Ma mõtlesin algul, et Marina Kaljurand sarnaneb Kakukesega tuntud Vene muinasjutust. Aga ei, tegelikult sarnaneb ta Naljahambaga multifilmist Kolmanda planeedi saladus. Kas pole nii?!
Ülal pildil Õnneseen ja all Marina Kaljurand (Postimehe veebist):
laupäev, 24. september 2016
Kellega sarnaneb Kaljurand?
Ma mõtlesin algul, et Marina Kaljurand sarnaneb Kakukesega tuntud Vene muinasjutust. Aga ei, tegelikult sarnaneb ta Naljahambaga multifilmist Kolmanda planeedi saladus. Kas pole nii?!
Ülal pildil Õnneseen ja all Marina Kaljurand (Postimehe veebist):
Või siiski ... presidendiks saab Edgar Savisaar!
Savisaare kohta võib öelda mida iganes, aga loll mees ta kindlasti pole. Ja nagu elu näitab, mängis ta oma rivaalid osavalt üle.
Irja tuletas mulle just meelde minu sõnu umbes kolm kuud tagasi Portugalis, kui ma ütlesin, et Savisaar pole presidendiks hakanud kandideerima, kui ta ei teaks, et ta võidab. Vahepeal oli juba tunne, et mees on mängust väljas. Aga nüüd on mängust väljas ... kõik tema rivaalid. Kallas, Reps, isegi Helme ... pihtas, põhjas!
Ja Kallas, see vana rebane, kogenud Mnemoturniiri mees, lasi end nii haledalt üle lasta. Et mis mõttes poliitiline krahh, nagu ta ütles? Hallo! Äratus! Siim, see ongi poliitika!
Aga Savisaar. Tema on valmis nagu vana täkk. Kandideerima presidendiks loomulikult. Keskerakonnas oli ta paremuselt teine, mis tähendab, et võib nüüd võitlustulle minna. Täna ta juba lõi oma võitluskaaslastega šampanjaklaase kokku.
Savisaar kasutas siin edukalt nn džuudo strateegiat - kasutada oma rivaalide jõudu nende endi vastu. Kõik võimalikud kandidaadid on nurka mängitud. Peale tema loomulikult.
Kas Savisaarest saab nüüd president? Riigikogus teda vaevalt ära valitakse, aga ilma keskerakonna häälteta Riigikogus presidenti ei valita. Ning Valimiskogus? Kes siis muu, kui kasutada Etsi enda vana väljendit.
Tahaks kohe vanduda. Kuradi perse ... raisk, või kuidas Irja isa selliste asjade peale ütleski.
Repsi toetamine oli lihtsalt kerge bluff. Nagu ta eile Tallinna TV valimissaates ütles, et presidendil peab ikka elukogemust olema, mille peale Reps näost ära kukkus.
Pole midagi öelda, meest tuleb ikka tunnustada küll! Irja arvas, et võibolla tuuakse Tarand ka veel mängu talle vastaskandidaadiks. 3. ja 4. oktoober on uus valimine Riigikogus ja siis kuskil kuu lõpus tõenäoliselt uuesti valimiskogus. Valimiskogus lähevad siis vastamisi Savisaar ja Tarand.
Äripäev on Savisaare valimisveskist päris tabava pildi avaldanud:
Eesti ei pruugi niipea presidenti saadagi
Eestis on kujunenud poliitikas omamoodi patiseis, kus kompromissi on väga raske leida. Reformierakond tahab vägisi saada endale lojaalset presidenti, käpiknukku, umbes samasugust lammast nagu on Toomas Hendrik Ilves, aga teised ei taha seda meelehead enam Reformierakonnale kinkida.
Praegu käis Reformierakond välja lausa kaks kandidaati, kellest Kallast peeti teistele sobivamaks, aga ka tema ei saanud vajalikku toetust.
Ja senikaua kuni Reformile ja teistele sobivat ei leita, jätkab Ilves. Võimalik, et veel mitu aastat jutti. :)
Praegu käis Reformierakond välja lausa kaks kandidaati, kellest Kallast peeti teistele sobivamaks, aga ka tema ei saanud vajalikku toetust.
Ja senikaua kuni Reformile ja teistele sobivat ei leita, jätkab Ilves. Võimalik, et veel mitu aastat jutti. :)
Olympicu tegevus tuleks ka Eestis külmutada!
Olympic kasiinod pandi Poolas kinni. Eestis oleks aeg samuti kasiinod kinni panna. Aitab küll sellest hävitavast tegevusest. Hasartmängud on ühiskonnale nagu vähk, mis mõjub sama laastavalt nagu narkootikumid.
Oh aeg. Perekond Rosimannus kukutas presidendivalimised läbi
Nüüd on siis selge, et presidenti valmiskogus ära ei valitud. Jõks sai 134 ja Kallas 138 häält. Teoreetiliselt Kallas võitis, aga presidendiks ta ei saanud. Nende 62 valijamehe tõttu, kes jätsid hääletamata.
Tegemist on Kaljuranna toetajatega, kes Kaljuranna kehva häältesaagi tõttu püha viha täis eesotsas perekond Rosimannusega. Kallase poolt nad hääletada ei saanud ja ka Jõksi presidendiks saamisest poleks neile midagi kasu olnud. Seega otsustati lihtsalt hääletamata jätta ja valimised läbi kukutada.
Huvitav, mis on nende eesmärk. Marinotška uuesti Riigikogus üles seada? Raske uskuda, et Reform nüüd tunnistab, et Kallase toetamine oli viga ja asub Kaljuranna taha. Pigem oli Rosimannus & co eesmärk Reformile Kaljuranna hülgamise pärast kätte maksta. Et okei, Kaljurand ei saanud presidendiks, aga ärgu siis Siim ka saagu. Selline ise ei ela ja teistel ka ei lase elada-printsiip.
Sotside eesmärgiks võib aga olla Riigikogus taas Eiki Nestor üles seada.
Tegemist on Kaljuranna toetajatega, kes Kaljuranna kehva häältesaagi tõttu püha viha täis eesotsas perekond Rosimannusega. Kallase poolt nad hääletada ei saanud ja ka Jõksi presidendiks saamisest poleks neile midagi kasu olnud. Seega otsustati lihtsalt hääletamata jätta ja valimised läbi kukutada.
Huvitav, mis on nende eesmärk. Marinotška uuesti Riigikogus üles seada? Raske uskuda, et Reform nüüd tunnistab, et Kallase toetamine oli viga ja asub Kaljuranna taha. Pigem oli Rosimannus & co eesmärk Reformile Kaljuranna hülgamise pärast kätte maksta. Et okei, Kaljurand ei saanud presidendiks, aga ärgu siis Siim ka saagu. Selline ise ei ela ja teistel ka ei lase elada-printsiip.
Sotside eesmärgiks võib aga olla Riigikogus taas Eiki Nestor üles seada.
Inno ja Irja kommenteerivad presidendivalimiste teist vooru valimiskogus
Inno: Nooh, irja, sa toetasid ju Kallast. Mis siis nüüd?
Irja: Ah, perse see Kallas. Ma ütlen sulle kohe Jõksi kolm eelist Kallase ees.
Inno: ???
Irja: Esiteks: Jõks on alati tema ise, ta kunagi ei teeskle, kes ta ei ole, what you see is what you get. Seda esiteks. Teiseks, Jõksil on väga sümüpaatne naine, kes on loodusloomuuseumi direktor. Tegemist pole tavalise koduprouaga nagu Kallase naine. Mulle see meeldib, tark naine. Ja kolmandaks, last but not least, võib kirjutada suurte tähtedega: JÕKS EI OLE SAVISAARE SABARAKK. Seda võib öelda kindlalt, et Jõks ei hakka Savisaare tallalakkujaks ega jooksupoisiks. Seda ma kardan Kallase puhul kõige rohkem. Feel free to argue! Vaidle vastu palun!
Inno: Ma ei oska vaielda, sest ma ise eelistan ju ka Jõksi.
Irja: Mida ma tahan veel rõhutada, mulle hakkab järjest rohkem meeldima Mailis Reps. Ta pole üldse pettunud, et ta presidendiks ei saanud. See on nagu hüppelaud, ta on end täiega tõestanud, et sobib erakonna juhiks. Kui Repsist saab erakonna juht, ma isegi kaalun keskerakonna poolt hääletamist.
Inno: Nii et Keskerakonna saatus on tegelikult Jõksi käes?
Irja: Täpsusta, palun.
Inno: Et kui Jõksist saab president, siis kaotab Savisaar oma võimaliku liitlase Kallase ja tal on üha raskem jääda erakonna esimeheks.
Irja: Jah, seepärast, et president pole tema sabarakk. Ma ütlen seda veel, et Savisaarluse aeg on Eestis läbi. Ma tuletan meelde, et Allar Jõks oli Ühtse Eesti presidendikandidaat, tema on Eesti ühendaja. Mulle meeldiks nii: Allar Jõks president, Mailis Reps Keskerakonna juht.
Inno: Aga Simson?
Irja: Ei, ikkagi Mailis Reps. Ma näen Repsi peaministrina, mitte Simsonit. Repsile pole peaministri kuub liiga suur. Väga hea, et Reps presidendiks kandideeris. Ma enne arvasin, et ta on täielik Savisaare kelgunöör.
Inno: Aga mina muidugi arvan, et Reps on nüüd ajalugu. Sest ilma Savisaareta pole ükski kesik millekski võimeline.
Irja: Jälle sa hakkad mingit Savisaare laulu laulma nüüd.
Inno: Aga mis on saanud neist kesikutest, kes Savisaarega tüli läinud? Mitte midagi!
Irja: Aga samamoodi võib küsida, mis on saanud neist, kes on Savisaarega koostööd teinud. Aga vaata meid! Me saatsime Savisaare perse.
Inno: No meie pole kunagi temaga eriti lähedased olnud.
Irja: Savisaarega või?
Inno: Mhmh.
Irja: No kuule, me käisime kaks korda Hundisilmal, pidevalt käisime linnavalitsuses. saviusaar helistas viis korda päevas meile ja sa ütlöed, et me polnud lähedased. Ma ütleksin, et Savisaar oli täiesti meie sõltlane.
Inno: Savisaar oli lihtsalt sinusse armunud. Siis käitub inimene vähe imelikult.
Irja: Nojah, aga see ei muuta asja, noh.
Inno: No aga meie ju temasse polnud armunud. Aga kõik kesikud on mingil hetkel olnud temasse armunud.
Irja: Selles suhtes sul on õigus, jah.
Inno: Ma ei tea ühtegi kesikut, kes on Savisaare perse saatnud.
Irja: Jah, ega Mailis Reps ju ka ei saatnud Savisaart perse. Ta ju alles oli Tallinna TV-s alandlikult seal koos Savisaarega. Seda küll. Aga keda sina pakud Keskerakonna võim,aikuks esimeheks. Kui sa ütled, et Savisaar on mängust väljas.
Inno: Ma arvan, et ega ilma Savisaareta ei tule seal midagi välja. See asi lihtsalt kukub kokku. Nagu Rahvaliit kukkus kokku ilma Reiljanita.
Irja: Aga kelle poolt siis hakkab valima Keskerakonna valija? Sotside poolt siis või?
Inno: No osalt kindlasti sotside poolt, aga võimlaik, et tekib mingi uus erakond. Nagu tekkis rahvaliidu asemele EKRE.
Irja: Nojah, võimalik, et hakkabki EKRE poolt valima siis. EKRE on saanud kõvasti promo Tallinna TVs.
Irja: Ah, perse see Kallas. Ma ütlen sulle kohe Jõksi kolm eelist Kallase ees.
Inno: ???
Irja: Esiteks: Jõks on alati tema ise, ta kunagi ei teeskle, kes ta ei ole, what you see is what you get. Seda esiteks. Teiseks, Jõksil on väga sümüpaatne naine, kes on loodusloomuuseumi direktor. Tegemist pole tavalise koduprouaga nagu Kallase naine. Mulle see meeldib, tark naine. Ja kolmandaks, last but not least, võib kirjutada suurte tähtedega: JÕKS EI OLE SAVISAARE SABARAKK. Seda võib öelda kindlalt, et Jõks ei hakka Savisaare tallalakkujaks ega jooksupoisiks. Seda ma kardan Kallase puhul kõige rohkem. Feel free to argue! Vaidle vastu palun!
Inno: Ma ei oska vaielda, sest ma ise eelistan ju ka Jõksi.
Irja: Mida ma tahan veel rõhutada, mulle hakkab järjest rohkem meeldima Mailis Reps. Ta pole üldse pettunud, et ta presidendiks ei saanud. See on nagu hüppelaud, ta on end täiega tõestanud, et sobib erakonna juhiks. Kui Repsist saab erakonna juht, ma isegi kaalun keskerakonna poolt hääletamist.
