Mnjah.
laupäev, 3. november 2007
Ajakirjanik kui jumal
Kes meil siis on need uue aja jumalad? Ei, need pole need, kellega inimesed käivad karjakaupa kirikutes "ühendust saamas", kujuteldavad antennikesed kutsuvalt kikkis. Ega ka need, kes end selle jumala asemikeks peavad, varem kirikumehed, nüüd poliitikud ja ärimehed.
Ärgem loogem illusioone! Kui arvestada, et jumal on see, kelle peale lihtsureliku hammas ei hakka, kes on seetõttu surematud ja haavamatud, siis on need uuemal ajal ajakirjanikud, õigemini siiski ajakirjandusjuhid. Kes möllavad kõigil väljadel nii mis jaksavad, ent kes ise ei vastuta millegi eest. Kes ei pea rääkima, kui teised peavad. Sest proovigu mõni poliitikust ekskommar mitte rääkida: talt rebitakse kõik välja. Ja kui heaga ei anna, siis võetakse halvaga. Kuni poliitikust on järel laip. Või ärimehest.
Ärgem loogem illusioone! Kui arvestada, et jumal on see, kelle peale lihtsureliku hammas ei hakka, kes on seetõttu surematud ja haavamatud, siis on need uuemal ajal ajakirjanikud, õigemini siiski ajakirjandusjuhid. Kes möllavad kõigil väljadel nii mis jaksavad, ent kes ise ei vastuta millegi eest. Kes ei pea rääkima, kui teised peavad. Sest proovigu mõni poliitikust ekskommar mitte rääkida: talt rebitakse kõik välja. Ja kui heaga ei anna, siis võetakse halvaga. Kuni poliitikust on järel laip. Või ärimehest.
Kadastiku-Mart juba kole vihane, üürgab nagu Jeeriku pasun!
Kaks "rääkijat", Kadastik tänases Postimehes ja Ingrid mõned aastad tagasi Amsterdamis.
No näedsa, tarvitses mul vaid pisinatukene Kadastiku Mardist kirjutada, sest, kuidas tema juba sügaval nõukaaajal sinimustvalge lipukesega mööda tänavaid käis ja isamaalisi laulukesi laulis, kui tema juba ägestus ja hakkas üürgama nagu Jeeriku pasun! Vohh!! See on tase!!! Kui tavaliselt kirjutab Kadastiku-onkel vaid muruniidukitest ja kobrastest, kellega ta oma suvekodus ausat võitlust peab, siis nüüd on isegi Arvo Valtoni raamatusse ninnu sisse pistnud ja isegi paar tsitaati ära õppinud (kusjuures, pange tähele, need tsitaadid on esitatud kui piibli tsitaadid)! Maru tige on nüüd Kadastiku-Mart.
Ja eks ikka seepärast, et näe, küstakse talt tema komu-mineviku kohta. Rrrraisk, ütleb Kadastiku-Mart ja läheb nii marru, et näe, tunnistabki, et ka temal on häbi oma nõukaajal tehtud tegude pärast. Ometigi ei ütle Kadastiku-Mart välja, mis ta siis tegi.
Ei ütle seepärast ja pääseb puhta nahaga, kuna sellal kui tema juhitud ajalehed Andrus Ansipit kommariks sõimavad, on temal tähtsa vastutava väljaandja positsioon. Tema hõlma ei julge keegi hakata, sest eks kõik karda võimsat Kadastiku-Marti. Ütleb midagi ja käivitab niisuguse kampaania, et ägad. Sõimab näituseks seksihulluks!
Kadastiku-Mardil on palju varjata, eks ta ütle seda oma kolumniski, aga tema ütleb peale seda ka seda, et pressige palju tahate, tõde te nagunii teada ei saa. Hear me roar, olen Mart Kadastik, kirjutan siin Postimehes juhtkirju, kartke mind!!!
Aga vaata, ei karda mina sind, Kadastiku-Mart. Ja pole ka Andrus Ansipil põhjust sind karta. Häbi sulle, et sa ei ole kaitsnud kunagist sõpra ja lased teda enda juhitud lehtedes kommariks sõimata.
Kadastiku tekst on ilmselt vahkvihas kirjutatud ja seepärast nii kaootiline, nagu pöörismürsk. Ta ei anna endale aru sellest, et kui midagi sellist välja ütled, siis peab järgnema ka selgitus. Postimehe vastutav väljaandja ei saa lihtsalt öelda, et ma tean küll, mis ma nõukaajal tegin, aga vaat, ehee, teile ei ütle.
Räägi oma jutt lõpuni, Kadastiku-Mart. Või lõpeta oma kaasvõitlejate tuleriidale saatmine. Astu välja koos nendega või ole vait.
P.S. Mardi lugu on tänases Postimehes, pealkirja all "Rääkige ära!"
Selektiivne ajakirjandus
Fotomeenutus ETV-varivalitsusest aastal 2004.
Blogija Kristo Kivisaar kirjutas ühe sissekande, kus ta juhib tähepanu fenomenile, kus ühtedel juhtudel tehakse igast puuksatusest lugu, teisel juhul mitte ka kõige suurematest asjadest.
Ja sellest näib olevat aru saanud äsja meediamagnaadiks hakanud Oliver Kruuda, kes lahterdab inimesed laias laastus sõpradeks ja vaenlasteks. Ja tema sõber on näiteks Savisaar, ja vaenlane Hans H. Luik, kuigi ülejäänud nn meinstriim meedia jaoks on vastupidi, Savisaar paha ja Luik hea. Ses mõttes ma saan isegi Kruuda üritusest aru, aidata vaest Savisaart, kes on saanud klohmida nii asja eest, kui täiesti asjata. Kruuda pakub uue julge tulijana tasakaalustavat jõudu meediamaastikul, kus olid väga kindlalt paika pandud sõbrad ja vaenlased. Kuigi ka Kruuda on murdumas, no Savisaarele ta ilmselt truudust ei murra, aga näiteks minu ja Irja blogi väljavõtted lõpetasid Justi vahel ilmumise, kui Kruuda sai selle väljaande omanikuks. Nii et tundub, et Kruuda pakub kaitset vaid väiksele ringile sõpradele, kelle hulka pole mul au kuuluda. Ja mõnele ajakirjanikule, et siis osta ka endale immuunsust, et Kroonika temast pahasti ei kirjutaks. Ja ülejäänutele siis valatakse tuld ja tõrva. Ühtlase joana. Ülejäänud vaadaku ise, kuidas saavad.
Kindlasti tekib küsimus, kuidas on Eesti meediamaastikul tekkinud need pahad ja head, sõbrad ja vaenlased? Ilmselt on juured kuskil 10-15 aasta taguses ajas, kus seda poliitikat hakkas jõuliselt ajama Hans H. Luik. Ühtesid inimesi meedias teiste vastu välja mängima. Kiites ühtesid taevani, ja tehes teistest patuoinad. Nimetan seda selektiivseks meediapoliitikaks. Mis ei tähenda materjalide hoolikat valimist, nagu võiks ehk arvata ja eeldada, vaid ühtede eelistamist teistele. Pinnalt, et kui "kasulikud" nad ajakirjanduse jaoks on. Ja see süsteem on oma sõõrmed ajanud igale poole, ka televisiooni. Näiteks, kui olete juhtunud vaatama paljukiidetud Kärmase saateid, siis just selline selektiivne ajakirjandus seal valitseb. Kus näiteks Urmas Sõõrumaa persepragu lutsitakse täiesti puhtaks, samas mingi teine tegelane saab sellist valu, et kahju hakkab. Ja nii pidevalt. See, mis jääb vaatajale ja lugejale nähtamatuks, on asjaolu, et Sõõruka käest saab sellise pugemise eest inffi. Näiteks Hans H. Luik ise, kes võtab tippärimeestega õhtuti mõnusalt viinuškit. Ja oma informaatoreid ei saa ju kotti võtta. Ja ehk saab Sõõrukaga ka veel mingi laheda kinnisvaradiili teha, kus Luik on oma Ekspressi aktsiad juba pantinud mingi välismaise, näiteks Rumeenia kinnisvaraostu tagatiseks (kuigi Luik lubas Ekspressi aktsiaid börsile viies Rumeenias hoopis meediaettevõtted soetada). Nii et Sõõruka sugused tegelased sõuavad mõnusalt meediarasva sees. Neid kiidetakse siin ja kiidetakse seal. Kuigi Sõõrukas on täiesti tavaline ärimehe päss, pole parem kui paljud teised, näiteks tavaline turul kartuleid müüv talumees.
Aga nagu ikka elus, on heade kõrval tegutsemas pahad. Ja pole vist saladus, et pahade tegemised huvitavad lugejaid kõige rohkem. Nii peab ajakirjandus leidma need pahad, et pilt liiga ilus ei paistaks, tuleb leida nö patuoinad. Kellest poleks kahju, kes nagunii eriti ajakirjanikele ei "tilguta". Näiteks Toomas Annus, kelle kohta Luik ja kogu ülejäänud meedia nö suu puhtaks rääkis. Stiilis, et sõprus kallis, tõde veelgi kallim, või kuidas Luik seda ütles. Kuigi Sõõrukal on täpselt samapalju luukeresid kapis, näiteks Falcki (ESSi) lepingud kohalike omavalitsustega. Ma söön oma mütsi ära ja lähen lisaks kraanajuhi kursustele, kui seal pole ametnikud, poliitikud siis, meelehead saanud.
Nii et, jah, võibolla valmistan kellelegi üllatuse, võibolla pettumuse, aga ajakirjanduses ei valitse mõtteviisi, mida Äripäevas kunagi propageeris Janek Mäggi, et "kõigile pasunasse, ja võrdselt". Sellist "võrdsust" saavad omale tõesti lubada ainult sellised tegijad nagu Mäggi, kes pangandusest kirjutades jagas asjast rohkem kui pankurid ise. Oli oma teemadest ja allikatest üle. Tõsi, mingil hetkel valis tõe asemel raha, aga ta vähemalt üritas.
Ajakirjanduse, vähemalt Eesti ajakirjanduse puhul, seda just praktikas, tuleb ära unustada sellised kriteeriumid nagu objektiivsus, võrdne kohtlemine. See on ilus muinasjutt, mida meediajuhid tähtpäevadel armastavad puhuda.
Näiteks Kroonika puhul muutus selliseks "heaks" tegelaseks Beatrice, ja halb oli Anu Saagim. Beatrice, kes lasi ajakirjanikud oma magamistubadesse, ja oleks ehk isegi lubanud piiluda oma häbememokkade vahele, sai ülima respekti osaliseks. Samas Saagim, kes oli kapriissem, ja kes nagunii oli end juba alasti võtnud ja keha vahukoorega kokku määrinud, oma tissi välgutanud, selle Saagimi võis ajakirjandusrentslist alla sulistada. Kirjutada igast paskville tema armukeste ja lapse isade kohta. Kellest igaüks oli isam kui teine.
Ehk oli abi ajakirjanduse toimemehhanismidest arusaamisel.
Ja veel. Selline olukord pole hull meediaturu konkurentsi tingimustes, kus ühe grupi "sõber" võib ainuüksi selle sõpruse eest muutuda teise grupi vaenlaseks. Eesti meediaturg on paljuski konkurentsiameti puudumise tõttu koondunud üheainsa grupi kätte. Ja see teeb mis tahab. Selle grupi "vaenlastel" pole suurt muud teha, kui asutada ise meediakanal. Mille tegi Kruuda endale ja oma sõpradele, ja mida ma olen ise ka jõudumööda katsetanud.
Lisaks märgin niipalju, et Ekspressi lood tunduvad alati esmapilgul hästi huvitavad. Aga kui mõned aastad tagasi huvi pärast nende sündmuste saatust edasi jälgisin, millest Ekspress kirjutas, seoses ühe raamatu kokkupanemisega, siis tuli välja, et suurem osa kirjutatust oli väljamõeldis. Lihtlabane spekulatsioon. Mis osatakse Ekspressis välja mängida nii osavalt, et see tundub tõepärasena. Mida jäädakse uskuma. Kuigi tõest on asi kaugel. See on kahtlemata fenomenaalne oskus, aga aitab vähe edasi. Kui kellelgi huvi, näiteks mõnel ajakirjandustudengil, võiks võtta mõned Ekspressi varasemad lood ja vaadelda neid praegusaja kontekstis. Suuremad sündmused on kõik leidnud mingi lahenduse, on tulnud välja uued asjaolud. Võib saada päris huvitavaid tulemusi.
Mis mees on Urmas Kruuse?!
Urmas Kruuse, pilt Tartu linnavalitsuse kodukalt.
Olen nüüd mõnda aega kõrvalt jälginud seda, kuidas Urmas Kruuse minu Irjakest sõna otseses mõttes kotib. Ja Irjake tantsib nagu kuum kartul säriseval pannil. Kui linnapea suhtleb heauskse linnakodanikuga argpükslikult tähitud kirjade teel, ultimatiivselt, nagu mingi NKVD- või Gestapo-lane. Kel põues põksumas hiire süda.
Aga mis mees on siis Urmas Kruuse, keda ajakirjandus on kiitnud taevani? Nagu kirjutab pikk lugu 18.09.2007.a. Kroonikas, on ta kõva rokitaat, selline rokimeer, nagu Kroonika takka kiidab. Aga, tekib küsimus, miks ta siis on Tartu linnapea. Kui ta tahaks olla muusik, ja 2002. aastal tahtis hoopis Tallinna kolida. Ja tema pere, nagu võib aru saada sestsamast Kroonika intervjuust, koliski Tallinna. Naine töötab Tallinnas Revalia tantsukoolis. Lapsed käivad Tallinnas koolis. Ainult pereisa elab Elvas, ja töötab Tartu linnapeana. Ja ei jaga tegelikult Tartu asjadest ööd ega mütsi, kuseb Tartu elanike peale, nagu see suhtumisest Irjasse välja tuleb. Sest ta pole mingi tartlane. Liba-tartlane. Kel on Tartu asjadest tegelikult pohhui. Vaatab, kuidas ruttu Tallinna pere juurde saab. Ja keerab perse, lammutab kõik, mis Ansip ja Jänes aastatepikkuse visa tööga on üles ehitanud. Laseb ametnikel endale pähe istuda, nagu tuli välja suvel seoses Truffe kohvikuga, mis soovis teistest erineda ja kasutada omapäraseid päiksevarje, selle asemel, et A le Coqi siltidest tulvil tavapäraseid varje kasutada. Sest Tartu pole ainult A le Coq-country, kuigi võib tunduda. Ja õlletehas kindlasti ka linnaametnikele perse poeb.
Mille üle Irja on eriti solvunud, et Kruuse veel presenteerib end kui loomingulist inimest. Kellele peaks olema südamelähedane Tartu kui Eesti kultuurimeka idee. Irja, kes ise on kirjanik, on sisustanud Tartusse rühmituse NAK ruumid ja kavandab kirjanduskohviku rajamist, investeerides mitu miljonit krooni, saab linnapealt jalaga. Irjat, kes äsja sai majaomanikuks ja alles kavandab ehitusprotsesse, kahtlustatakse juba ehitusseaduse rikkumises. Mis see siis on? Haldussuutmatus? Või lihtlabane juhmus ja lollus. Olukorras, kus targemad pead töötavad tähtsalt kuskil läänes või ELi institutsioonide juures, on Eestisse jäänud sõna otseses mõttes turakad. Kes siis teevad nägu, et ajavad tähtsat asja. Ent tegelikkuses teevad kõik, et ka viimased helgemad pead Eestist jalga laseks. Vähemalt jääb selline mulje.
reede, 2. november 2007
Käisin vahepeal väljas auru välja laskmas, aga
olen ikka vihane. Väga vihane. Jubedalt vihane. Ja kui ma mõtlen enda impulsiivsuse peale, siis ma saan aru, miks mongolid kunagi vallautusretkedel nii edukad olid. Nad olid lihtsalt nii julged. Ka minus voolab mongoli-tatari verd, ema poolt siis, ja ma ei saa kohe jätta.
Tartul on olnud kaks väga head linnapead ja nüüd on siis selline saamatu tuhajuhan. Ma väga vabandan, aga nii see on. Sest korraga on Tartu linnas ametnikud väga härga täis läinud. Küllap Ansipi ja Jänese ajal käisid vagusi mööda nööri, aga nüüd, kus meil on väga nõrk linnapea, rokipeer, nagu ta end nimetab, on Tartu sisuliselt ametnike valitseda. Mäletan, kui isa 2003ndal aastal infarkti sai, siis oli linnapea veel Ansip, siis ma sain linnalt väga viisaka kirja, et teil on jääpurikad koristamata, palun koristage ära. Väga viisaka kirja, ja kui ma kirjal olnud numbril helistasin, siis oli kõnele vastanud ametnik samuti väga viisakas, muretses veel, et ega isa tema kirja pärast infarkti ei saanud.
Sellised kuldsed ajad on möödas! Nüüd on linnapea sedavõrd suureline ja tähtis mees, et tema kirjadele-meilidele vastavad juristid!
