Vabadussamba taga pettus?- üks põnev vihje

Väljavõte Postimehe veebist.

Saabus selline põnev vihje:

Väike vihje seoses tänaste uudistega vabadussamba klaaside kolletumisest, konidest klaasides jne. Uurige "Tsehhi klaasifirmat" ;)

Vihjeks niipalju, Sans Souci domeen registreeriti 2005-08-08... paar kuud enne seda kui samba asukoht maksumaksjatele avalikustati. Lehekülg sinna domeenile koos valmis "uudistega" 2006 aastast, ilmus alles 2007 aasta 4. Veebruaril
http://web.archive.org/web/*/http://www.sanssouciint.com
Tänasel päeval, pea kaks aastat hiljem on "uudised" ikka samad. Kuidas nii, et firma vaid 2006 äkki nii aktiivne oli?
Meie sammas ainus "portfoolio" projekt väljaspool Tsehhit.
Kas ikka portfoolios nimetatud projektid on selle firma poolt tehtud. Pakun, et Sans Souci pangakonto kuhud rahad kanti polnud Tsehhis nagu firma vaid millegipärast hoopis EU'st väljas Sveitsi pangas.
Küsige hinnapakkumist, mis hinnaga, näiteks kõige kallim variant - mõni suur USA firma, sellised klaaspaneelid teeks.

Legendi ülesättimine 7 milli (sweco) klaaside valmistamine 3 mill, ja 40 milli läheb...

Inno kommentaar:
UURIME! Kes teab miskit selle asja kohta, andke julgesti teada. Lõhnab kangesti mingi pettuse järele.
Kas sellele firmale on rahad kõik üle kantud? Kellele ja kuhu?

Loe veel samal teemal Delfi uudist, viitega Päevalehele:
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=20683149

Siin mõned vihjed Delfi kommentaariumist:
* Kuidas on võimalik, et ministeeriumi töötajad said preemiat? Simm nuhkis aastate viisi, vabadusamba püstitamine on täielikult ära lörtsitud jne.
Kuidas suhtuda ministeeriumi pressiesindaja väidetesse? Kes valetab? Kui ametnik valetab otsesõnu, siis on tegemist usalduse kuritarvitamisega ja inimene peaks saama karistada. Selliste inimeste koht ei ole avalikus teenistuses.
Arvan, et VV seadust peaks muutma ja praegune kaitseministeerium tuleks päevapealt laiali saata ning luua uus ministeerium uute inimestega.

* Eesti rahvas,mida imet te siis ootasite?
Vaadake,kes meil seda risti rahvale ja endale kokku klopsivad? Agronoomi haridusega koordinaator jt aferistid,kes oma firmad paljaks varastanud ja pankrotti müünud, mõni ime siis et selliseid asju juhtub, oodake, need on alles Pung..punga...PUNGAD, õied alles tulevad...
"Konsuldatsiooni" arvetega risti ei paigalda, ei maksa ahneks minna aferistid!!!

* Mis on Eesti riigi mõte?
Eestluse (eestlaste) kestmine ja areng.
Kaitseministeeriumi "Tantsud sammastega" on hävitanud riigi (eestlaste) poliitilise ja ka majandusliku usaldusväärsuse. Kaitseministeerium on siin küll vaid tantsija rollis, lavastajad on eemal.

* tshehhid tegid sajandi diili ja itsitavad pihku.peab ikka eriline oinas olema et sellise nuia eest 100 !!!!! milli maksta.

* Ja lõpuks likvideeritakse Tšehhi firma ning kõik ok.

* No vaadake, kes on selle tsehhi firma esindaja siin? Keegi Jaanis Kuld, Finmerk Grupist. Huvitav, palju nemad vahelt saavad, Finmergil igatahes 200 000 maksevõlga juba Krediidinfos näha. Telekas oli ta küll suure jutuga oma arust.

* Ja samba patroon Aaviksoo tõmbas kähku kuuks ajaks puhkusele,mõeldes,et kui naaseb,on kolletus külma käes kadunud. Ega nad ise kah uut kevadist sula ootama jää.

* raha nigut raba, jätkub aafrikale, lätile, eurole, iraagile, afghanistanile, tshehhile, kellele iganes, ainult lastehaiglale ei jätku, lasteaedadele ei jätku, koolidele ei jätku ...

Vaikselt vastu võetud

Väljavõte Õhtulehe veebist.

Paistab, et valitsus suutis rahvale taas mütsi pähe tõmmata. Või siis neile kümnetele tuhandetele inimestele, keda lähiajal ootab koondamine. Vaikselt ja peaaegu märkamatult võeti vastu uus töölepinguseadus, mis on rahvale selgelt kahjulik ja millega polnud rahul mitte keegi peale mõnede valitsuspoliitikute. Ent ometi võeti ta vastu.

Sest vahepeal suudeti avalikkuse, eriti aga ajakirjanike tähelepanu eemale juhtida selliste "palavate" teemadega nagu üks riigireetja ja paar korruptsioonikahtlusega vahistatud linna-ametnikku. Seda tehti bravuurikalt, et välja paistaks, ja kisa kostis taevani. Ajakirjanduskaarnad lendasid värske vere peale kohale, jättes maha rammusa loomakere, mis vahepeal sootuks minema veeti.

Selle asja nimi on poliitika. Ja pole siis ime, et Riigikogu Reformierakonna fraktsioon naerusui jõuluvanale laulu esitas. Oli ka põhjust.

Aga, Kalle Muuli!

Väljavõte Postimehe veebist.

Postimehe peatoimetaja asetäitja Kalle Muuli kirjutab, et Savisaar ei käitunud õieti, kui asus pärast Kapo reidi linnavalitsuses kaitsma linnavalitsuse töötajat. Ja et sellest võib järeldada, et konksu otsas on hoopis suurem kala.

Aga, Kalle Muuli, Postimehe suur tuus. Oletame, et politsei vahistab mõne Postimehe töötaja, sinu alluva. Mis sa siis teed?! Teed kohe avalduse, et oled oma rinnal madu soojendanud, et tublid politseinikud, kes kaitsevad põhiseaduslikku korda. Väga hea, et vahistati kurjategija!

Või sa ei tee niimoodi? Ilmselt ei tee. Ja siis on hea sinu kallal parastada, et, näe, hoopis Muuli ise on konksu otsas! Laulda tral-lal-la ja keksida ahvi kombel jalalt-jalale nagu sa praegu teed. Kas nii?

Üks huvitav ülevaade olukorrast riigis

Väljavõte Delfi veebist.

Üks huvitav ülevaade olukorrast riigis, mis kirjeldab, kuidas poliitilises liivakastis püüab kamp poisse ühele poisile ära teha. Sellel ühel on silmad, suu ja kõrvad juba liiva täis loobitud, aga ikka näikse olevat veel vähe. Sest see üks on natuke teistsugune. Poisikesed on hoos ja võtnud nõuks üks kaaslane ära hävitada.

Ja mis saab edasi? Eks leitakse uus, kes natuke teistsugune. Ja siis jälle. Ja jälle. Kuni on järel vaid üks poiss, kes saab üksi liivakastis mängida. See on ülim eesmärk.

Uus Peep Vain on sündinud!

Väljavõte Delfi veebist.

Kui lugesin endise Äripäeva ajakirjaniku paatosest nõretavat imalat kirjutist Delfis, siis tuli see nagu tuttav ette. Ainult, et, kus ma olen seda kuulnud? Just, Peep Vainu koolitusel. Kus räägiti igaühele täpselt seda, mida kuulda taheti. Umbes nagu üks naise ärarääkimise koolitus, et üheks õhtuks omale nikku sebida.

Ja kui arvestada, et Ülavere on tööl Vainu firmas, siis pole siin midagi imestada, uus Vain on sündinud! Ainult et veel imalam, veel rohkem paatost. Öäk. Ja ta oli veel kunagi ajakirjanik.

Jaak Allikul paraku õigus: Tuulepealne maa on propaganda

Väljavõte ETV kodukalt.

Tuulepealne maa on hingematvalt ilus seriaal. Ilusad näitlejad, ilusad kostüümid. Vapustavalt hea režissööritöö, lummavad loodusvaated.

Aga sisu ei kajasta tegelikkust. Nii palju kui me seda ka uskuda ei ihkaks, kõik vene ohvitserid ei olnud nagu Eduard Tomani kehastatav Vorontsov. Imestan, et Toman sellise paha venelase rolli üldse vastu võttis, sest minu meelest õhutab selline ühekülgne venelasekäsitlus rahvuslikku vaenu, mida ei oleks tegelikult põhjust tunda.

Minu suguvõsal on vene ohvitseriga sootuks teistsugused kogemused. Nimelt taheti 40ndatel aastatel küüditada minu vanaema Julie-Eveliinet. Meheks, kes Võrumaal, Osulas tema arreteerimist organiseeris, ei olnud venelane. Vaid hoopis eestlane, perekonnanimega Vedler. Hans Vedler. Ühel päeval tuli see Vedler minu vanaemale koos vene ohvitseri ja sõduritega järele ning ütles mu vanaemale, et ta oma asjad kokku pakiks ja nendega kaasa tuleks. Sealjuures oli ta väga üleolev ning mu vanaema hakkas nutma. Vene ohvitser ütles seepeale mu vanaemale, et hüva, mine koju, paki asjad, me tuleme sulle homme järele. Vedler üritas veel midagi protesteerida, aga vene ohvitser andis käsu lahkuda.