Inno: Nii et Keskerakonna saatus on tegelikult Jõksi käes?
Irja: Täpsusta, palun.
Inno: Et kui Jõksist saab president, siis kaotab Savisaar oma võimaliku liitlase Kallase ja tal on üha raskem jääda erakonna esimeheks.
Irja: Jah, seepärast, et president pole tema sabarakk. Ma ütlen seda veel, et Savisaarluse aeg on Eestis läbi. Ma tuletan meelde, et Allar Jõks oli Ühtse Eesti presidendikandidaat, tema on Eesti ühendaja. Mulle meeldiks nii: Allar Jõks president, Mailis Reps Keskerakonna juht.
Inno: Aga Simson?
Irja: Ei, ikkagi Mailis Reps. Ma näen Repsi peaministrina, mitte Simsonit. Repsile pole peaministri kuub liiga suur. Väga hea, et Reps presidendiks kandideeris. Ma enne arvasin, et ta on täielik Savisaare kelgunöör.
Inno: Aga mina muidugi arvan, et Reps on nüüd ajalugu. Sest ilma Savisaareta pole ükski kesik millekski võimeline.
Irja: Jälle sa hakkad mingit Savisaare laulu laulma nüüd.
Inno: Aga mis on saanud neist kesikutest, kes Savisaarega tüli läinud? Mitte midagi!
Irja: Aga samamoodi võib küsida, mis on saanud neist, kes on Savisaarega koostööd teinud. Aga vaata meid! Me saatsime Savisaare perse.
Inno: No meie pole kunagi temaga eriti lähedased olnud.
Irja: Savisaarega või?
Inno: Mhmh.
Irja: No kuule, me käisime kaks korda Hundisilmal, pidevalt käisime linnavalitsuses. saviusaar helistas viis korda päevas meile ja sa ütlöed, et me polnud lähedased. Ma ütleksin, et Savisaar oli täiesti meie sõltlane.
Inno: Savisaar oli lihtsalt sinusse armunud. Siis käitub inimene vähe imelikult.
Irja: Nojah, aga see ei muuta asja, noh.
Inno: No aga meie ju temasse polnud armunud. Aga kõik kesikud on mingil hetkel olnud temasse armunud.
Irja: Selles suhtes sul on õigus, jah.
Inno: Ma ei tea ühtegi kesikut, kes on Savisaare perse saatnud.
Irja: Jah, ega Mailis Reps ju ka ei saatnud Savisaart perse. Ta ju alles oli Tallinna TV-s alandlikult seal koos Savisaarega. Seda küll. Aga keda sina pakud Keskerakonna võim,aikuks esimeheks. Kui sa ütled, et Savisaar on mängust väljas.
Inno: Ma arvan, et ega ilma Savisaareta ei tule seal midagi välja. See asi lihtsalt kukub kokku. Nagu Rahvaliit kukkus kokku ilma Reiljanita.
Irja: Aga kelle poolt siis hakkab valima Keskerakonna valija? Sotside poolt siis või?
Inno: No osalt kindlasti sotside poolt, aga võimlaik, et tekib mingi uus erakond. Nagu tekkis rahvaliidu asemele EKRE.
Irja: Nojah, võimalik, et hakkabki EKRE poolt valima siis. EKRE on saanud kõvasti promo Tallinna TVs.
Mõnus sügis!
Sain vist Portugalis päikesemürgituse, sest ma armastan neid sügispäevi, mil päikest pole üldse näha. Näiteks nagu täna. Nii mõnus on panna selga oma soe, paks, villane mantel, mille ostsin Portugalist ühest väikesest ärist äärelinnas, ja jalutada poodi. Sahistada kinganinadega tuju hetkega heaks tegevates kollastes lehtedes. Tõmmata ninaga õhku, milles on kübeke suitsu, kübeke kõdu ja isegi grammike talvist kargust.
Nii, nii mõnus. Eelmisel aastal läksime ju juba viiendal oktoobril ära, nii et see lehtede pillerkaar jäi meil nägemata. Samuti härmatis porilompidel, jääkirme akendel, pehme lumesadu ja lörts. Lörtsi olen alati vihanud, aga näe, Portugalis tuli selle järele hirmus igatsus. Sel aastal ma ootan lörtsi. Saaks lörtsi sees sumbata! Naljakas, mida kümme kuud soojal maal elamine sinuga teeb. Noh, ja lumesadu ootan muidugi eriti-eriti. Sel aastal ma olen nagu laps, kes näeb esimest korda lumesadu. Nagu Roosi, sest tema ei olegi ju veel õieti lund näinud. Ta sündis 2014. aasta 18. novembril, aga oli oma elu esimeste lumede aegu veel nii väike, et vaevalt tal neist midagi meelde jäi. Portugalis aga talvel üldse lund pole, nii et sel aastal teeb Roosi lumemaagiaga esimest korda tutvust.
Selliste ilmadega nagu praegu on tore pärast jalutuskäiku endale suur kann teed teha. Minu lemmik on roheline jasmiinitee. Keedan seda endale hästi suure kannu, poen teki alla, vaatan lemmikseriaali ja joon aeglase mõnuga.
Siis on veel tore kodu kaunistada. Minul näiteks tuli tuju kleepida köögi seintele eredavärvilisi liblikaid. Paar päeva tagasi ostsime Innoga vannitoa vanade ja juba luitunud mattide asemele uued tibukollased. Ja palju rõõmsam sai. Harmoneeruvad hästi Roosi vannipartidega :).
Hea, hea on olla. Kodus on hea olla. Vaadata, kuidas lapsed naeravad, kilkavad ja müravad. Nii tore, et Roosil on õde. Selline hästi heatahtlik ja õrn, armas õde. Tore, et issi on kodus. Et tuba on soe (veel ei köeta, aga meil on elektriradiaator sees), et palju maitsvat sööki on kappides. Eile tegi issi kalkunit riisi ja Uncle Bens'i kastmega. Lisas hästi palju ananassi. Seda sõime eile ja jätkub veel tänasekski.
Mõnusat sügise algust teilegi!
Siin Roosi lustakad vannitoapardid:
Lääs on Venemaast valesti aru saanud?
Lääs on Venemaa poliitikat kujundada püüdes täiesti mööda keppinud. Miks?
Üks seletus on, et Venemaast on lihtsalt valesti aru saadud. Seni on kujutatud Putinit kui diktaatorit. Aga kui ta polegi diktaator? Vaid on selline mees nagu Ansip. Kes lihtsalt oskas ära arvata rahva arvamuse, või ütleme siis, et rahva enamiku arvamuse. Ja rohkemat pole vajagi, et äsja demokratiseerunud ühiskonnas hakkama saada. Kus pole valitsusväliseid organisatsioone, survegruppe ning rahvas tahab näha armastatud juhti.
Ka Ansipil oli palju vaenlasi, keda ta ei sallinud (Reiljan, Savisaar, isegi Kallas) ja keda ta tõrjus. Opositsiooni kiusati taga, nii nagu see toimub Venemaal. Teisitimõtlejad nagu Tiit Madisson pidid lausa ära kolima. Aga kõik oli nö demokraatlik, kooskõlas enamuse tahtega. Kui üldse, võib Venemaad vaadata kui enamuse diktatuuri. Aga seda sama võib öelda ka USA, Inglismaa ja paljude teiste vanade demokraatlike riikide kohta. Kus on küll tugevam sõltumatu ajakirjandus ja valitsusvälised organisatsioonid, aga süsteem on ikka laias laastus sama. Kui vabariiklane saab USAs presidendiks, siis demokraadid nutavad. Või kui tööparteilane võidab, siis Inglismaal närivad konservatiivid küüsi.
Venemaad ei saa kindlasti vaadata kui ainult Putinit. Nii võib täiesti rappa minna. Pigem tuleks näha seda enamust, keda Putin esindab ja mõelda, miks see enamus mõtleb nii nagu mõtleb.
Üks seletus on, et Venemaast on lihtsalt valesti aru saadud. Seni on kujutatud Putinit kui diktaatorit. Aga kui ta polegi diktaator? Vaid on selline mees nagu Ansip. Kes lihtsalt oskas ära arvata rahva arvamuse, või ütleme siis, et rahva enamiku arvamuse. Ja rohkemat pole vajagi, et äsja demokratiseerunud ühiskonnas hakkama saada. Kus pole valitsusväliseid organisatsioone, survegruppe ning rahvas tahab näha armastatud juhti.
Ka Ansipil oli palju vaenlasi, keda ta ei sallinud (Reiljan, Savisaar, isegi Kallas) ja keda ta tõrjus. Opositsiooni kiusati taga, nii nagu see toimub Venemaal. Teisitimõtlejad nagu Tiit Madisson pidid lausa ära kolima. Aga kõik oli nö demokraatlik, kooskõlas enamuse tahtega. Kui üldse, võib Venemaad vaadata kui enamuse diktatuuri. Aga seda sama võib öelda ka USA, Inglismaa ja paljude teiste vanade demokraatlike riikide kohta. Kus on küll tugevam sõltumatu ajakirjandus ja valitsusvälised organisatsioonid, aga süsteem on ikka laias laastus sama. Kui vabariiklane saab USAs presidendiks, siis demokraadid nutavad. Või kui tööparteilane võidab, siis Inglismaal närivad konservatiivid küüsi.
Venemaad ei saa kindlasti vaadata kui ainult Putinit. Nii võib täiesti rappa minna. Pigem tuleks näha seda enamust, keda Putin esindab ja mõelda, miks see enamus mõtleb nii nagu mõtleb.
Jaht presidendiametile. Helme mängust väljas! Keda toetab Inno nüüd???
Ohooo, kui põnevaks on läinud presidendivalimised! Inno oli täiesti kindel, et valimiskogus valitakse presidendiks Helme, sest valijamehed ei taha haldusreformi. Ei suutnud uskuda, kui Helme ainult 16 häält sai. Siis arvas Inno, et kõige rohkem hääli saab Reps, kuna tema häälte pakk olnud kõige suurem. Aga võta näpust! Meil vajus suu lahti, kui Jõksi häältesaak selgus. 83!!! Väga hea tulemus! Ja Kallas sai temast kaks häält vähem!!
Tõeline närvidemäng ka, sest parimate vahed olid nii väikesed: Kaljurand 75, Reps 79, Kallas 81, Jõks 83.
Mis Inno nüüd ütleb? Küsisin temalt.
Inno: Reformile maksis presidendi koha see, et nad ei suutnud ühes kandidaadis kokku leppida.
Irja: Rosimannuste punt põrus täiega.
Inno: Kõik valitsusega seotud tegelased põrusid. Aga millegipärast põrus EKRE ka.
Irja: Minu arvates põrus Helme seepärast, et hakkas enda rikkusega kekutama ja ennast senjööriks nimetama. Tahtis ilmselt Trumpi teha, aga eestlased on ameeriklastest erinevad, neile miljonärid muljet ei avalda.
Inno: Ma arvan, et Jõks saab presidendiks.
Irja: Nii et oled asunud nüüd Jõksi taha?
Inno: Jah.
Irja: Miks on Jõks sinu arvates parem kui Kallas?
Inno: Sest ta ei ole mingi parteilane.
Irja: Pagan, mulle hakkab ka see kiilaspea järjest rohkem meeldima...
Inno: Selgelt valija eelistab praegu sellist kandidaati, kes ei ole parteilane. Kaljurand ei suutnud ennast piisava veenvusega mitte-parteilasena esitleda. Ta oleks pidanud kohe ministriameti maha panema. On näha, et inimesed eelistavad uusi nägusid, parteipoliitikutes ollakse pettunud.
Irja: Huhuhh, ei jõua järgmist vooru ära oodata. Jääb vaid öelda: Allar Jõks presidendiks!!!
Inno: Jah, varem on presidendiks alati valitud parteisõdur - Meri, Rüütel, Ilves. Jõks oleks esimene, kes ei ole parteisõdur.
Irja: Huvitav on veel see, et Jõksi toetus riigikogulaste seas oli väga väike. Aga ta sai valijameestelt kõige rohkem hääli - järelikult pidi tema toetus maameeste seas olema massiline.
Inno: Jah, maamehed blokeerisid lätlase ja venelase välja.
Irja: Lätlase?
Inno: Nojah, Reps on ju ikkagi lätlane. Ja seda ma tahan veel öelda, et venelasel on vara Eesti presidendiks pressida. Natuke häbitunnet võiks ka olla.
Eesti õnnetus on õnnetus?
Seda pole vist vaja pikemalt selgitada, sellest saavad kõik Eestis elavad inimesed ise aru, et elu Eestis on stagneerunud. Meenutab nõukogude liidu lõpuaastaid, kus valitseb ükskõiksus ja minnalaskmise meeleolu. Kus valitseb pessimism olemasoleva suhtes ja millegi uue ootus. Ent erinevalt tollasest ajast, mil silme ees oli iseseisvumine, pole praegu mingit selget sihti. Kõik on justkui saavutatud, aga oodatud õnne ikka pole. Ja mingit lahendust ka näha pole.