Vot mina sellega ei lepi. Saatsin Urmas Kruusele kirja, kus palusin tal mulle isiklikult vastata ja mitte end enam nii tähtsaks teha. Sest vaadake, see on kõikse hullem, kui linnapea, kelle ülesanne on teenida linnarahvast, läheb tähtsaks. Praegu paistab küll, et Urmas Kruusele meeldib rohkem Kroonikas poseerida kui linnaasju ajada. Küll sa oled edev mees, Urmas.
Hullem lugu on see, et selline mees esindab ju ka erakonda. Urmas Kruuse on Tartu linnapeaks seadnud Reformierakond. Seletasin ka härra meerile, et Karin Raidil jt teistel linnasaunatädidel on sellest, kes järgmistel kohalikel valmistel võimule saab, üsna ükskõik. Nagu mina asja näen, peaks need, kes võimule jääda soovivad, praegu kõvasti pingutama, mitte kõhtu kratsima ja kurje kirju laiali saatma. Või kui kiri on juba saadetud, siis tuleks ilusti vabandada ja asju selgitada.
Näiteks teab Urmas Kruuse, et ma elan Tartus Võru tänavas. Ta oleks võinud mulle helistada ja paluda mul tulla linnavalitsusse, Karin Raidi oleks võinud ka kutsuda sinna, ja siis ma oleks saanud neile rääkida, kuidas asjad tegelikult on. Et ma pole oma majas midagi maha lõhkunud ega paigaldanud. Kes oleks suvel viitsinudki? Pikutasime Innoga mõnusasti Massiarus ega mõelnudki ehitusele!
Selleks on aga Urmas Kruuse ilmselt liiga tähtis mees, et mind, alandlikku linnakodanikku ja muidunässi meeri vastuvõtule paluda. Eks tal ole muidki tegemisi, näiteks mootorrattaga sõita, kitarret tinistada ja Kroonikale poseerida.
Mina aga ei ole nõus, et selline tegelane on linnapea. Tegelane, kes ametnike ülbamisele kaasa noogutab ja koogutab. Linnapea peab olema kurjade vastu kuri ja heade vastu hea ning headust tuleb eeldada. Nii on, Urmas Kruuse.
Ja kohalike omavalitsuste kohta ütlen veel seda, et ma ei ole nõus toetama erakonda, mis sellise selgrootuse heaks kiidab. Nii on!
Tartul on olnud kaks väga head linnapead ja nüüd on siis selline saamatu tuhajuhan. Ma väga vabandan, aga nii see on. Sest korraga on Tartu linnas ametnikud väga härga täis läinud. Küllap Ansipi ja Jänese ajal käisid vagusi mööda nööri, aga nüüd, kus meil on väga nõrk linnapea, rokipeer, nagu ta end nimetab, on Tartu sisuliselt ametnike valitseda. Mäletan, kui isa 2003ndal aastal infarkti sai, siis oli linnapea veel Ansip, siis ma sain linnalt väga viisaka kirja, et teil on jääpurikad koristamata, palun koristage ära. Väga viisaka kirja, ja kui ma kirjal olnud numbril helistasin, siis oli kõnele vastanud ametnik samuti väga viisakas, muretses veel, et ega isa tema kirja pärast infarkti ei saanud.
Sellised kuldsed ajad on möödas! Nüüd on linnapea sedavõrd suureline ja tähtis mees, et tema kirjadele-meilidele vastavad juristid!
Vot mina sellega ei lepi. Saatsin Urmas Kruusele kirja, kus palusin tal mulle isiklikult vastata ja mitte end enam nii tähtsaks teha. Sest vaadake, see on kõikse hullem, kui linnapea, kelle ülesanne on teenida linnarahvast, läheb tähtsaks. Praegu paistab küll, et Urmas Kruusele meeldib rohkem Kroonikas poseerida kui linnaasju ajada. Küll sa oled edev mees, Urmas.
Hullem lugu on see, et selline mees esindab ju ka erakonda. Urmas Kruuse on Tartu linnapeaks seadnud Reformierakond. Seletasin ka härra meerile, et Karin Raidil jt teistel linnasaunatädidel on sellest, kes järgmistel kohalikel valmistel võimule saab, üsna ükskõik. Nagu mina asja näen, peaks need, kes võimule jääda soovivad, praegu kõvasti pingutama, mitte kõhtu kratsima ja kurje kirju laiali saatma. Või kui kiri on juba saadetud, siis tuleks ilusti vabandada ja asju selgitada.
Näiteks teab Urmas Kruuse, et ma elan Tartus Võru tänavas. Ta oleks võinud mulle helistada ja paluda mul tulla linnavalitsusse, Karin Raidi oleks võinud ka kutsuda sinna, ja siis ma oleks saanud neile rääkida, kuidas asjad tegelikult on. Et ma pole oma majas midagi maha lõhkunud ega paigaldanud. Kes oleks suvel viitsinudki? Pikutasime Innoga mõnusasti Massiarus ega mõelnudki ehitusele!
Selleks on aga Urmas Kruuse ilmselt liiga tähtis mees, et mind, alandlikku linnakodanikku ja muidunässi meeri vastuvõtule paluda. Eks tal ole muidki tegemisi, näiteks mootorrattaga sõita, kitarret tinistada ja Kroonikale poseerida.
Mina aga ei ole nõus, et selline tegelane on linnapea. Tegelane, kes ametnike ülbamisele kaasa noogutab ja koogutab. Linnapea peab olema kurjade vastu kuri ja heade vastu hea ning headust tuleb eeldada. Nii on, Urmas Kruuse.
Ja kohalike omavalitsuste kohta ütlen veel seda, et ma ei ole nõus toetama erakonda, mis sellise selgrootuse heaks kiidab. Nii on!
Irja uus kiri Tartu linnapeale, vastutavale ametnikule ja Andrus Ansipile
Lugupeetud proua ehituse ja arhitektuuri osakonna juhataja
Lugupeetud härra linnapea
Sain täna teie 30.10. 2007 vastuse kätte ja soovin siiski veelkord lisandada, et mina ei ole teostanud endale kuuluvas majas mitte ühtegi ehitustööd, seega teie korraldust õiguspäraseks ei pea ja olen valmis pöörduma vajadusel oma õiguste kaitsmiseks kohtusse.
Maja on minu kodu, olen selle isalt üle võtnud sellises korras nagu ta praegu on, ja kuna mina ühtegi ehitustegevust teostanud ei ole, siis ei pea ma ka ehitusjärelevalvet oma koju sisse laskma.
Tartu Ekspressi ajakirjanikud said minu jutust valesti aru selles mõttes, et mina rääkisin sellest, et mu isa oli omanikuna siin majas juba palju ära teinud, nagu ma silmaga hinnates aru sain, aga kuna isa suri 21. 09. 2007, siis ei olnud mõtet teda enam mängu tuua. Mina võtsin maja üle sellepärast, et isa oli juba vana, 80 ja ei jaksanud enam. Rääkisin sellest, mida KAVATSEN teha. Teie oleksite võinud mulle helistada ja küsida, mis toimub, mitte saata kurja kirja, kus pealegi ähvardatakse trahviga. See jätab teist väga inetu mulje, nagu te istuks ainult ja loeks ajalehti, et kellele aga kraesse karata.
Kas see on teie arust viisakas, öelge palun, Urmas Kruuse? Kui teie oleksite ise linnakodanik, siis kas see oleks teie arust heatahtlik ja viisakas? Ja veel, kas linnal on andmeid, et mina olen selline retsidivist, kes on linna korraldusi eiranud? Ega vist ei ole. Sestap küsin, miks te suhtute nii halvasti linnakodanikusse, kes pole selliseks suhtumiseks mingit alust andnud?
Saan aru, et andmeid saadakse ka ajakirjandusest, aga enne seda oleks mõistlik inimesega viisakalt vestelda ja küsida tema käest, kas info ka tõele vastab. See pole üldse raske, inimesele helistada, kuna kui mul oli jääpurikas katuseräästa küljes, eks siis helistanud linnavalitsus ju kärmelt kohe mu 80-aastasele isale ja ähvardanud teda trahviga. Mis nüüd toru haaramist takistas? Teil on minu telefoninumber olemas.
Minu hinnangul toimusid ehitustööd 2006nda aasta sügisel, kui omanikuks oli minu isa Georg Vaher. Mina pole mitte Georg Vaher, vaid tema tütar Irja Tähismaa. Mina ei tea, kas minu isal ehitusluba oli, ja ma ei peagi seda teadma, sest vastavalt notar Tiina Tombergi juures sõlmitud kinkelepingule sain mina omanikuks 2007nda aasta mais. Võite selle lahkesti üle kontrollida. Sellest kuupäevast algab minu vastutus ja sellest kuupäevast pole majas tehtud ühtegi ehitustööd. Mul on selle kohta ka, kui tarvis, tunnistajad olemas. Kontakteeruge näituseks Keskkatlamajaga ja te saate teada, et keskküttesüsteemid paigaldati ammu enne seda.
Kokkuvõtteks: kuna paikvaatluse teostamiseks minu kodus, kus mina, Irja Tähismaa, ei ole teostanud ühtegi ehitustoimingut ja ma ei vastuta ajakirjaniku sõnade eest, kes minust valesti aru sai, siis mina oma koju ehitusjärelevalvet ei lase.
Teil ei tarvitse mind ka õpetada, kuna ma olen ehitusseadust lugenud ja tean väga hästi, millisteks tegevusteks on vaja ehitusluba. Ja kui ma kunagi siin midagi ehitama hakkan, siis teen seda kindlasti seaduspäraselt. Eelmise omaniku tegude eest ma aga, kordan, ei vastuta.
Olen Tartu Linnavalitsuses sügavalt pettunud - ennekõike sellepärast, et ähvardama ja karistusi hakatakse määrama inimesele, kes on maja heauskselt üle võtnud. Mis teiega juhtunud on, linnaametnikud? Miks te tekitate linnakodanikus tunde, et ta on kurjategija?
Teate, Urmas Kruuse, mis inimesi linna armastama paneb ja teile enesele ning teie erakonnale järgmistel valimistel edu kindlustab? Inimlikkus, head mõtted ja heade linnakodanike hoidmine. Ametnikel nagu Karin Raid on tegelikult ükskõik, nemad jäävad niikuinii oma soojade kohtade peale ja seepärast on neil ka linnakodanikest ükskõik. Teie peaksite aga natuke laiemalt mõtlema.
Lugupidamisega ja vastust ootama jäädes,
Irja Tähismaa
Reformierakonna valija
Võru 54 majaomanik
_ _ _
P. S. Raisk, et ma selle kirja üldse kirjutasin sellele vastikule valelikule silmakirjateenrile, brrrrr!!
Lugupeetud härra linnapea
Sain täna teie 30.10. 2007 vastuse kätte ja soovin siiski veelkord lisandada, et mina ei ole teostanud endale kuuluvas majas mitte ühtegi ehitustööd, seega teie korraldust õiguspäraseks ei pea ja olen valmis pöörduma vajadusel oma õiguste kaitsmiseks kohtusse.
Maja on minu kodu, olen selle isalt üle võtnud sellises korras nagu ta praegu on, ja kuna mina ühtegi ehitustegevust teostanud ei ole, siis ei pea ma ka ehitusjärelevalvet oma koju sisse laskma.
Tartu Ekspressi ajakirjanikud said minu jutust valesti aru selles mõttes, et mina rääkisin sellest, et mu isa oli omanikuna siin majas juba palju ära teinud, nagu ma silmaga hinnates aru sain, aga kuna isa suri 21. 09. 2007, siis ei olnud mõtet teda enam mängu tuua. Mina võtsin maja üle sellepärast, et isa oli juba vana, 80 ja ei jaksanud enam. Rääkisin sellest, mida KAVATSEN teha. Teie oleksite võinud mulle helistada ja küsida, mis toimub, mitte saata kurja kirja, kus pealegi ähvardatakse trahviga. See jätab teist väga inetu mulje, nagu te istuks ainult ja loeks ajalehti, et kellele aga kraesse karata.
Kas see on teie arust viisakas, öelge palun, Urmas Kruuse? Kui teie oleksite ise linnakodanik, siis kas see oleks teie arust heatahtlik ja viisakas? Ja veel, kas linnal on andmeid, et mina olen selline retsidivist, kes on linna korraldusi eiranud? Ega vist ei ole. Sestap küsin, miks te suhtute nii halvasti linnakodanikusse, kes pole selliseks suhtumiseks mingit alust andnud?
Saan aru, et andmeid saadakse ka ajakirjandusest, aga enne seda oleks mõistlik inimesega viisakalt vestelda ja küsida tema käest, kas info ka tõele vastab. See pole üldse raske, inimesele helistada, kuna kui mul oli jääpurikas katuseräästa küljes, eks siis helistanud linnavalitsus ju kärmelt kohe mu 80-aastasele isale ja ähvardanud teda trahviga. Mis nüüd toru haaramist takistas? Teil on minu telefoninumber olemas.
Minu hinnangul toimusid ehitustööd 2006nda aasta sügisel, kui omanikuks oli minu isa Georg Vaher. Mina pole mitte Georg Vaher, vaid tema tütar Irja Tähismaa. Mina ei tea, kas minu isal ehitusluba oli, ja ma ei peagi seda teadma, sest vastavalt notar Tiina Tombergi juures sõlmitud kinkelepingule sain mina omanikuks 2007nda aasta mais. Võite selle lahkesti üle kontrollida. Sellest kuupäevast algab minu vastutus ja sellest kuupäevast pole majas tehtud ühtegi ehitustööd. Mul on selle kohta ka, kui tarvis, tunnistajad olemas. Kontakteeruge näituseks Keskkatlamajaga ja te saate teada, et keskküttesüsteemid paigaldati ammu enne seda.
Kokkuvõtteks: kuna paikvaatluse teostamiseks minu kodus, kus mina, Irja Tähismaa, ei ole teostanud ühtegi ehitustoimingut ja ma ei vastuta ajakirjaniku sõnade eest, kes minust valesti aru sai, siis mina oma koju ehitusjärelevalvet ei lase.
Teil ei tarvitse mind ka õpetada, kuna ma olen ehitusseadust lugenud ja tean väga hästi, millisteks tegevusteks on vaja ehitusluba. Ja kui ma kunagi siin midagi ehitama hakkan, siis teen seda kindlasti seaduspäraselt. Eelmise omaniku tegude eest ma aga, kordan, ei vastuta.
Olen Tartu Linnavalitsuses sügavalt pettunud - ennekõike sellepärast, et ähvardama ja karistusi hakatakse määrama inimesele, kes on maja heauskselt üle võtnud. Mis teiega juhtunud on, linnaametnikud? Miks te tekitate linnakodanikus tunde, et ta on kurjategija?
Teate, Urmas Kruuse, mis inimesi linna armastama paneb ja teile enesele ning teie erakonnale järgmistel valimistel edu kindlustab? Inimlikkus, head mõtted ja heade linnakodanike hoidmine. Ametnikel nagu Karin Raid on tegelikult ükskõik, nemad jäävad niikuinii oma soojade kohtade peale ja seepärast on neil ka linnakodanikest ükskõik. Teie peaksite aga natuke laiemalt mõtlema.
Lugupidamisega ja vastust ootama jäädes,
Irja Tähismaa
Reformierakonna valija
Võru 54 majaomanik
_ _ _
P. S. Raisk, et ma selle kirja üldse kirjutasin sellele vastikule valelikule silmakirjateenrile, brrrrr!!
Minu ja linna vaidlus: Laine Jänesest ja Urmas Kruusest. Veel Andrus Ansipile.
Urmas Kruuse ja Urve Pius, kujutised Tartu linna kodulehelt. Linnpea ja jurist, kel linnapea endale saadetud meilidele vastata laseb.
Teate, ma ei pea praegusest Tartu linnapeast Urmas Kruusest lugu. Ei pea jahh, kuigi nii vist pole ilus öelda, aga minu arust ei ole ta hea linnapea.
Hea linnapea oli Laine Jänes. Kaks aastat tagasi, kui linnapuhastusteenistuse ametnik mu 80-aastast isa sõimas, astus ta meie kaitseks välja ja vabandas minu ees. Ma saatsin talle kirja ja ta vastas mulle kohe järgmisel päeval, isiklikult.
Ei usu mina, et Urmas Kruusel on kiirem elu kui Laine Jänesel. Aga kui mina saatsin temale arupärimise esmaspäeval, et miks ehitusjärelevalve mulle koju tahab tulla, siis tema vastas mulle alles täna (5 päeva ongi aega vastata) ja ametlikul paberil, tähtsalt ja suureliselt, kirjaga! Kusjuures ta ei vastanud mu küsimusele, et miks linnavalitsus linnakodanikuga nii ülbelt ja kurjalt suhtleb. Tegelikult, kui seda tähtsat kirja lähemalt silmitseda, siis ilmselt pole Urmas Kruuse seda ise kirjutanud, kuna tekst on külm, kalk ja juriidiline ja sellel on ehituse ja arhitektuuri osakonna juristi Urve Piusi telefoninumber.
Aga minul ei ole vaja teada, mida arvab asjast Urve Pius. Minul ei ole Urve Piusiga mingit asja. Mina tahan teada, mida arvab asjast linnapea Urmas Kruuse. Nii et linnapea, kirjuta mulle! Ära karda.
