Miks ma ei varastanud arvutit?- Tagaotsitava Meelis Kaldalu avalik kiri

Meelis Kaldalu. Foto: erakogu.

Kohvik edastab muutmata kujul Meelis Kaldalu avaliku seletuse arvutivarguse kohta.

Miks ma ei varastanud Eesti Vabariigi Elektroonilise Hääletamise Komisjoni arvutit?

Seletuskiri Eesti meediale, Politseile, ja kõigile kes end puudutatud tunnevad

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama Delfi toodud faktide üle täpsustamisest. Parema loetavuse huvides olen alapealkirjad esitanud omapoolsete küsimustena.

Miks külastab nii vähe inimesi Riigikogu avalikke istungeid?

22. aprillil leidis aset Piraadipartei tuumiku esmaspäevane kogunemine, kus üks juhatuse liikmetest, Olev Vaher, informeeris meid võimalusest juba järgmisel päeval Lahtiste Uste Päeva raames Riigikogu külastada. Tol hetkel ma veel ei teadnud, nagu tõenäoliselt suurem osa meist ei tea veel praegugi, et Riigikogu võib külastada ka igal muul päeval peale reede, sest kõik Riigikogu istungid on iseenesest kõigile avalikud ja tasuta. Igal juhul tundus Olevi poolt välja pakutu suurepärase võimalusena ennast Toompea meeleoludega lähemalt kurssi viia, ning võimaluse korral kostitada kaevikutesse maskeerunud põhiseaduskomisjoni arvamusliidreid mõne granaadiga rahvaalgatuse seadustamise eelnõu teemal, mille Keskerakond Rahvakogu tuules menetlusse esitanud oli. Komisjoni istungile ma paraku ei jõudnudki. Ning 7. mail lükati rahvaalgatuse eelnõu vastavalt põhiseaduskomisjoni ettepanekule Riigikogus tagasi.

Miks moodustati elektroonilise hääletamise komisjon?

Järgmise päeva pärastlõunal Vabadussamba kõrvalt mäkke sammudes kostsid kõrvu õhtuseks Veteranipäeva kontserdiks valmistuva Singer Vingeri sõnad: „Kodusõjas surma ei saa!“ Kahjuks ei ole Afganistaan meie kodumaa.  Surusin hambad huulde ja ruttasin mäest ülesse. Juba platsi nurgal, aadressil Toompea 1 asuva Riigikogu Teabekeskuse uks oli kutsuvalt avali, mistõttu ka sealt sisse astusin. Parasjagu oli käimas võistkondlik viktoriin Eesti lähiajaloo teemadel. Mängu juhtis Indrek Salis, neli korda seitse meest istusid laudade taga, nende hulgas ka kaks Riigikogu meeskonda. Akna äärest jälgis mängu aga kümmekond pealtvaatajat. Kuulsamatest nimedest oli kohal Jüri Ratas koos oma adjutandiga, kuid samuti oli silmata esmapilgul täiesti tavalisi eestlasi.

Olen ka ise suur mälumänguhuviline, ning osalenud ka paaris vastavasisulises telešous. Paraku oli mäng juba mõnda aega käinud ning üha enam hakkas tunda andma Saku Gümnaasiumi kindel paremus. Voor enne lõppu lahutas neid jälitajatest, Tallinna Reaalkoolist ja Inglise Kolledžist, juba rohkem punkte kui selles voorus tõenäoliselt võimalik oli teenida. Samuti andis tunda üks minu siseorgan, mistõttu ma võtsin vastu otsuse programmiga edasi liikuda.  

Tualetti otsides jõudsin ma uksesildini, kuhu oli kirjutatud: „Elektroonilise Hääletamise Komisjon“. Otsekohe minetas pissihäda oma prioriteetsuse. Olin ju vahetult eelmisel nädalavahetusel mitu kallist ööd kulutanud, et ennast selle organisatsiooni ajaloo ja eesmärkidega kurssi viia. Elektroonilise hääletamise komisjon on eelmise aasta lõpus moodustatud Vabariigi Valimiskomisjoni juures tegutsev organ, mis on edaspidi vastutav kõikide riiklike e-valimiste läbi viimise eest. Paraku ei ole seadusi lugedes ega muidu Internetis kolades võimalik üheselt välja lugeda, miks seda komisjoni õigupoolest üldse vaja oli/on. Otsustasin uksele koputada, et sel teemal kindlasti proovida aru pärida.

Kes peab elektroonilise hääletamise komisjoni istungite protokolle?

Ruumis ei olnud kedagi.

Elektroonilise hääletamise komisjon on oma seni ainukese istungi pidanud käesoleva aasta 8. jaanuaril. Vabariigi Valimiskomisjoni veebilehel on toodud ka selle istungi protokoll:

http://www.vvk.ee/valimiste-korraldamine/elektroonilise-haaletamise-komisjon/koosolekud-2/elektroonilise-haaletamise-komisjoni-koosolek-nr-1/

Põhimõtteliselt ei koosne see millestki muust kui lakoonilistest pealkirjadest. Seda esmakordselt silmates tuli mulle meelde, kuidas ma Tartu Ülikooli Üliõpilasesinduse istungitest Kalle Kulboki abiga veebiülekandeid organiseerisin. Kujutan ette, et esimestel kordadel on kõikejäädvustava silma kohaloluga vaja pisut harjuda. Seda enam aga püüdis oma tööd võimalikult püüdlikult teha Üliõpilasesinduse sekretär, kes kõik koosolekud ka korralikult helifailina salvestas ja pärast ametlikku tööaega ümber trükkis. Muuseas, koosolekute striimimine, nii tühisena kui see ka ei tunduks, on Saksamaa Piraatide peamiseid realiseerimisel olevaid valimislubadusi sealsete Liidumaade parlamentides.

Miks Keskerakonna vastukampaania tarbijakaitsesse suunati?

Nii ei olegi vahest suurt midagi imestada, et kui peale minu viibisid ruumis veel toolid, lauad, projektor ja arvuti, siis lähenesin ma neist just viimasele, lootusega 8. jaanuari koosolekust vähemalt midagi teada saada, ning võimalusel lausa selle salvestusega tutvuda. Proovisin väidetavalt avalikus kasutuses olevasse arvutisse erinevate laialt levinud kasutajatunnustega, nagu „guest“ ja „administrator“ sisse logida. Paraku need katsed ei õnnestunud.

Ma tõepoolest tunnistan, et mingit lootust mul sellest arvutist kaduma läinud hääli leida ei olnud. Ometigi pean möönma, et Keskerakonnaga seotud MTÜ poolt läbi viidud outdoor-kampaania oli oma tööd teinud küllaltki edukalt. Hüüdlaused nagu „Nad võivad su hääle kustutada!“, „Nad teavad kelle poolt sa hääletasid!!“ ning „Nad võivad su häält muuta!!!“ kõlavad ju väljakutsuvalt. Piisavalt väljakutsuvalt, et ühiskonnas laiemat debatti tõstatada, ning raudsed asitõendid kindlalt maksma panna. Vastselt moodustatud elektroonilise hääletamise komisjonil oleks olnud võimalus oma olemasolu teravalt teadvustada ja seeläbi ka õigustada. Paraku käis ainsa ametliku reaktsioonina meediast läbi teadaanne, et MTÜ Ausad Valimised suhtes on menetlust alustanud Tarbijakaitseamet. Hyvää Huomenta!! Kas kõrgema võimu kõige tähtsamat funktsiooni kandvaid valimisi menetletakse ühes järjekorras kalibreerimata kaalude ja kiuslike klienditeenidajatega? Sellest reaktsioonist jäi mulle mulje, et igasugusest võimalusest debatiks lihtsalt loobuti.

Miks Paavo Pihelgast ei premeeritud?

Paraku tundus sarnane suhtumine Vabariigi Valimiskomisjoni e-valimisi puudutavas töös juba läbikäidud praktikana. Eelmiste Riigikogu valimiste üheks minu jaoks kõige eredamalt meelde jäänud üllatuseks oli Paavo Pihelgase juhtum. 21-aastane arvutispetsialist suutis oma koduarvutis simuleerida e-valimiste võltsimist ja esitas peale e-valimiste projektijuhi Tarvi Martensiga suhtlemist ametliku kaebuse elektroonilise hääletuse tulemuste tühistamiseks. Kaebus tuli tal peale Vabariigi Valimiskomisjoni vastuväiteid esitada ka teist korda, enne kui Riigikohus selle lõplikult tagasi lükkas.

Ma pole ainus, kelles Tarvi Martensi reaktsioon vastandlikke tundeid tekitas. Ühest küljest ta tunnistas süsteemi nõrkuste olemasolu, teisalt väitis et suudab kõiki ründeid jälitada, ning viimaks taandas kõik kaardile, et absoluutset turvalisust ei olegi olemas. Ühesõnaga, tema selgitused ei mõjunud veenvalt. Kõige tipuks andis ta vihjamisi mõista, et Pihelgas on oma protesti esitades käitunud ebapatriootlikult. Jatkuu!! Pihelgase tegu on minu meelest suurepärane näide, milleks tänapäeva noored võimelised on, kui nad oma oskusi Isamaa arenguks kasutavad.  

