Brüsseli jõuluvana

Vaade jõuluvanale Brüsselis.

Üks kaubatänav Brüsselis II

Vaade R. Neuve tänavale Brüsselis. Kaasaja inimese lemmiktegevus shopping käib täie hooga.

Üks kaubatänav Brüsselis I

Vaade R. Neuve tänavale Brüsselis laupäeva päeval. Mõnus shopping-meeleolu.

Üks hotell Brüsselis

Vaade hotelli Brussels City tuppa, kus me Irjaga ööd olime.

Brüssel!!!

Kirjanikud Vahur Afanasjev ja Irja Vaher eile õhtul Brüsseli vanalinnas, mis kujutab endast mõndkümmet meetrit vana linnamüüri (seegi suht hästi peidetud).

Saabusime eile. Kõigepealt ligi kolm tundi sõitu mõrvarlikul Tartu-Tallinn maanteel (minu meelest on see meie riigi kõige põletavam probleem – kuidas teha võimalikult kiiresti see faking tee neljarealiseks). Inno oli hädas, sest auto esiklaas oli öö jooksul ära külmunud ja ta ei näinud mitte midagi, pealegi hakkas pimenema, aga lõppude lõpuks, pärast suuri kannatusi, jõudsime Tallinna lennujaama ikkagi.

Jube järts kotikontrollis. Pidin saapad jalast ära võtma. Ja ma olin unustanud oma seljakotti (sinna Egiptuse-reisist jäänud) shampoonipudeli ja palsami, mille pidin ametnikule ära andma, sest ma ei viitsinud neid enam pagasisse viia. Läbisime passikontrolli ja ostsime tax free-poest kaks kommipakki (Haribo party mix ja shokolaadirosinad) ja kosmeetikapoest Elizabeth Ardeni kätekreemi (sest see on mu arust parim kätekreem üldse).

Lennuk. Estonian Air´i äriklass ei õigusta end (jama tool, jama söök, jama teenindus), nii et reisisime erandkorras turistis. Inno oli Tartu-Tallinna maanteel sõitmisest surmväsinud, nii et tema peaasjalikult magas. Mina lugesin ingliskeelset Glamour´i ja ostsin flight shop´ist igavuse peletamiseks Elizabeth Ardeni meigikomplekti (ma kohe ei saa ostmata jätta, see on nii lux õhus osta). Sõime kanasalatit (mis oli täitsa ok) ja jõime kohvi (mis oli jäle, lahja, lurr, brrrrrrrrr).

Brüsseli lennujaamas oli meil vastas Vahur Afanasjev, keda me kohe üles ei leidnud, kuigi Vahur vandus, et passis otse sissekäigu juures. No aga ümberringi sagis väga palju inimesi ka. Otsustasime, et viime kõigepealt asjad hotelli. Bukkisime Hilton City, kuna Conde Nast´i hotelle, ime küll, Brüsselis pole. Ju on ametnikud, keda luksus eriti ei huvita ja kel kõik kinni makstud, linna hotellinduse ära rikkunud. Kuidagi väga corporate on see hotellindus siin. Midagi ei saa muidugi ette heita. See Hilton, milles oleme, on täitsa ok. Kõik on olemas, aga seda seletamatut “miskit”, mis siia tagasi kisuks, ei ole. Kolm asja, mida me Innoga hotelli puhul esmatähtsaks peame, room with a view, mõnus voodi ja hea hommikusöök, on olemas, aga näiteks eelmisest külastajast oli kraanikausi äärele jäänud hambapastaplekk ja see pole üldse tore.

Kui olime asjad hotelli ära pannud, tegi Vahur ettepaneku, et lähme linna peale patseerima, millega olime rõõmsasti nõus. On ju Brüssel jõuludeks ära ehitud ja seda ilu peab nägema! Jalutasime niisiis vanalinnas, ostsime jõuluturult glögi ja vaatasime peaväljaku valgusemängu. Kuusepuu oli nii ära ehitud, et tegelikku kuuske kogu selle ehtevirvarri alt ei paistnudki. Ja kogu aeg mängiti ooperimuusikat, mis hakkas pika aja peale närvidele käima. Liikusime edasi ja hüppasime sisse ühte hiinakasse, kus oli väga hea söök ja viisakas teenindus. Vahur ütles, et Belgia söögikohad ongi üldjoones head. Aga mis naljakas, nimelt ei suutnud me ka pika otsimise peale tuvastada ühtegi töötavat pangaautomaati ja pidime maksma krediitkaardiga. Inno ütles, et Eesti on ses suhtes ikka kõvasti rohkem arenenud. Vahur ütles, et Belgias on jälle paremad teed.

Sinna hiinakasse tuli ka üks Vahuri sõber, kes rääkis natuke eestlaste elust Brüsselis. Näiteks sellest, et europoliitik Siiri Oviir ei julge restoranis teiste eestlaste nähes toidu kõrvale veini võtta, vaid joob ainult vett. Kardab, et pildistatakse, arvas Vahuri sõber. Ja siis rääkis ta veel sellest, et meie, Eesti homode seas on Brüssel väga popp koht, kuna siin on palju homoklubisid. Ja et tegelikult on kõik siia tulnud väga üksildased ja oma eludega puntras ja siin on väga kerge jooma hakata. Muudkui võtad ühe klaasikese ja siis teise ja… Kui Innoga taksoga hotelli poole sõitsime, siis vaatasime üksteisele otsa ja Inno ütles, et küll on ikka hea, et me koos oleme. Ja mina ütlesin, et isamaa ja emakeelt ei asenda ikka mitte miski. On hea olla välismaal. Aga parem ikka kodus. On hea vahel kodust ära käia, selleks, et näha, kuidas mujal, aga siis on jälle hea koju tagasi tulla ja saada aru, et meil on küll sitt, aga mujal on veel sitem, või midagi sellesarnast.

Uni oli öösel hea, kahest padjast (üks suur ja teine väike) üks kõlbas, ja hommikusöögi üle ei saanud ka nuriseda. Pakuti värskelt pressitud mahlu ja muud head-paremat. Vahur just sms-is, lähme linna peale jalutama ja kohvi jooma. Näis, kas trehvame ka Siiri Oviiri ja mõnd Eesti homo…

Veidi Raimo Ülavere kohta

Väljavõte Delfi veebist.

Mitmed lugejad on küsinud, mida ma arvan Raimo Ülavere lahkumise kohta Postimehe peatoimetaja asetäitja kohalt.

Ma polnud eriti üllatunud. Siiski tuli see veidi ootamatut pärast Ülavere eilset suht tugevat kolumnit, kus ta veab kihla valitsusliidu lagunemise peale.

Ma olen Ülaverega Äripäevas ligi 10 aastat koos töötanud ja võin öelda, et tunnen teda läbi ja lõhki. Ta on ajakirjanikuna väga tugev. Ja see on ka põhjus, miks ta Postimehes nö hakkama ei saanud. Selgitan, miks. Postimees koosneb tegelastest, kes lakuvad üksteise võidu Kadastiku perset. Käib sisemine võistlus, kes paremini lakub, ilma naljata. Postimees on nagu haarem, mida juhib Kadastik (sama fenomen eksisteerib ka Ekspress Grupi ja Luige puhul, aga väiksemal määral ja erinevalt Kadastikust on Luik vähemalt tark mees ja andekas ajakirjanik). Kadastik on Postimehes A ja O, tegelik peatoimetaja, uudistejuht ja arvamustoimetaja ühes isikus. Teised kõik on tankistid. Ja kõik, kes vähegi Kadastikku võivad ohustada, need tõrjub ta kõrvale. See on põhjus, miks Postimehes on olnud üksteise järel suht kahvatud peatoimetajad. Ses mõttes on ajakirjanikuna tugev Muuli Postimehe arvamustoimetuse juhina oskuslikult hakkama saanud, ilmselt oskab juba Kadastiku pilli järgi tantsida.

