Ühe aastaga Soomest muusikamaailma tippu

Väljavõte eestinen.fi veebist.

Vahelduseks ja kadestamiseks üks soomlaste edulugu: tavaline soome tüdruk, põhikooli haridusega, elanud õega koos kitsas korteris, vanemad kodused ja invaliidsuspuhkusel, enne laulis juutuubis karaoket, siis hakkas muusikat tegema. Nüüd on ainuüksi Spotify'st tema lugusid tellitud 100 miljonit korda. Tegemist on ajaloo kõige edukama Soome popartistiga, kes napsas täna kaks Soome muusikaauhinda. Pikemalt 21-aastase tüdruku kohta eestinen.fi veebist.

Donald Trumpi uus aruanne - see mees meeldib mulle järjest rohkem!

Trumpi uus aruanne, presidendi jutt algab videos kusagil 5. minuti juures.

Mulle meeldib USA president Donald Trump järjest rohkem. Miks?

Sest ta täidab oma valimislubadusi. Näidake mulle mõnda teist poliitikut, kasvõi Eestis, kes oma lubadusi täidab! Kavõi ühte, palun! Näidake! Mina ei tea ühtegi. Ja näete, milline on tulemus: eesti rahvas sureb välja. Asi on täiesti perses Eestiga, kui otse väljenduda. Ja põhjus ongi selles, et poliitikud ei täida lubadusi. Lubatakse näiteks tõsta lastetoetusi, pakkuda tasuta haridust, aga kui võimule saadakse, siis hakatakse käima mööda lukshotelle ja jagama raha mingitele ulme-projektidele, sest sealt on lootust saada vaheltkasu. Ärge minult küsige nimesid palun. Kui ütlen, võin Eesti Vabariigis vangi minna! Aga kõik ju näevad, mis toimub. Ainult et keegi ei julge iitsatada, eespool toodud põhjusel. Ning kokkuvõttes on areng täiesti pekkis ja asi üha hullemaks läheb. Lastele pannakse juurde 5 eurot kuus ja öeldakse, et see on maru kõva toetus. Kujutate ette - vangi peale kulutatakse Eestis igas kuus 1500 eurot maksumaksja raha ja lapse peale 50 eurot. Ja siis imestatakse, miks lapsi ei sünni. Muidugi ei sünni, kui vangidki on mitukümmend korda tähtsamad kui lapsed.

Praegust Eestit kõrvalt vaadates võib mõni arvata, et kõik on kadunud. Tegelikult pole veel kõik kadunud. Nii nagu USAs tundus, et asi on täiesti pekkis, USA linnad, terved osariigid läksid pankrotti ja välisvõlg on lennanud läbi katuse. Aga tegelikult ei tähenda see veel midagi. Esiteks võib ka Eestit kunagi juhtida Trumpi-taoline mees, kes täidab lubadusi ja seab Eesti inimesed esikohale. Mitte ei tiiruta ringi mööda maailma, millest mitte tuhkagi kasu pole. Või mis oli näiteks president Toomas Hendrik Ilvese puhul kasu sellest välismaal ringi aelemisest ja lukshotellides püherdamisest?! Mida Eesti sellest võitis? Eesti majandus on täiesti stagneerunud, on üle mitmekümne aasta kõige sitemas seisus, võrreldav nõuka aja lõpuga ning julgeolekuolukord on samuti üle aastakümnete kõige hullem. Kodus kasvavad probleemid üle pea, ja siis sõidetakse mööda maailma ringi. Sellepärast ongi kodus asjad käest ära, et siin Eestis keegi olla ei taha. Ja kui riigi juhid ei taha kodumaal olla, kui nemad Eesti peale sülitavad, miks peaks siis lihtne inimene Eestit armastama?! Kas Trump aeleb mööda maailma ringi, palun?! Ei, sest selleks on teised inimesed. Tema jaoks on praegu prioriteet USA. Seda heidetakse talle ette, et ta USA peale mõtleb - aga kes siis veel peaks USA peale mõtlema, kui mitte president?! Ja see on väga hea, et ta USA peale mõtleb. Ka Eesti jaoks, sest kui USA läheb pankrotti, nagu vahepeal oli juba oht, siis kes või mis kaitseb Eestit. Ses mõttes on jälle Trumpil õigus, et enne kui lähed teisi toetama või õpetama, peavad sul endal asjad korras olema. Kogu maailm irvitas, kuidas USAs linnad või terved osariigid läksid pankrotti. Tegelikult pole siin midagi irvitada, eriti Eestis. Ameerika ei tohi lasta enda üle irvitada ja Trump seisab hea selle eest, et seda ei juhtuks.

Kui mõni Eesti poliitik, kui kasvõi ükski Eesti poliitik suvatseks Eesti huvide eest seista samamoodi nagu Trump seisab USA huvide eest, siis oleks asjad Eestis palju paremad. Aga nagu ma juba märkisin, siis Eestis pole ühtegi sellist poliitikut. Või kui on, siis nimetage palun. Mina küll ühtegi ei tea.

Ma aga väga loodan, et kunagi on Eestis selline poliitik, kes oma rahva peale mõtleb. Öeldakse, et rahvas väärib oma juhte, aga ma kardan, et see ütlus pole päris õige, sest siin lihtsalt rahvale pole antud sõnaõigust. Aastakümneid totalitaarses režiimis elanud rahvas ei teagi oma õigusi, seda kasutatakse ära ja rahva üle lihtsalt irvitatakse. Sest selgitage, kuidas saab muidu juhtuda, et eesti rahvas välja sureb. Seda ei saaks ju juhtuda, kui mõni poliitik rahva peale mõtleks. Selline asi oleks välistatud.

Algab kampaania: „Anna oma hääl ainult karskele poliitikule!”

On selge, et enne kui saada rahvana suureks, tuleb saada rahva kaineks. Joomauimas aju ei suuda midagi suuremat ette võtta ning kuna Eestis joovad kõik, kaasaarvatud Riigikogu liikmed, kelle aju kristallselge peaks olema, siis on arusaadav, miks Eesti asi kuidagi edeneda ei taha. Mida sa seal Riigikogu puhvetis õlut kaanides, veini limpsides või viina kulistades ikka edendad. Hea, kui suudad pärast garderoobist kuidagi oma jope üles leida ja koju komberdada.

Seega on alkoholiavastase võitluse esimese sammuna hädavajalik saada lahti alkohoolik-poliitikutest, kelle mõistus ei ole selge ja kes on seetõttu Eesti arengule mitte veduriks, vaid piduriks.

Kohvik hakkabki nüüd lähenevaid kohalikke valimisi silmas pidades karskeid poliitikuid esile tõstma ning alustab jahti viinaninadele. Nii et andke meile teada, kui mõnd poliitikut pitsi kummutamas või klaasipõhja vaatamas näete :). Samuti andke teada poliitikutest, kes on karsklased või tarvitavad alkoholi väga vähe.

Alkohoolik-poliitikud on nagu kahjurid, kellest mitte midagi kasu ei ole, aga kuna nad on avaliku elu tegelased ja pealegi võimu omavad avaliku elu tegelased, siis annavad nad purjutamisele aupaiste ja ülejäänud inimesed võtavad neist eeskuju. Häbiväärne on juba see, et Riigikogu puhvetis alkoholi müüakse. Kas ilma kärakata ei saa riigiasju ajada?

Kui alkohoolik-poliitikud võimu juurest minema kupatada, siis võib arvata, et Riigikogus pummeldamise vastu ei tunta enam huvi ning karsked riigikogulased saavad lõppude lõpuks pead kokku panna ning Eesti heaks midagi ära teha.

Kampaania „Anna oma hääl ainult karskele poliitikule!” on ametlikult alanud!

Kätlin Maran on vist iluopil käinud...

Vaatasin just TV3e Seitsmeseid uudiseid ja seal näitas kaht enam-vähem samas vanuses naist. Kes on teineteisest siiski väga erinevad. Kui prokurör Saskia Kase puhul pole kahtlust, et tegemist on loomulikult ilusa naisega, siis Urmas Sõõrumaa elukaaslase Kätlin Marani puhul torkasid silma ebaloomulikult kõrged põsesarnad, kui herilasest nõelatud huuled ja liikumatu botoxi-laup. Lisaks see, et naine rääkis, nagu tal oleks kuum kartul suus. Tekkis küsimus, kas ta on käinud iluopil. Mida teie arvate? Ja kumb on ilusam - kas Saskia Kask või Kätlin Maran?

Üritasin saada kommentaari ka doktor Innolt, kuid doktor oli väga tusane, kui minust koridoris valge kitli hõlmade välkudes mööda tormas. „Mul on tänaseks vastuvõtt läbi!” kurjustas ta ning läinud oligi.

Ülemisel pildil Urmas „lingami massaaž” Sõõrumaa naine Kätlin Maran ja alumisel prokurör Saskia Kask, pildistatud teleekraanilt.

PS. Vasta ka küsitlustele!

Kas Manona Paris peaks kaalust alla võtma? Dr. Inno annab nõu.

Manona Paris, väljavõte Naistelehest.

Naistelehe värske peatoimetaja Manona Paris kaalub silma järgi umbes 80 kg ja tahab nüüd 16 kg alla võtta, ehk siis 64 kg peale. Parisel sündis eelmisel kevadel väike laps ja nüüd soovib ta kiiresti oma beebikilodest vabaneda, et sale ja noor välja näha. Mida arvab asjast kõigi haiguste spetsialist ja inimhingede insener dr. Inno. Kas Parisel on mingit lootust veel siin ilmas? Kas ta peaks kiiremas korras kaalust alla võtma?

Dr. Inno (ärritunult): Teate, te näitate mulle siin mingit pilti, aga te teate ise väga hästi seda, et pildi järgi on väga raske midagi otsustada. Ma tahaksin seda naist lähemalt näha ja teda katsuda. Panna oma käed ja riistad talle peale, nagu öeldakse, et siis selgeks teha, millega tegu. Alles siis saab mingeid soovitusi anda.

Visuaalsel empiirilise vaatluse põhjal on siin tõesti väga keeruline mingit nõu või mingeid soovitusi anda. Minu praksises on olnud naisi, kes on kaalunud 100 kg, tundnud end väga hästi ja elanud peaaegu 100 aastaseks. Samas olen näinud siin 45-50 kg kaalunud kõrendeid, kes on 30ndates eluaastates sussid püsti visanud. Nii et väga raske on midagi öelda. Väga raske.

Ütlete, et tal sündis vähem kui aasta tagasi laps. No palju õnne! Maailma tervishoiuorganisatsioon soovitab anda lapsele rinda vähemalt esimesed kaks eluaastat. Seega peaks see naine veel last imetama. Lapse imetamise ajal aga dieedi pidamine võib mõjuda organismile väga halvasti. Pealegi muudab imetamise ajal enese näljutamine rinnapiima väga lahjaks, nii et laps ei pruugi sealt enam vajalikke toitaineid kätte saada. Mõelgem lapse peale! Ja mitte ainult. End näljutav ja samal ajal imetav naine võib kaotada silmanägemise või kuulmise, või raskematel juhtudel ka teadvuse. Immuunsus langeb nulli, nii naist kui last võivad rünnata rasked nakkushaigused. Kui see naine, nagu te ütlete, tahab 16 kg alla võtta, hoidku Hippokrates selle eest, siis ma soovitan igal juhul määrata talle saatjaks mõni meedik, kes teeks jooksvalt analüüse ja mõistaks teha kunstlikku suust suhu hingamist või südamemassaaži. Nii suur kaalukaotus pole naljaasi, selle elavad üle vaid väga tugevad ja vastupidavad isendid.

