Ratasel õiged mõtted, aga tegusid on vaja!

Väljavõte Keskerakonna veebist.

Täna oli valitsuse juhtiva partei Keskerakonna volikogu istung, mida Eesti meedia millegipärast täielikult ignoreeris. Volikogus toimunut kajastas ainult Kremli-meelne uudistekanal Sputnik, mis tõi välja, et kunagi Euroopa viie rikkama hulka pürginud Eesti on kõvasti maas ka Euroopa keskmisest. Nii et täielik ämber. Olgu veel lisatud, et Kremli-meelne olla on tänases maailmas väga IN, sest isegi Eesti peamise liitlase USA president Donald Trump vestles täna Kremli peremehe Vladimir Putiniga sõbralikult mitu tundi. Eestis armastatakse Trumpi üle irvitada, aga ta on USA president ja see on reaalsus. Kui tema üle pikalt irvitada, siis võib juhtuda, et mõni teine irvitab viimasena ja paremini. Tänases maailmas ripub Eesti iseseisvus juuksekarva otsas ja selle juuksekarva nimi on Donald Trump, tahame seda või ei taha. Kui Eestis räägitakse, et Trump on Putini käepikendus, siis on see väga libe ja ohtlik tee. Selle asemel, et mõelda, kuidas Trumpile käru keerata, peaks Eestis mõeldama, kuidas end USA-le kasulikuks teha. Sest peale kasu praegune Valge Maja administratsioon midagi muud ei tunnista. Eestlased pole võibolla veel tähele pannud, aga USA-s on toimunud valitsemises suur muutus. See on sama, kui Soomes tuleks võimule Perussuomalaiset või Eestis EKRE. Muutus on samasugune. Mõeldakse ainult oma riigi ja rahva peale ning sellele, mis on riigi ja rahva jaoks kasulik. Kõik! Eesti on nii väike, et peab tegema nii nagu suurtele kasulik ja vajalik. Mispoolest on Eesti praegu USA-le kasulik ja vajalik? See on mõttekoht, kui parafraseerida Urve Palot.

Aga tuleme tagasi peaministri tänase kõne juurde. Ta ütles, tsiteerime: „Meil tuleb üheskoos jätkata sealt, kus Rahvarinde valitsus pooleli jäi – Eesti üles ehitada. Meie juhitav valitsus peab tõestama, et mõtleme tõepoolest Eesti inimeste heaolule, mitte ei aja näpuga taga näiliselt kõrget kohta Euroopa edetabelites. Meil tuleb tuua Eesti seisakust välja ning iga Eesti inimene peab tundma, et liigume nüüd koos edasi. Meie valitsus ei saa ega tohi mitte kedagi maha jätta.”

Nii. Väga ilusad ja toredad sõnad. Aga kus on teod? Donald Trump, kes lubas USA-s muutusi, on võimul olnud mõned päevad ja juba asjad muutuvad. Eesti uus valitsus on võimul olnud mitu kuud, aga ei saa aru, et midagi oleks muutunud. Ikka aetakse taga seda mõttetut ja kulukat Rail Balticu projekti, mis sellisel kujul Eestile midagi juurde ei anna, ning haldusreformi, mis on mõeldud maal elu hävitamiseks. Kus on teod, härra Ratas?! Ja mida tähendab see, et valitsus kedagi maha ei jäta?! Haldusreform ja Rail Baltic on kõige pesuehtsamad näited selle kohta, kuidas väikse osa veelgi suurema heaolu nimel suurem osa niigi halvas seisus Eestist maha jäetakse.

Vaielge palun vastu!

Juulike sai omale sügava puude

Uskumatu, aga täna pean riiki kiitma. Eile oli mul väga meeldiv telefonivestlus sotsiaalkindlustusameti töötajaga, kes andis mulle teada, et meie nelja-aastasele Angelmani sündroomiga tütrekesel on tuvastatud sügav puue. Ehk puude raskusaste muutus raskest sügavaks.

Kuidas see juhtus? Mäletate, ma siin mõni aeg tagasi pahandasin, et miks määratakse Eestis angelmanidele raske, aga mitte sügav puue nagu Soomes? Tuleb välja, et olen selles ise süüdi, sest kui Juulikesega läinud aasta lõpul Tartu Ülikooli Lastekliinikus neuroloogi juures käisime, siis saime temalt lisaks muudele headele soovitustele kaasa teadmise, et tegelikult peakski Juulil juba ammu sügav puue olema. Ja soovitas meil sotsiaalkindlustusameti poole pöörduda, et Juulile uus ekspertiis tehtaks. Asi selles, et eelmine ekspertiis tehti Lõuna-Eesti haiglas, kus aga puuduvad teadmised Angelmani sündroomi kohta (milles pole midagi imelikku, sest Juuli suguseid lapsi on Eestis ainult ca kümme!). Meie neuroloog Eve Õiglane-Šlik on aga lausa Angelmani (ja Prader Will'i) sündroomi kohta doktoritöö kirjutanud. Loomulik, et Lõuna-Eesti haiglas ei saadud olla kõikide angelmani sündroomi iseärasustega (lapse eest tuleb hoolitseda ööpäevaringselt  ja see on väga kurnav, pluss krambid ja unehäired) kursis ning nõnda tuligi raske puue.

Koju jõudes võtsin asja kohe ette ja tegin sotsametile uue taotluse, soovides, et ekspertarvamus võetaks sedapuhku Tartu Ülikooli Lastekliiniku neuroloogiaosakonnast. Ja eile siis saingi teada, et Juuli saab endale sügava puude (mis tal on tegelikult kogu aeg olnud).

Siinkohal pean endale tuhka pähe raputama, sest kui ma oleks Juuliga varem neuroloogi juurde läinud, siis oleks tal juba ammu sügav puue. Kuid mis seal enam, parem hilja kui mitte kunagi :).

Mida ma olen oma kogemusest õppinud, on see, et arstid ei ole alati sinu vaenlased, vaid vastupidi - võivad sind teinekord väga palju edasi aidata. Okei, üks kogemus, kus teine neuroloog, kes enam seal osakonnas ei töötagi, mind Juulikese intensiivi sattudes ajuvähiga hirmutas, oli päris jube, aga kõik arstid ei ole ühesugused. Kunagi ei maksa kaotada usku meditsiinisüsteemi tervikuna - seal töötab väga palju toredaid ja, mis peamine, tarku inimesi.

Teiseks. Kui su lapsel tuvastatakse puue, siis jumala eest, ära poe teki alla ega loobu sellest, milleks sul on õigus! Alguses võib seal teki all ju lohutav ja turvaline tunduda, aga ajapikku läheb raskeks ja hakkab lämmatama. Nii et uuri alati välja, milleks sul õigus on, ja kui sulle tundub, et sulle või su lapsele on liiga tehtud, siis vaheta arsti.

Kolmandaks. See ei tähenda seda, et peaksid hirmsasti rabelema. Kõigepealt rahune. Tõmba sügavalt hinge. Mõtle, mida sul endal kõige rohkem vaja oleks. Ja kes sind selle saamisel kõige paremini aidata saaks. Kõike pakutut ei pea vastu võtma. Ja siis hakka vaikselt oma asja ajama. Suhtu inimestesse, kellega sel teel kokku puutud, sõbralikult ja usaldavalt, kuni nad ei ole tõestanud, et väärivad vastupidist. Loobu eelarvamustest.

Seda, mida sa vajad, tead kõige paremini ainult sina ise. Aga see ei tähenda, et teised ei võiks selle saavutamisele kaasa aidata.

