Kui palju ameeriklasi on valmis Eesti pärast surema?

Kuveit (vasakul) ja Eesti. Allikas: Google Maps

Uhhh, oleme nüüd tagasi Portugalis ja siit võib turvaliselt taas Eesti julgeoleku peale mõelda. ;)

Nõnda. Eesti puhul räägitakse tavaliselt sellest, kui suur on eestlaste võitlusvõime, motivatsioon sõdida ja oma kodumaad kaitsta. Et Eesti sõjaväelased on nõus kõik Eesti eest oma elu andma, kõik need 25 000+ meest ja naist, kes moodustavad Eesti kaitseväe. See number võib olla suurem, aga võib olla ka tunduvalt väiksem, sest paljud on võimaliku konflikti hetkel tõenäoliselt välismaal. Ühesõnaga, et Eesti kaitseväe motivatsioon on maru oluline. Õige, on küll. Aga nüüd ma pean teid kurvastama: tõde on see, et tegelikult ei sõltu nende motivatsioonist midagi. Või, ok, sõltub, aga seda on vaja ainult mõneks tunniks või siis maksimaalselt mõneks päevaks, kuni vaenlane on Eesti pisikese sõjaväekese koos tibatillukese liitlaste grupeeringuga maa pealt pühkinud ning selle riismed on metsa pagenud.

Nii. NATO kaitseplaanid näevadki ette sellise arengu, nagu kirjeldab endine kõrge NATO kindral Sir Richard Shirreff oma värskelt ilmunud raamatus: „2017: sõda Venemaaga”. Lugesin selle läbi - soovitan kõigile, väga hariv lugemine. Selles on kirjeldatud, kuidas tänavuse aasta suvel algab Balti riikide sõda Venemaaga ja mis edasi saab. Et algul murtakse Balti riikide vastupanu mõne tunniga ja siis saabuvad umbes kuu aja pärast appi USA ja liitlaste väed ning vabastavad Balti riigid okupatsioonist. Raamatus pole välja toodud, palju Balti riikides elanikke selleks ajaks alles on. Räägitakse territooriumi puhastamisest venelastest.

Et siis nii nagu väidab Shirreff ja nagu väidan mina: tegelikkuses sõltub kõik NATO, või õigemini siis USA sõjaväelaste motivatsioonist ja tahtmisest pisikese Eesti eest surra. Nagu öeldud, suurem osa Eesti enda sõjaväelastest on selleks hetkeks juba kangelaslikult kodumaa eest hukkunud ja puhkavad kusagil metsa all anonüümses hauas.

Nüüd kui vaadata USA viimase aja sõjakäike ja kui jätta kõrvale läbikukkumised Afganistanis ja Iraagis, siis meenub ainult Kuveit ehk Lahesõda 1990. aastal. Kus Kuveit ja tema liitlane USA said jagu Iraagist. Ja kus USA pani välja ligi 700 000 meest.

Olgu öeldud, et Kuveidis läks USA-l väga hästi. Hukkunuid peaaegu et ei olnud, Iraagi poolelt langes ligi 30 000 meest. Iraagi vastupanu löödi pihuks ja põrmuks. 

Kuveidil ja Eestil on palju sarnasusi: väike territoorium, pikk piiriosa suure ja sõjaliselt tugeva ning poliitiliselt vaenuliku naabriga, mere naabrus, USA-sõbralikkus, strateegiliselt tähtsad maavarad. USA-le Kuveidi sõda hästi sobis, sest Kuveit on sisuliselt üks 3,5 miljoni elanikuga linn keset kõrbe. Sõda käis Kuveidi kontrolli all olevate Pärsia lahe naftaväljade pärast.

Ent Kuveidil ja Eestil on ka palju erinevusi. Esiteks maastik. Kuveit on kõrbelinn, Eesti aga valdavalt metsaga kaetud ja soine. Kuveidis oli lihtne saata kiiresti peale USA sajad tuhanded sõjaväelased ja rasketehnika, Eesti puhul läheb pigem pikaajaliseks guerilla-sõjaks nagu Kuubal või Vietnamis. Taustaks: Vietnami sõjas hukkus kokku 1,3 miljonit inimest, sealhulgas 60 000 USA sõjaväelast.

Eesti puhul eeldatakse, et tuumakonflikti ei tule ja USA paneb samuti ligi kuu aja jooksul välja ligi 700 000 meest, koos liitlastega kuni miljon meest, et Balti riigid vaenlasest vabastada. Venemaa poolt arvatakse olevat Lääne ringkonnas kusagil 300 000 meest, nii et liitlastel oleks siis kolmekordne ülekaal, mis arvestatakse olevat sõja võitmiseks piisav. Iraagi sõjaväe suurus Lahesõjas oli samuti ligi 300 000 meest.

Samas tuleks arvestada sellega, et Venemaal on kokku võimalik välja panna 2 miljonit meest ning kui Aasias, see on Hiinas ja Jaapanis suuremat ohtu pole, siis saab Venemaa need võitlejad saata kõik oma läänepiirile. Vastane peaks võitmiseks välja panema 3 korda rohkem ehk 6 miljonit meest. Igal juhul kui läheb sõjaks, siis selliseks, mida võib võrrelda esimese ilmasõjaga. Kus Eestist rullib üle kokku ligi 8 miljonit meest. Esimeses ilmasõjas hukkus 40 miljonit inimest. Eesti puhul on hukkunuid ilmselt vähem, sest asustus on hõre. Võib aga arvata, et Eestist, sellisena nagu teda praegu teatakse ei jää suurt midagi alles. Isegi kui Venemaad suudetakse võita, saab ameeriklasi surma sadu tuhandeid, niisamuti muid NATO liitlasi. Hukkunute koguarvu võib arvestada miljonites. Pole ime, et Soome ja Rootsi on väga hirmul ning on nõus Venemaaga tegema kahepoolseid leppeid, et mitte mingil juhul hakklihamasinasse sattuda.

