neljapäev, 2. oktoober 2014

Äripäeva uus veeb ei kõlba kuhugi

Äripäeva uus veeb.

Eile oli Äripäeva veeb peaaegu terve päeva maas ja see tekitas huvi, mis nüüd lahti? Kas mingi küberrünnak on tabanud taas Eesti ajakirjandust? Või tuldi Venemaalt Eesti saite lugema seoses Jaak Joala surmaga?

Täna hommikuks selgus, et ei ühte ega teist- Äripäev on maha saanud veebi uue kujundusega, mis peatoimetaja jutu kohaselt on kümnendi suurim investeering. Khmm. Väliselt paistab asi küll pigem vana ja kulunud, midagi sellist, mida kunagi viljeles Äripäeva emaväljaanne, Rootsi majandusleht Dagens Industri. Siis tegi Dagens suure hüppe edasi, mida kopeeris kohe Äripäev. Ja mis pole üldse hull:


kuna on pilkupüüdev ja ohtralt pildimaterjaliga varustatud. Sest olgem ausad, lugeja ei tule veebi mitte kuiva teksti, vaid piltide pärast. Mida Äripäeva veebis kahjuks enam pole. Äripäev sarnaneb üha enam Eesti, või selle majandusega, mis on mattunud kuhugi mugavustsooni ja stagneerunud. Mis võibolla polegi paha, kui majandusleht on riigi majanduse nägu- vähemalt on investoril teada, mis värk on ja oma nina pole mõtet siia toppida.

Äripäev veebilt kui Eesti veebinduse ühelt teerajajalt oleks oodanud eelkõige interaktiivset infograafikat (üks näide siin), mis praegu maailma veebinduses laineid lööb ja lugejaid köidab. Aga see on täiesti puudu.

Äripäeva praegune igav kujundus läheb ka lehe formaadist välja. Kui Äripäeva paberleht on, või vähemalt tahab olla kujunduse poolest särtsakas ja nooruslik, isegi seksikas, siis Äripäeva veeb on muutunud igavamast igavamaks. Isegi maailma kõige igavama kujundusega (see on taotluslik) väljaanne Frankfurter Allgemeine (FAZ), isegi selle väljaande veeb on, ma ütleksin särtsakam kui Äripäeva oma:


No ja sisselogimise nõudega on ka kommentaarium ära tapetud. Oleks võind siis kasvõi läbi Facebooki või Twitteri või LinkedIni lasta kommenteerida, aga ei, astuti samasse ämbrisse, kuhu varem on astunud Eestis Päevaleht ja välismaal lugematu hulk väljaandeid.

kolmapäev, 1. oktoober 2014

Filmisoovitus: Dirty Wars

Kaader filmist Dirty Wars.

Kohvik soovitab uuriva ajakirjaniku Jeremy Scahilli dokumentaalfilmi Dirty Wars (2013).

Film räägib sellest, kuidas Iraagist ja Afganistanist alanud sõjategevus on kandunud üle terve maailma, ligi 40 riiki ja laieneb kiiresti edasi. Sõjal ei paista kusagilt lõppu tulevalt.

Afganistanis viibinud Eesti sõdurid on rääkinud muu hulgas, et aeg-ajalt võeti nad kopteri peale ja viidi nn reididele, mille sisust on keelatud rääkida. Film räägib sellest, mida 2010. aastal nende nn reidide käigus tehti.

Eesti vaataja jaoks on film küllalt mõtlemapanev, sest kui USA peab mitteametlikku sõda kümnetes riikides üle maailma, annab see teistele, näiteks Hiinale või Venemaale õigustuse pidada samasuguseid sõdu, näiteks Ukrainas ja Moldovas, aga võimalik, et ka Balti riikides. USAl on raske sekkuda, sest on ise samasuguste asjadega seotud.

Siin veel mõned kaadrid filmist.

kolmapäev, 10. september 2014

ACTA tuli Ansipile bumerangina tagasi

Väljavõte Postimehe veebist.

Eestis on Ansipi saamist Euroopa Komisjoni ühtse digitaalturu asepresidendiks presenteeritud kui mingit suurt saavutust. Aga tegelikult? Mis koha ta siis õigupoolest sai?

Kui uurida lähemalt Euroopa Komisjoni veebi, siis võib sealt välja lugeda, et Eesti ja kogu Euroopa üheks võimekamaks poliitikuks peetud Ansip pole saanud isegi voliniku kohta- ta on lihtsalt projektijuht, mis on peidetud kõlava asepresidendi nime taha. Umbes nii nagu endine Äripäeva ajakirjanik Janek Mäggi võeti kunagi Ühispanka asepresidendiks- palk ja tööülesanded jäid ikka tavalise PR-töötaja tasemele. See on paljudes organisatsioonides kombeks- meelitada inimesi kõlava nimega, kuigi midagi muud selle taga ei pruugi ollagi.

Põhjus, miks Ansipile voliniku kohta ei jagunud on lihtne: Euroopa Liit on lihtsalt nii suureks paisunud, et voliniku magusaid kohti kõigile ei jagu. Igal juhul Eesti jaoks suur kukkumine Siim Kallase varasemalt transpordivoliniku tähtsalt kohalt.

Ja andke andeks- Ansip ja digituru arendaja. Alles see oli, kui ta Euroopa digiarengu eest võitlejaid, Elver Lohot ja teisi seemnesööjateks sõimas. Aga pole hullu, paistab, et Komisjoni uuel presidendil Jean-Claude Junckeril on huumorisoont- panna Ansip seemnesööjaid teenindama. Siin on tunda väikest kättemaksu lõhna selle eest, et Ansip Eestis Junckeri partei sõsarerakonna IRLi liikmed valitsusest välja viskas. Nüüd peab ise selle eest viis aastat seemneid sööma. Loodetavasti on tal tefloonmütsike juba valmis vaadatud.

Mis muudesse kohtadesse puutub, siis ei läinud ka soomlastel hästi- Olli Rehni majandus- ja finantspoliitika võtmekoht läks prantslasele Pierre Moscovici'le ja asemele said sommid samasuguse projektijuhi koha nagu on Ansipil. Nõndasama juhtus lätlastega. Seevastu Euroopa välisministri võtmekoha sai omale Itaalia. Siinse piirkonna vingeima ameti - Euroopa Ülemkogu eesistuja koha sai poolakas Donald Tusk. Balti riikide ainsa volinikukoha - tervise ja toiduohutuse oma sai leedukas Vytenis Andriukaitis.

neljapäev, 4. september 2014

Miks Obama tegelikult Eestis käis?

Etteruttavalt pean tunnistama, et Obama mulle meeldib: ta vähemalt lubas lõpetada sõjad Iraagis ja Afganistanis, mille kulu ja kahju kogu maailma üldsusele on olnud üüratu, kui välja arvata sõjatööstus ja mõned sõjalised funktsionäärid eri riikides, ja mis tõi endaga lõpuks kaasa ülemaailmse finantskriisi, mille kahju Ida-Euroopale, kaasa arvatud Eestile võib juba võrrelda teise ilmasõja ja sellele järgnenud Stalini aja koledustega. Sõjad, mis tõid kaasa USA nõrgenemise, mis omakorda on muutnud julgemaks Hiina ja Venemaa, mille vilju näeme täna Ukrainas ja isegi Baltimaades.

Kogu Eesti avalikkus näib olevat ühe mehe külaskäigust justkui transis, aga kui kainelt mõelda, siis ei juhtu asjad kunagi juhuslikult. Niisiis, miks siis ikka tuli Obama Eestisse just nüüd?

Kui tuua paralleele ajaloost, siis võib küsida, miks käis USA eelmine, üle aegade ilmselt kõige lollim USA president George Bush Eestis. Ka Bushi visiidi ajal oli Eesti avalikkus vaimustuses ja kiitis iga tema silmapilgutust justkui mingit jumalikku ilmutust. Nojah. Tegelikult käis Bush muidugi Eestilt lunimas toetust oma sõjalistele plaanidele Lähis-Idas, kuna enamik mõtlevaid inimesi ja riigijuhte olid selleks ajaks end sellest juhtumisi maailma võimsaima riigi juhiks saanud rumalast kristlikust usufanaatikust distantseerinud. USA ja tema president olid muutnud karikatuuriks ja üldiseks naerualuseks, kelle kokku klopsitud "tahte koalitsioon" oli kokku varisenud, kui välja arvata sõpradeks jäänud kaks riiki maailmas: ühelt poolt Eesti, teiselt poolt Albaania. Isegi britid tegid näo, et nad USAga tõsiselt koostööd ei tee; Bushiga diilitanud peaminister Tony Blair, kes vahepeal oli koguni Euroopa Liidu presidendi kandidaat, kadus kui peksa saanud peni kuhugi laua alla peitu ja pole sealt tänaseni väljunud.

Eesti ja eestlased on ses mõttes toredad, et kui neid kiita, siis nad teevad kõik, mis vaja. Nutikate sakslaste poolt sajandite jooksul aretatud ja kuulekaks dresseeritud rahvas. Umbes sama hea nagu Saksa lambakoer.

Niisiis, nagu võib aru saada, ei juhtu olulised asjad siin ilmas kunagi niisama juhuslikult ja tundes lähemalt pragmaatiliste ameeriklaste hinge-elu, siis võib öelda, et USA president ei tule kunagi Eestisse siis, kui eestlastel on teda vaja, vaid siis ja ainult siis, kui temal on eestlasi vaja. See jutt, et USA tuleb Eestile Venemaa agressiooni korral appi, on selge demagoogia, mis paistab hästi Ukrainas: no kes on Ukrainale ilmselt ajaloo kõige raskemal hetkel appi tõtanud?! Kes tuli Eestile appi 1939. või 1944. aastal? Vastupidi, nagu mäletame, jagas USA president rõõmsalt maailma koos Staliniga ja jättis eestlased Stalini söödaks. Tõsi, veidi hiljem, kui Stalin oma USA sõpradele selja keeras, siis kaevati sahtlist välja ilus jutt, et USA pole kunagi Eesti okupeerimist tunnustanud.

On selge, et Eesti-sugune pisiriik on vaba ja sõltumatu ainult oma suure naabri Venemaa armust ja ükski mõistusega olend ei lähe maailmas Eesti pärast sõtta Venemaaga. Parimal juhul aidatakse Eestist minema mõned tähtsad ninad, nii nagu see juhtus 1944. aastal ja ongi kõik. Edasi võivad eestlased nautida Ameerika Häält ja välismaale põgenenud eestlaste pikette mõne Vene saatkonna juures, seda siis võibolla mitte enam 50, vaid 100 aastat. Iseküsimus on see, kas Vene võim midagi hullu tähendakski, sest seoses kliima soojenemisega on Põhja-Jäämeri üles sulanud ja selle all olevad maailma kõige suuremad nafta- ja gaasivarud on venelastele valla. Venemaast saab lähimate aastakümnetega sama jõukas riik nagu Norra, Kuveit või Saudi-Araabia, Eestil koos oma Euroopa Liiduga pole kahjuks midagi sellele vastu panna. Aga see selleks, oma esiisade vabadusvõitlust silmas pidades ja austades ei hakka ega saagi ma ma Eesti liitu Venemaaga takka kiita, eriti pidades silmas Vene praeguse presidendi Putini suutmatust sõda ära hoida ja sellega seotud üha suuremat intellektuaalset sarnasust Bushiga.

Aga põhiküsimus, miks siis Obama ikkagi Eestis käis, või nagu Ekspress kirjutas, tahtis Eestisse kangesti tulla. Miks on ameeriklastel nüüd eestlasi nii kangesti jälle vaja? Vastus peitub Obama enda visiidil antud kommentaarides olukorra kohta Lähis-Idas. Need, kes mängu jälginud, teavad, et olukord on Iraagis, mis varasema jutu järgi pidi olema vaba, demokraatlik ja tore riik, et olukord selles maises paradiisis on, kuidas nüüd viisakalt öelda, kontrolli alt väljunud. Ei mäletagi varasemast sellist aega, kus mingi jõud maailmas oleks lühikeste vahedega peaaegu et otse-eetris USA ajakirjanikel järgemööda kõrisid läbi lõiganud. On selge, et ameeriklased ei saa sellist olukorda jätta niisama. See asi kotib neid kordades rohkem kui tuhandete inimeste hukkumine Ukrainas. Ja seda ongi praegu USAl vaja: toetust järjekordseks "missiooniks" Iraagis. USA ise on end sõdides täiesti ära kurnanud, rihmaks tõmmanud, ja pole enam võhma kuhugi sekkuda, selleks on vaja nüüd selliste truualamlike, alati kulpi viskavate liitlaste nagu eestlaste abi. Juhtumisi on ka kaitseminister sama- seesama Sven Mikser, kes kümme aastat tagasi eesti poisid Iraaki saatis. Ameeriklased ise ei taha enam sõdida, selleks on vaja meelitada sõtta teised rahvad, kaasa arvatud eestlased. Kellele saab lubada vastutasuks appitulekut siis, kui venelane peaks ründama. Kuigi isegi laps, ka presidendilt autogrammi saanud USA fänn Kristo ilmselt teab, et ükski ameeriklane ei lähe sõtta Venemaaga. Vastasel korral oleks USA sõjaväelased juba ammu Ukrainas, kus, ma kordan, on hukkunud tuhandeid inimesi. Või kus olid ameeriklased siis, kui venelased oma väed Ungarisse ja Tsehhoslovakkiasse sisse viisid. Isegi Kuubal, kümnekonna miili kaugusel USA rannikust püsib siiani elus venelaste võimule upitatud "rahvavabariik".

Aga miks siis USA Lähis-Idas sõdib? Eh-hee. Hea küsimus. Seal on teatavasti naftat, mida Ukrainas teatavasti pole. Ukrainas pole midagi, mis ameeriklasi huvitaks, seetõttu ei lähe keegi ukrainlastele appi ja venelased teevad, mis tahavad. Seetõttu võtavad ukrainlased mehu, ja eestlased lähevad jälle kuhugi mägedesse verd valama.

P.S.
Lisan lõppu veel ühe asjaliku kommentaari tänasele New York Times'i artiklile:
USA rikkus 1994. aasta Budapesti kokkulepet, mille kohaselt lammutas Ukraina maailmas suuruselt kolmanda tuuma-arsenali, lähtudes USA lubadusest, et garanteeritakse Ukraina sõltumatus ja piirid.

Täna on Jaapan loobunud oma plutooniumivarude hävitamisest. Põhja-Korea ja Iraan irvitavad Ameerika lubaduste peale. Tuumadesarmeerimise poliitika on tühine ja ei kehti.

Budapesti memorandumi kohta loe lähemalt siit: http://en.wikipedia.org/wiki/Budapest_Memorandum_on_Security_Assurances

kolmapäev, 27. august 2014

Mida teeb Evelin Ameerikas?

Üks võimalus on muidugi, et ta läks lihtsalt Barack'ile vastu. Kuid kuna kadunud on ka Vincent, siis teine võimalus on, et ta põgenes koos oma armukesega. Et seal uut elu alustada.

Kõige suurema tõenäosusega läks ta siiski närvide rahutuseks šoppama, nö retail therapy't tegema. Evelin ju uusi kalleid rõivaid armastab ja viiendal avenüül võib teha päris häid leide. Otse loomulikult astub ta siis ka sisse Tiffany poekesse, mis tuttav filmist "Breakfast at Tiffany's". Ja ostab sealt endale mõne meelepärase kulina. Esindustasu ju jookseb. Meie oma Marie Antoinette võib end üpris mõnusasti tunda.

Lihtrahvas mõtleb sel ajal, kui Evelin endale mõnd uut riietuseset või kulinat külge proovib, aga pingsalt selle üle, mida Evelin küll mõelda võib. Kuidas ta end tagasi jõudes õigustada kavatseb? Millised vabandussõnad on tal keelel? Lihtrahvale on nimelt omane arvata, et ka võimukandjatel on südametunnistus, au ja väärikus. Mis ei luba neil teataval moel käituda. Ja kui nad ka käituvad sel moel, siis nad kindlasti kahetsevad seda.

Evelin ei mõtle sellistele rumalatele küsimustele aga enam ammu. Tema esitas oma "kohustusliku" andekspalumise moodsalt Facebook'i teel ära ja sellega on teema ammendatud. Nüüd võib nautida Ameerika sooja suvelõppu ja soetada endale soodsalt allahinnatud firmariideid. Ja ehk ka mõnes New Yorgi kuumas baaris paar drinki teha ja sealsed kuumad gigolod üle vaadata. Seda break'i tuleb nautida täiega, sest kooli alguseks peab ju tagasi olema. Vähemasti teoorias. Et siis jälle tõsine nägu pähe teha ja kõikide pereväärtuste patrooniks olla. Oh, ja vabariigi aastapäev selle vana, kuivetunud mehe kõrval tuleb ka kuidagi üle elada. Õnneks on siis jälle võimalik mõned uued riided ja ehted tellida. Nii mõtleb Evelin ja tõmbab kopsud viienda avenüü poekeste magusat lõhna täis.

esmaspäev, 18. august 2014

Õige arvamuse festival?

Üks kommentaar Postimehe veebist Paide nn arvamusfestivalil osalenult:

Pressiteade: Paide Arvamusfestivalil kõrvaldatakse eriarvamused- vägivaldselt.

Paide Arvamusfestivalil 15. augustil jagas Jaan Hatto lendlehte oma arvamusega. Keegi noor naisterahvas ütles end olevat korraldaja ja teatas et festivalil võib esitada ainult korraldajate poolt lubatud arvamusi. Oma nime keeldus ta avaldamast ja lahkus koheselt selle küsimuse peale. Turvatöötajad: Jaak Kaarepere ja Imre Kütt tungisid Jaan Hattole vägivaldselt kallale rebisid tema käest ära lendlehti ja rebisid katki tema särgi, seejärel konvoeerisid Jaan Hatto väljapääsuni.

Jaan Hatto: 51 903 374

laupäev, 5. juuli 2014

Rahvariided istuvad Savisaarele nagu sadul sea selga. Ja mis rõivaid kannab Kõlvart?

Väljavõte Delfi veebist.

Tallinna linnapea Edgar Savisaar on üle pika aja ilmunud laulupeo rongkäiku ja selga ajanud rahvarõivad, mis istuvad talle... kuidas nüüd viisakalt öelda... nagu sadul sea selga. On näha, kuidas vahepeal selgeid venemeelseid avaldusi teinud ja sellega valimistel võrreldes eelmise korraga hulga hääli kaotanud Eedik üritab nüüd, enne otsustavaid Riigikogu valimisi suurt rahvameest mängida. Aga see kukub väga jube narr välja. Ning Batrakova, jummal, lilledest pärg ja seelik. Ta kannab ju alati pükse ja pintsakut, oleks võinud ju nüüdki püksid jalga ajada, ta tunneb end seelikus ebamugavalt ja paistab sama tobe kui Savisaar oleks Muhu kördis laulupeole ilmunud.

Pildilt on näha, kuidas Savisaar on ühel kõrvaloleval neiul käevarrest kinni haaranud ja pigistab tüdrukut. Tüdruku näoilmest on näha, et tal on valus. Huvitav, millega tüdruk sellise piinamise on ära teeninud?

Ning Kõlvart. APPI! Mis temal seljas on. Kasahstani rahvarõivad on ju hoopis sellised (väljavõte aboutkazakhstan.com veebist):



Savisaar oleks mõjunud palju veenvamalt, kui ta oleks tulnud peole vene rahvarõivastes, ma usun, et tema suurel sõbral, Vene raudtee juhil Vladimir Jakuninil oleks talle olnud ühte koma teist välja pakkuda.

laupäev, 28. juuni 2014

Mis mees siis ikkagi on Alexander Stubb?

Väljavõte Päevalehe veebist.

Eestis armastatakse Alexander Stubbi väga kiita, on selline sõbraliku olemisega, evib lennartmerilikku laia kõrvuni hobusenaeratust.

Ent kes ta siis on, see endine Soome välis- ja Euroopa asjade minister, kes pärast peaminister Jyrki Kataineni edutamist Euroopa Komisjoni võttis üle Soome peaministri tooli. Rohkem on teada, et ta on aktiivne spordimees. Vähem on ilmselt teada see, et mees on Soomes aktiivne homoabielude pooldaja (muide, Soome parlamendis on parasjagu samuti käimas aktiivne samasooliste abielude seadustamise arutelu, aga seal ei jõudnud eelnõu õiguskomisjonist edasi). Ilmselt hea teada IRLi valijatel, sest Stubbi partei Koonderakond (Kokoomus) on Euroopa parlamendis IRLi sõsarerakond, Stubb on korduvalt käinud enne valimisi Eestis IRLi kandidaate kiitmas.

Muide, Stubbiga samasse punti kuulub tugeva Euroopa keskvõimu pooldaja, Luksemburgi endine peaminister ja Euroopa Komisjoni tõenäoline uus president Jean-Claude Juncker. Tema ametisse nimetamine näib olevat otsustatud, ainus kes talle julgeb vastu vaielda on euroskeptilise Inglismaa peaminister David Cameron. Junckeri suur pooldaja on Saksamaa kantsler Angela Merkel. Euroopa jaoks muudab Junckeri valimise kurvaks asjaolu, et mees on sisuliselt Saksamaa käpiknukk, erinevalt komisjoni praegusest juhist, portugallasest Manuel Barrosost.

Eestis on Stubb kiitunud NATOt, Eesti otsust NATOga liituda ja rääkinud sellest, kuidas Soome kohe-kohe NATOga liitub. Soomes räägib ta hoopis teist juttu- seda, et Soome suudab end ise kaitsta ja mingit NATOt vaja pole. Ta ajab samasugust Venemaa-sõbralikku poliitikat nagu kõik eelnevad Soome juhid. Soome muudmoodi ei saagi, sest Soome heaoluühiskond toetub Venemaa-kaubandusele. Soomele on kasulik, kui Eesti ajab Vene-vaenulikku poliitikat, sest siis on tal hea mängida edasi Venemaa suurt sõpra ja Venemaaga äri ajada. Suur osa Eesti kaupadest liiguvad Venemaale läbi Soome ning Soome ettevõtted lõikavad sellest kasu. Kui Eesti ajaks Venemaaga sõbralikku poliitikat, siis Soome kaotaks oma eelise, seetõttu kiidavad Soome poliitikud Eestis takka kõigile neile, kes siin Venemaad vaenavad- see on neile ja nende kodumaale kasulik ning poliitiku kohus ongi oma kodumaad teenida.

esmaspäev, 23. juuni 2014

Ukraina kriisi põhjus: Nord Stream

Kohvik kirjutas juba aastaid tagasi, et Nord Stream, see nabanöör Vene- ja Saksamaa vahel pole lihtsalt gaasijuhe, vaid uus salajane pakt, uus Ida-Euroopa jagamise plaan. Eesti lasi sel läbi minna ja kahetseb ilmselt veel aastasadu.

Olgem ausad, mis "sanktsioonidest" me Venemaa vastu räägime, kui Lääne-Euroopa ostab Venemaalt lõbusalt gaasi edasi ja Venemaale voolavad jätkuvalt rahajõed, mille eest osta relvi, et Ukrainas sõda pidada. Nn sanktsioonid on praeguses olukorras lihtsalt ülim silmakirjalikkus. Mis sanktsioonidest me räägime, kui suurt Vene gaasifirmat Nord Stream juhib jätkuvalt Saksa endine valitsusjuht, liidukantsler Gerhard Schröder. Olgu lisatud, et Saksamaa on NATO liige ja oluline niiditõmbaja. Kas hakkab Saksamaa mingi Eesti iseseisvuse pärast rikkuma suhteid Venemaaga: nalja teete, sakslased on venelastele veel tuhat aastat tänulikud, et Saksamaadel lasti ühineda. Kui Eesti ja Venemaa vahel peaks puhkema sõjaline konflikt, siis teeb Saksamaa kõik selleks, et see Venemaa huvides lõppeks. Nii nagu vaatab Saksamaa praegu ükskõikselt pealt Ukraina okupeerimist.

Nord Stream võimaldab Venemaal Ida-Euroopas oma plaane ellu viia ilma, et kannataks gaasitarned Lääne-Euroopasse ja rahalaevade tulek sealt. Tulemused on käegakatsutavad: Ukraina kriis, mis suure tõenäosusega kandub edasi mujale Ida-Euroopasse. Ega asjata välisinvestorid Eestist ei põgene- kitsamas ringis on tõenäoliselt asi juba ära otsustatud. Nüüd on asi vaid vormistamise küsimus, kuidas seda rahvale serveerida. Järjekordselt on Ida-Euroopa maha müüdud.

Eestlastel ehk õnnestub seekord lahkuda, paljud ongi seda juba teinud. Kahju on sellest, et nii nagu 1939. aastal, nii müüsid Eesti juhid 70 aasta hiljem uuesti oma riigi ja rahva maha. Ja seda väga tühise raha, kõigest mõne sooja ametikoha eest.

Mis seal Ukrainas siis õigupoolest toimub?

Kui vaadata Vene telekanaleid (näiteks eile RTR-Rossija nädala kokkuvõte), siis näidatakse seal veriseid kaadreid sündmustest Ukrainas, teateid hukkunute kohta, kelle seas naised ja lapsed, isegi mitu ajakirjanikku lasti maha, elumajade pommitamist, hirmunud ja nutvaid inimesi, kes oma kodudest massiliselt põgenevad, põgenikelaagreid Venemaal, kuhu on kogunenud tuhanded inimesed. Raske uskuda, et see kõik on lavastatud. Telekaadrite põhjal on Ukrainas ikka päris põrgu lahti, käib laiaulatuslik sõda, kus sadu hukkunuid ja teadmata kadunuid. Vene ajakirjanikud annavad mõnuga asjale vürtsi juurde, võrdlevad toimuvat teise ilmasõjaga, mis venelaste jaoks kannab nime Suur Isamaasõda.

Aga Eesti telekanalites pole sellest kippu ega kõppu. Null. Ainult Porošenkot näidatakse suures plaanis, kes juba mitmendat nädalat annab lubadusi, et konflikt kohe-kohe lõppeb. Aga tegelikkuses, nagu teada, ei lõppe midagi, asi läheb üha hullemaks. Aga miks pole Eesti kanalites informatsiooni selle kohta, mis Ukrainas tegelikult toimub? Eestis tahetakse luua oma kanalit venelastele, kulutada olemasolevale lisaks veel miljoneid eurosid maksumaksja raha, aga kes seda kõike vaatama hakkab, kui elementaarset infot ei suudeta isegi eesti keeles edasi anda?

Ma saan aru, et Vene propagandale pole vaja takka kiita, aga elementaarset infot toimuva kohta peaks ikka andma. Ukraina on Eestiga olnud väga tihedalt seotud, paljudel elavad seal sugulased ja tuttavad. Eesti meediatarbija on info Ukrainas toimuva kohta ära teeninud.

Veel üks point. Praeguses olukorras on veidi kummastav, et Vene kanalites nagu RTR-Rossija reklaamivad end aktiivselt tuntud Eesti ettevõtted nagu Rimi, Swedbank, Viasat, EMT, Elisa, Liviko, Saku, Tele2, Raha24, isegi Stockmann. Milleks soojendada madu rinnal?

pühapäev, 22. juuni 2014

Miks teevad Eesti poliitikud koostööd vaenulike meediakanalitega?

Peaminister Taavi Rõivas viskas küll Tallinna TV valitsuse pressikonverentsilt välja, aga samal ajal teeb ta ise ja teevad ülejäänud valitsuse liikmed koostööd samasuguste välismaiste meediaaganetuuridega.

Kes Vene kanaleid jälginud, need ilmselt teavad, et Eesti valitsuse liikmed annavad rahumeeli intervjuusid (seda isegi vene keeles- eriti kummastav oli kuulata endist kaitseministrit Jaak Aaviksood Vene kanalile vene keeles intervjuud andmas- milline lömitamine!!!) ja võimaldavad osaleda valitsuse pressikonverentsidel Vene meediakanalite esindajatel. Vene meedia ei erine oma olemuselt Tallinna TV-st: tegemist on samasuguse propagandahoovaga, mis pealegi levitab palju räigemat Eesti-vaenulikku infot kui seda eales teeb Tallinna TV. Seejuures on Tallinna TV-l mõned kümned tuhanded, Vene kanalitel kümned miljonid vaatajad.

Võrdse kohtlemise printsiibi põhjal peaks Rõivas kohe välja viskama kõik Vene ajakirjanikud valitsuse pressikonverentsilt, mitte andma neile intervjuusid ja kuivõrd Eest ajakirjanikke kiusatakse Venemaal (näiteks ETV reporter Igor Taro suisa vahistati Venemaal, kui intervjueeris inimesi), siis saatma Vene ajakirjanikud üldse Eestist välja. Tekib üldse küsimus, mis hea pärast hoitakse Vene ajakirjanikke Eestis- kas selleks, et valmistada ette Ukraina-stiilis riigi ülevõtmist vaenulike tegelaste poolt.

Kui Vene ajakirjanikud Eestist välja saata laheneb automaatselt ka Vene telekanali küsimus- kui venekeelsed inimesed enam Vene kanalitest Eesti kohta infot ei saa, siis on nad sunnitud vaatama ETV venekeelseid uudiseid või selgeks õppima eesti keele. Häda, nagu öeldakse, ajab ka härja kaevu. Pole vaja kulutada miljoneid eurosid maksumaksja raha, et pidada mõttetut võitlust Vene kanalite mitme miljardi euroste eelarvetega- nutikalt tegutsedes on võimalik saavutada soovitud tulemus täiesti tasuta.

reede, 20. juuni 2014

Legend olukorrale Ukrainas

Väljavõte texty.org.ua veebist.

Üks päris hea seletus praegusele olukorrale Ukrainas läbi graafika Texty veebist. Tegemist on 2012. aasta sügiseste parlamendivalimiste tulemustega, kus oranž värv tähistab läänemeelseid ja sinine venemeelseid hääli valimistel. Selgitab hästi praegust olukorda ja sündmusi Ukrainas.

kolmapäev, 11. juuni 2014

Savisaar astus Ukraina kriisiga kolinal ämbrisse

Kui Savisaart peetakse üldiselt targaks ja kavalaks poliitikuks, mida ta kahtlemata on olnud, siis viimaste Ukraina kriisi sündmustega astus ta haledalt ämbrisse. Kohe vägisi tekib tunne, et tema aeg on möödas ja ta on muutunud erakonna nö nõrgimaks lüliks.

Ukraina okupeerimist õigustates püüdis Savisaar meeldida oma alalisele trumpkaardile- vene valijale.  Tavaliselt on see kaart enne valimisi hästi töötanud ja Savisaarele konkurentidest mitu korda rohkem  hääli toonud. Samas on see kaart nüüd väga suur risk, sest nii võimsalt vene kaardile mängides oli oht kaotada eestlastest valijad. Tegelikult läks veel hullemini- vene valija ei valinudki Savisaart, vaid hoopis Jana Toomi. Eesti valija aga taandus üldse Keskerakonnast ja valis üle pika aja jälle Reformierakonda.

Kokkuvõttes võib öelda, et Savisaar astus Ukraina kriisile reageerides mõlema jalaga korralikult ämbrisse ning vedas kaasa kogu erakonna. Ta ei võitnud mitte midagi ja kaotas sure hulga terve erakonna valijate hääli ning seda otsustaval hetkel enne Riigikogu valimisi. Pole midagi teha, Savisaar ise on parim Reformierakonna müügimees. Ma olen juba varem kahtlustanud, et Ansip ja Savisaar, vanad kamraadid kompartei päevilt mängivad teatud asjades lihtsalt kokku. Praegu oli Ansipile seoses eurovolinikuks pürgimisega toetust vaja ja nii ka läks.

neljapäev, 5. juuni 2014

Eesti astus Euroopa Liiduga ämbrisse

Kuigi need, kes ühtelugu maksumaksja raha eest Brüsseli vahet voorivad ja lisaks teatud seltskond kohalikke ametnikke peab Eesti liitumist ELiga suureks õnnestumiseks, saab iga vähegi mõtlev inimene aru, et see oli tegelikkuses suuremat sorti "ämber". Seda tunnistas täna ETV hommiku-teevees ka kogenud majandusmees Indrek Neivelt. Ta toob välja kaks olulist näitajat- autode müük ja majaehitus, mis on kukkunud ELis oldud aastate jooksul.

Palun siinkohal Euroopa Liitu mitte segi ajada NATOga- Eestile pakub ikkagi turvalisust NATO, mitte Euroopa Liit, kuigi mitmed ELi riigid kuuluvad NATOsse.

Täna tuli uudis, et Euroopa Keskpank langetas intressi negatiivseks. Seega liigub EL Jaapani kursil. Jaapani intressid on olnud viimased paarkümmend aastat negatiivsed ja Jaapani majandus on sel ajal sisuliselt seisnud, sama tulevik ootab ees Euroopa Liitu. Eesti häving on Euroopa Liidus seda suurem, et Eesti jääb ilma suurest hulgast noortest inimestest, kes Euroopa Liidu majanduskaosega seotud töökohtade kadumisega on sunnitud välismaale minema. See on väga kurb ja traagiline. Eesti jaoks muudab olukorra veel traagilisemaks asjaolu, et ELi kiirustamisega jäeti taotlemata erisused. ELiga liitumist võib võrrelda püksi pissimisega: algul tundus hea soe, aga mida aeg edasi, seda nirumaks olukord muutub. Praegu ei osata sellest veel aru saada, aga eks tulevikus tehakse sellest omad järeldused. Ma ei kujuta ette, mis näoga praegused juhid tulevikus rahvale või oma lastele otsa vaatavad.

esmaspäev, 2. juuni 2014

Eesti edestab mäekõrguselt kõiki teisi Euroopa riike narkosurmade arvu poolest

Väljavõte thejournal.ie veebist.

On üks valdkond, kus Eesti on Euroopas mitte viie esimese hulgas, vaid lausa kõige esimene ja seda mäekõrguselt. Tegemist on narkosurmade arvuga. Eestis pea 200 surma aastas, ülejäänud "juhtivates" riikides nagu Norras ja Iirimaal ligi 80 surma miljoni elaniku kohta.

Kuidas Eesti sellise "edu" saavutas? Põhjus on Eesti turule Venemaalt jõudnud kanges sünteetilises heroiinis, mis tavalisest kuni 1000 korda kangem. Sünteetilist heroiini tarvitatakse omakorda põhjusel, et see on odavam ja seda on kergem kätte saada.

laupäev, 31. mai 2014

Miks ainult seitse omavalitsust, Swedbankist võiks oma raha välja viia kõik omavalitsused ja keskvalitsus!

Väljavõte err-i veebist veebist.

Miks Swedbankist näotu käitumise pärast ainult 7 omavalitsust oma raha välja võtab? Ikka kõik Eesti omavalitsused peaks seda tegema ja keskvalitsus ka. Milleks Rootsi riigipanka nuumata, kui see vaid Eestist raha välja viib ja elanikele näkku sülitab?! Ning panna raha näiteks Eesti kapitalil LHV Panka. Ma usun, et siis hakkab huvitavaid asju juhtuma. Hullemaks ikka enam asi minna ei saa.

neljapäev, 29. mai 2014

Ukrainas läks kaduma Jaanus Tamkivi?

Väljavõte err-i veebist.

Nädalajagu päevi tagasi tuli uudis, et Eestist läheb Ukraina presidendivalimisi jälgima kaks OSCE vaatlejat- Väino Linde ja Jaanus Tamkivi. Paar päeva tagasi tuli uudis, et üks eestlasest vaatleja on kinni nabitud. Kadunud vaatleja isikut millegipärast ei avalikustatud. Kuivõrd Linde andis märku, et tema pole kinni nabitud, siis ei pea olema kõige teravam kriit karbis, et aru saada, et kadunud on Jaanus Tamkivi.

teisipäev, 27. mai 2014

Yana Toom Keskerakonna esinaiseks!

Minu meelest oleks igati aus, kui nüüd Savisaar kraapsu teeks, kõrvale astuks ja oma koha nende valimiste vaieldamatule superstaarile, oma nimekirja viimaselt kohalt valitute sekka tõusnud Yana Toomile loovutaks.

Nõnda oleks tal ka suurepärane võimalus näidata, et ta ei ole šovinistlik siga. Ja ühtlasi oma tervist parandada. Tal ju raha on; võtku kaasa oma ivanovad ja drjuginad ja sõitku Sajusaartele puhkama. Eelistatavalt sellisesse kohta, kus pakutakse kerget ja tervislikku toitu. Küll Yana juba hakkama saab. Selline krapsakas naisterahvas.

Reformierakonna tüüri võiks aga loovutada Kaja Kallasele, kes tegi Ansipi järel teise tulemuse.

esmaspäev, 26. mai 2014

Inno ja Irja kommentaar valimistulemustele

Irja: Juhhei! Kesk põrus! Nagu me ka oma feministlikus analüüsis märkisime, Keskerakonna ja IRLi poolt ei ole mõtet hääletada, sest nad ei eduta naisi. Soovitasime hääletada Reformi ja sotside poolt, kuna nemad edutavad naisi! Rõõm on näha, et nii valija tegigi. Kõige parema tulemuse (võrreldes eelmise korraga) tegidki Reform ja sotsid.

Eriti suur rõõm on näha, et valijad on esimest korda hakanud valima naisi. Europarlamenti saab lausa kolm naist: Kaja Kallas, meie Marju ja Yana Toom. Või mis sina arvad, Inno?

Inno: Mina arvan seda, et Yana Toomi edu näitab, et ka Keski valija on hakanud valima naist.

Irja: Sinu kommentaar Savisaare häältesaagile? Mis on selle taga???  Kas tõesti siis pintsak???

Inno: No kindlasti mõjutas äärmiselt kehv valimisdebatt. Teiseks protesteerisid Keskerakonna valijad nüüd just nimelt selle meeste eelistamise vastu, andes hääle demonstratiivselt Yana Toomile. Seega isegi vene valija on hakanud eelistama naist. Naised on aru saanud, et ainult naised suudavadki naiste eest seista.

Irja: Mhm.

Inno: Naised on sellest aru saanud.

Irja: Seega võib öelda, et Savisaar tegi naiste nimekirja lõppu lükkamisega saatusliku vea?

Inno: Jah. Eriti veel seetõttu, et ta ise ei kavatsenudki Europarlamenti minna. Ta läks sinna ainult Ansipile ära tegema. Aga see tal ka ei õnnestunud. Ta jäi isegi Yana Toomile alla. Savisaar hakkab vanaks jääma. Ta ei suutnud tabada trendi, et valija, kes on põhiliselt naine, on hakanud eelistama naist. Ei ole enam nii, et naisvalijate massid valivad mehi. See on väga õige! Naistel on tegelikult kõik trumbid käes. Neid tuleb lihtsalt ära kasutada. Nüüd võiks oodata, et Riigikogu valimistel juhtub sama.

Irja: Eriti märkimisväärne on just Yana Toomi tulemus. Kõik teised, kes europarlamenti said, olid oma erakonna esinumbrid, aga Toom tõusis valitute sekka viimaselt kohalt.

Inno: Tema sai protestihääled. Protesteeriti sellega, et hääled anti kõige viimasele. See näitab, et Savisaarega ei olda enam rahul. Inimesed ei olnud rahul, et ta ennast kõige esimeseks toppis. Ühtlasi valetas Savisaar oma kõnes erakonna liikmetele, et erakond parandas tulemust. Keskerakond sai 5 aastat tagasi 26% häältest, nüüd ainult 22%. See on märkimisväärne kukkumine ja Keskerakond on ainus parlamendierakond, mille tulemus kukkus. Samuti valetas Savisaar, et Kesk sai Tallinnas rohkem hääli, kui Reform, IRL ja sotsid kokku. Kesk sai Tallinnas 36 tuhat häält, Reform, IRL ja sotsid kokku 54 tuhat häält.

pühapäev, 25. mai 2014

E-hääletuse tühiseks tunnistamise kaebuse projekt

Kohviku lugeja pani kokku kaebuse projekti e-hääletuse tulemuste tühiseks tunnistamiseks. Kaebusel on jumet, see praegune e-hääletuse süsteem põhineb tõesti ainult usul, kus usutakse, et kõik, kes parasjagu arvuti taga istuvad on need isikud, kes oma hääle annavad. Samamoodi põhineb ainult usul väide, et olemas on jumal, jõuluvana ja päkapikud. Isikusamasuse kontrolli, nagu see toimub jaoskonnas, kodudes arvutite taga keegi ei teosta. Olgu lisatud, et usk on tore asi, aga tänapäeva maailmas seisab usk riigi valitsemisest valdavalt eraldi, nii on see ka Eestis. Riigi valitsemine peaks põhinema faktipõhisel teadmisel, mitte usul.

Kõik, kes leiavad, et usupõhise e-hääletusega on nende põhiõigusi rikutud, võivad sellise kaebuse Vabariigi valimiskomisjoni poole teele saata.

Irja täiendus: kolmandik naisi kannatab Eestis (NB! uuringute, mitte usu või kõhutunde järgi) koduvägivalla all. Kuidas on neis peredes tagatud naiste salajane ja mehest sõltumatu hääletamine? Kui mees näiteks taob rusikaga lauale ja käratab, et hääletada tuleb Ansipi poolt, kas siis naine hääletab teisiti?

Vabariigi Valimiskomisjonile


Kaebuse esitaja:
Xxx Xxxxxx
Id.kood: ........................
Tel: .............


Kaebus

Palun tühistada Euroopa Parlamendi valimiste elektroonilise hääletamise tulemused
seoses elektroonilise hääletamise korraldamise mittevastavusega Eesti Põhiseadusele
ja teistele õigusaktidele




Põhjendus:

Eesti rahva ja kaebuse esitaja jaoks on Euroopa Parlament üheks Euroopa Liidu
kõrgeimaks võimuks. Seepärast on ülioluline, et Euroopa Parlamendi valimised oleksid
legitiimsed, et nende korralduses ei oleks moonutusi ja Eestist valitud saadikud oleksid
tõepoolest hääleõiguslike Eestis elavate Euroopa Liidu kodanike tahte esindajaks Euroopa
Parlamendis.

Selgitused:

Eesti Vabariigi Põhiseaduse /edaspidi PS/ § 56 sätestab: Kõrgeimat riigivõimu teostab
rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu. Euroopa Parlamendi valimise seadus /edaspidi
EPVS/ § 4 sätestab, et lisaks Eesti hääleõiguslikele kodanikele saavad nendel valimistel
hääletada ka hääletamisõiguslikud Euroopa Liidu kodanikud, kelle püsiv elukoht on Eestis,
see tähendab need, kelle elukoha aadressiandmed on kantud Eesti rahvastikuregistrisse ja
kellelt nende päritoluriigis ei ole hääletamisõigust ära võetud.

Euroopa Liidu Lepingu artikkel 20 p 2b sätestab, et õigus hääletada Euroopa
Parlamendi valimistel on Euroopa Liidu kodaniku üks põhiõigus.

Hääletamisõiguse teostamine on ühest küljest iga Euroopa Liidu kodaniku põhiõigus, mille
realiseerimine peab olema riigi poolt menetluslikult igakülgselt tagatud.
Teisest küljest realiseerub Euroopa Liidu demokraatlik ülesehitus tuvastatud hääleõiguslike
Euroopa Liidu kodanike tahte kaudu. Euroopa Liidu toimimine esindusdemokraatia alusel
eeldab, et Euroopa Parlamenti valitud saadikud esindaksid ühemõtteliselt tuvastatud
hääleõiguslike kodanike tahet.

Mistahes valimismoonutus riivab iga Euroopa Liidu kodaniku põhiõigust, mille eesmärgiks
on kodanike tegeliku tahte väljendamise tulemusena kodanike esindajate - parlamendi
saadikute - valimine. See tähendab, et mistahes rikkumine riivab mitte ainult abstraktselt
kõigi kodanike õigusi, vaid konkreetselt iga Euroopa Liidu kodaniku ühte põhiõigust.

Põhiseadus, Euroopa Parlamendi valimiste seadus ja Euroopa Liidu leping ei kirjuta lahti
hääletajate tuvastamise ja kodanike hääleõiguslikkuse tuvastamise menetluse korda.
Kodanike hääleõiguslikkuse tuvastamine toimub valimistel koos kodaniku tuvastamise
menetlusega kodaniku isikut tõendavate dokumentide abiga. Eestis kehtivad isikut
tõendavad dokumendid on reguleeritud isikut tõendavate dokumentide seadusega (ITDS).
Kodaniku ja tema hääleõiguslikkuse tuvastamine eeldab füüsilise kodaniku ja isikut
tõendavate kehtivate dokumentide olemasolu, millede abil isikusamasust ja õigusvõimet
tuvastatakse.

Kodaniku ja tema hääleõiguse tuvatamine ei ole kindlasti üks ja sama
kodaniku mistahes isikut tõendava dokumendi või andmekandja tuvastamisega.

Id-kaarti ja mobiil-id omaniku isiku tuvastamine ja isikusamasuse kontrollimine toimub
ainult vastava dokumendi väljaandmisel. Igapäevases elektroonilises kasutuses ei toimu
varem välja antud elektroonilise andmekandja tegeliku kasutaja tuvastamist. Igapäevaselt
tuvastatakse elektrooniliselt üheselt ainult andmekandajat, tuvastatakse isik, kelle nimele
see andmekandja välja anti, kuid mitte andmekandja tegelikku kasutajat.

Euroopa Parlamendi elektroonilise hääletamise korraldamist reguleerib EVPS seaduse
§ 472. Seal märgitakse, et elektrooniline hääletamine korraldatakse Riigikogu Valimise
Seaduse /RKVS/  71 peatükis sätestatud korras.

RKVS § 484 reguleerib elektroonilise hääletamise korda.  
Muuhulgas sätestatakse selles paragrahvis, et valija tõendab oma isikut digitaalset
tuvastamist võimaldava sertifikaadiga, mis on välja antud isikut tõendavate dokumentide
seaduse alusel. Edasi selgitatakse juba protseduurilisi küsimusi ja seejärel märgitakse, et
valija kinnitab hääletamist digitaalallkirja seaduse nõuete kohase digitaalallkirjaga.

Digitaalse andmekandaja kasutamine ongi menetluslikult alati seotud digitaalallkirja
andmisega.

Digitaalallkirja seadus /DAS/ reguleerib digitaalallkirjaga seonduvat. Selle seaduse § 2
lg 1 sätestab, et digitaalallkiri on tehniliste ja organisatsiooniliste vahendite süsteemi abil
moodustatud andmete kogum, mida allkirja andja kasutab, märkimaks oma seost
dokumendiga. Sama paragrahvi lg 3 p 1 sätestab ühemõtteliselt, et digitaalallkiri koos selle
kasutamise süsteemiga peab: võimaldama üheselt tuvastada isiku, kelle nimel allkiri on
antud.

Seaduse kohaselt digitaalallkirja andmise menetlus  ei seagi eesmärki tuvastada
allkirja tegelikult andnud isik, tuvastatakse ainult fakt,  kelle nimel allkiri anti.

Kui digitaalallkirja ei vormista elektroonilise andmekandja omanik, siis on selle
digitaalallkirja näol põhimõtteliselt tegemist omamoodi volituse alusel antud allkirjaga,
kus digitaalandmekandaja omanik tahtlikult või tahtmatult volitas tema andmekandja
kasutajat tegema tema nimel mingeid digiallkirjastatud õiguslikke tehinguid. Samas, kui
digitaalallkirja ei vormista elektroonilise andmekandja omanik, võib leida aset ka kuritegu.  

Kogu valimiste korralduse regulatsiooni tuumaks on aga nõue, et ühemõtteliselt
tuvastatakse tegeliku valija isik ja  menetluslikult tagatakse, et iga valija hääletab ise
ja hääleõiguslik valija ei või ega saa oma hääleõigust kellelegi teisele loovutada.

Eesti seadusandlusest tuleneb, et meil aset leidvatel elektroonilistel hääletamistel ei
taotletagi tegeliku hääletaja tuvastamist ja ka tema hääletamisõiguse tuvastamist, vaid
tuvastatakse ainult hääletamisel kasutatavat  elektroonilist andmekandjat ja selle isiku
hääletamisõigust, kellele kunagi andmekandja väljastati. Siin on selgelt tegemist
kuritegeliku olukorraga.

Eestis on elektroonilist hääletamist, enne käesolevaid valimisi kasutatud alates 2005
aastast kuuel korral ja kokku on Vabariigi Valimiskomisjoni andmetal antud nendel
valimistel 476883 e-häält. 2014. aasta Euroopa Parlamendi valimistel on esialgsetel
andmetel andnud elektrooniliselt hääle 103 151 valijat.

Võime konstateerida, et valijate isikut, kes need hääled andsid, ei tuvastatud.
Tuvastati ainult valimisnimekirja kantud isiku digitaalne andmekandja, aga mitte
seda andmekandjat kasutanud tegeliku hääletaja isik.
Siin ongi juriidiline küsimus - me ei tea, kes tegelikult valis, me üksnes usume, et
valijaks oli isik, kellele kunagi väljastati tema isikut tõendav andmekandja.

Mitte keegi ei saa täna öelda, kes istub arvuti taga või kasutab telefoni, see tähendab, kes
on andmekandja kasutaja. Me isegi ei tea, kas tegemist on andmekandja vahetu kasutajaga
või tarkvaralise kasutuslahendusega.
Eestis kasutatavad elektroonilised isikuandmete kandjad ei võimaldagi põhimõtteliselt
tehniliselt elektroonilise kandmekandja tegelikku kasutajat-hääletajat tuvastada.

Valimisi ei või korraldada usupõhiselt - uskudes, et tuvastamata elektrooniline hääletaja oli
elektroonilise andmekandja kunagine omanik. Kogu it-usu põhine valimissüsteem on
õigustühine. Tegeliku valija hääletamisõigus on vaja ühemõtteliselt ja vaieldamatult
tuvastada, siin ei ole naiivsel usupõhisel menetlemisel kohta.

Eesti it-usu põhine elektroonilise hääletamise menetluse korraldus muudab elektroonilise
hääletamise tulemused ebaseaduslikeks ja on selges vastuolus Eesti Põhiseadusega ja
Euroopa Liidu õigusaktidega

Võime konstateerida, et Eesti 2014. aasta Euroopa parlamendi valimiste korralduses on
elektrooniline hääletamine vastuolus Eesti Põhiseadusega ja Euroopa Liidu
õigusaktidega.



Lähtudes eeltoodust:


1) Palun jätta valimiste tulemused kinnitamata.

2) Palun tunnistada kehtetuks 2014. aasta Euroopa Parlamendi valimiste elektrooniliselt
    antud hääled.

3) Arvestades elektrooniliselt antud häälte suurt osakaalu valimistel antud häälte üldarvus,
     palun tunnistada kehtetuks valimistulemused kogumis ja määrata valimiste toimumise
     uus aeg.

4) Palun pöörduda Riigikohtu ja Eesti Vabariigi Parlamendi poole õigusselguse
    saavutamiseks elektrooniliste valimiste korraldamises Eestis.


Lugupidamisega

X.Xxxxx