Miks jookseb Tallinna Televisiooni ekraanil ringi Toomas Lepp?

Pidime Innoga peaaegu et naerukrambid saama. Vaatame nimelt Keski kongressi Tallinna Televisioonist ja mida me näeme - pärast Jüri Ratta äravalimist asub teda meeleheitlikult jälitama kergelt hullu pilguga Toomas Lepp. Jüri Ratas pageb eest, aga Lepp sibab järele, koperades talle ühel hetkel vaata et selga.

Mis toimub? Miks kajastab lisaks Tallinna Televisioonile kongressi veel ka Toomas Lepp? Mingi eraprojekt?

Ja miks Ratas Lepaga tegemist teha ei taha? Kas Leppa ootab kingasaamine?

Inno kommentaar: mulle jäi mulje, et Lepp lausa ahistas Ratast. Viimane püüdis temast vabaneda. Lepp jättis sellise perverdi mulje. Tema endised töökaaslased ETV päevilt on mulle rääkinud, et ta oligi pervert, näiteks viskas oma alluvat lauatelefoniga.

Palju õnne siis, Jüri!

Kohvik õnnitleb Jüri Ratast Keskerakonna uueks esimeheks saamise puhul. See päev on kahtlemata ajalooline. Nüüd siis esimest korda ilma Savisaareta - tema halva, kuid ka kaitsva varjuta.

Aeg näitab, kas ja milleks ilma temata võimelised olete. Jääme põnevusega ootama :).

Võrumaalastena tegi meile kõige rohkem rõõmu Keskerakonna Võru piirkonna juhi Anneli Oti saamine juhatusse. Palju õnne, kallis Anneli! :)

Huvitav on tähele panna, et Savisaare toetajatest ehk savisaarlastest pääsesid juhatusse ainult Yana Toom, Olga Ivanova ja Siret Kotka ehk savisaarlased on juhatuses selges vähemuses. Saab siis näha, kas nad lepivad sellega, unustades Savisaare, või üritavad koos Savisaarega uue erakonna luua.

Yana puhul on näha, et ta ei üritagi pettumust varjata. Loomulik - kellele ikka meeldiks kaotada. Kui Savisaare leer kongressi legitiimseks ei pidanud, võib-olla poleks olnud mõtet seal üldse osaleda?

Savisaarega suur intervjuu Helsingin Sanomates

Väljavõte Helsingin Sanomate veebist.

Huvitavad arengud on seoses Edgar Savisaarega välismaal, näiteks Soomes. Kui varem ei tundud Savisaare vastu keegi huvi, siis nüüd, kui ta ametist ilma jääb, on temaga üks intervjuu teise otsa. Sama lugu muidugi ka Eestis.

Savisaar räägib intervjuus Helsingin Sanomatele, et talle valmistab vaevusi parem jalg, mis annab tunda, kuigi seda pole enam olemas, see amputeeriti üle-eelmisel kevadel. Nüüd on Savisaar otsinud abi arstidelt Helsingis ja Moskvas.

Savisaar ütleb, et see pole esimene kord, kui ta erakonna esimehe ameti maha paneb - tõesti, 1995. aasta oktoobris pärast nn lindiskandaal juhtisid erakonda lühikest aega tema asemel Siiri Oviir ja Andra Veidemann.

Savisaar ütleb, et jääb poliitikasse edasi ja et aasta pärast on Eesti poliitikas kõik teistmoodi. Siis selgub, kas Keskerakond säilitab võimu Tallinnas. Järgmisel erakonna kongressil lubas ta ise kaasa lüüa.

Elame näeme!

Inno soovitus aktiivsetele kommentaatoritele: minna poliitikasse

Meil oli Kohvikus üks püsikommentaator, kes võttis sette kõik teemad ja nämmutas need läbi, siin Kohvikus, iga jumala päev. Mis tähendas, et ta istus Kohvikus 24/7/365. Ma ise olin kerges hämmingus, millest selline tähelepanu Kohviku vastu ja ma ei osanud kohe leida lahendust, kuidas seda tohutut energiat kuidagi muudmoodi kanaliseerida.

Ma saan sellistest kommentaatoritest aru: ise oled veel suhteliselt noor, aga lapsed on juba suured ning aega jääb kõvasti üle - midagi peaks nagu tegema. Kõige kergem tee ongi leida mõni teine perekond või blogi ning muutuda stalkeriks. Ma olen sellega kokku puutunud: mu eelmises suhtes piirasid mu seltskonnastaarist abikaasat vangis istuvad mehed - neil oli samuti aega palju käes ning polnud sellega midagi tarka peale hakata.

Täna olen vaadanud Tallinna TV pealt Keskerakonna kongressi ülekannet ja ma leidsin lahenduse: poliitika. Poliitika ehk teisisõnu elu paremaks tegemise kunst on väga hea võimalus neile, kel lapsed suured, aga kes tunnevad end veel noorena, energiat üle jääb ja pole sellega midagi tarka peale hakata. Ma usun, et näiteks keskerakond oleks sellistele naistele ja meestele v äga sobiv kanal, sest keskerakonnas on toimumas suured muutused ja sel erakonnal on Eesti mõistes tohutu potentsiaal. See on nagu vesi, mis paisu tagant järsku lahti pääsenud. Kasutagem siis seda võimalust!

Inno ja Irja kommenteerivad Keskerakonna kongressi

Irja: Kuidagi väga kurb tunne on seda vaadata. Eesti iseseisvuse isa ei ole kohal! Esimest korda.

Inno: Niuts.

Irja: Sa irvitad! Samas Keskerakonna laul kõlab sama uljalt kui varem.

Inno: Mina ütlen selle kohta ühte asja.

Irja: Noh?

Inno: Et organisatsioon on täpselt nii tugev, kui tugev on ta siis, kui liider eest ära kukub. Tegelikult peaks Savisaar uhkust tundma. Ta on üles ehitanud tugeva organisatsiooni, mis saab ka ilma temata hakkama.

Irja: Aga kas ei tundu praegu väga iroonilised Keskerakonna laulu sõnad „üksmeelne Keskerakond”?

Inno: No selle laulu sõnad on Savisaar ise välja mõelnud. See on totalitaarse organisatsiooni tunnus, kus kõik on üksmeelsed. Isegi kahe inimese vahel ei valitse täielikku üksmeelt. Üksmeel tähendab türanniat.

Irja: Seega võiks Keskerakond sinu arvates oma laulu sõnad ära muutma?

Inno: Ei, see võib jääda - et püüdleme ühise eemärgi poole. Aga kui Savisaar selle laulu sõnad tegi, siis tema mõtles täielikku üksmeelt. Tema on türann, ta on pärit sellisest ajastust, kus kõik olid türannid. Tema muud ei oskagi. Samas ma arvan, et Keskerakond väljub sellest juhivahetusest tugevamana.

Irja: Mina ei ole sinuga nõus, mis tõestab sinu väidet, et ka sobivas suhtes ei ole kunagi täielikku üksmeelt. Mina väidan, et Keskerakond laguneb ja selle varemetele tekib uus, Kremliga veel tihedamaid sidemeid pooldav, agressiivselt Venemaa-sõbralik erakond.

Inno: Mina arvan, et mitte. Seepärast, et see, kes seda teha saab, on ainult Savisaar.

Irja: Vaidlen vastu. Seda saab väga edukalt teha ka Yana Toom, kes täna Jüri Rattalt lakki saab.

Inno: Üksi või?

Irja: Mitte üksi. Koos savisaarlaste, nende Savisaare Liidu tegelastega.

Inno: Seal on mingi viiskend inimest? Saad aru, Savisaare taga ei ole ka enam venelasi.

Irja: Aga nad on endiselt Yana Toomi taga.

Inno: Aga miks nad peaksid Yana Toomi valima. Keskerakonnas on teisigi venelasi. Kõik need teised venelased on ju Savisaare vastu. Selle loogika järgi peaks uue erakonna tegema ka Oudekki Loone, kelle taha joonduvad Eesti anarhistid, ja Peeter Ernts, kelle taha ühinevad Tartumaa kesikud, ja...

Irja: Khm!

Inno: Varem oli nii, et esiteks oli Savisaar on noorem, aga praegu on lood muutunud. Ajaloos esimest korda võetakse erakond Savisaare käest ära. Savisaar peaks nüüd olema see, kes teeb uue erakonna, aga ta ei ole selleks võimeline.

Irja: Ma tuletan sulle meelde, et sa ütlesid ka pärast tapjabakteri rünnakut, et Savisaarega on nüüd kõik, ja sa eksisid. Õigus oli minul...

Inno: Ei eksinud. Lihtsalt see avaldus nüüd teatud nihkega. See, mis vahepeal oli, oli surnud kassi põrge. Kass ka, kui kukub maja katuselt alla, siis justkui hüppab õhku, aga see ei tähenda, et ta enam elus on. Savisaar ka vahepeal näitas mingeid elumärke, aga ta ei ole enam võimeline midagi tegema.

Irja: Aga mis siis saab nendest tuhandetest inimestest, kes on siiamaani hääletanud Savisaare poolt? Keda nemad nüüd valima hakkavad?

Inno: Eks nemad valivad nüüd Ratta või kellegi teise. Ja pole võimatu, et Savisaar rahuneb maha ja jääb häälepüüdjaks edasi. Tekivad uued lemmikud inimestel ja erakonnaga võivad liituda uued inimesed. Praegu on üldse muutuste aeg. Pigem oleks imelik, kui Keskerakonnas muutusi ei toimuks. Savisaar on varem ka seal erakonnas laamendanud, aga siis ta on olnud noorem ja energilisem. Inimesed peavad endale aru andma, et ühel hetkel oleks see Savisaar niikuinii sealt eesotsast ära kadunud. Savisaare soov oli ilmselt minna hauda koos erakonnaga, aga erakonna liikmed olid sellele vastu.

Irja: Tead, ma võrdleks seda ususekti liidri sooviga sooritada kollektiivne enesetapp.

Inno: Jah! Savisaart võib võrrelda just sellise liidriga, üks selline oli vist Jaapanis.

Irja: Sageli ususekti liikmed järgnevad oma liidrile, aga Keskerakonna puhul avaldas osa neist kollektiivsele enesetapule visa vastupanu...