Samadel valimistel esitas taotluse oma ringkonna e-valimiste kehtetustamiseks ka Henn Põlluaas. Teda häiris, et kodus valimisrakendust avanes ilmnes, et teda justkui polegi kandidaatide nimekirja kantud. Valimiskomisjon nentis et operatsioonisüsteem Windows 7 tarbeks kohandatud valimisprogrammil tekkis tõrge fontide ja resolutsioonidega, kuid Tarvi Martens suhtus taas probleemi ilmse üleolekuga ning süüdistas selle esilekerkimises „lolli“ Windows 7-t.  

Kui Pihelgase ja Põlluaasa proteste ei rahuldatud, tundub mulle siiski, et just nende poolt tekitanud avalikkuse tähelepanu on otseseks põhjuseks, miks elektroonilise hääletamise komisjon luua otsustati. Samuti olen ma küllaltki veendunud, et käesoleval aastal KOV-valimistel demonstreeritav Androidi-põhine rakendus, mis oma hääle kohale jõudmist kontrollida võimaldab, on loodud adresseerima just Pihelgase poolt välja toodud turvaauku.

Kui säärane arendus ette võeti, miks siis üldse oli vaja algselt Pihelgase väiteid taunida ning nõrgestada? Kas poleks olnud kohasem noort ajaloolast hoopis eeskujuks tuua, ning teda mõne riikliku teenetemärgiga autasustada? President oleks ta võinud vähemalt Vabariigi aastapäeva vastuvõtule kutsuda...

Kuidas endaga mõttes kihla vedada?

Nõnda võttiski mu peas kuju esialgu mõtteline eksperiment, millele ma üha täpsemat vormi hakkasin andma. Mis oleks, kui antud arvuti siit laua pealt kaduma läheks? Kas algatatakse juurdlus, kuulatakse üle viktoriinil osalenud inimesed, kellest mitmed mind nägupidi ära näisid tundvat ning vaadatakse üle Riigikogu Teabekeskuse maja ümbritsevad ohtrad turvakaamerad? Või vaikitakse juhtunu Vabariigi Valimiskomisjoni ja politsei koostöös lihtsalt maha?

Viimane variant tundus mulle kahjuks eelneva taustal tõsikindlam. Ja paralleelid mis ma sellest tõmbasin, olid jahmatavad. Ma mängisin oma peas läbi stsenaariumi, kus mõnda aega enne valimisi, olgu selleks 10, 100 või 1000 päeva, leiab aset andmeleke, mille käigus tekib kolmandal poolel ligipääs valmiva valimisrakenduse kavanditele ja lähtekoodile. Oletame, et selle potentsiaalse ohu kohta on teada vaid näiteks seda, et ta kasutas mõnd interneti jalajälje varjamise võrgutarkvara. Kas sellisel juhul vajutaks elektroonilise hääletamise komisjon pidurit, või kaaluks identifitseerimatu suurusega oht üles Eesti e-valimiste maine. Ma ei kujutanud ette, kuidas Tarvi Martensi juhendatav, Eesti riigiasutuste, Sertifitseerimiskeskuse ja Cybernetica spetsialistidest koosnev komisjon e-valimiste mainet ohtu seaks. Ja see perspektiiv tegi mind väga murelikuks.

Lõplik otsus ei sündinud muidugi nii kergelt. Panused olid ju küllaltki suured. Ühelt poolt tähendaks arvuti tagastamine politsei kaudu minu maine kahjustamist, tooks kaasa probleeme Ameerikasse emigreerumisel ja mida iganes veel. Eriti kahetsusväärne, kui minu alusetud kahtlused oleksid jõudnud meediasse. Teisalt aga võimaldaks avalik kohtuistung, kui sellega kaasneks avalikkuse tähelepanu, omavahel vastandada erinevaid arusaamu e-valimiste küpsusastmest ja arenguvõimalustest. Nagu ka ohtudest ja võimalustest neid vähendada. Vajadusel kaaluda ka süsteemi arhitektuuri olulist ümberkavandamist.

Vahest oleks selline näidisistung võimaluseks, kuidas saavutada seda, et elektroonilise hääletamise komisjoni liikmeks määrataks lisaks riigiasutuste lepingupartneritele ka mõne kasumit mitte-taotleva organisatsiooni esindaja. Kohe kerkisid pähe ka esimesed nimed: Paavo Pihelgas, Helger Lipmaa, Tanel Tammet.

Mis edasi sai on teile ilmselt juba teada. Kui ei ole, siis olgu see paberile pandud: ma lahkusin Toompealt Vabariigi Valimiskomisjoni arvutiga. Mugavuse huvides tuli ta veel eelnevalt poolenisti projektori kandmiseks mõeldud kotti suruda. Lahkumisel viipasin sõbralikult ka otse nurgapealsesse turvakaamerasse.

Miks politsei mind varem üles ei otsinud?

Kolm nädalat valitses vaikus. Õigupoolest olin ma isegi pisut pettunud, kui Delfi ajakirjanik Vahur Koorits uurida lubas, kas antud juhtumit opportuniteedi teel lõpetada annaks. „Tsirkus“ läks lahti sama päeva õhtul kella 23 paiku, kui neli töötõenditega varustatud politseiniku ajasid jalule minu kunagise üürikorteri, kus ma vaid põgusalt elanud olin, ning nõudsid telefoninumbreid, aadresse ja nimesid. Järgmisel päeval teostati sanktsioneerimata läbiotsimine minu kodus, konfiskeeriti ja murti lahti minu elukaaslase telefon, ning tagatipuks improviseeriti kahetunnine pimevaritsus, enne kui mu elukaaslasele külla saabunud juristist sõbranna ääriveeri uuris, kas nende tegevusel ka mingi legaalne alus on.

Viimastel päevadel on ohtralt pealt kuulatud minu lähedaste inimeste telefonikõnesid, ning loetud läbi meie vahetatud isiklikke sms’e. Neljaliikmelised rühmad on „külastanud“ minu sõpru ja sugulasi nii kodus kui tööpostil. Kellelgi on järsku hakanud väga kiire.  

Miks Delfi ajakirjanik Vahur Koorits desinformeeris allikat?

Ma tunnistan, et olen ka mõneti ise süüdi, kuna ei saanud Delfi ajakirjanikku kohe oma juhtumi tagamaasse pühendada. Aga ometi valitses meie vahel selge kokkulepe, mille kõigele lisaks pakkus välja Koortis ise, et ta anonüümib mind kogu suhtluse vältel Vabariigi Valimiskomisjoni ja politseiga. Õigupoolest saingi ma teada, et miskit on valesti, kui minu elukaaslase õde talle hommikul helistas, ja öösel sõprade pool toimunud läbiotsimisest rääkis.

Koorits oli mulle veel eelmisel õhtul kinnitanud, et kõik laabub ja ta loodab minuga lähiajal uuesti edasise tegevuskava osas ühendust võtta. Allikakaitse seadus võeti vastu suurte vaidluste tulemusena. Miks teda nüüd siis ei rakendata?

Ma ei taha endast ohvrit maalida. Kuid kui reglmenteerimata jälitustegevusele allutatakse juba ilma kaotsiläinud häälteta arvuti toimetusse tooja, siis mida peaks sellisest pretsedendist arvama isik, kelle „käes“ on kaotsiläinud hääled?

Miks „brändidakse“ meedias inimesi headeks ja halbadeks?

Möödunud reedel kuulutati mind politsei poolt tagaotsitavaks, ning viimaks pääsesid valla ka kohaliku kollase meedia lopsakad huuled. „Võta varas kinni!“ oli Elu24 portaali poolt antud selge soovitus oma lugejaile. Anu Saagim, varas on su sees ja ümber. Mul ei ole midagi selle vastu, et sel teemal ka pisut pikemalt aru pidada. Kuid kas ei või selline avaliku suhtumise näitamine ja kujundamine mõjutada ka neid meie seast, kelle tööülesandeks on tagada aus kohtupidamine. On ju kohtunikudki kõigest tegelased elu suurel maskiballil. Ja oleks väga kahju, kui glitši ja klätsi varjus jääksid kohale kutsumata tunnistajad, kes sellele loole oma õiglase hinnangu võiksid anda. 

Ma jään ootama ja lootma, et on inimesi, kes antud eksperimendis kaasa lüüa tahavad.

Kohvik soovitab: Lepassalu intervjuud Pealinnas

Väljavõte ajalehest Pealinn.

Eesti üks andekamaid ajakirjanikke Virkko Lepassalu on asunud kirjutama intervjuusid Eesti elu niiditõmbajatega ajalehes Pealinn. Esimene intervjuu oli Jaan Männikuga, teine Arnold Rüütliga. Minu meelest väga põnev lugemine, kuna uuriva ajakirjaniku taustaga Lepassalu urgitseb välja infot, millest muidu eriti ei räägita. Kahjuks pole neid intervjuusid Pealinna veebis, nii et lugemiseks tuleb tellida Pealinn, mis õnneks on Tallinna maksumaksja kulul üle Eesti tasuta.

Pealinnaga samasse "Tallinna" meediagruppi kuuluv Tallinna TV võiks need intervjuud linti võtta ja neid eetrisse lasta, oleks vähemalt üks professionaalne asi selles kodu-tv tasemega telekanalis.

Eesti sitt koht Eurovisioonil- taustatiimi nõrk töö

Lugu oli hea, esitaja samuti hea, pidades lõpuni vastu, erinevalt noorukesest Getter Jaanist, kes mõned aastad tagasi otsustaval finaalvõistlusel ära kukkus. Nagu väideti, hääletustes poliitikat pole- ometi sai Eesti finaalist üle aegade kõige sitema tulemuse, mis jääb ajaloos samasse ritta tollesama Jaani, Silvi Vraidi ja Vaiko Eplikuga.

