Siiras tänu isa surmas kaasatundjatele, isast veel

Meil oli isakesega selline kokkulepe, et kui ta sureb, siis annab mulle kindlasti pärast surma märku sellest, et ta on kusagil olemas, kas siis astraalkeha või hingena, sest nii tema kui mina usume reinkarnatsiooni. Sain eile öösel alles kella kolme ajal magama, uni ei tulnud kuidagi ja tegime Innoga Tartu linnas ülipika jalutuskäigu. Lõpuks siis tuli uni ja ma magasin kolm tundi, kuni päikesetõusuni. Tulin vastumeelselt üles ning korraga kuulen, et minu magamistoa akna taga rõkkab lind. Ja kusjuures nii kõva häälega nagu ei ükski lind, keda ma olen kuulnud, kunagi varem, sedasi nagu tal tahaks süda rinnust välja karata.

Vaatasin aknast välja ja seal ta oli, istus oksa peal ja muudkui rõkkas, kurgupõhjast. Täpselt nagu isa siis, kui ta minu telefonikõnele vastas. Sügavast hingepõhjast. Imeline soe tunne käis südame alt läbi. Isa. Sa tulid. Nutsin rõõmust. Isa tuli mulle ütlema, et temaga on kõik korras, et pole üldse vaja muretseda, sest ta on siin, siinsamas ja temaga on kõik hästi. Pärast surma pidid lahkunud võtma ühendust inimesega, kes neile kõige lähedasem, ja seal ta siis oligi. Minu akna all, õunapuu oksal.

Tahan südamest tänada kõiki kaasatundjaid ja neid, kes huviga isast lugesid. Ta kirjutas siia blogisse alati suurima heameelega. Ka tema armastas kirjutada ja kogunisti kirjutas Vorkuta vangilaagris, kus ta viibis kaheksa aastat, ühe toreda romaani, mis räägib ajast enne viimast sõda, kahe noormehe seiklustest. Tahtsin selle isa romaani siin blogis varsti ära avaldada, et ka isa saaks seda siit lugeda, aga mis seals ikka, läks teisiti. Ma avaldan ta ikkagi. Selle pealkiri on: Möödus suvi. Isa poleks suutnud valet kirjutada ja seepärast poleks temast kuidagi võinud saada nõukogude kirjanikku. Aga ta armastas ka väga metsa ning seepärast ma arvan, et talle meeldis ka metsandust õppida ning Rakvere Metsamajandi direktori (Simo Nõmme) asetäitjana töötada. Aga tal ei oleks kindlasti midagi tema romaani avaldamise vastu.

Hästi suur rahu on hinges. Käisime täna Innoga Wildes, mina jõin kohvi ja Inno teed. Isa oli meiega. Ja kogu aeg sisendas mulle, naaskel selline, et ära muretse, ära muretse, kõik on korras. Tal oli muide alati, kui me kolmekesi koos olime, siis mina, tema ja Inno, selline mõtlik heatahtlik pilk, mis näis ütlevat, et tal on südamest hea meel, et mul on nii hästi läinud. Ja ükskõik kui palju ma end ka nüüd ei kiru, et pagan, pidin ma tal kõik mured ära lahendama, ta vaatas, et kõik on korras ja suri jumalarahus ära, olen ma ikkagi kirjeldamatult õnnelik, et nii läks. Et isa sai elada ka oma vanaduspäevil just nii, nagu ise tahtis, et me saime veeta n i i palju aega koos ja et ma sain tema heaks nii palju ära teha. See on tohutu kingitus. Kui isa oleks saanud oma surma valida, siis ta oleks surnud just nii. Ja see on nii ilus.

Ahjah, üksasi veel, ta ikka kippus naljatama, et kui ta ära läheb, siis tahab oma vana hea sõbra Ruudi, oma kadunud õemehega, Peetruse järvedel kala püüda. Eks nad seal nüüd kahekesi õngitsevad.

Suur, siiras tänu veelkord kaastundjatele. Te tegite mul meele rõõmsaks. Ja kindlasti on hea meel ka isal.

Kui lähedane sureb, siis paljud kurvastavad selle üle, mis kõik jäi ütlemata ja tegemata. Võin õnnelikuna öelda, et minu ja isaga nii pole, sest ma tõesti sain talle kõik öeldud, mis öelda tahtsin, ja võtta üheskoos ette kõik, mis võtta andis. Iga järgmine päev oli nagu ootamatu kingitus. Ta oli tõesti Päikesepoiss.

In memoriam Georg Vaher

Mõned pildid Irja isast, tehtud viimase kahe aasta jooksul.

Täna kogunevad Keilas isa relvavennad

Täna, nagu iga aasta septembri lõpul, kogunevad Keilas Kumna teeristil, mälestuskivi juures sealkandis toimunud lahingute veteranid. 1944ndal aastal noored olnud poisid, kes osutasid visa vastupanu pealetungivatele nõukogude vägedele. Nad kandsid saksa vormi ja neid kutsuti surnupealuusõduriteks. Isa, tollal 17-aastane Treffneri kooli poiss, oli üks neist. Ta ei kuulanud oma isa, kes arvas, et targem oleks koju jääda, ega oma õde, kes kutsus teda endaga Saksamaale põgenema, ja läks.

Austagem täna, 22. septembril, Keila lahingu aastapäeval neid vapraid mehi, kes täna Keilas kogunevad, neid, kes jätsid lahingutandrile elu ja neid, kes lahkusid hiljem. Neid vanu mehi ei ole enam kauaks. Austagem neid nende eluajal.

Isa kirjutis möödunud aasta kevadest

on üleval meie üle-eelmises veebis,
kust seda lugeda saab,
kui klikkida sellelele lingile siin.

Täna suri minu isa

Irja koos isaga Sagadis, 11.07.2007.

Täna suri Rakveres õunapuu all minu armas isa. Rääkisin temaga täna hommikul telefonis ja ta oli väga õnnelik, kiitis uut voodit, mille olin talle ostnud, ja ütles, et tervis on hea, ainult pea pööritab. Pea oli tal pööritanud juba tükimat aega, nädala jagu või nii, ja mul oli plaan ta järgmisel nädalal Tartusse kardioloogi juurde viia. Aga läks nii, et isake, kes on mul tragi ning kärsitu, läks lõunapaiku aeda õunu korjama ning saatis ema kõrvalhoonesse õunariiulit valmis sättima. Ema siis sättis seda riiulit ligi pool tundi ja kui isa vaatama läks, siis oli isa oma lemmikõunapuu all siruli. Ema üritas talle teha kunstlikku hingamist, aga ei midagi. Ja helistas mu onule, kes hüppas jalgrattale ning kimas kohe Paju tänavale. Kutsuti kiirabi, aga kiirabi ei saanud midagi teha, sest isa silmapupillid ei vibreerinud enam. Ta oli vähemasti kümme minutit kliinilises surmas olnud.

Neli aastat tagasi oli isakesel infarkt siin Tartus, Võru tänaval. Vinnas ta siin raskeid kartulikotte trepist üles ning parandas üht toru, kuni kukkus põrandale pikali. Õnneks olin mina teises toas Vapraid ja Ilusaid vaatamas, tormasin kohe isa juurde ja helistasin kiirabisse, kiirabi tuli Era tänavalt 2 minutiga ja isale anti elektrishokke. Ma olen siiani nii väga tänulik Tartu Maarjamõisa haigla arstidele, kes isa elu päästsid. Me saime niimoodi veel 4 aastat koos veeta.

Ja need olid tõepoolest toredad ajad! Käisime isakesega pea iga päev kahekesi linnas ja poes, arutasime köögilaua taga maailma asju, käisime kohvikus ning vaatasime telekat. Isa julgustas mind kõiges, mida ette võtsin. Tänu temale olengi nii julge nagu ma olen. Tänu temale olen mina mina. Ta oli maailma parim isa, sõna otseses mõttes. Oma lapse suurim fänn ning parim sõber. Tal oli alati minu jaoks aega. Tahtsin olla talle maailma parim tütar ja usun, et mul õnnestuski see. Isa oli nii uhke minu üle, seda eriti viimasel ajal. Talle meeldisid minu arvamuslood ja meie blogi. Panime talle Innoga interneti ning kinkisime läpaka. Isal oli hommikul esimene asi arvuti lahti teha ning vaadata, mida uut me blogis kirjas. Ta oli väga uudishimulik ning kell 7 algavad uudised olid tema jaoks püha asi. Samuti luges ta kõiki Eestis ilmuvaid ajalehti. Tema lemmiksarjadeks olid mõrvamüsteeriumid, eriti Midsomeri mõrvad ning Surnud ärkavad, aga ta vaatas meelsasti ka Inetut Bettyt. Isa polnud varem sushit söönud, aga kui Inno talle seda tegi, siis ta sõi hea meelega. Samuti meeldis talle käia meie juures mullivannis. Isa armastas väga pikutada, see oli ta lemmiktegevus minuga telefonis rääkimise ning ajalehtede-krimkade lugemise kõrval. Ses suhtes olen väga isa moodi, et minagi armastan pikutada.