Inno: Jah! Ütlesid, et nemad surma ei lähe! Et liider võib osa seltskonnaga surma minna, aga nemad kaasa ei lähe. Samas Peeter Ernits ja Oudekki Loone olidki valmis lahkuma koos Savisaarega. Aga see on absurd ju, neil ei ole midagi viga. Oudekki on täiesti terve noor naine, miks ta peaks lahkuma Savisaarega.

Irja: Siin ongi see, et pühendunud jüngrid ei mõtle loogiliselt, neid innustab pime usk oma liidri ilmeksimatusesse. Saad aru?

Inno: Nojah, nad on valmis ohverdama end liidri nimel, aru saamata, et see ohver võib olla täiesti mõttetu.

Irja: No ei olnud hea see Toomi kõne, absoluutselt ei inspireerinud.

Inno: Ta ei ole ka mingisugune kõnepidaja. Yana Toom ei ole mingi erakonna esimees, kamoon. Ta oli Stolitsa peatoimetaja. Ta ei ole isegi mingi asendaja. Mis ongi kummaline - Savisaar ju toetas presidendina Repsi - PRESIDENDINA! - , aga nüüd ei kõlvanud Reps tema jaoks isegi mitte erakonna esimeheks. Mis näitab seda, et Savisaar on ikka omadega täiesti ummikus. Kui ta tahtis olla lõpuni võitleja - kus ta siis nüüd on? Ma arvan, et paljud tema toetajad on nüüd väga nördinud. Et ta ei läinud nende eest võitlusse, vaid tõmbas saba jalge vahele. Kui ta tahtis lõpuni võidelda, siis ta oleks võinud minna kaotama püstipäi, mitte saatma kaotama Yana Toomi. Yana Toom on sisuliselt tankist, Savisaare tankist. Nüüd näitas Savisaar sisuliselt seda, kui palju ta tegelikult kaaserakondlastest hoolib.

Irja: Jah...

Inno: Tegelikult käitusid need väga õigesti, kes erakonna üle võtsid. Kui nad oleksid jäänud ootama selleni, kui Savisaar süüdi mõistetakse, siis oleks juhtunud täpselt samamoodi nagu Rahvaliiduga. Loomulikult, kui Savisaar on kohtu all, siis oleks olnud aus amet maha panna. Kuidas saab rahvas usaldada erakonda, mille esimees on kohtu all? Seepärast ongi Keskerakonna toetus tõusma hakanud, et inimestel on taastunud usk Keskerakonda. Kuna nad teavad, et Savisaar võetakse maha. Nüüd tuleb välja, et Keskerakonna toetus oleks võinud juba varem suurem olla. Ma tuletan meelde, et Keskerakonna toetus sööstis lausa tippu, kui Savisaar oli koomas - inimestes tekkis lootus, et nüüd saab Savisaarest lahti.

Irja: Sa siis arvad, et see sööst ei olnud sümpaatiatoetus Savisaarele?

Inno: Ei, ei, ei! Kõik, kaasa arvatud mina... Seda on küll paha öelda, aga see oli võimalus, et temast saab lahti.

Irja: Savisaare tragöödia on ilmselt ikkagi tema iseloom.

Inno: Nojah, aga mingil ajal, kui oli Nõukogude Liidu lagunemine, siis tuli see kasuks. Teine asi on muidugi see, et Savisaar ei ole enam see noor Savisaar. Kui ta oleks tahtnud jätkata, siis ta oleks pidanud tegema pausi. Laar ka ei teinud pausi ja vaata, mis temast sai. Ühegi inimese tervis ei pea niimoodi vastu, et 25 aastat oled pidevalt tipus. Aga see oli tema valik. Kuna ta pausi ei teinud, siis nüüd on temaga kõik. Kui tal see laps, Rosina, sündis, siis oleks olnud õige aeg paus teha - olla lapse ja Viljaga kodus ning nautida pereidülli. Võib-olla tal oleks olnud Viljaga veel lapsi ja...

Irja: Ja abielu poleks purunenud?

Inno: Jah, see abielu ju sellepärast puruneski, et Savisaar ei suutnud ühtki sammu tagasi astuda.

Irja: Siit moraal - oska elus õigel hetkel aeg maha võtta?

Inno: Väga õige, jah. Elu andis Savisaarele võimaluse - lapse sünni järel aeg maha võtta. Aga ta ei teinud seda.

Irja: Aga kas sina siis nüüd kaaluksid selle muutunud Keskerakonna poolt hääletamist?

Inno: Jah, ma arvan, et see võib olla üks paremaid valikuid praegu.

Julge tunnistada, kes sa oled!

Inimese probleemidele lahenduse leidmise eelduseks on julgus endale tunnistada probleemi olemasolu. Alles siis saab hakata probleemi lahendama.

Hea näide on ühe Kohviku püsikommentaatori juhtum. Kümmekond aastat tagasi suri tema abikaasa, kellega ta oli 30 aastat koos elanud. Pärast seda tabas inimest üksindus ja kurbus, ta hakkas lugema blogisid ja üks neist oli Kohvik. Olgu etteruttavalt öeldud, et see inimene on siiamaani üksik ja pole ponnistustele vaatamata endale uut kaaslast leidnud. Miks? Sest ta pole julgenud endale oma probleemi teadvustada.

Ta elab end blogides, sealhulgas Kohvikus välja jutuga, et ta elab siiamaani koos oma abikaasaga, veedab koos kaasaga iga vaba hetke, ja et ta on üliõnnelik. Küsimusele, miks ta siis üliõnnelikuna veedab hommikust õhtuni aega blogides tigedaid kommentaare kirjutades, vastab ta, et talle meeldib koos abikaasaga blogides toimuva üle naerda. Et siis inimene, kes käib blogidest oma õnnetule elule tröösti saamas ja abi ning seltsi otsimas, teeb neid blogisid maha, aru saamata, et ilma blogita oleks tema elu veel üksildasem ja kurvem.

Minu meelest võiks blogide lugejatel olla oma lugemismaterjali suhtes rohkem sallivust ja lugupidamist. Nad võiks mõelda, mis saab siis, kui neid blogisid enam pole, milline oleks nende elu siis. Kas enda ümbert oma abiliste minema peletamine aitab ikka lahendada üksinduse probleemi.

Blogijate ründamist on välja vabandatud asjaoluga, et näiteks poliitikuid rünnatakse samamoodi. Inimesed, kes blogi peavad, tehes seda oma vabast ajast ja tahtest, panevad sageli oma isiklikke sündmusi avalikustades end nõrgemasse positsiooni, ei suuda end kaitsta samamoodi kui poliitikud, keda kaitseb seadus. Kogu Eesti ühiskonna ja avalikkuse jaoks on suur õnn ja väärtus, et on olemas julgeid blogisid ja blogijaid, kelle tegemistele kaasa elada, ja seda võiks kaitsta ja väärtustada. Nii nagu iga asjaga elus, saame tema väärtusest kõige paremini aru siis, kui teda enam ei ole. Aga siis on tagantjärele tark olla liiga hilja. Eriti peaks seda teadma inimesed, kes on lähedase kaotanud.

Miks eestlased ei lenda?

Väljavõte Vikipeedia veebist.

Seoses Estonia Airi riismetele rajatud Nordica üleminekuga Poola LOTi alla vaatasin veidi lendamise statistikat kolmes Balti riigis. Ja mis selgub - kui 2004. aastal ehk Euroopa Liiduga liitumise ajal olid Tallinna, Riia ja Vilniuse reisijate arvud enam-vähem võrdsed, siis pärast 10 aastat ELi "viljastavaid" tingimusi on Riia kasvanud 5 korda, Vilnius 3 korda ja Tallinn ainult 2 korda.

Mis on veidi üllatav, sest eestlased on end pidanud oma lõunanaabritest paremateks, statistika põhjal on nad jõukamad, aga see jõukus ei paista kusagilt otsast välja. Miks on see nii? Miks eestlased ei lenda?

Soomlased teavad: õnn pole rahas, vaid armastavas lähisuhtes

Väljavõte Iltalehti veebist.

Soome Iltalehti ütleb värskele Soomes läbi viidud uuringule tuginedes välja selle, mida me siin Kohvikus oleme pasundanud juba kümmekond aastat: õnn pole rahas, vaid armastavas lähisuhtes. Kui inimesel on õnnelik lähisuhe, siis on ta õnnelik. Nii lihtne see ongi!

Õnneliku lähisuhte üks eeldusi on seksuaalne rahuldatus. Õnnetunnet vähendab üksindus. Uuringut juhtinud professor Osmo Kontula ütleb, et õnne peaks riiklikult toetama, näiteks abistama inimesi paarisuhete loomisel ning tülide klaarimisel. Mida oleme meie ka kohvikus rääkinud: riik peaks aitama kokku saada sobivatel paaridel ning abistama sobimatute kooselude lahutamisel. Praegu töötab riik aga sellele vastu: sobimatuid ja ilma armastuseta paare hoitakse vägisi koos, mis ilmselt ongi põhjus, et eestlased on Euroopa õnnetuim rahvas.

Sestap pole ka Euroopa Liit eestlasi õnnelikumaks teinud, sest sealt on tulnud ainult raha, mitte aga armastust. See on nagu abielu, kus elatakse koos ainult raha pärast ja kus pole mingit lähedust ega armastust.

Paljud on küsinud, miks ma oma eksi maha jätsin, kui ma suplesin rahas. Aga see ongi paradoks: ma olin küll pururikas, aga polnud õnnelik. Nüüd, kui olen tuhat korda vaesem rahaliselt, olen ma ometi palju õnnelikum. Minu eks, kelle jaoks elus on kõige tähtsam raha, pole oma kõrvale minu asemele mitte kedagi leidnud.

Uurimus ütleb ka välja, et õnne ja raha vahel puudub seos. Pole ime: muidu ju rahainimesed istuks oma rahahunniku otsas ja oleks seal koos oma rahaga maru õnnelikud. Tegelikkus on vastupidine. Ma tean oma kogemusest: tegelikult on nad seal oma rahaga kõige õnnetumad ja üksikumad inimesed maailmas. Ja kõige õnnelikum võib olla hoopis noorpaar, kes teineteist armastab ja kel pole sentigi hinge taga.

Õnnelik olemiseks pole tegelikult üldse raha vaja. Piisab vaid lähedusest ja armastusest. Mina vahetasin kogu oma raha armastuse ja õnne vastu. Ja ma ei kahetse. :)

Mida isad tegelikult tahavad?

