reede, 19. juuni 2009

Üks huvitav lugu Mosuo matriarhaadist der Spiegel'is: meestel on naiste võimu all parem elu


Väljavõte ajakirja der Spiegel veebist.

Üks päris põnev ülevaade ajakirjast der Spiegel, sellest, kuidas üks argentiinlasest kirjanik, Ricardo Coler elas mõnda aega Hiinas, Mosuo hõimu juures, kus siis võim kuulub naistele. On nö matriarhaat. Ja mida see kirjanik, meesterahvas tuvastas, et mehe elu on naiste võimu puhul parem. Tuleb vähem tööd teha. Neilt ei nõuta suurt midagi, suhtutakse nagu lastesse.

Kas pole mõnus, või mis, mehed?!

Samas naised ise ütlevad, et olulised asjad nagu maja või masina ostmine või lehma müük, jäetakse mehe otsustada. Ka kogukonna liider on formaalselt mees, aga tal pole mingit võimu.

Mingit vägivalda selles matriarhaadis pole, mingit võitlust. Otsuseid teevad perekonnad, mida juhivad naised. Ja naine otsustab ka lapse saamise üle, selleks valib välja mehe, keda ta armastab, ja võrgutab selle mehe ära. Laste kasvatamine on jälle naise õlul, meest sellega ei koormata. Palju mehed ei teagi, kes on nende lapsed, ja paljud naised ei tea, millise mehega nad lapse said. Abielu kui sellist ei eksisteeri, sellega üigem hirmutatakse lapsi. Naine elab mehega koos niikaua kuni kestab armastus. Armastus on väga tähtis. Armastus tähendab seda, et naisel peab olema mehega koos hea olla, neil peab olema teinetesega millestki rääkida. Niisama või laste pärast keegi koos ei ela. Lapsi kasvatab perekond.

Midagi sarnast toimib, nagu olen märganud Setumaal, ja Kihnus. Aga ilmselt oli kunagi ka Naissaarel. Kus siis võim on naiste käes, mehed lihtsalt viskavad viina ja tunnevad end mõnusalt. Naised teevad kõiki töid ja juhivad. Kamandavad ja käsutavad. Samas, nagu tundub, ei sobi kristlik abielu sellesse süsteemi, kuna seab liiga kitsad raamid. Naine muutub liiga ühe mehe käskijaks. Mosuo hõimu süsteem annab inimestele palju suurema vabaduse, ja nagu elu näitab, see töötab. Vähemalt tundub, et mehed on väga rahul. Ainuke probleem on see, et mehed seal ei osale laste kasvatamises, mistõttu ka kirjanik Coler ei soovinud teha sealsele naisele last, kuigi tal selline võimalus oli olemas.

Enne Eesti ees, Läti taga, nüüd Läti ees, Eesti taga


Väljavõte Äripäeva veebist.

Põnevad ajad, kas pole?! Et kui läks hästi, siis tegi Eesti ees ja Läti järel. Ja nüüd, kui läheb halvasti, teeb Läti ees ja Eesti järel. Läti tõstis pool aastat tagasi käibemaksu.

Nagu kaks joodikut, teel kõrtsist kodu poole, üritades teineteist püsti hoida. Läti on Eestist pool aastat "ees".

Jaska on tavaline rullnokk


Väljavõte Reporteri veebist.

Jaagup 'Jaska' Kreemil, nii nagu ilmselt paljudel eestlastel on see värk, et on muidu tore mees, aga tal on oma väiksed "vigurid". Sama võib öelda nn Tartu ristiisa Aivar Otsalti või siis Jaagup Kreemi tädipoja Indrek Tarandi kohta. Ma ei oskagi öelda, kuidas seda nimetada. Marju Lauristin ütleks selle kohta jõmlus, mina ütleks rullnoklus. Mis siis läbib kogu ühiskonda jämeda niidina. Ja mis on üllatavalt laialt levinud. Ja mida isegi, ütleks, armastatakse, või õigem oleks öelda, et fännatakse.

Jaagupi puhul on häda see, et ta on paljude noorte poiste iidol. Ja mida ta siis neile õpetab? Et kõigepealt tuleb oma nosu kõvasti täis võtta. Siis lava peal lällata, noori tüdrukuid kabistada. Ja siis karjuda: püksid maha! Ja lõpuks kõik maha salata, valetada, et olin puu otsas kui pauk käis. Samas, ma kujutan ette, et need alaealised tütarlapsed, kes seal laval taidlesid (ja enda väitel kaalusid pärast enesetappu), olid tegeleikult noored nn groupie'd, kes siis noolisid Jaagupilt seksi, või vähemalt tähelepanu. Sest Jaagup oli selle Verevi rannapeao õhtu staar. Ja sellistel staaridel on pärast alati voodi ees pikk suhuvõtjate järjekord. See on imelik, või naljakas, aga nii see on. Ja see on ka põhjus, miks paljud mehed ihkavad olla staarid.

Nüüd Aivar Otsalt on samasugune staar. Vähemalt oli politseis, kus ta end pidudel paljaks võttis, ja kus siis kõik naistöötajad ihkasid oma vaimusilmas temaga voodisse ronida. Kuigi mees tegi igast tsirkust, ajas autoga mööda metsa taga loomi ja linde ja kõmmutas neid siis kättejuhtuvatest relvadest, ning püüdis elektriga kala. Aga see ei vähendanud, vaid vastupidi, tõstis tema seksapiili. Sellised "isad" on alati olnud naiste, paljudes riikides ka rahva lemmikud. Neid kardetakse, ja samas ka austatakse.

Ja samasugune tegelane, või staar on ka Indrek Tarand, kes sai äsja eesti rahva esindajana Brüsselisse valitud. Ja kuigi ma ise teda soovitasin (sest tundub, et ta on oma varasematest viguritest õppinud, järeldused teinud, ja olen üldsiselt seda meelt, et inimesele võiks anda teise võimaluse), on temagi kogemuste pagasis sarnaseid juhtumeid. Kus ta siis purjuspäi mööda Eestit ringi rallitas, ise ameti-Mercedese roolis, kõrge ministeeriumiametnikuna, ning oma ülemusele, endisele välisministrile karjus purjuspäi ühel ministeeriumi väljasõiduüritusel: "Sa kuradi lits!" Ta sai seda teha, sest ta oli nii äss mees. Ja ministeeriumiametnikud vaid kiitsid takka. Viimasel ajal on Tarand muidugi tuure palju vähemaks võtnud, aga skeem on sama. Rullnoklus "müüb", ja mitte ainult külapoe nurga taga, vaid kõige kõrgemates ametkondades. Sest see läbib ühiskonda jämeda niidina.