Inno nuttis täna, tal oli tunne, nagu ta oleks kaotanud armsa isa. Ja isa suhtuski Innosse nagu oma poega. Isal oli väga palju sõpru. Ta sai inimestega alati väga kergesti jutule, mistahes rahvusest nad siis olid. Kui linna läksime, siis öeldi talle sagedasti tere.

Isal oli maailma kõige ilusam naeratus, selline päikeseline. Kui ta naeratas, siis oli selline tunne, nagu päike tuleks välja. Mulle on sama öeldud. Ma olengi oma isa tütar. Sama visa ja kangekaelne, sama uudishimulik ja laisavõitu.

Isale oli väga oluline käia igal aastal toimuval leegionäride kokkutulekul Keilas. Ta astus 17-aastase poisikesena Saksa väkke, et kaitsta Eesti iseseisvust, ja oli selle üle väga uhke. Olen õnnelik, et eelmisel aastal saime Keilas käia ning seal ka isa filmida, kui ta näitas oma lahingupaiku ning rääkis uhkusevärinaga hääles sõjasündmustest. Isa oli minu sangar ja ta on seda siiani. Isa oli tõeline vabadusvõitleja. Mina võitlen omamoodi vabaduse eest edasi.

Ma tean, et ta oli õnnelik, et mina olin õnnelik. Mitu korda ütles isa mulle telefonis, et ta on nii õnnelik, et tal on selline väimees nagu Inno. Kes ostis talle muruniiduki, parandas ära lekkiva katuse, paigaldas talle digitelevisiooni ja interneti, ning viis, kuhu vaja. Isa oli ainus tunnistaja meie pulmas Tartu perekonnaseisuametis 31. mail 2006. Ta oli selle üle nii uhke! Ja kui me 2005nda aasta suvel temaga Võrumaal, ta sünnikodus Osulas ning Haanjas ringi sõitsime, siis oli isa nii kange, et ronis 78-aastasena jalgsi Munamäe tippu. Kui uhke ta siis oli. Pole ma miski hädine vanamees, ütles isa siis. Eelmisel suvel tõime isa Massiarru, Tartu NAKi suvepäevadele. Ta käis koos meiega mere ääres ning meil oli koos nii tore. Isa oli vahva kambajõmm.

Isa pidas väga lugu heast naljast, talle meeldis mulle igal aastal aprillinalja teha ja ma jäin alati uskuma. Eelmise aasta jõulud ja aastavahetuse veetsime isa ja emaga, isa oli vaaritanud suure hulga roogasid, mille me isukalt kinni pistsime, ja meil oli lõbus ja hea. Tahtsin selgi aastal jõulud Rakveres veeta.

Olen kurb ja ei ole ka. Isa on surnud ja samas ei ole ka. Tunnen, nagu ta oleks minuga ja ütleks talle omasel moel, et pole viga, lapsekene, elu läheb edasi ja kõik saab korda. Isa armastas mind nii väga ja mina armastasin teda. Kui talle helistasin, siis ta lausa hõiskas telefoni, et tere lapsekene, ja mul jooksis siis soe hoovus südame alt läbi. Ja ma helistasin talle ju lausa 3 korda päevas, iga päev, sagedamini, kui ta oli haige. Tajusin, et ta vajas mind kui õhku.

Aga ma tajusin ka, et isa on väsinud. Tal oli olnud neli aastat tagasi raske infarkt ja ta paranes sest niivõrd, et tervis oli vahepeal väga hea, aga nüüd, viimasel ajal oli tal jälle kehvem. Rohud ei mõjunud enam nagu varem, tal käis pea ringi ja ta minestas tihti. Tahtsin teda juba varem arstile viia, aga isa ei armastanud arste ning ei ilmutanud ses osas erilist vaimustust. Kui ta neli aastat tagasi infarktiga Maarjamõisas taastusravil oli, siis helistas ta mulle niikaua öösiti, kui ma nõustusin talle järele minema ning teda ise kodus ravima. Tegin seda heameelega, kuna mulle meeldis isaga koos olla. Aga Maarjamõisa sanitaride arust oli isa üks jubedamaid patsiente, kes neil kunagi olnud. Teadsin, et isa vihkab haiglaid, ning lasin tal nüüd seepärast mõnusasti kodus põdeda. Käskisin puhata ja lootsin, et ta saab terveks, küll siis jõuab arstilemineku uuesti jutule võtta.

Isa oli mulle mitu korda öelnud, et ta ei taha surra aeglaselt, vaid niimoodi prauhti, et kohe minek. Nüüd ta siis läkski niimoodi prauhti, oma armastatud aias õunapuu all. Ta oli täna hommikul nii õnnelik ning tal polnud ühtegi muret. Ta ütles, et kui jaksab, siis läheb ja korjab aiast mõned õunad. Lubasin talle õhtul helistada.

Armas isakene, sa oled maailma kõige parem isa. Ma olen nii tänulik nende 30 aasta eest, mis ma olen saanud veeta sinu seltsis, sinu tütrena. Sa olid minu parim sõber, mu kalju. Loodan, et ka mina olin sulle hea tütar. Head teed, armas isa. Sina usud nagu minagi reinkarnatsiooni. Me kohtume veel!

Naised, lõpetage pesu käsitsi pesemine ja triikimine!

Ja saatke perse kõik, kes teil seda käsivad teha. Tõega.

Ma lugesin Ingridi blogist, kuidas naine käsitsi pesu peseb ja triigib (ja sellele blogile sattusin seoses kommentaariga Mart Laari blogis).

Minu ema (kes suri 58aastaselt) pesi kogu elu käsitsi meie, laste (3 poissi) pesu ja triikis nagu hull. Ja et talle abiks olla, siis õppisin ise ka ära nii pesemise, triikimise kui õmblemise (päris vilunud õmbleja sai must sõjaväes). Isegi heegeldamise ja kudumise. Ja oma pikaajalisest, nii 25 aastasest kogemusest kogu selles vallas ütlen, et naised ei tohiks end tappa käsitsi pesu pestes ja triikides. See on nüri ja mõttetu töö. Rikub ära käed ja kurnab jalgu. Riided on mõistlik viia pesumajja (see pole üldse kallis, muide, terve laadungi saab pestud miski 100 krooniga), seal teevad kõik tööd ära masinad. Ja kui pesumasin kodus, siis pole ka triikida vaja. Linad saab pärast kuivamist niisama kokku panna, samuti t-särgid, sokid, pesu ja muud. Triiksärgid saab masinast välja võttes kohe puu peale panna ja nad kuivavad ilusti sirgu. Ainus asi, mis triikimist vajab, on pükste pressimine. Aga sellega peaks iga mees ise hakkama saama.

Kordan veelkord, riideid pole vaja triikida (ja ma ei saa aru, kust see suur triikimise komme on tulnud). Suure triikimisega võib veel mõne riide sootuks ära rikkuda!

Loodan, et sain kellelegi abiks olla.

Seksikate hääletuses käivitub teine voor

Käivitame paralleelselt seksikate hääletuse teise vooru, et asi väga venima ei jääks. Ja esimesena astuvad teises voorus võistlustulle seksikaimad poliitikud, lisaks üllatusesinejad. Head hääletamist!

Meest sõnast

Väljavõte Postimehe veebist.

Veel kevadel lubas Kruuda, et ei müü Kalevit maha (tegelt ta ei müügi, vaid annab ära, sest 800 milli on enam vähem see laenude summa, mis "müügi" hinnast maha arvutatakse). Aga ju siis pangad enam laenu juurde ei andnud, et kiratsevat tööstust arendada. Seni oli Kruuda end kinnisvaraga välja vedanud, aga praegu on kinnisvara nagu punane rätik, eriti pankade jaoks. See, mis eile maksis 10, võib homme maksta 1. Ja nii loobus Kõuhknate tuules majandusse purjetanud kohukese- ja mahlaärimees kogu oma leiva- ja küpsise- ning kommibisnisest, pluss piim. See on päris suur tükk. Ja au Kruudale, et ta seda hoida suutis, sest kala- ja krevetibisnis, mis pärast Vene kriisi tõotas pärast ETFC Grupi lagunemist kümmekond aastat tagasi suuremat tulu Kõuhknatele, läks perse palju enne Kruuda ärisid. Ja lõpuks ei läinudki väga halvasti. Küllap on Kruudal arvelduskontol kena kopikas ning Tallinna koolidest ja politseimajast tilgub ka ühte koma teist. Ja mis ostjatesse, Alta Capitali investeerimispankuritesse (Rahumaa, Rätsepp, siis üks endine hansapankur ja üks leedukas; näib, et surfar Leis, endine Klementi juht, on minema puksitud) puutub, siis ma ei olegi aru saanud, mis äri nad ajavad. Kuigi, tõsi, peale vaadates näib, et Rahumaa on Laumast ja selle Valgevene suguõest Milavitsast teinud tõsised rahalehmad. Selle aasta kevadel ostis ta läbi Alta kontrollosaluse Riia piimakombinaadis (Karumsi tootja) ja Varssavi kommivabrikus, koos Kaleviga annavad need ühe kõva ettevõtte välja küll. Vähemasti on kohukeste-bisnis nüüd Rahumaa käes. Siis on tänavu kevadel ostetud üks Läti juhtiv ehitusfirma ja Eesti biokütusefirma AS Graanul Invest.