Eesti puhul muudab olukorra keerulisemaks asjaolu, et Kuveidi vastast Iraaki ei saa päris Venemaaga võrrelda. Üks oli kohaliku tähtsusega jõud, teine aga maailma suuruselt teine sõjaline jõud USA järel. Sõja korral Balti riikides lähevad vastamisi kaks maailma kõige võimsamat sõjalist jõudu. Viimati juhtus see teises ilmasõjas, kus kohati oli asi väga verine.

Eesti jaoks muutab olukorra keerulisemaks ka see, et USA-l ja NATO-l pole viimasel ajal ette näidata mitte ühtegi edukat sõjalist operatsiooni. Samas Venemaa on näidanud end väga võimekalt konfliktides Gruusias, Ukrainas ja Süürias. NATO, kaasa arvatud USA võitlusvõime on äärmiselt madal. Mis on väga ohtlik Eesti jaoks.

Ning mis veel. Olgu Päts mis ta oli, diktaator või mitte, aga minu meelest tegi ta õieti, kui venelastega 1939. aastal kokku leppis. Seda on valus tunnistada, aga nii see on. Eestile hõõrutakse tihti nina alla Soome edukat Talvesõda. Aga vaatame tõele näkku: Soomele keegi appi ei läinud ja Soomes hukkus Talvesõjas kokku 25 000 meest, ehk samapalju kui Eesti kaitseväes on mehi. Tuleb arvestada, et Soomes elas 1939. aastal 3,5 miljonit inimest ning Soome kaitseväe suurus oli juba tollal 250 000 meest. Eestit ei saanud siis ega saa ka praegu Soomega sõjaliselt võrrelda. Et olla Soome tasemel, peaks Eestisse tooma sisse mitte 2500, vaid 250 000 NATO võitlejat. Kas selline asi on võimalik?

Ainus viga, mis Päts tegi, oleks võinud lasta venelaste vastu kasvõi ühe paugu, nagu tegid taanlased oma „sõjas” Saksamaa vastu. Siis oleks okupatsioon olnud üheselt mõistetav ja juriidiliselt igapidi korrektne.

Ja olemegi tagasi Portugalis!

Kuna ilmad läksid siin Eestis ikka väga külmaks, kamoon, vaadake välja, lumi on maas, siis otsustasime Portugali tagasi kolida ja olemegi nüüd jälle Lissabonis. Kuidas sinna sõitmiseks raha saime? Väga lihtsalt! Nimelt võeti Innoga Portugalist ühendust. Selgus, et tal elas seal vanaonu, kellest ta mitte kui midagi ei teadnud, ning kui see vanaonu nüüd 101-aastasena ära suri, siis läks kogu  ta varandus - kümme miljonit eurot, korter Lissabonis ja maja Alentejos - Innole kui tema kõige lähemale sugulasele! Uskumatu, aga Inno pärandus on veel suurem kui minu Ameerika tädilt saadud pärandus, mis oli ainult neli miljonit.

Saime vanaonu surmast teada juba nädal aega tagasi, aga ei tahtnud sellest rääkida enne, kui asi kindel. No nüüd on kindel mis kindel. Raha on meie arvel ja meie ise tagasi Lissabonis. Täpsemalt kesklinnas, kus asub ka Innole pärandatud korter. Olemegi parajasti ametis enda sellesse sisse seadmisega. Siin on palju huvitavat mööblit, juba markii de Pombal'i ajastust, millel on ilmselt samuti väga suur väärtus.

Inno on väga õnnelik. Ainus mure on see, kuidas üle elada kuum suvi. Aga korterisse, mis on meil tõeliselt luksuslik - akendest avaneb miljoni dollari vaade Tejo jõele - saab ju konditsioneeri paigaldada. Eestisse me niipea ei tule. Lapsed paneme kooli Lissabonis ja ise tegeleme elu lõpuni asjadega, mis meile kõige rohkem meeldivad, ehk pikutamise, jalutamise ja söömisega, sest rahamuret meil tõesti enam ei ole.

Loodame, et teilgi tuleb tore päev! Adios! 

Ülal Comercio plats, mis on meil praktiliselt koduhoov, siin aga Roosi täna Expo rannas päikest nautimas:

Miks sakslased teise ilmasõja kaotasid?

Küllap on see küsimus paljusid vaevanud, sest see määras ka Eesti saatuse aastakümneteks. Siin üks minu meelest väga hea analüüs, sakslase enda tehtud. Põhipõhjus: vaenlase väga suur alahindamine. Minu meelest aktuaalne teema ka täna seoses Venemaaga.

Peaminister Ratas helistab Theresa May'le ...

Jüri Ratas: Hello, is it Theresa May?

Theresa May: Yes, Yuri, this is me. I am very glad to hear from you...

Jüri Ratas: And ...

Theresa May: I am most glad to announce, that our Government has decided that all the citizens of the European Union now residing in the United Kingdom will be granted the same rights as our own citizens. You know, there are about 10 thousand Estonians living and working in the United Kingdom. So, I assure you need not worry about them.

Jüri Ratas: But ...

Theresa May: And now You most probably ask about the future relations of the Europaen Union and the United Kingdom. I am most happy to declare that we see our relations both balanced, strong and close. Smooth Brexit is in our mutual interest.

Jüri Ratas: I am ...

Theresa May: And as Estonia will preside over the EU during the second half of the year we are working hard to have a mutually beneficial agreement between the EU and the United Kingdom. For us it is of utmost importance.

Jüri Ratas: Maybe ...

Theresa May: Our military presence in Estionia shows clearly that the United Kingdom stays in Europe and the collective defence and deterrence are real.

Jüri Ratas: We are ...

Theresa May: And last but not least - our economic relations will prosper in spite of Brexit. The new route by British Airways between London and Tallinn is an excellent example.

Jüri Ratas: It is ..

Theresa May: It was nice to hear from You, Yuri. We will see each other during the Estonian presidency. Bye-bye.

Jüri Ratas: Hello. Yes.


Kõnele järgnenud pressiteade:

Peaminister Jüri Ratas ja Ühendkuningriigi peaminister Theresa May arutasid tänaõhtuses telefonikõnes Ühendkuningriigi Euroopa Liidust lahkumist, Eesti ja ÜK koostööd ning riikide kahepoolseid suhteid.