Nii palju siis minu kogemusest. Praktilise poole pealt muutub see, et kui raske puudega lapse toetus on Võru linnas 80 eurot, siis sügava puudega lapsele makstakse 200 eurot kuus. Ma ei tea, kuidas see teistes kohalikes omavalitsustes on, aga Võru on ööpäevaringset hoolitsust vajavate laste suhtes väga helde. Riiklik toetus on vist sama, aga ma ei ole ennast veel kõikide erisustega kurssi viinud, nii et kel selle kohta informatsiooni, võib mulle teada anda :). Samuti võiksite teada anda, kui palju makstakse puudega lastele toetusi seal, kus teie elate. Tõstame teadlikkust ja võitleme selle eest, et toetused oleksid kõikjal inimväärsed!

Udune Võru

Lugesin, et Tallinna lennujaama kohal oli täna nii tihe udu, et lennukitel oli raske maanduda. Võrus oli ka täna väga udune. Kui õhtul poodi ja Katariina kohvikusse jalutasin, siis avanes alleel selline imeilus vaatepilt. Järve poole jaluatades läks veel udusemaks.

Siin aga vaade pisut udusele Katariinale:

Hommik vastlakukliga

On veel üks asi, mis Eesti või õigemini Võru juures hea on - Katariina kohvik! Terve Portugalis elatud aja jooksul ei leidnud ma sealt sama mõnusat kohvikut või õigemini pastelaria't, kuigi Lissaboni kohvikud on vaieldamatult head ja sealseid pasteis de nata'sid võibki sööma jääda. Helsingi peal olen samuti päris palju ringi kolanud ja jälle - kohvikud on head, gluteenivaba värki on yllinkyllin, aga ei midagi erilist.

Katariinas on see miski olemas ja Võrus elamise üks suuremaid mõnusid on mööda Katariina alleed kohvikusse jalutada ja sealt endale mõni maiuspala kaasa osta. Meie lemmikud on soolase poole pealt tatrajahust quiche ja kõrvitsasupp (seemnetega!) ning magusa poole pealt moonisaiad ja korbid. Juulike jumaldab moonisaiu ja Inno ei ütle kunagi ära korpidest.

Nüüd pakutakse Katariinas aga ka vastlakukleid. Selliseid suuri, rohke vahukoorega. Ostsin eile mõned kaasa ja võtan nüüd ühe hommikusöögiks, kohvi kõrvale. Jaa, tean - lubasin gluteeniga piiri pidada. Aga ainult piiri pidada, mitte täielikult loobuda :).

Nii et hakkan maiustama. Mõnusat hommikut teilegi!

Ahjaa, jäin mõtlema, et põhjus, miks Katariina mulle nii väga meeldib, võib peituda selles, et ta meenutab mulle minu isa juttude eestiaegseid kohvikuid. Pildil ongi tass, millest mu isa kohvi juua armastas. Nüüd joon sellest kohvi mina.

Mis seal ERR-is toimub?

ERR-i ajakirjanik Neeme Raud, väljavõte Facebooki veebist.

Mis seal ERR-is toimub? Alles see oli, kui Aarne Rannamäe end surnuks töötas. Nüüd lahkub läbipõlemise tõttu päevapealt Neeme Raud.

Kus on juhtide silmad?! Miks inimestele puhkust ei anta? Jeerum küll.

Raual on muidugi õigus. Parem lahkuda enne kui lihtsalt kokku kukud. Raud on andekas noor mees ja oleks kahju kui ta vara lahkuks nagu Rannamäe.

Siin on Raua tänane teade Facebookis:

Üks teine julge naine: Ashley Graham

Väljavõte Twitteri veebist.

Maailmas on peale Irja veel üks julge naine: Ashley Graham. Samasuguse elegantsiga nagu Irja saatis perse Edgar Savisaare, saatis Graham perse tselluliidi. Ja eksponeerib seda nüüd julgelt. Vau! ma ütlen. Vau!

Ausalt öeldes ei saa mina aru, mis sel tselluliidil viga on. Minu meelest on tselluliit väga seksikas ehk sexy!

A little cellulite never hurt nobody.. Stop judging yourself, embrace the things that society has called 'ugly'. pic.twitter.com/q9KSTxJuQU

— Ashley Graham (@theashleygraham) June 15, 2016

Naised on juba Grahamist eeskuju võtmas:

An act like this takes tremendous courage but it shouldn't. Thank you for being a model that hasn't succumbed to photoshop @theashleygraham pic.twitter.com/A5EQxZ3V9o

— Audra Heinrichs (@audraheinrichs) January 26, 2017

Elust Eestis: mis on hea

Nagu ma eile kirjutasin - vingumine ja virisemine, kritiseerimine ja oma arvamuse avaldamine on olulised, et inimene ei muutuks zombie'ks, kes elumere lainetes resigneerunult kopsud vett täis tõmbab ja upub. Nii et see kirjatükk siin ei tähenda, et ma Eesti eluga rahul olen. Vastupidi - siin on palju ära teha, kohutavalt palju. Riik on ikka totaalselt perses!

Aga just see Eesti elu juures hea ongi. Et ON nii palju asju ära teha. Nii palju asju, mida SAAB ära teha. Soomes ja teistes Põhjamaades on kõik asjad juba ära tehtud ja kui ringi vaatad, siis ei jää üle muud kui haigutada. Minu kõige suurem hirm Soome kolimise osas ongi see, et mul hakkab seal põrgulikult igav. Nagu mul Portugalis hakkas põrgulikult palav ;).

Kui Eestis, selles täiesti perses riigis saavad asjad ainult paremaks minna, sest enam sitemaks nad minna ei saa (ma arvan?), siis Soomes on kõik juba nii hästi, ülihästigi, et paremaks minemise maad enam ei ole. Selg on vastu seina, kui piltlikult väljenduda. Uskumatu, aga heaolu võib olla lämmatav.

Soome nurkasurutus väljendub nende vähenevates toetustes ja kõikehõlmavas koomaletõmbamises, niiütelda lõikamises. See toob aga kaasa üleüldise regresseerumise ning ühes sellega lootusetuse. Keegi millestki muust ei räägi kui ainult sellest, kui palju ta sissetulekutes kaotab, ja jutt kaotusest on äärmiselt masendav.

Eesti, nii kummaline kui see ka poleks, samas progresseerub - toetusi tõstetakse (lastetoetus, kolme lapsega pere peretoetus jne), sotsiaalset ebaõiglust vähendatakse (vaimupuudega inimesed tuuakse inimeste keskele elama), lollid seadused tehakse ümber (pensioni suurus ei hakka sõltuma enam palgast, vaid töötatud aastatest). Isegi president on värskendavalt aus ning julgeb oma arvamust välja öelda. Okei, neid sandikopikaid, mida Eesti riik lastega peredele siiamaani maksis, oleks imelik mitte tõsta (oht jääda teiste riikide silmis täielikuks naerualuseks), puuetega inimeste teiste inimeste keskele toomine on nende inimõigus ja pensionisüsteemi reformimisega likvideeritakse äärmine sotsiaalne ebaõiglus, aga ikkagi tekib nendest muudatustest hea, soe tunne. Auschwitzi ellujäänud vangid olid ka rõõmsad, kui laagri väravatest välja jalutasid. Eestis on ka praegu selline tunne, et laagri väravad hakkavad raginal avanema. Pisitasa, aga ikkagi. 