Ja mina Kruuda asemel müüks ruttu ka oma kinnisvara ja tasku-meedia. Sest kinnisvaraturg on kukkumas ning meediast ei tea Kruuda halli haisugi. Ja siis võiks vaba mees kirjutada oma elust ühe raamatu.

Aga sellest Rahumaa-poisist võiks Äripäev rohkem kirjutada. Ta juhib palju vingemat bisnist kui Luik, vähemalt numbrite järgi, aga temast on sada korda vähem lugeda. Millegipärast trükitakse iga Luige puuksatus ära, aga teistest suurt miskit (ma tean küll, miks, sest Luik on edev mees ja helistab ise ajakirjanikele, aga see ei tähenda, et ei võiks rääkida ka nendega, kes ise ei helista).

Avastasime Irjaga täna räige kuriteo

Võru 50/52 "kompleks".

Täna Tartu linnavalitsuse arhiivis käies avastasime Irjaga räige kuriteo, mille kohta tegime kohe avalduse politseile.

Nimelt tuli ilmsiks, et Tartus, aadressil Võru 50/52 detailplaneeringu juures on võltsitud Irja isa Georg Vaheri allkirja. Allkiri, mis detailplaneeringu seletuskirja järgi on võetud 2003. aasta 6. mail, ei olnud sugugi Irja isa oma. Kogu see detailplaneering on tellitud Tartu ärimehe Viktor Tsõgankovi firma TÜ Liilia poolt, et laiendada samal krundil tootmist ning arvata võib, et legaliseerida samale krundile ehitatud ebaseaduslikud ehitised. Taustaks niipalju, et varem asus samal krundil alumiiniumitehas, selline madal, 2kordne hoone tänava ääres. Nüüdseks on sellele peale ehitatud veel mitu näotut korrust ning samale krundile, elumajade vahele veel üks monstrum-tööstushoone.

Hakkasin selle allkirja ehtsuses kahtlema juba möödunud aastal, kui vaatasin internetist planeeringu seletuskirja (kus allkirju eraldi pole näha), allkirja andmise kuupäeva ning võrdlesin seda Irja seletusega, mille järgi oli isa 2003. aasta kevadel infarktijärgselt kodus ravil, Rakveres. Ta ei saanud kuidagi Tartus allkirja andmas käia.

Tsõgankov on see mees, kes on ostnud oma tootmis-compoundi ümber üles ridamisi vanu eestiaegseid kortermajasid, mille asemele tal oli plaan ehitada suur korrusmaja. Linnavalitsus on sellele plaanile vastu seisnud. Nüüd laseb mees vanadel majadel lihtsalt laguneda. Üks neist, aadressil Võru 46, nagu on olnud näha, on juba maha võetud.

Kas arhiiviametnikud on juhmardid?

Tundub, et arhiiviametnikud on juhmardid, kui nad dokumente nõnda süüdimatult hävitavad nagu selgub tänasest Ekspressis avaldatud Tarmo Vahteri uurimusloost.

Juhmardid, sest tundub, nagu elaks arhiivindus veel kusagil kiviajas. Nagu polekski sinna jõudnud teaduse ja tehnoloogia viimase aja saavutused, kus on võimalik ka iga bensutšekk sisse skannida ja faili salvestada. Võtab miljard korda vähem ruumi kui see päris, paberil tšekk.

Ajal, kui Google kavandab digitaliseerida kogu maailma kirjandusvaramu, tundub Eesti arhiivitegelaste mahajäämus selgelt tagurlik.

Lisan mõned kommentaarid SLÕhtulehe veebist

millega siis on vürtsitatud ariklit nendest "koeratapjatest" ja kuni SLÕhtuleht ei tee kindlaks nende kirjutajate nimesid, siis on see SLÕhtulehe enda arvamus. Ja leht peab nende arvamuste eest vastutama, mitte nii, et -mina ei tea midagi, kõik on õige-, nagu ütles kommentaariks SLÕhtulehe peatoimetaja Väino Koorberg.

Selle SLÕhtulehe artikli juurde kommentaare lugedes tundub, et "koeratapjate" kaitsjad on asunud aktiivselt vastu kommenteerima ja end kaitsma. Mina pole ise seda kunagi teinud, kuna olen olnud veendumusel, et sitta ei maksa torkida. Ja selle tõttu lasin end pikka aega kottida. Kuna ma ei leidnud sobivat viisi vastu astuda, kohtusse minek tundus esialgu samuti liialdusena. Nüüd tean, et end peab kaitsma, sest see, mida lehes, näiteks SLÕhtulehes kirjutatakse, ei pruugi vastata ka 1% ulatuses tõele. Fakte ei kontrollita, tuginetakse ühele allikale. Kui sedagi. Näiteks üks minu kohta kirjutatud artikkel oli Eve Heinlal täienisti välja mõeldud. Mina eelistan end kaitsta mitte kommentaariveebis end veelgi alandades, vaid kohtus. Ja soovitan ka kõigil teistel lehtede vastu kohtusse minna. Sest ühiselt on alati asja lihtsam ajada. Kommentaariveebid peavad muutuma modereerituks.

pluto:

jobudele paras elton kallale saata, värdjad.

autor: õige pealkiri

'Koera surm ei lõpetanud filmitegijate joomingut"

mahe M:

Koer oli 6,25 promillises joobes ja omanik vähemalt 7,94 promillises.

Mõtetu kamp

See Tolki kalts sai ükskord kaamerate ees respupside käest peksa. samuti peaks toimimima nii nende kõigi teiste kalkaritega. Kõvad kunstimehed. Tegelikult sitapead.

Harak:

ÕUNAPUU VÕIB PERSE KÄIA!!! MIS KRDI TENDENTSLIKU MÄLUGA. KUI OLID SEAL JA JÕID, SIIS TUNNISTA ÜLES VÕI LÜKKA ÜMBER, AGA ÄRA POE PÕÕSA TAHA JA HAKKA TEISI SÜÜDISTAMA. AINUKENE KAINE INIMENE, KES TEID ALKOHOOLIKUID PEALT PIKALT VAATAS OLIGI TOHVER. KUI KELLEGIL SIIN TENDENTSLIK MÄLU OLI, SIIS TEIL, ALKOHOOLIKUTEL, ET SITTAGI EI MÄLETA. JA MIS PUUTUB SELLESSE SÜGISBALLI, SIIS VÕIN MÜRKI VÕTTA, ET SEDA SITTA MA VAATAMA EI LÄHE. JA MUL POHHUI, ET SEE MINGISUGUSEID AUHINDU VÕIDAB, SEST SELTSKOND ON LIHSTALT LIIGA ÕHKU TÄIS LÄINUD.

Vanker:

See kuradi REGI või SAAN on ju mingi debiilik ,ausalt annaks raisale üle tahi ,või autojuhti otsima ,koera omanik tuleks ka seebiks keeta

MUSKETÄR: Kahtlemata oli juht hoolimatu,

kuid see ei vabanda nende pättide tegemisi. Sitapead sellised, koera aemel oleks võinud parem keegi neist alla jääda, poleks vähemalt kahju - üks joodik jälle vähem...

joodikud on rõvedad

ja joodik süüdistab kainet inimest, et too on midagi valesti näindu, siis andke aneks...
aga on vaid aja küsimus, millal üks neist joodikutest isa auto rataste alla jääb.
ja autojuht ei ole selle sugugi süüdi

Retsid on nad!

Annaksin neile nn. intelligentidele korraliku keretäie ! Kes nad sellised on ? Sõna pätt on neile liiga pehmelt öeldud, tegemist on puhtehtsate retsidega. Mis puutub sellese Sügisballi, siis üks armetult vilets film koos andetute näitlejatega, eesotsas selle nõmeda Jakobsoniga, kes arvab end olevat näitleja !

jaamaülem: Kodukootud joodikutest ebardid jaamaulem@hot.ee

Saan ja Tolk on ebardid( loe:debiilikud), kelle õige koht on hullumajas.
Kuulsused on nad ainult enda ja nendesuguste arvates. Teleintervjuus teatas "üliandekas näitleja" Tolk, et tema pole näitlejaks õppinud kuna Eestis polevatki võimalik õppida filminäitlejaks.
Endal tal on ilmselt hariduseks 2 aastat puukooli Saaniga kahepeale.