Põhjused, miks praegune Heidy Purga-Mart Normeti tandem on lauluvõistlusel ebaõnnestunud on laias laastus samad, mis Juhan Paadamil- see on väga nõrk taustatiimi töö. Võib küsida Purga või Paadami kombel, et milleks Eurovisiooni nimel pingutada, tuleb nagunii mis tuleb. Aga sellise suhtumisega tavaliselt midagi ei tulegi. Eesti on väike riik ja edu Eurovisioonil aitab Eesti tuntust maailmas tõsta, korrutatakse ju kogu aeg, et saatel on pool miljardit vaatajat üle kogu maailma. Miks siis mitte seda turunduse eesmärgil ära kasutada? Kehva tulemusega on raske turundada. Pealegi kulutatakse juba Eesti eelvooru korraldamiseks hulgaliselt maksumaksja raha, miks siis mitte seda efektiivselt kasutada. Hea lugu on seda väärt, et see kogu maailmas tuntuks teha.

Olen Eurovisioonil päris mitmel korral saanud vaadata korralduse telgitaguseid, nii Paadami kui Purga ajal, võrrelda Eesti ja teiste korraldust ning olen alati imetlenud mõnede, sealhulgas väikeste riikide entusiasmi. Kuidas käiakse läbi teiste riikide ajakirjanikke, korraldatakse nendega kohtumisi ja väikseid koosolemisi. Ajakirjanike jaoks on eraldatud eraldi riiulid, aga nagu olen tähele pannud, pole seal Eestiga seotud nänni. Samas sõltub just ajakirjanikest see, kuidas ühte või teist esinejad tutvustatakse. Mõnede riikide jaoks algab Eurovisioon juba mitu kuud enne kontserti, kus esinejaid mööda Euroopa riike ringi veetakse, aga olgu, see jäägu Aserbaidžaani-suguste kröösuste pärusmaaks. Samas võib ka küsida, et kui Ewert & Dragonsit kõlbab maksumaksja raha eest mööda maailma vedada, miks ei kõlba selleks eurolaulikud. Ja nagu näha, on sellisel ringivedamisel väga hea tulemus: aserite keskpärane lugu platseerus kokkuvõttes teiseks.

Eesti taustatiim tegeleb peamiselt vaid enda promomisega Eesti vaatajale, millest pole sel lauluvõistlusel suuremat tolku, sest hääli annavad teised. Eesti esitaja tulemus ei sõltu oluliselt sellest, kas Eesti vaataja saab kaasa elada toimetaja Mart Normeti ülevoolavale rõõmujoovastusele või mitte. Samuti ei sõltu Eesti tulemus sellest, kas Eesti vaataja jaoks kommenteerib saadet Marko Reikop, kes on mingil seletamatul põhjusel selle rolli monopoliseerinud, või teeks seda Viinahaua mees Hillar Kohv.

Ma saan aru, et eputamine käib teletöö juurde, mistõttu teles töötab palju edevaid inimesi, kes tavaliselt peale edvistamise muud suurt teha ei viitsi ega oskagi, aga selle kõrval võiks võtta kaasa mõne asjaliku tööinimese, kes aitaks Eesti esinejaid välismaalaste hulgas promoda. Eurovisiooni lauluvõistlus pole ju Eestit esindama läinud seltskonna puhkusereis, vaid tõsine telesaade, mis tuleb ära teha professionaalses mõistes hästi ja tulemuslikult. Sel korral oli selgelt näha, et rihm lasti lõdvaks juba pärast poolfinaali, kust Birgit edukalt edasi pääses. Pärast poolfinaali põhiline töö algabki, sest vastas on väga tugevad konkurendid.

Seekord oli Eesti suurim trump laulu kõrval Birgiti lapseootus. Ma ei tea, et keegi oleks viimaseid kuid rasedana sel võistlusel esinenud. Sellest oli rahvusvaheliselt poolfinaali eel juttu, aga finaalvõistluse eel sumbus Birgiti lapseootus muu infomüra sisse. Olgu, raske on võistelda suurte riikide raskekahurväega, ent lapseootust oleks andnud rõhutada kasvõi riietusega. Jääb arusaamatuks, miks kasutati finaalvõistlusel toda paksu inimese kleiti. Ma usun, et Rootsi kaubandusvõrgust oleks leidnud Birgitile kasvõi viimasel tunnil suurepärase rõivastuse.

Kokkuvõttes tasub meelde jätta, et Eurovisiooni lauluvõistlus pole mitte lihtsalt lauluvõistlus, vaid eelkõige telesaade, kus määravaks on kogu meeskonna töö. Selle aasta 20. koht pole mitte Birgiti, vaid kogu meeskonna tulemus, eesotsas Purga ja Normetiga.

Kärped tapavad ehk sellest, kuidas eestlased põevad Stockholmi sündroomi

Väljavõte New York Timesi veebist.

Paar päeva tagasi oli New York Timesis põnev artikkel selle kohta, kuidas kärped viivad inimesi enesetapumõteteni. Ühtlasi on välja toodud otsene seos inimeste tervise ja kärbetega. Näiteks on toodud Kreeka, kus kärped peale suruti ning inimeste tervis on järsult halvenenud. Samas Islandil, kus kärped pandi rahvahääletusele ja rahvas need tagasi lükkas, tervisega probleeme pole ja islandlased on ühed õnnelikumad inimesed maa peal. Kas tuleb tuttav ette? Eesti on üks suuremaid kärpijaid (ja seda vabatahtlikult) kogu maailmas ja eile ütles president Toomas Hendrik Ilves Eesti inimarengu värske aruande avalikustamisel, et Eesti suurim probleem on inimeste tervise olukord.

Eesti jaoks pole selline olukord midagi uut. Pärast NLiidu kokkuvarisemist valisid Eesti noored juhid riigile arenguks samuti šokiteraapia, mis suurendas hüppeliselt alkoholismi, tõstis surevust südamehaigustesse ning tõi kaasa enesetappude laine. Üks piin asendus teisega ja rahvas oli sellega nõus.

Millest selline asi tuleb? Miks laseb eesti rahvas end selliselt piitsutada nii võõra- kui omamaistel juhtidel ja miks omamaised juhid lasevad oma rahvast peksta? On viidatud, et eesti rahvas põeb kollektiivset nn Stockholmi sündroomi, kus pantvangis olevad inimesed hakkavad piinajatele kaasa tundma, otsima vangistajatelt poolehoidu ning pärast vabanemist isegi vangistajaid kaitsma. Sellise sündroomi juured on eestlaste jaoks ilmselt juba 1000 aasta taguses ajas, ent möödunud sajandid ja eriti nõukogude aja koledused on seda haigust veelgi süvendanud.

Andrei Hvostovi hiljutine appikarje on samuti näide Stockholmi sündroomist. Selle asemel, et nõuda oma ämmale inimväärseid tingimusi, otsib ta võimalusi, kuidas naine surma saata. Hvostov tunneb end ise süüdlasena ja võtab vastutuse riigi juhtide otsuste eest. See on perversne, aga eestlastele (ja samuti venelastele) väga omane mõttemall.

Euroopa Liit tõi endaga kaasa äraminemise mentaliteedi

Varsti saab 10 aastat täis Eesti liitumisest Euroopa Liiduga ja oleks aeg hakata nö tibusid lugema. Kas liitumisega on saabunud see õndsus, mida paljud kuulutasid. Või oli liitumine enneaegne ja korralikult läbi mõtlemata, mille eest hoiatasid vähesed.

Ma pean kohe ära ütlema, et olin ise kiire liitumise vastu, aga et liitumine Eesti jaoks nii raskeks kujuneb, seda ei osanud isegi mina ette arvata. Praegu võib öelda, et liitumise tulemusel on Eesti kaotanud 10% oma elanikkonnast, see on suurem kaotus kui Stalini aja repressioonid.

Mina olin kiire liitumise vastu peamiselt põhjusel, et Eesti oli väga vaene ning liitumine oleks tähendanud, piltlikult öeldes rikka sõbraga matkale minekut. See on küll võimalik, aga kujuneb kõigile osapooltele väga ebameeldivaks. Kõik taandub sellele, kas tasuta saadud asjad teevad kedagi õnnelikuks ning kuidas see mõjutab inimeste enesetunnet. Paljud asjad, mis rikkale loomulikud, vaesele ei sobi, ja vastupidi. Lisaks tuli Eestil võtta üle suur hulk üle maailma kuulsaid ja kardetud ELi regulatsioone, mis ootuspäraselt hävitasid väikeettevõtluse ning selle osa põllumajandusest, mis Mart Laarist oli veel järgi jäänud. Praegu Eestis enam väikeettevõtlust ja põllumajandust klassikalises mõttes ei eksisteeri, on vaid üksikud suured firmad, kellele kuulub lõviosa ettevõtteid ja põllumajanduslikku maad. Range regulatsiooni tõttu ei olegi mõtet Eestis väikeettevõtlusega tegeleda, mistõttu on Eesti majanduskeskkonnast saanud odav ja kerge saak välismaistele ülevõtjatele. Välismaa omanike jaoks on omakorda mõnel juhul lihtsam tootmine lihtsalt sulgeda, suurem osa töötajaid lahti lasta ning hakata kaupa sisse vedama kusagilt mujalt. Konkurentsi karta pole, sest väikse turu ja kõrgete sisenemiskulude tõttu pole Eestis mõtet paljude asjade tootmist alustada.

