neljapäev, 21. mai 2015

Kas mäletate?

Täna täpselt kümme aastat tagasi, 21. mail 2005. aastal, ühel unisel pärastlõunal kohtusid Tartus Rüütli tänaval, kohvik Crepp’i ees Irja Vaher ja Inno Tähismaa… Ilm oli soe ja päike paistis ning kiiret ei olnud kuhugi, kuigi Innol seisis ees sõit Tallinna ja minul Rakverre. Midagi juhtus ja me ei jõudnudki sinna, kuhu pidime minema. Sellest hetkest, kui me pilgud Crepp’i lauas kohtusid, me kokku jäimegi.

Võime kätt südamele pannes kinnitada, et selle aja sees pole meil olnud kordagi igav, ja tunne on sama, mis kümme aastat tagasi. Elasime kolm aastat Tartus, siis kaks aastat Rakveres ja nüüd oleme elanud viis aastat Võrus. Oleme olnud kinnisvaraarendajad, blogijad, ajakirjanikud ja mis kõik veel :).

Nüüd kuulub lõviosa me tähelepanust meie kahele armsale tütrekesele Juulikesele ja Roosikesele.

Jääme oma kohtumise eest igavesti tänulikuks Aapole, kelle kontserdita ei oleks mina üldse Tartusse tulnud; Liisale, kes kutsus mind sinna, kus oli Inno, ja Kairitile, kes tõi Inno sinna, kuhu pidi minema Liisa :). 



On liit või ei ole

Enne liitumist Euroopa Liiduga (EL) oli jutt, et EL on Eesti julgeoleku ja turvalisuse garant. Ühelt poolt pidid inimesed ära andma palju vabadusi, seda eriti ettevõtluse vallas, mille tagajärjel suleti palju väikseid poode ning paljud talunikud panid euronõuete kartuses pillid kotti. Rahvale sisendati, et ELi on vaatamata nõuetele väga vaja, sest muud moodi ei saa. Räägiti, et ilma ELita ei võeta Eestit isegi NATOsse, muust rääkimata. Hirmutati, et kui Eesti ei liitu ELiga, siis tõmmatakse ta tagasi NLiitu. Oli jutt, et ilma liitu kuulumata hakkama ei saa ja et liidus on kergem, Eesti ei pea oma julgeoleku pärast muretsema. Käisid jutud ELi ühisest armeest.

Nüüd on liitu astumisest 10 aastat möödas, eestlastel taskus ELi pass ja rahakotis ELi raha ja võiks arvata, et olukord on pilvitu ning eesti rahvas saab rahus ja armastuses maju ehitada, lapsi teha ja suurt tulevikku üles ehitada. Aga kus sa sellega?!!! Praegu, liidus olles on olukord muutunud veel kõige ohtlikumaks. Vähemalt juttude põhjal. Nii et Eesti peab aasta-aastalt tõstma oma kaitse-eelarvet, nii et ei jõua õieti peresid toetada ning peab tõstma kõiksugu maksud kõrgustesse. Kokkuvõttes on sündivus ja rahva kindlustunne suures miinuses.

Liitu astudes oli jutt, et liit toetab Eestit. Nüüd on toetuse jutt vaibunud, ELi ühisest armeest pole kippu ega kõppu, selle asemel räägitakse üha rohkem, et igaüks peab ise enda eest seisma, isegi selline kärbes nagu Eesti. Et Eesti peab ise näitama, et on valmis 13 tuhat meest hakklihamasinasse saatma, kui vaja.

Aga milleks siis üldse see liit?!

kolmapäev, 20. mai 2015

Eesti valmistub sõjaks

Demokraatia võlu on see, et rahvast ei saa petta. Sa võid petta ühte inimest, sadat inimest, aga rahvast petta ei saa.

1930ndatel oli üsna loomulik, et võimule olid tõusmas vapsid- Vabadussõja veteranid. Rahvas usaldas neid ja nemad oleks Eestile ka kastanid tulest välja toonud. Nad poleks teinud Pätsi kombel diili venelastega ja sõlminud baaside lepingut. See on selge hülge möla, mida Päts & Co levitasid, et Eesti oleks jäänud konflikti korral üksi. Kus ta siis üksi oleks jäänud???!!! Vastupidi, Eesti jättis oma reeturliku käitumisega Soome üksi. Soome laht oli Eesti ja Soome poolt mineeritud, baaside lepinguga said venelased teada miinide asukoha, et Soomet merelt rünnata. Lisaks kasutati Eesti lennuvälju Talvesõjas Soome pommitamiseks. Ja isegi sellise eelisega ei saadud Soomest jagu. Ja mis peamine- kui Soome üksi Venele suutis vastu panna, siis oleks suutnud Eesti ja Soome koos seda kohe kindlasti, lisaks Läti, Leedu ja Poola. Baaside leping Balti riikidega aitas Stalinil ja Hitleril koos Poolat jagada ning andis Venele vabad käed Soomes. Sellise reeturlikkuse eest, millega Balti riigid toona hakkama said oli nende hilisem sattumine NLiitu justkui jumala karistus.