Isadepäevaks soovitatakse küll kõiksugu vidinaid ja nipsasju, aga tegelikult, kui palju isad või mehed üldse neist nipsasjadest hoolivad.

Emadepäevaks soovitatakse kinkida emadele lilli, enda joonistatud postkaart või midagi seesugust. Mingi ehe näiteks. Aga isadele? Mina olen saanud isadepäevaks tassi ja pajalapid. Isad neist asjadest suuremat ei hooli. No ma tean küll, mida isad TEGELIKULT tahaksid, aga ma ei saa seda siin välja öelda, see pole siinses kultuurruumis sünnis. Sellest, mida isad ja laiemalt mehed tahavad, tohib millegipärast rääkida sosinal teki all. :)

Vastandite ühtsus ja võitlus

Väljavõte Postimehe veebist.

Ma vaatasin seda pilti Postimehest värskest presidendiprouast, ja, kuidas nüüd öelda, ma arvan tegelt, et ka mu vanaemast oleks saanud päris hea president.

Nüüd heidetakse presidendile ette, et ta ei käi kirikus. No minu vanaema käis iga jumala pühapäev kas siis kirikus Räpinas, kus ta oli ristitud, leeritatud ja laulatatud, või siis Mehikoorma kabelis, kodule lähemal, kuhu käis õpetaja lugemas. Mul meeldis vanaemaga koos hängida ja vaadata, kuidas tädikesed andunud õpetajat kuulasid. Ning pärast olid selliste äraseletatud nägudega kõik. Ma ei kujuta päris hästi ette, mida nad mõtlesid, aga hiljem olen mõelnud, et need võisid olla teatud, khmm, seksuaalse alatooniga mõtted. Eks see ristiusk ole ju ka seksuaalne, sest Jeesused on piltidel kenad ponksid poisid kõik.

Kirikus käimine muidugi pole ka usu küsimus, vaid traditsioon, mida siinmail harrastatakse ja mida on ilus austada, oled sa usklik või mitte. Muidu vaadatakse, et sa ei pea lugu traditsioonidest, laiemalt siis ka riigist ja rahvast.

Aga kui veel edasi mõelda, siis on Eesti juhid olnud teineteise vastandid. Väljas oli Vaino vastand, selline uuendusmeelne, aga lihtne ja sõbralik, siis tuli Meri, kes etendas aristokraati, sellist valgustatud monarhi, oli kõrk ja ülbe, siis tuli lihtne maamees Rüütel, kellel sai alati nööbist kinni võtta, siis jälle aristokraatlik Ilves, kes ületas oma ülbuses ja arrogantsuses isegi Merit ja nüüd oleme saanud Kaljulaiu, kes on jälle selline lihtne maatüdruk, kellest õhkub valmidust hommikul lehmad lüpsta ning siis poodi leiva järele minna.

Ja öelge siis veel, et elu Eestis pole huvitav.

Algab uus rahakogumiskampaania: vanale Audile talverehvid alla!

Nonii, söögiraha ja muu esmavajalikuga meil enam muret ei ole, aga on tekkinud teine mure - nimelt keeldub meie endine tööandja, Võrumaa Teataja peatoimetaja Kalev Annom tagastama meile meie Audi talverehve, mis tema garaažis hoiul.

Kuna meil uute rehvide ostmiseks praegu raha ei ole, siis oleme sunnitud sõitma suverehvidega, mis ei ole praguseid teeolusid arvesse võttes kuigi turvaline. Järgmisel nädalal on aga päris palju sõitmist - hakkame Juuliga rehabilitatsioonis käima. Oleks hea, kui rehvid saaks alla nii ruttu kui võimalik.

Kuna meil oli eelmise rahakogumiskampaaniaga väga positiive kogemus ja saime kojusõiduraha kähku kokku, siis mõtlesime, et pöördume ka seekord heade kohvikuliste poole. Kuulutame välja rahakogumiskampaania, mille eesmärgiks on saada meie kahekümne aasta vanusele Audile alla talverehvid. Vaja oleks (naast-) talverehve mõõdus 175/70 R14. Võib ka olla laiusega 165. Need rehvid maksavad 40 eurot tükk, koguda on seega vaja 160 eurot. 

NB! Aidaku ikka ainult need, kes soovivad ja kel see võimalik on ning just sellise summaga, mida endale lubada saate. Minu (Irja Tähismaa) arveldusarve Swedbankis on: IBAN: EE112200001100329486. BIC kood: HABAEE2X. Selgituseks märkige palun: auto rehvide jaoks. Lubame, et kajastame üksikasjalikult ka seda, kuidas vana Audi endale uued talverehvid alla saab. Ja otse loomulikult anname jooksvalt teada, kui palju raha uute rehvide ostmiseks juba koos on ja mitu eurot meid uute rehvide ostmisest lahutab.

Suured tänud juba ette :).

Inno täiendus:
võibolla kellelgi vedelevad sellised rehvid kusagil garaažinurgas, sest see on üsna vana rehvimõõt, ma oleks ka nende üle hiilgama õnnelik.

Kas Ilves on Eesti-Berzinš või mitte?

Väljavõte Helsingin Sanomate veebist.

Eestis pole seda välja toodud, aga Helsingin Sanomat toob välja, et sarnaselt Ilvesele pääses ELi maaelutoetuse tagasimaksmisest Läti endine president Andris Berzinš (endine tehasedirektor ja pangajuht, sama kaliibri mees nagu Tiit Vähi või Olati Taal).

Berzinš sai samuti toetuse enne presidendiks saamist, summa suurus oli 242 800 eurot.

Mitu päeva järjest võib süüa verivorste...

ilma et halb hakkaks? No meie sõime verivorste üleeile ja eile ning ka täna särisevad meil pannil justnimelt verivorstid. Kuidas tunne on? Inno ütles, et temal käisid juba eile verivorstid natukene suus ringi ja rohkem nagu ei tahaks. Minul oli täna poodi minnes aga tunne, et täna võiks veel verivorste süüa. Olgu siis, andis Inno järele ja lubas vorstid pannile lüüa, kui ma nad ära toon. Kuigi pannil oli eilsest veel kaks vorstikest järel. Mõtle hästi järele, kas sa ikka tahad veel verivorste, soovitas Inno. Tundus, et tahan. Inno ei vaielnud enam.

Nii et ostsin poest jälle verivorste - Rakvere omi. Tulin koju ja sõin kaks eilsest järele jäänud verivorsti ära. Nüüd vaatan pannil särisevaid verivorste ja mõtlen. Et kas ikka tahan neid veel. Kuidagi samasugune tunne nagu pärast mitmekuist kaheksajalasöömist. Samas natuke nagu ikkagi tahaks veel. Otsustatud. Täna söön siiski veel verivorste.

Aga see lubadus, et nüüd söön kuni jõuludeni ainult verivorste... Selle ma võtaks ikkagi tagasi. Nüüd tahaks vahelduseks hoopis... kala!

Liiga varakult ei tasu lastele asju õpetada

Meil on Roosiga selline asi, et ta juba ammuilma käib, jookseb ja hüppab, aga vot poti peale kakale ja pissile ei taha minna. Käib ümber poti nagu kass ümber palava pudru, saab aru küll, kuidas asjad käivad, aga vot sinna istuda ei taha, või ei julge.

Põhjust pole vaja kaugelt otsida. Olen ise selles süüdi. Nimelt hakkas meie lapseke käima 8-kuuselt ning ma vaatasin, et ohhoo, kui laps käib, siis võib teda juba potile harjutada, Sest tavaliselt hakatakse last siis potile harjutama, kui ta käima hakkab. Minu lastega eelmisest suhtest oli nii, et kui käima hakkasid, kusagil aasta ja paari kuu vanuselt, siis sai neid potile harjutatud. Ja kõik toimis. Pooleteise aastaselt käisid mõlemad juba potil.

Nüüd talitasin samamoodi, hakkasin potile harjutama, kui laps käima hakkas. Aga Roosike ei tahtnud veel 8-kuuselt millegipärast potil käia. Nii kui teda potile panin, hakkas nutma. Hiljem juba jooksis eest ära, kui talle potti näitasin. Panin teda potile, kui oli näha, et laps kakada või pissida tahab, natuke aega istus, siis aga tõusis püsti, läks teise tuppa ja tegi häda nurka. Ja nii pikemat aega. Sai aru küll, et nii ei tohi, aga ikka tegi oma tahtmise järgi. Siis loobusin üritamisest ja jätsin tal mähkmed üldse jalga. Nii tegi ta mähkmesse ja teeb siiamaani, kuigi on juba aasta ja 11 kuune.

Nüüd viimasel ajal on näha, et ta enam mähkmesse ka teha ei taha. Ta saab juba ise ka aru, et see ei kõlba. Käib närviliselt mööda tuba ja ütleb "kaka-kaka". Aga vat potti ikka kardab. Nii kui potti näitan, hakkab nutma ja jookseb eest ära. Nii ta siis käib oma kaka- ja pissihädaga närviliselt mööda tuba, kuni lõpuks teeb mähkmesse ära. Aga on näha, et talle on see ebameeldiv. Aga kui potile panna, siis ütleb ei-ei-ei, hakkab nutma, kargab püsti ja jookseb minema.

Vot see on, kui lapsele hakata liiga vara asju harjutama. Laps hakkab kartma ja pärast on tükk tegu, et harjutada. Iga asi peab tulema omal ajal. Aga vanemad on ju sellised kärsitud, ei läbe oodata. :)

Portugalis ma väga ei põdenud, sest seal käivad veel 3-aastasedki mähkmega, aga Eestis on juba maru häbi, sest siin harjutatakse pooleteise aastaselt lapsi potil käima. Samas ei saa vägisi ka sundida, kui laps ei taha.

Mul eelmises suhtes oli vanema poisiga nii jõuluvanaga. Hakkasime teda juba varakult, nii aasta vanuselt jõuluvanaga harjutama, aga tema hakkas kartma. Ja kartis isegi siis kui oli juba 3-4 aastane. Sai aru küll, et jõuluvana midagi halba ei tee, aga nii kui jõuluvana nägi, siis jooksis ära ja sülle ei olnud üldse nõus istuma. Nii olid emme ja issi sunnitud kõik tema pakid välja lunastama.

Brrrrrrr....... Eesti otsustajad nagu sarjast Walking Dead

Väljavõte Õhtulehe veebist.

