laupäev, 27. august 2016

Roosike ja Juulike maadlevad



Õekesed mänguhoos. Roosikesele meeldib ennast Juuli ette pikali visata ja oodata, et suurem õeke teda oma kohmakate kätega kallistama tuleks. Siis hakkab Roosi lõbusalt kilkama ja üritab õde vastu kallistada või juustest haarata. Vahel tehakse mänguhoos teineteisele ka kogemata haiget, aga mitte kunagi pahatahtlikult või tõsiselt. Näiteks tuleb ette juustest sikutamist, särgist tirimist ja näpistamist. Suurem kiusaja on Roosi, kellele meeldib kõige rohkem Juulit juustest tirida. Juuli jälle jääb rohkem vahele Roosi särgi sikutamisega. Juuli enne neid ulakusi ei osanud, aga Roosilt õppis ja kasutab nüüd neid „oskusi” ka meie peal. Eile näiteks hammustas mind ülemeelikult käevarrelt ja sakutas Innot juustest.

Nii see elu meil käib - nalja ja naeruga. Milliseid ulakusi teie lapse teevad? Siin veel mõned pildid väikestest õekestest:







Kohvikus nüüd registreeritud kommentaarid

Ma vaatasin, et Kohvikusse tekkis viimasel ajal palju anonüümseid ilkujaid, kes lihtsalt risustavad diskussiooni. See on umbes sama, kui keegi ilmub kinni kaetud näoga kohale ja situb laua kõrvale. Kohvikus kommenteerimiseks tuleb nüüd ära registreerida ehk siis oma nägu näidata. See on õiglasem nende suhtes, kes oma nimega kommenteerivad.

Välismaale elama? Miks ka mitte!


See pilt on tehtud siis, kui esimest korda välismaale elama jäämist kaalusin - 1996. aastal USAs Ameerika Hääles praktikal olles. Pildil koos Ameerika Hääle veterani Ilmar Külvetiga tema Washingtoni korteris. Mäletate veel Külveti häält: „Siin Ameerika Hääl, Washington. Tere õhtust, head kuulajad Eestis.”

Meile on Irjaga soovitatud juba aastaid minna välismaale elama, eriti pärast seda kui meil blogi pidamise pärast Rakvere kodus läbiotsimine korraldati ning terve maja pahupidi pöörati. Isegi pesusahtlis tuhniti ja madratsi alla vaadati. Kõik sahtlid ja kapid pöörati pahupidi.

Läbiotsimine oli muidugi šokk. Isegi Venemaal polnud tol ajal, 2009. aasta kevadel veel sealse tuntuima blogija Aleksei Navalnõi juures läbiotsimist korraldatud. Ma ei kujuta ette, mida meie juurest otsiti - kohtumääruses oli märgitud, et läbiotsimine on blogiga seotud asjade leidmiseks. Kõik arvutid ja telefonid võeti ära. Lõpuks mitte midagi ei leitud ja menetlus lõpetati vaikselt ära, asjad anti mingi poole aasta pärast tagasi. Aga vastik tunne jäi ikka. Kui ikka su kodus, kõige intiimsemates asjades on tuhnitud, siis pole asi enam see. Eriti halvasti mõjus see läbiotsimine Irjale. Sestap kolisime sealt ära Võrru ja oleme tänaseni olnud Võrus. Kui Irja ema soovis Rakvere maja maha müüa, siis polnud me sellele vastu.

Võru on olnud igati hea keskkond, nagu vanajumala selja taga. Võrus sündisid meil lapsed. Aga Võrus on see paha asi, et pole tööd. On selliseid lihtsamaid asju, aga kui midagi tõsist teha, mis võimetele vastaks, siis seda ei ole. Oleme mõlemad väga hea haridusega, meil on keeled suus ja puha, aga Võrus seda kõike kasutada ei saa. Valikuvõimalused on väga väiksed. Tunned, et jääd arengus maha, ei õpi midagi uut juude. Võru on fantastiline koht puhkuse veetmiseks ja lühiajaliseks elamiseks, isegi töötamiseks, aga pikaajaliselt mitte. Tahaks juba midagi muud avastada.

Mul on elus olnud korduvalt võimalus välismaale jääda. See oli paarkümmend aastat tagasi, kui olin USAs Washingtonis Ameerika Hääle raadiojaamas praktikal. See oli mingis mõttes sümboolne, sest olin poisikesena kuulanud Ameerika Häält, niipalju kui see võimalik oli. Nüüd sain kõigi oma tolleaegsete iidolitega isiklikult kokku, nuusutada seda õhku, mida nemad olid kunagi nuusutanud. Mis seal salata, Eesti iseseisvumisel, moraalse toe andmisel mängis Ameerika Hääl väga suurt rolli. Ainult sealt sai teada tolleaegsete vabadusvõitlejate Lagle Pareki, Tiit Madissoni ja Heiki Ahoneni tegemistest. Madisson oli minu ja küllap paljude eesti noorte suur iidol. Ameerika Hääl hoidis kõrgel Eesti iseseisvuse lippu.

Pärast läbiotsimist oligi esimene kord, kui mõtlesin, et pagan, oleks pidanud 1996. aastal USA-sse elama jääma, kui mul selleks võimalus avanes. Mulle pakuti töökohta ja Eesti mõistes väga head palka. Aga ma ütlesin sellest võimalusest ära, sest minu tolleaegne abikaasa oli sellele vastu. Tema ei osanud õieti ühtegi teist keelt peale eesti keele ja temas tekitas Ameerikasse kolimine külmavärinaid. Meil oli just sündinud esimene laps ja seetõttu matsin selle mõtte maha - kuidas ma ikka naise ja väikse lapse maha jätan. Ameerika asemel kolisime Tartust Tallinna.

Nüüd aga on teine lugu. Irja oskab hästi võõrkeeli nagu ka mina ja tegelikult võime küll teisi maid ja rahvaid avastada. Isegi Portugalis saime hakkama ilusti 10 kuud, kuigi mina üldse portugali keelt ei osanud. Nüüd saan ikka jutust aru ja ühte koma teist oskan isegi rääkida. Me kaalusime Portugali elama jäämist, aga sealne kuumus tõi meid tagasi Eestisse. Otsustasime, et Portugali me ei jää - pealegi on väikeste lastega halb elada kohas, kust sa pead kogu aeg ära käima.

Irjale tegelikult väga meeldib Soome. Ta on ema poolt soomlane ja ta valdab vabalt soome keelt. Ta vaatab iga päev Soome televisiooni, loeb Soome ajakirju ja neelab Soome autorite raamatuid. Kliima poolest sobib Soome Irjale ideaalselt, näiteks Võrus on suviti liiga palav.

