NAK läheb Tallinna video (osa 32, Veiko arutleb pedenduse ja presidendi teemal)

32. osa video-järjeloost NAK läheb Tallinna. Video on üles võetud 2006. aasta augustikuu lõpus. Kirjandusrühmituse Tartu NAK reisiseltskond on sõitnud Lõuna-Eestist Tallinna. Reis on ajendatud Jüri Mõisa üleskutsest kõigil Tallinna elama tulla. NAKi liikmed lähevad vaatama, mis koht see Tallinn selline on. Ridades on esimese päeva hilisõhtuks Irja, Inno, Olavi Ruitlane, Aapo Ilves, Contra, Ardi Ringvee. Tallinnas Tomi Grillis kohtutakse Veiko Märkaga. Märka jätkab välkintervjuud Rosina alias Anu Aaremäega. Edasi intervjueerib Märka Ruitlast. Elav arutelu tekib pedenduse ja presidendi teemal.

Nõuanne: kuidas saada eluasemelaenu ilma omafinantseeringuta

Väga lihtne. Suur osa kinnisvaraga kauplevatest ettevõtetest kingib kliendile kas auto või mingi rahasumma. Auto asemel võib välja võtta raha. Ja see ongi enamasti täpselt see 10%, mis on vaja endal maksta, et pangast pikaajalist eluasemelaenu saada.

Näib, et leiutatud on igiliikur ja iga soovija saab laenu? Ma ei tea, miks, aga pangad lähevad sellise asjaga rõõmsalt kaasa ja kinnisvara hinnad muudkui kerkivad. Auto või kingituse maksumus kirjutatakse rõõmsalt pikaajalisse laenu sisse.

Tegelikult sellist asja muidugi lubada ei tohiks. Panga hoiustajaid võiks selline asi natuke närvi ajada.

NAK läheb Tallinna video (osa 31, Veiko teeb välkintervjuu Rosinaga)

31. osa video-järjeloost NAK läheb Tallinna. Video on üles võetud 2006. aasta augustikuu lõpus. Kirjandusrühmituse Tartu NAK reisiseltskond hakkab Lõuna-Eestist Tallinna poole sõitma. Reis on ajendatud Jüri Mõisa üleskutsest kõigil Tallinna elama tulla. NAKi liikmed lähevad vaatama, mis koht see Tallinn selline on. Ridades on hilisõhtuks Irja, Inno, Olavi Ruitlane, Aapo Ilves, Contra, Ardi Ringvee. Tallinnas Tomi Grillis kohtutakse Veiko Märkaga. Veiko teeb välkintervjuu Rosina alias Anu Aaremäega, kes on tallinlasest ajakirjanik.

Abielu kui eesmärk?

Margus Kiis arvamusartikli juures ajakirjas Anne.


Viimasel ajal on hakanud Eesti ajakirjades ilmuma huvitavaid seisukohavõtte, mis oleks pärit justkui mingist möödunud sajandi alguse väljaandest. Lähemalt ühest neist.

Värskes ajakirjas Anne (7/2007) kirjutab üks ajaloolane ja galerist Margus Kiis (32) sellest, kuidas mõistlike inimeste kooselud püsivad paremini, ning kiiresti lähevad lahku rumalad ja kogenematud (iseenesest huvitav vastandus: mõistlik-rumal). Üldiselt võib Kiisi jutust aru saada, et abielu kui koospüsimise vorm ongi elu ülim eesmärk ja ülim tarkus on kohaneda selle rutiini ja tüdimusega, mis iga abieluga Kiisi arvates paratamatult kaasneb. Ja kui lapsed, siis enam lahkuminekut lubada ei saa. Ja ülim saavutuste tipp on siis see, kui pealtnäha täiesti sobimatud paarid koos püsivad.

Jaa-jaa. Aga minu ema ja isa elasid koos, lõpuni (ema surmani), kuigi olid täiesti sobimatud, olid siis Kiisi jaoks justkui etalon. Ma ei tea, palju neil seda va mõistlikkust oli, aga arvan, et keskmiselt. Raske on mõistlikkust hinnata, ilmselt on Kiisil mingid riistapuud, millega seda mõõta. Mul neid käepärast pole.

Ja muidugi olid kindlalt koos püsinud ka minu vanavanemate kooselud. Seda siis samuti vähemalt ühe osapoole surmani. Kiisi jaoks siis igati „arukalt“. Ja ma ei hakka siinkohal lahkama neid jubedusi, mis nende pealtnäha „mõistlike“ kooselude varjus toime pandi.

Aga minu elu suur unistus oli põgeneda sellest põrgust, mis oli minu ema ja isa „mõistlik“ kooselu, mis oli täis pisaraid ja vägivalda. Aga see oli kindel kooselu, mida siis Kiis omakorda taevani kiidab. Ja võib arvata, Kiisi loogikast lähtudes, et vanasti olidki inimesed mõistlikumad, sest kõik kooselud püsisid ilusti koos. Ja Kiis siis esindab seda vana „mõistlikku“ generatsiooni. 10 punkti Kiisile, kes seda lippu veel kõrgel hoiab! Samas pole ma veendunud, et inimeste mõistlikkus on ajas muutunud. Või mis on mõistlikkus- kogum arvamusi ja tõekspidamisi, mille on genereerinud inimese mõistus lähtuvalt olemasolevast informatsioonist. Ja ma pole kindel, et vanasti oli inimestel rohkem infot. Samas pole ma kindel, et neil seda ka vähem oli, eriti mis puudutab inimeste omavahelisi suhteid, kooselu, armastust ja õnne.

Aga uuel ajal minnakse kergesti lahku ja ollakse niisiis rumalad (Kiis ise ka tunnistab, et tegelikult läks oma esimesest naisest pärast viieaastast kooselu lahku, aga enda puhul põhjendab seda mitte rumaluse, vaid kogenematusega, kuna abiellus 18aastaselt). Ja ka mina olin siis tõenäoliselt rumal, et oma naisest lahku läksin. Sest kogenematu ma ei saanud ju olla, abiellusin 24selt ja olin naisega olnud 13 aastat koos. Aga ma ei tahtnud oma lastele sellist saatust nagu oli mul endal. Kiisi loogika kohaselt on suurim tarkus see, kui lased kõik, ka omaenda patud nuhelda oma laste peal. Aga see pole muud kui piiblitarkus. Nagu seegi, et maakera on lapik. Ja et neitsi Maarja sai jumalaga lapse. Kes piiblitarkusi teab, see ongi tark. Seda teab ka Kiis. Ja olgu saatus talle armuline.

Kiis üritab väita, et mees saab oma seksivajadusest üle, kui ta seda väga tahab. Aga mina näen siin probleemi. Sest ma ei usu hästi seda juttu, et mehed oma ürgset paljunemistungi mingil moel saaksid maandada, näiteks palvetamisega. Alla surutud seksuaalsus tekitab perversseid aistinguid ja soove. Ja kuigi piibel tundub olevat paljuski kirjutatud selleks, et looduslikke tunge kontrollida, pole see ometi õnnestunud. Ma ütleks, et efekt on olnud vastupidine. Sest sellise loomulike tungide kontrolli tulemuseks on nähtused nagu pedofiilia, sadomasohhism, vägistamised ja homoseksualism. Vägivald laiemas mõttes. Perevägivald. Kõikvõimalikud sõjad. Ma ei kujuta ette vägistamas, sõdimas ja üldse vägivaldsena seksuaalselt rahuldatud meest, sellist, kes on oma naissoost partneriga vähemalt korra nädalas seksuaalvahekorras. Aga miks ta ei võiks siis olla oma partneriga korra nädalas vahekorras? Kellele või millele sellest halba sünniks? Miks ei võiks mees partnereid vahetada, kasvõi lahutada, niikaua kui leiab selle sobiva, kellega saab olla korra nädalas vahekorras ja elada püsivalt koos. Sest mina väidan, et kui mees on abielus ja endiselt õnnetu, siis on ta liiga vähe lahutanud. Ja see jõud, millest räägib Kiis, millega ta soovitab sobimatus suhtes karisid ületada, kanaliseerub enamasti vägivallana. Kas siis oma lähedaste või teiste peal.