Ma olen ise näinud kosmonaute, kes on orbiidil olles kaotanud ligi 20 kg. Oi, see oli jube vaatepilt! Nad jaksasid end vaevu liigutada. Ja millised purakad nad olid siis, kui õhku tõusid. Kaalukaotus mõjub inimorganismile laastavalt. Esimeses järjekorras hakkavad lagunema hambad, kuni nad päris suust välja kukuvad, siis hakkavad kärbuma lihased, nahk kaotab oma loomuliku läike ja elastsuse. Lõpuks on inimene nagu krimpsus õun. Ja siis tullakse meedikutele kurtma, et aidake ja aidake. Aga tavaliselt pole siis enam midagi aidata. Tavaliselt on hakanud juba siseorganid üles ütlema. Nii et väga tõsised tüsistused on pealtnäha lihtsal kaalukaotusel. Inimene peab enne tõsiselt mõtlema, kui midagi sellist ette võtab. Kas te näiteks teate, et Victoria Bechamn ja printsess Catherin, kes omavahel kaalu kaotamises võistlevad, et nad minestavad päeva jooksul mitu korda ja neil on saatjad, kes neid vajadusel püsti hoiavad. Selline asi pole naljaasi! Lisaks kadus Catherin'il piim, nii et ta pidi kasutama õukonna amme. Kas proua Manona on selleks valmis?!

Te andsite mulle veel ühe pildi. Tore. Järgnev kujutis Elu24 veebist.

Ja see on sama naine? Uskumatu! Oodake, ma panen prillid ette (dr Inno sätib prillid ninale). Nõnda. Oi, kui kena naisterahvas! So sexy. Ja see tema kõrval on? Ahaa, tema mees. Krister. Väga huvitav. Väga huvitav. Ma vaatan, et khhh-khhh, ma vaatan, ma mõtlen, et kas seda meest ära ei lämmata, kui... khhh-khhh... (dr Inno kihistab naerda).

Siin, nagu näen, on küsimus hoopis selles, et naine tunneb teatud kompleksi seoses oma mehega. On näha, et kuigi mees kasutab kõrgendatud kontsaga kingi, on tas siiski selline väiksemat kasvu ja kleenuke. Nagu putukas naise kõrval. On näha, et mehele sobiks selline väiksemat kasvu naine. Siin aga on naine selline suuremat kasvu isend ja mees väike. Mis on väga sümptomaatiline, kui tekivad teatud kompeksid. Aga neid on võimalik ravida. Parim ravi on muidugi sobiva isendi leidmine. Aga selle puudumisel oleme kolleegidega kasutanud nõelravi ja hüpnoosi teraapiat. Naine hakkab protseduuride lõppfaasis ette kujutama, et mees on temaga sama mõõtu. See võtab aega, aga tulemused on rabavad. Oleme siin meie väikse tohtrite grupiga lausa imesid teinud. Osal juhtudel on naine hakanud ette kujutama, et on mees ja mõnel juhul oleme võtnud ette soo vahetuse operatsiooni. Siin on võimalikud igasugused variandid. Tänapäeva meditsiin ei tunne piire.

Meie tohtrite grupi poole pöördus mõni aeg tagasi näiteks noormees nimega Anthony. Perenimi oli Graham. Tal oli sama probleem, et tundis end ebamugavalt. Viisime temaga läbi vestluse ja tegime talle väikse kirurgilise korrektsiooni. Tulemus oli väga hea, seda kiidetakse taevani. Nüüd kannab ta nime Ashley. Praegu on meil järjekord ukse taga ja kõik, kes tahtsid varem välja näha nagu Carmen Kass - muide, kas teate, et Carmeni nimi oli varem Tõnu? - ta on samuti meie laborist tuule tiibadesse saanud - khh-khh (dr. Inno kihistab jälle). Et kõik, kes enne tahtsid enne välja näha nagu Carmenid, tahavad nüüd olla nagu Anthony. See tähendab Ashley. Panen siia juurde tema pildikese. Nagu näete, siis Manonal pole midagi häbeneda. Päikest!

And so it begins... feeling #confidentlybeautiful 👸🏽 watch @missuniverse at 7pm Tonight on @foxtv 💎👑💎

A photo posted by A S H L E Y  G R A H A M (@theashleygraham) on Jan 29, 2017 at 3:09pm PST

Saatsime kirja Riigikogu sotsiaalkomisjonile ja sotsiaalkaitseministrile

Kohvik alustas kampaaniat puuetega lastele makstava riikliku puudetoetuse tõstmiseks ning saatis Riigikogu sotsiaalkomisjonile ja sotsiaalkaitseminister Kaia Ivale järgmise kirja:

Oleme sügava puudega last kasvatavad vanemad ja meil on Teile järgmised küsimused:

1. Kas peate normaalseks, et olukorras, kus lastetoetused on tõusnud, on puuetega laste riigipoolne toetus jäänud samaks? Kas Teie arvates on puudega lapsele makstav riiklik toetus - 69, 04 eurot keskmise puudega lapsele ja 80, 55 eurot raske ja sügava puudega lapsele - piisav või tuleks seda tõsta? Kui jah, siis kui palju?

2. Hetkel makstakse nii raske kui sügava puudega lapsele riigi poolt 80 eurot kuus. Kas peate ühist summat normaalseks, arvestades, et sügava puudega laps vajab ööpäevaringset kõrvalabi ja ühel tema vanematest on keeruline, praktiliselt võimatu tööl käia? Võrdluseks - Soomes on riiklilku puudetoetuse määrad 92, 215 ja 416 eurot ehk puude raskusastmetel tehakse selget vahet. Eestist võib positiivse näitena tuua Võru linna, mis maksab raske puudega lapse vanemale 80 ja sügava puudega lapse vanemale 200 eurot. Kas sügava puudega lapse riiklik toetus ei peaks samuti olema vähemalt 200 eurot?

3. Kas ja mida kavatsete ette võtta selleks, et puuetega laste toetused Eestis suureneksid ja õiglasemaks muutuksid?

Palume vastata hiljemalt 10. veebruariks.

Lugupidamisega

Irja ja Inno Tähismaa
sügava puudega lapse vanemad
vabakutselised ajakirjanikud

Nii et vaatame. Mis juhtuma hakkab. Nad võivad meid muidugi puu taha saata, aga noh, sel juhul saadavad nad puu taha ka kõik teised puuetega laste vanemad. Isiklikult usun siiski, et kõrgetel poliitikutel on veel empaatiatunne säilinud ning puudetoetuste tõstmine on lihtsalt kahe silma vahele jäänud. Nüüd on võimalik see viga parandada!

Vastused avaldame Kohvikus saabumise järjekorras. 

Puuetega laste toetused peavad suurenema ja kohe!

Täna laekus siis minu arvele Juulikese puudetoetus ja see oli täpselt sama, mis raske puude puhul ehk 80 eurot. Mis on huvitav, sest sotsiaalkindlustusameti töötaja, kes mind telefoni teel puude raskusastme muutumisest informeeris, väitis, et sügava puude eest saadav summa on kindlasti suurem ja et meile kogunisti makstakse seda tagasiulatuvalt, alates detsembrist, kui esitasime ametile uue puudeekspertiisi tegemise taotluse.

Nii et huvitav-huvitav. Kas siis sotsiaalkindlustusamet ei ole kursis sellega, milliseid summasid erinevate puuete eest makstakse, või ajas töötaja midagi sassi? Sotsiaalkindlustusameti kodulehel on igatahes mustvalgel kirjas, et nii raske kui sügava puude eest makstakse 80 eurot.

Tegelikult on see muidugi absurd kuubis, et raske ja sügava puude eest saab täpselt sama palju raha. Juulikese sügav liitpuue tähendab seda, et ta vajab pidevat kõrvalabi ööpäevaringselt ehk 24/7. „Vajab pidevat ööpäevaringset kõrvalabi söömisel, hügieenitoimingutel, riietumisel, liikumisel, suhtlemisel; juhendamist, järelevalvet,” seisab tema ekspertiisiotsuses.

See kõik ei puuduta muidugi mitte üksnes meid ja Juulikest, vaid kõiki sügava puudega lapse ja nende peresid. Kõik nad vajavad ööpäevaringset kõrvalabi.

Mida see tähendab? See tähendab seda, et vähemasti üks vanem ei saa sellise lapse kõrvalt tööl käia või on see tohutult keeruline. Pere sissetulek väheneb drastiliselt ning on oht langeda vaesuslõksu. Soomes on selline olukord ära hoitud,  sest leitakse, et keegi ei pea seepärast teistega võrreldes kehvemale järjele sattuma, et tal lapsed on või kui sünnib puudega laps. Seepärast on Soomes perusvammaistuki ehk põhipuudetoetus (nt lastele, kel on astma või tõsine gluteeni- või piimatalumatus) 92, 14 eurot, korotettu vammaistuki ehk kõrgendatud puudetoetus (näiteks suhkruhaigetele lastele) 215 eurot kuus ning ylivammaistuki ehk ülim puudetoetus (lastele, kelle eest tuleb hoolitseda ööpäevaringselt ja see on kurnav, näiteks raskelt autistlik laps, ka angelmanid käivad siia alla) 416, 91 eurot. 

Ligikaudu samas summas ehk 400 eurot kuus on Soomes nn kuntatuki ehk omavalitsuse toetus puudega lapse eest. Kokku saab sügava puudega laps Soomes ligi 800 eurot toetust ühes kuus. Lisaks on vanemal võimalus jääda last koju hooldama 600 euro eest kuus. Kokku seega toetus 1400 eurot kuus.

EHK SIIS - Soomes saavad ka allergikutest lapsed rohkem tuge kui Eestis sügava puudega lapsed!!! Kamoon, mõtelge! See ei ole normaalne!! Ebanormaalne on ka see, et isegi väike Võru linn maksab sügava puudega lapse vanematele rohkem kui riik - 200 eurot!!!  Võrdluseks - näiteks Rakvere ja Viljandi maksavad sügava puudega lapsele ainult 19 eurot kuus ja Tallinn „lausa” 70 eurot aastas. Seega saavad Rakvere ja Viljandi sügava puudega laste vanemad lisatuge kokku ainult 100 eurot kuus ja Tallinna omad peavad leppima selle 80 euroga, mis nad saavad riigilt.

Midagi on vaja muuta ja KOHE. On ebanormaalne ja häbiväärne, et olukorras, kus kõiki muid toetusi (sealhulgas lastetoetusi) on suure hurraaga tõstetud, on puuetega laste kui ühiskonna kõige nõrgema grupi toetused jäänud samaks. Kohvik leiab, et puuetega laste toetused peavad tõusma ning alustab selle nimel kampaaniat. Võtame ühendust sotsiaalkaitseministri, Riigikogu sotsiaalkomisjoni liikmete ja Riigikogu liikmetega ning küsime neilt, mis värk on. Kas nad leiavad, et praegune olukord on okei ja mida nad kavastevad selle parandamiseks ette võtta. Kaua võib magada. Kui keegi ei liiguta, siis tuleb liigutada ise :).

Anname ka teile teada, mida meile erinevad asjamehed vastavad, siis saame edasi arutleda! Püsige lainel! Vähemasti katsume puuetega laste olukorda parandada!

Dr Inno soovitab: Vajuta elus pidurit, laste nimel!

 Väljavõte eestinen.fi veebist.

Miks on see nii, et üha enamatel lastel on vaimsed probleemid, nii et juba koolilapsed võtavad rahusteid. Uurisime asja inimhingede insenerilt ja kõigi haiguste spetsialistilt Dr. Innolt.