Äripäev on organisatsiooni kultuurilt teistest Eesti ajakirjandusfirmadest pikalt ees. Sellest ei saa ehk väljastpoolt aru, kuna kõik oskavad ilusa fassaadi rajada. Aga seestpoolt on Äripäev igati korralik kaasaegne teadmistepõhine ettevõte, mille võib panna ühte ritta ükskõik millise Lääne juhtiva ettevõttega. Seevastu Ekspress Grupp ja Postimees ning näiteks Ajakirjade Kirjastus on oma olemuselt nõuka-aegsed autobaasid, kus on üks suur ülemus, kas siis formaalne või mitteformaalne, ja siis kari jumbusid. Nagu kroonu. Kus toimuvad rivistused, antakse käsklusi. Töötavad suure juhi agendid ja nuhid. Partorgid. Kus suurele juhile vastu vaielda ei tohi. Kus näiteks autojuht võib olla suure juhi järel tähtsuselt teine ülemus. Kus treitakse hommikust õhtuni mingeid jubinaid ja loovust ning silmade sära pole märgata. Masin töötab, sest suure juhi käes on võim ja hoovad, ka üldise keskkonna üle. Absoluutne monopol turul.

(Omavahel öeldes pole seda silmade sära ka Äripäevas, kuna ta on jälle liiga kaugele eest ära arenenud, liiga efektiivseks muutunud. Aga erinevalt Ekspressist või Postimehest võib Äripäevast julgelt ja valutult edasi minna misiganes Lääne ettevõttesse.)

Äripäeva töötajate traagika on see, et sellest lehest edasi pole ajakirjanikel enam kuhugi minna. Sest palgad ja arengutase on mujal palju madalamad. Mind kutsuti näiteks Ekspressi mitmel korral, aga ma ei tahtnud sinna minna. Hakata peale sealt, kus ma Äripäevas juba 5 aastat tagasi olin. See pole üldse huvitav.

Ainuke võimalus on midagi ise teha.

Ma arvan, et organisatsioonikultuuri suur erinevus oli peamine põhjus, miks Ülavere lahkus Postimehest. Eks ta ise tea muidugi paremini, aga veavalt ta viitsib sellest rääkida. Sest pole kombeks oma eelmisele tööandjale näpuga näidata. Mis on minu arust viga, sest info varjamine pärsib arengut. Postimees vajub üha sügavamale sohu. Ja tõeline laks tuleb siis, kui Kadastik lahkub, siis valitseb mõnda aega tõeline peataolek, nagu NSV Liidus pärast Stalini või Brežnevi surma, või pärast selle liidu lagunemist.

Kui riikide osas võrdlus tuua, siis Äripäev on nagu Rootsi, Postimees on nagu Valgevene, Ekspress Grupp nagu Venemaa ja Ajakirjade Kirjastus, ütleme, nagu Ukraina.

Mis puutub viidatud Ülavere kolumnisse, siis vaevalt, et ta nii tühise asja pärast nüüd ametit maha pani. See otsus oli ilmselt varem valmis juba ja kolumn on nagu asi, mille tahtnuks veel enne lahkumist ära teha. Nagu viimane ponnistus.

Mis mulle Ülavere puhul ei meeldinud, et ta oli liiga autoritaarne. Minu jaoks. Ta pole eriti loominguline inimene, ja ta natuke põeb seda. Aga Postimehe jaoks oleks ta olnud muidugi tõeline pärl, Postimehe taustal oleks ta olnud heldus ise, sest tasemelt, kus Postimees praegu on, kõlbaks selle lehe peatoimetajaks igaüks, kes vähegi Äripäeva õhku on nuusutanud.

Palun mulle üks arvutiajakiri

Neli ajakirja teadlikule tehnikahuvilisele.


Mnjaa. Ma olen ilmselt ajast maha jäänud. Nii maha jäänud, et ma ei saa mitte mõhkugi aru Eestis ilmuvatest nn arvutiajakirjadest, aga samas on kõik selge, millest kirjutavad Tietokone, MacMaailma, MacWorld, MacLife ja mitmed teised.

Olen neid Eesti arvutiajakirju poes aeg-ajalt lehitsenud, sest hind 36-39 krooni on päris kallis. Et kas seal on ikka selle raha eest miskit? Esikaaned on kõigil hästi atraktiivsed. Mis justkui annab märku, et tegemist pole spetsiifiliste eriala-ajakirjadega, vaid laiale lugejaskonnale mõeldud kaubaga. Aga kui sisse vaadata, siis on tekst minu jaoks tundmatu. Mingi võõrkeel. Arvutialane võõrkeel.

Ostsin paar päeva tagasi kõik arvutiajakirjad, mida poodides nägin riiulitel kutsuvalt ootel. Ja mulle meeldis kõige rohkem Digi, mis tundub olevat küll rohkem noortele, kes huvituvad kõiksugu muusikavidinatest ja mängudest, aga ka mulle oli üht-teist huvitavat. Näiteks oli Maci kohta üht-teist. Ja tasuta tarkvara oli kaasas! Digi on väga ebaühtlane, on lugusid selgelt noortele nagu nimetatud muusikavidinad ja mängud, siis aga ülevaated väga kallitest lukstoodetest. Arvamused olid igavad, kuna ei öelnud midagi uut. Lihtsalt nämmutamine, pealegi suht läbikäiatud teemadel. Siis lugu Pajusaarest, aga oleks võinud lisada, kuidas seda muusikat siis kasutada saab. Ja siis hiiretest (24 hiirt, minu jaoks kõik ühesugused), mis minu arvates mõttetu, aga suurtele mängijatele ilmselt vajalik asi. Ja siis võrreldud mingeid ülikalleid fotoprintereid, huvitav, kas neid keegi ostab ka?

Siis Maatriks on paljulubav, ilus esikaas, aga sisu on täielik savi. Nagu arvutiajakiri aastast 1989. Intervjuu presidendiga! Arvutiajakirjas! Siis vahepeal meenutab ajakiri Horisonti, või Tehnika ja Tootmist. Mõttetult palju on samas kulutatud kallist kriitpabrit ja trükivärvi. Tundub, et kokku oleks justkui pandud profi-ajakiri foto-, elektri-, arvuti- ja automeestele. Vahepeal millegipärast üht-teist lugemist lastele ja naistele.

Siis Arvutimaailm on kah pigem profi-ajakiri nõudlikele elektroonika-meestele, näod, teemad ja probleemid on sees minu jaoks kauged. Aga, taas, milleks raisata sügavalt spetsiifilise nišiajakirja tarbeks kallist kriitpaberit? Oma ala asjatundjad ostaks seda ka peldikupaberile trükituna, või suisa veebi üles panduna, minusugused võhikud aga mitte kunagi, olgu seal esikaanel kasvõi palja naise pilt.

TehnikaMaailm on neist kõige arusaadavam ka minule, selged ja ülevaatlikud testid ja võrdlused, aga enamik tekste on seotud autodega. Autod mind jälle niiväga ei huvita. Ja peale autode muud nagu polegi.

Aga ilmselt ei tasu siis minusugusele arvutiajakirja teha, sestap loen edasi välismaiseid, ja näiteks Soomes, USAs ja Inglismaal, tundub, on arvutiala võhikuid rohkem kui Eestis. Kui neile seal sellist ajakirja tehakse. Eestis on samas proffide väljaanded müügil igas saiapoes.

Veel küsimusi seoses TIKiga ja minu vastused

Saabusid veel sellised küsimused:

Arva, kas seal koolis on elu nagu kirjeldatud? Kas sellisel kujul rahamaksmine on õige? Kas väiksema sissetulekuga perede lastel on koht seal koolis jne? Seda arvamust küsiks?

Ja minu vastus:

Tegelikult muidugi ei ole elu päris selline nagu kirjeldatud. See lugu Ekspressis on väga ühekülgne. On tehtud kaugeleulatuvad järeldused vaid ühe arvamuse põhjal. Probleem on selles, et TIK ehitas omale spordihoone, mille jaoks linnalt ja euroliidult eriti raha ei saanud ja nii oli oht, et projekt jääb üldse seisma. Mõned lapsevanemad, need, kes on suutnud viimase 15 aastaga vajalikul määral kapitali "akumuleerida", otsustasid, et mis siis ikka, maksame ise. Ja nüüd on kõik lapsevanemad sundviskes. Küsimus pole õpetajate palkades, vaid kivis, klaasis ja rauas, mille eest lapsevanemad peavad maksma.