LV: Debiilide kari

Sellele idioodist koeraomanikule tuleks koerapidamiskeeld panna

Muidugi ta ei suutnud, kui ise ka lääbakil oli. Ta on üldse vastutustundetu tädi.

nõmedus=kultuur!!!: Eesti noored mehed, kes on nartsjoodikud, arvavad, et on kultuuritegijad. Nii süüdimatut joomingut võivad endale lubada väga mannetud ja allkäinud kensaanid ja õunapuud. Politsei ei liiguta kõrvagi, kui kutsutakse tänavajoodikute kampa laiali ajama.
Rõvedate "kunstiinimeste" praalimisel saab piiri panna vaid täielik boikott nende labastele toodetele. kus keskmes alastus, joomarlus nõmedus. Sellised ajudeta "kultuuritegijad" on suurim oht nõtradele teismelistele. Nõrga füüsisega inimeste ajudes toimuv on jäle. Tartus ronis laulvate näitekirjanikega lavale Contra. Ilge labane ropppus, mida ta ise pidas luuleks voolas selle süüdimatu urvastelase suust. Esireas hirnusid noored laginal naerda. Kuniks leidub idikaid, kes peavad madalust, ilgust, roppust, loomastumist kuntsiks juhtuvadki sellised jubedused nagu selles ööva tekitavas loos. Väike koduloom kaltsakjoodikute seas aeti auto alla.

kodanik: Kahju

Saan oleks pidanud auto alla jääma,ilge vastik jobu,nägin neid seal.kui sellised Eestis ka staarid on,siis tule JUMAL appi!

See kamp on joodikud ja muidu pidamatud mehed

Kas siis selliste joodikute najal püsibki Eest filmikunst??
Eks viinaga lööb ikka sisemine ilu välja.

Helen:

Mõttetud debiilikud. Milleks sellist saasta inimkonda vaja? Joogu ennast kodus vigaseks, kui tahavad, aga et tulla tänavaid risustama...Joodikunärud.
Eriti ajab vihaseks aga arusaam, et surmas on süüdi juht, asjaosalised ise on kukupaid. No mida kuradit?! Kui koeral lastakse rahus AUTOTEEL olla, siis on selle eest vastutav ikka KOERAOMANIK! Hoolimatu omanik on vaese koera saatuses süüdi. Olgu vähemalt niipaljugi mees, et tunnistagu seda...Aga et hakata süüd veel enda kaelast ära veeretama. Väga hale ja MADAL!

Stratos:

kle saa aru
TA ON MÕRVAR!!!SEST TA TAPPIS ARMSA LOOMAKESE!!!
Kas sa ei tea kui kurb tunne see on kui sul loom tapetakse või midagi juhtub temaga.
Mul mürgitati koer ära kes oli väga lahe!!!
PS:Olen suur loomaarmastaja!!

Lisasin oma kommentaari kommenteerimise kohta

Lisasin mks.ee saidile oma kommentaari selle nimekirja kohta ja panen selle ka siia päevikusse üles.

See, et üks tolvan on sinna nimekirja oma vaimusünnitisi lisanud, näitab väga selgelt, kui palju võib üks inimene ühiskonnale kurja teha, seda on ajalugu ilmekalt näidanud. Selline üksik aktiivne lollpea, kes varem oma sitase näpuga peldikuseinu määris, võib nüüd internetis kogu Delfi kommentaariumi mõne tunniga täis sittuda. Ja kui varem ei pööranud mitte keegi tähelepanu sitajuttidele peldikuseintel, siis nüüd millegipärast võetakse kõike tõe pähe.

Lisan veel niipalju, et lisaks Delfile on sellistele sitanäpumeestele heaks katselaboriks kõik ülejäänud uudistesaidid, kus kommentaare ei modereerita ja mingit registreerimist ei nõuta nagu SLÕhtulehe, Postimehe ja paljudes muudes veebides.

Lisan veel niipalju, et ajakirjandusväljaannetel pole mingit õigustust lasta üksikutel sitanäpumeestel (ja -naistel) oma veebides möllata. Ja pikas perspektiivis kisub see alla ajakirjanduse usaldusväärsust, kuna keegi ei julge enam ajakirjandusega suhelda. Sest niipea kui mõni pärisnimi kuskil netikeskkonnas üles kerkib, on sellele võimalik vedada sitajutte. Ja nagu mu enda kogemus näitab, kui mõni sitase näpuga tegelane avalikkuse ette tirida, siis on ta nagu tuppa sittund kass. Ei julge öelda ah ega oh. Ei suuda vastutada ühegi sitatriibu eest.

Kommentaarikeskkond on nagu šaakalikari, kellele lehtede väljaandjad viskavad oma äranägemise järgi heausksete inimeste nimesid närida. Seejuures annavad lehed tonaalsuse ette (ilmselt seetõttu, et šaakalid ise oma peaga mõelda ei oska). Edasine on juba puhas raha, kuna millegipärast inimesi väga huvitab see, kuidas ühtesid neist (tõsi, virtuaalselt) tükkideks rebitakse (peaasi, et ise sinna ei satuks, ja kui hästi maadligi ja vagur olla, siis ei satu kunagi), ja reklaamijatel on hea siis neile vägivalla-janustele inimestele oma tooteid müüa. Ning lehtedel pole vaja muud kui see raha tasku pista.

Kõik need ettevõtted, kes end reklaamivad kontrollimata kommentaaridega veebikeskkonnas, sarnanevad nendega, kes müüvad rahvale oma kaupa avaliku hukkamise käigus. Kasutades ära inimeste hajunud tähelepanu. Kogu see veebi meediamajandus ratsutab paljuski heausksete inimeste seljas. Ja üheks viimaseks selliseks näiteks on Sügisballi seltskonnaga juhtunu.

Postimees ja SLÕhtuleht küll reklaamivad üha suurenevatest lugejanumbritest, ent need numbrid on väga närusel teel saadud. Ja reklaamiandjad, kes lugejanumbrite peale tormi jooksevad, võiks tausta läbi näha. Nende väljaannete toetamine on paljuski oksa saagimine, millel ise istutakse. Pikemat perspektiivi silmas pidades.

Üleskutse boikoteerida SLÕhtulehte

Lisan siia üleskutse SLÕhtulehe boikoteerimiseks, millega me Irjaga samuti ühinesime. Meie arvates on selline üleskutse asja eest.

Siin see üleskutse on:

Boikoteerige SL Õhtulehte!
Oleme jõudnud olukorda, kus "neljas võim" võib meiega teha, mida tahab.

Veiko Õunpuu ei ole koeratapja, hoolimata sellest, mida väidab SLÕhtuleht ja tema kirjasaatjad. Kurvast õnnetusjuhtumist on ajalehes saanud jahmatav kuritegu - südametu mõrv. Ikka selleks, et müüa rohkem lehenumbreid.

Kes sellest kõigest võidab? Ennekõike nemad, SL Õhtuleht.

Sellega seoses kutsub "Sügisballi" tiim oma sõpru ja mõttekaaslasi üles boikoteerima SL Õhtulehte, mitte andma intervjuusid ega kommentaare ja võimalusel jätta see leht üldse ostmata.

Me peame lihtsalt midagi tegema kontrollimata faktide ja juhuslike allikate valimatu kasutamise vastu. Püsti tõusma ja ennast kaitsma laimu ja südametu ilkumise vastu.

Kui oled nõus SL Õhtulehega suhtlemise katkestama, siis jäta siia meie toetuseks oma allkiri klikkides lingil http://sb.whocares.ee.

"Sügisballi" meeskond

Järjejutt Toomas ja Evelin: 37. peatükk

Evelin mõnules pikalt vannis. Talle meeldis oma keha seebiga kokku teha ja seda hõõruda. See tundus ülimalt erootiline. Seep tegi keha libedaks ja naine kujutas ette, kuidas teine keha end samamoodi tema vastu hõõrub. Ja vahet pole, kas naine või mees. Mitmed Evelini viimase aja seksfantaasiad olid seotud naistega. Näiteks meeldis talle mõelda, kuidas ta on naise kaisus. Sellise veidi tüsedama naise kaisus, kus ta saab kehakumeruste vahel maona vingerdada.