Kiis on olnud väga vägivaldne oma netikommentaarides, olen täheldanud. Näiteks nimetas ta mind skisofreenikuks, kuigi ta pole esiteks arst ega mind üldse uurinud. Ja selliseid Kiise on kommentaariumides, eriti Delfi juures oi-oi kui palju. Kus siis kleebitakse süütutele inimestele külge karme silte ja elatakse muul moel välja oma vägivaldsust. Ilmselt elavad need kommentaatorid samadest põhimõtetest lähtuvalt nagu Kiis, kes siis selleks, et oma pere-elu korras hoida, kanaliseerivad pulbitsevat vägivaldsust teiste peal. Ja seda vägivalda on väga palju. Ma tunnistan, et Ingridiga koos elades ja üritades asja „mõistlikult“ võtta, muutusin ma ise ka vägivaldsemaks, seda just väljaspool kodu. Näiteks töö juures. Minust sai auahne karjerist (õnneks mitte pedofiil!). Ja kui ühiskond peab sellisest vägivaldsusest lugu (õnneks, nagu peab ühiskond lugu ka näiteks sõjapidamisest), siis oli kõik korras, kuigi ma ise endale sellise karjeristina eriti ei meeldinud. Sest sisimas ei meeldi mulle teiste arvamustest üle sõita, teistele halvasti öelda. Aga sobimatust suhtest tärganud vägivaldsus aitas mul kõhklustest üle olla. Ent nii vägivaldseks ma siiski ei muutunud, et Kiisiga sarnaselt oleks hakanud kellelegi karme hinnangulisi silte külge kleepima. Selleks on vaja ikka erilist toorust (ilmselt siis vähemalt aastapikkust pausi seksimises) ja mina ei saa vajadusest selleks lihtsalt aru. Miks peaks olema vaja kedagi skisofreenikuks nimetada? Pigem vastupidi, kes teist skisofreenikuks sõimab, annab aluse teda ennast selles kahtlustada. Kõige räigem hinnang, mida olen viimasel ajal kasutanud, on olnud „põssa“ Triin Olveti, selle Postimehe toimetajast vägivaldsete kommentaaride autori kohta, sest Postimehes avaldatud pildi peal näeb ta tõesti välja nagu põrsas, selliste ümarate pruntis põskede ja püstise ninaga tegelane.

Võib arvata, et omadega on Kiisi stiilis „mäel“ ka Postimehe vastutav väljaandja Mart Kadastik, kes naisele kodus paha sõna ei ütle, aga mind sõimas Postimehe veergudel seksihulluks. Ilmselt seksib ka Kadastik haruharva. Toorutsemist ja vägivalda kohtab väga tihti äris ja poliitikas, eriti kõrgemal tasemel. Riigikogu liikmed sõimavad teineteist päris tihti, sellest on kirjutatud ajalehtedes. Õnnelikud on need, kes saavad oma vägivalda välja elada töö juures. Näiteks spordis. Täbaram on olukord neil, kel seda võimalust pole ja kes satuvad vangi süüdistatuna laste ahistamises, peksmises või tapmises.

Pärast kohtumist Irjaga mul enam vägivaldsusega probleeme pole. Mul pole vaja end millekski sundida, ma ei pea kannatama. Ja ma meenutan kergendustundega neid auahne karjeristi aegu, kus ma pidin oma vägivaldsuse kuskil mujal kanaliseerima. Nüüd on see minu jaoks möödas. Ja ma olen õnnelikum kui kunagi varem. See ei tähenda samas, et ma ei võiks hea seista oma au ja väärikuse eest, mida on üritatud rünnata. Ilmselt siis kadedusest, et ma olen vabanenud oma endisest vägivaldsest elust, reetnud teised, kes peavad edasi virelema. Ja see, et ma olen õnneliku kui kunagi varem, ei tähenda, et ma peaks olema poksikott nende jaoks, kelle vägivaldsus vajab väljaelamist.

Ma väidan, et mõistlikkusest suhtes ei piisa. Vaatamata sellele, et mina suutsin oma abielus Ingrid Tähismaaga end vaos hoida (ma ei läinud talle kordagi kätega kallale) ja püüda läheneda „mõistlikult“ (rahuldasin end ise käega, ei joonud ega suitsetanud, tegin sporti, rabasin kõvasti tööd, ei vaadanud enam võõraid naisi, tegelesin lastega), lõppes asi sellega, et hoopis Ingrid hakkas vaatama teisi mehi ja muutus minuga ikka üha enam rahulolematumaks. Kusjuures rahulolematus muutus seda suuremaks, mida rohkem ma nii enda kui temaga „tööd“ tegin, mida tublim ja „targem“ ma olin. Ehk siis, sellest ei piisa, kui mees Kiisi järgi endale uusi armumisi ei luba, see muudab mehe naise jaoks ikkagi üha vähem atraktiivseks.

Ma võin oma kogemusele tuginedes väita, et inimene ei saa (siin ilmas) enne rahu, kui leiab sobiva partneri. Elu muutub värvilisemaks, taevas sinisemaks ja rohi rohelisemaks, ja seda ilma antidepressantide, alkoholi või teiste uimastite ja mõnuaineteta.

Mis Kiisi puudutab, siis tema arvamusavalduse järgi võin oletada, et tema uus suhe on sama õnnetu kui see, mille ta juba lahutas. Ning et ta pigem nutab taga oma esimest suhet, kuna praegune on veelgi jubedam. Tõesti, ma ei tahaks olla Kiisi olukorras. Talle terendab olukord, kus tal on kaks eksabikaasat koos lastega, kes teda üksteise võidu kotivad. Hirmus! Ja selle asemel, et eluga edasi minna, on Kiis otsustanud kindlameelselt kannatada. Surmani.

Kaks lahedat tsitaati New Yorkerist

Irja leidi just kaks lahedat tsitaati ajakirjast New Yorker. Edastan need koheselt:

"Ära kunagi abiellu inimesega, kellest sa ei tahaks lahutada." (Nora Ephron, kirjanik)

Ühelt kunstnikult, Julian Schnabelilt küsiti, mis on kõige hullem asi, mida üks kunstnik võib teha. Ta vastas: üritada inimestele meeldida.

Islamimaailmas polnud reformatsiooni-samuti müüt!

Lugedes Amin Maaloufi raamatut "Ristisõjad läbi Araabia silmade" võib veenduda, et jutt, nagu poleks islamimaailmas olnud reformatsiooni, on müüt.

Reformatsioon toimus islamimaailmas palju varem kui kristlikus maailmas (ma ei tea, kas moslemid seda ise reformatsiooniks peavad). Ja seda just ristsisõdade ajal ja tulemusel, 12. sajandil. Kui varem, enne ristisõdasid, elati islamimaailmas lõbusat elu, kanti edevaid riideid ja joodi ohtralt alkoholi ning seksiti palju, siis ristisõdade ajal, pärast seda, kui mõned Araabia ülikud olid end surnuks joonud või söönud või seksinud, pöörduti tagasi usu karskete lätete juurde nagu hiljem kristlikus maailmas. Lõbus elu keelati ära, hakati kandma ühevärvilisi halle halatte ning alustati sõda sisse tunginud röövvallutajate vastu ehk jihadi, mis kestab mingil kujul tänaseni.

Kui usu vaatevinlist vaadata, siis õnnestus islamil seoses varajase reformatsiooniga usk päästa. Kristlikus maailmas toimus usuline taasärkamine ja pöördumine tagasi usu lätete juurde (reformatsioon) liiga hilja, inimesed olid mõnusa eluga sedavõrd harjunud, et neid uuesti usu karskuse juurde tagasi meelitada oli väga keeruline, et mitte öelda võimatu.

Ja on paradoksaalne, et kristliku kultuuriruumiga maailm, mis traditsiooniliselt oli maru-usklik ja seetõttu ala-arenenud, on nüüd usule sootuks selja pööranud, mistõttu on teadused ja tehnoloogia Euroopas märksa paremini arenenud kui islamiriikides.

Tööjõupuudus- aga kus on uued tehnoloogiad Eestis?

Viimasel ajal on kuulda olnud kirumist selle kohta, et ettevõtetel ei jätku töötajaid. Ja oleks vaja tuua sisse võõrtööjõudu, vähemalt 5000 inimest.

Ma küll ei kujuta ette, kus need inimesed tööle hakkaksid, ilmselt tehastes nn vana majanduse ettevõtetes. Aga kus on uued tehnoloogiad Eestis? Näiteks on USAs juba täiesti tavalised kauplused, kus kliendid teenindavad end ise ja selliseid poode on ka Euroopas (see tähendab, et kassapidajate töö teevad ära kliendid ise, sarnaselt automaattanklatega, mis on samuti USAs väga levinud). Aga miks pole selliseid poode Eestis. Ilma kassapidajateta süsteemi saaks kasutada ka neis poodides, kus kardetakse, et ilma viinamüügita enam keegi poodi ei tule ja mõttetu on inimesi tööl hoida.

Eesti on ikka neetult maha jäänud. Nagu dinosaurus. Eelkõige oma suhtumises. Ainult pangandus on maailmatasemel, ja mõned e-riigiga seotud asjad, kõik ülejänud valdkonnad on kuskil kiviajas oma suhtumises.

Miks Eesti ajakirjandus lakub poliitikute perset?!

Eesti on iseseisev demokraatlik riik. Siin kehtib sõnavabadus ja arvamuste avaldamise vabadus. Aga millegipärast lakub ajakirjandus poliitikute perset. Millest on raske aru saada, sest Pätsi vaikiv ajastu, kus ajalehed tohtisid valitsuse kohta ainult kiitvaid artikleid kirjutada, on ammu läbi. Ja läbi on ka NSVLiidu ajad, kus ajakirjanikud tohtisid valitsuse kohta samuti ainult kiitvaid artikleid kirjutada.

