägivad inimesed päris elus. Seda on NII südantsoojendav lugeda. Et ometi kuskil on kirjas ka päris elu, päris ehedad dialoogid. Muidu kohtab seda vaid üksikutes välismaa kirjandusteostes, ning mõnedes välismaa filmides.

Ja mida tahaks veel lisada: minu arvates on inimesed Eestis sedavõrd õnnetud, igasugu indeksite järgi, ja muidu ka (tänaval naljalt naeratavat inimest ei kohta, või kui kohtab, siis arvatakse, et ta on mingi puudega) just seetõttu, et see elu, mis kirjas, ja see, mida tegelikult elatakse, on teineteisest NII erinevad. Mistõttu puudub inimestel võimalus heita pilku teiste eludesse, kui otsekoheselt väljenduda. Mis peaks olema kirjanduse roll. Peegeldada elu sellisena nagu ta on, uurida elu kõiki tahke. Et siis lugejatel oleks võimalus õppida teiste vigadest, kogemustest, või vaadata ennast ja teisi kõrvalt. Või siis, end, teisi, ja ennast teiste hulgas paremini tundma õppida. Seda ei saa aga teha, kui võrdlusmoment puudub. Või siis on see võrdlusmoment nii roosamannavahune, et tekib piinlikkus, või õud. Mis siis väljendub sellessinatses õnne puudumises.

Eesti nn õnne puudumine tuleb päris elu puudumisest kirjandusloos. Eks see tuleb omakorda paljuski ka sellest, et suurel osal ajast, mil eestlased on oma keeles kirjutanud, on ausa jutu kirjapanijad (päris elu kujutajad) pandud hullumajja. Ja see praktika, muide, jätkub TÄNASE PÄEVANI. Tänase päevani, mu kallid kaasmaalased. Ehk ma sõnastaks veel ühe postulaadi: senikaua kuni Eesti pannakse inimene tema kirjatüki eest hullumajja, ei saa Eestis elavad inimesed olla õnnelikud.

NB! Tervislik toitumine EI OLE pirtsutamine

Lisan veel mõned mõtted, mis haakuvad osalt eelmise sissekandega, kus kiitsin sushit kui tervislikku toitu, ja tamari kastet kui gluteenivaba sojakastet:

Neile, kes väidavad, et see on pirtsutamine, ütlen, et gluteeni- ja kaseiinitalumatus pole mingi nalja-asi, ma olen lapsest peale võidelnud (- ma vabandan ja hoiatan ette, järgnev jutt võib olla söögiisu pärssiv, aga ma leian, et sellest rääkimine on VAJALIK -) kõhulahtisuse (vedel sitt) ning psoriaasiga (ekseemid, ketendused jalgadel ja kätel), see on siis ligi 30 aastat!!!, ja alles nüüd hakkan sellest jagu saama. Seedimine (ptüi-ptüi) on enam-vähem korras, vähemalt pole kõht enam KOGU AEG lahti (ja alukad on seetõttu puhtad, ilma kakatriibuta, mis mind on saatnud ajast, mida mäletan) ning nahaprobleemid, mis kord tekkisid, siis jälle müstiliselt kadusid, on nüüd püsivalt, ütleksin siis, et kontrolli all (NB! See pole mingi foobia, või platseebo-efekt, olen oma tervist ja toitumist jälginud nüüd juba süsteemselt kaks ja pool aastat ning teatud toiduainete ja tervisliku seisundi vahel on olemas kindel seaduspära. Ehk ma olen teadlik, milliseid kõrvalnähtusid üks või teine toit põhjustab, ja on minu valik, kas ma elan koos nende nähtudega, või väldin neid niipalju kui võimalik. Seetõttu pean vajalikuks märkida, et ma VÕIN süüa praktiliselt kõike, kasvõi haaknõelu, või žiletiteri, aga ma pean arvestama teatud tagajärgedega, mis ühe või teise aine tarbimisega kaasnevad, ja soovitan seda teistelegi: jälgida, milliseid reaktsioone põhjustab organismis ühe või teise nn toiduaine tarbimine- see on väga huvitav eksperiment igaühe jaoks kord elus läbi teha, annab väga palju infot juurde oma organismi kohta!). Vähemalt olen oma otsingute tulemusel jõudnud probleemi põhjustele jälile, mistõttu vabanen pidevast kreemide kasutamisest, mida siis on pakkunud psoriaasi raviks arstid (kes, muide, väidavad, et psoriaas on ravimatu haigus; on ta ravimatu jee!, ütleksin selle peale). On väga kahju, et arstid ei kasuta toitumist ravivahendina, mida soovitas juba Hippokrates mitu tuhat aastat tagasi. Minu enda kogemuse järgi on toit PARIM ravivahend, rohi. Irja näiteks on toitumise jälgimise tulemusel vabanenud astmast (NB! Täielikult!!!), liigeseprobleemidest (samuti täielikult, jalutame päevas maha mitukümmend kilomeetrit, nii palju kui jaksame, seda täiesti probleemivabalt, kui varem sai Irja jalutada probleemivabalt vaid 500m), kõhukinnisusest (mis saatis Irjat aastaid), seljavalust. Mina ise olen vabanenud lisaks eelpool mainitule kroonilisest nohust. Ja muide, nagu olen tuvastanud, tekitab sobimatu toit vajadust alkoholi ja tubaka vms selliste mõnuainete järele, ilmselt sellest, et summutada teatavat ebameeldivustunnet, samas sobivat toitu süües kaob selline vajadus nagu iseenesest. Samuti ei esine sobivat toitu süües nn viirushaigusi. Viirused lihtsalt ei hakka külge, nii imelik kui see ka pole. Hambad püsivad terved, ja igemed. Kõhust kaovad gaasid. Nii et, kel esineb mingeid kroonilisi hädasid, millele seletust ei leia, proovige varieerida oma toitumist. Näiteks süüa sushit, kas siis väljas, või teha ise. See pole üldse keeruline: riis, kala ja kurk, vms keerata kuivatatud vetikarulli vahele. Igal juhul tasub end igas mõttes ära, kui tervis sellest turgutust saab. On olnud isegi juhtumeid, kus toitumise kontrollimine, näiteks piimatoodete ärajätmine on viinud tervenemiseni rinnavähist. Minu enda kogemus ütleb, et vähemalt minu jaoks on poes müüdav ja piima nime kandev vedelik (ning sellest valmistatud surrogaadid) suisa mürk, samas kui teatud alkohol, näiteks vein või rumm võib mõõdukas koguses olla sõna otseses mõttes rohi. Tavateadvuses peetakse aga piima väga tervislikuks, ja hoopis alkoholi mürgiks. Samas, mis seal salata, mõjub mulle halvasti õlu ja viin (poes müüdav nisuviin).

Mis on toitumise jälgimise juures veel hea: pole vaja neelata mingeid tablette. Enamik inimesi eelistab millegipärast käituda vastupidiselt: toituda väga ebatervislikult (mis tähendab enamasti seda, et odavalt, nö kõhu arvelt kokku hoides, kuna värske ja tervislik toit on kallis) ning neelata tablette, mille arvelt kokku ei hoita. Ma olen jälginud inimesi toidupoes ja apteegis. Toidupoes veeretatakse iga senti näppude vahel, apteegis aga luhvitatakse rõõmuga 500-seid sedeleid. Tabletid võivad olla palju kallimad kui tervislik toit, üldisest tervislikust seisundist rääkimata. Mida selle kohta öelda: farmaatsiatööstus on teinud head ajupesu. Huvitav nüanss on veel see, et inimestele (näiteks lastele ja vanuritele, aga ka paljudele kroonilistele haigetele) kompenseeritakse nn ravimeid, seda siis apteegis, ja seda maksumaksja arvelt, samas tervislikku toitu, mis peaks olema esmane ravim, ja aitaks vabaneda kroonilistest haigustest, ei kompenseeri keegi. Seejuures ei ravi need apteegirohud kedagi terveks, need vaid leevendavad haigusnähtusid, enamik neist nn rohtudest on tegelikult lihtlabased valuvaigistid, ehk sisuliselt meelemürgid, ehk tegemist on sulaselge pettusega.

Ja siis, mis veel kõige hullem minu arvates, on see, et tervislikku toitumist ja üldse toitumise jälgimist on hakatud pidama pirtsutamiseks. Et mis on siis hea: end kehvast toidust võimalikult noorelt haigeks süüa ja siis eluaeg farmaatsiatööstusi nuumata?! Selline on siis see riiklikul tasemel propageeritav elumudel!

Üks lahe sushi-koht Tallinna südalinnas: Sushi Cafe

Ajal, mil paljud söögikohad kinni lähevad, on rõõm tuvastada kohti, mis praegusel ajal avatakse. Ja kuivõrd oleme Irjaga tervisliku toidu austajad, ja meie arvates on jaapanipärane köök üks tervislikumaid (toit on seal värske!), siis oleme jõudumööda propageerinud sushi-restorane. Oleme kirjutanud värskelt avatud Sushi-Cat'ist, mis asub Tallinnas Pärnu maantee ja Roosikrantsi tänava nurgal, seal kus kunagi asus filateelia pood. (leidsin sushi-cati kohta veebist ühe laheda illustreeriva pildi:


Minu meelest väga nunnu.)

Ja kus siis pakutakse sama maitsvat, ent märksa odavamat sushit kui eliit-sushirestoranides Silk ja Zebra. Ent Sushi-Cati puudus on tema, ütleme siis, et kõrvaline asukoht. Ta jääb linna keskusest ikka kõrvale. Nüüd oli aga rõõm avastada üks uus sushi-koht otse linna südames, Ühispanga ja Tornimäe tornide vahetus naabruses, otse Tallinna kaubamaja taga. Kus siis pakutakse sama head sushit kui, ütleme Silkis või Sushi-Catis, ent Sushi-Cati hindadega. Ja kus menüü on veidi laiem kui Sushi-Catis. Mis on oluline meile Irjaga, kes me jälgime gluteeni- ja kaseiinivaba dieeti, mistõttu on näiteks kreemjuust meie jaoks välistatud, ent mitmed Sushi-Cati rullid on just kreemjuusuga tehtud, ja kuigi oleme alati palunud keerata rullid ILMA kreemjuustuta, on see ometi meie toidu sisse sattunud. Tõsi, Sushi-Catis ollakse alati valmis need välja vahetama, aga see tekitab ikkagi tüli. Sushi Cafe pakub rulle ka ilma kreemjuustuta, nii nagu ka Silk.

Mis on Sushi Cafe puhul veel hea: rullid on seal SUURED, nii nagu Sushi Catis. Silkis kipuvad nad viimasel ajal olevat üha pisemad. Kuigi hind on jäänud samaks. Sushi valmib kohapeal, nagu ka Silkis ja Sushi-Catis, otse kliendi silme all, kui soovite:


Mida aga ei pakuta ei Sushi Cafe's, Silk'is aga Sushi-Cat'is, on gluteenivaba sojakaste ehk tamari kaste. Enamikus kohtades pakutav Kikkoman-sojakaste on küll hea, aga sisaldab gluteeni, seda küll vähesel määral, aga ikkagi. Tellisin tamari kastet Soomest Hyvinvoinnin Tavaratalo'st ja nüüd võtame selle alati kaasa, kui välja sushit läheme sööma.

