Inno onu Ennul külas

Käisime eelmisel pühapäeval külas Inno onu Ennul. Kelle perekonnanimi on samuti Tähismaa, ainult ühe a-ga. Ta elab Aravul Sikakurmu külas. Inno onu Enn on joodik, või vähemasti on ta praegu joodik, sest tal on tsükkel. Kes ei tea - see on siis, kui juuakse hästi palju ning kogu aeg. Alguses me ei teadnud, et Enn on jälle tsüklis. Läksime talle pahaaimamatult külla. Käisime enne veel Kaubamajast läbi ning ostsime talle kõiksugu head-paremat. Kuna Ennul oli augusti alul sünnipäev (ta on lõvi tähtkujust), siis Inno tahtis ka EMT-st läbi käia ning Ennule sünnipäevaks mobla osta. Ennu enda mobiil kadus ära, aga sellega oli veel sedasi, et üks Ennu joomakaaslasi oli selle mobiili pealt raha maha laadinud ning Enn pidi pärast kõik oma piskust invaliidsuspinsist kinni plekkima. Nii et Enn loobus mobiilist ja hakkas helistama tavalise telefoniga, mille arveid tasub Inno. See kuu oli arve väga kõrge, kuna Enn helistas tavaliselt telefonilt mobiilile, ning Inno mõtles, et kingib Ennule uue mobiili, et tuleb odavam.

EMT esinduses arvati, et mobiil läheb lapsele, kuna Inno soovis piirangut tasulistele numbritele helistamisel. Inno tahtis ka sõnumite saatmist keelata, aga selgus, et see ei ole päris hästi võimalik. Ostsime siis telefoni ära ning sõitsime Ennu poole. Proovisime talle enne veel helistada, aga keegi ei võtnud telefoni vastu. Arvasime, et ta on aias.

Kohale jõudes selgus, et Enn on siiski kodus. Uks oli seestpoolt lukku pandud ning telekas käis. Aga klopsimise peale ei reageeritud. Käisime mitu ringi ümber maja. Mõtlesin hirmuga, et Enn on surnud. Ei olnud õnneks. Ta lihtsalt magas. Ja oli täis kui tinavile. Ei seisnud hästi püstigi.

Enn kutsus meid tuppa, aga me pakkusime, et istume parem väljas. Sättisime kaasa võetud hea-parema väikesele majaesisele lauakesele, Enn tõi tuigerdades toolid ning me võtsime istet.
Enn rääkis uhkelt, et ta hakkas nüüd pinssi saama, et enne pidi hakkama saama 500 krooniga kuus, mis polnud elu, aga nüüd saab siis juba inimese moodi elada. Aga igav on tal, jah, ikka endistviisi. Nagu kott tõmmataks pähe, oigas ta oma üksindust kirjeldades. Jube mõelda, et siia ma suren, kõdunen, oi-oi-oi, ütles ta kurvalt. Keegi ju külas ei käi. Inno isa, Ennu vend Mati olevat käinud, aga temagi tuli vaid korraks - koos Inno venna Rauliga, et autot osta. Ja Ennu lapsed, Ülle ja Eno, need elavad kes Tartus, kes Tallinnas. Vanadekodusse Enn minna ei taha; ütleb, et siis peaks lapsed maksma. Naist tal ei ole. Oli, Astrid, aga abielu lahutati. Enn ütleb mitu korda, et juba registreerimisel oli talle öeldud, et saad endale vale naise, aga ta ei olnud kuulanud. Astrid oli olnud tema esimene armastus. Kui Astrid helistab, joob Enn veel hullemini. Astrid ütlevat talle alati pahasti, ei mõistvat. Enn tahaks leida naist, kes aitaks leevendada piinavat üksindustunnet. Kellega võib-olla isegi koos reisile minna.

Kahju on Ennust, sest ta on nii tore inimene tegelikult. Ja nagu ütleb Inno, ei olnud ta ka oma lastele halb isa. Vähe tegeles nendega küll, aga halb ei olnud. Ja nüüd siis selline äärmine viletsus, hüljatus, alandus. Tahtsime Ennu endaga Tartusse kaasa võtta, aga sedasi, purjuspäi me teda kaasa võtta ei suutnud. Tegime endale sügisel-talvel niigi liiga ning peame nüüd puhkama. Lubasime talle, abitult, et tuleme teda jälle vaatama, järgmisel pühapäeval. Mul ei ole mitte kedagi peale sinu, Innokene, ütles Enn.

Kust leiduks küll ühele üle 60-aastasele, kurvastusest joovale mehele sobilik elukaaslane?? Kas teie teate kedagi sellist??? Kui jah, siis palun andke meile teada. Enn ütles, et kui keegi aiaväravast niimoodi prauhti sisse astuks, siis ta võtaks ta vastu küll. Ainult et joodik ei tohi see naine olla, ei, seda mitte.

Homosuhted au sees

Värskes Arteris taas rida homosuhteid, pildil Taivo Piller ja Imre Sooäär.


Moes on homo-trio: Jana Hallas, Terje Pihl ja Maarja-Liis Ilus.


Teine homotrio Anu Saagim, Charlene Rennit ja Maret Soom.


Kolmas homotrio Ilo-Mai Küttim alias DJ Elektra, Kaia Triisa ja Kirke Ert.

Jäle hais Tartu linna kohal

Käisime täna Innoga romantilisel jalutuskäigul. Suundusime mööda Kastani tänavat Tähtvere poole. Tähtvere oli meie kujutuses ilus armas linnaosa. Inno tahtis sinna isegi maja osta. Võru tänava lärm ei lasknud vahepeal elada ning mõtlesime siis, et ostame endale veel ühe maja, rikkad nagu me oleme, rahulikumasse linnaossa. Tähtvere, Tartu rikaste linnaosa, tundus tore. Aga täna! Öäkk! Fuihh! Ma üldse ei maini sealsete majade aedadest kostvat kõrvulukustavat penide haukumist. Aga milline jäle hais Tähtvere kohal heljus!!! Peaaegu et sama hull kui Ekseko hais Viljandi linna kohal, kui tuul on sigala poolt. Nagu keegi oleks sitta vedanud, tõesõna.

Jalutasime kiirustades edasi, aga ega Emajõe pool parem olnud. Ikka see jube hais, mis pani mul pea pöörlema ning võttis silme eest mustaks. Inno juhtis mu tähelepanu Tähtveres asuvale Á le Coq-i õlletehasele, et küllap tuleb hais sealt. Nuhutasin, olin juba minestamas ning suutsin ainult mõelda, kuidas sealt kiiremini minema pääseda. Nii et Tähtverre kolime küll ainult üle minu laiba. Küllap see tuleb mu aadlipäritolust, et ma nii pirtsakas olen; vähegi vängem lehk mõjub nii rängalt, et olen minestamas. Aga ega ka kesklinna poole jalutades ei läinud asi paremaks. Veel Rüütli tänavalgi, meie armastatud Crepi ees tungis ninna aimdus haisust.

Veel Kaubamajaski, peente parfüümide lõhnapilves jalutades olid mul põlved kergelt nõrgad, uhh. Küllap oli see üks neid päevi, kui tuul oli valelt poolt. Aga ikka. Nii kahju. Tartu on tore linn. Hea uudis - Võru tänavale hais ei ulatunud. Nii et on küll müra, aga haisu pole. Samas Tähtveres on nii müra (koerad) kui hais. Seega on Karlovas ikkagi parem elada. Ma arvan.

MRP polnud esimene, Eesti ajaloo süntees läbi Saxo

Kui Eesti ajalugu sünteesida läbi Saxo Grammaticuse kirja pandud Taani ajaloo, siis võib väita, et MRP polnud esimene lepe, mis Eesti iseseisvuse aastateks likvideeris.

Esimene oli Liivamaa Mõõgavendade ordu ja Rooma paavsti kokkulepe, mille tulemusel pidi II ristisõja lörri läinud maine ja võmalik, et kogu ristiusu "päästeoperatsiooni" tulemusel neitsi Maarjale pühendatud maa jagatama skeemi järgi: 2/3 paavstile, 1/3 mõõgavendadest kõrilõikajatele. Stiilis, et kui Jeesuse enda sünnikodu ei õnnestunud vallutada, siis vähemalt tema ema maa saab kätte. Ja kui vallutatud oleks näiteks Tšuktšimaa, oleks ka see Maarjamaaks nimetatud. Ja täpsustuseks veel niipalju, et Maarjamaaks pühitseti Liivamaa, mitte Eestimaa ja veel niipalju, et kui eestlased tahaks ausad poisid olla, siis peaks nad Lõuna-Eesti alad liivlastele tagasi andma.

Nagu ajaloost teada, sellest kokkuleppest eriti kinni ei peetud. Loodud Liiva Konföderatsioonis oli juhtiv ots kõrilõikajate käes, kes paavsti esindajaid armetult kottisid. Ja selle asemel, et kohalikke inimesi ristida, neid lihtsalt röövisid, maha nottisid ja hiljem orjastasid.

Aga mis veelgi põnevam, kui ülejäänud Euroopa riikides, vähemasti Põhjamaades jäid riike valitsema oma rahvusest kuningad, nagu see oli olnud ka enne ristiusustamist, siis Preisimaal, Eestis, Lätis ja Soomes võtsid võimu võõramaalastest isehakanud kuningad. Seejuures Eestis veel sellised kõrilõikajad, kes armu ei andnud. Takkajärgi targana võib väita, et soomlastel vedas, et neid valitsesid rootslased, kel oli vähemalt mingi austus säilinud endiste partnerite suhtes. Sakslased olid Eestis täiesti süüdimatud. Ja oleks nad siis 1939. aastal vastutuse võtnud, isehakanud kuningad. Siis lasid nad jalga nagu viimased argpüksid. (Tasub meenutada ka seda, et 1918. aastal üritasid baltisakslased Landeswehri koosseisus hävitada Eesti ja Läti tärganud iseseisvust ja asutada Balti hertsogiriiki) Ja Päts, samuti isehakanu, oli nii arg, et ei julgenud vaenlasele vastu astuda. Selle asemel lasi ta rahval relvad käest korjata. No annab lollimat meest leida. Nagu mingi vene turakas, Päts olevatki olnud ema poolt venelane. Sisuliselt kadus Eesti vabariik juba 1934. aastal, kui Päts Riigikogu laiali saatis. 1940. aastal toimus lihtsalt asja ametlik vormistamine, mil vastavad paberid allkirjastati.

Saxo kirjeldab seda, kuidas iga rahvast valitses oma soost kuningas. Ja kui sõjas jäädi kaotajaks, siis maksis see kuningas teisele rahvale maksu. Polnud sellist asja, et võõrad mehed oleks hakanud võõral maal kuningaks.

Onu Enn räägib avameelselt elust

Äsja 63seks saanud ja pensionile jäänud onu Enn, kellele vabal ajal meeldib muu hulgas luuletusi kirjutada, räägib avameelselt oma elust.

Järgnevates videoklippides räägib Enn, milleni viib elu sobimatu kaaslasega.

Lugemissoovitus: Saxo Grammaticuse Taani ajalugu

Soovitan lugeda Taani ajaloolase Saxo, kellele hiljem poogiti külge nimi Grammaticus, kes elas aastail 1150-1220, tähtteost Taani ajaloost (internetis samuti saadaval, inglise keeles ja kogu mahus ladina keeles). Mis algselt pandi kirja ladina keeles, ent millest vähemalt esimesed üheksa on tõlgitud inglise keelde ja kust Shakespeare, kui nimetada üht tuntumatest plagiaatoritest, viksis maha prints Hamleti loo.

Saxo kirjutas 16-kõitelise ajaloo sarja, millest esimesed üheksa kirjeldavad elu varasematel aegadel ja 10-16. köide elu Saxo enda eluajal.