Tõepoolest, lastega on ka minu praktikas olnud üha rohkem muret. Nad on nagu väiksed täiskasvanud, muudkui paluvad, et Inno-Inno, kirjuta tablette välja. Tahan seda pilli ja tahan teist. Mul on hale seda vaadata, mis toimub. Kolleegid katkuvad juukseid ja ei oska midagi teha. Sellist asja pole varem nähtud. Kui mina noor olin, jooksid ja mängisid lapsed väljas, nautisid oma lapsepõlve. Tänastel lastel enam lapsepõlve pole. Neid treenitakse juba maast madalast olema ülitublid. Vanemad ise on samuti nagu oravad rattas, neil on ülikõrge saavutusvajadus ja nõnda tormatakse pea seljas läbi kogu elu, kedagi enda kõrval märkamata. Isegi lapsi ei märgata, neid hea sõnaga tunnustada ja kallistada.

Mina soovitan nii nagu kolleegid Soomes - tõmmata järsult pidurit. Pühendada aega ja tähelepanu oma lastele, sest lapsepõlv on üürike, aga lapsepõlve käigus saadud traumad jäävad kogu eluks. Mulle meeldib see mõte, et lastelt tuleks õppida - nemad teavad hästi, kuidas elu kergemalt võtta, puhata ja mängida. Vanemad ei saa olla nagu nõiamoorid, kes lapsi muudkui tööle sunnivad ning neist noori vanainimesi, saavutus-sõltlasi treivad. Patust pole päris puhtad lasteaia töötajad, kes vanemate nõudmistele järgi andes samuti vapraid tinasõdureid treenivad. Lastele peab andma võimaluse olla laps. Vajadusel võiks vanemad end ise töölt lahti võtta, et lastega koos mängida ja aega veeta. Laps vajab enda kõrvale seltsilist, kellega oma rõõme ja muresid jagada, kellelt elu õppida, kellega mürada ja mängida. Seda pole palju soovida laste heaks.

Galojanil oli õigus? Ilves ongi maniakaalne krediitkaardikasutaja

Väljavõte Delfi veebist.

Eesti Euroopa Liikumise endine juht Anna-Maria Galojan ütles tema-vastaseid süüdistusi kommenteerides, et talle süüks pandud kulutused tegi tegelikult liikumise varasem juht Toomas Hendrik Ilves. Galojani ei uskunud keegi ja tema palveid kutsuda Ilves kohtusse lihtsalt eirati.

Nüüd aga tuleb välja, et Ilves on lausa maniakaalne krediitkaardikasutaja ja rahva tagant varastaja. Galojanile süüks pandud kulutused kahvatuvad Ilvese hilisema tegevuse kõrval. Ja on näha, et just Ilves on Versace ja muude kallite kaubamärkide ning spaa-teenuste austaja.

Kas Galojan mõisteti vangi Ilvese kuritegude eest? Tundub küll nii. Kas keegi kunagi seda asja hakkab uurima? Vaevalt, sest suurte ninade kuriteod mätsitakse Eestis kinni, alates Konstantin Pätsist kuni Ilveseni välja. Ja siis küsitakse, miks Eestil ajaloos nii sitasti on läinud. Kala hakkab mädanema peast, nagu öeldakse.

Kui Eesti on ka tegelikult õigusriik, tuleks Ilves pärast Pealtnägijas avalikustatud infot vastutusele võtta. See, mis sealt välja tuli, on puhas kuritegevus, lisaks räme rahvale näkku sülitamine. Ja sellisele persevestile tegi Eesti rahvas veel 152 000 euro suuruse kingituse. President my ass, ausõna!

Hakkab pihta: USA leevendab Vene-vastaseid sanktsioone

Väljavõte Washington Timesi veebist.

Piisas sellest, kui eile vannutati ametisse Kremli-meelne USA uus välisminister Rex Tillerson, kui täna juba hakati leevendama Vene-vastaseid sanktsioone.

Siin hakkab veel pulli saama!

Mis piirangud??? Eesti vajab kuiva seadust!

Minu arvates on Ossinovski plaanitavatest alkoholireklaami piirangutest vähe. Need ei lahenda probleemi, sest nagu siga leiab pori ilma igasuguse reklaamita, nõnda leiab alkohoolik viina - ilma igasuguse reklaamita. Kasvõi kinnisilmi, kui see poes olemas on. Ainus võimalus on talt see pori ära võtta.

Alkoholismi puhul ei saa me rääkida inimese otsustusvabadusest, sest alkohoolik ei ole vaba inimene - ta ei pane kärakat, kui doktor Innot tsiteerida, mitte seepärast, et on nii otsustanud, vaid ta lihtsalt ei saa teisiti. Sõltuvus otsustab tema eest. Täpselt samamoodi nagu sõltuvus otsustab narkomaani eest.

Seepärast ongi loogikavastane, et narkootikumid on keelatud, aga alkohol kui täpselt samamoodi sõltuvust tekitav aine, on lubatud. Ja veel igasuguste piiranguteta!

Ehk siis - te võite ju nende piirangutega katsetada, aga lõppkokkuvõttes on see ikka lapsemäng. Nalja tegemine. Kui leitakse, et alkohol on Eestis probleem (mida ta ju on - Eesti on alkoholi tarvitamise poolest maailma tipus), siis tuleb alkohol ära keelata. Nulltolerants. Teisiti ei mängi välja. Keelata nii alkoholi müümine, riiki sisse toomine kui ise tegemine (kaasaarvatud setude handsa - pole see mingi „kultuuriline iseärasus”, lihtsalt ohjeldamatu joomise huvitavamaks tegemine).

Kes tahab juua, sõitku välismaale ja joogu seal. Joomine tuleb teha võimalikult keeruliseks. Kerge see muidugi olema ei saa. Alkaššide kisa tõuseb taevani välja, topsisõber Juku-Kalle Raid juba võrdles Ossinovskit Hitleriga (deliirium?), aga kes midagi korda tahab saata, peabki vaeva nägema. Edu ! :)

PS. Loe ka Sandra Jõgeva postitust sellest, kuidas ta eile „Suud puhtaks” saates käis!

Miks on Eesti stagneerunud? Dr. Inno selgitab.

Väljavõte Harvard Business Review veebist.

Eesti on viimastel aastatel täielikult stagneerunud, seda nii poliitiliselt, ühiskondlikult kui majanduslikult. Elu on seisma jäänud, nii nagu Nõukogude Liidu lõpuaastatel. Kui tol ajal nähti lahendust iseseisvumises ja rahvusvaheliste organisatsioonidega liitumises, siis nüüd on see kõik saavutatud ja keegi ei oska midagi edasi teha. Kohvik pöördus viimases hädas Dr. Inno poole. Dr. Inno, mida tuleks teha, et Eesti stagnatsioonist välja päästa?

Sattusin hiljuti lugema väljaannet Harvard Business Review ja seal oli põnev artikkel grupimõtlemisest ehk sellest, kui grupis kõik inimesed mõtlevad ühtemoodi. Eestis on välja kujunenud arusaam, et igas asjas peab valitsema üksmeel ja vastakaid arvamusi ei tohi olla. Arvatakse, et selline üksmeelne ühte moodi mõtlemine ja tegutsemine, kus kõik vapralt ühes paadis ühes suunas rühivad, aitab muuta Eestit tugevamaks. Ent nagu tuleb välja HBR-i artiklist, on selline üksmeelne koos tegutsemine täiesti mõttetu ehk pointless. See ei anna mitte mingit efekti.

Tegelikult on edukaks koostegutsemiseks vaja pinget, erimeelsusi ja konflikti, mis muudavad ideed paremaks ja on eelduseks uuendustele, innovatsioonile. Ühtlasi suurendavad erimeelsused, nii imelik kui see ka pole, grupi liikmete vastastikust usaldust.

HBR soovitab ära unustada arvamus, et igasugune konflikt on destruktiivne. Vastupidi, konflikt võib olla väga produktiivne ja luua uut väärtust. Koostöö on täiesti mõttetu, kui kõik mõtlevad täpselt samamoodi. Kui mõelda grupis ühtemoodi ja vältida erimeelsusi, siis pole näiteks võimalik välja tuua vigu ja nõrki külgi. Nagu Walter Lippmann on öelnud, et kui kõik mõtlevad sarnaselt, siis ei mõtle keegi eriti midagi.

HBR tunnistab, et kuivõrd sauhtumine konflikti on sedavõrd negatiivne, on grupis väga raske tekitada  väiksemaidki erimeelsusi. HBR annab siin erimeelsuste tekitamiseks kolm soovitust:

1) arutle grupi erinevate rollide üle ja pane inimesed grupis esindama neid erinevaid rolle
2) lase grupi liikmetel lähtuda nende isikust, isiklikest seisukohtadest
3) anna grupi liikmetele võimalus arutleda produktiivse konflikti tekitamise võimaluste ja kasulikkuse üle

Siiri Sõnajalg on alkoholi küüsi langenud. Dr. Inno otsib väljapääsu.

Siiri Sõnajalg Tallinna lennujaamas, väljavõte Delfi veebist.

Sel ajal, kui täna Tallinna lennujaamas x-mängude võitjat Kelly Sildarut vastu võeti, sõitis sinna taksoga endine lembelaulik Siiri Sõnajalg. Kelle nägu oli paistes ja plaastrites. Tema lähedaste jutu järgi oli naine kukkunud. Mida ütleb asja kohta Dr. Inno?

Oi-oi-oi. Siin võib jääda mulje, et naine on tulnud iluoperatsioonilt. Aga tegelikkuses, nagu meil kolleegidega on olnud juttu, on tegemist ohtliku alkoholi tarvitamisega. Diagnoos on alkoholismi äge ja krooniline vorm. See on harvaesinev, aga eriti ohtlik. Selle tagajärjel võib inimene kaotada mõistuse, kui midagi kiiresti ette ei võeta.

Õdede Siiri ja Viivi alkoholiprobleem on meile tuttav juba varasemast ajast. Nad on olnud regulaarselt ravil, aga see pole kahjuks tulemusi andnud. Naised ei suuda kärakast loobuda ega piiri pidada.

Siin midagi konkreetset soovitada on väga raske. Tavapärased ravimeetodid nagu kompressid, klistiirid ja mähised, tabletid ega süstid siin enam ei aita. Tuleb tarvitusele võtta karmimad meetmed. Võõrutus peab olema süsteemne ja tõhus. Üks võimalus on õed teineteisest lahutada ja seda nii kauaks kuni probleem püsib. Mõlemad naised on lisaks kõigele emad ja mis eeskuju nad niimoodi oma lastele annavad. Nad on isegi hullemad kui Kati Murutar, kes samuti mehe moodi kärakat paneb, aga kes suudab vähemalt piiri pidada. Kolleegid rääkisid, et Murutar lasi panna omale tagumikku ampulli ja sellest oli abi. Aga Sõnajalgade puhul ampull enam kahjuks ei aita. Neile on vaja leida tõhusamad abivahendid. Nagu suu kinni teipimine ja sondiga toitmine. Samuti keelata ära igasugused telefonid, arvutid ja muud vidinad, mis tähelepanu mujale juhivad.

Vanasti aitas alkoholi vastu kõige paremini maatöö, näiteks käsitsi lehma lüpsmine. Üks variant on õed paigutada laiali taludesse, näiteks kitsesid lüpstakse mitmel pool veel käsitsi. Samuti lambaid. Aga tänasel päeval on maal väga terav alkoholi probleem ja õed võivad leida mõne poe, mille taga veel rohkem kärakat panna.

Seetõttu pakun välja lahenduse: viia õed mõnda islami riiki, kus alkoholi ei müüda ja kus naistel alkoholi tarvitamise eest raiutakse maha mõni jäse või loobitakse neid kividega. Olen seda mõnele patsiendile soovitanud ja see on mõjunud väga hästi. Alkoholi isu on kadunud mõne tunniga ja tulemus on olnud püsiv.