Miks ma nii kirjutan? Sest näiteks Iraagi sõja (ja ka Afganistani sõja) teema on Eesti ajakirjanduses väga ühekülgselt kajastatud. Seda siis stiilis, et peaminister Ansipi või siis mõne sõduriga sõidab missioonile kaasa ajakirjanik, kes siis vaatab oma allikale suhu ja paneb kirja kõik, mis räägitakse. Ja ongi kõik. Ja loomulikult ilmuvad artiklid selle kohta, kuidas sõda on hea ja vajalik jne. Blaa-blaa-blaa.

Ma saan aru sellest, kui lehtede peatoimetajad lakuvad presidendi perset, et saada kutse ihaldatud vastuvõtule (tavaliselt enne maagilist kuupäeva, 24. veebruari ilmuvad ajalehtedes peatoimetajate mesimagusad intervjuud presidendiga), aga ülejäänud ajakirjanikud. Miks nemad oma selga sirgu ei aja, on arusaamatu.

Ma olen tige, sest näiteks USA ajakirjandus on juba ammu võtnud Iraagi sõja suhtes kriitilise hoiaku. Enam ei käida sõduritega kaasas ja ei kajastata vaid sõdurite nägemusi, sest see oli viga, mida tegid USA väljaanded ja telekanalid sõja alguspäevil, seda on nad ise tunnistanud. Eesti on Iraagis jäänud USA liitlaseks, aga eestlased elavad justkui teisel planeedil, keda Iraagis toimuv ei huvita. Või kui huvitab, siis ühekülgselt. Peamiselt siis, kui mõni eestlasest sõdalane surma saab. Näiteks New York Times avaldab regulaarselt sõltumatuid ülevaateid Iraagis toimuva kohta, avaldab nii poolt kui vastuargumente, koostab tabeleid hukkunute arvu ja iraaklaste meelsuse kohta. Näiteks üks viimane selline tabel:

Miks ei käsitle ajakirjandus Euroopa põhiseaduse teemat?

Juba pikemat aega käib Euroopas debatt uue põhiseaduse üle (põhiseaduslik lepe), mille osa riike esialgu tagasi lükkas ja mida üritatakse nüüd mugandatud kujul taas läbi suruda.

Loen igapäevaset Intrnational Herald Tribune' i (mis on New York Timesi Euroopa väljaanne) ja viimasel ajal on põhiseadusliku leppe küsimus pidevalt esikülgedel. Kinnitan, et teema on huvitav ja intrigeeriv. Mõjutab kindlasti iga eestimaalase tulevikku. Ja mis on huvitav, et Eesti lehtedes pole sellest kippu ega kõppu.

Lepe, mis mõjutab Eesti tulevikku kaugelt rohkem kui prostitutsioon (millele on Eesti ajakirjandikud viimasel ajal enneolematult ja minu arvates põhjendamatult palju leheruumi pühendanud), peaks olema ka Eesti kui ELi liikme lehtede esikülgedel. Aga kuna Eesti üha monopoliseeruv ajakirjandus ei pea (ilmselt) vajalikuks kajastada olulisi teemasid (selle asemel kirjutatakse välismaalt, kuidas Putin teeb Sotšist uhke kuurordi ja avaldatakse paljaste naiste pilte), siis vähemalt üritan ajakirjanike au päästa ja toon ühe artikli ajalehest International Herald Tribune.

Poola (mis millegipärast ainsana võitleb aktiivselt Euroopa Liidus väikeste riikide õiguste eest), tahab uuesti alustada kõnelusi, mille Euroopa riigid justkui möödunud nädala lõpus toimunud maratonkohtumisel Lissabonis kokku leppisid (see oli see kohtumine, mis Poola ja brittide vastuseisu tõttu venis, nii et Eesti peaminister Ansip ei jõudnud võidupüha tähistiamisele).

Millegipärast pole kuulda olnud Eesti poliitikute aruandeid põhiseadusliku leppe teemal. Sellest ma saan veel aru, sest poliitikud, va sindrinahad, ei soovi nagunii aru anda, kui keegi ise küsima ei lähe. Ja ma usun, et enamik uuest riigikogust ja ministritest pole põhisedusliku leppe tekstigi läbi lugenud. Aga seda, miks ajakirjandus sel teemal poliitikuid ei "koti", vat sellest küll aru ei saa. Tõeline naljanumber on muidugi uus meediamagnaat Kruuda, kes, selle asemel, et anda rahvale informatsiooni, on asunud info edastamist piirama. Igal juhul loob Kruuda tsensuuri kehtestamisega oma väljaannetes pretsedendi, mida teadaolevalt teised väljaandjad pole julgenud katsetadagi. Sest teistel väljaandjatel pole sedavõrd palju raha, et oma taskuväljaanetele peale maksta. Rahvas tsenseeritud väljaandeid nagunii ei loe. Või vähemalt ei soovita nende eest maksta raha.

Eesti ajakirjanduski on asunud müüma lapsi seksobjektidena

Laps seksobjektina eilses SLÕhtulehes.

Kui ma oma päevikus mõni aeg tagasi kirjutasin New York Timesi näitel, kuidas ajakirjandus müüb lapsi kui seksobjekte ja soodustab sedasi pedofiiliat, siis polnud vaja kaua oodata, kui seda on asunud tegema Eesti ajakirjandus.

SLÕhtuleht, mis ühelt poolt kirjutab pedofiilidest negatiivses valguses, õhutab samas pedofiiliat, kui müüb lapsi seksobjektidena. Ja tiražeerib seda ligi 70 000 eksemplaris oma ligi 300 000 lugejale. Et iga pedofiilia kalduvusega isik näeks.

Võeh.

Millise kultuuri ja teadmised siis ristisõdijad Eestisse tõid...

Eesti kaasaegne ajalookäsitlus vaatleb ristisõdasid Eestisse valdavalt positiivses valguses, kuna ristisõdijad tõid ajaloolaste nägemuste kohaselt eesti matsirahvale kultuuri ja teadmised.

Tahaks siinkohal tsiteerida Amin Maaloufi "Ristisõjad läbi Araabia silmade", mis vahendab ühe ristisõdade aegse araablase nägemust asjast:

12. sajandil jäid ristisõdalastest frangid araablastest maha kõigis teaduslikes ja tehnilistes valdkondades. Ent meditsiinis oli vahe Ida ja Lääne vahel kõige suurem. Emiir Usamah kirjeldas erinevust:

Ühel päeval kirjutas Liibanoni mägedes viibiv frankide komandör Munaytra minu sultanist onule, Shayzari emiirile ja palus saata arst, et anda kiirabi. Mu onu valis välja ühe meie kristlasest arsti , mehe nimega Thabit. Ta oli ära kõigest paar päeva ja naases siis koju. Meid huvitas kõiki väga, kuidas tal õnnestus patsiendid nii kiiresti terveks ravida ja külvasime ta üle küsimustega. Thabit vastas: „Nad tõid minu juurde rüütli, kellel oli jalal mädapaise ja naise, kes oli ülesöönud. Ma tegin rüütlile mähise, mäda tuli välja ja olukord paranes. Naisele määrasin dieedi, et olukord paraneks.“ Kuid siis saabus Frangi arst ja vaidles vastu: „See mees ei tea, kuidas nende eest hoolitseda.“ Ja, pöördudes rüütli poole, küsis ta käest, „mida sa eelistad, kas elada ühe jalaga või surra kahega?“ Kui patsient vastas, et eelistab elada ainult ühe jalaga, käsutas arst, „Tooge mulle tugev rüütel koos hästi teritatud sõjakirvega.“ Rüütel ja kirves jõudsid peagi kohale. Frangi arst pani mehe jala pakule ja ütles teisele, „Pane üks terav löök, et lõige oleks puhas.“ Minu enda silmade all, jätkas emiir, lõi mees ühe korra, ent jalg jäi keha külge ripnema ja ta lõi teist korda. Luuüdi purskus välja ja haavatud mees suri kohemaid. Siis kontrollis Frangi arst naist ja ütles, „Tal on pea sees deemon, kes on temasse armunud. Lõigake juuksed maha.“ Nad lõikasid naisel juuksed maha. Naine hakks endise hooga oma toitu sööma, koos küüslaugu ja sinepiga, mis soodustas veelgi söögiisu. Ja doktor seletas, „Kurat ise on tema pähe läinud.“ Siis haaras arst habemenoa ja kraapis naise peakolju sisse ristimärgi ja hõõrus seda soolaga. Naine suri kohapeal. Ma küsisin siis, „Kas mind on veel vaja?“ Nad ütlesid, et ei ole ja ma naasin koju, olles saanud targemaks Frangi meditsiini osas, millest mul varem polnud aimugi.

Peep Vainu koolitusest, kiretult

Edastan oma kogemuse Peep Vainu koolituselt, kus ise osalesin 2005. aasta algul, ehk siis veidi enne seda, kui Ingrid lubas mul munni maha lõigata ja ma Ingridi juurest lõplikult jalga lasin.