Saxo kirjeldab aega, kus jumal oli Thor, valitsejaid peeti jumalale lähedasteks, seetõttu hoiti nende sugu võimul. Kuna rahvas uskus, et sedasi ollakse jumalale meelepärased.

Saxo on märkinud, et enne teda pole keegi Taani ajalugu kirja pannud. Et tema on esimene, vähemalt ladina keeles. Ta ise tunnistab, et paljud asjad ei pruugi olla nii nagu ta kirjutab, kuna varem pole keegi midagi kirja pannud. Lood on levinud põlvest põlve suulise pärimusena. Mis on päris huvitav märkus.

Saxo näib olevat suur sõja austaja, sest kogu Taani varasem ajalugu on sõja ajalugu ja Saxo kirjeldab sõjameeste vaprust. Sõjaline vaprus oli õilsaim, mis edestas olulisuselt kõike muud, armastust, suhet naistega. Armastust naise vastu peeti pigem nõrkuseks (see mõtteviis on levinud tänapäevani).

Taani oli kuningas Frode valitsemisajal suur impeerium, kuhu kuulusid Rootsi, Norra, Saksimaa, Britannia, Venemaa, ilmselt ka Soome, Kuremaa, Liivimaa ja Eesti alad. Lätlasi ja leedukaid Saxo ei maini, ilmselt ei kujutanud nad toona erilist tähtsust. Impeeriumi loomise eesmärk oli tagada rahu, ent see rahu püsis vaid kuni kuninga surmani. Siis algas taas võimuvõitlus.

Huvitavad on Saxo märkused selle kohta, et vanasti oli naistel õigus otsustada, kellega abielluda ja kuidas muistsetest aegadest on ülikute jaoks olnud kõige suurem pahe valetamine. Ja suurim tarkus on olla kaval, ja nii, et ei peaks valetama.

Väga palju on viiteid soomlastele, eestlastele, kurelastele. Nii näiteks kirjutab Saxo ühest mehest nimega Starkad, Storwerki pojast, kes oli hiiglase kasvu ja väga tark, kes oli pärimuse järgi pärit Rootsist ida poolt, kus „elavad laialt eestlaste ja teiste rahvaste barbaarsed hordid“. Ühe teise jutu järgi oli Starkad hiiglaste järeltulija. Starkad tappis Saxo jutu järgi Norra kuninga, lõi liidu tuntud Taani meresõitja Bemoniga (Bemon oli loobunud liidust oma partneri Frakk‘iga) ja hakkas piraadiks. Starkadi ja Bemoni vallutusretked ulatusid muu hulgas Venemaale, kus nad kihutasid minema venelaste juhi Flokki. Ja kui Bemon suri, sai Starkadist Permimaa valitseja ja kui oli seal palju märkimisväärseid tegusid teinud, läks rootslaste maale seitsmeks aastaks puhkama. Ent talle ei meeldinud elada ka Upsalas, sest seal kõlistati ohverdamiste ajal hirmsasti kelladega ja tehti muud tsirkust. Nii et ta läks Taani türanni Hakoni juurde. Koos Hakoniga käisid nad laevastikuga Iirimaa all, et ka kõige kaugemad maanurgad järele proovida. Iirimaa valitseja oli sel ajal Hugleik, kellel olid sõbrad Geigard ja Swipdag. Lahingus lõi Geigard Hakonile rindu sellise haava, et maksa ülemine pool oli näha. Ning Geigardit löödi Starkadil pea puruks, ja nagu Starkad hiljem oli meenutanud, kasvas sellele kohale hiljem nahk peale. Viimaks õnnestus Starkadil siiski Hugleik surmata ja iirlased alistada. Dublini linnast saadi saagiks ilmatu suur varandus.

Pärast seda sai Starkadist koos Winiga slaavlaste valitseja, kes surus maha ülestõusu Idas ja sõdis edukalt kurelaste, sembide (tõenäoliselt eestlaste sõsarhõim praegustel Läti aladel), sangalite ja lõpuks kõikide easterlingidega (tõenäoliselt slaavi või soome-ugri rahvad, selle nime on Tolkien võtnud ka oma Sõrmuste isanda jutukestesse) ja teda saatis kõikjal sõjaline edu. Edasi võitles Starkad ühe Venemaa vägilase Wisiniga ning Bütsantsi vägilase Tannega. Ent Tannest jagu saamata, läks Starkad edasi Poolasse ja võitis kahevõitluses Wascet. Edasi naasis Starkad Taanimaale ja võitles kuninga eest sakside vägilase Hamega. Starkad lõi Hame võitluses maha ja sai korraliku tasu koos paljude maade ja meestega. Saksid maksid pärast seda taanlastele kõva maksu. Ent sakside kuningas Hanef seda ei talunud ja võttis taanlaste vastu ette sõjakäigu, mispeale taanlaste kuningas Frode oma väega Elbe ületas ja Hanefi tappis (Hanefi järgi Hanofra küla ligidal, praegune Hannover).

Edasi ei talunud Starkad Frode järeltulija Ingildi janu luksuse, lõbusöökide, orgiate ja muude selliste naudingute järele, tegutses mõnda aega roostlaste kuninga Halfdani juures, võitles norralastega ja valitses Rootsit koos Halfdani poja Siwardiga. Hiljem vana mehena naasis taas Taanimaale, et seal Ingildile koht kätte näidata. Sest lõbujanu ja naudingud olevat omased saksidele ja teutoonidele, mitte taanlastele.

Aga mis ma ikka pikalt jutustan, lugege ise.

Tartu linnavalitsuse tegematajätmistest

Tartu linnavalitsus on keelanud venelasel Tsõgankovil Võru tänava pehkind puumaju maha võtta. Aga mida linnavalitsus ootab, palun? Kas seda, et venelasest ärimees suhtub eestiaegsesse puitarhitektuuri samasuguse härdusega nagu meie, miljöösõbrad. Siis on linnavalitsus küll loll, vabandatagu, aga nii see on. Kujutame ette, et mina migreeruks Ameerikasse ning ostaks seal samuti kokku kolm pehkind, enne kuulsusrikast iseseisvussõda ehitatud maja. Ma tahaks nad maha võtta, selge see, ning ehitada asemele endale meelepärased majad. Mida tean ma iseseisvussõjaeelsest arhitektuurist? Mida teab venelane Tsõgankov eestiaegsest arhitektuurist??? Naiivne ning ebaõiglane on loota, et ta selle vastu huvi tunneb.

Kui Tartu linnavalitsus oli kunagi nii loll, et lubas Tsõgankovil oma ärihoonele kaks korrust peale ehitada, siis tuleb oma supp nüüd ilusti ära süüa. Jonniajamisega ei võida midagi. Üks võimalus, millele linnavalitsus ilmselt ka loodab, on kohustada venelast Võru tänava puumaju korda tegema. Aga see lootus on äärmiselt naiivne, kuna mitte kedagi ei saa midagi tegema kohustada, kui see inimene seda ei taha, ning see on ka vastuolus inimõigustega. Suure tõenäosusega laseb Tsõgankov majadel laguneda ning maha põleda ning ehitab siis ikkagi, moel või teisel, soovitud suurhooned. Teine võimalus, mida kaaluda, on, et linnavalitsus ostab talt need majad välja. Palju maksab üks õnnetu pehkind puumajanäss? Miski 2 milli, ei enam. Linnavalitsus võiks talt need majad välja osta ning müüa edasi inimestele, kes soovivad säilitada eestiaegset arhitektuuri. Kolmas võimalus on lasta tal need majad maha võtta. Olgem ausad, uus suurhoone, olgu ta või 7-kordne on ikka 100 korda parem kui pehkind, lagunev, iga hetk kokku varisevate korstnatega puupeletis, kus elavad parmud. Ning seda nii kesklinna ligidal! Võru tänav võiks olla Tartu linna au ja uhkus ning ma kutsun linnavalitsust selle saavutamisel kaasa aitama - aktiivselt, nüüd ja kohe.

Kerge oleks süüdistada kõiges venelast, et miks ta siis neid puumaju korda ei tee jne, aga tuleb arvestada, et tema on ärimees, mitte patrioot, ning need majad olid lagunenud juba siis, kui ta nad endale ostis. Tema arvestas sellega, et võib nad maha võtta. Keegi Tartu linnavalitsusest oli talle (ilmselt) sedasi mõista andnud. Olid noore vabariigi segased ajad. Võib mõista venelase viha selle üle, et nüüdne linnavalitsus varasematest lubadustest enam midagi ei tea. Linnavalitsusega ei saa enam üldse rääkida, kaebas ta meile. Aga miks ei saa? Miks linnavalitsus ei räägi vene ärimehega?? Miks ta ei kutsu teda vestlusele, ei selgita perspektiive, erinevaid võimalusi??? Küllap on süüdi suhtlemiskultuuri puudumine, millele viitas oma kirjas minule ekslinnapea Laine Jänes.

Nüüd tegutseb aga see vene ärimees, kellega linnavalitsus ei suhtle, nagu maffia - ta suhtleb linnavalitsusega eelmainit lärmi tekitades. Saagides. Ta on sunnitud kasutama kõverteid, kuna linn ei kuula teda. Ning nii käib juba pikemat aega mäng teineteise närvidel. Küllap on ta ka teinud üksjagu investeeringuid, ikka neist linnavalituse (korrumpeerunud ametnike?) lubadustest lähtuvalt, ning tahab nüüd oma raha tagasi. Ning teda ei saa ses süüdistada.

Vastutus lasub tervenisti Tartu linnavalitsusel. Ning midagi tuleb kiiresti ette võtta. Nüüd ja kohe.

Tartu linnavalitsusest veel

Müraloo taustal on huvitav märkida seda, et näiteks katuseäärel rippuvate jääpurikate peale reageerib Tartu linnavalitsus kui lõukoer, juba ainuüksi üheainsa rippuva purika peale seejuures. Oli meil üle-eelmisel talvel katuseäärel üks suur purikas. Üritasime seda toikaga akna kaudu maha lükata, aga ei õnnestunud. Aga üllatuste üllatus, juba järgmisel päeval helistas mulle Rakverest isa, kellele oli helistanud linnavalitsuse puhastusteenistuse spetsialist Hele Kallion, kes ähvardas teda trahviga. Ei mingit hoiatust - kohe trahv. 80-aastasel isal jäi ehmatusest peaaegu et süda seisma.

Helistasime siis sellele Hele Kallionile, helistas Inno ning üritas asja selgitada, et on jah purikas ning kohe katsume alla võtta. Ametnikul oli tuju väga hea, ta kihistas naerda ning teatas, et trahv tuleb niikuinii; kui rutem ära koristate, siis tuleb väiksem trahv. Et siis sedasi. Mõistagi ei langetanud me alandlikult päid. Meilisin otsemaid tollasele Tartu linnapeale Laine Jänesele ning kaebasin. Jõhkralt. Linnaametniku väga ebaviisaka käitumise peale. Ja Laine Jänes vastas, et tõepoolest, kahjuks jätab linnaametnike suhtlemiskultuur soovida. Trahvimäärus tühistati, kuna me olime purika juba likvideerinud.

Aga huvitav on siiski, kas pole, et sellal, kui linnavalitsus on nii kärmas ühelt poolt (linna puhastamine), ei vaevu ta midagi tegema teiselt poolt. Samas on müra tervisele vaata et ohtlikumgi kui katuseveerel kõlkuv purikas. Kuna mürakahjustused on pikaajalised.

Kuidas on Tartu linnaametnike suhtlemiskultuuriga praegu, Urmas Kruuse? Mis saab mürast? Ootame vastust ning anname linnapea vastusest, kohe kui see saabub, ka siin blogis teada. Stay tuned.