Kujunenud olukorras pole ime, et Eestis on kadunud töökohad, beebibuumi aja lastele tööd pole ning nad on sunnitud lahkuma välismaale. Selline areng oli täiesti oodatav, nagu öeldakse, töö tellija materjalist. Seda kummalisem on lugeda viimasel aja kirumist Eestist lahkumise üle, seda teevad eriti sotsid, näiteks Euroopa Liidu esinduse juht Hannes Rumm, aga ka sotsialistlike vaadetega Europarlamendi saadik Indrek Tarand. Tekib küsimus, millest selline masohhistik enesele tuha pähe raputamine? Olid ju sotsid just need, kes kuulutasid, kui hea ja õnnelik saab olema inimeste elu Euroopa Liidus ning kui hea on välismaale reisida. Nüüd, kui eesti rahvas seda võimalust ka olude sunnil või vabatahtlikult kasutab, on hirmus kisa lahti, ja jälle nendesamade sotside suust. Jääb mulje, et see sotsidest kontingent üldse mõelda ei suuda, või siis mõtleb mõne muu kehaosa, aga mitte peaga.

Olgu siin veel puust ja punaseks üle korratud: Eestist äraminemise mentaliteedi tõi Euroopa Liiduga liitumine ning liitumise eestkõnelejateks olid Eestis sotsid. Ehk siis peavad nemad ka vastutuse võtma selle eest, et Eesti rahvas kokku kuivab, majandus kidub ning palgad jätkuvalt ühed madalamad Euroopas.

Ma kujutan ette, et sotsid vabandavad end välja sellega, et Euroopa kutsus meid ja meil polnud põhjust kutset mitte vastu võtta. Ent kui mõni miljonär sind kutsub ja palub sul pea ahju pista, kas sa teed seda? Eesti vaene pruut abiellus, piltlikult öeldes miljonäriga, ning nüüd on see miljonär halvatud, pankrotis ja kõrvuni võlgades ning ta ei palu eesti pruudil mitte üksnes pead ahju pista, vaid suisa nõuab, et see vaene ja jõuetu pruut teda kukil kannaks. Selline on vaade pruudi poolt. Aga miks miljonär endale sellise pruudi kosis? Aga tont seda teab, miljonär võib paljusid asju endale lubada, isegi mingitest hetke-emotsioonidest tulenevaid lollusi. Võibolla teadis ta oma pankrotist ette ning leidis pruudi, kes on nõus tema eest oma elu andma.

Elamislubade äri jättis heausksed välismaalased ukse taha

Väljavõte ERRi veebist.

ERRi veebis on üleval põnev artikkel selle kohta, kuidas paari aasta tagune IRLi liikmete elamislubade müügi afäär mõjutas oluliselt Eestis viibivate heausksete välismaalaste olukorda. Praegu tundub, et seadusandjad on pesuveega visanud välja lapse enda.

Kahetsusväärne on asja juures see, et Indrek Raudne ja Nikolai Stelmach, kes elamislubadega musta äri ajasid ja sellega ebaseaduslikku tulu teenisid ning ülisuurte summadega maksuametit tüssasid ja riigi tagant varastasid kordades rohkem raha kui Anna-Maria Galojan, jalutavad nagu õiged mehed edasi. Või, ok, kandsid parteilist vastutust, umbes sellist, nagu oli tavaks nõuka ajal NLKPs. Stiilis, et kui tavakodanik sooritas kuriteo, pandi ta vangi, kui seda tegi NLKP liige, siis visati ta parteist välja. Ja oligi kõik. Teisalt võib ainult ette kujutada, kus oleks praegu Ivo Parbus või Elmar Sepp, kui nemad oleks olnud seotud sarnase elamislubade müügiga, kui nad juba ühe raamatu vahele torgatud kinkekaardi eest reaalselt vangi pandi. Arstid ja apteekrid käivad regulaarselt ravimifirmade kulul reisidel, mis on puhas altkäemaks ja patsientide usalduse kuritarvitamine, ent avalikkus plaksutab selle peale ainult käsi.

Nõnda jalutavad Raudne ja Stelmach õigete meestena ringi, pole kuulda olnud isegi sellest, et nende müüdud elamisload oleks tühistatud, aga kannatavad täiesti süüta ja heauksed noored ameeriklased ja austraallased, kes peavad ette näitama kõrge palga või tegema suure investeeringu, et nad saaks loa Eestis elada. Kas see oligi siis IRLi poiste eesmärk- jänkidele ja aussidele koht kätte näidata?!

Eestit reklaamitakse kui parimat kohta investeerimiseks Euroopas, aga sellest on vähe kasu kui noored Bill Gates'id või Steve Jobs'id ukse taha jäetakse.

1980ndate lõpu beebibuumi põhjustas ... kuiv seadus!

Wall Street Journalis päris põnev artikkel Venemaa arengu kohta, kus värsketele uurimustele tuginedes tõdetakse, et 1980ndate lõpu beebibuumi põhjustas Venemaal ... Gorbatšovi kehtestatud kuiv seadus. See seadus, mida nii Venemaal kui Eestis teravalt kritiseeriti ja mille tõttu kukkus kokku terve NSV Liit, tõi suure tõenäosusega endaga kaasa beebibuumi ka Eestis, sest ka Eestis kerkis sündivus hüppeliselt 2007. aastal, vahetult peale kuiva seaduse kehtestamist ja jupp aega enne laulvat revolutsiooni. Ning nii Venemaal kui Eestis lõppes beebibuum kui lõigatult pärast NSV Liidu kokkuvarisemist, kui alkohol taas vabalt müügile tuli.

Mis veel põnev nüanss: Putin on suutnud Venemaal 1980ndate beebibuumi lapsed uuesti sünnitama panna. Eestis sellist pööret pole toimunud. 2008. aastal, kui meie beebibuumi põlvkonna naised jõudsid viljakasse ikka, keeras sündivus vaid veidi üles ning on nüüdseks taas kiiresti langema hakanud. Põhjus on üsna proosaline: meie valitsus ajas beebibuumi lapsed ära välismaale. Nii Venemaa kui Eesti jaoks on paha lugu see, et varsti jõuavad viljakasse ikka need põlvkonnad, kus sündivus oli rekordiliselt madal, mistõttu viljakas eas naiste arv kukub kivina ning rahvastiku taastootmine muutub üha keerulisemaks. Venemaa kohta märgitakse, et Putin tõstis ametnike palku ning kaitsekulutusi, selle asemel, et tõsta beebitoetusi. Täpselt sama võib aga öelda ka Eesti kohta: meie uus põlvkond mängiti maha Iraagi ja Afganistani sõjas.

Click & Grow- kapis kanepi kasvatamise aparaat

Väljavõte Kickstarter.com veebist.

Eestis alguse saanud Kalifornia firma Click & Grow (Kliki ja kasvata) kogus äsja annetajatelt üle 600 tuhande dollari ja reklaamib end kui maitsetaimede kasvatamise riistapuud, ent iga lapski saab aru, et tegemist on aparaadiga, millega kapis kanepit kasvatada. Selle tarbeks on uuel mudelil isegi led-valgustid. Või ma eksin?

Euroopa Liidu probleem on suur riigiaparaat ja bürokraatia

Euroopa Liidu kõige suurem probleem, ja sellest tulenev praegune kriis on seotud algusest peale liiga suure riigiaparaadi ja sellest omakorda tuleneva bürokraatiaga. Ongi tegelikult kogu lugu.

Eesti häda on omakorda riigiaparaadi suurenemine pärast ELiga liitumist. Väike Eesti suutis seda koormat taluda, kui välismaalt voolas laenuraha sisse, aga see on muutunud talumatuks nüüd, kus seda raha Eestist välja tõmmatakse.

Milles väljendub riigiaparaat ja bürokraatia? Vastus on lihtne. Eesti taasiseseisvumise algul, kui Riigikogu polnud veel Brüsseli kummitempel, vaid tegi elutähtsaid otsuseid, mahtusid nii valitsus kui parlament Toompea lossi ilusti ära. Nüüd aga on praktiliselt kogu Toompea Riigikogu ja valitsuse käsutuses, kõik need majad on mehitatud inimestega, kes kõik istuvad maksumaksja kukil olukorras, kus maksumaksjate hulk on kiires languses. Uusi riigiasutuste maju kerkib nagu seeni pärast vihma, see on kõigile selgelt näha. On selge, et selline pidu ei saa kaua kesta.

Iti-nunnumeeter põhjas: selline nägi välja maailma esimene veebikülg

Mis on nüüd veebi 20. aastapäeva puhul taas üleval CERNi kodukal.

Õhhhh, olid ajad. Kus isegi näiteks veebi kiiruse poolest kuulsas Tartus võttis mõne praeguses mõistes lihtsa veebikülje allalaadimine aega mitukümmend minutit.

Kas Reformi kontorisse tõi kilekottides raha CIA?

Väljavõte Wall Street Journali veebist.