Kõigepealt muidugi pean märkima, et Vain polnud minu jaoks sugugi tundmatu mees. Ma sattusin juhuslikult peale tema kirjavahetusele Ingridiga ja see nõretas imalast tekstist, mida kirjanduses kutsutakse palavaks armastuseks. Seal oli siis kirjeldatud Ingridi ja Vainu seksikogemusi, ikka sealsamas Pärnus, kus Vain ka oma koolitusi korraldas, muu hulgas Ingridile. Ja juba siis mõtlesin, et ohhoo, mida meest. Et tahaks tema koolitusel ära käia ja vaadata, mis värk on.

Ja lisaks muule Ingrid ka muutus pärast Vainu koolitustel käimist. Näiteks tuli tema keelepruuki väljend: „Minu jaoks on parklas alati üks koht!“ Mis praktikas tähendas seda, et kui kahe auto vahel läks parklas võistluseks ühe koha pärast, siis oli Ingrid see, kes koheselt kiirendas, nii et jalakäijad ehmatusest kõrvale põikasid, ning sellele vabale kohale sõitis. Ma tahtsin tunda ja kogeda, kas mina ka kuidagi muutun.

Ja muidugi sattusin sellele koolitusele juhuslikult, sest kuigi olin oma koolituskavasse Äripäevas töötades märkinud, et tahaks praktiseerida mõne välismaise ajalehe juures, tuli ühel päeval minu juurde uudistetoimetuse koolituse eest vastutav uudistetoimetaja Kadi Heinsalu, silmad taas kelmikalt säramas, ja teatas, et ma lähen hoopis Vainu koolitusele. Et on väga hea koolitus. No ega ma siis vastu ka punnima ei hakanud, sest teadsin juba ette, et ega sest praktiseerimisest välismaal nagunii midagi välja ei tule. Selleks pole Äripäeval lihtsalt raha, sest omanikud on ihned.

Ja nii me siis sõitsime, minu autoga, Pärnusse. Peal olid lisaks Kadile veel uudistetoimetaja Kristi Malmberg ja börsitoimetuse analüütik Raivo Sormunen. Mul oli igati tähtis tunne, sest Vainu koolitus on väga kallis ja seda said ainult vähesed väljavalitud. Pärnus majutati meid hotelli Strand, sellistesse tagasihoidlikesse tubadesse, kahekaupa. Koolituse nimi oli vist „Saavutama õppimine“, või midagi säärast.

Ja siis anti igaühele kätte mingi mapp ja juhatati saalis, kus juba liikus ringi, peamikrofon küljes, Peep Vain ise. Tähtsalt. Tegi vist mingit hääleproovi. Ja siis juhatati igaüht istuma. Samas sai osta ka Vainu CDsid ja tema raamatuid ning raamatuid, mida ta lugeda soovitab. Tundus igatahes väga põnev.

Ja siis algas etendus. Nimetan seda etenduseks, sest tegemist oli tõesti etendusega, millesse oli poogitud Elu Sõna ja muude sääraste usuliikumiste koosolekute elemente, kus siis juhataja kütab rahvast üles, kuni rahvamass on lõpuks nii transis, et skandeerib. Vainu koolitusel karjuti „Jah-jah-jah“, või midagi säärast, siis halleluuja asemel. Kohati meenutas ta mulle David Copperfieldi, oma suhtlemises saalipublikuga, kuhu oli ära „peidetud“ ka tema oma firma töötajaid. Ühesõnaga, üks korralik šõu. Mis oli lihtsalt huvitav kõrvalt vaadata.

Osa inimesi muidugi võtsid asja väga tõsiselt, kirjutasid kogu aeg midagi üles ja olid kohati väga mõttesse vajunud. Ilmselt neid siis Vain aitas oma elu sasipuntraid lahti harjutada. Paremaks inimeseks saada. Et siis parklas, ja muidu ka, olla esimene.

Etendusel olid ka vaheajad. Ning vaheaegadel siis pakuti süüa. See oli selline (väidetavalt Vainu enda koostatud) menüü, kus siis valke ja süsivesikuid (ehk liha kartulitega) koos ei pakutud. Oli näiteks salat kalaga. Seda dieeti propageerib muu hulgas Adik Levin, aga ette rutates on see minu arust šarlatanlus, kuna Levin ravib sisuliselt kalli raha eest tsöliaakiat, mida peaks kõik arstid tegema tasuta. Aga millegipärast arstid seda ei tee, sest tsöliaakia raviks pole vaja kirjutada välja ühtegi rohtu, ja seetõttu ei saa arstid sellest mingit kasu, kui nad tsöliaakiat ravivad. On ju teada, et ravimifirmad maksavad arstidele (ok, korraldavad õppereise Madagaskarile), et nood teatud kindlaid rohte välja kirjutaks. Ja kui tsöliaakiat ei ravita, saab kirjutada rohte paanikahäirete, stressi, astma, allergia, kõrge vererõhu, suhkruhaiguse ja veel palju asjade vastu.

Ja siis tuli sütel kõndimine (mille juhatas sisse taas Vainu missa), kus siis pidi astuma paljajalu mõned meetrid mööda sütt, mis polnudki teab mis kuum enam. Aga kõik millegipärast kilkasid ja Vainu meeskonna inimesed kiitsid kõiki hästi taevani, kes olid üle süte käinud. Ja mis huvitav, osa ei julgenudki sütele astuda. Noh, ma ütleks, et see polnud hullem kui saunaskäik. Ja siis pärast koguneti taas missale, kus siis Vain luges kõigile unejuttu.

Ja õhtul pidi siis programmi järgi minema magama. Ma läksin veel õhtul alla baari, et teha väike night-cap enne magamaminekut. Seal oli veel teisigi minusuguseid, kes tegid näo, et tahavad niisama tšillida, aga tegelikult paistis kõigi õhetavatelt nägudelt üks ja seesama: kurat, tahaks nikku, raisk. Ja nii see seltskond siis liikus sujuvalt Pärnu lõbumajade suunas. Ja mina koos nendega, kuidagi märkamatult. Tutvusin selle õhtu jooksul päris mitme firmajuhiga, kes kõik samuti Pärnu ööelu nautisid. Täiel rinnal. Aga märkusena peab lisama, et Pärnus on seksiteenuse pakkumine väga algeline ja peaasjalikult venelaste käes. Nii et üks ettevõtjatest tellis järgmiseks päevaks tüdruku kohale Tallinnast. Ja see tuligi, jõudis varahommikuks kohale. Ette ruttavalt peab ütlema, et see ettevõtja seksis selle tüdrukuga oma hotellitoas, ja seksis ka teine ettevõtte juht, aga mul ei läinud enam kõvaks, olin sedavõrd väsinud ja purjus ilmselt ka.

Ettevõtjatega nõnda ööelu elades ja lõbumaju külastades sain oma arust ajakirjanikuna palju targemaks. Sain mitmeid huvitavaid ideid ja vihjeid. Näiteks selle kohta, et Vain ööbib oma naisest eraldi toas koolituste ajal, kuigi nad töötavad samas firmas ja on koolitustel kohal (ma tean küll, miks, hahaa! Aga ei ütle. Arvake ära!), Vain ise räägib, et ta saab nõnda paremini keskenduda. Hommikuks ma enam nendest öö jooksul kogunenud suurepärastest ideedest suurt midagi ei mäletanud. Üks asi jäi küll meelde: ettevõtjatel on mitu panga-arvet, üks siis selline, mida näidatakse ja millest räägitakse kodus naisele, ja teine, millelt võetakse raha, et näiteks lõbumaja teenuse eest maksta. Väga vahva igatahes.

Ja hommikul siis jõudis kohale see Tallinnast tellitud tüdruk. Ning sujuvalt läks öö üle päevaks, ent paraku teisel päeval ma enam koolitusele ei jõudnudki. Vestlus ettevõtete juhtidega tundus mulle lihtsalt sedavõrd palju huvitavam kui Vainu usukoosolekud.

Ja pärast, kui oli ärasõit, sain Äripäeva naiste käest pragada, et julgesin koolitust maha teha. Et selle eest oli kõvasti makstud. Ja kuna olin purjus, siis istus rooli Kadi Heinsalu. Äripäeva maja juures üritasid Äripäeva neiud mind veel kinni hoida, et ma purjuspäi sõitma ei läheks, aga minu džiibi rooli istus üks ettevõtjatest (teine ettevõtja jäi oma Tallinnast tellitud prostituudiga Pärnusse), kes oli samuti meie autosse istunud ja kes oli koos minuga terve tee õlut joonud. Sõitsime siis edasi mingile peole, mis toimus kuskil Kalamaja kandis. See ettevõtja sõitis veel ühele autole kogemata tagant sisse, aga kui see esimese auto juht meie juurde midagi seletama tuli, siis pööras ta ümber, kui meid nägi. Või seda ettevõtjat. Ilmselt siis ajasime tal hirmu veidi nahka. See ettevõtja ütles vist ka, et midagi hullu ju pole, väike põks stange sees.

Ja siis hommikuks vedasin end takso abil koju. Järgmisel päeval tõin oma auto Kalamajast ära.

Ütlen siis ka ära, miks Vain ööbib naisega eraldi tubades: tal on komme hiilida poole öö pealt mõne oma kliendi tuppa. Aga ta ei taha, et naine sellest teada saab, sest tema naisele see komme ei meeldi.