Vaatasin täna seda EASi-Ermamaa pressika pilti ja seal tegelased oleks justkui välja karanud seriaalist The Walking Dead  (Elavad surnud).

Eesti stagnatsiooni põhjus - hirm

On fakt, et Eesti on viimased kümmekond aastat stagneerunud. Stagnatsiooni põhjus on hirm, mis hoiab ühiskonda paigal ja ei luba mingeid muutusi.

Ma toon ühe lihtsa näite, mille tegelikult tõi välja juba Päevalehe ajakirjanik Priit Simson. Nimelt on valitseparteide retoorika olnud juba viimased kümmekond aastat, et opositsiooni ei saa võimule lasta, sest nende otsused lämmataks majanduskasvu. Samas on see väide absurdne, sest mingit kasvu ju ei olegi, vaid on stagnatsioon. Ehk teisisõnu: asjad on väga hullud ja enam hullemaks asjad nagunii enam minna ei saa.

Tegelikult ei ole selles midagi uut. Nõukogude Liidu lõpuaastatel oli valitseva partei jutt samasugune: mingit opositsiooni ei saa lubada, sest see lämmataks igasuguse arengu. Pidevalt sisendati rahvale, et vaenlane just seda ootab - võimuvahetust, et siis nuga selga lüüa. Ja rahvas uskus seda juttu, kuigi oli juba paljas ja näljas. Uskus 50 aastat, kuni kannatus katkes, kuni kõik said aru, et see on jama.

Nüüd on rahvast hirmutatud õudusjuttudega opositsiooni võimuletulekust juba kümme aastat. Ühtlasi on sellega lämmatatud igasugused võimalused muutusteks. Samas asi oli Nõukogude Liidu lõpuaastatel, mil muutused olid välistatud, kuna see oli justkui kasulik vaenlasele. Rahvast hirmutati pidevalt vaenlasega ja see võimaldas välistada kõik muutused ning sisuliselt põlistas võimu ühele ja samale seltskonnale.

Laiemas plaanis on stagntsiooni põhjus hirm, ja just see on kasulik vaenlasele, sest pole midagi kasulikumat vaenlasele kui stagnatsioon. Nõukogude Liidu näitel kukkus stagneerunud ühiskond ise kokku, ilma et vaenlane oleks pidanud lillegi liigutama.

Nii imelik kui see ka ei tundu, on Eesti ühiskonnale just vaja muutusi, nii nagu 1990ndate algul, kui majandus müginal kasvas ja koos sellega rahva elatustase. Muutused ühiskonnas ja sellega seonduv heaolu kasv on vaenlasele kõige suurem hoop.

Eesti rahva seisukohalt kaasneb muutustega veel üks hea asi - lootuse paremale tulevikule, mis toob kaasa sündivuse kasvu. Ja vastupidi - kui muutusi ei ole, siis kaob usk tulevikku ja kukub sündivus.

Kohviku köök. Inno ülimaitsev kõrvitsasupp (retsept kah!)

Täna oli siis see päev, kus Inno tuli koju suure kõrvitsaga. Rääkis, et oli selle Tartu Lõunakeskuse Maksimarketist ostnud ja temal on nüüd plaan kõrvitsasuppi teha. Olin loomulikult nõus ja väga rõõmus, sest kõik need kümme kuud, mis me Portugalis elasime, oli mul tavaks Pingo Doce'ist kõrvitsasuppi ja kõrvitsamoosi (see on seal ülihea, njämm!) osta ning pärast tagasitulekut ei olnud me üldse kõrvitsat söönud. Polnud õieti pähegi tulnud selle söömine. Aga näe, Inno, tarkpea, taipas Tartust kõrvitsa kaasa osta!

Inno hakkaski kohe köögis kõrvuti padades kõrvitsasuppi ja kõrvitsamoosi vaaritama. „Selles suhtes on kõrvits huvitav asi, et sellest saab teha nii suppi kui moosi,” kiidab Inno praegu kõrvalt, pärast väsitavat koolipäeva voodil pikutades.

Umbes tunni aja pärast olid mõlemad valmis (mina käisin vahepeal poest verivorsti ja Katariina kohvikust saiakesi ostmas) ja saime neid mekkima hakata. Kõigepealt sõime suppi ja no ma pean küll ütlema, et see Pingo Doce'i kõrvitsasupp ei saa Inno tehtud kõrvitsasupile ligilähedalegi. „Nämm!” kiitis ka väike Roosi. Juulike, tõsi, eelistas keedetud peeti - ilmselt seepärast, et kõrvits ei ole nii magus kui peet, ja Juulike on meie pere kõige suurem magusasõber.

Mul õnnestus Innolt välja pinnida ka tema kuulsa kõrvitsasupi retsept. See on järgmine:

Võtta kaks suuremat sibulat ja hakkida nad ära. Siis valada pannile oliiviõli. Hautada hakitud sibulad oliiviõli sees ära. Siis panna nad potti ja lõikuda peale paar kilo kooritud kõrvitsat. Seejärel panna tasasele tulele podisema. Keeta nagu moosi põhimõtteliselt. Panna juurde supilusikatäis puljongipulbrit, soola ja pipart. Keeta pehmeks. Lasta veidi jahtuda ja püreestada saumikseriga ära. Ongi kõik! Ahjaa, Inno pani supi sisse ka kooritud kõrvitsaseemneid (enne koorimist võib neid natuke panni peal küpsetada) - need andsid supile mõnusa touch'i.

Kõrvitsamoosi retsept on järgmine:

Võtta ca kilo kõrvitsat, koorida ära, lõikuda tükkideks ja panna potti. Lisada umbes pool klaasi suhkrut (palju pole vaja, sest kõrvits on ise magus), keeta pehmeks. Ongi moos valmis!

Head kokkamist ja maiustamist! :)

Siin kõrvitsasupp taldriku peal, koos seemnetega. Lusikad kuuluvad minule ja Roosile :).

Veel põnevaid leide minu vanaisast Gustav Vaherist ja Huko Kallastust

Guugeldasin huvi pärast Huko Kallastut ja leidsin Tiit Noormetsa Tunas ilmunud artikli “...sündmusrohketel juulipäevadel endistest kaitseliitlastest truult väljas olid peagu kõik.” Mälestused Sõmerpalu vallast Suvesõjas 1941, kus on juttu nii minu vanaisast Gustav Vaherist kui tädimees Huko Kallastust. Noormets on talletanud Otto Tindi ja Rihhard Iheri (Iher on samuti minu sugulane) mälestused.

„Peale bolševistliku riigipöörde Eestis koondusid nende mõtte vastased rohkem ühte. Kõige rohkem aga peale 14. juuni 1941. a. äraküüditamise hakkasime üksteisega sidet pidama Huko Kallastu ette- panekul, et tuleks Osulas kui keskkohas valvel olla,” seisab Tindi mälestustes. „Kutsusin Aleksander Eisen’i, Eduard Roosbaum’i ja Richard Kala Osulasse ööseti valvele, kuna viimastel kahel olid omal relvad kui neid üldse sellistena nimetada. Peale meie nelja olid Osulas veel valvel H. Kallastu, Richard Iher, Eduard Wenda ja Gustaw Waher, sellel grupil oli ka üks vana vintpüssist ümber tehtud laskeriist, seega juba kolm laskeriista, millega inimeseküttidele vastu astuda. Esimese sõjanädala lõpul katkestasime kord Võru ja vallamaja vahelise telefoni ühenduse, kuid järgmisel päeval säeti punaste poolt jälle korda. Ööl vastu 6. juulit katkestasime teistkordselt telefoni ühenduse, mille säädsime korda siis kui Võru oli vallutatud. 8. juuli ööl, kui Võrust sõitsid Sõmerpalu metskonna metsaülem, abimetsaülem, metsnik ja metsavahid Osulasse, moodustasime Omakaitse veel samal ööl ja pandsime vallamaja juure telefoni valve (umbes) vist 4 meest. Mind valiti tollkorral Omakaitse juhiks vallas, missugust ametid pidasin kuni ajutiseks vallavanemaks määramiseni. Järgmisel hommikul kell 6 tõmbasime Osula algkooli juures Eesti lipu vardasse orkestri saatel.”

Vot siis! Tuleb välja, et minu vanaisa Gustav Waher ehk Vaher oli samuti Osulas „valvel”! Ja meesel oli lausa vintpüssist ümber tehtud laskeriist. Väga vahva.

Rihhard Iher jälle kirjutab oma mälestustes, et Huko Kallastu: „9. juuli õhtul saabus teade, et Võru on vabastatud, Maavalitsuse hoonel lehvib eesti rahvus- lipp, organiseeritakse sõjalist omakaitset ja omavalitsust. Otsisin üles H. Kallastu ja Otto Tindi, kes lubasid telefonilise ühenduse võtta vabastatud Võruga ja saadud korralduste kohaselt astuda vajalised sammud /.../  H. Kallastu, O. Tindi ja E. Venda poolt oli koolimaja lipuvardasse tõmmatud sini-must-valge rahvuslipp ja orkester F. Margi juhtimisel mängis hümni /.../ Öösi oli omavalitsusliku juhtimise takistusteta üle võtnud end. vallavanem Otto Tint koos Huko Kallastuga. Samuti oli O. Tint oma õlule võtnud ka omakaitse üksuse juhtimise (esimene korraline koosolek toimus vist 10. juuli õhtul) /.../ O. Tint, olles peagi määratud ametlikult vallavanemaks, loobus Omakaitse juhi kohustest. Lühikest aega täitis ta aset A. Raag, siis H. Kallastu ja kuni praeguse juhini reserv-kapten Valter Verro.”

Nii et Hukol oli Võru vabastamisel väga oluline roll täita ja ta pidas pärast seda veel ka kohaliku omakaitse üksuse juhi ametit. Mõni ime siis, et ta soovis, et kõik ta sugulased ja hõimlased sama aktiivselt kodumaakaitsmisest osa võtaks :).

Ülemisel pildil Huko Kallastu ja alumisel koos korbikaaslastega. Ma ei teagi, mis korporatsiooniga tegu, äkki keegi teab? Pildil on Huko teises reas vasakult neljas, tema kõrval istub tema pruut ja hilisem abikaasa Aino Vaher (minu tädi).