Leian, et see ei ole enam ainult minu ja linna vaidlus, ning seepärast saatsin kirja ka Reformierakonna esimehele Andrus Ansipile. Andsin ju Riigikogu valimistel hääle Reformierakonnale ja Laine Jänesele just selle tema inimlikkuse ja soojuse pärast. Nüüd küsin, mis vahepeal juhtunud on? Kas saamatu linnapea asemel on linna hakanud valitsema kurjad ametnikud, kel soov kõikidele, kes kuskilt nina välja pistavad, "ära panna"?
Ma ei taha elada kurjade ametnike linnas, kus nad võivad kohelda inimesi nii, nagu heaks arvavad, ja korraldada põhjendamata reide inimeste kodudesse, ja olen nõus selle eest võitlema. Kohtuni välja. Seepärast olen otsustanud, et ehitusjärelevalvet ma oma majja sisse ei lase. Vaatame, mis saab. Kajastame sündmuste kulgu igatahes oma blogis ja kõik need õllepurgiga vehkivad valvurid (pean silmas Andres Ainti), kes siia sissepääsu nõudma tulevad, saavad üles filmitud ja pildistatud.
Härra Reformierakonna esimees Andrus Ansip, mul on väga oluline teada, kas ka Teie kiidate sellise käitumise heaks. Usun, et mul on Reformierakonna valijana õigus küsida.
_ _ _
Mind naiivitari küll. Ja kõige rohkem olen vihane sellepärast, et mina olin siukse suhtes veel lugupidav.
Uus paljastus Peebiku kohta
Tuli uus paljastus Peebiku kohta, 500 krooni puhtalt! vihje
Peebiku firmas varem töötanud inimene jutustas haruldaselt hardcoor stoori. Sellise loo peale olin isegi üllatunud, kuigi elus üht-teist nähtud-kuuldud.
Peebik, nagu tabavalt talle hüüdnimi antud, on selline mees, kellel pidavat olema kabinetis kapike, kuhu ta on kogunud või lasknud osta oma sekretäril parasjagu moes olevaid lõhnaõlisid. Lõhnaõlid on toretsevalt pakitud ja juurde lisatud pisikesed aforismidega postkaardid. Suurematele "klientidele", kelle püksi vahele Peebik poeb, avaldab kustumatud tundeid, need kustuvad pärast suurfirmale koolituse andmist.
Lugu läheb veel huvitavaks nüüd. Mul on sõbranna Eesti mastaabis suure firma juht ning mingil banketil, vist viis või kuus aastat tagasi, ujus Peebik talle külje alla. Komplimendid. Drinkide välja käristamine, rääkis kui võimsa firma mu sõbranna on üles ehitanud ja pani oma kiilaneva munapeaga kogu sarmi mängu. Pakkus, et viib sõbranna oma suure BMW-ga koju. Sõbranna oli meelitatud ja sai prii küüdi. Peebik andis oma nimekaardi ning kutsus ta kiiresti lõunale. Kinkis lõhnaõli, kiitis firmat ja et ikka nii ilus naine on sellise firmajuht. Ütles, et selline naine peaks sõitma ikka punase sportautoga. Sõbranna on põhimetetega, et külge ajavad pereisad ruttu maha raputada. Ta pealegi läbinägelik ja kui Peebik soodustusega koolitust pakkus, keeldus. Rohkem ta Peebikult kõnesid ei saanud. Lõhnaõli muidugi ka ei saanud.
Enam ma Peebiku juures ei tööta. Teie blogi loen. Peebikust loen ka artikleid. Tahaksin hoiatada positsiooni omavaid naisi Peep Vainu eest - tal on kasu ja seks üheskoos. See on kahetsusväärne, aga levinud suures ilmas. Meil ka.
Ikka teie blogi sõber
Kuidas minu vanavanavanaisa Juhan Vaher mõisniku kraavi lükkas
See on tõestisündinud lugu vägivallale vastuhakkamisest, mida rääkis minule mu isa ja temale tema isa. Ja see on tõestus sellest, et eesti talupojad ei olnud sugugi allaheitlikud nässid, kes üksnes mõisatallis peksa said.
Nimelt kõndinud kord mu vanavanavanaisa Juhan Vaher, suur ja tugev mees, Jüri poeg mööda teed ja vastu tulnud mõisnik kaarikuga ning käsutanud: Mats, tee pealt eest! Vanavanavanaisa ei mõelnud pikalt, ta kiskus kaariku aistest lahti ja lükkas mõisniku ühes kaarikuga kraavi. Jõhkralt.
Ta ei keeranud mõisnikule teist põske ette ega lasknud tollel endale mats öelda. Ta hakkas vastu. Ja teate, mõisnik hakkas teda kartma. Vanavanavanaisa sai endale karjamõisa, kus tal oli hulk loomi, ja ta suri rikka mehena. Tema poeg, minu vanavanaisa Samuel-Konrad ehitas jällegi isa rahade eest Tartusse maja.
Sellistest talupoegadest ajalooõpikud ei kõnele. Ometigi sillutas just selliste talupoegade julgus ja pealehakkamine teed Eesti pärisorjusest vabastamisele ja lõpuks ka omariiklusele.
Tahan olla oma vanavanavanaisa vääriline ja seepärast ei lepi ka mina mitte iial vägivallaga. Lükkan kraavi selle, kes mind sõimata julgeb.
Sest vaid nii saab olla tõeliselt vaba - ja õnnelik.
Nimelt kõndinud kord mu vanavanavanaisa Juhan Vaher, suur ja tugev mees, Jüri poeg mööda teed ja vastu tulnud mõisnik kaarikuga ning käsutanud: Mats, tee pealt eest! Vanavanavanaisa ei mõelnud pikalt, ta kiskus kaariku aistest lahti ja lükkas mõisniku ühes kaarikuga kraavi. Jõhkralt.
Ta ei keeranud mõisnikule teist põske ette ega lasknud tollel endale mats öelda. Ta hakkas vastu. Ja teate, mõisnik hakkas teda kartma. Vanavanavanaisa sai endale karjamõisa, kus tal oli hulk loomi, ja ta suri rikka mehena. Tema poeg, minu vanavanaisa Samuel-Konrad ehitas jällegi isa rahade eest Tartusse maja.
Sellistest talupoegadest ajalooõpikud ei kõnele. Ometigi sillutas just selliste talupoegade julgus ja pealehakkamine teed Eesti pärisorjusest vabastamisele ja lõpuks ka omariiklusele.
Tahan olla oma vanavanavanaisa vääriline ja seepärast ei lepi ka mina mitte iial vägivallaga. Lükkan kraavi selle, kes mind sõimata julgeb.
Sest vaid nii saab olla tõeliselt vaba - ja õnnelik.
Möödus suvi, XV peatükk
Pildil kodutütred 1937. aastal.
-------
“Ei, mina ei lähe,” vastas Ats. “Ta peab aru saama, et ma nendest iganenud kommetest lugu ei pea. Ise on ta haritud tüdruk, kuid sellest aru ei saa, et ajaga peab kaasas käima.”
“Aga ma leian, et see on ilus traditsioon.”
“On aeg juba aru saada, et see kõik on vaid rumalus. Mina olin noor poisike, kui taipasin, et jumalat kui sellist pole olemas. Juhtus korra, et kukkusin sügavasse kraavi. Rabelesin end sealt viimaks välja ja tulin koju. Kui ma sellest kodus rääkisin, seletas mulle vanaema, et eks ikka armas jumal sind sealt välja päästnud. Juba siis vastasin talle, et kui ma jumala peale oleks lootma jäänud, siis oleksin ma senini seal kraavis olnud.
Inimene peab lootma ikka iseenesele, iseenesesse peab ta uskuma. Ainult nõrgad ja jõuetud on välja mõelnud jumala.”
“Sa arvad siis, et jumala ülesandeks on käia mööda kraavikaldaid ja aidata välja neid, kes sinna sisse kukkunud?”
“Aga see on ju usu printsiip, et jumala tahteta ei lange sul juuksekarvgi peast,” sõnas Ats.
“Mitte usu, vaid üksikute uskude, nende hulgas ka ristiusu põhimõte,” vastas Jüri. “Kuid võtame näiteks deismi, mille lõi alles möödunud sajandil prantslane Lamarck! Siin räägitakse, et jumal lõi maailma ja pani ta liikuma kindlate seaduspärasuste järgi. Deistid väidavad, et jumal ei sega meie, see tähendab inimese isiklikku ellu vahele.”
“Kuid lõpuks on usu mõjul kirjutatud kõige häbistavamaid lehekülgi ajalooraamatusse,” lausus Ats.
“See ei ole mitte usk, vaid usuhullus,” vastas Jüri. “See on õige, et leidub väga palju fanaatikuid, kes kinnitavad, et ainult nende usk on õige, ja seistes vankumatult oma usudogmade ja ideede küljes kinni, on võimelised hävitama teisi, kes usuvad või mõtlevad teisiti. Mina isiklikult ei tee vahet uskude või usulahkude seas. Kui tahad, võid sa olla katoliiklane, muhameedlane või juudiusku. Võid kummardada Buddhat, Allahit või kui meeldib, siis kasvõi seda lehma seal – mulle on see täitsa ükskõik. Ja võid ka mitte uskuda, mina sind jumala olemasolus veenma ei hakka. Kuid tean seda, et kui inimene usub jumalasse, siis ta tunneb teatavat moraalset kohustust oma ligimese ees ja ei mõtle ainult endale.“
„Aga milleks peab siin tingimata olema usk,“ tähendas Ats. „Selle asemel võib ju olla kohustus ühiskonna vastu. Tahe viia ühiskond edasi parema ja helgema tuleviku suunas!“
„Ma ei usu, et sa suudaks kasvatada tervet inimkonda nõnda, et ta ei mõtleks enesele, vaid elaks ainult ühiskonna huvides…“
„Aga miks mitte?“ küsis Ats.
„Sellepärast, et sa ei suuda kunagi kaotada eluvõitlust – võitlust oma olemasolu pärast.“
„Aga kui ühiskonnas on kaotatud klassivastuolud?“
„Likvideerida eluvõitlust looduses on võimatu. Ainult siis, kui sa sead indiviidid üksteisest niivõrd kaugele, et nad teineteist ei mõjuta, et nad ei puutu teineteisega oma elutegevuses absoluutselt kokku. Ainult nõndamoodi võid sa likvideerida looduses eluvõitluse. Seda on aga praktiliselt võimatu läbi viia.“
„See on looduses, kus on tegemist indiviidiga, kes ei mõtle. Inimesi on aga võimalik kasvatada, õpetada. Kui sa viid nad nii kaugele, et nad mitte millestki puudust ei tunne, siis on ka eluvõitlus likvideeritud,“ vastas Ats ja tõusis.
„Siin sa juba tabasid naelapea pihta. Võitlust oma olemasolu pärast ei saa kunagi likvideerida, seda võib ainult nõrgendada. Mispärast? Aga sellepärast, et sa ei suuda kunagi inimkonda nii kaugele viia, et ta oleks täielikult rahul ega tunneks mitte millestki puudust,“ lausus Jüri ja vaatas kiriku suunas.
„Aga nüüd rutakem vastu kirikulistele!“
„Me oleme siia kokku tulnud selleks, et pühitseda…“ rääkis köster paatoslikul toonil, kui istuti söögilauas.
Me teame isegi, milleks siia oleme kokku tulnud, mõtles Jüri, kuid pole parata, peab selle igava kõne ära kuulama. Peagi ta tüdines sellest ja hakkas saabunud külalisi jälgima.
Aukohal istus Leida oma pikas valges kleidis, ja tundus, et kärsitult. Ühel pool temast oli Ats, kes varjas käega peale tikkuvat haigutust, teisel pool tüse taluperemees, arvatavasti mingi lähem sugulane, kes jälgis tähelepanelikult kõnet, samal ajal oma punakaid husaarivurrusid keerutades.
Meessoo esindajaid oli vähe, peale köstri ja linnast saabunud võõraste vaid mõned üksikud taluperemehed ja kaks maapoissi. Naised olid enamuses noored punapõsksed maatüdrukud ja nende sekka eksinud vanemad taluperenaised.
Nüüd peatus Jüri pilk Leal, kes oli ta parempoolseks lauanaabriks, ja ta suutis vaevu maha suruda ohet. Nurjas mu ilus plaan, mõtles ta. Täna ei tule enda täisvõtmisest midagi välja!...
neljapäev, 1. november 2007
Pensionifondid kui hävitusfondid
Ülevaade "pensionifondidest".
Kunagi 10 aastat tagasi sai väiksemas ringis riikliku Hüvitusfondi nimeks "hävitusfond". Mis suutis raisata rohkem raha, kui sisse pandi. Mis on selline suhtkoht normaalne saavutus Eesti oludes, kus rahvas on loll nagu lambijalg.
Millega muidu põhjendada tormlemist nn II samba fondidesse, kus raha hävib kiiremini kui seda juurde tekib. Laadisin ÄP veebist huvi pärast tabelikese ja sättisin selle 5 aasta perspektiivi. Kui arvestada aasta inflatsiooniks 5-6% keskmiselt (praegu on see koguni miski 8%), siis peaks fondi tootlus olema nii suur, et ots-otsaga kokku tulla. Aga nagu tabelist nähtub, toovad pooled fondid inimestele selget kahju, kuna tootlus jääb alla selle. Ja teine pool toob kahh sisse kõige enam netovääringus 5% aastas. Kas tasub selle nimel oma rahanatukesega riskida?
Ma ei taha midagi pahasti öelda, aga ette antud tabelite järgi jäävad need, kes oma raha fondi paigutavad, vaesemaks, kui need, kes seda ei tee. Ja siis pensionipõlves, kui tõde päevavalgele tuleb, polegi muud, kui oma rahanatuke kasiino-automaatide pilusse lasta. Nii nagu seda soomlased massiliselt Tallinna linnas ja laevadel teevad.
Mina soovitan see vabadus, mis iga kuu virtuaalsete rahapaberite vastu vahetatakse, investeerida iseendasse, mitte mingitesse uutesse paberitesse, mille väärtus on suht hägune. Näiteks osta mõni raamat, külastada näitust, muuseumi, Tartu linna, või reisida kuhugi kaugemale.
Võim kaugeneb rahvast - kas ainult Eesti probleem?!
Ma mõtlesin kirjutada teravalt selle kohta, kuidas Villu Känd, Eesti euro-propagandist, kirjutas viimases Maalehes ELi uue "leppe" kohta.
Aga siis mõtlesin, et mis ma hakkan ikka vaest meest tümitama. Tema teeb oma tööd ja pole milleski süüdi. Ja kes üldse on milleski süüdi?!
Känd kiidab üle-eelmise nädala lõpus, nö viimasel tunnil vastu võetud lepet, mis peab asendama seda suurt ja palju kiidetud ELi põhiseduslikku lepet, mille prantslased ja hollandlased tagasi lükkasid ja mis prügikasti lendas (ent millega Eesti ja ülejäänud uued 2004. aastal rõõmujoovastuste saatel liitusid).
Mis ma tahan lihtsalt öelda, et see lepe, mida Känd kangesti kiidab, sündis patuga pooleks. Tegemist on nn JOKK-projektiga (KUS ON SIIN TH ILVESE SILMAD, AHH???!!!), kus seadusemuudatusena serveeritakse ELi uut põhiseadust, kus on tehtud täpselt niipalju muudatusi kui iga liikmesriik soovis (Eesti tagasihoidlikult ei soovinud muidugi midagi). Ja mida ei saa hääletusele panna. Ja mis soovitakse juba 2009. aasta Euroopa parlamendivalimisteks käiku lasta. Tuletan meelde, et see on see lepe, mille järgi Blair saab ELi presidendiks, välis- ja kaitseministrid on veel välja valimata, Euroopa Komisjon jääb Blairi tööriistaks, kaasa arvatud Siim Kallas, kes hakkab tegema seda, mis talle ette öeldakse.
Nii et varsti saab öelda, nagu laulusalmis, et "aga meie maal on hea, muret tundma sa ei pea, särab 25 viisnurka otse sinu aknasse!".
Aga siis mõtlesin, et mis ma hakkan ikka vaest meest tümitama. Tema teeb oma tööd ja pole milleski süüdi. Ja kes üldse on milleski süüdi?!
Känd kiidab üle-eelmise nädala lõpus, nö viimasel tunnil vastu võetud lepet, mis peab asendama seda suurt ja palju kiidetud ELi põhiseduslikku lepet, mille prantslased ja hollandlased tagasi lükkasid ja mis prügikasti lendas (ent millega Eesti ja ülejäänud uued 2004. aastal rõõmujoovastuste saatel liitusid).
Mis ma tahan lihtsalt öelda, et see lepe, mida Känd kangesti kiidab, sündis patuga pooleks. Tegemist on nn JOKK-projektiga (KUS ON SIIN TH ILVESE SILMAD, AHH???!!!), kus seadusemuudatusena serveeritakse ELi uut põhiseadust, kus on tehtud täpselt niipalju muudatusi kui iga liikmesriik soovis (Eesti tagasihoidlikult ei soovinud muidugi midagi). Ja mida ei saa hääletusele panna. Ja mis soovitakse juba 2009. aasta Euroopa parlamendivalimisteks käiku lasta. Tuletan meelde, et see on see lepe, mille järgi Blair saab ELi presidendiks, välis- ja kaitseministrid on veel välja valimata, Euroopa Komisjon jääb Blairi tööriistaks, kaasa arvatud Siim Kallas, kes hakkab tegema seda, mis talle ette öeldakse.