Nüüd, mil Venemaa oma naabreid taas ohustab on loomulik, et tõuseb vapside ideelise järeltulija EKRE populaarsus. Sest rahvas ei kujuta ette, et oravad või sotsid suudaks Eestit kaitsta. Pigem on oht, et nood müüvad Eesti jälle peenraha eest maha, nii nagu tegi seda Päts koos oma sotsidest sabarakkudega 76 aastat tagasi. Kui muidugi rahval nüüd lastakse otsustada. Päts teatavasti ei lasknud rahva tahtel teostuda ja vapse võimule, vastupidi, ta suukorvistas enne valimisi rahva, väites, et rahvas on haige ja ei suuda otsustada, ja määras sellega Eesti saatuse terveteks aastakümneteks. EKREt on hakatud samuti alla suruma nagu vapse omal ajal.

esmaspäev, 18. mai 2015

Laskmata karu naha jagamine

Praeguse, vähem kui 100 päeva ametis olnud valitsuse kriisi kohta armastatakse öelda, et varem pole Eestis olnud sellist asja, et koalitsioonipartnerid vahetult pärast valitsuse moodustamist oleks omavahel tülli pööranud.

Tegelikkuses olid tüli alged juba valimiskampaanias sees, sest varem pole Eestis olnud sellist asja, et enne valimisi jagatakse veel laskmata karu nahka. Jagatud on ikka seda raha, mis olemas, mitte nagu nüüd, et hakkame alles otsima, kust raha saada. See ei meenuta peremehelikku käitumist, vaid seda, kuidas asotsiaalid poe ees pudeli raha kokku klapitavad, ja kui vaja, siis juurde kerjavad või varastavad.

Ma ei tea, kas see ongi see „Uus Põhjamaa”, millest enne valimisi räägiti. Põhjamaades on üldiselt tavaks, et asjad arutatakse valijatega läbi, kasvõi sada korda. Sellepärast lähevad paljud asjad Põhjamaades aeglaselt, aga kui lähevad, siis kindla peale. Samuti on Põhjamaades tavaks, et valitsuse panevad kokku valimiste võitjad, mitte kaotajad.

neljapäev, 14. mai 2015

Kuidas toidupoes hirmu tunda

Rait Maruste ütles, et on väga isekas mõnesaja põgeniku pärast nina kirtsutada. Njah. Mulle meenub seepeale, kuidas ma Portugalis elades (meie kodu oli ühes Lasnamäega sarnanevas linnajaos) ei julgenud isegi kõrvaltänavale jalutama minna, sest läheduses olid neegrite barakid. Õhtuti jälgisime kardina varjust nende kaklusi. Ja ükskord, kui läksime kodulähedasse Lidl'i süüa ostma, siis tormas sisse neegrinooruk, relv käes. Ei taha mõeldagi, mis oleks võinud juhtuda, kui poe turvamees poleks teda maha murdnud… Selliseid juhtumeid oli seal ka varem olnud. Elu oli, ühesõnaga, huvitav. Aga ka päris hirmus. Õnneks on Eesti kliima selline, et mustanahalised siia eriti ei trügi. Portugalis seevastu meeldis neile väga.

Nina ei maksa kirtsutada jah, aga hurraa ei maksa ka hüüda. Kui just ei taha ühel tavalisel poeskäigul surmahirmu tundma hakata.

EKRE kiituseks

Ma ei saa kohe jätta mainimata, et EKRE on siiani väga naks opositsioon olnud. Võiks isegi öelda, et naks nagu taks. Kuhu ka ei vaataks, seal on EKRE. Ja just nii peabki. Ajama oma jalga iga ukse vahele, isegi siis, kui on oht varbast ilma jääda. Selline on õige opositsioon.

Kuid mis on juhtunud Vabaerakonnaga? Kes teab!? Või kes või mis on ülepea üldse Vabaerakond? Kas keegi mäletab???

esmaspäev, 11. mai 2015

9. mai venelaste jaoks

Eestis püütakse selgeks teha, et 9. mai pole mingi tähtis päev, pole mingi püha, veel vähem võidupüha. Samas on seda venelastele maru raske selgeks teha, panna neid sellest loobuma.

Vikipeedia ülevaatest II ilmasõja kohta võib välja lugeda, et Venemaa kaotas sõjas ligi 13% rahvastikust, 14 miljonit inimest. Seda on rohkem kui elanikke kõigis Balti riikides kokku. Eesti kaotas "vaid" 7%, seda on poole vähem, arvuliselt 80 tuhat inimest.

Ent vaatame edasi: endistest liiduvabariikidest kaotasid Läti ja Leedu kumbki samuti 13%, vastavalt 260 ja 375 tuhat, Ukraina 16% (7 miljonit), Valgevene koguni 25% rahvastikust (2 miljonit). Eesti on koos Moldova ja Kesk-Aasia vabariikidega üks teisest ilmasõjast kergemini pääsenutest. Siin polnud suurt juudi kogukonda nagu Lätis ja Leedus, siin ei toimunud verist vastupanu nagu Ukrainas ja Valgevenes. Ukrainlased hoidsid Saksa sõjamasinat kinni ja päästsid nõnda Venemaa hullemast- see seletab paljuski praeguse Ida-Ukraina suurema vendluse venelastega. Ida-Ukraina on Moskva eesliin, sellepärast sellest nii kiivalt kinni hoitakse.