Miks Norberg närvis on? Arvan, et ta on pankade ees teataval määral oma pea pakule pannud. Et kui raha ei tule, maksab ta ise. Tundub, et ta on võtnud mingi riski, mis nüüd hakkab realiseeruma, tema jaoks ebasoodsas suunas.

Sel Norbergil näib tema jutu põhjal elu kulgevat ainult mööda autosid, mängukonsoole ja muid tehnilisi vidinaid. Ta on ise kõige pesuehtsam tõusik, kuigi süüdistab selles teisi. Mitte keegi pole nõus niisama heast peast raha maksma, eriti kui sihtotstarve on hämar.

Sellisel kujul niisama musta auku rahamaksmine loomulikult pole õige. Ma arvan, et asutus, mida Norberg juhib, peaks tulema avalikult lagedale täpse ülevaatega, kuhu raha läheb. Ja on juba läinud. Sest kui arvestada umbes 600 õpilasega, igalt ühelt 5000 krooni aastas, teeb see 3 miljonit krooni. Hea kui inglise keele õpetajad sellest 10% endale saavad.

Ja vat see on jama, et lapsevanematel on kohustus seda raha maksta. Sest paljud vanemad panid lapse sinna eeldusel, et laps on keskmisest võimekam, aga mitte arvestusega, et peab hakkama maksma, silm sikkus, kinni mingi võimla ehitust. Las võimlaid ehitab ikka linn, tegemist on tavalise linnakooliga, mis sest, et sisse saab katsetega, ja üle linna. See pole erakool. Lapsevanemad pole suurte väljaminekutega arvestanud. Kui Norberg räägib, et raha eest saab selles koolis koha, ja last hoida, siis ta valetab.

Miks see lugu Ekspressis ilmus sellisel kujul? Sest Norberg on aidanud Luige raha Luksemburgis liigutada ja nüüd ootab Norberg vastuteenet. Luigel on ammu juba sassis nii ajalehe kui tema isiklikud huvid, tema enda ja firma rahakott. Ja nii sünnivad sellised lood. Kes maksab, see tellib muusika. Money talks.

Kindlasti on asjal ka poliitiline mekk man. Sest linna juhib Savisaar, kes ilmselt näeks selle spordisaali omanikuna hoopis Sõõrumaad või Kruudat, mitte Norbergi ja lapsevanemaid.

Mina arvan, et kui Norberg nii võimekas mees on teisi süüdistama, siis las maksab ise. Mina sellise jutu peale ei annaks punast krossigi. Las kõrbeb mees natuke. Ja siis peab linn koos pankadega leidma sellele võimlale uue omaniku. Kellele linn hakkab renti maksma. Nii nagu see on mitme teise kooliga. Las juhtub nõnda.

Üks hilinenud hoiatus Vanemuise teatri asjas

Kel vähegi võimalik, ärge minge vaatama Vanemuise etendust Sekstett a la carte.

Sest see on täielik jamps.

Tükk ise on ilmselt ok. Vähemalt tundus. Aga Indrek Taalmaa on täiesti andetu näitleja, saatejuhiks, reklaaminäoks ja konferansjeeks ilmselt sobib selline eputrilla. Aga näitlejana täiesti ebaveenev. Ja kui lavale astus veel andetum Jüri Lumiste, siis tõusime Irjaga poole esimese vaatuse pealt püsti ja tulime tulema.

Kahju oli Hannes Kaljujärvest, kes on andekas, aga jäi suure andetuse kuhila all lihtsalt varju.

Käisime Irjaga umbes aasta tagasi vaatamas ka üht teist Vanemuise etendust, Nagu teile meeldib, mille Lumiste täiesti ära rikkus.

Mida kindlasti soovitan, on Vladimiri väljak, kui see veel kavas on, Eelmäe ja Elvistega peaosas. Tõeline meistriklass!

Väheke hääletustulemustest

Nonii, heitkem hetkeks pilk hääletustulemustele.

Üllatus-üllatus, Epp Petrone meestest paistab siiski pisut seksikam olevat Fred Jüssi. Vanemad mehed ruulivad, elukogemus on seksikas! Muide, Fred Jüssi oli minu isa koolivend.

Seksikaimaks meesnaklaseks tõotab tõusta meie kõigi poolt palavalt armastatud Jaan Pehk!

Ja seksikaima blogija arvestuses on naiste seas kõige enam hääli hetkel Stiili kolumnistil Susan Luitsalul ehk Sophisticatil ja Värske Rõhu autoril, noorel ulmekirjanikul Triin Põldral ehk Nirtil. Meeste seas juhib IT-neeger Elver Loho Tuulelohelennu Viljar Sepa ees. Kõik nimetatud on paistnud silma julgete sõnavõttudega ega varja oma isikut.

Niipea kui seksikaima blogija hääletus läbi saab, läheb lahti seksikaimate lõppvoor, kuhu pääsevad ka seksikaimad blogijad.

Üks mitte asjakohane küsimus ja minu vastus sellele

Väljavõte Ekspressi veebist.

Tuli selline küsimus:
Pole asjakohane, aga miskit arvad sellest loost? http://www.ekspress.ee/viewdoc/B71948A22E8DC959C22573A1003A2A9C

Minu vastus:
Vat uurisin ja puurisin minagi seda lugu täna teraselt, kuna olen TIKi eelkäija 7. keska vilistlane ja mu poeg käib samas koolis (ma loodan, et Ingrid ikka maksab seda kümnist sellest enam kui miljonist kroonist, mis ma talle vara "jagamise" käigus lastega seotud kulude katteks kinkisin).

Ja minus tekitas kahtlust selline mees nagu Norberg. Kunagi käisin teda ajakirjanikuna intervjueerimas, siis kui ta EstIBis (Põhjamaade pool-heategevuslik rahajagamise asutus, ilmselt loodud karmavõla katteks, et Rootsi ja Soome pärast sõda Venemaale eestlastest põgenikke välja andsid) koos Värgi, Krafti ja Perensiga tegi MBOd (see on selline asi, kus juhtkond ostab firma välja. EstIBi puhul oli see pikantne teema, sest ettevõtte omanikud olid soliidsed põhjamaised välisriigid, kellel ei sobinud eriti tingida. Tegelt oleks olnud mõistlik EstIB liita Hüvitusfondiga, aga kuna seal Mölder & Männart tegid riigile ligi miljardilise dünamo, siis ei saanud sinnapoole vaadatagi). Mispeale EstIB ostis justkui välja Forekspanga, milleks ühe Krafti onupoeg andis teisele Eesti Panga ammendamatutest (mis täna, tundub, polegi enam ammendamatud?!) reservidest 250 milli tagastamatut abi. Ja siis sai panga nimeks Optiva, mille ostis üles Soome "rahaveski" Sampo, mille tulemusel sai Norbergist üleöö multimiljonär ja Luksemburgi kodanik, nagu on kuulda olnud. Kes siis Eesti rikkuritele pakub suht riskivaba maksude optimeerimise teenust, kuna Eesti maksuametnikud on parajad põmmpead, kes ei suuda oma nabast kaugemalt niidiotsi leida. Ja nii on Norberg optimeerinud makse arvatavalt miljardite kroonide ulatuses, muu hulgas aitas Hans Luike, näiteks. Üks Ingridi sõbrants, Pille Parind, oli üks Norbergi käsilastest, kes käis Luksemburgis pidevalt pabereid vormistamas, lisaks sellele advokaatide armeele, kes Eestis sama teeb. Stiilis, et las lollid maksavad. Aga nüüd on Norberg oma bisnesi üldse Luksemburgi üle viinud. Ja ma ei saa aru, mis ta veel Eestis asjatab. Ja huvitav on see, et ta veel laseb oma naisel Eestis tööl käia. Misasi see siis on, jälgede peitmine?! On vast mees!