Närvesööv lärm Karlovas (video)

Lisaks pimedatele autojuhtidele ja miljööväärtuslikele hoonetele iseloomustab Tartu Karlova linnaosa lärm, mis tuleb Võru 50,52 asuvast endisest alumiiniumitehasest ümber ehitatud vabrikust (hoone asub ca 100 meetri kaugusel endisest EPA peahoonest Riia mäel)

Tartus Võru 50, 52 asuv tööstuskompleks koos samale omanikule kuuluvate vanade puidust kortermajadega Võru 44-48 on nagu tükike Nõukogude Liitu või Venemaad keset Eestit, mis on olnud juba enam kui 10 aastat iseseisev. Kes ei usu, võib tulla ise ja veenduda: kõrvulukustav lärm, kolearhitektuur, lagunevad hooned, varisemisohtlikud seinad, aastaid pühkimata ja lagunenud korstnad, puuduolevad vihmaveerennid ja -torud. Ja seda Tartu kesklinna piirkonnas. Otse Võru tänava alguses.

Me pole Irjaga tuvastanud, mida seal tööstuskompleksis tehakse, aga tundub, et neljakorruselises, välisel vaatlusel ligi 3000 m2 hoones käib töö mitmes vahetuses ja pidevalt vuravad tehasehoovist sisse-välja autod. Kokku laiutab tööstus ligi 1 ha territooriumil. Mis tähendab, et keset mõnusat elurajooni on end sisse seadnud suurtootmine, mis pidevalt oma tegevust laiendab. Tehase kodulehel toodud piltide kohaselt toodetakse vabrikus plastmassvidinaid, muu hulgas näiteks kapinuppe. Asi poleks hull, kui lärm pidevalt ei valjeneks ja ei kanduks öötundidesse.

Saatsime ka linnapeale Urmas Kruusele kirja, milles küsisime, mida kavatseb linn teha, et linlaste huvisid kaitsta. Oleme Irjaga teinud katseid ja jõudnud tulemustele, et lärm ulatub kuni kilomeetri kaugusele tehasest, seega peaaegu Raekoja Platsile välja.

Tehase omanik on Viktor Tsõgankov, kes sõidab julmalt üle inimeste õiglustundest. Ma ei tea, mis nipiga ta tehase omale sai ja sinna juurde koledad silikaattellistest majad ehitas (kuuldavasti tegi seda ebaseaduslikult ja pärast maksis tühise trahvi, linn millegipärast värdjaliku arhitektuuriga hooneid maha lõhkuma ei sundinud, ilmselt on ka ametnikke "määritud"), aga mingil hetkel on ta ostnud juurde veel 4 vana puust kortermaja, mille asemele tahab ehitada uue 7-korruselise kortermaja. Nüüd laseb ta neil ajaloolistel kortermajadel mõnuga laguneda ja seal elavad joodikud, kes oma prahi naabermajade prügikastidesse sokutavad või lihtsalt üle aia viskavad. Ajakirjanduse andmetel käib Tsõgankov linnaga kohut, kuna linn ei luba tal puumaju maha lammutada.

Ma ei tea, kas Tsõgankov on jässakas kiilaspäine mees hüüdnimega Lenin, kes käis aasta algul meie hoovi peal (tuli ise värvast sisse, ilma luba küsimata) ja küsis, kas meie ei taha Irjaga oma maja ära müüa ning kurtis, et ta ei saa linnaga oma asju enam üldse ajada. Et viimasel ajal ei liigu asjad enam üldse. Ta oleks tulnud nagu mingist teisest maailmast, nagu oleks elanud Eestis 1992-1994. aastal ja siis vahepeal ära olnud. Lenin rääkis, et võib pakkuda kõikvõimalikke teenuseid, mida aga vaja. Ma keeldusin ja ütlesin, et saan ise kõigega hakkama ning juhatasin ta tuldud teed tagasi.

Närvesööva lärmi taga on sama OÜ Liilia, mis interneti andmetel peab lausa laenukontorit. Ma kujutan ette, et luba koledate silikaatkivihoonete ehitamiseks ja tööstuse laiendamiseks keset rahulikku Karlova linnaosa saadi nõuka aja lõpus valitsenud õigusvaakumi ajal, kus kehtisid džungli seadused ning otsuseid tehti mingi ametniku suva järgi. Ma ei kujuta ette, mis nipiga on saadud luba suurtööstuse rajamiseks keset elurajooni.

Igal juhul näib, et kuni linn pole lubanud Tsõgankovil vanu maju maha võtta, suureneb tehase lärm. Käib närvide mäng, kes keda.

Aga ma ei saa aru, miks linn laseb ühel mehel segamatult mürgeldada. Et mõnede jaoks nagu seadused ei kehtigi. Linnal oleks õigus Tsõgankovilt üldse tegevusluba ära võtta ja lasta ebaseaduslikult ehitatud või lagunenud hooned lammutada ning sinna vanad elamud endisel kujul taastada. Kui omanik seda teha ei soovi, müügu oma kompleks maha, et inimesed saaks omale tagasi tükikese elukeskkonda, mida praegu iga päevaga üha rohkem täis situtakse.

Järgevalt mõned stiilinäited Karlova häbiplekist päevavalguses:


Võru 50, näha endine 2-kordne alumiiniumitehase hoone ja sellele peale ehitatud täiendavad 2 korrust.


Vaade Võru 50, 52 hoovi, taamal näha 4-kordne tööstushoone, mis oleks justkui aastaid tagasi pooleli jäänud ja senini valmis ehitamata (tagumise maja katusel veel ehitusmaterjalide jäägid). Vahepeal lagunenud katlamaja hoone.


Võru 44, 50 eemalt, kesklinna poolt, Uno X tankla juurest vaadatuna.


Võru 44 miljöö.


Tükike NSV Liitu keset Karlovat.


Vaade lõunast.

Contral kingad jalas

Contral on kingad jalas pärast Tallinna muusikamajas toimunud heliplaadi Murõt ei olõ, Ilves, Pulk ja Rahman esitlust. Juures on ka plaadi toetaja, kohvikuketi Kehrwieder juht Vello Leitham.

Perrajäänu, esitavad Aapo Ilves, Jan Rahman, Jaan Pulk

Jaan Pulk, Jan Rahman ja Aapo Ilves esitavad 2006. aasta septembris Tallinna muusikamajas heliplaadi Ilves, Pulk ja Rahman esitlusel oma loomingut.

Murõt ei olõ, esitab Pulga Jaan

Jaan Pulk, Jan Rahman ja Aapo Ilves esitavad 2006. aasta septembris Tallinna muusikamajas heliplaadi Ilves, Pulk ja Rahman esitlusel oma loomingut.

Jo verevänä päiv, esitavad Aapo Ilves, Jan Rahman, Jaan Pulk

Jan Rahman, Aapo Ilves ja Jaan Pulk esitavad 2006. aasta septembris Tallinna muusikamajas heliplaadi Ilves, Pulk ja Rahman esitlusel oma loomingut.

Uni, esitavad Jan Rahman, Aapo Ilves, Jaan Pulk

Jan Rahman, Aapo Ilves ja Jaan Pulk esitavad 2006. aasta septembris Tallinna muusikamajas heliplaadi Ilves, Pulk ja Rahman esitlusel oma loomingut.

Üks lugu Aapo Ilveselt

Aapo Ilves esitab 2006. aasta septembris Tallinna muusikamajas heliplaadi Ilves, Pulk ja Rahman esitlusel oma loomingut.

Puupää rock'n'roll, esitab Rahman Jan

Jan Rahman esitab 2006. aasta septembris Tallinna muusikamajas heliplaadi Ilves, Pulk ja Rahman esitlusel oma loomingut.

Eestlane, esitavad Aapo Ilves, Jan Rahman, Jaan Pulk

Aapo Ilves, Rahman Jan ja Pulga Jaan esitavad 2006. aasta septembris Tallinna muusikamajas heliplaadi Ilves, Pulk ja Rahman esitlusel oma loomingut.

Maria, esitab Aapo Ilves

Aapo Ilves esitab 2006. aasta septembris Tallinna muusikamajas heliplaadi Ilves, Pulk ja Rahman esitlusel oma loomingut.

Üks lugu Jan Rahmani esituses

Jan Rahman esitab 2006. aasta septembris Tallinna muusikamajas heliplaadi Ilves, Pulk ja Rahman esitlusel oma loomingut.

Kunna rokk, esitab Contra

Contra esitab 2006. aasta septembris Tallinna muusikamajas heliplaadi Ilves, Pulk ja Rahman esitlusel oma loomingut.

Üü, esitab Rahman Jan

Jan Rahman esitab 2006. aasta septembris Tallinna muusikamajas heliplaadi Ilves, Pulk ja Rahman esitlusel oma loomingut.

Rallalallalaa, me oleme nii kuumad!

Kõik räägivad meist, ohoo, see on nii tore. Selgub, et me oleme nii kuumad, et meist ei pääse üle ega ümber. Nii hoida!

Küsitlustest. Meie jaoks on olnud väga huvitav teada saada, mis te asjadest arvate. Suur tänu vastamise eest! Küsitluste tulemusi võib uskuda, kuna keegi kaks korda hääletada ei saa, isegi meie mitte. Nii et kõik on aus. Sugugi kõik ei mõista Rein Laaneorgu süüdi, enamus küll. Te ei ostaks enam Luige aktsiaid. Helle Meri on parim presidendiproua ning talle järgneb Ingrid Rüütel. Kati ja Alo Murutaril ei tasu teie arust uuele majale loota. Eesti naine võib teie arust olla ka lastetu - halleluuja! Aga eesti naisteajakirju te vist eriti ei armasta, heh? Ja, mis kummastav, te ei laseks oma abikaasat Peep Vainu koolitusele... Miks küll? Jätkame igatahes küsitlustega; minu meelest on see väga tore ning huvitav ja hariv ka. Veelkord tänud vastamise eest!

Jummal ja kivi, räägib Jaan Pulk

Loo jumalast ja kivist räägib Jaan Pulk 2006. aasta septembris Tallinna muusikamajas heliplaadi Ilves, Pulk ja Rahman esitlusel.

Tsiisus halle luuja, Aapo Ilvese esituses

Aapo Ilves esitab 2006. aasta septembris Tallinna muusikamajas heliplaadi Ilves, Pulk ja Rahman esitlusel oma loomingut.

Puu palas, Rahman Jani esituses

Jan Rahman esitab 2006. aasta septembris Tallinna muusikamajas heliplaadi Ilves, Pulk ja Rahman esitlusel oma loomingut.

Seene, Aapo Ilvese esituses

Aapo Ilves esitab 2006. aasta septembris Tallinna muusikamajas heliplaadi Ilves, Pulk ja Rahman esitlusel oma loomingut.

Kuionu puu, Rahman Jani esituses

Jan Rahman esitab 2006. aasta septembris Tallinna muusikamajas heliplaadi Ilves, Pulk ja Rahman esitlusel oma loomingut.

Vanaesä maa, Pulga Jaani esituses

Pulga Jaan esitab 2006. aasta septembris Tallinna muusikamajas heliplaadi Ilves, Pulk ja Rahman esitlusel oma loomingut.

Las ma sosista, Aapo Ilvese esituses

Aapo Ilves esitab 2006. aasta septembris Tallinna muusikamajas heliplaadi Ilves, Pulk ja Rahman esitlusel oma loomingut.

Linnumassina ma ostse, Contra esituses

Contra esitab 2006. aasta septembris plaadi Ilves, Pulk ja Rahman esitlusel oma loomingut.

Mis meile koju käib?

Osa meile täna saabunud väljaannetest.

Kui me Irjaga kokku saime, siis avastasime peagi, et meile mõlemile meeldib väga ajakirjandus, see on siis ajalehti ja ajakirju lugeda. Me mõlemad olime lapsena vaadanud ajalehekioski juures vesise suuga kõiki neid väljaandeid ja unistanud ajast, mil me saame tellida või lugeda kõik eseda, mis meid huvitas.