Peaminister Ratas ütles Ühendkuningriigi kolleegile, et esmaoluline on vähendada lahkumisprotsessist tulenevat ebakindlust kodanikele ja ettevõtetele. "Minu prioriteet on kindlustada üle 10 000 Eesti kodaniku õigused, kes elavad ja töötavad Ühendkuningriigis nii kiiresti kui võimalik."

Peaminister Ratase sõnul peaks Euroopa Liidu ja Ühendkuningriigi tulevane suhe olema tasakaalus, tugev ja lähedane. "Brexiti sujuv korraldamine on meie kõigi huvides," lisas peaminister.

"Töötame eesistujana selle nimel, et saavutada Euroopa Liidu ja Ühendkuningriigivahel võimalikult hea kokkulepe. See on meie jaoks ülimalt oluline."

Peaminister Ratas tänas Ühendkuningriiki juhtrolli eest NATO lahingugrupi Eestisse tulemisel. "Ühendkuningriigi sõjaline panus Eestis näitab selgelt ja üheselt, et Ühendkuningriik ei lahku Euroopast ning et NATO kollektiivne kaitse ja heidutus on reaalsed." Peaminister kinnitas May'le,et ettevalmistused liitlasvägede vastu võtmiseks lähevad plaanipäraselt.

Peaminister avaldas lootust, et hoolimata Brexitist tiheneb koostöö regionaalselt ja kahepoolselt Ühendkuningriigiga. "British Airways'i start London-Tallinn liinil on hea näide sellest ja kindlasti positiivne märk ettevõtetele ja inimestele."

Peaminister kutsus Theresa May ka Eestisse visiidile.

Võrus hakkab pulli saama? Linnavoliniku väidetav roolijoomarlus toob volikokku musklimehe?

Päris põnevad sündmused siin väikses vaikses Võru linnas. Lõunaeestlane andis kaks päeva tagasi teada, et Võru linnavolinik Jüri Miks (Keskerakond) võis purjus peaga autot juhtida. Hmm, hmm. Arengud on igatahes päris huvitavad, sest Miks on Võrus tähtis mees, AS Võru Vesi juhataja. Lõunaeestlase andmetel peeti Miksi auto kontrollimiseks kinni 24. märtsil ühes Võru kaubanduskeskuse parklas. Miks ise juhtunut kommenteerida ei soovinud ning kommentaare ei anna ka politsei, kuna olevat tegemist delikaatsete isikuandmetega.

Mida asja kohta arvata. Inno arvas, et ju oli siis keegi Miksi peale kaevanud. Et kõva kärakapanija, kontrollige järele. No ei tea. Kuigi mulle rääkis keegi kunagi ammu, et Miksi olla Põrgus nähtud. Ja Põrgu on Võrus kõva kärakapanemise koht.

Küsisin ka tuntud Võru ettevõtjalt, meie valimisliidu „Võru eest” eestvedajalt Jüri Luigelt, mida tema asja kohta arvab. Jüri saatis mulle vastuseks sellise teksti:

ÜLIKÕVA TÄISPAUK

Kui siiani hoidis seda TÄISPAUGU tiitlit kogu Eestis kindlalt Sasnovski partei (sellise hüüdnime on lõunaeestlased pannud parteile, mis pooldab pagulaste sissevoolu, homoabielusid, teatud raudteed jne, jne), siis vähemalt Võrus võib teatepulk libiseda kohaliku Keskerakonna valdusse. Juba eelmistel kohalikel valimistel oleks nad jäänud opositsiooni, kui minu kunagine pinginaaber (ilma Keskerakonda kuulumise tingimuseta) tegi kesikute nimekirjas korraliku tulemuse ja sai nii volikogusse kui ka normaalsele ametipostile. 

Kõik oligi aastaid nn neue ja gut, kui mitte mõned päevad tagasi ta napsisena poleks autoroolist tabatud. Ja kinnitamata andmetel lausa kriminaalses joobes. Kui nii osutub ka lõplikus otsuses, siis hakkab meil pulli saama. Nimelt on järgmine, kes siis volikogusse tuleb, Gert Goršanov. Aga see on seesama, kes pidas Võrus skandaalset baari Chicago, mida suure kära ja müraga likvideeris kogu linnavalitsus (tegemist oli väidetavalt narkourkaga, mille üks võtmeisikuid Mario kakluse eest vist praegugi kinni istub ja seda sulgemisetsirkust kajastati usinasti ka meedias). Ja nagu selgub, oli selles baarimajas kaua aega ka kohalik Keskerakonna kontor, koos praeguse riigikogulase Toomas Pauri ja volikogu esimehe Visnapuuga. Kui asi väga suure kella külge läks, sai Goršanov Keskerakonnast priiks ja Keskerakonna kontor kobis kiiresti mujale.

Nüüd on aga uus olukord ja võimalik, et Goršanov saab volikokku ja ilmselt küsib ka kohta. Ja mis siis, kui vana teatab, et nüüd on tasumise tund ja valib uued liitlased (Võrus sõltub ju koalitsioon vaid ühest enamushäälest). Siis saab Visnapuu ja Anneli Oti kesikute seltskond jalaga SINNA STRATEEGILISSE KOHTA ja maandub opositsiooni riiulile. Ilmselt ootab sama saatust ka Sasnovski seltskonda, kellest ainsana on mul kahju Anti Allasest, sest vana on muhe mees. Käisingi täna linnavalitsuses täisverelist nalja viskamas, et Goršanov olla tellinud abilinnapea kabineti uksesildi ja mina pidin sildi mõõdud kirja panema.

Igatahes saab järmine volikogu istung päris põnev olema ja katsun ka enda dobraja no naglaja morda kohale vedada. Vaja ju kursis olla, kas tuleb uuel seltskonnal päevakorda ka prostitutsiooni ja kanepi legaliseerimine, toetudes piiriülesele kaubandusele.