Järgmisel päeval ei tulnud mu vanaemale keegi järele. See vene ohvitser oli ta päästnud. Kaaseestlase käest. Ma ei tea, mis oli selle vene ohvitseri nimi, aga ma tahaksin seda teada, sest ma viiksin lille ta hauale.

Ma usun, et selliseid lugusid on veel. Ja et nii kohutav kui see ka ei tundu - eestlase kõige hullem vaenlane ei olnud neil hirmsatel aastatel mitte venelane, vaid teine eestlane. Õigemini siis teine kade eestlane. Eestlasi küüditasid teised eestlased. Ja see paljukirutud Aljoša võis eestlase teise omasuguse käest hoopistükkis ära päästa.

Isamaalisus on ilus asi, aga ta muutub jäledaks, kui isamaalisus pole mitte ehe ja südamesttulev, vaid võlts ja ennastõigustav. Muide, on huvitav, et Eduard Tomani kehastatav venelane meenutab natuke meie aja rahvavaenlast Dimitri Klenskit. Kas see on taotluslik? Et vaadake, tiblad peedistasid meid juba siis ja peedistavad ka nüüd, nemad juba ei muutu. Sest ajalool on kombeks korduda?

Ja istub ilus eesti pere neljapäeva õhtul teleri ette ja kiristab hambaid, vaadates, kuidas Tomani kehastatav Vorontsov tublile eesti mehele, Matvere kehastatavale advokaat Kallastele täägiga ribidesse annab. Tekib endalgi tahtmine haarata püss ning minna Moskva alla, kas pole?

Rahvusliku vaenu õhutamine on kuritegu. Ja eriti ränk, moraalselt, ma mõtlen, on see kuritegu siis, kui sellega üritatakse mõjutada masse. Tuulepealsel maal on väga suur vaatajaskond. Kas see, mida tahame pärandada oma lastele, on valed ja vihkamine?

Minul tükkis pärast selle seriaali vaatamist pisar silma. Ilusad näitlejad, ilusad stseenid. Kui lõputult ilusa ja mõjusa seriaali andnuks sest teha. Aga selleks oleks sinna vaja vähemalt ühte õilsat venelast.

Millise karistuse määrame Klenskile, Revale, Linterile ja Sirõkile? Vaadakem sügavale oma südamesse ja öelgem ausalt, millise karistuse oleme määranud neile eestlastele, kõigile neile eestlastele, kes on kasvõi kordki kaevanud kaaseestlase peale või aidanud mingilgi moel kaasa nende küüditamisele, teinud koostööd KGB-ga. Ja siis vaadakem üksteisele üle ajaloo hägu silma ning kõnelgem ometi asjadest ausalt.

Saagem tuttavaks: Johannes Sirel

Väljavõte Reporteri veebist.

Täna oli Kanal 2 Reporteris huvitav lõik, mis käsitles Stockmanni kaubamaja juures asuvat Johannese kuuseäri. Kus siis Johannes ise, Johannes Sirel, kel olid üll jõuluvana riided, seletas, et kaubamaja kiusab teda ja ei lase kuuski müüa. Ja et turvamehed kiusavad teda ning on temalt raha ära võtnud, 4000 krooni.

Miskit suuremat infot kahjuks saatelõigust välja ei tulnud, kui et Sirel oli töö ajal napsitanud, see oli võetud ka linti ja et selle napsitamise eest keelati tal seal kaubamaja juures kuuskede müümine. Jäi mulje, et vanamehele, või siis jõuluvanale tehakse liiga.

Kui aga veidi veebiavarustes ringi vaadata, siis tuleb välja, et mees on Reformierakonna endine liige. Ja päris nö bravuurikas. Jõi end eelmisel aastal Reformierakonna suvepäevadel silmini täis ja lällas ning laamendas ühes Võru kõrtsis. Ja kui teda taheti kinni võtta, siis ähvardas, et on Reformierakonnast, ja sittus siis linna haljasalale.

Seda uudist saab vaadata siit: http://www.vorumaateataja.ee/?a=uudised&b=6975.

Täitsa ime, mis tegelased end jõuvana kostüümi taha varjavad.

Siin üks pilt Sirelist mõne aasta tagusest ajast, väljavõte Äripäeva veebist:

Kinnitage rihmad, seltsimehed lendurid! Irja poliitilised vaatlused, osa 1

Jürgen Ligi ja tema armuke Katja Ljubobratets viimaste Riigikogu valimiste ajal, kujutis Eesti Ekspressist.

Sest kohe läheb mäsuks. Valimisvõitlus on alanud. Muhe onu Villu on maadevahetuse pärast kohtu all koos oma sõpside Tarmo Silla ja Aivo Pärnaga, aga Reformierakonna maadevahetustest vaikib reformisõbralik meedia eesotsas Andrus Ansipi sõbra Mart Kadastiku poolt kureeritava Postimehega kiivalt. IRL-isõbralik Hans H Luik korra üritas reformitehingutele tähelepanu tõmmata, aga see ei jäänud karistuseta - reformisõbralik Kadastik ja co tõmbas seepeale tanki Luige sõbra Kilgi. Täitsa põnev kohe, kes järgmisena tanki tõmmatakse. Ehk oli Kilgi peedistamine hoiatuseks Luigele: et vaata ette, sõber, järgmine oled... SINA!

Kuid see on vaid osa uppuva Reformierakonna päästeplaanist. Juba tükimat aega on ka meie postkasti siin Rakveres risustatud Reformierakonna parteilehe Eesti Teatajaga, kus üritatakse iga hinna eest Lääne-Virumaa elanikele mett moka peale määrida. Üllitis ise on halligav, ei sõnagi reformiarmukestest, Rein Langi voodisoojendajast Kairi Õunast ning Jürgen Ligi voodisoojendajast Katja Ljubobratetsist! Oleks ikka oodanud, et Kairi ja Katja poseeriks reformilehes alasti, vaid päkapikumüts peas. Ja Reinu ja Jürgeni seaduslikud naised Ulvi ja Kaja võinuks (et neilgi tegevust oleks) kumbki oma piparkoogiretsepte tutvustada. Siis olnuks muidu mõttetul lehel mingitki sisu ja eesmärki.

Sõjardlik IRL ei jää Reformist kaugele maha. Nimelt on nüüd ka nemad toppinud Postimehe vahele omaenda häälekandja "Eesti eest!". Juttu on seal sellest, kuidas Gruusia sõda oli ikka hirmtarvilik, ja kuidas Edgar Savisaar on ikkagist väga paha. Ehk: ei midagi uut seega. Mängitakse sellele samale vanale vene kaardile. Äratatakse siiani alaväärsuskompleksi põdevas orjarahvas needsamad vanad hirmud. Kui tahad rahu, siis valmistu sõjaks. Aga kui kaua võib sõjaks valmistuda? Kas ei aita juba? Kas ei võiks juba naabritega rahumeelselt koos eksisteerida ning koostööd teha? Sõjaks valmistumine on üks mõttetumaid, inimest nii hingeliselt kui füüsiliselt laastavamaid tegevusi üldse, ent sellest hoolimata tahab IRL teha sellest oma peamise häälepüüdja.

Patriootiline saab aga olla ka oma naabritele vastandumata, neis häid külgi nähes ning koostöövõimalusi otsides. Püüdkem kasvõi korraks mõelda: "Venelane ei olegi nii halb". Kui oleme seda mõelda suutnud, siis võiks katsuda mõelda: "Venelane on täitsa ok". Edasijõudnud võiks aga juba proovida kõva häälega välja öelda: "Venelane on täitsa tore". Ja ega sellise mõtte mõtlemiseks ja selliste sõnade välja ütlemiseks ei pea tingimata olema Edgari-toetaja. Miks ei võiks niimoodi mõelda ja sääraseid sõnu öelda täiesti normaalne eesti inimene, kes saab aru, et naaberriigi kallal tüli norida on niisama rumal kui oma naabrit kiusata. Ka siin kehtib lihtne tõde: kui sulle siin ei meeldi, siis koli mujale. Ehk siis need eestlased, kes leiavad, et Venemaa on parandamatult halb ning tema kõrval on ebameeldiv elada, võiksid oma suud lukku panna ning mõnda teise riiki kolida. Antarktika on näiteks üsna vähe asustatud.

Mina panustan järgmistel valimistel erakonnale, kes ei taha mitte sõda, vaid rahu. Eelkõige rahu naabritega. Ja kes ei muuda ühiskonda mitte konservatiivsemaks, vaid liberaalsemaks. Ehk siis on ütlematagi selge, et ma ei poolda kohustuslikku religiooniõpetust ning abordi keelustamist. Samuti leian, et kuna Reformierakond on eesti majanduse sedavõrd perse keeranud, et selle turgutamiseks läheb tarvis mitu head aastat, siis senisel viisil enam edasi minna ei saa. Ehk siis: kui tahate, et midagigi muutuks, siis on vaja järsku muutust. Järsk muutus saab aga toimuda vaid siis, kui kinga saab erakond, mis on seninägematut populaarsust nautides ülbeks läinud. Ja kogunisti sedavõrd ülbeks, et ta ei pelga oma võimu säilitamiseks mistahes vahendit, kuitahes ebaeetilist, käiku lasta. Muide, säärane ülbus ning säärane mõjuvõim meedia üle saavad võimalikuks vaid siis, kui erakond on nii kaua võimul.