Ajal, kui Eesti avalikkus koogutab Afganistani presidendile Hamid Karzaile ette ja taha ning lutsiks tema varbaidki, kui võimalik oleks, räägib maailma ajakirjandus sellest, kuidas USA luureorganisatsioon CIA rahastas Karzaid, tuues talle kilekottidega raha koju kätte. Kümneid miljoneid dollareid. Kümne aasta jooksul.

Kas sellel pildil on midagi tuttavat? Mäletatavasti toodi ka Reformierakonna kontorisse kilekottides raha ja seda isegi ajal, mil kellelgi eriti raha ei olnud. Kust see raha tuli? Kas samuti CIA käest? Näiteks altkäemaksuna selle eest, et Eesti ikka kindlalt toetaks USA ristisõda Iraagis ja Afganistanis ajal, mil paljud riigid oma väed sealt välja tõid. Mis ikka hoiab Eestit seal nii kindlalt sees ja välja tullakse nö viimasena?

Wikileaksi paljastatud dokumentidest võib lugeda, kuidas mitmed Reformierakonna liikmed, näiteks välisminister Urmas Paet on USA saatkonnas pea igapäevased külalised ning kannavad ette infot oma välisvisiitidel nähtu ja kuuldu kohta. Sellist asja ei kohta naljalt mitte üheski teises riigis, nii et tekib küsimus, mis on sellise persepugemise põhjus?

Kas loome Eestisse surmamõistetute laagrid?

Üks härrasmees, kelle nime ei taha siin nimetadagi, pakkus avalikult välja, et loome Eestisse vanurite kolooniad, kus neil oleks mugav surma oodata ja surra. Või kas see neile nii väga mõnus ongi, aga see on mõnus pärijatele, kes ootavad oma vanemate surma, et saada omale pärijate arvates ainus väärtuslik asi oma vanematelt- vara. Sest nagu selle härrasmehe jutust välja tuleb, elab ta oma ämmaga koos viimase korteris ja et korter päris omale saada on vaja ämm kiiremas korras teise ilma saata. Jättes ütlemata tõsiasja, et kui ämma Tallinna korter maha müüa, saaks selle raha eest palgata ämmale aastateks superluks hoolduse.

Selline mõtteviis, mida see härrasmees viljeleb ja millele vähemalt osa ühiskonnast näib takka kiitvat, on nii perversne, et selle saab sünnitada ainult nõukogude aja "viljastavates" tingimustes arenenud aju, see, mille kohta üks teine kirjanikuhärra kasutas sõnu "moraalsed värdjad". Jah, just, need värdjad ei istu mitte ainult valitsuses, vaid neid kohtab igal sammul ja nagu praegu näib, on see värdjate põlvkond need, kes ühiskonnas toimuva üle otsustavad. Kahjuks.

Nõukogude ajale, sellele moraalsete värdjate inkubaatorile oli kombeks peita silma alt ära kõik nn invaliidid, kelle kohta nüüd öeldakse "erivajadustega". Aga ühiskonna suhtumine pole muutunud. Invaliide peetakse värdjateks. Kuigi tegelikkuses on värdjad need, kes erivajadustega inimestesse nõnda suhtuvad. Looduselt ei oodata armuande, need võetakse, oli deviis, mille all need moraalsed värdjad on üles kasvanud. Või siis teine tolle ajastu postulaat: pole inimest, pole probleemi. Või kuidas ühiskonna jaoks omasid väärtust vaid tugevad ja terved kommunismiehitajad, ülejäänud haiged, vanad ja väetid tuli "ära" paigutada. Võehh.

Mis vanurite kolooniatesse puutub, siis tuleks vanemaid inimesi, kelle osakaal üha kasvab, vastupidi rohkem ühiskonda sulandada, luua neile võimalusi elus kaasa löömiseks, mitte neid kuhugi kaugele silma alt ära sokutada, kus neil on raskusi teineteise eest hoolitsemisega hakkama saada ja mis kujunevad lihtlabasteks surmamõistetute laagriteks.

Rootslaste kuum seriaal Eesti kõrilõikajatest

Tallinnas risti löödud Rootsi politseiuurija Viggo Norlander. Kaader seriaalist Arne Dahl.

Meie Rootsi sõbrad on valmis saanud põneva sarja Eesti kõrilõikajatest, täpsemalt Eesti maffiast, keda kahtlustatakse ärimeeste tapmisega Rootsis. Sarja nimi on Arne Dahl- Misterioso ja selles löövad kaasa Eesti tuntud näitlejad, näiteks Mait Malmsten (kehastab maffiaboss Jüri Mikojani) ja Rein Oja (kehastab politseikomissar Kalju Laikmaad). Eriti ilmekas on stseen, kus Eesti politseilt infot koguma tulnud Rootsi politseiuurija lüüakse Tallinnas lihtsalt risti.

Siin veel mõned kaadrid seriaalist, mis valmis Rootsis 2011. aastal ja lööb laineid kogu maailmas. Parasjagu näitab seda sarja brittide BBC4. Imelik, et Eestis seda eestlasi ja Eesti elu tutvustavat seriaali veel näidatud pole.

Sarjal on väljas ka uus osa Arne Dahl- Ont Blod, mis jutustab sellest, kuidas Rootsi politseinikud peatavad CIA kurja operatsiooni ja tabavad nädalaga USA kurjategija, keda FBI on ajanud taga mitukümmend aastat.

Euroopa tirib Eesti langusse

Euroopa liigub langusse, väljavõte New York Timesi veebist.

Veel mõned aastad tagasi räägiti, kuidas Euroopa majandus päästab Eesti, nüüd on asjad aga vastupidi, Euroopa sügav kriis tirib Eesti langusse. New York Times maalib Euroopa majandusest päris sünge pildi, kus kõik õlekõrred, isegi Saksamaa on ära kasutatud ja nüüd ei hoia suurt kukkumist enam miski tagasi. Paljukiidetud kärpekavad pole andnud loodetud tulemusi ning tõmmanud majandused veel sügavamasse langusse. Näiteks Hispaanias tõusis tööpuudus kärbete peale rekordilise 27%ni. Noorte tööpuudus on jõudnud Hispaanias hirmuäratava 60%ni.

Eestil tuleb paratamatult lõivu maksta liitumise eest selle maailma kõige tagurlikuma ja aeglasemalt areneva majandusega, mille nimi on Euroopa Liit. See ei takista Eesti otsustajaid Euroopale pimesi takka kiitmast, nii nagu kiitsid Eesti juhid kunagi takka NSV Liidule. Pole midagi öelda, kõik kordub ja Eesti riigi juhid jäävad samasugusteks, olgu siis tegemist Konstantin Pätsu, Karl Vaino, Edgar Savisaare või Andrus Ansipiga. Eesti rahvale jääb üle vaid lõuad pidada ja edasi kannatada. Või oskate tuua ajaloost ajajärku, mil eesti rahvas poleks kannatanud?!

Laari küsimus kui juudiküsimus

Laari teema, tohutult suureks paisunud diskussioon selle üle, kas ta ikka kõlbab Eesti Panga nõukogu esimeheks või mitte, haakub minu meelest väga hästi Hvostovi ja tema Annleena teemaga.

Ma ei saa aru, mis teil viga on, inimesed. Kes te nõuate, et Laar ise kohast loobuks. Miks eeldatakse automaatselt, et inimene, kes oli enne insulti üks targemaid ja krapsakamaid poliitikuid Eestis, on korraga, pärast insulti nagu mingi värd või näss, kellele võib jalaga anda. Te vaid kuulake ennast. Te räägite Laarist nagu ta oleks koer või väike laps. Imbetsill. Ainult seepärast, et ta juhtus saama insuldi.

Aga paljud inimesed saavad insulte ja paranevad pärast seda väga kiiresti - kõik sõltub sellest, kui hästi selle inimese eest hoolitsetakse. Laaril, nagu ma aru saan, on armastav naine olemas. Seega võib arvata, et ta paraneb kähku. Ma ei näe põhjust, miks ta ei võiks poliitikasse tagasi tulla ja näiteks abivajajate õiguste eest võitlemise enda peale võtta. Tal on ju nüüd väärtuslik kogemus olemas.

Kui aga inimesele nii jõhkrat survet avaldada, et tõmba juba uttu, imbetsill, siis ta hakkab ka ise enda võimetes kõhklema ega tahagi enam midagi teha. Ja jälle üks inimene ühiskonnale kaotatud.

Hvostov ütleks ilmselt siinkohal, et lahendus on Laari-sugustele kommuun luua. Kommuun insuldi läbi elanud poliitikutele ja ühiskonnategelastele, kelle arvamust keegi kuulda ei taha, sest nad räägivad natuke aeglasemalt kui teised ja neid on tüütu ratastooliga ühest kohast teise lükata.

Minus tekitab selline ühiskond, kus haigete ja puudega inimeste häälel kõlada ei lasta, õudusvärinaid. Meenutab natuke üht teist ühiskonda, mis pidas lahenduseks koonduslaagreid. Natsid nimetasid juute "rottideks" - see viitas ilmselt sellele, et nad pidasid neid täiesti kasututeks elukateks. Samamoodi suhtuvad paljud meie ühiskonnas abivajajatesse - nad on nende silmis kui parasiidid. Inimese väärtuse mõõdupuu on üks - kui palju temast on ühiskonnale (sageli materiaalset) kasu.