Kas TV3 saatejuhid on nagu prostituudid kliendi ootel? Dr. Inno annab nõu.

Kas tõesti prostituudid kliendi ootel? Väljavõte Õhtulehe veebist.

Õhtuleht vahendab Perekoolis levivat juttu selle kohta, et TV3 saatejuhid Ingrid Teesalu ja Keili Sükijainen on nagu prostituudid kliendi ootel.

Mida ütleb asja kohta inimsuhete insener, kõigi haiguste spetsialist Dr. Inno?

Perekoolil on õigus, antud juhtumi puhul ongi tegemist kõige ehtsamate prostituutidega. Kes müüvad oma keha raha eest. Ses mõttes isegi vahet pole, kas penetratsiooniga või ilma, paljud prostituudid on lihtsalt vestluspartnerid, nii nagu ka TV3 saatejuhid.

Teine küsimus on, kas selles on midagi halba? Siin ütleb Dr. Inno, et selles pole midagi halba. Prostituudid on vanim elukutse ja kui nad teevad seda avalikult ja teadlikult, seda kellegi eest varjamata ja oma lähedasi petmata, siis on see igapidi ok. Amet nagu iga teine, ütleb selle peale Dr. Inno. Pealegi, neis maades, kus prostitutsioon on ühiskonnas sallitud, on tunduvalt vähem seksuaalseid kuritegusid. Näiteks Põhjamaades, kus prostitutsioon on põlu all, vägistatakse pea iga päev mõni noor tüdruk või naine. Ses mõttes on prostituudid ühiskonnas väga vajalikud, nad on nagu sanitarid, kes pakuvad teenuseid ja silmailu neile, kes muidu omale võibolla elus naist ei saakski.

Dr. Inno teeb TV3 prostituutidele ettepaneku hakata esindama kõiki teisi sama elukutse esindajaid, ka neid, kes tegelevad penetratsiooniga, kohtuvad kliendiga eraldi ruumis, ja peavad taluma vägivalda. Vaja oleks luua prostituutide ühing, kes võitleks neile välja õiguse seaduslikult teenust pakkuda nagu iga teise elukutse esindajad.

Aeg on ka prostituutidel lõpuks kapist välja tulla. Nii nagu on kapist välja tulnud tselluliidi ning ümarate kehavormidega naised. Ja kas sellest kukkus maailm kokku?

Sirje Kingsepp ei vaja meest - on see meditsiiniline juhtum või uus normaalsus? Dr. Inno annab nõu.

Väljavõte Sirje Kingsepa alias Manjana blogist.

Irja, kes loeb viimasel ajal teisi blogisid, andis mulle uue kondi järada. Nimelt endine vasakpoolne poliitik, ideeline kommunist Sirje Kingsepp, kes blogib Manjana nime all, kirjutab viimases sissekandes, et ta ei vajagi endale meest. Ega üldse mingit suhet. Irja küsis selle peale Dr. Inno arvamust, kas tegemist on meditsiinilise juhtumi või millegi muuga.

Dr. Inno ütleb: siin on tegemist tõesti meditsiinilise juhtumiga, aga anamnees näitab, et see ei vaja akuutset sekkumist. Ehk teisisõnu: haige näitab paranemise märke ja seda ilma välise abita. Patsient on jõudmas ise tõe juurde. Praegu on käsil eituse faas, mis on väga oluline etapp tervenemisel. Kõigepealt tuleb šokk, siis eitus ja lõpuks probleemist arusaamine ning lahendus.

Mis siis on lahendus? Küsib selle peale Irja. Dr. Inno selgitab: lahendus on see, et inimene leiab omale uue suhte. Sest üksi elamine. Tänapäeval. See on ikka lowest of the low, nagu öeldakse. Täielik mandumine, seda nii emotsionaalsel kui füüsilisel pinnal.

Mingis mõttes on need sümptomid siin sarnased teiste samas olukorras isenditega nagu Kati Murutar või Epp Petrone. Nad on kõik elanud läbi tormilise nooruse, kus põrutati, piltlikult öeldes kõike, mis liigutas. Siis tuli armastuse, õigem oleks öelda armumise faas, kus krabati omale keegi ära. Siis tuli tõe faas, kus selgus, et krabatu polnud ikka PÄRIS SEE. Siis järgnes lahkuminek ja nüüd on uute otsingute faas, millega kaasnevad oma mina otsingud ja selle leidmine. Kõik see on väga oluline läbi teha ja läbi elada, et lõpuks siseneda suhtesse kogenuma ja arukamana, nii nagu see on kohane mõistusega olenditele. Vahepeal küll levitati arvamust, eriti Murutari koolkonna hulgas, et naine mõtleb oma emaka või v.tuga, ja sellest täiesti piisab, aga nagu elu näitab, ei pea see siiski paika. Mis tähendab, et otsused, mis nii on tehtud, ei pruugi olla pikemas ajaperspektiivis kõiki vajadusi rahuldavad.

Kingsepa puhul torkab silma, et indiviid ei süüdista enam kõiges teisi, vaid otsib lahendust iseendas. See näitab, et saabumas on vaimne küpsus, mis on üheks eelduseks pikaajalisele ja jätkusuutlikule suhtele. Varem oli küllalt tavaline, et suhtesse astusid lapsed. Füüsiliselt küll täiskasvanud, aga moraalselt ja sotsiaalselt arengult veel lapsed. Need lapsed ei saanudki luua mingit õiget suhet, sest neil polnud eeldusi püsisuhte loomiseks. Kaasajal on päris tavaline, et inimesed saavad küpseks alles 30. või isegi 40. eluaastaks, mistõttu on see aeg kõige sobivam püsisuhete loomiseks.

Ehk siis, Sirjel pole mõtet taga nutta lapsena sõlmitud ja purunenud suhet või suhteid, nii nagu pole mõtet taga nutta liivakastikaaslasi, kes on teise kohta kolinud, vaid olla valmis sisenemiseks päris püsisuhtesse. Valmisolek selleks võib tulla üsna ruttu.

Siis lapse teema. Analüüsitav toob välja, et on püsisuhtes oma lapsega. Siit kumab läbi teatud kompleks. See pole samuti terve lähenemine, mis võib muutuda ahistavaks lapse suhtes. Praeguses faasis ma ei näe, et see asi vajaks siiski veel meditsiinilist sekkumist. Lapsest tuleks lahti lasta, see soodustab püsisuhte loomist.

Tööandja ongi hea aeg-ajalt perse saata. Dr. Inno annab nõu Neeme Rauale

Neeme Raud, väljavõte vikipeedia veebist.

Neeme Raud saatis mõned päevad tagasi perse oma tööandja, Eesti Rahvusringhäälingu. Otseselt aga oma ülemuse Urmet Koogi.

Dr. Inno avaldab Rauale tunnustust, sest aeg-ajalt ongi hea oma tööandja perse saata. Kas just nii järsku ja otsekoheselt, aga laias laastus ka vahet pole. Arvatakse, et üle 5-6 aasta polegi hea ühe tööandja juures olla. Tekivad mitmed sõltuvust tekitavad kompleksid: esiteks hakkab tööandja ette kujutama et oled asendamatu ja teiseks hakkad ise samamoodi mõtlema. Et oledki asendamatu. See tekitab stressi. On oht üle töötada ja nõnda läbi põleda.

Ma ei oska öelda, kas Raud oli läbi põlenud. Ja ega vahet polegi. Kui tunned, et on õige aeg, siis on õige aeg. End sundida ja vastu punnida pole mõtet, see toob ainult halba. Ja parem on lahkuda töölt, kui siit ilmast, nagu juhtus teise andeka teleajakirjaniku Aarne Rannamäega, kes nö jala pealt kukkus. Töötas, töötas nagu hull ja siis kukkus kokku.

Tööga on selline asi, et ei tohi end lasta ära meelitada sellest, et sind kiidetakse. Tööandja kiidabki, sest tahab, et sa teeksid sama raha eest rohkem tööd. Ja siis veel rohkem ja veel rohkem. Kunagi ei saa küllalt. Ja ikka sama raha eest. Tööandja, ülemus saab selle eest palka, et panna alluvad sama raha eest rohkem tööd tegema. Ja nõnda aetakse töötajaid nagu hobuseid, kel lõpuks suu vahus. Nüüdki üritas Raua ülemus Urmet Kook midagi kobiseda. Aga kes on Urmet Kook? Mis ütleja tema on? Kas ta on Jumal? Loomulikult mitte! Urmet Kook on tavaline täissöönud eesti jorss. Kes ei vastuta mitte millegi eest. Kas ta vastutab, et ajas Aarne Rannamäe hauda? Nalja teete, eksole! Sel jorsil on alati õigus ja jääb õigust ülegi. Sellepärast ta ongi jorss. Ja selles pole midagi halba. Enamik eesti meestest on jorsid. Nagu see Allan sealt Õnne 13 seriaalist. Kes elavad nii hästi või halvasti nagu oskavad. Ja teevad seda, mida oskavad. Allanil, vabandust Koogil on omakorda ülemus, kes temalt nõuab ja nii edasi. Kuni jõuame välja selle valijani, kes pudeli õlle eest oma naabrimehe Riigikokku upitas. Nii need asjad käivad. Kõik on inimesed.

Tegelikult andis Neeme Raud kõigile väga head eeskuju. Nii peabki tegema. Dr Inno kiidab kõik heaks. Päris lahe oli vaadata, kuidas terve ERR õhku ahmis. Aga paras! Paras selle eest, et Rannamäe hauda ajasite. Vaadake nüüd siia - böööööööö............... Ja minge v.ttu ka!

Lõpuks üks soovitus ka. Väike boonus Kohviku lugejatele. Nimelt, seadus näeb ette, et neile, kes tööandja pikalt saadavad, töötuskindlustushüvitist ei maksta. Seetõttu ei soovi paljud töökohta vahetada ja ootavad, et neid koondataks, tööandja pankrotti läheb või ära sureb. Aga on üks väike nipp, kuidas hüvitist enne tööandja surma kätte saada. Nimelt, tuleb pärast töölt omal soovil lahkumist kasvõi üks päev töötada tähtajalise lepinguga, näiteks sõbra ettevõttes, siis makstakse ludinal välja kõik hüvitised. Päikest!

Dr. Inno: Kas naised on tõesti üle saanud rahulolematusest oma kehaga?

Väljavõte swimsuitsforall.com veebist.

Dr. Inno: Olen viimasel ajal täheldanud naiste üha suuremat rahulolu oma kehaga. Mis on ühelt poolt viinud mult ära patsiente, aga teiselt poolt pannud mõtlema selle üle, et millest see küll tuleb. Seni olin oma aastakümnete pikkuses praktikas näinud ainult naisi, kes olid oma kehaga sõjas. Ühed vähem, teised rohkem. Aga kõik olid sõjas. Ja mõned kannatasid seetõttu sügava depressiooni all, sest oma keha keegi muuta ei suuda. Nii nagu oleme siia ilma sündinud, sellised me oleme. Kahjuks. Või õnneks.

Ma pean kahetsusega ütlema, et õnnelikud polnud ka need, kes oma keha ühel või teisel viisil muutsid. Ma ei hakka rääkima siin kassnaisest, kes on läbinud kümneid iluprotseduure, aga kes näeb välja nagu koletis mõnest õudusfilmist. Mis on aga üllatav, et sellised naised end ise sellisena peeglist ei näe. Mul on olnud patsiente, kes on peenikesed nagu pliiatsid, aga peeglist näevad end paksu ja lodevana. Varem kasutati sellistel puhkudel lobotoomiat, mis osal juhtudel isegi aitas, aga tänapäeval lastakse neil lihtsalt olla. Kuni nad end lõpuks surnuks näljutavad.