Anname Reformierakonnale kinga - see on ainus võimalus. Ainus võimalus, mis hoiab ära uue vaikiva ajastu tekke. Juba praegu ei lasta Tartus, Reformierakonna kantsis poliitilistel oponentidel mitte midagi ette võtta. Kui Reformierakonnal õnnestub ka teistel kohalikes omavalitsustes valimised võita, siis läheb nõnda ka mujal. Hästi läheb vaid kohalikul kunnil, kelleks on Tartus Neinar Seli, ning teised, kes tahavad, et neil kah kuidagigi läheks, peavad siis sellele kunnile andamit maksta. Kui ei maksta, siis süüakse sind linnast välja. Nagu juhtus minu ja Innoga. See on 21. sajandi alguse Eesti Vabariigi reaalsus - mitte ainult need üksikud õnnetud reiljanid ja parbused, kellega üritatakse iseloomustada tervet Rahvaliitu ja tervet Keskerakonda.

Korruptsiooni on kindlasti kõikides erakonades. Parteid on suured ja küllap keegi kuskil ikka miskit tasku pistab. Ainuke asi on see, et sellal, kui Reformi kontrolli all olevas meedias tiritakse halastamatult päevavalgele Rahvaliidu, Keskerakonna ja isegi IRL-i mehe Rein Kilgi patud, siis Reformierakonna pattudest vaikitakse. Kui keegi kuskil miskit iitsatada üritab, siis sellel pannakse kiirelt suu kinni.

Minu meelest on see ohu märk. Ja märk sellest, et oma võimust kümne küünega kinni hoidev Reformierakond on korrumpeerunum kui kõik teised erakonnad kokku.

Väikse Irja palve onu Raivole

Väike Irja isaga.

Armas KaPo juht, onu Raivo Aeg!

Lugesin täna Postimehest sinu intervjuud ja sain kohe väga rõõmsaks. Ütled seal, et KaPo onud uurivad võrdselt kõiki korruptsioonijuhtumeid ja et pole vahet, kas kurja teevad Reformierakonna onud või Keskerakonna onud. See on tore, onu Raivo!

Väiksel Irjal on Sulle, tähtsale onule, üks suur palve. Palun uuri, kuidas on võimalik, et Tartu linnavaitsuses võeti eelmisel aastal vastu otsus, et väiksele Irjale ja väiksele Innole ei anta mingil tingimusel kohviku tegemise luba. Väikse Irja ja väikse Inno sõbrad Tartu linnas on nimet kinnitanud, et sellise otsuse võtsid vastu Reformierakonna onud ja tädid, sest väike Irja ja väike Inno kirjutasid Reformierakonna onude ja tädide kohta pahasti. Karistuseks selle eest saatis Tartu linnapea, onu Urmas Kruuse eelmisel sügisel väiksele Irjale kurja kirja, kus ähvardas teda 18 000-kroonise trahviga. Väike Irja polnud selle trahvi ära teenimiseks mitte kui midagi teinud.

Armas onu Raivo! Mina usun sinusse! Usun, et sa ei täida kellegi poliitilist tellimust ja et KaPo onud on kõige paremad onud maailma peal. Nüüd palun hakka kohe uurima, miks Reformierakonna onud ja tädid väikest Irjat Tartu linnas kiusasid ja tal sinna kohvikut teha ei lasknud. Uuri palun järele, kas siin on onu Neinar Seli käsi mängus. Kui sa ikka mõtlesid seda tõsiselt, et ka Reformierakonna korruptsioonile ei vaadata läbi sõrmede.

Jään siis ootama, onu Raivo! Rõõmsaid jõulupühi sulle väikse Irja ja väikse Inno poolt.

Jõuluvana sõnum Reformile: Pange ennast põlema

Väljavõte Delfi veebist.

Jõuvana kinkis täna Riigikogus Reformierakonna fraktsioonile tulemasina. No pole vaja palju mõelda, mis sõnumit see kannab: Pange ennast põlema!

Reformierakond on seesmiselt nii lõhki, et pole selge, kas nad üldse järgmise aasta valimisteni välja veavad. Ja ma ei usu, et seda erakonda enam päästab ka üle Eesti levitatav tasuta propagandaleht Eesti Teataja.

Elu on huvitavam kui film

Sellist jõulueelset aega, kui nüüd, ma ei mäletagi. Vähemalt viimase paarikümne aasta jooksul mitte. Et oleks käinud sellist andmist. Kus kõik saavad pasunasse, ja võrdselt. Ning vaataja ette rullub lahti elu ise. Ja tunnistagem: see on põnevam kui mistahes film. Eriti Eesti film.

Ma olen alati mõelnud, miks on filmid nii igavad, kui elu ise on palju põnevam. Miks räägivad filmid vaid elu mõningatest üksikutest detailidest, ja enamasti on leitud veel need kõige igavamad detailid. Ja miks on igavad ka raamatud, lood, mille põhjal need filmid on tehtud. Või miks ei kirjuta ajalehed asjade kohta kogu tõde. Ei kirjelda elu sellisena nagu ta on. Miks on vaja varjata, keerutada, valetada, vassida. Kellele see lõppkokkuvõttes kasuks tuleb?

No viimase aja kohta seda küll öelda ei saa. Üks Mihkel Raua tõetruu olukirjeldus on saavutanud mõne kuuga müüginumbrid ja edu, millega ei saa uhkustada ükski senine rahvuskirjanik. Kus see "rahvus" tähendab pigem seda udust fluidumit, mida teatud etableerunud kriitikud ühelt kirjanikult ootavad. Et siis mitte šokeerida pööblit tõega, hetkedega päris elust. Sest arvatakse, et pööbel on loll ja ei saa millestki aru. Või kui pööbel teada saab, mida selle rahvuse suurkujud tegelikult teevad, kuidas elavad, kaob ka usk sellesse rahvusesse. Või ma ei tea mis. Mis on ka ilmselt põhjus, miks on vaja hoida elus müüti Pätsist ja Laidonerist kui rahvuskangelastest, kui nad tegelikkuses olid kõige labasemad pätid, kurjategijad, kes olid nõus millega iganes, et mitte oma absoluutsest võimust ilma jääda, kartuses, et rahvas rebib nad elusalt tükkideks. Kus siis selle alanduse ja häbi ots! Selle vältimiseks kõlbas liit kasvõi koerakoonlastega.

Või kui Päts oli õige ja tubli mees, siis tuleks kohemaid lõpetada uurimine Villu Reiljani ja kõigi teiste nn maadevahetajate süüasjades, sest kokkuvõttes mõjutab see Eesti riigi ja rahva usaldusväärsust. Või mis? Või ei? Või saab see rahvas lõpuks ometi hoopis teada, kuidas tema suured ja tähtsad juhid elavad, mis juttu räägivad. Sest, eksole, avalikkuse ees valivad kõik sõnu. Aga päriselus, no kas on vahet Eesti ühel jõukamal ärimehel Rein Kilgil ja suvalisel pässil kuskil maapoe trepi juures, kes õlle ostmiseks raha nuiab?! Või see, kuidas tähtsad ametnikud, lausa ministrid rikaste ärimeeste perset lakuvad, nii et keel sitane. Nii see on. See on päris elu. Aga seda pole kahjuks võimalik lehest ega raamatust lugeda. Millest on kahju.

Samamoodi on kahju sellest, et ka ajaloolist tõde kallutatakse vastavalt sellele, kuidas vaja. No ok, ma saan aru, et Pätsu vaikiva ajastu ajal polnud võimalik kirjutada asjadest nii nagu nad on, ega ka nõuka ajal. Siis kirjutati lilledest ja liblikatest, või mingit ümmargust mõistukõnelist mula, millest igaüks võib midaiganes välja lugeda. Ja mis tegelikult mitte midagi ei ütle. Mistõttu keegi täpselt ei tea, mis minevikus toimus. Aga nüüd tuleb iga päevaga juba ausat juttu. Ja see on hea.

Väikse Inno vastus onu Rein Kilgile

Pildil väike Inno

Onu Rein Kilk rääkis täna ETV hommikutelevisioonis, kuidas teda kiusatakse taga ja ta pole midagi paha teinud. Ta on olnud hästi hea ja kõige parem ja seisnud alati õige asja eest ning kaitsnud nõrgemaid. Koos oma hea sõbra, onu Hans H-iga. Ja nüüd ta ei saa aru, miks pahad onud on teda kiusama hakanud.

Onu Rein küsis, kas te olete andnud politseile raha ja kas on vastu võetud. Väike Inno ütleb, et on küll, mitu korda, aga vastu on võetud ainult ühel korral.

Väike Inno soovitab onu Reinule nüüd kutsuda appi onu Hans ning kirjutada hästi palju pahasid lugusid nende pahade onude kohta, kes onu Reinu kiusasid. Alustada võiks näiteks onu Mardist ja tema KGB minevikust.

Luik avaldab maadevahetuse sisu

Väljavõte Delfi veebist.

Luik distantseerib end huvitavalt oma sõbrast Rein Kilgist, ilmselt, et mitte end kahtluse alla seada. Ent ütleb välja maadevahetuse sisu, mis on jäänud igasugu vahistamiste ja muude asjadega seoses varju: väljavalitud huvilisele "korraldati mingi ehituskeeluga loodusmaa, millele telliti meelega madal hinnang, ja see vahetati suurepäraste arenduskruntide vastu. Iga tehinguga jäi Eesti Vabariik järjest lollimaks ja vaesemaks."

Ehk siis siukestele tegelastele nagu Kilk võimaldati osta mingi ebahuvitav maa soodushinnaga ja see vahetati siis väärtusliku maatüki vastu, kuskil Jägala jõe ääres, nagu Kilgi puhul oli jutuks. Ja vaheltkasu summad olid kopsakad, nagu võib arvata, mis siis riigil jäid saamata.