Nii et varsti saab öelda, nagu laulusalmis, et "aga meie maal on hea, muret tundma sa ei pea, särab 25 viisnurka otse sinu aknasse!".
Veidi sellest, miks me ennast tümitada ei lase
Meie peale ollakse kurjad, et miks me siis, kui meid rünnatakse, kohe vastu paneme.
Aga vaat, sellega on sedasi, et mina ei usu teise põse ette pööramisse. Minu isa õpetas mind, et kui keegi sind lööb, siis löö kohe vastu ja nii, et on löödud.
Ma ei tee seda nurga taga, ma teen seda otse, avalikult, oma näoga. Kõik teavad, kes ma olen. Ja mulle saab vastu vaielda. Aga siis arvestatagu, et ka mina vaidlen vastu.
Ja kes minuga vaielda tahab, see arvestagu võimalusega, et ma tirin ta avalikkuse ette, isegi kui ta seda ise ei taha. Ühes naha ja karvadega. Miks? Aga seks, et see on õiglane. Kui julged must blogosfääris halvasti kirjutada, siis julge ka oma nägu näidata. Kõige vastikum on selja taga suskimine ja atsatamine. Kirjuta mulle, Viljar, julgemees, ja vaidleme asjad selgeks. Oled mees või eit?
Ja seda öeldes ei soovi ma sulle üldse halba. Küllap oled sinagi oma emmele armas poja.
Aga vaat, sellega on sedasi, et mina ei usu teise põse ette pööramisse. Minu isa õpetas mind, et kui keegi sind lööb, siis löö kohe vastu ja nii, et on löödud.
Ma ei tee seda nurga taga, ma teen seda otse, avalikult, oma näoga. Kõik teavad, kes ma olen. Ja mulle saab vastu vaielda. Aga siis arvestatagu, et ka mina vaidlen vastu.
Ja kes minuga vaielda tahab, see arvestagu võimalusega, et ma tirin ta avalikkuse ette, isegi kui ta seda ise ei taha. Ühes naha ja karvadega. Miks? Aga seks, et see on õiglane. Kui julged must blogosfääris halvasti kirjutada, siis julge ka oma nägu näidata. Kõige vastikum on selja taga suskimine ja atsatamine. Kirjuta mulle, Viljar, julgemees, ja vaidleme asjad selgeks. Oled mees või eit?
Ja seda öeldes ei soovi ma sulle üldse halba. Küllap oled sinagi oma emmele armas poja.
A nu pagadi, Gans!
Pilt Hans H. Luigest, Maalehe veebist.
Midagi siin ilmas pole juhuslikku, eks?! Ok, midagi on.
Aga ma tahaksin kirjutada asjadest, mis pole. Polnud juhuslik see, et kõige tõsisema gaasitoru-vaidluse ajal ilmus SLÕhtulehes lugu, Urmo Soonvaldi sulest, endisest KGB kaastöötajast Raivo Ojasaarest, kes võttis omale hiljem nime Markus Larsson. Ja kes oleks võinud lõpetada nagu Litvinenko.
Või, ok. Oli juhuslik see kirjutis. Mis ma ikka vaidlen. Oli-oli.
Ja siis, kui gaasitoru asi oli otsustatud, tuli järsku Eesti Ekspressi ajakirjanikule Tarmo Vahterile "meelde", et peaminister Ansip saatis koerad üliõpilaste kallale. Ok, mitte Vahterile, aga Närskale, vanale nalja- ja napsimehele, kes siis ühte koma teist meenutas. Ja siis veel tervele plejaadile tegelastele tuli äkki vana asi täpselt meelde. Ja ka see polnud juhuslik. Või oli?!
Mulle meenub üks tõsiasi, et Hans Luige esimene abikaasa, laste ema Anne Milder oli ühe nõuka-aegse tipp-kaagebešniku, polkovnik Milderi tütar. Nagu ka näiteks Meelis Milder oli selle polkovniku poeg, kellele hiljem Baltika "ootamatult" sülle sadas, nagu ka Norma tuli kätte nomenklatuura-bossi Vladimir Käo pojule Jüri Käole. Mõne milli ikka issid oma pojudele "pärandasid".
Hans on "pere liige". Vana Milderi väimees, võimalik, et peaaegu kasupoeg. Mõttekaaslane. Teab täpselt, kuidas asjad käisid. Kes keda kottis, sisse võttis. Suhu andis. Seda enam on küüniline oma kotkad Ansipi kallale saata. Kui ta teab täpselt, kes "asju" mõjutasid.
Ja ikkagi, kellele jäi jalgu Ansip?
Oot, oot, kes see meil kommar on? Me kõik olime!
Õhtuleht nimetab peaminister Andrus Ansipit juba võidukalt kommariks. Küll ekskommariks, aga siiski.
Aga Kadastiku-Mart, Schibstedi Eesti CEO (Õhtuleht kuulub teadupärast Schibsted ASA-le), kulla Kadastiku-Mart, sina polnud ju kindlasti mitte kommar, eks? Sina käisid juba sügaval nõukaajal väikese sinimustvalge lipukesega ringi ja laulsid isamaalisi laulukesi. Eksju, Kadastiku-Mart? Auuuuuuu, auh-auh-auh, Kadastiku-Mart!
Okei, ütlen otse, et minu suguvõsale on kommunistid väga palju halba teinud. Sulev Vedleri näoga eestlasest komu näiteks tahtis viia Siberisse minu vanaema, aga vene ohvitser päästis ta. Ja minu isa veetis kaheksa aastat Vorkutas, ainsaks süüdistuseks see, et tema korteris redutas paar päeva üks metsavend. Ja minu vanaisalt võeti ära maja Võru tänavas. Minu tädi ja tädimees pidid ära põgenema Ameerikasse, sest muidu oleks nad maha lastud. Nii et kommunism kui selline mulle ei sümpatiseeri, aga mulle käib närvidele Eesti ühiskonnale väga omane ja vastik komme aeg-ajalt miskeid "komusid" tukkapidi nurgast välja tirida ja rahva ette justkui väljanäituseks seada.
Kusjuures ainult teatavaid "komusid". Nüüd siis Andrus Ansip, kes enda õnnetuseks kunagi komuparteisse kuulus. Ja kui kuuluski. Biig diil. Mina väidan, et kõik, kes nõuka ajal elasid, olid komud. Mina, muide, ma ei salga, olin ka komu, kuna marssisin oma isa, Rakvere Metsamajandi direktori asetäitja ja Simo Nõmme, selle direktori, kõrval Maipühade ajal rongkäigus uhkelt esireas ja lehvitasin punaseid õhupalle. Samuti olin pioneer ja oi kui uhke ma selle üle olin. Tegin koonduselt koju minnes veel mantlihõlmad pärani lahti, et kõik näeks, kui ilus kaelarätt mul kaelas on. Olin oma klassis viimane, kes kaelaräti kaelast viskas. Puhas komu ja andke andeks, aga mul ei ole selle pärast häbi.
Ehk ma oleks ka kommunistlikusse parteisse astunud, kes teab, kui nõukaaeg läbi poleks saanud. Miks mitte? Minu isa, kunagine SS-leegionär, kah kohanes olukorraga ja marssis samuti paraadil esireas. Kui võitlus on läbi, siis on kuidagi tobe kaikaga edasi vehkida, kas pole? Muide, mina vastasin küsitluses, et mida teeksid, kui Eesti uuesti okupeeritaks, et põgeneks välismaale, ja seda ma ka teeks. Oma nahk on kallis.
Muidugi, kuna nõukaaeg lõppes ära, siis me saame nüüd olla kõige aatelisemad ja kõige patriootlikumad, isamaa-eest-surma-minejad. Kas pole see tore rahuajal, ehh? Kui saab kirjutada, mis tahad, teha, mis tahad, süüa, mis tahad!
Laulsime lapsena õpetaja valvsa pilgu all laulukesi Leninist ja oleme nüüd kui õiged mehed kunagi!
Aga vaadake, seda me, nõukaaja laste kommunistlikku ühishäbi ei pese maha ükski seep. Tahame "vanade komude" tukkapidi esiletarimisega rehabiliteerida iseennast. Et meie polnud vähemasti nii suured komud kui nemad.
Aga me olime. Komud. Mina ja sina, Tarmo Vahter, Barbi Pilvre, Priit Hõbemägi, Mart Kadastik, Hans Luik, Väino Koorberg, Merit Kopli, Lea Larin jpt. Mitte ainult Närska ja Ansip, meie ka. Selle eest ei pääse. Armastasime oma väikestes komusüdameis Leninit ja vihkasime fashiste. Anname endale ja kõigile teistele selle eest andeks ja meil hakkab palju kergem, mis te arvate?
Aga Kadastiku-Mart, Schibstedi Eesti CEO (Õhtuleht kuulub teadupärast Schibsted ASA-le), kulla Kadastiku-Mart, sina polnud ju kindlasti mitte kommar, eks? Sina käisid juba sügaval nõukaajal väikese sinimustvalge lipukesega ringi ja laulsid isamaalisi laulukesi. Eksju, Kadastiku-Mart? Auuuuuuu, auh-auh-auh, Kadastiku-Mart!
Okei, ütlen otse, et minu suguvõsale on kommunistid väga palju halba teinud. Sulev Vedleri näoga eestlasest komu näiteks tahtis viia Siberisse minu vanaema, aga vene ohvitser päästis ta. Ja minu isa veetis kaheksa aastat Vorkutas, ainsaks süüdistuseks see, et tema korteris redutas paar päeva üks metsavend. Ja minu vanaisalt võeti ära maja Võru tänavas. Minu tädi ja tädimees pidid ära põgenema Ameerikasse, sest muidu oleks nad maha lastud. Nii et kommunism kui selline mulle ei sümpatiseeri, aga mulle käib närvidele Eesti ühiskonnale väga omane ja vastik komme aeg-ajalt miskeid "komusid" tukkapidi nurgast välja tirida ja rahva ette justkui väljanäituseks seada.
Kusjuures ainult teatavaid "komusid". Nüüd siis Andrus Ansip, kes enda õnnetuseks kunagi komuparteisse kuulus. Ja kui kuuluski. Biig diil. Mina väidan, et kõik, kes nõuka ajal elasid, olid komud. Mina, muide, ma ei salga, olin ka komu, kuna marssisin oma isa, Rakvere Metsamajandi direktori asetäitja ja Simo Nõmme, selle direktori, kõrval Maipühade ajal rongkäigus uhkelt esireas ja lehvitasin punaseid õhupalle. Samuti olin pioneer ja oi kui uhke ma selle üle olin. Tegin koonduselt koju minnes veel mantlihõlmad pärani lahti, et kõik näeks, kui ilus kaelarätt mul kaelas on. Olin oma klassis viimane, kes kaelaräti kaelast viskas. Puhas komu ja andke andeks, aga mul ei ole selle pärast häbi.
Ehk ma oleks ka kommunistlikusse parteisse astunud, kes teab, kui nõukaaeg läbi poleks saanud. Miks mitte? Minu isa, kunagine SS-leegionär, kah kohanes olukorraga ja marssis samuti paraadil esireas. Kui võitlus on läbi, siis on kuidagi tobe kaikaga edasi vehkida, kas pole? Muide, mina vastasin küsitluses, et mida teeksid, kui Eesti uuesti okupeeritaks, et põgeneks välismaale, ja seda ma ka teeks. Oma nahk on kallis.
Muidugi, kuna nõukaaeg lõppes ära, siis me saame nüüd olla kõige aatelisemad ja kõige patriootlikumad, isamaa-eest-surma-minejad. Kas pole see tore rahuajal, ehh? Kui saab kirjutada, mis tahad, teha, mis tahad, süüa, mis tahad!
Laulsime lapsena õpetaja valvsa pilgu all laulukesi Leninist ja oleme nüüd kui õiged mehed kunagi!
Aga vaadake, seda me, nõukaaja laste kommunistlikku ühishäbi ei pese maha ükski seep. Tahame "vanade komude" tukkapidi esiletarimisega rehabiliteerida iseennast. Et meie polnud vähemasti nii suured komud kui nemad.
Aga me olime. Komud. Mina ja sina, Tarmo Vahter, Barbi Pilvre, Priit Hõbemägi, Mart Kadastik, Hans Luik, Väino Koorberg, Merit Kopli, Lea Larin jpt. Mitte ainult Närska ja Ansip, meie ka. Selle eest ei pääse. Armastasime oma väikestes komusüdameis Leninit ja vihkasime fashiste. Anname endale ja kõigile teistele selle eest andeks ja meil hakkab palju kergem, mis te arvate?
Irja kiri Tartu linnapeale, ehitusosakonna juhile ja Reformierakonna juhile
Lugupeetud härra linnapea
Lugupeetud proua ehituse ja arhitektuuri osakonna juhataja
Lugupeetud härra peaminister ja Reformierakonna esimees
Soovin lisandada seoses minu eelneva kirjaga järgmist.
Minule saabus 29. 10. 2007 Tartu linnavalitsuse arhitektuuri ja ehituse
osakonnast, Karin Raidilt kiri, kus mind ähvardati 18 000-kroonise trahviga,
kui ma ei lase oma koju ehitusjärelevalvet.
Teatan, et mina, Irja Tähismaa, sain Võru 54 asuva maja omanikuks 25. 05.
2007 Tartu notar Tiina Tombergi juures sõlmitud kinkelepinguga. Enne seda
oli maja omanikuks minu isa Georg Vaher, kes suri 21. 09. 2007.
Olin kirjast ja selle kurjast, ähvardavast toonist rabatud, kuna mina ei ole
majas teostanud ühtegi ehitustööd, võtsin selle oma isalt üle, elasin suvel
maal ja kolisin sisse alles nüüd, sel sügisel. Mingit ehitustegevust majas
ei käi, pole käinud kogu minu omanikuksolemise ajal.
Tõele au andes ootasin linnavalitsuselt pigem uueks majaomanikuks saades
kirja stiilis: "Tere, palju õnne majaomanikuks saamise puhul! Teatame, et
Tartu linn soovib igakülgselt teid aidata, samuti soovime teie tähelepanu
juhtida mõningatele asjaoludele, mis uuel majaomanikul tarvis teada."
Aga see oleks vist ilus unistus, eks ole? Et Tartu linn suhtuks
heatahtlikult heasse, seaduskuulekasse majaomanikku, kes suhtub
heatahtlikult Tartu linna? Rääkisin Tartu Ekspressile oma soovist rajada oma
vanavanaisa, vanaisa ja isa ehitatud majja kirjanduskohvik, et see tooks au
ja kuulsust Tartu linnale. Et hoopis Tartu oleks tegelik kultuuripealinn,
mitte Tallinn! Aga see on siiski vaid unistus, olen siiani jõudnud vaid
arhitektiga rääkida.
Tartu linnavalitsus kasutas aga minu avameelsust ja siirust minu vastu ära
ja teatas, et minu koju tuleb ehitusjärelevalve. Uurima siis mida? Mis asjad
mul kodus on?
Mitte ükski seadus, ka mitte ehitusseadus ei anna linnale õigust nõuda
sissepääsu inimese koju, kus ei toimu mingit ehitustegevust. Samuti kaitseb
mind Põhiseadus, mis sätestab eluruumi puutumatuse ning õiguse
privaatsusele.
Kas teate, ma armastan Tartu linna ja seepärast ma siia elama asusingi.
Armastan ametnike kiuste. Sest vaadake, minu vanavanaisa Samuel-Konrad käis
jala (jah, jala!) Võrumaalt Tartusse seda maja ehitamas, ja minu vanaisa
Gustav-Eduard armastas seda maja nii väga, et uskus sügaval nõukaajalgi, et
saab maja kord tagasi. Minu isa Georg sai siin majas toru parandades
infarkti. Teile võib see naljakas tunduda, aga just seepärast olin ma nõus
võtma isalt selle aasta kevadel maja üle. Kuna ka mina armastan. Ja ma olen
nõus tegema kõik, et see maja jääks püsima.
Küsin otse, küsin Reformierakonna tulise toetajana ja valijana, sest ma
usun, et mul on seks õigus, et miks linn kiusab häid inimesi, neid, kes
tõesti tahavad linnale head, tegeleda vanade majadega? Kas ei saaks suhelda
inimlikult, helistada ja küsida, kuidas meil läheb, kas pole vaja abi?
Kui linnapea oli veel Laine Jänes, siis ta vastas minu kirjale kohe,
järgmisel päeval ning tal jätkus nii palju suuremeelsust, et ta vabandas
linnaametniku väga ebaviisaka käitumise pärast. Andsin eelmistel valimistel
küll hääle Laine Jänesele, kuid ma usun, et Teil, härra Urmas Kruuse, on
Laine Jänese mantlipärijana samasugune vastutus nagu temal.
Tartu tunnuslause on: heade mõtete linn! Aga kui Tartu tõepoolest on heade
mõtete linn, siis ma küsin, miks küll siin kõik head mõtted kohe ära
lämmatatakse? Miks linn ei ulata hoopis algajale majaomanikule ja
ettevõtjale abistavat kätt? Miks linn on linnaelanikule võõras ja kuri hunt?