Nüüd aga, vaatan ringi ja näen, kuidas naised, paksud ja peenikesed, noored ja vanad tunnevad end ühtäkki hästi oma kehas. Võtame või selle Ashley Grahami, kes viimasel ajal laineid lööb. Kes on rõõmus, et ta selline on nagu on ja sütitab ka teisi naisi. Varem arvasin, et ta on lihtsalt üksik ullike, aga nüüd tuleb temasuguseid muudkui juurde. Nii et kujutate ette, naised on loobumas kõiksugu lõikustest ja protseduuridest ning järjest enam naisi laseb välja võtta varem paigaldatud silikoonid ja implantaadid. Kes seda oleks veel mõni aasta tagasi osanud uskuda?!

Meeste puhul sellist asja pole, et keegi oleks oma kehaga pidevas sõjas ja kannatakse seetõttu koguni depressiooni all. Mehed end ise surnuks ei piina ega näljuta, selleks on vaja ikka väljastpoolt tulevat jõudu. Võibolla on naiste rahulolu põhjus selles, et nad vaatavad, kui rahulolevad on mehed ja joonduvad selle järgi. Sest viimasel ajal on palju räägitud naiste ja meeste võrdõiguslikkusest. Selle järgi on ka naistel õigus rahuloluks oma kehaga.

Siin veel mõned kujutised veebist swimsuitsforall.com:

Kelle peale saab loota?

Trump ei öelnud NATO kohta midagi, väljavõte New York Timesi veebist.

Viimasel ajal on maailmas läinud lahti seakisa, kuna USA värskelt ametisse asunud president Donald Trump on asunud ... on asunud tegema seda, mida ta valimiskampaania ajal lubas.

Et siis... Kas te kujutate ette! Kuhu on maailm langenud. Et poliitikule heidetakse ette seda, et ta täidab oma valimislubadusi. Kas saab enam absurdsemat asja olla, eksole! Aga eks see näitab koha kätte tänasele poliitilisele eliidile, kes on harjunud rahvale valetama, peaasi, et võimule saada, ja võimule saades unustatakse lubadused päevapealt. Nii on see ju olnud, olgem ausad! Ja kui nüüd tuleb üks mees, kes täidab oma lubadused, siis süüdistatakse teda valetamises.

Ma saan ka muidugi aru, miks ollakse maailmas väga närvis USA-s toimuva pärast. Mina oleks ka. Seni on USA oma kombitsad ajanud igasse maailma riiki ja igas riigis on USA-l olnud mingi asi ajada. Mille kokkuvõttes on kinni maksnud kes? Loomulikult Ameerika maksumaksja. USA on juba aastaid võtnud võlgu selleks, et igas maailma otsas asjatada. Mis on Ameerika rahva korralikult närvi ajanud, mille tõttu valitigi Trump. Nii et siin on oluline vahe näiteks Putini või Hitleriga, kel olid ja on maailma vallutuse plaanid - Trump vastupidi, tahab USA tegevust väljaspool kokku tõmmata. Mis on õige asi, sest kriisiolukorras inimene tõmbabki oma tegevust koomale. Keskendub sellele, mis on kõige olulisem.

Nüüd on muidugi väga ärevil kõik need režiimid ja režiimikesed, mida USA on kõik need aastad üleval hoidnud. Ja neid on väga palju, ma ei hakka siin nimesid nimetama, võin siin kedagi solvata. Loomulikult võib USA-d kui riiki süüdistada selles, et olles aastakümneid loonud sisuliselt endale alluvat maailma, allutades endale terve maailma, loobub USA nüüd päevapealt sellest plaanist ja jätab oma liitlased kaitseta. Aga teisest küljest, kui impeerium nimega USA ei taha lõpetada nagu NSV Liit (mis oli samasugune maailma valitsev monstrum, mis lõpuks oma raskuse all kokku kukkus), siis tuleb teha muutused ise enne, kui ajalugu neid sulle peale suruma hakkab. On selge, et Ameerika rahvas on üha rahulolematum ja rahulolematu just USA tegevuse pärast välismaal. Afganistani ja Iraagi sõjad läksid USAle maksma ligi miljard dollarit päevas. Kujutate ette, eksole. Need sõjad kestsid kümme aastat. Ja mis oli tulemus? Õige, tulemust polnudki, mitte midagi ei muutunud, asi läks veel hullemaks. Ainult et ameeriklaste elu läks kogu aeg hullemaks: Ameerika linnad, isegi terved osariigid läksid pankrotti. Ja mille nimel?! Ehk siis USA maksumaksja, kes Trumpi presidendiks upitas, sai aru, et teda on petetud - et talt on võetud raha lubadusega luua maailmas korda ja rahu, aga vastu pole saadud midagi, või endisest veel hullem olukord, mille lahendamine võtaks veel rohkem raha.

Õige, tänase, paljuski USA enda poolt kujundatud maailma ülalpidamine läheks USA maksumaksjale maksma topelt nii palju kui seni on kulunud. Paneme nüüd ennast USA maksumaksja olukorda. Kas jätkame senist tegevust ja seda mitmekordses mahus, millega riskime oma kodumaa täieliku pankrotiga, või teeme karmi otsuse see pull lõpetada ja keskenduda mõnda aega oma kodustele asjadele. Mõnda aega on maailmast kuulda küll hirmsat hala ja kiunumist, aga samasugune hala ja kiunumine valitses pärast NSV Liidu lagunemist. Ehk siis, kui USA laguneks, siis tuleks see hala ja kiunumine nagunii. Aga kui jätkata senises vaimus, siis viiks see lõpuks USA lagunemiseni.

Nõnda, nüüd on Valges Majas mees, kes üle pika aja raha loeb ja oma rahva peale mõtleb. On selles midagi halba? Ja mis on huvitav, kui USA viis oma väed Afganistani ja Iraaki või mujale, siis ei tõstnud keegi kisa. Küll aga oldi juba Obama peale pahased, et USA ei viinud oma vägesid Süüriasse, Ukrainasse, Iraani ja ma ei tea kuhu veel. Ja nüüd ollakse pahased, et USA tahab oma tegevust välismaal veelgi koomale tõmmata. Ja siis võrreldakse Trumpi Hitleriga. Et mis mõttes? Kas Hitler tegeles sakslaste tagasitõmbamisega välismaalt? Pigem justkui vastupidi, ta käitus nagu USA on seniajani käitunud, taotles ülemvõimu terves maailmas. Kuidas või milles saab Trumpi süüdistada, et ta tahab sellest ülemvõimust loobuda?!

Siin on muidugi küsimus, kas siin on üldse enam millestki loobuda. Kas USA-l endal on üldse seda ülemvõimu enam alles? Kohati jääb mulje, et võim on läinud üle nendele režiimidele ja režiimikestele, kes maailmas võimutsevad, kasutades ära USA laia seljatagust, ise samal ajal kas mitte midagi panustamata või tehes seda selgelt alla oma võimete. Ma ei hakka jälle nimesid nimetama siin, sest mõni režiimike võib end tunda solvatuna. Nimelt on need režiimikesed väga tähtsust ja härga täis, mõnes kohas pannakse lausa vangi neid, kes midagi teisiti arvavad või mõtlevad.

Siin jõuamegi probleemi ivani. USA on seoses oma senise mõjuvõimuga upitanud eri riikides võimule režiimid, mis kardavad nüüd oma võimust ja aupaistest ilma jääda. See on loomulikult valus.  See on väga valus. Aga kas see on õiglane, et ühe riigi, Ameerika maksumaksja peab kõiki neid režiime ülal pidama? See on hästi teada ja väga hästi teavad seda ameeriklased, et raha ei kasva puu otsas.

Ja mis ameeriklastesse laiemalt puutub, siis on nad head inimesed. Austavad oma perekonda ja traditsioone, käivad kirikus. Selles, et nad valisid Trumpi endale presidendiks, on tunda kerget solvumist ja isegi kättemaksu. Kättemaksu selle eest, et Ameerika jäeti üksi sõjakolletes Afganistanis ja Iraagis. Kõik senised liitlased, kes algul põlvili truudist vandusid tulid sealt vaikselt tulema, kui nägid, et mingit kiiret võitu ei tule ja seal peaks sõdima aastakümneid või isegi aastasadu, et midagi muutuks. Pole ime, Afganistanist ei saanud jagu isegi NSV Liit. Afganistan sai NSV Liidule saatuslikuks, võib isegi öelda. Ja pole ime, et Venemaa praegu Ameerika üle naerab. Stiilis, et: Mis me ütlesime. Ja tõesti, venelased hoiatasid ameeriklasi Afganistani eest. Aga kes neid siis kuulas. Siis peeti venelasi ullikesteks, kes ei tea maailma asjadest midagi. Kõik skandeerisid: USA, USA ja laulsid hosiannat, umbes nagu 50 aastat varem lauldi Euroopas hosiannat Hitlerile. Ja kui tuli valus kaotus, siis ei taha keegi enam isegi meenutada oma osalemist sõjakolletes, nii nagu ei tahtnud oma sõprust Hitleriga pärast sõda meenutada Euroopa juhid. Mõnes endises sõdija-riigis, nimesid nimetama, ei soovita enam näha isegi tõlke, kes Afganistanis abiks olid. Pole ausalt öeldes ime, et praegu ameeriklaste üle igal pool laginal naerdakse. Ime on see, et naeravad ka need, kes Ameerika maksumaksja kulul on end kivil soojendanud.

Nüüd jõuame lähemale sellele, miks ameerika rahvas täna nii käitub nagu käitub. Ameerika rahvast võib võrrelda peksa saanud koeraga, kes läks heauskselt teise, endast pisema koeraga purelema, aga jäi mingite asjaolude kokkulangemise tõttu alla. See on suur häbi ja pettumus. Suurim pettumus oli see, et peremees, see on maailma avalikkus veel koera üle irvitas. Pole siis ime, et koer oma kuuti tõmbus, seal oma haavu lakub ja niipea välja ei tule. Ning teda ei huvita, et teised teda kuudi ukse taga ühelt poolt uuesti välja kutsuvad (jälle purelema?!), aga teiselt poolt sarjavad ja valetamises süüdistavad. Tal on sellest kõigest sügavalt poogen. Või vähemalt senikaua, kuni keegi mõnd rasvast konti näitab. :)

Inno ja Irja Kohvikus alates tänasest oma agony uncle ehk resident-doktor Inno!

Inno tänane postitus Meelise depressioonist (tubli mees, et sellest rääkida julges!) andis mulle mõtte teha Kohvikusse püsirubriik, kus doktor Inno annab nõu kõikidele hädasolijatele ja abivajajatele. Mitmetel tuntud ja tunnustatud ajakirjadel on oma agony aunt, Elle'il näiteks E. Jean ja Cosmos Irma Kurtz, kelle postkast hädaliste kirjadest tulvil. Mille poolest Kohvik kehvem on, ma küsin? Nii et alates tänasest tegutseb Kohvikus meie oma agony uncle, tuntud ka kui resident-doktor Inno, kes on paigal 24/7 ning alati valmis hädalistele nõuga abiks olema. Samuti võtab doktor Inno sõna siis, kui ühiskonnas mõnd meditsiinilist probleemi märkab.

Nii et kirjutage doktor Innole kas kommentaaridesse või saatke meil, mille aadressi leiate Kohviku kontaktidest, lehekülje ülaosast. Doktor Inno vastab esimesel võimalusel!