Irja ema unistus oli kolida Soome, siis kui selleks võimalus avanes paarkümmend aastat tagasi, aga isa oli vastu. Nimelt jällegi - isa ei osanud soome keelt. Ja mis sa võõral maal teed, kui keelt ei oska. Väga raske. Irja tegelikult on ka mulle juba aastaid rääkinud Soome kolimisest, aga siis laitsin mina selle mõtte maha. Ma nimelt ei talu eriti külma. Võrumaa on minu jaoks kliima poolest viimane piir. Meil polnud siis veel lapsi ka. Nüüd aga, kui meil on kaks last, neist üks erivajadusega, siis on minu arvamus muutunud. Ma oleks nõus elama Soomes. Mulle pole see probleem, sest valdan ise samuti vabalt soome keelt. Kui külm on, saan käia kasvõi iga päev saunas.

Meie huvi Soome minna poleks raha pärast, vaid sealse keele ja kultuuri pärast. Ma pole juba aastaid Soomes teatris käinud. Ma olen käinud Soomes koolis ja elanud seal lühikest aega, mulle väga meeldib Suomen Kuvalehti ja Helsingin Sanomat. Meile olid Tartusse need väljaanded tellitud, aga see on väga kallis, välismaale tellides tuleb maksta mitmekordset hinda. Samuti ei näe Eestis kõiki Soome telekanaleid.

Mul hakkab tervis tagasi tulema

Nii imelik kui see ka pole, aga mul on hakanud tervis paranema. Irja just täna ütles, et ma olen palju reipam ja rõõmsameelsem kui veel aasta tagasi, mil hommikust õhtuni Võrumaa Teatajas tööd rügasin (ta lubas oma vaatenurgast põhjalikumalt kirjutada). Ma olen nimelt seda tüüpi, et kui tööd teen, siis võtan asja liiga tõsiselt, ennast säästmata. Kirjutasin igasse lehenumbrisse ligi 10 lugu - toimetuse autojuht tegi nalja, et olen kõige produktiivsem ajakirjanik terves Eestis. Ajakirjaniku töö on emotsionaalselt väga kurnav.

Ma tegutsesin varem FIE- na ja läbi OÜ, olin nii-ütelda iseendale tööandja. Nüüd lõpetasin igasuguse ettevõtluse üldse ära ja teate, enesetunne on palju parem. Võtsin end töötuna arvele, teen rõõmsalt ÜKT-d ja naudin üle pika aja perega koosolemist. See on nii mõnus! Vaadata, kuidas lapsed kasvavad ja arenevad. See on ju nii üürike aeg lapse elus ja on patt lasta sel mööda minna. Pärast ei jõua ära kahetseda.

Ma pole tegelikult õieti mitukümmend aastat saanud perele pühenduda. Sest varem on olnud üks töö, töö ja töö. Eelmises abielus töötasin küll kodus, aga ikka võttis töö oma ning lastele ei saanud pöörata piisavalt tähelepanu. Kui abielu lahutasin, siis vahetasin elukohta ja alustasin ettevõtlusega, mis oli ikka väga kurnav. Kõiksugu paberimajandus ja muu, igasugu statistika aruanded, mis vaja täita - see on kõigil ettevõtetel ühesugune. Kui oled üksiküritaja, siis võtab paberitöö suurema osa ajast.

Lisaks lahutusega kaasnev stress, kuna ma ei saanud enam lastega suhelda. Ma algul mõtlesin, et mis see ära ei ole, küll harjub. Aga ikka ei harju. Mul oli tunne, nagu oleks lapsed ära surnud. Elasin seda väga raskelt üle, nägin lapsi unes ja nad viirastusid isegi ärkvel olles. Olin ju enne seda nendega kogu aeg koos olnud. Igal õhtul mõtlesin laste peale, et mida nad võivad teha, millest mõelda. Millal magama lähevad ja millal ärkavad. Kuidas nad ilma minuta toime tulevad. Eks see blogi sai loodud samuti osaliselt selleks, et maandada laste kaotusega kaasnenud pingeid. Ühtlasi panna kirja oma elu, et lapsed tulevikus saaksid vaadata, mis elu nende isa elas.

Kõik need asjad kokku mõjusid päris kurnavalt, nii et kui poleks Irjat kõrval toetamas olnud, ma ei kujuta ette, kus põõsa all oleks praegu lebanud juba. Asi läks lihtsamaks siis, kui meil Irjaga lapsed tulid. Ma olen selline lapse inimene, mind motiveerivad tegevuseks lapsed. Ilma lasteta pole nagu õige elu. Näiteks nüüd Portugali reis poleks olnud mõeldav ilma lasteta - see sai ette võetud mõeldes lastele, et Juulike saaks veidigi välja, sest ta oli pärast Roosi sündi palju toas istunud. Ja me saime jalutada Portugalis oma isu täis. Roosike sai palju päikest ja D-vitamiini. Ja meie Irjaga loomulikult saime oma tervist turgutada, mis oli lastega tegelemise ja suure töörügamisega hakanud juba streikima.

Minul mõjub stress seedimisele, kuna mul on väga tundlik magu, juba lapsest peale. Nii kui midagi on, lööb kohe kõhu valutama ja lahti. Ma ei saanud vahepeal tarvitada üldse piimatooteid ega leiba-saia. Üksvahe ei saanud eriti midagi süüa, peale toortoidu. Nüüd olen hakanud tasapidi taas eri asju proovima ja mingeid vaevusi pole olnud. Mul hakkab tervis tagasi tulema.

reede, 26. august 2016

Õunauputus


Selliseid kaste näeb küllalt palju.

Tänavu on erakordselt suur õunasaak, mistõttu inimesed upuvad õinte kätte ja neid jagatakse suisa tasuta. Oleme ise ka õunu meelsasti võtnud, sest meile õunad väga meeldivad.

Saime tänu lahketele annetajatele puuvilju osta



Kui Inno täna hommikul minu pangaarvet vaatas, mõtles ta alguses, et silmad petavad teda. Arvel oli jälle raha! Meie abipalvet oli kuulda võetud. Üks summa oli küllaltki märkimisväärne, aga selle lahke annetaja väga tagasihoidlik, kirjutades selgitusse: „Pisut abi”. Noh, meile oli see igatahes VÄGA SUUR abi, siiras tänu selle eest!