Sõjaeelne kiri 1944ndast aastast: „Eestit ei ehitata kodus tukkujatega”

Leidsin üles selle kirja, kus mu tädimees, Tartu kriminaalpolitseis töötanud Huko Kallastu mu vanaisa Gustavit „nahahoidjaks” nimetab, ja mõtlesin, et panen ta üles. Väga paljud tema mõtted on väga ajakohased :). Kiri on mu tädile, Huko naisele Ainole, kellest Huko on just lahku läinud. Ainol ja Hukol oli kaks last, Alo ja Taso, kes mõlemad surid väikelapseeas. Aino suri 1944. aastal tuberkuloosi.

Aino

Tartus, 23. veebruaril 1944

Pada sõimab katelt - ühed mustad mõlemad, või õigemini otsi enne oma silmast palki, kui teise silmast lähed otsima pindu. Kulunud, kuid ikka paika pidavate tõdedega algan selle kirja.

Siunad oma valla mehi, kes on unustanud argusest oma kohustused. Tõesti, Võrumaa on selles suhtes „pärl”. Seal oleksid komud pidanud paar kuud rohkem valitsema, siis vast oleks neil õige ettekujutus idapiiril valitsevast hädaohust. Asjata loodavad argusest kangeks jäänud mehed ametnike arvel ellu jääda. Siis läheme kõik ühetaoliselt küüditamisele ja mahalaskmisele vastu.

Kas sa siunad nüüd oma isa või veel kedagi? Jüri (Huko nimetas minu isa Georgi kangekaelselt Jüriks, olevat eestipärasem - minu märkus) tahtis minna vabatahtlikult kaitseväkke, aga selle asemel jõudis ainult oma ema kaitsva seeliku varju isegi oletatava töökohustuse eest. Ta oli ju isegi ennast vabatahtlikuna üles andnud (mehiseim tegu sellest poisist), kuid kahjuks pidi oma kavatsusest loobuma oma isa ähvarduste - perekonnast väljaheitmise, kuulsast varandusest ilmajätmise ja teab veel, mis muude asjaolude tõttu. Tõesti, parem on nautida oma tulevaste varanduste kaitset teiste poolt ja ise ainult seda pealt vaadata. Kahtlemata väidad, et ta on ju veel noor, kuid palju nooremad on võitlusest osa võtnud juba aastaid.

Vana Vaher, kasutades kõiki arstlisi ja muid vahendeid, hoiab kõrvale kasvõi lihtsamaist Omakaitse kohustustest. Kas minu isa on oma tõeliselt viletsa tervise tõttu rohkem kohustatud, aga ta teeb seda hea meelega, kuna tal ei ole kuulsat varandust, mis teda kinni hoiaks. Samuti ei ole temal ka aega unenägude nägemiseks ega nende seletamiseks soovjuttude rääkimiseks.

Kas on isamaa kaitseks minul või mõnel muul varanduseta isikul rohkem õigusi oma elust või tervisest ilma jäämiseks kui sinu sugulastel, keda peale sõda ootab nende varandus, mis neid invaliidsuse korral korralikult ülal peab? Neil ei ole tähtis isamaa, vaid ainult varandus ja kartus sellest ilma jääda, kuna vast isamaa nõuab oma altarile nende elu või tervise.

Võtkem aluseks prof. Uluotsa kõne ja saagem sellest nii aru, nagu see on mõeldud. Eestit ei ehitata mitte kodus tukkujatega, vaid relva kandvate meestega, milleks on vaja, et mobilisatsioon tooks kokku suurel hulgal julgeid mehi. Kui meie seda nüüd võimaluse olemas olles ei tee, kuna meie seda siis teeme? Siis, kui komud meil juba inimesi tapavad ja küüditavad, on meil relvade alla kogunemiseks aeg mööda lastud minna. Relvakandvate meestega looksime aluse Eesti tulevasele jõule, mis omakorda võib kaasa rääkida Eesti tuleviku küsimusis ja oma võitlusruumi asukoha valikul.

Vast ainukese naisena tahad jääda leseks minu lahingu möllu minnes, kuna su mees ei taha tagasi tulla teie perekonda. Kas siin viimati ei tule jälle arvesse varanduse küsimus?

Kirjutad, et mängisid kaasa ainult proloogis, aga kuid tõelik etteaste alles tuleb veel. Nimetatud asjaolud sunnivad mind sinu suhtes ettevaatusele, kuna näib, et sul on minu jaoks veel küllaldaselt kannatusi varuks pandud.

Tagastan sulle kupongid, milliste eest võid ju ise väga hästi oma kohalikust kauplusest toitaineid muretseda. 

Tervitades.

Huko

_ _ _

Iseenesest on Hukol ju paljudes asjades õigus - eriti mis puudutab seda, et enda kaitsmist ei saa viimasele minutile jätta, alustades sellega siis, kui juba tapetakse ja küüditatakse. Huko näeb, mis võib juhtuda, kui ei õnnestu kiiresti piisaval hulgal „relvi kandvaid mehi” kokku saada, ja utsitab seepärast ka minu isa, oma 17-aastast naisevenda ennast vabatahtlikuna üles andma.

Isa seda 1944. aasta suvel teebki, vastates admiral Johan Pitka üleskutsele, ilmselt just Huko kirja pärast, kus teda „ema kaitsva seeliku varju” jõudmises süüdistatakse. Ta osaleb lahingutes Hüüru lähedal ja Keila staabi õuel, pildudes sisse tungivate vene tankide pihta käsigranaate. Suur isamaakaitsja Huko ise, kes lubab kirjas „lahingu möllu” minna, jätab aga 1944. aasta sügisel isamaakaitsmise kus see ja teine ning lahkub hoopis koos sakslastega Saksamaale (seda, mis temast seal sai, me teada ei saanudki, aga kui ta juhtumisi elus on, siis ta on umbes saja-aastane).

See näitab seda, et need, kes on oma kõnedes kõige suuremad patrioodid, võivad sõja puhkedes olla kõige suuremad argpüksid ja esimesed lahkujad. Isamaa-armastust ei mõõdeta sõnade, vaid tegudega. Seda, kes meist see õige eestlane on, saame teada alles siis, kui niiütelda tuliseks läheb.

Siin aga üks pilt Huko Kallastust, mis tehtud 1941. aastal:



Siin foto Ainost:



Ja siin Hukost ja Ainost koos lapsega. Vasakul istub minu vanaisa Gustav Vaher:

Leegionäri tütar räägib sõjast

Ma ei ole siiamaani sõja teemal sõna võtta tahtnud. Olen Innoga tõrelenudki, kui ta on sellest siin kohvikus nii pikalt ja põhjalikult pajatanud.

Kuid - sõda on ometigi miski, mis mind võlub ja isegi erutab. Ma olen sõjast palju luuletanud. Võtame või mu luulekogus Kõrk kaamlite markiis ilmunud luuletuse „Üks lõppemata lahing”...

Su silmades on purjus tuulte idud
Ma tean, et magusam kui taplus on see öö,
mil tulen sõjatelki, riivatu kui libu,
ja karmi ohvitseri pükstelt langeb vöö

Su väikse vallatuse peale paotab huuli
nii väga liiderlik ja reetlik reamees surm

Ei päästa enam ükski automaadivalang,
see sõdur kavalam on mitmest vastasväest
Väejuhil võtab lipitsevalt käest
ta enne veel, kui lahing üldse aland

Mul lase naudingut sul pakkuda, Napoleon,
või olen eksinud - mu Aleksander Suur?
Pruutneitsiks sinu matustele tulen,
kuid enne lõbutsegem, kuni kestab öö,
mil tulen sõjatelki, riivatu kui libu,
ja karmi ohvitseri pükstelt langeb vöö

Ja ometigi. Purjus tuulte idud
on sinu silmades. Ja nagu halastus,
surm tuleb sõjatelki, riivatu kui libu

Kui palsam hingele on tema alastus.

No vot siis. Kui luulemaailmast välja tulla ja pärismaailma minna, siis seletan kõigepealt lahti postituse pealkirja. Minu isa Georg astus 17-aastase noormehena vabatahtlikult Eesti Leegioni, et minna, püss käes, venelastele vastu. Temavanused poisid võeti muidu lennuväe abiteenistusse, aga isale oli sellest vähe - tema tahtis ikka rindele. Seda enam, et sõber Otto oli juba Narva all võidelnud ja sealt ka elusana tagasi tulnud. Üks põhjus oli tegelikult veel - mu vanaisa Gustav oli viinud oma noore naise Julie revolutsiooni eest Lõuna-Venemaale pakku. Nad elasid kuni Vabadussõja lõpuni Ufaas, kus Julie ehk Juuli pidas õpetajaametit ning kus neile sündisid tütred Aino ja Endla. Aino mees, kriminaalpolitseinik Huko Kallastu nimetas vanaisa seetõttu halvustavalt „nahahoidjaks” ja avaldas arvamust, et ju on kõik Vaherid ühed nahahoidjad, ja minu isa tahtis Hukole näidata, et ei ole need Vaherid nahahoidjad midagi. Huko, kes oli oma sõnul kodumaakaitsjate seas esimene mees, pages aga esimest püssipauku kuuldes koos sakslastega Saksamaale... Isa tuli sõjast elusa ja tervena tagasi, olles osa võtnud lahingutest Hüüru lähedal ja Keila staabi õuel.

Ma olen oma isa üle väga uhke, aga teate, sama uhke olen ma ka oma „nahahoidjast” vanaisa üle, kes pidas kõige tähtsamaks pere ja armastust. Samuti usun ma, et austust väärib iga sõdur, kes ausa südame ja puhta hingega mingi idee nimel võitleb. Ja samuti väärib minu meelest austust iga sõdur, kes peab mingi idee nimel võitlema, isegi kui ta sellesse ise ei usu. Nagu minu ingerlasest vanaonu Ernest, kes sunniviisiliselt Punaarmesse mobiliseeriti ja sõjas kadunuks jäi.

Mu suguvõsas on olnud ka õnnelikke sõjast või sõjaväest pääsemisi. Mu vanem vend Eino on nende meeste põlvkonnast, kes Afganistani saadeti, aga kuidagi õnnestus tal sellest pääseda ja sigalasse tööle sattuda, kust mulle, oma väikesele õele, reipaid „rindekirju” läkitas. Mu onu pääses nõukogude armeest, teeseldes hullu, ja Vello sedasi, et tegi kaks last.