Siin veel mõned vaated Sushi Cafe'st:

Äripäeva Aivar on natukene otu, või kas ikka on? Ehk veidi sellest, miks ja kuidas lint Ekspressi lekkis.

Väljavõte Aivar Hundimägi blogist.

Äripäeva Aivar on oma blogis kirjutanud veidi ajakirjandusmaailma telgitagustest ja jätnud mulje, et kõik, mis lehes ilmub, on ajakirjaniku usina töö tulemus. Et noortele ajakirjanikele ja ajakirjandustudengitele ekslikku muljet ei jääks (ajakirjandusõppejõud nagu Pullerits armastavad oma tudengitele sedasama rääkida, mis Aivar), siis tahaks omalt poolt anda veidi selgitusi.

Esiteks on Aivar Hundimägi jutt pehmelt öeldes lapsik. Jätab temast kui ajakirjanikust otu mulje, eriti seletus selle kohta, kuidas Äripäevas üritati justkui uurimismaterjale kätte saada. Kamoon. Iga ajakirjanik peaks teadma, et enne kohtumenetluse algust EI OLE võimalik uurimismaterjale kätte saada (vastasel korral ilmuks iga päev lehes mõni selline materjal), kui see materjal JUST ISE EI LEIA TEED TOIMETUSSE. Hundimägi peaks kogenud ajakirjanikuna ise teadma, KUIDAS sellised asjad toimetusse jõuavad. Ja need ei vedele ka kuskil toimetusemaja liftis nagu kunagi seletas mingite materjalide lekkimise kohta endine Postimehe ajakirjanik Erkki Erilaid, ega ka prügikastis. Vaid need materjalid tulevad otsejoones, ümbrikus, konkreetse ajakirjaniku kätte. Anonüümselt allikalt, mõistagi. Olen ise korduvalt Äripäeva ajakirjanikuna selliseid ümbrikuid saanud.

Teine võimalus on, et lehe peatoimetaja kohtub mõne "allikaga", ja saab need materjalid enda kätte. Vaid üks väljavalitud inimene toimetusest, ja sedagi range vaikimisvande all. Nii et, Aivar, pole mõtet siin teha nägu mingist suurest uurimistegevusest, nagu oleks see ajakirjanduses igapäevane praktika. Või kui on, siis küsiks niipidi, et MIKS selliseid asju siis lehtedes ei ilmu, uurimismaterjale kohtueelses menetluses?! Miks siis ajakirjanikud oma tööd ei tee?! Mh? Ahh?

On siililegi selge, et ajakirjanik saab selliste asjadega tutvuda vaid kohtus. Olen seda ise ajakirjanikuna teinud, ja teevad ka teised. Enne kohtumenetlust ei saa ajakirjanik selliseid materjale kätte. Ja kui saab, on see ajakirjanikule suunatud materjal, seda siis loomulikult teatava huvi tõttu teatud materjalid ajakirjandusse lekitada.

Nüüd tekib küsimus, miks just Ekspress. No üks võimalus on kahtlemata see, et uurijatel, või siis prokuröril, kelle käest see materjal kõige tõenäolisemalt lekkis, on soetatud Ekspressi aktsiaid. Ja on loomulik, et sellise materjali peale tõuseb lehe loetavus, Ekspress mängis selle asja eriti suurelt välja, samuti samasse meediagruppi kuuluv Delfi. Ja minu teada on ka Hundimägil, kes Ekspressi kiitis, Ekspressi aktsiaid. Ja neid on ka teistel Äripäeva ajakirjanikel, kunagi oli juttu, et Äripäeva peatoimetaja Igor Rõtov on üks Ekspress Grupi suurimatest nö väikeaktsionäridest. Aga selle koha pealt targu vaikitakse, millegipärast on Äripäeva veebist ära koristatud ka info selle kohta, milline ajakirjanik mis aktsiaid omab (ilmselt suurest häbist, sest selle põhjal on võimalik välja arvutada, kes kui palju on mööda pükse saanud oma investeeringutega). Viimasel ajal on olnud juttu sellest, et Ekspress võib minna oma suurte laenukohustuste tõttu üldse haamri alla, nii et aktsionäridel on, mille pärast põdeda. Ja võidelda. Ja kui raha on mängus, siis, nagu ütleb minu kogemus, ollakse milleks iganes valmis.

Aga ma ausalt öeldes ei usu seda, et prokurör ise hakkaks riskima sellise asjaga, oma töökohaga siis, eriti üks naisterahvas, ja seda praegu, kus on teada, et tööd on raske saada. Hundimägi, loomulikult, ei riski millegagi, kui Ekspressi kiidab, sest talle on see ajakirjanikuna lubatud, teine teema on muidugi Ekspressi kiitmine olukorras, kus ta on samaaegselt Ekspressi väikeaktsionär. Siis on sel kiitimisel teatud halb mekk man.

Aga no mis me sellest Hundimägist siin ikka piiname. Eks temagi ole inimene kõigi oma vooruste ja puudustega, ning kui ajakirjanik veidi libastubki teatud eetikanormide vastu, pole see teab mis kuri tegu. Pigem teeb lihtsalt nalja, ja põhjustab kerget hämmingut. Üht ma võin öelda, et Hundimägi pole tegelikult mingi otu, nii et Ekspressi kiitmine lähtub pigem mingist muust huvist. Aga millest konkreetselt, eks see jäägu Hundimägi enda südametunnistusele.

Ent lähme edasi küsimusega, miks just Ekspress. Välistasime, et seda tegi prokurör ise. Sest isegi kui tal oleks Ekspressi aktsiaid, pole need väärt, eriti praegu, niipalju, et nende nimel võiks riskida oma töökohaga (mis muidugi ei välista, et talle on tehtud teatud kor-"optsioon" mõne suurema aktsiakoguse peale, aga see on siiski vähetõenäoline), mistõttu see Irja esitatud arvamus, et prokurör Kadri Väling ajakirjanikule materjale edastades lihtsalt oma klatši-kirge välja elas, on väheusutav. Küll aga, ja milles ma ei kahtle, näitas Väling neid materjale oma ülemustele, ja need omakorda oma ülemustele, kus see asi jõudis lõpuks justiitsminister Rein Langi lauale. Ja Langil polnud loomulikult mingi probleem üks kassetike oma kabineti magnetoolas ümber lindistada ning poetada see mõnel ühisel klubi- või saunaõhtul Hans Luige taskusse, kust see siis joonelt Ekspressi teotahtelise ajakirjaniku Sul Vedleri töölauale lendas. Ei saa siin jätta märkimata, et lõviosa Ekspressi ajakirjanikest on vaid Hans Luige käepikendused (välja arvatud ehk Veiko Märka, Marko Mägi, Sergei Standnikov, Andrei Hvostov ja Tarmo Vahter), kes siis täidavad Luige käsku, või kirjutavad Luige ette öeldud teemadel. Ma võin ühe oma vanadest sokkidest ära süüa, kui justiitsminister Rein Langil, Hans Luige suurel sõbral ja pikaaegsel äripartneril pole Ekspressis varjatud osalust, mis peitub siis selliste nimede nagu HANS LUIK ja HHL RÜHM taha. Nii et Langil võis olla reaalne huvi, ja mis tähtis, ka võimalus oma vana sõpra "aidata". See põhjendab ka seda, miks selline poliitiliselt tundlik info jõudis ajalehe veergudele nüüd, suvisel nn hapukurgihooajal. Ilmselt on Ekspressi seis ikka väga kusine. Ja Luige sõbrad siis kraabivad kokku, mis aga saavad. Ja kust saavad. Lang muidugi keeras proksile ja kogu justiitsministeeriumi haldusalale suure käru kokku. Tema lendab varsti ministritoolilt minema, aga ametnikud peavad supi ära sööma. Niipalju siis teemal, miks just Ekspress.

Nüüd edasi võiks küsida, kust see materjal lekkis. Ilmselt on vastus sellele juba olemas, ja mida arvas ka Irja, ja mida on arvanud mitmed teised arvajad: et proksist, ehk prokuratuurist. Sest asi lekkis vahetult peale seda, kui see Kapo uurijate käest prokuratuuri jõudis. Üks võimalus on muidugi, et Kapo töötajad ajastasid ise lekke kavalalt sellele hetkele. Ja et ka mõnel Kapo uurijal, kes materjalidega kokku puutus, on Ekspressi aktsiaid. Samas, Kapo kontaktisik Ekspressis on Mihkel Kärmas, artikli autoriks oli märgitud Sul Vedler. Mis muidugi ei välista seda, et Kärmas on puhkusel, ja edastas materjali toimetajale, Vedlerile siis. Ja Kapost on ennegi materjale lekkinud, olen neid ise saanud. Ja Kapot juhib, nagu see arvatavasti on teada, jätkuvalt Jüri Pihl. Kuigi tema ametinimetused on aja jooksul muutunud, viimasel ajal kasutab ta tiitlit "Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees". Jüri Pihlil ilmselt Ekspressi aktsiaid ei ole, küll aga tahab ta saada presidendiks, siis mitte mingi tühise klubi või ühingu, vaid ikka selleks Vabariigi Presidendiks, asukohaga Kadriorus. Ja selline kõrge ambitsioon nõuab siis vastavat tegutsemist. Et siis poliitilisi rivaale peedistada. Samas, muidugi, räägib sellise puht-poliitilise lekke vastu asjaolu, et seda tehti nii pikalt enne valimisi. Isegi Pihl saab aru, et inimesed jõuavad selle asja sügiseks, valimiste ajaks ära unustada. Ja et praegu, puhkuste ajal ei pöörata sellele just suuremat tähelepanu. Ja pealegi polnud neis kõnelustes, mis lekitati, mingit erilist poliitilist väärtust. Või intriigi. Suht lahja materjal, ütleks. Midagi sarnast nagu need Rein Kilgi kõneluste kohta lekitatud lindid maadevahetuse asjas, mis olid mõneks ajaks huvitavad, aga nüüdseks unustatud. Vaid väljend "füüri laskma" on sealt laiemalt kasutusse jõudnud. Parbuse ja Sepa kõneluste puhul polnud isegi midagi nii värvikat. Mistap võib arvata, et mingit suuremat poliitilist tellimust asja taga ei ole. Pealegi tahab Pihl olla viimasel ajal rohkem Savisaare sõber (mis ei välista muidugi seda, et sõber sõbra naha nülib, seda on ennegi juhtunud, juba tuhandeid aastaid tagasi), ning Kapo kahuritoru on suunatud hoopis Reformi poiste suunas (sest Reformi poisid ajasid Pihli valitsusest minema). Näiteks äsja tehti kõva arapp Reformi nn Tartu maffia pesas. Kust, NB!, lindid ei lekkinud. Kuigi, kui Kapo oleks seda soovinud, oleks sealt saanud küllalt mahlakaid asju välja tuua. Ja kas Kapo oleks seda linti siis Ekspressi sokutanud, kui Pihli eesmärk on saavutada suurt kõlapinda? Loomulikult mitte! Kapo oleks selle lindi sokutanud otsejoones Postimehe toimetusse, sest Postimehel on suurim lugejaskond Eestis. Ekspressi lugejaskond on poole väiksem, ja seetõttu ka mõju, ning nagu võis arvata, Postimees seda lintide teemat nüüd eriti ei reklaaminud, ja teadagi miks: et mitte konkurenti toetada. Ja need lindistused polnud ka poliitiliselt nii kuum teema, et Postimees poleks saanud neist mööda vaadata. Sest tõsi ta ju on, neist lintidest ei tulnud välja mitte midagi uut. Või kui, siis seda, et tegemist on kahe väheinformeeritud tegelasega, kes tunnevad end millegipärast tõrjutuna. Hoopis teine tera oleks olnud Savisaare kõnelused, mida, ma kujutan ette, on Kapo samuti aeg-ajalt pealt kuulanud. Kasvõi juba selleks, et tuvastada Savisaare sidemeid Kremliga.