Taas helises telefon. See oli eemal, kapikese peal, nii et Evelin pidi oma keha pikalt vannist välja upitama, et aparaat kätte saada. Ent ta vanni jäänud jalg vääratas ja naine prantsatas põrandale.
„Ai,“ karjatas ja katsus haiget saanud puusa, mis tegi hirmsat valu, „kuradi raisk,“ karjus ta, nii et vannitoa seinad kajasid.
Lõpuks sai Evelin kätte telefoni, mis närviliselt helises. „Mis on?“ karjus ta torusse.
„See olen, mina, kallis. Kuidas sul seal läheb?“
„Ai,“ hüüatas naine, kui proovis püsti tõusta, „ma vist väänasin jala välja.“
„Misasja sa seal siis teed?“
„Vannis käisin.“
„Ja väänasid vannis jala?“
„Ei, ma tahtsin telefoni võtta. Sa helistasid.“
„Oh sind õnnetukest.“
„Tule juba rutem koju. Mul on siin nii igav.“
„Ma ütlesin, et mul on tegemist. Ma ei saa sellest praegu rääkida. See pole telefonijutt.“
„Misasi sul seal on siis?“
„Ah on üks asi, väga pakiline.“
„Ma nii lootsin, et sa saad tulla. Ma nii lootsin,“ tegi Evelin nuuksuvat häält.
„Kallis, ma järgmine kord olen kindlasti kohal. Ma luban.“
„Ah, sind ei saa kunagi uskuda. Sa juba korra lubasid.“
„Ei, seda ma pole lubanud.“
„Ah, mis me vaidleme,“ pahvatas naine, „mis sul seal praegu on, mingi paus või, et sa niimoodi helistad.“
„On jah, poisid siin tahtsid suitsu teha.“
„Ja sina ei tee?“
„Ei, kallis, ma ju lubasin sulle. Ma olen siin koridoris. Kõik teised on väljas.“
„Oh sind küll, nüüd pead seal üksi norutama.“
„Pole midagi, saan hakkama,“ ütles Toomas ja suundus välisukse poole, ning sikutas teise käega sigaretti pakist välja, „kuule, ma pean nüüd lõpetama, mul algab uuesti nõupidamine.“
„Musi.“
„Musi, kalli.“
Evelin pani telefoni ära. Ta katsus oma haiget puusa. See läks paiste ja punaseks. Raisk, mõtles ta, see vee puudus. Homme ei tule rullimisest midagi välja. Naine läks lombates tagasi vanni juurde ja lasi vee minema. Siis naasis ta magamistuppa ning heitis voodisse pikali. Ta luges veidi oma lemmikraamatut printsess Diana elust ning uinus peagi.

Nagu Evelin oli arvanud, ei tulnud tal järgmisel päeval uisutamisest midagi välja. Ta istus autos ja tegi suuga massaaži Jürnase liikmele, mis oli mitu päeva seda oodanud. Lõpuks purskus Evelini nägu valkjat vedelikku täis ja ta pühkis selle pabertaskurätikuga ära.
„Tee rutem, laps tuleb,“ ütles mees.
„Juba?“ küsis naine, „kas võistlus juba läbi?“
„Oi, kui tubli sa olid, näita diplomit emmele,“ ütles Evelin, kui laps oli autosse istunud. Evelin vaatas aknast välja, sadas jätkuvalt peent tihedat vihma. Siis katsus ta oma puusa ja ütles Jürnale: „Sõidame!“
Jürnas pani masinale hääled sisse ja auto võttis kummide vilinal paigast, suunaga Tõrva poole.

Ms Botoxi naeratus

Väljavõte viimasest Kroonikast.

Jaan Toots tegi end naerualuseks

Väljavõte viimasest Kroonikast, pildil Jaan, Kersti ja Jaani isa Erhard, endine minister ja mööblitööstuse direktor.

Ilmselt vaidlevad staažikad ja tigedad abielunaised, kes ühiskonnas moodustavad monoliitse karja, mulle vastu, aga minu arust tegi Jaan Toots end lolliks, kui Kersti juurde tagasi kolis. Pärast kaht aastat kooselu Katiga, kellele ta truudust vandus ja ma ei tea mida veel.

Jaanist jääb mulje kui mehest, kes "täna siin, homme seal", ja ülehomme, ma ei tea, kus. Kel pea kogu aeg seljas. Ma ei tea, mis nippidega ta oma ettevõtetes otsuseid teeb.

Ja noh, Kersti loomulikult sai mõneks ajaks mehe tagasi. Vähemalt formaalselt, sest ma ei usu, et nad seksiks. Või mis armastust seal enam on. Ja eks ole näha, mis on sellise meelemuutuse taga. Arvan, et rahad. Sest millegipärast pole Jaan olnud nõus lahutusega, mis kahtlemata annaks Kerstile võimaluse meest korralikult kottida. Uus pereseadus, mis varsti tulekul, võimaldaks Jaanil rahulikumalt lahku minna.

Kalle Muuli on nagu turumutt, uuest pereseadusest emotsioonideta

Väljavõte Postimehe veebisaidilt (kus Muulist on eriti änksa pilt pandud)

Olen nüüd lugenud juba nädala jagu kirjutisi uue perekonnaseaduse teemal ja õieti öelda pole aru saanud, misasi see siis on. Ükski ajakirjanduse väljaanne pole suutnud asjalikult ära seletada, mis siis muutub võrreldes senise olukorraga. Ja olen juba pidanud mitu päeva plaani selle uue seaduse eelnõu, või vähemasti eelnõu seletuskirjaga tutvuda. Ja täna, kui Irja juba sel teemal sõna võttis, siis tutvusin. Ma nimelt olen selle seaduse praeguse versiooniga hästi kursis, kuivõrd tegelesin oma kaitsega oma eksnaise Ingridi hagide osas. Ja pean end mingil määral asjatundjaks. Vähemasti arvan, et saan seaduse mõttest aru. Erinevalt Kalle Muulist, kes arvatavasti pole viitsinud seadust läbi lugeda, vaid on rääkinud kellegagi, kes on midagi kuulnud kelleltki, kes olevat lugenud, või midagi säärast. Ma tean, ma ise ka ei viitsinud ajakirjanikuna seaduseelnõudega tutvuda. See ajas juhtme kokku, sest seadused on kirjutatud väga keerulises keeles. Ja nii segaselt, et esimese lugemisega ei saa midagi aru. Ja kui isegi Muuli ei saa midagi aru, mis siis veel tädi Maalist rääkida. Aga see selleks, kuivõrd kogu kohtusüsteem on üles ehitatud advokaatide, mitte inimeste õiguste kaitsele, siis aitab keerukas sõnastus advokaatidel leiba teenida. Lihtne ja arusaadav seadus võtaks advokaatidelt töö ja oh seda õnnetust siis. Aivar Pilve sugused tegelinskid, kes propageerivad agaralt advokaatidele maksmist, kaotaks hoobilt töö. Või ütleme siis, et pooled neist.

Aga nüüd seadusest. Vastupidiselt suurtele pealkirjadele lehtedes, väidan, et selles pole võrreldes varasemaga suurt midagi muutunud. Nii öelda laiemas plaanis. Muudetud on veidi sõnastust, kuidas asju nimetada, aga muutunud pole eriti miskit. Nagu ka Muuli õieti tähendas Langi ebaõnnestunud näite varal, et sokid ja kingad olid enne lahusvara, ja on ka edaspidi. Ja nii nagu oli enne ühisvara ühiselt soetatud asjad, on see ka edaspidi. Lihtsalt sellele ühisvarale on antud uus nimi: soetisvara (uue seaduse järgi on ühisvara abieluvaralepinguga ühiseks tunnistatud vara). Soetisvara on siis selline hunnik asju, suuri ja väikseid, mille kumbki osapool on abielus oldud aja jooksul soetanud, oma raha eest. Kahe poole soetisvara moodustavad kokku selle asja, mida seni nimetati ühisvaraks. Ja lahutades maksab see, kelle soetisvara on suurem, sellest suuremast osast poole sellele, kelle vara on väiksem. Ja kõik kodused asjad on ühisomand ning jagatakse kokkuleppel kohtuniku järelvalve all. Ehk siis toimub tavaline vara jagamine nagu varem, aga veidi enam tsiviliseeritud vormis. Ja on vähem võimalusi teist poolt kottida, kuna ei jagata põhiliselt mitte asju, vaid raha. Ses osas on Langil õigus. Aga, tõesti, küsimus pole isiklikes sukkades ja sokkides, vaid suuremates asjades nagu kõik need maatükid, suvilad ja purjepaadid, millest Muuli kirjutab. Mulle meeldib seadusemuudatuse juures see, et kumbki abielupool peab oma vara üles tähendama, selle ära hindama. Mis on juba iseenesest hea ja tsiviliseeritud viis. Ja raha on märksa lihtsam jagada kui asju. Tõesti. Ma usun seda. Sest kui näiteks ettevõtja on sunnitud poole ettevõttest abikaasale andma, asjade jagamise puhul, siis tähendab see ettevõtte hukku. Ajakirjandusest on läbi käinud juhtumeid, kus lahutavad abikaasad käivad "ühise" ettevõtte territooriumil oma õigust nõutamas. Võibolla esimest korda elus, enne lahutust ei teadnud nad ettevõtte aadressigi. Uue seadusega kaovad sellised võimalused ära, asjad arvutatakse rahasse ümber ja raha jagatakse võrdselt ära. Nagu Nukitsamehe filmis. Ja ma ütlen täie kindlusega, et raha "jagub" palju paremini kui asjad.