Näiteks Soome ühiskonnas istuks sellised, ütleme, danhammerid ilmselt suurema osa ajast vangis ja neisse suhtutaks kerge muigega. Ent Eestis on nad väga lugupeetud tegelased, käivad presidendi vastuvõttudel ja puha. Aga soomlased ongi eestlaste jaoks, ütleme, sellised mökud. Kuigi olulisel hetkel suutsid need mökud oma vabaduse eest väljas olla. Üks õige rullnokk seda mitte kunagi ei teeks.

neljapäev, 18. juuni 2009

Asjalik artikkel Krister Pariselt


Väljavõte Päevalehe veebist.

Soovitan lugeda ajakirjanik Krister Parise kirjutist tänases Päevalehes. Tõeliselt asjalik lugemine äsja Riigikogus vastu võetud seaduse kohta.

Kommentaariks niipalju, et Krister nagu polekski Eesti ajakirjanik. Sest üks Eesti meinstriim ajakirjanik on tasalülitatud ja silmaklappidega, ei jaga maast ega ilmast ööd ega mütsi ning laulab kiidulaulu parteile (Reformierakond) ning selle juhile (Ansip).

Või kas pole kummaline, et seda nn hunta seadust ei võtnud arutuse alla ükski ajakirjandusväljaanne, ainult Riigikogu liige Indrek Saar, elukutselt näitleja, võttis selle vastu sõna. Tekib küsimus, kus on kõik need rõtovid, kadastikud ja luiged? Miks on nad vait?

Ja kas panite tähele, kui ruttu kadusid lehtede veergudelt uudised nn Tartu maffia pealiku Aivar Otsalti kohta, kes oli juhtumisi ka Lõuna politseiprefektuuri juht. Kes siis kõmmutas metsas loomi ja linde nagu mingi paadunud pätt. Kes on ühtlasi peaminister Andrus Ansipi ja Tartu kunni Neinar Seli lähedane sõber ja klubikaaslane. Ja võib arvata, kuidas nad kõik koos seal metsas "müdistasid". See oleks igas nn Lääneriigis sensatsioon, millest pasundaks kogu ajakirjandus terve aasta vältel. Aga Eesti ajakirjandus on vait. Sest tal on päitsed peas. Eesti ajakirjandus on äraostetud. Peatoimetajad käivad regulaarselt peaministri juures "vaibal". Sarnaselt nõuka ajaga.

Tekib küsimus, millega need Eesti ajakirjandusjuhid on ära ostetud?! Kas infoga selle kohta, et nad olid KGB palgal? Võimalik. Ja nii on nad vait ka siis, kui ajakirjandusele päitsed pähe pannakse.

Üks kommentaar/tagasiside Elcoteqi kohta

Saabus selline kommentaar/tagasiside Elcoteqi kohta:

1 aprill sahistasin siin, et Elqotec suletakse enne suve, täna siis selgus, et sommid parseldasid selle Ericssonile maha ja seetõttu kaotab töö veel 200 inimest. Nüüd on arusaadav, miks Ericsson lõpetas alltöövõtu, selleks et Elqot nõrgendada...Aga mul on heameel, et Ansip sai suhu, uskudes soomlase muinasjutte kui temaga kohtus, olen sellest juba varem siin kuskil kribanud...
Terv.iluspoiss

Reformierakondlane: Ma olen käinud 11 korda Vainu koolitusel

"Ma olen käinud üksteist korda Vainu koolitusel," ütles üks tundmatuks jääda sooviv reformierakondlane.

Tema sõnul koosnes koolitus põhiliselt kollektiivsest skandeerimisest: "Me võidame!"
Mille peale Vain küsis kõigilt: "Kas sa usud seda?! Näita seda, hüppa toolile, hüppa lauale, karju, et sa võidad!"

Mille peale kõik siis tegid nagu kästud.

Kooltused olid kõik ühesugused.

Inno kommentaar:
pole ime, ma olen ise käinud Vainu koolitusel ja see nägi välja nagu usukoosolek. Kus siis osa inimesi oli pärast tõepoolest "ära tehtud". Kiitsid Vainu ja jumaldasid teda. Ütlesid, et see (koolitus) oli parim asi, mis nendega on elu jooksul juhtunud. Ja tahtsid veel minna. Maksid selleks isegi raha. Teine osa jälle pidas seda kõige õudsamaks palaganiks, kus nad on käinud. Et mingi tsirkus, või näitemäng, kus siis püüti inimest panna oma meelsust muutma. Ja tegema asju, mida inimene muidu kunagi ei teeks.

Ma kujutan ette, et ka need politseinikud, need Otsalti omad võisid Vainu koolituselt läbi käinud olla. Sest Vain paneb inimesi tegema meeletusi, või õigem oleks öelda, et osasid inimesi. Teine osa peab tema lihtsalt üheks šarlataniks.

kolmapäev, 17. juuni 2009

Valikuline ajakirjandus ehk millest Rain Lõhmus tegelikult rääkis


Väljavõte Delfi veebist.

Täna hommikul andis ETV hommikutelevisioonile pika intervjuu Hansapanga asutaja, uue LHV panga looja ja nõukogu esimees, mõned aastad Šveitsi kodanik olnud Rain Lõhmus. Uudistekanalid nagu Delfi ja ERR uudised rebisid sellest välja, või õigemini ERR rebis ja Delfi tsiteeris seda, kuidas Lõhmus ütles, et devalveerimist võiks kaaluda. Mis pole aga eriline uudis, sest ta on sellest juba rääkinud ja saatejuht Kaileen Mägi esitas selle küsimuse lihtsalt selleks, et saadet päästa, katkestada piinlikku vaikust, sest ta ei saanud Lõhmuse intervjueerimisega hakkama. Ja terve Eesti tsiteerib nüüd seda vana asja nagu mingit ma ei tea mis asja.

Mis aga Lõhmus ise ütles, ja mis on ka oluline tähelepanek, et ta oli üllatunud, kui valitsus teatas, et võtab laenu tähtajaga 2 aastat. Lõhmusel tekkis küsimus, et kas siis 2 aasta pärast on olukord tõesti niipalju parem? Et kust selline info, kui turg räägib pidevalt millestki muust, näiteks sellest, et tulevik on ebamäärane ja kriis on pigem pikaajaline. Aga siis ta taipas: 2 aasta pärast on ju valimised, ja mis edasi saab, on juba uue valitsuse mure. Ehk siis praegune valitsus on uue jaoks munserdanud valmis ühe viitsütikuga pommi.