NAK läheb Tallinna video (osa 30, Veiko räägib elust Talinnas ja sellest, miks ta Tartusse tulla ei saanud)

30. osa video-järjeloost NAK läheb Tallinna. Video on üles võetud 2006. aasta augustikuu lõpus. Kirjandusrühmituse Tartu NAK reisiseltskond hakkab Lõuna-Eestist Tallinna poole sõitma. Reis on ajendatud Jüri Mõisa üleskutsest kõigil Tallinna elama tulla. NAKi liikmed lähevad vaatama, mis koht see Tallinn selline on. Autos on Irja, Inno, Jaan Pehk, Olavi Ruitlane, Aapo Ilves, Contra, Ardi Ringvee. Veiko räägib, miks ta Tartusse tulla ei saanud, oma tööst Ekspressis, kursuse kokkutulekust. Elust Tallinnas üldse. Lubab tutvustada Teist Tallinna ja Tallinna ööelu.

Hoiatan Vain-optsiooni eest (Ingridi ja Urve näitel)

Tahaks hoiatada nähtuse eest, mis on üks osa tuntud koolitaja Peep Vainu arsenalist omale klientuuri hankimisel. See on flirt ja seks otsustavate naistega.

Ma tean seda oma kogemusest. Ma ei tea, kuidas Ingrid esimest korda Peep Vainu koolitusele sattus (ilmselt kutsus teda tema hea sõbranna, praegune rahvastikuminister Urve Palo), aga igatahes oli Ingrid koolitusest ja Peep Vainust kohe alates esimesest koolituspäevast sisse võetud. Ta küll ei soninud öösel Peep Vainust (ma ei tea, ehk sonis, aga magan üsna sügavalt, seetõttu ma öiseid hääli ei kuule), aga rääkis selest koolitusest päevad läbi. Ja ootas pikisilmi aega, mil saaks uuele koolitusele minna. Ja arutas minuga, mida ta peaks oma ülemustele rääkima, kuidas ülemusi veenma, et nad maksaksid kinni Vainu koolituse.

Nii et, tagantjärele, ma ei tea, mis ajast Vain oma kliendi Ingridiga seksima hakkas, aga igal juhul oli Ingrid Vainust väga sisse võetud ja nagu ma aru sain, siis tegi Vain ridamisi koolitusi nii Ingridile endale kui ka Ajakirjade Kirjastusele, kus Ingrid töötas.

Ja ma sain aru, et ka Urve Palol oli Vainu firmas silmarõõm, kellega Palo erinevalt Ingridist ei seksinud (aga Urvel polnud ka Teda Ennast, ehk oleks ka Urve seksinud Vainuga, kui oleks võimalus avanenud), aga see silmarõõm siis pani Urve tellima Vainu firmast kõikvõimalikud koolitused. Ehk siis, koolituste sisu polnud ja pole ilmselt siamaani teadmiste edastamine, vaid lohutuse pakkumine naistele, kellest nende oma mehed eriti välja ei tee. Lohutuse pakkumine seepärast, et minuteada flirdib ja seksib Vain korraga mitmete oma klientidega. Aga igaühele muidugi räägib, kui ainulaadne ja tore ta on.

Ja ma polnud ka eriti üllatunud, kui ühel päeval ka minu endise töökoha, Äripäeva Kirjastuse personalijuht hakkas, silmad kuidagi eriti kelmikalt kilamas, rääkima Vainust ja tema koolitusest. Ning varsti olidki Äripäeva töötajad Vainu koolitusel riburadapidi reas. Mina ise ka muidugi. Not bääd (ma mõtlen vainu jaoks). Kümme-viisteist tonni per kärss paaripäevase etenduse eest Pärnus. Ja korraga vahtis seda nii paar-kolmsada inimest.

Ma ei tea, kas Äripäeva tüdrukud Vainuga ka reisile sõitsid (oma parimatele naisklientidele, firmade võtmeisikutele, tavatseb Vain reise välja teha), aga Ingrid ja Urve olid Vainu välja tehtud reisidega igal juhul väga rahul. See paistis nende silmadest. Olid olnud head hotellid, restoranilõunad ja ühtusöögid. Ja ma olen kindel, et Ingrid ja Urve tõid Vainule vastavalt siis Ajakirjade Kirjastuselt ja Isoverilt palju rohkem sisse kui maksis üks nädalane reis Kanaraadile.

Nii et firmajuhid ja omanikud: uurige hoolikalt, mis asjaoludel korraldatakse Teie firmas koolitusi ja kas neid ka tegelikult sellistena vaja on nagu Teile presenteeritakse. Väga vabalt võib tegemist olla puhtakujulise Vain-optsiooniga.

NAK läheb Tallinna video (osa 29, Ruitlane Rimmelist, leitakse Veiko)

29. osa video-järjeloost NAK läheb Tallinna. Video on üles võetud 2006. aasta augustikuu lõpus. Kirjandusrühmituse Tartu NAK reisiseltskond hakkab Lõuna-Eestist Tallinna poole sõitma. Reis on ajendatud Jüri Mõisa üleskutsest kõigil Tallinna elama tulla. NAKi liikmed lähevad vaatama, mis koht see Tallinn selline on. Autos on Irja, Inno, Jaan Pehk, Olavi Ruitlane, Aapo Ilves, Contra, Ardi Ringvee. Ruitlane räägib luuletaja Rudolf Rimmelist. Leitakse Veiko söögikohast Tomi Grill. Ardi näitab Kersna käest saadud särki.

NAK läheb Tallinna video (osa 28, Veiko otsingud, Statoil)

28. osa video-järjeloost NAK läheb Tallinna. Video on üles võetud 2006. aasta augustikuu lõpus. Kirjandusrühmituse Tartu NAK reisiseltskond hakkab Lõuna-Eestist Tallinna poole sõitma. Reis on ajendatud Jüri Mõisa üleskutsest kõigil Tallinna elama tulla. NAKi liikmed lähevad vaatama, mis koht see Tallinn selline on. Autos on Irja, Inno, Jaan Pehk, Olavi Ruitlane, Aapo Ilves, Contra, Ardi Ringvee. Pärast lennujaama siirdutakse Veiko otsingutele. Käiakse Statoili tanklas, kus millegipärast kaardiga maksta ei saa.

Prostitutsioonist, veelkord, valehäbita

Kuivõrd Eesti ajakirjandusel on tavaks prostitutsiooni teemat käsitleda väga ühekülgselt ja pinnapealselt, seda ilmselt mitte tahtlikult, vaid johtuvalt asjaolust, et ajakirjanikud on vähe informeeritud ja elukauged, maakeeli rumalad, siis tahaks sel teemal veel kirjutada. Et vähemalt oleks info olemas ka eesti keeles, sest näiteks inglisekeelne ajakirjandus käsitleb teemat juba ammu niivõrd mitmekülgselt kui seda on võimalik teha. Ilma valehäbita.

Tahaks kõigepealt kummutada väite, et prostituudid on suured kannatajad, kes teevad seda tööd vastumeelselt. Need nn prostituudid, kes ka avalikkuse tähelepanu alla on sattunud, on enamasti narkomaanid, kes oma diileritele võlgu jäänud. Ja kui võlgu jäänud mees-narkomaanid saadetakse võlgade klattimiseks kas siis vargile või tapma, siis naised pannakse sunniviisiliselt oma keha müüma. Ja kindlasti on need naised hädas, aga tegelik põhjus on narkomaania. Ja see seltskond on kõige ohtlikum, sest nad on nakatunud kõige suurema tõenäosusega eri suguhaigustesse.

Aga see, ma mõtlen narkomaanid, on vaid väike osa seksitööstusest. Nagu igas tööstusharus on oma mustad lambad, kellega tegeleb tavaliselt see tööstusharu ise või siis valitsus. Püütakse probleeme teadvustada ja neid lahendada. Aga seksitööstuses tiirlevad need narkarid nagu õiged lõbunaised, sest seksitööstus on pooleldi põranda all ja seal, sogases vees on igasugu tegelastel võimalik kala püüda. Kui seksitööstus oleks avalik ja seadustatud, kaoks sellised tegelased kiiresti turult. Nii nagu kadus hämar putkakaubandus, kaovad pikapeale ümbrikupalkade maksjad.

Siis tulevad prostituudid, kes töötavad lõbumajades. Enamasti on seal noored, kes pole jõudnud omale klientuuri kujundada. Ja lõbumaju on samuti taas väga erinevaid. Osades ainult eesti tüdrukud, kes ei teeninda purjus kliente, kasutavad ainult kondoomi ja käivad regulaarselt arstlikus kontrollis. Teistes on neiud pärit kas endistest liiduvabariikidest või Kirde-Eestist, on maiad alkoholi peale, kisuvad ühe suitsu teise järel ja nendega tegemist teha on väga riskantne. Samuti koheldakse neid naisi nagu loomi. Kui astud sellisesse lõbumajja, siis kupatatakse nad karjas sinu ette. Kole.