Samuti, mis on minu meelest hea, kaitseb selline süsteem kaasasid teise poole võetud riskide eest. Õigus nõuda poolt tekib alles lahutades. Kuni selle ajani ei saa näiteks abikaasa äripartner, pärast abikaasa surma või vangiminekut, tulla pere vara kallale. Sellisel juhul on muidugi kasulik lasta kirjutada maja selle kaasa nimele, kes pole riske võtnud.

Ja niipalju veel, et ka seaduse praegune versioon näeb ette kõrvalekaldumise vara jagamise printsiibist "teatud" asjaoludel. See säte võimaldas nutikamatel advokaatidel ikka saavutada oma kliendi tahtmine.

Mis puutub asjade müümisse teise selja taga, millele viitab Muuli, siis pere käsutuses olevat eluaset ja autot ei tohi abikaasa nõusolekuta müüa ka edaspidi. Ja kui muid asju müüakse, siis on teisel kaasal õigus see arvata selle nimetatud soetisvara koosseisu. Ja ma ei kahtle, et kindlasti on nippe, kuidas abikaasa kõrvalt raha ja asju ära nihverdada, nii nagu on neid praegu, aga endise majandusajakirjanikuna ja mitmeid nihverdamisi uurinuna võin väita, et rahast jääb jälg alati maha. Nii et kes oma abikaasat ei usalda, need jõuavad nihverdamisetele jälile. Küll aga ei võimalda uus seadus oma abikaasat kottida, stiilis, et nõuan firma jagamist ja siis ähvardan, et müün omale saadud poole firmast konkurendile edasi. Või midagi säärast. Uus seadus kaitseb sellise alusetu kottimise eest.

Uus seadus reguleerib veidi täpsemalt ka vanemate hooldusõigust, ent mina oleks oodanud siin karmimat lähenemist. Näiteks seda, et vanemalt võib hooldusõiguse ära võtta, kui ta teeb takistusi laste kohtumiseks ja suhtlemiseks teise vanemaga. Ja samuti tekitab jätkuvalt küsimusi, mida tähendab, et kohus arvestab vanemate õiguste kohaldamisel lapse arvamusega. Seda osa võiks täpsemalt lahti kirjutada, kuidas tehakse kindlaks lapse arvamus. Ja välditakse olukorda, kus laps räägib seda, mida kästakse. Minu kogemus näitab, et laste huvide kaitse sildi all kaitstakse tegelikult ühe vanema, enamasti ema huve (sest lapsed elavad enamasti ema juures), seda nii "lastekaitseasutustes" kui kohtusaalis.

Kuidagi naljakas on lugeda seadusest, et lapse ema on see, kes on lapse sünnitanud ja isa see, kes on lapse eostanud. Ja eostamiseks loetakse ka seda, kui olla lapse emaga lapse sünni ajal abielus.

Ja nagu puritaanlikule Eestile kohane, ei tee seadus võimalikuks samasooliste abielude sõlmimist. Sest siis tabaks Eestit jumala kättemaks, sest Eesti on ju neitsi Maarja maa. Selle tegelase maa, kellele jumal Jeesus-lapse tegi. Juba vanast ajast teavad eestlased seda, et nad peavad ohvrimeelsete lambukestena kuulama nende sõna, kes jumalale lähemal. Ja kõvasti tööd rabama, sest siis saab õndsaks. Ja-jah. Nii see on. Ja nii see on ka seadustesse raiutud. Igavesest ajast igavesti.

Kuidas Tartu linn müraga võitleb (nagu Don Quijote veskitega)

Ei tahtnud varem sellest kirjutada, kuna õilis on olla kannatlik. Aga nüüd aitab, tõepoolest. Saatsime septembri alul linnapea Urmas Kruusele kirja, kus palusime abi Võru 50, 52 tööstushoonest tuleva taluvuse piire ületava müra ohjamisel. Urmas Kruuse vastas, et asjaga tegeleb Tervisekaitse. Olgu, siis Tervisekaitse, mõtlesin mina lootusrikkalt ning olin üllatunud, kui pärast linnavalitsusse kirja saatmist müra mõneks ajaks vaibus. Küllap on tööstushoone omanikul linnavalitsuses tutvaid, kes tal siis mõni aeg vaiki olla käskisid. Igatahes nädala pärast algas truu kreissaega saagimine uuesti.

Aga ega Tervisekaitsetki kaua tulnud oodata. Tuli üks noor tore tütarlaps, kes lubas tehaseomanikuga ühendust võtta, saed üle vaadata, müra ära mõõta ning mõõtmistulemustest teada anda. Olin väga rõõmus ning pärast tema tehaseskäiku müra ka nädalakeseks vaibus. Ametnik lubas, et minuga võtab ka ühendust müraspetsialist, kes teostab lõplikud mõõtmised.

Täna alustati saagimist uue hooga ning ükski spetsialist minuga ühendust võtnud ei ole. Vaikus.

Tahaks seepeale küsida, et kui (Laine Jänese ajal vägagi edukas) linnavalitsus eesotsas linnapea Urmas Kruusega ei saa sellise väikese probleemi nagu elukeskkonda halvava müra ohjamisega hakkama, siis millega nad üldse hakkama saavad? Siiani on see lugu küll meenutanud pigem kuulsa rüütli Don Quijote´i võitlust tuuleveskitega.

Probleem on tegelikult tõsine. Karlovas, kus seesugune tehasemüra on pea igapäevane, elavad paljud lastega pered ning vanurid, keda müra iseäranis ohustab.

Tekib küsimus, kas Reformierakonnale läheb inimestele terve elukeskkonna tagamine korda või mitte.

Abielust ja selle tugevusest. Uue pereseaduse toetuseks.

Viimasel ajal on lehtede veergudel koletul kombel lärmi löödud uue perekonnaseaduse ümber. Justiitsminister Rein Lang on seda kaitsnud ning meie konservatiivsuse lipulaev Postimees ning tiba vähem konservatiivsem Päevaleht pommitanud. Ikka stiilis, et Eestis juba liigagi palju lahutusi ning nüüd saab neid veel rohkem olema, kuna kui ei ole ühisvara, siis pered pole enam ühtsed ja karjume kõik kooris appi. Tänases Postimehes teeb sel teemal suu lahti isegi Kalle Muuli, kes mulle seni küll arukas ajakirjanik paistnud. Temagi muretseb, et uus seadus ei tugevda perekonda ning vähendab turvatunnet.

Aga kas me peakski tugevdama hapraid kooselusid, mis on seesmiselt nii nõrgad, et üks pool pelgab, et teine võib ta ükspäev maha jätta? Miks see naine, kes kardab, et talle lahutuse puhul tühjad pihud jäävad, üldse oma mehega koos on? Kui kooselus polda 100 % (ja ma tõesti mõtlen 100 %) kindel, et "surm meid lahutab", siis pole mõtet koos olla. Eestis on liiga vähe lahutusi, kui me muretseme lahutuste pärast juba ette. Küllap kõnelebki see mure vara pärast meie enda varjatud, ägedasti alla surutud hirmust võimaliku lahutuse ning sellega kaasneva varade, rahade jagamise ees. Seega sisimas me teame, et oma kaasadega ei sobi, et teisele ei saa loota. Aga püsime ikka koos. Miks?

Rein Lang näitas eesti rahvale lihtsalt peeglit. Et kui uus seadus teis muret tekitab, siis on vist midagi lahti nende muretsejatega. Jajaa, nende muretsejate abieludega. Sest kui on armastus, siis ei tohiks raha ju olla oluline???

Uus seadus on väga hea, kuna sellisel juhul võib loota, et abielluvad paarid, kellele tõesti pole teise rahadele käppade taha saamine oluline, ning need, kes teise rahasid himustavad, lahutavad nüüd, praegu, kohe. Enne, kui pole hilja.

Seksikaimad näitlejad & äriinimesed meie tabeli järgi täna

Näitlejate esimene mõõduvõtmine on lõppenud ning tulemused on sellised, et seksikaim on naistest Mirtel Pohla tervelt 39 häälega ning järgnevad:
2. Ülle Lichtfeldt 12
3. Hele Kõre 9
4. Anne Reemann 8
5. Ülle Kaljuste 7

Meestest on edumaa Mait Malmstenil 11 häälega, kuid mitte suur, kuna kohe järgneb Juhan Ulfsak 10 häälega ning edasi:
3. Ivo Uukkivi 6
4-5. Jan Uuspõld, Veikko Täär 5

Äriinimestel võistlus veel käib, kuid selge edumaa on naistest Tiina Mõisal 9 ning Kätlin Maranil 8 häälega (huvitav, kumb peale jääb??), nende järel on kolmandal kohal Margit Hakomaa 4 häälega.