Ja paksuks on see Norberg läinud hea elu peal. Kui teda kümmekond aastat tagasi intervjueerisin, oli selline kõhna noormees veel. Nüüd näeb välja nagu Tõnis Palts, kes on, omavahel öeldes, veel hullem susserdis.

Norberg võiks kõigepealt riigile maksud ära maksta, mis tuleb maksta. Siis saaks iga õpetaja, mitte ainult TIKi omad, peaministri palga vaevata välja võtta. Või, ok, poliitikud, nagu Savisaar lõikaks selle raha vahelt ära, sest tahtjaid on palju, Savisaare toetajatest põmmpeadest ärimehi, nagu Kruuda, Annus või Sõõrumaa. Aga siis võiks Norberg kohe kätte maksta kõigile Eesti õpetajatele. Otse ja omadele.

Selline on minu arvamus asjast.

See mees on sulle 187 krooni võlgu

Toomas Sildmäe, kujutis Postimehe veebist.

Kuigi justiitsminister Rein Lang ütles täna pressikal, et tegijal juhtub, viis endise majandusministri Toomas Sildmäe 1993. aastal antud hooletu (?) allkiri riigikassast 242,8 miljonit. Ehk 187 krooni iga Eesti elaniku kohta.

Küsige oma raha igal juhul, kui Tomi näete! Ta muidu edvistab pidevalt oma luksasjadega. Las maksab kah natuke vahelduseks. Kuigi ta vist elab nüüd rohkem Hispaanias kui Eestis. Aga noh, miks mitte, kõik ELi kodanikud.

Üldse on Sildmäe üks suur susserdis. Need tema hotellid olid na kehvakesed, Palace ja Rannahotell. Needki patuga pooleks saadud. Paistab selline ära hellitatud poiskene. Naise tuhvli all, nagu mina enne. Ehhh.

Mis Ingrid rääkis selja taga töökaaslaste kohta, Osa XIII: Margus

Müil on vasakult teine, olnud muu hulgas Psychoterrori (pildil) kidramees, kujutis Psychoterrori kodukalt.

Nüüd võtan ette Pedaru-eelse Kroonika tegevtoimetaja Margus Müili, kes juhtis Kroonikat ajal, kui Ingrid oli lapsega kodus, 2002/2003 vahetusel. Ja mil Kroonikal läks hästi, märksa paremini kui praegu Ingrid Tähismaa juhtimisel, mil töötajad on stressis, jooksevad minema ja Ingrid kriiskab ja karjub töötajate peale. Töökeskkond on muutunud loominguliste inimeste jaoks täiesti talumatuks. Isegi raha eest pole võimalik töötajaid kinni hoida.

Müili teemat tuleb alustada sellest, et Ingrid on alati osanud oma töökohustused sujuvalt teiste kaela veeretada. Kodus olin see mina - kantseldasin poisse, tegin majapidamistöid ja süüa. Tööl oli selleks tegevtoimetaja, kes tegi ära kõik nn musta töö ehk kui päris täpne olla, siis tegi valmis kogu ajakirja, mida Ingrid siis kodus uuris ja kust lasi mul vigu otsida. Ja üks asi, millest ma kunagi aru ei saanud, miks ei suutnud Ingrid end materjalidega juba enne Kroonika trükkiminekut kurssi viia. Tundus, et Ingridi arusaam peatoimetaja ametist oli, et tema eputab televisioonis, seltskonnas, näitab oma kostüüme ning sõlmib enda jaoks kasulikke tutvusi ja diile. Saab kingitusi, flirdib ja käib tasuta reisidel. Ning võtab priske palga välja, ilma vaeva nägemata. Näiteks asi, mis mind Ingridi puhul väga imestama pani, oli see, et ta isegi ei teadnud, kuidas ajakirja maketti joonistatakse. Kui Müili polnud, oli ta paanikas ja otsis kedagi, kes selle ära teeks. Kuigi ühe korraliku peatoimetaja väga oluliseks eelduseks on, et ta oskab maketti joonistada või vähemalt teab, mida see sõna tähendab. Ingridi suur puudus oli see, et ta ei jaganud arvutitest mitte midagi. Aga arvutitest ei jaganud, kuna ei osanud keelt.

Nõndaks. Et siis mina olin tema tööori kodus. Kroonikas oli see inimene seitsme aasta jooksul Margus Müil, kes minu meelest oleks oleks võinud vabalt ise peatoimetaja olla, nõnda, et Ingridit poleks vaja olnudki. Ingridi arvates oli Müil mühkam. Ta ei käinud ühelgi aastal Kroonika seksikate peol, hoidis omaette ja isegi oma lapse saamisest rääkis alles siis, kui laps oli käes! Mõelda vaid! Ingrid oli nii nördinud, et Müil ei käinudki talle pihtimas, et ta naine käima peal on...

Müili kirus ta nende aastate jooksul pidevalt, kuigi sai tänu tema töökusele oma sõbrannadega Ajakirjade Kirjastuse krediitkaardi eest muudkui kohvikutes lobiseda ja teisi taga rääkida. Ingridit ajas närvi, et Müil polnud tema poolel, vaid hoopis ajakirjanike huvide eest väljas. Samuti lootis Ingrid alguses, et saab Müili näol endale ustava koera, kes käib ja klähvib kõik ette, mida Ingridi selja taga räägitakse, kuid sai hoopis lõukoera, kes ta enda peale tigedalt haukus. Ja nagu ma juba rääkinud olen, ei meeldi Ingridile, kui keegi talle vastu vaidleb. Kohe mitte üks raas ei meeldi.

Kui Ingrid oli meie teise pojaga kodus lapsepuhkusel, kartis ta pidevalt, et Müil võtab ta koha ära. Kurtis, et toimetus suhtub temasse külmalt ning on Müili poolele üle läinud. Sellepärast jäi ta ka vaid pooleks aastaks lapsega koju, et minna suures hirmus kähku tagasi. Sest Müili juhtimisel hakkas Kroonikal hästi minema ja Ingrid kartis, et saab üldse kinga. Et saadakse aru, et teda pole üldse vaja. Tööle naastes küsis Ingrid, mida Müil kompensatsiooniks hea töö eest tahaks, kas tasuta reisi Egiptusesse koos Reet Linnaga või veel miskit. Müil ütles, et ta puhkuse ajal tööd teha ei tahaks, võtaks lihtsalt jõulude ajal nädala vabaks.

Viis kuud pärast Ingridi tööle naasmist, küsis Müil oma lubatud puhkust. Seepeale sõimas Ingrid tal asja eest teist taga näo täis. Ja Müil kui sitke poiss ei jäänud vastust võlgu, ta pani lahkumisavalduse lauale ega lasknud Ingridil isegi hakata vabandama ja lõpetada lauset: "Aga missugune palgatõus...". Samas vaimus läheb ka praegu kuuldavasti tervel Kroonikal, sest inimesed viivad üksteise järel lahkumisavaldused lauale ja on nõus peale maksma, et Ingrid Tähismaaga enam mitte kunagi koos töötada.

Võib arvata, et kui varem olin mina see, kes Ingridi plahvatuslikku loomust oma rahulikkusega taltsutas, siis nüüd saavad kõik pursked omale Kroonika ajakirjanikud. Ja mul on Kroonika töötajatest tõsiselt kahju, sest Ingridil esineb kontrollimatuid vihahooge, millega on väga raske harjuda. Ta tuli mulle mitmel korral lausa kallale, pärast vabandas ja ütles, et ei mäleta sellest midagi. Ta võib selliselt teist inimest raskelt vigastada, ilma et midagi mäletaks. Või isegi kellegi tappa. Ja seda täiesti kaine peaga.

Kroonikast on saanud Eesti Kirik

Nagu kaks kirikuväljaannet.

On juhtunud see, mida ma aastaid tagasi võimalikukski poleks pidanud. Säravast seltskonnaajakirjast Kroonika, meediataeva lemmiklapsest, mille esikaanel figureerisid kunagi sellised tegelased nagu Kristina Bellanova, Pushup ja Seksi-Kristi (mäletate veel neid aegu?), on saanud kahvatu, Arterilegi alla jääv, tühikäigu mootoril töötav, oma lugejaid manitsev-õpetav tädiajakiri.