Siis on naised, kes on end üles töötanud, kel on kindel klientuur ja kes teenindavad kas oma kodus või siis lähevad ise kohale, näiteks hotelli. Nad on enamasti vanemad, nii 30-40-aastates, kogenud, haritud. Siia kuuluvad ka nn eskort-tüdrukud, kes on nõus mehega veetma terve päeva, või päevad. Seks kuulub asja juurde, aga ka õhtusöögid, tants, seltskondlik vestlus. Tavaliselt külvab mees sellise naise üle kingitustega. Ma kujutan ette, et sellised „prostituudid“ on kõige rohkem vihatud, sest nad kujutavad endast konkurentsi meeste seaduslikele naistele. Ja prostitutsiooni vastu võitlemise peamised toetajad ongi need naised, kes ei taha, et nende mees pere kõrvalt teiste naiste peale raha kulutaks. Või mis veel hullem, mõne prostituudiga abielluks! Aga samas teevad need iseseisvad prostituudid ühiskonnas väga tänuväärt tööd. Lisaks meeste murede kuulamisele pakuvad nad teenust ka meestele, kes muidu seksida ei saaks. Need on erineva puudega mehed, kelle poole naised tavaliselt vaadatagi ei julge. Näiteks kohtasin Tartus üht 40ndates aastates prostituuti, kes töötab enamuse ajast Soomes ja seal on peamine klientuur just sellised puudega mehed. Kes on nõus siis kulutama raha, et mõned korrad aastas naist saada.

Ja on täiesti vale, et prostituudid on noored. Külastasin Pärnus üht vähemalt 60aastast naisterahvast, kes teenindas oma kodus, võttis raha ja teenindas nagu prostituudile kohane. Oli selline korpulentne vanem daam. Ja päris huvitav kogemus. Ütles, et on aastaid selles valdkonnas töötanud. Ja palju on soomlastest kliente. Ainult oli hirmul, et noor mees, järsku ei jaksa ta mind ära teenindada. Küsis kohe, kas läheb kaua aega. Üks vene mees oli tal peaaegu kolmveerand tundi seljas ratsutanud enne kui paugu lahti sai. Ütlesin, et ei lähe kaua. Seksisin nagu oma emaga.

Siis tulevad nn erootilise massaaži pakkujad. Kes võtavad vastu enamasti samuti kodus. Ja teenindavad pesu väel, pükse maha ei võta (nn penetratsioonini asi ei lähe), ja viivad mehe orgasmini käega peenist stimuleerides. Loomulikult teevad nad ka massaaži, aga see pole ilmselt selle teenuse puhul kõige olulisem. Tavaliselt on võimalik tellida sellisest massaažisalongist omale üks päris prostituut. Aga selliseid salonge teenindavad prostituudid on enamasti ainult raha peal väljas. Viivad mehe ruttu seemnepurskeni ja siis kohe duši alla ja minema. Kuigi raha makstakse tavaliselt tunni eest. Ja tavaliselt lubavad prostituudid selle tunni sees kaks korda paugu lahti saada, kui mees seda tahab.

Ja siis stripparid, kes enamasti ei seksi. Nad peavad end ikka tantsijateks, kuigi eesmärk on sama, mehi erootiliselt erutada. Üldiselt arvatakse, et stripparid pakuvad ka seksi. Aga nii see paraku ei ole. Isegi lõbumajades on tavaks, et tööl on eraldi stripparid (kes tegutsevad baaris ja teenivad jootrahast) ja lõbutüdrukud, kes teenindavad eraldi numbritubades ja tulevad aeg-ajalt baari mehi lantima.

Ja siis muidugi porno- ja muude erootiliste filmide näitlejad, kes võivad olla päris tavaliselt pereinimesed. Aga millegipärast suhtutakse ka pornonäitlejatesse kui prostituutidesse.

Ja siis tulevad ajakirjanikud, kellele meeldib inimesi lahti riietada, sest seks müüb. Aga minu jaoks pole vahet näiteks Kroonika peatoimetaja ja prostituudi tööl. Mõlemad taotlevad meeste seksuaalset erutamist, et sel viisil oma toodet või teenust müüa.

Ja ajakirjandus ning nn psühholoogid ja muud ajakirjanduses sõna võtnud „eksperdid“ ning „asjatundjad“ nagu Siiri Oviir ja Marianne Mikko löövad kõiki neid naisi ühe mütsiga. Ma tahaks tõesti teada, kas Siiri Oviir või Marianne Mikko oleks nõus seksima näiteks mehega, kel pole jalgu. Ma kujutan ette, mis näo nad teeks. Oleks üks vuih! Ja aih!. Oviir ja Mikko ning ajakirjandus, mis neile kaasa kaagutab, on rumalad ja aktiivsed. See on pikas perspektiivis ühiskonnale kõige ohtlikum.

Ja tegelikust põhjusest prostitutsiooni keelustamisel, naiste suurest kadedusest, ei räägi kahjuks mitte keegi. Ja see on väga paha.

NAK läheb Tallinna video (osa 27, Ruitlane lennujaamas sital)

27. osa video-järjeloost NAK läheb Tallinna. Video on üles võetud 2006. aasta augustikuu lõpus. Kirjandusrühmituse Tartu NAK reisiseltskond hakkab Lõuna-Eestist Tallinna poole sõitma. Reis on ajendatud Jüri Mõisa üleskutest kõigil Tallinna elama tulla. NAKi liikmed lähevad vaatama, mis koht see Tallinn selline on. Autos on Irja, Inno, Jaan Pehk, Olavi Ruitlane, Aapo Ilves, Contra, Ardi Ringvee. Ruitlane käib lennujaama vetsus sital, kaamera järgneb talle.

NAK läheb Tallinna video (osa 26, jõutakse Tallinna, Ruitlasel sitahäda)

26. osa video-järjeloost NAK läheb Tallinna. Video on üles võetud 2006. aasta augustikuu lõpus. Kirjandusrühmituse Tartu NAK reisiseltskond hakkab Lõuna-Eestist Tallinna poole sõitma. Reis on ajendatud Jüri Mõisa üleskutest kõigil Tallinna elama tulla. NAKi liikmed lähevad vaatama, mis koht see Tallinn selline on. Autos on Irja, Inno, Jaan Pehk, Olavi Ruitlane, Aapo Ilves, Contra, Ardi Ringvee. Jõutakse lõpuks Tallinna. Käes on öö. Contra laulab Talinna teemal. Ruitlasel hirmus sitahäda.

Kohus on muutunud palju viisakamaks

Minu viimase aasta kogemus kohtuga asjaajamisel näitab, et kohus on muutunud oma suhtumises klientidesse palju viisakamaks.

Minu hiljutisele kaebusele kohtu tegevuse peale tuli selline viisakas vastus (kuigi, tõsi, pole selgitust, miks kohtunik ei reageerinud kuu aja vältel minu e-kirjale):

Lgp Inno Tähismaa

Vastuseks Teie poolt 26.06.2007.a. Justiitsministeeriumile saadetud kaebusele kohtuniku tegevuse peale selgitan :

12.juunil 2007.a. sai kohus Teie avalduse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks vanema õiguste tagamiseks ühiste laste suhtes, vanema suhtlemiseks lastega, laste väljaandmiseks teisele vanemale ühes lähenemiskeelu kehtestamisega digitaalselt allkirjastatult.
15.06.2007.a. vastas kohtunik Koidula Laurisaar Teile, et seoses Teie avaldusega peab ta ära kuulama ka teise poole ning see toimub 21.06.2007.a.. Nimelt sätestab Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 384 lg 3 teine lause, et kohus võib kostja eelnevalt ära kuulata, kui see on ilmselt mõistlik, eelkõige kui avalduses taotletakse vaidlusaluse õigussuhte esialgset reguleerimist. Seda õigust kohus kasutas ning kuulas kostja ära 21.juunil 2007.a.

26.juunil 2007.a. on kohus määrusega Teie taotluse lahendanud ning rahuldanud selle osaliselt. Määrus on ka Teile samal kuupäeval e-posti teel saadetud ning selle määruse peale on õigus pooltel esitada 10 päeva jooksul määruse kätte saamisest määruskaebuse. Antud õigust olete ka juba kasutanud.

Loomulikult peab kohus lahendama hagi tagamise avalduse põhjendatud määrusega hiljemalt avalduse esitamise päevale järgneval tööpäeval, kuid TsMS § 384 lg 1 teine lause sätestab ka seda, et kohus võib hagi tagamise avalduse lahendada hiljem, kui ta soovib kostja eelnevalt ära kuulata.

Lugupidamisega


Helve Särgava
Harju Maakohtu esimees

Ristisõdijad ei tapnud tuhandeid eestlasi- kas samuti müüt?

Lugedes Amin Maaloufi "Ristisõjad läbi Araabia silmade", on korduvalt viidatud araabia kroonikutele, kes kirjutavad, kuidas paarsada ristisõdalast võis oma paremat (ja tugevamat) positsiooni, ning mis seal salata, äärmuslikku fanatismi ära kasutades maha nottida mitu tuhat vastast. Või isegi mõnikümmend tuhat, kui lahing toimus mõne kindluse juures, ja see langes.