Võib muidugi vaielda, et egas kommuunides elavaid inimesi siis hävitama hakata, see on hoopis midagi muud kui koonduslaagrid. Aga ega natsid kah alguses mõelnud juute ära hävitada. Alguses paigutati nad lihtsalt eraldi getodesse elama ja kästi kanda käepaela koos "juudi tähega". Kui me selle "kommuniseerimise" mõttega edasi läheme, siis võib arvata, et üsna varsti oleme samas olukorras, kus Saksamaa 30ndatel. Miks mitte inimlikkuse piire veel edasi nihutada? Kui me seame küsimärgi alla humanistliku tõekspidamise, et tugevamad peavad  hoolitsema nõrgemate eest, siis miks mitte anda uus sisu ka inimlikkuse ja eetilisuse mõistetele? Ikka lähtudes sellest, mis kõige kasulikum.

Äkki võiks Laari käevarrele ka mingi käepaela kinnitada? Kirjaga: EI KÕLBA POLIITIKASSE. Inglise keeles ka, et ka väljamaal aru saadaks: NOT FIT FOR POLITICS. Siis saavad kõik aru, keda Eestis poliitika- ja ühiskonnakõlbulikuks peetakse ning ei tekiks kahetimõistmisi. Tempel otsa ette ja valmis.

Loodan, et nii siiski ei lähe. Et läheb vastupidi ja Mart Laari või õigemini kõiki laare, kel on ärksaid mõtteid, aga kel läheb lihtsalt rohkem aega nende väljaütlemiseks, võetaks kui täieõiguslikke ühiskonnaliikmeid. Et me oleme siiski ühiskond, mis hoolib oma inimestest - kõigist oma inimestest.

Seniks soovin Mart Laarile südamest edu uute mäetippude vallutamisel ja tarkust kuulata oma enda südant.

Hvostovi probleem on tema suhe elukaaslasega

Mõtlesin tükk aega, kas hakkan veel sel teemal kirjutama, sest Hvostovi ausus on tegelikult ju sümpaatne ja ma ei kahtle selles, et tal on raske, aga kuna ta ise sellest kõigest nii ausalt kirjutas, siis eks mina võin ka ausalt oma arvamuse välja öelda.

Hvostov kirjutab, et tal ei saagi lapsi olla, sest tema elukaaslasel on voodihaige ema, keda too päevast päeva hooldab. Presenteerides oma kurba olukorda nõnda, justkui oleks see tema elukaaslase ema Annleena või õigemini selle riigi süü, mis ei ole suutnud piisava kiirusega luua annleenadele vanurite kommuune, milles Hvostov näeb tuleviku ühiskonna päästerõngast.

Kuid kui ühele mehele on voodihaige naisterahva hooldamine üle jõu käiv ülesanne (Hvostov kirjutab, et pole elukaaslase emal kunagi mähkmeid vahetada aidanud, sest ei suuda vaadata vana naise jalgevahet), siis võib arvata, et tema jaoks on üle jõu käiv ülesanne ka beebi eest hoolitsemine. Kuidas kavatseb ta oma võimalikul tulevasel lapsel mähkmeid vahetada, kui s... (vabandust, s... tõi mängu Hvostov) lõhn teda häirib? Paarikuune laps ärkab öösel üles iga poole tunni tagant - ta tahab süüa ja et talle pandaks uus, puhas mähe. Vahel vajab ta lihtsalt lohutust. Ja loomulikult on tema pepu s...ne. Kui beebile süüa andmise ja tema jalgevahe rookimisega peab tegelema ainult ema ehk Hvostovi naine, siis  oleks ta täpselt niisama väsinud kui praegu, Annleenat hooldades.

Minu meelest on Hvostovi probleem tema suhe elukaaslasega. Loomulikult on elukaaslasel raske oma ema üksi hooldada, kasvõi juba seepärast, et naisel ei ole nii palju füüsilist jõudu kui mehel, ta ei jaksa teist inimest nii hästi tõsta ja voodis keerata-pöörata kui mees. Tean seda omast käest - mina pidin püsti ja istuli aitama oma isa. Kui Hvostov oma naist aitaks, siis oleks tal palju kergem ja seda nutulaulu sellest, kuidas täisjõus mees kohe hulluks läheb, sest ei suuda vana naise jalge vahele vaadata, poleks ehk sündinudki.

Armastava suhte üks alustalasid on, et üksteist aidatakse. Seepärast abielu ongi ABIelu. Rõõme ja raskusi kogetakse koos. Abieluvande sõnad in sickness and in health, haiguses ja tervises, ju seda tähendavadki. Et ka haigusele ja tervisele minnakse vastu koos. Ning mitte ainult iseenda haigusele ja tervisele, vaid ka kummagi lähedaste haigusele ja tervisele.

Idee "vanurite kommuunidest" on aga samaaegselt rumal ja kurb. Kurb seepärast, et lähtub ideoloogiast - kõik, kes nõrgad, ei sobitu meie maailmapilti, paigutame nad silma alt ära. Selle loogika järgi võiks eraldi kommuunid luua ka puuetega inimestele, miks mitte ka haigetele lastele, kes niikuinii kaua ei ela. Eraldi kommuun leukeemiahaigetele lastele näiteks. Rumal on ta aga seepärast, et noortel on vanadelt nii palju õppida ja koos on ka võimalik üksteist aidata. Haigust ja surma ei tohiks laste eest varjata, et nad seda müstifitseerima ja kartma ei hakkaks.

Inimest eristab loomast üks suurepärane omadus - tal on või vähemasti ideaalis on empaatiavõime. See tähendab seda, et ta suudab endast nõrgematele kaasa tunda ja ka selleks, et abivajajaid aidata, ohvreid tuua. Näiteks toimib nii sõdur, kes kannab lahinguväljalt ära enda veel elus oleva relvavenna - ta teab, et kuul võib ka teda tabada, kui ta aeglasemalt liigub, aga ta teeb seda sellegipoolest. Sest sellised mõisted nagu au ja südametunnistus, mis on omased inimesele, tähendavad talle midagi.

Ohvri toomine ei tähenda enda elu elamatajätmist. Nagu märkisin - kui armastavas suhtes raskusi koos kanda, siis ei jää kellegi elu elamata. Ning armastava hoolitsuse all paraneb ka abivajaja kiiremini.

Muide, on huvitav, et kui me vanade inimeste puhul räägime igasuguse valehäbita hooldekodusse paigutamisest, siis vanade loomade, koerte ja kasside puhul on äärmiselt halb toon nad vanaduses varjupaika anda. Keegi ei julgeks sellest iitsatadagi, seda peetakse kirjeldamatuks küünilisuseks. Kuid miks see siis vanade inimeste, emade ja isade puhul küüniline ei ole???

Küünilisus, mis kumab välja Hvostovi kirjatükist, saab sageli alguse allasurutud tunnetest. Kus tahetakse välja öelda üht, aga öeldakse hoopis midagi muud. Mis see täpselt on, teab Hvostov. Näis, kas ta selle ka kunagi välja ütleb.

Lähedase eest hoolitsemine on privileeg

Lugesin kah Andrei Hvostovi lugu sellest, kuidas elukaaslase ema hooldamine on tema elu põrguks teinud. Kuna mul endal on samasugune kogemus, siis mõtlesin, et panen selle kirja.

Mu isa sai 2003. aasta veebruarikuus raske infarkti. Ta oli viis minutit kliiniliselt surnud, enne kui kiirabi ta elektrišokiga elustas (enne seda tegin mina talle mitu minutit südamemassaaži). Varem nii reibas ja oma reipuse üle siirast uhkust tundnud 76-aastane mees oli korraga nõrk ja hädine, voodi külge aheldatud ja tige. Minu isa, keda kõik päikesepoisiks pidasid, pildus solvanguid vasakule ja paremale. Ei kõlvanud talle ühtäkki ükski söök, ta ei tahtnud hetkegi üksi olla ja kõik tema soovid tuli täita minutipealt.

Alguses oli ta Tartus, Maarjamõisa haiglas, aga sealt hakkas ta mulle öösiti helistama, et kui ma talle KOHE järele ei tule, siis ta põgeneb akna kaudu välja. "Ära unusta, et kui ma Vorkuta vangilaagris olin, siis ma üritasin sealt neli korda ära põgeneda!" suurustas ta. Uskusin oma isa. Ta oli mul selline hästi kange ja võis oma ähvarduse teoks teha küll. Mõtlesin, mida teha. Olin juba ülikooliõpingutes pausi teinud ja end Tartu majas sisse seadnud, et saaksin isa iga päev Maarjamõisas vaatamas käia. Kuid sellest jäi väheks. Nagu filmis - vana mees tahtis koju. Nägin murega, kuidas ta haiglas üha kõhnemaks jäi - "seda lobi ma ei söö, teatas ta põlglikult ja lõi lusika nurka, kui ma talle haiglarooga sisse sööta üritasin - ja tusasemaks muutus.

Tegin otsuse - hooldan oma isa ise, kuni ta terveks saab.