Nii et, kokkuvõtvalt võib öelda, et kõige suurema tõenäosusega oli kogu selle järjekordse lindi-saaga taust selline, et Rein Lang aitas oma head sõpra ja äripartnerit. Et siis turgutada Ekspress Grupi kehvakest seisu. Et Luik ei peaks oma võlgade klattimiseks Ekspress Grupist tükke müüma. Mis siis oli põhjus, miks Ekspress selle näruse lindikese megasuureks reklaamis, kus seda siis söögi alla ja söögi peale topiti nagu mingit issanda imet. On selge, et see lint aitas müüa nii Ekspressi kui Delfit. Sel lindil oli konkreetne hind, seda Ekspress Grupi jaoks, ja seda võib mõõta miljonites kroonides. Kust siis poetub veidike nii mõnelegi, alustades Luigest ja Langist ning lõpetades Äripäeva poistega. Ja ajakirjandus, sõbrad, pole midagi muud kui üks äri. Räägitagu siis, mida iganes.

Eesti oma Madoff'id

Väljavõte tänasest Äripäevast.

Tänane Äripäev kirjutab kohaliku investeerimispanga Gild riskikapitali fondist Gild Arbitrage. Numbreid ses loos millegipärast eriti ei ole (välja arvatud 19. korrus, kus asub Gildi kontor, City Plaza majas, ja 60 miljonit krooni, mille Gildi enda juhid fondi investeerisid), mis on majanduslehe jaoks kahtlemata samasugune "puudus", nagu see, mille saatsid korda Gildi juhid neile usaldatud varaga. Ja, nagu loost selgub, võtsid vastu raha veel siis, möödunud aastal, kui oli juba selge, et fond on käpuli. Ehk siis, ei erine nende tegevus suurt USA tuntud riskikapitalisti Bernard Madoffi tegevusest, kelle juhitav investeerimisfond muutus samuti mingil hetkel püramiidskeemiks, mida hoiti üleval vaid uute panustajate rahadest. Kuni enam panustajaid ei olnud ja kogu kupatus kukkus uperkuuti.

Mul endal on raske kirjutada Rain Tammest ja Tõnno Vähist, kuna Tamme tean isiklikult (ja Vähk, nagu selgub, on Irja ühe endise poiss-sõbra sõber, kes isegi Irja Tartu majas ööd olnud), ta tervitas meid Irjaga paar aastat tagasi rõõmsalt, kui kohtusime Helsingi noobli Kamppi hotelli jaapanipärases restoranis, kus Tammel oli käimas ärilõuna oma soomlastest äripartneritega. Ja meie Irjaga nautisime lihtsalt teineteist ja (ilmselt üht maailma kallimat) sushit. Tamm tuli meie juurde ja ütles, et tema sõbrad investeerimispankurid eelistavad Kamppi asemel värskelt avatud Helsingi Hiltonit (mis, nagu me hiljem proovisime, polnudki eriti hubane). Oli näha, et need olid tema parimad ajad elus. Kus ta säras ja hiilgas. Ent täna, kui vaatasin pilti Äripäevast, siis ilmselt on see üks väheseid, kus Tamm ei naera. Ja Vähk kratsib kukalt. Hea foto! Mis iseloomustab küllalt hästi Gildi praegust seisu.

Ent positiivsem noot on ilmselt see, et kui USAs istuks sellised püramiidskeemi autorid ilmselt juba vangis (nagu Madoff, kes sai 150!!! aastat), lehvivad Eesti omad rõõmsalt ringi, ja nagu nad ise räägivad, "ei istu me siin, käed rüpes, vaid tegutseme". Ja kui Madoffi jaoks on ilmselt kõik kadunud, siis Tamme ja Vähki jaoks on kõik veel ees, tundub, lugedes Äripäeva artiklit. Ses mõttes on vähemalt pankurite jaoks Eesti küll selline unelmate saar, või eldoraado. Egas muidu Hansapanga asutajad uut panka loo. Eestis saavad end finantsistid küllalt rahulikult tunda, nagu ka näiteks Marcel Vichmann ja Olari Taal, kes kaasaktsionäride tagant kümmekond aastat tagasi mingi 225 milli pihta panid ja end siiani tegijatena tunnevad. Taal isegi asutas erakonna, koos ühe teise finantsmahhinaatori, Tönis Paltsiga, kes samuti rõõmsalt ringi lehvib, ja on kuulda, et tahab jälle end poliitikas "proovile panna". Vangi on läinud Eestis vaid väiksed kalad, nagu Malle Eenmaa ja Andres Bergmann, ja sedagi küllalt lühiajaliselt.

Talis Kitsingu viimane sissekanne

Väljavõte Talis Kitsingu blogist "Talis Kitsingu Baar":

Ühes hingamine ehk mõtteid 25. üldlaulupeoga seoses

Ilus nimi ja tore üritus. Jääb kauaks meelde. Aga oli ka neid asju, mis kurvastasid. Paari sellist praegu käsitlengi.
Esiteks see, et eesti rahvas ei ole kunagi varem olnud nii killustunud kui praegusel ajal. (Siinkohal tahan anda eeskuju ja paluda vabandust kõigi rahvuslaste käest, kelle kohta mu uue erakonna esimees on midagi halvasti öelnud. Usun, et nüüd, kus ma kuulun Eesti Iseseisvuspartei ridadesse, võin seda endale lubada.)
Viimati oli eesti rahvas tõeliselt ühtne kahekümnenda sajandi kaheksakümnendate aastate lõpul ja üheksakümnendate alguses. Olime päriselt kui ÜKS RAHVAS. Mäletan hästi 1991. aasta 15. maid, kui rünnati praegust Riigikogu hoonet ja Edgar Savisaar tegi raadios üleskutse appi tulla. Ja väga lühikese ajaga kogunes tohutu hulk rahvast Toompeale, mina nende seas, kuigi olin tollal vaid 15-aastane.
Täna kuulub suur osa eesti erakondade ja inimeste energiast omavahel kemplemisele ja võimuvõitlusele. Ja tuleb enesekriitiliselt tunnistada, et ka EIP ei ole süüst päris puhas. Ka on mingil osal eestlastest vale arusaam Eesti venelastest. Nad ei ole kõik viimseni meie vaenlased. Nende seas on palju inimesi, kes armastavad Eestit kui oma kodumaad. Neile ei tohiks selga keerata. Mul on palju tuttavaid mitte-eestlaste seas, kes räägivad puhtalt eesti keelt. Minu jaoks on nad omad. Eestlased ja eestimeelsed Eesti elanikud võiks ju ühte hoida ja olla kui ÜKS RIIK. Kahjuks on selles suhtes olukord veelgi hullem. Vähe sellest, et me üksteise peale kadedad oleme ja halvasti käitume, vihkab teatud osa eestlasi ju venelasi vaid viimaste rahvuse pärast ja ka vastupidi.
Kahju, et meie praegused juhid ei ole venelaste silmis autoriteedid, nende üle lausa irvitatakse. Olen erinevatest allikatest kuulnud, et meie president on homo. Seevastu Savisaar, kes on autoriteet venelaste silmis, on eestlastel lihtsalt ees. Mul läheb süda pahaks, kui ma Kanal 2 „Reporterit“ vaadates pidevalt näen, kuidas Savisaart jõhkralt ja kallutatult maha tehakse. Mina arvan, et Eesti poliitilisel maastikul ei ole teist nii tugevat isiksust kui seda on Edgar Savisaar. NB! Siinkohal tahan kindlasti ära mainida, et ma ei poolda tema maailmavaadet. Austan teda kui vastast. Täpsemalt: kui väga ohtlikku vastast, keda ei tohi mingil juhul alahinnata.
Teine asi, mis mind seoses äsjase laulupeoga kurvastas, oli see, et meie president otsekui veeris maha kellegi teise kirjutatud teksti. Presidendi kõne algus oli ilus. Näha oli, et need tunnid, mida Rein Oja presidendile esinemisoskuse parandamiseks oli andnud, olid hästi mõjunud. Edasi aga vajus asi täitsa ära. Teksti sisu oli ilus ja õige, aga president ise ei mõjunud eriti veenvana.
Kui ma hiljem sellel teemal ühe oma tuttavaga vestlesin, ütles ta, et ka üks tema tuttav rootslane oli seda tähele pannud. Ma mõtlen seda veerimist. Ärge palun nüüd valesti minust aru saage, aga näiteks Adolf Hitler mõjus kõnemehena ikka väga veenvana. Nagu mõned inimesed on juba märganud, on internetis minu lemmikvideoteks Hitleri kõned. Ta oli väga osav kõnemees ja usun, et igal poliitikul oleks temalt ses suhtes midagi õppida. Lisaks ta kõnemeheandele hindan teda ka sellepärast, et ta suutis ühendada oma rahva. Tänu temale said sakslased ühtseks. Loomulikult tegi ta ka halbu asju. Näiteks ei taastanud Eesti iseseisvust.
Ma tahan, et Eesti oleks tugev riik ja saaks kõikide teiste riikidega hästi läbi. Ja et me ei poeks mitte kellelegi. Ei läänele ega idale. Ma kardan, et selleks oleks vaja tugevat juhti, kelleks isikuomaduste poolest sobiks täna vaid Savisaar. Kahjuks või õnneks ei poolda teda enamik eestlastest. Jah, võiks olla ÜKS JUHT, kes suudaks taas ühendada rahva nii, nagu see oli üheksakümnendate alguses. Kui me töötaks ühise eesmärgi nimel, mitte üksteise vastu ega vaid omakasu nimel, siis oleksime tõesti varsti viie parema riigi hulgas. Seda ükskõik millises valdkonnas. Rahvuslik ühtsus teeb rahvaga imet. Seda näitas nii laulupidu kui on näidanud ka ajalugu. Siis tekib uus hingamine – tõeliselt ühine hingamine.

Ära mölise, Triin Bergmann!

Väljavõte Delfi veebist.

Pronksinelikut süüdistanud prokurör Triin Bergmann üritab nüüd avalikkust veenda, et kuigi Riigikohus ei võtnud Reva, Linteri, Sirõki ja Klenski asja menetlusse, siis tegi proks ikka kõik õigesti, sest massirahutuste korraldamine oli tõendatud. Süüdi oli Riigikogus, kes ei ei saanud asjast õigesti aru.