Ja nii minu eelmises kooselus Ingridga kui Irjal Joaoga oli alatine tüli selle pärast, et me kulutame liiga palju ajakirjandusele. Ingrid ei lubanud mul väljaandeid telliga ja Joao Irjal neid osta.

Ja nüüd on see aeg saabunud. Peaaegu. Kus me saame tellida, osta ja lugeda kõike seda, mida hing ihaldab. Näiteks loeme, tellime, ostame selliseid väljaandeid:

ajalehed:

Postimees
Eesti Päevaleht
SLÕhtuleht
Eesti Ekspress
Keskus
International Herald Tribune
Financial Times
New York Times (Sunday)
Helsingin Sanomat (katkestasime ajutiselt tellimuse)

ajakirjad:

Akadeemia
Vikerkaar
Teater.Muusika.Kino
Looming
New Yorker
Granta
Harpers
Tietokone
MacWorld
BBC History
National Geographic
Elle (USA)
Vogue (USA)
Homes & Gardens
Conde Nast Traveller
Esquire
Men's Vogue
Marie Claire (UK)
Glamour (USA)
Anna
Seura
Apu
Olivia
Suomen Kuvalehti
Aku Ankka
Roope Setä
Nalle Puhh
Bamse
Karvinen
Aku Ankkan Sarjis Extra
Forbes
Anne
Stiil
Eesti Naine
Naisteleht
Cosmopolitan (UK)
Vogue (UK)
Glamour (UK)
Now
US Weekly
Kroonika
Just

internetis:

Äripäev
Delfi

mida veel tahaks tellida:
People
Hello
Daily Mail
Vanity Fair

Järjejutt Toomas ja Evelin: 19. peatükk

Toomas vaatas Evelini eemalt. Oli see vast tüdruk! Tal olid kenad päevitunud jalad, nagu noorel tüdrukul. Siis tugevad reied, kenad ümarad puusad. Ilusad, tütarlapselikult kikkis rinnad. Sale kael ja ümar nägu. Ja silmad! Need meeldisid Toomasele kõige rohkem. Kenad kavalad hirvesilmad. Toomas ei osanud ise öelda, miks, aga need silmad erutasid teda kõige rohkem. Kui Evelin talle otsa vaatas, läksid tal põlved nõrgaks.

Toomasel läks Evelini vaadates riist kõvaks. Ja hakkas veidi püksisääres välja ulatuma. Toomasel oli siis alati piinlik. Vahel juhtus see näiteks ametlike vastuvõttude ajal. Kui ta mõnda kena naist nägi. Näiteks viimati käteldes Kätlin Maraniga. Siis lõi väike Toomas nii kiiresti ja nii vinna, et ta pidi suure häbi pärast maa alla vajuma. Ta punastas, seda ka veel. Aga ilmselt keegi ei märganud. Küll oli Toomasel väga piinlik. Ja ta ei saanud sõna suust. Ta ei mäletanud, mis ta oli sellele naisele rääkinud. Igal juhul pärast seda teeb Kätlin talle alati kavalalt silma, kui teda näeb.

Ei, Evelin on ikka parem kui Kätlin. Ja vahest on ka parem, kui oma naisega nii kiiresti kõvaks ei lähe. Sest mis see siis olgu, kui mees kogu aeg kõva vändaga ringi käib. See poleks mingi õige elu. Ja ta ei saaks siis enam oma ametit pidada, seda kindlasti. Peab häbi pärast kuhugi metsa sisse kolima. Aga seda ta ju ometi ei taha. Juba ema ütles Toomasele, et temast saab suur mees. Paitas tema pead ja ütles ühtelugu: „Mazal tov, väike Toomas, mazal tov.“ Või siis, et: „Mazal tov, sinust saab suur mees, mazal tov.“

Väike Toomas vaatas emale õndsa näoga otsa ja ei osanud esiti midagi öelda. Talle tegi selline paitamine nalja. Aga ema tõi talle lugeda raamatuid ja Toomas luges usinalt. Maailma ajaloo ja poliitika kohta. Algul Toomas eriti ei tahtnud lugeda, oleks tahtnud väljas poistega mängida. Luurekat ja peitust. Aga nüüd, hiljem, on Toomas emale selle eest tänulik. Et raamatuid lugema pani.

Lugupidamisest ema vastu püüdis Toomas olla alati hästi tubli. Parim. Ema oli teda õpetanud, et elu on karm ja ellu jäämiseks tuleb võidelda. Ta peab olema alati parim. Poolel teel ei saa seisma jääda. Ainult nii jõuab elus edasi, ainult nii ei tallata sind ennast jalge alla. Ja Toomas tegi nagu ema ütles. Ja ei kahetse. Ja paistis, et ema on temaga rahul.

Toomas helistas emale pea iga päev. Küsis, kuidas tervis ja muidu ka. Ema oli talle kõige tähtsam. Või siis sama tähtis kui lapsed. Ja Evelin tuli järgmisena. Kuigi Evelinile ütles ta, et naine on kõige tähtsam. Aga ta ei saanud Evelinile tõtt rääkida. Sest siis oleks naine ta maha jätnud. Ta teadis seda, sest eelmise naisega juhtus nii. Ta ütles, et ema on ja jääb tema jaoks kõige tähtsamaks. Naine pakkis järgmisel päeval asjad ja kadunud ta oligi.

Toomas oli kindlasti ema poeg. Ja ta võis kirjeldada oma suhet emaga kui „erilist“. Sest ema oli aidanud tal jõuda sinna kus ta praegu oli. Ja emale võlgnes ta tänu oma elu eest. Ja lõppeks, ema oli ta siia maailma sünnitanud. Ema oli teda koolitanud. Tema eest hoolitsenud, kui ta oli haige. Teda kooli ja skaudilaagrisse saatnud. Ema veetis temaga isegi laagris mõned päevad. Vaadanud, et kõik oleks korras, et suuremad poisid talle liiga ei teeks. Emaga mängis ta kodus, emaga käis jalutamas. Ta oli küll kõrvalt vaadanud teisi poisse, kes mõnusalt kilkasid ja üksteist taga ajasid. Ta vahel oleks tahtnud kah minna ja mängida. Aga ema ütles: „Väike Toomas, ole minuga ja hiljem saad aru, miks.“ Ja nüüd sai Toomas aru. Mis oli saanud neist poistest, üks on vanglas, teine mingi prügiauto peal. Kolmas teeb mingit teadust, aga temast pole midagi kuulda. Neljas suri vähki. Ja viies lõpetas elu enesetapuga. Aga tema on jõudnud kaugele. Väga kaugele. Ja seda tänu emale.
„Ema helistas,“ ütles Evelin, kui Toomas maja juurde jõudis.
„Ahah,“ ütles Toomas ja kadus tuppa. Ta helistas emale tagasi ja nad rääkisid pikalt. Ema rääkis talle kõik ära, mis ta sel päeval tegema pidi.
„Kas on selge, pojake?“ küsis ema viimaks.
„Selge, emmu!“
Ja ema pani toru hargile.

Luige "preemia"

Viis kuud tagasi ütles Hans Luik, et Ekspressi aktsia märkijad saavad korraliku preemia, kuna 92-kroonine aktsiahind on hea odav. Täna maksab see "hea odavana" reklaamitud asi 84 krooni, märkimishinnast miski 10% vähem.

Panin üles küsitluse, kas ostaksid praeguse veelgi parema hinnaga Ekspress Grupi aktsiat.

Eile jaksas Inno juba natuke kauem seksida

Täna Ikla rannas, sooja 30 kraadi varjus.

Tundub, et suvi otsa rannas peesitamine, mõnus päike ning soe merevesi on teinud oma töö. Nimelt eile seksisime ning ma ütleks, et kauem kui 5 minutit. Mis on väga tore. Lubasime üksteisele, et ei võta endale enam ülearuseid kohustusi ning puhkame nüüdsestpeale veel rohkem.

Äärmiselt nõme, et lapsed peavad varsti kooli minema. Kool on üldse üks nõme koht, üks represseerimine kogu aeg käib. Mina kooli ajal puudusin nii mis jaksasin. Ning lasin isal kirjutada puudumistõendeid. Isa on mul lahe sell, ta oli siis juba pensionil ning kirjutas mulle hea meelega tõendi. Kusjuures ma üldse ei pidanud haige olema. Panin poppi pooltest füüsika, matemaatika ning keemia tundidest, nõnda et mu klassijuhataja Krista Tint pani juba tähele, et asi pole aus. Aga mis siis. Ega mul seepärast halvasti ei läinud, hehee. Füüsikaõpetaja küll ütles, et mina küll ülikooli ei saa (mul oli füüsika 2 ning ülejäänud hinded neljad-viied), aga ma astusin pärast kooli Tartu Ülikooli õigusteaduskonda ning siis pärast veel EHI anglistikasse. Nii et ärge uskuge, mis nõmedad vanatüdrukutest õpetajad teile te tuleviku kohta räägivad, armsad noored, ning lugege nõmedasse tundi minemise asemel pigem mõnd kihvti raamatut. Mina näiteks istusin neil päevil oma armsa isakesega köögilaua taga, jõime kohvi ning arutasime maailma asju. Süümepiinadeta! Nüüd ma muidugi ei julge enam klassikokkutulekutele minna, kartuses, et mult hakatakse asju pärima, aga see selleks.

Ok, jutt läks kooli peale, aga tahtsin ju seksist rääkida. Olen aru saanud, et seksimisele mõjuvad väga hästi soe suvi ning päike. D-vitamiin. Samuti mõistagi stressivaba elu. Igaüks peaks tegema just seda, mida teha tahab, olema, kellega koos olla tahab, ning asi on jonksus. Elu on ilus!!!