Tõin ta koju. Kütsin iga päev ahju, et korter oleks soe. Tassisin sületäite kaupa puid teisele korrusele, kuhu viis pikk ja järsk trepp. Tõin isale iga päev poest seda süüa, mis talle kõige rohkem maitses. Rääkisin temaga juttu, vaatasime koos televiisorit. Pesin ja koristasin. Ärkasin igal öösel kuni kümme korda - siis, kui isa poti peale minna tahtis (teda tuli sinna talutada, omal jõul ta minna ei jaksanud), ja siis, kui tal oli vaja köhida. Kuna ta oli olnud kirglik suitsetaja, siis oli tema kopsudesse kogunenud palju röga ja see oli vaja sealt välja saada. Aga ise ta istuli tõusta ei jaksanud. Pidin teda iga kord aitama. Ajasin peale selle veel ka kõike muid asju, mida majas oli vaja teha. Seda kõike oli kole palju ja ma olin kogu aeg magamata, aga kuidagi sain ma hakkama. Palvetasin sel ajal praktiliselt kogu aeg ja tunnen, et sain Jumalalt jõudu juurde.

Läks aasta ja isa sai terveks. Palju aitas sellele kaasa see, et käisime temaga iga päev linna peal jalutamist harjutamas - alguses kepiga, siis ilma - ja tasapisi, teosammul, aga kindlalt, tuli kõik tagasi. Isegi see tema kuulus päikesepoisi naeratus, mida ma nii väga taga igatsenud olin. Kui haiglas nägi isa välja nagu ta oleks ühe jalaga hauas, siis nüüd ei saanud enam arugi, et ta oli aasta tagasi teispoolsuses ära käinud. Ta nägi jälle välja nagu enne infarkti - ei päevagi üle kuuekümne. Jälle oli ta pilgus särtsu ja tuld, ta huvitus kõigest ning mis peamine - TAHTIS ELADA.

Pärast infarkti elas isa veel neli aastat ja need olid täisväärtuslikud eluaastad. Ta sai teha asju, mida kõige rohkem teha armastas - asjatada aias, teha perele süüa, käia linnas jalutamas ja oma parima sõbraga kohvi joomas-maailma asju arutamas, korjata seeni, keeta moosi, tegeleda koera ja kassiga. Ta oli need neli aastat õnnelik inimene. Infarktist rääkis ta edaspidi kui Vorkuta vangilaagrist - katsumusest, mille ta oli võitnud.

Ma ei tea, mis osa oli tema paranemises minul, aga ma tundsin, kui oluline oli temale see, et mina ei võtnud tema eest hoolitsemist kui tüütut koormat. Et ma jätsin kõik muud asjad mõneks ajaks sinnapaika ja keskendusin vaid temale.

Et meil oli see aeg, kus ta sai mulle loota 100 protsenti.

See aeg oli mulle raske ja meenutab aega, mil mu praegu aastane lapseke oli paarikuune, aga nüüd, tagasi vaadates olen ma selle aja ja kogemuse eest tänulik. Sest see pikendas minu isa elu ja andis talle juurde mitte ainult aega, vaid head aega. Ma sain teha talle selle kingituse, mis oli minu väike vastukink temale selle eest, et tema oli andnud mulle elu.

Seepärast ma ütlen - kui hoolitsete oma lähedase eest, kes on voodihaige ja vajab teie abi ööpäevaringselt - siis tehke seda südamega, andes endast sada protsenti, või ärge tehke seda üldse. Kui te ise seda ei suuda, siis laske seda teha kellelgi teisel. Kellelgi, kes hoolib. Sest inimene, kelle eest te hoolitsete, tajub teie frustratsiooni täpselt samamoodi nagu väike beebi tajub oma ema ja isa frustratsiooni, kui need teda tusaselt sülle võtavad, tal vastumeelselt mähkmeid vahetavad, teda vihaga vaatavad. Vastumeelne hoolitsus ei tee kellelegi head ja haiget ei aita see ka kuidagi - vastupidi, see muudab ta haiguse pikaks ja vaevaliseks, mis on veel õudsem kui surm. Samas armastusega on võimalik liigutada mägesid ja piltlikult öeldes ka vee peal kõndida.

Minu jaoks oli isa eest hoolitsemine mitte kohustus, vaid privileeg - ma sain aidata inimest, kellele ma ise nii palju võlgnesin. Samuti õpetas see mulle kannatlikkust, mida on väga vaja väikeste laste vanematel. Usun, et olen tänu sellele kogemusele oma aastasele lapsele palju parem ema.

Minu meelest on kurb, et vanad inimesed, kes ei taha lähedasele kaela peale jääda, räägivad eutanaasia seadustamisest. See tähendab, et ühiskond juhindub hundimoraalist - kes vana ja nõrk, surgu maha. Vanad ja nõrgad teavad, et nende eest hoolitsemist peetakse koormaks, nad tajuvad seda ja eelistavad seepärast pigem surma. Kuid see ei tähenda seda, et eutanaasia tuleks seadustada! Vastupidi - muuta tuleks vanadusele ja nõrkusele lähenemist. See ei pruugi olla tragöödia, kui sul on keegi, kes sinu eest armastusega hoolitseb. Tuleks pingutada selle nimel, et kõigil, kes mingil ajal oma elus hoolitsust vajavad, oleks selline inimene olemas.

Eesti ei tohiks muutuda reservaadiks, kus oma unistusi enam ellu viia ei saa

Kunagi nõuka ajal kirjutas luulejata Hando Runnel, et liiga palju unistusi ei ole tehtud teoks, ja lisaks, et liiga palju õlleõhtuid jääbki ainsaks vägiteoks. See oli väga tabavalt öeldud nõukogude reaalsuse kohta ja selle süsteemi kokkuvarisemise üks põhjusi oligi asjaolu, et inimesed ei saanud oma unistusi ellu viia, mistõttu olid inimesed õnnetud ja uputasid oma mured õllepudelisse.

Eesti juhtide, eriti aga presidendi viimase aja väljaütlemistes kohtab paraku vana tuttavat retoorikat stiilis, et Eesti iseseisvuse nimel peabki kannatama, mis sisuliselt tähendab unistustest loobumist. Mure ajab inimesi üha rohkem jooma, mille vastu keeratakse alkoholi kraane üha rohkem koomale. Meenutab vägagi aega enne NLiidu kokkuvarisemist, mil Gorbatšov oli kehtestanud riigis kuiva seaduse, aga midagi viina asemele juhtidel pakkuda ei olnud.

Kahtlemata on iseseisvus tore asi ja selle nimel tasub alati võidelda, ent see ei tohi muutuda asjaks iseeneses, mille tõttu loobutakse kõigist muudest väärtustest. Muidu juhtub nagu nõuka ajal, kus pühenduti meeleheitlikult kommunismi ehitusele, mistõttu rahvas kannatas ja tõi suuri ohvreid, ent seda kommunismi kunagi ei tulnudki. Nii võivad ka Eesti juhid end ühel päeval leida olukorrast, kus ilma lootuse ja unistuste täitumiseta jäänud rahvast jätab iseseisvus täiesti külmaks.

Eesti ei tohiks mitte mingil juhul muutuda reservaadiks, kus tegeletakse ainult iseseisvuse säilitamisega (kuivõrd sellest muidugi üha rohkem föderaliseeruvas ELis üldse enam rääkida saab), ent kus inimesed ei saa enam oma unistusi ellu viia.

Päris-Borat ei tulnud Ameerikasse nalja tegema

Briti näitleja Sacha Baron Cohen tegi ühest endise nõukogude liiduvabariigi tegelasest Ameerikas superstaari, ent tegemist oli pigem humoorika ja romantilise kangelase kui tegelikkusele vastava tegelaskujuga. Nüüd sattus USAsse päris-Borat, kes nagu välja tuli, on hoopis teistsugune tegelane.

Üks video Džohhar Tsarnajevi leheküljelt suhtlusportaalis VKontakte

See video on 9. aprillil üles riputatud ühe Bostoni väidetava pommipanija Džohhar Tsarnajevi leheküljele suhtlusportaalis VKontakte.

Kavkaz Center avas osakonna Bostonis?

Tšetšeenia iseseisvuse eest võitlev organisatsioon Kavkaz Center, mida ka väike Eesti ning Eesti juhtivad poliitikud on jõudumööda toetanud (Kavkazi veebisait peaks praegugi olema Eesti serveris), avas osakonna USAs Bostonis, nagu viimastest uudistest võib välja lugeda, ja tšetšeenidele omaselt suure aplombiga.

Tahtmine saada neegriks

Lisaks nahavärvile eristab valget meest mustast karvakasv. Valgel mehel kasvavad karvad, mustal mehel mitte. Või ütleme siis nii, et musta mehe ja ka naise karvakasv on tagasihoidlik. Eriti "seal all".

Mis on üllatav, et olukorras kus näiteks Eestis armastatakse neegreid halvustada ja solvata, tahetakse samal ajal olla nagu neegrid. Suur osa meestest ajab ära oma karvad, ja mitte ainult pealaelt, nii et eesti mehed näevad välja nagu Abdul Turay (no offence). Sama lugu on naistega, kes ajavad end isegi Eesti kliimavööndis siledaks nagu neegrid, kuigi karvad kaitsevad keha jahtumise eest.

Vanades kultuurides nagu näiteks Ameerika põlisrahvaste juures tähendasid juuksed mehe puhul ürgset elujõudu ja vaenlase alistamisel võeti kaasa juuksed koos peanahaga. Sama oli see viikingite juures, kus pead pöeti paljaks orjadel või vangidel. Suur pügamise komme tuli vanast Egiptusest, kus on esiteks väga soe ja teiseks olid paljud Egiptuse kultuuri üle võtnud vanad kreeklased ja roomlased homoseksuaalsed. Homokalduvustega väejuht ja tänapäeva meeste eeskuju Julius Caesar olevat oma karvad lausa ükshaaval välja kitkunud. Habet (barba) kandvaid mehi hakati halvustavalt kutsuma barbariteks. Nüüd käivad pooled mehed ringi nagu homod, neegrid või vangid ja on selle üle veel uhked. Ja siis imestatakse, miks eesti mehe tervis on kehv- elujõud jäetakse juuksurisse või vannituppa.