See on muide seesama prouröride loogika, et kohtunikud on lollid, millest ma kirjutasin Sepa-Parbuse krimasja kureeriva prokurör Kadri Välingu puhul. Prokurörid lihtsalt keelduvad tunnistamast, et nemad võiksid midagi valesti teha. See ei ole võimalik. Prokurörid on targad. Kohtunikud on lollid, seepärast kõik persse läkski. See on prokuöride igavene defence, võiks isegi öelda, et lipukiri, mille Triin Bergmann on vanematelt kollegidelt ära õppinud. Mis võiks kõlada umbes sedasi: Prokuröril on alati õigus!

Tahaks öelda: ära mölise, hea ekskolleeg. Tõendatud oli vaid see, et inimesed kogunesid ja mõned neist ka rüüstasid, aga mitte kuidagi ei olnud tõendatud see, et seda "korraldasid" ülalnimetatud isikud. Üks ülalnimetatud isikuid, nimelt Maksim üritas hoopis rüüstajaid korrale kutsuda. Ja isegi kui Reva, Linter, Sirõk ja Klenski inimesi Tõnismäele kutsusidki, mis siis. Kust otsast on see "massirahutustele" kutsumine? Nemad avaldasid vaid meelt. Kui mõned Langi & Pihli poolt vangist vabaks lastud või Venemaalt tulnud kaagid Tallinna linna maatasa tegid, siis selles ei saa süüdistada neid, kes korraldasid Pronkssõduri kaitseks meeleavalduse.

Ise tegid halba tööd, Triin Bergmann, nüüd kannata. Ja vastuta. Teinekord ei maksa iga Langi aktsiooniga kaasa minna. Isegi vaene aeg, nüüd hakka veel prokuröride lolluse pärast pronksipoiste vangivaeva kinni maksma.

Hea Norman Aas! Juba ammu on aeg saata prokurörid a) intelligentsus- ja b) käitumiskoolitusele. Vastasel juhul, kardan, läheb nende lollus riigile väga kalliks maksma. Ja seda me ju ei taha. Või?

Kas Reformist minnakse jalad ees, ehk mis juhtus Talisega?

Väljavõte Delfi veebist.

Ma ei usu üldiselt vandenõuteooriatesse, aga kui lugesin täna hommikul Delfist uudist Talis Kitsingi ootamatu "lahkumise" kohta, siis läks küll mõte sinna. Et see ei saa olla juhus.

"Kirjuta sellest," ütles Irja, kui hõõrusin veel unesegaduses silmi, "kirjuta, kuidas me kohtusime, kuidas ta oli väga positiivne, täis entusiasmi ja kuidas ta lubas meile veel intervjuu anda, kus ta tahtis kõik ära rääkida."
"Hea küll," ütlesin Irjale.

Ise olin samal ajal ärevil. Et järsku on mõni killer saadetud juba ka meie ukse taha. Järsku on meie kõnelusi Talisega pealt kuulatud. Üks Reformi professionaalne killer, Aivar Otsalt luusib praegu kuskil ringi. Mulle tulid meelde KGB võtted, kõiksugu mürgitamised ja muu säärane staff. Mida on viimasel ajal kasutatud Venemaal, kus endine KGB seltskond on taas pead tõstmas. Ja ka Eestis on endised võimul, endine kõrge partei-aparatšik Ansip ja miilitsaohvitser Seli. Ja teised ka, näiteks Rein Langi isa töötas Soomes, ja minu teada ei teinud ta seal teadust.

Nüüd Talisest. Kohtusime esimest korda vast paar kuud tagasi, kui ta võttis ise ühendust ja edastas teate, et on otsustanud Reformierakonnast lahkuda. Jah, tema ise, Baari saatest tuttav Talis, Baari-Talis. Rääkisime temaga mitu tundi ühes kesklinna söögikohas Postimaja juures. Ta sõna otseses mõttes pakatas tervisest ja teotahtest. Ütles, et ei saanud muud moodi Reformist lahti, kui et pidi neid kuidagi provotseerima. Sest kõik tema varasemad taotlused erakonnast lahkumise kohta olid tagasi lükatud, teda oli veendud jääma. Sest Tallinnas, kus ta kandideeris, olid Reformi read väga hõredaks jäänud. Eriti Mustamäel, kus ta oli linnaosa halduskogu liige. Inimesed lihtsalt lahkusid. Ja seda vaikselt. Sest suu paotamise korral kardeti, et juhtub sama mis Galojaniga: inimene tallatakse jalge alla.

Talis rääkis igasuguseid huvitavaid lugusid Reformierakonna ja selle liikmete kohta, sellest, et Reformis on tugevad sisemised vastuolud, sisemine kriis, kuidas erakond tegelikult oma valijatest ei hooli, seda teadlikult, aga ütles, et kõigest ei taha ta veel rääkida, et ta pole selleks valmis, et aeg pole küps. Ja samuti palus ta, et me ei mainiks tema nime infoallikana. Et me lihtsalt saime kuskilt teada. Sest oli näha, et ta kardab Reformi kättemaksu. Ta oli, ütleme, veidi hirmul. Nagu ta rääkis, on hirmul kõik need, kes on Reformist mingil põhjusel välja astunud.

Siis, nädal aega hiljem saatis ta kirjatüki, seletuse selle kohta, miks ta otsustas Reformist lahkuda. Sellise pildi kah juurde:


Kus ta siis oli kirja pannud enam-vähem sellesama jutu, mis ta oli rääkinud. Kuidas tema otsus avaldada "Siioni tarkade protokollid" oma Reformi-veebilehel oli vaid lõks, kuhu ta oma erakonna kavalalt meelitas. Sest, nagu ta ise seletas, läks Reform selle teksti tema blogist eemaldamisega vastuollu oma liberaalsete põhimõtetega. Ja jäi lõpuks üpris lolli seisu, sest Reform oli muu hulgas viimasel ajal hakanud evima ka natsionalistlikke põhimõtteid, mille järgi olnuks need protokollid just vahva lugemine. Samas ei saanud Reform taluda nende protokollide avaldamist oma kodulehel, sest paljud Reformi toetajad on juudid, ning erakonna vaimne juht Siim Kallas on juudi päritolu. Oma tegevusega paljastas Talis Reformi kõige nõrgema koha: sisemised ideoloogilised vastuolud, ja sai selles olukorras võimaluse erakonnast lahkuda: vahetult pärast seda kirjatükki fikseeriti tema lahkumine erakonnas kõige kõrgemal tasemel.

Uuesti võttis Talis meiega ühendust paar nädalat tagasi. Ta ütles, et on nõus kõik ära rääkima, oma nimega. Ma mõtlesin, et väga tore, lõpuks ometi. Võtsin isegi videokaamera ühes, et Talis saaks oma loo pildile rääkida. Nii tundub see kõige usutavam. Saime kokku jälle sealsamas, Postimaja küljes asuvas söögikohas. Ent minu üllatuseks polnud ta nõus seekord veel pildile jääma. Ta ütles, et ta pole selleks valmistunud. Et võib niisama rääkida. Ma siis ütlesin, et peaks ikka videosse võtma, on usutavam. Talis ütles, et ta peab selle tarbeks veidi end ette valmistama. Ma praegu muidugi kahetsen, et ma Talist tookord rohkem ei mõjutanud, sest ta oli juba nõus peaaegu rääkima, videosse, aga ma mõtlesin, et olgu, ma ei hakka peale käima, pealegi on sellised pealekäidud asjad tihti just sellise maiguga. Et las ta ise tunnetab, millal ta on valmis ja siis saab vabalt rääkida.

Kuivõrd me leppisime kokku, et "asjast" räägime millalgi hiljem, mil ta valmis on, ta lubas ise ühendust võtta, siis rääkisime tol korral lihtsalt maast ja ilmast. Juttu tuli ka tema tulevastest plaanidest. Ta rääkis, et on väga sisse võetud spordist. Et ta pühendub kickboxingu treeneri ametile, et tema õpilane on maailmameister ja mitmetest tema õpilastest on saanud juba treenerid. Et talle väga meeldib sport ja tahaks sporditegemisele ka poliitikuna kaasa aidata. Uuris ka seda, kas Savisaar võiks olla huvitatud spordi toetamisest, sest et Reform üldse ei olnud. Üldse paistis, et Talis suhtus Keskerakonna juhti lugupidamisega. Ta rääkis ka seda, et mõni aeg tagasi oli Keskerakond temaga flirtinud, ent ta ikka otsustas Reformi edasi jääda. Kuni nüüd tuli lõplik otsus erakonnast lahkuda. Oma edasist poliitilist tegevust nägi Talis seotuna Iseseisvusparteiga. Ma veel ütlesin, et see on hea valik, sest Iseseisvusparteil on võimalik ainult tõusta, ja seda eriti praegusel heitlikul ajal. Ja et paljud senised Reformi valijad võiks hääletada Iseseisvuspartei poolt. Talise jutust jäi mulje, et ka Iseseisvuspartei on temast huvitatud.

Edasi oli Talise poolt vaikus. Mitu nädalat. Just paar päeva tagasi mõtlesin tema peale, et huvitav, miks ta pole ühendust võtnud. Aga veel ei jõudnud talle helistada. Kuni täna hommikul lugesin lehest teadet, et mees on surnud. Täiesti uskumatu! Meie viimasel kohtumisel oli ta kõike muud kui selline, kes tahaks või võiks surra. Ja tal ei paistnud olevat ka mingit haigust, vähemasti oleks ta siis sellest rääkinud, meie jutuajamised olid küllalt avameelsed. Või siis mingit probleemi. Vastupidi, tundus, et ta on suure jama kaelast ära saanud ja saab rahulikumalt hingata. Mulle tundub küll, et tema lahkumine on sõnum: Reformist lahkutakse, vähemasti avalikult, vaid jalad ees.

Siin veel üks fotomeenutus Talisest enne 2007. aasta Riigikogu valimisi (vasakul Jürgen Ligi comare Katja Ljubobratets, paremal Rein Langi oma Kairi Õun):

Ekspress, raisk! Lubatakse eksklusiivi, aga välja tuleb jura!

Sorri, Ekspress, aga ma jäin poole lugemise peal magama. Mingi tavaline õllelauajutt. Aga kui te oleks avaldanud Näinar Seli ja tema suure sõbra Aivar Otsalti jahimehejutte, vot neid ma oleks lugend kasvõi poole ööni ja küünlavalgel. Vot need oleks väärt kraam.

Või Aivar Otsalti kõnelused Näinar Seli naisega, kui too tal riiki petta aitas seal õndsas Dorpatis

või siis jällegi Rein Langi kõnelused Maksim Liksutovi ja Sergei Galinkaga, kui ta neile raha eest kodakondsust müüs

või oot, hoopiski Ansipi ja Seli kõnelused, kui nad Emajõe Ärikeskuse osalust jagasid

või näed, miks mitte Meelis Adoneni kõnelused, kui ta koerajalutajale vasta molli andis

ja otse loomulikult reformikate maadevahetuskõnelused. Kus need on, küsin ma? Miks te pakute mingit igavat sitta ja nimetate seda "eksklusiivseks"? Lugejate petmine, kurat võtaks. Mina känseldan oma Ekspressi tellimuse. Lubatakse mingit eksklusiivi, aga välja tuleb hale karamajura. Ptüi!