Ma usun, et Luik oli neist asjadest teadlik, aga saatis rindele oma kamraadi Kilgi. Ent nagu neist lindistustestki selgub, ei läinud meestel õnneks. Kanguril olid juba "juhtmed" küljes. Kilk jäi lolliks ja ilma rahata. Ent nagu vestlustest selgub, tahtis temagi teatud teenete eest saada oma noosi riigi rahakotist.

See on Luigel muidugi huvitav tähelepanek, et Lõuna-Eestis kasutatakse raha asemel sõna "füür". Mis on mingi tuletis rootsikeelsest sõnast "fyrka", mida kasutavad ka soomlased, vähemalt Helsingis. Lõuna-Eestis on üldse huvitavad tuletised. Näiteks mingi aeg tagasi kasutati kena neiu kirjelduseks sõna "smurf", mis oli tegelikkuses üks multifilmikangelane.

Samas ma olen ise Luige suust kuulnud sõna "füür". Ei maksa siin oma sõpra päris naeruvääristada ka, ise oled talle neid asju õpetanud. Nüüd vastuta.

Üks päris lahe mäng

Väljavõte http://www.sockandawe.com/ veebist.

Rein Kilk ja Arnold Fjodorovitš

(väljavõte Kapo salvestistest, tänasest Postimehest)

REIN KILK: Jah. Kuule, aga, aga siis sa lased mulle selle välja ja siis vaataks, et mis me seal siis edasi teeme, et me peaks nagu tempokalt minema. Sest praegu, noh, muud ei ole midagi, et aga need annavad mulle ka piitsa, et davai, teeme ära, teeme ära. Täna käisin ka selle Raidla juures, et kurat, tead, need lepingud ja nood lepingud, et anname punni põhja…
KALEV KANGUR: Mmh…
REIN KILK: …et oleks nagu siis, siis, ee, valimisteperioodil, alates siin siis selle Arnold Fjodorovitši võimalikust valimisest, kuni siis selle, ee, mm, riigikogu valimisteni oleks nagu…
KALEV KANGUR: Jah, see on nagu see tööaeg, eks.
REIN KILK: Jah, vaikus majas…

Rein KIlk jagab matsu: raha teeb õigust

(väljavõte Kapo salvestistest, tänasest Postimehest)

REIN KILK: Ei, no aga kui raha teeb õigust nagu…
KALEV KANGUR: Ei, see…….
REIN KILK: …vanad roomlased, see, see, see, noh…
KALEV KANGUR: ………..jah.
REIN KILK: ……..siis on ta meeldivalt puudutatud, eks ole…
KALEV KANGUR: Jah, jah, jah…

Rein Kilgi ja Kalev Kanguri vestluses on Urmas ehk Ummi ilmselt siiski Urmas Ingver

Urmas Ingver, väljavõte Äripäeva veebist.

Urmas Ingver on Jõgevamaa Põllumajandustootjate Liidu juht, kes oli ise huvitatud Weroli ostust, aga ilmselt siis leiti üks ullike, Rein Kilgi näol, kes tehase ära ostis ja kellele saab müüa rapsi hea hinnaga. Kontekstist tuleb välja Henn Ruubel, kes oli Weroli juht enne, kui Kilk tehase üle võttis.

Urmas Ingveri armuke on endine põllumajandusminister Ester Tuiksoo, kelle nimi samuti Rein Kilgi ja Kalev Kanguri vestlusest läbi käib. Ja Ingveri lähedane võitluskaaslane on endine keskkonnaminister Villu Reiljan, kes oli maadevahetuse asjades oluline niiditõmbaja.

Arvata võib, et maadevahetuse asjadega sai Kilk kurssi pärast Weroli ostu, kui ta puutus kokku tähtsate Rahvaliidu toonaste ninadega. Ja arvata võib, et Ummi'ks kutsus Ingverit just Tuiksoo.

Ja ikkagi jääb küsimus, mida siis teab Kilk selle Ingveri kohta, mis infot ta püüdis Kanguriga vesteldes ära kasutada?

Siin väljavõte Kilgi ja Kanguri vestlusest (tänasest Postimehest):

REIN KILK: Ei no, see on mõte on… a kuule, ütle, kes seal vastutab selle detaili eest või seal saab ka vana Villem siis saab nagu teha…
KALEV KANGUR: Otsused, no need on, ee, ütleme, ee…….(katkeb) need füüreri vahetused…….(katkeb) nii et täna kontrollib Jõelähtme valda Rahvaliit täielikult.
REIN KILK: Et seal peaks olema ju see asi ka, et ega…ütleme, olgem ausad, et ega siis nüüd, ee, lihtsalt maatükki mul ei ole ju ise niisama mõtet osta, osta ka…(muheleb)
KALEV KANGUR: Ei ole, ei ole…Jah.
REIN KILK: …linna käest ja, ja siis no, istud seal nagu…no, minul ei ole vahet, et kuule, et sa ju said, eks ole, et, et…
KALEV KANGUR: Noh.
REIN KILK: ….kõigepealt, eks ole, klatid kinni selle, kuradi, selle Ruubeli tehtud kümme milli kahjumit…
KALEV KANGUR: Jah, jah.
REIN KILK: …seal tehases, eks ole … või no, see pärast, eks ole…
KALEV KANGUR: Jah, jah.
REIN KILK: …või kõigepealt ma maksan 35 milli või 32 milli nüüd selle eest sisse…
KALEV KANGUR: Jah, jah.
REIN KILK: …siis 10 milli kahjumit, eks ole…
KALEV KANGUR: Jah.
REIN KILK: …siis maksan Urmasele kõik tagasi…
KALEV KANGUR: Jah, jah, jah.
REIN KILK: …eks ju (naerab) ja selle eest ostan…mis sa ostad mingi maatüki kalli raha eest…
KALEV KANGUR: Sellepärast…
REIN KILK: …ja ütled, et täitsa loll, eks ole, tead, ise mõtlen ka.
KALEV KANGUR: Jah, jah, nii…seal…seal tema kontrollib, ee, objekti nii-öelda täielikult, noh.
REIN KILK: Et saaks, aga, aga et konkretiseeriks ära, siis see objekt või, või kas sul on mingi…vot see objekt, mis sul…mis sa seal näitasid…

Rein Kilk vist oli Res Publica sõber kunagi...

(väljavõte Kapo salvestustest, tänasest Postimehest)

REIN KILK: …..siis teeme eellepingud…
KALEV KANGUR: …et ma mõtlesin, ma mõtlesin ka selle peale, eks ju niimoodi.
REIN KILK: Et kui mina siin…paljugi mis, et saad aru, et ee…et nad ju, kurat, kõik need õudsed ja Raudsed ja …
KALEV KANGUR: Jah.
REIN KILK: …kõik, eks ole, saad aru. Et parem, kui on…teeme lepingud.
KALEV KANGUR: Ma olen, ee, ma…ma-ma-ma…
REIN KILK: Jah.
KALEV KANGUR: …ma mõtlesin selle peale ja-ja-ja…
REIN KILK: Jah.

Mida teab Rein Kilk Urmas Sõõrumaa kohta

Väljavõte Postimehe veebist.

Postimehes avaldatud vestluses Rein Kilgi ja Kalev Kanguri vahel märgib Kilk, et teab midagi Ummi ehk Urmas Sõõrumaa kohta. Mis see võiks küll olla? Selle infoga, või õigemini lubadusega seda mitte avalikustada püüab Kilk veenda Kangurit talle teeneid osutama. Aga Kangur ei võtnud vaatamata survele vedu. Sellest lindistusest nähtub, et Kangur oli väga suure surve all, võib ette kujutada, et ühel päeval helistas talle pool Eestit, sõnumiga: "Lasen füüri, teeme vahetust!"

Väljavõte Kapo lindistusest, mis avaldatud Postimehe veebis:

KALEV KANGUR: Ma pean, ma pean mõtlema, ma lihtsalt pean…
REIN KILK: Sest minu eesmärk on ju, vaata, siin on sihuke lugu, eks ole, praegu nüüd on kõik on asi aetud nagu üles, eks ju, et nii…Siin on see, (kopsimine) kõik olen uuesti saand kokku Estri ja Villemiga, eks ole. Ee, Estrikene on väga murelik, Villem on väga murelik. Ma tahaks, kõik, eks ole, nii et oleks, tõesti, ma saan nendest aru, teeks sihukse pulli…Ummiga olen rääkinud, eks ole. See mis Urmasega, seda ma ei taha teada, eks ole. Ma ütlen, mida vähem neist asjadest ma tean ja ma loodan, et ka tema minu asjadest ei tea midagi, see võiks jääda nagu…
KALEV KANGUR: Jah
REIN KILK: …saad aru. Saad aru, mida, mida igaks juhuks, eks ole…
KALEV KANGUR: Jaa-jaa

Rein Kilgil vedas

Väljavõte Äripäeva veebist.

Kinnisvara- ja teenindusettevõtjal Rein Kilgil vedas, et jäi maadevahetuse asjaga hilja peale, mistõttu jäi tal "füüri välja panemine" katki. Maa-ameti endine juht Kalev Kangur ei julgenud temaga enam bisnist teha.

Huvitav on see, et Kilk, kes ise pidevalt teisi korruptsioonile kaasa-aitamises siunab, on ise kuramuse korruptant. No, selge, Eestis muud moodi äri ajada ei saa. Aga siis hoia oma mokk maas, ära tuututa igal võimalikul juhul.