Läksime poodi ja ostsime süüa -  viinamarju, nektariine, viigimarju, pooliku arbuusi, jogurtit, hapukoort, juustu, kohupiima, hapendatud täispiima, soolaheeringat, kartulit, maitserohelist, apelsinimahla ja kohvi.

Inno keetis kartulid ära ja pani tädi toodud kukeseened pannile. Saime maitsva õhtusöögi. Pärast sõime veel heeringat hapukoorega, mis maitses samuti hea. Juulikesel oli eriti hea meel viinamarjade ja Roosil nektariinide üle . Õhtul tõi tädi veel oma aia õunu ja neidki sõid lapsed päris mitu tükki järjest. Oli selline tunne nagu oleks sünnipäev või jõulud. Uskumatu, kui vähe on vaja selleks, et olla õnnelik. Juba seepärast tasub aeg-ajalt vaene olla. Et elu kõige tähtsamad asjad jälle meelde tuleksid.

Nüüd jäi meil raha varuks ka, aga kui keegi veel heast südamest aidata tahab, siis minu (Irja Tähismaa) pangaarve number on: IBAN: EE112200001100329486. Välismaalt üle kandes panga BIC kood: HABAEE2X.

Veel kord suur tänu ja soe kallistus teile!

Mul keelati väikselt sõrme imemine ära ja nüüd on kõiksugu allergiad


Väljavõte Delfi veebist.

Vaat kui huvitav - nagu teadlased on tõestanud, siis need lapsed, kes imevad sõrme ja närivad küüsi, põevad vähem allergiaid.

Mina olen küllalt allergiline ja pole ka ime - mul keelati väikselt sõrme imemine ära. Ma sain isegi mõned korrad vitsa selle eest, et sõrme imesin. Aga ju siis organism sai aru, et seda on vaja.

Mul vanemal pojal oli sama lugu - keelasime tal sõrme imeda ja ta oli hiljem allergiline, isegi astmahoogusid esines.

Minu soovitus vanematele: laske lastel rahulikult sõrme imeda või küüsi närida - ju on seda siis vaja. Ja kui isu täis, küll nad sellest loobuvad.

Meile võiks sobida Soome?

Väljavõte ERR-i veebist.

Nii nagu inimene peab endale leidma sobiva kaaslase, on oluline leida endale sobiv koht elamiseks. Soomest saabuvad uudised selle kohta, et seal hakatakse sisse viima riiklikult tagatud sissetulekut ehk nn kodanikupalka. Selline süsteem võiks sobida meie-sugustele, kel on raskusi kiirkorras sobiva töö leidmisega, ent kes võiks mõne aja pärast asutada mõne ettevõtte, mis hakkab neile korralikult sisse tooma. Vahepeal peaks aga kuidagi hakkama saama ja lisaks peaks veel lastele elatist maksma. Soome süsteem päästaks meid ühtaegu nii kerjamisest kui võimaldaks täita kohustusi. Euroopa Liiduga liitudes toodi argumendiks just seda, et inimesed saavad kas püsivalt või ajutiselt mujale tööle, õppima ja elama minna, kui neil on selleks vajadus või võimalus.

Olen ise varem öelnud, et eestlastel peaks olema häbi elada välismaal, aga kui on nö surm silme ees, siis ilmselt võib kaaluda ka Soomes ja mujal elamist. Häbi on, aga see tunne tuleb alla suruda. Ma tean, et paljud pered on läinud Soome, et maksta pangalaenusid. Meil laenusid pole, aga Eestis ei tule lihtsalt toime. Isegi kui teeksime juhutöid ja saaksime mõlemad miinimumpalka, ei pea sellega peret üleval, sest ühe palk läheb korteri ja teise palk toidu peale, jätkuks ehk veel ka natuke elatiseks, aga osta on vaja riideid ja teinekord tahaks lastega kuhugi välja sõita. Irja on juba kaalunud varianti Soome elama minna, ta on ema poolt rahvuselt soomlane ja kõik tema sugulased elavad Soomes.

Soome on arenenum ühiskond ja pakub laialdasemaid võimalusi. Meil on mõlemal soome keel hästi suus, nii et Soomes hakkama saamisega probleeme pole. Soomes oleks meile tulevikus garanteeritud 560-eurone sissetulek, palgatööle minnes teeniksime kumbki vähemalt 2000 eurot. See on kokku 4000 eurot, millega on juba võimalik ära elada. Lapsed saaks minna Soomes lasteaeda ja kooli. Ühtlasi on Soomes märksa paremad võimalused erivajadusega inimestele, seal tegutseb Angelman-seura, kuhu on koondunud Angelmani sündroomiga laste vanemad. Eestis on teadaolevalt ainult 4-5 Angelmani-peret, Soomes on neid 50 ringis.

Meile võiks sobida Soome, kuni jalad alla saame, siis saab vajadusel Eestisse tagasi tulla. Kui keegi teab Soomes töövariante, siis võib lahkesti teada anda!

Eksklusiivintervjuu presidendikandidaat Eiki Nestoriga



IITV avaldab eksklusiivintervjuu presidendikandidaat Eiki Nestoriga, kelle leidsime suve nautimas Eestimaa mägede ja metsade vahel. Nestor on erakordselt heas vormis. Head vaatamist!

Võru Tamula järve luigepaaril on 8 järeltulijat - rohkem kui kunagi varem

Luigepere Tamula järvel.

Võru Tamula järve luigepaaril on tänavu 8 järeltulijat - rohkem kui kunagi varem. Ja kõik paistavad täie tervise juures.

Varasematel aastatel on olnud järeltulijaid 2-3, vahel ka 4-5, ühel aastal oli 7, aga üks neist vigase jalaga.

Paistab, et tänavu on olnud hea aasta.

Ülemisel pildil on kuus poega, ja siin veel kaks:

Eesti väikelinnade tulevik: mahajäetus

Väljavõte Daily Maili veebist.

Kas tuleb tuttav ette? Küllap mõnele tuleb, eksole.

Käisin täna just Võru linna peal jalutamas ja meeleolu on kohati sama: pea iga teine maja seisab tühjalt, kesklinn on justkui välja surnud. Tänavad on küll sillutatud, aga majad lagunevad. Sama võib öelda Valga kohta.

Ülalolevate piltide peal on Cairo väikelinn USAs Illinoisi osariigis. Kunagi elas seal 15 tuhat elanikku, nüüd ainult 2576. Linn on praktiliselt maha jäetud.