Jüri Luik

Minu poolt täpsustuseks nii palju, et Võru linnavolikogu istung on iga kuu teisel kolmapäeval ehk järgmine siis 11. aprillil. 

Ülal pildil tuntud Võru musklimees, kurikuulsa, tänaseks kinni pandud Chicago baari omanik Gert Goršanov Võru linnavolikogu laua taga istumas. Keskerakondlasest linnavolinik ja AS Võru Vesi juht Jüri Miks näeb välja selline (mõlemad Inno pildid):



P.S. Kes asja kohta lähemalt teab, andku lahkesti Kohvikule teada!

Downshiftiv Eesti

Väljavõte Postimehe veebist.

Eesti Panga juht Ardo Hansson tõi tänasel majanduskonverentsil välja huvitava asja: Eestis majanduskasv puudub, aga tööhõive on maksimumi lähedal. Eestis ei pöörata sellele eriti tähelepanu, aga tegelikult on see on väga ohtlik asi. See tähendab, et mingeid reserve pole ja areng on pärsitud ka tulevikus.

Ma toon näite Võrust, kus selline nähtus tekkis vahetult peale kriisi 6-7 aastat tagasi. Paljud ettevõtted panid pillid kotti ning tööpuudus kerkis lakke. Sellele oli kohe lahendus: töötajad läksid massiliselt mujale: nii Tallinna kui Soome, Rootsi ja Norrasse. Isegi Islandile ning Iiri- ja Inglismaale mindi. Pealtnäha oli kõik väga vinge, tööpuudus püsis kontrolli alla, seda asja kutsutakse tööjõu paindlikkuseks. Aga ühel hetkel juhtus see, et Võrus ega Võrumaal polnud enam inimesi, eriti noori, peale nende, kes veel koolis käivad. Ja needki koolilapsed unistavad elust mujal, kas siis Tallinnas või välismaal. Miks? Sest Võrumaal pole enam töökohti, kuigi kriis on läbi. Miks? Sest et pole inimesi. Ettevõtjad ei leia enam töötajaid. Inimesed on end välismaal sisse seadnud ja neid sealt tagasi tuua on raske ja kulukas. Saksa firma Danpower tegi suure investeeringu ja asutas Võrru mõned aastad tagasi kõnekeskuse, kus palgad on Võru keskmisest mitu korda kõrgemad. Loodi paarkümmend head töökohta. Ent töötajaid on raske leida, kuna Võrus inimesi pole. Ainus võimalus on inimesi mujalt tuua, aga Võrus pole tulijatel kusagil elada - vabu üürikortereid ka ei ole. Samal ajal on pool linna tühi ja elamispinnad müügis. Ent üürimisega ei viitsi keegi tegeleda, sest vabade korterite omanikud on välismaal, kel pole probleemi sealse palga eest tasuda kommunaalkulusid ja lihtsalt kortereid tühjalt hoida. Müüa pole ka mõtet, sest hinnad on väga madalad. Võrus saab korteri ühe Norra kuupalga eest. Hinnad püsivad madalad, sest tehinguid pole. Tehinguid pole, sest pole tööd. Tööd pole, sest pole töökohti. Töökohti pole, sest pole inimesi. Inimesi pole, sest ... jne.

Tekkinud on omamoodi surnud ring, kus kõik justkui on, hooned on, majad on, korterid on, aga inimesi ei ole, ettevõtteid on järjest vähem ning uusi ettevõtteid ja töökohti ei ole ega tule. Koos inimestega on kadunud või kadumas ka muu elu: poed ja kohvikud, teatrid ja kinod. Noored pered, kes kõigele vaatamata tahaks Võrumaale tulla ja oma kodu luua on samuti hädas, sest majaehitus maksab 100 000, aga pangad üle 10 tuhande Võrumaale laenu ei anna. Vähestel on omal nii suur summa välja käia. Võimalus on osta vana maja, aga need on enamasti nii amortiseerunud ja täis hallitust, et paljudele ei kõlba.

Soome televisioonist tuli mõni aeg tagasi seriaal Dowshiftaajat, mis kirjeldas noore Soome perekonna elu kriisi ajal. Pere kogu aeg kärpis oma kulusid, kuni polnud ühel hetkel enam midagi kärpida ja elu jäi sisuliselt seisma. Noored molutasid niisama. Midagi ei toimunud. Võrus on praegu seis selline ja Eestis juhtub ka niimoodi natukese aja pärast. Eestis üritatakse olukorda veel päästa santide tööle ajamisega, aga nagu öeldakse, harjavarrest pauku ei tule.

Nüüd öeldakse, et mis sa vingud, aga midagi välja ei paku. Palun väga, pakun välja: riik peab hakkama koheselt lastega peredele, kes soovivad Eestisse elama naasta või kel pole Eestis oma elamist, maale maju ehitama. Majaehituse palgid on riigil olemas, maad on küllalt, ehitajad leiab ka. Kui tulevad inimesed, tulevad ka töökohad ja kõik muu.

Kas Teinoneni sissesõidukeeld tühistatakse nagu Bäckmani oma?

Lugesin põnevusega, et ka Risto Teinonen on talle siseministeeriumi poolt kehtestatud Eestisse sisse sõitmise keelu ringkonnakohtus vaidlustanud. See tõi mulle kohe meelde Johan Bäckmani kohtukeisi, kus Bäckmani esindajaks olin mina. Bäckmanile heideti ette seda, et ta esineb Eesti-vaenulike avaldustega ning suhtleb isikute ja isikute gruppidega, kes on samuti Eesti suhtes vaenulikult meelestatud. Halduskohus jättis keelu jõusse, aga ringkonnakohtus tuli meile võit. Ringkonnakohus tunnistas sissesõidukeelu 2010. aasta 17. detsembril õigusvastaseks ja Riigikohus ei võtnud siseministeeriumi kaebust enam menetlusse. Siseministeerium kompenseeris Bäckmani kohtukulud, kahjutasunõudest Johan loobus.