Sooviksin neile küsimustele vastust, ja kuna teema peaks olema
südamelähedane ka Tartu eelmisele linnapeale, härra Andrus Ansipile, siis
saadan selle ka temale. Jään vastust ootama.
Lugupidamisega,
Irja Tähismaa
Võru 54 majaomanik
kirjanik
Lugupeetud proua ehituse ja arhitektuuri osakonna juhataja
Lugupeetud härra peaminister ja Reformierakonna esimees
Soovin lisandada seoses minu eelneva kirjaga järgmist.
Minule saabus 29. 10. 2007 Tartu linnavalitsuse arhitektuuri ja ehituse
osakonnast, Karin Raidilt kiri, kus mind ähvardati 18 000-kroonise trahviga,
kui ma ei lase oma koju ehitusjärelevalvet.
Teatan, et mina, Irja Tähismaa, sain Võru 54 asuva maja omanikuks 25. 05.
2007 Tartu notar Tiina Tombergi juures sõlmitud kinkelepinguga. Enne seda
oli maja omanikuks minu isa Georg Vaher, kes suri 21. 09. 2007.
Olin kirjast ja selle kurjast, ähvardavast toonist rabatud, kuna mina ei ole
majas teostanud ühtegi ehitustööd, võtsin selle oma isalt üle, elasin suvel
maal ja kolisin sisse alles nüüd, sel sügisel. Mingit ehitustegevust majas
ei käi, pole käinud kogu minu omanikuksolemise ajal.
Tõele au andes ootasin linnavalitsuselt pigem uueks majaomanikuks saades
kirja stiilis: "Tere, palju õnne majaomanikuks saamise puhul! Teatame, et
Tartu linn soovib igakülgselt teid aidata, samuti soovime teie tähelepanu
juhtida mõningatele asjaoludele, mis uuel majaomanikul tarvis teada."
Aga see oleks vist ilus unistus, eks ole? Et Tartu linn suhtuks
heatahtlikult heasse, seaduskuulekasse majaomanikku, kes suhtub
heatahtlikult Tartu linna? Rääkisin Tartu Ekspressile oma soovist rajada oma
vanavanaisa, vanaisa ja isa ehitatud majja kirjanduskohvik, et see tooks au
ja kuulsust Tartu linnale. Et hoopis Tartu oleks tegelik kultuuripealinn,
mitte Tallinn! Aga see on siiski vaid unistus, olen siiani jõudnud vaid
arhitektiga rääkida.
Tartu linnavalitsus kasutas aga minu avameelsust ja siirust minu vastu ära
ja teatas, et minu koju tuleb ehitusjärelevalve. Uurima siis mida? Mis asjad
mul kodus on?
Mitte ükski seadus, ka mitte ehitusseadus ei anna linnale õigust nõuda
sissepääsu inimese koju, kus ei toimu mingit ehitustegevust. Samuti kaitseb
mind Põhiseadus, mis sätestab eluruumi puutumatuse ning õiguse
privaatsusele.
Kas teate, ma armastan Tartu linna ja seepärast ma siia elama asusingi.
Armastan ametnike kiuste. Sest vaadake, minu vanavanaisa Samuel-Konrad käis
jala (jah, jala!) Võrumaalt Tartusse seda maja ehitamas, ja minu vanaisa
Gustav-Eduard armastas seda maja nii väga, et uskus sügaval nõukaajalgi, et
saab maja kord tagasi. Minu isa Georg sai siin majas toru parandades
infarkti. Teile võib see naljakas tunduda, aga just seepärast olin ma nõus
võtma isalt selle aasta kevadel maja üle. Kuna ka mina armastan. Ja ma olen
nõus tegema kõik, et see maja jääks püsima.
Küsin otse, küsin Reformierakonna tulise toetajana ja valijana, sest ma
usun, et mul on seks õigus, et miks linn kiusab häid inimesi, neid, kes
tõesti tahavad linnale head, tegeleda vanade majadega? Kas ei saaks suhelda
inimlikult, helistada ja küsida, kuidas meil läheb, kas pole vaja abi?
Kui linnapea oli veel Laine Jänes, siis ta vastas minu kirjale kohe,
järgmisel päeval ning tal jätkus nii palju suuremeelsust, et ta vabandas
linnaametniku väga ebaviisaka käitumise pärast. Andsin eelmistel valimistel
küll hääle Laine Jänesele, kuid ma usun, et Teil, härra Urmas Kruuse, on
Laine Jänese mantlipärijana samasugune vastutus nagu temal.
Tartu tunnuslause on: heade mõtete linn! Aga kui Tartu tõepoolest on heade
mõtete linn, siis ma küsin, miks küll siin kõik head mõtted kohe ära
lämmatatakse? Miks linn ei ulata hoopis algajale majaomanikule ja
ettevõtjale abistavat kätt? Miks linn on linnaelanikule võõras ja kuri hunt?
Sooviksin neile küsimustele vastust, ja kuna teema peaks olema
südamelähedane ka Tartu eelmisele linnapeale, härra Andrus Ansipile, siis
saadan selle ka temale. Jään vastust ootama.
Lugupidamisega,
Irja Tähismaa
Võru 54 majaomanik
kirjanik
kolmapäev, 31. oktoober 2007
Veel üks argument Maci toetuseks - Bonjour!
Väljavõte Apple'i kodulehelt.
Apple reklaamib oma Bonjour aplikatsiooni seoses uue Leopard op-süsteemiarendusega. Aga tegelt töötas see juba varem. Ja mis hea, selle abil saab kõik oma Macid ja PCd kodus, või ka töö juures vaevata ühtsesse võrku panna. Ning printerid. Ärge, palun, minu käest küsige, kuidas see täpselt käib. Aga ühendasin oma printeri, ja ka Windowsi peal töötava PC-kännu Apple'i Airport Extreme Base Stationi külge, ja laadisin PC peale Bonjour Printer Wizardi (saadaval Apple kodulehelt) ja hopsti! oli mul PC jaoks olemas mu Samsungi SCX-4100 laserprinter. Mu mälust hakkab kustuma see aeg, mil ma jantisin eri riistade kokkusobitamisega PC ja Windowsi keskkonnas. Tehes õhtu jooksul arvutile mitusada restarti. Apple'i puhul on restardi tegemine pigem suur haruldus. Kõik programmid salvestuvad nn seamlessly. See on uskumatu, ent tõsi! Ütlen mina, kes ma olin kasutanud PC, MS DOSi ja Windowsi keskkonda umbes 12 aastat ja vaadnud Maci kõrvalt nagu mingit lummutist. Ja pidasin Maci kasutajaid veidrikeks. Nüüd kasutan seda süsteemi juba pea 2 aastat ja ei jõua ära kiita. Ja, NB! Ma mänge arvutiga ei mängi! Tean, et Maci peal paljud mängud ei tööta, aga lugesin kuskilt, et juhtivad mängutootjad on ka Maci jaoks hakanud mänge tootma.
Ja veel, mida ma tahan ühtelugu korrata: Maci peal pole viiruseid, ning Mac ei hangu. Ka see on uskumatu, aga tõsi! Kes ei usu, proovige ise järgi! Ja mis minu jaoks tähtis, Mac on kiire. Sest PC peal sööb ainuüksi viirusetõrje kuratlikult vajalikke sekundeid. Ja mis oli minu jaoks Maci läppari puhul uudne: seda pole vaja kogu aeg shut-downida. Piisab lihtsalt kaane kinnipanemisest, ja kui avad, saad samast kohast tööd jätkata. Mäletan, et minu vana Delli läppar nõudis Windowsi peal joostes alati shut-downi. Sest muidu läks lolliks. Ja vanema Maci peal töötavad ka uuemad op-süsteemid ning programmid, mitte nagu Windowsi keskkonnas, kus iga tarkvarauuendusega peab ostma uue arvuti.
Ja USA dollari soodsa kursi tõttu on Macid poes saadaval lausa võileivahinnaga. Kasutagem juhust! Dollar hakkab peagi tõusma, ennustan. Visuaalselt on Mac samuti nauditav, tarkvaraprogrammid näevad hoopis edevamad välja, muide! Isegi MS Office.
Ootame ka vihjeid Tartu linnavalitsuse korruptantide kohta, tasu 1000 krooni
Armsad sõbrad, kuna meil on tekkinud põhjendatud kahtlus, et Tartu linnavalitsus ja eriti selle ehituse ja arhitektuuri osakond varjab endas korruptante, siis ootame ka konkreetseid vihjeid nende kohta. Anonüümsus tagatud, preemiaks samuti 1000 krooni.
Juba pikemat aega on Võru tänaval võimutsenud vene ärimees Viktor Tsõgankov, kes ehitas miljööväärtuslikku piirkonda, vana alumiiniumitehase peale kaks ebaseaduslikku korrust. Linn teda neid korruseid maha võtma ei kohustanud ja nüüd rikub monstrumehitis räigelt tänava välisilmet. Samuti on vanade puumajade vahele tekkinud inetu tehasehoone, mis siin ööd ja päevad lärmi teeb.
1996ndast aastast töötab linnavalitsuses ja 2005ndast aastast selle ehituse ja arhitektuuri osakonnas selline tarmukas tädi nagu Karin Raid. Ja sellele Karin Raidile kui ehituse ja arhitektuuri osakonna juhile ei ole kindlasti üllatus, et juba pikemat aega undab ja segab vanade puumajade elanike rahu Võru 50/52 asuv valgetest tellistest tehasehoone. Kes andis selle ehitamiseks loa, ei tea? Ja selle asemel, et anda korraldus miljööväärtuslikku piirkonda selgelt mitte sobiv koletis maha lõhkuda, andis Karin Raid hoopistükkis selle aasta 30. mail loa tehasehoonet laiendada. Ehk veel rohkem müra!
Tegelikult oleks linn pidanud laskma ebaseaduslikud ehitised (kaks korrust alumiiniumtehase peal ja uue tehasehoone) maha võtta, kuid selle uue planeeringuga nad legaliseeriti. Tekib mõistagi küsimus, miks, kui samas mujal teostatakse ehitusjärelevalvet vägagi valvsalt. Kui mina rääkisin oma unistusest Võru tänavale kohvik rajada, saatis toosama tehaselemb-Karin mulle kraesse ehitusjärelevalve. Eks ole märkmisväärne, et kui mina tahan siiralt Tartu linnale head ehk siis siinset kultuurielu edendada, siis mulle karatakse kraesse, aga naaber, kes on siia rajanud võimsa tehase-compound´i, sheigib mõnusalt saagida ja linn täidab kõik ta soovid.
Kas Karin Raid tegutseb Viktor Tsõgankovi huvides, on tal temaga mingid kokkulepped? Uurisime välja, et ta on endale 2005ndal aastal Luunjasse uue maja ehitanud. Mis rahade eest? Üldse, palume konkreetseid vihjeid selle kohta, kes Tartu linnavalitsuses korruptant on. Minu nina ütleb, et neid on seal palju!
Veelkord, anonüümsus garanteeritud. Ja veel, mul on kahtlus, et vastne linnapea Urmas Kruuse ei tea linnaametnike vallatustest mõhkugi, kuna kui ta mu kirjale vastas, siis paistis, nagu ta oleks sest kõigest alles nüüd teada saanud.
Juba pikemat aega on Võru tänaval võimutsenud vene ärimees Viktor Tsõgankov, kes ehitas miljööväärtuslikku piirkonda, vana alumiiniumitehase peale kaks ebaseaduslikku korrust. Linn teda neid korruseid maha võtma ei kohustanud ja nüüd rikub monstrumehitis räigelt tänava välisilmet. Samuti on vanade puumajade vahele tekkinud inetu tehasehoone, mis siin ööd ja päevad lärmi teeb.
1996ndast aastast töötab linnavalitsuses ja 2005ndast aastast selle ehituse ja arhitektuuri osakonnas selline tarmukas tädi nagu Karin Raid. Ja sellele Karin Raidile kui ehituse ja arhitektuuri osakonna juhile ei ole kindlasti üllatus, et juba pikemat aega undab ja segab vanade puumajade elanike rahu Võru 50/52 asuv valgetest tellistest tehasehoone. Kes andis selle ehitamiseks loa, ei tea? Ja selle asemel, et anda korraldus miljööväärtuslikku piirkonda selgelt mitte sobiv koletis maha lõhkuda, andis Karin Raid hoopistükkis selle aasta 30. mail loa tehasehoonet laiendada. Ehk veel rohkem müra!
Tegelikult oleks linn pidanud laskma ebaseaduslikud ehitised (kaks korrust alumiiniumtehase peal ja uue tehasehoone) maha võtta, kuid selle uue planeeringuga nad legaliseeriti. Tekib mõistagi küsimus, miks, kui samas mujal teostatakse ehitusjärelevalvet vägagi valvsalt. Kui mina rääkisin oma unistusest Võru tänavale kohvik rajada, saatis toosama tehaselemb-Karin mulle kraesse ehitusjärelevalve. Eks ole märkmisväärne, et kui mina tahan siiralt Tartu linnale head ehk siis siinset kultuurielu edendada, siis mulle karatakse kraesse, aga naaber, kes on siia rajanud võimsa tehase-compound´i, sheigib mõnusalt saagida ja linn täidab kõik ta soovid.
Kas Karin Raid tegutseb Viktor Tsõgankovi huvides, on tal temaga mingid kokkulepped? Uurisime välja, et ta on endale 2005ndal aastal Luunjasse uue maja ehitanud. Mis rahade eest? Üldse, palume konkreetseid vihjeid selle kohta, kes Tartu linnavalitsuses korruptant on. Minu nina ütleb, et neid on seal palju!
Veelkord, anonüümsus garanteeritud. Ja veel, mul on kahtlus, et vastne linnapea Urmas Kruuse ei tea linnaametnike vallatustest mõhkugi, kuna kui ta mu kirjale vastas, siis paistis, nagu ta oleks sest kõigest alles nüüd teada saanud.
Politseiriik KOV tasandil
Väljavõte Tartu linna kodulehelt internetis.
Nagu Irja juba eelnevalt hoiatas, ärge veel Tartusse kiirustage, kuigi linnavalitsus kõiki kutsub. Sest asjad pole siin kaugeltki nii ilusad kui pealtnäha paistavad, peale selle, millest kirjutab tänases Postimehes ajakirjanik Toomas Jüriado, et tudengid on linnapildist kadunud.
Nagu teeb alguse eilses Päevalehes ajakirjanik Liisa Past, kirjutades Eestist kui politseiriigist, seda riiklikust jälitamismaaniast tingituna, siis jätkan politseiriigiga kohaliku omavalitsuse ehk KOV tasandil.
Ja nimelt, nagu olen mitme aasta jooksul täheldanud, suhtlevad linnaametnikud kodanikega valdavalt käskude-keeldude pinnalt. Umbes sarnaselt, mida kunagi heideti ette maksuametile, et esitatakse vaid ultimaatumeid, määratakse trahve ja karistusi, selle asemel, et olla partner. Ma ei tea, millest see tuleb, linnavalitsuse tasandil, ilmselt harimatusest, oskuste puudumisest, lihtlabasest juhmusest. Kus siis ametnikel puudub vastav haridus, ettevalmistus ja sobivus teenindavale tööle.
Irja juba kirjutas juhtumist, kus linnavalitsuse ametnik, esimese asjana, hakkas rääkima trahvist, kui üks jääpurikas oli jäänud selliselt rippuma, et vajas alla toomiseks võimsaid mehhanisme. Ja selle asemel, et abi pakkuda (mida ootaks ametnikelt, kes toimetavad kodanike makstava maksuraha eest), asus linnavalitsuse ametnik suhtlema jõupositsioonilt. Milline jultumus?! Kunagi ajakirjanikuna küsisin peaminister Tiit Vähi nõunikult Juhan Kivirähkilt, kes mind sõimama hakkas, et kas ta teab, et MINA maksan talle palka. Siis ta natuke aega vaidles, aga jäi lõpuks vait. Ja pärast seda võttis kohe mitu kraadi vaiksemaks.
Iga riigi palgal olev ametnik peaks eelkõige mõtlema sellele, et need inimesed, kellega ta suuremalt jaolt suhtleb, maksavad talle palka. Ja see on fakt. Ja sellest tulenevalt on ametniku kohus olla teenindaja, mitte politseiametnik. Ja ehk pole see hea paralleel, sest poliseiametnik peaks samuti olema teenindaja, seda demokraatlikus riigis. Ametnik ei tohiks olla diktatuuri valvur. Nn võimu esindaja.
Selle asemel, et Irjale ähvarduskiri saata, oleks linn võinud võtta vaevaks tänavu kevadsuvel, kui Irja sai majaomanikuks, talle saata kiri, et tere tulemast Tartu majaomanike sekka!, kas teil on ehk abi vaja, või nõu? Kas me saame teid kuidagi aidata? Et meil on sellised ja sellised teenused ning abiks need ja need ametnikud. Ja, saanud teada, et Irjal on huvi maja korda teha, pakkuda samuti abi. Aga midagi sellist ei toimunud!
Paistab, et linnavalituse ametnikud näevad enda funktsiooni eelkõige kodanike karistamises. Aga kes tahaks olla sellise linna kodanik? Ja see ei kehti ainult Tartu kohta.
Kõik perverdid ajalehtedes tööl?