Elatisega lahmimine toodab ülalpeetavaid

Viimasel ajal on elatise asjas läinud päris suureks lahmimiseks, seda eriti riigi eestvõttel. Ma saan sellest ühtpidi aru - probleem on tõesti suur, üksikuks jäänud vanematele ei maksta elatist. Või õigemini lastele ei maksta, lihtsalt üks vanem on see, kes elatist nõuab. Teiselt poolt võib selline elu kibedaks tegemine lõpuks riigile väga kalliks maksma minna.

Toon ühe näite oma elust. Mul oli abikaasaga elatise vaidlus, mis kestis kokku 3 aastat. Lõpuks, kui mult elatis välja mõisteti, tolle aja kohta küllalt suur summa, kahe lapse pealt 7500 krooni kuus, ja seda veel mitu aastat takkajärgi, siis oli loomulik, et ma korraga seda summat tasuda ei suutnud. Ent endine abikaasa tahtis kõike korraga ja lasi võla katteks arestida pangakontod. Ta ei arvestanud sellega, et ta oli olnud minu õppelaenu käendaja ning kuivõrd mina oma kontosid enam kasutada ei saanud, siis pidi tema hakkama maksma minu õppelaenu. See oli päris suur summa, ligi 30 tuhat krooni. Ehk siis, lootuses raha saada, pidi ta hakkama hoopis ise maksma. Ta oli selle, tegelikult omaenda rumaluse peale tulivihane ja nõudis mulle selle eest vanglat.

Praegune riigi lähenemine elatisele on umbes samasugune. Võlglase elu püütakse teha võimalikult kibedaks, aga ei mõelda sellele, et elu kibedaks tegemine muudab inimese automaatselt ülalpeetavaks. Ta lihtsalt ei tule enda eluga enam toime. Ehk siis selle asemel, et raha saada, peab riik hakkama ise peale maksma.

Näiteks mina olin enne elatise-nõuet korralik maksumaksja, endale ise tööandja, maksin oma õppealenu ja oleksin olnud võimeline maksma ka elatist - mitte kohe, aga mõne aja pärast. Mingi 1000 eurot kuus oleks olnud ikka võimeline maksma. Kokkuvõttes oleks kõik olnud võidus - nii mina ise, minu lapsed, endine abikaasa ja riik. Ent riik tegi minu elu väga kibedaks ja täna olen seisus, kus ma ei tule enam toime. Ma ei saa endale olla enam tööandja, nii nagu see oli olnud varasemad mitukümmend aastat. Mul on võimatu leida sarnast tasuvat tööd, vähemalt mitte Eestist. Riigipoolsed kulutused minule on üha kasvanud ja ulatuvad juba ca 1000 euroni kuus, mingit elatist ma sellises olukorras maksta ei suuda.

Ma millegipärast arvan, et ma pole ainus selline. Minusuguseid on tuhandeid, kelle elu riik on teinud kibedaks ja kellest seetõttu on saanud ülalpeetavad.

Vaesusest ja vaesuse häbenemisest

Ma olen hetkel vaene ega häbene seda. Miks peaks häbenema, kui sul on mingil ajahetkel vähe materiaalseid võimalusi?

Või miks peaks häbenema seetõttu abi paluda?

Minule ei ole abi palumine mingi probleem ja ma leian, et see ei peaks seda olema kellegi jaoks. Jah, sellega kaasneb oma nõrkuse tunnistamine, aga kas inimene peab kogu aeg tugev olema? Miks ei võiks inimene vahel nõrk olla ja teistele toetuda? Ma olen tähele pannud, et kristlikes ühiskondades käib abi palumine ja abistamine kuidagi väga loomulikult, sellest ei tehta numbrit ning pigem imestatakse, kui sa abi saades kohmetud ja piinlikkust tunned. Nii see ju peakski olema, sest andja rõõm on alati suurem kui saaja rõõm - mäletan seda ise, kui suuremate materiaalsete võimaluste ajal sõpru ja sugulasi aitasin.

Kuid minu meelest ei ole Eestis probleemiks lahkete ja abivalmite inimeste vähesus. Seda, et häid inimesi on palju, kogesime ise, kui Portugalis Eestisse tagasi sõitmiseks rahakogumiskampaania korraldasime. Saime kokku üle tuhande euro ning iga ülekande juures oli ka soe ja südamlik tervitus. Ei, eestlased on, vaatamata sellele, et tegemist ei ole fanaatiliselt uskliku rahvaga (aga võib-olla on nad just rohkem usklikud, aga päriselt, südames?), väga-väga abivalmid.

Eesti probleemiks ei ole lahkete ja abivalmite inimeste vähesus, kindlasti mitte. Eesti probleemiks on inimesed, kes ise abi ei palu. Kes toonitavad, et rabavad enne küüned verele kui abi paluvad. Kelle arvates abipalumine ei ole väärikas. Nemad mõistavad ka teiste inimeste abipalumise hukka ja mõnitavad seda, häbenemata kaela karata ka tõelisesse kitsikusse sattunud peredele, keda näidatakse Kodutunde saates. See tuleb ilmselt nende inimeste lapsepõlvest, kus neile on edastatud sõnum, et vaesust tuleb häbeneda. Nõnda kannavad nad hirmu võimaliku tulevase vaesuse ees endaga eluaeg kaasas ega pea ühtki ohvrit üleliia suureks, et mitte kunagi vaene olla. Ja kui nad isegi kunagi - oo õudust! - vaesed on, siis vähemalt ei tunnista nad seda iialgi. Ja rabavad küüned verele, et see vaesus mitte kusagilt välja ei paistaks.

Minu arvates on see kurb, sest ainus asi, mis meid siin elus edasi liikumast takistab, on hirm. Kui me tunneme hirmu vaesuse ees ja teeme selle vältimiseks oma südametunnistusega kompromisse, siis ei saa me kunagi õnnelikuks. Vaesuse ees kabuhirmu tundev inimene võtab vastu töö, mida vihkab, ning maandab sellest tulenevad pinged oma lähedaste peal. Või matab need enda sisse ja jääb haigeks. Kõik seepärast, et kartis nii väga nii lihtsat asja nagu vaesus. Sest kartis abi paluda. Tunnistada, et vajab abi. Ulatada kätt kaasinimese poole. Loota kristlikule ligimesearmastusele.

Mulle meeldib tabuteemasid narrida. Vaesus. VAESUS. Paljud inimesed on vaesed. Miks te häbenete seda? Miks te ei palu abi?