Ärimeestest on teie lemmikud kasiinoärikas Armin Karu ning suurärikas Urmas Sõõrumaa (mõlemal 4 häält), kuid ega Toomas Tõniste ning Meelis Laogi kaugele maha jää (neil 3 häält).

Sedasi siis!

Järjejutt Toomas ja Evelin: 36. peatükk

Evelin ärkas telefoni helina peale.
„Jah, kes on,“ küsis naine uniselt.
„See olen mina. Kuule, ma ei jõua homseks tagasi. Mul on väga kahju, kallis, aga mul on tegemist.“
„Mis tegemist?“
„Kui tagasi tulen, siis räägin.“
„Aga mul on ju see võistlus homme.“
„Katsu kuidagi ise kohale saada.“
„Sa siis ei tule.“
„Ei tule jah.“
„Sind ei saa üldse usaldada!“ karjus Evelin torusse ja katkestas kõne.
No on mölakas, mõtles Evelin. Tema peab muudkui avalikkuse ees head nägu tegema ja see on siis tänu! Naine võttis laualt õuna ja sõi seda, ise samal ajal värsket Kroonikat lugedes. „Häh, ikka panid vale pildi,“ mõtles ta valjult, „sai ju seletatud, et tuleb panna horisontaalis pilt, mitte vertikaalis. Tal pole vaja oma jalgu ja keha ülaosa koos eksponeerida. Nii soovitasid nõustajad. Mõjub liiga vulgaarselt.
Evelin mõtles, kas helistab kohe peatoimetajale, aga siis leebus. Ta vaatas veel korra pilte endast ja talle tundus, et neil pole suurt viga midagi. Aga järgmine kord. Järgmine kord ta enam sellist asja ei andesta. Et pannakse pildid, mis pole kokku lepitud. Või ta hakkab nii tegema, et saadab pildid ise. Mitte ei lase teha toimetuse fotograafil. Kuigi see toimetuse fotograaf tundus talle päris kena. Päris pandav, nagu mehed tavatsevad öelda. Viimane kord kinkis fotograaf talle juba roosi. Kui sedasi edasi läheb, võib sealt midagi kooruda. Ei saa seda võimalust kohe ära nullida. Ei, mõtles Evelin, ma ei ütle midagi. Las see fotograaf tuleb uuesti. Pildid on ikka täitsa head.

Evelin läks peegli juurde ja imetles taas oma alasti keha. Ta nõksutas puusi ja pigistas oma kõhtu. Sealt ei tulnud enam ühtki rasvavolti esile. Evelin oli armunud sellesse peegelpilti. Ta tõstis oma jalgu kordamööda ja sättis neid üksteise ette, nagu missid seda teevad võistlustel. Evelin silitas käega oma rindu ja tupe ümbrust. Talle tundus, et võiks minna vanni. Kuuma vanni, mis vabastab kõik pinged. Neile oli just pandud uus suur mullivann ja ta tahtis seda proovida. Ta läks vannituppa ja lasi vee jooksma. Ning pesi hambaid, ise end samal ajal peeglist jälgides. Ta vaatas oma rippu langenud rindu ja puusi ning karvutut häbet. See kõik tundus talle väga erootiline.

Evelin läks kööki ja võttis külmkapist kurgi. Sellise, mille ta oli eelmisel päeval poest välja valinud. Läks tagasi vannituppa, keeras vee kinni. Vann oli ääreni vahtu täis. Naine astus ettevaatlikult üle vanniääre ning laskus aeglaselt vanni. Nii et ainult peanupp paistis. Ta silitas vee all oma rindu ning kliitorit. Siis võttis vanni ääre pealt kurgi ja silitas sellega oma kliitorit. Edasi liigutas ta kurki aeglaselt tuppe ja välja. Vahu seest polnud midagi näha ja Evelin tundis end väga turvaliselt. Ta sulges silmad ja kujutas ette, kuidas temaga koos on vannis Brad Pitt, või pigem David Beckham. Jah, just Bechkam. Kes naist oma suure, kõvastunud riistaga erutab. Kes selle sügavale naise tuppe surub, nii et naine kiljub, pooleldi mõnust, pooleldi valust. Evelinile meeldis endale natuke haiget teha. See tundus talle väga erutav. Talle meeldis oma nibusid näpuga pigistada. Samuti kliitorit. Ja surus poest välja valitud suure kurgi nii kaugele tuppe kui ulatus.

Nagu kaks tegijat

Vasakul maailma parim ajaleht, paremal maailma parim viin.

Minu kogemus tuimestava spreiga

Nagu Irja siin lubas, kirjutan ise ka oma kogemusest selle tuimestava spreiga. Pihustasin seda täna hommikul veidi peale ja juhtus see, mida ma kartsin, noku muutus nii tundetuks, et vajus longu ja oli tükk tegemist, et see uuesti kõvaks saada. Ma ei tea, kas ma hakkan terveks saama (nüüd meil ju tuba soe pidevalt!) või mis, aga igal juhul on tundlikkus väiksemaks jäänud.

Ja siis seksisime. Ma ausalt öeldes ei tundnud midagi, või kui, siis hästi vähe, aga näis, et Irja kiunus mõnu käes. Seksisime mitmes asendis nii oma 10 minutit järjest, siis väsisin päris ära üle pika aja sellisest andmisest. Pidasime veidi pausi, kartsin, et muidu ütleb süda üles. Ja siis lasime edasi. Nii oma 10 minutit uuesti. Mõtlesin juba, et ennäe, pauk ei lähegi lahti, aga siis ikka lõpuks läks. Ja oli selline naljakas tunne.

Otsustasime, et ma enam ei kasuta seda spreid. Et proovime ilma. Mul on tunne, et ma hakkan terveks saama (mul on juba palju rohkem energiat kirjutada!!!) sellest külmetusest, mis mind mitu aastat on vaevanud ja ma jaksan varsti seksida nagu siis, kui me Irjaga kokku saime. Siis ikka seksisime iga päev nii oma 10-15 minutit järjest. Vahel mitu korda, pärast mõnekümne minutilist pausi. Vahepeal oli see aeg nagu ilus helesinine unistus, aga nüüd tundub, et juba käegakatsutaval kaugusel. Sest mis seks see on, kui isegi korralikult higiseks ei saa.

Huvitav omapära on see, et haigena läheb pauk kiiremini lahti. Justkui organism kaitseks end liigse pingutuse eest.

Blogid juba meediamonitooringus

Kui ühelt poolt on kosta kurtmist, et blogides pole midagi lugeda, siis teiselt poolt on blogid võetud meediamonitooringusse, nagu selgub monitooringufirma Observer Eesti augustikuisest ülevaatest:

seal sisalduvad siis lisaks ajalehtedele-ajakirjadele ning raadio- ja telekanalitele järgmised veebiväljaanded, kaasa arvatud blogid:


ÄP Online
Arvutikasutaja foorum
Arvutikaitse
Andrus Purde ajaveeb
BNS sport ja meelelahutus
Delfi
DT blogi
Eesti Ekspressi ajaveeb
Eesti Ekspress Online
Eesti Päevaleht Online
Estonian blog
ETV 24
ETVsport.ee
EÜL avaliku poliitika blogi
Henrik Roonemaa blogi
Hinnavaatluse foorum
Inno ja Irja päevik
IT-Neeger
Jaano Martin Otsa blogi
Jaanus Piirsalu blogi
Jüri Kaljundi blogi
Kivisildnik oli siin
Klikivabrik.ee blogi
Kristjan Otsmanni blogi
LHV Investor
Maalehe kommentaarikeskus
Materialist.ee
Mäki kasutajate foorum (eMug.ee)
Minut.ee
PM Online
Roheline Värav
Siim Telleri Ajaveeb
Sõltumatu Infokeskus
Sportnet.ee
Tarbija24 Uudised
Täna Otsustan Mina
Tehnokratt
Vabalog