Järjejutt Toomas ja Evelin: 18. peatükk

„Toomas,“ kostis Evelini hääl üle õue, „Tom!“
„Jah, mis on?“ kostus kuurist, „mis sa tahad?“
Toomas tõmbas oma püksid kiiresti üles.
„Mingid mehed on siin.“
„Mis mehed?“
„Ütlevad, et on automüüjad. Et neil olla suga kokku lepitud.“
„Kohe tulen,“ hõikas Toomas. Ta vaatas end põhjalikult üle, et kuskil poleks mingit spermaplekki või midagi sellist ja ajas end kuurist välja. Väljas paistev suvine päike pani silmi kissitama. Nõnda, silmi kissitades läks ta eemal seisvate meeste juurde.
„Tere,“ ütles Toomas ja ulatas käe sõbralikult välja.
„Tere-tere,“ vastasid mehed, kel olid mapid kaenla all ja viisakad tumedad ülikonnad seljas. Toomas ise oli flanellsärgi väel, tööpüksid jalas.
„Te siin praegu koduses õhkkonnas, vabandust, et segame,“ vuristas üks meestest.
„Me tahaks jätkata seda autopakkumise juttu,“ seletas teine.
„Aga te pidite ju homme tulema. Me pidime Tallinnas kokku saama,“ ütles Toomas.
Mehed vaatasid teineteisele hetkeks otsa. „Räägi sina,“ ütles üks, pikem ja saledam mees teisele, kes paistis lühem ja jässakam, aga jutukam.
„Selline asi, et me, jah, tulime varem, sest kuulsime, et tahate ikka selle mersu kasuks otsustada.“
„Noja mis selles siis imelikku on. Kaua ma selle kuradi kommari autoga sõidan. Kuhu on võibolla kustud sisse või ma ei tea mis veel. Mingi higihais on sees,“ ägestus Toomas.
„Nojah,“ ühmas lühem ja jässakam külaline, „aga ega see higihais, nagu te ütlete, ei tulene automargist. Meie pakutav Audi on ikka hea, nagu me juba rääkisime, kui ta on uus.“
„Aga see hind,“ sähvas Toomas alumist huult rulli surudes, „see hind on teil ikka väga ränk.“
„Mis hinda mersu esindus pakkus, kui küsida tohib.“
Toomas mõtles hetke. „Teate, noored, tulge homme uuesti Kadriorgu. Seal räägime.“
Ent noormehi ei paistnud asjade selline käik rahuldavat. „Me teeme sellise diili nagu te soovite. Võite proovida meie kõiki mudeleid.“
„Minu jaoks pole küsimus auto, vaid see, mis mina sellest saan.“
Noormehed vaatasid teineteisele taas otsa. „Räägi nüüd sina,“ ütles jässakam mees pikemale.
„Vaadake, meil on selline poliitika, ja see oli meil juba härra Arnoldiga, et presidendi pere saab meilt sama auto hiljem kasutada. Tasuta.“
„See on ju korruptsioon?!“ rõkatas Toomas üle õue.
„See ei ole korruptsioon. Me teeme paljudele ettevõtjatele samasuguseid pakkumisi. Meie jaoks on oluline, et teatud isikud nende autodega sõidavad. See pole meie jaoks suur kulu.“
Toomas jäi mõttesse. „Mis auto ma siis saan? Pärast.“
„Teile tuleb sama mudel, Audi A8, ainult ilma turvasüsteemideta.“
„Miks ilma?“
„Olgu, kui soovite, pakume koos turvaga. Ainult siis tuleb teil endal natuke juurde maksta.“
„Teate, noormehed, kohtume uuesti homme.“
Noormeeste näod läksid taas ähmi täis. „Olgu, olgu, härra Toomas,“ jätkas taas lühem mees, „me teeme teile pakkumise nagu te soovite.“
„Mulle ja abikaasale.“
„Aga …,“ jätkas lühem mees.
„Ei mingeid agasid.“
„Selge, härra Toomas. Me valmistame teile homseks pakkumise ette.“
„Täna,“ jätkas Toomas, „homme on juba hilja. See Väino või mis ta oli, sealt mersu esindusest, see on mind juba hulluks ajanud oma jutuga. Kui tahate oma pakkumist teha, siis tehke täna.“
„Olgu, täna,“ jätkas jässakam mees.

Toomas juhatas mehed väravast välja. Kurat, mõtles ta endamisi, on ikka tegelased. Poevad või naha vahele. Hea, et rahu sai, mõtles ta ja läks maja poole, kust kuulis Evelini häält.

Miks ma peaksin hakkama pronkssõdurit armastama?

Väljavõte Ekspressi artiklist.

Wannabe-meediateoreetik Indrek Ibrus kutsub viimases Eesti Ekspressis kõiki üles hakkama pronkssõdureid armastama. Stiilis, et 19. sajandini olid kõik sõbrad ja ainus vaenlane oli türann, ja nüüd, kus türannid on troonilt kõrvaldatud, saame kõik mõnusalt sõbrad olla. Et see on võti intergratsiooni- ja muude probleemide lahendamisel.

Ilus loosung, kahtlemata, ja ülim eesmärk on kindlasti luua riik nimega The United States of the World. Kus siis neegrid saaksid tulla Aafrikast elama Euroopasse, kus on inimsõbralikum kliima ja saab omale igasugu vidinaid osta, sest on ju levinud arusaamade kohaselt õnnelikumad need, kellel on rohkem asju. Ja seda just teistega võrreldes. (Ma arvan, et see vidina-kultus on tuhandeid, et mitte öelda miljoneid aastaid vana. Kuskilt sellest ajast, kui latimeeria-taolised elukad maale kolisid ja said hakata asju varuma. Vees ei saa asju kuhjata, sest need ujuvad minema.)

Aga oma olemuselt on Ibruse tekst eksitav ja naivistlik. Kui Ibrus viitsiks vähegi vanu allikaid lugeda, näiteks 13. sajandil kirja pandud Taani ajaloolase Saxo kirjutust (mis oma asjalikkuse poolest eristub mütoloogilis-fanaatilistest Läti Hendriku ja Liivimaa vanemast riimkroonikast), siis veenduks ta ise, et kogukondade eristumine rahvuste pinnal on väga vana asi. See, mis 19. sajandil pärast USA iseseisvumist ja kodusõda ning Prantsuse revolutsiooni tekkis, oli sulnis rahvusromantiline suundumus, mis kaotas orjuse ja võimaldas paljudel väikerahvastel taas enesemääramist taotleda. Kogukondade vaheline eristusjoon rahvuse baasil on vähemalt 1000 aastat vana, kindlasti rohkemgi. Ja see on püsinud muutumatuna tänapäevani, väidan mina.

Näiteks Saksamaa on kahetsenud II maailmasõda ja Hitleri tegevust, seda avalikult. Ja kõigil on mulje, et kõik sakslased kahetsevad pattu. Ent kui sakslasega nelja silma all õlleklaasi taga juttu ajada, siis hakkab ta rääkima, et tegelikult oli Hitler kõva mees ja läks sitasti, et sõda kaotati. Ja et ameeriklased on sead.

Sama lugu on inglastega, kes räägivad avalikkuses, kuiväga nad prantslasi ja sakslasi armastavad, aga õlleklaasi taga tunnevad heameelt, et saavad ELi abil vanu vaenlasi kontrollida. Ja et EL ongi selleks ellu kutsutud, et hoida sakslased ja prantslased vaos, kuna nendevaheline tülinorimine on Euroopat kõvasti laastanud.

Soomlastel on sadu aastaid vana ütlemine venelaste kohta:"Ryssä on ryssä, vaikka voissa paistaisi" (venelane jääb venelaseks, prae teist või või sees). Ja see on samuti tuhande aastane tarkus. Kuigi soomlased on avalikkuses suured venelaste sõbrad.

Venelased räägivad õlleklaasi taga, et ameeriklased on sead, aga avalikkuse ees käib Putin koos Bushiga kalal.

Ma ei poolda Ibruse ettepanekut jätkata silmakirjatsemise poliitikat. Vanad, mädanema läinud haavad tuleb lahti rebida ja ära ravida. Naiivne on haavu lappida üha uute ja uute sidemetega, eriti pikemas perspektiivis. Mitte eesti rahvas ei pea oma pronkssõdureid armastama hakkama, silmakirjalikult, vaid tuleb selgeks rääkida kõik hirmud, mis on eestlastel seoses ristiusustamise, sakslaste ja venelastega. Tuleb rääkida, miks need hirmud on tekkinud. Ja endastmõistetavalt peavad sakslased ja venelased eestlaste ees vabandama. Ning kahju korvama, kasvõi sümboolselt.

Mis baltisakslastesse puutub, siis näitab nende tegelikku loomust mitte isegi see, et nad "kauplesid" venelastelt eesti rahva orjastamiseks 200 aastat lisaks, vaid et nad eesti rahva jaoks raskel tunnil, 1939. aastal jalga lasid. Et ühineda emakese-Saksamaaga. Ja mis oli nende plaan: et mõne aasta pärast, pärast sakslaste planeeritud võidukat maailmasõda, taas peremeestena naasta. Et väevõimuga tagasi võtta see, mille nad eesti rahvale olid juba ära müünud. Tõelised sõbrad, eks?! Ja eesti rahval oleks jäänud õnn tööd teha, plaanide järgi siis küll mõisavalitsejatena Venemaal, kuna vene rahvast pidi sakslaste plaani järgi saama orjarahvas, nii nagu juudid pidi üldse hävitatama. Mina Ibruse asemel mõtleks enne pikalt, kui hakkaks baltisakslasi takka kiitma. Ok, nad tegid mõningat teadust. Aga mina küsin: kes ei teeks teadust, kui tema eest ehitatakse valmis majad, kus tal on pidevalt kaetud toidulauad ja kus teenijad kõik tööd ette-taha ära teevad?

Olukorras, kus sakslased on asunud natsirežiimi rehabiliteerima (kõlavad üleskutsed kuulutada ka Saksamaa II ilmasõja ohvriks) ja venelased teevad sama stalinismiga, on väga ohtlik, kui eestlased asuvad ühepoolselt pronkssõdureid armastama. Siis võib juhtuda sama, mis teiste ühepoolselt heausksetega ajaloost: liivlaste juht Kaupoga, nelja Eesti kuningaga Paides või Pätsuga: nad lüüakse lihtsalt maha.

Kui Ibrus teeb ettepaneku lööjale teine põsk ette keerata, siis ajaloos on edu saavutanud need, kes seda pole teinud (kuigi kirik soovitab seda just teha, teine põsk ette keerata). Tugevad on need, kes on jäänud endale kindlaks, oma tõekspidamistele. End kaitsnud, kasvõi vere hinnaga. Enne kui ei eksisteeri üht riiki nimega The United States of the World, ei ole elu maailmas sulepadi, millele võib alati muretult maanduda. Loota ei saa ka maailma isehakanud "politseinikule" USAle, sest ühel hetkel võib see politseinik keelduda olemast politseinik ja siis vaatab igaüks jälle ise, kuidas saab.

Sellised lood, siinpool sood.

Mis võib olla Putini sammude taga?

Väljavõte ajalehest International Herald Tribune.

Putini sammude taga, mis kätkevad endas katseid ajalugu Venemaale mugavamas suunas ümber kirjutada, muu hulgas Stalini rehabiliteerimist, võib olla palju laiem pilt kui Eestis esitatud arvamuste põhjal seni on paistnud. Ja see on POOLA, 38 miljoni elanikuga riik. Maa, mille pärast on Venemaa ja Saksamaa hammast ihunud tuhat aastat. Poola on olnud viimased aastasajad venelaste ja sakslaste poolt tasalülitatud. Ent Poola on ärkamas. Poola ja Eesti saatus ja probleemid on paljuski sarnased.

Poola on vana vendide, veneedide maa, mille järgi on oma nime saanud, vähemalt eestlaste jaoks, venelased. See praegune Poola ala, koos Leedu, Läti, Eesti ja Soome aladega sai ristirüütlite sihtmärgiks 12. sajandi lõpus, pärast lüüasaamisi Jeruusalemmas. Võitlus käis võimu pärast, sest samadele, veel ristimata aladele ihus hammast Venemaa, mis esindas Vana-Rooma järeltulijat, Ida-Roomat, Konstantinoopolit. Sakslased esindasid Lääne-Roomat, Vatikani, mille nad ise 5. sajandil vallutasid ja paavsti endale allutasid. Hiljem legaliseerisid sakslased paavsti võimu kristliku maailma üle pettuse abil, võltsides üht paberit, mis justkui andis kogu võimu paavstile.

Venelased jäid 13-16. sajandini mängust välja, kuna olid mongolite võimu all. Ja sakslased kasutasid seda vilkalt ära. Ristiretked Läänemere piirkonnas tipnesid ulatuslike genotsiididega, preislaste ja liivlaste pea täieliku hävitamisega. Paljuski tegutsesid sakslased mitte usu, vaid oma ahnuse huvides. Ja see maksis lõpuks kurvalt kätte. Ristisõdadele Läänemere piirkonnas tegid lõpu leedukad koos poolakatega, kes olid isesesivalt Lääne-Rooma usu vastu võtnud ja aastal 1410 hävitasid Grünwaldi (Tannenbergi) lahingus suurvürst Vytautase juhtimisel Saksa Teutooni ordu väed. Saksalsed jäid ilma paljudest aladest, kaasa arvatud preislaste maa, mille nad olid mõni aeg tagasi vallutanud. Mõnda aega tegutses ordu edasi veel Eesti ja Läti aladel, ent 16. sajandi keskpaigaks oli ka vana Liivamaa Leedu-Poola alluvuses. Oma hiilgeajal 17. sajandil kuulus Leedu-Poolale lisaks Lätile ja Lõuna-Eestile ka Ukraina, Valgevene ja osaliselt Vene alad. Pärast lüüasaamisi, algul Rootsi vägede, siis Vene kasakate käest kadus Poola-Leedu 1795. aastal üldse maailma kaardilt ja territoorium jagati venelaste ja sakslaste vahel (Austria, Venemaa ja Preisimaa) enam kui 100 aastaks (vahepeal taastas Napoleon Poola riigi 8 aastaks). Poola sai iseseisvaks, nagu Eestigi, alles 1918. aastal, ja kaotas oma iseseisvuse 1939. aastal seoses Molotov-Ribbentropi paktiga, nagu Eestigi. 1939. aastal jagati Poola Hitleri ja Stalini vahel. Pärast II ilmasõda jäi Poola Venemaa mõjusfääri, nagu Eestigi. Ja Poola sai taas iseseisvaks pärast NLiidu kokkuvarisemist. Poola ja Eesti liitusid ELiga 2004. aastal.