Uuringute järgi on eestlased üks kõige õnnetum rahvas Euroopas. Aga see, õnnetus võib ollagi üks ühiskonna stagneerumise põhjuseid.
Eestlased teavad hästi Seppälä nime põhiliselt ühe tuntud kaubamaja järgi, aga eestlastel tuleks teha tutvust ühe teise Seppälä, nimelt Emma Seppäläga, USA Stanfordi Ülikooli teadlase, õnneuurijaga. Tema värske raamat õnnest aitab eestlastel leida vastus küsimusele, miks nad on õnnetud ning ühtlasi veenduda selles, et õnnetu olek pärsib üldist arengut.
Nagu Seppälä toob raamatus välja, siis on õnnelikud inimesed innovatiivsemad ja mis eriti tähtis, uuringute järgi tervelt 12% produktiivsemad. Eestlastele heidetakse just ette vähest produktiivsust. Mis see päriselus tähendab? Eelkõige seda, et Eestis ollakse töö tegemisel harjunud tuima nühkimisega. Aga selleks, et edasi areneda, rohkem saavutada, olla maailmas esirinnas, peab töö olema fun. Inimesed peavad tööd tegema entusiastlikult, silmade särades, siis on võimalik saavutada enamat. Vaadakem hetkeks ringi - kui paljudel teie ümber olevatel inimestel silmad säravad - ma ei mõtle siin hommikuse õlle või jointi tekitatud sära - kas selliseid inimesi üldse on? Ja kui silmad ei sära, siis miks ei sära?
Muide, üks lihtsaid mooduseid sära silmadesse saamiseks on lapsed! Lapse sünd - see on igal juhul õnnelik sündmus, looduslik meeleolu tõstja, mis toob positiivseid emotsioone. Eestis sünnib vähe lapsi, pole ime, et inimesed on nõnda mornid.
Kas olete tähele pannud, et õnnelikud inimesed justkui tõmbavad enda ümber teisi inimesi, nendega tahetakse suhelda, nendega koostööd teha. Sest inimene saab alateadlikult aru, et õnnelik olek toob edu. Ja mis seal salata, kõik tahavad teiste õnnest osa saada, isegi kõige paadunumad stressis küünikud. Need viimased haaravad õlekõrrest.
Kui Eestis on inimesed tusased, ei naerata, nühivad tuimalt ilma särata silmis oma tööd teha, siis pole imestada, et paljud noored tahavad Eestist ära. Inimene, eriti noor inimene tunnetab kohe ära, et midagi on valesti. Ta tahab alateadlikult sinna, kus koos on palju rõõmsaid inimesi, siis on palju rõõmsam ka tööd teha. Kas pole nii?!
Eesti haigekassa on pankrotis, sest inimesed on üha haigemad. Miks? Sest õnnetunde puudumine muudabki inimesed haigemaks ja vastupidi, õnnetunne aitab ära hoida veresoonkonna haiguseid, neid peamisi surma põhjustajaid Eestis. Äsja jäi süda seisma Eesti ühel andekal ajakirjanikul Aarne Rannamäel. Aga kas te nägite teda kordagi naermas, südamest naermas? Mina ei näinud, ekraanil igatahes küll mitte. Tal oli alati selline nägu peas, nagu hakkaks kohe surema. Ja surigi ära. Kui paljudel eestlastel on selline surija nägu peas, mõelgem!
Selleks, et olla ja saada õnnelikuks, pakub Seppälä välja kuus võtmetegurit:
1. Ela ja tööta hetkes. Selle asemel, et mõelda sellele, mis tuleb, keskendu sellel, mis parasjagu käsil. Tänu sellele oled produktiivsem ja karismaatilisem.
2. Ole paindlik. Selle asemel, et olla üle koormatud, treeni oma närvisüsteemi taastuma tagasilöökidest. Sellega vähendad loomulikul moel stressi.
3. Kontrolli oma energiat. Selle asemel, et tegeleda koormavate mõtete ja tunnetega, õpi kontrollima oma energiat, et jääda rahulikuks ja keskendunuks. Sellega hoiad oma energiat kõige tähtsamateks tegevusteks.
4. Ära tee midagi. Selle asemel, et kogu aeg midagi teha, võta aega mitte millegi tegemiseks, lihtsalt olemiseks. Tänu sellele muutud innovatiivsemaks ja loovamaks.
5. Ole hea iseenda vastu. Selle asemel, et end pidevalt piitsutada ja olla kriitiline enda vastu, ole endaga kannatlik ja pea meeles, et aju on loodud selleks, et õppida uusi asju. Nõnda parandada oma võimet saavutada edu ja õppida vigadest.
6. Ilmuta huvi teiste suhtes. Selle asemel, et olla kinni ainult enda tegemistes, ilmuta huvi teiste vastu. Nõnda saavutad parema positsiooni oma kolleegide silmis.
Eestlastele teadmiseks: te pole üksi oma õnnetuse murega. Õnneraamatu autor kirjeldab, et kui asus elama Stanfordi USA Läänerannikul, kus asuvad Palo Alto ja Silicon Valley, siis polnud ta kusagil mujal näinud nii palju õnnetuid ja läbi põlenud inimesi ja ei olnud kohanud kusagil nii palju enesetappe kui seal. Eestis tuuakse eeskujuks Silicon Valley't, aga vähesed teavad, mis elu seal tegelikult elatakse ja mis on sealse nn edu hind tegelikult.
Uuringute järgi on eestlased üks kõige õnnetum rahvas Euroopas. Aga see, õnnetus võib ollagi üks ühiskonna stagneerumise põhjuseid.
Eestlased teavad hästi Seppälä nime põhiliselt ühe tuntud kaubamaja järgi, aga eestlastel tuleks teha tutvust ühe teise Seppälä, nimelt Emma Seppäläga, USA Stanfordi Ülikooli teadlase, õnneuurijaga. Tema värske raamat õnnest aitab eestlastel leida vastus küsimusele, miks nad on õnnetud ning ühtlasi veenduda selles, et õnnetu olek pärsib üldist arengut.
Nagu Seppälä toob raamatus välja, siis on õnnelikud inimesed innovatiivsemad ja mis eriti tähtis, uuringute järgi tervelt 12% produktiivsemad. Eestlastele heidetakse just ette vähest produktiivsust. Mis see päriselus tähendab? Eelkõige seda, et Eestis ollakse töö tegemisel harjunud tuima nühkimisega. Aga selleks, et edasi areneda, rohkem saavutada, olla maailmas esirinnas, peab töö olema fun. Inimesed peavad tööd tegema entusiastlikult, silmade särades, siis on võimalik saavutada enamat. Vaadakem hetkeks ringi - kui paljudel teie ümber olevatel inimestel silmad säravad - ma ei mõtle siin hommikuse õlle või jointi tekitatud sära - kas selliseid inimesi üldse on? Ja kui silmad ei sära, siis miks ei sära?
Muide, üks lihtsaid mooduseid sära silmadesse saamiseks on lapsed! Lapse sünd - see on igal juhul õnnelik sündmus, looduslik meeleolu tõstja, mis toob positiivseid emotsioone. Eestis sünnib vähe lapsi, pole ime, et inimesed on nõnda mornid.
Kas olete tähele pannud, et õnnelikud inimesed justkui tõmbavad enda ümber teisi inimesi, nendega tahetakse suhelda, nendega koostööd teha. Sest inimene saab alateadlikult aru, et õnnelik olek toob edu. Ja mis seal salata, kõik tahavad teiste õnnest osa saada, isegi kõige paadunumad stressis küünikud. Need viimased haaravad õlekõrrest.
Kui Eestis on inimesed tusased, ei naerata, nühivad tuimalt ilma särata silmis oma tööd teha, siis pole imestada, et paljud noored tahavad Eestist ära. Inimene, eriti noor inimene tunnetab kohe ära, et midagi on valesti. Ta tahab alateadlikult sinna, kus koos on palju rõõmsaid inimesi, siis on palju rõõmsam ka tööd teha. Kas pole nii?!
Eesti haigekassa on pankrotis, sest inimesed on üha haigemad. Miks? Sest õnnetunde puudumine muudabki inimesed haigemaks ja vastupidi, õnnetunne aitab ära hoida veresoonkonna haiguseid, neid peamisi surma põhjustajaid Eestis. Äsja jäi süda seisma Eesti ühel andekal ajakirjanikul Aarne Rannamäel. Aga kas te nägite teda kordagi naermas, südamest naermas? Mina ei näinud, ekraanil igatahes küll mitte. Tal oli alati selline nägu peas, nagu hakkaks kohe surema. Ja surigi ära. Kui paljudel eestlastel on selline surija nägu peas, mõelgem!
Selleks, et olla ja saada õnnelikuks, pakub Seppälä välja kuus võtmetegurit:
1. Ela ja tööta hetkes. Selle asemel, et mõelda sellele, mis tuleb, keskendu sellel, mis parasjagu käsil. Tänu sellele oled produktiivsem ja karismaatilisem.
2. Ole paindlik. Selle asemel, et olla üle koormatud, treeni oma närvisüsteemi taastuma tagasilöökidest. Sellega vähendad loomulikul moel stressi.
3. Kontrolli oma energiat. Selle asemel, et tegeleda koormavate mõtete ja tunnetega, õpi kontrollima oma energiat, et jääda rahulikuks ja keskendunuks. Sellega hoiad oma energiat kõige tähtsamateks tegevusteks.
4. Ära tee midagi. Selle asemel, et kogu aeg midagi teha, võta aega mitte millegi tegemiseks, lihtsalt olemiseks. Tänu sellele muutud innovatiivsemaks ja loovamaks.
5. Ole hea iseenda vastu. Selle asemel, et end pidevalt piitsutada ja olla kriitiline enda vastu, ole endaga kannatlik ja pea meeles, et aju on loodud selleks, et õppida uusi asju. Nõnda parandada oma võimet saavutada edu ja õppida vigadest.
6. Ilmuta huvi teiste suhtes. Selle asemel, et olla kinni ainult enda tegemistes, ilmuta huvi teiste vastu. Nõnda saavutad parema positsiooni oma kolleegide silmis.
Eestlastele teadmiseks: te pole üksi oma õnnetuse murega. Õnneraamatu autor kirjeldab, et kui asus elama Stanfordi USA Läänerannikul, kus asuvad Palo Alto ja Silicon Valley, siis polnud ta kusagil mujal näinud nii palju õnnetuid ja läbi põlenud inimesi ja ei olnud kohanud kusagil nii palju enesetappe kui seal. Eestis tuuakse eeskujuks Silicon Valley't, aga vähesed teavad, mis elu seal tegelikult elatakse ja mis on sealse nn edu hind tegelikult.
Venemaa tugevdab haaret: Balti riikide piiri äärde tuuakse moodsaim õhutõrjesüsteem
Balti riigid on endisest NLiidust ainsad, mis pole Venemaa kontrolli all. Nõukogude Liidu võimsuse taastamisest huvitatud Vene president Vladimir Putin andis käsu tuua Peterburi külje alla, vahetult Balti riikide naabrusse moodsaim õhutõrjesüsteem S-400, mille kohta Läänes kasutatakse terminit Growler. See tähendab, et Venemaa saab Balti riikide kohal kuni 30 km kõrgusel tulistada alla kõik lennukid, isegi kõige moodsama USA hävitajad F-22 Raptor. Venemaa info kohaselt võimaldab moodne süsteem alla tulistada isegi 3000 km/h lendavad tiibraketid. Viimasel ajal on Venemaa seda õhutõrjesüsteemi edukalt kasutanud Süürias, samuti on süsteem kasutusel Põhjapoolusel:
reede, 23. september 2016
Lahedaid pilte minu isast III
Teine unistuste reis. On aasta 1988 ja isa lendab Moskva kaudu teist korda oma õele Ameerikasse külla. Sedapuhku reisivad nad koos õemehe Ruudiga palju ringi: käivad ära Kanada piiri ääres Lake Champlaini ääres (Ruudi meeliskalastuskoht), Colorado, Oregoni ja Washingtoni osariigis. Washingtoni osariigis Tacomas peatuvad nad Ruudi parima sõbra, väliseestlasest arhitekti Ilmar Reinvaldi pool ja käivad külas ühel koletu rikkal jaapanlasel, kelle majas olnud isa sõnul nii paksud vaibad, et nende sisse võis jalg ära uppuda, ja puhtast kullast vetsupott. Pildil on isa ja Ruudi Vaikse ookeani rannikul. Sealt tõi isa mulle ka ühe kivikese kaasa. Kui Innoga 2008. aastal oma rendi Chevy'ga samasse kohta jõudsime, siis võtsin sealt samuti kaasa ühe kivi ja pühendasin selle mõttes oma isale.