See on see, mis on Eestis minu silmis kõige parem. On palju asju, mis vihale ajavad, aga samas on ka võimalik nende asjade muutmisele kaasa aidata. Kasvõi neist lõputult rääkides, vingudes ja virisedes. Lihtsam oleks muidugi suu kinni panna ja heaoluühiskonda kebida, seal endale kuidagi toetused peale smugeldada ning siis laisa kassi kombel ahju peal pikutada ja nurru lüüa. Aga kas ma lööks nurru, selles on küsimus. Ma kardan, et ma ei suudaks nurru lüüa, sest ma ei suuda kunagi nurru lüüa, kui mul on igav. Igavus on minu silmis kõige hullem asi kogu maailmas. Ma olen nõus ennast isegi natuke piinata laskma, et mul igav poleks ;). 

Nii et - tuleb mõelda, tuleb kaaluda. Võru on ennast meie jaoks ammendanud, selles olen kindel. Selles olin kindel juba enne Portugali minekut. Aeg on edasi liikuda. 

Kuhu, polegi hetkel oluline. See selgub teekonna käigus. Ja see ongi kõige vahvam. Mulle meeldib nii elada. Et pole kindlat plaani. On ainult vahvad teekaaslased ja neid on mul tervelt kolm. Tõmban kopsud värsket õhku täis ja vaatan, mida põnevat elu pakub. On see siis Eestis või Soomes või Portugalis. 

Euroopa häda on ametnike diktatuur

Euroopas on ümber jagatavat raha varasemast rohkem, aga samas on sotsiaalne ebavõrdsus üle aegade suurim. Miks? Sest Euroopat kummitab sama häda, mis varem NSV Liitu - on tekkinud raha ümberjagajate ehk ametnike diktatuur.

Mäletate, nõuka ajal nimetati seda ümberjagajate klassi nomenklatuuriks. Euroopa Liidus on tekkinud samasugune nomenklatuur - ametnike klass, kes elab teistest paremini. Kellele kehtivad lausa teistsugused seadused. Näiteks kus on seda kuuldud, et mõnes erasektori ettevõttes on inimestel kogunenud 10 aasta peale sadu kasutamata puhkusepäevi kümnete tuhandete eurode eest, mis kõik korraga välja võetakse. Aga riigiametis, palun väga! Või võtame Brüsseli ametnike palgad, mis ületavad Eestis erasektori omi mitmekümnekordselt.

Nii nagu kunagi NLiidus, nii ka praegu Euroopa Liidus on küll ümberjagatavat raha väga palju ja teoreetiliselt peaks seda jaguma kõigile abivajajatele. Reaalsuses aga seda ei toimu, sest enamus raha jagatakse ümberjagajate endi vahel. Hea näide on toiduained nõukogude ajal. Teoreetiliselt oleks pidanud toitu kõigile jaguma, aga praktikas olid poed tühjad, sest kogu kaup oli juba jagatud laiali nomenklatuuri enda vahel. Nimelt on küsimus selles, et kommunism saab valitseda ideaalühiskonnas, kus inimesed pole enam inimesed, vaid inglid. Aga tegelikkuses, mis seal salata, jäävad inimesed ikka inimesteks, ahneteks täinahkadeks, kes kahmavad võimaluse korral kõik endale. Eestis nii ongi: kõik toetused ja muu jagatakse ära kitsa ringi vahel (üks hea näide oli Ärma afäär) ning teistele ei jagu mitte midagi või sandikopikad. Kuigi ühiskonnas peaks valitsema võrdsus, on kihistumine kõigi aegade suurim. Ning mis peamine, tegelikud abivajajad on jäänud sootuks ilma.

Ma ei oska seda millegagi seletada, see on paradoks. Nagu Obamacare Ameerikas, mis pidi tooma kommunismi, õnne ja heaolu, aga mis muutis rahva lõpuks nii rahuleolematuks, nii et nad viimases hädas valisid Trumpi presidendiks. Trump on puhas kapitalist ja seepärast talle Venemaa meeldibki, et Venemaa on üks väheseid alles jäänud kapitalistlikke riike maailmas, ainus Euroopas.

Mida teha, kui oled jäänud üksikuks?

Väljavõte eestinen.fi veebist.

Paljudel on elu jooksul juba teab mitmes abielu ja nad seksivad nagu jänesed. Teised on elanud 30-aastaseks ja neil pole olnud mitte ühtegi suhet.

Inimesed on erinevad. Üksi elamine võib olla isegi parem, aga üksi elades ei saa lapsi. Samuti on vähe niru üksi magada.

Mida teha, kui oled jäänud üksikuks? Kuidas leida omale partnerit?

Elust Eestis: kritiseerimine kui suurim surmapatt

Ma veel Eestist ära kolinud ei ole (kes teab, kas olingi?), nii et jätkan aga hoogsalt nende asjade välja toomist, mis mulle siin ei meeldi. Midagi pole teha - olen selline. Kui midagi ei meeldi, siis pean selle välja ütlema. JA KÕVASTI. Mu vanaisa, kange ingeri mees, selgitas oma tõde kätega, mina sõnadega.

Mind ajavad alati pööraselt naerma inimesed, kes siis, kui ma (või Inno) kedagi või midagi kritiseerin, kukuvad pröökama, et kolige siis siit ära. Pakkige juba oma roosad kohvrid. Lehva-lehva ja nii edasi. Justkui oma riiki ei tohikski paremaks tahta ega paremaks teha. Justkui peaks kõigega alati rahul olema. Ehtne nõuka.

Eestlastel on ütlemine, millest mina aru ei saa: „Ole rahul sellega, mis sul on!”  Ma ei ole teist nii jaburat ütelust kuulnud. Kui sul hammas valutab, siis sa ju ei ohka nukralt ega ütle, et ok, hullusti valutab, aga rsk, tuleb olla rahul sellega, mis on. Ei lähe hambaarsti juurde. Või stopp. Eestlane vist on rahul isegi hullusti valutava hambaga. Ega meil muidu nii palju hambutuid oleks nagu Roaldi saatest välja tuli. Eestlane pelgab hambaarsti juurde minna, sest kardab, et nii võib temast jääda mulje, et ta on kohutav viriseja ja vingats. Ei suuda isegi hambavalu välja kannatada, kurask!!!

See on teine omadus eestlaste juures, millest mina aru ei saa. Kriitikat, millegi kritiseerimist peetakse virisemiseks ja vingumiseks. Seetõttu paneb nõukamentaliteediga eestlane pahaks ka oma ausa arvamuse avaldamist. Kuna seesinane OMA ARVAMUS erineb pahatihti laialtlevinud arvamusest ja üks õige eestlane ei saa ju enne suud lahti teha, kui on saunas või poe taga kuulnud, mida arvavad samast asjast Küla Karla ja Naabri Maali. Ning oma arvamuse nendega kooskõlastanud.

Minu isa õnneks ei olnud selline eestlane (Eesti ajal sündinud inimesed ilmselt ei olegi, see rohkem nõukaajal sündinute probleem) ja tema jaoks olnuks suurim häbi, kui ma oleks teinud ja arvanud nii nagu teised. Kõige hullem: otsustanud midagi ära ja muutnud siis oma otsust, kui teised oleks mulle midagi muud soovitanud. Kümneid, võib-olla isegi sadu kordi rääkis ta mulle eestiaegset lugu Albikära Antsust, kes tahtis alati külarahvale meele järele olla ja pidi lõpuks hobust turjal kandma. Seda oli mu isale rääkinud juba tema ema Julie ja isa arvates olnuks suurim häbi, kui minust saanuks Albikära Ants. „Tee alati oma pea järele,” oli meie kodus kui refrään.

Nii ma siis kritiseeringi, kui mulle miski ei meeldi, ega kõhkle kunagi oma arvamust välja ütlemast. Mind ei huvita, kui see teeb must külarahva silmis Eesti kõige suurema vingatsi. No ja siis! Vähemasti olen oma tõe välja öelnud ja külarahvale väheke mõtlemisainet andnud. Ega pea iial teistele meele järele olemiseks hobust seljas tassima.