Tundub, et Reform juhib riiki praegu stiilis, et pärast meid tulgu või uputus. Ilmselt on erakond juba leppinud sellega, et kaob areenilt ja pühendab allesjäänud aja oma taskute täitmisele. Neinar Selist ja tema huvidest Tartus ning Talinna Sadamas on juba räägitud. Ent asju on veel. Paaniline taskute täitmine on ka üks põhjus, miks euro kasutuselevõtt venib, kuigi eurost pidevalt räägitakse, aga Reformi kuld-, või isegi plaatina-sponsor on Tavid, valuutavahetusfirma, kus on ametis Reformi juhatuse liige Meelis Atonen. Euro kiire kasutuselevõtt oleks selge häving Tavidile ja läbi selle Reformi rahakotile. Euro tuleku viibimisega on tehtud rahvale korvamatu kahju, pandud löögi alla krooni praegune kurss, seda kahju ei suudaks ka kõik reformarid kokku korvata 100 aasta jooksul, ja seda kõike vaid üksikute ärimeeste, Reformiga seotud tegelaste meeleheaks. Ja see on ka põhjus, miks need reformarid, keda meepüti ligi ei lasta, on hakanud erakonnast lahkuma.

Miks on Barutol reie peal triibud?


Väljavõte reedesest Õhtulehest.

Kas pole huvitav, et tuntud sumomaadlejal, Kaido Höövelsonil, võistlejanimega Baruto (hääldub Barto) on reie peal naljakad triibud. Vaevalt, et ta oma kakased näpud sinna puhtaks tõmbas. Pigem oleks keegi nagu küünega tõmmanud. Kas seksimängudest oma naise Jelena'ga? Kuum vene naine, kriipis ehk pikkade küüntega ära? Ja ilmselt seksiga on Barutol viimasel ajal lood hästi, sest spordiga parasjagu kehvasti. Looduses, nagu öeldakse, valitseb tasakaal.

Ja miks on tal sääre peal mädanik? Mul läks ka vene kroonus jalg mädanema, ilmselt vitamiinipuudusest, aga aitas eestimaine mustsõstramoos.

Eve Kallastel kah uus peika


Väljavõte viimasest Kroonikast.

Nagu kirjutab viimane Kroonika, on Eve Kallaste, see Kanal 11 seksisaadete autor leidnud omale ka uue peika, kelleks on meediafirma Filmimees boss Raivo Lugima.

Vaat siis. Mõni aeg tagasi tuli ilmsiks (kohvik selgitas välja), et Kallaste ametlik kaasa Andres Truss, kes politseist hiljuti kinga sai, sebis oma alluva Külvi Kannel'iga. Mis siis ajendas Kannelit omakorda Tõehetke saatesse minema. Ja mispeale Kannel kah politseist kinga sai. Kuna tunnistas, et on seksinud töö ajal töö juures oma töökaaslasega.

Ojulind sai viguri-vända


Väljavõte viimasest Kroonikast.

Kas pole õige kingitus? Kinkida Ojulinnule Brüsselisse kaasa üks vänt. Selline viguriga. Nagu tegi seda Seaküla Simson.

Siin ka vänt suuremalt:

ÄRA TEE, KUI VÕIMALIK, LAST!!!


Viimase ajakirja Economist esikaas.

Tahaks puhuda tibake laste-juttu, mis, ma hoiatan, ei ole paljudele just meeltmööda, ent millest, minu arvates, on vaja üha enam hakata rääkima ka Eestis.

Kõigepealt sellest, et mõned päevad tagasi kuulasime Irjaga autosõidu ajal raadiost üht intervjuud ametist lahkunud rahvastikuministri Urve Paloga ning ainult ahhetasime. Et kas see inimene, kelle vaated perele on pärit kusagilt mitmesaja aasta tagusest ajast, on tõesti sots?! Kes siis loopis tõsimeeli loosungeid, et maa tuleb täita lastega, mis on ilus ja romantiline, mida kasutas kunagi hiinlaste suur juht ja õpetaja Mao oma Kultuurirevolutsiooni ajal, kus siis Hiina rahvaarv mitmekordistus mõnekümne aastaga, ja millele lõpuks järgnes kaos, häda ja nälg, nii et isegi suur Hiina pidi oma rahvastikupoliitikat korrigeerima. Samas, tõsi, Palo ise tunnistas, et ega tal oma karjääri ja tegemiste kõrvalt oma ainsa lapse jaoks suurt aega ei jää, lapsega tegeleb põhiliselt mees, tema paneb last magama. Aga ta tundis justkui süümepiinu, et tema on patune, ja et naise roll elus ning elu mõte peaks ikkagi olema olla eelkõige ema, see on siis laste sünnitaja ja kasvataja. Ning saatejuht siis kiitis takka, et õudselt tore, inimese elu mõte ongi lapsed ja hea, kui neid on veel palju. Ning et loomulikult peab lastega tegelema põhiliselt naine, so siis ema. Saatejuht ise oli meesterahvas. Lõpuks jõudsid nii Palo kui saatejuht järeldusele, et ühiskond jaguneb meesteks ja naisteks, kellel siis kummalgi on oma roll, mees on targem ja otsustaja, ajab asju väljaspool kodu, ning naine on siis kodune, selline leemekulbi liigutaja, kes siis lapsi karjatab. Või umbes nii.

Ilgelt tore lugu, eksole. Ja kui ma nüüd ütlen, et tegelt on laste tegemise propageerimine kõige õudsem asi, mis üldse olla saab, siis peetakse mind ilmselt lapsevihkajaks. Aga tegelikkuses olen ma hoopis laste sõber. Nende, veel sündimata laste sõber. Ja ka juba sündinud laste sõber. Kohe selgitan, miks ja kuidas.

Vaadake veel korra seda Economisti esikaant. Mida me seal näeme?! Et lapse jala külge on aheldatud suur pomm. Aga just selline see laste olukord praegu on. Või õigemini perspektiiv. Ja üha hullemaks läheb. Ja igaüks, kes räägib laste masstootmisest, räägib nimelt just selliste maailmakodanike tootmisest, kellel on jala küljes see pomm. Kas me saame siis laste tegemise juures rääkida lapsesõbralikkusest?! Vastupidi, kullakesed, kõige lapsesõbralikum poliitika ja soovitus on: ÄRA TEE, KUI VÕIMALIK, LAST!!!