Teinonenile heidetakse ette vaenu õhutava ideoloogia propageerimist, mis on mõneti teistsugune süüdistus kui Bäckmani oma. Aga jällegi on tegemist pelgalt seisukohtade, mitte tegudega, ja seisukohti ei saa inimesele vastavalt Euroopa direktiivile, millele ka mina kohtus tuginesin, inimesele süüks panna. Nii et saab näha, mida Tallinna ringkonnakohus nüüd otsustab.

Mina isiklikult leian, et iga inimene võib arvata seda, mida ta tahab, ja kedagi ei tohi tema arvamuste pärast respresseerida. Leegionäri tütrena ma mõistagi ei jaga Bäckmani kõiki seisukohti, aga see ei tähenda, et ma ei ole nõus enda arvamusest erinevaid arvamusi enda kõrval taluma. Vastupidi, ma arvan, et erinevate seisukohtade, teineteisest võimalikult erinevate seisukohtade järele on lausa karjuv vajadus. Vastasel juhul vabadust lihtsalt enam ei ole. Ja ilma (sõna-) vabaduseta ei ole õigusriiki.

Ülal pildil meie Johaniga 2010. aasta 24. novembril Tallinna ringkonnakohtus. Seal oli selline naljakas asi, et kuna tõlki polnud, siis pidin mina lisaks Johani esindamisele talle ka kohut ja kohtule teda tõlkima :). Lisaks oli kohtuistungi päeval väga kehv ilm ja sõit Võrust Tallinnasse paras peavalu, aga saime hakkama! Kujutis antifasistit.blogspot'ist.

Mida meie kevadel sööme?

E olegi ammu kohvikus söögist juttu teinud. Parandan selle vea nüüd ära, sest on loomulik, et kohvikus kinnitatakse lisaks maailma asjade üle arutamisele ka keha.

Nõndaks! Kuidas on meie toidulaud võrreldes talvise ajaga muutunud? Esiteks sõime talvel kõvasti liha, millele mõtlemine mind praegu ausalt öeldes oksele ajab. Eriti nende jõulude ajal söödud verivorstide peale mõtlemine :). Liha asendavad väga edukalt roheline kraam (eriti salat) ja selline toidulisand nagu melass (kõige parem on selline, mille purgi peale on kirjutatud blackstrap molasses). Mina unustasin vahepeal melassi võtmise ära (Inno võtab iga päev) ja see andis kohe tunda - energiat oli vähem. Teiseks isutas mul talvel rohkem rasvase kala järele, aga niipea, kui iga päev kalamaksaõli võtma hakkasin, tahan kala üha vähem.

Praegu sööme põhiliselt rohelist salatit (hetkel on külmkapis rukola, basiilik ja lehtsalat), ube, pähkleid, seemneid ja täisteratooteid (minu lemmik on seemnetega rukkileib). Samuti muna ja vahel kala. Puuviljadest apelsine, õunu ja banaane ning juurviljadest peeti, porgandit ja kapsast (minu lemmik on brokkoli). Hakkama ei saa ka külmutatud marjadeta - täna näiteks ostsin poest Marjamaa külmutatud mustikaid, mida ka Roosi isukalt hävitas.

Piimatoodetest sööme ainult juustu. Nendega on minu tähelepanekute järgi oluline piiri pidada, muidu hakkavad liigesed valutama. Väike kogus juustu ei tee aga midagi. Liha on mõistlik süüa mitte rohkem kui kord nädalas. Organismile vajaliku raua saab palju paremini kätte rohelisest.

Jälgin poes murelikult kaaskodanike toidukorve. Põhiline, mida ostetakse, on sai, erinevad piimatooted ja kehva sorti liha nagu viinerid. Samas ei ole tervislik toit mitte alati kallim kui ebatervislik. Täna näiteks poes vaatasin, et täisteramakaronid maksid ainult 70 senti, mis on odavam kui tavalised heledad makaronid. Salatipaki saab kätte ühe euro eest. Purk või pakk ube - jälle ainult üks euro. Pähklid-seemned natuke üle ühe euro. Porgandid, peedid ja kaalikad on väga odavad.

Mis on kallis, on kala, aga kui võtta regulaarselt kalamaksaõli, siis ei pea kala iga päev ostma, piisab paarist korrast nädalas. Meie armastame lõhet, aga heeringas on ka väga hea.

Nii et justkui ei oleks põhjust, et ebatervislikult toituda ja ainult saia-piima osta. Seda muidugi ainult siis, kui toidu kvaliteeti peetakse kõige olulisemaks. Paraku kipub sageli olema sedasi, et toidule mõeldakse viimases järjekorras, kuna see, mis kõhus, ei paista kusagilt välja ja sellega ei saa teiste ees eputada. Uute riiete ja vidinatega aga küll. Samas kuhjub ebatervislikust toitumisest tingitud kahju aastatega ning tulemuseks võib olla mõni kuri krooniline haigus.

Seega tervislik toitumine tasub end kindlasti ära.

Brexit at last!

Täna on Suurbritannia jaoks tähtis päev - esitatakse avaldus Euroopa Liidust välja astumise kohta, väljavõte Daily Maili veebist.

Kes seda oleks veel aasta tagasi osanud uskuda, eksole. Et keegi Euroopa Liidust välja astub. See nõuab suurt julgust! Ja ega seda praeguseni paljud ei uskunud, et Suurbritannia EList välja astub. Aga nüüd on see saamas teoks - täna esitas Suurbritannia ametlikult taotluse liidust välja astumise kohta.

Ühelt poolt on kahju, sest britid olid just need, kes liidus esindasid mõistuse häält, hoidsid väiksemate riikide poole ja tasakaalustasid Saksa-Prantsuse suurriklikku telge. Teiselt poolt aitab see kaasa liidu lagunemisele, mida Lõuna-Euroopa rahvad on juba pikalt igatsenud, aga mida sakslaste jonn on tagasi hoidnud.

Eestile on liidu lagunemine kasulik, kuna Eesti majanduslik ja julgeoleku olukord on muutunud liidus olles kehvemaks ning Eesti rahvaarv on läinud liidus vabalangusse. Euroopa Liit sarnaneb üha enam nõukogude liiduga, mille eesmärk pole areng, vaid stagnatsioon - vanast kümne küünega kinnihoidmine.