Oma armsa Paju tänava maja trepi peal. Isa oli kuuekümneaastane, kui seda maja ehitama hakkas. Viiekümneaastane, kui mina sündisin. Ta oli elu lõpuni rõõmus, reibas ja iga hetke täiega elav mees. Üle kõige armastas ta voodil pikutades värskeid ajalehti või kriminulle lugeda ning oma parima sõbraga kohvikus maailma asju arutada või malet mängida.
78 ei ole ju ometi mingi vanus! Isa oli väga uhke, kui 78-aastaselt oma jalal Munamäe otsa ronis. Mööda treppi! Pilt on tehtud paar kuud pärast seda, kui me Innoga Tartus Rüütli tänaval kohtusime. Inno oli minu esimene peika, kelle üle isa nalja ei heitnud. Kui teised ristis ta kohe ümber, siis Innot kutsus lugupidavalt Innoks. Inno ja isa said omavahel väga hästi läbi ja ma ütleks, et neis on väga palju sarnast.
Isa kaheksakümnenda sünnipäeva tähistamine Tartus La Dolce Vitas. Isa käis meil sagedasti Tartus külas ja tundis siirast headmeelt selle üle, et me Tartu maja taastamise ette võtsime. Ta käis uhkel pilgul mööda maja ringi ja tunnustas meie edusamme. Minu unistus oli rajada Tartu majja kohvik ja kutsuda isa sinna saiakesi küpsetama. Aga isa tervis oli vilets - esimesest infarktist õnnestus mul ta küll elule tagasi tuua, aga 2007. aasta 21. septembril läks ta lõplikult. Oma aias õunu korjates. Mis oli tema enda soov - surra jalapealt. Minule oli see aga suur löök ja kohviku unistus kukkus kokku.
Isa pildid ja küünal. Kõige rohkem on mul kahju sellest, et isa ei näinud oma lapselapsi Juulit ja Roosit. Oh, kuidas ta oleks neid armastanud :). Aga ka mina ei näinud oma vanaema Juliet ja vanaisa Gustavit. Kuid isa jutustas neist nii eredasti, et mul on selline tunne nagu ma oleks tundnud neid väga lähedalt. Nüüd saan ka mina Juulile ja Roosile nende vanaisast vahvaid lugusid rääkida.
Lahedaid pilte minu isast II
Nonii, nonii. Kaval naeratus näol, kaamera (ilmselt Smena) käes. Mu isa oli kirglik fotograaf. Kui ma väike olin, siis oli nii põnev jälgida, kuidas isa pimiku vahet käis ja kuidas sealt imelised pildid välja tulid. Õige pea sai mulle selgeks, miks pimiku ust fotode ilmutamise ajal lahti ei tohi teha :). Tänu isale on mul lapsepõlvest tohutult palju ilusaid pilte. Lisaks isale klõpsis neid minust mu ema vend, onu Eino, kes oli samuti fotograaf. Aga selle pildi tegemise ajal ei ole isa üldse veel minu isa, vaid kahe väikese poja, Eino ja Vello isa. Ta on abielus Vaidaga ja nad elavad Rakveres Tõru tänaval.
Isa elu üks tähthetki oli kindlasti külaskäik õe juurde Ameerikasse kuuekümnendate lõpul. Kennedy oli selleks ajaks juba mõrvatud. Õde (elegantne daam valges) tegi talle ettepaneku sinna jääda - asuda tööle Ruudi firmasse. Ka üks kena blond väliseesti daam oli talle silma peale pannud ja soovinuks temaga kurameerida - seesama, kes pildil isaga (paremal rohelises särgis) jutustab... Aga isa tuli tagasi, sest ei soovinud oma poegi maha jätta. Natuke aega pärast seda käis Ameerikas Vaida ja abielu läks lõhki.
Minu isa oli metsamees. Pärast ülikooli lõpetamist suunati ta Rakvere metsamajandisse tööle ja seal töötas ta kuni pensionile minekuni 60-aastaselt. Üheks tema tähtsaimaks tööks, mille üle ta ise kõige uhkem oli, oli Sagadi mõisa taastamine. Pildil koos teiste metsameestega, ukse juures paremal.
Pärast pulmi, töökaaslaste joonistatud plakati ees. Toini Ester (28) ja Georg (48) Vaher. Minu onu räägib, et nad olid kohtudes nii armunud, täpselt nagu mina ja Inno :). Kahe aasta pärast sünnin mina.
Mina ja mu isa. Isa ütles, et ei julenud mind beebina hästi sülle võtta, sest kartis, et
ma lähen katki. Pildilt ongi näha, kui õrnalt ta mind hoiab. Isa oli hästi hea ja hell isa, täiesti ebatavaline nõukaaegne mees - rääkis mulle igal õhtul muinasjuttu ja vaaritas pliidi ees põlle kandes süüa.
Ameerika tädi saadetud riietes poseerimas. Mu isa armastas riietuda noortepäraselt, näiteks veel kaheksakümneseltki kandis ta täie endastmõistetavusega Batmani särki ja edevaid nokkmütse. Eriti meeldisid talle Ameerika stiilis T-särgid ja teksad. Nende peale heitis ta musta nahktagi ja oligi valmis. Minul on seljas tädi saadetud kleit ja kauboisaapad (mida ma vist kunagi ei kandnud :)).
Lahedaid pilte isast I
Tuuslasin täna päris põhjalikult oma pildialbumites ja -karpides ning otsisin lahedaid pilte oma isast. See on üks varasemaid, mille leidsin. Sel pildil on minu isa nii umbes kolme-nelja aastaselt koos oma parima sõbra Astaga. Huvitav, et juba siis eelistas ta tüdrukute seltsi :). Pilt on tehtud Võrumaal Sõmerpalu vallas, Osulas koolimaja ees, kus mu vanaema oli õpetaja.
Tõsine pilk. On ka põhjust, sest varsti puhkeb sõda ja see 17-aastane noormees astub Eesti Leegioni, et minna venelastele vastu, Eesti vabaduse eest võitlema. Isa lõpetas Tartu Treffneri gümnaasiumi ja läks pärast seda Tartu Ülikooli metsandust õppima.
Hõissa, kauboi! Tartu kõige kuumemad kutid neljakümnendatel, kel oli pea igas tänavas oma pruut (nende enda jutu järgi). Isa ja tema parim sõber Otto Peetso. Otto võitles venelaste vastu Narva all. Varsti pärast selle pildi tegemist arreteeritakse mu isa banditismile kaasaaitamise pärast ja saadetakse kümneks aastaks Venemaale, Vorkuta vangilaagrisse. Ta tuleb tagasi kaheksa aasta pärast.
Vorkuta vang. Pildi taha on kirjutatud: Armsale emale, Georg. Pilt on tehtud 1950. aastal. Isal on jäänud istuda veel kuus aastat. Ta ise on oma vangipõlve meenutanud soojade sõnadega: tal oli seal palju sõpru, nii eestlastest kui venelastest kaasvangide seas. Teineteist lõbustati karmides tingimustes (talvel võis olla kuni 50 kraadi pakast), kuis oskati: kes tegi teatrit, kes mängis muusikat, kes kirjutas ja kandis pärast teistele ette. Isa kirjutas seal valmis romaani: „Möödus suvi”, mille peatükid on ilmunud ka siin Kohvikus.
Tagasi kodus. Kogu vangisoleku aja oli isa mõelnud üheleainsale tüdrukule - Lonnile, kes on pildil paremalt teine. Lonni oli tema tüdruk enne seda, kui ta arreteeriti, ja Lonnile mõeldes kirjutas isa ka oma romaani „Möödus suvi”. Aga selleks ajaks, kui isa tagasi tuli, oli Lonni juba ühe Nurmoja nimelise arstiga abiellunud ja Valka kolinud. Siin kohtuvadki nad Valga raudteejaamas. Pärast soovis Lonni suhet isaga taastada, aga isa oli uhke. Selle omaduse olen ka mina temalt pärinud :). Vasakult Lonni sõbrannad Anna Saaron ja Mari Müürsepp (Juhan Särgava ema).
Tagasi armsas Tartus. Isa maja on natsionaliseeritud ja kogu vara laiali tassitud, ülikooliõpingud Tartu Ülikoolis vangla-aastate tõttu pooleli jäänud. Kas keegi „bandiiti” üldse ülikooli tagasi hoolibki? Georg võtab südame rindu ja läheb ülikooli rektori Minna Klementi jutule, palvega õpinguid jätkata. Naeratab talle oma maailma kõige ilusamat naeratust. Klementi süda sulab (naine ikkagi!) ja ta lubab isa tagasi ülikooli. Ta saab jätkata sealt, kus pooleli jäi. Georg õpib püüdlikult ja saab kõrgendatud stipendiumi. Ülikooli ajal hakkab ta kurameerima oma kursuseõe Vaidaga. Nad suunatakse pärast ülikooli lõpetamist Rakvere metsamjandisse tööle. Ahjaa, mis raamat pildil isa ees on? Ausalt öeldes ei teagi. Kuid ma ei imestaks, kui see on P.B. Shelley luuletused. Shelley oli mu isa lemmikluuletaja, lisaks Heinrich Heinele. Shelley on ka minu lemmikluuletaja.
Naine jäi Moskvas trammi alla, kes on süüdi?
Väljavõte Daily Maili veebist.
Teataolevalt suri naine trammilt saadud löögi tagajärjel haiglas. Süüdi olevat jäänud trammiteel olnud naine, kes vaatas oma telefoni selle asemel et jälgida liiklust. Samas on näha, et naine oli ülekäigurajal ning tal polnud trammi eest mujale hüpata kui auto ette.
Kes on selles õnnetuses süüdi?
Kui palju Eestis üldse autismist teatakse?
Eesti avalikkust šokeeris juhtum, kus lasteaia õpetaja teipis maalriteibiga Paide vallas autistlikul lapsel suu kinni. Ühelt poolt näitab see lasteaia töötaja inimlikku jõhkrust, teiselt poolt väljendab teadmatust autismist. Teadmatus tuleneb omakorda asjaolust, et Eestis on autismist väga vähe juttu. Autism on samas tänapäeval väga levinud tervisehäire, mis on ühel inimesel 150st.
Näiteks Soomes on autismist pidevalt juttu ajakirjanduses. Helsingin Sanomat kirjutab, kuidas autismi diagnoositakse edaspidi kui autismispektri häireid, mitte eraldi autismi, aspergeri sündroomi jms. Eestis on sellest juttu Eesti Autismiühingu lehel.
Soome lehes on muu hulgas juttu, et autismispektri häirega inimestel võib olla ülisuur tundlikkus teatud häälte ja helide suhtes, mida nad võivad kogeda kui valu. Näiteks on võimalik, et autistlik laps ei saanud uinuda, kuna teda segas mingi heli, ta võis tunda valu. Kujutate nüüd ette, kuidas lasteaia õpetaja, selle asemel, et lapse valu leevendada, teipis tal suu kinni. See on selge piinamine. Koerad on samuti tearava kuulmisega teatud helide suhtes ja nad ei saa tihti uinuda, aga isegi koeraomanikud ei teibi oma hoolealustel suud kinni.
neljapäev, 22. september 2016
Isa
Minu isa Georg (22. 04. 1927- 21. 09. 2007) ühel septembripäeval oma kodu hoovis. Süles on tal meie koerake Bella.
Isa oli päikesepaisteline inimene. Kui ta naeratas, siis oli selline tunne nagu päike oleks välja tulnud. Ta nägi välja oma aastatest palju noorem. Näiteks sel pildil on ta seitsmekümne viie aastane. Kas suudate uskuda?
Isa suri 21. septembril 2007, päikesepaistelisel päeval, oma aias õunu korjates. Tema sõbrad ütlesid pärast, et viis lahkudes suve ja päikese kaasa. Nad mõtlesid seda nii otseselt kui kaudselt. Oli sümboolne, et temasugune soe inimene lahkus just suve viimasel päeval.
Ma armastasin oma isa väga. Noh, te teate seda isegi. Olen sellest palju kirjutanud. Täna olen natuke kurb. Aga rõõmus ka. Sest mul on tunne, et ta on ikka koos minuga. Kuulen siiani oma kõrvades ta helisevat häält, tunnen tema sigaretisuitsu lõhna...
Aitäh, armas isake. Et sa olemas olid ja me nii palju aega koos olla saime.
Dean Martin, I love Vegas. Mõeldes isale
Kes on teie lemmiklaulja ja milline lemmiklaul?