Hakka või uskuma.
Eile teatas Kanal 2 Reporter, et Tallinnas šeigib ringi mees, kes sõidab alasti mööda linna autoga ringi, võtab noori tüdrukuid peale ja teeb neile siivutuid ettepanekuid. Ja et see mees on SLÕhtulehe sporditoimetaja Ants Põldoja.
Siis see mees:
Ja mis te arvate, mis oleks olnud täna SLÕhtulehe esikaanel, kui see mees poleks juhtumisi SLÕhtulehe töötaja? Kas tõesti Lea Liitmaa alias Blacky? Ei, ja veel kord ei! SIIS OLEKS LOOMULIKULT OLNUD SLÕHTULEHE KAANEL SELLE MEHE PILT. SUURELT. Ja juures tekstid: pervar, haige kiimakott, liputaja, naisteahistaja.
Aga nüüd: ei kippu ega kõppu.
Nii et kõik perverdid, kähku ajalehte tööle. Kadastiku, Koorbergi, Soonvaldi ja Põldoja kõrvale ritta. Seal saate eluaegse immuunsuse.
Hehh, ajakirjandus või asi. Ja siis kirjutatakse heausksete inimeste kohta igasugu paskville kokku, sõimatakse neid valimatute väljenditega. Häbi peaks olema!
Eile teatas Kanal 2 Reporter, et Tallinnas šeigib ringi mees, kes sõidab alasti mööda linna autoga ringi, võtab noori tüdrukuid peale ja teeb neile siivutuid ettepanekuid. Ja et see mees on SLÕhtulehe sporditoimetaja Ants Põldoja.
Siis see mees:
Ja mis te arvate, mis oleks olnud täna SLÕhtulehe esikaanel, kui see mees poleks juhtumisi SLÕhtulehe töötaja? Kas tõesti Lea Liitmaa alias Blacky? Ei, ja veel kord ei! SIIS OLEKS LOOMULIKULT OLNUD SLÕHTULEHE KAANEL SELLE MEHE PILT. SUURELT. Ja juures tekstid: pervar, haige kiimakott, liputaja, naisteahistaja.
Aga nüüd: ei kippu ega kõppu.
Nii et kõik perverdid, kähku ajalehte tööle. Kadastiku, Koorbergi, Soonvaldi ja Põldoja kõrvale ritta. Seal saate eluaegse immuunsuse.
Hehh, ajakirjandus või asi. Ja siis kirjutatakse heausksete inimeste kohta igasugu paskville kokku, sõimatakse neid valimatute väljenditega. Häbi peaks olema!
Veel Tartu linnavalitsuse pläkkidest
Pildil Tartu linnavalitsuse ehitusjärelvalve juht Andres Aint, kes on saadetud meie koju "paikvaatlust" tegema. Pilt võetud täna tema rate.ee kontolt. Brrrr!!
Nagu mulle on öelnud Laine Jänes, puuduvad Tartu linnavalitsuse ametnikel elementaarsed suhtlemisoskused. Poleks küll arvanud, et see selliseid mõõtmeid omandab, et linn tahab tungida uue majaomaniku magamistuppa (appppiiii, sellist tegelast nagu see Andres Aint ma küll oma magamistuppa ei lase; jumal hoidku, mida ta veel teha võib. Äkki on purjus, kui tuleb, appppiiii!!!!), kuid see selleks. Tahtsin hoopis kirjutada kahe aasta tagusest juhtumist, mille pärast tollane linnapea Laine Jänes minu ja mu 78-aastase isa ees vabandas.
Nimelt oli tollal majaomanikuks mu isa. Ja siis ükspäev, kui ta mõnusasti Rakveres oma kodus kohvi jõi, helistati talle linna puhastusteenistusest ja kästi, väga kurja häälega sealjuures, katusel kõlkuv jääpurikas ära koristada. Isa ehmatas ja helistas mulle, et mis nüüd teha. Tal hakkas pärast seda väga paha, välja tuli kutsuda kiirabi. Kõik seepärast, et linnavalitsuse naisametnik polnud osanud asja delikaatselt edastada. Oleks ju saanud öelda, viisakalt, et teate, teie katusel on purikas, palun koristage see ära. Aga kukuti ähvardama, vanainimest, et kui te seda kohe ei tee, siis saate trahvi.
Õnneks asi lahenes, kihutasin ise kohale ja lõin purika akna kaudu alla. Laine Jänes, kellele linnaametniku peale kaebasin, veel pärast armsalt muretses, et kuidas isa tervis. No paremaks läks. Aga isa oli pärast mitu päeva ärevil. Temas, 78-aastases mehes tekitati tunne, nagu ta oleks kurjategija, ja see kurvastas teda väga.
Pöördun siinkohal üleskutsega linnapea Urmas Kruuse poole: palun tehke ametnikele selgeks, et kurja häälega tuleks rääkida ikkagi vaid kurjade, seaduskuulmatute inimestega. Nendega, kes seadust ei täida ja linnavalitsuse korraldusi eiravad. Minu isa oli alati väga püüdlik ja korralik, aga ometigi karjus linnavalitsuse ametnik tema peale.
Hoidke häid inimesi, muidu lähevad head inimesed Tartust minema.
Kiri Inglismaalt
Meie blogi "toimetusse" saabus kiri Inglismaalt, mille siinkohal ära avaldame:
Tervitusi Inglismaalt!
Olen juba pikemat aega mõelnud, et tahaks teile kirjutada, kuid eriti pealehakkamist olnud ja elu on kah nii busy...
Aga ma asun siis kohe poindi kallale. Et teie blogi on kuradima vahva. Inno ja irja, te meeldite mulle nii väga, et ma arvan, et kui te mu praeguses kodulinnas elaksite, siis saaksime me suurepäraselt läbi. Teie ava- ja vabameelsus, teravus, särtsakus - need on lausa sõltuvust tekitavad! Ma käin teie blogi mitu korda päevas `tshekkimas` ja see on mul lausa Favourites´idesse lisatud!
Üritasin ka ise blogi pidada, kuid see polnud ikka see. Ma olen kreatiivne inimene ja kirjutada mulle meeldib, kuid ma tundsin, et ei saa paljudest asjadest blogis rääkida, kuna Eesti on niivõrd väike ja nii öelda kõik tunnevad kõiki.
Hetkel pesitsen Inglismaal ja olen eluga väga rahul. Palju rohkem võimalusi kui Eestis. Mis seal salata, siinne elu on parem, kuigi igatsen ka Eestit. Inglismaaga seoses mainiks ära veel selle, et kui te millalgi siia satute, siis andke mulle meilitsi teada! Ma olen teie blogi nii palju lugenud (ja ma olen teinud seda algusest peale), et mul on siuke tunne, nagu oleksite te mu sõbrad. Või okei, head tuttavad.
Kahjuks ei oska ma Ingridi-Peebiku teemal kaasa rääkida, kuid loen selle teema-alaseid kirjutisi huviga. Ülimalt intrigeeriv. Jätkake samas vaimus!
Ja muide, Irja, kuidas Sulle Inglise naistekad (ajakirjad siis) meeldivad? Ma ise sama ´hull´ nagu Sina - loen vist u 75% siin saada olevatest ajakirjadest, kuid igatsen hullupööra Eesti naistekaid. Jah, nad pole pooltki nii head, kui siinsed kirjad, kuid siiski...
Ma ei teagi, mis kogu selle iimeili point nüüd on. Või kas ma olengi selle välja öelnud. Okei, ma ütlen selle välja nüüd. Te olete lahedad! :-)
Neiu Võimatu :)
Tervitusi Inglismaalt!
Olen juba pikemat aega mõelnud, et tahaks teile kirjutada, kuid eriti pealehakkamist olnud ja elu on kah nii busy...
Aga ma asun siis kohe poindi kallale. Et teie blogi on kuradima vahva. Inno ja irja, te meeldite mulle nii väga, et ma arvan, et kui te mu praeguses kodulinnas elaksite, siis saaksime me suurepäraselt läbi. Teie ava- ja vabameelsus, teravus, särtsakus - need on lausa sõltuvust tekitavad! Ma käin teie blogi mitu korda päevas `tshekkimas` ja see on mul lausa Favourites´idesse lisatud!
Üritasin ka ise blogi pidada, kuid see polnud ikka see. Ma olen kreatiivne inimene ja kirjutada mulle meeldib, kuid ma tundsin, et ei saa paljudest asjadest blogis rääkida, kuna Eesti on niivõrd väike ja nii öelda kõik tunnevad kõiki.
Hetkel pesitsen Inglismaal ja olen eluga väga rahul. Palju rohkem võimalusi kui Eestis. Mis seal salata, siinne elu on parem, kuigi igatsen ka Eestit. Inglismaaga seoses mainiks ära veel selle, et kui te millalgi siia satute, siis andke mulle meilitsi teada! Ma olen teie blogi nii palju lugenud (ja ma olen teinud seda algusest peale), et mul on siuke tunne, nagu oleksite te mu sõbrad. Või okei, head tuttavad.
Kahjuks ei oska ma Ingridi-Peebiku teemal kaasa rääkida, kuid loen selle teema-alaseid kirjutisi huviga. Ülimalt intrigeeriv. Jätkake samas vaimus!
Ja muide, Irja, kuidas Sulle Inglise naistekad (ajakirjad siis) meeldivad? Ma ise sama ´hull´ nagu Sina - loen vist u 75% siin saada olevatest ajakirjadest, kuid igatsen hullupööra Eesti naistekaid. Jah, nad pole pooltki nii head, kui siinsed kirjad, kuid siiski...
Ma ei teagi, mis kogu selle iimeili point nüüd on. Või kas ma olengi selle välja öelnud. Okei, ma ütlen selle välja nüüd. Te olete lahedad! :-)
Neiu Võimatu :)
Viimase Kroonika arvustus
Viimase Kroonika esikaas.
Et mitte jääda oma eelmise sissekande taustal paljusõnaliseks, võtan arvustada viimase Kroonika, täpsemalt selle esikaane.
Kõigepealt, valus on vaadata, kuidas ei suudeta tuvastada skandaali. Skandaal on see, kui Eesti üks edukamaid ärimehi, ja kahtlemata rikkamaid tegelasi, Tullio Liblik, tunnistab, et on mitmenaisepidaja ning räägib avameelselt elust mitme naisega. SEE on skandaal, kurat võtaks, mitte mingi tibi! Koos Liblikuga oleks saanud tema naised kaanele panna. Lisaks juurde muud kuulsad mitmenaisepidajad, nagu Toots, Sõõrumaa, Kilk, Luik jms. Selle Mari-Leenu oleks saanud väikselt panna, juurde kiri: Mari-Leen võtab end paljaks!
Siis Katrin Karisma juures peaks olema tekst: Kaks pitsi viina ja saun! Mitte mingi kuradi poliitika. Rahvas viskab Kroonika käest, kui näeb esikaanel sõna "poliitika". Kas see pole juba ükskord selge?!
Siis mis kuradi Dag Hartelius kaerajaanimaal?! Keda see kotib?! Dag räägib, kuidas ta päästis ära Randpere lapse, see on huvitav! Lugu on põnevust täis, aga esikaanel mingi kuradi kaerajaan!
Ingrid ja Toomas Tõniste ootavad teist last-IGAV!!! Kui midagi ei leia, las ajakirjanik helistab Tõnistele ja küsib kasvõi seda, kas plaanib jätkuvalt oma lapsi vitsaga kasvatada! Või mida iganes.
Ja Beatrice muutis värvi. No ja so what?! Mis kuradi uudis see on? Las räägib meestest midagi, või siis sellest, kuidas lollid eestlased targa venelase mängust välja hääletasid.
Tiit Sukk ootab tütart! Jälle pole esikülje uudis. Tekstist võib lugeda, et tegi lapse kooliõpetajale. Kuidas see juhtus? Kas tegi lapse kooli kempsus?
Reiljanitest oleks võinud lähemalt rääkida. Teema on põnev, kogu see suguselts. Oleks vajanud laiemat lahtikirjutamist, kes kellega käib. Kuidas see prokuratuuri-Reiljan hakkama saab. See huvitab.
Liis Lass pargib invamärgiga?! Midagi ei saa aru. Kas ta on invaliid? Või mis?
Ja ma usun, et oleks olnud +10 000 eksi üksikmüügist, ainuüksi esikaane põhjal, võrreldes selle rämpsuga, mis juba poodidesse laiali läks.
teisipäev, 30. oktoober 2007
Meie seksikad - mis seis on?
Kes oleks uskunud, et seksikaima tiitlile võiksid pretendeerida Vladislav Korzhets või Ivo Nikkolo? Või Riho Sibul, kes ju vaieldamatult on seksikas? Kroonika neile mõelnud ei oleks.
Kui mäletate, siis olid Kroonika möödund aasta nn seksikad Lenna Kuurmaa ja Mikk Saar. Teie kukutasite nad aga juba enne teist vooru läbi. Seksikaim naismuusik on teie arust sootuks Blacky ja meesmuusik Riho Sibul!
Samuti on selgunud, et seksikaim homo on Jüri Nael. Lesbi siis Lisette Kampus, kuna tema on ainus avalik lesbi ja läheb seepärast automaatselt naiste finaali.
Seksikaim meespoliitik on Indrek Tarand ja naispoliitik Urve Palo.
Ajakirjanikest ihaldate Hannes Võrnot ja Merle Liivakut.
Sportlaste seas on seksikaimad Indrek Pertelson ja Kaisa Oja.
Kirjanikest näikse olevat Kadri Kõusaar ja Heiti Kender.
Muidugi tuleb iga kategooria parimatel veel omavahel SUURES FINAALIS rinda pista ja vähemasti mina ei oska tulemust ennustada, kas teie oskate? Igatahes saab see olema väga põnev ja erinevalt Kroonikast, kus seksikaima valib toimetus oma suva järele, valib meie seksikaima tõepoolest rahvas ehk TEIE. Oleme teile meie hääletuses osalemise eest väga tänulikud. Suur-suur tänu teile ja olge ikka me armsad sõbrad edasi!
Kui mäletate, siis olid Kroonika möödund aasta nn seksikad Lenna Kuurmaa ja Mikk Saar. Teie kukutasite nad aga juba enne teist vooru läbi. Seksikaim naismuusik on teie arust sootuks Blacky ja meesmuusik Riho Sibul!
Samuti on selgunud, et seksikaim homo on Jüri Nael. Lesbi siis Lisette Kampus, kuna tema on ainus avalik lesbi ja läheb seepärast automaatselt naiste finaali.
Seksikaim meespoliitik on Indrek Tarand ja naispoliitik Urve Palo.
Ajakirjanikest ihaldate Hannes Võrnot ja Merle Liivakut.
Sportlaste seas on seksikaimad Indrek Pertelson ja Kaisa Oja.
Kirjanikest näikse olevat Kadri Kõusaar ja Heiti Kender.
Muidugi tuleb iga kategooria parimatel veel omavahel SUURES FINAALIS rinda pista ja vähemasti mina ei oska tulemust ennustada, kas teie oskate? Igatahes saab see olema väga põnev ja erinevalt Kroonikast, kus seksikaima valib toimetus oma suva järele, valib meie seksikaima tõepoolest rahvas ehk TEIE. Oleme teile meie hääletuses osalemise eest väga tänulikud. Suur-suur tänu teile ja olge ikka me armsad sõbrad edasi!
Saatsin sellise kirja Tartu linnapea Urmas Kruusele
Lugupeetud härra linnapea
Sain täna linnavalitsuse arhitektuuri ja ehituse osakonnast, nimelt Karin Raidilt ähvardava kirja, milles mul palutakse teha lahti oma kodu uks ehitusjärelevalvele.
Ma ei saa aru, miks on vaja minu kodus, kus ma elan, teostada paikvaatlust. Kas mind süüdistatakse mingis kuriteos? Pealegi sain mina selle maja omanikuks alles selle aasta kevadel, enne oli omanikuks minu isa. Mina ise ühtegi ehitustööd teinud ei ole, ma ei oskagi ehitada. Alles nüüd võtsin ühendust arhitektiga, et hakata koostama projekti. Minu jaoks on kõik uus, aga ma õpin.
Miks linnavalitsus terroriseerib uut omanikku? Pealegi noort naisterahvast? Ega siis mina ei vastuta selle eest, mis eelmine omanik siin enne minu omanikuks saamist on teha lasknud. Oleksin uskunud, et linnale on selline tõik ikkagi teada.
Kui paikvaatlust tahetakse teostada seoses mu Tartu Ekspressile antud intervjuuga, kus ma räägin oma unistusest rajada oma koju kohvik, siis on see küll täiesti tarbetu, sest kohviku rajamine on siiski vaid kauge unistus. Ma kinnitan, et praegu on maja minu kodu ja mingit kohvikut seal ei tegutse. Elan neis kohvikuruumides praegu ise, seal on minu magamistuba, ja ma küll ei taha, et mingid võõrad mehed mu magamistoas tatsavad!
Põhiseadus tagab inimese õiguse tema eluruumi, kodu puutumatusele, samuti on mul õigus privaatsusele, millest lähtuvalt ma leian, et linnavalitsuse teatis ei ole õiguspärane ning ma ei pea oma kodu avama ilma kohtu orderita.
