pühapäev, 17. märts 2024

NUNNUMEETER PÕHJAS :D


Naabrite kolm kassi käivad iga päev meie hoovi peal päikest võtmas ja lastega mängimas. Kõihe mänguhimulisem on see noor punane kass, kelle lapsed on ristinud Garfield'iks :D 

IMELINE AEG



Hispaaniasse on saabunud imeline aeg. Kevad ei ole veel nö ametlikult alanud, aga hommikud on juba väga soojad. Täna tuleb juba 23 kraadi. Õhk on joovastavalt värske ning kogu loodus ärkab rõõmsalt elule. Puud lähevad üksteise järel õide, rohi kasvab mühinal. 

Nii lähemegi kohe pärast hommikusööki välja. Kes ajalehti-ajakirju lugema (meile käivad siia mõned Soome ajakirjad ning Daily Mail), kes kasse taga ajama, kes vankris rõõmsalt jalgu kõlgutama. Kõigil on mõnus - nii inimestel kui loomadel. Inno loeb lamamistoolil pikutades värsket Suomen Kuvalehti't, mina Annat ja lapsed käivad kassidel järel. Nad ilmuvad me aeda tavaliselt keskpäeval ning otsivad endale siis kõige mõnusama koha pikutamiseks. Me elame nimelt mäe otsas nng siin on nii päikeselisi kui varjulisi kohti. Kassidele meeldib päike, niisamuti Innole. Mina eelistan soomlasele kohaselt varju.

Praegu on siin mu arust kõige mõnusam. Pole enam jahe, kuigi hommikuti on aiamööbli padjad veel niisked, aga pole ka üldse palav. Isegi keskpäeval ei ole üldse palav. Vaid just paras. Ja see õhu värskus! See on lihtsalt jumalik.

Ma ei saa aru, kuidas ma kunagi unistasin sellest, et elan suurlinnas. 2020. aasta koroonasügisel ning -talvel elasin lausa metropolis. Lissaboni kesklinnas ning selle kesklinna tuiksoonel. Öösel sõitsid me akende alt mööda bussid ja trammid ning tänavaplaadid kolksatasid iga natukese aja tagant. Ella oli siis paarikuune, Roosi kuuene. See aeg, mil Lissaboni kesklinn oli praktiliselt inimtühi ning kõik ärid peale mõne üksiku elutähtsa poe ning restorani olid kinni, jääb mulle igaveseks meelde. Äge kogemus, aga korrata ei tahaks.

Nüüd meeldib mulle kõige rohkem me küla meenutava väikelinna rahulik elutempo. Et pood on kümneminutise jalutuskäigu kaugusel ning kool ka. Et hommikud on nii... vaiksed. Hääletud. Võib-olla haugatab kuskil koer või kireb kukk, aga see on kõik.

Kas sama rahulik oleks ka Võrus, kus elasime enne? Jahh, Võru ei ole enam kunagi see vaikne kena kohakene, millest laulis mu isa. Kuhu me Innoga 2010. aasta märtsis kolisime. Just selle sama vaikuse pärast.

Kell saab kaks ja me kõik muutume uniseks. Algab Hispaania päevapoolitaja, siesta. Kolime kõik tuppa ära. Päike jääb välja edasi paistma ning kassid ei mõtlegi veel koju ära minna. Ju on meie hoovi peal siis mõnusam pikutada.

On imeline aeg.

kolmapäev, 13. märts 2024

EESTI MEES! SÕJA KORRAL VALI ALATI PERE!

„Ma ei karda tunnistada, et ma ei taha surra,” ütles Ukraina pereisa Jaroslav, kes üritas eelmisel suvel Ukrainast põgeneda, kuid piiril saadeti ta tagasi, kui esitas võltsitud mobilisatsioonist vabastuse paberid. „Sa pead otsustama, mida sa rohkem armastad, kas oma perekonda või oma riiki,” ütles 32-aastane väikese lapse isa.

Ja see on nii õige. Täpselt nii ongi. Kui puhkeb sõda, siis see on küsimus, millele peab vastama iga mobilisatsioonikutse saav mees. Pere või riik? Kas jään perega või jätan pere ning lähen riigi eest võitlema? Kui rahuajal kordame oma lastele, et nemad on meile igas olukorras number 1, siis sõjaajal eeldab riik, et korraga ei olegi pere enam number 1, vaid hoopis riik. Ehk siis kui vaja valida, kas pere või riik, eeldab riik, et valid viimase.

Mehed! Ärge uskuge seda bullshit'i. Kui olete sama valiku ees, siis alati, alati, alati valige oma PERE. Sellise valiku langetab normaalne, hea mees. Isegi kui propaganda väidab vastupidiust ja ta väidabki alati vastupidist.

Sõja korral valige oma pere. Ma kordan seda veel ja veel - sõja korral valib normaalne, hea mees oma pere. Pere on tähtsam kui riik.

teisipäev, 12. märts 2024

ROOSIST HAKKAB HISPAANIA PÄIKESE ALL BLONDIIN SAAMA


Tüdrukud kaunistasid nägusid :D Aga ma vaatan, et Roosi hakkab Hispaania päikese all blondiks muutuma. Eestis olid ta juuksed palju tumedamad. Sünnist peale. Ella jälle on sünnist saati blondiin.

laupäev, 9. märts 2024

SEE MÜÜTILINE ROTT

Seda müütilist rotti, kellest räägib Jonatan Vseviov, ei ole tegelikult kunagi olemas olnudki. Ainus, mis meid, eestlasi, väikerahvana ohustab on suurriikide vaheline võimuvõitlus, mis on nüüd džinnina pudelist välja pääsenud. 