Kui isa mulle oma sõjaseiklustest jutustas ja ma temaga Keilas Pitka poiste septembrikuistel  kokkusaamisel kaasas käisin, ei tulnud mulle pähegi, et kõik see võiks kunagi korduda. Et Eesti meestel võiks kunagi taas olla dilemma: kas pageda või minna, relv käes, vaenlasele vastu. See kõik tundus nii müütiline, igavesti ajalooraamatutesse jääv.

Esimest korda mõtlesin sõja võimalikkusele Pronksiöö ajal. Sest see oligi nagu väike sõda. Sõja eelõhtu. Siis ennustas Johan Bäckman Eesti iseseisvuse lõppu ja mul hakkas kõhe. Püüdsin siinsete venelastega sõprussuhteid luua, eestlaste ja venelaste vahele silda ehitada, meie vanaisade mälestust lepitada. See ei õnnestunud. Või noh, sõprus ju õnnestus, sest nad olid toredad inimesed, aga silla ehitamine ei õnnestunud. Oli soovitav hoida venelastega distantsi, neid ikka okupantideks pidada ja mitte usaldada. Kui suund on selline, siis üks inimene, olgu ta omast arust kui tahes hea sõdur sõjaväljal, seda suunda muuta ei saa. Ja nii jäigi.

Ühel hetkel Dmitri, Maksim ja Pjotr pettusid ning läksid ära Venemaale. Kes Moskvasse, kes Peterburgi. Öine Vahtkond lagunes. Johan, kelle maaletulekukeeld küll kohtus õigusvastaseks tunnistati, aga kes sellele vaatamata üha uusi maaletulekukeelde sai, loobus samuti Eesti kritiseerimisest ja hakkas hoopis Ukraina teemadega tegelema. Praegu väidab ta enda olevat nn Donetski rahvavabariigi esindaja Soomes ning annab iga natukese aja tagant Facebookis teada, mis sealkandis toimub.

Kas eestlased võitsid sellest, et vaenlaseks peetu oma territooriumilt minema tõrjuda õnnestus? Et silla loomine ei õnnestunud?

Kuidas see praeguste uudiste valguses tundub?

Kui me veel Portugalis olime, siis arutasime Innoga mitmeidki kordi, kas Eestise tagasipöördumine on ikka hea mõte. Oleksime võinud jääda Portugali - pakuti korterit ja tööd. Või minna Venemaale - mul on seal sõbrad. Johan kutsus Donetskisse - seda pakkumist võtsime naljaga.

Savisaar käis peale nagu uni, et millal te tagasi tulete - eks ta adus juba siis, et tal on sisevaenlaste vastu abi vaja. Ma arvan, et kaalukauss kaldus Eesti kasuks lihtsal põhjusel - meil hakkas Portugalis igav ja igavus on kõige hullem asi maailmas. Isegi hullem kui sõda. Kaua sa istud seal päikese all ja mugid saiakesi, kui kodus on nii põnev ja erutav. Saan aru oma isast, kes 1944ndal koos oma õega üle mere Saksamaale ei põgenenud. Kui sind otseselt surm ei ähvarda nagu mu poliitilises politseis töötanud tädimeest Rudolfit, siis ei ole mõtet üle pingutada.

Et paanikat maha võtta - mina ei usu, et siin täristama hakatakse. Ei ole sellist sisetunnet lihtsalt. Või vaistu. Inno võib siia ju sõjauudiseid üles panna, aga mina olen leegionäri tütar, mul on sõda veres.

Aga põnevad ajad on meid ees ootamas küll. Nii mõnigi kukub kõrgelt ja tõrjutud tõusevad - vaatame kasvõi Keskerakonda ja Savisaart. Hea meel on, et olen siin.

Lähen nüüd sätin jälle natuke päkapikke. Ärge teie ka liiga palju sõja peale mõelge. Nautige parem seda, et üle hulga aja Eestis jälle midagi toimub. Pinget täis õhk on inspireeriv.

Pildil: minu isa Georg Vaher ja tema parim sõber Otto Peetso neljakümnendate alul minu vanaisale kuulunud Võru tänava maja korteris, kus isa ülikooliõpingute ajal elas. Poisid lähevad kohe sõtta - Otto võitleb Narva all ja Georg Keila all. Mõlemad tulevad sõjast elusa ja tervena tagasi.

Kaitseliitlased kaevavad sõja puhuks maa sisse relvi ja laskemoona

Eesti loodab sõjas Venemaaga vabatahtlikest koosnevale Kaitseliidule, väljavõte New York Times'i veebist.

Eesti kaitseliitlased kaevavad sõja puhuks maa sisse relvi ja laskemoona, vahendab New York Times Kaitseliidu juhilt Meelis Kiililt saadud infot. Asukohad, kuhu relvad maetakse, on salastatud. Tegemist on valdavalt Rootsi päritolu AK-4 automaatrelvadega.

25 400 liikmega Kaitseliit pakub Eestis sõja korral täiendust 6000 sõjaväelasele. Võimaliku vaenlase sissetungi korral pannakse pearõhk sissisõjale, ehk nn metsavendlusele, mis oli levinud võitlusvorm Eestis nii Saksa kui Nõukogude okupatsiooni ajal.

Savisaar ja tema „tuuseldajad”. Kes lekitas?

Päris põnevaks läheb see Savisaare ja Kapo/proksi vägikaikavedu. Savisaare viimane käik oli panna Facebooki võidukalt välja järjekordne proksist lekkinud kirjake, kus juhtiv riigiprokurör Steven-Hristo Evestus kirjutab kolleegidele, oma osakonna riigiprokurörile Laura Vaigule ja abiprokurörile Triinu Olevile väga familiaarses stiilis, et Savisaare kaitsja Oliver Nääsi taotlust kriminaalasja materjalidega tutvumise aega pikendada ei rahuldata, sest Savisaar „tuuseldab” mööda linnavalistust ja Venemaad.

„Riigiprokurör Evestuse sõnakasutus mind iseloomustades on juhanpartsilik või siimraielik, mis on lihtsalt kohatu ühele kõrgele riigiametnikule. Oluline on aga, et kaalumisel ei ole seaduses toodud asjaolud, vaid see, kus ma olen oma ratastooliga „tuuseldanud“. Ma tuletan siinkohal kõigile (s.h riigiprokurör Evestusele) meelde, et mul ei ole keelatud käia ei Tallinna Linnavalitsuse ruumides ega ka Venemaal. Linnavalitsuses käisin, kuna tundsin sellest puudust. Venemaal käisin aga otsimas lahendust jala kaotusega kaasnevatele n.ö fantoomkülmetusele,” kirjutab Facebookis Savisaar.

Ütleksin, et siit noppis prokuratuuri üle punktivõidu Savisaar. Okei, koos töötavad prokurörid on omavahel ka sõbrad ja räägivad tõesti sellisel viisil, aga e-kirjavahetuses endale sellist familiaarsust lubada ei tohiks.  Toon veel ühe näite - prokurörid nimetavad süüdistatavaid ja kohtualuseid omavahelises kõnepruugis „pättideks”, aga kui seda sõna kasutataks ka e-kirjades - pätt Savisaar, Savisaare-pätt - , siis sünniks sellest paras skandaal ja nõnda kirjutanud prokurör kutsutaks kindlasti vaibale. Seega - prokurörid peavad äärmise hoolega kontrollima, mida kirjutavad. Vastasel korral libiseb jäme ots käest.

Nüüd on muidugi küsimus, KES LEKITAS. Kas Savisaarel on proksis sõber või koguni sõbrad? Ja kui jah, siis kes? Evestuse meili adressaatideks on tema juhitavas osakonnas töötavad Laura Vaik ja Triinu Olev. Kas üks neist? Või õnnestus kellelgi kolmandal sellele meilivahetusele ligi pääseda?? Äkitselt vene häkkeritel??? Põnev igatahes. Üks on kindel: Riigiproks kihab praegu nagu mesilaspesa ja Savisaar ning tema kaitsja hõõruvad rõõmsalt käsi. 

Meie jõuluhooaeg algas täna!

Ma ei tea, millal teie jõuluhooajaga alustate, aga minul algab see igal aastal 1. novembril. Hiljemalt. Kuna me veetsime eelmise aasta jõuluhooaja Portugalis, kus tuli pärislume asemel leppida kunstlumega (no ok, Serra de Estrelas tuli lumi maha, aga meie olime Lissabonis, kus kõige madalam temperatuur oli - öösel! - pluss viis) ja süüa verivorstide asemel turska (öäkk, kui selle peale praegu mõtlen - kümme kuud turska on liig mis liig!), siis sel aastal ootan jõule eriti näljaselt. Ja alustasin jõuluhooaega juba täna.

Kõigepealt vinnasin kõrgelt kapi otsast maha oma kaks jõuluehteid ja muud jõulutavaari täis kuhjatud kasti, revideerisin nende sisu (koos Roosiga, tema oli ka kohe ninapidi juures), sorteerisin ja sättisin. Päkapikud riiulisse, karrad uste ja peeglite peale, kuuseehted ja muud värgid kuhu aga võimalik. Läksin täitsa hoogu kohe ja paigutasin ära praktiliselt kogu karpide sisu. Lapsed olid ka mõnusad kambajõmmid. Roosi tassis päkapikke ühest kohast teise ja andis mulle asju kätte. Üksvahe ronis isegi Juulikese voodisse, et sinna tõstetud karbist jõulunänni kätte saada:



Juulike nätsutas kardasid ja järas vana jõulukalendrit, mille seest olid šokolaadid ära söödud. Väga lõbus oli ja Innol oli koju jõudes rõõmus üllatus. „Teil on siin kohe jõulumaailm kohe,” ütles ta rõõmsalt naeratades. Noogutasin rahulolevalt.

Mind see halloween absoluutselt ei huvita, aga jõulud - iga kell! Pärast läksin veel poodi ja ostsin verivorsti. Ja sülti. Ja pohlamoosi. Ja lastele maiustusi, mida päkapikk juba homme hommikul sussi sisse toob (aga ärge Roosile öelge!). Kui koju tulin, pani Inno kohe vorstid pannile (selgus, et tal oli ka metsik verivorstiisu olnud). Lätsutasime neid pärast kahe suupoolega.

Andsin endale lubaduse, et nüüd söön terve novembri- ja detsembrikuu iga päev verivorsti. No lihtsalt nii isu on nende järele. Kaheksajalg? Ptüi. Vähemalt kümme kuud kindlasti mitte!