Mulle meeldib Dean Martin ja tema I love Vegas. Selles laulus on midagi... :). Minu isa lemmiklaulja oli Tom Jones, aga ma olen täiesti kindel, et ta oleks alla kirjutanud kõikidele selle laulu sõnadele. Ümisen täna seda laulu vaikselt kaasa ja mõtlen oma isale. Eile möödus üheksa aastat tema surmast. Kuulake teie ka, selles laulus on nii mõnus fiiling, ehe Cool America...
I love Vegas
Drink to me only....that's all I ask.
And I will drink to you.
I don't care if the sun don't shine.
I do my drinking in the evening time.
When I'm in Las Vegas.
You can sit in the sun and camp.
I get my color from a sun ray lamp.
When I'm in Las Vegas.
I love the laughs, I love the life, there's fun of every kind.
Next time I come I'll bring my wife, I'll do that if I lose my mind.
A wife in Vegas take my advice,
It's like going to China with a sack of rice.
But I love Las Vegas.
I love Vegas in the summer.
mmmmmm I love Vegas in the fall.
I love Vegas, when I say that it's a gasser.
I love Vegas like it's Egypt and I'm Nasser
I, I love Vegas every moment,
It's my favorite atmosphere
Oh I, I love Vegas,
Why oh why do I love Vegas?
Because my money's here.
I love Vegas when I'm winning,
mmmmmm I love it when I lose.
I love Vegas, like the army loves it's manuals.
I love Vegas, like Sinatra loves Jack Daniels.
I, I love Vegas every moment.
For Mr. Entratter I must cheer.
Oh I, I love Vegas,
Ich liebe do I love Vegas.
Because my blood is here.
I love Vegas when I'm loaded,
I love it when I am not.
I love Vegas, just like Kruschev loves being indignant,
More than even my wife Jeannie loves being pregnant.
I, I love Vegas every moment,
When I leave I shed a tear.
Oh I, I love Vegas,
Jesus Christ do I love Vegas.
I'll make it, make it good and clear,
It's because.....my girl's right here.
Isa saab lastega olla küll - töötuna
Palju on räägitud sellest, et isal on väga raske väikeste lastega kodus olla. Mis on tõsi - kogu süsteem on üles ehitatud emade ja nende vajaduste järgi. Isa peale ei mõtle eriti keegi, või noh, kui mõeldakse, siis ikka niipidi, et isa saab olla siis lastega, kui emal aega üle jääb, või ema tööle läheb. Sest sellist asja, et ema ja isa oleks mõlemad lastega koos, no sellist asja ei saa küll olla ega lubada! See oleks nagu pühaduse teotamine. Laps on ikka koos emaga ja isa vibreerib kusagil taustal, veedab lapsega nn kvaliteetaega, või noh, on lapsega, kui ema tõesti tahab ise tööl käia ja lepib sellega, et isa kodus koos lastega ... laiskleb. Jah, justnimelt laiskleb, sest isa kodus olemist peetakse laisklemiseks.
Ema kodus olemine on ok, ema võib laste kõrvalt isegi hetkeks pikali visata, aga isa mitte. Isa ja lapsed, see on midagi väärakat, taunimisväärset. Isa koht on tööl, soovitavalt varahommikust hilisõhtuni, tööd rabamas, sest nii on olnud varem, nii peab olema praegu ja nii peab olema tulevikus igaveseks ajaks igavesti. Ja kui isa varakult suure töörabamise tõttu otsad annab, siis on see tunnustamist väärt, et näe, kus oli tubli isa, rabas kõvasti tööd teha ja suri tööpostil, pühendas kogu oma elu tööle. Lapsi eriti töötegemise kõrvalt ei näinud, aga sellest pole midagi, seda pole vajagi. Selline isa on kangelasisa.
No ma ütlen ausalt otse välja: minu eesmärk pole olla mingi kangelasisa, ma ei soovi surra tööpostil. Minu eesmärk pole minna ajalukku ka erilise töörabajana. I take my chances, nagu öeldakse. Ma tahan selles mõttes olla nagu naine, excuse my french. Tahan olla koos lastega, kuni nad on väiksed. Ja mind ei huvita, mis sellest arvatakse. Sest minu arvates on isal samasugune õigus olla väikeste lastega kui emal. Kuigi paljud seda ei poolda. Laste kujunemisaeg on esimesed kolm eluaastat ja kui isa nende elus pole, siis ei kujunegi lastel lähedast sidet oma isaga. Lisaks tean oma kogemusest, et kui ema ja isa on palju lahus, siis tekitab see suhteprobleeme.
Lisaks tean ma oma kahe suhte põhjal, et väikeste laste ema vajab toetust, seda eriti rinnaga toitmise ajal. Varasemal ajal abistasid ema nii vanemad kui vanavanemad, aga tänapäeval on vanemad inimesed mugavad ja oma lastelaste mähkmeid enam vahetada ei taha. Elamised on väiksed ja vanemad ei mahukski noore perega ühte korterisse ära. Väikeste laste ema peab kõigi kodutöödega üksi hakkama saama ja see on üsna suur koormus. Paljudel emadel on terviseprobleemid, mis tulenevad just üksi rahmeldamisest. Ma ei kujuta tegelikult ette, kuidas ema ilma isa abita väikeste lastega hakkama saaks.
Ma olen otsinud viise, kuidas isa saab olla koos lastega nüüd juba paarkümmend aastat. Ma olen proovinud pidada kodutöökohta, see on töötada kodus, siis lihtsalt töö kõrvalt olla kodus, aga see polnud ikka see. Tööd ja lapsi omavahel ühendada on üsna keeruline. Ei saanud õieti lastele ega tööle pühenduda. Nüüd olen lõpuks läbi juhuse leidnud parima lahenduse, kuidas isa ja laps saavad koos olla: nimelt töötuna. Isa peab olema töötu, või vormistama end töötuks.
Paljud häbenevad töötuks olemist. Aga selles pole tegelikult midagi imelikku ja häbenemisväärset. Ega töötu pole kaotanud sidet tööga, lihtsalt see töö võib kulgeda teises vormis. Või olla nö ootel. Tööalaselt saab veidi hinge tõmmata ning mõelda, kas see töö, mida teed on üldse selline, mida tahad teha. Minu kogemus näitab, et kodus lastega tegeledes ja töötuna võid olla palju õnnelikum kui tööl käies. Emade olemist koos lastega lausa peetakse tööks, isa olemist koos lastega tööks ei peeta, aga iga isa saab seda ise legaliseerida töötuna olles. See on omalaadne JOKK-skeem, mida poliitikud ja ettevõtjad edukalt kasutavad, ning seda võiks kasutada sama edukalt isad.
Töötuks olek annab esiteks piiramatult vaba aega lastega koos aja veetmiseks. Teisalt peab toetuste saamiseks end samuti töötuks registreerima. Mis on imelik, sest tööl käies on kulud suuremad ja kokkuvõttes jääb vähem raha kätte kui töötuna kodus olles.
Minu kogemus ütleb, et töö kõrvalt lastega tegelemine ja ema abistamine nõuab omakorda palju lisatööd ja on kulukas. Näiteks pidev kodu vahet sõitlemine on väga närviline ja autoga sõitmine võtab raha. Auto peale (bensiin, teenindus, remont, varuosad) kulub vähemalt mitusada eurot ühes kuus, see raha tuleb kõik pere eelarvest. Siis ongi tõehetk, et kas lõpetad kodus käimise ära, sest see läheb väga kulukaks. Või teed mingi muutuse.
Nagu märkisin, ei tähenda töötuks olek täielikult tööst eemal olemist. Esiteks saab rohkem teha kodutöid ja rakendada oma oskusi kodus. Saab teha ära need tööd, mis muidu tuleks tellida ja nende eest maksta. Isegi lapse hooldamise eest tuleks maksta, näiteks erivajadusega lapsele hooldaja palkamine maksab alates 70 eurost ööpäevas. See on päris suur raha ja erivajadusega lapse kõrvalt tööl käiv isa peaks mõtlema, kas ta ise tööl olles nii palju teenib. Kui ei, siis on tal mõistlik üldse töötuna koju jääda ja oma last hooldada.
Töötuks olek võimaldab isal ka tööalaselt enda sisse vaadata, õppida juurde uusi oskusi ning mõelda, kas teed üldse sellist asja, mis õige ja rahuldust pakub. See võib panna aluse hoopis uuele ja huvitavale karjäärile tulevikus! Nii nagu paljud emad puhkevad õide pärast lastega kodus veedetud aastaid.
Soome päritolu Stanfordi teadlane: inimesed põevad edukultust ja see peab lõppema
Sain Helsingin Sanomatest hea vihje Soome taustaga USA Stanfordi ülikooli õnneõpetajale Emma Seppäläle ning tema raamatule "The Happiness Track" (tõlkes: Õnne rada).
Raamat ilmus aasta algul ja sellele on juba viidanud mõjukas USA äriajakiri Business Insider.
Raamat vastab küsimusele, miks eestlased on õnnetud vaatamata sellele, et nad on jõukamad ja teevad rohkem tööd kui paarkümmend aastat tagasi. Seppäla toob välja, et edukultust põdevad töönarkomaanid ei saa kunagi õnnelikuks ja nende saavutatud edu tähendab suuri ohvreid: läbipõlemine, stress, tervise - ja suhteprobleemid. Töönarkomaania on ses mõttes ohtlik, et erinevalt näiteks alkoholismist seda ühiskonnas tunnustatakse: töönarkomaane edutatakse, nad saavad autasusid ja pälvivad tunnustust. Seetõttu on hakatud arvama, et inimesele laastavalt mõjuv töönarkomaania on hea asi. Töönarkomaania viib lõpuks vaimsete ja füüsiliste terviseprobleemideni nagu emotsionaalne kurnatus, küünilisus ja madal suhete kvaliteet.
Seppälä seisukohad lähevad kokku ühe varasema Harvardi ülikooli uuringuga, kus on välja toodud, et pikad töötunnid on muutunud staatuse sümboliks, aga nende produktiivsus on väga madal. Seppälä toob välja, et selline ületöötamine kahjustab tervist ja ei aita mingit edu saavutada. USAs, kus töörabamine on eriti au sees, kaebab enamik inimesi stressi üle.
Seppälä toob välja, et paljud inimesed arvavad, et kui teevad kõvasti tööd, siis saavad nad õnnelikuks. Tegelikkuses on vastupidi: selleks, et teha hästi tööd, peavad nad juba olema õnnelikud.
Töönarkomaania lahenduseks pakub Seppälä paljude asjadega tegelemise (nn multitasking) asemel keskendumist ühele asjale. Ta soovitab selleks ajaks panna oma mobiiltelefon vaikse peale ja takistada arvutis sotsiaalmeedia ja muud segavad tegurid.
Hankisin omale selle raamatu veebist ja asusin usinalt lugema. Juba sissejuhatus on paljulubav (ma ei imesta, et ma ÜKT-d tehes end nii hästi tundsin):
Täna hommikul mõtlesin esimese asjana suitsetamisest
Ma ei tea, miks, aga täna hommikul mõtlesin ma esimese asjana suitsetamisest. Nägin seda vist unes ja eredate unenägudega on sedasi, et sa elad neis veel jupp aega pärast ärkamist edasi. Mu vanaisa Gustav Eduard uskus unenägudesse ja oli kindel, et nad ka midagi tähendavad.
Aga suitsetamisest. Ise ei ole ma elu jooksul mitte ühtegi sigaretti tõmmanud. Põhjus on ilmselt selles, et mu isa suitsetas väga palju, kaks pakki päevas, ja suitsetamine oli meie peres normaalsus. Ma ei mäleta, et isa oleks mulle kunagi öelnud: suitsetada ei tohi. Seepärast ei tekkinud mul ka mingit vajadust protesti pärast pläru ette panna ja nii see jäi.
Mul on suitsetamise suhtes kahetised tunded. Ma jumaldan suitsulõhna, eriti sellise kirbe odava suitsu lõhna, sest see toob mulle meelde nõukaaegsed paberossid ja isa köögis, jalad pliidi äärel istumas ja mõnuga teab mitmendat suitsu kiskumas. Ema tema kõrval kulmu kortsutamas. Mina sealsamas jalgu kõlgutamas. Mulle kohutavalt meeldib Dean Martini muusika ja ma arvan, et oma osa on ses sellel, et ta elas just nii nagu talle meeldis, midagi häbenemata ja millegi pärast vabandamata. Kui ma kuulan, kuidas ta laulab: „I love Vegas...” (üks mu lemmiklaule maailmas üldse!), siis mulle tuleb kohe meelde mu isa - ka tema armastas ilusaid naisi, palju suitsu teha ning vahetevahel head viskit või konjakit juua.