Kui inimene sureb, siis armastatakse tema matustel rääkida ennekõike sellest, kui kõvasti ta tööd murdis. Säästmata ennast ja teisi. Kui palju maja ehitas, kui raha teenis, mida saavutas. Sellest, kas inimene õnnelik oli, tavaliselt ei räägita. Võib-olla igatses juba pikemat aega surma, sest elu ei pakkunud talle enam mingit rõõmu.

Meenub ühest ajakirjast loetud intervjuu hingehoidjaga, kes rääkis, et surijad, kelle voodi veerel ta on istunud, ei kahetsenud kunagi, et elus sai liiga vähe tööd tehtud või raha teenitud. Absoluutselt kõik surijad kahetsesid, et ei veetnud piisavalt aega koos oma kõige lähedasemate inimestega.

Minu arvates võiks sellest elu ülimast tõest aru saada juba siis, kui sa oled noor. Tööd võib teha, aga lähedastega peab koos olema. Lähedastega peab koos olema isegi siis, kui sa oled vaene. Või - see, et sa vaene oled, ei tähenda, et sa pead lähedastega koos olemise lõpetama ja tööle tormama. Ja kui sa seda teed, siis kindlasti mitte hirmust vaesuse ja abipalumise ees.

Ja kui tööd teha, siis sellist, mida armastad.

Ja kui juhtub, et sul hetkel tööd ei ole, siis pole mõtet meelt heita. „Täna sul ei ole raha, aga mõne aja pärast on võib-olla väga palju raha,” armastab öelda mu onu. Tal on õigus. Kes silmad lahti hoiab, see leiab lõpuks ka meelepärase töö ja raha koos sellega. Tähtis on elada oma südame järgi ning mitte kunagi südametunnistusega kompromisse teha.

Sel ajal, kui oled vaene, tuleb aga kasutada kõiki abisaamise võimalusi, mis ju selleks loodud ongi. Et inimesed, kes abi vajavad, hätta ei satuks. Ärge häbenege vastu võtta asju, mis on loodud teie olukorra parandamiseks. Ärge häbenege tunnistada, et olete nõrk ja vajate abi. Mitte keegi peale teie enda ei saa teid selle pärast häbistada.

Kui siin kohvikus on aga kedagi, keda abipalumine häirib ja kes jätkuvalt arvab, et vaesust tuleb häbeneda, siis võib ta rahumeeles oma kohvitassiga mõnda teise kohvikusse üle kolida.

Väike hommikupala



Muna, kartulid, tomat ja petersell musta pipraga. Kõrvale tass musta kohvi.

Ma olen viimased kaheksa aastat joonud kohvi ilma koore ja suhkruta.  Mu isa eelistas seda tubli annuse koore ja kahe lusikatäie suhkruga ja vanasti jõin mina ka nii. Aga siis lõpetasime me Innoga ühel hetkel piimatoodete tarbimise ära ja ma hakkasin jooma musta kohvi. Nüüd proovisin ükspäev jälle koore ja suhkruga. Mõnus lapsepõlve maitse :).

Kuidas teie kohvi joote? Ja mis on teie lemmikmark?

Mulle meeldivad Delta Café ja Negrita (Portugali omad), Lavazza (Itaalia) ja Löfbergsi tume röst. Tassis on Lavazza Qualita óro.

Väike Roosi enam vankris ei püsi


Väike Roosi emmega jalutamas Võru ligidal Roosisaarel.

Seda ma kartsin juba ammu, et see juhtub, aga nüüd on see käes. Nimelt on meie vahva Roosi avastanud nipi, kuidas jalutuskärust välja ronida. Ja enam ta selle sees ei püsi. Niipalju siis Emmaljunga kärust, mis pidi olema kuni 3-aastastele lastele, 3 kaasa arvatud. Roosi on meil juba 1-aastaselt selline väänik, et kärus ei püsi. Jalutada tahab ise, käest ka kinni hoida ei lase. Meeldetuletuseks, et püsti tõusis ta meil 6-kuuselt, käima hakkas 7-kuuselt ja 10-kuuselt juba jooksis õues ringi. Praegu on tema lemmiktegevus laudade peale ronimine, näiteks tooli pealt köögilaua ning kirjutuslaua peale, mööda raamaturiiulit ronib üles nagu ahv, nii et teda ei saa jätta hetkekski järelvalveta.

Roosi on meil kõva pissija

Väike Roosi Võrus Kreutzwaldi pargis.

Meilt on küsitud, miks on Roosil jätkuvalt mähe all. Aga küllalt proosalisel põhjusel: ta on jätkuvalt tissilaps ja öösel tahab samuti tissi ning hommikuks on mähe täiesti täis pissitud. See tähendab, et ta on öö jooksul pissinud 4-5 korda.

Ma ausalt öeldes ei kujuta ette, et aastane laps käiks öösel oma võrevoodist mitu korda potil pissimas.

Roosi üldse on väga ablas, joob ja pissib palju, mähe on täiesti täis juba paari tunniga. Tundub, et tissilapsed on üldse aplamad. Näiteks ma ei mäleta, et varakult tissist võõrutatud lapsed nii palju pissinud oleks. Pissimine jääb vähemaks 3-4 aastaselt. 4-aastane Juulike joob ka palju, aga tema mähe on enamasti kuiv.

Öeldakse veel seda, et tissilaste hambad lagunevad. Et juba aastaselt on hambad katki. No ma ei tea, see on ilmselt mingi müüt. Roosike saab novembris kaheseks ja tema hambad on küll täiesti terved. Juulike on neli aastat saanud rinda ja tal on katki ainult üks hammas, see mida ta juba aastaselt metallitükki närides vigastas. Juulike närib kogu aeg igasugu asju, aga hambad ikka terved.

Minu enda kogemuse järgi on kõige hullemad laste hammastele kõrrejoogid, ehk nn mahlad. Need on lapse hammaste surm, hambad võivad laguneda mõne päevaga. Ma ei tea, mis neis jookides on, aga need on ikka väga hullud. Ilmselt õunamahl, mis sööb hambavaapa. Kui ise kõvasti õunamahla jõin, hakkasid samuti hambad kiiresti lagunema, email tuli maha. Lihtsalt õuna süües sellist asja pole, kuigi hambad muutuvad ka õuna süües hellaks. Oleme kõrrejooke ja üldse mahlasid lastele andnud haruharva. Isegi kommid pole nii hullud kui kõrrejoogid.

Parim jook lapsele on kas puhas vesi või rinnapiim.

Suhtes on ausus kõige olulisem

Tamula rand.