Nüüd on Poola hakanud taas oma õiguste eest seisma. Poola on üks tulisemaid kommunistide vastu võitlejaid kaasaja Euroopas, kus on kommunistlikud vaated väga au sees. Paljud Euroopa riigid, nagu Rootsi, on kommunistlikud. Ilmselt seepärast on Poola anti-kommunistlikke vaateid nimetatud Euroopas populistlikeks, neid on naeruvääristatud. Poolat ei pea populistlikuks tõenäoliselt USA, kus kommunistlikke vaateid ei sallita ja kus elab arvestatav poolakate kogukond. USA on pakkunud Poolale raketitõrjekilpi, ent sellele on vastu Venemaa ja üllatus-üllatus, ka Saksamaa. Nagu kirjutab ajaleht IHT, surub Poola Solidaarsuse-liikumise taustaga välisminister Anna Fotyga nüüd aktiivselt Poola õigusi tagant. Nagu märgib Fotyga, on Poola suhted oma ajalooliste vaenlaste, Vene- ja Saksamaaga tervanenud, kuna Venemaa kasutab relvana oma naftat ja gaasi ning Saksamaa on asunud välja nõudma Poolasse sõja ajal viidud vara. Suhted Moskva ja Berliini vahel on tihenemas ja Varssav peab selles olukorras kaitsma oma õigusi, leiab Fotyga.

Ja nagu tuleb välja IHT artiklist, siis mitte ainult Venemaa ei püüa ajalugu ümber kirjutada. Seda teeb ka Saksamaa, mis Stalini ja Hitleri võimuloleku ajal tegi katse koos Venemaaga maailma jagada. Nimelt on hakanud Saksamaa konservatiivne parlamendiliige Erika Steinbach nõudma välja Poolasse sõja ajal viidud sakslaste vara. Või selle vara eest kompensatsiooni. Väidetega, et ka sakslased olid sõjas ohvrid.

Saksamaa ja Venemaa plaanivad rajada gaasijuhtme Läänemerre nii, et see Poolani ei ulatu. Sama lugu on Eestiga, mis annab gaasijuhtme jaoks kasutada oma territooriumi, aga ei saa miskit vastu.

Arvata võib, et ka Venemaa on Poola ees hirmul. Et kommunismi taaga uuristamise varjus hakatakse enam uurima II maailmasõja tekkepõhjusi. Kus mängis otsustavat rolli lisaks Hitlerile ka Stalin. Poola on juba välja toonud asjaolu, et ilma Saksa okupatsioonita oleks riigi rahvaarv suurem ja seetõttu peaks Poolal olema tulevases ELis suurem sõnaõigus (huvitav, miks Eesti pole sarnase seisukohaga välja tulnud, sest MRP pakt hävitas ka poole eesti rahvast). Taustaks, tuleviku ELis on kavas jõupositsioonid ümber mängida nii, et riikidel, millel on suurem rahvaarv, on suurem sõnaõigus. Seni oli riikidel võrdne sõnaõigus.

Poolal on õigus nõuda kahjutasu nii Venemaalt kui Saksamaalt. Kas mitte seal pole peidus võti, miks venelastel on kiire Stalini rehabiliteerimisega? Ja miks sakslased tahavad end teha sõjas ohvriks. MRP pakt tegi korvamatut kahju Poolale, Eestile, Lätile, Leedule ja Soomele. Neid kahjusid pole veel keegi kunagi välja maksnud, kuigi Saksamaa tasus pärast II maailmasõda ülejäänud maailmale kuhjaga. Näiteks Venemaale viidi reparatsiooni (sõjakahjude korvamise) korras Saksamaalt terved tehased. Soome tehti pärast sõda samuti lolliks ja nõuti Venemaale annetuste andmist, näiteks ehitasid soomlased reparatsiooni korras Tallinna barakke.

II maailmasõda pole veel kaugeltki lõppenud.

Tauno Loodus on ta jee!

Väljavõte viimasest Kroonikast.

Millegipärast on Tauno Looduseks tituleeritud SBM Panga juht Riho Rasmann. Selline pläkk! Häbi! Seltskonnaajakiri võiks ikka seltskonnategelasi tunda.

Venekeelne TV tuleks anda Kanal 2-le

Lõik Kanal 2 uudistesaatest.

Vaatasin täna Olaf Suuderi juhitavat Kanal 2 uudistesaadet Suvereporter ja ma olen üha enam veendunud: kui üldse Eestis avada venekeelne kanal, tuleks see anda teha Kanal 2-le. Sest Ivar Vigla, kes teeb Kanal 2-le Reporterit on sedavõrd andekas, et tema saade ületab mäekõrguselt konkurentide toodangut. Ma ausalt öeldes ei kujuta ette, kes enam üldse ETV või TV3 uudistesaateid vaatab.

Kohtusin Ivar Viglaga esimest korda, kui olin 16-aastane (aastal 1986) ja töötasin suvel EÕMis Rapla maakonnas Rebase rühmas, Purila kandis. Siis käis Vigla noore Eesti Raadio ajakirjanikuna malevlasi intervjueerimas. Ja ma rääkisin midagi majandi efektiivsuse kohta. Igal juhul seda lõiku eetrisse ei lastud. Aga Vigla jäi mulle meelde. Hiljem tegi ta ilma ETV Noortestuudio Pärastlõunas. Koos Vahur Kersnaga, kes on samuti ürgandekas ajakirjanik. Nagu ka Madis Jürgen, mu meelest. Ja hiljem läksin ise ülikooli ajakirjandust õppima, paljuski Vigla, Kersna ja Jüri Luige eeskuju tõttu.

Kui nüüd ausalt järele mõelda, siis ma ei mäleta, millal viimati ETV uudisteprogrammi vaatasin. Neid topiseid seal, kes on nagu robotid. Ananova on ka parem kui Margus Saar. ETV trump oleks kiire reageerimine kriisiolukorras, aga aprillirahutuste ajal oli taas Kanal 2, kes ilma tegi, Jürgen Fogel otse sündmuste keskel, selle eest tuleks anda riiklik auhind.

Midagi ei juhtuks, kui ETV üldse kinni panna ja suunata Pealtnägija ning dokfilmid mõnesse erakanalisse. Ja riigiraadio võiks ka hingusele saata, kõik need eputrillad seal. Kuku raadio on igal juhul parem.

Riigitelevisioon ja raadio on lihtsalt hulk laisku ja andetuid inimesi karjana kokku aetud, kes kulutavad sadu miljoneid (2007. aastal 315 mln kr) maksumaksja raha.

Selline on minu tagasihoidlik arvamus.

Mida võiks valitsus Kroonikalt õppida?

Väljavõte viimasest Kroonikast.

Mind kohe väga huvitab, mida võiks valitsus Kroonikalt õppida. Kas perselakkumist, millega Kroonika viimasel ajal tegeleb. Ma ei usu seda, Ansip on tuntud oma julguse ja otsekohesusega.

Pigem õpetas valitsus Kroonikat, andis juhtnööre, milliseid sündmusi mismoodi valgustada. Viimasel ajal on Kroonika olnud ametivõimude tänuväärne sülekoer. Nüüd on siis sülekoer täiega peremehe embusse võetud, nagu ka fotolt näha.

Kas Ingrid semmib Savisaarega?

Väljavõte ajakirjast Kroonika.

Kui möödunud aastal oli juttu, et Ingrid Tähismaa kavatseb minna poliitikasse ja kandideerida Reformierakonna nimekirjas (ja Tähismaa toimetatavas Kroonikas ilmusid ridamisi lood Reformierakonna tegelastega), siis nüüd näib, et naine on valinud Keskerakonna.

Põhjuseid on mitmeid. Esiteks olevat Ingrid mõjunud niimoodi Keskerakonna peasponsorile Oliver Kruudale, et too keelas oma ajakirjas Just minu ja Irja veebipäeviku avaldamise. Ja nüüd ilmuvad Kroonikas järgemööda lood Keskerakonna tegelastega. Viimases numbris oli neid terve plejaad, nimetagem tuntumatest Savisaared ise, siis Kalle Klandorf, Aadu Must, Kadri Must, Ain Seppik, Kalle Laanet, Lembit Kaljuvee, Jüri Ratas. Ingrid istus ise ühes lauas keskerakondlase Aivar Riisaluga.

Ma saan aru, et Keskerakonna maine vajab turgutamist pärast napsimüügi keelustamist ja aprillirahutuste ajal rahvale näkkusülitamist, aga kas seda peab tegema ajakiri Kroonika oma veergudel. Aga mul pole ka midagi selle vastu, kui Ingrid poliitikasse tõmbub. Sest Kroonika on viimasel ajal olnud nii igav, see oleks nagu mingi poliitikute ja PR-meeste suuvooder. Imal ja maotu, nagu ajal, kui seda toimetas Maire Aunaste. Ja Aunaste tegi Kroonikast vähemalt kultuuriajakirja, sel oli vähemalt mingi missioon. Nüüd on lihtsalt mesilood poliitikutega. Kroonika on nagu prostituut, mis igaühel suhu võtab. Ja ma ei usu, et lugejad seda kaua taluvad.

Veel mõned väljavõtted viimases Kroonikas ilmunud Keskerakonna väljanäitusest:

Suvi ei ole läbi

Suvi ei olegi sugugi mitte läbi. Käisime täna Ikla kandis meres ning nii mõnus oli sulistada, õhk pole enam nii põrgupalav kui kaks nädalat tagasi ning vesi on mõnus, mahe ja sametine. Soovitan kõigil, kel võimalik, otsejoones merre, jõkke, järve või tiiki karata. Kusjuures ujuda osata pole üldse vaja. Näiteks mina ei oska ujuda, aga ma sulistan madalas vees ja nii mõnus on. Tegelikult lõppeb suvi alles septembri lõpus, ärge seda ära unustage, eks.

Ärevaks tegev lugu Ekspressi aktsionäridele

Väljavõte Päevalehest.

Avastasin Päevalehest selle lehe direktori Aavo Koka artikli, mis teeks mind ärevaks, kui ma oleks Ekspressi aktsionär (Päevaleht on osa Ekspress Grupist). Kokk kirjutab stiilis, et meil siin Päevalehes on igati mõnus olemine, ei aja me siin suurust taga ega suuremat raha, vaid töötajate rahulolu.

Ja niipalju kui ma olen lugenud, väljendub see "rahulolu" lugejanumbrite ja Päevalehe sisu pidevas languses. Ja ma polegi aru saanud, mis on Koka jaoks tähtsam, kas kõiksugu juhtmisialased jutukesed, mida ta raha eest vestmas käib, või ajakiri Director, mida ta muude asjade kõrvalt veel teeb, või siis niisama rahulolu.