Mõnedes kommentaarides on välja toodud, et teised puuetega laste vanemad ei virise. Mõni käivat isegi nelja töökoha peal tööl, rabavat nii, et silm sikkus, ja olevat kõigega rahul. No tore! Üht sügava puudega 35-aastast poega hooldava ema „ilusast elust” saime natuke aega tagasi teada Tiina Kangro vahendusel. Vaene naine oli nii ära kurnatud, et nägi välja rohkem zombie kui inimese moodi. See ongi põhjus, miks paljud puuetega inimesed ja puuetega lapsi või täiskasvanuid hooldavad inimesed nö kõigega rahul on. Nad on lihtsalt nii ära trööbatud, et neil pole enam jaksu kõnelda, arvamuse avaldamisest rääkimata. Need kerjakopikad, mida Eesti riik neile nende vaeva eest maksab, aitavad ju vaid elunatukese sees hoida. Elutseda. Päris ära ei sure, aga see on ka kõik.

Meid Innoga on õnneks kaks ja saame teineteist aidata. Mis ei tähenda, et meil oleks kerge. Saame hakkama. Aga see ei tähenda, et oleme kõigega rahul. Ärge lootkegi! Sestap saab siit Kohvikust ka edaspidi kuulda sellist ulgu, mis teil kõrvad valutama paneb. Kuni asjad muutuvad ja elu Eestis hakkab natukenegi meenutama seda, mis ta on Põhjamaades.

Nii et kinnitage rihmad ja jump in. Or jump out!

Eesti riik suretab eesti rahva välja

Kes seda oleks võinud arvata, eksole?! Aga viimase 100 aasta jooksul on Eesti riik, mis põhiseaduse järgi peab hoolitsema eesti rahva kestmajäämise eest, olnud kõige suurem rahva väljasuretaja. Isegi Yana Toom saab sellest aru. Kusjuures isegi sõda ja stalinlikud repressioonid ei saanud ligilähedalegi.

Lätis ja Leedus on asi muidugi veel hullem, aga see pole loomulikult mingi vabandus.

Kuidas ja miks sai see ometi nii juhtuda?! Kas keegi oskab seletust anda. Mis läks valesti? Ja kas üldse annab enam midagi parandada?

---------------------------------

Ma ise püüan veidi arutleda. Kõigepealt armastatakse öelda, et poliitikutest ei sõltu mitte midagi ja et kõik sõltub rahvast ja et rahvas on oma poliitikuid väärt. Ja et teisi pole vaja süüdistada, ikka ennast. Samas, kui võtame 1939. aasta, siis tegid poliitikud nii Eestis kui Soomes erinevad valikud ja Eesti valik tähendas kadunud Lennart Meri hinnangul vähemalt ühte miljonit sündimata eestlast. Poliitikud otsustasid anda eesti rahva venelastele trööbata. Teisi süüdistada ei sobi, aga kas rahvas oli süüdi ja vastutab nende valikute eest? Ma nagu ei tahaks seda uskuda.

Või kui võtame uuema aja, näiteks 2008. aasta majanduskriisi, pärast mida anti eesti rahvas välispankadele trööbata. Tuhanded eesti pered tõsteti vaikse mõmina saatel oma kodudest välja. Sest võlg on ju võõra oma. Nii nagu 1939. aastal, tuldi ka 2008. aastal vastu tähtsate välismaa meeste nõudmistele. Pankade tegevust pole ehk sünnis võrrelda stalinlike repressioonidega, aga tulemus on laias laastus sama: eesti rahva elujõu hävitamine.

Kas siin annab midagi parandada või kehtib eesti rahva puhul ütlus, et küürakat parandab ainult haud. Ma ei tea.

Kohvik annab välja entusiastliku poliitiku preemia

Väljavõte ERRi veebist.

Kohviku entusiastliku poliitiku preemia esimene laureaat on Kersti Kaljulaid.

Kuigi president Kersti Kaljulaidi on kritiseeritud tema Pätsi-teemaliste sõnavõttude pärast, et ta ei poolda Konstantin Pätsile ausamba püstitamist ja ei osaleks selle ausamba avamisel.

Kohviku seisukohalt on see Kaljulaidi poolt väga julge samm, sest ta on esimene poliitik, kes on Pätsi suhtes võtnud sedavõrd resoluutse seisukoha. Võrdluseks, tema varasemad kiriku-vastased seisukohad pole teab mis uudsed, neid evis juba sada aastat tagasi Eesti rahvakirjanik Anton Hansen.

Julguse eest pälvib Kaljulaid Kohviku kõrge tunnustuse: entusiastliku poliitiku preemia. Auhinnaks on Kohviku poolt traditsiooniline sotsiaaldemokraatide eurokampaania šokolaadimedal. :)

Palun täida küsimustik Soome infost eesti keeles!

Täida palun küsimustik Soome infot eesti keeles! See on minu Töötukassa projekt, mille ma tahan käima lükata. Vastamine võtab aega paar minutit ja ma olen iga vastuse eest tänulik! Mingit nänni esialgu lubada ei saa, aga info on ja jääb eestinen.fi küljel tasuta saadavaks. Inno

Minu kunagisele suurele armastusele

Oli kord vahva sõdur, kelle nimi oli Georg. 17-aastane noormees, kes armastas oma isamaad nii väga, et oli nõus andma tema eest oma elu. Ta oli saanud isamaalise kasvatuse ja seepärast ei kõhelnud ta hetkegi, kui admiral Pitka noori mehi Eesti kaitseks relvile kutsus. Saatusel olid selle noore mehega aga teised plaanid ja kuigi ta 1944. aasta septembrilõpulahingutes oma nahka ei hoidnud, tuli ta elusana tagasi nii sõjast kui Vorkutast, kuhu metsavenna varjamise pärast kaheksaks aastaks asumisele saadeti.

See mees oli minu isa. Ma armastasin teda kogu südamest ja kuna ma teda armastasin, siis armastasin ma ka kõike seda, mida tema armastas. Eestit sealhulgas või mis, õigem oleks öelda - Eestit üle kõige. Kuulasin ammulisui tema jutustusi vanast heast Eesti Ajast, Pätsust ja vapsidest, noorkotkastest ja kodutütardest, pagariäridest Võru tänaval ning kõigest muust. Isa rääkis, et igatses Vorkutas nii väga oma kodumaa järele, et mõtles: saaks vaid koju, siis võiks kasvõi kartulikoori süüa. Ta unistas Eesti iseseisvumisest nii väga, et kui see lõpuks juhtus, oli ta pisarateni liigutatud ega suutnud seda alguses uskudagi.

Ei olnud patriootilisemat inimest kui minu isa. Kui Soome ingerlasi ajaloolisele kodumaale tagasi kutsus ja mu ema minna tahtis, siis ütles mu isa, et tema on eestlane ja sureb eestlasena. Kuna ma armastasin oma isa üle kõige kogu maailmas, siis hoidsin tema poole ja mu hinges polnud kahtlusekübetki, et ka mina olen eestlane ja suren eestlasena. Kogu mu emapoolne suguvõsa läks, aga mu emal jäi minemata. Mu onu tuletab seda mulle tänase päevani meelde ja küsib, kas ma kahetsen.

Ma ei ole seda endale tunnistada tahtnud, aga kahetsen. Juba pikemat aega kahetsen, aastaid tegelikult. Ustavusest isale hoidsin ma oma armastusest Eesti vastu nii kramplikult kinni, et mul oli seda väga raske tunnistada. Ja lootsin, et ma eksin, et olen asjadest valesti aru saanud, et ajad muutuvad.