Sõda ei ole võimalik sõnuda ning kuri ei tule kunagi ise karja. Sündmustel on alati põhjused ning see, kes meid keset elutuba varitseb, ei ole mitte irevil hammastega Venemaa ega Putin, vaid seesama võimude tasakaalu muutus. Enne oli Venemaa nõrk ning see nõrkus tõi kaasa Nõukogude Liidu lagunemise ja selle allhoovusena Eesti iseseisvumise, mille tagajärjel Ameerika meid kui endale kasuliku eelposti koloniseeris. Nüüd on võimude tasakaal muutunud, Venemaa on taas tugevaks saanud ning ihkab oma kunagisi elasid tagasi. 

Meid tõmmatakse ühest ja teisest käest ning Vseviov ütleb, et peaksime langema lääne embusse, kuna meid ähvardab keset elutuba see müütiline rott, "kes tahab meid meie kodudest minema ajada."
Aga meie kodud pole juba ammu meie omad, me kõik teame ju seda. Kui enne ilutses köögi laua peal samovar, siis nüüd pudel Coca Colat. Enne tuli telekast Krokodill Gena, nüüd Mickey Mouse Fun House. Me oleme alati olnud kellegi teise kodus. Jah, meil on olnud seal oma taokene, ahjukene, mida kütta, ja koikukene, millel puhata, aga peremees on alati olnud keegi teine. Mõned üürikesed perioodid pärast Vabadussõda ning teist iseseisvumist välja arvata.

Ja nõnda ongi kogu aeg käinud võitlus meie ihude ja hingede pärast. Vahepeal vaiksemalt, vahepeal raevukamalt. Praegu on jälle käimas raevuka võitluse periood ning eks seepärast nimetatakse seda aega ka "ärevaks ajaks." Kuna võitlus meie ihude ning hingede pärast on ärev. Kaalul on palju - nii ida ja lääne kui meie enda jaoks. Kelle allüürnikuks me jääme/saame, kelle peost sööme leiba edaspidi? 

Ma arvan, et parim tee meie eneste jaoks on need titivad käed enda jaoks lahti raputada, mitte lasta neil ennast pooleks rebida. Ning mitte langeda kummagi poole embusse, kuna kes kummardab ühele poole, see näitab teisele poole tagumikku. Parem on seista sirgelt, pea püsti. 

Ja veel - ärme lase end kaasa tirida kellegi dehumaniseerimisest. Ka natsid võrldlesid teist inimest rotiga - mahalaskmiskomandodel oli nii lihtsam enda ees seisvaid alasti inimesi surnuks tulistada. Kuna nad ei olnud nende jaoks inimesed, vaid rotid, ning nii ei olnud nende hävitamine nende jaoks enam üle jõu käiv ülesanne. Hannah Arendt on seda nimetanud kurjuse banaalsuseks. Sa mõtled oma kurjuse, alatuse enda jaoks tavapäraseks asjaks nagu kohvi joomine või võileiva söömine. Kurjuse olemus sellest ei muutu, aga sina ise suudad end seda korda saates taluda. Hoidugem sellise mõtteviisiga kaasa minemast, raputagem see otsustavalt enda küljest lahti.

Seda müütilist irevil hammastega rotti ei ole kunagi olemas olnud.

neljapäev, 7. märts 2024

KUIDAS MINU PERES NIMESID PANDI

Ma ei saa kunagi aru, kui hakatakse hädaldama, et PRAEGU pannakse lastele võõrapäraseid nimesid. Seda on tehtud alati :D Minu isa sai näiteks endale 1927. aastal nimeks Georg ning tema ema sai pahandada, et mikspärast on lapsele pandud kreekapäraselt nimeks Georg - Georgos - ning mitte eestipäraselt Jüri. 

No aga ega Juliegi (vanaema) nimi olnud eesti, vaid ladina päritolu. Eestipärane oleks olnud Juuli, aga too oli lihtsalt vanaema hüüdnimi. Ja vanaisa oli Gustav Eduard - nimi Gustav on Rootsi päritolu :D 

Vanaisa isa polnud samuti Eesti nimega - Samuel. Samuel on heebrea päritolu ning nimi tähendab "Jumal on kuulnud." 

Alles vanaisa vanaisa nimi - Juhan - oli eestipärase kõlaga. Ehk siis minu isapoolses suguvõsas algas võõrapäraste nimede panemine juba üle-eelmisel sajandil. Usun, et ma pole ainus :D 

Ema suguvõsas on jälle soomlastele kohaselt pandud ausaid Soome nimesid. Ema nimi on Toini, mis on puhas Soome nimi, ning tema isa Väinö, mis on samuti Soome päritolu - müütiline Väinämöinen. 

Kui minule nime panema hakati, siis vaidlesid ema ja isa, kas panna Egne või Irja. Isa võitis ja sai Irja. Mis on tuletatud nimest Georg :D  Irja - Yrjö - Georg - Georgos. 

Oma lastele nimesid panema hakates olin keerulise valiku ees - kas jätkata isa või ema traditsiooni. Panna Soome nimed või rahvusvahelised nimed? Otsustasin rahvusvaheliste kasuks - et oleks lihtne mistahes riigis keskkonda sulanduda. Ja nii sai Juulike mu vanaema järgi nimeks Julia Eveliina, Roosi Aurora Victoria (Valgus võidab) ning Ellakene Estrella Maria (Mere täht). 