Järjejutt Toomas ja Evelin: 35. peatükk

Toomas ärkas tavapärasest varem. Evelin vaatas talle voodist unise näoga otsa.
„Kuhu sa lähed?“
„Tööle.“
„Nii vara?!“
„Ma pean olema mõne tunni pärast Helsingis ja siis Riias.“
„Millal me siis näeme?“
„Ma ei tea, kallis, mu päevik on sekretäri käes.“
„Ohh,“ ohkas Evelin, „eks sa mine siis.“
„Helista mu sekretärile, küsi tema käest.“
„Ah, mine juba,“ tõstis Evelin häält, „kao juba minema.“
„Kui tagasi tulen, siis saame pikemalt koos olla.“
„Ah sind ja sinu lubadusi!“
„Ära nii räägi, ma sõrmuse ostsin sulle.“
Evelin katsub sõrmes suure kiviga teemantsõrmust, et kas on ikka alles.
„No hea küll,“ ütleb Evelin leebemalt, „katsu mulle siis vähemalt helistada. Ja pea meeles, et homme on mul võistlus Valgas. Ma tahan seal kindlasti osaleda.“
„Ma ei ole seda unustanud, kallis. Ma kindlasti tulen,“ ütles Toomas ja kummardus, et naist suudelda. Evelin võttis tal kätega põskedest kinni ja sikutas neid laiali.
„Oled sa ka ikka mul,“ naeratas Evelin ja surus oma huuled vastu mehe suud, „millal ma sinuga korralikult koos saan olla.“
„Ära muretse, varsti läheb lõdvemaks. Esialgu pean ma igal pool käima. Ma ise tahan, kohtuda või nii. Sa ise ütlesid, et pean end eluga rohkem kurssi viima.“
„No olgu, mine. Aga vaata et sa helistad!“
„Helistan, kallis.“
Toomas läks toast välja ja Evelin tõusis voodis istukile. Kell oli alles viis hommikul. Ta tõusis, käis vetsus pissil, pühkis häbeme vetsupaberiga kuivaks, lasi potist vee alla ja läks tagasi tuppa. Seisatas peegli ees ning vaatas oma keha. Tõusis kikivarvule ning keeras end vasakule ja paremale. Katsus peput. Ta oli üleni paljas. Ja meeldis endale sellisena. Kuigi, natuke võiks veel kõhu pealt ja külgedelt maha võtta. Aga kui ta hoolsalt trenni teeb ning hoidub saiakestest, siis annab need kilodki maha võtta. Siis on ta juba täitsa kobe tükk. Selline prink ja tõmmu. Karvadest täiesti puhtaks aetud. Evelin silitas oma rinda ja liikus teise käega kliitori suunas. Tupp oli kergest erutusest veidi märg. Evelin ajas näpu sügavale tuppe ja tõmbas selle aeglaselt välja. Talle meeldis end peegli ees sellisena vaadata. Siis võttis ta pesusahtlist riiete alt oma vibraatori ja heitis tagasi voodisse. Evelin sulges silmad ning kujutas ette, kuidas kena, sale, suure riistaga noor mees teda eest võtab. Ise samal ajal vibraatorit üha sügavamale tuppe ajades. Ta lülitas surina sisse. Vibraatori ots tegi ringe tupe sügavuses ning Evelinil oli tegemist, et kiljatust tagasi hoida. Ta ei julgenud häält teha. Viimaks keegi kuuleb ja tuleb vaatama. Evelin tõusis, läks ukse juurde ja keeras selle lukku. Nonii. Nüüd läks ta peegli juurde, kallutas oma keha ette ning lükkas vibraatori tagantpoolt sisse. Tupp lurtsus kehavedelikest. Häbememokad olid erutusest suureks paisunud. Evelin liigutas peegli ees vibraatorit sisse välja ning keerutas seda tupes ning kujutas ette, kuidas see sale, Brad Pitti välimusega mees teda tagant võtab. Või veel parem, kuidas Brad oma naist Angelinat tema, Eveliniga petab. Kuidas Angie on parasjagu filmivõtetel, kusagil Pirital, ning kuidas Brad tema juurest Evelini juurde põikab. Kuidas nad on kahekesi üksikul mererannal, tuul õrnalt kehasid paitamas. Ta tunnetas Bradi rütmilisi liigutusi enda sees. Evelini keha värises erutusest ning ta sai mitu orgasmi järjest. Siis läks ta tagasi voodisse ning pani teleka käima. Pärast sellist kuuma seanssi vibraatoriga oli uni kui pühitud. Parasjagu algas ETV pealt Hommikutelevisioon ning Evelin keeras end mõnusalt kerra seda vaatama.

Elagu personaalkaubandus!

Apple'i personaalkaubanduse kodulehekülg.

Mulle meeldib Apple'i müügikontseptsioon. Ajal, mil enamik kaubandusest on läinud konveieri teed (a la Wal-Mart), pakub Apple personaalset lähenemist. Klient saab omale ise lasta teha talle sobiva arvuti, kokku leppida aja müügisalongis ja siis spetsialisti abil toodet tundma õppida. Ma panin ise USAs olles aja kinni Apple'i müügisalongi nn Genius Bar'is (geeniuste lett), kus siis jagati asjatundlikke juhtnööre. Ja seda täiesti tasuta.

Apple'i lähenemine on seda oodatum, et kaubanduses kohtab üha enam võhiklikkust. Müüjad oleks justkui eelmisel päeval tööle võetud, nad ei tunne ei toodet ega klienti. Ei uuri kliendi vajadusi ja pakuvad huupi. See on meeletu ressursi raiskamine, seda nii tootmise, müügi kui kliendi koha pealt. Ja sageli on kõik rahulolematud. Sest, ma ütlen ausalt, kõiksugu värviliste ilupiltidega voldikutest ja kataloogidest, mida uksest ja aknast sisse topitakse, ei ole enamasti valiku tegemisel mingit abi.

Mul on Eestis mitmeid negatiivseid kogemusi. Ma ei hakka rääkima Apple'i salongidest Eestis, mis on küll ilusti üles vuntsitud, aga samasugused konveierid kui ütleme Säästumarket. Ei mingit personaalset lähenemist. Ok, tavalises toidupoes on ehk raske pakkuda personaalkaubandust, aga näiteks tehnikapoodides võiks olla kogu müük personaalne. Praegu on olukord enamasti selline, et pakutakse kliendikaarti ja küsitakse nime, aga see on ka kõik. Aga võib ka hullemini. Võtame K-Rautakesko, kus ma olen vähemalt 10nel korral poest lahkunud, kuna ma ei suutnud müüjat leida või oodata. Kuigi mul on kliendikaart, millega saaks 10% allahindlust. Miks ei võiks K-Rautakesko pakkuda personaalset teenindust, kus klient saab aja kokku leppida ja temaga tegeletakse personaalselt? Küsitakse, mida vaja, mille jaoks jne. Valik on Rautakeskos suur, aga ma ei suuda sealt midagi osta. Seetõttu olen eelistanud Ehitus Service'it. Seal vähemalt on müüjaid rohkem, tundub mulle. Kuigi ka nemad kliendi soovidest eriti ei huvitu. Tundub, et ajavad kogu aeg mingeid omi asju, kas siis helistavad või surfavad veebis.

Viimati kohtasin veidi personaalsemat lähenemist Montoni poes. Aga see piirdus ka sellega, et müüja aitas kabiini tuua ühe mudeli eri suurusi. Ei mingit huvi kliendi soovide vastu. Tavaline on, et müüjad igavlevad ja ajavad lihtsalt omavahel juttu. Või mõne sõbrannaga, kes on poodi vaatama tulnud.

Täiesti mitte-personaalne on müük telefonifirmade sadades müügipunktides üle Eesti. Kuigi võiks olla vastupidi. Ja ehituspoodides, näiteks Febis, aga ka spordipoodides, näiteks Sportlandis. Ehitatud on küll maru uhked hooned ja salongid, aga leti taga istuvad ja müüjatena töötavad justkui äsja ilusalongist väljunud tšikid, kes ei oska muud kui silmi välgutada. Müügistiili järgi otsustades tundub, nagu müüksid kõik poed ja müügisalongid tavalist sõnnikut, sitta. Millele siis oodatakse klienti kalluriga järele ja valatakse kaup kasti, ilma kliendiga sõnagi vahetamata. Või, vabandust, kõik müüjad on ära õppinud sõna "tere", naeratust kohtab haruharva ja personaalset lähenemist üldse mitte.

Mina ootan kõigilt personaalkaubandust. Ja ma olen kindel, et keegi ei kahetse.

Johhaidii, mis kirjutatakse...

Üks kommentaar, mis Delfis oli üles pandud Irja artikli juurde. Konkreetne tõestus, et inimene pole viimase 100 000 aasta jooksul muutunud.

Aga siin see on:

Ma poleks siiski uskunud, et Irja nii primitiivne emane elukas on!! Vaatasin ka siin ülalosutatud videot ja tõesti imestasin. Selline madal seltskond..., venitatakse veerand tundi mingit ilget peenise pikkuse teemat...., kõik on joonud - ja need värdjalikud ilmed, ainult augu-jutud... Kohutav mandumine!!!
Ja sellisel kuseajuemisel lastakse artikleid avaldada üle vabariigi, nii et lapsed, meie tulevik loeks!!!???.... Minu arvates on see kuritegu!
See häbitundeta värdjanärakas tuleks sitaauto all ära lömastada, sest ta ei vääri talle kingituseks antud elu?!