Ja seda ei peata miski, kuni inimühiskond ei otsusta kollektiivselt taas puu otsa kolida. Aga seda viimast, tagasi puu otsa kolimist ilmselt niipea veel ei juhtu. Ja nii peame leppima olukorraga, kus lastel lasub üha suurem koorem. Sest inimese eluiga pikeneb ja vanu inimesi on seoses sellega ühiskonnas üha enam. Ning keegi peab neid ülal pidama. Primitiivne lähenemine siin on selline, et milles küssa, teeme aga lapsi juurde, kes siis meie pensione hakkavad välja teenima. Aga kas ikka hakkavad? Olukorras, kus piirid on valla, laseb juba praegu suur osa lapsi Eestist lihtsalt jalga, parematele marja- ja karjamaadele, näiteks Austraaliasse või Ameerikasse, kus maksukoormus väiksem ja on omale võimalik vähesema vaevaga jalad alla saada. Ja Eestisse jäävad siis need, kel siis pole piisavalt julgust või on lihtsalt kahju, ja kes siis peavad ägama selle topelt raske koorma all. Kes ilmselt saavad hakkama, aga kelle elu pole, ütleme siis tagasihoidlikult, meelakkumine. Ent isegi need, kes välismaale lähevad, ei leia seal oodatud õnne, kui neil pole just tipptasemel haridust. Ilma hea hariduseta saavad neist mõne panga laenuosakonna järjekordsed orjad, kes siis peavad tegema vastumeelset, aga veidi tasuvamat tööd selleks, et kinni maksta oma kallis eluase ja muud asjad, näiteks auto. Kas siis sellist tulevikku tahame oma lastele, või mis?!

Ja ma ei hakka rääkima neist probleemidest, mis juba praegu laste arvuga kaasnevad ja mida ei suudeta lahendada. Näiteks seesama lasteaiakohtade arv, millest on räägitud juba aastakümneid, ent mis ikka ei lahene. Ent sellele vaatamata propageeritakse laste massilist tegemist, ja siin on peamine raskus pandud millegipärast just kehvemal järjel olevale ühiskonna osale. Mis on nii välja kujunenud, sest esiteks, kui pole lasteaiakohti, siis peab naine jääma koju. Ja koju tahab jääda see naine, kel pole õiget tööd. Teiseks on lapsetoetused ja vanemapalk just nii pisikesed, mis motiveerivad lapsi saama väiksema sissetulekuga inimesi. Ja etteruttavalt olgu öeldud, et neist, väiksema sissetulekuga inimestest Eestis lähiajal puudust ei tule, sest pole raha, et laste haridusse investeerida. Ma tuletan siinkohal meelde, et Jorma Ollila ja ülejäänud soomlaste nn Nokia põlvkond sai alguse sellest, kui Soome valitsus otsustas hakata kinni maksma Soome noorte õpinguid parimates Lääne kõrgkoolides. Sellest võitsid kõik soomlased. Praegu kordab sama aktiivselt Lõuna-Korea. Eesti valitsus ei leia selleks jätkuvalt raha.

Niisiis on surnud ring. Kus raha pole, sest inimestel pole head tööd. Head tööd pole, sest haridus on kehvake. Haridus on kehvake, sest valitsus ei investeeri haridusse, so siis näiteks õpetajate palkadesse. Valitsus ei investeeri haridusse, sest kogu raha läheb lapsetoetuste peale, mis on ikkagi lahjad. Ja lapsetoetused on lahjad, sest raha pole. Ja selle ringi otsas istub IRL oma lapsetegemise poliitikaga, mis on jõudnud omadega sinnamaale, et on hakatud rääkima juba sellest, et peaks andma lisahääli valimistel vastavalt sellele, kui palju on inimestel lapsi. Mis siis kindlustaks sellise status quo veel aastakümneteks, et mitte öelda aastasadadeks. Kus siis Eesti oli, on ja jääb odava tööjõu tehaseks arenenud riikidele.

Vaatame nüüd, mis juhtub, kui valitsus lõpetab kogu selle lapsetegemise jutu. Ja ei eralda lapse tegemise soodustamiseks enam punast krossigi. Vaid pigem vastupidi, soodustab lapse mittesaamist. Ja võtab selle asemel ette juba olemasolevad lapsed, suunab raha neile. Leiab neile, igaühele neist lasteaiakoha, nii et vanemad saaks naasta tööle ja teha seda, mida nad on õppinud, end arendada. Maksab lasteaia kasvatajatele, või õpetajatele, nagu neid kutsutakse korralikku tasu. Ja pakub lasteaias lastele korralikku tervislikku tasuta toitu, et vältida juba lapsepõlves tekkivaid haigusi. Siis edasi pakub lastele koolides parimat võimalikku haridust, kaasates ka nn maakoolidesse õpetajaid väljastpoolt, et vähendada maa- ja linnakoolide taseme erinevusi ning anda ka igale maakooli õpilasele võimalus jätkata õpinguid parimates maailma kõrgkoolides. Kus valitsus leiab raha selleks, et sõidutada maal elavaid lapsi kooli ja huvialaringidesse, et vanemad ei peaks olema laste transad. Pakub koolilastele tervislikku tasuta toitu. Kus juba koolis on iga laps isiksus, kellel on võimalus oma võimeid igakülgselt välja arendada. Ja edasi finantseerib valitsus kõigi asjast huvitatud, või siis sisseastumiskomisjonilt positiivse vastuse saanud noorte õpinguid maailma kõrgkoolides. Ning toetab hiljem nende haritud noorte tegevuse jätkamist Eestis, pakkudes näiteks maksuvabastusi tegevuse esimestel aastatel. Ning luues korralikud kaasaegsed kommunikatsioonivõrgud. Ja arvata võib, et paljud naasevad Eestisse, sest näiteks IT alal pole olulist vahet, kus sa parasjagu elad, kui sinu kodukohas on olemas korralikud kommunikatsioonid.

Nii. Võib arvata, et lapsi sünnib vähem, aga seda enam jääb raha üle juba sündinud laste heaks. Eesti rahvaarv kukub ilmselt paarikümne aastaga mõnikümmend protsenti. Ent kas see on suur kaotus, kui selle peale on Eestist saanud keskkond, kus töötavad maailma tippspetsialistid igal alal ning mis on saanud eeskujuks kogu maailmale oma suhtumises lastesse. Kus iga laps, iga noor inimene on väärtustatud. Ja kas seda on siis nii palju tahta? Ning ma olen kindel, et lapsed sündimata jää. Väärt keskkonda pole kellelgi kahju lapsi saada, peret luua, isegi siis, kui nende tegemisele peale ei maksta. Et siis võiks soovitada, ilma mingi kurbuse- või kahtlusenoodita hääles: TEE, KUI VÕIMALIK, LAPS!

teisipäev, 16. juuni 2009

Klaus Dornemann: mind on kantud musta nimekirja; kommentaare pronksiööle


Klaus Dornemann, pilt tehtud maikuu algul.