Kergelt absurdne on nüüd see, et Euroopa Liidus on põhiline suhtluskeel inglise keel, aga Inglismaad enam selles liidus varsti pole.

Mis juhtus Katrin ja Andres Maimikuga?

Katrin ja Andres Maimik jutuhoos. Kujutis: Facebook

Kes teab, mis juhtus Katrin ja Andres Maimikuga? Mis kärbes neid hammustas, et nad abielu lahutavad. Tundus küll selline ontlik paar olevat, soetasid veel kodu Värskasse ja puha. Edendasid maaelu.

Andres veel oli kunagi hästi bravuurikas meie suhte koha pealt, kommenteeris peenise pikkust, aga nüüd siis selline ämber. Mis juhtus?

Märtsi lõpp Portugalis ja siin

Aasta tagasi Lissabonis. Märtsi lõpp. Enam-vähem sama ilm, mis nüüd Eestis. Noh, võib-olla mitte päris, sest jaki väel praegu ikka välja ei lähe ja lastel peavad mütsid peas olema. Õnneks vähemasti päikest on sama palju :).

Läinud aasta märts oli Lissabonis külmem kui tavaliselt, Eestist puhkama sõitnud sõbrad olid selle üle väga üllatunud. Aprilli alguses läks aga väga soojaks ja Roosi sai välja minna särgi väel



ja võis jalutuskäigu ajal lausa kingad jalast võtta :).



Vaatasin ilmateatest, et täna tuleb Lissabonis 21 kraadi. Võrus on 2. Oehh. Aga pühapäevaks lubab 16 kraadi :).

Eesti kõige suurem jaburus

Kas teate, mis on Eesti kõige suurem jaburus?

Eesti kõige suurem jaburus on see, et Eestist veetakse ilusat palki välja. Metsad on palgist juba tühjaks raiutud.

Samal ajal pole inimestel Eestis kuskil elada, pole tööd, mistõttu minnakse massiliselt tööle Soome ja Rootsi, kus Eestist pärit ehitajad ehitavad Eestist pärit palgist Eestist pärit inimestele maju.

See, sõbrad, ongi Eesti kõige suurem jaburus. Ning Eesti voolab inimestest, palkidest, tööst ja ilusast tulevikust tühjaks.

Ma ei teadnudki, et tantra-guru Katrin Silman on Kersti Krachti tütar

Jaya Shivani (Katrin) Silman. Kujutis: Facebook

Seoses Katrin Silmani lahutusega Urmasest on räägitud põhiliselt tantra-seksist, aga vähem sellest, et Katrin on Eesti ühe tuntuma ärinaise Kersti Krachti tütar. Kelle vastu Kersti on algatanud ridamisi kriminaalasju, mis tähendab, et Kersti tahab oma tütre vangi panna. Selle eest, et tütar asus pärast Kersti lahutust Argosest oma isa, või õigemini kasuisa poole.

Argos ja väike Katrin. Kujutis: Facebook

Väike Kati karuga. Kujutis: Facebook

Katrin on välimuse järgi selline tõmmu ja kuumavereline. Pärisisa on ilmselt armeenlane, või midagi säärast. Katrinil on ka päris suur nina nagu armeenlastel.

Mis aga Kerstisse puutub, siis meenutab ta minu eksi Ingrid Veidenbergi, kes on samamoodi lolliks läinud ja ihkab seda, et oma eksi, see on siis mind vangi panna. Jumala õnn, et ma pole saanud lastega suhelda, sest see oleks jube, kui lapsed näiteks hoiaks juhtumisi minu poole nagu on Argosel Katriniga ja siis algatas Ingrid ka laste suhtes kriminaalasjad, nagu Kersti praegu teeb Katriniga. Päris jube.

Aga nii Argosele kui Katrinile palju jõudu selle hirmsa fuuriaga toime tulemisel! Ma olen omal nahal kogenud, mida see tähendab ja ei soovi seda vaenlaselegi.

Aga siin on Katrin ja ema Kersti kõrvuti. Kersti on muidugi oma nägu ilulõikustega moondanud. Kujutised Facebookist.

Olen oma Androidi telefoniga väga rahul

Pildil Tele2-lt tasuta saadud Huawei CUN-L21 (Y5II).

Ma pean ütlema, et pärast iPhone 5S-i pesumasinasse sattumist, misjärel olin sunnitud kasutusele võtma Tele2 käest enne jõule kingiks saadud Huawei Y5II, olen selle tasuta saadud telefoniga väga rahul.

Esiteks ei jää ta oma omadustelt sugugi alla iPhone'ile. Aga on mõnes osas parem. Esiteks selle poolest, et kasutab maailma parimat telefoni opsüsteemi Android. Ja teiseks, et aku peab mitu korda kauem vastu.

iPhone'i puhul pidas aku vastu vaid ühe päeva. Huawei aku peab sellise keskmise kasutamise juures vastu 3 päeva ehk kolm korda rohkem. Ma ei tea, millest see tuleb, aga nii on. iPhone'i kõige nõrgem koht on aku. Nii nagu vanasti IBMi läpakatel, mille aku kustus ruttu ära.

Mis veel hea, selle telefoni lisad nagu ümbrised on maru odavad. Näiteks selline korralik ehitusmehe ümbris maksis vaid 2 eurot, samas kui iPhone'i vastavaid ümbriseid müüakse 20-30 euroga.

Ning mis veel hea, Huawei telefonile saab sisse panna teise sim-kaardi ning laiendada 8 GB mälu 10 eurot maksva microSD mälukaardi abil veel 32 GB võrra.

Androidi telefonidel on üks suur eelis - nimelt Androidile tehakse kõnede salvestuse äppe, mida iPhone'il pole.