Ok, Kokk on Päevalehe kasumisse viinud, aga samahästi võib see olla raamatupidamistrikk, sest Luige kontrolli all on nii sisendid (ajakirjanike palgad) kui väljundid, see on siis trükikoda ja levifirma. Lihtne on ühest taskust raha teise ümber tõstes siin või seal, vastavalt vajadusele, väikseid kasuminumbrikesi tekitada. Või siis kasumit näidata seal, kus parasjagu vaja. Ning siis hiljem sitt seis suurte ostude taha peita.

Üldiselt, ma ei taha Koka kohta miskit paha öelda, aga kõik kohad, kuhu ta oma näpu on pistnud, on läinud perse. See on siis: Hoiupank läks hingusele, Eesti Ekspressi loetavus kukkus ega ole taastunud ja nüüd kukub Päevalehe loetavus. Aga ma ei eita, et Kokk on hea jutuga mees. Veab välja.

Ristisammas- kas poolt või vastu?

Väljavõte Postimehe artiklist.

Tallinna kavandatav vabadussammas, või vähmalt selle kavand näeb ette ristikujulist mälestusmärki.

Sellel kavandil on mitmeid toetajaid, näiteks nagu žürii liige, peapiiskop Andres Põder.

Aga ka vastaseid, nagu kirjanik Ave Alavainu, kes kirjutas Postimehes terava vastukaja.

Panin üles ka samba teemalise küsitluse, kas selline sammas sobib või mitte.

Rasedusvastastest tablettidest - minu kogemus

Vastan siin meile toreda kirja saatnud inimese küsimusele tablettide kohta. Kasutan praegu ka Logesti. Enne kasutasin Cilesti ja Femodeni, aga need ajasid mind iiveldama. Nüüd Logest ei aja, aga võib-olla tõesti on tal miskid teised kõrvalmõjud, kui hakata mõtlema. Seksiisu on endiselt sama suur ning kui Inno mind suuga erutab, siis pole mul orgasmi saamisega mingit probleemi. Praegu suudab Inno vastu pidada ca 2-5 minutit (ta ise ütleb, et rohkem) ja selle ajaga, mnjahh, mul veel hea hakata ei jõua. Ja teist korda ta - praegu veel - üritada ei jaksa. Oleme vist olnud natuke liiga palju haiged ega jaksa mitu korda järjest seksida. Aga eks me paranda ennast! Otsustasime lisaks suvele veel sügise-talvegi puhata ning teist satsi Ameerika pärandusrahasid oodata. Siis, kevade poole, hakkame tegema seda kohvikut, millest kogu aeg jauranud oleme.

Mina kasutan tablette seepärast, et muidu menstruatsioonivalud lihtsalt tapaks mind, varem või hiljem. Kui Innoga 2005nda aasta kevadel kokku saime, siis jätsin järgi, aga valud muutusid iga kuuga üha hullemaks ja ma olin sunnitud end taas tabletiorjaks tegema. Midagi pole teha, kes kogenud, see teab. Muidugi, valud lõppeks, kui jääksin rasedaks, aga sellisel juhul peaksin ma rasedaks jääma kohe, mida ma aga ei taha. Ootame-vaatame-stiiliga ma jällegi riskida ei saa. Nii et siis esialgu ikkagi tabletid.

Mis Pulleritsu vaevab?

Väljavõte Postimehe artiklist.

Ma saan veel aru sellest, kui Pullerits on vihane kuulsuste peale, kes hoiavad vett kokku sellega, kui pesevad hambaid duši all, ei pese neid üldse või ei pese juukseid. Kuigi ma ei saa aru, mis see Pulleritsu asi on, sest see ei häiri teisi, kui inimene end ei pese. Või kui häirib, siis lähedasi. Igal juhul mitte Pulleritsu, kellel ma ei tea olevat sugulust Blanchetti, Gervaisi ja Anistoniga. Aga ok, fanatism on lihtsalt naljakas ja ma ei mõista hukka Pulleritsu, kellele fanatism ei meeldi.

Aga ma ei saa aru Pulleritsust, kui ta üritab maha teha veebisaiti YouTube, kuhu saab igaüks üles panna oma videod (seda artiklit millegipärast Postimehe veebis pole).

Pullerits oli kunagi Tartu Ülikoolis mu õppejõud ja jäi meelde sellega, et palus mul pärast loengu lõppu jääda auditooriumi ning küsis vaikselt, mis ma temast arvan ja mis teised temast arvavad. Ma ei osanud midagi kosta. Pärast tuli välja, et ta oli selle küsimuse ka kõigile teistele esitanud. Selline naljakas lugu. Nüüd tundub, et Pullerits on uuel ringil, aga teda häirib, kui tema tegevus üles võetakse ja nö suure kella külge pannakse.

Mina soovitaks küll ajakirjandustudengitel kõik rauad tulle panna ja avalikustada see, mis Pullerits oma loengutes või väljaspool seda toimetab. Kui sellest muud ei sünni, siis hea võimalus oma tehnoloogilisi oskusi praktiseerida. Ja miks ei võiks loenguid üle veebi üle kanda. Mis halba sest saab sündida? Kas see pärsib vaba arutelu? Vaevalt.

Evelin Ilves on minu sugulane

Mnjahh, selgus, et Evelin Ilves, Toomase naine on minu sugulane. Minu isa emaema Emilie Rohu kaudu. Mu vend Vello käis hiljaaegu Rohtude (sest suguvõsast pärineb ka kuulus kirjamees Richard Roht) suguvõsa kokkutulekul ning trehvas seal Evelini, kellega sai kenasti jutu peale. Nii et vaat kus lops. Vello helistas kohe isale ja isa helistas kohe mulle, öeldes, et vaadaku ma, et ma midagi Evelini kohta halvasti ei kirjutaks. Ega mina ei olegi kirjutanud, onju!

Panin üles küsitluse, kas uus maja aitab värskendada Kati ja Alo Murutari kooselu

Väljavõte viimasest Kroonikast.

Viimasel ajal on palju juttu olnud sellest (Kroonika, Eesti Naine), et Kati ja Alo Murutar kavatsevad oma suhet värskendada uue majaga, mille Alo rajab Tartusse ja kus paar hakkab siis koos käima. Muidu olevat Alo elukoht Pärnu jahtklubi ja Kati oma Liu rannas.

Panin vasakule veeruribasse üles küsitluse, kas uus maja aitab värskendada abielupaari suhet. Vastakem.

Üks tagasiside enneaegse seemnepurske, seksi ja sobivuse teemal

Saabus selline tagasiside:

Tere.

Juba ennegi on olnud selles, mis te isiklikest suhetest kirjutanud olete, palju äratundmist – kõik see sobivuse tähtsus, et sobivad meeldivad teineteisele nagu nad on, meeldib lõhn jne. Kahjuks jah, räägin mineviku vormis, sest õnnel on vahel järsk lõpp, mu teinepool sai õnnetuse läbi surma, aastaid tagasi, loodan nüüd, et võibolla naeratab õnn veel teist korda, sobiva partneri otsa komistamise näol. Nüüd jälle huvitav lugemine - ka minu partneril oli see asi, et mees oli väga tuline ja lõpetas ruttu, aga peale kiiret lõppu kuskil 15-20 min pärast oli ta uuesti valmis alustama ja siis oli ta võis aeglasemalt, pikemalt nautida, mis talle endale väga meeldis ja siis ka mina jõudsin lõpuni, mõnes asendis isegi multiorgasme.

Kui mees hirmsasti püüdis ennast kohe alguses tagasi hoida, siis sageli tal see ikkagi ei õnnestunud ja oli sellest ise häiritud, mis ei meeldinud mulle, sest ma ei tahtnud, et ta on niimoodi pinges ja põeb. Ilmselt kiire lõpetamine on tugeva seksuaalsuse + kõrge tundlikkusega meeste iseärasus, mida on raske valitseda, silmade ees läheb mustaks ja kui midagi taipama hakkab, on juba ära tulnud, seletas mees ise seda. Pärast võtsimegi suhtumise, et läheb see esimene kord nagu läheb, saab ju natukese aja pärast korrata. Kuigi regulaarne seks muutis meest mõnevõrra aeglasemaks, aga mina ikkagi alati orgasmini ei jõudnud ja mitu korda oli ainuke variant, mis alati töötas. Muidugi nõudis see aega ja oli mõneti problemaatiline, kui isu tuli peale tööpäeva hommikul (aega vähe noh), siis tuli valida kas hilinemise või asja üldse edasilükkamise vahel. Või siis nii, et temal tuli ära ja mina leppisin sellega, et pinge jäi natuke üles ja järgmine kord, kui aega oli, sain lõpuni. Õhtul koju tulles olime mõlemad u. paar tundi sellised, et ei tahtnud suhelda, tegime üsna vaikides söögi ja tuiasime köögi ja teleka vahet või istusime niisama vaikselt kumbki oma nurgas. Kodusus leevendas väsimuse ja siis oli juba hea rääkida, seksida või mida iganes. Vaatamata töölkäimisele oli meil ikkagi hea ja rahuldava sagedusega seks (3-4x näd. keskm.), kuigi selle mehe eelmised suhted olid rappa läinud seetõttu, et nemad ei tahtnud nii palju ja ta tüütas neid oma isukusega. Tegelikult olin töö juures sel ajal just asjalikum, sest ma olin isiklikus elus saanud selle, millest teismelisena ebamääraselt unistasin, olin paigas. Vot ei tea, mis oleks, kui lapsed oleks tulnud, lõpp tuli enne, kui me selleni jõudsime (u 4a kooselu), esimesi sellesuunalisi mõtteidusid oli. Nädalane lahusolek (töö- v õppimisreis) ka rööpast välja ei löönud, esimesed päevad olid siis lihtsalt tormilisemad. Pikemat lahusolekut oli 1 kord, kui mina sõitsin 6 nädalaks komandeeringusse, kuskil poole pealt ei saanud enam üldse magada, keerasin ennast küljelt küljele ja lõpuks hakkasin nutma ja tekkis tunne, et ikka väga vale on, kui me saaksime olla koos, aga ei ole. Pidin kõvasti tahtejõudu pingutama, et ennast hommikul kokku võtta ja käituda nagu asjalik täiskasvanu, viimased nädalad olid tänu lähenevale kojuminekuvõimalusele kergemad. Peale seda oli ka mees mingi aeg eriti kiire lõpetamisega, peaaegu nagu suhte alguses.

Küsida tahaks, et kas raseduse ärahoidmine muudab teil midagi? Meil oli nii, et rasedusvastaste tablettide söömine tegi mind tuimemaks, oli vaja pikemat eelmängu, orgasm tuli aeglasemalt jne. Võibolla oleneb ka sellest, mis tablette konkreetselt süüa, minul siis tri-regol ja logest, esimene oli nagu veidi parem, aga ei tea kah. Kondoom, vastupidi, tegi mehe tuimemaks, mis oli asjaolusid arvestades hea, kuid vahel, kui ta oli pisut väsinud, kadus erektsioon poole pealt ära ja üldse, teineteist ilma mingi takistuseta tunda meeldis mõlemale rohkem. Ähh, kahjuks on neil vahenditel kõigil oma puudused, aga noh, tuleb vist rahul olla, et nad üldse on.

olge mõnusad

Kas ajakiri Trend lõpetas järsku ilmumise?

Ajakiri Trend (pilt võetud veebikeskkonnast osta.ee)

Kas Forma Media välja antav ajakiri Trend lõpetas järsku ilmumise? Viimane uudis oli see, et ajakirja peatoimetaja Koidu Raudvere kas lahkus ise töölt või sai kinga. Nüüd on aga see ajakiri väljaandja kodulehelt sootuks kadunud ja Trendi veebisait www.trendiajakiri.ee on maha võetud. Viimati lisandus sinna Trendi blogi, mis oli iseenesest hea algatus.