Pöörduda võib kõikide küsimustega. Nõu on täiesti tasuta. Anonüümsus garanteeritud!

Mis peamine - ärge jätke pöördumist viimase minuti peale, kui häda juba üle pea kasvab. Kes teab, äkki Neeme Raud oleks siiamaani AK diktor, kui ta oleks õigel ajal doktor Innolt nõu küsinud?

The doctor is in!

Kas Miss Austraalia 2016 Caris Tiivel on eestlane?

Miss Austraalia 2016 Caris Tiivel, missosology.info veebist.

Ma vaatasin, et Miss Universumi valimisel osales Austraalia miss Caris Tiivel. Oleks justkui eestipärane nimi ja välimus meenutab ka eestlast. Kas ta on eestlane?

23-aastane Caris on pärit Perthist ja siin on ta koos vanemate, ema Enise ja isa Peteriga, thewest.com.au veebist:

Miks Eestis enam missi ei valita?

Värske Miss Universum, väljavõte eestinen.fi veebist.

Eestinen.fi vahendab infot värske Miss Universumi valimise kohta. Kas aga keegi oskab öelda, miks Eestis enam missi ei valita? Üksvahe valiti neid lausa mitu, nüüd enam mitte kedagi. Eesti neiud pidid olema jutu järgi maailma kauneimad, aga sellest pole suuremat kasu, kui neid kuidagi esile ei tõsteta. Miss Universumil osalesid 86 riigi esindajad. Kõik Põhjamaad olid ilusti kohal. Kas Eesti polegi siis enam Põhjamaa? Või milles asi?

Siin värske Miss Universum koos moodsate naiste iidoli Ashley Grahamiga:

#ConfidentlyBeautiful: @TheAshleyGraham, looks ravishing in red with #MissUniverse 2016! pic.twitter.com/dGGjymyjjH

— Iris Mittenaere (@MissUniverse) January 31, 2017

Inno majanduskommentaar

Ma mõtlesin, et kuivõrd ma olen olnud aastaid majandusajakirjanik ja Eestis kahtlemata kõige kogenum majandusajakirjanik, kes näeb erinevalt paljudest teistest ka uudiste taha, ja kuivõrd mul parasjagu üheski väljaandes tööd ei ole, siis jagan oma mõtteid tasuta. Võibolla kellelegi pakub huvi.

Võtame ette viimase nädala uudised. Kõige suurem pomm oli muidugi see, et InBank ja Coop, mis on nüüd aastaid koostööd teinud ühise krediitkaardiga, et nad võtavad üle Krediidipanga. Või õigem oleks öelda selle, mis sellest pangast alles on jäänud. Sest iga mõtlev hoiustaja on oma raha sellest pangast välja viinud kõigi nende Venemaa-seoste ja arvete arestimiste peale, mis Krediidipanka on saatnud. Selle, endise Eesti Panga presidendi ja Eesti krooni isa Rein Otsasoni loodud panga ainus ja kõige tähtsam vara on panganduslitsents ehk tegevusluba, mida tänapäeval on päris keeruline saada. Niisiis, sisuliselt ostetakse ära panganduslitsents. Mis tähendab, et Eestis sünnib uus pank, kus töötab omajagu inimesi eesotsas Priit Põldojaga, kes kunagi Eestis Hansapanka juhtisid. Krediidipank pole just päris Hansapank, aga vähemalt algus on tehtud. Ja tekib kolmas arvestatav kodumaisel kapitalil põhinev pank LHV Panga ja Bigbanki kõrval. Kes seda oleks kunagi osanud arvata, eksole, et Hansapanga riismetele tekivad kunagi Krediidipank ja LHV Pank. Kui panete tähele, siis LHV nimest pole H-tähte ära koristatud, kuigi Tõnis Haavel oli üksvahe oma kohtuasjade pärast koguni üle Euroopa tagaotsitav. Lõpuks leiti mees üles Lätist, kus ta olevat olnud päris legaalselt. Lihtsalt keegi ei osanud teda sealt otsida.

Tegelikult on minu soovitus panna nii LHV kui Krediidipank omavahel kokku ja teha üks korralik pank, mingi normaalsema nimega. Siis on vana Hansapanga seltskond koos ja sellest võib midagi lahedat tulla. Ma arvan, et seda tegelikult Nordea juhid kartsid ja sellepärast nad Erkki Raasukese enda juurde meelitasid. Aga esialgu saab ka ilma Raasukeseta hakkama, tal hakkaks nagunii väikses ja kiiresti arenevas pangas igav, ta on rohkem suurte numbrite mees. Mina ootaks uuelt kodumaiselt pangalt seda, et Eestis saaks pangaarveid avada ilma pangakontorisse minemata, selleks on Skype'i näol tehniline lahendus olemas. Ja et muid asju, näiteks PIN-koodi saaks muuta samuti ilma pangaautomaadi taga järjekorras külmetamata. Selle tarbeks võiks olla üks funktsionaalne mobiiliäpp, millega Eesti taibud kindlasti hakkama saaksid. Ja sularahale võiks samuti olla mingi elektrooniline aseaine, mida oleks lihtne näiteks käeviipega ühelt telefonilt teisele üle kanda. See on lihtsalt idee, ärge palun küsige, kuidas seda teostada.

Ühesõnaga, teha üks kodumaine pank, mis on pank. Ja kuhu võiks tulevikus suunata Eesti maksumaksja hoiused, millega praegu nuumatakse Soome ja Rootsi koduostjaid. Aeg oleks Eesti panganduses teha Trumpi ja ohjad jälle enda kätte võtta. Nüüd peaks olema kogemusi ja teadmisi ka piisavalt kogunenud, et ei peaks esimese vile peale minema oma panka müüma. Oma pank võiks olla lisaks muule ka üks pensionikindlustuse sammas nii panga juhtide kui klientide jaoks. Või kuidas?

Teine suurem viimase nädala uudis on see, et valitsus otsustas vaatamata rahva vastuseisule siiski edasi minna Rail Balticu projektiga. Ohh, see on jube asi. Kui mäletate, siis Rail Balticu vajadus tekkis siis, kui Islandil purskas 2010. aastal vulkaan ning tuhapilv liikus üle Euroopa. Paljud lennud peatati mitmeks nädalaks või isegi terveks kuuks. Ja oh seda kiunumist, mis siis lahti läks, kuna Eesti hästimakstud ja ülikõrge enesehinnanguga euroametnikud ei saanud Brüsselist tulema ega sinna mindud. Lõpuks klapiti mitme peale autoraha ja osteti lausa autod selleks, et kuidagi koju pääseda. Ning kiruti Eesti olematut rongiliiklust. Küllap võeti siis valitsusringkondades vastu otsus, et maksku mis maksab, aga tuleb luua rongiühendust Euroopaga. Mis praktikas tähendab siiski ühendust Varssaviga ja mitte eriti kiiret. Asja taga olid Brüsseli ametnikud ja kuivõrd kõik Eestit puudutavad tähtsamad otsused tehakse täna Brüsselis, siis ... Pole raske arvata, miks selline, maksmumaksla mitu miljardit eurot maksev projekt ludinal läbi läks. nagu hästi teame, siis ametnikud raha ei loe. Neil on kogu aeg meri põlvini.

Aga tegelikult ka. Kas on vaja kõike seda jama, mis selle raudteega kaasneb üksnes selleks, et rahuldada paari nädala jooksul mõnesaja ametniku vajadusi, ja seda iga 10 aasta tagant või umbes nii, mil selline probleem võib esineda. Ok, need ametnikud on tähtsad, aga kas nad on ikka nii tähtsad?

Tegelikult oleks ju vaja Eesti-sisesed raudteed korda teha. Need ei kannata praegu mingit kriitikat. Tallinna-Tartu otsa on enam vähemna, aga ülejäänud. Andke andeks. Pisar tuleb silma, kui vaatan, kuidas Võrumaa ettevõtjad ja inimesed ootavad pikisilmi 50 km pikkuse Võru-Valga raudteeühenduse taastamist. Aga seda pole juba aastaid saanud teha rahapuudusel. Seleks ei leita paarikümmet miljonit eurot, et perroonid korda teha. See raudtee tooks igapäevaselt kasu tuhandetele inimestele, kes veel Kagu-Eestisse elama on jäänud, Näiteks Valgast, mis on täiesti Jumala poolt hüljatud piirkond ja kus juba kortermaju kokku lükatakse, oleks hea Võrus tööl käia. Samas Võru ettevõtjatel pole, kust omale tööjõudu hankida. Suurt hulka töötajaid pole nad ise võimelised pika maa tagant kohale vedama.

Kiiret rongiühendust oleks vaja Tallinna ja Tartu ning Tallinna ja Pärnu vahel, aga seal oleks samuti hea, kui on ikka mõni peatus ka vahepeal, mitte nii nagu praegu Rail Balticuga, et on Tallinn ja siis Pärnu ja siis kohe Riia. Mis paganama kasu on Eestile sellisest raudteest. Ma mõtlen päriselt ka!

Praegusel valitsusel oli tegelikult võimalus tulla rahva tahtele vastu ja see Rail Balticu asi ümber vaadata. teha kasvõi lahendus läbi tartu, olemasolevat raudteed kõpitsedes. Oleks saanud mõelda, kas on mõtet miljardeid riigi ja rahva raha magama panna mingile projektile, millest on rahvale ainult kahju, kui arvestada neid kannatusi, mida Rail Baltic endaga kaasa toob. Sisuliselt rajatakse ju uus raudtee läbi sadade inimeste eluasemete, kes peavad oma elukohtadest välja kolima. Ma saan aru, et Euroopast pakutakse selle projekti jaoks raha, aga kas peab ikka kõike vastu võtma ja kõigega nõustma. Kas valitsuse liikmed pistaks ka oma pea ahju, kui selle eest hästi makstakse?

Kas surra armastust kogemata?

Inno siin kirjutas oma depressioonist eelmise abielu ajal. Ka minul on depressiooniga lähedane kokkupuude olnud. Siis, kui mu emal (pildil 28-aastase noore naisena) depressioon oli ja ta võis päev otsa voodis liikumatult lamada, nägu seina poole, millegi vastu huvi tundmata, millegi üle rõõmustamata. Isa üritas tal siis oma kokakunstiga tuju tõsta ning vaaritas iga päev hommikust õhtuni üha isuäratavamaid roogi, aga kes depressiooni kogenud, teab, et kui sul on tõeline depressioon, siis sind ei vaimusta mitte miski. MITTE MISKI. Isegi su oma laps mitte. Ema ei huvitanud tollal ka minu tegemised, ta poleks sedagi tähele pannud, kui ma poleks ühel päeval koolist koju tulnud. Olin siis teismeline, 14-15-aastane, ja mul puudus depressioonist igasugune arusaam. Arvasin, et olen ema millegagi ära pahandanud ja tundsin ennast süüdi. Üritasime isaga mõelmad tal tuju tõsta, aga see ei õnnestunud ühegi imenipiga.

Kuna mu ema ei olnud nõus arsti juurde minema, siis põdes ta oma depressiooni ravimiteta.  Üksvahe võttis ta serotoniini tablette ja neist hakkas tal justkui parem, aga põhimõtteliselt oli ikka kuni isa surmani sedasi, et ema oli maailma asjade suhtes osavõtmatu. Isegi televiisorit vaatas tuimalt, kala pilguga.

