pühapäev, 24. juuli 2016

Mälestusi nõukaajast - mis ühendab nõukaaegset metsamajanduse ministrit Heino Tederit ja minu isa



Keskerakonna büroost kaasa võetud Kesknädalaid sirvides tabas mind rõõmus äratundmine - nimelt oli seal nädala juubilariks Eesti NSV Metsamajanduse ja Looduskaitse minister Heino Teder, kes saanuks 21. juulil 90-aastaseks.

Teder suri 21. oktoobril 2007 ehk täpselt kuu aega hiljem kui minu isa. See ei ole ainus, mis seda meest minu isaga seob. Mõlemad mehed, nii Teder kui temast aasta noorem Georg Vaher sündisid Lõuna-Eestis (Teder Valgamaal Tõlliste vallas, minu isa Võrumaal Sõmerpalu vallas), õppisid Tartus (Teder Poeglaste Gümnaasiumis, minu isa Hugo Treffneri Gümnaasiumis) ning olid saksa sõjaväes ja Klooga õppelaagris.

Elu viis neid ka hiljem kokku. Minu isa arreteeriti 1946. aastal metsavenna varjamise pärast (oma isale kuuluva, Tartus Võru tänaval asuva maja korteris, kus ta üliõpilasena elas), süüdistatuna banditismile kaasaaitamises, ja mõisteti kümneks aastaks Vorkuta vangilaagrisse, kust ta pääses kaheksa aasta pärast. Enne seda oli ta alustanud õpinguid Tartu Ülikooli metsandusteaduskonnas. Õnneks lubati tal neid pärast vangilaagrist tagasi tulemist jätkata.

Ka Teder valis Tartu Ülikooli metsandusteaduskonna, kus, nagu loost välja tuleb, loodi tema eestvedamisel metsandustudengite Järvselja õppekeskuse hümn: „Seal kuulsas jahilossis”. Järvseljat ja seda laulu meenutas minu isa sageli heldimusega…

Minu isa oli kange ega lasknud vangla-aastatel end murda. Ta õppis hoolsalt ja sai kõrgendatud stipendiumi. Pärast ülikooli lõpetamist suunati ta tööle Rakvere Metsamajandisse, kus temast sai majandi direktori, legendaarse Simo Nõmme asetäitja. Oleks saanud veel enamatki, aga mu isa ei tahtnud parteisse astuda. Südametunnistus ei lubanud.

Direktori asetäitjana oli isal tihti kokkupuutumist selleks ajaks ministritoolile tõusnud Heino Tederiga. Isa käis iga paari kuu tagant Tallinnas „asju ajamas” ja võttis siis ka minu kaasa. Mina ootasin sel ajal koos autojuhiga autos (oli vist valge Žiguli), kui mu isa, portfell kaenlas, ministeeriumis tähtsaid metsandusasju ajas. Tagasi tulles oli ta alati heas tujus ja Heino Tederist rääkis ta ülivõrdes.

Ma ei tea, kui palju need kaks meest teineteisega minevikust rääkisid - sellest ajast, kui nad koos saksa sõjaväes ja Klooga õppelaagris olid. Nad pidid teineteist ära tundma. Aga see oli vene ajal SUUR SALADUS, mis maksnuks mõlemale ametikoha. Tederile eriti.

Ma arvan, et nende hea läbisaamise üheks põhjuseks oligi see, et neil oli ühine minevik ja ühine saladus. Mõlemad olid Eesti vabaduse eest võidelnud või vähemasti võidelda tahtnud (minu isa osales ka ühes Keila all peetud lahingus, Teder seoses Punaarmee pealetungiga enam rindele ei jõudnud ja sattus hoopis venelaste kätte vangi).

Huvitav oli teada saada ka seda, et Heino Tederi tütrepoeg on Silver Meikar. Vat siis :).



Kunagine Pitka poiss, kümneks aastaks Vorkuta vangilaagrisse mõistetud Georg Vaher, kellest sai hiljem Rakvere Metsamajandi direktori asetäitja, koos tütrega Osulas, seismas selle vana koolimaja ees, kus ta sündis ja kus tema ema Julie Eveline kooliõpetajaks oli.

laupäev, 23. juuli 2016

No mida me siis nüüd peale hakkame!? Algab aktsioon „Inno ja Irja otsivad tööd!”



Täna õhtul arutasime Innoga, mida me edasi võiks teha. Sest õiget tööd (peale blogimise) meil ju kummalgi pole. Inno on töötu ja mina olen lapsehoolduspuhkusel.

Üks variant oleks minna tagasi Võrumaa Teatajasse. Aga selle peatoimetaja on alkohoolik, kes on ülenädalati ja vahel lausa mitu nädalat jutti tsüklis. Enne Portugali minekut juhtus sageli sedasi, et toimetuse meililisti potsatas kirjavigadega kirjutatud meil, kus peatoimetaja andis teada, et tema täna tööle ei tule ja „koosoleku viib läbi Inno”. Inno siis muidugi viiski alati koosoleku tublilt läbi, juhendas teisi ja tegi ka oma kümme lugu kibens-käbens valmis, aga pikapeale trööpab selline mitme ameti pidamine sind vaimselt ja emotsionaalselt ära. Eriti kui selle eest mingit lisaraha ei saa.

Teiseks on Võrumaa Teataja majanduslikult väga kehvas seisus ja Maksuamet võib iga kell arestida firma arved. Nagu läinud kevadel, kui raamatupidaja kandis Innole iga nädal ainult sada eurot. Sedagi pika hambaga. Meil on lapsed ja selliseid Ameerika mägesid enam ei taha. Vaja oleks midagi kindlamat. Vähemasti seniks, kuni blogid midagi sisse tooma hakkavad ja minu raamat ilmub.

Teine variant - Lõunaleht. No Lõunalehte oleme juba kirjutanud ja seal makstakse honorari korralikult. Ka peatoimetaja on igati viks ja viisakas, ei ole teda kordagi purjuspäi ringi kakerdamas näinud. Aga seal on juba teised ajakirjanikud ees. Sinna annaks kirjutada heal juhul ühe loo nädalas. Sellest jääb väheks.

Kesknädal. Ka sinna oleme kirjutanud, aga jällegi - sinna annaks kirjutada - heal juhul - kaks lugu kuus. Teised tahavad ka kirjutada ja raha on vähe. Vaja oleks midagi enamat.

Seega oleme avatud kõigile pakkumistele. Kui kellelgi oleks pakkuda kirjutavat tööd kas mõne lehe juures või kusagil mujal (või tõlketööd - oskame väga hästi soome ja inglise keelt), siis andke meile teada, eks. Võime ka elukohta vahetada, selles ei ole probleem. Samuti ei ole me poliitiliselt kuidagi kallutatud, nii et ka kõikide poliitiliste jõudude pakkumised on teretulnud.

Mis põhiline - tööandja võiks olla aus ning lubadustest kinni pidada. See on kõige tähtsam.

Pakkumised võib teha meiliaadressile: irja.tahismaa ät gmail. com.
Tinglikult öeldes võib öelda, et algab aktsioon „Inno ja Irja otsivad tööd!”. Kuidas meie tööotsingud kulgevad, sellest pajatame ka teile piinliku üksikasjalikkusega. Aga mõelge kaasa ka, eks! Kui mingi hea mõte tekib, siis andke meile teada :).

Kes on Eesti Donald Trump?

Tehnoloogiainvestor Peter Thiel esinemas neljapäeval USA vabariiklaste rahvuslikul foorumil.

Neljapäeval oli USAs Clevelandis vabariiklaste rahvuslik foorum, mis kinnitas partei ametlikuks kandidaadiks Donald Trumpi. Mehe, kellele veel aasta aega tagasi ei antud mingit lootust, ent kes on tublilt ent tippu välja võidelnud. Trump on selles mõttes fenomen, et teda on igalt poolt pekstud, eriti meedias, aga tema toetus on sellele vaatamata ainult tõusnud. Sest ameeriklased on olemasolevas süsteemis täielikult pettunud ja Trump on ainus, kes pakub mingit väljapääsu.