Parbuse ja Sepa kõnelused lekitas prokurör Kadri Väling

Väljavõte kogumikust "Eesti prokurörid".

Ja pole ime. Kadri on tohutu klatšimoor. Kui temaga veel koos ja ühes kabinetis töötasin, aastatel 2000-2002 siis, kui Tallinna prokuratuuris abiprokuröriks olin, siis mul kõrvad huugasid tema klatšijuttudest. Kadri muudkui rääkis ja rääkis, kuidas kõik kohtunikud on lollid ja prokurörid muudkui peavad neile puust ja punaseks selgeks tegema, kuidas peab otsust tegema, sest kohtunikud, kellest võib targaks pidada ehk vaid Märt Tomingat, kuna ta oli kunagi prokurör, on lollid kui lauajalad. Eriti lollid olid Kadri kinnitusel Aime Ivanson, Katrin Puhkason, Valeri Lõõnik ja Alari Möldre, kes käis prokuöridele närvi sellega, et armastas kohtuistungite ajal süüaluste peale suure häälega karjuda.

Minule Alari meeldis, ta oli tore ja viisakas, kutsus mind ükskord isegi oma kabinetti kohvi jooma, aga selle vastu ma vaielda ei saanud, et mõned kohtunikud olid, nagu Kadri kinnitas, tõepoolest pisut rumalad. Eriti Aime Ivanson ja Eha Popova. Ja ega Helve Särgavagi mingi vaimuhiiglane olnud, mõtlesin sageli, et tema õige koht oleks turul kurgileti taga.

Ja nüüd, kus ma lugesin lehest, et lekkinud on Parbuse ja Sepa kõnelused, tabas mind rõõmus äratundmine, kui tšekkasin välja, et Jüri Vilmsi sihtkapitali asja uurib ja süüdistab mu oma vana armas kolleeg Kadri. Klatši-Kadri, kui soovite. Ei imesta üldse, et lindid lekkisid. Sest eks see, kes armastab klatšida, ei suuda kuidagi, tee või tina, hoiduda selle klatši levitamisest. See on selline omamoodi haigus, millest ei saa lahti. Selle haiguse nimi on klatšimoorindus. Ja tegelikult põevad seda haigust pea kõik naisprokurörid. Sest kui mina seal tööl olin, siis oli pea iga töötunni järel tunniajane klatšipaus, mille kestel joodi kellegi kabinetis mõnusasti kohvi ja võeti läbi kõik kohtunikud ja advokaadid. Kellel kõige ilusam pepu jne.

Riigiprokuratuur võib siin ju nüüd kätega vehkida ja kinnitada, et ei tea, kes ja mis, aga kulla Norman, me (ja te) ju teate, et tegelikult lekkis inff ikkagi proksi majast. Ja just nendesamade klatšilembeste prokuröride suust, kellega mina kaks aastat koos töötasin.

Miks prokurörid klatšivad? Ütlen ausalt - töö on surmigav. Ja täiesti tänamatu. Üks negatiivsus kogu aeg. Ei midagi loovat. Mõned leevendavad hingepiinu luuletamisega, teised teevad oma elu huvitavamaks klatšimisega.

Kuidas inff lekkis? Artikli autor Vedleri Sull ei ütle, aga kust mujalt kui proksist ta tuli. Kadri ei suutnud suud pidada ja nii ta läks. Eeluurimise materjalid lehes. Nii ta läheb, kui prokurörideks on saunatädid.

Üks prokuröriks saamise eeldusi on, et inimesel oleks kõrged kõlbelised omadused. Kogu lugupidamise juures Riigiprokuratuuri suhtes - te vist ei ole endale selgeks teinud, härrased-endised kolleegid, mida täpselt need kõrged kõlbelised omadused tähendavad? Või arvate, et klatšihimu on üks neist?

Sellisel juhul võiks KÕIKIDE krimasjade materjalid avalikud olla. Ja prokurörid võiks esineda talk show'des, kus arutatakse üksipulgi läbi kõikide krimasjade eeluurimise materjalid. Persse see süütuse presumptsioon! Prokurörid võiks korraldada rahvaküsitlusi, kas keegi on süüdi või mitte, ning nõuda karistusi populaarse arvamuse põhjal. Oleks ju igati huvitavam kui oodata mingit jama kohtuistungit, mis võidakse pealegi kuulutada kinniseks nagu Reiljani-Villu oma.

Juba praegu võiks ära otsustada, kas Parbus ja Sepp on süüdi või mitte. Mida siin enam arutada? Ekspress avaldas kõnelused ära, eks ju, nüüd veel intekas Kadri Välinguga, kus ta ütleb, et kõik on selge, ja siis võikski asja kokku võtta. Parbus ja Sepp - süüdi.

Milleks neid lolle kohtunikke koormata, ma ei saa aru. Ekspressi-Sull ja Klatši-Kadri oskavad kamba peale otsuse kokku kirjutada küll.

Demokraatia po-esstonski

Väljavõte Ekspressi veebist.

Minu kahtlused ja kõhklused, et Kapo tegevus (mis peaks ideaalis olema poliitiliselt sõltumatu, tagama demokraatia püsimajäämise) on viimasel ajal selgelt poliitiline, leiab üha rohkem kinnitust. Kus siis "õigete" erakondade tegelased pääsevad alati suht kerge naha, pigem, ütleks, ehmatusega, aga "valede" erakondade tegelaste elu siis laotatakse avalikkuse ette laiali, et teised saaksid sellel trampida. Ehk siis kasutatakse maksumaksja raha, riigi struktuure selleks, et demokraatiat hävitada.

Üsna sarnane areng sellega, mis toimus Pätsu valitsemisajal. Kus siis eesmärk oli samuti õilis: kaitsta end Venemaa ohu eest. Selleks tuli siis teha mööndusi demokraatlike põhimõtete järgmisel, mis lõpuks viis demokraatia täieliku hävitamiseni. Ja mis omakorda võimaldas Pätsul "Eesti riik maha müüa", nagu rahvas tookord rääkis, aga millest polnud lubatud kuskil kirjutada.

Asjade selline areng on häbiväärne, ja on häbiväärsem, et Ekspress selliste asjadega kaasa jookseb. Aga nojah, eelmine kord anti info Postimehele, seekord siis ulatati "valge ümbrik" Ekspressile. Ja erinevalt Parbusega seotud ümbrikutest, millest ei selgu, mis seal sees oli, oli selle Ekspressi ümbriku sees puhas raha. Millest lõviosa läheb Hans H. Luige taskusse.

Sellised siis lood, siinpool sood.

Kohvik hakkab avaldama katkeid Kalev Rebase päevikust, I

Kohvik hakkab avaldama katkendeid ühe sotsiaalselt aktiivse inimese, IRLi poliitiku Kalev Rebase ehk nn Kapoti-Kalevi päevikust, mis pole varem veel laiema avalikkuse ette jõudnud. Head lugemist!

10. detsember 2001 pühapäeva õhtul.
Tallinnas, Telliskivi 28-11, oma väikeses pimedas toas, laua taga

Üks mees nägi unes taevalikku õiglust ja mis ühendab KÕIK kes tema eest võitlevad.. Üks mees nägi unes taevalikku õiglust ja hakkas seda kuulutama sellest päevast peale! Üks naine nägi unes taevalikku armastust ja hakkas seda kummardama sellest päevast peale... Lõppuks on ainult kõik ainult enese müümine, turul me oleme vennad ja õed, ükshaaval tükkhaaval jupphaaval, päevhaaval tundhaaval üksteisele müüme oma usud ja tõed...
See oli tänase päeva viisijupp.
Kahjuks ei ole see nii. Pidin selles järjekordselt veenduma. Täna lähen ööle vastu pisaramärja näoga. Minu naine ei armasta mind. Olen selles üsnagi kindel. See pole ka mingi ime. Arvestades seda lihaturgu meie ümber. Vihkan seda ilmalikku ja lihalikku maailma. See on nii mõtetu. Mille poolest mina teistest erinen?
Laulsin seda laulu hommikul, kui olin iseendas nii kindel ja maailmas. Uskusin, et tunnen meid mõlemat - iseend ja maailma. Ja oma naist, kes on minu pide maailmaga. Minu ankur. Minu kaardimaja alumine kaart – kõige vundament.
Tundsin ennast kuningana – valitsejana. Seda ma ju ka väiekst viisi olen – lapsvalitseja. Nagu noor kuningapoeg. Naerukoht. Vähemalt mulle endale meeldib niimoodi mõelda.

Laualampi ei ole, laevalgus on puudulik. Pime on kirjutada – see rikub silmi.
Energia, päike, jumal, usk... Need väärtused hakkavad lõppema. Aegamööda, tunnen seda oma seljas. Usk, lootus, armastus ütles Toomas Volkman eile. Olin eile õhtul tema juures pikalt. Ta kutsus mind enda juurde. Seksima nagu hiljem teada sain. Ta on gay. Nad ootasid mind seal oma pundiga. Eesti eliit. Toomas pidi ensüklopeedias juba olema. Ma ei teadnud seda siis kui ma sinna läksin. Seda, et ta üks Eesti tuntuimaid fotograafe on sain teada alles hiljem. Tundsin temas jõudu. Ta on tugev inimene ja ometi eksinud. Kas on ja miks on? Nüüd tean, et tal oli perekond, oli ka naine. Tema naine pidi Viagrat maale tooma. Issand kui idiootselt absurdne. Tõenäoliselt vale valik – kinnine talupoja tüüpi töörügaja – tugev naine. Tahab keppi ja võimalikult suurt. Mõtetult ilmalik.
Kohtasin Toomast reede öösel Nightman’is.
Läksin välja oma sõpradega. Kolm nädalat tagasi see triruks algas tööl – enne Taani minekut. Väärtuste muutumise taustal. Läksin Cofficusse, mingi uus ja popp noorte koht. Kutsusin sinna mõned sõbrad. Lõppes sellega, et mind patsutati ja kiideti nagu maailmaime.
Seal oli keegi Eesti poiss Soomest. Kurtis, et soomlased on nii igavad ja tuimad. Loomulikult on nad seda. Suhtlesin temaga kui sõpradele ja endale õlle ostsin, leti taga. Ta ütles, et ma olen cool.
Siis oli seal veel üks eksinud inimene – paljureisinud meremees. Ajasin just mingite naistega mula, kui see inimene meie seltskonda vajus ja kõigile eksootilisi kokteile hakkas ostma. Tundsin jõudu. Teistmoodi kui teised. Hakkasin temaga suhtlema – ta rääkis imelikku juttu. Küsis kaheti mõistetavaid küsimusi. Väitis et tal on suur võim. Ilmselt ongi. Seda ütles ka see Soome poiss. Ütlesin talle, et ta on eksinud. Ja andsin mingi nõuande. Seepeale ütles Soome poiss – ära teda tähele pane ta on veidi hull. Ja siis ütles mulle, et mul on ’deep touch’. Seda on muidugi meeldiv kuulda. See meremees aga küsis mu telefoni numbrit. Kui ma naerdes minema pöördusin hakkas ka tema naerma – kuid teistmoodi – natuke hirmuäratavalt. Ok, see selleks.
Sealt läksime Seiklus Juttudesse, kus ootasid Raska ja Jan. Nad olid mingi suure seltskonnaga koos. Olin enesekindel ja rääkisin. Lõppes sellega, et teised lahkusid ja nemad tulid meiega. See oli siis mina, Reps, Raska, Jan ja Peeter. Reps on üks minu töötaja ja hea sõber. Peeter uus. Jan ja Raska vanad. Jan ja Raska on rikaste vanemate lapsed. Tallinnas tuntud poisid. Reps ja Peeter mõlemad maalt. Ise ülestöötanud inimesed. Tõenäoliselt targemad kui mina. Andekad inimesed – tehnika alal. Loomulikult on ka Jan ja Raska omamoodi andekad. Igatahes. Kuhugile mujale ei olnud minna kui „Nightman“i. Kõigile tuntud pede-klubi. Enne seda tegime kõik savu – õigemini Afganistaani hashi. Tõin selle Taanist kaasa. Jan oli jumala juua täis. Sõitsime minu autoga kuuekesi. Jan oli roolis. Ta on pohuist. Ma armastan teda. Ta on mu hea sõber. Elasime koos kunagi ja põletasime elu täiel rinnal. Minu rahade eest. Mina muide ei ole rikkast perest. Vaid ise ülestöötanud inimene. Raska on ka pohuist, kuid vähem. Tal on nii turvaline elu niikuinii, nagu Janilgi.
Nightmanis olin jumala kivis. Nägin elu läbi marihuaana udu. Sulgusin endasse. Analüüsisin infot. Siiski suutsin suhelda. Sealt Toomas ja Madli mind leidsidki. Ma eriti palju ei mäleta. Ainult niipalju, et nad väitsid end olevat Saatana. Suutsin selle peale ainult irvitada ja kaasa minna. Mind veeti, loomulikult mitte vägisi, kuhugi üli-kinnisesse homo-klubisse Olümpia hotelli juures – „Ring Club“. Keldris, väike baar. Tõenäoliselt nad väsisid minust ära, sest olin väga kivis ja tantsisin ainult Madliga. Ta ei teadnud, et mul on naine. Ma ei ütelnud seda talle. Valetasin sellega, et olin vait. Manipuleerisin. Oskan seda hästi. Olen seda kaheksa aastat õppinud.
Jõudsin koju hommikul kl 900 vms. Autoga – kurat teab kuidas. Lubasid mul ka ei ole. Vedas, et ma vahele ei jäänud. Muidu oleks ilge jama.