Klaus Dornemann, see saksa härrasmees, kes oma koduteel pronksiöö teisel päeval Tallinna kesklinnast kinni nabiti ning hiljem julmalt läbi peksti, ning kes pärast seda Eesti riigiga kohut käib, on kantud nn musta nimekirja. Mis siis tähendab, et ta ei saa Eestisse niisama lihtsalt naasta, kui ta siit lahkuma peaks. Peaaegu nagu vang.

Sattsudime täna Dornemannile peale Viru keskuses, kus ta ringi patseeris ja parasjagu üht sandaalide letti uudistas. Ajasime tiba juttu.

Dornemann ütles, et tal on valmimas raamat, sellest samast pronksiööst, saksa keeles. Raamat peaks välja tulema suve lõpupoole, ning on Eesti valitsuse tegevuse suhtes väga kriitiline. Dornemann ütles, et Ansip on kõige kehvem peaminister, kes Eestil on kunagi olnud.

Dornemann on nn mustas nimekirjas seetõttu, et ta liitus Öise vahtkonnaga. Tema sõnul on probleeme ka venelastega, kes, sarnaselt eestlastele, ei saa aru demokraatia põhimõtetest. Nii näiteks soovivad venelased Eestis luua autonoomiat, ent kui Dornemann neilt küsis, mis värvi pass on neil taskus, ütlesid nad, et Vene pass. Või et neil pole Eesti kodakondsust. No aga mis autonoomiast saab siis rääkida? Seepeale kostsid venelased, et Venemaal on see võimalik. Mispeale pidi Klaus seletama, et see võis nii olla NLiidu ajal, aga mitte nüüd. Umbes nii, et seltskond Hiina kodanikke saabub Venemaale ja kuulutab seal välja autonoomia. See pole võimalik!

Seletasime siis Dornemannile, et nii eestlased kui venelased, kes Eestis elavad, on tulnud nõukogude ühiskonnast, kust on pärit ka arusaamad ja harjumused, demokraatia ning selle põhimõtetega harjumine võtab aega. Ja eks selle aja jooksul tehakse ka vigu, nagu juhtus selle pronkssõduri asjaga, kus paljud süütud inimesed said asjata kannatada, mida võimud hiljem tunnistada ei tahtnud. See sünnitas palju negatiivset Eesti suhtes.

Mispeale ütles Dornemann, et tema jaoks oli huvitav, et Eesti valitsus ei puutunud neid inimesi, kes saabusid nendeks pronksiöö päevadeks spetsiaalselt Venemaalt kohale laamendama, ja hiljem kohe tagasi sõitsid. (Taustaks niipalju, et olen ise selliseid tegelasi videolõikudes märganud) Neil lasti vabalt tegutseda. Samuti ei peetud kinni laamendanud eestlasi. Samas aga peeti kinni kümneid täiesti ilmsüüta eestlasi ja venelasi, kohalikke inimesi, paljud neist turistid, kesklinna sattunud täiesti juhuslikult. Dornemanni sõnul ei peetud Venemaalt saabunud tegelasi kinni seepärast, et võimud kartsid Venemaa sekkumist. Kui nende Vene kodanikega peaks midagi juhtuma. Ja siis pärast aeti rahva rahustamiseks süüpinki kohalikud venelased, kellest osa polnud üldse sündmuskohal ja teised pigem püüdsid vägivalda ohjeldada, nagu on ka videokaadritest näha.

Mis kostate selle peale, Kapo kotkad?! Kas oli nii?!

Dornemann ütles, et kogu pronksiöö saaga kandis ainult ühte eesmärki: Ansip tahtis oma populaarsust suurendada. Sest miks muidu võeti kogu operatsioon, väljakaevamised ja muu ette enne maipühasid, mida kohalikud venelased pikisilmi ootasid, mis on venelaste jaoks eriti tundlik aeg. Ja see õnnestus, Reformi reiting tõusis mitukümmend protsendipunkti, Ansipist sai peaaegu et eesti rahva kangelane. Kuigi ta oli varastanud Isamaaliidu poliitikute idee, aastatepikkuse töö ja tegevuse, ning kasutas ära Pihli kogemusi. Kui sambaga oleks hakatud tegelema näiteks juunis, või juulis-augustis, poleks sellist mürglit olnud enam võimalik korraldada ja saadud poliitiline profit oleks olnud märksa väiksem. Või suisa olematu.

Või polnud see nii?! Ja mis kostate selle peale teie, Ansipiga kokku mänginud Laar ja Pihl. Kas see pronksiöö juhtum oli Eesti riigile ja rahvale kasulik või kahjulik asi. Mhh? Näha on, et teile endale pole see mitte m....gi andnud, kui tsiteerida Jüri Mõisa.

JA ON ÄÄRMISELT HÄBIVÄÄRNE KANDA KUSKILE MUSTA NIMEKIRJA DORNEMANNI-SUGUSEID MEHI. Neilt oleks, vastupidi, väga palju õppida. Tegemist on äärmiselt aruka ja nutika härrasmehega. Kes, loomulikult, võitleb agaralt oma õiguste eest. Aga ka sellest on palju õppida. Eriti eestlastel, kes on lasknud end sajandite jooksul oi-oi kui palju solgutada.

Uudiseid kärbete rindelt: haiglad lähevad kinni

Sellised uudised kärbete rindelt:

3. juunist suleti haigekassa kärbete tõttu kolmeks kuuks Põhja-Eesti regionaalhaigla Paldiski maanteel asuva psühhiaatriakliiniku esimene osakond, kus ravitakse depressiivsete ja neurootiliste häiretega patsiente.
Eelmisest nädalast läks kollektiivpuhkusele Mustamäe haigla üks siseosakond. Selle töötajad on mures, sest liiguvad jutud, et osakond võib sügisest hoopis kinni minna.

Reform: järjekordne Peep Vainu perse läinud projekt

Mis siis on Peep Vainu viimase aja nö suuremad projektid? Üks on kindlasti Indrek Pertelson, täiesti untsus (isegi Peep Vain ise nõuab oma usinalt õpilaselt kohtu kaudu raha tagasi, kas pole küüniline?!). Ja siis Reformierakond, taas teel määramatusse.

Peep Vain on aastaid Reformile nö elu sisse puhunud. Peep Vainu koolituselt on läbi käinud sadu, või isegi tuhandeid reformierakondlasi. Kus siis Vain on jutlustanud vajadust keskenduda eesmärgile, hoida silme ees eesmärki, mõelda ainult sellele. See põhimõte on hästi töötanud olukorras, kus kõik läheb hästi. Ent kui tuleb kriis. Siis... Siis, nagu ütleb vana indiaanlane ühes anekdoodis: siis pole enam midagi teha, siis vaata ise, kuidas saad. Vaata, et hing sisse jääks.