Siin aga vaade meie aknast täna - viimased lehed juba lumisel puul. Nii ilus!



P.S. Vasta ka küsitlusele, millal alustad jõuluhooaega sina :).

Mis kuradi jutt, et Soome ja NATO? Kui Halonen miilustab Putiniga

Soome ekspresident Tarja Halonen ja Vene president Vladimir Putin mõned päevad tagasi Sotšis sõbralikult koos Valdai jutuklubis, kaader tänasest saatest Vesti Nedeli.

Ma vaatasin täna üle pika aja taas Dmitri Kisseljovi saadet Vesti Nedeli (seda veel Eestis lubatakse vaadata, Lätis enam mitte) ja pidin oma kollase tabureti pealt selili lendama: Soome ekspresident Tarja Halonen sõbralikult koos Vene presidendi Vladimir Putiniga, arutamas koos maailma asju, ja seda alles nüüd, paar päeva tagasi Sotšis mingis Valdai jutuklubis.

No mida fakki ja pekki? Eestis muudkui räägitakse, et Soome astub NATOsse, tuleb Eestile sõja korral appi ja mida veel, aga minu meelest on täiesti selge, et Soome on poole valinud ja see on Venemaa. Kõik muud jutud on sulaselge häma, hülge ila, mida püütakse siinpool Soome lahte millegipärast sisendada, nagu mingite idiootidega oleks tegemist, ausõna! Vanduma võtab juba! Minu meelest ütles Soome president Sauli Niinistö seda ka hiljuti otse välja, et võimaliku konflikti korral Soome ei tule Eestile appi, sest Eesti ei läheks ka Soomele appi, kuna Eestil on NATO liikmena kohustus kõigepealt abistada oma NATO partnereid nagu Läti, Leedu ja Poola.

Minu meelest tuleks Eesti juhtidel lõpetada lapsikud jutud Soome appitulekust, sest Soome ajab hoopis teist poliitikat. Või õigemini sedasama poliitikat, mida Soome on Venemaaga ajanud viimased 50 aastat. Sõbralik hõlmamine, või kuidas selle nimi maakeeli on, constructive engagement. Kui veidi uurida, siis on Soome sõlminud juba venelastega kahepoolsed kokkulepped, nii nagu ka sakslased, minnes mööda igasugustest sanktsioonidest, mis praegu Eesti majandust laastavad. Juba planeeritakse Nord Streami teist etappi, läbi Soome rannavete. Pange tähele, et sommid tulevad sellest praegusest jamast veel võitjatena välja! Nii nagu nad tulid võitjana välja NLiidu lagunemisest.

Praegu on aeg, kus maailmas jagatakse kõike ringi ning Soome on selles protsessis aktiivne otsustaja, jagaja, mitte passiivne pealtvaataja nagu Eesti, kes pidevalt hirmust väriseb, et teda jagama hakatakse. Kuidas küll Eesti end niimoodi on nurka värvida osanud, kui kõik trumbid olid ja on siiamaani peos, sellest on raske aru saada. Juba see, kuidas soomlased nõudsid omale Kreeka abipakettide vastu välja õigused Kreeka saartele, väärib omaette tunnustust, erinevalt eestlastest, kes kõigega pimesi nõustusid ja loodavad nüüd hea õnne peale (tervitused toonasele rahandusministrile Jürgen Ligile, kes oli sel ajal trennis, kui jumal mõistust jagas). Kuigi öeldakse, et ka pime kana leiab tera, juhtub seda siiski harva, ja kui päris aus olla, siis riikidevahelistes suhetes mitte kunagi.

Inglismaa läheneb Venemaale?

Väljavõte conservativehome.com veebist.

Kui Euroopa Liit keerab Inglismaale selja, siis ei jää inglastel muud üle, kui teha koostööd Venemaa, Hiina või Šveitsiga, kirjutab Hannah David Briti valitseva konservatiivse erakonna ajalehes.

Seda võis ka arvata, sest Euroopa Liit on inglased täiesti välja vihastanud, viimati sellega, et lahkumiskõnelusi peetakse prantsuse keeles. Pole ime, et inglased omale uusi liitlasi otsivad ja selleks võib olla Venemaa. Inglismaal on eelis, sest Euroopa Liidu riike takistavad Venemaaga äri ajamast sanktsioonid.

Inglased on varem mõista andnud, et vaatamata NATO liikmelisusele nemad võimaliku konflikti korral Balti riikides oma pead pakule ei pane.

Mis saab Eestist ja eestlastest, kui Venemaa Eesti alad okupeerib?

Eestis küll on kombeks sõja teemat ignoreerida, aga Euroopa Liidu kodanikel oleks ometi õigus ja hea teada, mis neist saab, kui Venemaa peaks Eesti alad ära okupeerima. Kas siis jäädakse ootama samamoodi mingit imet nagu Ida-Ukraina ja Krimmi puhul, või võetakse midagi konkreetset ette?

Näiteks oleks hea teada, kas on Euroopa Liidult loota mingit abi ümber asumise puhuks. Või tuleb kõigil jääda okupeeritud aladele ja leppida sisuliselt Eesti NSV taastamisega, nagu juhtus pärast teist ilmasõda? Kus siis EL pühib oma käed puhtaks ja ütleb, et shit happens ja et ise olite süüdi, või midagi taolist. Nagu praegu on Eestis põllumajandusega, kus Brüsselist vaadatakse lihtsalt vaikides pealt Eesti põllumajanduse hääbumist. Kas sama nagu Eesti lehmadega lastakse juhtuda eesti rahvaga?

Võibolla keegi ELi otsustajatest oskab vastata neile küsimustele.

Sõnumeid 3. ilmasõja eesliinilt: Narva taga ootab käsku 330 000 Vene sõjaväelast

Väljavõte Daily Maili veebist.

Ajal, kui Eesti otsustajad manitsevad ajakirjandust ja rahvast sõja teemal vaikima, räägib õlejäänud maailm Eestist kui uue sõja eesliinist üha valjemalt ja kindlamas kõneviisis. NATO toob Balti riikidesse järgmise aasta kevadel kokku 4000 sõjaväelast, Eestisse tuleb 800 Briti sõjaväelast, kelle ülesanne on heidutada Narva taga käsku ootavat 330 000 Vene sõjaväelast, vahendab Daily Mail.

Narvas käinud Daily Maili ajakirjanik Ian Birrell kirjutab, et sealsed inimesed räägivad juba kolmandast maailmasõjast.

Siin veel video sellest, kuidas Venemaa võttis äsja Peterburis kasutusele uue Kilo-klassi alleveelaeva Veliki Novgorod, mile pardal on 2500-kilomeetrise ulatusega tiibraketid Kalibr (needsamad, mis äsja Vahemerelt Läänemere piirkonda saabunud kahel moodsal Vene sõjalaeval Zeljonõi Dol ja Serpuhhov - viimastest on juttu militaar.netis):

Hea uus sari Soome YLE2s: Downshiftaajat

Selle nädala kolmapäeval algas Soome Yle2s ehk kakkoses ülihea sari, pealkirjaga „Downshiftaajat”. Räägib see kolmekümnendates eluaastates Tommist (Jussi Vatanen) ja Satust (Iina Kuustonen), kes on seni elanud Helsingis katusekorteris, aga peavad pärast mehe firma pankrotti kolima Vantaa'le üürikorterisse, märksa kehvematesse tingimustesse.

Juba esimene osa on paljutõotav ja pakub nauditavalt humoorikat dialoogi. Juba see stseen, kus Tommi ja Satu nördinud nägudega oma uue pisikese korteriuberiku kitsal diivanil istuvad ja Satu, kes muudatust valulisemalt üle elab, Tommile vihase häälega ütleb: „Sä oot päästäs vialla, jos luulet, että mä suostun jäämään tänne!” 

Seejärel on stseen Tommi ja tema raamatupidaja vestlusest, kus viimane küsib talt, miks ta ei ole juba loovutanud pere teist autot, Mercedes Benzi. „Miten mä sanon sen Sadulle?” küsib õnnetu Tommi, kes pärast raamatupidaja kontorist väljumist lähima nurga taga oksendab.

Ja stseen, kus Tommi istub pargipingil ja tema kõrval, teisel pargipingil istub üks rääbakas kodutu mees, prügikotid kõrval. Tommi vaatab seda meest vilksamisi ja paneb koju jõudes pea käte vahele.

Väga hea stsenaarium ja näitlejatööd on ka meisterklass. Peaosatäitja Jussi Vatanen mängib ka teises üliheas Yle2st tulevas seriaalis Kimmo, mida saab näha esmaspäevaõhtuti.

Soovitan kindlasti vaadata, sest see nõndanimetatud downshiftaaminen on trend kogu maailmas ning paljud, kes samuti elus kokku tõmbama pidanud, leiavad sealt rõõmsat äratundmist. Mina küll leidsin :).

No ja sari on ka inspireeriv ja õpetlik. Kõige tähtsam on lähisuhe. Kui sul on see korras, siis ajutine vaesus ei ole mingi tragöödia. Ning vastupidi - kui su lähisuhe ei ole korras, siis arvesta, et „downshiftaamisest” tõeline tragöödia alles algab.

Head uudised angelmani sündroomi ravi rindelt

Mina ja mu tuttavad angelmom'id ehk väikeste inglite emad oleme ikka vaikselt pöialt pidanud, et juba mitu aastat tagasi välja käidud plaan angelmani sündroomile ravi leida lõpuks ometi teostuks või edasi liiguks. Ameerika teadlased nimelt tegelevad sellega praegu ja nii angelmani sündroomile pühendatud online ajakirjast Angelman Today'st kui erinevates angelmanide community'tes on olnud juttu mitmetest kliinilistest uuringutest, mille eesmärgiks ravile lähemale jõuda. Lootust annab see, et angelmani sündroomiga lastel nagu meie Juulike on vigane ainult üksainus geen, kust osa infot puudu (täpsustuseks veel seda, et osadel angelmanidel on geenimutatsioon ja osadel deletsioon ning ka deletsioonid on väga erinevad - Juulil on väga suur deletsioon, info puudub täielikult), ning seega tuleb tegeleda ainult selle ühe geeniga. Võrdluseks - autismi puhul on muutused paljudes geenides. Enamikes geenides on sisse lülitatud nii ema- kui isapoolne informatsioon, aga selles geenis on isapoolne info välja lülitatud ja kui emapoolne info on häiritud, siis tekibki angelmani sündroom. Kuna angelmani sündroomiga hiirtel on suudetud isapoolne info sisse lülitada, siis loodavad teadlased seda korrata ka angelmani sündroomiga inimeste peal.