Siis tulid Inno kriminaalasjad ja mida aeg edasi, seda enam lohku vajus mu süda. Kuni ma ei suutnud enam endale valetada - jah, ma kahetsen, kahetsen kibedalt. Ma ei tea ühtki teist riiki, mis suhtub nii halvasti oma inimestesse. Vanadesse, nõrkadesse, abivajajatesse eriti. Mis lööb sind pikali siis, kui sa oled kõige nõrgem. Ja irvitab, et ise olid loll, et nii nõrk olid.

Praegu on mul oma kunagise suure armastuse pärast piinlik. Mul on piinlik, et ma olen kunagi nii tundnud - nii tingimusteta, nii kirglikult. Et ma olen selle armastuse pärast maha salanud oma teise poole - soomluse. Ikka selleks, et olla rohkem eestlane. Ühel hetkel tekkis uus lootus - kui mul sündis parandamatult haige laps. Arvsin, et Eesti leebub. Võtab mu oma sülle, lohutab, aitab. Aga Eesti ei leebunud. Eesti menetles täie rauaga edasi. Kuni absurdi täieliku triumfini - raskesti haige lapse isa pandi tasuta tööd tegema ja kõige selle juures nõuab Eesti veel, et ta ka tasulist tööd teeks. Ei, Eesti ei tunne sulle kaasa, seda ei maksa loota. Kui sa oled nõrk, siis istub Eesti sulle veel tugevamini turjale ja piitsutab, kuni sa nõrked.

Tänaseks on minu suurest armastusest saanud kurbmagus mälestus. Kui isale mõtlen, siis tuleb ta mulle jälle meelde ja torkab valusasti, aga ma usun, et ajapikku saab sellest helge mälestus. On vaja ajalist distantsi, et unustada kõiki neid menetlusi, mille eesmärk jääb mulle arusaamatuks. Aga olen hakanud üha enam aru saama, et nende üle arutlemine ja vaidlemine on mõttetu, sest rong sõitis sellest jaamast juba ammu mööda ja rääkimine ei muuda ega paranda midagi. Lihtsalt meil Innoga  on kunagi huvitav lugeda, aga kõik jääb samaks. Eesti jääb alatiseks selliseks külmaks kavaleriks, kes soojendab end su armastuse paistel, aga pöörab end sinust ära niipea, kui sina temalt soojust vastu tahad saada. Võib-olla on Eestil seda armastust lihtsalt nii vähe, et jagub väga vähestele, kes seda teab, või on lihtsalt inimesi liiga palju ja osadest on vaja lahti saada.

Need sõnad ei ole kirjutatud kibedusega. Olen püüdnud sõnastada oma tunded võimalikult konkreetselt, üleliigsete emotsioonideta. Ma tunnen, et ei taha enam olla eestlane. Ma ei vihka Eestit ega soovi Eestile halba, aga ma lasen Eestist lahti, et ka Eesti võiks minust lahti lasta. Minu lastest ei saa eestlasi - vähemasti nii palju, kui see on minu võimuses.

Lõpetuseks - kahetsus on raisatud tunne. Iga asi, iga õppetund on siin elus millekski hea. Niisiis üritan ma mitte kahetseda. Ma armastasin läbi oma isa oma unistuste Eestit. Armastan siiani. Lihtsalt seda Eestit ei olnud olemas, aga see ei tähenda, et teda kunagi olla ei võiks.

Kuidas Roosi potihirmust üle sai

Jagasime siin blogis mõni aeg tagasi muret selle üle, et meie pisike, tollal üheaastane Roosi kardab potti ega soovi sinna mingi hinna eest häda teha. Tuli igasuguseid soovitusi: küll soovitati ta poti peale meelitada mõne raamatu või šokolaadiga, küll suurele potile lasteiste peale panna, küll mähe ära võtta ja muud värki. Ise katsetasin ka täitsa uue poti ostmist, kuna arvasin, et Roosi kardab seda konkreetset kollast potti. Ostsin uue roosa. Ikka ei miskit. Nii kui talle potti näitasin, pistis ta kisama: „Ei-ei-ei!” ja sinna see jäi.

Siis lõin käega. Lõin täielikult käega. See juhtub siis, kui ta juhtub, ütlesin endale ja leppisin ka sellise mõttega, et Roosi saab potiga sõbraks alles kolmeaastaselt või peale selle. Praegu on Roosil vanust kaks aastat ja kaks kuud. 

Rahunesin mina, rahunes ka Roosi. Takseeris vahepeal potti, aga midagi selle suhtes ette ei võtnud. Noh, vahepeal pani selle endale pähe, aga muud ei midagi.

Kuni eile õhtul tõi ta poti mulle näha ja ütles: „Pissi-pissi!”  Võtsin tal siis mähkme ära ja imede ime - Roosi istus poti peale, ise, vabatahtlikult, ja... Pole vist vaja täpselt kirjeldada, mis edasi sai:). 

Nii et - laste puhul töötab ikkagi kõige paremini laissez faire- attitude. Tuleb lihtsalt last usaldada ja uskuda, et tema ise teab kõige paremini, millal ta mingiteks asjadeks valmis on. Mitte vanaemad-vanaisad ja teised sugulased, naabritädid ja lasteaiakasvatajad, vaid LAPS ISE. Tunnistan, et seda põhimõtet on vahel raske järgida ka minul, kes ma enda arvates kange Soome naine olen ;), sest soovitusi sajab uksest ja aknast ning vahel ikka mõtled, et äkki keegi teine teab paremini, aga laste puhul kipub see paraku nii olema, et need väikesed tegelased on meist, suurtest, palju targemad. Ei tohi lihtsalt nende loomulikku uudishimu ja entusiasmi ära lämmatada ning neid midagi „kampaania korras” tegema panna. 

Nii et relax, lapsevanemad, kel sama mure, ja unustage ära igasugused soovitused. 

PS. Pott võiks lapsel siiski nägemisulatuses olla, et ta sellega tutvust teha saaks :). 

Eestis elatise asjades lähenemine seinast-seina

Eestis menetletakse elatise asjus stiilis „tšekid-lilled” või kust tuul, säält meel, olen selles üha enam kindel.

Vaatasin näiteks viimast Pealtnägijat ja seal oli juttu naisepeksjast-elatisevõlglasest Rainer Nisust, kelle eksnaine kurtis, et kuna ta talle aeg-ajalt midagi arvele tilgutab, siis midagi tema suhtes ette võtta ei saa. Samas saates selgitas jurist, et jah, kui mees kasvõi ühe euro maksab, siis kuritahtlik elatise mittemaksmine see ei ole.

Tõesti või??? Mind võttis see lausa sõnatuks, sest enne viimase kriminaalasja algatamist maksis Inno Ingridi arvele praktiliselt iga kuu kas 20 või 40 eurot, nii, kuidas meil parajasti võimalik oli, ning ühel korral lausa 200 eurot, aga kriminaalasi algatati ikka. Ja Rakvere politseist öeldi, et pole vahet, kui palju mees maksab, kasvõi ÜHE EURO ALLA kohtuotsuses märgitud summa, menetleda võib ikkagi.

Miks siis osad mehed sente makstes pääsevad? Alatasa kurdavad naised erinevates ajalehtedes ja ajakirjades, et mees maksis pärast politseisse avalduse tegemist väikese summa ära ja menetlus lõpetati.

Selline elatiseasjade karjuvalt erinev menetlemine ongi põhjuseks, miks ma Eesti riiki üha kasvava vaenulikkusega suhtun ja siin enam edasi elada ei taha. Kuidas on võimalik, et üks mees, kel veel uut peret pole, võib vabalt ringi rallida, kui aeg-ajalt eksnaise arvele mõned sendid tilgutab, ja teine, kel kaks väikest last, satub kohtu alla, kui on maksnud sadu eurosid?