Rakvere linnapea tillutab ringi, samas kui linn hädas prügiga

Väljavõte tänasest Äripäevast.

Rakvere linnapea Andres Jaadla, kes on tuntud rohkem selle poolest, et tillutab eri naistega ringi mööda maailma, kui et juhib hästi linna, on viimasel ajal rihma lausa lõdvaks lasknud.

Viimase paari nädala kuumim teema oli Rakveres see, et linna prügimägi pandi kinni, mistõttu elanikud peavad oma prügi nüüd sajakonna kilomeetri kaugusele vedama hakkama. Ja mis huvitav, seda infot prügimäe kinnipaneku kohta hoiti justkui salajas. Mistõttu jäid paljud inimesed oma prügi prügimäele viimisega hiljaks, ja poetavad seda nüüd vaikselt metsa alla. Paljud pole sest, prügimäe kinnipanekust siiamaani midagi kuulnud. Ja eriti piinlik on see, et linnakodanike jaoks keerulisel ajal seikleb linnapea ringi kusagil teisel pool maakera, asjad kodus liga-loga.

Või on linnapea peale roheliste erakonnast lahkumist ja Reformiga taasühinemist oma vahepealse loodussõbraliku ilmavaate unustanud, ja nüüd võib prügiga kogu linna ümbruse üle ujutada?! Et seda siis kalli raha eest pärast koristama hakata.

Mulle meenub Pääsküla prügimäe kinnipanek Tallinnas, kus siis kodanikke teavitati juba hoolsalt pikka aega ette (Nõmme linnaosa vanem oli siis Urmas Paet, Tallinna linnapead olid Jüri Mõis ja Tõnis Palts), sellest oli palju juttu lehtedes, ning kõik jõudsid oma suurema prügi hoolsalt ära viia, linnavalitsus korraldas isegi kampaaniaid prügi tasuta äraveoks. Võrreldes tänase Rakverega nagu öö ja päev. Samas ma ei usu, et prügila kinnipanek ka linnavalitsusele üllatusena tuli. Miks siis asja salajas hoiti? Kas see oli prügifirma ja linnapea kokkulepe? Et siis hiljem saaks rahvalt rohkem raha kasseerida. Jaadla on tuntud oma "diilide" poolest.

Linnapea peaks neil päevil taas Eestisse naasma. Need, kes ta vastu võtavad, võiks ta joonelt saata metsa alla veetud prügi kokku korjama. Ja korjaku seal niikaua, ja üksi!!!, kuni metsa-alused puhtad on, va sindrinahk!

Teine artikkel tänasest Virumaa Teatajast:

Üks kommentaar, mida Delfisse ei õnnestunud üles panna

Kohvik avaldab ühe kommentaari, mida Delfisse ei õnnestunud üles panna ja mille autor saatis kohvikule:

DELFI_
XX, 26.01.2006 08:28
LIST, 15.04.2004 08:56
EESTI TUNTUD HOMO- JA BISEKSUAALSED MEHED/NAISED
(oluliselt täiendatud erinevate väljaannete netikommentaaride põhjal läbi aegade)

Ada Lundver - filmitäht
Ago Roo - näitleja
Agu Pilt - kunstnik, teatri-ja moekunstnik
Ahti Nurmis – poplaulja
Aimar Rolf – grimmeerija
Alar Eiche - jurist, advokaat
Aleksander Eelmaa - näitleja
Aleksander Kikinov - balletitantsija
Allan Tark- showtäht, dragqueen (Sokratese mees)
Andres Kork - Kirurg
Andres Laidve - Tartu gaytulihing
Andri Maimets - Postimehe ajakirjanik
Andrus Norak, - usutegelane
Andrus Vaarik - näitleja
Ants Vähejaus - tantsija, koreograaf, ärimees
Ardi Ravalepik - üliõpilasliidu liider, poliitik, Eesti Gayliidu aseesimees
Arnold Oksmaa - poplaulja
Ats Joorits - ajakirjanik, Ameerika Hääl
Bert Pringi – artist, laulja
Boris Lehtlaan - poplaulja
Bruno O’Ya - filminäitleja
Eduard Viiralt - kunstnik
Elisarion von Kupffer - maalikunstnik, kirjanik, filosoof
Ene Ergma - Riigikogu spiiker
Enn Pant - Tallink esimees
Enn Suve - koreograaf, ballettmeister
Erki Otsmann - varieteetäht
Ervin Hurt - raadiomees, diskor, muusik
Eevald Hermaküla - lavastaja, näitleja
Garibaldi - mannekeen
Georg Malvius - Rootsi juudipäritoluga lavastaja, elab ja töötab Eestis
Georg Ots - ooperilaulja
Gustav Suits - luuletaja
Harry Liivrand - Eesti Ekspressi ajakirjanik
Heimar Lenk - ajakirjanik
Hillar Kohv – meediatäht
Hugo Laur - näitleja
Igor Mang - tähetark
Igor Tõnurist - etnograaf
Ilmar Raag - ETV juht
Imre Kose - telekokk
Imre Sooäär - Riigikogu liige
Inge Põder - koreograaf, verieteeema
Ivar Kaasik - kunstnik
Ivar Sild - ajakirjanik, luuletaja
Jaan Paavle - kunstnik , poeet, performance artist
Jaanus Raidal - poliitik
Jaanus Tamm - luuletaja ja kirjanik
Jan Kõrb – vabadusvõitleja, MRP-AEG asutajaliige
Joel Steinfeldt - poplaulja
Johannes Hint - akadeemik, silikatsiidi avastaja
Jüri Kalikov - arst ( Nelli Kalikova vend)
Jüri Lina - ajakirjanik
Jüri Nael - koreograaf
Jüri Pärg - laulja
Kalju Saareke - koreograaf, varieteeisa
Kalmer Tennossaar - laulja
Karl Ristikivi - luuletaja
Kaur Kender - kirjanik
Ken-Marti Vaher - justiitsminister
Kenno Oja - mannekeen, eelmise vend
Krister Kivi - ajakirjanik
Kristjan Jaak Peterson - luuletaja
Kustav - Agu Püüman - teatrikunstnik
Lauri Leesi - frankofiil
Lauri Liiv - laulja
Lilian Kotter - Eesti Lesbiliidu esinaine
Linnar Priimägi - mainekujundaja, õppejõud
Maire Radsin - ETV rezisöör
Mait Agu - ballettmeister
Marco Tasane – showrantsija
Marek Sadam – muusik
Margus Saar – tele- ja raadiotäht
Marju Kuut - poplauljatar
Mark Soosaar - kultuuriguru
Marko Reikop - TV-täht
Mart Sander - näitleja, laulja, kabareeartist
Mart Tomson - Pegasuse omanik
Mati Põldre - filmirezhissöör
Meelis Kapstas - ajakirjanik
Merle Jääger - näitlejatar, poetess
Mikk Mikiver - näitleja, lavastaja
Mikk Purre - produtsent
Märt Agu - tantsjia
Neeme Raud – ajakirjanik, Ameerika Hääl
Oleg Melnik - poplaulja
Oleg Titov - balletitantsija
Peeter Rebane - kinoärimees
Rain Lõhmus - investeerimispankur
Ranno Rätsep - robinson
Rein Lang - Riigikogu Liige
Rein Mets - usuliikumise "elusõna" rajaja, showmees
Silvar Laanemäe - advokaat-jurist, Eesti Gayliidu esimees
Slava Maimussov - balletitantsija
Sulev Luik -näitleja
Sven Karja - ajakirjanik
Sven Mikser - Riigikogu liige
Taavi Teplenkov – näitleja
Taavi Veskimägi - rahandusminister
Tanel Padar - poplaulja
Toomas Lõhmuste - näitleja, õppejõud
Toomas Lääts - Kohvik Moskva peakokk
Tõnis Luukas - Riigikogu liige
Urmas Liiv - mainekujundaja
Urmas Ott – televisioonitäht
Urmas Paet - kultuuriminister
Urmas Reinsalu - Riigikogu liige
Urmas Reitelman -TV hallomees
Vadim Stepanov - Vene Draamateatri näitleja
Vaiko Eplik - eurolaulik
Valmar Adams - luuletaja
Vello Orumets - poplaulja
Vello Salum – ERSP üks loojaid, EELK õpetaja
Viktor Rüütel - akadeemik silikatsiidi avastaja
Ülar Palm - plaaditootja ( mh.T.Padari)
Ülo Niinemägi – usutegelane
Ülo Vilimaa – ballettmeister, koreograaf

Eesti kulud Afganistani sõjas - 140 miljonit krooni aastas!

Kui arvestada, et üks Eesti sõdur läheb Afganistanis maksma miljon krooni aastas, läheb kogu ligi 140-mehelise kontingendi ülalpidamine seal maksma 140 miljonit krooni aastas. Pluss võimalikud hilisemad kulud seoses hukkunud ja haavatud sõduritega.