Tehnoloogiainvestor Peter Thiel (Paypali asutaja ja Facebooki esimene investor) toetas samuti Trumpi, öeldes, et Ameerika vajab uuesti üles ehitamist ja Trump on selleks just õige mees. Thiel tõi muu hulgas välja, et USA pressib end igasse sõtta, kulutades metsikult raha, ent selle asemel võiks arendada tehnoloogiat, et Marsile sõita. Taustaks, kes ei tea, Reagani ajal oli just USA kosmoseprogramm see, innovaatilised süstikud, mäletate, mis aitas NSV Liidu nurka suruda. Pärast NLiidu lagunemist pandi kosmoseprogramm seisma ja selle asemel sekkuti kõikvõimalikesse konfliktidesse Lähis-Idas ja Aafrikas, mis pole mingit edu toonud ja USA on mässinud hiiglaslikesse, Kreeka tasemel võlgadesse. Nüüd ütles Thiel välja, et isegi sõjaliselt on USA maha jäänud: tuumarakette juhitakse flopi-ketastega (mäletate veel neid?!) ning sõjalennukid ei suuda vihmas lennata (Eestis jäeti näidislennud pooleli väidetavalt lindude lendamise tõttu).

Thiel ütles muu hulgas välja, et on gay ja selle üle uhke (kus on Eesti uhked gayd, mis?!) ning on uhke, et on vabariiklane.

Eestis küll kirutakse Trumpi, ent tegelikult on Trump Eesti jaoks väga õige ja vajalik variant. Sest Eesti on mässitud samasugusesse stagnatsiooni nagu USA: majandus seisab ning riigi juhtimises pole ühtegi ideed. Pole kedagi, kes inimesi inspireeriks, edasi veaks. OK, Eestis sellist inimest ilmselt ei leitagi, kui vaadata näiteks praegusi presidendi kandidaate, kellest üks on igavam kui teine, Trumpiga ei anna kedagi võrrelda. Siis vähemalt on USAs, maal, millest eestlased lugu peavad, on vähemalt sellel maal keegi, kes inspireeriks, ka eestlasi.

Muutusi on hädasti vaja, sest tegelikult on kogu Läänemaailm langenud stagnatsiooni ja sellega seotud masendusse ning sellest välja tulekuks ei nähta mingit väljapääsu. Trumpil on selleks lahendus olemas: esiteks taastada inimeste usk endasse ja paremasse tulevikku, panna inimesed tuleviku nimel rohkem pingutama, siis keskenduda oma inimestele ja lõpetada mõttetud ja kulukad sõjad välismaal. Eesti kohta ütles Trump samuti targasti: USA aitab ainult neid, kes end ise tahavad aidata. Ta ei ütle nagu Eesti riik välismaal hätta sattunud kodanikele, et õppige end ise aitama, kui panete tähele, vaid on nõus aitama, aga ainult siis, kui teised ise ka panustavad. Taustaks: seni on teised, kaasa arvatud Eesti lootnud, et saavad ameeriklaste najal niisama liugu lasta. Et ise polegi vaja midagi teha. See on väga loll mõtteviis, kui aus olla. Aga USA valitsus on sellist mõtteviisi seni toetanud.

Inno ja Irja Edgaril Tallinnas külas




Eile käisime Tallinnas ja külastasime taas Edgar Savisaart. Sedapuhku mitte Hundisilmal, vaid Keskerakonna büroos Toom-Rüütli tänaval.

Rääkisime paljudest asjadest, aga põhiliselt Savisaare protsessist. Mitte sellenimelisest teleseriaalist Tallinna Televisioonis, vaid päris protsessist. Sellest, mis pandud püsti Savisaare kodu läbiotsimise põhjal ja mida riigiprokurörid Laura Vaik ja Steven-Hristo Evestus kohtus võita loodavad.

Imestasime, et asjaga ei ole ikka veel kuigi kaugele jõutud. Isegi süüdistust ei ole veel esitatud, rääkimata kohtu alla andmisest. Kuigi kevadel rääkis riigi peaprokurör Lavly Perling, et tõendid on olemas ja kohe-kohe jõuab asi kohtusse.

Aga siin me siis nüüd oleme ja ei midagi. Savisaar ametist kõrvaldatud ja tema tunnistajate mõjutamise katsed blokeeritud. Kõik tingimused asja edasi menetlemiseks on loodud, aga asi ei liigu ega liigu. Tegib juba küsimus, et kas prokuratuur üldse tahabki selle asjaga edasi minna. Äkki osad prokurörid tahavad ja teised ei taha ning nad ei suuda omavahel kokkuleppele jõuda???

Arutasime ka selle üle, et ei tea, kas prokuratuur võib tahta asja kinniseks kuulutada, kui see kord kohtusse peaks jõudmna. Inno arvas, et nii võib juhtuda küll. Kapo värk. Mina jälle arvasin, et täielikult kinniseks kindlasti mitte. Isegi Kaur Kenderi protsessi ei kuulutatud täielikult kinniseks, kuigi tegemist oli väga tundliku teemaga ja ma olin surmkindel, et see kuulutatakse kinniseks. Aga ei,  Savisaare protsessi ei kuulutata kindlasti täielikult kinniseks.  Kui, siis osaliselt kinniseks. Ajakirjandust ei taheta ju ka välja vihastada. Pressile on Savisaare protsess teadagi maiuspala. Prokuratuur vajab protsessi võitmiseks ajakirjanduse poolehoidu.

Savisaar ei tundunud teda ootava protsessi suhtes üldse murelik. Ma ütleks, et ta oli optimistlikult äraootav.

Sel ajal kui meie Innoga Savisaarega juttu ajasime, jooksis meie väike Roosi (1, 8 a) Keskerakonna büroos ringi. Mängis veemasinaga, üritas käänulisest trepist üles ronida ja tegi asja büroo töötajate kabinettidesse.

Paari tunni pärast asutasime end minekule. Kell ligines juba viiele ja tee Võrru on pikk. Võtsin endale veel mõned Kesknädalad kaasa, tegime Edgariga pilti ja läinud me olimegi. Kuni järgmise korrani!



Ülemisel pildil meie Edgari kabinetis, alumisel mina büroo lugemismaterjaliga tutvumas.

Me täname! Annetajate summadest




Kallid sõbrad, kes te meil koju jõuda aitasite.

See postitus on teile.

Täname teid südamest.

Oleme õnnelikult kodus ja seda tänu teile. Aitäh, et meisse uskusite ja meie suurel unistusel täituda aitasite. Te ei kujuta ette, mida see meie jaoks tähendab.

Ma arvan, et palju sõnu ei olegi vaja. Te saate ise aru. Meie nägudelt on näha, kui rõõmsad me oleme.

Natuke korjanduskampaania taustadest ja kogutud summadest.

Kuidas kampaania mõte üldse tekkis?

Oli mai ja meil läks juba seitsmes kuu Lissabonis. Oli plaan tulla üheks kuuks, aga sellest oli märkamatult saanud pool aastat. Jäime pikemaks, sest meie lapsed jäid oktoobris haigeks ja kuna meil olid need kõige odavamad piletid, siis lennufirma neid ei kompenseerinud. Oleksime pidanud uued piletid ostma. Uute piletite ostmiseks raha polnud, sest tööandja, kelle heaks Inno viis aastat ilma puhkuseta rabas, jättis talle osa palgast ja viie aasta puhkuseraha maksmata.

Olime seega plindris ja pidime pead tööle panema. Mida teha? Kuna head sõbrad Võrumaalt tulid meile appi ja toetasid rahaga, siis otsustasime mõneks ajaks Portugali jääda. Et Inno saaks lõpuks ometi välja puhata ja me kõik päikest. Abi oli sellestki, et Lõunaleht oli nõus avaldama meie reisijuttu ja maksis meile selle eest honorari. No ja minu emapalk ka – sain seda aprillikuuni.

Mais läks aga talumatult palavaks ning saime aru, et suveks me enam Portugali jääda ei saa. Pidasime minu sünnipäeva Tasco do Vigarios ära ja otsustasime: hakkame otsima võimalusi koju lendamiseks. Kõigepealt pöördusime minu ema poole, kes pidas lastelastega skype‘is pikad jutud maha ja lubas piletiraha kohe üle kanda, aga jättis selle siis teadmata põhjustel tegemata. Siis pöördusin sõprade poole Facebook’is. Mõned said aidata, aga kuna lennupiletite raha ma kokku ei saanud, siis kulus raha lihtsalt elamise peale ära.

Kuna Lissaboni korterite üürid kerkisid mai lõpus mitmekordseks (enne 500-700 ja alates juunist 1000-1500!), siis olime sunnitud oma Alfama korterist välja kolima. Mu sõber Antonio pakkus välja ühe vanasse lossi ehitatud maamajakese, mis sobivat just minule. Olin rõõmuga nõus, sest olen uudishimulik ja mulle meeldib kogeda uusi asju. Igaks juhuks uurisin, ega seal ometi temperatuur üle 35 kerki, sest seda ma enam ei talu. „No-no,” ütles Antonio muretult. Nõnda me sinna läksimegi, aga kohale jõudes saime kohe aru, et sellesse lossikesse me pikalt jääda ei saa. See oli oma kõrgete treppide ja paljude kukkumisvõimaluste tõttu lastele ohtlik.

Siis saigi mõeldud, et proovime ka blogi kaudu raha korjata. Äkki läheb õnneks ja saame lennupiletite raha kokku.

Aktsioon „Portugalist ära!” algas 14. juunil ja suur oli meie üllatus, kui juba järgmisel päeval oli meie arvele üle kantud 30 eurot. Ega me eriti rohkem lootnudki, aga pidime pikali kukkuma, kui mõne päeva pärast arvet vaatasime: laekunud oli üle 300 euro!!! Ja summa muudkui kasvas: 300st sai 400, 400st 500, 500st 600 ja nii edasi… Kuni koos oli üle 800 euro. Siis andis üks lugeja märku, et Helsingi pileteid saab 700 euro eest. Inno tormas kohe asja uurima, kuid selleks ajaks, kui ta pileteid broneerima hakkas, oli hind hüpanud 900 peale. Natuke jäi puudu ja pidime veel ootama.

Aga raha tuli juurde ja mõne aja pärast oli meil koos 900 ning seejärel juba 1000 eurot. Kokku laekus annetajatelt 1103 eurot ja 49 senti.

Kõige suurem annetus oli üle 100 euro ja kõige väiksem 2. 50 eurot.

Kõige rohkem üle kantud summa oli 25 eurot.

Esimene kampaaniaga seotud annetus tehti 15. juunil ja viimane 18. juulil – bensiini ostmise toetuseks.

Oli ka kaks sihtotstarbelist toetust – 29. 99 eurot minule uue kleidi ostmiseks (tehtud!) ja 25 eurot Katariina kohviku külastamiseks (tehtud!) :).

Olime iga summa üle rõõmsad ja kõik meie mõtted keerlesid kojujõudmise ümber. Kui Inno lõpuks lennu ära broneeris, siis te ei kujuta ette, kui kergendatult me hingasime. Puuuuhhhhhhh! Natuke jäi kripeldama, et kõige odavamat lendu ei valinud – unistasime ju Helsingi lennust ja selle jaoks ka kogusime! – , aga tagantjärele saab selle üle ainult rõõmustada. Sest lisaks Helsingile olid laual Nizza ja Türgi ning te teate, mis seal juhtus. Jumal ikka hoiab meid.

Lisaks annetajate summadele aitasid meil Portugalis hakkama saada minu arvele laekunud Juulikese puudetoetused (Võru linna 80 eurot + riigi 80 eurot) ja peretoetus 150 eurot. Tegime ka ise raha teenimiseks jõupingutusi. Mina tegin tõlketöid ja selle eest laekus minu arvele 11. juulil 100 eurot ning Inno kirjutas lehelugusid, mille eest teenis ca 200 eurot.

Veelkord suur-suur tänu kõikidele toetajatele ja kaasaelajatele!

Kuna toetust sai palutud inimestelt, kellele me meeldime ja/või olulised oleme ning kes leiavad, et oleme nende raha väärt, siis lubame, et jääme nendeks, kes oleme, ja pakume teile ka edaspidi huvitavat ja põnevat lugemist. Blogid – Titeblogi ja Kohvik – lähevad täiskäigul edasi!

Soe kallistus ja pikk pai teile tervelt meie perelt!

Pildid: rõõmsana lennukis. 



_

Blogi meeldib sulle ja soovid meid toetada? Sel juhul tee vabalt valitud summas ülekanne minu (Irja Tähismaa) arveldusarvele Swedbank’is, mille number on IBAN: EE112200001100329486. Välismaalt kandes panga BIC kood: HABAEE2X. Soovid, et kirjutaksime mingil teemal? Sel juhul kanna samale arvele 25 euri ja kirjuta selgitusse, millise teema kajastamist soovid. Tahad, et promoksime mingit üritust, elamust, asja? Kirjuta meiliaadressil irja.tahismaa ät gmail. com.

Kas diktatuur on Eestile lahendus?

Eestis valitseb diktatuur. Seda küll kusagil kõva häälega välja ei öelda, aga see on tõde. See on nn eestimeelne diktatuur, aga sedagi teatud mööndustega. Näiteks EKRE juhid Mart ja Martin Helme seltskonda ei kuulu, sest pole oma natuke rohkem rahvuslike vaadete tõttu sobilikud Brüsseli võimukandjatele. Kuigi EKRE on samasugune natsipartei nagu Soome Perussuomalaiset, siis Soome puhul seda sallitakse, Eestis aga mitte. Soome ongi erand, Euroopa pailaps, kellele anti isegi õigus nõuda nn PIGS riikidele antud laenude tagatiseks garantiisid, saari Vahemeres. Samuti võivad Soome juhid vaatamata Venemaa suhtes kehtastatud karmidele sanktsioonidele kohtuda Venemaa riigijuhtidega ning ajada sanktsioonide varjus äri Venemaaga. Eestile sellist luksust ei lubata. Eestis valitseb mõõdukas, Brüsseliga kooskõlastatud rahvuslus ja teisi vaateid ei sallita. Nii on Eestis taga kiusatud opositsioon, nii EKRE kui Keskerakond. Poliitiline politsei Kapo jälgib teraselt opositsiooni tegevust ja õõnestab seda.

Nii nagu diktatuurile omane, rahvas seda eriti  ei armasta. Seda näitavad avaliku arvamuse küsitlused, mis on Eestis veel lubatud ja vähemalt püüavad paista objektiivsed. Ent valimised võidab alati võimuliit, seegi on diktatuurile omane. Ärge küsige minult, palun, kuidas see käib. Nõukogude Liidus oli see nii - kõik kirusid, aga ikka valiti pukki samad näod. Selline süsteem toimib täna hästi näiteks Hiinas, mis on kaasaja diktatuuri musternäide ja mida kogu maailm viimasel ajal imetleb. Isegi Euroopa Liit, mis varem võttis eeskuju USA-st, on viimasel ajal hakanud rohkem vaatama Hiina poole. Tahetakse korrata Hiina imet. Üks selle ime alustalasid on diktatuur, rahva allutamine ühe poliitilise grupeeringu tahtele. Inimõiguste rikkumiste peale lihtsalt vilistatakse.

Diktatuur on maailmas enim levinud valitsemisvorm. Demokraatiat, või kaasajal pigem näilist demokraatiat saavad lubada endale ainult vähesed väljavalitud vanad riigid nagu Inglismaa ja Rootsi. Isegi USA pole mingi demokraatia, seal valitseb rikaste diktatuur, plutokraatia, süsteem, mida on edukalt kopeerinud Venemaa. Demokraatiat ei soosita isegi neis riikides, kuhu demokraatiat on nö eksporditud. Afhanistanis ja Egiptuses korraldati vabad valimised, aga nende tulemused kuulutati kohe tühisteks. Egiptuses upitati Lääne kaasabil uuesti võimule endise diktaatori Hosni Mubaraki seltskond. Või mis Egiptus, isegi Kreekas ei sobinud rahva arvamus kuhugi, ning seda sunniti Brüsselist muutma. Inglismaal läks samuti rahva arvamus referendumil vastuollu Brüsseli huvidega, aga Inglismaa kui kaasaja parlamentaarse demokraatia hälli peale Brüsseli autokraatlik hammas ei hakka. Diktatuuriga flirtimine pole tänapäeval mingi ime, sest diktatuurirežiimiga on lihtsam asju ajada: selle abil on kergem rahvast allutada ja kontrollida, on vähem nö üllatusi.

Läänele on sobilikum ja mugavam, kui Eestis valitseb diktatuur. Ja kui aus olla, siis on diktatuur valitsenud Eestis viimased tuhat aastat, kui üksikud võnked 1920ndatel ja 1990ndate alguses välja arvata. Võib isegi väita, et ega inimesed Eestis muud moodi ei oskagi, mida on väidetud ka Vene inimeste kohta. Et neile meeldibki diktatuur, selline kindla käega juhtimine. Ja vahet suurt polegi, kes pukis on. Vahel on diktatuur karmim nagu Ivan Julma või Stalini ajal, vahel leebem nagu Gorba ajal. Aga süsteem on ikka sama. Aga mitte ainult Venemaal, Adolf Hitleri puhul armastatakse korrata, et ta tuli võimule demokraatlikul teel, ameeriklased eelistavad viimasel ajal üha rohkem kindla käega juhti.

Diktatuur on mugav valitsejatele, aga väga ebamugav inimestele. Suurtes riikides, impeeriumites nagu Hiina või Venemaa ei kujuta diktatuur erilist probleemi, sest inimesi on palju ja kui mõni hammasrataste vahele jääb, siis leitakse alati uued. Samas väikestes riikides nagu Rootsi või isegi Inglismaa pole diktatuur eriti otstarbekas, sest inimesi on vähe ja kui mõni hammasrataste vahele jääb, siis on kaotust raske korvata. Näiteks Portugalis, kus valitses diktatuur veel 1974. aastal, käis majandus lõpuks alla ning rahvas muutus väga rahulolematuks. Diktatuurile on omane, et uusi ideid ei sallita ja seetõttu kannatab konkurentsivõime. Lõpuks tegi sõjavägi, üks diktatuuri alustalasid ise diktatuurile lõpu, sest sõjaväelased olid väsinud kurnavatest sõdadest Aafrikas. Portugalis saadeti kohe laiali poliitiline politsei, mis võimaldas korraldada vabad valimised, mille võitsid kommunistid, kes olid olnud aastakümneid põlu all. Portugal lakub diktatuuri haavu tänaseni.

Eks Eestis on läinud asi diktatuuriga samuti liiale, mistõttu võib arvata, et kui režiim kukutada ja korraldada vabad valimised, siis võidaks kindlasti praegune opositsioon, see on Keskerakond ja EKRE. Võimuliit teab seda, mistõttu ei lasta EKRE-t ega Keskerakonda kunagi võimule. Eestis kotitakse opositsiooni ja nende juhte samasuguse aktiivsusega nagu Valgevenes, Venemaal või Hiinas. Diktatuur on Eestis mugav lahendus, aga kas ka parim? Portugal on hea näide, kuidas diktatuuri tingimustes kannatavad nii majandus kui kultuurielu. Portugali jaoks polnud see suur kaotus, sest portugali keele kõnelejaid on maailmas tänu Brasiiliale 150 miljonit. Eesti keele kõnelejaid on miljoni jagu ja neid jääb kiiresti vähemaks.

reede, 22. juuli 2016

Pevkur kohtus Johnsoniga: kas Eesti astubki EList välja?


Postimehes on avaldatud pilt, ilmselt selfie, kus siseminister Hanno Pevkur on koos Brexiti-guru, Suurbritannia hetkel kõige popima poliitiku Boris Johnsoniga. Mis? Kas see tähendab, et Eesti astub samuti varsti EList välja või?

Äripäeva investor Toomase portfell on 10 aastat paigal tammunud

Väljavõte Äripäeva veebist.

Äripäev avaldab investor Toomase portfelli pidevalt, ehk ostab ja müüb mingeid aktsiaid, aga nagu graafikust näha võib, on portfell olnud ligemale 10 aastat samal tasemel. Kui 2008-2009 kriisi aegne jõnks allapoole välja arvata.

Ainus tõus oli portfellis 2005-2007, aga siis tõusis kogu turg mühinal, nii et iga suvaline baretiga tädi oleks võinud seda portfelli pidada.

Ma saan aru, et Äripäev pööritab börsil omanike ehk siis Bonnier Grupi vara ja neil on ilmselt savi, mis sellega peale hakatakse. Aga investorid, kel mängus oma raha, neil võib küll kopa ette visata nii nõrk tase. 10 aastaga on inflatsioon suure osa sellest portfellist ära söönud. Ja kui riigi juhtiv majandusleht nii nõrgalt esineb, pole ime, kui terve riigi majandus paigal tammub.

neljapäev, 21. juuli 2016

ID-kaart ei tööta ju!

Eesti propageerib e-residentsust ja sellega seotud digi-ID-d, aga selle aluseks olev süsteem tegelikult ei tööta.

Veetsin ligemale 10 kuud Portugalis ja ma ei saanudki oma arvutis, kus on kõige uuem Mac OS tarkvara oma ID-kaarti tööle. Kaart töötas Irja arvutis, kus on vanem tarkvara ja sedagi ainult Firefoxi brauserit kasutades. Aga sellestki polnud kasu, sest kui sisestasin mälu järgi valed paroolid (olin varem kogu aeg mobiilset id-d kasutanud, aga see lakkas välismaal töötamast, kui Eesti telefoni numbrist loobusin), siis läks kaart lukku. ID-kaart muutus hetkega lihtsalt isikutunnistuseks, millega polnud midagi muud peale hakata. Isikut polnud sellega enam võimalik tuvastada, sest välismaal uusi paroole ei väljastata. Võimalik on tellida uus kaart, mis võtab ligemale kuu aega aega ja maksab veel lisaks raha.

Ka Eestis on pidevalt jama ID-kaardiga, sest see ei ühildu op-süsteemidega. Sama häda oli Nokia telefonidega ja see oli põhjus, miks Nokia kaotas sõja Apple'iga, mille süsteemid on tuntud oma töökindluse poolest. Kus sa ei pea olema eriline taibu, et süsteemid tööle saada.

Mina tahaksin, et Eestis ID-kaardi süsteem, mida on maksumaksja raha eest juba ligemale 15 aastat arendatud, et see lõpuks tööle hakkaks. Pagan võtaks! Kas see on tõesti nii raske ülesanne, või mis?

teisipäev, 19. juuli 2016

Toeta blogi, saad parema blogi!



Lootsite, et kerjamine sai läbi? Noh, siis on mul teist kahju. See oli alles kerjamise peaproov, suurem kerjamine alles algab!

Kui tõsiselt rääkida, siis meie peame seda, mida me siin igapäevaselt teeme, tööks. Ja kuna me oleme mõlemad perfektsionistid, siis me tahame teha seda – ehk blogipidamist – võimalikult hästi. Tahame pakkuda teile parimat, mida Eesti blogimaastikult leida võib. Seda, et oleme õigel teel, näitab blogide edetabel blog.tr.ee – meie Titeblogi on seal tõusnud juba teisele kohale ja Kohvik hoiab 8-9 kohta. Seda tänu teile, kallid lugejad!

Meile on räägitud, et peaksime tegema oma blogi tasuliseks. Mulle see mõte ei meeldi. Igaühel on elus aegu, kus rahaga on kitsas. Teame omast käest. Ma ei tahaks, et keegi jääks meie blogi lugudest ilma ainuüksi seepärast, et tal ei ole hetkel raha. Ei, see mõte ei lähe. Minu kommunistlik hing ja süda protesteerivad selle vastu raevukalt.

Mul on parem mõte. Toetab see, kes tahab, ja millal tahab. Ehk: kui sa loed postituse läbi ja see sulle meeldib või tahad meid lihtsalt toetada, siis kanna üle 5-10 eurot. Aga muidugi võid kanda ka rohkem või vähem. Just nii palju kui sulle hea ja aus tundub.

Kui sind huvitab mingi teema ja sa tahad, et me sellest kirjutaks (näiteks Inno ja Irja hotellide vms edetabel, mida Inno ja Irja arvavad mingist asjast), siis kanna üle 25 eurot ja me kirjutame sinu soovitud teemal nii pea kui võimalik.

Ja kui sa oled korraldamas mingit vahvat üritust või soovid, et me tutvustaks mõnd vahvat asja või elamust ehk teeks sellele reklaami, siis võta meiega kõigepealt ühendust ja lepime tasus kokku. Saad seda teha, kirjutades meiliaadressil irja.tahismaa ät gmail.com.

Põhiline point – kutsume teid, kallid lugejad, blogi tegemises ja paremaks tegemises aktiivselt kaasa lööma.

Meie eesmärk on keskenduda blogipidamisele ja panna see raha teenima, et me ei peaks selle kõrvalt veel mingit lisatööd tegema. Sest iga töö nõuab pühendumist ja kui me Võrumaa Teatajas töötasime, siis jäi blogi jaoks väga vähe aega. Inimene lihtsalt ei jõua kaht vankrit korraga vedada, kuskilt ikka käriseb. Meie aga tunneme, et meie oskame just blogipidamist kõige paremini ja inimene peaks tegema just seda, mida ta elus kõige paremini oskab.

Seega – toetab see, kes tahab, ja just sellise summaga, mida arvab hea ja aus olevat. Arvenumber, kuhu saad blogi toetuseks raha üle kanda, hakkab nüüdsest olema postituste lõpus.

Aitäh, et te olemas olete, maailma kõige armsamad lugejad!

Inno ja Irja Juuli-Roosiga

Blogi toetava ülekande saad teha minu ehk Irja Tähismaa arveldusarvele Swedbankis, mille number on: IBAN: EE112200001100329486. Välismaalt üle kandes panga BIC kood: HABAEE2X.

Eesti on super koht elamiseks

Eestimaine idüll - päise päeva ajal väljas olla, magada või ajakirja lugeda..

Vastab tõele ütlus, et inimeste, elukoha jms väärtusest saad alles siis aru, kui sul seda enam pole. Ning selleks, et Eestit tundma õppida, tuleb siit ära käia, soovitavalt pikemaks ajaks kui mõni nädal. Mina olin ära peaaegu terve aasta ja no mis ma oskan öelda - pole paremat kohta elamiseks kui Eesti. Tagasi tulles ei tunne seda kohta äragi. Imestad ja üllatud positiivselt igal sammul.

Esimene asi, mis silma torkab, on turvalisus. Eestit püütakse küll NATO kindralite poolt sõtta kiskuda ja välismaal elades tundus meedia uudiste põhjal, et sõda algab kohe-kohe. Aga kohapeal on hoopis teine pilt. Eestis pole mingit sõjaohtu. Siin pole sõjaväelasi automaatidega iga nurga peal, nagu on saanud normiks mujal Euroopas. Näiteks Portugalis on püssimehed nii tänaval, kui bussi- ja raudteejaamades, lennujaamades, ühesõnaga igal pool. Sama seis on Prantsusmaal, Inglismaal, Saksamaal, Hispaanias. Siin ei plahvata pommid, ei sõideta veoautoga inimesi massiliselt surnuks. Ning tõenäosus, et selline asi juhtub, on praktiliselt olematu. Seda ei suuda väärata isegi Brüsseli katsed siia potentsiaalseid terroriste sisse tuua. Lapski saab aru, et neil pole Eestis midagi teha. Siin on lihtsalt liiga vähe rahvast, et ühe pommiga märkimisväärset kahju teha. Asi poleks vaeva väärt. Sellepärast nad Eestisse ei kipugi. Pühapäeva hommikul oli harjumatu, samas nii tore kõrgelt Radissoni hotelli aknast vaadata, kuidas Tallinna linn oli täiesti tühi. Mitte ühtegi inimest polnud tänaval! Nagu neutronpomm oleks plahvatanud. Vana armas Eesti!

Teine asi on kliima. Eestis kirutakse külma üle, aga te võite küsida Irja käest, mida tähendab kuumus. 40 kraadi on Lõuna-Euroopas tavaline, aga sellise palavusega lülitub inimene välja, mitte midagi ei suuda teha. Mõelda ka ei suuda enam. Vaatad, kuidas elus püsid. Selline palavus kestab päeval 5-6 tundi ja nõnda päevast päeva. Öösel on üle 20 kraadi sooja, majade seinad lähevad kuumaks, nii et magada tuleb märgade linade vahel. Kas Eestis on sellist aega, palun?! Külmaga teed ahju tule, aga mida teed kuumaga?! Mitte kuhugi pole pugeda kuuma eest. Isegi maa all on palav. Jahutada saab end duši all, aga päevad läbi duši all ei passi. Teiseks pole lõuna pool võimalik suvel päikse käes olla. Sest päike paistab taevast otse ülevalt ja on nii tugev, et tunned, kuidas kõrbed. Pole ime, et suvel lõunaeurooplased päeva ajal väljas ei käi. Istuvad kodus, kuigi ilm on ilus ja päike paistab. Sest väljas pole võimalik olla. Välja minnes peab keha olema kaetud, eriti lastel. Rannas ka ei saa olla, sest liiv on nii kuum, et astuda ei saa. Ainus võimalus on toas passida. Aga kujutate ette, mis tähendab suvi otsa toas olla?! Eestis samas päike paitab õrnalt, siin on võimalik suvel päikse käes olla! Ringi liikuda, sporti teha, ujumas käia. Mida hing veel ihkab?! Täielik paradiis.

Ning muidugi muru. Teate kui hea on muru peal käia või istuda. Portugalis näiteks pole mingit muru. Isegi siis, kui kastad, pole see õige muru. Muru lihtsalt ei armasta kuiva ja kuumust. Metsamarjad ja seened, millest lõuna pool võib ainult unistada. Seal ei kasva metsas muud kui suured puud. Mustikaid saab poest osta hingehinnaga, ja needki on kultuurmustikad, mitte need õiged ja head metsmustikad.

Eestis kiputakse kiruma toitu, aga pole sel toidulgi häda midagi. Piimatooteid ja sealiha kasutatakse natuke liiga palju, mis pole hea südamele ja veresoontele, aga samas on olemas kala - heeringas ja kilu, mis musta rukkileivaga on täiesti võrratud. Sööd ühe leivaviilu ära ja kõht on täis.

Ja loomulikult inimesed. Kes on nagu inimesed igal pool, sellised toredad ja sõbralikud, ainult et räägivad eesti keelt. Ainult Eestis saad rääkida eesti keelt, mis on ühe eestlase jaoks suur väärtus, ning luksus. Nii võibki öelda - Eestis elamine on suurim luksus, mida üks eestlane endale lubada saab. Seda ei korva ükski raha ega asjad.

Lugejad: Balti riikides ei tule tuumasõda

Vaatamata üha pingelisemaks muutuvatele suhetele Venemaaga ja Eesti võimetusele end Vene ohu eest kaitsta arvavad Kohviku lugejad siiski, et Balti riikides ei tule tuumasõda.

Jällegi loogiline, sest seni on tuumanupuga vaid ähvardatud, keegi ei julge seda reaalselt elus rakendada. Tuumasõda võib kaasa tuua kogu maailma hävimise.

Lugejad: Euroopa Liit laguneb ja Eesti peaks EList välja astuma

Nagu selgub Kohviku lugejate seas läbi viidud küsitlusest, siis Euroopa Liit laguneb ja Eesti peaks EList välja astuma, sarnaselt nagu otsustasid äsja inglased.

Eks ta loogiline on. Rikkaimad Euroopa riigid ei kuulu Euroopa Liitu ning paraku ei suuda EL pakkuda mingit turvalisust. Vastupidi, EL oma läbimõtlemata immigratsioonipoliitikaga on muutunud turvariskiks.

Inno 3 punkti, kuidas Eesti uueks luua

Eesti on olnud äraütlemata tubli, endistest NSVL liiduvabariikidest kõige tublim. Näiteks interneti valdkonnas on Eesti saavutanud märkimisväärset edu. Aga, nagu öeldakse, ühte lehma ei saa lõputult lüpsta, see tuli hästi välja soomlaste Nokia puhul, ning loorberitele ei saa puhkama jääda. Eesti on viimastel aastatel stagneerunud ning hakanud vähikäiku tegema. Siin mõned soovitused, mis ei maksa suurt midagi, on vaja ainult veidi pealehakkamist.

1. Veel suurem integreerumine Soomega! Läti ja Leedu on head, aga Soome on veel parem. Kolme Balti riigi SKP on kokku 90 miljardit dollarit, Soome oma 230 miljardit ehk üle kahe korra rohkem kui Balti riigid kokku. Soome silda ei pea tingimata ehitama, aga tuleks soodustada Eesti-Soome läbikäimist. Eestlaste töötamine Soomes pole mingi mugavus, vaid suur eelis, sest raha tuleb lõpuks otsaga Eestisse. Võiks kaaluda tasuta laevaühenduse loomist Soomega, sarnaselt Tallinnas loodud tasuta ühistranspordiga.

2. Raudteed korda! Rail Balticat ei ole vaja, sest üle 200 km/h kiirust on raske saavutada, pealegi on see ohtlik. Piisab 100 km/h kiirusest ja seda Eesti olulisemate sõlmpunktide vahel. Selleks tuleks olemasolevat raudteed täiendada, rajada üks lisarööpmepaar ning korralik ühendus Valka, kust edasi saab istuda Läti rongi peale. Eesti jaoks on olulisemad ühendused riigis sees kui vähe kiirem sõit Riiga, Vilniusse või Varssavisse. Eeskuju saab võtta näiteks Portugalist, kus toimib väga korralik ja kiire riigi-sisene raudteevõrk. Kui vaja kiiremat sõitu, saab tulevikus Euroopasse sõiduks rajada koos Soomega hyperloopi.

3. Kiire internet igasse kodusse! Kiire internet peaks Eestis olema inimõigus, sest interneti kiirus on just see, mis eristab ühtesid piirkondi teistest, mis annab eelise ja võimaluse internetiga seotud ettevõtluseks. Kiire, see on vähemalt 100 Mbit/s kiirusega internet peaks olema sama elementaarne nagu vesi ja elekter. Internet peaks olema kiirem just maapiirkondades, kus inimeste sõltuvus internetist on suurem. Võimalused selleks on olemas, küsimus on ainult tahtmises. Praegu on kiire internet võimalik vaid linnades, kus muud tingimused on nagunii paremad.

esmaspäev, 18. juuli 2016

Säh sulle kiiret internetti ehk kuidas telekomifirmad on riigil mütsi pähe tõmmanud


Võtsin pakkumise kiire, see on siis allalaadimiskiirusega vähemalt 100 Mbit/s interneti paigalduseks ühel väikelinna aadressil. Selline kiirus peaks olema tänapäeva Eesti peres standard. Ja mis selgus - selle eest küsitakse 5000 eurot. See on siis paketi eest, mida paljude suuremate linnade kortermajades pakutakse niisama.

Ja mis me räägime siin haldusreformist, palun. Eesti riik, ehk siis rahvaesindajad on lasknud telekomifirmadel mütsi pähe tõmmata. Eesti Telekom lasti nii ära erastada, et neile ei pandud mingit kohustust interneti väljaehitamise osas. Samuti on lastud telekomifirmadel ärastada EstWin projekt. Sellest on saanud EstLose. E-riik my ass, ausõna!

Ja siis imestatakse, et maapiirkonnad jooksevad rahvast tühjaks. Vaadake peeglisse, otsustajad!

Tagasi Eestis ja kohe Edgari poole!




Need, kes arvasid, et me ei tulegi koju nagu lubasime, eksisid - oleme kodus tagasi!

Hakkasime 15. juulil kella kahe paiku Lissabonist sõitma ja jõudsime 16. juulil kella kahe paiku Tallinna. Ööbisime Tallinnas ja hakkasime pühapäeval Võru poole sõitma. Poolel teel tegime peatuse legendaarse Tallinna linnapea Edgar Savisaare pool, kes meid lahkelt vastu võttis. Sai arutatud pikalt ja laialt nii Eesti politiika kui ka muude huvitavate asjade üle. See oli meie esimene kohtumine üle mitme aasta. Edgar ei olnud üldse muutunud - ta oli täpselt nii teravmeelne kui ma teda mäletasin.



Pärast Edgari poolt läbi astumist sõitsime Rakvere ja Tartu kaudu Võrru. Jõudsime koju pühapäeva, 17. juuli õhtul kell kaheksa. Olime rõõmsad, aga väsinud. Sõime õhtuks Rimist koju kaasa ostetud musta leiba, merevaiku, heeringat, kilu ja kohukesi ning need maitsesid paremini kui mistahes mereannid.

Elagu Eesti!

Aitäh, sõbrad!!

reede, 15. juuli 2016

Kuidas me pääsesime Nizzast



Ohoh. Kuidas me küll jumalat tänasime, kui natuke aega tagasi oma hotellitoas televiisori avasime. Kõik uudistekanalid rääkisid ainult Nizzast. Kuidas veoautojuht oli rahvale otsa sõitnud. 70 surnut, 100 vigastatut.

Kui oleks teostunud meie esialgsed plaanid, siis me oleks olnud täna õhtul Nizzas. Ja just sel ajal, kui see õnnetus juhtus. Inno nimelt avastas Skyscanneri kaudu lennupiletite hindu vaadates, et kõige soodsam oleks lennata koju Nizza kaudu. Piletid neljale maksid ainult 680 eurot. Oleksime jõudnud täna õhtul Nizzasse, veetnud öö Nizzas ja lennanud homme Nizzast Tallinna.

Pakkumine oli väga soodne, aga jäime millegipärast kahtlema. Miski ei tundunud selle juures päris õige. Olime ju kogu aeg rääkinud, et tahame lennata Helsingi kaudu. Ok, Helsingi lend maksis 945 eurot, seega pea 300 eurot rohkem, aga tundus, kuidas nüüd öeldagi, turvalisem. Kõhutunne ütles nii.

Nüüd selguski, et oma kõhutunnet tuleb usaldada. Ja alati ei ole odavam parem. Vaatan praegu telekast, kuidas hirmunud inimesed mööda Nizza tänavaid jooksevad ja mõtlen, et nende seas võiksime olla ka meie. Koos lapsekärudega! Judinad jooksevad üle selja, kui sellele mõtlen.

Inno viskas enne lennu ära bukkimist veel nalja, et lähme muidugi Nizzasse, kunagi müüdi Hansapanga pensionikindlustust Andrus Veerpaluga, kes ütles, et kui teed kindlustuse, siis saad puhata Nizzas. „Meil pole mingit kindlustust, aga oleksime Nizzas,” ütles Inno.

Nüüd Innol muidugi mingit naljatuju pole. 70 hukkumut, 100 vigastatut. Naljakat ei ole siin midagi. Inno on jumala õnnelik, et 300 eurot rohkem maksime ja homme ikka Helsingisse lendame.

Aga jah, täna õhtul läheme magama jumalat tänades. Homseni!

P.S. Rahaliselt saame hakkama. Arvel on hetkel 80 eurot, loodetavasti piisab sellest Võrru jõudmiseks. Helsingis oleme öö minu onu juures. Inno ainult muretseb, kas meil Võrru jõudmiseks bensiiniraha jagub, nii et kui kellelgi on veel soovi meid toetada, siis võtame abi rõõmu ja tänuga vastu. Meie kojulennule saab hoogu juurde anda, tehes vabalt valitud summas ülekande minu ehk Irja Tähismaa arveldusarvele Swedbankis, mille number on: IBAN: EE112200001100329486. Välismaalt üle kandes panga BIC kood: HABAEE2X.
Kes teeb vähemalt 25-eurose annetuse, saab soovi korral vastukingiks minu Portugalis ilmuva inglisekeelse raamatu – sel juhul märkige palun selgituseks „Raamat”. Kui te raamatut ei soovi, siis kirjutage lihtsalt „Toetus”.

Aitäh kõikidele toetajatele ja kaasaelajatele ning näeme juba varsti Eestis!!!

Pildil Inno ja lapsed pühapäeva õhtul mägikülakese jalgpalliklubis Portugali meeskonnale kaasa elamas. 

kolmapäev, 13. juuli 2016

Swedbank lahendas probleemi sekunditega

Eile tekkis meil meie Lissaboni ööbimiskohas probleem. Hotell, kus öö veetsime, blokkis minu arveldusarvel topeltsumma ja ma ei saanud enam hotelli eest maksta. Ehk raha oli küll arvel olemas, aga sellel oli peal mitmekordne blokeering. Hotell ise oma viga ei tunnistanud, väitis, et selline on standardpraktika, ja soovitas võtta ühendust oma pangaga.

Üritasime nendega vaielda, aga see ei viinud kuhugile. Portugallased on interneti alal täielikud juhmardid. Kui ma siin kümme aastat tagasi elasin, siis kurtis mu eks Joáo, kes oli Portugali rahandusministeeriumi arvutite osakonna juhataja, et tema osakonnas töötas üks mees, kes ei osanud arvutit välja lülitada. See ei ole nali! Portugallased on toredad inimesed, aga internetist ei tea nad midagi ja internet on siin nii aeglane nagu Eestis kakskümmend aastat tagasi.

Helistasin siis Swedbanki. Ise mõtlesin, et hea, kui nad selle probleemi paari päevaga ära lahendavad. Aga näe - telefonile vastas väga meeldiva häälega klienditeenindaja, kes sai kohe mu murest aru ja võttis blokeeringu sekundiga maha. Täielik ime! See tegi südame soojaks. Küll oli hea vahelduseks suhelda inimesega, kes ei ole arvutiasjanduses kui teiselt planeedilt!

Midagi ei ole teha - mida päev edasi, seda enam armume Eestisse ja tahame siit Portugalist võimalikult kiiresti jalga lasta :).

Minu raha püsib aga nüüdsest kindlalt Swedbankis :).

Alustasime teed kodu poole



Esmaspäeval algas meie tee Portugali kõrgeima mäetipu Serra de Estrela lähedal asuvast külakesest koju Eestisse. Kutsusime külakesse takso, sõitsime sellega nelja kilomeetri kaugusel olevasse linnakesse nimega Oliveira do Hospital, siis sealt bussiga Coimbrasse ja Coimbrast rongiga Lissaboni. Praegu oleme Lissabonis ja valmistume lendamiseks.

Rahalisest seisust. Saame hakkama, näljas ei ole, aga kuna väikeste lastega reisides on hea ja turvaline olla, kui sul on ka mingi varu, siis võtame heasoovlike inimeste toetuse rõõmuga vastu. Ehk kui me sulle meeldime ja/või olulised oleme ning sa leiad, et oleme sinu raha väärt, siis võid teha enda vabalt valitud summas ülekande minu ehk Irja Tähismaa arveldusarvele Swedbankis, mis on: IBAN: EE112200001100329486. Välismaalt üle kandes panga BIC kood: HABAEE2X.

Kes teeb vähemalt 25-eurose annetuse, saab soovi korral vastukingiks minu Portugalis ilmuva inglisekeelse raamatu – sel juhul märkige palun selgituseks „Raamat”. Kui te raamatut ei soovi, siis kirjutage lihtsalt „Toetus”.

Aitäh kõikidele toetajatele ja kaasaelajatele ning näeme juba varsti Eestis!!!

P.S. Täna laekus 25 eurot ühelt toredalt inimeselt, kes kirjutas selgitusse, et see on Katariina kohviku külastamiseks. TE OLETE NII ARMSAD. Aitäh! Otse loomulikult on üheks esimeseks kohaks, kuhu me Võrus sammud seame, Katariina kohvik.

Pidil Roosi issiga bussis, teel Oliveira do Hospitalist Coimbrasse. Rohkem pilte kojutulekust Titeblogis.

esmaspäev, 11. juuli 2016

Võit!

Irja Portugalis.

Irjat seob Portugaliga mingi maagia. Kui ta siin eelmine kord oli 2004. aastal, toimus aamuti jalgpalli EM, siinsamas Portugalis ja Portugal sai oma parima tulemuse, tulles finaalis Kreeka järel teiseks.

Nüüd oli Irja taas Portgalis, taas oli EM ja Portugal võitis, Prantsusmaal prantslasi. Portugal saavutas oma seni parima tulemuse. Midagi pole teha, Portugalil läheb hästi, kui Irja siin on. Ma ütlesin Irjale, et võibolla on see mingi märk, Irja lubas homme seda teemat kommenteerida.

pühapäev, 10. juuli 2016

Portugal valmistub tiitlimatšiks

Motoparaad täna Portugali mägikülas Serra da Estrelas.

Äsja möödus meie majast siinses mägikülas Serra da Estrela ligidal ligi paarisajast mootorrattast koosnev paraad, mis andis signaali ja lehvitas Portugali lippudega. Kohe on näha, et jalgpallirahvas Portugal valmistub otsustavaks matšiks. Kas õnnestub parandada 12 aasta tagust olukorda, mil Portugal jäi kodus otsustavas tiitlimatšis alla Kreekale.

Kell on pool kuus. Mänguni, mis algab kell 8 on aega kaks ja pool tundi.

Varem pole Portugal ühtegi tiitlimatši võitnud. Sama kaugel Euroopa meistri tiitlist oldi 12 aasta tagasi kodus mängus Kreeka vastu. Eks näis, kuidas läheb Prantsusmaal, kus vastamisi ollakse kodus mängivate prantslastega.

Siin väike video ka asja kohta:

Kas fado või festa? Portugal hoiab täna hinge kinni



Ma mäletan seda suve 2004. aasta põrgupalavas Lissabonis nii selgesti. Ma elasin siis ju siin ja sisendasin veel endale, et minust saab portugali mehe naine. Otse loomulikult elasin ka mina kõigest hingest kaasa jalgpalli EMile, mida korraldas Portugal. Iga ihurakuga, sest see oli siis minu maa. Ma üritasin teda armastama õppida.

Alguses läks hästi. Väga-väga hästi. Portugal oli hoos ja võitis ühe matši teise järel. Võib julgelt öelda, et selle turniiri kõige parem meeskond oli Portugal. Portugal pidanuks võitma. Kõik rääkisid, et Portugal võidab. Kõik portugallased lootsid seda kõigest südamest. „Ükskord peab see igavene fado ju ometi lõppema,” ütles Joáo, mu elukaaslane. „Portugal on nii pikka aega melanhoolias elanud. Nüüd võiks see ometi juhtuda, sest Portugal vajab uut tõusu ja optimismi nii väga.” Joáo arvas, et kui Portugal EMi võidaks, siis see uus tõus ja optimism tulekski. Sest portugallased on jalgpalliusku rahvas. Kui neil läheb jalgpallis hästi, siis nad on rõõmsad. Kui halvasti, siis kurvad.

Alguses läkski hästi ja tegelikult läks hästi kuni päris lõpuni välja, sest Portugal sai finaali. Finaali! Kõik mu sõbrad olid õnnest joobunud. Mina olin natuke vihane, sest pärast iga võidetud matši, mida me vaatasime alati suure kambaga koos, kas meie pool või Antonio juures, läks alati lahti suur tähistamine. Alati oli vaja minna Bairro Altole ja seal täiest kõrist laulda, kõik baarid läbi käia ja pärast tuikudes autorooli istuda. Koju saime alles kella nelja-viie ajal hommikul. Siis läks Joáo tuikudes tööle. Mul olid enne viimast mängu närvid öisest ülevalolemisest ja Joaó järele valvamisest (et ta purjuspäi avariid ei teeks) täiesti läbi.

Seepärast lootsin isegi väheke, et Portugal kaotaks Kreekale. Sest ma kujutasin ette, millise triangli pean kaasa tegema, kui tuleb võit. FINAALIVÕIT. Appi, mõtlesin ma. Ma ei jaksa enam. Aga kui nägin, kuidas mu sõbrad mängule kaasa elasid, siis muutsin kiiresti meelt. Lootsin lõpuminutitel NII VÄGA, et Portugal võidaks.

Kuid Portugal ei võitnud. Võitis Kreeka, kes mängis kaitses. Kes polnud kaugeltki mitte kõige parem meeskond. Kes ei väärinud seda võitu absoluutselt.

PORTUGAL KAOTAS. PORTUGAL KAOTAS FINAALIS OMA KODUMAAL. Valus oli vaadata, kuidas kreeklased pärast mängu rõõmustasid. Kuidas portugallased, pilk maas ja saba sorgus, oma urgudesse pugesid. Millised olid nende silmad järgmisel hommikul. Loomulikult ei järgenenud sellele häbistavale kaotusele mingit tähistamist. Isegi Cristiano Ronaldo nuttis telekaamerate ees. Terve Portugal nuttis.

Nüüd peab Portugal alistama Prantsusmaa TEMA kodumaal. Kas see õnnestub? Portugallaste silmad on taas lootusrikkad. Küsisime neilt, mida nad arvavad.

Nad ei julge eriti midagi arvata. Vastuseks viibatakse käega, kehitatakse õlgu ja tänatakse õnne, et Portugal ei kohtu täna Saksamaaga. Sest Saksamaaga oleks olnud raskem mängida kui Prantsusmaaga.

Pean siinkohal tegema väikse ülestunnistuse. Mul on väga kahju, et Saksamaa finaali ei jõudnud. Olen olnud Saksamaa fänn nii kaua kui ennast mäletan. Juba lapsena tõusime isaga alati Saksa hümni ajal püsti ja laulsime kõva häälega kaasa. Minu isa oli ka Saksa meeskonna fänn.

2004. aastal oli Lissabonis palju sakslasi ja ükskord kui ma linna peal jalutamas käisin, siis sain kamba saksa fännidega tuttavaks. Kelle poolt oled, küsisid nad minult. Ma ei suutnud valetada. Loomulikult Saksamaa, ütlesin mina.

Mul ongi alati suur dilemma, kas olla Saksamaa või Portugali poolt. Mulle meeldivad mõlemad meeskonnad, aga erinevatel põhjustel. Täna on õnneks lihtne. Ma olen Portugali poolt. Elan neile kogu hingest kaasa. Ja loodan, et näen homme hommikul rõõmsate silmadega portugallasi. Ja saan helistada Tozéle ja Fredile ning soovida neile õnne!

Pildil mina 2004. aastal Lissabonis.

PS. Kohvik on täna Portugalis ja elab väikeses mägikülakeses tänaõhtusele jalgpallilahingule kaasa. Toome teieni vahetud emotsioonid, püsige Kohviku lainel! 

Reisifondi tuli jälle raha juurde - kahe päevaga laekus 75 eurot!



Meie lugejad vist ikka armastavad meid – natuke aega tagasi hõikasin välja, et maksime viimase raha lennupiletiteks ära ja arvele jäi ainult kaheksa eurot.

Täna arvet vaadates oli jälle rõõmus üllatus – reede ja laupäevaga oli laekunud 75 eurot! Suur tänu teile, kallid sõbrad! Saime tänu sellele poes käia ja endale ning lastele süüa osta. Kummalgi päeval kulus ca 25 eurot (kokku 50), nii et meil on nüüd järel veel 25 eurot.

Kui kellelgi on veel soovi meid aidata, siis võtame selle abi tänuga vastu. Meie kojutulekut saab toetada, tehes enda vabalt valitud summas ülekande minu ehk Irja Tähismaa arveldusarvele Swedbankis, mille number on: IBAN: EE112200001100329486. Välismaalt üle kandes panga BIC kood: HABAEE2X. Aga teeme ka nüüd nii, et toetavad ainult need, kellele me meeldime/olulised oleme ning kes leiavad, et oleme nende raha väärt :). .

Kes teeb vähemalt 25-eurose annetuse, saab soovi korral vastukingiks minu Portugalis ilmuva inglisekeelse raamatu – sellisel juhul märkige palun selgituseks „Raamat”. Kui te raamatut ei soovi, siis kirjutage lihtsalt „Toetus”.

Sügav kummardus kõikidele toetajatele ja kaasaelajatele ning näeme juba varsti Eestis!!!

Esmaspäeva hommikul kutsume siia mägikülla takso, laadime oma kodinad peale ning sõidame väikelinna, kus läheme bussi peale. Kuhu edasi, sellest kuulete juba täpsemalt esmaspäeval. Nii palju võib ette ära öelda, et näeme taas oma armsat Lissaboni :).

Ülemisel pildil Inno ja Juulike talvel Tejo jõe ääres jalutamas. 

Läks pakkimiseks! Mis asjad kaasa võtame, mis jätame?



Juhhei, lõpuks ometi pääseme sellest põrgupalavusest! Täna elame veel oma armsale Portugalile kaasa, kui ta Prantsusmaaga jalgpallilahingut peab, aga esmaspäeva hommikul võtame oma seitse asja ja minekit! Hüvasti, mägikülake!

Inno juba kirjutas Titeblogis, et eile oli nii kuum, et võttis mõistuse ära. No mina ei jaksanud isegi blogida mitte. Ja kommentaatorid, vabandust – ma ei jaksa praegu teile vastata. Kunagi hiljem. Kui midagi väga olulist on küsida, siis küsige uuesti.

Täna hommikul ärkasime vara, sest lapsed muutusid juba kella kuue ajal rahutuks ja hakkasid vigisema. Mis oligi tegelikult iseenesest väga hea, sest see tähendas seda, et saime kasutada varahommikust jahedust (kui kahtekümmet kraadi saab jaheduseks nimetada!) selleks, et nõu pidada, kuidas me oma asju pakime ja kui palju asju üldse kaasa võtame. Algne mõte oli rebida kõik asjad kaasa – kaks kohvrit, laste kärud (kokku 6), kõik riided, kõik mänguasjad, kõik raamatud, kõik-kõik.

Aga ma hakkasin mõtlema sellele, et kuidas me siit nende kõikide asjadega läheme. Nagu koormakandjad eeslid (minu isa armastas seda väljendit kasutada inimeste kohta, kes igale poole oma asju kaasa veavad). Kui on NII PALAV. Juhtub veel nii, et Eestisse jõuavad küll asjad, aga meie kukume nende vedamisest tekkinud kurnatusest kokku. Ohverdame end asjade nimel.

„Ei!” otsustasin mina. Me võtame kaasa ainult hädavajaliku. Inno võtab oma seljakoti ning mina oma roosa arvutikoti ja väikese punase Tommy Hilfigeri koti, kuhu mahutan mõned enda ja mõned laste riided. Ja üht-koma-teist veel. Osa lasteasju ja mõned kosmeetikaasjad saab toppida laste kärude taskutesse. Siis veel minu käekott ja ongi kõik! Kohvrid ja teised kärud (neli paari kergkärusid) jätame siia. Niikuinii pean kevadel tagasi tulema, siis saan nad kaasa haarata. Pealegi on asjad alati asendatavad, inimesed aga mitte.

Mõeldud-tehtud! Panime lapsed Muumi-multikaid vaatama ja hakkasime pakkima. Inno pakkis oma seljakoti ja mina oma kotid. Valisime, millised enda ja millised laste riided kaasa võtta ja millised siia jätta. Lasteasjadest said kaasa paar T-särki kummalegi, paar lühikesi pükse, paar pikki pükse, sokid, jakikesed, jalanõud. Mina võtsid kaasa oma vana kleidi, uued kleidid, Hilfigeri kampsuni ja seeliku. Kõik laste mänguasjad peale Aurorale Lissabonist ostetud omanimelise nuku jäävad siia (tal on Võru kodus hunnik mänguasju). Juulikesele võtame kaasa tema lemmikkummiraamatu. Inno võtab kaasa oma Timberlandi püksid ja Calvin Kleini ning Hilfigeri särgid. No ja siis arvutid ja muu arvutiasjandus muidugi. Mõned kosmeetikaasjad (päikesekaitsekreem, aftersun, Hauschka jumestuskreem, läätsed, läätsevedelik). Kaks raamatut, mis ma siit ostsin ja mis mul veel lugemata (Salman Rushdie ja Martin Amis).

Ja ongi kõik. Vist. Kui midagi veel, eks siis annab kuidagi ära mahutada. Aga väga hea, kerge tunne on, et asjad pakitud said ja võime rahumeeli tänast päeva ja õhtust matši nautima hakata!

Siin on minu kotid:


Ja siin Inno seljakas: 

Sõja update: Suuremaks madinaks läheb hoopis Leedu-Poola piiril

Balti riikide kaitse põhiline pähkel on Suwalki koridor, NATO terminoloogias SK Gap, väljavõte Wall Street Journali veebist.

Äsja lõppenud NATO õppuse põhiline eesmärk oli õppida kaitsma Balti riikide kõige nõrgemat kohta: Leedu-Poola piiril asuvat 64-kilomeetri pikkust Suwalki koridori ehk NATO terminoloogias SK Gap-i. Nimelt, nagu kirjutab Wall Street Journal, NATO allikate väidetele tuginedes võib Venemaa selle Kaliningradi oblasti ja Valgevene vahele jääva maariba kiiresti sulgeda ja Balti riigid jäävad kotti. Neile ei saa enam väljast poolt abijõude saata.

Nõnda on NATO peamine ülesanne see koridor avatuna hoida ja selle ülesande täitmist harjutatigi Anakonda õppuse käigus.

Eesti jaoks on asjas positiivne külg see, et kui peaks tekkima konflikt NATO ja Venemaa vahel, siis peatähelepanu ja põhiline sõjaline aktiivsus polegi Eesti-Vene piiril, nagu seni ekslikult arvatud, vaid just sel 64-kilomeetrisel lõigul. Liitlastel on 72 tundi aega see lõik kontrolli all hoida. Kui seda ei suudeta, siis võib Venemaa efektiivselt Balti riigid ära lõigata, nii nagu tehti Krimmiga.