Parim tõestus sest on artikkel tänases Kroonikas, Kati Murutari sulest, kus muusik In Boil nimetab homosid väärarenguga inimesteks. Otsekui papp kantslist pragab ta nende inimestega, kelle seksuaalne orientatsioon on teistsugune kui tema oma. Ja tal on õigus oma arvamusele. Kuid siin on üks oluline aga. Selline artikkel pidanuks ilmuma Eesti Kirikus või Kirikuelus, misiganes need meie kristlikud väljaanded on. Või Elukirjas, kuna In Boil kiidab, kuis talle meeldib vanatädikestelt kirju saada. AGA KROONIKAS!!! Säravas, seksikas seltskonnaajakirjas??? Kroonikas, mis peaks pigem intrvjueerima homosid, julgustama neid kapist välja tulema, korraldama seksikaima homo valimist?

Ka ülejäänud lood kipuvad olema epistellikud-täditsevad. Tippujuja Indrek Sei sõprus veega on jahenenud (lk 18). WHO CARES??? Kas see on Kroonika teema? See on artikkel Spordilehte! Laura esikvideo pääseb MTV ekraanile. Jällegi, keda kotib? Ja kui palju lehepinda on raisatud selle promoloo peale. Selle asemel oleks võinud uurida, kellega Laura käib.

Moepolitsei, ütlen otse, ajab haigutama. Välismaised celebrity-mag´id tegelevad juba ammu staaride tselluliidi ja botoxi-oppide ülelugemisega. Kroonika peaks ka selles osas särtsakamaks muutuma. Pigem sobiks säärane rubriik Stiili.

Ja ausalt, mitte kedagi ei huvita, et Ace of Base jõudis Tallinna. Tõesõna, mitte kedagi.

Kahtlustan, et ajakiri on läinud halvemaks seepärast, et ajakirjas endas on halb töökliima, ajakirjanikud on väsinud ja nende silmad ei sära. Ajakirjanikud lahkuvad ja kes ei lahku, need mõtlevad lahkumisele. Juhtkond hoiab aga vägisi paigas peatoimetajat, kes ei õigusta end juba pikemat aega. Kelle suur soov sõbruneda kõigi kuulsustega võtab talt üksteise järel ära teemasid, millest kirjutada. Kuni ühel päeval võib julgesti asendada ajakirja nime "Kroonika" nimega "Eesti Kirik". Või "Unejutud". Siis läheb vähemasti sisu pealkirjaga kokku.

P.S. Ahjaa, üks hea lugu siiski ajakirjas on. Ja selle on kirjutanud Stella K. Wadowsky, Jaan Tootsi uuest silmarõõmust. Just selliseid lugusid peaks aga see ajakiri ääreni täis olema! Kusjuures, pangem tähele, meie blogis korraldatud küsitluses, kellest peaks saama Kroonika uus peatoimetaja, on Stella konkurentsitu liider. Siin on Ajakirjade Kirjastuse juhtkonnal, mida kõrva taha panna.

Kroonika jookseb tühjaks: Pedaru läks Delfisse

Väljavõte Delfist.

Kroonika pikaaegne tegevtoimetaja Tõnu Pedaru asus tööle Delfi peatoimetajana, seni Delfit vedanud Mart Pukk läheb Ekspressi veebi arendama.

Nõnda jookseb Kroonika vaikselt tühjaks. Ja uusi häid tegijaid pole kuskilt võtta. Ja varsti pannakse see väljaanne kinni. Ning keegi ei pane tähelegi.

Õpetajad, hakake streikima!

Ma olen varem olnud streigi vastu, kuna minu meelest on see kollektiivne räkit. See peaks olema tõesti viimane võimalus.

Ent nii nagu vene sõjaväes tuli usbekkidele asjad selgeks teha "käte ja jalgadega", nii ei jõua ka poliitikutele mõistus enne koju, kui neid natuke pitsitada. Sest lolluse kontsentratsioon tundub olevat kõige suurem just poliitilises ladvikus.

Õpetajad, tuld!, võidelge omale välja peaministri palk. Ma olen hinges teiega! Ärge laske end lollitada, rahvas on teiega!

Nii et, Sven Rondik, jalad perse alt välja. Ja kui see Rondik (kes andis mulle koolis ühiskonnaõpetust, suht igavalt seejuures) ei saa hakkama, vahetage ta välja! Leidke tugev eestkõneleja, Rondik on suht kahvatu vend. Te saate hakkama küll, austatud õpetajad.

Ja aasta kodanikuks oleks pidanud saama Ardi Ravalepik...

Ardi Ravalepik ja Lisette kampus, väljavõte Ekspressi veebist.

...või Lisette Kampus, või nemad korraga, kes on julgenud avalikult kapist välja tulla ja homomeelsete õiguste eest võidelda. Seda eriti viimase aasta jooksul. See on üllas, sest sest on terve plejaad argpükse, kes istuvad kapis ja teevad sellega homomeelsetele karuteene.

Lagle Parek oleks pidanud saama Edasi järeltulijalt Postimehelt leheküljelise vabanduse aastatetaguse kottimise eest. Ta pole viimasel ajal millegi erilisega silma paistnud.

Aga eks see Pareki valimine aasta kodanikuks näita, et Eesti on Euroopas vaid geograafiliselt. Kultuuriliselt asub ta kuskil keset Türgit või Venemaad.

Tasakaalustuseks ka teine homost ajakirjanik: Meelis Kapstas

Meelis Kapstas, pilt värskest Kroonikast.

Ja saagem tuttavaks, üks järjekordne argpüksist kapihomo - Meelis Kapstas. Rakverest pärit Ülle Lichtfeldti ihuajakirjanik (pildil poseeribki Rakvere teatri ees). Kes tänase Kroonika juhtkirjas keerutab mõistukõnelist mehe-naise juttu, kirjutab tantsusaatest ja maamehele naise leidmise saatest.

Meelis, miks sa ei kirjuta oma homomehe elust, tont võtaks?! Oleks palju huvitavam lugemine. Ja asi, millest sa üsna paljut tead. Kroonika tiraaž tõuseks kohe kõrgustesse. Eurovisioonile minekul valad küll pisaraid ja halised, et sured ära, kui sinna ei saa, aga homodest ei kirjuta. Ai-ai.

Mis Ingrid rääkis selja taga töökaaslaste kohta, Osa XI: Vesta

Esiplaanil Vesta Reest, kujutis Stiina kodukalt.

Nüüd siis inimesest, keda Ingrid nimetas väikseks viinaninaks ja kes siis oli ahelsuitsetaja, vähemalt Ingridi jutu järgi. Nii et Ingrid imestas, kuidas see tegelane üldse püsti seisab, elus püsib. Jutt on Kroonika endisest ajakirjanikust Vesta Reestist.

Oli näha, et Vesta Reest Ingridile ei meeldinud. Ma ei teagi, miks ta Vesta Kroonikasse võttis, kuna asus teda taga rääkima juba esimesel päeval, kui Vesta ametisse astus. Talle ei meeldinud Vesta viltused silmad, et näeb välja nagu UFO. Muidugi ei olnud ta glamuurne, tal oli vähe juukseid peas ja meiki ei kasutanud üldse, mis Ingridile ei meeldinud. Minu arvates oli Vesta väga hea ajakirjanik, ta oli Ekspressi kogemusega, terava sulega ja kirjutas vähestestest allikatest hoolimata kokku alati hea artikli. Püüdsin seda Ingridile ka öelda, aga mulle tundus, et ta vaatas Vesta heale ajakirjanikuninale läbi sõrmede või sidus endale üldse salli silme ette ja pani tropid kõrva. Ingrid ei osanud Vestaga hakkama saada.

Vesta olevat sõbrustanud Stiili peatoimetaja Kristi Pärn-Valdojaga ja juhatusest kellegi Egle Haidakuga, nad olid pidevalt sööklas istunud ja teisi taga rääkinud, Ingridi sõnul. Kuigi ma arvan, et neil võis ka teisi teemasid olla, aga kuna Ingrid ise rääkis alati kõiki taga, oli ta kindel, et teised teevad sama.