Suurematest kaotajatest kaotas Hiina samuti ligi 20 miljonit inimest, aga see oli "vaid" 4% rahvastikust. Samas USA kaotas 0,3% ja Inglismaa 0,9% ehk suhteliselt väikse osa oma rahvastikust. See seletab, miks hiinlased olid esindatud 9. mail Moskvas, aga ameeriklased ja inglased mitte, kuigi ameeriklased ja inglased jagasid koos venelastega 1945. aastal Krimmis vennalikult maailma- kus näiteks Balti riigid anti ära venelastele.

Venelastele on raske selgeks teha, et 9. mai pole mingi püha. Lihtsam on leppida sellega, et 9. mai on venelaste jaoks suur püha. Nii nagu on 23. juuni eestlaste jaoks suur püha.

Miks ravimifirmad ei võiks eestimaalasi toetada?

Eri fondid manguvad rahvast, et nood annetaks raha vähiga seotud preparaatide soetamiseks, kuna Haigekassal pole selleks raha ning niigi vaene rahvas annab ära oma viimased veeringud. Asjas löövad kaasa riigikogulased.

Tekib küsimus, miks ei võiks rahas ja luksuses suplevad farmaatsiafirmad ise eestimaalastele kätt ulatada ja ravimeid jagada. Nende firmade kasumid on ühed maailma suurimad (näiteks tuntud vähipreparaadi Gliveci tootja, Šveitsi firma Novartise aasta käive on 60 miljardit - see on 10-kordne Eesti riigi eelarve- ja kasum 12 miljardit dollarit), võiks sellest siis pisku eraldada, või mis?

Eriti absurdne on riigikogulaste osalemine neil üritustel olukorras, kus Riigikogu ei suuda üht efektiivseimat ja odavamat vähipreparaati- meditsiinilist kanepit legaliseerida.

Mis mäng käib?

laupäev, 9. mai 2015

Kas Eesti riik on loodud exceli tabelite või eesti rahva jaoks?

Põhiseaduse põhimõtte järgi on Eesti riik loodud selleks, et eesti rahvas kestma jääks- see tähendab siis peaasjalikult positiivse iibe hoidmist ning selle eesmärgi saavutamiseks kõigi võimalike vahendiste kasutamist.

Tegelikkuses aga, nagu selgub juhtivate poliitikute sõnavõttudest, on Eesti riik loodud exceli tabelite jaoks, et seal tasakaal oleks.

Kui tuua paralleel perekonna tasandilt, siis on riik praegu olukorras, kus lastele ei jätku toiduraha ja lapsed nälgivad. Selle asemel, et toidu ostmiseks kasvõi ajutiselt naabrilt laenu võtta, ütleb pereisa, et lapsed, püüdke nüüd kuidagi ilma toiduta hakkama saada, sest kui me nüüd toidu ostmiseks laenu võtame, siis ei jaksa te seda laenu pärast järsku enam tagasi maksta. Pole ime, et lapsed sellisest perekonnast kabuhirmus lahkuvad.

Kuidas venelased sõja kaotasid

Väljavõte New York Timesi veebist.

Päris põnev kirjutis Vene kirjanikult Mihhail Šiškinilt sellest, kuidas venelased tegelikult sõja kaotasid.

Tõepoolest, sageli on nii, et mida võidukam on riik, mida paremini läheb riigi juhtidel, seda kehvemini elavad selles riigis inimesed. Venemaa pole siin mingi erand, see käib kahjuks ka Eesti kohta. Eestlased on oma iseseisvuse kaotanud: praegu toimuv on rahvuslik katastroof, millele riigi juhid tuima näoga takka kiidavad ja mitte keegi ei julge kobiseda, sest sind võidakse tembeldada rahva vaenlaseks.

laupäev, 2. mai 2015

Mis juhtus tegelikult Nepaali päästemissiooniga?

Eestist pidi 27. aprillil minema Nepaali katastroofipiirkonda appi 15-liikmeline päästemissioon. Päev hiljem teatas siseminister Hanno Pevkur, et eestlased Nepaali ei sõida ja pooleli jäänud üritus läks maksma 25 tuhat eurot.

Mis Eesti päästemissiooniga tegelikult juhtus? Miks läks vaid ühepäevane sõit Soome maksma 25 tuhat eurot? On teada, et Nepaal vajab hädasti abi ja kusagil pole juttu sellest, et kedagi oleks tagasi saadetud. Väga segane värk.

Kas on üldse vaja parem välja näha?

Väljavõte meeldib.ee veebist.

Eestis on alanud taas Kalevipoja mõõga, vabadust imago otsingud. Kuna on leitud, et senine kuvand „Welcome to Estonia”, mida kunagi väga kiideti ja millele sai kulutatud miljoneid kroone maksumaksja raha, on täiesti kasutu. Nüüd on vaja millegipärast uut samasugust asja, ilmselt selleks, et Eesti maailma kõige jõukamal maksumaksjal pole rahaga midagi targemat teha.

Aga kas on üldse vaja raha kulutada selleks, et end paremana näidata? Mõtlevad inimesed on tänaseks juba aru saanud, et igasugune reklaam on puhas pettus, mis on mõeldud lihtsameelsete püüdmiseks. Kas Eesti püüab lihtsameelseid? Neid, kes iga 'intelligentse pesupulbri' reklaami peale pöördesse lähevad, ilmselt lootes, et saavad ühes sellega ise ka osakese sellest intelligentsusest. Või mis?! Kas iga välismaa turumüüja peab teadma, misasi on Eesti, kui tal nagunii pole elus kunagi vajadust Eestisse tulla?