Miks aga info Postimehele lekitati? Sest Kilgi sõber Hans Luik lasi Ekspressis ilmuda lool, kuidas maadevahetuse algatas Reformierakond. Ja nüüd tuli selle eest nätakas tagasi. Nagu see ikka käib.

Selline nägi välja Cleopatra egüptoloogide rekonstruktsiooni põhjal

Kujutis Daily Mail'i veebist.

Hakkab looma, Lilit näitas juba tissi!

Lilit Kaaret, väljavõte Toptopi veebist.

Tõehetke-Lilit, ehk Lilit Kaaret, kes loeb tibiportaalis Toptop alasti autouudiseid, näitas juba väheke tissi. Mis on kahtlemata suur edasiminek. Nii hoida!

Siin veel üks kujutis Toptopist:

Blogipidamise õiguslikust regulatsioonist

Väljavõte Päevalehe veebist.

Küllap on nii mõnedki blogijad kas juba seisnud silmitsi kohtust saabunud teadetega või on seismas, või siis teadetega sellisest usinast asutusest nagu andmekaitse inspektsioon.

Mida nüüd teha?! Kindlasti on enamik heausksetest blogijatest esmalt paanikas nagu kirjanik Olavi Ruitlane, kes ei julgenud mõnda aega isegi kirjutada. Isegi mitte sahtlisse. Sest kes teab. Mis tagajärjed sellel kõik võivad olla.

Nüüd, ma tahaks maha rahustada: senikaua kuni Eesti on Euroopa Liidus, pole eriliseks paanikaks põhjust. Eks kõik kohanevad läänelike väärtuste ja eelkõige sõnavabadusega, seda eelkõige riigiasutused. Kui nõuka ajal oli kolmest inimesest koosnev grupp juba oht riiklikule julgeolekule, rääkimata sellest, mida see grupp rääkis, siis läänes pigem soodustatakse kogunemisi ja rahva-algatust. Ning mis kõige olulisem, sõnavabadust. Kui olete tähele pannud, siis solvang pole Euroopa Liidu seadusandluses, uue karistusseadustiku järgi enam kriminaalkorras karistatav, vanasti nõuka ajal oli, vana kriminaalkoodeksi järgi. Ja internet oleks nõuka ajal kohe ära keelatud.

Kirjutasin siin juba mõnda aega tagasi, viitega Soome juhtivale ajakirjale Suomen Kuvalehti, et internet on KOHT. Kus kehtivad samasugused reeglid nagu igasugusele muule kohale, näiteks tänavanurgale, kohvikulauale või poe kassasabale. Sa võid vabalt rääkida, mida asjadest arvad ja tead, aga ei tohi kutsuda riiki kukutama, rassilisele diskrimineerimisele jms karmidele asjadele, mis on kriminaalkorras karistatavad.

See on laiem taust. Nüüd, kui kitsamaks minna, siis on blogipidamisel veel mitmeid nüansse, lisaks tavapärasele kohale tänaval või internetile. Kui inimese isik tänaval on suhteliselt hõlpsasti tuvastatav, näiteks pealtnägijate, tunnistajate kaudu, ja internetis samuti võimalik, kui oled ise endale ametlikult domeeni registreerinud, siis blogiasjanduses on lood enamasti keerukamad. Ehk teisisõnu, kui sa pole internetis millegi tekitamiseks või registreerimiseks andnud oma isikut tõendavat dokumenti, siis ei ole võimalik kuidagi tõestada, et see oled just sina, kes seal midagi räägib või kirjutab. Seda võis teha keegi teine sinu eest, näiteks. Ja ka siis pole tõendatud, et seda tegid just sina, sest keegi võis seda teha sinu arvutist. Või sinu nime all mõnest teisest arvutist.

Ja ma soovitan ignoreerida igasuguseid telefonikõnesid ja muid teateid. Või ähvardusi. Need võib rahulikult ära kustutada. Kui kellelgi on isiklikult sulle mingisugune pretensioon, siis tuleb seda teha tähitud kirja teel. Sest, jällegi, muul moel pole tõendatud, et just sina oled selle teate kätte saanud. Kui ainult allkirja vastu, näidates isikut tõendavat dokumenti.

Kui nüüd Ruitlase juhtumi juurde tagasi tulla, siis ta sai kohtult määruse, mis nõudis blogi sulgemist. Ent Ruitlasel polnud mingit põhjust nõndaviisi talitada, sest vastav nõue oli tõendamata. Tsiviilkohtumenetluses seevastu tuleb iga viimnegi nõuderaas korralikult ära tõendada. Ehk vastaspool oleks pidanud tõendama, et see oli Ruitlane, kes seda blogi nö peab ja et see oli Ruitlane, kes sinna blogisse sõnumeid kirjutas ja et see on Ruitlane, kes saab selle blogi kinni panna. Kuni need asjad pole tõendatud, või õigem oleks öelda, et on tõendatavad, pole kellelgi mingit õiguslikku alust nõuda sellisel kujul blogide sulgemist. Ega nõuda, et sealt mingeid materjale kõrvaldataks. See on umbes sama kui nõuda, kohtu kaudu seejuures, et keegi tõmbaks oma kohvikulauas, või õigem oleks öelda, et kohviku pellaris, kinnises boksis, sitapoti peal välja öeldud sõnad suhu tagasi. Või et kohus keelab selle kinnise vetsuboksi ja kõik selle ümber toimunu ja toimuva. Või nõuab seda vetsuboksi kasutanud sittujate ja kusejate eemaldamist, teatud päeva seisuga. Nonsens. Ja veel suurem nonsens on see, et kohtunikud üldse selliste asjade peale aega raiskavad.

Hans H ründamise ainetel

Käisime Innoga täna Maksimarketis, ostsime avokaadosid ning katsusime etendada näitemängu Hans H Luige ründamise ainetel.

Mina olin Marek Võrk ja Inno oli Murtaz Tšetšija.

"Kuule, hõi, lähme paneme punapea põlema!" ütlesin mina, olles asetanud ostukorvi paar tühja klaaspudelit. Karupoeg Puhhi pildiga.

"Ei tea, kas maksab ikka," kostis Inno-Murtaz ning vahtis rahutult selja taha.

"Mis kused?" küsisin mina üleolevalt. "Oled mingi Luige nuhk vä?"

"E-ei ole," pobises Inno ning ta põlved vajusid longu. "A see Luik on päris mõjukas mees".

"Kuradi konn, raisk," ärplesin mina. "A vaata, et sa sest kellelegi ei iitsata".

Inno-Murtaz lubas olla vait kui haud, kummardas veel demonstratiivselt Meka poole, nagu ühele korralikule muslimile kohale. Aga homme läheb Inno-Murtaz menti ja ütleb, et mul olid ostukorvis tühjad klaaspudelid. Mõne kuu pärast mõtleb Inno-Murtaz ringi ja väidab, et need polnud mitte klaaspudelid, vaid mänguasjad. Ja et mendid panid tal senikaua näppe sahtli vahele, kuni ta minu vastu tunnistas. Ja seejärel mõtleb Inno-Murtaz jälle ringi ja ütleb, et tegelt ma ikkagi ründasin Luike, ja et ta teab täpselt, sest ma sain instruktsioonid posti teel. Ja et ta kartis vahepeal mu vastu tunnistada, sest ma käskisin talle vahepeal kolakat anda. Eriline konn.

Ma olen üsna kindel, et tuleb õigeksmõistev otsus. Mis sealt muud ikka tulla saab, kui on vaid ühe ebausaldusväärse tunnistaja ütlused. Ja ega te ometi arva, et Marek Võrk on nii loll, et ajab niisuguseid asju Prisma peremarketi puuviljaleti ääres. Pooltuttavaga, kelle nimi on Murtaz Tšetšija. Nädala nali, tõepoolest.

A kui ma vabaks saan, siis loodan, et Luik kutsub sauna. Minu ja Pauluse ja Araka ja Tuuksami ja Kristjuhani. Ma kuulsin, et prokurör, mis ta nimi oligi, Evestus, oli seal juba käinud. Meie tahame ka.

Mis tegelane on Tiina Mare Hiob

Väljavõte Postimehe veebist.

Kohvikule on tulnud mitmeid vihjeid, kuidas peresuhteid lahendav advokaat Tiina Mare Hiob on üks äärmiselt ebameeldiv tegelane, kelle käes pereliikmed kiunuvad ja mingit lahendust ei ole. Inimesed on aastaid kohtu vahet käinud, kulutanud aega, raha ja närve ja tulemust ei kusagil. Samas on pereadvokaate, kes on mõne kuuga jõudnud kõiki osapooli rahuldavate kohtuväliste lahenditeni.

Millest küll selline vahe? Ja mis inimene on Tiina Mare Hiob? Ajakirjanduses on olnud juttu, et ta on esindanud puuetega inimesi ja teinud seda isegi tasuta, samas, et ta käitub kohtusaalis nagu voorimees, sõimab vastaspoolt nii mis kole. Millest selline vastuolulisus? Ja teiselt poolt jõhkrus? Mis lahendusi saab sellisel juhul olla, eriti veel emotsionaalsetes pereasjades, kui advokaat teist poolt sõimab? Võimalik, et Hiob teeb endale sedasi tööd juurde, kuna konfliktid eskaleeruvad. Aga mis lahendus see on?