Üks õiguse üldpõhimõtteid on, et seadust kohaldatakse kõigi suhtes võrdselt. Miks see Eestis nii ei ole?

Lahutuse- ja elatisemenetluses tegeletakse ainult rahaga

Mul on nüüd lahutusest ja elatise menetluse algusest möödas 11 aastat. Kokkuvõtteks võib öelda, et selles menetluses on tegeletud selle 11 aasta jooksul ainult rahaga, on küsitud ainult raha. Mitte keegi pole selle aja jooksul küsinud või uurinud kasvõi poole sõnaga, kas ma sooviks lastega kohtuda. Justkui lapsi kui elus olendeid polegi olemas ja raha nõutakse mingite asjade eest.

Elatise menetluses on lastest saanud asjad, mille eest isad jäävad pärast lahutust võlgu, sest kohus jätab lapsed pärast lahutust elama ema juurde. Isale jääb üles ainult võlg.

Samas nii nagu nõuab seadus elatise maksmist on seaduse järgi õigus isal näha lapsi ja lastel on õigus suhelda isaga. Elatise asjas nõuab õigust riik ja teeb seda kõige karmimate sunnimehhanismidega, kuni vanglani välja, kui isal raha pole maksta. Samas aga lapse ja isa seadusjärgset õigust kohtumiseks ei nõua ega kaitse mitte keegi.

Elatise asjades on kaitstud rahalised nõuded, aga isad ja isegi lapsed, kelle pärast seda raha nõutakse, on jäetud täiesti ilma kaitseta. Isasid tehakse maha ja väidetakse, et raha asendab edukalt isa, aga ma ei tea, kas see ka päriselt nii on.

Torn, Roosi ise ehitas :)

Sellise torni ehitas Roosi täna. Tegemist siis Lego klotsidega, mis mõeldud lastele vanuses 1-3. Lisaks ehitamisele meeldib Roosile raamatuid vaadata, joonistada (ja ma pean ütlema, et igale poole - paberile, riiulitele, voodilinadele jne), riideid selga proovida ja muusika taktis tantsida.

Kas Eesti astus ELi asemel SRÜsse?

Mul on selline küsimus laiale ringile, et kas Eesti ikka astus Euroopa Liitu? Kõik märgid - süvenev korruptsioon, kihistumine, vaesus, abi vajavate inimeste kehv olukord, maapiirkondade väljasuremine - näitavad, et Eesti astus hoopis SRÜ-sse.

Kas keegi viitsiks igaks juhuks järgi uurida, palun!

Kas teadsite, et Soomes on tasuta koolitoitu pakutud 100 aastat?

Väljavõte eestinen.fi veebist.

Eestis arutatakse pidevalt, kas pakkuda tasuta koolitoitu lastele ja ega need arutused eriti kuhugi ei vii. Aga maailmas on üks riik, kus on nüüd juba 100 aastat tasuta koolitoitu pakutud ja seda ilma mingi jututa. See riik pole Eestist kaugel, see on Soome! Soome ja Rootsi on ühtlasi maailmas ainsad, kus kõigile lastele päris tasuta koolitoitu pakutakse. Soomes on toit osa õppekavast, osa kooliharidusest.

Muide, Soome naised said maailmas esimesena valimisõiguse. 1906. aastal. Jälle hea teada.

Donald Trump on eelkõige müügimees

USA värske president Donald Trump, Twitteri veebist.

Vaatasin just Soome TV pealt dokfilmi Trumpist. Päris huvitav. Ses mõttes, et teda peetakse ekslikult ärimeheks, kuigi tegelikult pole tegelikult mingi ärimees, ta kõrbes ärimehena juba 25 aastat tagasi. Pärast seda on ta olnud lihtne müügimees. Ja telesaatejuht. Ehk siis küllalt tavaline mees. Kes aga endast loonud ilusa pildi, nagu müügimehele kohane.

Kui räägitakse Eesti oma Trumpist, siis tuleks rääkida eelkõige heast müügimehest. Eestile oleks müügimeest isegi rohkem vaja kui USA-le, et Eesti üldse välja paistaks. Aga kes oleks Eestile hea müügimees? Ega ei tulegi kohe pähe. Merit kiidetakse just seepärast, et ta oli hea müügimees, valdas keeli ja oli ka välimuselt ok. Aga pärast seda on olnud null. Eesti poliitilises juhtkonnas pole olnud ühtegi müügimeest. Millest on kahju.

Eestis on üldse müügimeestega kehvasti. Ega neid pole, sest nõuka ajal polnud müügimehi vaja. Tänases maailmas aga on. Mulle endale tulevad seoses müügimehega ette sellised nimed nagu Janek Mäggi ja Raul Kalev. Kes jagavad üht-teist poliitikast ja suudavad samamoodi musta valgeks rääkida nagu Trump.

Kes võiks olla Eestile hea müügimees? Kas keegi oskab öelda.

Saagem tuttavaks: mees, tänu kellele Trumpist sai president

Selliseid pilte saatis Clintoni lähima nõuniku Huma Abedini poliitikust abikaasa Anthony Weiner Twiteri kaudu täiesti võõrastele naistele, electwomen.com veebist.

Eestis imestatakse, kuidas sai Trumpist president. Et kuidas sai olla, kui Clintonil oli enne valimisi edumaa, ometi valiti Trump. Mina ka imestasin, kuigi positiivses mõttes, ma nimelt eelistasin Trumpi Clintonile. See oli mulle positiivne üllatus.

Kuni vaatasin täna Soome TV 1 pealt (kordusena) dokfilmi Weiner. Soome TV nimelt näitab maailma  uuema aja klassikat, hoiab rahvast kursis toimuvaga. Eesti TV selliseid asju ei näita, sest Eesti TV põhiaur läheb vanade üksteise järel ära kukkuvate TV-peerude leinamisele, mis on ka kahtemata vahva ja oluline, aga mille peale võid ei määri, nagu öeldakse.

Ühesõnaga, vaatasin seda filmi ja sain aru, miks sai Trumpist president. Päris tõsiselt.

Kuivõrd Eestis ei teata sellest veidrikust Weinerist suurt midagi, siis selgitan asja lähemalt. Nimelt Anthony Weiner (hääldatakse nagu viiner) oli särav ja lootustandev noor poliitik, kongresmen, kuni tulid avalikuks pildid, mida ta sotsiaalmeedia kaudu saatis täiesti võõrastele naistele. Olukorras, kus ta ise oli abielus ja tal oli laps. Piltidel oli Weineri noks, kas siis pükstes või ilma püksteta. Ehk siis mees on tegelt pervar. Liputaja. Kes saab rahulduse sellest, kui teised tema paljast ihu nähes ära ehmatavad. Nõnda pidi mees 2011. aastal tagasi astuma kongresmeni kohalt ning temast ei saanud vaatamata püüdlustele kaks aastat hiljem New Yorgi linnapead. Sest ta ei suutnud oma tilli püksis hoida, nagu öeldakse.

Aga see pole veel kõik. Mis on oluline moment asja juures, Weineri abikaasa on Huma Abedin, Hillary Clintoni lähim nõunik. USA ilmselt kõige võimekam poliitiline niiditõmbaja. Abedini prototüüp on Olivia Pope populaarsest USA telesarjast Scandal. Ühesõnaga, tegemist on väga andeka inimesega, kes tegi oma mehest kongresmeni, oleks teinud Clintonist presidendi ja ilmselt hiljem oma mehest pärast Clintonit presidendi. Ning Abedinist oleks saanud tähtis presidendiproua. Aga elu tegi omad korrektiivid, nagu öeldakse.