Minu isa, tsoonimees

Õhtulehe lugu Jüri Kukest ja Jüri Luigest insprireeris mind üles ostsima oma isa vanu pilte tema vanglaajast. Mu isa Georg Vaher oli Tartu Ülikooli metsandusteaduskonna üliõpilane, kui ta Tartus arreteeriti. Tuldi talle tema isa Võru tänava majja, mille korteris ta elas, järele ja viidi kahe püssimehe vahel ära. Sinnasamma halli KGB majja, kus praegu muuseum asub. Süüks pandi talle seda, et ta varjas oma korteris onupojast metsavenda Enn Puru. Isa sai banditismile kaasaaitamise eest kümme aastat ja pidi neist ära istuma kaheksa. Mu isa vabanes 1956. aastal.

Hilisemas elus armastas isa sageli öelda, et ta on tsoonimees. Sain aru, et osalt oli see öeldud nalja, aga osalt ka uhkusega. Elu tsoonis oli karm ja igaüks seal ellu ei jäänud. Mu isa päästis see, et ta õppis kiiresti vene keele ära ja sai tänu sellele metsatöölt kontorisse. Ta üritas Vorkutast neli korda ära põgeneda, aga paraku (või õnneks, sest paljud, kes üritasid ja kätte saadi, lasti maha) ei läinud ükski kord õnneks. Elu tsoonis polnud isa sõnul ainult must ja masendav. Tõsi, võidelda tuli nälja ja sellest tulenevate tervusehädadega (mu isa kimbutas skorbuut ja ta kaotas juuksed), aga vanglakaaslased hoidsid kokku ja peletasid igavust ühiste muusika- ja teatriõhtutega. Need, kes oskasid, kirjutasid jutte ja lugesid neid teistele ette. Kõige rohkem andis meestele elujõudu aga lootus ühel päeval vabaneda ja tagasi koju jõuda. „Mäletan, et mõtlesin - kui ükspäev koju tagasi saan, siis ei kurda küll enam millegi üle,” meenutas isa naeratades.

Pildil minu isa (paremal) koos vanglakaaslastega Vorkutas. Elu oli karm, aga jõudu andsid kodustelt saabunud pakid ja lootus ühel päeval vabaks saada.

Siin veel mõned pildid mu isa tsooniaastatest:



Tüdruk, kes jäi maha. Isa pruut Lonni Vernik, kellega ta kurameeris enne arreteerimist.



Esimesed vangla-aastad. Pildi taha on kirjutatud: „Armsale emale mälestuseks, Georg. Vorkuta, 2. 11. 1953”.



Juba märksa reipam. Aasta on 1955.



Samuti 1955. Juuksed on „vangladideedi” tulemusel küll peaaegu et läinud, aga meel on siiski reibas ja tuju hea. Aasta enne vabanemist.



Tsoon. Vorkuta.



Minu isa Vorkutas 1955. aastal.



Vanglas oli tähtis roll sõprusel. Selle pildi taha on kirjutatud: „Mälestuseks parimale sõbrale-koolivennale Georgile, Hugolt. Vorkutas, 23. juunil, 1953.”



Georg ja Hugo 1953. aastal.



Hugo. Pildi taha on kirjutatud: „Mälestuseks parimale sõbrale neilt päevilt, mis jäävad kauaks mu hinge. Georgile Hugolt 19. 9. 1954, Vorkutas.”



See on eriti armas pilt. Tuleb välja, et tsoonis liikus ka neljajalgseid, kellega sõbrustada :). Isa Vorkutas 1955. aastal.



Esimesed hetked vabaduses. Valga raudteejaamas koos (vasakult) sõbrannade Anna Saaroni, Mari Müürsepa (Juhan Särgava ema) ja pruudi Lonni Vernikuga. 5. detsembril 1956.



Taaskohtumine Mari Müürsepaga, kes on põllumees Juhan Särgava ema ja kohtunik Helve Särgava ämm.



Georg ja Mari on taaskohtumise üle rõõmsad.



Siin aga koos sõpradega Jõgeval 1957. aasta suvel. Lõpuks ometi vabadus!



Tüdruk, kes jäi Venemaale maha. Pildil on isa venelannast pruut Vorkutas, kes soovinud talle Eestisse järele sõita, aga isal olid selleks ajaks juba muud mõtted :).

Vabadusvõitluse hind. Jüri Kukest, Jüri Luigest, minu isast ja Inno vanaisast

Soovitan teil kindlasti lugeda tänasest Õhtulehest Arvo Uustalu artiklit „Vanglakaaslane legendaarsest vabadusvõitlejast: Jüri Kukk suri näljastreigi ajal, kuid see oli teadlik samm tema kõrvaldamiseks”. Seal jagab koos Kukega tsoonis olnud Võru ettevõtja Jüri Luik oma mälestusi kunagisest vanglakaaslasest ja avaldab ka arvamust, mis Kukele saatuslikuks võis saada.

Hetkel peab Jüri Luik Võrus Paju tänaval legendaarset Pommionu poodi ning tegeleb ilutulestikuäri ja helindamisega. Mõni aeg tagasi tekkis tal mõte lüüa kaasa ka kohalikus poliitikaelus ning lõi ühes Võru kirikuõpetaja Jüri Palloga valimisliidu „Võru eest”. Üsna varsti pärast seda tegi Luik Innole etpaneku olla selle valimisliidu Võru linnapea kandidaat.

Jüri Luik istus kinni okupatsiooniarmeesse minemisest keeldumise pärast, mida ma ausalt öeldes seni ei teadnudki. See tõestab veelkord, et vabadusvõitlejatest on vaja rohkem rääkida. Need mehed ja naised, kes ohverdasid aadete nimel oma vabaduse, väärivad meie sügavat austust.

Nii minule kui Innole on vabadusvõitluse ja eriti vangis istunud vabadusvõitlejate teema väga südamelähedane, sest minu isa Georg Vaher istus kaheksa aastat Vorkuta vangilaagris metsavenna varjamise (tol ajal nimetati seda banditismile kaasaaitamiseks) eest ja Inno vanaisa Eduard Tähismale määrati banditismi (tegelikult Omakaitse, tänapäeva mõistes Kaitseliidu liikmeks olemise) eest 25+5 aastat, millest ta jõudis Irkutski vangilaagris ära istuda viis aastat. Inno vanaisa suri vangilaagris ega jõudnudki tagasi kodumaale. Minu isa isa Gustav Eduard Vaherit üritati samuti poja pärast Irkutskisse viia, aga vanaisa tuli poole maa pealt tulema, astudes küüdirongi pealt maha ja sõites lühimaarongidega läbi Venemaa koju Osulasse tagasi. Minu isale mõisteti kümme aastat, aga ta pääses koju tagasi pärast Stalini surma, olles ära istunud kaheksa aastat.