Intelligentne inimene teab väga hästi, mis on Eesti ja kus see asub. Ja ta käib Eestis, kui see talle huvi pakub. Mitte reklaami pärast, vaid põhjusel, et Eesti pakub talle midagi põnevat. Mida kusagilt mujalt ei leia. Näiteks rabamatku, puutumata loodust, vaikust ja rahu. Tänases internetimaailmas pole keegi kuskil enam üksi, kõige kohta on võimalik kõike järgi uurida, kui vaja. Ja Eestil on küllaga, mida pakkuda, seda ilma punnitamatagi.

reede, 1. mai 2015

Film 1944: täielik pettumus

Kaader filmist „1944”.

Sain lõpuks vaadatud ära uue Eesti filmi „1944” ja pean kahjuks tunnistama: täielik pettumus. Ootused on väga üles köetud ja seetõttu ootasin palju enamat. Arusaamatu, et seda filmi on taevani kiidetud, minu arust on see üks sitemaid filme, mis Eestis kunagi tehtud, võrreldav Kristjan Taska varasema ämbriga „Täna öösel me ei maga”, jääb kõvasti alla Taska esimesele filmile „Nimed marmortahvlil”. Kahjuks ei paku see uus film „Mandariinidele” mingit konkurentsi, tegemist on täieliku saastaga, huvitav et sellele üldse raha anti.

Film meenutab oma ülesehituselt väga üht varasemat filmi „Malev”, ainult et kui „Malev” oli tehtud läbi huumoriprisma ja sellisena isegi huvitav, siis „1944” taotles tõsidust ja oli sellisena täielik läbikukkumine. See oleks nagu mingi seriaali osa, midagi TV3 „Loodusliku valiku” taolist, millest arusaamiseks on vaja vaadata mõnda eelnevat ja järgnevat episoodi.

Positiivse poole pealt võib tunnustuseks öelda, et filmis on mõned head kaevikussteenid, aga neisse poleks tohtinud liiga ära armuda. Esimene kaevikustseen kestab peaaegu pool tundi (!!!) ja see moodustab laias laastus kolmandiku filmist. Viiest minutist oleks piisanud Sinimägede kaevikumeeleolu edasiandmiseks, nüüd läks hirmsaks venitamiseks, mõned kaadrid suisa kordusid. Pole siis ime, et ülejäänud tunni jooksul ei jõudnud enam midagi ära öelda. Filmile oleks olnud parem ja täpsem pealkiri „Kaevik”, mis võtab kokku filmi sisu.

Häiris see, et filmis oli peatähelepanu pööratud relvadele, mitte inimestele, relvad või tankiroomikud olid suurema osa ajast suures plaanis. Ma saan aru, et filmi üks autoritest Leo Kunnas on sõjamees ja talle on relvad kõige armsamad, aga vaataja läheb kinno vaatama ikka inimesi. Relvade demonstreerimiseks on muud võimalused.

Ei saagi aru, miks asi untsu läks, tandem Taska-Nüganen on varem teinud täitsa vaadatava „Nimed marmortahvlil”, kus olid enam-vähem rollid välja mängitud ja sisu, aga värskes filmis polnud kumbagi, ei rolle ega sisu. Oleks tahtnud näha ühe Eesti sõduri arengut läbi sõjasündmuste, tema läbielamisi ja katsumusi, aga oli kujutatud mitmeid karaktereid, mis jäid poolikuks. Oleks siis vähemalt mõned korrad paljast ihu näidatud, mis viimasel ajal on kujunenud kinematograafia standardiks ja oleks kõige hullemast päästnud, aga isegi seda ei olnud. Mitte midagi ei olnud, mille poolest see film välja paistaks.

Tunda andis võimaluste puudus. Kui raha pole, annab arvutis efekte teha, aga isegi seda polnud. Sõja kujutamises jäi puudu mastaapsusest. Näiteks Sinimägede lahingut, mis oli Teise ilmasõja üks verisemaid lahinguid, kus hukkus ligi 40 000 sõdurit ja ligi 140 000 sai haavata, on kujutatud kui väikest kokkupõrget mõnekümne sõjaväelase vahel. Lisaks oli kujutatud Avinurme lahingut, aga millegipärast jäetud välja Pitka poiste võitlus ja lahingud Keila all. Just seal võitlesid Saksa sõjaväest lahku löönud Eesti poisid esimest korda iseseisvalt oma kodumaa vabaduse eest, mitte kellegi teise taktikepi järgi. Filmist jääbki arusaamatuks, miks Saksa sõjaväes teeninud Eesti sõdurid koos sakslastega kodumaalt plehku panid. Poole filmi pealt Saksa sõjaväes teeninute lugu katkeb nagu noaga lõigatult ja edasi kujutatakse vaid Vene poolel võidelnud eestlasi.