Kuivõrd Abedin ei tahtnud oma pervarist mehest lahti öelda, siis sai see loomulikult saatuslikuks ka Clintonile. Olgu öeldud, et Weiner oli Ameerikas üleüldine naerualune ja sellega muutus naerualuseks ka Clinton. Et ei suutnud omakorda lahti öelda Abedinist olukorras, kus viimane ei suutnud oma pervarist meest maha jätta. Mis andis võimaluse Trumpile pidada oma rivaali Clintonit pervariks ning panna inimesi hääletama enda poolt - see kõik oli vahetult enne valimisi 2016. aasta sügisel (kujutised New York Timesi veebist):

Ja siin on Huma Abedin koos oma pervarist abikaasa Anthony Weineri ja koos Hillary Clintoniga:

Veel üks Eesti häda: pole raha ajalehti-ajakirju osta, ega tellida

Soome ajalehed, väljavõte Yle veebist.

Täna hommikul vaatasime perega Soome TV 2 pealt Pikku Kakkoneni lastesaadet. Ja tõesti, isegi pühapäeviti on lastele oma lastesaade. Argipäevadel on lastele koguni kaks saadet: hommikul ja õhtul, puhkepäeviti on ainult hommikul. Ja igal hommikul uus saade, mitte nii nagu Eestis, kus korratakse mingeid 2014. aasta lastesaateid. Irja rääkis, et saatis kunagi Onu Raivo saatesse oma pildi ja seda näidati seal. Minust ilmus kunagi Sädemes pilt, kuidas ma koos klassikaalastega koolis lugesin, kuidas nõukogude koolilapsed saatsid kirja Ronald Reaganile. Kuhu saatesse Eesti lapsed täna oma pilte saadavad? Või millises väljaandes avaldatakse pilte koolielust?

Või üldse, Soomes on siiani ajalehed ja ajakirjad lastele, umbes nagu Eestis kunagi olid Säde, Täheke ja Pioneer, või hiljem Meie Meel ja Põhjanael, veidi vanematele Noorus ja Noorte Hääl. Soomes on kõik sellised lehed ja ajakirjad olemas, aga Eestis? Kus need on, palun?!

Ja siis hakkasime Irjaga mõtlema, et me ei jaksakski neid väljaandeid osta, sest need on nii kallid kõik. See tuleb sellest, et erinevalt Soomest Eestis ajakirjandusele peale ei maksta. See oli see Reformierakonna poliitika, et enne saame rikkaks, siis hakkame peale maksma. Aastad läksid, aga rikkaks ei saadud, eksole, ning kõik on kadunud. Ma ükspäev ostsin ajakirja Vikerkaar, see maksis 4 või 5 eurot. Kas te kujutate ette?! Ma kunagi koolipõlves tellisin omale taskuraha eest Vikerkaare terveks aastaks. Jätsin paar jäätist ostmata ja tellisin Vikeraare ning Loomingu terveks aastaks. Praegu ei jaksa isegi palga eest tellida enam neid väljaandeid. Meil käis kodus mitu päevalehte, lisaks kümmekond ajakirja. Aga nüüd ei käi mul kodus mitte ühtegi ajalehte ega ajakirja, sest ma ei jaksa neid osta ega tellida. Isegi kohalikku lehte ei jaksa osta ega tellida. Kõik raha läheb toidu ja muu esmavajaliku peale. Ise veel, aga lastega ei saa, et jätan toidu ostmata ning tellin selle eest mõne ajalehe või ajakirja. Ja ma tean, et teistel peredel on sama lugu. Ma olen postiljoni vahest jälginud postkastide juures - ainult reklaamid lähevad postkasti. Ainult reklaamid.

Pole siis ime, et Eestist on kadunud nii paljud ajalehed ja ajakirjad, mis ilmusid veel 1990ndate algul, aga mis tänaseks on kinni pandud, sest lihtsalt pole tellijaid. Huvilisi oleks, aga inimesed ei jaksa enam ajakirjandust tellida ega osta. Ja kõike ei saa Facebooki süüks ja kaela veeretada - Soomes on samamoodi Facebook, aga ajalehed ja ajakirjad ilmuvad edasi. Tiraažid on küll veidi väiksemad, aga väljaanded on alles. Nad on odavamad kui Eestis, aga palgad on seal 3-4 korda kõrgemad ning inimesed jaksavad neid osta ja tellida.

Me juba vaatame igatsusega Soome poole, kus me saame lugeda oma lemmikuid, mina ajakirja Suomen Kuvalehti ja ajalehte Helsingin Sanomat, Irja ajakirju Anna, Seura ja Apu. Tellida me neid Eestisse ei jõua. Veebist saab küll osa kätte, aga kõike, kõige paremaid lugusid ei saa. Ja Eestis selliseid väljaandeid, näiteks üldhuvi ning probleemajakirju ei ole ka. Isegi päevalehte pole Eestis, mis iga päev ilmuks nagu Helsingin Sanomat. Eesti meedia on väga lame, ühekülgne ja pinnapealne selles osas, nagu kiirtoit, mille tarbimisega on kogu aeg selline tunne, et kõht jääb tühjaks.

Kas Eesti abielunaistel tuleks ka hambad välja lüüa?

Väljavõte Õhtulehe veebist.

Kõigepealt olgu märgitud, et seoses hambaravihüvitise puudumisega ON paljudel Eesti naistel juba esihambad puudu. Mistõttu on olukord sama mis Vanuatul.

Aga küsimus on nendes naistes, kel sahtel veel nö täis. Mis nendega teha?

Mina omast kogemusest ütlen küll, et Eesti abielunaine on piisavalt litsakas, et ega ta truudust hoida ei mõista. Nüüd öeldakse kohe, et Irja on siis ju ka litsakas. Ma ütlen selle peale, et Irja on tegelikult Soome naine ja Soome naised on minu kogemuse põhjal truud. Neil pole vaja hambaid välja lüüa. Nad on kristlased ja oma meestele truud. Ma olen Irja käest ikka aeg-ajalt küsinud, kas temal tõesti pole tahtmist minna alfa-isaseid taga ajama, nagu Eesti abielunaised oma kõrvalt panemist õigustavad. Aga Irja vannub, et ei ole. Et mina olen talle kõige parem, kõige alfa-isasem mees.

Soome naine on mehele truu. Mida aga ei saa öelda paljude Eesti naiste kohta - nad veeretavad oma kivikesi, kirikus ei käi ja neile pole miski püha. Nagu koerad - panevad kõike, mis liigub. Vaadake kasvõi seda Kati Mututari, Eesti abielunaiste suurt iidolit. Paljud Eesti abielunaised on nagu Murutarid, väikeste variatsioonidega.

Näiteks konkreetselt minu eelmises suhtes ei suutnud Eesti naine truudust hoida. Ja minu eksnaise jutu järgi ka enamik tema abielus sõbrannasid. Ta küll lubas truu olla, anus põlvili mu ees, kui üle aisa panemisega vahele jäi, aga juba minu vanaema ütles, et litsi lubadus, see pole midagi väärt. Mu vanaemal oli õigus. Aga kuidas sa abiellu astudes tead, kas teine on lits või mitte? Ei tea ju! Näkku vaadates seda ei ütle! Kui sa just pole Ilona Kaldre või Vigala Sass. Ja kui juba abielus oled, siis on litsist maru raske lahti saada - ta kleepub su külge nagu tatt. Litsi naise puhul on see asi, et ta hoiab abielust maru kõvasti kinni, sest teab hästi, et ega ta enam mehele ei saa. Eesti naine on seetõttu nõus laskma isegi nii ennast kui oma lapsi peksta, peaasi et mees maha ei jätaks. Nõnda see Eesti eluke veereb: naised muudkui löövad litsi ja mehed muudkui peksavad.