Sel nädalal võttis minuga ühendust Kadri, ühe teise väikese ingli Markuse ema, ja edastas mulle järgmise inglisekeelse teksti, kus räägitakse lühidalt öeldes sellest, et teadlased on angelmani sündroomi ravile väga lähedal. Seal räägitakse lühidalt öeldes sellest, kuidas organismi on võimalik viia viirus (näiteks HIV) ja siirdada selle viiruse kaudu sinna puuduolev geen. Tehtaks seda süstiga.

 Seda rõõmsat infot jagas Facebookis ühe väikese angelmani Emma vanaema Allyson Berent:

„What was described in this CBS Sunday Morning segment is one of many ways gene therapy can work. This way was through the body's own blood stem cells in combination with a modified gene (good version of the gene they are missing) that is inside a virus (in this case HIV that is also modified so that it doesn't hurt you). This virus has this modified/missing gene inside it, and the virus infected the blood stem cell. So you give a blood, or bone marrow sample, then you take the stem cells out of it outside the body. Then you infect that cell with HIV which has the modified missing gene inside it. Then those blood stem cells (with the virus and gene inside) were injected into the person. These stem cells can get into the brain and help deliver yet virus to where this gene is needed. The virus is like a little factory and help the gene to produce the missing protein and then the brain can function as it should because the protein is no longer missing. Make sense? The virus is a vehicle to carry the missing gene into the brain. Now, the brain is a bit tough because not many things like to cross the "blood brain barrier" so this means that you need to have very special abilities to get into the brain. Either through stem cells (as in this case) or a modified virus (like adenovirus) where stem cells are not needed. It is important that the cells get into the brain in a high enough concentration so that the important parts of the brain get infected with the virus so they can get the gene. This means you might need an injection into the blood (that would be nice and easy, but usually doesn't give the highest concentrations), or into the spinal fluid (like a spinal tap), or even a small needle into the brain tissue (sounds scary but this has been done thousands of times for treatment of epilepsy and is apparently not a huge deal). 

So where do we stand in Angelman Syndrome? We are super close. We know this approach can rescue many symptoms in mice. We expect even more in humans because their learning capacity is so much stronger than a mouse. Now we are in the process of figuring out the best way to do this in humans. The best part of the gene, the best way to inject the virus, the best virus to use, the need for stem cells/or not, etc. There are many groups all working on this in collaboration to get to the bottom of this as fast as possible for all of our kids. This is huge, and is really hard, but the scientists are right there and they are amazing at their own work. They are so excited for us. This is what we are working day and night on...in addition to many other great approaches that are similar to gene therapy but more of "gene editing". We want all options in front of us so that we will find the BEST option. We are so lucky.”

Nii et... supertore tõesti! Hoiame arengutel silma peal ja anname kindlasti ka teile teada, kuidas ravi välja töötamine edeneb. Minu isiklik tagasihoidlik unistus oleks see, et Juulike kõndima ja rääkima õpiks. Kõik muu on boonus. Aga ikkagi... kas ma üldse julgen seda väljagi öelda... mis, kui Juulikesest võiks saada täiesti tavaline laps, täiesti tavaline inimene... no, see oleks ju... KÕIGE, KÕIGE PAREM ASI MAAILMAS. Hoiame pöialt edasi :).

Pildil meie väike tibu Juulike (4), kel on väga suur geenideletsioon, aga kes on sellele vaatamata istuma ja püsti tõusma õppinud.

Räägime uuesti lasteaiast :)

Koduakna vaade.

Nüüd, kui üks endast täiesti välja läinud ja mitme valenime all esinenud kommentaator on kõrvale jäetud, saab rahulikult taas lasteaia teemadel arutleda. Sest nagu mulle meenub, kerkis see kommentaator esile paar aastat tagasi just seoses lasteaia-teemaliste sissekannetega Titeblogis.

Nõndaks. Lasteaed. Kõigepealt kirjutasin juba varem sellest, et lasteaias on lapsed pidevalt haiged ja on palju haigemad kui kodusel pidamisel. Põhjusi pole vaja kaugelt otsida: kui palju lapsi on tihedalt koos, siis lihtsalt haigused levivad paremini. Muidugi, kui sellest kirjutasin, et mu eelmisest suhtest olid lapsed lasteaias pidevalt haiged ja oli tükk tegemist, et haigetele lastele kodus hoidjat leida (etteruttavalt võib öelda, et see on praktiliselt võimatu, nii et üks vanematest pidi paratamatult koju jääma), siis kirjutas valvekommentaator vastu, et mul pole mõtet sel teemal üldse sõna võtta, sest tema mitu last polnud lasteaias käies kordagi haiged. Ma mõtlesin selle peale, et vau ja isegi kiitsin seda kommentaatorit, siis ma veel ei teadnud, et ta julmalt lihtsalt valetab.

Nõnda. Minu varasem kogemus lasteaiaga ütleb seda, et lapsed jäävad lasteaias tihedasti haigeks, no vähemalt paar korda kuus, mistõttu ei tule lasteaias käimisest suurt midagi välja. Ja see on loomulikult hea lasteaia töötajatele, sest kui ikka kahekümnest lapsest rühmas käib viiruste ajal (aga Eestis on viiruste aeg pidevalt septembrist kuni aprillini) kohal 3-4, siis on hoopis teine asi. Siis saab mõne lapsega isegi individuaalselt tegeleda, umbes nagu vanemad kodus. Ma ei näita siin kellegi peale näpuga, aga mulle tundub, et kasvatajad soovivadki, et lapsed haigeks jäävad, sest väikelastel puudub immuunsus (organismi võime haigustele vastu seista) ning kui nad vähegi külma saavad, siis on kohe haiged. Mulle meenub, et seesama kommentaator, kes väitis end olevat lasteaia õpetaja, märkiski, et lapsi viiakse välja sisuliselt iga ilmaga. No teadagi, millega see lõppeb. Kui vanemaid inimesi kehv ilm võibolla isegi karastab, siis lastega on teisiti. Ja see lõppebki olukorraga, mida olen kirjeldanud, kus lasteaiast tuleb telefonikõne, et tulge oma haigele lapsele järgi.

Mul pole midagi põhimõttelist lasteaia vastu ja teatud olukorras on nad vajalikud, kui mõlemad vanemad peavad mingil põhjusel väikelapse kõrvalt intensiivselt tööd tegema. Aga seda ma küll ütlen, et valetavad kõik need, kes ütlevad, et nende lasteaia laps pole kordagi haigeks jäänud. Siis on sellel lapsel midagi viga, sest laps peabki olema haige, nõnda kujuneb temal immuunsus. Kui haigusi ei ole, siis immuunsust ei teki. Lisaks on viimasel ajal avastatud viiruste positiivne mõju vähi ennetuses - viirused õpetavad organismi ka vähirakke hävitama. Seetõttu ei tohiks omal viiruseid mingite medikamentidega alla suruda ka täiskasvanud - haigused tuleb kõik rahulikult läbi põdeda.

Nii et haigused on inimese, eriti väikelapse jaoks sama vajalikud kui, ütleme, toit või õhk. Küsimus on lihtsalt selles, kui tihti on laps haige, kui kiiresti ta saab haiguse puhul abi ja kui valutu on lapse haigestumine lapsevanemale. Ma olen sellest ka kirjutanud, et põhimõtteliselt pole väikse lapse vanemast mingit õiget töötegijat, sest ta on lapse või laste haiguse tõttu pidevalt haiguslehel. Kõigi jaoks valutum on see, et kui väikse lapse vanem või vanemad on lastega kogu aeg kodus. Ja mis seal salata, nimetatud põhjusel on väikelapse vanemal raske tööd leida.

Nüüd jõuame tagasi ringiga lasteaia juurde. Et mis on lasteaia point laiemas mõttes. Minu kirjeldatud agressiivne lasteaia kasvatajast kommentaator oli tulihingeline lasteaedade pooldaja ja raius pidevalt nagu rauda, et vanemad peavadki selleks tööl käima, et saaks oma lapse lasteaeda panna. No tohho tillaja! Lapse loomulik koht on ikka kodus, lasteaiad on kommunismi aja nähe (paljudes riikides pole siiani mingeid lasteaedu - kui hoidjat ei leita, käivad väiksemad lapsed eelkoolis), kus kõik inimesed väevõimuga ja karjakaupa kodust välja aeti, kommunismi ehitama. Kodused majapidamised kui võimalikud vastupanu keskused lammutati kõik ära. Köögid planeeriti sihilikult pisikesed nii korterites kui eramutes, et kodus oleks ebamugav ja ei tekiks mingit õhtust riigivastast sussu-mussutamist köögilaua ääres. Sellest ajastust on palju katkisi perekondi, kus laste ja vanemate vahel ei kujunenudki sidet, kus lapsed vanemate peale kaebasid, vanemaid reetsid, sest laste tegelikeks vanemateks olid lasteaia kasvatajad, uuema nimetusega õpetajad. Nõukogude totalitaarses ühiskonnas oli lasteaed oluline lüli süsteemis, kasvatusasutus, et inimestest kujuneksid juba varakult süsteemile jäägitult lojaalsed kodanikud, või õigemini seltsimehed, nagu inimesi tookord kutsuti. Eks see on muidugi praegugi osaliselt nii, miks muidu riik lasteaedadesse tohutult raha suunab. Lasteaias õpetatakse lapsi alluma autoriteedile ja kollektiivis tegutsema. Vanasti kasvasid kõik eesti lapsed kodus ja ajalooõpikutest võib lugeda, kui raske oli neid kolhoosi ajada. Nüüd on terve Euroopa Liit üks suur kolhoos ja lasteaia läbi teinud põlvkonnad marssisid sinna vile saatel suurima heameelega.

Vanemate tööle ja laste kodudest välja ajamine on omakorda toonud ühiskonnas kaasa terve rea muutusi nagu sündivuse järsk langus ja laste kehvem tervis, sest tööl käivate vanemate lapsed ei saa rinnapiima. Seetõttu on arenenud ühiskondades, näiteks Soomes taas hakatud soodustama vanemate kodus olemist koos lastega, samuti pikemat imetamist.