Delfi Naistekas kirjutab, et Hiob on tuntud kui meestevihkaja ja isade teerull. Et esindab väga hästi naisi ja keerab meestele. Aga kas see on siis lahendus? Kas selline ongi hea pereadvokaat? Ja isegi, kui isast teerulliga üle sõita, kas see on lahendus, eriti pikemas perspektiivis? Kas lapsed on õnnelikud hiljem selliste lahenduste üle, kus isadest on üle sõidetud. Sest isad valdavalt ei kipu vaidlema ega kauplema. Nad lepivad sellega mis on.

Küsimus on ka selles, kuidas saab advokaadina, eriti pereadvokaadina töötada selline konflikte inimene? Kes ajab pooli veel rohkem tülli ja pooldab veriseid lahendusi. Ma saan aru, kui ta oleks prokurör või vangivalvur, või sõjaväelane, kes peab aeg-ajalt karmust üles näitama, aga advokaat. Kas tema vaimse tervisega on kõik korras?

Kui kellelgi on infot, või pilte Tiina Mare Hiobist, andke märku: innott(ät)mac.com

Inno-Irja kohvik ühineb õnnesoovidega Hans ja Selle Luigele

Väljavõte tänasest Päevalehest.

Palju õnne Sellele ja Hansule pisitütre sünni puhul!

Juba eilne sündmus, nagu võib aru saada, aga millegipärast pole sellest kuskil uudist olnud. Ei tea, miks.

On kuulda olnud, et Hans ja Selle ei ela enam koos, Selleke on lausa Ekspress Grupi ettevõtetest taandunud. Ja elab eraldi majakeses. Hans pidi elama koos Kristiina Tänavsuuga, oma sõbra Peep Mühlsi naise Kersti Tänavsuu õega. Küllap neil on iga päev üks pidu ja pillerkaar, sest Mühls on kõva naiste-, nalja- ja napsumees. Nii nagu ka Hans. Viimasel ajal on veel narkots ka lisandunud. Kokaiini panevad kõik tegijamad ärimehed ja muud ka, kellel raha või tutvusi.

Mis see põhjus võis küll olla, et Hansuke Sellekese niimoodi enne lapse sündi maha jättis? Kas Hansa tahtis niiväga poega. Ja sellepärast loobus Sellest, et too poega ei saanud. Hea, et Selle veel ellu jäi, Inglise kuningad on oma naistel selle eest päid lasknud maha lüüa, et nood poega ei sünnitanud. Või on põhjuseks liiderlik eluviis, millele Selleke Naistelehes viitas. Või on hoopis Selle leidnud omale silmarõõmu ja pettis Hansu. Või mis.

Vihjaku see, kes teab täpsemalt.

Daniel Vaarik lahkab hämamise võtteid, ja ise hämab ka!

Väljavõte Daniel Vaariku veebikodust Memokraatia.

Daniel Vaarik lahkab oma Memokraatia-nimelises veebikodus hämamise võtteid, mis on igati tänuväärne, eriti ajal, kui valitsus jagab infot kogustes, mida ajakirjanikud ei jaksa seedida ja lasevad end ette söödetud infost kanda. Ka see on üks moodus avalikkusega manipuleerimiseks.

Ent kahjuks langeb ka Vaarik ise lõksu, kuna väidab, et kõige suurem hämaja on Keskerakond. Mina nii ei ütleks. Hämavad kõik. Poliitika ongi üks suur hämamise kunst. Iseküsimus on selles, kes hämab ja kuidas seda vaadatakse. Minu meelest on suurim häma hetkel see, et valitsus, kelle käes on võim, lükkab süsteemselt vastutust opositsiooni kaela. Loomulikult võib olla opositsioon süüdi ka valitsuse tegematajätmistes ja muus, aga ometi on kahe otsaga asi, see oposistsiooni süüdistamine ja tümitamine. Eriti, kui asjad pole üheselt selged. See oli väga levinud USAs pärast II ilmasõda, kui algas inimeste massiline jälitamine ja süüdistmine seotuses NLiiduga. Sellel kampaanial oli ka oma nimi, McCarthy'ism. Alles hiljem tuli välja, et paljud süüdistused olid fabritseeritud ja kampaaniate üks algatajatest, senaator McCarthy oli paljud asjad ise välja mõelnud.

Esitan oma kommentaarid Vaariku välja toodud hämamise tehnikatele.
1. "Sa pole ise parem".
Mulle tundub, et "Sa pole ise parem" mees on Villu Reiljan, Rahvaliidu endine juht. Kes ühtelugu vabandas, ja vabandab siiani end välja sellega, et "nemad ka!". Teiste kohta ei oskagi seda öelda.

2. "See on valimisvõitlus".
Jällegi, minu hinnangul on see mees taas Reiljan, kes nägi igasuguses kriitikas valimisvõitlust.

3. "Ma käisin ise vaatamas ja midagi polnud näha!"
No see mees on peaminister Andrus Ansip! Kas pole? Kel on iga asja kohta nö oma arvamus ja kes ka häälekalt seda avaldab. Ja teda jäädakse peaaegu alati uskuma. Kuigi viimasel ajal enam mitte eriti.

4. Oma meediakanal.
Siin on tõesti Savisaar tegija, kes on oma kanalit juba aastaid üritanud tekitada, aga millegipärast edutult. Ja alati on seda saatnud skandaal. Samas on Ansipil, või siis Reformierakonnal see palju paremini õnnestunud. Neil on kõik kanalid käes, lisaks üleriigiline tasuta ajaleht igasse kodusse. Ilmselt seetõttu, et Savisaar on halb suhtekorraldaja, ta kohe ei oska ajakirjanike külje alla ujuda, usaldusväärseid suhteid luua. Seetõttu mõjub ta dominantsena. Kuigi ka Ansip võib olla dominantne. Aga ainult siis, kui ta on võitnud usalduse. Mitte keegi peale Ansipi pole mind ajakirjanikuna sõimanud, pealegi veel loo eest, mida ma ise ei kirjutanud.

5. "Kes lekitas?"
Siin ei oska kedagi eriliselt välja tuua, kõik on seda kasutanud.

6. Kaikaga vello
No minu meelest pole see mitte Jürgen Ligi, ega ka Ain Seppik, vaid hoopis Igor Gräzin. Tema on Kaika-Vello kuubis. Teist sellist on raske leida, ehk siis erakondade noortekogud.

7. Seostumine millegi süütuga.
Ka seda taktikat on kasutanud kõik erakonnad.

Liis Haaveli teema nüüd eraldi blogis

Liis Haavel.

Liis Haaveli teema on nüüd eraldi veebiküljel. Seal on põhjalik ülevaade selle kohta, kuidas tähtis Kuressaare reformierakondlane ja naistearst Varje Haavel kiusab süsteemselt taga oma tütart Liisi, tekitades viimasele tõsiseid hingepiinu.

Sisuliselt on tegemist juhtumiga, kus ema jälitab oma täiskasvanud tütart ja muudab tütre elu põrguks. Põhjuseks on kartus, et tütar avalikustab perekondliku pedofiiliaskandaali, kus Liisi isa, arst, haigladirektor ja tähtis Reformierakonna nina Hannes Haavel ahistas seksuaalselt oma alaealist last.

Selleks on vaja emal Liis avalikkuse silmis iga hinna eest halba valgusse seada ja see on tal ka õnnestunud. Iga viimnegi kui Liisi tegevus ja samm on avalikkuse ette kistud. Varje Haavel on ise öelnud, et tema eesmärk on hävitada Liisi kooselu abikaasaga ja Liis koju tagasi tuua.

Ajakirjandus on olnud Liisi ema, Kuressaare mõjuka tegelase Varje Haaveli poolel, aidates kaasa tütre elu hävitamisele. Ent Liis on survele vapralt vastu pidanud.

Varje Haavel näeb välja selline:

Alati on süüdi valimissüsteem

Väljavõte Postimehe veebist.

Niipalju kui ma mäletan, on taasiseseisvunud Eesti ajal olnud valimissüsteem pidevaks jutuaineks. Alates suurest valimissüsteemi spetsialistist Rein Taageperast ja lõpetades nüüd siis Urmas Reinsaluga. Kes siis räägivad, kuidas olemasolev kohe kuidagi ei lähe mitte ja et seda tuleb timmida. Ja küll teda on siis timmitud, kord nii-, kord naapidi.

Aga mis see muutnud on? Mida on see paremaks teinud? Üksvahe oli kangesti suur mood anda enam eeliseid suurtele, ja pudendada väiksed välja, ilmselt siis selleks, et lahti saada nõrgematest ja venelastega seotud erakondadest. See andis eelise neile suurtele, kes oskasid need väiksemad enda poole meelitada, see on siis peamiselt Keskerakonnale, aga ka Reformierakonnale.

Nüüd läheb lahti siis jälle vastupidine trall. Kus siis hakatakse taas väiksemate eest võitlema.

Ja mis huvitav, kogu aeg on neid muudatusi põhjendatud sellega, et eelmine kord polnud piisavalt kooskõlas põhiseaduse ja muude asjadega. Selline see ilmaelu juba kord on, seadus on kummist. Ja inimene seal vahel nagu kelgunöör.

Aga rahvas on ikka valinud seda, kes on olnud ausam. Sest ühte või kahte, või isegi mõnda võid lollitada, aga kogu rahvast on raske lollitada. Eriti veel pikka aega. See ongi demokraatia tugevus.