Kusjuures mis mu vanaemasse veel puutub, siis vanaema oli väga truu ja õpetas truudust mullegi. Ta ütles, et vanasti Eesti ajal, kui tema noor oli, siis naised litsi ei löönud. Need olid üksikud, kes olid litsakad, aga üldiselt olid nad kõigile teada ja nendega keegi tegemist ei teinud. Nüüd aga, uuemal ajal on litsi löömine ehk truuduse murdmine abielunaiste seas väga au sees. Abielunaised on Tinderi põhilised kliendid ja kui kokku saavad siis vahetavad kogemusi. Kõik need abielunaiste loodud nn tüdrukute klubid, kes koos käivad, pole muud kui oma üleaisa-löömise kogemuste vahetamise kohad. Kus siis tehakse maha oma mehi ja arutatakse, kui pikk on naabrimehel. Meeste eest salajas, loomulikult. Minu enda subjektiivse vaatlushinnangu põhjal on Eesti mehed märksa truumad kui naised. Ma arvan, et põhilised suguhaiguste levitajad on Eestis samuti abielunaised - nad ju kargavad kõike, mis liigutab.

Ning seetõttu ma mõtlengi, et Eestis võiks olla lubatud abielunaistel esihambad välja lüüa. Näiteks ülemine rida. Profülaktika mõttes. Umbes nagu vaktsineerimine. Peale pulmi lepitakse kokku ja tehakse ära. Naeratus naeratuseks, aga lihtsalt muu ei aita, ma leian. Miski muu ei aita krooniliselt lõdva püksikummi vastu. Ma arvan, et isegi mu eelmine suhe oleks nõnda terveks jäänud. Hambad oleks läinud, aga abielu oleks jäänud püsima. Päris tõsiselt. Pealegi on juba paljudel Eesti naistel hambad puudu, nii et see poleks üldse kuidagimoodi imelik või nii. Minagi sain oma naise käest suguhaiguse.

Nüüd öeldakse, et ma nutan oma eelmist suhet taga. Nutan jah! See suhe oleks jäänud püsima, kui naine poleks litsi löönud. Lapsed oleks saanud koos isaga üles kasvada ja kõik oleks läinud nii nagu peab. Aga ma ei suutnud litsaka naisega koos elada ja lõpetasin selle suhte. Leidsin uue naise, kes pole litsakas ja kes sobib minuga isegi paremini. Leidsin oma hingesugulase, kes jagab minuga samu väärtusi, ses mõttes läks väga hästi. Lõin uue perekonna ja saan nautida lõpuks abielu mis on abielu. Pole vahet, et raha pole niipalju kui enne, vähemalt oleme ausad. Vaesed, aga ausad. Ega ma ju ei tea, mille kõigega mu eks seda raha teenis. Aga ma kordan: ka esimesel abielul polnud midagi viga, meil olid lapsed ja see abielu oleks jäänud püsima, kui naine poleks litsi löönud. Sellest palju ei räägita, aga Eesti abielunaiste litsakus on minu arvates suur probleem ja üks koduvägivalla ja suhete purunemise peamisi põhjuseid. Enamik koduse vägivalla juhtumeid on seotud just naiste litsakusega, kus nad saavad üle aisa löömise ees tappa. Mehed joovad end suurest kurvastusest täis ja annavad naistele kolki. Seda kõike ei oleks, kui hambad välja löödaks. Las ajavad siis oma alfa-isaseid taga, aga ilma hammasteta!

Panen üles ka vastava küsitluse.

Kas Eestis mõni poliitik vannub truudust rahvale?

I am honored to serve you, the great American People, as your 45th President of the United States! pic.twitter.com/BVtt7lSrlA

— President Trump (@POTUS) January 21, 2017

USA 45. president Donald Trump allkirjastamas oma esimesi dokumente presidendina.

Demokraatia on rahva võim, eksole. Mis tähendab justkui, et president peaks olema rahva president, peaks meeldima rahvale, peaks esindama rahvast. Aga tegelikkus on selline, et neid, kes rahvale meeldivad ja kes rahvast esindavad, kutsutakse halvustavalt populistideks.

Donald Trump vandus oma kõnes truudust rahvale, see on siis Ameerika inimestele. Seda peeti halvaks tooniks. Mis on iseeenesest jabur, et rahva võimuga riigis peetakse truudusevannet rahvale halvaks tooniks.

Viimasel ajal on kombeks, ka Eestis vanduda truudust mitte rahvale, vaid riigile. Selles on oluline vahe. Tavatähenduses, isegi demokraatlikes riikides ei tähenda rahvas enam riiki. Riik, see on kari ametnikke. Poliitikud teenivad ametnikke, riigijuht teenib ametnikke, ajakirjandus teenib ametnikke, rahvas teenib ametnikke. Isegi riigijuhiks valitakse tavaliselt mõni tubli ametnik (nimesid nimetamata :D) Aga kes teenib rahvast? Aus vastus: mitte keegi.

Ma arvan, et siin on kurja juur, miks paljud näiliselt demokraatlikud riigid praktiliselt seda pole. Ja miks rahvas on üha rahulolematum. Maailmas valitseb juba tükimat aega mitte demokraatia, vaid ametnike diktatuur. Umbes nagu kunagi oli proletariaadi diktatuur. Ja kui panete tähele, kui valuliselt reageerisid ametnikud Trumpi presidendiks saamisele: et ta olevat harimatute tööliste president. Kas siis Ameerika rahvas on harimatud töölised? Aga tegelikkuses muidugi on ka see tööliste väide demagoogiline ja vale, sest Trumpi toetus oli suur just väljaspool suuremaid linnu, kus elavad kõike muud kui töölised. Need „harimatud töölised” linnades valivad tavaliselt just demokraate, ehk antud juhul Hillary Clintonit. Trumpi poolt oli Ameerika maarahvas, näiteks Teksase farmerid, kes kaardi peal võtab enda alla suurema osa riigist, maa sool. Keda on arvuliselt vähem, aga kes on viimasel ajal mobiliseerunud, sest on mures oma riigi ja rahva tuleviku pärast. Kes on palju andnud, aga pole juba aastakümneid midagi tagasi saanud.

Või kui teistpidi küsida: kes siis ikkagi riiki ülal hoiavad, kas maksumaksja raha eest pabereid sahistavad ametnikud või maksumaksjad, see on need „harimatud” töölised? Kellel see riik siis ikkagi püsib? Ega ometi mitte ametnikel?!

Trumpil on kahtlemata õigus: rahvas, ehk maksumaksja peab riigi tagasi võtma. Sest riigi lõi ju rahvas, Ameerika rahvas võitles sõjas Briti kolonialistidega omale välja iseseisvuse. Nii nagu Eesti rahvale tõid iseseisvuse lihtsad töölised Vabadussõjas, isegi 15-16-aastased koolipoisid, kui panete tähele, mitte ametnikud. Ma arvan, et ma ei pane mööda, kui ütlen, et ametnikud on ühed kõige suuremad nahahoidjad, kes ei suuda ise võidelda välja mitte ühtegi vabadust ega luua mitte ühtegi riiki, ega ka mitte ühtegi töökohta. Aga kel jätkub nahaalsust tulla teistele õpetama, kuidas tuleb elada.

Või mis?

Ka Eestis tuleks riik rahvale tagasi võidelda, heas mõttes. Ses mõttes vajaks Eesti hädasti oma Trumpi.