Eesti ajaloolased on püüdnud järjekindlalt nimetada riimkroonikas ja Läti Henriku kroonikas nimetatud tuhandeid hukkunud eestlasi liialduseks. Aga mille põhjal? See selgitus muidugi puudub. See on siis ajaloolase enda parema äranägemise põhjal.

Njah, Eesti ajalooteadus vajaks tõsist raputust, et letargiast ja oma naba imetlemisest välja tulla. Seda näitab kasvõi see süüdimatus ja lühinägelikkus, millega Eesti ajaloolased on käsitlenud Pätsi teemat. Ses osas soovitan lugeda Martti Turtola käsitlust Pätsi kohta ja raamatuid Talvesõja-aegsest Soomest, millest nähtub, et Pätsi ja Laidoneri Vene-sõbralikkus ja alandlikkus ei keeranud käkki mitte üksnes eesti rahvale, vaid ka soomlastele, kelle sõjasaladused läksid Eestis venelastele sujuvalt üle. Samuti kasutas venelane baase Eestis soomlaste hävitamiseks. Et mitte mainida Soome lahe miinikaarti, mille tõttu venelane pääses üldse Soome lahest läbi. Vat nii.

Ühislaulmine- orjuse taaselustamine

Ma ei taha väita, et laulmine on halb. Väga meeldiv on vaadata, kuidas tuhanded inimesed kogunevad laulukaare alla ja siis dirigendi juhatamisel lauluviisi üles võtavad, nii et justkui maa väriseb ja kõu kõmiseb. Vapustav!

Aga kui Irjaga täna mõnusalt musitasime ja kallistasime- sellest on saanud meie lemmiktegevus- ja tegime seda (justkui patt tunnistada) päev otsa, siis hakkasin mõtlema, et tegelikult on see ju nii hea ja loomulik. Musitada ja kallistada. Ja teha seda kogu aeg. Ja miks peakski midagi muud tegema?!

Ja siis läks paratamatult mõte nende laulupidude peale. Praegu siis põhiliselt nende laste peale, kes ei saanud mitu nädalat musitada ja kallistada, või siis puhata ja mängida, mida ilmselt tegelikult tahaks kõik lapsed, vaid pidid tegema hullupööra proove, olema pikka aega lähedastest eemal ühes kurjas ja kõledas autodest tiines kivilinnas, vaevlema vihma ja külma käes. Ja kõik siis selleks, et pakkuda loetud tundide vältel teatud rahvale mingit teatud audiovisuaalset naudingut.

Olen ise olnud aastaid koorilaulja (sellest on juba 23 aastat möödas), mis seal salata. Ja kui Tiia Loitme meie koolis koori uusi lauljaid värbas, siis püüdsin küll teha oma klassikaaslaste eeskujul vale häält (sest kes oleks tegelikult tahtnud koorilaulus käia?! Mitte keegi, ütlen ausalt), aga Loitme vilunud kõrv tabas ära, et ma oskan mingil määral täpselt reprodutseerida kuuldud hääli ja häälitsusi, ehk siis kõlban koorilaulu. Ja edasi mind juba sunniti seal käima. Ja alati laulupidude ajal tulevad mulle meelde need hilised tunnid, mis veetsin koolis koorilaulu proovides. Kus pidi vahel tundide kaupa, peale tunde, unega võideldes, püsti seisma. Ja siis need laulmised, kus tuli vahest samuti tundide kaupa umbses ja palavas ruumis püsti seista. Ja siis koolinoorte laulupidu, kus samuti kuuma päikese käes tundide kaupa püsti seisti. Ja kohal oli igaks juhuks ka kiirabiauto, sest juhtus, et mõni laps minestas ära, kas siis kuumusest või suurest erutusest. Ja kui proovides on kõigil koorilauljatel ees tülpinud näod (sest olgem ausad, mis rõõmu pakub tundide viisi kestev hääle lihvimine!), siis esinemiste ajal loomulikult palub (õigemini käsib) dirigent manada näole selline kõrvuni naeratus. Ja laulupeol siis teha suu hästi lahti, et ka kaugemad sugulased ja tuttavad näeksid, et sa ikka tegelikult laulad (laulupidudel pole täpne noodipidamine oluline, see pole ju ometi mingi koorikonkurss, sestap on kavva valitud sellised laulud, mis kõlavad hästi igas asendis, ja seal on kohal nagunii neid, kes täiesti mööda jauravad).

Ja tegelikult, tunnistan ausalt, ei taha ma pärast piinarikast koorilaulu-kogemust enam ise laulupidudel käia. Ja tegelikult ei taha ma eriti ka ühiselt laulda. Ega üldse mingeid koorilaule kuulata. Aga nagu ma juba ütlesin, ma ei keelaks sellepärast veel laulupidusid ära, stiilis nagu paljud tahavad keelata ära näiteks prostitutsiooni või viinajoomise, kuna see valmistab mõnedele inimestele piina või ebameeldivusi.

Ja täna lubasin endale vallatut mõttelendu, et siseneda selle ühislaulmise olemusse. Mul hakkas päris õudne. Eile tuli Soome TV 1 pealt üks doksaade neegerlauljatest (tõsi, sellest, kuidas laul on aidanud neegritel vabaks saada ja oma õigusi maksma panna), aga kus öeldi välja, et praegune mustade muusika on välja kasvanud orjade aja nn gospellauludest, ehk siis jumalakartlikest viisikestest, mida oli hea orjatöö leevendamiseks hulgakesi veeretada. Et siis laul, eriti ühislaul on selline kurbuse ja rõhutuse sümbol.

Ja kui heita pilk eestlaste ühislaulmiste ajalukku, siis tuleb tunnistada, et laul oligi ainuke asi töö kõrval, mida orjad Eestis (ehk siis eestlased) oskasid pärast seda, kui nad vabaks lasti. Nad oskasid ühiselt laulda. Neid laule siis, mis nad olid laulnud oma kurbuse ja rõhutuse leevendamiseks. Et orjatöö libedamalt läheks. Ja esimene ühislaulupidu toimuski vahetult pärast vabakslaskmist, 1869. aastal.

Eestlased pole ammu enam orjad (või on?!), aga millegipärast kestavad ühislaulmised edasi. Ja neid lausa ülistatakse. Ning räägitakse, et sellistele nässerdavatele lastele, kes peavad mõnetunnise naudingu pakkumiseks mitmeid päevi kas siis kuuma päikse käes või vihmas, tuules ja külmas vaevlema, võib usaldada Eesti tuleviku. Minul, kui aus olla, oleks häbi nõnda oma lastele rääkida, neile selliseid sõnumeid edastada.

Ma arvan ka, et töö (pean siin silmas sellist tegevust, mida tehakse nii, et ise seda tegelikult teha ei tahaks) ja igasuguse muu nässerdamise (pean siin silmas tegevust, mille asemel tahaks teha midagi muud) ülistamine on orjalik. Kuna orjadele on tehtud juba sünnist peale ajupesu, et töö on õilis igal juhul. Ja loomulikult on orjameelne selline jutt, et töö teeb õndsaks, või siis seletus stiilis, et tee tööd, siis tuleb ka armastus. Kamoon! Kellele sellist jura vaja on ?! Tahaks kohe öelda, et näidake mulle inimest, kelle on teinud õnnelikuks töö. Ok, inimene võib pika töö tulemusel selle tööga kohaneda, (inimene on üllatavalt kohanemisvõimeline, muide), aga kas see kohanemine on armastus?! (Tõsi, ma ei välista, et armastuseks on hakatud pidama kohanemist. Näiteks mehe-naise suhetes.)

Võib tekkida küsimus, miks orjad tööd ja muud nässerdamist ülistavad? Sest orja jaoks, kel tema aeg, või lausa kogu olemus kuulub kellelegi teisele, ja ori on oma olemuselt masin, või lojus, nagu loom, sellise orja jaoks ongi töö kogu tema elu mõte. Täpsemalt, töö on orja funktsioon, tema mõte ka teiste jaoks. Tema vaesekese elu mõte ongi see, mida keegi tegelikult teha ei tahaks. Inimese jaoks, kes on oma loomult vaba (ja inimene on vabana sündinud, kuigi seda põhimõtet tallatakse jalge alla ka riikides, mis uhkelt nimetavad end demokraatiateks), on sellise elu mõttega kohanemine küllalt raske. Aga orjuses on see inimene viidud olukorda, kus ta on võimeline selle asja enda jaoks ilusaks mõtlema (inimene on erakordselt geniaalne, ta on võimeline ka piinarikka surma enda jaoks ilusaks mõtlema!). See hoiab teda elus. Ja selle mõtlemise tulemuseks on laul, ühislaul, koorilaul. Pole vahet. Oskus teha väga sita mängu juures nägu, et olen õnnest lõhkemas. Ja ühislaulmine, selline regulaarne, on siis justkui selle orjuse, orjaliku meelelaadi taaselustamine. Ja eestlased kui endised orjad kindlasti laulda oskavad, ei kahtle, ei vaidle vastu.