Lõpp kisub samuti imalaks, mis püüab vägisi pisarat välja kiskuda. No ma ei tea, kas eestlane valab pisara, kui venelane mõne eestlasest mölaka maha laseb. Võibolla. Selle stseeni oleks siiski võinud kohe filmi algusse panna, oleks vähemalt mingi tonaalsuse ette andnud, et tegemist pole propagandafilmiga.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et mängufilmi idee, sõnum, mida püüti edasi anda on ühelt poolt väga ilus ja üllas, näidata teises maailmasõjas võidelnud eestlasi eri valguses ja eri pooltel sõdimas, aga teostus on äärmiselt nigel. Tulevikus annab kindlasti teha märksa parema filmi Eesti ajaloo jaoks äärmiselt põnevast 1944. aastast. Ühtlasi peab tõdema, et Taska parimad loomingulised päevad on seljataga ja temalt midagi head oodata pole.

Sanktsioonidest polnud mingit abi

Väljavõte Postimehe veebist.

Nii nagu Kohvik ennustas, pole Venemaale kehtestatud sanktsioonidest olnud mingit abi. Varem vaakunud keskvõim on Venemaal sanktsioonide mõjul tugevam kui kunagi varem, nüüd on hakanud majandus kosuma. Lääs on end sanktsioonidega lolliks teinud ja näidanud, et nad pole suutnud vene rahvast tundma õppida.

Kohvik ennustab, et Vene keskvõim ja Venemaa tuleb sellest kriisist välja tugevamana kui kunagi varem, nii nagu see juhtus pärast teist ilmasõda, kui varem hinge vaakunud riigist sai supervõim. Pole midagi öelda, raskused vene rahvale meeldivad, need ühendavad rahvast, tugevdavad liidri võimu ja panevad rahva ühtse eesmärgi nimel tööle.

Küll aga on praegu ajaloo halvimas seisus Eesti liitlane USA, kus on puhkenud viimase aastasaja suurimad meeleavaldused, mida maha surudes on võimud saatnud sõjaväe oma rahva vastu. Sellist asja pole olnud isegi Venemaal.

esmaspäev, 27. aprill 2015

TÄHELEPANU! OTSITAKSE UUT VAENLAST!!

Jälgin juba mõnda aega põnevusega, milline klaperjaht käib EKRE noorpoliitikule Jaak Madisonile. Küll süüdistatakse teda telefonivarguses, küll naiskolleegide kajutitesse tungimises (sic!), küll avaldatakse molunäoga pilte (vt reedest Postimeest). Esmapilgul võiks ju klaperjahiga kaasa minna ja hakata samuti tänitama, et vaat, kus varas, vaat kus vägistaja jms (NB! Meelde tuleb Julian Assange, kelle peatamiseks leiti samuti kuskilt kaks näitsikut, kes hakkasid väitma, et Assange neid ahistas). Kuid kui vaadata niiütelda asja sisse, siis tuleb tõdeda, et riik vajab seoses Savisaare tõvevoodisse kukkumisega uut sisevaenlast ja EKRE ning poliitikataeva uus vaieldamatu täht Jaak Madison passib selleks hästi.

Sest. Kui Savisaar niiöelda juurviljaks jääb või sootuks ära kooleb - kellega hirmutada Eesti udupäist valijat enne järgmisi valimisi siis? Ei olegi ju kedagi ju. Ja Savisaarega hirmutamine on alati töötanud. Hakata ehk hirmutama Mikseriga? See on ju nii nõrk, et hale peale vaadatagi. IRL kustub ise ära. Kadri Simsoniga hirmutamine ajaks ka kassid naerma. Vabaerakond ja EKRE aga tõusevad; ilmselt saaks nad juba nüüd, kui valimised oleks homme, Riigikokku 20-30 kohta. Seega - tark alustab ikka vara - on vaja juba nüüd nendega rahvast hirmutama hakata. Et siis enne järgmisi valimisi kõrgelt kireda: VALI MEID, MUIDU SAAB EKRE VÕIMULE!

Paraku on aga asjad sedasi, et EKREga hirmutamine ei tööta. Sõimates EKREt, sõimatakse ei kedagi muud kui Eesti rahvast. Sest hüva, EKRE on natslik (ja Madison ütles minu meelest nii ilusti, et kui olla eestimeelne, tähendab olla nats, siis ta on nats), aga eesti rahvas on ka natslik. Jah, kuulsite õigesti. Eestlased on natsid ja natsideks nad jäävad. Savisaarega hirmutamine töötas nii hästi seepärast, et tema on venemeelne ja venemeelsust suur osa eesti rahvas vihkab. Aga kes hakkaks vihkama iseennast?

EKRE tümitamisel on aga loodetust vastupidine efekt. EKRE toetus tümitamisest ainult tõuseb. Nii et tümitage aga tümitage EKREt ja Madisoni ja te saate ihukarvade turri tõustes vaadata, kuidas teie võim teie enda silmade all sulab. Ja nüüd palun matusekellad!

PS. Minule hakkab aga EKRE järjest rohkem meeldima. Pidage vastu, poisid! Järgmistel valimistel hääletame teie poolt!

reede, 17. aprill 2015

Eesti valija lasi end ära petta. Jälle.