Eestis armastatakse öelda, et aususega kaugele ei jõua. Lähisuhtes eeldatakse, et paaridel on teineteise ees saladusi, või väikseid valesid, nagu neid hellitavalt kutsutakse.

Minu kogemus ütleb samas, et lähisuhtes või ükskõik millises suhtes valega kaugele ei jõua. Vale tuleb alati välja ja tagajärjed on valusad. Suhted purunevad, sest teineteise eest varjatakse olulist infot, teineteisele valetatakse ja vassitakse. Üksteist petetakse. Petmine on nii tavaline, et seda peetakse juba normaalseks. Niisama tavalised on purunenud suhted.

Meie pere on esitanud väljakutse väitele, et aususega kaugele ei jõua. Oleme ausad ja avameelsed. Oleme saanud selle eest piki päid ja jalgu, oleme pidanud kannatama. Aga on vähemalt üks asi - meie suhe, mis aususe all ei kannata. Seegi on juba midagi väärt.

Suhte püsimiseks pole midagi lihtsamat kui teisele kõik kohe algusest peale ausalt ära rääkida - nii imelik, kui see ka pole, on suhe sellisel juhul purunematu. See kehtib nii paari-, kui naabri- ja sõbrasuhete, samuti lapse-vanema suhete puhul. Tegelikult kehtib see ükskõik milliste suhete puhul. Eks see kehtib ka rahva-valitsejate suhte puhul.

neljapäev, 25. august 2016

Head ööd! Ja hommikul kõik Lõunalehte ostma!



Nonii, kallid kohvikulised. Tänaseks kõik. Meie läheme ära magama, aga teie võite siia veel sumisema jääda. Meie kohvik on ju lahti 24/7. Ärge ainult kakelge ja konjakiga pidage ka piiri.

Hommikul kohtume. Homme tasub kõikidel osta värske Lõunaleht, kes seda juba täna ära ei ostnud, sest selle sees on meie reisikirja järgmine osa. Sellest, kuidas me Portugalist Eestisse tulime. Head lugemist!

Inno ja Irja kommentaarid Kanal 2e presidendidebatile

Väljavõte Kanal 2 veebist.

Irja: Mart Helme ägestus selle peale, et mõned küsitletud inimesed teda natsiks nimetasid. Aga ta ju ongi nats. Nats on lühend natsionaalsotsialistist. Teisisõnu rahvussotsialistist ehk rahvuslasest. Kas EKRE ei ole siis rahvussotsialistlik, rahvuslik erakond? Oma rahvast teistest rahvastest ülemaks pidav, ennekõike oma rahva õiguste eest seisev.

Minu isa näiteks ütles alati uhkusega, et ta on vaadetelt natsionaalsotsialist. Nagu Tiit Madisson.

Milleks seda häbeneda? EKRE võiks just uhkusega natsionaalsotsialistlik erakond olla ja seletada ära, et olla nats ei tähenda olla nats Hitleri mõttes, kes asus teisi rahvusi hävitama. Sa võid olla nats ja oma rahvast teistest rahvastest kõrgemale tõsta, aga see ei tähenda, et sa pooldaks teiste rahvaste hävitamist.

Seepärast on rumal natsionaalsotsialismi hukka mõista. Natsionaalsotsialistid ehk natsid on inimesed, kes arvavad, et ennekõike tuleb kaitsta oma rahva huve ja alles seejärel minna teiste rahvaste huvide kaitsmise juurde, ning sellist jõudu on iga riigi poliitikas tarvis. Keda ei ole ühegi riigi poliitikas tarvis, on jõud, kes kutsuvad üles teiste rahvaste hävitamisele,  ründamisele ja inimõigustest ilma jätmisele. EKRE ei ole seda teinud - ta on lihtsalt vastu teiste rahvaste Eestisse toomisele ja soovib tulijate arvu piirata. See on täiesti normaalne soov. Mina ise nats ei ole, pigem selle vastand, aga mind väga häirib EKRE ründamine.

Inno: mina olen vaadetelt puhas nats. Ja ma leian, et iga väikerahva esindaja peab olema nats, sest vastasel korral sureb rahvas välja. Suurrahva esindajal on raske olla nats, sest see tähendab automaatselt šovinismi. Šovinism on teistele ohtlik.

Irja: Jõksi puhul häirib mind jälle see, et ta vabandas Mailis Repsi pärast. Kui oled naljamees, siis ole naljamees lõpuni. Kui juba mürgel, siis mürgel lõpuni!

Inno: Minu meelest on Jõks veel liiga poisike lihtsalt. Tal pole elukogemust veel.

Irja: Jah, Reps on temast noorem, aga talle annab elukogemuse see, et tal on viis last. Ta on küll 40-aastane, aga tal on 60-aastase eluhoiak. Eluhoiaku poolest on Kallas noorem kui Reps. Kui Reps mõjub 60-aastasena, siis kallas mõjub 20-aastase muretu noorukina.

Inno: Jah, kui Reps nüüd valituks ei osutu, siis on tema aeg läbi ja ta võib pensionile minna.

Irja: Jah, kui ta järgmisena tuleb, siis on oma mõttelaadilt juba 80-aastane. Samas Kallas oleks järgmine kord veel parem kandidaat, meelelaadilt kuskil 40-aastase tasemel.

Inno: Mu meelest Kallas ikka päris poisike pole. Ta lihtsalt teeb nägu, et on nooruslik. See mõjub hästi.

Irja: Aga äkki teeb Reps ka nägu, kuna paremat muljet jätab vanainimeselikkus. Või siis kopeerib Reps lihtsalt Savisaart. Savisaar armastab ka teha nägu ja käituda, nagu oleks palju vanem.

Inno: Jah, Savisaar mängib vimasel ajal 100-aastast ätti.

Irja: Jah, absoluutselt!

Inno: Minu meelest on Repsi põhiline probleem tema nimi. See pole just eriti eesti nimi. Isegi Kaljurand on parem.

Irja: Kui sa nimesid vaatad, on kõige ilusamad nimed Kallasel ja Helmel. Nestor on ka natuke naljakas. Vana-Kreeka mütoloogia tuleb meelde, aga Eestis on naljakas. Aga kuivõrd oluline on sinu jaoks see, et presidendil oleks juuksed peas? Seal on kolm kiilakat: Jõks, Helme ja Nestor. Ning juuksed on peas Kallasel, Repsil ja Kaljurannal. Kas presidendil peaks olema juuksed peas. Eestil on olnud seni kaks kiilakat presidenti, Meri ja Ilves, ning ühel olnud juuksed peas - Rüütlil.