Ma ütlesin, et mul on suitsetamise suhtes kahetised tunded. Ühelt poolt ma jumaldan suitsulõhna ja isa sigaretilõhn on üks asi lapsepõlvest, mida ma mitte kunagi ära unustada ei taha, aga ühel hetkel tekkis mul suitsetamise suhtes tugev allergia, mis kujunes välja astmaks ja - oh häda! - ma ei talunud enam üldse suitsetamist ega suitsu lõhna. Juhtus see Portugalis, kui elasin Joáoga. Häda seepärast, et Joáo oli veel suurem suitsetaja kui mu isa - suitsetas ühe sigareti teise järel. Võib-olla seepärast ta mind võluski? Kuna ka ta sõbrad olid suured suitsetajad nagu peaaegu kõik portugallased, siis oli meie kodu ühiste söömaaegade ja jalgpalliõhtute ajal nii paksult suitsu täis, et seal ei olnud sõõmugi värsket õhku. Üritasin seda alguses vapralt taluda, aga ühel hetkel enam ei suutnud - pea hakkas hullult ringi käima ja lõhkuma. Ükskord isegi minestasin ja kukkusin napilt radiaatorist mööda. Joáo ei olnud nõus suitsetamist vähendama ega ka välja rõdu peale suitsu tegema minema - ta ütles, et tema ja ta sõbrad on alati toas suitsu teinud ja nii jääb. Eks seegi oli üks põhjus, miks me teineteisest kaugenesime ja lõpuks lahku läksime.
Ka mu teised pikaajalised boyfriend'id on olnud suured suitsetajad. Rauno, kellega ülikooliajal kaks aastat koos elasin, tõmbas kaks pakki päevas. Janek, kellega kaks aastat koos olime, tegi nii suitsu kui kanepit. Inno, kellega olen üle kümne aasta koos olnud, suitsetas meie suhte alguses umbes kümme suitsu päevas.
Aga Innoga oli sedasi, et mida kauem me koos olime, seda vähem tahtis ta suitsetada. Ühel hetkel jäid suitsud ära ja Inno proovis sigarillosid. Siis jäid ka sigarillod ära ja nüüd ei ole Inno juba mitu-mitu aastat mitte midagi suitsetanud.
Nii et esimest korda minu elus olen ma olukorras, kus mitte keegi minu kõrval ei suitseta. Ühelt poolt tore, sest suitsetamine tekitab mul astmat ja ma ei saaks suitsetajaga koos elada, aga teisalt... tekitab suitsu lõhn mus ikkagi nostalgiat. Kui ma oma südamesse vaatan, siis tunnen, et see on igatsus isa järele. See ei kao kunagi päriselt kuhugi. Need, keda me oleme väga armastanud, jäävad meiega alatiseks. Ka siis, kui nad on surnud. Kuni me ise oleme surnud.
Ja ikkagi naljakas, kuidas lõhnad inimese mälestustes nii kaua ja eredalt püsivad. Mul tarvitseb vaid silmad kinni panna ja juba ma tunnen jälle oma sõõrmetes isa sigaretilõhna...
Pildil kaks kirglikku suitsetajat: minu isa Georg ja tema õetütar Ene kaheksakümnendate lõpul Ameerikas Modenas. Mõlemad olid kirglikud suitsetajad ja tegid kaks pakki suitsu päevas. Nende ees seisab mu tädi ja onu afganistani hurt Lady.
PS. Ehk tundsin suitsulõhna seepärast, et eile oli minu isa surma-aastapäev? Ta suri 21. septembril 2007. Kuna meil oli teineteisega nii tugev side, siis see võis olla tema viis ennast mulle meelde tuletada. Öös juhtub maagilisi asju, usun seda üha enam :).
Roosi uus lemmik: Peppa!
Hei lapsevanemad, mis multikas teie lastele kõige rohkem meeldib? Meie Roosi fännas Portugalis Muppet Show'd, siis tekkis tal suur armastus Muumide vastu ja nüüd nõuab ta kogu aeg Peppat. Kuna telekast tuleb päevas ainult üks Peppa, siis pidi issi Roosile Peppa multikaid internetist juurde hankima.
Pildil vaatabki Roosi õhtul enne magamaminekut oma Peppasid. Statisti rollis on ÜKTlt naasnud issi, kes on veidi väsinud ja lõõgastub oma sarja vaadates :).
kolmapäev, 21. september 2016
Inno ja Irja teavad: Savisaar laseb endale garantiikirjade kaudu füüri
Paavo Pettai garantiikirjad ei ole midagi muud kui Savisaare järjekordne katse endale füüri lasta. Kuna erakond ähvardab tal peost libiseda, siis üritab Savisaar sealt nüüd vähemasti rahad välja kantida. Ilmselt sõlmis ta kunagi Pettaiga kokkuleppe, et kui Pettai garantiikirjad letti lööb, siis jagatakse rahad pooleks. Ehk võib olla enam kui kindel, et sellest 730 000st eurost paneb poole oma taskusse Savisaar ja poole Pettai. Savisaar laseb oma osa ilmselt oma Šveitsi kontole kanda ja elab kui miška.
Teised (Karilaid ja co) said sellest ilmselt haisu ninna ja kuna neile Savisaare erakonnast raha välja kantimise mõte väga ei meeldinud (milleks peakski, nemad ei saa ju pennigi), siis tõstsid nad kisa.
Näis nüüd, kas Savisaare suur avantüür õnnestub või mitte. Eks tal on muidugi raha vaja ka, sest advokaadikulud on suured ja vana parteibossina armastab ta ka luksuslikku eluviisi, kuhu kuuluvad kallid autod ja ilusad naised. See kõik neelab ära ja seepärast kulub garantiiraha marjaks.
No mida te häbenete, eestlased???
On üks asi, millest ma eestlaste puhul kunagi aru ei saa ega hakka ka kunagi aru saama. See suur häbenemine. Häbitunne. Kogu aeg peab justkui olema millegi pärast häbi. Kui millegi pärast häbi ei ole, siis on justkui midagi puudu. Ja mida rohkem häbi on, seda parem. Kes kõige rohkem häbeneb, on kõige parem kodanik.
No mitä helvettiä? Miks teil on vaja kogu aeg kõike häbeneda, eestlased? Kui seksite, siis teki all. Mitte kellelegi ei tohi sellest iitsatada. Kuui kolki saate, siis vaikite. Pereasjad, tuleb häbeneda! Avalikus kohas imetada ei julge, sest paljas tiss võib kuskilt välja paista, ja siis on ju hirmus häbi.
On üldse asju, mida te ei häbene, eestlased?
Minu ema üks lemmikväljendeid oli: „Mina ei häbene midagi!” Ja ega ta häbenenudki. Soomlased ei häbene. Häbeneja põlgab ennast sisimas ja arvab, et kui ta hirmsasti häbeneb ja seda ka välja näitab, siis paistab teiste silmis väärikam. Täiesti jabur omadus - defineerida end läbi teiste silmade. Et oled see, mida sinust arvatakse.
No miks peab teiste arvamus mulle kriipsu võrragi korda minema? Mul suva, mida minust mõeldakse. Kriitika on ainult taustamüra. Mulle on oluline see, et ma ise endale meeldin. Okei, mehele võiksin ka meeldida ja lastele ka. Aga mingid suvajopskid? Suvajopskid võivad perse minna, teie arvamus mind ei huvita. Suksikaa kuuseen!
Nii et häbenege vähem, kallid eestlased. Enese põlgamine ei ole tervisele kasulik - võite sellest saada maohaavad ja muud koledad hädad külge. Võtke ennast parem paljaks ja tantsige vihmas! Nautige elu täiel rinnal, mitte poolikult, vargsi, altkulmu!
Pilt: Soomlased, üks välja arvatud. Vasakult mu isa, mina ja ema ja mu vägev soomlasest Vanamamma, kes sündis Ingerimaal Murata külas.
Appi, paljas tiss!
Ajal, kui Eestis tehakse palja tissi ja imetava ema peale veel vuihh ja aihh, algas Soome TV2 pealt saade Imettajat, kus paljad tissid ja rinda imevad lapsed on kogu aeg kaadris. Eks meedia mõjutab ka ühiskonna väärtushinnanguid ja kui tõesti paljaid tisse kusagil avalikus ruumis näha pole, siis peetakse neid häbenemis- ja taunimisväärseteks. Ja seda olukorras, kus Eesti naised värvivad end, riietuvad ja käituvad nagu prostituudid.
Siin mõned kaadrid Soome telesarjast. Juttu oli emast, kes imetab oma 3,5-aastast poissi.
Alice, kas sina?!
Kohviku kommentaariumis võtab aktiivselt sõna üks lasteaia õpetaja Alice, kes nii laste kui Inno ja Irja tegemisi oma kolleegidega suitsunurgas taga klatšib. Kas Delfi kirjutab sinust, Alice?!
Ja meil soovitati Juulike lasteaeda panna...
Minust ja minu emast
Kui juba emast kirjutamiseks läks, siis panen siia ka mõned vanad fotod, mis ma pildialbumist üles leidsin. Minust koos emaga. Mina sündisin, kui mu ema oli 30-aastane naine. Ta kohtus mu isaga, kui ta oli 28-aastane. Ema töötas siis Rakvere Elektrivõrkudes sekretäri ehk masinakirjutajana. Isa oli Rakvere Metsamajandi direktori asetäitja. Kord oli isal ema töökohta asja, ta märkas kena sekretärineidu ja kutsus teda spontaanselt oma sõbra sünnipäevale kaasa. Nii see läks... Isa oli selleks ajaks juba mitu aastat oma esimesest naisest lahutatud.
Sel pildil olen mina nii umbes Roosi vanune ja mu ema kuskil 32. Tal on peas parukas - kui tal polnud aega juuksuris käia, siis ta pani pildi tegemise ajaks pähe paruka.
Oleme emaga kaks kanget soome naist ja seepärast ei ole meie läbisaamine alati kõige parem. Eriti kaklesime siis, kui mina olin teismeline, vähe jäi puudu käsitsi kokkuminekust. Meil on lihtsalt ühesugune temperament ja kui seda üht tulist temperamenti saab liiga palju, siis on õhus väga palju elektrit ning seda pole kuhugi maandada. Minu isa oli ema vastand, ülirahulik, ja seepärast saime emaga mõlemad temaga suurepäraselt läbi. Mu onu räägib, et Inno on väga mu isa sarnane, samuti selline ülirahulik, seepärast ma temaga sobingi. „Täpselt nagu Toini Georgiga,” naerab ta (siis mu ema isaga).
Nojah, mis ma oskan kosta. Eks ta nii on. Samas on mul emast ka häid mälestusi - kui ma haigeks jäin, siis ta hoolitses minu eest ülima pühendumusega, ja elas südamest kaasa minu esimestele kirjutamiskatsetustele. Elab ka nüüd. Lihtsalt me ei saa elada ühes majas ega olla teineteisele liiga lähedal.
Siin veel mõned pildid minust ja minu emast:
PS. Alumisel pildil on ka minul peas parukas :).
Ropendamisest. Juba minu ema oli suur ropendaja
Mulle on ette heidetud, et ma ropendan. Et saatsin Savisaare perse ja nii. Et kuidas ikka nii saab. Ei ole daamilik ropendada.
Tunnistan - mulle tõesti meeldib aeg-ajalt ropendada. Ilmselt see on see soomlane minus, kes aeg-ajalt oma rusikat püsti ajada ja mõne vägisõna lausuda tahab. Soomlased ropendavad vabalt, v... on igal pool ees ja taga. Vituttaa, on soomlase üks lemmikfraase, ja neid asju, mis vituttavat, on sadu.
Aga kui te arvate, et mina palju ropendan, siis te peaksite kuulma mu soomlasest ema. Juba kui ma väike olin, siis oli kogu aeg p...i ja v...u, nii kui midagi ei meeldinud. Ja ikka kümme korda järjest. Mu härrasmehest, eestiaegse kasvatuse ja haridusega isa, kelle ema oli olnud kooliõpetaja (!), oli siis ikka väga nördinud ja kutsus ema kohe korrale. Aga no sa katsu öelda soomlasele, et ta ei ropendaks. Ta hakkab selle peale veel rohkem ropendama! Lõpuks andis isa alla ja ainult naeratas resigneerunult, kui ema jälle oma tiraadi valla päästis.
Muide, Kaur Kender ropendab ka hirmus palju ja arvatakse, et see tuleb sellest, et ta on mingi karm kutt. Vale puha - ta on lihtsalt ema poolt soomlane ja soomlased ropendavadki. See on neil veres, midagi ei ole teha. Võib-olla eestlastel on ka, aga eestlased hoiavad end tagasi. Mingist võltshäbist ilmselt. Soomlane on selles mõttes ausam, et oma vägisõnu tagasi ei hoia, kui tal need keelel on.