Lugupidamisega
Irja Tähismaa
Sain täna linnavalitsuse arhitektuuri ja ehituse osakonnast, nimelt Karin Raidilt ähvardava kirja, milles mul palutakse teha lahti oma kodu uks ehitusjärelevalvele.
Ma ei saa aru, miks on vaja minu kodus, kus ma elan, teostada paikvaatlust. Kas mind süüdistatakse mingis kuriteos? Pealegi sain mina selle maja omanikuks alles selle aasta kevadel, enne oli omanikuks minu isa. Mina ise ühtegi ehitustööd teinud ei ole, ma ei oskagi ehitada. Alles nüüd võtsin ühendust arhitektiga, et hakata koostama projekti. Minu jaoks on kõik uus, aga ma õpin.
Miks linnavalitsus terroriseerib uut omanikku? Pealegi noort naisterahvast? Ega siis mina ei vastuta selle eest, mis eelmine omanik siin enne minu omanikuks saamist on teha lasknud. Oleksin uskunud, et linnale on selline tõik ikkagi teada.
Kui paikvaatlust tahetakse teostada seoses mu Tartu Ekspressile antud intervjuuga, kus ma räägin oma unistusest rajada oma koju kohvik, siis on see küll täiesti tarbetu, sest kohviku rajamine on siiski vaid kauge unistus. Ma kinnitan, et praegu on maja minu kodu ja mingit kohvikut seal ei tegutse. Elan neis kohvikuruumides praegu ise, seal on minu magamistuba, ja ma küll ei taha, et mingid võõrad mehed mu magamistoas tatsavad!
Põhiseadus tagab inimese õiguse tema eluruumi, kodu puutumatusele, samuti on mul õigus privaatsusele, millest lähtuvalt ma leian, et linnavalitsuse teatis ei ole õiguspärane ning ma ei pea oma kodu avama ilma kohtu orderita.
Lugupidamisega
Irja Tähismaa
Tartu linnavalitsus tungib jõhkralt inimese koju
Linnaametnik Karin Raid (Perv), kujutis linnavalitsuse kodulehelt.
Sain täna naljaka kirja Tartu linnavalitsuse arhitektuuri ja ehituse osakonnast, Karin Raidilt, kus mul paluti tagada ligipääs ehitusjärelevalvele ehk siis nimeliselt sellistele inimestele nagu Tuljo Juht ja Andres Aint. Paluti teha lahti minu kodu uksed!? Ähvardati trahviga, 18 000 krooni, kui ma uksi lahti ei tee!!!!????
Ma ei saa aru. Okei, ma rääkisin Tartu Ekspressile sellest, et unistan oma majja kohviku rajamisest, aga praegu elan ma neis ruumides ise. See on minu kodu. Ja ma sain selle maja omanikuks alles selle aasta kevadel. Sain selle maja sellises korras, nagu ta praegu on, ja ise ühtegi ehitustööd teinud ei ole. Jumal hoidku, ma ei ole siin isegi kardinapuud veel üles panna jõudnud ega tapeete seina! Ja linnavalitsus kargab selga minule, kes ma olen maja täiesti heauskselt vastu võtnud!
Põhiseadus sätestab eluruumi puutumatuse. Selleks, et teise koju siseneda, peab olema kohtu order. Ega siis see, et ma kunagi tahan oma majja kohviku teha, saa olla aluseks ehitusjärelevalvele minu koju sisse marssida ja seal ringi vaadata. Ja seda veel agressiivselt nõuda!
Uskumatu toorutsemine linnavalitsuse poolt. Ja siis veel on Tartu linnas üleval plakatid, et tulge registreerige end kodanikuks. Mina igatahes soovitan seda mitte teha, kuna kohe on platsis ehitusjärelevalve, kes tahab vaadata ringi teie magamistoas! Jumal hoidku, tahaks ma karjuda. Tulin Tartusse alaliselt elama selle aasta sügisel, kuna sain selle aasta kevadel kingiks maja Võru tänaval, registreerisin end kodanikuks, ja nüüd siis pean andma aru ehitusjärelevalvele, olukorras, kus ma ise siin majas mitte midagi teinud ei ole. Tõesti mitte midagi kusjuures. Kõik mind tundvad isikud võivad kinnitada, et ma ei oskagi ehitada.
Olen shokeeritud, mul lihtsalt pole sõnu. Ja Tartut nimetatakse veel heade mõtete linnaks. Head mõtted tõepoolest! Pole küll kuulnud, et midagi sellist oleks juhtunud kusagil mujal. Olen kurb. Ja ma tahtsin siia veel tulevikus kohvikut teha.
Laine Jänese sõnu laenates: linnaametnikel jääb suhtlemisoskusest puudu.
Jätke see nägu ka meelde
Kujutis Kanal 2 ekraanilt.
SLÕhtulehe spordiajakirjanik Ants Põldoja, kes võtab Kanal 2 Reporteri info põhjal alasti autos naissoost hääletajaid peale ja teeb neile siivutuid ettepanekuid. Ehk rahvakeeli on tegemist kõige pesuehtsama liputajaga.
Mees, mine litsimajja!
Ja minu meelest on SLÕhtulehe peatoimetaja Väino Koorberg sama tüüpi mees. Ja Soonvald ka. Ja kogu see SLÕhtulehe seltskond, öak! Pealtnäha nii ilusad siledad ja pestud-kustud-kammitud. Memmepojad.
Veel Ingridi ja Kadastiku teemal
Kusjuures nüüd muutub selgemaks ka see, miks Postimehe vastutav väljaandja Innot seksihulluks sõimas. See on ju täitsa loogiline. Kui ta ise Ingridiga öiseid "vestlusi" pidas, nagu Ingrid Innole üles tunnistas, ja veel temaga Rootsi-trippe ette võttis, siis ilmselt oli tal Inno vastu miski salavimm.
Mille sai siis tema "seksihulluks" sõimamisega ära õiendada.
Isiklikke emotsioone ei tohiks aga, ai-ai, meediasse üle tuua, mispärast ma arvan, et meie 2 miljoni nõue on täiesti õigustatud. Võiks lausa öelda, et Mart Kadastik kasutas oma ametipositsiooni ära selleks, et armurivaalile koht kätte näidata. Väga inetu, väga inetu.
Mille sai siis tema "seksihulluks" sõimamisega ära õiendada.
Isiklikke emotsioone ei tohiks aga, ai-ai, meediasse üle tuua, mispärast ma arvan, et meie 2 miljoni nõue on täiesti õigustatud. Võiks lausa öelda, et Mart Kadastik kasutas oma ametipositsiooni ära selleks, et armurivaalile koht kätte näidata. Väga inetu, väga inetu.
Ootame vihjeid ka Mardi ja Ingridi armuafääri kohta
Ehk kui oled neid kuulsusi koos näinud, siis anna teada. Tonn puhtalt kätte!
Tuli esimene 1000-vääriline tagasiside Peebu ja Ingridi kohta
Ja siin see on (garanteerime, mõistagi, anonüümsuse, ja tonn puhtalt kätte!):
tere, teie üleskutse ingridi ja peebiku suhte teemal kirju saata on intrigeeriv. olen esimene tibuke, kes teile kirjutab. kroonika ajakirjanikud on nende mõlema suhtest lõpmatuid lugusid jahvatanud, vist soovinud isegi tagasi aega, kui tähismaa peebikuga käis või vähemalt uue armukese leiaks. sest kui tähismaa peebikuga käis, olnud toimetusel rahulikud ajad, peatoimetaja ei karjunud kellegi peale, oli leebus ise ning peebik saatis toimetusse pidevalt torte, mida näljased kroonika ajakirjanikud, nagu tähismaa kodus sulle inno, nende kohta ütles, süüa said. tähismaa korraldas kroonika töötajatele ka peebiku koolituse, mille kroonika-firma kinni tagus. see olnud nõme, kuid kõik, kes aimasid, et tähismaa-peebiku lovestoryt ei julgenud midagi öelda, sest kuidas sa ikka ütled bossile, et kust sa selle klouni leidsid?
Hakkame ise Ingridi ja Peebu asja uurima!
Armsad lugejad,
pöördume teie poole üleskutsega ise asi välja selgitada. Kes midagi teab, see kirjutagu meile. Millal Ingridi ja Peebu suhe algas, kaua kestis ja kes sellest teadis? Kas Ingridil oli abielu ajal veel teisigi armusuhteid peale Peebu? Näiteks Kadastik? Kas Ingrid ja Kadastik seksisid?
Mida detailsem informatsioon, seda parem. Võib kirjutada anonüümselt, aga võib ka loota meiepoolsele täielikule konfidentsiaalsusele. Meile kirjutanud isikute pärisnime ei avalda.
Nii et Sherlockid, tööle. Teeme meedia tegemata töö ise ära. Ja et veidi vürtsi lisada, siis parimale informaatorile 1000 krooni kommiraha ka.
Kui te ise midagi ei tea, aga teate, kes teab, siis andke ka sellest meile teada.
P.S. Inno sai sest loost teada sedasi, et kui Ingrid Peebuga Kanaaridel oli, siis ta avastas Ingridi arvutist Peebu kirglikud kirjad Ingridile, kus Peep kirjeldab, kuidas ta Ingridiga seksis. Inno arvab, et armusuhe sai alguse ca aasta 2000 lõpus ja kestis kuni aasta 2001 lõpuni. Ta ei taibanud kahjuks neid kirju välja printida. Ingrid väitis Innole, et tema jättis Peebu maha, kuna sai ikkagi aru, et Inno on parem ja ka seks Peebuga polnud suurem asi. Kuidas asi tegelikult oli; kas teie teate???
pöördume teie poole üleskutsega ise asi välja selgitada. Kes midagi teab, see kirjutagu meile. Millal Ingridi ja Peebu suhe algas, kaua kestis ja kes sellest teadis? Kas Ingridil oli abielu ajal veel teisigi armusuhteid peale Peebu? Näiteks Kadastik? Kas Ingrid ja Kadastik seksisid?
Mida detailsem informatsioon, seda parem. Võib kirjutada anonüümselt, aga võib ka loota meiepoolsele täielikule konfidentsiaalsusele. Meile kirjutanud isikute pärisnime ei avalda.
Nii et Sherlockid, tööle. Teeme meedia tegemata töö ise ära. Ja et veidi vürtsi lisada, siis parimale informaatorile 1000 krooni kommiraha ka.
Kui te ise midagi ei tea, aga teate, kes teab, siis andke ka sellest meile teada.
P.S. Inno sai sest loost teada sedasi, et kui Ingrid Peebuga Kanaaridel oli, siis ta avastas Ingridi arvutist Peebu kirglikud kirjad Ingridile, kus Peep kirjeldab, kuidas ta Ingridiga seksis. Inno arvab, et armusuhe sai alguse ca aasta 2000 lõpus ja kestis kuni aasta 2001 lõpuni. Ta ei taibanud kahjuks neid kirju välja printida. Ingrid väitis Innole, et tema jättis Peebu maha, kuna sai ikkagi aru, et Inno on parem ja ka seks Peebuga polnud suurem asi. Kuidas asi tegelikult oli; kas teie teate???
Üks huvitav tagasiside Ingridi ja Kadastiku teemal
Tuli selline tagasiside:
Lugupeetud Irja ja Inno!
Palun kirjutage veel Ingrid Tähismaast ja Peep Vainust! See teema huvitab mind väga, kuna tean selle asja kohta ka veidi.
Rääkisin ühe Õhtulehe ajakirjanikuga, kes on minu sõbranna, ja küsisin otse, miks nad ei kirjuta sellest sellest nii kuumast skandaalist, ja ta vastas, et Kirsti Vainkülal olevat olnud Ingrid Tähismaaga mingi kokkulepe, et sellest asjast ei kirjutata, vähemasti mitte enne, kui Ingridil kohtuasjad läbi, kuna Ingrid kartvat, et kui lehes tema kohta halvasti kirjutatada, siis kohus pöörab tema vastu. Kirsti Vainkülaga tal igatahes mingi kokkulepe oli ja kuigi Kirsti oli Peebuga rääkinud ja tahtis seda lehte panna, siis tuli ülevalt (Kadastik?) korraldus, et seda teemat me ei puuduta.
Ei tea, kaua nad seda lugu veel varjata mõtlevad. Minu sõbranna ütles, et juba käivad jutud, et peaks ikka selle loo ära avaldama ja Mart Kadastik on väga närvis selle pärast, mis te oma blogis kirjutate. Muide, mu sõbranna olevat ka kuulnud, et Ingridil ja Mart Kadastikul ikkagi oli armulgu ja seda teadvat paljud ajakirjanikud!
Eva
Lugupeetud Irja ja Inno!
Palun kirjutage veel Ingrid Tähismaast ja Peep Vainust! See teema huvitab mind väga, kuna tean selle asja kohta ka veidi.
Rääkisin ühe Õhtulehe ajakirjanikuga, kes on minu sõbranna, ja küsisin otse, miks nad ei kirjuta sellest sellest nii kuumast skandaalist, ja ta vastas, et Kirsti Vainkülal olevat olnud Ingrid Tähismaaga mingi kokkulepe, et sellest asjast ei kirjutata, vähemasti mitte enne, kui Ingridil kohtuasjad läbi, kuna Ingrid kartvat, et kui lehes tema kohta halvasti kirjutatada, siis kohus pöörab tema vastu. Kirsti Vainkülaga tal igatahes mingi kokkulepe oli ja kuigi Kirsti oli Peebuga rääkinud ja tahtis seda lehte panna, siis tuli ülevalt (Kadastik?) korraldus, et seda teemat me ei puuduta.
Ei tea, kaua nad seda lugu veel varjata mõtlevad. Minu sõbranna ütles, et juba käivad jutud, et peaks ikka selle loo ära avaldama ja Mart Kadastik on väga närvis selle pärast, mis te oma blogis kirjutate. Muide, mu sõbranna olevat ka kuulnud, et Ingridil ja Mart Kadastikul ikkagi oli armulgu ja seda teadvat paljud ajakirjanikud!
Eva
Panin oma printeri ja kõvaketta wireless võrku!!!
Minu kodune "võrk", kus printer ja kõvaketas. Esialgu vaid üks. Ja alumine väike karbike on Apple Airporti võimas baasjaam.
Kasutasin Maci toodet Airport Extreme Base Station (Maci poes Eestis 2790 krooni), mis on küll kallis, aga toetab uut wireless-n hea ulatausega ja kiiret standardit. Ning ma usaldan Maci asju nende töö- ja kasutuskindluse poolest. Mul juba on hea sahtlitäis vidinaid kodus, mis ühel või teisel põhjusel ei tööta, ja nende kogumaksumus on ehk kuskil 10 000 krooni. Kasutu risu, näiteks Linksysi jubinad, mida küll Veljo Haamer kõvasti propageerib, aga mis nõuavad ilmselt eriteadmisi, sest mina neid oma etteantud Elioni (koos digi-TVga pakutava) Thomson SpeedTouch 780 WL ruuteriga tööle ei saanud. Ütleme siis, et korralikult tööle. Ja ma olen täheldanud, Eestis hotelle külastades, et jupsivad just Linksysi seadmed. Samas on needki päris kallid. Mingi kala on justkui sees, kord töötavad, siis jälle mitte. Võrk kõigub pidevalt.
Ja nüüd siis valisin Maci standardi. Nimetan seda standardiks, sest Mac ei tooda üldjuhul asju, mis ei tööta. Ja Mac ei rahuldu sellega, kui asi ei hakka tööle. Paljude muude tootjatega on nii, et nende toode võib arvuti küljes olla, ta ei tööta, ja sellest pole sel tootel midagi. Maci tooted hakkavad "ulguma", kui neil on miski viga ja aitavad end ise vee peale, kui piltlikult väljenduda. Seetõttu on Mac hea standard minusuguse thumb-useri jaoks.
Aga ka sellega oli tegemist. Nimelt ei ühildunud Airport Base Station (ABS) loomulikult kohe SpeedTouchiga, juhtmevabalt siis. Ütles, et pole netti. Ok, ühendasin siis otse üle kaabli, ja armas roheline tuluke süttis! Mõtlesin, et mis siis ikka, ostan teise ABSi veel lisaks. Ja loon sedasi oma unelmate võrgu, kus ma saan juhtmevabalt printida ja kõvaketta failidele ligi. Aga siis proovisin veel sellist asjandust nagu WDS (siin artikkel Wikipedias), mida toetavad nii SpeedTouch kui Airport. Ja see ei hakanud samuti tööle. Pusisin tükk aega sellega, kuni avastasin, ühe interneti artikli peale, et SpeedTouch ei toeta WDSi puhul WPA krüpteeringut. No kes selle peale võis tulla?! Ma mõtlen neid insenere seal Thomsoni firmas. Ja mulle meeldib WPA, sest ma ei viitsi WEP keerulist salasõna meelde jätta. Nüüd läksin tagasi üle WEPi peale ja ennäe!, hakkaski värgindus tööle.
Ja kui kurdeti, et üle võrgu on suhtlus kõvakettaga maru aeglane, siis veendusin ise, et nii see pole. Saab ilusti kõvaketta peale talletatud filme vaadata, näiteks, kui arvuti telekaga ühendada. Saab kohe, kasvõi voodis lebades, oma failid kõvaketta peale panna. Sest läpaka ketas on enamasti selline niru, 160 GB ringis. Poole sellest võtab enda alla tavaliselt tarkvara ja nii jääbki piltide, muusika ja video jaoks vaid 80 GB. Seda pole just eriti palju.