Valitsus kontrollib meediat

Viimasel ajal on täheldatav, et meedia ei jõua kaasas käia teemadega, mida söödetakse ette valitsusest ja teistest valitsusega seotud asutustest. Eriti puudutab see eri linna-ametnike vahistamisi, mis justkui tellimise peale on koondunud kõik ühele, jõulu-eelsele ajale, jättes mulje, et Eesti kahes linnas tegutsevad vaid korruptandid. Sest mis muu saab olla sellise etteplaneeritud tegevuse tulemus. Kui on teada, et jõuluajal on paljudel juba mõtted mujal, asutustes tehakse aastast kokkuvõtteid. Mis näitab kahtlemata selle ühe politseiasutuse meelsust, mis neid aktsioone korraldab.

Samas, tuleb tunnistada, on see ka nende aktsioonide nõrkus. Rahvale ei jää need lihtsalt meelde. Neist ei hoolita. Mis näitab, et ka see asutus, mis neid aktsioone korraldab, ei võta neid tõsiselt. Tundub olevat mingi plaani täitmise üritus, et aastapreemiad kätte saada. Või umbes nii. Kunagi oli laiemalt arutusel mingi selline Res Publica noormeeste kava tabada mingi aja jooksul n-arv korruptante, millele praegune justiitsminister Rein Lang toona häälekalt vastu seisis. Nüüd on ta olnud vait.

Miks ajakirjandus kõige ette söödetuga kaasa jookseb. Raha ja ressursside puudumisega seda enam põhjendada ei saa, sest kasumid on väljaannetel olnud prisked, raha on olnud kamaluga. Kas see on laiskus? Tont seda teab. Või rumalus? Võibolla. Kohati tundub, et ajakirjandus on sama meelsusega, mis need politseiasutused, mis on huvitav, sest enamasti on ajakirjandus võimuloleva valitsusega opositsioonis. Muidu on ajakirjandusel raske tegutseda. Sest mis sa ikka kaasa laulad, ja seda magusat kaasalaulmise mesijuttu ei taha rahvas eriti lugeda ka.

Samas on kaasajooksmine ohtlik. Kui ajakirjandusest aga saab valitsuse sülekoer, nagu see juhtus näiteks USA ajakirjandusega Iraagi invasiooni ajal, võivad sel olla väga kurvad ja kaugeleulatuvad tagajärjed. Sest, pidagem meeles, ajakirjandus on üks väheseid jõude ühiskonnas, mis suudab valitsusel ja ka teistel võimudel silma peal hoida, selle tegevust mõjutada. Ehk teisisõnu, kutsuda valitsust mõistusele. Et hullemat ära hoida. Eestis on ajakirjanduse võimu-pugejalikkus viinud selleni, et valitsusjuht on kaotanud reaalsustaju, mille üle küll naerdakse, ent millel on olnud tõsised tagajärjed kogu riigile ja majandusele, ühesõnaga kogu rahvale. Mis kokkuvõttes on vähendanud nii valitsuse kui valitsuserakondade populaarsust. Sest, ja seda ei maksa unustada, rahvas pole rumal. Vaadakem kasvõi seda, milliste rõõmuhüüete saatel kupatati USAs ametist senine president George Bush. Ja sellele laulis lõpuks kaasa seesama ajakirjandus, mis Bushi poliitikat oli varem taevani kiitnud. Nii et siin ka sõnum poliitikutele: ajakirjanduse kiitus võib olla kui püksi pissimine, mis kaob niipea, kui te oma populaarsuse kaotate!

Kuidas said eestlastest okupandid

On selge, et see, mida USA Iraagis omavoliliselt korraldas, oli okupatsioon, millel pole mingit õigustust. Ja Eesti osales selles okupatsioonis.

Kuidas siis juhtus nii, et Eestist, kus teatakse väga hästi, mida tähendab okupatsioon, kuidas sellest Eestist sai okupant?

Ma ise arvan, et varasemate okupatsioonidega on eesti rahval tekkinud mingid kompleksid. Mingi teatud alaväärsuskompleks. Mille tulemusel tahetakse end näidata paremana, olla ise okupant. Kasvõi natuke. Võibolla isegi soovist teistele tagasi teha. Ja kui seda ei saa teha oma põlisvaenlaste, sakslaste ja venelastega, siis käib misiganes rahvas kusiganes maailma otsas.

Ja huvitav oli jälgida, kuidas Eesti juhid rääkisid okupatsioonist Gruusias, kui Eesti on ise samasugune okupant Iraagis. Et millest sellised topeltstandardid.

Tõenäoliselt, ja ma väga loodan, et pärast Bushi kukkumist selgitatakse välja, kuidas sai võimalikuks Iraagi sõja alustamine ning okupatsioon ning võetakse süüdlased korralikult pihtide vahele, nii nagu tehti seda pärast II ilmasõda. Ja samuti, et uuritaks tõsiselt Gruusia-Venemaa sõda ning ka seal süüdlasi karistataks. Sest, nagu see kipub olema, kui süüdlased, kurjategijad siis, jäävad karistuseta, panevad nad toime üha uusi ja uusi kuritegusid. Ning ka teised, kes näevad, et kuriteole ei järgne karistust.

Täielik kino Iraagis

Väljavõte CNNi veebist.

Jopakolla. Sellist kino ei näe iga päev, kus president, eriti veel USA oma peab kummarduma, et mitte kingaga vastu pead saada. Nüüd on siis näha, mida arvatakse Iraagis tegelikult ameeriklastest ja ilmselt siis ka ka nende ustavatest jüngritest eestlastest.

Video on nähtav siin:

Ju-uba parem, Kanal 2

Kanal 2-e Reporter oli täna Liis Haaveli ja Vello Loidi kohtuprotsessi kajastades täitsa tubli. Võttis ilusti Liisilt intervjuu ja oli suht-koht objektiivne. Tubli töö! Nii hoida!

Aga kohtunik Liina Pohlak on üks imelik naisterahvas. Käskis Liisil kohtusse tulla, kuigi Liis tundis end täna halvasti. Ja kui Liis ütles, et ta on haige, siis vastas kohtunik, et rasedus pole miski haigus.

Õige, Liina. Rasedus ei ole haigus. Normaalne rasedus ei ole miski haigus, küll aga tuleb olla äärmiselt ettevaatlik, kui inimene on riskirase. Liis on suhkruhaige ning tema esimene laps suri tal sisse ära, kuna ta oli siis väga suure pinge all. Kas tahad, Liina, et Liis kaotaks sellegi lapse? Kas võtad selle oma südametunnistusele, kohtunik?

Olgem ikka inimesed. Mistahes me ka Liisi kohta ei arvaks, tema sündimata laps ei ole kohtu all. Ega pea seetõttu ka kogu seda kammajaad kaasa tegema. Las Liis sünnitab ära, küll siis jõuab kohut pidada. Ega kohus ole jänes, mis eest ära jookseb.

Kogu loo juures on muide äärmiselt sümpaatne see, et hoolimata pingest, mille all Liis elab, ning vaatamata oma tervislikule seisundile, suudab ta ikkagi olla hea ema oma kahele väikesele lapsele - enda ja Vello ühisele pisipojale ja Vello kooliealisele tütrele mehe esimesest kooselust. Kuigi ta enda lapsepõlv oli kaugel ideaalsest, pole ta kibestunud ning üritab pakkuda oma lastele parimat. See on päris ilus saavutus, ma arvan.

Üks huvitav video Eesti teemast Venemaal

Kus siis meelelahutuslikus saates "Prožektor Paris Hilton", midagi sarnast nagu Kanal 2 Ärapanija või ETV Erisaade, kommenteeritakse uudist Eesti kohta, mille järgi on Eesti kaitseminister Jaak Aaviksoo ähvardanud, et kui ei leita kohe kaitsekulutusteks täiendavalt 300 miljonit dollarit, et siis ähvardab eestlasi Siberisse küüditamine.

Noormehed leiavad, et on huvitav reaalsus seal Euroopa Liidus. Kus siis Eesti nõuab Euroopa Liidult toetust, ähvardades, et vastasel korral saadetakse inimesed Siberisse. Ja Euroopas kõik usuvad seda eestlaste juttu.

Üks noormees ütleb irooniliselt, et teate, Venemaa otsustas Eestimaa sulgeda ja Eesti asemele ehitada bowlingu. Euroopalstel vajub siis imestusest suu lahti ja küsivad, et kas tõesti, taheti bowling avada. Kas dokumente on selle kohta? Ei ole! Siis usume!

Noormehed tsiteerivad üht ajalehe uudist, mille pealkiri kõlab: "Eesti küsib raha sõjaks Venemaaga." Siis vaadatakse ühe Eesti sõduri pilti ja kommenteeritakse, et mis siis juhtub, kui selliseid hakkab Venemaa poole sibama. "See pole hirmus, see on naljakas!" Üldine naer.

Siis üks noormees ütleb, et ühe teise särgi peal on justkui armeest naasev Eesti sõdur. Ja kõik jälle naeravad. Siis ütleb teine, et see pole naasev sõdur, seal niimoodi teenitaksegi. Et see on käsklus Valvel! Eestis.

Siis ütleb noormees, et eestlased, kui te meid vaatate, mitte keegi ei kavatse teid kuhugi ajada. Ärge muretsege, sõbrad! Ja siis teine uudis Eestist, mille peale kõlab kommentaar, et juba teine uudis Eestist, mis tähendab, et lähema 8 aasta jooksul nad enam Eesti uudiseid ei kommenteeri. Teine uudis puudutab nimesid puudutavat seadust. Kus siis Eestis kavatsetakse hakata soodustama nimede eestistamist. Ja siis ironiseeritakse selle üle, milliseid need nimed hakkavad olema.

Pane amet maha, Kati Valma!