Siit küsimus, kas Eestile, mille majandus on kriisist saanud ühe maailma suurima löögi, on sellise sõja pidamine vajalik? Seda eriti olukorras, kus paljud riigid on oma väeosad üldse Afganistanist välja tõmmanud.

IITV esitleb: Rein Lang kommenteerib homoabielude seadustamist

Otselink videole on siin, klikka siia! Rein Lang kommenteerib videos homoabielude seadustamist.

Võimalik vangerdus Reformis: Ansip läheb Tartusse tagasi, Jänes jääb Tallinna

Nagu teatavad kirjasaatjad, kes laiali üle maa, ja naksid nagu taksid, on Reformis plaanis läbi viia olulised vangerdused, mis siis löövad lõplikult laiali Ansipi-Jänese armastaja-paari.

Kus siis Ansip läheb sügisel tagasi Tartusse, kindlustama vaakuvat Reformi tugikohta. Ja Laine Jänes, Ansipi armuke jääb Tallinna ning kandideerib valimistel Põhja-Tallinnas, ehk Koplis.

Kes siis Ansipi ja Jänese kohtadele saavad, valitsuses, ja kas üldse saavad, eks seda näitab aeg. Ja muidugi on huvitav, kuidas Ansip, Tartu kadunud poeg taas vastu võetakse.

Mille tarbeks võttis Kruuse väikelaenu?

Väljavõte Delfi veebist.

Nagu kirjutab Delfi, on Tartu linnapea Urmas Kruuse võtnud 2 miljonit krooni eluasemelaenu, ilmselt siis maja ostmiseks Tallinnas, kus elab tema pere, ning, NB!, lisaks üle 100 000 krooni "väikelaenu". Huvitav küll, mille tarbeks? See peaks siis olema kuskil 16% intressiga tarbimislaen. Kas ta ostis selle eest omale koduse stereosüsteemi? Või käis reisil? Või külastas, näiteks, lõbumaja? Ehk oskate vihjata, kirjasaatjad, kes te olete laiali üle maa.

Rein Lang samuti gei?

Väljavõte Delfi veebist.

Naiselike maneeride ja peenikese häälega Rein Lang, kelle eksalteeritud kõnepruugi järgi võib aimata, et tegu on latentse geiga, kohtus geiühenduste esindajatega ja arutas nendega geiabielude seadustamise teemat.

Way to go, Rein! ütlen mina. Isegi Barack Obama ei ole nii eesrindlik. 13. juuli New Yorker kirjutab, et ta toetajad geid on tema peale pahased, sest Barack pidurdab geiabielude seadustamisega, aga Rein, näe, ei istu käed rüpes ja tegutseb.

Oma osa on siin kindlasti ka ses, et mitmed ta kaasparteilased on geid. Näiteks Imre Sooäär ja Martin Breuer, kes olla juba ammu abielurahvas. Ja siis muidugi veel Taavi Rõivas, kes armastab kanda roosasid särke, ja Silver Meikar, kes nimetab oma elukaaslast "põssaks". Kõiki reformigeisid ei jõua siinkohal üles lugeda, terve suvi kuluks selle peale ära ja ujuda tahaks ju ka.

Igal juhul tore, et Rein erakonna geide eest hoolt kannab. Võtkem selle peale kohe üks naps ja lükakem prillid nii kaugele ninaotsale kui vähegi võimalik!

Ajalehe varemetel

Väljavõte tänasest Päevalehest.

Me käime Irjaga üsna tihti Rakvere vallimäel jalutamas ja imetleme ka sealset kunagist uhkust, ordulinnust. Või õigemini selle varemeid. Kus siis asus kunagi tähtsaim koht linnas, koguni linn ise, kust juhiti ümberkaudsete asulate elu ja olu. Ja kujutagem nüüd ette mõnd toonase rüütlisuguvõsa järeltulijat, kes tuleb ja räägib, kuidas see linnus, või õigemini selle varemed on endiselt kõige tähtsam koht linnas, kust siis juhitakse kogu ümberkaudset elu. Tundub ju koomiline, kui tegemist pole just mõne teatritükiga?! Või mis?

Ent just täpselt sellelaadse jutuga tuleb tänase Päevalehe "analüüsis" lagedale lehe peatoimetaja Lea Larin, kes, nagu pildilt nähtub, on küll kaalust alla võtnud, ent kelle arusaamad ajakirjandusest ja selle arengust on pehmelt öeldes papa Jannseni ajast. Mil siis ajakirjandus, õigemini ajaleht oli enamiku inimeste jaoks ainus info hankimise vahend. Ehk monopolist, mida ajalehtede väljavalitud väljaandjad oma tahtmise järgi "suunasid". Valisid ametisse neile meelepäraseid toimetajaid ja ajakirjanikke, kes siis omakorda neile sobilikku infot edastasid ja võimendasid. Ja, moodsas keeles, konstrueerisid reaalsust neile sobivas suunas. Mis siis lõi lugejaskonna jaoks elust ja olust sellise pildi nagu neile, toimetajatele meeldis. Nagu nad vajalikuks ja õigeks pidasid. Ajalehest sai didaktiline vahend, rahva harija, või siis kollektiivne informaator, propagandist ja agitaator, kui tsiteerida üht ajaloost tuttavat klassikut. Pahatihti vähem informaator, ja rohkem propagandist ja agitaator. Suurepärane vahend ja tööriist võimude jaoks, kes siis ajakirjanduse, või ajalehe abil said rahvast valitseda. Oma nö tähtsaid sõnumeid edastada.

Ent ajad on, nagu öeldakse, muutunud. Nii nagu kirjutab näiteks ajakirja Vanity Fair mainumber, artiklis maailma ühe tuntuma ajalehe New York Times ajaloost, on muutunud ka info hankimise viis. Enam ei vaja inimene ajalehte info vahendajana, mingit toimetajat info saatja ja vastuvõtja vahel, vaid interneti abil saab inimene ise kätte teda huvitava, talle vajaliku info. Saab, piltlikult öeldes, panna ise kokku teda huvitava ajalehe. Ja seda täiesti tasuta! Sest info on interneti kaudu kõigile tasuta saadaval. Kõigil inimestel on interneti kaudu olemas täpselt sama hea juurdepääs infole nagu seda kunagi oli vaid ajalehtede ajakirjanikel, seda siis läbi ajakirjanike kunagise priviligeeritud staatuse, või läbi infoagentuuride, kelle käest jaksasid infot osta vaid ajalehtede väljaandjad.

Tänapäeval on internetist saanud maailma suurim infoagentuur. Kelle käest saab tasuta alla laadida misiganes infot. Ja seda palju suuremates kogustes kui seda on kunagi suutnud pakkuda misiganes infoagentuurid. Interneti abil on igast interneti kasutajast saanud info edastaja. Kes siis saab välgukiirusel selle info saata misiganes punkti maailmas. Ja interneti, ning selles leiduvat infot töötlevate otsimootorite abil saab iga kasutaja kätte võimalikult täpselt just teda huvitava info. Seda kutsutakse "surfamiseks". Ja kes on kord internetis surfanud, ja kokku pannud just teda huvitava infopaketi, see otsib üha vähem infot ajalehest. Või kui, siis umbes stiilis, et "vaatame, millest siis lehed kah kirjutavad täna". Lehes avaldatud info on üha vähemate inimeste jaoks see ainus kättesaadav teave. Lehes avaldatu pakub vaid teatavat võrdlusmomenti, ei muud. Ja sedagi üha vähem, eriti mis puudutab paberlehti, mille eest tuleb välja käia veel raha.

Võib arvata, et Lea Larin ja tema kolleegid teistes lehtedes, ja mitte ainult Eestis on ähmis. Sest seoses lehtede rolli marginaliseerumisega on kadumas ka toimetajate tähtis roll. Neist on järsku saanud vaid piisakesed meres. Kes peavad võistlema üha peale kasvava interneti kaudu info edastajate, näiteks blogijate armeega. Ja kus siis need toimetajad on välja mõelnud üsna omalaadse lahenduse: hakata ajalehes edastatavat infot piirama. Ja sedagi üsna omalaadsel moel, kus hoitakse kinni teatud infot, või siis edastatakse sellest vaid katkeid vabaks kasutamiseks, kui ülejäänut pakutakse raha eest paberile trükituna. See oleks umbes sama, kui Rakvere linnuse kunagiste härrade järeltulijad sulgeks end linnusesse ja hakkaks võtma raha selle eest, et inimesed saaks vaadata, misasja nad seal linnuses toimetavad. Ja juurde käiks jutt, et vaid seal linnuses käib see õige ja päris elu. Mnjah. Ma usun, et inimesed oleks nõus maksma vaid siis, kui nood härrad seal linnuses end alasti võtaksid ja end koos oma prouadega seksimas näitaksid. Aga sedagi ilmselt lühiajaliselt, või niikaua, kuni mõni nutikas linnuses toimuva videosse võtab ja selle kõigile tasuta vaatamiseks välja riputab.

Ajakirjanduse, ja eriti ajalehe jaoks on kurb reaalsus see, et tehnoloogia on alatiseks muutnud ajakirjanduse olemust. Kus siis igast veebikasutajast võib saada ajakirjanik, toimetaja ja väljaandja. Mis on omakorda kaasa toonud miljoneid uusi ajalehti ja ajakirju. Kus teevad oma igapäevast tööd miljonid ajakirjanikud, ja seda valdavalt oma põhitöö kõrvalt, hobi korras. Mis on muutnud sellise ajakirjanduse huvitavaks, kuna see on vahetu. Enam pole vaja vahendajaks tüütut ajakirjanikku või toimetajat, kes kõik vussi keerab, midagi ära unustab, faktid peapeale pöörab, või nimed valesti kirjutab. Ühest ja samast sündmusest edastavad tuhanded uue aja ajakirjanikud, nimetagem neid näiteks blogijateks, vahetuid pilte, kogemusi ja kommentaare otse kohapealt. Otsimootorid talletavad selle info, ning selle uue aja ajakirjanduse tarbijad saavad omale kokku panna pildi, millist pole varem suutnud ükski traditsiooniline ajaleht. Heaks näiteks olid eri reportaažid lumevangi jäänud Tartu-Tallinna rongist "otse sündmuskohalt" möödunud aasta sügisel.

Nö vana aja ajakirjanikud põhjendavad oma vajalikkust sageli sellega, et vaid nemad teavad, kuidas seda õiget ajakirjandust teha ja järgivad ajakirjanike eetika-koodeksit, mistõttu vaid nende poolt kirjapandu on usaldusväärne. Ent minu enda kogemus ütleb, et blogijad, uue aja ajakirjanikud annavad enamasti sündmustest palju parema, täpsema ja usaldusväärsema, ning mis tähtis, kiirema pildi kui seda suudavad teha suurte ajakirjanduskaubamajade esindajad.