Milline küberkaitse?

Internet on oma olemuselt kollektiivne looming. Nn küberrünnakud on oma loomult kollektiivsed organiseeritud operatsioonid teatud üksikute asutuste tegevuse häirimiseks. Aga mitte ainult. Kuivõrd internet on oma võrgustikulise struktuuri tõttu haavatav selle üksikutes osades, võib ühele võrgustiku punktile langev suurem koormus selle osa rivist välja lüüa, nagu on juhtunud näiteks Eestis valimiste ajal valimiskomisjoni leheküljega, seda puhtalt lähtuvalt inimeste huvist, ilma mingite ettekavatsetud "rünnakuteta". Interneti omapära muudab kõikvõimalikud paha- või heasoovlikud rünnakud tänapäeval suhteliselt lihtsalt korraldatavaks ja äärmiselt raskesti tõrjutavaks ning seetõttu väga ohtlikuks. Eesti riigiasutuste ja äriettevõtete vastu suunatud rünnakud viisid paljud elutähtsad teenused Eestis päevadeks rivist välja.

Kollektiivse loomu tõttu saab internetivõrgustiku küberkaitse olla oma loomult ainult kollektiivne, kui just eesmärk pole internetiteenust täielikult välja lülitada. Ehk siis, oma internetikeskkonna kaitseks tuleb kaasata kõik arvutikasutajad, alates lastest kuni vanaemade-vanaisadeni välja. Näiteks selgitada, et pole mõtet kõik organiseeritult klikkida valimiste ajal valimiskomisjoni lehele kell 20.00 kui valimistulemused selguvad, või siis paljundada kasutajate kaasabil valimiskomisjoni infot võimalikult paljudesse võrgustiku punktidesse, nagu toimivad nn viirused, mis on võimelised toime tulema väga suure kasutajate hulgaga.

Väga innovaatiline on näiteks viis, kuidas USA võimud on lahendanud praegu Bostoni pommipanija leidmise. Erinevalt varasemast on kaasatud kogu avalikkus, mis tähendab, et mõnekümne tuhande eriagendi asemel on FBI-l kasutada mitusada miljonit patriootlikku julgeolekutöötajat üle kogu maailma, kes jagavad omavahel pilte ja videoklippe ning neilt kahtlusaluseid isikuid otsivad. Selline tegevus annab rahvale suurepärase ettevalmistuse misiganes muu kriisi, näiteks laiaulatusliku küberrünnaku puhuks. USA omandab võime kasutada kübersõjas terve maailma arvutikasutajaid ning raske on alahinnata selle võimekuse väärtust.

Mis on vastu pakkuda meil Eestis? Kuigi Eestis on isegi "mees ja tema püss"-stiilis vanamoodne kaitse korraldatud kollektiivsuse põhimõttel ja internetis suudaks kollektiivset kaitset rakendav väike Eesti olla sama võimekas kui USA, pole kollektiivsest küberkaitsest Eestis mitte kui midagi kuulda. Huvitaval kombel on Eesti küberkaitse korraldatud mitte kollektiivselt nagu interneti arhitektuur eeldab, vaid kogu vastutus ja tegevus on koondatud kitsa ringi otsustajate kätte kuskile umbsetesse kabinettidesse, mis on iseloomulik külma sõja või isegi sellele eelnenud ajastule. Kas Eesti otsustajad pole veel aru saanud, et tuleviku konfliktid ei lahene mitte sõltuvalt ühe suure targa juhi või kitsa ringi otsustajate sangarlikkuse tõttu, vaid lähtuvalt sellest, kuidas laiem avalikkus on valmis kriisile reageerimiseks ja sellega toime tulekuks? Eesti riigikaitset kureeriva valitsusjuhi viimase aja sõnavõtud annavad igatahes aimu Eesti lähenemisest pigem Põhja-Koreale kui arenenud maailmale.

Täielikult tasuta ühistransport

Nüüd, kus on selgunud, et tasuta ühistransport Tallinnas ei tähendanud maailma lõppu, vaid vastupidi, see on teinud mitte ainult Tallinna, vaid kogu Eesti kuulsaks üle kogu maailma, nii et Eesti presidenti ei teata enam lihtsalt naiivsete säutsude, vaid selle maa järgi, kus transport on tasuta, võiks suhtuda julgemalt ühistransporti laiemalt. Kui ühistranpsort on võimalik tasuta alustele üle viia kolmandikku Eesti elanikkonda hõlmavas linnas, siis miks ei võiks see olla võimalik terves riigis? Ja miks piirduda ainult busside, trammide ja trollidega? Mis keelab tasuta süsteemile üle viia laevu, ronge ja isegi lennukeid? Kui see aitab kokkuvõttes lahendada paljusid probleeme: muuta Eesti keskkonda puhtamaks, teha Eestit tuntumaks ning suurendada turistide voolu Eestisse. Kui räägitakse sellest, et Tallinna tänavad lagunevad, siis Helsingist mitu korda suurema autode voolu puhul on selline asi möödapääsmatu. Tõsi on ka see, et valitsus kasutab juba aastaid kütuseaktsiisi mitte teede remondiks ja ehituseks, vaid pensioni- ja haigekassa aukude lappimiseks. Miks mitte siis lõpetada see kilplaslik hullumeelsus ja võimaldada kõigil kasutada keskkonnasäästlikku ühistransporti. Eesti on ju tuntud oma võimekusega hulle ideid ellu viia.

Meelis Pai kui Karupoeg Puhh

Paistab, kuidas vägikaikavedu Rein Lang versus Meelis Pai edasi läheb, aga praegu on juhtpositsioonil igatahes Pai. Tema on jõudnud konflikti kohta juba vähemasti kolm täispikka intervjuud (Õhtuleht, Kroonika, LP) anda, samas kui Langil ja Nõgesel õnnestus korraldada üks hädine pressikonverents ja edastada aeg-ajalt ajakirjandusele igavaid "rindeteateid" selle kohta, mida kõike keskealiste naiste suur lemmik Pai on valesti teinud.

Meediasõjas on alati paremad positsioonid sel, kes on karismaatilisem. Kõrvutades Paid ja Langi on selgelt näha, kumb on karsimaatilisem. Muidugi Pai - te vaid vaadake seda nägu. Nagu Puhh, kes meepurgi ära söönud. Langil oli šanss Paile ära teha, aga siis oleks ta pidanud esimesena rääkima. Kahjuks jõudis aga Puhh-Pai ette, andis intervjuusid vasakule ja paremale, tegi süütut nägu nagu Väga Väikese Aruga Karu ning nüüd on jäänud mulje, et kuri kultuuriministeerium on "liiga eduka" Pai peale kade ja tahab talle "ära teha". Nagu Puhhi loost tuntud kurjad mesilased, kes õhupalliga puu otsa mee järele liuglevale karupojale parves kallale tulevad. "Mesilinnukesi ei või iial teada," ütleb Puhh elutargalt. Samamoodi kõlab Pai, kui ta küsib: "Ehk olin liiga edukas?". Otse ta midagi välja ei ütle, nagu Puhh, aga õhku jääb oletus, et süüdi oli keegi teine. Kasuks tuleb seegi, et ta perekonnanimi on Pai. Nii njummi ju. Keegi, kelle nimi on Pai, ei saa ometigi halb inimene olla.

Tõde võib muidugi olla hoopis teistsugune. Päris Karupoeg Puhh jäi ükskord Jänesele külla minnes jäneseauku kinni - kuna ta oli ennast liiga paksuks söönud ega mahtunud sest august enam läbi. Sama lugu võib olla Paiga. Ta võib olla tavaline suli, kes ei mahtunud lihtsalt ühel päeval enam sellest august läbi, millest ta oli kogu aeg läbi ronima harjunud. Läks liiga ahneks. Sulidega ikka juhtub sedasi.

Paraku on inimestel selliste Väga Väikeste Arudega Karudega vastu loomupärane sümpaatia, isegi siis, kui nad neile mesiste mokkadega vahele jäävad. Sõi keldrist kõik meepurgid ära? Viis näitlejad Austraaliasse reisile? Nii nunnu! Puhh on armas, ükskõik mis pahategudega ta ka hakkama pole saanud.

Selles mõttes on loomulik, et Pai Nukuteatris just Puhhi lavale tõi. Ilmselt ta suudab end temaga samastada.

Nüüd on kurjadel mesilinnukestel ehk Langil ja Nõgesel väga raske Pai suhtes mingit menetlust alustada, isegi kui peaks selguma, et mingid rahad on kõrvale pandud. Rahvas tunneb õnnetule karukesele kaasa ja pole üldse tähtis, kas tal on nägu viril liigsöödud mee või jäneseurust väljatirimise pärast. Selle asemel, et teda talvevarude hävitamise pärast hukka mõista, paitatakse tal pead ja pakutakse mett ning kui tal väga veab, siis valitakse veel meeladude valvurikski.

Kõik sõltub sellest, kui osav Pai Puhhi jäljendamisel on ja mida õnnestub enda kaitseks ette võtta mesilinnukestel...