Küll on tore, et on neid, kes vastu pidasid ja tagasi tulid, mõtlen ma nüüd. Tänu neile saame rohkem teada neist, kes ei tulnud, ja mõistame, mis on vabadusvõitluse tegelik hind.

Siin veel üks vaade tänase Õhtulehe loole:

Piletita reisijate aeg NATO-s saab läbi

Väljavõte Sunday Timesi veebist.

Nii nagu arvata võis, saab piletita reisijate aeg NATO-s läbi. Nagu kirjutab Sunday Times viidates Saksa allikatele, esitas USA president Donald Trump nädal aega tagasi Washingtonis Saksa kantsleri Angela Merkeliga kohtudes viimasele ligi 350 miljardi euro suuruse NATO-arve. Summa on välja arvutatud 2002. aastast alates, mil Merkeli eelkäija Gerhard Schröder lubas, et Saksamaa panustab 2% SKP-st, aga pole seda teinud. USA on pidanud puudujäägi katma.

Pole siis ime, et sakslased Trumpi üle irvitasid, et Trump ei tahtnud Merkelile kätt anda. Aga mille eest? Et Saksamaa oma kohustuste peale vilistab?

Saksamaa olevat olnud väga solvunud. NATO-s on ainult mõned riigid 28-st, kes 2014. aastal võetud kohustust täidavad ja 2% SKP-st kaitsele kulutavad: USA, Eesti, Suurbritannia, Kreeka ja Poola. Ülejäänud on nn freeriderid, piletita reisijad, kes teiste najal liugu lasevad.

Väha õige lähenemine. See, et Venemaa praegu NATO üle irvitab ja Balti riigid värisevad tuleb just sellest, et suurem osa NATO riike pole võetud kohustusi täitnud.

Mis oli märtsiküüditamiste tegelik põhjus?

Märtsiküüditamiste kohta Eestis 1949. aasta märtsi lõpus, mille käigus viidi ära ligi 20 tuhat inimest, on räägitud, et see oli seotud talunike soovimatusega ühineda kolhoosidega. Lisagem veel, et küüditati kõige jõukamad ja paremal järjel olevad talunikud. Tööandjad. Ehk nö maa sool.

Aga see pole veel kõik. Nagu dokumendid näitavad, siis operatsioonis Priboi ehk Murdlaine võeti 1949. aastal paralleelselt nn kulakute ehk suurtalunikega ette nn bandiidid ehk metsavennad ja nende sugulased.

Miks? Sest need kaks üksust töötasid koos. Metsavennad õõnestasid nõukogude võimu ja suurtalunikud varustasid neid toidu ja muu vajalikuga. Metsavennad olid paljudel juhtudel ise kas suurtalunikud või nende sugulased, sest ainult neil oli pärast sõda piisavalt võimekust metsas redutada. Ma tean seda oma Pärnumaal elanud sugulaste järgi. Nad pidasid Eesti üht suuremat Laulaste talu, samal ajal tegelesid metsavendlusega ja viidi kõik minema ning tapeti maha. Talu suurus oli ligi 400 hektarit ja selle asemele tehti kolhoos.

Seoses küüditamiste ja küüditatute vara hõivamisega lõigati läbi nabanöör. Metsavendadel polnud enam, kust ammutada toitu ja muud vajalikku. Ning pole siis ime, et 1950ndate algul pärast küüditamist tehti otsustav lõpp metsavendlusele. Enne seda oli nii Eestis kui Läänes lootus, et metsavendade kaudu on võimalik nõukogude võim Balti riikides kukutada.

Miks ma sellest nüüd kirjutan? Eesti praegune kaitsekava näeb pärast vaenlase rünnakut ja okupatsiooni ette kaitseväelaste ja kaitseliitlaste pagemist metsa, sarnaselt metsavendadega. Metsa lähevad ka Eestis baseeruvad NATO liitlasväelased, kokku kümned tuhanded inimesed. Selleks on lausa mõned metsavendade-laadsed punkrid ette valmistatud. Aga ma hoiatan: erinevalt 1940ndatest aastatest on nüüd olukord sootuks teine. Talusid lihtsalt enam pole. 1940ndatel elas Eestis enamus inimesi maal. Aga 1949. aastal likvideeriti ligi 10 000 talu ja neid ei tekkinud enam ei nõukogude ajal ega pärast seda. Töökohad maal kadusid, inimesed olid sunnitud liikuma linnadesse. Kunagistest taludest on järel ainult riismed. Kui ringi liikuda, siis on näha, et maapiirkonnad on jäänud päris tühjaks. Mõnest talukohast on tehtud suvila, enamik on lihtsalt lagunenud. Maal on vaid üksikud majapidamised, kes hangivad enamiku toidust ja muu vajaliku poest. Maaettevõtjad elavad ise samuti juba linnas ja sõidavad maale „tööle”. Praegused metsavennad jäävad metsas kohe nälga.

Isegi Eesti hilisemad kuulsad metsavennad, vennad Voitkad, kes olid redus vene kroonu eest, ei käinud taludes, vaid külastasid 1980-1990ndatel aastatel maapoode ja koolimaju. Enamik nendest poodidest ja koolimajadest on tänaseks juba kinni pandud. Poed ja koolid on jäänud ainult linnadesse. Elu jätkuv kontsentreerumine linnadesse muudab Eesti alade hõivamise vaenlasele väga mugavaks, seda ei tasu unustada. Aga ükski poliitiline jõud pole Eestis tahtnud maaelu arendada, sest kõik otsustajad on linnades, enamik Tallinnas. Kõik otsused tehakse lähtuvalt Tallinna huvidest.