Reformierakond on oma olemuselt nagu püramiidskeem. Mis võib ühel päeval paista ilus, aga teisel päeval variseb kokku nagu poleks teda olnudki. Reformi jaoks on katastroof, kui ta pole enam seksikas, ja nö uut verd enam altpoolt peale ei tule. Siis variseb ta kokku nagu maailma finantssüsteem möödunud aasta lõpus. Kiiret kokkuvarisemist toetab ka Reformi kultuur, mis kultiveerib mõtlemist ainult iseenda peale. Üksteist pole Reformis kombeks aidata, igaüks rabeleb enda eest. Mingit meeskonnatunnet tegelikult pole. Seda on ka välja näha: kui Maripuu sattus põlu alla, siis anti talle jalaga takka ja hävitati naine ära. Maret Maripuu on ses mõttes tüüpiline reformierakondlane: ise külm ja kalkuleeriv, kel pole inimeste muredest sooja ega külma, ja langes ise samasuguse suhtumise lõksu.

Reformierakondlaste usk, mida Peep Vain on aastasid sisendanud, on löönud kõikuma. Erakonna liikmed ise ei usu, et seda erakonda 5 aasta pärast enam eksisteerib. Paljud on hakanud erakonnast distantseeruma, nagu näiteks Talis Kitsing, kes olevat öelnud lausa: "Ma vihkan seda erakonda!" Lähtuvalt just sellest, kuidas erakonnas hoolitakse, või siis õigemini ei hoolita oma kaaslastest.

Teisalt võib muidugi öelda, et Vain on olnud edukas: ta jõudis selleni, et sebis paljud naised oma voodisse, ta jõudis selleni, et Pertelson sai valmis spordikeskuse Arigato, ta jõudis selleni, et Reformierakonnast sai suurim erakond Eestis. Ent see oli ka kõik, see, mis pärast sai, on päris kole. Peep Vainu idee on midagi pähe määrida, nii nagu ta USAs raamatuid müüs, ukselt uksele, sisuliselt määris inimestele asju pähe, ja talle maksti sisuliselt selle eest, et tast lahti saada. Ent küsimus on selles: kas ta oleks oma raamatu ka teist korda samale inimesele maha müünud? Või oleks ta siis juba lihtlabaselt peksa saanud?

Kas ei tule tuttav ette?! Kuidas Reform müüs rahvale maha mõtte, et pronkssõdur tuleb maha võtta, või et kahekordistatakse pensione, või maksuvabad reeded, või 15 aastaga... Ja mis on tänane reaalsus? Ja kas teist korda on võimalik enam Reformil midagi sellist maha müüa?

Sahin: Keit Pentuse uus silmarõõm on Martin Kukk


Väljavõte Reformi veebist.

Sahistatakse, et Reformierakonna raudse leedi Keit Pentuse (32) uus silmarõõm on Reformi aparaadis kiiret karjäär teinud 21aastane Tallinna piirkonna arendusjuht Martin Kukk. Noormehel pole mingit poliitilist kogemust, ent on Pentuse meeskonnas kahtlaselt "hästi" edenenud.

Veel infot Reformi siseringist: Ansip on lihtsalt marionett

Veel infot Reformi siseringist:

Andrus Ansip on lihtsalt marionett, erakonna sisuline juht on Rain Rosimannus, Riigikogu liige, kes kohtub regulaarselt Ansipiga ja räägib, mida vaja teha.

Rosimannuse "toode" on ka Keit Pentus, kellega Rosimannus aastaid koos elas, ent kellest ta kuuldavasti on lahku läinud. Ilma Rosimannuseta on Pentus tühi koht.

Infot Reformi siseringist

Veidi infot selle kohta, millised on meeleolud Reformi siseringis:
"15 aastaga 5 rikkama hulka: täiesti teostatav, kuna kõik vaesed surevad lihtsalt ära! Ja ongi kõik hästi!"

"Kui marslased vallutavad Maa, siis Ansipist saab kõige kõvem marslane."

Ansipist: "Väga tore spordimees ja pereisa, kes toob leiva lauale vaatamata sellele, mis lipp lehvib Toompeal."

"Kui astud Reformierakonda ja satud sita sisse, siis antakse sulle jalaga hoogu juurde, kui astud Keskerakonda, siis aidatakse sind välja."

"Europrostituudid, kes ihkavad saada vaid Brüsselisse hea palga peale."

Inno ja Irja kinni?


Väljavõte Postimehe veebist.

Paistab tõesti, et 40s coming back. Kui ajal, mil valitsust on just põhjust kiruda, võtab valitsus vastu seaduse, mille põhjal on kiruja võimalik vangi panna. Tore on, eksole. Kuhu Eesti Vabariik on omadega jõudnud. Ja siis küsitakse veel, mismoodi eestlased on oma vabadusest ilma jäänud. Nii ongi. Niimoodi vaikselt, tasa ja targu see asi toimub. Algul võetakse üks vabadus, siis teine, kolmas, neljas, kuni läheb ka suur vabadus. Nii nagu Pätsu ajal, kus ühelt poolt räägiti suurest patriotismist, isamaa-armastusest, kõik teisitimõtlejad nagu vapsid pandi vangi, nende juhid löödi maha, ja siis anti selle armsa isamaa vabadus ära ilma ühegi püssipauguta.

Eestis võtab pead totalitarism ja selle eesotsas on Andrus Ansip. Eesti läheb üha enam ENSV nägu. Ansip loob omale sobivat keskkonda.

Samas pole ka sotsidel midagi hüpata. Ise valmistasite eesotsas Jüri Pihliga seda seadust ette, ja õukonnalaulikud nagu Jaak Urmet laulsid veel hosiannat kaasa. Ise keetsite selle supi kokku, sõbrad!

Üks päris huvitav pronksiöö kroonika



Link video vaatamiseks on siin, klikka siia.

Venelaste, mässajate endi võetud kaadrid, mida pole ametlikus TVs näidatud.

Õppefilm selle kohta, kuidas valitsus teeb kõik selleks, et luua nn 5. kolonni, selle asemel, et kohapealsetest venelastest omale liitlased teha. Võib ainult küsida, kellele see kasulik on ja kelle huvides valitsus tegutseb.

esmaspäev, 15. juuni 2009

PÄEVA POMM: Talis Kitsing lahkub Reformierakonnast


Väljavõte Lass 24 veebist.

Nagu teatavad kirjasaatjad, kes laiali üle maa ja naksid nagu taksid, lahkub Reformierakonna staažikas liige, Mustamäe halduskogu liige Talis Kitsing Reformierakonnast. Ja liitub Eesti Iseseisvusparteiga.