Ainult ühe avastuse tegin veel. Nimelt liitis ABS võrku vaid ühe mu kahest kettast, Western Digital My Book Premium Edition. Teine, odavam, nn Essential ei hakanud tööle.
Aga mis on hea, Airporti baasjaama taha saab läbi USB jagaja ühendada mitu eri asjandust.
Ja lisaks seadmete ühendamisele on Airport väga hea võrgu laiendaja. Ja sinna on juba võimalik niks-naks ühendada muid Apple seadmeid. Ja ma annan pea, Apple seadmed on need, mis töötavad. Erinevalt paljudest Windowsi rakendustest, mis lihtsalt ei tööta.
esmaspäev, 29. oktoober 2007
Tahan vana Justi tagasi!
Ei uskunud, kui Inno ütles, et Just on igavaks läinud, aga nüüd lugesin läbi ja nii see on! Kus on paljastused? Skandaalid?? Seksikad pildid seksikatest inimestest???
Kujundus on lahe, aga sisu nagu igava ajakirjanduse lipulaeval, Postimehe Arteril. Okei, lugu maamees Märdiga. No lahe, aga oleks ju võinud üles otsida need naised, kes seda maameest jahivad, ja neid pinnida!!
Lenna Kuurmaa uus film, keda kotib, palun? Uurige välja, kellega Lenna käib.
Koit Toome, õahh! Mis on tantsusaate telgitagused? Kas staaride vahel säriseb? Peep Vainu ja Ingrid Tähismaa varjatud seksiskandaal!!! See Koidu lugu on nagu Arterist jälle, iiiigav.
Palun lõpetage see ajusidnüristav sari eesti muusikute retro-elulugudest. Kirjutage sellest, mida nad teevad NÜÜD, PRAEGU. See retrolugu passiks Elukirja, penskaritele. Küsige vanaajastaaridelt, kuidas nende ajal seksiasjad käisid!
Ja ärge kirjutage nii palju välismaa staaridest, see ei huvita kedagi.
Jumal, mis on saanud säravseksikast Justist, mis muudkui paljastas, paljastas, paljastas? Teie lugejad on paljuski noored, aga te pakute neile penskariteemasid!
Muutuge ruttu, muidu hävite. Me tõesti hoolime teist ja seepärast oleme karmid.
Kujundus on lahe, aga sisu nagu igava ajakirjanduse lipulaeval, Postimehe Arteril. Okei, lugu maamees Märdiga. No lahe, aga oleks ju võinud üles otsida need naised, kes seda maameest jahivad, ja neid pinnida!!
Lenna Kuurmaa uus film, keda kotib, palun? Uurige välja, kellega Lenna käib.
Koit Toome, õahh! Mis on tantsusaate telgitagused? Kas staaride vahel säriseb? Peep Vainu ja Ingrid Tähismaa varjatud seksiskandaal!!! See Koidu lugu on nagu Arterist jälle, iiiigav.
Palun lõpetage see ajusidnüristav sari eesti muusikute retro-elulugudest. Kirjutage sellest, mida nad teevad NÜÜD, PRAEGU. See retrolugu passiks Elukirja, penskaritele. Küsige vanaajastaaridelt, kuidas nende ajal seksiasjad käisid!
Ja ärge kirjutage nii palju välismaa staaridest, see ei huvita kedagi.
Jumal, mis on saanud säravseksikast Justist, mis muudkui paljastas, paljastas, paljastas? Teie lugejad on paljuski noored, aga te pakute neile penskariteemasid!
Muutuge ruttu, muidu hävite. Me tõesti hoolime teist ja seepärast oleme karmid.
Vana teoloog pajatab, las pajatab?!
Väljavõte tänasest Päevalehest.
Ma ei tea teist sellist kolumnisti, kellele on antud võimalus mitmekümnetuhandelises tiraažis enam kui sajale tuhandele lugejale regulaarselt, umbes kord kuus oma teadmisi edastada. Stiilis, et vana teoloog pajatab. Et mis ta elust-olust teab. Millest lugenud. Oma arvamust ta seal ei edasta, ilmselt ettenägelikult, et poleks võimalik temaga vaielda.
Või, jah, eksin, Aavo Kokk, samuti Päevalehest on teine selline. Kes siis kirjutab regulaarselt, kord nädalas kokku, mis ta on viimasel ajal kuskilt lugenud või kuulnud ja presenteerib seda iseenda vaimusünnitisena.
Ja nii siis vana teoloog räägib, mis ta teab tööst, demokraatiast, populismist, meditsiinist ja sajast muust asjast. Näiteks viimane lugu demokraatiast ja populismist tänases Päevalehes on küll igati tark jutt, aga sellist juttu võib pajatada iga sotsiaalteadusi, politoloogiat või filosoofiat tudeerinud inimene. Ja ilmselt palju huvitavamalt, näiteks, ma usun, kirjutaks neist asjadest Marju Lauristin. Või Rein Ruutsoo. Või Andres Kasekamp. Või Enn Kasak. Või isegi loomateadlane Aleksei Turovski. Tekib küsimus, miks sellest peab kirjutama usuteadlane. Miks ei räägi usuteadlane usust? Ahjah, usumeeste survel lõpetati usuteemalised arutelud Päevalehes ära. Aga miks? Miks ei lasta usumeestel kirjutada usuasjadest, ja mitte niisama vanaisa heietuse stiilis, vaid konkreetselt, konkreetsete arvamustega konkreetsetest asjadest.
Ja miks usumehed usuasjadest ei taha kirjutada? Vat see oleks huvitav teema, kus tahaks kohe kaasa mõelda ja vaielda.
Ainult palk ei aita haridust edasi
Nii kirjutab eelviimane Economist, viidates McKinsey vastavale rahvusvahelisele uuringule. Mis anaüüsis, mis motiveerib õpetajaid.
Ja mis siis selgus? Et parimaid tulemusi annab õpetajate hoolikas valimine, jutt käib siis põhikooli õpetajatest, mis panevad haridusele aluse ja on seetõttu kõige olulisemad. Või neid peetakse väga oluliseks neis maades, kus haridust väärtustatakse.
Näiteks Soomes, mis on maailmas juhtiv õpilaste tulemuste poolest, valitakse uusi kooliõpetajaid ainult magistrikraadiga kandidaatide hulgast. Seejuures saavad õpetajad Skandinaaviamaades suhteliselt keskmist palka, ent nende prestiiž on ühiskonnas väga kõrge. Sest neid valitakse hoolikalt.
McKinsey soovitused on:
1. Hankige parimad õpetajad
2. Võtke neist õpetajatest parim
3. Tegelege mahajääjatega
Näiteks Soomes motiveeritakse hoolega õpetajaid mahajääjatega tegelemise eest.
Ja mis siis selgus? Et parimaid tulemusi annab õpetajate hoolikas valimine, jutt käib siis põhikooli õpetajatest, mis panevad haridusele aluse ja on seetõttu kõige olulisemad. Või neid peetakse väga oluliseks neis maades, kus haridust väärtustatakse.
Näiteks Soomes, mis on maailmas juhtiv õpilaste tulemuste poolest, valitakse uusi kooliõpetajaid ainult magistrikraadiga kandidaatide hulgast. Seejuures saavad õpetajad Skandinaaviamaades suhteliselt keskmist palka, ent nende prestiiž on ühiskonnas väga kõrge. Sest neid valitakse hoolikalt.
McKinsey soovitused on:
1. Hankige parimad õpetajad
2. Võtke neist õpetajatest parim
3. Tegelege mahajääjatega
Näiteks Soomes motiveeritakse hoolega õpetajaid mahajääjatega tegelemise eest.
Dagi fenomen
Kujutis Kanal 2 ekraanilt.
Hoopis meie oleksime pidanud välja kukkuma, ütleb Rootsi suursaadik Dag Hartelius tänasele Õhtulehele Kristiina Ojulandi väljakukkumise kohta. "See on nii ebaõiglane!"
Kas pole võluv? Selline alandlikkus, enese teiste jalge ette asetamine, ülim viisakus. Sest Dag oli ju tegelikult eilses saates väga tubli. Tantsides kerge fokstroti asemel märksa enamaid pingutusi nõudvat pasodoblet, sai ta ju suurepäraselt hakkama. Tema varasemates saadetes töntsina tundunud samm on läinud reipaks, ilmetu pilk söakaks ja armsa, Karlssonit meenutava mehe muhe olek ei ole ka kuhugile kadunud.
Okei, ta ei ole traditsiooniline macho eestimees, aga mis siis. Ta on siis teistsugune mees, selline kotirintama-mees, kes aga end kokku võttes on võimeline tantsima ka macho-tantsu. Lõdva randmega sealjuures.
Samas, kui vaadata teisi meestantsustaare, siis ega nemad ju millegagi üllata. Peep on ikka see hüpiknukk-kargleja, Andrus ikka see naist üle õla viskav koopamees, Koit ikka romantiline kangelane. Neil on vaid üks roll ja nad kordavad seda üha uuesti, saatest saatesse.
Dagis on midagi peidus, ja kui meil väga veab, siis me näeme seda toredat, siirast inimest, kes mulle, muide, natuke mu isa meenutab, veel mitmes-mitmes saates näha. Edu talle!
Kruuda müüb ajakirjandust nagu kommi
Selliseid postereid on kõik kohad täis kleebitud.
Kruuda on vist esimene Eesti meediajuht, kes müüb ajakirjandust nagu kommi. Ses mõttes huvitav eksperiment, et kui palju raha on sedasi võimalik tuulde loopida. Sest on ammune tõde, et ajakirjandus reklaamib end ise, oma uudistega. Toode on eelkõige uudis. Nüüd on aga terve linn täis kleebitud plakateid, et Just on muutunud tõsisemaks... Ja ei mingit uudist. Hmm, tundub, et pole mõtet osta. Tõsise ajakirjanduse lipulaevad on Postimees ja Eesti Ekspress. Anu Saagim nüüd vaevalt millegagi siin üllatab. Harjavarrest, nagu öeldakse, pauku ei tule.
Selle raha, mis Kruuda kulutab oma väljaannete antireklaamiks, makstes veel peale paberifirmadele ja reklaamibüroodele, stendi- ja prügikastiomanikele, võiks kulutada heade ajakirjanike palkamiseks ning uudiste tootmiseks mis on uudised. Praegu toodab Kalev Meedia suures ulatuses saasta. Serveerides seda mingi hea asja pähe. See on umbes sama nagu müüd Mercedest, aga kliendile tood ukse ette vana sapaka.
Ja Kruudale teadmiseks, et ajakirjanduses on saasta tootmine hukatuslik. Kui kommitehases on võimalik praakpartiid veel kuidagi oma poes odavalt maha müüa, siis ajakirjanduslik praak on puhas kahju.
Uus ja igavam silmakirja-Just
Välimus üks-ühele US Weekly pealt maha viksitud.
Täna siis ilmus uuenduskuuri läbi teinud Just. Või mis kuuri, nagu peatoimetaja ise ütleb, on uus Just senisest igavam, sest seltskonnaajakirjale omane skandaalsus on kadunud. Ja seda juba mitu kuud. Nüüd on ajakiri senisest ka vähem mahukas. Paistab, et Kruudal hakkab raha otsa saama. Paber on teatavasti kallis.
Sisu poolest meenutab uus Just natuke vana Kroonikat, kui toonane peatoimetaja Maire Aunaste proovis teha samuti sellist moosisemat kultuuriajakirja. Tiraaž oli siis vist kuskil 15-20 000. Ja ega ma Justile rohkem ei prognoosi ka.
Samas on Just väga silmakirjalik. Kui Eesti staarikeste skandaalid on nüüd välja jäänud, siis välismaalt pannakse täiega: Briti printsid pidutsesid, siis palja noksiga mees paparatsi-piltidel ja veel hulgim skandaalseid pilte. Siis ülevaade rikkamatest välismaa teletähtedest. Ja neist staaridest, kelle kodu Malibus maha põles. Aga, küsin ma, ei võiks selliseid lugusid teha Eesti staaridest? Ei oska? Ei viitsi? Tundub küll nii. Ja kui võtta suund üdini positiivse kultuuriajakirja suunas, siis ei tohiks ka välismaa staaridele pasunasse sõita. Või mis?
pühapäev, 28. oktoober 2007
Meie zhürii hinded täna!! Kuidas läheb Ingrid Tähismaa eksarmukesel Peep Vainul???
Irja: Merlel täna väga maitsekas kleit, jeee!
Inno: Ja soeng! Liivakule täitsa sobib see soeng!! Ta on nagu näkineid.
Irja: kiirküsimus – kuidas läheb täna su eksnaise eksarmukesel Peebul?
Inno: Noo, ma arvan, et ta täna veel välja ei kuku…
Irja: Ma tahaks väga näha, kuidas Peep pasodoblet tantsib, hehee, kuna ta pole miski matadoor… (Peep ilmub väärikas frakis!) Mida ma ütlesin, Peep tantsib fokstrotti, kuna ta ei saaks ilmaski pasodoblega hakkama. Ta on siuke vana kooli libemees.
Inno: Nagu sa näed, ta läheb kindla peale välja!
1) Kristiina Ojuland ja Aleksandr Makarov – foks!
Inno: Keskmine, ei midagi erilist, aga nad sobivad väga hästi – 4
Irja: Lummav! Ja Kristiina nii ilus. Pea täiuslik esitus! – 8
Kokku: 12
2) Luisa Värk ja Martin Parmas – foks!
Inno: Meeldis, nad on nii armsakesed – 4
Irja: Ilus, aga kuidagi võlts. Ja sära jätkuvalt ei ole. Mida ei ole, seda ei ole, jahh – 7
Kokku: 11
3) Dag Hartelius ja Kristina Tennokese – pasodoble!
Inno: Minu meelest on Dag nagu tulnukas; Dagi parim tants tõepoolest siiamaani! – 5
Irja: Ei! Kas Dag oleks võimeline kedagi ründama??? Aga jee, Dagi samm kohe palju reipam. Ta on nii armsake ja isegi juhtis – 7
Kokku: 12
_ _ _
Irja: A mis sa arvad, kumb on mehelikum mees, kas Dag või Peep?
Inno: Mina paneks nad ühele pulgale.
Irja: Minu arust on Dag!
_ _ _
4) Andrus Värnik ja Kaisa Oja – foks!
Inno: Nemad on kuidagi tuimad. Tülli läinud? – 3
Irja: Mnjaa, Andrus nagu kõnniks, mitte ei tantsiks. Oleks võinud palju paremini – 6
Kokku: 9
5) Koit Toome ja Kerttu Tänav – pasodoble!
Inno: Koit on siuke lõbus matadoor – 6
Irja: Äge! Ja kuum!! Hästi ja vallatult tantsitud – 9
Kokku: 15
_ _ _
Irja: Kuule, aga Dag saab raudselt publiku hääli oma pasodoblega!
Inno: Jaa, Dag tõega üllatas, tal ilmselt ikka on viikingi geenid, aga nad on väga varjatud. Üks õige mees peaks ikka tantsima pasodoblet.
Irja: Jaa! Aga vaata, Peep ei julenud. Et tea, kas kartis, et ei saa hakkama?
Inno: Ma arvan, et Peep on selline, kes tahab minna välja kindla peale. Oma sisimas ta ei ole pasodoble tüüp, ta on siuke kalkuleerija. Ja kartis, et ei saa hakkama. Samas foks on siuke õukonnatants.
Irja: Mida võiks tantsida ka Ostap Bender. Kusjuures, mäletad, ka Ingrid tantsis fokstrotti?
Inno: Ja libastus sellega. Ma arvan, et Peep siin petab oma fänne. Ma arvan, et fännid ootasid, et ta tantsib pasodoblet. Kuna ta on siiani etendanud machomeest. Aga nüüd tegi Dag Peebule ära. Dag on kõvem mees kui Peep. Dag on seda tüüpi mees, et vaga vesi, sügav põhi, tal on väga sügav sisu. Peep laob aga alguses kõik välja, ta on siuke esmamulje-mees, aga pärast petab ootusi ja hakkab ära vajuma. Kui nii edasi läheb, võib Dag selle saate võita. Ma arvan, et keegi, kes tantsib pasodoblet, ei kuku täna välja.
6) Peep Vain ja Olga Kosmina – foks!
Irja: Peebul on natuke kala nägu peas. Ja nagu oleks nädalaga kõvasti vanemaks jäänud!?
Inno: Nõrk! – 3
Irja: Appiiiiiiii, kui tobe! Roosa panter? Suur kombinaator-imitaator on oma shansid maha mänginud ega üllata millegagi – 3
Kokku: 6
Meie edekas:
1) Koit ja Kerttu – 15
2) Kristiina ja Aleksandr; Dag ja Kristina – 12
3) Luisa ja Martin – 11
4) Andrus ja Kaisa – 9
5) Peep ja Olga – 6
Väljalangeja kohta:
Irja: Ja Dag ei langenudki välja, jeeeeeeee!! Kristiinast on muidugi kahju, ta oli üks mu lemmikuid…
Inno: Üllatusi ei olnud!
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)