Kui vaadata praegust Soome parlamendivalimiste-eelset peaministrikandidaatide teledebatti ja võrrelda seda sellega, mis toimus Eestis, siis erinevad need teineteisest nagu öö ja päev, kuigi Eesti ja Soome on naabrid, hõimurahvad, nii kultuuriliselt kui muus osas väga sarnased, vähemalt seda sarnasust armastatakse rõhutada. Tegelikult, nagu debatist selgub, on eestlased ja soomlased ikka väga erinevad.

Eestis oli põhifookus enne parlamendivalimisi julgeoleku teemadel, selleks tõmmati kampaaniasse terve rida kindraleid, umbes nagu sõja ajal. Julgeoleku teema aitas tähelepanu tõmmata ära majandusteemadelt, mis on praegu Soomes põhifookuses ja mis teemal ajakirjanikud poliitikuid päris tõsiselt grillisid. Stuudios olid poliitikute vastuseid hindamas kolm majanduseksperti.

Sarnaselt Soomega on Eesti praegu langenud stagnatsiooni, aga Eestis majandusseisaku teemat üldse ei tõstatatud. Opositsiooni esindajad küll tegid ajakirjanike eest osa tööd ära, püüdes ise välja selgitada, kust tuleb majanduslikult keerulises olukorras raha valitsusparteide suurte lubaduste katteks, aga neile küsimustele lihtsalt ei vastatud. Tõde tuli päevavalgele alles pärast valimisi: raha tuleb kütuseaktsiisi tõusust - see teadmine ajas rahva marru ja paljud kahetsesid, et selliste poliitikute poolt olid hääletanud. Aga nagu öeldakse, takkajärgi pole ilus rusikatega vehkida. Valimistel tehti valed valikud ja seda põhjusel, et valijal polnud enne valimisi piisavalt infot. Sest nii valija, kui ka ajakirjanikud, kes on ise samuti valijad, lasid end lihtlabaselt ära petta. Jälle.

Lisan veel Soome parlamendivalimiste debati olulisemaid märksõnu: töökohtade loomine, majanduskasv, kärpekavad, investeeringud, laenu võtmine, ettevõtluse toetamine, Kreeka kriis.

neljapäev, 16. aprill 2015

Kohvik esitleb: Venamaal on uus Euroopa kaart juba valmis joonistatud

Väljavõte newsbalt.ru veebist.

Ilvese jutule veel täiendavat värsket inffi- üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Ühelt poolt on halb, et Tallinn ära läheb, aga teiselt poolt on väga hea, et eestluse kantsid Tartu ja Võru jäävad Eestile.

esmaspäev, 13. aprill 2015

Lapsesuu Ilves lobises tõe välja

Väljavõte Õhtulehe veebist.

Lapsesuu-president Toomas Hendrik Ilves lobises tõe välja: Eesti vallutamiseks kulub neli tundi.

Hiljem täiendas Ilves, et see on NATO-ekspertidelt kuuldud arvamus.

laupäev, 11. aprill 2015

Kui kaua kestab Ukrainas vennatapusõda?

Ukrainas on käimas klassikaline vennatapusõda, kui asja õige nimega nimetada, kus lähedased inimesed üksteist maha notivad, nii nagu see on juhtunud korduvates kodusõdades üle maailma. Kus hukkub tuhandeid, aga võimalik, et ka miljoneid inimesi ning keegi kokkuvõttes mitte midagi ei võida. Nii nagu ei võitnud keegi USA kodusõjast, mis kestis kokku 4 aastat ja nõudis ligi miljon inimelu.

See on inimlik tragöödia, mis ümberseisjate silme all toimub, mida keegi ei soovi lõpetada ja millele ümberkaudsed rõõmsalt kaasa plaksutavad.

esmaspäev, 6. aprill 2015

Edgar Savisaar liigub bioloogilise isa jälgedes: ka Egon Rannet sai noorelt infarkti ja kaotas jala

Edgar Savisaare bioloogiline isa, tuntud näitekirjanik Egon Rannet sai infarkti 40-aastaselt (Savisaarel oli infarkt 53-selt). Rannet põdes diabeeti ja kaotas jala, samamoodi põeb diabeeti Edgar Savisaar ja kaotas jala.

Nii nagu Savisaar oli Rannet väga mitmekülgne inimene. Ranneti kohta on teada, et ta oli nõukogude ajal teadaolevalt ainus rublamiljonär Eestis. Ta armastas uhkeid autosid, nii nagu ka Edgar Savisaar. Ranneti villa Kloostrimetsa 26 maksis 150 tuhat rubla (see oli tavalise tööinimese 150 aasta palk).

Nii nagu Rannet, oli Savisaar noorelt sportlik mees, tegeles muu hulgas poksiga. Erinevalt Savisaarest ei kuulunud Rannet kommunistlikusse parteisse.

laupäev, 4. aprill 2015

Nõukogude Liidu taastamisest on huvitatud nii USA kui Venemaa

Eestis on hakatud kartma Nõukogude Liidu taastamist ja ka põhjusega. Sellest on huvitatud kaks maailma mõjuvõimast riiki- USA ja Venemaa.

Venemaa praegune president on koguni tunnistanud, et NLiidu lagunemine on viga. Venemaa sammud on olnud NLiiduga sarnase liidu taastamise suunas: Kesk-Aasia vabariigid on juba Venemaa kontrolli all, lisaks Kaukaasia riigid, viimati langes Gruusia. Lääne pool on Venemaa kontrolli all Valgevene ja langemas on Ukraina. Jäänud on veel kolm Balti riiki, aga nende seis on praegust olukorda arvestades väga ebakindel.