Tundub, et rotid on hakanud põgenema uppuvalt laevalt, nagu öeldakse.

Kitsingu lahkumise põhjuseks on pettumine erakonna poliitikas, mis kultiveerib ainult omakasu ning mõtlemist iseendale. Seetõttu on paljud inimesed Reformierakonnast distantseerunud, erakonnal pole välja panna kandidaate, näiteks Tallinnas Mustamäel, kus pärast Kitsingu lahkumist ei jää alles mitte ühtegi oravat, kes linnaosa kohalikust poliitikast midagi jagaks.

Eilne uudis, mis rääkis sellest, kuidas Reform lasi sulgeda Kitsingu blogi, kus oli välja pandud "Siioni tarkade protokollid", oli olnud üksnes ettekääne erakonnast lahkumiseks. Samas näitas see, et Reformi jaoks on jutt sõnavabadusest vaid sõnakõlks. Teatavasti pole Eestis keelatud teoseid. Kitsing olevat öelnud, et tahtis näha, kuidas Reform sellele reageerib, kas peab kinni oma liberaalsetest põhimõtetest.

Viimasel ajal mõlgutavad Reformist lahkumise mõtteid paljud reformierakondlased. Eelkõige ei olda rahul poliitikaga, kuidas erakond suhtub oma liikmetesse, eriti neisse, kes on hätta sattunud. Hätta sattunutele antakse Reformis jalaga hoogu takka, nagu näitas Maret Maripuu juhtum. Või pannakse kriitik hullarisse, nagu näitas Kadri Kiilase juhtum. Või üritatakse ebamugavaks osutunud inimesest muul moel vabaneda, nagu näitas Anna-Maria Galojani juhtum. Ülbe erakonna-sisese suhtumise tõttu lahkus erakonnast mõni aeg tagasi Mustamäe halduskogu liige Heiki Ilisson, keda erakonna peasekretär Kristen Michal sõimas ühel koosviibimisel avalikult lombakaks, viidates Ilissoni tervisehädale. Seejuures oli Ilisson usin erakonna kontori töötaja. Kadri Kiilas visati erakonnast välja ajal, kui ta sattus psühhoneuroloogiahaiglasse.

Inno: ka mina pean õigeks lahkumineku otsust


Väljavõte Õhtulehe veebist.

Tahaks tunnustada Ivo Linnat, kel on julgust tunnistada, et otsus lahku minna ja ahistav suhe lõpetada oli õige. Paljud mehed seda ei tunnista, või on siis selle koha pealt vait, kuna sellistest asjadest rääkimist ei peeta mehele kohaseks. Mis on halb, sest see ei võimalda suhteprobleeme laiema arutluse alla tõsta. Samas on mehe-naise suhtest rääkimine väga oluline, et mees ei peaks end kogu aeg süüdlasena tundma, ja et tulevad põlved ei teeks samu vigu mis vanemad. Ja veel, paljude pealtnäha "õnnelike" ja pikaajaliste suhete taga on tegelikkuses suur õnnetus, mida aga püütakse iga hinna eest silmakirjalikult varjata. Propageeritakse iga hinna eest kooselu jätkamist. Aga kellele see lõppkokkuvõttes hea on?

Armastatakse ka rääkida, et elatakse koos vaid laste pärast. Aga kas see ikka on lastele hea, olla osaliseks igapäevastes nägelustes ja konfliktides.

Mis on Eesti ühiskonnas suur probleem, inimesed ei oska lahku minna, suur osa ühiskonnast peab seda, lahkuminekut kuriteoks. Ja seda olukorras, kus isegi kirik, see konservatiivsuse kants, on juba ammu lahutust aktsepteerinud. Abielu on oma olemuselt leping ja inimesel peab olema õigus seda lepingut lõpetada, kui, näiteks, lepingutingimusi pidevalt rikutakse, või ilmnevad aja jooksul asjaolud, millest üks pool polnud lepingut sõlmides teadlik.

Rootsi linn võtab kasutusele euro, mida siis Eesti ootab?


Väljavõte Äripäeva veebist.

Ma saan aru, et see pole meele järgi Reformierakonna kuldsponsorile, valuutavahetuskontorile Tavid, kus on ametis ka erakonna juhatuse liige ja varasem pikaaegne aseesimees Meelis Atonen, aga ka Eesti võiks euro ühepoolselt kasutusele võtta. Miks?

Esiteks on küllalt tõenäoline, et neid va Maastrichti kriteeriume ei suuda Eesti veel niipea täita. Inflatsioonikriteerium, mis seni Eestit kummitas, saadakse ilmselt täidetud, aga kuna majandus tõmbub väga kiiresti koomale, siis ei suudeta täita eelarve defitsiidi kriteeriumi. Nii et nokk kinni-saba lahti. Või õigemini, üle oma varju ei hüppa. Ja mis nendesse eurotsooni nõuetesse puutub, siis ühelt poolt on need karmid, ja tunduvad jaburad, aga teiselt poolt on ka õiglane, kui olemasolevad "poti" sees olevad riigid ei luba endale rehepappi panna. Mistõttu Eestis ei tule, kriteeriumitest tulenevalt eurot veel niipea kasutusele. Rääkigu need poliitikud mida tahavad.

Teiseks annab euro kasutuselevõtt paljudele inimestele olulise eelise. Näiteks, kui ettevõtted hakkavad palka välja maksma eurodes, inimeste euro-arvetele, jne. Sest, paljudel on laenud eurodes. Ja pank võtab nende laenude teenindamisel kroonide eurode vastu vahetusel kopsakat vahendustasu, mis tuleneb sellest, et vahetusel kasutavad pangad kurssi, mis erineb mõnevõrra ametlikust vahetuskursist, on nö kommertskurss. Miljonikroonise laenu puhul teeb see ikka mitmed tuhanded kroonid aastas. Ja isegi siis, kui ettevõtte tulud on kroonis, on ettevõttel võimalik suuremate summade kroonide vastu vahetamisel kaubelda välja parem kurss kui üksikisikul oma väikeste summade puhul.

Teiseks on paljudel ettevõtetel tulud eurodes. Ja palga väljamaksmiseks peavad nad eurod kroonide vastu vahetama, mis on jällegi suur kulu.

Kolmandaks on Eesti ettevõtted ja pangad nagunii juba alates 2006. aastast euro kasutuselevõtuks valmis. Selleks on tehtud kopsakad investeeringud, mis seisavad jõude.

Neljandaks, kuivõrd suurem osa Eesti inimesi reisib eurotsooni maades, on neil lihtsam majandada, kaovad ära tüütud toimingud rahavahetusel.

Viiendaks, Eesti suurim kaubandus- ja teeninduspartner Soome kasutab eurot. Ühepoolne euro kasutuselevõtt soodustab äri ajamist soomlastega, ja lihtsustab soomlaste asjaajamist Eestis. Mõjub hästi turismi arengule. Eesti on majanduslikult ja ka ideoloogiliselt nagunii üks Soome lääni. Milles siis on kummalisel kombel kasutusel üks teine valuuta. Eesti ja Soome vahel sõitvatel laevadel on nagunii juba euro kasutusel. Enamik Tallinna taksosid arveldab euros. Miks seda ei võiks teha siis ülejäänud keskkond.

Ja kuuendaks, kui euro nö ametlikult kasutusele võetakse, siis on üleminek sujuv, mingit suuremat vahetusmöllu ei toimu. Inimesed on euroga harjunud, hinnad on euros. Lihtsalt kontodele jäänud kroonid vahetatakse täies mahus ringi.

Mis selle ühepoolse kasutuselevõtu vastu räägib? Tegelikult mitte midagi, või kui, siis ainult nostalgia oma raha järgi ja võimalus, et kõigile lihtsalt ei jätku praeguse seisuga eurosid, kes oma kroonidest tahavad lahti saada. Aga samas, tõenäosus, et kõik korraga vahetama hakkavad, on kaduvväike. Vastu on ka kindlasti Reformierakonna kuldsponsor Tavid, mille äri kaotab sellega mõtte, ent samas, ka Tavid on juba kulla ostu-müügi peale ümber orienteerunud.

Ma kujutan ette, et turg on euro ühepoolseks kasutuselevõtuks valmis. Tuleb see vaid nö ära teha.

pühapäev, 14. juuni 2009

Kas Ansipit ja Seli seob ühine kuritegu eesti rahva vastu?



PUNAVÕIMU TRUUD JÜNGRID: Miilitsakapten Neinar Seli (vasakul, Ekspressi veebist) ja EKP Tartu rajoonikomitee orgosakonna juhataja Andrus Ansip (Ekspressi veebist).

Tänasel küüditamise aastapäeval oleks ehk õige hetk meenutada punavõimu jüngreid, neid, kes 1988. aasta 2. veebruaril saatsid koerad oma rahva peale, sekundeerides nõnda hävituspataljonlaste "vägitegudele" Eestis 1940-1941. aastal ja küüditajate tegevusele 1941. ja 1949. aastal. Seejuures olgu öeldud, et 1941. aasta 14. juunil toimunud küüditamine oli eriliselt jõhker kuritegu eesti rahva vastu, kui Siberi vangilaagritesse saadeti kindlasse surma rahva juhid ja esindajad. Neil polnud toona võimalik põgeneda mitte kuhugi. Seda võib oma julmuselt võrrelda Eesti kuningate reeturliku hukkamisega Paides Jüriöö ülestõusu käigus 1343. aastal, kui Saksa orduga läbirääkimisi pidama läinud eestlaste juhtidel pead maha löödi ja rahvale hirmuks teiba otsa välja pandi.

Ent sarnane sündmus toimus ka 1988. aastal ja on tõenäoline, et kui putšistid oleks 1991. aastal peale jäänud, siis oleks Tartu tänavatele tulnud üliõpilastega toimitud samamoodi kui eesti rahva juhtidega Jüriöö käigus või 1941. aastal ning neile oleks ilma kohtu otsuseta karistusi määranud uue aja hävituspataljonlased Andrus Ansip ja Neinar Seli. Ent nii ei juhtunud, punavõimu jüngrid said 1991. aastal lüüa ja Andrus Ansip, kelle jõhkra tegevuse mõistis juba 1988. aastal üksmeelselt hukka kompartei eestimeelne tiib (loe selle kohta Tarmo Vahteri artiklit Ekspressist), jäi mitmeks aastaks mängust kõrvale. Võimalik, et just 1988. aasta 2. veebruari sündmus oli see, mis "lähendas" praegusi relvavendi Ansipit ja Seli, sest meeleavalduse laialiajamisel kasutati miilitsajõudusid, Seli oli miilitsa tähtis ülemus.

Ajaloo iroonia on see, et need uue aja hävituspataljonlased on Eestis täna võimul. Ja teevad seal edasi sarnast hävitustööd nagu 20 aastat tagasi. Ent loodetavasti mitte kauaks, sest rahvas on nende tegelikest kavatsustest hakanud aru saama. Ega muidu poleks Indrek Tarand, nimetagem teda uue aja vabadusvõitlejaks, kes 20 aasta tagasi uljalt sini-must-valget lippu lehvitas, valitud rahva esindajaks Brüsselisse. Indrek Tarand viis sellega oma 20 aastat tagasi alanud võitluse lõpuni, oma Jüriöö. Sümboliseerides nõnda kogu eesti rahvast, kes on vaatamata tagasilöökidele ajaloo keerdkäikudes ikka lõpuni võidelnud.

Jaksu edaspidiseks kõigile võitlejatele, ja hoidkem end reeturite ning variseride eest!

Õppetund Peep Vainu koolist

"Meil läks hästi!" hüüab Ansip ja juba kuulajad juubeldavadki. Peab olema tõeliselt andekas parteitöötaja, et täiskasvanud inimesed hakkaksid pidama kaotust järjekordseks edulooks.

Väljavõte ajalehest Eesti Ekspress. Peep Vain on olnud aastaid Reformierakonna nõustaja ja "edu pant". Peep Vainu koolituste võti on panna inimesed reageerima nii nagu tegid seda kirjeldatud "andekad parteitöötajad".

Aeg muutusteks on küps


Väljavõte Ekspressi veebist.

Kas pole nii? Nüüd, kakskümmend aastat hiljem. Taas selline aeg. Kus kõik on võimalik. Ja kus aeg on muutusteks küps. Kakskümmend aastat tagasi, kui Indrek Tarand ülikooli lõpetas, pani ta Ekspressi kuulutuse: "Indrek Tarand lõpetab ülikooli, kõik pakkumised oodatud." See lõi laineid, mõne aja pärast oli ta palgal "Tartu Majas", Olari Taali juures. Täna tegi Indrek taas samalaadse julge sammu, teatas, et kandideerib Euroopa Parlamenti. Ja mõne kuu pärast oli seal paigas.

Kakskümmend aastat tagasi ilmus Ekspressis selline esikaas. Ütleks, selline, eluline. Ja aus. Aeg oli selline. Muutusteks küps.

Ja tõesti, kakskümmend aastat tagasi oli see aeg, kus suuremad muutused olid alles ees. Nii nagu praegu. Kus aeg on muutusteks küps.