Mina üritan end siiski tagasi hoida. Ema lemmiksõnad p...i ja v...u mulle ei meeldi, need on minu meelest liiga ropud. Küll armastan ma aeg-ajalt lausuda sõna „perse”. Ma ei tea, see on minu meelest kuidagi vabastav, kui saad aeg-ajalt öelda „perse”. Või kedagi „perse” saata.
Ja kui te arvate, et mu eestiaegse kasvatuse ja haridusega isa kunagi ei ropendanud - noh, siis te eksite rängalt. Isa lemmiksõna just nimelt see „perse” oligi. Õigemini küll „kuradi perse raisk” ehk kolmiksõna. Seda tõi isa kuuldavale alati, kui närvi läks, ja just sellises järjestuses. Alati!
Mu vend Vello Vaher rääkis isa matustel naljaka ja liigutava loo. Ta oli nimelt ükskord isale külla tulnud, nagu ta meile ikka vahetevahel Rakverre külla tuli, ja meie isa oli siis köögis kohvi teinud. Hakkas kopsikuga kohvile kuuma vett peale valama, aga kopsik läks ümber. „Kuradi perse!” öelnud isa. Järgnes vaikus. Vello oli väga imestunud, sest kui tema väike oli, siis kirus isa samuti alati kolmesõnaliselt „Kuradi perse raisk!”. Kuhu raisk jäi, mõtles Vello. Kas tõesti unustas isa selle ära?
Läks mööda viis minutit, isa vaatas vihaselt maha voolanud vett ja pobises mokaotsast: „Raisk...” Ikka tuli ära! Vellol olid pisarad silmas, kui ta seda lugu rääkis. Ja vaatamata ropule sõnale liigutas see lugu ka matuselisi - kõik naersid läbi pisarate.
Nii et see, kui vanemad laste kuuldes ropendavad, ei ole probleem. Ka härrasmehed ropendavad. Ja lastele võivad oma vanemate ropendamisest väga ilusad mälestused jääda. Nii ilusad, et neid tuletatakse liigutatult meelde isegi nende matustel.
Pildil minu kange ingerisoomlasest ema, kellele meeldis väga ropendada. Mina olen pildil umbes üheksa aastane. Pilt on tehtud Paju tänava majas sinna sisse kolimise päeval.
Kui oskad kõiki töid, pole vaja tööl käia
Kui õppisin paarkümmend aastat tagasi USA-s, siis õpetas Harvardi professor Jack, et tulevikus on kasulik osata teha võimalikult palju asju ja et edukamad on need, kes oskavad teha rohkem asju. See oli küllalt uuenduslik vaade tolle aja mõtteviisile, kus propageeriti just spetsialiseerumist, ühe valdkonna süvitsi tundmist.
Tol ajal ma selle peale eriti ei mõelnud, aga nüüd olen hakanud üha rohkem mõtlema. Tõepoolest, elu on palju lihtsam siis, kui oskad võimalikult paljusid asju.
Näiteks on Irja mulle korduvalt rääkinud, kuidas tema endine elukaaslane, portugallane J ei osanud isegi kardinapuud üles panna. Selleks tuli palgata eraldi töömees ja maksta talle mitusada eurot. J pidi selleks palehigis palgatööd tegema, et teenida raha selleks, et kodus kardinapuu üles panna. Õnneks õpetas mulle isa kõiki töid tegema, nii et kodused remonditööd, sealhulgas kardinapuu ülespanek ei valmista mulle mingit raskust. Ma teen sellised asjad kõik ise ära. Ja säästan sadu eurosid igas kuus. Näiteks eile ehitasin ringi Juulikese voodi, et ta ei saaks end sealt välja küünitada. Võttis paar tundi tööd. Kui ma oleks selle teenuse tellinud väljast, oleks see maksnud mitusada eurot. Ma ei tee nalja: naabrinaine rääkis mulle mõned päevad tagasi, kuidas temalt küsiti Võrus tavalise jalgratta keti paranduse eest 50 eurot. Seda tööd oskan ma ka ja see võtab aega kõige rohkem 10 minutit.
Oma eelmises kodus Tallinnas tegin suure osa remonditöödest ise. Näiteks ehitasin puhkuse ajal majale veranda. Kaevasin vundamendi augu, ladusin kivid sisse, prussid alla, postid peale, sõrestikule vill vahele ja voodrilauad peale. Karkassi sain valmis kuu ajaga ja pärast nokitsesin õhtuti edasi voodrilaudade löömise, värvimise ja akendega. Elektri panin ka ise. Tol ajal ligi 20 aastat tagasi oli see kõik võimalik. Ma ise arvestasin, et kui oleks selle teenuse väljast tellinud, oleks kulunud töömeestele mitme kuu palk. Aga oma töömeestele maksin tollal peaministri palka, ligi 16 tuhat krooni kuus. Ise teenisin 20 tuhat krooni kuus. Tööd väljast tellides oleks kulunud veranda tegemiseks kõik minu palk ja materjale poleks olnud millegi eest osta. Ise tehes sain palga eest materjale ning kindluse, et tööd on hästi tehtud. Sest ise teen ma paremini kui töömehed, kuna ma teen seda endale.
Nõnda on paljude muude asjadega. Portugalis olles läks rikki Irja arvuti. Parandusest öeldi, et kordategemine maksab 700 eurot. Ma võtsin kätte ja tegin arvuti ise korda, võttis aega kõige rohkem pool tundi. 700 eurot on päris suur raha, selle eest sai Portugalis mitu kuud süüa osta.
Tänapäeval, kus paljud töökohad kaovad ja palgatööd on üha vähem, muutuvad üha tähtsamaks oskused. Näiteks kui ajakirjanik oskab küljendada ja kujundada ning veidi programmeerida, siis võib ta ise vabalt elektroonilist ajalehte välja anda. NB! Nüüd tuleb oluline moment: ise tehes, ja tõesti ainult ise tehes tasub selline asi ära, kui kõiki neid töid väljast tellida, siis enam mitte.
Sama lugu on blogi pidamisega. Kui kõiki asju ise teha, siis tagab see pikemas perspektiivis ühele perele sissetuleku. Aga seda tõesti ainult ühele perele. Kui kaasata lisaks inimesi, kellele tuleks maksta, siis asi enam ära ei tasuks.
Paljud noored pered kolivad maale. Miks? Sest toit, eriti kvaliteetne toit on väga kallis ja seda poest osta paljud ei jaksa. Küll on aga lihtne ise toitu kasvatada, eriti kui pere on suur. Pere, kes kolib maale, kasvatab toidu ise ja veidi müüb, ning oskab teha majapidamistöid, ei pea enam palgatöö peale mõtlema. Aga see kehtib ainult juhul, kui tööd tehakse ise ära. Kui tööd väljast tellida, siis asi enam ära ei tasu.
Hea näide on kodus toidu valmistamine. Viimasel ajal on hakanud inimesed kodus toitu valmistama. Miks? Sest väljas söömine, eriti kui tahta kvaliteetset toitu, on väga kallis.
Tulevikus on eelis neil, kes oskavad võimalikult paljusid asju teha. Startup-ettevõtetes saadab edu neid, kes oskavad ise asjad ära teha, mitte ei pea tööd tellima. Ettevõtluse alustamine on tulevikus võimalik ainult siis, kui ise teed, sest töö on nii kallis, et sisse tellida seda pole võimalik. Tööd saavad tellida sisse ainult väga suured ja rikkad ettevõtted ning väga jõukad eraisikud, aga neid on väga vähe.
Tol ajal ma selle peale eriti ei mõelnud, aga nüüd olen hakanud üha rohkem mõtlema. Tõepoolest, elu on palju lihtsam siis, kui oskad võimalikult paljusid asju.
Näiteks on Irja mulle korduvalt rääkinud, kuidas tema endine elukaaslane, portugallane J ei osanud isegi kardinapuud üles panna. Selleks tuli palgata eraldi töömees ja maksta talle mitusada eurot. J pidi selleks palehigis palgatööd tegema, et teenida raha selleks, et kodus kardinapuu üles panna. Õnneks õpetas mulle isa kõiki töid tegema, nii et kodused remonditööd, sealhulgas kardinapuu ülespanek ei valmista mulle mingit raskust. Ma teen sellised asjad kõik ise ära. Ja säästan sadu eurosid igas kuus. Näiteks eile ehitasin ringi Juulikese voodi, et ta ei saaks end sealt välja küünitada. Võttis paar tundi tööd. Kui ma oleks selle teenuse tellinud väljast, oleks see maksnud mitusada eurot. Ma ei tee nalja: naabrinaine rääkis mulle mõned päevad tagasi, kuidas temalt küsiti Võrus tavalise jalgratta keti paranduse eest 50 eurot. Seda tööd oskan ma ka ja see võtab aega kõige rohkem 10 minutit.
Oma eelmises kodus Tallinnas tegin suure osa remonditöödest ise. Näiteks ehitasin puhkuse ajal majale veranda. Kaevasin vundamendi augu, ladusin kivid sisse, prussid alla, postid peale, sõrestikule vill vahele ja voodrilauad peale. Karkassi sain valmis kuu ajaga ja pärast nokitsesin õhtuti edasi voodrilaudade löömise, värvimise ja akendega. Elektri panin ka ise. Tol ajal ligi 20 aastat tagasi oli see kõik võimalik. Ma ise arvestasin, et kui oleks selle teenuse väljast tellinud, oleks kulunud töömeestele mitme kuu palk. Aga oma töömeestele maksin tollal peaministri palka, ligi 16 tuhat krooni kuus. Ise teenisin 20 tuhat krooni kuus. Tööd väljast tellides oleks kulunud veranda tegemiseks kõik minu palk ja materjale poleks olnud millegi eest osta. Ise tehes sain palga eest materjale ning kindluse, et tööd on hästi tehtud. Sest ise teen ma paremini kui töömehed, kuna ma teen seda endale.
Nõnda on paljude muude asjadega. Portugalis olles läks rikki Irja arvuti. Parandusest öeldi, et kordategemine maksab 700 eurot. Ma võtsin kätte ja tegin arvuti ise korda, võttis aega kõige rohkem pool tundi. 700 eurot on päris suur raha, selle eest sai Portugalis mitu kuud süüa osta.
Tänapäeval, kus paljud töökohad kaovad ja palgatööd on üha vähem, muutuvad üha tähtsamaks oskused. Näiteks kui ajakirjanik oskab küljendada ja kujundada ning veidi programmeerida, siis võib ta ise vabalt elektroonilist ajalehte välja anda. NB! Nüüd tuleb oluline moment: ise tehes, ja tõesti ainult ise tehes tasub selline asi ära, kui kõiki neid töid väljast tellida, siis enam mitte.
Sama lugu on blogi pidamisega. Kui kõiki asju ise teha, siis tagab see pikemas perspektiivis ühele perele sissetuleku. Aga seda tõesti ainult ühele perele. Kui kaasata lisaks inimesi, kellele tuleks maksta, siis asi enam ära ei tasuks.
Paljud noored pered kolivad maale. Miks? Sest toit, eriti kvaliteetne toit on väga kallis ja seda poest osta paljud ei jaksa. Küll on aga lihtne ise toitu kasvatada, eriti kui pere on suur. Pere, kes kolib maale, kasvatab toidu ise ja veidi müüb, ning oskab teha majapidamistöid, ei pea enam palgatöö peale mõtlema. Aga see kehtib ainult juhul, kui tööd tehakse ise ära. Kui tööd väljast tellida, siis asi enam ära ei tasu.
Hea näide on kodus toidu valmistamine. Viimasel ajal on hakanud inimesed kodus toitu valmistama. Miks? Sest väljas söömine, eriti kui tahta kvaliteetset toitu, on väga kallis.
Tulevikus on eelis neil, kes oskavad võimalikult paljusid asju teha. Startup-ettevõtetes saadab edu neid, kes oskavad ise asjad ära teha, mitte ei pea tööd tellima. Ettevõtluse alustamine on tulevikus võimalik ainult siis, kui ise teed, sest töö on nii kallis, et sisse tellida seda pole võimalik. Tööd saavad tellida sisse ainult väga suured ja rikkad ettevõtted ning väga jõukad eraisikud, aga neid on väga vähe.
teisipäev, 20. september 2016
Savisaare sabarakud pihtide vahel
Nonii, nüüd sai kuriteokahtlustuse ka Põhja-Tallinna linnaosa vanem Raimond Kaljulaid. Järgmine Savisaare sabarakk bites the dust.
Kohvikul on selle üle ainult hea meel. Järgmisena võiks pihtide vahele võtta Tallinna Televisiooni direktori Toomas Lepa, kes Tallinna Televisiooni eelarvest füüri välja laseb ja seda pärast kahtlaste afääridega kinni mätsida püüab.