Olen sel nädalal kuulnud uskumatuid lugusid Nõmme linnaosavalitsuse lastekaitsespetsialistist Kati Valma kohta. Näiteks räägib Vello Loidi ema Maimu-Milvi alltoodud videos, kuidas seesama Kati Valma talt koos Liis Haaveli ema Varje Haaveliga Liisi väikest poega jõuga ära võtta ning Tõnis Paltsu naise Karmen Paltsu hoolde anda tahtis, ning kuidas tuntud lastekaitsja vanainimeselt lisaks sellele veel tema nimel olnud maja välja pressis, lubades, et kui Maimu-Milvi maja ära annab, siis saavad Liis ja Vello vangist vabaks. USKUMATU, kas pole. Millega tegelevad siin, Eesti Vabariigis lastekaitsjad. Ilmselt palk on nii väike, et tuleb mujalt juurde teha. Varje Haavel, kes oli väga huvitatud, et Maimu-Milvi talle kuulunud kinnistu ära annaks, siis ilmselt kuidagi tasus tal kuritegu toime panna aidanud lastekaitsjale.

Lisaks sellele helistas Kati Valma Liis Haavelile ning sõimas tal näo täis, et Liis on üks pätt ja kaabakas ning kogu Eesti paljaks varastanud, ja et talt tuleks laps ära võtta. Tuletan meelde, et Liisi suhtes pole veel süüdimõistvat kohtuotsust tehtud, istungid kohtunik Liina Pohlaku juhatamisel on alles algamas. Ehk siis: Eesti Vabariigis on lastekaitsjad nüüd ka kohtumõistmise enda kätte võtnud. Ei meeldi su nägu, võtame sult lapse ära - karmauhh! Ja kobiseda pole sul midagi. Vat nii.

Minu meelest tuleks selline "lastekaitsja", kes lapse huvidele sedaviisi kauges kaares sülitab ja teda armastava vanaema hoole alt ära tirima tuleb, kohemaid ametist lahti lasta. Lastekaitsja ei saa olla kurjategija, kes käib mööda rahumeelsete inimeste kodusid ja ähvardab neid. Sellised lastekaitsjad on lastele kahjulikud.

Kutsun üles kõiki inimesi, keda Kati Valma samal moel kohelnud on, sellest meile koheselt teada andma. Andke meile teada ja me kaitseme teid. Muu meedia seda teemat üles ei võta, sest Postimees kaitseb Reformierakonda, kuhu kuuluvad Liisi vanemad Varje ja Hannes Haavel, kes on prominentsed arstid Kuressaares, ning Hans H Luigel on esiteks kinnisvarahuvid ning teiseks sõprus Tõnis Paltsuga, kes on Liisi vanemate sugulane.

Igatahes - saatke meile infot Kati Valma kohta. Saame sest lastele kahjulikust lastekaitsjast lahti.

Kaadrid Lübeck'ist

Avastasin oma kaamerast mõne kuu vanused kaadrid Saksa linnast Lübeckist, kust said alguse Põhja ristisõjad Balti riikidesse 12. sajandil. Edukate sõjaretkede toetamise eest sai Lübeck vabalinna staatuse, mis võimaldas hiljem Hansaliidu loomise. Lübeckist sai Hansaliidu keskus. Enne ristisõdu võimutsesid Läänemerel taanlased ja nende keskus asus Gotlandil.

Lübeckist on pärit selline tuntud maius nagu martsipan. See sündis ajal, kui ladudes polnud järel muud kui vaid mandlid ja suhkur, tõenäoliselt ikkagi mesi. Mandlid jahvatati ja segati magusainega, mis ongi kokku martsipan.

Läbi nagu Läti raha

See vanasõna peabki paika.

Maimu-Milvi Loit kummutab müüdi nagu oleks tema poeg paadunud kriminaal

Tallinlanna Maimu-Milvi Loit kummutab müüdi nagu oleks tema poeg Vello Loit paadunud kriminaal ja kutsikatapja. Loit räägib välja tõe oma poja kohta. Seni pole selle vastu huvi tuntud, selle asemel on ajakirjandus loonud müüte.

Liis Haavel ja Maimu-Milvi Loit räägivad Tallinna ebaeetilise lastekaitsja Kati Valma kohta

Liis Haavel ja Maimu-Milvi Loit räägivad ebaeetilisest Tallinna Nõmme linnaosa lastekaitsespetsialistist Kati Valmast, kes täidab Liisi ema Varje Haaveli tellimusi, käib vanainimestelt vara välja pressimas ja keda tegelikkuses ei huvita lapse huvid.

Liis Haaveli ämm Maimu-Milvi Loit kirjeldab, kuidas reformierakondlane ja Tallinna lastekaitsja käisid talt vara ja lapselast välja pressimas, IV osa

Liis Haaveli ämm Maimu-Milvi Loit kirjeldab, kuidas reformierakondlane ja Tallinna lastekaitsja käisid talt vara ja lapselast välja pressimas, III osa

Liis Haaveli ämm Maimu-Milvi Loit kirjeldab, kuidas reformierakondlane ja Tallinna lastekaitsja käisid talt vara ja lapselast välja pressimas, II osa

Liis Haaveli ämm Maimu-Milvi Loit kirjeldab, kuidas tuntud reformierakondlane ja Tallinna lastekaitsja talt vara ja lapselast välja pressisid

Tallinna elanik Maimu-Milvi Loit kirjeldab juhtumit mõne kuu tagusest ajast, kuidas tuntud Saaremaa reformierakondlane ja naistearst Varje Haavel ning Tallinna Nõmme linnaosa lastekaitsespetsialist Kati Valma käisid temalt vara välja pressimas, ähvardades, et vastasel korral ei saa Loidi poeg Vello Loit ega pojanaine Liis Haavel vanglast välja. Samuti käidi temalt välja pressimas tema väikest pojapoega, kelle vanemad olid usaldanud tema hoolde.

Varje Haavel on juba aastaid pidanud varjatud sõda oma tütre Liis Haaveliga, kasutades kõiki võimalusi ja vahendeid. Konflikt vanematega tuleneb asjaolust, et Liisi isa kuritarvitas tütart seksuaalselt ja Kuressaares ühiskondlikult tähtsad vanemad ei taha seda tunnistada. Samuti ei ole vanemad rahul Liisi elukaaslase Velloga, keda sõimatakse kriminaaliks. Liis Haaveli vastane kampaania on sajaprotsendiliselt initsieeritud tema mõjukate vanemate poolt.

Liis Haavel ja Vello Loit on kohtu all süüdistatuna vanuritelt vara ülekavaldamises. Samas on kõik tehingud notariaalselt kinnitatud. Vanainimesed on olnud nõus kinkima oma vara lähtuvalt nende soovist leida abi. Kohtu ja arstide abil on vanainimesed tunnistatud tagantjärele teovõimetuteks ning nende otsused ümber vaadatud. Kõige selle taga paistavad Liis Haaveli ema Varje Haaveli huvid.

Kohvik soovitab: Kadri Kiilase asjad veebis

Väljavõte Kadri Kiilase teemalisest veebist.

Meie kohvikus on olnud päris mitmel korral juttu Kadri Kiilasest, sellest noorest reformierakondlasest, kes saatis oma erakonnakaaslastele mõned äkilised kirjad ja kes siis selle eest väevõimuga hullumajja pandi. Nüüd on Kiilase asjad veebis olemas.

Päris huvitav juhtum iseenesest. Sundhospitaliseerimine toimus pärast seda, kui Kiilas oli kirjutanud Vanemuise kontserdimaja juhile Paavo Nõgesele, et ta tahab mehe ära süüa. Et see siis oli põhjus või nii. Ja taotluse väevõimuga hullarisse sulgemiseks esitas Kadri Kiilase ema Madli Vitismann.

Nii et olge ettevaatlikud, eriti ajakirjanikud, kes te palju igast kirju saadate. Ühel heal päeval võib hullariauto teie ukse taga peatuda ja teid kaasa viia. Nagu niuhti.

Üks huvitav vihje minister Padari kohta

Väljavõte Õhtulehe veebist.

Meie kohvikus oli juba tükk aega tagasi juttu sellest, et Ivari Padaril on uus kallim, Kristel, kes talle siis maasika kaela peale imes ja kellega koos sõitis Ivari Tartust Tallinn, ringiga läbi Mustvee ja Rakvere, kus siis autoavariisse satuti. Nüüd on siis selge, et see salapärane Maasika-Kristel on advokatuuri kantsler Kristel Voltenberg. Kelle spetsialiteet näib olevat maksude "optimeerimine". Selline inimene kulub Ivarile rahandusministri ametis marjaks ära, kuna jagab finantsmaailma telgitaguseid.

Nüüd siis saabus selline vihje:
"Näete, mis tänane Õhtuleht kirjutab? Pornokunni Aivar Palumäe kunagine klassivend rahandusminister Ivari Padar kolis kokku Eesti Advokatuuri kantsleri Kristel Voltenbergiga. Tema siis see maasika-Kristel oligi. Palumäe võiks nende kooselust ühe suurepärase kodumaise hardcore pornoka teha."

Kes Palumäed näeb, andke talle teada, või siis küsige üle, mis plaanid on?

Näiteks üks stseen võiks olla selline, kus paar sõidab autoga, naine on roolis ja võtab samal ajal mehel suhu. Ja satutakse avariisse. Siis võib asi jätkuda juba threesome, prantsuse võileiva stiilis. Näiteks. Või siis kaks naist teevad ühele mehele mõnusat.