Inno: Minu arust võiks olla juuksed peas.

Irja: Siis ikkagi Kallas, Kaljurand või Reps.

Inno: Minu jaoks võiks Helme ka olla, vaatamata kiilasusele.

Irja: Me unustasime ära, et ka Konstantin Päts oli kiilakas. Helme oleks traditsiooni jätkamine. Oota, kas Kallas pole ka kiilakas, ta on lihtsalt üle kamminud.

Inno: Nagu Olav Ehala ja Donald Trump või?

Irja: Jah. Ta on siis ka kiilakas.

Inno: No siis jäävad ainult Kaljurand ja Reps. Üks eestlane läti nimega ja teine venelane eesti nimega. Kaljurand on muidu tore, aga venelast ma ikkagi usaldada ei saa. Nagu soomlased ütlevad, ryssä on ryssä, vaikka voissa paistaisi.

Irja: Jah, ta on perfektselt eesti keele ära õppinud, aga ta on ikkagi ryssä. Sama lugu on ka Ossinovskiga, ryssä on ryssä, midagi teha ei saa.

Eesti naised, marss sõjaväkke!

Norra kehtestas naistele kohustusliku ajateenistuse, väljavõte Postimehe veebist.

Eestis kehtib soolise võrdõiguslikkuse printsiip, mille kohaselt nõuavad näiteks naised omale meestega võrdset palka. Ent samas on üks asi, kus mehi selgelt diskrimineeritakse - sõjaväeteenistus. Millegipärast on see noortele meestele kohustuslik, naistele mitte. Kas keegi on aru saanud, miks?!

Kunagi olid tõesti noored naised lastega kodus, tänapäeval enam mitte. Lapsi saadakse 30ndates eluaastates, kui üldse. Seetõttu pole mingit põhjendust, miks naised ei võiks läbida ajateenistust. Kui 18-aastaselt lapse saad, pääsed ära, kui ei, lähed sõjaväkke. Naiste sõjaväeteenistus võimaldab imelihtsalt mitmekordistada armee suurust ja võimekust.

Armeeteenistuses käimine mõjutab noorte meeste elu ja konkurentsivõimalusi võrreldes noorte naistega, kes sõjaväes käima ei pea ja edenevad nii õppetöös kui ametialaselt kiiremini. Ja siis veel küsitakse, miks naistel on parem haridus kui meestel.

Eesti naised, marss sõjaväkke!

Räme pettuse maik lapsehooldustasude man

Mõni aeg tagasi tuli sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna välja plaaniga, et seni 1,5 aasta asemel hakatakse vanemahüvitist maksma 3 aasta jooksul. Raha juurde ei tule, lihtsalt varem 1,5 aasta peale mõeldud summa jagatakse laiali 3 aasta jooksul. Minimaalselt siis 400 euro asemel 200 eurot.

Ideega koos käis kaasas jutt, et see on maru hea, kuna nüüd saavad vanemad pikema aja jooksul valida, kumb lapsega koju jääb. Tegelikult aga kumab selle plaani tagant pettus, sest kui seni maksti lapsevanemale peale 1,5 aasta möödumist veel lapsehooldustasu 38 eurot alla 3-aastase lapse kohta, siis nüüd seda enam ei maksta, kui lapsevanem saab 3 aasta jooksul vanemahüvitist. See summa on 684 eurot, mis pole küll teab mis suur, aga lastega perede puhul ikkagi oluline summa, mis saamata jääb. Vanas rahas üle 10 tuhande krooni. Õiglane oleks ka see summa lapsevanematele välja maksta.

Üldse on veidi kummaline, et kui lapsehooldustasu määr on Eestis 76 eurot (ilmselt Brüsselis uhkeldamiseks), siis tegelikult makstakse välja ainult pool sellest ja 3-8-aastasele lapse puhul ainult neljandik sellest summast. Jälle pettuse lõhn asjal juures. Tegelik lapsehooldustasu määr on Eestis niisiis alla 3-aastase lapse puhul 38 eurot ja 3-8-aastase lapse puhul 19 eurot.

Ene seiklused Roomas ja mujal, esimene osa



Alustame järjejutuga minu täditütre Ene seiklustest maikuises Roomas. Ene kirjutab inglise keeles. Ta oskas ka eesti keelt, aga rääkis seda aktsendiga ning tuntavalt halvemini kui inglise keelt.  Kui keegi vajab tõlget, siis andke teada! Pildil noor Ene enne oma leeritamise päeval New Yorgi luteri kiriku ees.

May 5th, Monday

Well, today i'm off for Roma. Leaving mother is the saddest thing. Otherwise I'm filled with optimism for the future.

The plane was delayed for an hour. The seating arrangement is a horror. Two newly wed couples on either side. But I'm still happy. The dinner was alright, so I'll go to sleep. Too bad I can't get my seat down.

May 6th, Tuesday

Morning. We will arrive in Milano soon. I hope Ray got the telegram.

Milano. Nice airport. Back on the plane. Bruno has asked me to sit with him and to go out with him tomorrow. Another young italian man made a pass but couldn't speak English.

Rome. Ray was waiting. The drive was beautiful. The apartment comfortable. Carlo took me on some errands with him. Came back, had wonderful dinner. Ray had to work. Carlo took me for a night tour of Rome in the rain.

Wednesday

Bruno never called. Slept most of the day. Ray and Carlo took me out to dinner. Dinner was delicious. Fettucini with mushrooms plus cream sauce. And went home.

It rained all day and night. Buses were on strike.

Thursday

Carlo and I had lunch and he took me to Via Veneto. So i could go sightseeing. At the Spanish steps I met Roberto. He drove me home on a motor scooter and made a date for tomorrow.

Ray, Carlo and I were invited to dinner to Umberto's and Lydia's house. Unbelievably beautiful apartment. Gracious and wonderful people. Excellent dinner. Lasagna and salad. Wonderful night.

Ray locks Carlo and me out. Some sightseeing again. Ray wakes up and lets us in and we go to sleep.

Friday

It was hard to get up. Had to meet Roberto at Piazza Barancini at three. Roberto took me to the Etruscan museum. Then we drove to many beautiful places, came home and made a date for tomorrow. Wrote to mother.

Saturday

Went sightseeing by myself and shopping. Met Roberto at Piazza Barberini. Had tea, drove around. Saw Pantheon. Went home to change. Roberto picked me up at ten. We went to the carrousel and Bobo's. Got home at three.