Kui ühelt poolt on selge, miks Venemaa tahab NLiitu tagasi- et suurendada oma mõjuvõimu, siis võib tekkida küsimus, miks on sellest huvitatud USA. Avalikult on USA olnud Venemaa tugevnemise vastu ja andnud mõista, et läheb appi kõigile neile, keda Venemaa ründab. Tegelikult aga ei läinud USA appi Gruusiale, kuigi viimane saatis näiteks Afganistani ja Iraaki USAle appi kümme korda rohkem sõdureid kui Eesti. Gruusia presidendi nõuniku Mart Laari abilise Eerik Krossi kaudu anti presidendile mõista, et USA tuleb appi, see lubas presidendil võtta Venemaa suhtes julge positsioon. Hiljem USA taganes kokkuleppest ja vahemees Eerik Kross sai "tänutäheks" eluaegse sisenemiskeelu USAsse. Hiljutine hea näide on Ukraina, mis samuti USAd sõdades toetas ja kellele USA lubas tuumarelvast loobumise eest sõjalist abi anda, aga kellel lastakse praegu verest tühjaks joosta. Endiste NLiidu riikide puhul on ühelt poolt selge, et ainus, kes suudab Venemaa survele vastu seista, on USA. Teiselt poolt USA ei sekku ja põhjus saab olla ainult üks: tegelikkuses on USA huvides NLiidu taastamine.

Sarnaselt on Eestis valitseva Reformierakonna huvides Edgar Savisaare jätkamine poliitikas. Kuigi ühelt poolt Savisaart kirutakse ja temaga ähvardatakse, siis on teiselt poolt selge, et kui Savisaar kaob, siis kaob Reformierakonnal jalgealune. Seetõttu Savisaart hoitakse- rünnatakse tema abilisi, aga mitte teda ennast. Avalikkuses palju kõneainet tekitanud ja üliohtlikuks peetud mõjuagendi või nn idaraha skandaalis pääses peakangelane vaid kerge ehmatusega, samas kui tema lähemad võitluskaaslased pelgalt võõra kirja lugemise pärast kohtu alla anti ja süüdi mõisteti. Savisaart hoitakse, sest kogu Reformierakonna poliitika, selle erakonna edu valimistel on rajatud vastandumisele Savisaarele. Reformierakonda valitakse, sest Savisaart kardetakse. Sama lugu oli USAga enne NLiidu lagunemist- NLiitu kardeti üle maailma ja vastandumine kurjuse kehastusele NLiidule hoidis USA mõjukat positsiooni maailmas. USA sai mängida valget jõudu, mis praegu pole enam üheselt selge, eriti pärast Wikileaksi paljastusi. NLiidu taastamine aitab tugevdada USA kõikima löönud positsiooni, põhjendada üleilmset ja üleüldist pealtkuulamist, ühtlasi aitab NLiidu taastamine tasakaalustada Hiina kasvavat mõju ning naelutada Lääne-Euroopa riike, eriti Saksa- ja Prantsusmaad paremini USA külge. Vähemasti saaks NLiiduga ähvardades müüa Euroopasse senisest kordades rohkem relvi. USA on maailma suurim relvamüüja ja on selge, et NLiiduga ähvardamine suurendab relvamüüki hüppeliselt, see omakorda turgutab USA majandust ja parandab sealsete elanike heaolu. Kahtlemata aitab üks hirmuäratav vaenlane mobiliseerida USA rahvast tegutsema ühtse eesmärgi nimel, sama käib loomulikult ka Venemaa kohta.

neljapäev, 26. märts 2015

Kevad 2015

Eile õhtul kell kaheksa
hakkas moskvas sadama lund

ja punasele väljakule kerkinud kirikus
hakkasid kellad hüsteeriliselt lööma

kiriku kõrval seisis laibaauto
mis nägi välja nagu pulmaauto

ja mitte keegi ei teadnud
kas on oodata pulmi või matuseid

turistid jalutasid üle silla
läksid tagasi hotelli
vaatasid cnn-i uudiseid
arutasid isekeskis
kes võib olla mõrtsukas

narvas oli endiselt kõik väga rahulik
pärast vabariigi aastapäeva
ei olnud juhtunud mitte kui midagi

isegi kojamehed olid täpselt sama nägu
ja vanamutid kirikus

mitte kellelgi ei olnud kuhugile kiire
mitte keegi ei tahtnud mitte midagi öelda

kõik pidasid hinge kinni
ja vaatasid vaikselt

kuidas kiriku kõrval seisab laibaauto
mis näeb välja nagu pulmaauto

ja mitte kusagilt ei paista
kas tulevad pulmad
või matused.

pühapäev, 22. märts 2015

Edgarist

Minul oli Edgari haigestumisest väga kurb kuulda. Kuid mis seal salata, eks seda oligi oodata. Kui temaga lähedalt suhtlesime, siis soovitasime tal mitmeid kordi tervislikule menüüle üle minna, aga Edgar lihtsalt naeratas seepeale talle omasel trotslikul viisil ja ütles poisikeseliku uljusega, et temal on rauast magu. No mis sa oskad seepeale öelda? Ta on kange nagu mu isa ja eks see oli üks põhjus, mis ta mulle meeldis. Miks ma talle kaasa tundsin ja teda aidata tahtsin. Miks ma ka Inno Keskerakonna rüppe tirisin. Sest Edgar meenutas mulle mu isa ja oma isa armastasin ma üle kõige maailmas.