Lisaks Trendile, mis on ilmselt ilmumise lõpetanud, annab Forma Media välja Eesti populaarseimat koduajakirja Kodu ja Aed ning uut pereajakirja Meie Pere.

Järjejutt Toomas ja Evelin: 17. peatükk

Toomas lamas veidi aega niisama kuuri põrandal. Selili. Vaatas lakke ja mõtles, kuidas küll vanal ajal laiu laudu käsitsi saeti. See võis ikka hirmus pingutamine olla. Hirmus töö.
Siis vaatas ta ennast. Oma keha. Ta püüdis oma kõhtu sisse tõmmata, et oma varbaid näha, aga see eriti ei õnnestunud. Ja ta ei suutnud meenutada, millal tal see viimati õnnestus. Sinna on ikka aastakümneid.

Ja mis hull, niimoodi selili ei näinud ta enam hästi oma riista. Ta ei saanud vaadata, kui pikk see on ja kas see on öö jooksul kasvanud või mitte. Või hoopis kokku kuivanud. Vanematel meestel pidi riist kokku kuivama, oli ta kuskilt kuulnud.

Toomast valdas hirm. Ta mõtles oma nooruspõlve unistusele, Pamela Andersonile ja tundis, kuidas veri hakkas peenisesse valguma. Ta tegi püksiluku lahti ja tõmbas pükse veidi allapoole. Ja ajas aluspükste vahelt käe sisse. Haaras oma riista pihku ja mudis seda. Ei, see on ikka endine. Pole siin midagi kokku kuivanud. Talle tundus, et pigem vastupidi, see on veidi kasvanud. Siis on ikka tõsi, mõtles Toomas, mida seksuoloogid soovitavad, et kui riista pidevalt mudida, siis veresooned laienevad ja riist muutub suuremaks. Ainult et seda peab tegema iga päev. Vahele jätta ei tohi. Muidu võtab riist jälle endised mõõtmed. Aga riist pidi olema suur. Toomas ei osanud endalegi seletada, miks, aga ta tundis, et riist peab suur olema. Ta imetles mehi, kellel oli suur riist. Aga ta imetles veel rohkem ennast, kui tal on teistest suurem.

Väljast kostis Evelini juttu, aga Toomas ei teinud sellest välja. Ta tundis end nõnda turvaliselt. Kuuris. Kus teda keegi ei näinud. Peale ehk hiirte, kes siin-seal aeg-ajalt krõbistasid. Toomasele meeldis nõnda üksinda endaga tegeleda. Vaadelda oma keha. See tundus nii vabastav. Toomas tundis, et koos iseendaga saab ta olla vaba.

Toomas hakkas oma peenist käega stimuleerima. Ta mõtted liikusid Pamela Andersonilt sujuvalt Evelinile, siis oma endisele naisele ja sealt edasi tagasi Andersonile ning siis Mardi juurde. Talle meenus järsku Mart. See lühikesevõitu jässakas mees, kellega ta oli Saksamaal kohtunud. Ja kellega tal oli arenenud suhe. Mitte küll tõsine, nad jõudsid vaid kallistusteni. Ja ühe suhuvõtmiseni. Aga ta tundis mingit seletamatult head ja joovastavat tunnet. Kui ta sai olla koos Mardiga. Nad klappisid väga hästi. Käisid koos kinos, kalal, jalgrattaga sõitmas. Veetsid hiliseid õhtutunde poliitika teemal arutades, Eesti tuleviku peale mõeldes. Need olid väga viljakad vestlused.

Aga siis tuli Toomas Eestisse ja kohtus Eveliniga. Ning Mart ei teinud tast enam välja. Hiljem üritas Toomas oma endist sõpra vältida, et mitte lahti kiskuda vanu haavu. Tal oleks olnud raske Mardile otsa vaadata. Kuigi ta igatses Mardi puudutust, temaga veedetud tunde. Saaks Mardiga kasvõi koos viskit juua ja sigarit suitsetada! Seda oleks Toomas tahtnud, Eveliniga poleks selline asi kuidagi kõne alla tulnud. Ja sellist meest, kellega Toomas oleks sedavõrd hästi klappinud kui Mardiga, polnud Toomas hiljem kohanud. Mis ikka, mõtles Toomas, küllap kohtun temaga teises ilmas. Seal kindlasti! Kõik sobivad inimesed pidid teises ilmas uuesti kokku saama. Ja siis algab alles tõeline elu. See siin on vaid ettevalmistus, kannatus ja piin.
Toomase käsi oli endiselt peenise küljes kinni, ent riist oli vahepeal longu vajunud. Ja Toomas ei saanud seda enam kõvaks. Raisk, mõtles ta, miks ta kõvaks ei lähe? Kas ta on vanaks jäänud? Kas tõesti peaks hakkama jooksmas käima, nagu arst soovitas? Toomas mõtles õudusega sellele, et peab hakkama Viagrat võtma, nagu seda teeb enamus vanemaid mehi. Ei, ta parem jätab seksimata. Aga Viagrat ta suu sisse ei võta. Sest mis siis, kui tal ilma Viagrata enam üldse kõvaks ei lähe.

Toomas üritas mõelda kõige erutavamale fantaasiale, mis tal oli. Kuidas ta on koos kolme naisega. Kellest üks suudleb ta rindu. Teine imeb peenist. Ja kolmandal on suus munandid. Noku hakkas tasapisi taas kikki minema. Kuni erutus tõusis ja Toomas sai uuesti rajale. Edasi läksid ta mõtted taas Pamela Andersonile. Sellele, kuidas ta saab end tühjendada naise suurte rindade vahele. Toomas teadis, et päris Pamelaga tal elu jooksul seksida ei õnnestu. Aga kuskilt pidi saama tellida Pamela täpseid latekskoopiaid. Mis liigutavad, räägivad ja imevad. Millel on rinnad ja tuss nagu päris naisel. Toomas unistas ajast, mil ta saab kuuri all mõnusalt oma Pamelaga aega veeta. Ta lubas endale, et viib unistuse täide. Veel oma eluajal.

Eestil on aeg poisid Iraagist koju tuua

Olen juba varem sellest siin blogis kirjutanud, et Eesti peaks oma poisid Iraagist koju tooma. Iraaklased näevad võõrvägedes juba pikemat aega mitte vabastajaid, vaid okupante. Mistõttu on enamik Euroopa riike oma väeosad Iraagist välja toonud või teevad seda parasjagu. Nii näiteks on Lõuna-Iraagist Basrast lahkumas Britid, senised USA suurimad toetajad.

Samuti on juba pikemat aega selge, et Iraagi probleeme ei saa lahendada relvadega.

USA kannab Iraagi sõjas vastutust, alustades sõdimist vastu maailma üldsuse soovi ja pooliku või eksitava info pinnalt. USA võttis tohutu riski, see risk end ei õigustanud ja on kohustatud kandma vastutust. Mistõttu on USA toodud ohvrid õigustatud. Ma ei näe mingit põhjust, miks peaks Eesti ohverdama Iraagis oma poiste verd ühe teise riigi ametnike vigade tõttu. Ja olukorras, kus need ametnikud on kaotanud oma rahva usalduse. Eesti poliitikud, hoides poisse Iraagis, riskivad ka enda usaldusväärsusega.

Neid poisse on Eestil endal tulevikus mujal vaja, näiteks kasvõi Venemaa-poolsete šantaaži-aktide mahasurumiseks, milleks jäi aprillirahutuste ajal jõudu napiks.

Kroonilise rahuldamatuse sündroom

Olukorda, mis praegu ühiskonnas valitseb, ei nimetaks mina modernismiks ega postmodernismiks, nagu paljud seda tavatsevad teha, vaid kroonilise rahuldamatuse sündroomiks (KRS). Käes on lihtsalt KRSi mingi järjekordne etapp.

KRS tähendab seda, et inimesed, kes on loonud reaalselt eksisteerivasse maailma omaenda virtuaalse maailma, vaevlevad kroonilise rahuldamatuse käes. Paradoks on see, et inimmõistuse toel loodud nö unelmate maailm on tegelikkuses üha kaugemal sellest, millest inimene tegelikult unistab. Saavutatud on kompromiss, mis kõiki mingil määral rahuldab, aga mis kellelegi tegelikult ei sobi. Mis poleks kunagi kellegi esimene valik.

KRSi tagajärjed on stress, kõiksugu südamehaigused, vähid jms. Inimesed on üksteise ja iseenda suhtes tigedad, näiteks tänaval. Käivad tigeda näoga ringi. Seda kogu maailmas, eriti kõige enam "arenenud" riikides, USAs, Suurbritannias, Šveitsis, Rootsis, Soomes. Samuti on KRSi tagajärg, et sobivad inimesed ei saa kunagi kokku. Ja inimestel on üldse raske suhteid luua. KRSi tagajärg on kõiksugu meeletused. KRS käivitab mingi seletamatu enesehävitusinstinkti, mis väljendub sõdades ja muudes konfliktides. Ja KRS on inimkonda saatnud aastatuhandeid ja selle ulatus laieneb iga päevaga. Inimkonna ajalugu ongi KRSi ajalugu.

Meestel väljendub KRS agressiivses käitumises. Sellises seletamatus agressiivsuses, millele mees ise seletust ei leia ja mis teda häirib. Selle leevendamiseks soovitatakse mehele sporti ja töörügamist, aga mingitel hetkedel ei suuda mees kiusatusele vastu panna ja teeb kurja. Selline mees, nagu ma juba kirjutasin, on sõjas efektiivne tapariist, aga rahuajal kogu ühiskonnale ohtlik tegelane. Kelle käitumisest jõuab avalikkuse ette vaid jäämäe pealmine osa. Paljud vägistamis- ja pedofiilia juhtumid, näiteks oma lapse seksuaalne ärakasutamine, ning muud perevägivalla juhtumid, ei jõua kunagi avalikkuse ette. Paljud tapmised ja peksmised jäävad tuvastamata. KRS oskab end väga efektiivselt kaitsta. Samas pole agressiivne mees naise jaoks enam atraktiivne. Paljud suhted jäävad sündimata või katkevad, kuna mees on liiga agressiivne.

Naistel väljendub KRS samuti agressiivses käitumises. Kui meestel on see agressiivsus suunatud väljapoole, siis naisel sissepoole. Naine on agressiivne iseendaga. Ta ehib, lõigub, värvib, lapib, pigistab ja torgib end nii jõhkralt, et mõned isendid ei pea vastu ja surevad. Samas pole KRSi käes kannatavad agressiivsed naised meeste jaoks enam atraktiivsed. Vaatasime eile Irjaga Soome Nelose pealt saadet sellest, kuidas Posh Spice, Victoria Beckham (see, kes on Evelin Ilvese suur eeskuju) Ameerikasse jõudis. Seal oli lõik, kuidas ta külastas Los Angelese nn sociality'eid. Ja need naised nägid jubedad välja (Poshile nad samas väga meeldisid)! Nagu kümme Tiina Parki kuubis istusid reas. Nad olid endaga väga kõvasti vaeva näinud, kahtlemata. Aga tulemus oli selline, et vähesed mehed suudavad nendega seksida. Ja KRS ajab neid naisi end veel jubedamaks muutma. Kuigi need naised muutuvad enda arvates iga päevaga üha ilusamaks.

KRSi on hakanud ära kasutama kosmeetika- ja farmaatsiatööstus. Kaubandus. Alkoholitööstus. Autotööstus. Meelelahutustööstus. KRSil põhineb üha rohkem meditsiin. KRS on kogu majanduse arengu alus. Ja poliitika alus. Ühiskonna nurgakivi.

KRS tabab inimesi üha nooremalt ja pikemas perspektiivis sureb inimkond KRSi tagajärjel välja. Mis võib-olla polegi halb, sest ma ei näe KRSist läbi imbunud agressiivse inimese eksisteerimises mingit mõtet. Selline inimene on ohtlik elule.