Sunday

Ray and I went to the beach. It was unbelievably beautiful. Met the family who owns the beach house, Serena the artist and her boyfriend. Came back to Rome. Went sightseeing. Met a boy from Australia named Albert. Made a date for Sunday. He drove me on his Vespa to Ray's car. In the evening went to dinner at Serena's house. Wonderful evening. Liked Serena very much.

Jätkub! No on ju lahe? Selline mõnus unelev, muretu eksistents. Iga hetke nautimine. Etteruttavalt võib öelda, et pärastpoole läheb tormilisemaks :). 

Veel üks pilt Enest koos leerivendadega. Muide, Ene vahetas oma elu jooksul korduvalt usku. Alul oli ta luterlane, afgaani meestega kurameerimise ajal islamiusuline, Eesti iseseisvumise ajal taarausku ja kõige lõpuks budist.



Kohviku järjejutt. Ene armuseiklused Roomas



Sel maalil on minu täditütar Ene Susi teismelise tüdrukuna. Tegemist on Välis-Eesti kunstniku August Albo 1953. aastal maalitud maaliga. Ene jutu järgi oli Albo temasse armunud, mis seletab
ka maali erootilist alatooni. Teismelise tüdruku silmad on võrgutavad ja teda on kujutatud lolitalikus stiilis.

Mina mäletan Enet üle neljakümneaastase pikkade hallide juustega naisena. Enel läksid nimelt juuksed varakult halliks, aga ta keeldus neid värvimast, põhjustades sellega sugulaste seas palju meelepaha ja klatši. Kuidas nii võib? Aga Ene oli feminist ja teadis ise, mida teeb. Natuke nagu mina :). Ta oli õppinud ülikoolis oma isa soovil arhitektuuri, kuid arhitekti temast ei saanud. Ta huvitus hoopis poliitikast, eriti Afganistani ja Pakistani politiikast. 80ndatel käis ta kogu aeg Afganistani ja Pakistani vahet: elas kaasa afgaanide võitlusele nõukogude vägede vastu, organiseeris nende toetuseks meeleavaldusi, toetas neid oma vanematelt saadud rahaga. Lisaks poliitikategemisele ja Pakistani põrandaaluse ajalehele kaastöö tegemisele oli Enel seal ka ohtralt armuseiklusi - kõige rohkem meeldisid talle mujahideeni ehk nõukogude armee vastu võitlevate partisanisalkade komandörid. Ene kõige suurem armastus, nii ta vähemasti mulle rääkis, oli mees nimega Ismail Gailani. Too oli aga abielus ja väga tähtsast religioossest suguvõsast, näiteks kandideeris tema vend Ishaq Gailani üksvahe isegi Afganistani presidendiks, ning nende kokkujäämine oli võimatu. Enel oli tema pilt alati rahakoti vahel.

Ene oli viis korda abielus, neist kaks korda afgaaniga. Viimast korda abiellus ta ühe afgaani arsti Kabiriga, kelle kutsus ka enda juurde Ameerikasse elama. Pärast tõi mees terve suguvõsa järele, mis Enele ei meeldinud, ja nende teed läksid lahku.

Ene ei elanud just kõige traditsioonilisemat elu. Talle meeldis kirjutada, reisida, poliitikat teha (ta toetas Libertarian Party't ja lõi kaasa Ross Perot presidendikampaanias), meeleavaldustel käia ja raha kulutada - eriti riiete ja ehete peale. Mingit kindlat ametit tal ei olnud, aga selleks polnud ka vajadust, sest tema vanematel oli väga palju raha ja nad said talle sellist elu võimaldada. Vanemate ainus mure oli, kes hoolitseb Ene eest pärast nende surma ja seepärast olid nad väga kurvad, et Ene endale korralikku meest ei leidnud ja lapsi ei saanud.

Lapsi Ene aga ei saanud, sest ta lihtsalt ei tahtnud neid. Ta tegi aborti. Kui mina talle ütlesin, et võib-olla siiski tahan kunagi lapsi, siis oli Ene sügavalt imestunud. „Milleks?” küsis ta kulme kergitades.

Kui Ene suri, siis ütles mu vend Eino, et ta elas väga stiilselt. Väga hästi öeldud minu meelest. Ene elas täpselt nii nagu ise elada tahtis ja just selline on üks stiilselt elatud elu. Kui Ameerikas pärandiasju ajamas käisin, siis võtsin esimeses järjekorras kaasa kõik tädi ja onu maalid ning Ene märkmikud ja kirjad. Et temast rohkem teada saada. Nüüd olen neid tasapidi lugema hakanud ja tuleb tunnistada, et tal oli pagana põnev elu. Selline elu ei ole õige igaühe jaoks, aga see oli õige tema jaoks.

Aga nüüd järjejutu juurde! Ene seikused Roomas ja mujal Euroopas, kuhu ta 70ndatel oma vanemate raha eest reisis. Tegemist on lõbusa, muretus stiilis kirja pandud päevikumärkmetega, kus Ene tähendab üles oma seiklused erinevate meestega. Lugege ja ärge võtke elu liiga tõsiselt!

Siin aga Ene umbes 52-aastasena, vasakult onu Ruudi, tädi Endla ja mina (17) nende kodumaja ees Modenas, onu Ruudi auto taustal. Ma olen esimest korda Ameerikas.

Hommikust, kallid kohvikulised!



Tere tulemast kohvikusse! Mõnusat kohvijoomist ja maailma asjade üle arutlemist!

Aknast välja vaadates tundub, et täna tuleb tore, päikesepaisteline päev.

PS. Ärge unustage ka küsitlusi. Teie arvamus on meile tähtis.

kolmapäev, 24. august 2016

Üks asi on nüüd selge: Savisaare kandidaat on Kallas

Tallinna TV saadet Meedia Keskpunkt on huvitav vaadata eelkõige sel põhjusel, et sealt saab täpselt teada, mis on Savisaare seisukohad. Heimar Lenk, Urmi Reinde ja Mart Ummelas lihtsalt sõnastavad neid seal. Savisaarel on selline komme, et ta laseb teistel välja öelda seda, mida ta ise välja öelda ei taha.

Ise räägib Savisaar seda juttu, et toetab Mailis Repsi. Aga see on möginajutt. Urmi Reinde ütles tänases saates, et Eestile oleks kõige parem president Siim Kallas ja tegi paar mürgist märkust Mailis Repsi aadressil. Järelikult ei ole mingit kahtlust selles, et Savisaar toetab hoopis Kallast.

Nii et kõik on ikkagi juba Hundisilmal kokku lepitud ja presidendiks saab Kallas.