Nüüd lebab Edgar haiglavoodis ja tema seisund on "kriitiline". Mulle tuleb meelde üks suvi, kui me Innoga pikutasime Selgemaa rannas ja Edgar helistas meile. Olime just käinud Hundisilma jaanitulel ja Edgar oli seal väga reipalt tantsu löönud. Kuid nüüd oli ta haiglas ja rääkis nõrgal häälel. Päris, kas me vaatasime seda filmi John Lennonist ja Yoko Onost, mille DVD ta meile andis. See film läks talle millegipärast väga korda. Võib-olla seepärast, et oli armastusest ja armastust igatses Edgar - vähemasti mulle tundub nii - oma ellu kõige rohkem. Aga just armastust tema elus polnud. Vilja oli hakanud temast eemalduma, kuigi see veel kuskilt välja ei paistnud, ja ka tema suures kaaskonnas polnud neid, kes oleks temast päriselt hoolinud. Ma mõtlen PÄRISELT. Olen mõelnud, et võib-olla just seepärast tõmbas Edgarit meie poole. Kuna meie armastame üksteist ja nõnda sai Edgar armastusele vähemasti lähedal olla. Seda käega puudutada. Ja loota, et see hakkab temalegi külge.

Vahel mulle tundus, et Edgar on oma suure armastuse leidnud. Siis, kui ta tuli ühel sumedal suveõhtul koos valgesse riietatud Siret Kotkaga Rakverre ja me kohtusime Willa Theresa restoranis. Aga ei, Siret oli nii noor ja Edgar juba vana ning see ei olnud mitte armastus, vaid õpilase austus ja õpetaja imetlus. Jah, Edgari elus oli kõike - ilusaid noori nais, autosid, võimu ja raha - peale armastuse.

Ma ei tea, kui kriitilises seisus on praegu Edgar ja kas ta sellest välja tuleb, aga ma loodan siiralt, et kõik läheb hästi ja Eesti poliitika suur trickster Edgar Savisaar saab veel koos talle armsa inimesega John Lennoni ja Yoko Ono filmi vaadata.

Selleks, et olla õnnelik, ei pea tingimata olema John Lennon. Võib olla Edgar Savisaar. Aga see Edgar Savisaar võiks nüüd vahelduseks ka iseenda peale mõelda ja anda endale võimaluse olla õnnelik. 65 ei ole ju veel vana. Vahel 65-aastaselt elu alles algab! Ja armastuseks ei ole kunagi liiga hilja. Lihtsalt temale tuleb ruumi teha. Vahel on haigus vajalik, sest põdemise ajal saab selgeks, mis elus kõige olulisem. Soovin, et Edgarile äratundmist. Ja armastust.

Keskerakonna viimane musketär kukkus

Enne valimisi reklaamis Keskerakond end põhiliselt läbi nelja musketäri: Tarmo Kriis (endine tööandjate keskliidu juht), Peeter Ernits (endine ajakirja Luup, ajalehe Maaleht peatoimetaja), Oudekki Loone (aktiivne blogija ja kommentaator) ning Edgar Savisaar (Keskerakonna A&O).

Neist musketäridest ei saanud keegi valituks Riigikokku, võiks isegi öelda, et häältesaak jäi küllaltki napiks (Kriis-215, Loone- 354, Ernits- 824), kui tuhandete lemmik, Edgar 'D'Artagnan' Savisaar välja arvata.

Ehk siis, musketärid ebaõnnestusid kõik valimistel, välja arvatud üks. Kes, paraku, otsustas vaatamata oma hädisele tervisele, mis suvel, enne eurovalimisi prožektorite valguses peaaegu otsad andis, minna nüüd, vahetult pärast kurnavaid valimisi, viirushaiguse käes vaeveldes kaugele Taimaale 30-kraadisesse leitsakusse. Mis on mehe vanust ja tervislikku olukorda arvestades selge, kuidas nüüd öelda, enesetapp. Kas tõesti ei leidunud nendesamade musketäride või kümnete vihmavarju- jms hoidjate hulgas inimest, kes oleks mehel natist kinni võtnud ja ta tagasi tirinud. Või ei ole erakonnas enam kedagi, kes julgeks seda teha?! Aga siis pole ka midagi parata, kui erakond ilma liidrita jääb ning see ususekt kokku kukub. Võibolla ongi aeg.

neljapäev, 19. märts 2015

Prometheus ja LSD

Kui Prometheust
lapsporno valmistamises süüdistama hakati
ütles Prometheus: mul on ükskõik
sest ma teen LSD-d

tehke teie ka LSDd
kõik inimesed peaks LSDd tegema
vaesed ja rikkad
eestlased ja venelased
need kes sõjaks valmistuvad
ja need kes mitte

olge kõik LSD uimas
kui kotkas tuleb
siis on ta nokalöök
kui nõelapiste

ma olen kogenud
ma tean