Vestale heitis ta ette, et ainult kimub suitsu, sõrmeotsad kollased. Kui suitsunurgast välja tuleb, siis kõik riided on suitsuhaisuga koos. Ingrid, kes salaja pidudel ja kodus nurga taga suitsetas, muudkui imestas, et kuidas üks naine saab nii palju seda mürki kopsu tõmmata? Heitis ka joomist ette. Ütles, et Vesta vahel tuigub koridoris, nagu oleks juba varavalges enne tööle tulekut paar klõmakat kangemat hinge alla pannud... Kõiksugu avalikel üritustel olevat Vesta Kroonikat halvasti esindanud, sest klaas punase veiniga oli kogu aeg käes ja pilk udune. Ingrid arutas, kas ta hambaid ikka peseb, sest tal need veidi pruunikad. Ingrid ise tahtis enda omi valgendada, kuigi ma ütlesin, et see on raharaiskamine ja lõpuks ta ei valgendanudki.

Ingridiga koos elades oli selgesti tunda, et teda ei huvita, kuidas inimesed tööd teevad, vaid kuidas nad välja näevad. Mida rohkem ta kolleege ja prominente taga rääkis, seda vähem suutis ta ajakirja süveneda ja mina pidin pidevalt otsustama, kes on nädala parima loo teinud. Kroonika omad said seal mingi preemia parima loo eest. Kui ma Vesta lugusid esile tõstsin, küsis Ingrid nagu ikka mossitades, et kas kedagi teist pole, keda premeerida? Kuna Vesta saavat preemiaks juba niigi kõiksugu esitlustel kurku kallatud veinid. Ühesõnaga ka mina sain kaela peale, kui julgesin Vestat kiita.

Ingrid kurtis, et ühel seksikate peol olevat Vesta, Kristi Pärn ja juhtkonnast Haidak pihta pannud pool Kroonika külalistele mõeldud veinivaru ja seda vaikselt laua alt kulistanud.
Vesta elas koos ühe Ekspressi meesajakirjanikuga, selline väikest kasvu Meelis Piller. Ingrid ütles, et täiskasvanud inimesed võiksid juba ka lapse saada, aga kahtlustas, et kui loodet kõhus ainult veiniga joodetakse, siis sealt head nahka ei tule. Lõpuks läks Vesta Stiina peatoimetajaks ja siis tundis Ingrid küll puudu ajakirjanikust, kes oskaks tõsiseid ja häid lugusid teha. Selline Ingrid ongi. Ei hinda inimest, kes tema ajakirja heaks töötab. Kui see inimene on mujale läinud, avanevad tal silmad. Aga kohe sai ta Vesta asemel tööle Paavo Kanguri, kellest mingit asja ei saanud. Paavost kirjutan ehk millalgi veelgi ja juba pikemalt. Mida rohkem kirjutad, seda rohkem meenub. Püsige lainel!

Küsimus Soosaare ja Gräzini kohta ja minu vastus

Saabus selline küsimus:

Tere Inno ja Irja !

Mida arvate teie Gräzini ja Soosaare armsast silitusest Pealtnägija saates?

Parimate soovidega !

Minu vastus:

Olime Irjaga kah esialgu hämmingus, et mida värki?! Aga küllap märkasid tähelepanelikud vaatajad, et Gräzin silitas ise enda kukalt. Aga videost paistis, nagu oleks seda teinud Soosaar.

Porduelu piiblis: mitmenaisepidamine ja intsest

Jätkame laheda raamatu piibliga, mis näiteks kirjeldab Esimese Moosese raamatu 16ndas peatükis seda, kuidas Aabraham, juutide esiisa, kellega Jumal lepingu tegi, pidas kaht naist. Saarat ja egiptlannat Haagarit. Ta nimelt ei saanud Saaraga soovitud last ja Saara siis kupeldas oma teenijat oma mehele, Aabrahamile. Mille tulemusena sündis Aabrahamil ja Haagaril poeg nimega Ismael. Jumal ei pane mitmenaisemagatamist sugugi pahaks, vastupidi - ta soosib ja julgustab seda ning ütleb Ismaeli kohta (I Mo 16, 20): "Aga ka Ismaeli pärast ma olen sind kuulnud. Vaata, ma õnnistan teda ja teen ta viljakaks ning üpris väga arvurikkaks. Temast sünnib kaksteistkümmend vürsti ja ma teen ta suureks rahvaks". Jumal on siis mitmenaisepidamise suhtes ülimalt tolerantne ning sestap ei maksaks ka meil, kes me pole Jumalale väärilised kohtumõistjad, mitmenaisepidamist ja -magatamist hukka mõista. Jaan Toots ja Tullio Liblik on õiged mehed. Kanatädid, suu kinni ja lugege piiblit.

Ka intsesti ei mõista Vana Testamendi Jumal sugugi mitte hukka. Pöörakem pilk Esimese Moosese raamatu 19ndale peatükile. Seal on juttu Lotist, Aabrahami vennapojast, kes pääses ära Soodomast ja Gomorrast, kui see hävitati (Loti naine mitte, kuna vaatas nö tagasi - sellest tagasivaatamise, tagasiminemise hirm). Lott elab pärast seda (I Mo 19, 30) piibli järgi mägestikus ühes koopas ning seksib seal oma tütardega, keda tal on kaks. Tütred on õige bravuurikad, nad joodavad oma isa viinaga (Lott - piibli teine lakkekrants) ja magavad temaga. Nende selline tegu ei leia Jumalalt vähimatki hukkamõistu, Jumal ei hävita neid nagu ta hävitas Soodoma ja Gomorra - vastupidi, piibel ütleb, et (I Mo 19, 36) mõlemad Loti tütred said oma isast käima peale. Ja vanem sünnitas poja ning pani temale nimeks Moab, kes on moabiitide esiisa. Ning noorem sünnitas ka poja ja pani temale nimeks Ben-Ammi, kes on ammonlaste esiisa.

Nii jah siis seks korraks. Rohkem tolerantsi, võtkem ses eeskuju Jumalalt.

P.S. Soodoma ja Gomorra hävitamise kohta levitab kirik muide müüti, nagu need imetoredad paigad oleks hävitatud seal vohava porduelu pärast. Kuid pöördugem jälle piibli juurde tagasi. I Mo 19 jutustab sellest, kuidas kaks jumala inglit (paralleel vana-kreeka müüdiga, kus Zeus ja Hermes saavad ulualust vaid vanakeste Philemoni ja Baukise juures) sheigivad mõnusasti Soodomas ringi ja Lott pakub neile ulualust ja süüa. Teised Soodoma mehed aga näitavad võõraste suhtes üles lugupidamatust ja koguni ründavad neid. Seepeale jumala inglid vihastuvad ning käsevad Lotil korjata kokku oma perekond ja põgeneda, sest nad kavatsevad Soodoma hävitada. Soodomat ei hävitatud niisiis sugugi mitte sealse eluviisi, vaid pigem külalislahkusetuse pärast. Vana Testamendi Jumal nimelt hindab väga (külalis-) lahkust.

Üks küsimus-vastus seoses truudusega

Saabus selline küsimus:

Mul on küsimus Innole_ kas Su arvates eksisteerib üldse truudus mehel?
Räägid armukestest ja petmistest kuulsate ja rikaste seas ja enda elus.

Kas mees tõesti tahab pidevalt uut seksi?

Minu vastus:

Mina näiteks olen väga truu. Ma ei saa end jagada mitme vahel. Isegi Ingrid pakkus, et ma võiks Irjaga kohtuda, aga temaga edasi elada. Isegi kolmekesi seksida! Kahte naist pidada siis, täiega. Ma ei suuda sedasi. Ja ma ei saa aru ka sellest, mis on "uus" seks. Ma saan aru, et see tähendab, et mees pole leidnud sobivat naist. Aga kui ta on selle leidnud, siis polegi enamat vaja. Kui on hea olla, siis miks on vaja veel kellegi juurde minna asjatama? Ja kui naisel on päevad või sünnitamas või haige ja mehel seksiisu suur, saab ju end ise rahuldada.

Aga ma tean mehi, kellel on kümneid armukesi ja naisi üle Eesti ja saavad samuti väga hästi hakkama. Ja Ingrid on ilmselt seda tüüpi naine, kes suudab end jagada paljude meeste vahel. Talle kohe meeldib, kui austajaid on palju. Ja siis saab kõiki kõigiga petta. Jagada ja valitseda. Igaühele neist öelda, et just tema on kõige armsam.

Ja ma ei vaadanud naisi kõrvalt isegi siis, kui Ingrid minuga seksida ei tahtnud. Minu eesmärk oli endale uus naine leida, kellele siis täielikult pühenduda. Kellele olla maailma parim mees. Kellele ma meeldiksin, sest ma sain aru, et ega ma tegelikult Ingridile ei meeldi. Ma ei olegi aru saanud, miks ta üldse minuga abielluda tahtis. Ma pole üldse tema tüüp, talle meeldivad kiitsakad siledad mehed.

Ja ma toonitan: mina Ingridit kellegagi ei petnud.

Seis majanduses: kogu aeg on halb

Veel aasta tagasi, ja isegi veel pool aastat tagasi kirjutati, kuidas majanduses on seis hirmus sitt, töötajad jooksevad välismaale, uusi töötajaid pole kuskilt võtta, hinnad ja palgad tõusevad liiga kiiresti ja kui olukord ei muutu, lõpetavad välisettevõtjad tegevuse. Ja seda kirjutati ka, et laenatakse hirmus palju. Ja et majanduskasv on liiga kiire.

Nüüd, kui olukord on täiesti ootuspärane, ehk selline, milline taheti, et oleks, on jälle kõik sitt.

Ma ei saa aru, miks on vaja kogu aeg külvata paanikat. Ma saan aru, et teatud tüübid teevad seda selleks, et oma mingit bisnist või poliitikat teha, aga miks sellega kõik teised kaasa jooksevad. Eriti meedia. Arusaamatu.

Üks põnev tagasiside seoses Peebikuga

Mille tahaks ära avaldada:

Hei!

Loen juba neljat päeva teie blogi ja olen mitmestki asjast meeldivalt hämmastunud.

Näiteks teie tõlgendus, et Peebik on eelkõige kopeerija, on tõesti terane tähelepanek, sest ega ta seda ise ei räägi ega õpeta, kuigi Peebiku guru Anthony Robbinsi raamatust "Sisemine jõud" kannab tervelt pool pealkirja "Meisterlikkuse jäljendamine" ja ta sõna otseses mõttes õpetab seda füüsiliselt tegema. Ja seda saab imiteerida tõesti.

See mõjub algul ja mõjub isegi kolm päeva ehk nii kaua kui kestab "Saavutama õppimine" ja alles järjekoolitustel hakkab asi lagunema. Esimene tekitab küsimusi, teine kriitikat, kolmas on juba igav ja sa küsid, kas sul siit midagi õppida on. Natuke elaani ja elamust, aga kui Peebik motiveerimise asemel dotseerima kukub, läheb asi täitsa rappa.

TV-s ei pääse Peebiku karisma miskipärast oma parimas mõjule - nagu oli näha ka selles õnnetus isadepäeva saates...

Ja muide Peebik on esinemisviisilt hämmastavalt sarnane kunagise Tartu Elu Sõna pastori Albert Türnpuga - CD on neid segi aetud. Seegi on näide jäljendamise meisterlikkusest.

Üks küsimus seoses Ingridi SM kalduvustega ja minu vastus

Saabus selline kiri:

Head Inno ja Irja.

Teie blogi on täiesti unikaalne nähtus.

Mõtlen ise, et kui peaks kunagi Tartu sattuma, aga teid ei kohtaks....siis oleks otsekui Pariisis käinud ja Eiffeli torni mitte näinud. Olete kindlasti Taru väärtvara magu kunagi olid Alliksaar ja dr. Alavainu ja ka Matti Miilius.

Tekkis aga selline vallatu küsimus: Kas Ingrid armastas konservatiivset-traditsioonilist seksi või ekstreemsusi äärmusi. Ise arvan, et armastas viimast ja tal isegi SM kalduvusi, aga ei julenud tunnistada ega teha. Kuis tegelt oli?

Ika teie
fän
Joss

Vat tegelt ma kahtlustan ka, et Ingridil oli SM kalduvusi, aga ta ei julenud tunnistada. Sest tavaline seks teda eriti ei köitnud. Mulle jälle SM ei meeldinud. Nii me siis olime nagu koit ja hämarik, kes kunagi kokku ei saanud.

Üks kiri seoses Peebikuga...

Peebik tantsusaates, kujutis Kanal 2 ekraanilt.

...mille tahaks kohe ära avaldada:

Head Inno&Irja

Näete loen ikka veel teie blogi ja olen vaimustuses.

Ehk üks idee: pange üles küsitlus, kas Peebik kaotas tantsusaatega oma autoriteeti või ei - ta ise on oma blogis kindel , et vaid võitis juurde, kuid mu meelest on ta guru maagia ja lummus ja "emo" nüüd läinud. Jummal küll ta oli tantsude ajal pinges, Ja võita tahtmine lõhnas sama kaugele kui Ingridil. Nägude tegemine proovides ja tembutamine pärast ei suutnud varjata guru enesetunnet ehk olid hale esinemine.

Samuti võiks tasahilju vaadata ta koolituste statistikat - kahtlen, et tal palju uusi kuulajaid juurde tuleb....

ikka teie
Joss

Minu vastus:
ma panen selle küsitluse üles.

Küsimus Ingridi prominentidest sõprade kohta, ja vastus

Sabus selline küsimus:

Tere Inno ja Irja,

palju õnne, teil on juba üle 400 000 kliki, mis on Eesti bloginduses päris suur tase. Inno, Sa oled kirjutanud, et Ingridil on kõik prominendid sõbrad, kes teevad talle ka kingitusi. Kas mainiksid nimesid ja kokkuleppeid, mida Ingrid nendega teinud on?

Õnne

Ja siin minu vastus:

Ingridil oli tõesti prominentide hulgas palju sõpru. Ja need tekkisid, teadagi, kuidas. Näiteks juba kümmekond aastat tagasi, kui Ingridist sai Kroonika peatoimetaja, tegi ta intervjuu Rein Kaareperega. See oli aeg, mil Kaarepere oli vangi minemas. Ja just siis ilmus mesimagus lugu Kroonikas, ja Ingrid sai Kaareperelt kingiks kalli sulepea, mis oli ostetud Olümpia hotelli kullapoest. Ingrid veel kahetses hiljem pidevalt, et Kaarepere nii vara ära suri, oleks saanud veel lugusid teha ja kingitusi saada. Loomulikult oli Ingrid kade Kaarepere naise Mai peale, kellele mehe miljonid sülle kukkusid.

Siis veidi varem oli Ingrid Liivimaa Kroonikas teinud mesimagusa intervjuu Enelin Meiusiga, mille eest kinkis Meiusi Ingridile lausa kasuka. Küll, tõsi, kunstnahast, aga ikkagi välismaa oma.

Ja hiljem sai Ingrid magusate lugude eest küll kalleid käekelli kingiks, siis välisreise. Või konjakipudeleid. Ma ei jõudnud neid kõiki üle lugedagi. Kui Sõõrumaa mingi armukese lugu hakkas susisema, siis käis mees mõned päevad Kroonikas tööl, Ingrid sai temaga koos Koit Uusi juubelile ja Sõõrumaa skandaalidest Kroonika ilmselt ei kirjuta enam kunagi. Ja ma ei kujuta ette, et Kroonika üldse saab enam Eesti eliidist paljastavaid lugusid kirjutada, sest Ingrid on nii kinni makstud ja kingitud. Kroonika ajakirjanikud teavad rääkida lõputuid lugusid, kuidas Ingrid on üksteise järel teemad ära keelanud. Kuna need puudutavad tema nn sõpru, kellele ta on oma ajakirjandusvabaduse müünud. Viimane selline on Kruuda, kellega Ingrid mõnda aega semmis, kuni tuli välja, et Kruudal on noor kena armuke. Kui Ingrid sellest teada sai, pani ta pildi Kroonikasse, mispeale Kruuda lubas Ingridile, et meie Inno ja Irja blogi enam Justis ei ilmu. Ja Kruuda armukesest ei ilmu Kroonikas enam pilte.

Libapaar: Sooäär ja Maripuu

Väljavõte SLÕhtulehe veebist.

No mida värki?! SLÕhtuleht kirjutab, et Sooäär ja Maripuu on paar. Tore nali.

Ma saan aru, et nad tahavad, et neid peetaks paariks. Ise levitavad neid kuulujutte. Eriti nüüd, kus valimised tulekul. Aga ega sellepärast ei pea sedasi kirjutama!

Aga aru ma ei saa, miks on vaja sellist valet esiküljel presenteerida. Igaüks teab, et Sooäär on homo, kel hollandlasest elukaaslane Muhus olemas, kelle rahadega on Pädaste mõisa mõned hooned taastatud, kus välismaalastele suure raha eest suht kehva kvaliteediga ööbimisteenust pakutakse.

Ja Maripuu on suht kehva väljanägemisega naisterahvas, kes on 33, aga välja näeb nagu 50, kelle saatus ilmselt ongi mõne vanema härrasmehega üheöösuhtest laps saada, nagu juhtuski Gräziniga, kes Maripuud enam nähagi ei taha. Võimalik, et Maripuu on lesbi, sest koledad ja mehelikud naised on tavaliselt lesbiliste kalduvustega.

Aga et nad paari panna... SLÕhtuleht võiks kirjutada asjadest, näiteks paljastada pervert Ants Põldoja ning kirjutada Ingrid Tähismaa ja Peep Vainu suhtest.

Hurt eksis, vol 2

Möödunud nädalal kirjutasin sellest, et eestlane ei peaks enam tööd tegema. Tööd eelkõige mõttes, et füüsilist palgatööd kellegi teise heaks.

Oponeerisin ühtlasi Hurdaga, kes väitis, et eestlane peaks saama suureks vaimult. Mina väitsin, et sellest ei piisa. Ja minu väide tugines asjaolule, et Hurda ideaal saavutati, ent sellele vaatamata läks tuhandeid ajusid surma. Ja ellu jäänud ajud läksid koostööle nii natsi- kui kommunistiku režiimiga. Mis ei toonud pikemas perspektiivis head mitte kellelegi.

Ja ma väitsin, et vaimust ehk mõistusest on olulisem julgus. Julgus olla see, kes sa parasjagu oled. Jääda kindlaks oma tõekspidamistele. Kaasajal ilmselt siis Andres Kasekamp vs Mart Laar. Kus siis TÜ õppejõud Kasekamp ajab nn reaalpoliitikat, mõistuse asja, ja Isamaaliidu juht Laar sellist kõhutunde poliitikat, julguse asja.

Ma juba aiman, miks on Laari poliitika kõige vastuvõetamatum praeguse Venemaa KGB taustaga võimueliidile. Kuna see on tugev. Selles on kontsentreerunud eesti rahva tuhandete aastane aastane tarkus, mis kunagi aitas Venemaaga asju ajada. Ja millest Venemaa kunagi jagu ei saanud. Mis on murdmatu.

Kuigi Laar väärtustab Hurta, on kaasaja Hurt pigem Kasekamp. Kelle ideoloogia hõlmab pigem selliseid väljendeid nagu koostöö, konsolideerumine, kodurahu. Mis omakorda kaugendab Eestit nendest vabaduse ideaalidest, mis on eestlastele armsad. Rohujuure tasandil.

Ma ei välista, et ka Päts käitus nagu Kasekamp. Baasid, turvatunne, julgeolek. Kõik teavad, millega see lõppes. Sommid olid justkui lollid, läksid sääsena elevanti püüdma. Aga sommid on eesti sugu, ainult neil oli vana tarkus paremini meeles. Ja nad olid võidumehed. Kuigi nüüd, tundub, on nad vana tarkuse unustanud ja nõus pigem end siduma Venemaaga.

Eesti ei peaks laskma end painutada. Las olla Eesti see, kes jagab ja valitseb. Kes määrab, mis tingimustel suhtlevad Saksamaa ja Venemaa. Kust kulgeb gaasijuhe. Üks Vene ideolooge Krjutškov viskas just sussid püsti. Eestil pole mingit vajadust end painutada.

Mis Ingrid rääkis Mart Kadastiku kohta

Ma pole veel sellest eriti kirjutanud, aga sellest, mis Ingrid rääkis Kadastiku kohta, ei saa kohe kirjutamata jätta. See on lihtsalt sedavõrd põnev ja intrigeeriv teema.

Ma ei tea, kas Kadastiku naine on kursis, aga Ingridi ja Mardi suhe oli eriline. Juba sellest hetkest peale, kui Ingrid sai Kroonika peatoimetajaks. See juhtus mingil järjekordsel Postimehe üritusel, kui Ingrid sõitis Tallinnast mitmeks päevaks Tartusse. 1997. aasta kevadel. Mille kohta Kadastik on hiljem meenutanud, et talle meeldis Ingridi parfüüm. Ingrid kodus sellest parfüümist midagi ei rääkinud, vaid sellest, kui lahke ja tore mees on Kadastik. Ma ei tea, mis nende vahel siis oli, aga sellest ajast peale oli Ingridi ja Kadastiku vahel mingi eriline side. Kui vahel Kadastikku kodus kritiseerisin, siis Ingrid kaitses teda tuliselt. Me läksime lausa vahel tülli selle Kadastiku pärast. Kui mina ütlesin, et Kadastik on üks andetu jobu, siis Ingrid ütles, et Eestis pole temast paremat ja targemat meest, vingemat meediajuhti.

Ilmselt pole juhus, et just Ingrid oli see, kes käis koos Kadastikuga Stockholmis kohtumas Heldur Tõnissoniga. Ikka mitu päeva jutti olid need reisid. Ingrid tuli tagasi alati hästi õhevil ja elevil ja kiitis alati Kadastikku. Kuidas nad olevat poole ööni juttu ajanud ja tantsinud.

Kadastik oli ka see, kes suutis ära hoida minu mineku Äripäevast Õhtulehte mitu korda kõrgema palga peale. Selle asemel tõstis ta kaks korda Ingridi palka. Mispeale Ingrid lubas katta kõik meie pere kulud, aga unustas selle lubaduse peagi, nagu kõik muud lubadused.

Ingridi ja Kadastiku traditsioonilised kohtumised olid igal aastal enne jõule, kui Ingrid käis Tartus ja Kadastik tegi alati kingituse. Siis käis Ingrid vahel ka Kadastiku maakodus Otepääl ja seal oli samuti väga lahe olnud. Ja Kadastik oli Ingridile rääkinud, kuiväga talle meeldib Tai ja sealne massaaž. Ta olevat olnud Tai reisist väga sisse võetud ja tahtis sinna minna ikka ja jälle. Ja ma sain aru, et ta tahtis sinna minna just koos Ingridiga. Aga takistuseks olid siis mina ja Kadastiku naine. Ja nagu ma aru sain, siis käis Ingrid koos Kadastikuga Tai massaaži seanssidel kuskil Tallinnas. Sest Kadastik elas oma naisest lahus, mees rohkem Tallinnas ja naine siis Tartus.

Hiljem Ingridi ja Kadastiku suhted jahenesid, ilmselt tekkis Kadastikule uus armuke, või siis Kadastiku naine hakkas midagi aimama ja sundis meest igal õhtul koju sõitma. Ja Ingrid hakkas semmima Peep Vainuga. Aga ilmselt teab Ingrid Kadastiku kohta suht palju intiimseid üksikasju. Millest ta kõigest mõistetavalt mulle ei rääkinud. Ent millest ta saab kunagi kindlasti ühe korraliku mälestusraamatu kirjutada. Näiteks pealkirjaga: "Mina ja mu Mart."

Niipalju veel, et Ingridile väga meeldisid Mart Kadastiku tüüpi mehed, sellised kiitsakad, kitsa sirge ninaga.