Kui isa ära suri, siis tuli emale justkui elu sisse. Tekkisid korraga uued sõbrad ja tuttavad, ta tahtis kodust välja, inimestega suhtlema. Uute kogemuste järele janunemiseks on seda vast palju nimetada, sest mu ema on väga konservatiivne inimene, aga enam ei ole olnud ühtegi päeva, kus mu ema lamaks voodis, nägu seina poole. Vastupidi - nüüd läheb ta juba hommikul vara linna peale sõprade ja tuttavatega suhtlema ning naaseb alles hilja õhtul. Ma ei tea, mida ta seal linna peal teeb, aga kui tema käest küsida, miks ta kodus ei ole, siis ütleb ta, et tal on kodus igav. Mis on ka loomulik - üksikul inimesel peabki üksinda kodus igav olema, sest inimene on karjaloom ja vajab seltsi. Vaid üksikud meie seast suudavad õnnelikult eremiidielu elada.

Mida ma tahan öelda, on see, et mitte keegi ei ole kellegi depressioonis süüdi. Minu isa oli minu ema depressioonis sama palju süüdi kui minu ema oli süüdi minu isa südameinfarktis, mis talle 2007. aasta sügisel saatuslikuks sai. Mitte keegi ei ole oma lähedase kehvas tervises süüdi. KÜLL võib ja sageli ka on inimesed oma lähedaste tervisehädade põhjuseks. Põhjuseks, mitte süüdi!

Minu ema oli minu isast kakskümmend aastat noorem. Kui nad 1975. aastal kohtusid, oli mu isa 48-aastane lahutatud mees, kahe poja isa ning ühe asutuse juhi asetäitja, tähtsuselt teine mees. Tartu Treffneri kooli ja EPA lõpetanud, Eesti Leegionis võidelnud ja Vorkuta vangilaagris istunud, elus karastunud. Ema oli 28-aastane sekretärineiu. Keskkooli lõpetanud, maalt pärit. Sekretärineiu, kes erines oma mehest mitte ainult vanuse, vaid ka haridustaseme ja perekondliku tausta poolest. Nende elud olid teineteisest väga erinevad olnud ja ka nad ise olid teineteisest väga erinevad. Kui mu isa luges praktiliselt kõiki ajalehti ja oma kümme raamatut nädalas, siis ema ei lugenud ühtegi ajalehte ega ühtegi raamatut, kui ehk ainult Nõukogude Naine ja hiljem Burda välja arvata.

Ma ei usu, et ema abiellus isaga romantilise armastuse pärast. Kui lapsena tema kappe sorteerisin, siis avastasin seal mitmeid fotosid kenadest sõdurivormis noormeestest, kes olid talle fotode tagaküljele õrnu sõnu kirjutanud. Emal oli palju austajaid, sest ta oli väga ilus naine, aga millegipärast abiellus ta just minu isaga. Miks? Mu isa oli hea ja südamlik mees, eestiaegse kasvatusega härrasmees, aga tal oli ka oma maja ja aed, majanduslik kindlustatus, ja ta töötas tähtsa koha peal. Tal oli õde Ameerikas. Kindlasti mängisid need faktorid mingit rolli. Ema lapsepõlv ei olnud just turvalisusetunnet sisendav ning tema suhe oma isaga oli pehmelt öeldes problemaatiline. Vanaisa oli raske isiksus, ta ei osanud oma naisele mees ja lastele isa olla.

Paljud suhted sünnivadki mitte romantilisest armastusest, vaid igatsusest turvalisuse järele. Eriti igatsevad turvalisuse järele inimesed, kes ei ole seda kogenud lapsepõlves. Selles mõttes on ebaturvaline lapsepõlv kui needus, kimbutab sind kogu elu ja ajab valedesse suhetesse, kust sa enam väljapääsu ei leia.

Mida siis teha, kui sellises suhtes sees oled? Kui suhe on iseenesest hea ja tore, sõbralik, ning sul ei ole teisele iseenesest midagi ette heita, aga see „miski” on puudu ja su hing ei suuda leppida, et sa sured päris armastust kogemata?

Sageli sunnivad inimesed end sõbralikus, ent armastuseta suhtes jätkama laste pärast. Kuna arvavad, et lastele on vanemate lahkuminek kuidagi kahjulik. Ma ütlen ausalt - mul oleks väga hea meel olnud, kui mu ema või isa oleks elus päris armastust kogeda saanud. Minu jaoks oli kõige valusam vaadata, kuidas mu ema päevast päeva nägu vastu seina lamas, ja teada, et ma ei saa tema aitamiseks midagi teha. Tunda end selle pärast süüdi. Jah, ma tean, et see ei olnud minu ega ka minu isa süü, aga inimene on juba kord sedasi loodud, et kui on vähegi võimalik end millegi pärast süüdi tunda, siis  iga tundlikum inimene tunneb. Juba seepärast peaks armastuseta (pean silmas romantilist armastust) suhtest välja rabelema. Et mitte paljundada süütunnet enda ümber.

Mitte keegi ei saa sellest õnnelikumaks, kui sa kannatad. Ka siis, kui sa teed selleks kõik endast oleneva, et ennast muuta, arendada, parandada. Miks see nii on, tont seda teab, võib-olla on see üks suuremaid ebaõiglusi siin maailmas, aga kui on üks asi, mida inimene oma hinges kunagi maha suruda ei suuda, siis see on igatsus armastuse järele.

Siin veel üks pilt mu ilusast emast:



Siin ema ja isa oma pulmaõhtul:

Hea uudis LGBT-kogukonnale: Soomes hakkavad isapalka saama ka naised

Väljavõte eestinen.fi veebist.

Asjast kirjutab täpsemalt eestinen.fi.

Meelisel on deprekas. Dr. Inno pakub ravi.

Väljavõte Marimelli blogist.

Irja, kes loeb teisi blogisid, andis mulle lugeda marimelli blogi. Kust tuleb välja, et ühel selle blogi autoritest, Meelisel on hirmus depressioon. Kus tal on juba surmamõtted, käib arsti juures, on haiguslehel ja ei oska puntrast välja tulla.

Tegelikult ma tean retsepti, ja ainsat retsepti, kuidas sellest olukorrast välja tulla, aga sellest hiljem. Enda kohta pean ütlema, et ma põdesin samuti raskekujulist depressiooni, mis aastast aastasse üha süvenes. Mul oli ka selline tunne, et oleks parem, kui mind poleks üldse olemas. Arsti juurde ma loomulikult ei läinud, nagu eesti mehed ikka, ravisin oma haigust alkoholiga. Sõpradega koos juues. Alkohol pidavat olema rohi, mis aitab kõigi haiguste vastu. Mõnda aega see isegi aitas. Siis natuke aitasid kõiksugu vitamiinid ja muud segud. Aitas ka reisidel käimine, et keskkonnast veidi välja pääseda.

Aga loomulikult, nagu iga haigusega, ega arsti juures käimine ja rohtude võtmine ei aita likvideerida haiguse põhjuseid. Arstid on tänapäeval üha enam ravimi-bisnise müügiesindajad, mutrid suures masinavärgis, kelle ainus roll on kirjutada välja tablette ja põhjendada siis nende tablettide võtmise vajadust. Umbes nagu tänapäeva autoremontijad, kes tegelikult midagi ei remondi, vaid vahetavad ainult osi. Meditsiinis käib sama asi, kuni selleni välja, et igal nn haigusel on geneetilised põhjused - et haiguse põhjus on pärilik ja inimene ise ei saagi midagi muuta. Ainud võimalus on tablette võtta. Kuigi tegelikkuses, nagu teada, on igal hädal, igal haigusel põhjus, mida on enamasti raske tuvastada. Lihtsam on end surnuks juua või elu lõpuni uimastavaid tablette neelata.

Ma nüüd ütlen depressiooni põhjuse: tadaaaa! - see on sobimatu lähisuhe. Just. Lähisuhe. Minul põhjustas depressiooni teadmine, et ma pean oma elukaaslasega elu lõpuni koos elama. See ajas mind hulluks, kui otsekoheselt väljenduda. Ma tundsin, et olen üha jõuetum. Naine rääkis, kuidas tema ettekujutuses me vanade tudikestena koos käest kinni hoides tänaval kõnnime. Mul jättis süda seda juttu kuulates alati löögi vahele - arstid diagnoosivad sellise kõrvalekalde kui rütmihäire.

Suhte puhul on muidugi see asi, et seda on mingi probleemi põhjusena väga raske tunnistada. Ma isegi aimasin, või teadsin, et asi on lähisuhtes, aga ma ei suutnud seda tunnistada ei endale ega veel vähem teistele. Ma ei suutnud tunnistada oma viga, et hakkasin koos elama vale inimesega ja pressisin edasi, hambad ristis. Algul olin kindel, et suudan seda suhet muuta. Siis aga vaikselt kannatasin, nagu omane Eestis meestele, aga ka naistele. Sajad ja tuhanded inimesed on nõus vaikides kannatama, alkoholi tarvitama, neelama kalleid tablette, mis sõltuvust tekitavad ja inimese ahervareks muudavad, aga et oma elus midagi muuta, vat seda ei. Seda mitte mingil juhul! Pigem surrakse kui midagi oma elus muudetakse. Ja see ei käi ainult toitumise kohta. Ma arvan, et paljud sisimas teavad depressiooni vastu ainuvõimalikku ravi. Mis on suhte lõpetamine. Aga jällegi, kui probleemi põhjust ei tunnistata, siis ei saa ka midagi ravida.

Miks see deprekas on just nüüd esile kerkinud? See on hea küsimus! Ma kusagilt lugesin, et suhteprobleeme põhjustab asjaolu, et inimesed, see on siis abielupaarid veedavad varasemast tunduvalt rohkem aega koos. Varem olid kaasad päevad läbi põllul või ajasid oma asju ning kokku puutusid ainult magama minnes. Nüüd aga ollakse kodus pidevalt ninapidi koos, või autos. Eriti hulluks läheb asi, kui sünnib väike laps, ja see ajab sobimatuse korral juhtme kokku.

Ma olen täiesti kindel, et naiste sünnitusjärgne depressioon tuleb samuti mitte lapsest või sünnitusest, vaid sellest, et naine on seoses lapsega aheldatud koju, enamasti kitsasse korterisse, kus ta peab koos olema mehega, kes talle tegelikult ei meeldi. See ajab juhtme kokku. Mul küll ajaks, kui ma oleks naine. Vanasti, jällegi, mingit koos olemist ei olnud. Naine või naised tegelesid lastega ja mehed olid päevad läbi kas jahil, kalal või põllul. Nüüd on nad kõik kodus, istuvad teleka või arvuti ees ja jooksutavad teineteisel juhet kokku. See ongi depressioon, kallid sõbrad!

Nüüd olen juba pea 12 aastat uue elukaaslasega koos elanud ja nii imelik kui see ka pole: ma ei mäletagi enam, misasi on depressioon.

Kohvik tutvustab Trumpi tegemisi: Tee valla väikeettevõtlusele

The American dream is back. We’re going to create an environment for small business like we haven’t had in many, many decades! pic.twitter.com/ZuJNaN6z8b

— Donald J. Trump (@realDonaldTrump) January 30, 2017

Kui kassipoeg teeb oma häda põrandale, mitte aga liivakasti, siis pole selgitustest abi, vaid pistetakse tema nina selle häda sisse - see mõjub, järgmisena teeb kassipoeg häda liivakasti. Tavaliselt ühest korrast aitab.

Sama lugu on poliitikutega Eestis: selgitustest pole mitte mingit tolku, mitte midagi ei muutu. Sa võid rääkida ja rääkida, jäädagi rääkima, aga poliitiline, põhiliselt stagneerunud ametnikest koosnev eliit elab oma mullis ja tegelikult toimuvast pole mingit ülevaadet ega ka mingit huvi selle vastu. Inimesed, nagu näiteks Leisi Lapikoja perenaine Maire Forsel võivad oma hääle kähedaks karjuda, et näiteks väikeettevõtjal pole võimalik Eestis ausalt asju ajades toime tulla, aga sellest mitte midagi ei muutu. Ei muutunud enne, ei muutu ka nüüd. Valitsuse vahetus on lihtsalt kosmeetiline: tulevad mõned uued näod, üks puuslik asendatakse teisega, mõni asi nimetatakse ringi uue nimega, ja kõik jätkub vanaviisi.