Kuidas mina ise näen ajakirjanduse tulevikku? Ma arvan, et Lea Larini suguste tegelaste aeg saab üsna varsti ümber. Tulevik kuulub blogidele või blogi-laadsetele väljaannetele, mis siis erinevad üksteisest suuruse, info hulga, keskkonna tehnilise arendatuse poolest. Ehk siis, kohtumiseni blogis, mille nimi on Eesti Päevaleht, või siis Eesti Ekspress. Kus siis praegustest ajalehtede ajakirjanikest saavad blogijad, kõrvuti tuhandete samasugustega, ja kus suuremad blogid, või nende pidajad maksavad kirjasaatjatele sissekannete eest. Ning paber-ajalehti imetletakse raamatukogus nagu hanesule ja tindiga käsitsi kirjutatud kroonikaid, või papüüruse-rulle.

Gruusia hullu lenduri luigelaul

Väljavõte Delfi veebist.

Vaat siis, mida tähendab lollus. Kus Gruusia hull lendur Saakašvili läks sinilindu püüdma, aga lõpetas porilombis, kuna on loll nagu lauajalg. Loll juht võib tähendada tervele riigile katastroofi. Näiteid pole vaja kaugelt otsida. Eestis on justkui Saakašvili väike vend Ansip, kes samuti persetpidi sitas püherdab, ikka oma ülevoolava lolluse tõttu. Ja sita sisse kogu rahva kaasa vedanud.

Üks tagasiside toitumise, elava toidu kohta

Väljavõte elavtoit.com veebist.

Siis selline, mis propageerib tervisliku toidu levitamist, usun, et sellest on paljudele abi (muide, vaatan siin parasjagu MacGyveri seeriaid DVD pealt, mida kõike ma lapsepõlves vaadata ei saanud, ja isegi MacGyver, muide, hoiatas alljärgnevas artiklis mainud E 621 ehk MSG (monosodium glutamate, naatriumglutamaat, MSG kaasnähtude kohta loe siit, klikka siia!) eest (ja seda juba 20 aastat tagasi!, ja muide, MacGyver propageeris tofut), mida on hakanud kasutama läänes hiina restoranid, ja mida topitakse pea kõikidesse nendesse "aasta parimatesse" liha- ja kalatoodetesse, mida Eestis müüakse, samas on paljudes riikides see aine väga ebasoovitav ja tehakse jõupingutusi selle aine keelustamiseks tema VÄGA tervistkahjustavate kõrvalmõjude tõttu):

Elav toit (www.elavtoit.com talunik-tarbija otseturundus läbi GOOGLE MAP kaardi)
Mida elusamat toitu me sööme, seda nooruslikumad ja elusamad ka oleme. See sait pakub võimaluse talunike ja tarbijate sõbralike tasakaalus olevate otsesidemete loomiseks. Teil on nüüd võimalus toidu koju toimetamiseks nii, et see säilitaks oma eheda, elava väärtuse. Sööja vajab usaldust, et toit, mida ta sööb, oleks täisväärtuslik ja vajadusel alati olemas. Talunik vajab usaldust, et toit, mida ta toodab, saaks alati õigeaegselt realiseeritud ja jõuaks nendeni, kes seda vajavad. Nii tarbija kui tootja on huvitatud sellest, et toit oleks õige hinnaga. See on otsesuhtlemine ilma vahendajateta.
1. Taluniku asukoha vaatamine Google MAP kaardi abil.
2. Kaardi pealt toote otsing. Näidatakse leitud toiduaine müüjaid kaardil.
3. Taluniku jooksev laoseis on kõigile näha.
4. Kui ei leidnud toodet, mida vaja, siis on võimalik sisetada ostusoov.
5. Google kaardi marsruutimise, raadiuse kaudu otsingu võimalused.
6. Satelliidipildi kui ka kaardina vaate võimalus.
7. 3 õppevideot saidist.
8. Aastamaks 100kr, esimesed 3 kuud tasuta.

Tea, et toit on sinuga suhtleja. Ta imab endasse nii positiivseid kui negatiivseid emotsioone. See toit, mis on käinud käest kätte palju kordi, on reeglina nii reostatud, et ta esialgne väärtus (energia) ei pääse löögile.

Kõige rohkem reostab toitu inimeste kasumitaotlus. Kasuahnest kauplemisest jääb teadmine, et peteti nii ennast kui teist. See teadmine on stress. Mida rohkem läbib toit erinevaid „kasulikke” etappe, seda stressirohkemaks ehk mürgisemaks see muutub.
Esitleme mõningaid nendest etappidest:

1. Talunik kempleb kokkuostjaga hinna pärast.

2. Kokkuostja kempleb edasimüüjatega.

3. Toidu töötleja ehk tööline kempleb oma palga pärast oma ülemusega.

4. Toidu töötleja näeb vaeva selleks, et toit oleks välimuselt ahvatlev. Selleks peab ta toidule lisama toiduvärve. Omahinna alandamiseks kasutatakse sünteetilisi aineid.

5. Selleks, et toitu saaks kaua müüa, peab seda töötlema säilitusainetega. Toit, mis on oma eluea ära elanud, närbub ja mädaneb. See on tema märguanne tema surmast ja vihje, et ta on inimesele söömiseks kõlbmatu. Säilitusainetega luuakse illusioon, et toit on elus.

6. Peaaegu maitsetu ehk olematu energiaga toit vajab selleks, et seda edukalt müüa, maitsetugevdajaid. Maitsetugevdajad ei tee toitu maitsvamaks, vaid teevad teie suus olevad maitseretseptorid ülitundlikuks, luues illusiooni toidu tugevast maitsest. Sellisel toidul lõhn praktiliselt puudub. Maitsetugevdaja E 621 lõhub teie silmanärve, tekitab psoriaasi, kahjustab maksa. Kui vaevute uurima, siis leiate, et enamus müügilolevatest liha- ja kalatoodetest on selle ainega töödeldud.

7. Toidu müüja kempleb oma palga pärast kaupluse omanikuga.

8. Kaasaegsed uued kauplused on ehitatud nii, et nende välispiirdeid koosnevad sünteetilisest soojustusest ja PVC plekist. Need materjalid ei lase energiat läbi. Tulemuseks on, et toit ei saa suhelda väliskeskkonnaga, ennast uuendada. Ta on kui ajast mahajäänu. Kõik selles hoones toimunu jääb selle hoone sisse (hoones looduslik energeetiline läbipuhutavus ehk looduse puhastav toime puudub) ja salvestub toidusse.

9. Kilesse pakendatud toit, kaasaarvatud plastpudelisse villitud joogid on sellest hetkest, kui need pakendatakse, juba ajast maha jäänud ehk energeetiliselt vananenud.

10. GMO ehk geneetiliselt muundatud taim. Iga taim sisaldab oma looduslikku energeetilist väärtust. Meie isu selle taime söömisest saab täis siis, kui oleme selle taime poolt pakutava energia kätte saanud. GMO taimed kasvatatakse vormiliselt suureks, energeetiline väärtus ehk sisu võrreldes muundamata taimega jääb kas samaks või langeb. GMO taimes on vormi ja sisu tasakaal rikutud. Et seda taime süües teie isu täidetud saaks, peab seda rohkem sööma kui muundamata taime. Tulemuseks on liigne kehakaal.

Inno kommentaar:
väga tore algatus, ja tegelt oleks mõistlik luua järgmise etapina värske toidu müügipunktid, vähemalt suuremates keskustes, sest mööda Eestit on neid raske taga ajada. Nii et, poliitikud, jalad perse alt välja!

90s coming back, vähemalt Lätis

Väljavõte Delfi veebist.

Mul on siiani meeles Eesti vabaduse esimesed "viljad": alkoholipoed olid öö läbi lahti ja liiter Royali piiritust maksis 13 krooni. Võrdluseks, poolteiseliitrine kanister Saaremaal villitud Mehukatti mahla (mille täismahlasisaldus oli, pehmelt öeldes, olematu) maksis 14 krooni.

Ja ma ei ütleks, et rahvas vähem jõi kui praegu. Aga ta oli vaba otsustama, millal ja mida ta poest ostis. Ja ma usun, et kõik olid rõõmsad kokkuvõttes.

Teine näide on Soome, kus alkoholipoed, vähemalt kange alkoholi omad on kõik riikliku ALKO-monopoli käes ja nende lahtiolekuajad üürikesed, ent kus rahvas ikka hullu moodi joob ja nõnda oma pingeid maandab.

Mina väidan, et alkoholi müügi piiramine pigem soodustab joomist, sest alkoholi ostetakse suurtes kogustes (vaadake soomlasi, kui nad poes käivad) ja see kogus juuakse kõik ka tavaliselt ära. Sageli rohkem kui tohiks ja peaks.

Pealegi toetab alkoholimüügi piiramine vaid varimajandust, tuletagem meelde kasvõi neid kordi, mil ise Soome pudeli kärakat kaasa võtsite ja kui kerge oli sellest lahti saada. See raha läks kõik Soome maksumaksjast mööda. Või eestlastest piirituse-kuningaid, kes 1920ndatel rikastusid Soome keeluseaduse aegu.

Rahva tervise eest saab seista muul moel kui midagi keelates. Pigem tasuks uurida, miks mehed, ja viimasel ajal üha rohkem ka naised tahavad juua. Mina väidan, et end purju juua tahab haige inimene. Aga miks on inimesed haiged? Mõelgem selle üle. Näiteks soomlaste hulgas on vähki haigestumine üks sagedasemaid maailmas, kuigi nn arstiabi peaks seal olema maailma tipus, ja alkohol ning tubakas on tehtud võimalikult raskesti kättesaadavaks. Iga neljas soomlane põeb oma elu jooksul ühel või teisel moel vähki, mis on mitu korda kõrgem näitaja, kui, ütleme, Jaapanis, kus eluiga on maailma pikim. Näiteks naiste rinnavähk, mis on soomlaste hulgas üha levinum, on idapoolsetes kultuurides pea tundmata. Miks see nii on? Ma ausalt öeldes ei usu seda juttu, et asi on geenides. Ma pigem usun Hippokratest, kes väitis, et sinu toit on sinu rohi.

Kokkuvõte Afganistani teemal: USA ja britid peavad seal oma sita ära sööma, ja eestlased võivad, aga ei pea selles osalema

Nagu Afganistani teema kommentaaridest välja tuleb, on praegune sõda seal nö lõppude likvideerimine, ehk see Talibani režiim, mis elatus moonide kasvatamisest ja mis pidas Briti ja USA luureorganisatsioonide toel üleval N Liidu vastast ususõda jihad'i, on nüüdsetes oludes muutunud tarbetuks, ja ta tuleb hävitada. Umbes nagu salarelv, mis tuleb hävitada enne, kui see vaenlase kätte satub.

Eestlased on ses sõjas võõrleegionäride staatuses, keda siis kasutatakse raha eest kahurilihana, kusjuures see raha tuleb eestlaste taskutest, kui mitte täiel määral, siis vähemalt osaliselt. Ja, nagu on olnud lehest lugeda, jäetakse Afganistanis haavata saanud eestlastest sõdurid neile lubatud hilisemast ravist ilma. Nii et igati soodne diil jänkidele ja brittidele, kes on harjunud teisi kasutama oma huvide eest võitlemiseks.

Mis sellest loost õppida eestlastel? Esiteks seda, et endine liitlane võib üleöö muutuda vaenlaseks, kui see liitlane enam kuulekas koer pole. Mis on muidugi ekstreem-juhtum, aga õppida võiks sest ikkagi.