Lõppude lõpuks Inno. Arvate, et lihtne Eesti nimi? Mõelge uuesti, Inno on nimelt lühend Ladina nimest Innocentius ning tähendab "süütu." :D Minul jälle tuleb Inno nimega alati meelde selline kuulus vene näitleja nagu Innokenti Smoktunovski :D 

Ehk siis vähem hädaldamist ja rohkem ägedaid nimesid lastele!

ELLA


Soe õhumass jõudis kohale ja eile oli juba 15 kraadi sooja. Täna läks sajule. 

teisipäev, 5. märts 2024

JÄLLE KÜLMALAINE!


Väheke siinsest elust-olust ka :) No vahepeal tundus juba, et kevad käes, kuna ühel päeval oli 20 ja ühel lausa 21 kraadi ning päike siras kõrgel taevas ja terve päeva, aga sel nädalal tuli talv jälle kolinal tagasi ning temperatuur langes öösel lausa kolme kaardi peale ühel ööl. No täna pole väga hull, päeval 15, aga öösel ikka 3. 

Roosi käib jopi ja kinnastega koolis. Päeva peale saab ära võtta, kuna keskpäeval tuleb päike välja ja soojendab mõnusasti, aga hommikuti on - brrr - päris kõhe. Kui tuul ka veel puhub, siis eriti. Nendel päevadel viib Inno Roosi autoga kooli, teistel päevadel jalutame - kool ju ainult kümne minuti jalutuskäigu kaugusel.

Et meie pole siin Tenerife ega Andaluusia, kus talvelgi soe ning üldse ei saja :D Meil kallab talviti korralikult, selgi nädalal on mitu sajupäeva. Mis on hea, kuna maapind saab siis korralikult kastetud ning veepuudust ei teki. 

Külmalaine kestab siin veel nädal aega, neljapäevast pühapäevani on 11-12 kraadi ja sajab (brrr), alles järgmine teisipäev lubab 17 kraadi. Ehk siis praegu ei ole kõige parem aeg siia tulla. Vist :D 

Pildi peal naabrikassid, kellele meeldib meie hoovi peal päikest võtmas käia. Lastele nad väga meeldivad.  

pühapäev, 3. märts 2024

MIKS SEE SUUR SÕDA ON ERINEV KUI EELMINE

Üha enam on kuulda hõikeid, et mis see praegune sõda siis ära ei ole, paneme samamoodi vastu nagu eelmistes sõdades.

Aga praegune sõda ei ole nagu eelmised sõjad. Üks gamechanger'eid on tuumarelv, aga lisaks sellele ei sõdi suurriigid enam ausalt - nad ei kuuluta enam oma rivaalile ise sõda ega vii oma vägesid sõjaväljale sisse, vaid kasutavad selleks oma ettureid - väikeriike. Väikeriikide õlul on sõjapidamise raskus ning nagu ütles Eesti kaitseministeeriumi kantsler Kusti Salm, peavad nad ka võidu suurriigi eest kinni maksma. Tõsi, arusaamatuks jäi, mida ta mõtles, kui ütles "kinni maksma." Kas raha või verd? Kas peame andma eurosid ja sente riigikassast või maksma selle kinni oma meeste verega? Küllap saame pea vastuse.

Ehk siis kui viimane suur sõda oli kogu lääne ühine pingutus, D-day ja V-day, kõikidel noortel poistel üle läänemaailma oli sama kogemus, et nad käisid sõjas, Eesti poiss Georg ja Ameerika poiss Willy ühtmoodi, ehkki erinevatel rinnetel, siis see praegune sõda rullub lahti nõndamoodi, et kaevikutes roomavad vaid Olexy, Janis, Jüri ja Vytautas. Ning võib-olla Pekka. Saksa, Prantsuse, Hispaania, Portugali ja paljude teiste lääneriikide noorsandid pikutavad sellal diivani peal, mugivad croissante ning vaatavad sõda telekast.
Tänapäeva sõjas on ka tagala mõiste teine. Kui eelmises sõjas oli ohus kogu Euroopa, sest Hitler tungis kogu aeg edasi ning mitte keegi ei võinud teada, kuhu ta järgmisena tungib, siis praeguses sõjas on selge, kus on tagala. Eesti, Läti ja Leedu on eesliin, Eesti ehk eesliini eesliin, ning terves Eestis, kuna ta on nii väike, pole kohta, mida võiks nimetada tagalaks. Levinud rakettide tegevusraadius on nimelt 300 kilomeetrit ning Eesti laius ongi 300 kilomeetrit.

Ehk taganeda ei ole mitte kusagile. Tagalat ei ole.

Tänapäeva sõja tagala hakkab kulgema kuskil Poola keskelt, kuna Varssavi kaitsmist peavad diivanil pikutajad ilmselt oluliseks. Kuna ta on nii lähedal Saksamaale. Kindlam on muidugi Prantsusmaal, kuna kes teab, äkitselt tahab Venemaa ikkagi taas Berliini jõuda. Mine tea.

Kindel on see, et tänapäeva lääneliitlased ise Ukraina - ega ka Baltikumi - eest sõdima ei hakka. Tänapäeva lääneliitlased lihtsalt ei ole enam need, kes eelmise sõja lääneliitlased. Nad ei ole sõjaks valmistunud ning neil ei ole sõjamajandust. Nad ei ole ka nõus sellele üle minema. Venemaa on seda juba ammu teinud.
Mis tähendab seda, et we are on our own. Meie riigi saatus on meie enda kätes. Ise võime end päästa ja ise põhja lasta. Ka see, kas olla eesliin või mitte, on meie enda otsustada.

Aga abiväge tulemas ei ole. Vana Euroopa teab, et tema ohus ei ole, Putini eesmärgid on Hitleri omadest erinevad, ning seega ei viitsi nad meie pärast oma diivanite pealt püsti tõusta.

neljapäev, 29. veebruar 2024

MIKS UKRAINA MEHI EESTIST VÄLJA EI SAADETA JA MIDA PEAKS TEGEMA EESTI MEHED

Saage aru, nad on oma vabaduse eest juba maksnud. Kui Ze Eestisse tuli, siis eestlased rõõmustasid, et tuleb oma meestele järele. Selle asemel poetas ta ajakirjanike küsimise peale mokaotsast, et oma riigisse saab panustada ka teisiti kui sõdides. Näiteks tööd tehes ja makse makstes.

Täpselt! Ukrainast välja saanud mehed ongi niimoodi panustanud - masktes ametnikele riigist välja saamise eest. Kuidas saab Ze iseennast tule alla panemata neid välja nõudma hakata? Unustage ära. Nad jäävad Eestisse.

Seega tuleb Ukraina aitamiseks ikkagi leida teine lahendus. Lääne sõdurid. Arusaadav, et vana Euroopa riigid oma mehi saata ei taha. Noh, Macron ilmselt on Kajasse natuke armunud ja tema ütles, et "välistada ei saa." Aga viimasel tunnil ei saada neid muidugi ka Prantsusmaa. Jäävad Ida-Euroopa riigid - Baltikum ja Poola.
Kuna ühel päeval nad niiehknaa ära võetakse, siis on surm siin või Siberis. "Vene väed tuleb lüüa puruks Ukrainas," ütles ametist lahkuv ning nüüdsest lillekasvatusega (võimistaoligi?) tegelema hakkav kindral Herem. Täpselt! Ukrainas. Aga seda saab teha vaid lääne sõduritega, kuna Ukraina on ise öelnud, et neil on karjuv meestepuudus.

Juba on eestlasi ka sõjaretkeks ette valmistama asutud. Kalev Stoicescu ütles, et tabusid olla ei tohi, et Ukraina võib sellist abi ikkagi ükspäev vajada, Kaja ruttas Emmanueli kaitsma - kuna Emmanuel ju enne tema eest ambrasuurile viskus.

Mis on Eesti meeste võimalus? Ma ütleks, et raha koguda. Koguge raha!

esmaspäev, 26. veebruar 2024

HEREMIST JA HIRMUST

Kes vaatas eile Heremi intervjuud Ukraina stuudios? Seal oli üks huvitav koht. Nimelt küsis saatejuht Heremilt, et mida te ütleksite neile, kes Eestis praegu hirmul on ja sõda kardavad.

Herem ütles seepeale, et aga maailmas on ju ka teisi riike, kes elavad hirmsa naabri kõrval - näiteks Iisrael ja Lõuna-Korea.

Jättes muidugi märkimata, et Iisrael on sõjaliselt sada korda võimsam kui Eesti, kelle hirmus naaber Venemaa on Eestist omakorda tuhat korda võimsam. Ning Lõuna-Korea on suhteliselt sama võimas kui Iisrael.

Ehk siis sisuliselt ütles Herem, et Iisraelist sada korda nõrgem Eesti peaks oma tuhat korda võimsama naabri ees sama külma närvi säilitama. 

No teate. Nii ebarealistlikke nõudmisi ei saa ühele väikesele rahvale peale panna. Kõigepealt on üldse vaja luua tingimused, milelle see külm närv tuginedsa saab. Pommivarjendid kõigile näiteks, nagu see on Soomes. Mitte ainult 15le %le, nagu seda loodetakse saavutada Eestis järgmise kolme aasta jooksul.

Teiseks relvad, mida on selgelt liiga vähe, ning kolmandaks abijõud, keda praegusel kujul võib nimetada pelgaks evakueerimismeeskonnaks. 1000 liitlassõdurit on see meeskond, kes suudab evakueerida Eestist Eesti valitsuse ning välisriikide diplomaadid. Kõik. 

Ehk siis enne, kui rahvalt külma närvi nõuda, tuleb teha midagi selleks, et see külm närv üldse tekkida saaks. Iisraelis ja Lõuna-Koreas pole see ka tühja koha pealt tekkinud, vaid selleks on enne kõvasti vaeva nähtud.

PITKA POISID


Pitka poisid vähe vanematena kui 1944ndal aastal Keila koolimajas iga-aastasel mälestusüritusel :)  Oli vist aasta 2006. Sama reipad ning sirgeselgsed nagu nooruses ;) 

Minu isa on paremal, vasakult teine on Kumna teeristil kangelaslikult võidelnud ning haavata saanud Aksel Kübar. Pitka poisid!

ISA NÄITAB OMA VANA LAHINGUPAIKA


https://innojairja.blogspot.com/2008/09/meenutused-paari-aasta-tagausest-ajast.html?fbclid=IwAR1EiUiD8Rmh_iCGwt0M9QOzAYGmKw1cXAmU2-_LgD1xBnG4JkxcGz7uB4Y Siit saate vaadata videot sellest, kuidas minu isa näitab oma vana lahingupaika Keila staabi õuel. Pitka poiste lahing vene tankide vastu Keila staabi õuel toimus 23. septembril 1944 ning oli üks viimaseid võitlusi vaba Eesti eest. Keila linnas tehti viimased paugud vaba Eesti eest. Minu isa osales Keila linnalahingus, võitles tankide vastu, kuni laskemoon otsa sai, ning oli üks ellujääjatest.

laupäev, 24. veebruar 2024

FILM PITKAST


FILM Pitkast - admiral Johan Pitkast - oli muidugi super. Lausa pisar tuli silma ja selleks on ka isiklik põhjus - minu isa oli ka Pitka poiss. Eriti läks hinge lause - ilma Pitka poisteta ei oleks meil võib-olla praegu vabadust. Mu isa oleks olnud nii õnnelik seda kuuldes. Loodan, et ta kuskil pilvepiiril kuuliski. 

Mulle tundus, et ühel filmis oleval vanal fotol nägin ka oma isa, aga võib-olla ma eksin. 

Pitka poiste võitlusel on tõepoolest väga oluline tähendus - et Eesti ei alistunud vastupanuta. Lõpuks ometi asetatakse nad ajaloos väärilisele aukohale. 

Pildil on kaks Pitka poissi - minu isa Georg (paremal) ja tema parim sõber Otto Peetso. Georg võitles Harjumaal, Keila all, ning Otto Narva all.


VAATAME PARAADI. MIKS ON TÄNAVAL SÕJAMASINAD?

Ärkasin just paraadi ajaks ja nüüd vaatame seda koos lastega. Eile saabus Soomest pakiga kohale ka must leib ning pea hakkame seda koos heeringaga sööma. Seletasin just Roosile, kes on Eesti Vabariigi president. Alar Karis, see halli mütsiga mees. Ja kes on kaitseväe ülejuhataja. Martin Herem! Roosi uuris, mikspärast on sõduritel rinnal püssid ja tänaval sõjamasinad, et kas sõda juba tuli. Roosi on meil nimelt tavapärasest terasem tüdruk, märkab paljusid asju ise ning tal on sadamustmiljon küsimust alati. 

"Ei ole, nad on lihtsalt valmis," kiirustasin talle seletama.
Roosi imestas, et kõigil on Ukraina lipud rinnas. Siin pole kellelgi. Seletasin Roosile, et see on seepärast, et Eesti toetab Ukrainat, rohkem kui teised riigid. 

Siis tahtis Roosi teada, kui vana on Eesti. Saja kuue aastane, ütlesin mina. "Aga kui vana on Venemaa?" uuris me taibu. "Venemaa on palju vanem, tuhandeaastane," olin sunnitud tunnistama. 

Siis nägi Roosi Kaja ja hõikas rõõmsalt: "Oo, temaga ma olen rääkinud!" Jaa, tõepoolest, kord oli Kaja Võrus rahvaga kohtumas ja me siis läksime ka kohale. "Vaata, Roosi, see on Eesti Vabariigi peaminister," ütlesin ma Roosile Kaja kuuldes. "Mis peaminister," naeris Kaja. "Ikka kursuseõde!" 

Ilusat päeva, pärast kommenteerin ja luban, et virisen ikka vanas vaimus :) 

reede, 23. veebruar 2024

SAA VABAKS, EESTI!



Rõõmsat ees ootavat Eesti Vabariigi aastapäeva teile, kallid sõbrad! Et Eesti saaks ühel päeval ka päriselt vabaks, nagu sellest unistas Tiit Madisson. Juuresolev pilt on tehtud 2010. aastal, kui Tiit Madisson ja Mart Niklus, kaks tuntud vabadusvõitlejat, korraldasid 24. veebruaril Toomas Hendrik Ilvese Vanemuises toimunud vastuvõtuga samal ajal Tartu kesklinnas omaenda vastuvõtu lihtsatele inimestele. Tänaval, kus keedeti hernesuppi ning lauldi isamaalisi laule. Võib-olla keegi teist oli ka kohal nagu meie? 

Igatahes mingil ajal otsustati liikuda Vanemuise suunas. Sest miks siis mitte, kas vabadusvõitlejaid ei oodatagi Eesti Vabariigi sünnipäevale? Ja nii hakatigi liikuma - Tiit ja Mart ees ning ülejäänud rahvas nende järel.

Ent oh imet - ühel hetkel oli meil tee peal ees kümmekond politseinikku, kes tõkestasid tee. Et ei, ei, teil sinna küll asja pole, minge tagasi.

See oli teiste pidu. Nagu praegugi - ühel pool rahvas, teisel pool eliit, neid lahutamas kivinäoline mundrimüür.

Ma soovin, et Eesti muutuks teistsuguseks, kohaks, kus rahvas tunneb, et on tõpoolest peremees oma maal. Seniks hoidkem mõistused külmas ja südamed soojas. Ilusat homset pidupäeva!

ELLA MAALIS UUE MAALI


See Ella (3) töö on minu arust juba tõeliselt äge. Mina leidsin siit üles karumõmmi näo. Üks silm on näha. Vaadake, kas teie leiate ka!

KOLMESE ELLU NÄPUMAAL


Kolmene Ellakene ise maalis oma väikeste näppudega :) Täitsa Jackson Pollock! 

reede, 16. veebruar 2024

KAKS AASTAT VÄLISEESTLASENA

Tjah, hakkasin siin ükspäev mõtlema, et varsti saab meil Eestist ära oldud juba... appi, kaks aastat. 4. märtsist 2022 läksime teele. Ja tekkis naljakas tunne - et olen nagu väliseestlane... juba. 

Enne seostusid mul väliseestlusega minu tädi Endla, mu isa õde, tema mees Ruudi ja nende tütar Ene, kes pagesid Eestist enne eelmist suurt sõda 21. septembril 1944. Sõitsid mootorrattaga sadamasse ja lahkusid viimasel tunnil ühe viimase laevaga. Neil jubedasti vedas, sest see oli laev, mis läks välja enne kurikuulsat Moerot - too läks merepõhja. Aga isa rääkis, et Endla, Ruudi ja Ene ootasid Moerole, aga enne eelmise laeva väljumist tuldi tolle pealt küsima, et kaks vaba kohta veel on, kes tahab tulla. Endla oli istunud just sissekäigu juures ning karanud kohe püsti, et MINA. See kiire reageerimine, see MINA päästis tema, ta mehe ja tütre elu. Nad jõudasid välja Saksamaale, Oldenburgi põgenikelaagrisse, kus veetsid mitu aastat, enne kui valisid omale uueks kodumaaks Ameerika. 

Nad pagesid Eestist sisuliselt viimasel minutil, kuna septembri lõpus oli juba kõik, venelane võttis Tallinna ära 22. septembril ning murdis 23. septembril läbi Keila all. Minu isa hoidis samal ajal koos oma leegionäridest relvavendadega rinnet kinni ja tänu sellele said paljud eestlased, nagu ta õde oma perega, Eestist minema. Laeva peale tuisati mootorrattaga, kuna tuli oli nii takus. Ruudi sai valangu selga ning väike Ene lasu kätte - need tegid neile elu lõpuni muret. 

Viimasel hetkel saab veel põgeneda küll, aga see on väga riskantne, kuna laevad võidakse lasta merepõhja ning lennukid tulistada alla. Paljud Ukrainast viimasel hetkel pagenud surid oma autodes, mis olid lastud sõelapõhjaks. Kõige mõistlikum on ilmselt pageda päev enne sõda, aga kust sa seda tead, millal on see "päev enne." Kes sulle seda ütleb? Ja isegi kui sa oled väga kiire, siis võib teel ette tulla ootamatuid takistusi - õhku lastud sillad näiteks. Ja sa ei pääse enam läbi. 

Minu tädi tänu jumalale pääses ning elas kuni kõrge vanaduseni Ameerika Ühendriikides. Tema mees Ruudi elas suisa 94-aastaseks, tädi ise suri 84-aastaselt. Terve Nõukogude aja ei pääsenud nad Eestisse, oma kallile kodumaale. Ma mäletan, kuidas nad alati pealkirjastasid oma kirjad mu isale, Endla väikesele vennale Georgile: "Kallid kodused!" 

Kallid kodused. Õnneks sai Endla ema, minu vanaema Julie, talle Ameerikasse külla minna. Isa Gustavit ei lubatud millegipärast. Ilmselt kardeti, et kui vanakesed koos lähevad, siis jäävadki sinna. Vend Georg lubati ning mu isa käis Ameerikas lausa kolm korda - kaks korda Nõukogude ajal (kuuekümnendatel ning kaheksakümnendatel) ning kord Eesti Vabariigi ajal.

Kui ma laps olin, siis oli mu suurim unistus reisida Ameerikasse. TÄDILE KÜLLA. Enne seda jõudsid siiski tädi ja onu ning nende tütar Ene külla meile. Eestisse. Oma kallile kodumaale, kallite koduste juurde. Oli vist aasta 1993, kui ma õigesti mäletan. Eesti oli just iseseisvakjs saanud ja Endla ning Ruudi olid olnud oma isamaalt eemal pea viiskümmend aastat. 50 aastat! 

Ma kujutasin oma lapselikus rumaluses, et nad tahavad kindlasti Eestisse jääda. Et nad müüvad oma New Yorgi osariigis asuva Modena maja maha ning ostavad selle eest maja Eestisse. Näiteks kuhugile Võrumaale, kust oli pärit Endla. Või Tartumaale, kust oli pärit Ruudi! Pangodi järve äärde. 

Aga ei. Endla imestas, kui auklikud on Eestis teed. Isa auto lausa vappus, kui ta teda üle aukliku tee meie kodu poole sõidutas. Ruudi imestas, et "komud" on ikka veel võimul. Ja ütles, et tema oma rahasid "komude" kätte ei too. 

Ei tulnud nad tagasi nagu näiteks Viido Polikarpus. Või Mari-Ann Kelam, kes oli minu täditütar Ene sõbranna ja kellega koos nad Washingtoni Eesti saatkonna juures Nõukogude võimu vastu protesteerisid. Ma mõtlesin, et Ene oleks võinud hakata Eesti poliitikuks, nagu Toomas Hendrik Ilves, kuna teda jubedasti huvitas poliitika, aga miskipärast ei tahtnud ka tema Eestisse tagasi. Ka pärast oma vanemate surma.

1994. aastal läksin Ameerikasse mina. Oi, ma olin erutatud. Kujutasin ette, kuidas suren õnnest, kui Washingtoni tänavatel jalutan. Ja et tahan kindlasti sinna elama jääda, kuna pole ju midagi paremat kui... elada Ameerikas. Pidi ju olema, kuna mu tädi ja onu ja täditütar ei tahtnud sealt tulla oma kallile isamaale.

Selle asemel tabas mind aga kohutav pettumus. Ameerika oli... suur ja lai ning igasuguste asjade rohkus võttis mul silmad kirjuks, aga oli ka NII VÄSITAV. Kõike oli kuidagi liiga palju ning ma ei saanud sellest aru. Milleks seda kõike vaja oli? Ene tiris mind sadadesse riidepoodidesse ning ostis mulle terve garderoobitäie erinevaid uhkeid rõivaid, Endla sõnul tänutäheks selle eest, et Georg talle kunagi oma eluga riskides sakslaste laost beebiriideid varastas, et tal oli pisikesele Enele midagi selga panna, aga see ei rõõmustanud mind üldse. Ma vihkan riidepoode. Eriti vihkan ma kingapoode.
Tulin tagasi ja olin täiesti kindel, et jään elu lõpuni Eestisse. Aga inimene on kindel, jumal naerab. 2003. aastal läksin ma kaheks aastaks Lissaboni ja pärast seda olen ma siin vahelduva eduga "elamas käinud" iga natukese aja tagant. 

Nüüd olen jälle kaks aastat ära olnud ning "eksiili" lõpp veel ei paista. Olen hoopis ise otsapidi väliseestlaseks muutunud.
Kas ma tahaks tagasi Eestisse? Selge see. Ma tahaks näha Eesti kevadet ja suve. Maasikaid ja mustikaid ja kukeseeni. Nuusutada männimetsa. Kuulata lindude laulu. 

Aga ma tahaks ka olla vaba hirmust. Ja teadmisest, et "vahetut ohtu pole, aga oht on." Ma ei saa elada sellises teadmises, et oht on. Mind hakkab see närima ja ma ei saa öösiti magada. Ma mõtlen oma lastele - mis meist saab, kui väikene oht muutub suureks ja siis vahetuks ohuks. Kuidas ma üritan Juulikese käru üle asfaldil haigutava pommiaugu lükata, et kiiresti-kiiresti viimasel minutil viimasele laevale pageda. Nagu Endla ja Ruudi. Neil oli üks laps ja tolle nad said kuidagi mootorrattale ära paigutada, aga kuidas meie pageme kolme lapsega? Kui kiiresti me saame edasi koos Juuliga? 

Aus vastus on, et me ilmselt ei üritakski, kuna viimasel minutil lahkumine on väga ohtlik, ja jääks... Eestisse. Ehk meie saatus oleks juba eos otsustatud. Ja just seepärast pean ma veel mõnda aega väliseestlase staatusega leppima. Kuni see sõda mingi lahenduse leiab. Emma-kumma võiduga. Või rahuga - loodame selle peale.

LAPSED LÄHEVAD KIRIKUSSE

'

Roosi tõi täna koolist kaasa teate, et järgmisel kolmapäeval lähevad nad kogu klassiga meie linnakese kirikusse, kus neile räägitakse Miercoles de ceniza ehk siis tõlkes Tuhakolmapäeva ning sellest algava paastuaja tähendusest. Kirikusse minnakse koolist jalgsi kella 11 ajal ning naastakse pooleteise tunni pärast.

Mul on selle üle väga hea meel, et ka usk ning kirik kooliellu lülitatud on, kuna minu jaoks on oluline, et mu lapsed saaksid kristliku kasvatuse, nagu minagi sain. Minu isa oli luterlane ning meie peres olli Piibel aukohal. Roosi õpib küll praegu katoliku usku ning traditsiooni - Hispaania on katoliiklik maa - , aga sõnum on ikkagi sama. 

Minu arvates on ekskursioon kirikusse väga tore ettevõtmine. Kas Eestis ka midagi taolist korraldatakse?

Roosil on koolis usuõpetus kord nädalas, esmaspäeval. Kirikusse minekut ootab väga, kuna on juba ammu sinna uudistama minna tahtnud :D 

Pildil Ella meie linna kiriku ees. 

LÕPUKS OMETI KARNEVAL!


Selline vaatepilt avanes siis kolmapäeval, 14. veebruaril, Roosi kooli õuel. Kogu kool oli väljas ning lapsed harjutasid hoogsalt kella 11ne ajal algavaks karnevalirongkäiguks. Trummipõrin kostus üle kogu linna. Roosi on kolmandas reas punase (oma tehtud!) trummiga. Ka pulgad tehti ise, koolitunnis õpetaja juhendamisel. 


Vapper Roosi astub klassiõdede vahel karnevalirongkäigus, mis kulges koolist linna peatänavale ning kooli tagasi. Roosi klass riietus vanadeks roomlasteks :) 


Meie Inno, Juuli ja Ellaga ootasime rongkäigu algamist mänguväljakul :) 


Sellest videost saab näha, kuidas Roosi rongkäigus trummi lõi :) Siin veel üks video, mille tegi Inno tervest rongkäigust.


teisipäev, 13. veebruar 2024

ORAVARATAS

"Kuule, Venemaa kuulutas Kaja Kallase tagaotsitavaks!" hõikas Inno mulle hommikul kell 11 oma töölaua tagant. Alul ma arvasin, et näen und. Siis ma arvasin, et Inno teeb nalja. Kuna ta teeb sagedasti nalja ja tema näoilme järgi ei ole võimalik aru saada, kas ta teeb nalja või mitte. Seega magasin edasi.

"Kuulsid või?" kordas Inno mõne aja pärast. "VENEMAA KUULUTAS KAJA KALLASE TAGAOTSITAVAKS!!!" Ajasin end istukile ja hõõrusin laisalt silmi. "Mida? Mis lollusi sa ajad? Mis tagaotsitavaks? Kaja Kallas on Eesti peaminister!"
"Just," selgitas Inno, uudistehundi ärev pilk silmis. "Ja Venemaa kuulutas ta nüüd tagaotsitavaks!"

"Aga mispärast siis?" küsisin mina ja tõusin püsti. Lapsed olid juba üleval ja ajasid oma asju, neid see teema ei huvitanud. "Ukraina abistamise pärast või? Et Eesti saatis relvi?"
"Ei," teatas Inno. "Arvatakse, et mälestusmärkide pärast." 

Natukese aja pärast tuligi teade, et põhjus on "ajaloolise mälu teotamine." Selge. Kõik jõudis korraga pärale. Tegin endale kohvi ja istusin diivanile seda jooma. Ella turnis diivani seljatoel - ta on meil kõrguste vallutaja. Juulike vehkis rõõmsalt jalgadega ja kulistas oma pudelist pirnimahla. Roosi joonistas. See hetk jääb mulle meelde. Me olime Hispaanias, oli 13. veebruar ja kell oli 11, väljas tibutas nõrka vihma ja karneval jäi ära ja Inno ütles, et Venemaa algatas Kaja Kallase suhtes kriminaalasja. Esimest korda ajaloos algatas Venemaa kriminaalasja välisriigi ametisoleva juhi suhtes.

Siis ma mõtlesin sellele, et oli 2022 ja 16. august ning valitsus teisaldas vaatamata seda kaitsma kogunenud inimeste protestidele Narva tanki. Pani selle treileri peale ja vedas läbi Eesti. Nagu 2007. aastal oli vaatamata protestidele kraana peale pandud ning minema veetud Pronkssõdur. Toona päädis see Ansipi valimisvõiduga ning 2023. aastal Kaja Kallase valimisvõiduga. Ansip valas Pronkssõduri valimisvõiduks, Kallas tanki. 

Venemaa seda aga niimoodi ei näe, Venemaa näeb seda ajaloolise mälu teotamisena. Mille eest tuleb Kaja Kallase suhtes kriminaalasi algatada ning ta tagaotsitavaks kuulutada.

Mul oli juba 2008. aastal tunne, et see oravaratas - nii otseses kui kaudses mõttes - , millesse me rahvana oma valitsejate egode tõttu pöörlema oleme pandud, hakkab ühel hetkel väga kiiresti, lausa peadpööritava kiirusega pöörlema ja siis me ei saa enam selle pealt maha, isegi kui väga tahaks. Mul oli tunne, et nüüd on veel võimalik midagi teha, aga mitte enam pikka aega. Ja nüüd saan ma üha enam aru, et nii see tõepoolest oli - siis oli veel võimalik midagi teha, midagi päästa, aga nüüd enam tõesti mitte. Nüüd pöörleb oravaratas nagu hull ning need, kes peal, hoiavad lihtsalt silmi kõvasti kinni, sest maha hüpates võib murda kaela.

KARNEVAL LÜKKUS NATUKENE EDASI


Karnevali rongkäik lükkus nädala võrra edasi, kuna läinud neljapäeval läks meil siin väga külmaks, suisa 12 kraadi peale ning hakkas sadama, ja hispaanlased teadagi kehva ilmaga pidu pidama ei hakka. Mitte nagu eestlased, kes marsivad Laulupeo rongkäigus ka laussajus. Mitte et eestlaste stiilil midagi viga oleks, aga meil on asjad lihtsalt teistmoodi. Meil siin lükatakse pidu südamerahuga edasi, kui natukene tibutab. Nii et reedene rongkäik tuleb hoopis kolmapäeval, 14ndal, kui on 22 kraadi sooja :) 

Praegu on Roosikesel aga neljapäevane karnevalivaheaeg, reedel algas ning kestab kuni kolmapäevani, mil lapsed lähevad koolimajja kostümeeritult, et osaleda suurel karnevali rongkäigul. Läheme siis ka kohale ning teeme mõistagi video :) Trummilöömine on väikesel roomlasel igatahes selge :D 

Pildile on pääsenud ka naabrite kollane kass, kellele meeldib meie pool külas käia :) 

kolmapäev, 7. veebruar 2024

KARNEVALITRUMM SAI VALMIS!


 
Täna oli Roosile vastu minnes kooli hoovist kuulda sellist mürtsu ja mürinat, et mõtlesime - mis siis nüüd lahti on? :D Inno läks vaatama ja ohhooo - terve kool oli kooli õue peale üles rivistatud, suured ja väikesed kõik koos, ning käis hoogne karnevaliks harjutamine. Osad lõid trummi ja osad tantsisid. Roosi on meil trummitüdruk :) 

Täna sai lõpuks valmis ka Roosi enda tehtud karnevalitrumm. Koolist me saime ämbri, issi pihustas Roosi valitud värviga (punane!) üle ning Roosi kaunistas - tähtede ja oma nimega! Homme nad veel harjutavad muusikatunnis ja siis ongi päris karneval. Roosi elu esimene. Ta on nii elevil :D 

Paneme kindlasti video ka!

IMELISE INGLI SÜNNIPÄEV


 
See väike tibukene on olnud meie pere päikseke siis nüüd juba 12 aastat :)  Julia Eveliina Tähismaa ehk Juulike ehk Lullu. Meie Juuli. Kuidas me kõik küll teda armastame. Ja kui lihtne on teda armastada, sest ta on nii heatahtlik, siiras ja õrn. Ja tal on alati hea tuju. Kui ta just pole haige. Õnneks juhtub seda harva ja me oleme selle üle väga õnnelikud. 

Täna on siis Juulikese sünnipäev ja me tegime sel puhul väikese väljasõidu Portugali. Ostsime magusaid croissante, mida Juuli maailmas kõige rohkem armastab. Ja beebimänguasju, sest Juulike ei oska mängida selliste asjadega nagu tema väikesed õed. Roosi küsis, et mikspärast me ei osta Juulile nukku, miks Juuli ei saa kunagi sünnipäevaks nukku.

Nojah, aga mis teha, kui Juulile nukud üldse ei meeldi. Kui need jätavad ta täiesti külmaks :D  Palju enam köidavad teda kõiksugused pakendid ning krõbisevad asjad nagu plastpudelid. Krõbistada üht suurt veepudelit - vot see on Juulikese paradiis! Või patsutada üht suuremat sorti pappkarpi. 

Seepärast on meil kodus alati olemas suur varu veepudeleid ning pappkarpe. Palju õnne, meie inglikene! :)