Sestap hakkab Kohvik nüüd tegema seda, mida kassipoegadega tehakse, pistma nina häda sisse. Sähke, poliitikud, siin on teile näide ja eeskuju, kuidas peab tegutsema. Tuleb talitada nagu Trump ja luua keskkond väikeettevõtlusele, mida pole aastaid nähtud.

Õhh, kus on Eesti oma Trump?! Kas tõesti kedagi pole või? :)

Miks on Soomes sündimus madal, ja võibolla ka Eestis?

Soomes sündimus madal, Eestis ka, väljavõte eestinen.fi veebist.

Soomes on viimasel ajal läinud lahti suur vaidlus paarisuhete teemal. Ja on põhjust ka: Soomes on sündimus (laste arv naise kohta) üle aegade madalaimal tasemel ja iive on esimest korda pärast sõda negatiivne. Vaidluste kohta saad lähemalt lugeda Soome info portaalist eestinen.fi.

Noh Eestis pole see mingi uudis, siin on pigem uudis see, kui mõnel üksikul aastal on iive positiivne. Aga see selleks. Küsimus on selleks, miks lapsed ei sünni. Miks Rootsis sünnivad, aga Soomes ei sünni.

Soomes, ja ka Eestis on levinud arvamus, et sündivust tõstavad immigrandid ja Rootsis on sündivus kõrge, kuna immigrandid sünnitavad, või sigivad, nagu nende kohta sageli öeldakse. Aga tegelikult, nagu välja tuleb, on see vale arvamus. Sest esiteks on immigrante vähe ja teiseks võtavad nad kiiresti omaks elukohariigi kombed ehk hakkavad ka vähem sünnitama. Tegelikult on vähese sündimuse põhjus hoopis muus ja nii üllatav kui see ka pole, on põhjus paarisuhte kvaliteedis. Soomes on probleem paarisuhete loomisega, eriti kõrgelt haritud naiste ja madala haridusega meeste hulgas. Kui Rootsis on tavaks, et peres on kaks last, siis Soomes valitsevad äärmused. Soomes on palju lastetuid, ja samas ka palju neid peresid, kus lapsi on rohkem. Nüüd viimasel ajal on hakanud aga suurtesse peredesse vähem lapsi sündima ja see annab tunda. Soomes on vähendatud peretoetusi, mis mõjutab just suurte perede toimetulekut.

Aga Eestis? Kuidas on lood kodutanumal? Esiteks on Eestis olukord veel hullem kui Soomes, Eestis sünnib 1,5 last naise kohta vs Soome 1,65 ja Rootsi 1,85-ga. Ja Eestis seda probleemi kindlasti ka pole mis Rootsis, et värskelt riiki saabunud immigrandid sigiksid - neid immigrante lihtsalt ei ole. Ja paha uudis on ka see, et isegi kui neid oleks, ei sigiks nad enam nii nagu oma kodumaal. Ehk siis pole muud väljapääsu, kui et eestlased hakkaks ise rohkem lapsi saama.

Nüüd on probleem selles, kuidas panna eestlane lapsi saama. Eestis on tavaks rääkida sellest, et laste saamisel on majanduslikud põhjused, stiilis et kui raha ja toetusi rohkem, küll siis hakkaks lapsed sündima. Aga teisest küljest - nagu meil peaministrid ja muud tähtsad ninad üksteise järel vannuvad, elavad eestlased paremini kui kunagi varem. Ometi sünnib lapsi vähem kui kunagi varem. Mis on sulaselge tõestus, et LASTE SÜND EI SÕLTU RAHAST. Vähesel sündmusel on muud põhjused. Aga mis? Jaa. Tegelikult ei pea selleks olema Ene Ergma, et aru saada, miks lapsed ei sünni. Vana rahvatarkuski ütleb, et lapsed sünnivad armastusest. Justnimelt, ARMASTUSEST. Kui on armastus, siis tulevad lapsed, kui ei, siis mitte. Ja nii ongi! Raha on lihtsalt hea ettekääne, sest raha pole kunagi küllalt ja selle taha saab alati pugeda.

Tegelikult, ma arvan, on Eestis samad põhjused, mis Soomes. Ja peamine põhjus on paarisuhte kvaliteet. Eestis on valdav osa naisi kõrgharidusega, aga meestest ainult kolmandik, mistõttu ei leia noored naised omale sobivat kaaslast. Ongi esimene suur takistus! Teiseks on mehed madala haridusega, mistõttu ei leia tasuvat tööd, ja kui leiavadki, siis on meestele on pandud ühiskonnas sedavõrd suured ootused, valitseb edukultus, millega vaid üksikud suudavad sammu pidada, mistõttu paljud noored mehed eelistavad jääda lastetuks.

Nii ongi. Ja kui suhteid pole, kui pole armastust, siis pole ka lapsi. Seda teavad juba esimese klassi jütsid, selleks pole vaja isegi suuremaid uuringuid läbi viia.

Mina ise olen Eestis viimasel ajal täheldanud üha suuremat küünilisust, lausa viha laste suhtes mis tuleb arvatavasti sellest, et üha vähematel inimestel on endal lapsed ja nad on elus pettunud ja kibestunud. Varem, kui kõigil olid lapsed, siis sellist asja ei olnud. Lastetu ühiskond muutub väga küüniliseks, hakatakse järama üksteise kõride kallal. Eestis on seda märgata nii kõrgemas poliitikas kui mikrotasandil, kodudes. Ja kuni lapsi sündima ei hakka, läheb olukord järjest hullemaks. Aga lapsi ei sünni, sest mehed on madala haridusega ja see on selline asi, mida ei lahenda paari-kolme või isegi 10 aastaga. Sinna läheb terve inimpõlv või isegi rohkem, et asjad hakkaks muutuma. Kui neid tahetakse muuta, loomulikult.

Filmisoovitus: Mis on armastus Eesti moodi?

Alkoholi küüsi langenud Veronika ja Fred, kaader uuest dokfilmist Armastus...

Mul õnnestus vaadata Sandra Jõgeva ja Igor Ruusi uut dokfilmi „Armastus...”. Mis on ses mõttes erakordne, et kirjeldab väga tõetruult tänapäeva Eesti inimeste elu. Kus tähtsal kohal on alkohol. Kus päevast päeva tegeletakse selliste teemadega nagu vägivald, kohus, vangla, suhete purunemine, laste hooldusõiguse kaotamine, raseduse katkemine, vastsündinute alkoholisündroom. Ja seda kõike alkoholi tarvitamise tagajärjel. Olgu lisatud, et valdav osa täiskasvanud eestimaalastest on alkohoolikud. Nii et näidatakse eesti rahvale peeglit.

Ma avastasin filmist enda jaoks ka sügavama sisu. Film püüab analüüsida, mis on alkoholi tarvitamise juured, kust nad tulevad. Miks juuakse nii palju. Sest mis seal salata, inimesed ravivad alkoholi abil oma psüühilisi probleeme. Ma ise olen kogu aeg pead murdnud, kust või millest tuleb borderline isiksushäire. Mis avaldub suhtumises I hate you, don't leave me - ma vihkan sind, ära jäta mind maha. Filmi kangelane Veronika kannatab sellesama häire all. Kus ta ühelt poolt oma meest Fredi vihkab, nii et lõi teda lausa noaga, ja kannab selle eest vanglakaristust, aga teiselt poolt ei taha meest minema lasta. Mille kohta Irja ütles, et lõi meest noaga armastusest. Täpselt nii, nagu minu eks lõi mind ja ähvardas mind noaga, tema enda väitel samuti armastusest. Eestis, ja ka näiteks Venemaal on väga levinud ütlemine, et lööb, järelikult armastab. See on põhjus, miks Eestis on palju perevägivalda ja miks nii mehed kui naised seda taluvad, ilma et vägivaldse elukaaslase juurest ära koliksid. Koos tarvitatakse alkoholi ja vägivalda - see on armastus Eesti moodi.

Ma pean tunnistama, et olin ise sellises suhtes. Sestap kogesin filmis äratundmisrõõmu. Ma polnud küll päris selline nagu Fred ja minu kaasa polnud päris selline nagu Veronika, aga ega palju enam puudu ka ei olnud. Me elasime koos lastega, nii et ei saanud lasta alkoholil ja vägivallal päris üle pea kasvada nagu see oli Veronika ja Fredi elus. Erinevalt Fredist suutsin mina sellise suhte ära lõpetada, nabanööri läbi lõigata. Minul veel oli selleks jaksu, Fredil ja paljudel teistel temasugustel enam mitte.

Aga kust tuleb selline borderline-häire, mis vaevab paljusid eesti naisi, nende seas Veronikat ja minu eksi? Ma olen selle peale mõelnud aastaid, aga tulemusteta. Olen lugenud kümneid raamatuid, aga kirjandus ka selle kohta adekvaatset seletust ei anna. Nüüd, sellest filmist sain teada: see kujuneb välja tütre suhetest oma isaga. Kus tütar oma isa põlgab või lausa vihkab. Filmis isa ise tunnistab, et oli kogu aeg tööl ja tal polnud lapse jaoks aega. Tütar omakorda õppis oma isa vihkama. Sealt, oma vanemate pealt kujunebki muster: vihkan, ja samal ajal armastan. Lapse armastus oma vanema vastu on kaasa sündinud, laps ei taha oma vanemat kaotada. Kui ta aga ei saa armastust vastu, vaid ükskõiksust, siis kujuneb teiselt poolt vihkamine. Kujunebki mõttemall: ma vihkan sind, ära jäta mind maha.

Tütar, kellest sirgub naine, võtab selle mõttemalli kaasa oma hilisemasse ellu. Naine võtab alateadlikult omale mehe, kes meenutab talle isa. Ja hakkab oma meest süüdistama, mehele kätte maksma oma isa tegude eest. Naine teeb mehele etteheiteid, aga mehest lahti ei lase. See jooksutab mehel juhtme kokku ja mees hakkab jooma. Ja kui panete tähele, siis ei jäta naine oma joodikust mees maha, kuigi teda vihkab ja teda sõimab. Selline perversne kättemaks oma isale, oma mehe peal.

Kõige kurvem asja juures on see, et selline mõttemall kandub edasi põlvest põlve. Veronikal on tütar, kes kasvab vanaema juures, samuti ilma isata ja kel kujuneb tõenäoliselt oma isa suhtes sarnane mõtteviis. Eesti on täis borderline-isiksusehäirega tüdrukuid ja naisi. Ühed tulevad sellega toime paremini, teised kehvemini. Selle mõttemalli tagajärjel purunevad suhted ja lapsed kasvavad üles kas üldse ilma vanemeteta või ühe vanemaga. Jäävad ilma vanemlikust hellusest, mis puudutab eriti tüdrukuid. Õpivad oma isasid vihkama. Ja mida aeg edasi, seda rohkem selline mõtteviis süveneb, sest katkiseid peresid on üha rohkem.

Asi on hull ja ma ei oska öelda, mis teha annab. Samas olen nüüd aru saanud probleemi põhjustest ja see on juba suur samm edasi, et midagi saaks muutuda.

Olgu lisatud, et film on alates 3. veebruarist vaadatav kinodes Artis ja Coca-Cola Plaza.

Siin Veronika koos oma isaga, kes põhjendab, miks ta tütre kodust välja viskas: