Väljavõte eelmise nädala Economistist.
Viimasel ajal on Eestis läinud lahti tõsine paanika, ja seda just sündivuse teemal. Üksteise järel kirjeldavad kommentaatorid üha hullemaid stsenaariume, mis saab siis, kui sündivus Eestis kohe-kohe hüppeliselt ei tõuse. Et siis variseb kogu maailm kokku, või umbes nii.
Aga rahu, ainult rahu, nagu ütles Karlsson. Eesti ega eestlased pole maailmas üksi, ja pole nad ka maailma naba. Need probleemid, mis praegu Eestit saadavad, ehk siis vähenenud sündivus ja elanikkonna eluea pikenemine (millega, ei saa märkimata jätta, kaasneb parem elukvaliteet) on saatnud arenenumaid riike juba aastaid. Eesti ei pea siin jalgratast leiutama. Ja lahendus pole siin vägisi sündivuse pressimine, mida Eesti üritab ka muule Euroopale peale suruda (ma kujutan ette, mis näoga selliste ettepanekute peale vaadatakse, eriti Euroopas), vaid inimeste tööea pikendamine. Sest miks peaks inimesed nii ruttu pensionile jääma, või üldse pensionile jääma?! Mina näiteks kavatsen tööd teha kuni surmani, ja ma ei kujutakski teisiti ette. Sest miks peaks keegi mind üldse ülal pidama? Ma saan aru, et kraavi ma enam 80selt ei kaeva, kuigi ka see pole võimatu, aga tänapäeval, kus kraave kaevavad masinad, ja inimesed istuvad kangide taga, võib küll vabalt veel 80selt kangi liigutada, piltlikult öeldes. Ja kirjatööd saab väga edukalt ka 80selt teha. Või ei?! MInd on alati hirmutanud mõte "pensionile" jäämisest, see tähendab justkui elu lõppu.
Nii et, õppigem veidi oma targematelt kolleegidelt ja naabritelt. Lahendus pole mitte maksumaksjate tegemises, vaid pensionisüsteemi järk-järgulises kaotamises. Elu läheb edasi, see on loomulik, pole vaja vanast iga hinna eest kinni hoida.
Pealegi, nagu kirjutab Economist, võttis vanaduspensioni esimesena kasutusele Preisi kantsler Otto von Bismarck alles üsna "hiljuti", 1889. aastal, ja seda maksti üle 70aastastele. Preisimaal oli keskmine eluiga siis 45 aastat. Pension oli tol ajal väheste vanurite privileeg, tänapäeval on see saanud aga justkui igaühe õiguseks. Ja kui veel 1935. aastal oli USAs vanaduspensioni osa SKPst 0,2%, siis täna on see tõusnud 7%ni.
Ja nagu kirjutab Economist, liigub maailm tagasi Bismarcki-eelsesse aega, kus töötegemisel ei olnud ametlikku lõpp-punkti. See ei toimu üleöö, ent ettevalmistusi selleks juba tehakse. Näiteks Jaapanis, kus inimeste eluiga on kõige kõrgem maailmas, on pensionid üha väiksemad ja inimesed töötavad veel oma 60ndates ja isegi 70ndates. Paljud ettevõtted on juba praegu hakanud värbama vanemaid inimesi, näiteks teenindusse, sest nad on sõbralikumad. Milles ma, ausalt öeldes, ei kahtle. Ja mis tähtis, elu lõpuni tegus olemine aitab ühiskonnas vanemaid inimesi rohkem väärtustada. Praegu, tundub, on nad vaid tüütu kulu ja kohustus.
P.S.
Eesti tahab saada kõrgelt arenenud riigiks, mis eeldab, et inimesed on kõrgelt haritud ja neil on hästi tasuvad töökohad. Ent see eeldab, eriti naistelt pühendumist haridusele ja tööle, mis jätab vähem võimalusi laste tegemiseks. Samas, teisalt, surub Eesti riik naisi sünnitama, mis kisub ühiskonna arengut vastupidises suunas. Eesti on nagu kits kahe heinakuhja vahel, mille heaks näiteks on endine rahvastikuminister Urve Palo, kes küll ise on sünnitanud vaid ühe lapse ja kel oma tegemiste kõrvalt ei jää aega ka selle ühe jaoks, ent kes pidevalt räägib, kuidas ta tahaks tegelikult rohkem lapsi ja et tal on selle pärast pidevad süümepiinad. Tõsi, nii see paraku tihtipeale on, et mitut asja korraga ei saa. Aega, raha ja võimalusi ei jätku kõige jaoks. Mis oleks lahendus? Kuivõrd Eestist on juba saanud sotsiaalsete eksperimentide tallermaa, ja eestlased on selline vagur ja jumalakartlik rahvas, siis päris huvitav oleks näiteks selline lahendus, kui Eestis seataksegi prioriteediks laste tegemine, selliste heledapäiste ja sinisilmsete laste tegemine Eesti jaoks, ja miks mitte kogu Euroopa jaoks. Kas see poleks jumalale meelepärane tegu?! Kus eestlase motoks, elu mõtteks saakski: maa tuleb täita lastega. Euroopa Liit võiks eraldada raha, et eesti naised saaks olla kodused ja lapsi teha. Ja kus siis Eestis naised jäävadki kohe peale põhikooli lõppu lastega koju ja teevad lapsi kuni on viljakas eas. Üks naine sünnitaks siis, ütleme, 10-15 last. Ning tööl käivad valdavalt mehed. Ka USAs näiteks on piirkondi, Utah', Pennsylvania ja Texase osariigis, kus naised saavad palju lapsi ja on kodused, tööl käivad ainult mehed. Kusjuures naised käivadki riides, ja muidu ka elatakse nagu 200 aastat tagasi, töid tehakse käsitsi, või hobustega. Transpordivahend on hobune. Elektrit eriti ei kasutata. Mis ongi suure laste arvu juures parem, sest masinatega juhtub lastel alati palju õnnetusi. Ja kui on palju lapsi, saab neid kasutada koduste tööde juures, masinaid polegi vaja. Oleks igapidi roheline kah see elu. Urve Palol poleks mingeid süümepiinu, saaks rahumeeli kodus olla ja lapsi sünnitada ning kasvatada. Eesti nokia võiks siis olla hoopis laps, või lapsed. Ja eestlased elaks nagu vanausulised mormoonid või siis
amish'id ja neid käidaks siin huviga vaatamas, riiki tuleks palju raha turismist, ja eestlased saaks säilitada kõik oma vanad tavad ja traditsioonid, laulu- ja tantsupidu võiks olla koguni igal aastal. Naised saaks vahetada omavahel pitsi-, vöö- ja vaibamustreid. Ning lasta nobedatel näppudel liikuda. Mehed saaks siis rahulikult poliitika- ja riigi-asjadele keskenduda. Naised neist asjadest nagunii õieti aru ei saa. Tüdrukutele tulekski õpetada valdavalt käsitööd ja lapsega tegelemist, kodu kaunistamist ja korrastamist. Teadusega tegelgu poisid. Ja see ka veel, et võiks kaaluda varianti, kus ühel mehel võib olla ametlikult mitu naist, siis sünniks veel rohkem lapsi, kuna ükski naine ei tunneks end mahajäetuna.