Raimond Kaljulaid sai kahtlustuse omastamisele kaasaaitamises, mis puudutas linna raha eest tehtud ja poliitreklaamina välja läinud plakati tegemist 2013. aasta valimiste eel.
Kohvikul on selle üle ainult hea meel. Järgmisena võiks pihtide vahele võtta Tallinna Televisiooni direktori Toomas Lepa, kes Tallinna Televisiooni eelarvest füüri välja laseb ja seda pärast kahtlaste afääridega kinni mätsida püüab.
Raimond Kaljulaid sai kahtlustuse omastamisele kaasaaitamises, mis puudutas linna raha eest tehtud ja poliitreklaamina välja läinud plakati tegemist 2013. aasta valimiste eel.
Inno ja Irja kommenteerivad presidendikandidaatide debatti TV3s
Irja: Näe, Kaljurand on omale rukkilille rinda löönud. Tea, kas tahab patriooti etendada või?
Inno: Ma kahtlustan, et ta tahab vist rahvust vahetada.
Irja: Miks???
Inno: No kui venelane kannab rahvuslille rinnas. Ma ei tea, mis venelaste rahvuslill on. Rukkilill on eestlaste rahvuslill.
Irja: Venelaste rahvuslill on kindlasti punast värvi.
Inno: Ei pruugi olla. Näiteks venelaste rahvuspuu on kask. Rahvuslill võib vabalt olla näiteks nurmenukk. Nurmenukud kasvavad kaskede all.
Irja: Tšekkasin järgi! Venelaste rahvuslill on kummel. Seega peaks Marinotškal kummel rinnas olema.
Inno: Kummel on väga tervislik ka.
Irja: Kuule, aga ma vaatan, et Kallas on väga torssis. Varem kogu aeg naeratas. Miks, ei tea?
Inno: Ma arvan, et kohtumised valijameestega on ta tõsiseks võtnud. Teiseks ma arvan, et Kallas on palju raha ära raisanud. Ilmselt ta vaatab iga päev oma pangaarvet. Ta teeb ju uhkeid õhtusööke välja nendele valijameestele. Eks seal on mingid kingitused ja ümbrikud ka.
Irja: Ma ei lubanud sul ühte asja Mailis Repsi kohta öelda. Ära seda sõna ütle, aga lihtsalt kirjelda, miks ta sulle kummaline tundub.
Inno: Ma väikselt vaatasin tihti Tervise ABC raamatut ja seal ühe diagnoosi puhul oli välja toodud, et sünnivad teatud välimusega lapsed. Ja Repsi välimus meenutab neid pilte sealt Tervise ABC raamatust.
Irja: Okei, rohkem me sellest ei räägi.
Inno: Aga ma arvan, et see on põhjus, miks alateadlikult Repsi välditakse. Sest ma arvan, et ma pole ainus, kes neid pilte on vaadanud. Ja kuna president peab olema esinduspersoon, siis ma pigem ei valiks Repsi.
Irja: Aga huvitav, et Diori kotti ei ole Kaljurannal kaasas. Seda, millega ta Päevalehe loos kiitles.
Inno: Ma arvan, et ta on selle ära peitnud.
Irja: Muidugi seda tuleb Repsi kohta öelda, et ta on rahvapärane ja lihtne, vastandudes nii edevale Kaljurannale.
Inno: Jah, tal on ilmselt kõige tugevamad nõustajad, Helmel jälle kõige nõrgemad.
Irja: Mina panen tähele veel seda, et kui Kaljurand veel Refi kandidaat oli, siis presenteeris ennast tal maadami, suurilmadaamina, aga nüüd üritab ennast maanaisena näidata. Väga silmakirjalik inimene minu meelest.
Inno: Ta on selles täiesti süüdimatu, et võib mida iganes rääkida. Tal puudub oma arvamus. Eestlased on muidugi sellega harjunud. Ilves oli samasugune - rääkis, mida rahvas kuulda tahtis, ja sai presidendiks. Jõksi põhiprobleem on minu meelest see, et ta mõjub poisikesena. President peaks olema rahva isa või ema, vähemasti näima sellisena. Mina ikkagi pooldan Helmet. Ta toob vähemalt mingeid muutusi. Teised on kõik establishmendi tegelased. Eesti probleem selles ongi, et ühiskond on stagneerunud. Oleks vaja mingit raputust. Muidu stagnatsioon püsib.
Irja: Aga sellisel juhul Reps. Ta pole ka establisment.
Inno: On küll!!! Ta on ju vana jurakas, viisteist aastat selles süsteemis pöörelnud!
Irja: Aga see on Savisaare varjust välja astunud Reps! Piltlikult öeldes sektist põgenenud Reps!
Inno: Okei, aga ma ei usu, et ta suudab midagi muuta.
Irja: Ja Kallas on ka Uus Kallas. Brüsselist tagasi tulnud Kallas. Nagu koju tagasi tulnud Kalevipoeg, ma ütleks isegi.
Inno: Nojah, ta on Reformierakonnaga opositsioonis ka.
Irja: Aga kui oluline on sinu arvates presidendikandidaatide füüsiline vorm. Kas see on oluline?
Inno: On. Kaljurand on selgelt paks. Samas võib temast veel asja saada, sest Ilves oli ka presidendiks saades paks.
Irja: Ja Evelin oli paks.
Inno: Evelin oli paks jah. Mina väidan, et Evelin näeb praegu parem välja kui ta oli presidendiprouaks saades. Aga Kaljurand peaks endaga midagi tõsiselt ette võtma. Kaljuranna peaks ka saatma nende tõeliste eesti meestega seal trenni tegema. Seal saates ei oleks pidanud olema mitte Bellanova, vaid Kaljurand. Aga mina väidan, et kõige intelligentsem, kõige suurema IQga seal seltskonnas on Reps.
Irja: Mida???
Inno: Jah, aga see on ise küsimus, kas president peab olema selline tubli õpilane. Kes on oma kodutöö ära teinud. Kõige vähem on vaeva näinud Kallas.
Irja: Kallas on loomulikult intelligentne.
Inno: Jah. Kallas on aus mees, nagu ta ise ütles. Ja Kaljurand on kõige suurem teeskleja. Nüüd on näha, keda valijamehed toetavad - kas ausat või võltsi. Keskturult leiab selliseid Kaljuranna taolisi ju kümneid, kes seal kurke müüvad. Ilmselt nii mõnigi on nõus ka eesti keele ära õppima, kui talle öeldakse, et saad presidendiks.
Irja: Oota, aga kas sa seda saad aru, kas Kaljuranna juuksed on värvitud või halliks läinud?
Inno: Ta on ilmselt värvinud selle kaaliumpermanganaadi vesilahusega. Kusjuures ma arvan, et see TV3e ja Delfi ülevaade on väga Kallase, Helme ja Repsi sõbralik.
Irja: Miks?
Inno: Seepärast, et selles esimeses osas, mida TV3 üle kandis, käsitleti hariduse, majanduse ja migratsiooni teemat, mis on just Repsi, Kallase ja Helme teemad. Välispolitiika teemat, mis on Kaljuranna teema, üldse ei puudutatud.
Töötu elu
Olin varem lugenud ajalehest lugusid Soome töötute mugavast elust. Et neil on raha käia Eestis pralletamas. Ja et toetused on sellised, et tööle pole mõtet minna. Siis mõtlesin küll, et on vast loodrid ja kirusin Soome riiki, kes selliseid tegelasi ülal peab.
Olen nüüd ise olnud Eestis kuu aega töötu. Minu jaoks täiesti uus kogemus. Algul oli veidi hirmutav, nagu ikka uue asjaga elus. Aga mis huvitav, see meeldib mulle üha rohkem.
Mis mulle töötuks olemise juures kõige rohkem meeldib - töötukassa kaudu on võimalik saada tasuta koolitusi. Muidu on koolitused päris kallid: kõige tavalisemate kursuste hinnad algavad 300 eurost ja ulatuvad kuni 2500 euroni välja. 2500 eurot ongi viimane piir, mis töötukassa koolituse eest maksab.
Ma olin varem harjunud, et tööandja võimaldas mulle regulaarselt koolitusi, vähemalt üks koolitus kvartalis. Aga see pole nii iga tööandjaga. Näiteks viimane tööandja, kelle juures 5 ja pool aastat töötasin ja mitme inimese töö ära tegin, ei võimaldanud mulle isegi puhkuse ajal puhkamist, koolitustest rääkimata. Sest firma oli rahalistes raskustes ja ei tulnud õieti ots-otsaga kokku. Minu asemele polnud võimalik puhkuse ajal kedagi võtta. Ma olin nagu ori, kes kogu aega tööd rügas, nädalavahetused ja õhtud kaasa arvatud. Ilma mingi lisatasuta. Kogu aeg lubati, lubati ja lubati, et asi läheb paremaks, aga loomulikult ei läinud. Ja ega ma neid lubadusi tõsiselt ei võtnud ka, sest ma pole päris loll. Lõpuks polnud ma üllatunud, kui ei saanud mingit kompensatsiooni selle eest, et olin ka puhkuse ajal tööd teinud. Mina võtsin seda kui õppetundi.
Jäin lõpuks ka kohtus tööl käimise pärast süüdi, sest käisin tööl, aga elatist ei maksnud. Ning raha ka eriti ei saanud, pidevalt oli puudus majas. Vahel maksin elatise ära, aga siis ei olnud raha, et endale toitu osta, kuigi meie peres alkoholi, tubakat ega narkootikume ei tarvitata ning kasiinos ei käida. Uusi riideid samuti ei ostnud. Lihtsalt kulud kasvavad praegu kiiremini kui tulud. Kui sissetulek ei tõuse, siis jääd varsti jänni.
Ma tegin tööd läbi osaühingu, sest ametlikult palka välja võttes oleks mulle kätte jäänud vaid 200 eurot kuus. Kuidas ma pean selle rahaga üleval äsja sünnitanud naist koos kahe väikse lapsega, neist üks raske vaimse ja füüsilise puudega? Võimatu. Seetõttu riskisin laste nimel sellega, et mind võidakse kas vangi panna või määratakse ÜKT tunnid. Vähemalt ei pidanud väiksed lapsed nälga taluma. Mul polnud valikut: kogu raha kulus nagunii laste peale.
Algul, kui tööandja minuga koostöö minu välismaal oleku ajal ühepoolselt lõpetas, siis olin väga endast väljas. Ma olin nördinud, sest olin otsinud võimalusi, kuidas tööandja majanduslikku olukorda parandada. Aga tööandjale see ei meeldinud. Tõde on vahel väga valus. Tööandja otsustas mu lihtsalt üle parda visata.
Mul ei jäänud muud üle, kui end töötuna arvele võtta. Selleks pidin end taandama osaühingute juhatusest, samuti likvideerima FIE. Algul oli hirmutav. Aga ma olin kuulnud, et töötu on tegelikult üsna šeff olla. Sest saab toetust ja koolitusi. See on tõsi. Töötukassa maksab töötutoetust veidi üle 100 euro kuus. Lisaks on võimalik saada koolitusi, et end täiendada valdkonnas, kus on lootust tööd saada. Koolituste ring on üpris lai, sisuliselt seinast seina.
Lisaks on töötuna võimalik taotleda muid toetusi. Näiteks toimetulekutoetust, mis katab kõik eluasemega seotud kulud ja jälgib, et perele jääks igas kuud kätte 500 euro ringis. Meie perele tähendab see igas kuus ligi 400-eurost lisatoetust. Lisaks saab vajaduspõhist peretoetust ligi 100 eurot kuus. Lisaks on toimetulekutoetuse saajatel soovi korral võimalus saada Toidupangast tasuta toiduabi - seda võimalust oleme mõned korrad kasutanud ja ei kahetse - kõige raskemal ajal kulus abi marjaks ära.
Kui kõik pere- ja lapsetoetused kokku arvata, siis saab meie pere praegu igas kuus kätte ligi 1000 eurot toetust. See katab ilusti kõik kulud ja veidi jääb ülegi Irjale ajakirjade ostmiseks.
Mis veel - töötuna on võimalik olla piiramatult perega, pühenduda täielikult perele. Saan aidata hooldada erivajadusega last, keda abikaasa ei jõua enam tõsta. ÜKT-le kulub nädalajagu päevi ühes kuus, aga ülejäänud päevad on vabad. Ööd on samuti vabad, mis on erivajadusega lapse puhul suur asi. Abikaasa ütleb, et see on tema jaoks kõige parem aeg, kuna ma olen vajadusel kogu aeg olemas. Laps vajab ööpäevaringset hooldust. Öösel last hooldades oled hommikuks väsinud ja magamata. Kui minu asemele hooldaja palgata, kuluks sellele vähemalt 70 eurot ööpäevas, ligi 2000 eurot ühes kuus. Sellist summat poleks meil kusagilt võtta.
Tellimine:
Postitused (Atom)