Ja noorte laulupidu on siis justkui orjameelsuse proovitöö? Et kas ollakse elukestvaks orjuseks valmis! Ja ütlen siin kohe otse välja, et minul pole eriti hea meel, kui minu lapsed peavad olema orjad, igavesest ajast igavesti. Mõtlema ja käituma nagu orjad. Aga see, kordan, on minu arvamus, ma ei suru seda kellelegi teisele peale.

Ja ma ei tea, kuidas teistele, aga minu jaoks on palju mõnusam musitada ja kallistada. Puhata ja mängida. Juba lapsest saati.

NAK läheb Tallinna video (osa 25, Tallinn pole enam kaugel)

25. osa video-järjeloost NAK läheb Tallinna. Video on üles võetud 2006. aasta augustikuu lõpus. Kirjandusrühmituse Tartu NAK reisiseltskond hakkab Lõuna-Eestist Tallinna poole sõitma. Reis on ajendatud Jüri Mõisa üleskutest kõigil Tallinna elama tulla. NAKi liikmed lähevad vaatama, mis koht see Tallinn selline on. Autos on Irja, Inno, Jaan Pehk, Olavi Ruitlane, Aapo Ilves, Contra, Ardi Ringvee. Tallinn pole enam kaugel. Tehakse mõned metsapeatused ja ollakse peaaegu kohal. Öisele teekonnale kõlab taustaks Aapo Ilvese, Olavi Ruitlase, Contra ja Jaan Pehki looming.

NAK läheb Tallinna video (osa 24, Viljandi)

24. osa video-järjeloost NAK läheb Tallinna. Video on üles võetud 2006. aasta augustikuu lõpus. Kirjandusrühmituse Tartu NAK reisiseltskond hakkab Lõuna-Eestist Tallinna poole sõitma. Reis on ajendatud Jüri Mõisa üleskutest kõigil Tallinna elama tulla. NAKi liikmed lähevad vaatama, mis koht see Tallinn selline on. Autos on Irja, Inno, Jaan Pehk, Olavi Ruitlane, Irina Orehhova, Aapo Ilves, Contra, Ardi Ringvee. Jõutakse Viljandisse, kus astub bussist maha Irina Orehhova. Lõbus seltskond jätkab laulu saatel teekonda Tallinna poole.

NAK läheb Tallinna video (osa 23, Pikasilla tankla)

23. osa video-järjeloost NAK läheb Tallinna. Video on üles võetud 2006. aasta augustikuu lõpus. Kirjandusrühmituse Tartu NAK reisiseltskond hakkab Lõuna-Eestist Tallinna poole sõitma. Reis on ajendatud Jüri Mõisa üleskutest kõigil Tallinna elama tulla. NAKi liikmed lähevad vaatama, mis koht see Tallinn selline on. Autos on Irja, Inno, Jaan Pehk, Olavi Ruitlane, Irina Orehhova, Aapo Ilves, Contra, Ardi Ringvee. Lõbus seltskond on jõudnud Pikasilla tanklasse, kus kinnitatakse keha ja võetakse üles lauluviis.

NAK läheb Tallinna video (osa 22, Inno tulevik ja Ardi)

22. osa video-järjeloost NAK läheb Tallinna. Video on üles võetud 2006. aasta augustikuu lõpus. Kirjandusrühmituse Tartu NAK reisiseltskond hakkab Lõuna-Eestist Tallinna poole sõitma. Reis on ajendatud Jüri Mõisa üleskutest kõigil Tallinna elama tulla. NAKi liikmed lähevad vaatama, mis koht see Tallinn selline on. Autos on Irja, Inno, Jaan Pehk, Olavi Ruitlane, Irina Orehhova, Aapo Ilves, Contra. Ollakse teel Urvastest Pikasilda. Arutatakse Inno tuleviku üle, jõutakse Pikasilla kirjamehe ja NAKlase Ardi Ringvee poole.

NAK läheb Tallinna video (osa 21, NAK ja NAKlased)

21. osa video-järjeloost NAK läheb Tallinna. Video on üles võetud 2006. aasta augustikuu lõpus. Kirjandusrühmituse Tartu NAK reisiseltskond hakkab Lõuna-Eestist Tallinna poole sõitma. Reis on ajendatud Jüri Mõisa üleskutest kõigil Tallinna elama tulla. NAKi liikmed lähevad vaatama, mis koht see Tallinn selline on. Autos on Irja, Inno, Jaan Pehk, Olavi Ruitlane, Irina Orehhova, Aapo Ilves, Contra. Ollakse teel Urvastest Pikasilda. Räägitakse taga kirjanikke, NAKi ja NAKlasi.

NAK läheb Tallinna video (osa 20, Veiko)

20. osa video-järjeloost NAK läheb Tallinna. Video on üles võetud 2006. aasta augustikuu lõpus. Kirjandusrühmituse Tartu NAK reisiseltskond hakkab Lõuna-Eestist Tallinna poole sõitma. Reis on ajendatud Jüri Mõisa üleskutest kõigil Tallinna elama tulla. NAKi liikmed lähevad vaatama, mis koht see Tallinn selline on. Autos on Irja, Inno, Jaan Pehk, Olavi Ruitlane, Irina Orehhova, Aapo Ilves, Contra. Ollakse teel Urvastest Pikasilda. Räägitakse taga NAKlast, kirjanikku ja ajakirjanikku Veiko Märkat.

NAK läheb Tallinna video (osa 19, Ingrid ja Mõis)

19. osa video-järjeloost NAK läheb Tallinna. Video on üles võetud 2006. aasta augustikuu lõpus. Kirjandusrühmituse Tartu NAK reisiseltskond hakkab Lõuna-Eestist Tallinna poole sõitma. Reis on ajendatud Jüri Mõisa üleskutsest kõigil Tallinna elama tulla. NAKi liikmed lähevad vaatama, mis koht see Tallinn selline on. Autos on Irja, Inno, Jaan Pehk, Olavi Ruitlane, Irina Orehhova, Aapo Ilves. Ollakse jätkuvalt külas luuletaja Contra (Margus Konnula) pool Urvastes. Juttu on Ingridist ja Mõisast.

NAK läheb Tallinna video (osa 18, otsitakse Ingridile meest)

18. osa video-järjeloost NAK läheb Tallinna. Video on üles võetud 2006. aasta augustikuu lõpus. Kirjandusrühmituse Tartu NAK reisiseltskond hakkab Lõuna-Eestist Tallinna poole sõitma. Reis on ajendatud Jüri Mõisa üleskutsest kõigil Tallinna elama tulla. NAKi liikmed lähevad vaatama, mis koht see Tallinn selline on. Autos on Irja, Inno, Jaan Pehk, Olavi Ruitlane, Irina Orehhova, Aapo Ilves. Ollakse jätkuvalt külas luuletaja Contra (Margus Konnula) pool Urvastes. Jagatakse kogemusi kohtust ning otsitakse Inno endisele naisele Ingridile uut meest.

NAK läheb Tallinna video (osa 17, kogutakse raha Ingridi jaoks)

17. osa video-järjeloost NAK läheb Tallinna. Video on üles võetud 2006. aasta augustikuu lõpus. Kirjandusrühmituse Tartu NAK reisiseltskond hakkab Lõuna-Eestist Tallinna poole sõitma. Reis on ajendatud Jüri Mõisa üleskutsest kõigil Tallinna elama tulla. NAKi liikmed lähevad vaatama, mis koht see Tallinn selline on. Autos on Irja, Inno, Jaan Pehk, Olavi Ruitlane, Irina Orehhova, Aapo Ilves. Ollakse jätkuvalt külas luuletaja Contra (Margus Konnula) pool Urvastes. Kogutakse raha Inno endise naise Ingridi jaoks.

Prostituutidest New Yorkeris ja Postimehes

Prostituutidest võib mõelda mitut moodi.

Näiteks 26nda juuni Postimehes (artiklit ei saa linkida, kuna see on veebist ära koristatud, kuigi paberleht reklaamib, et intervjuu täisversiooni saab lugeda www.postimees.ee) räägib prostituutide psühholoogiline nõustaja Eda Mölder (pildil) ning maalib neist ja nende ärist väga nukra pildi, lausa melanhoolse õietiöelda, tuues arvukalt näiteid sest, kuidas lõbuäri on ääretult ebamoraalne ning kuidas prostituutide elu on üks lõputu piinlemine. Ta on isegi nende naistega rääkinud. Ta arvab, et need naised vajavad abi. Ja selleks abiks oleks siis seksiostu kriminaliseerimine. Mida peaks tegema riik. Kusjuures on huvitav, et legaliseerimist ei poolda proua Mölder seepärast, et see on kulukas, maksab palju. “Oleme püüdnud kokku lugeda selle sfääri kulusid. Need on kohutavad,” jutustab proua Mölder. Ja veel: “Legaliseerimine tähendaks, et riik tõstab käed üles ja ütleb, et ta pole valmis kulutama raha, et need naised tuleksid normaalsel viisil toime”. Huvitav on tähele panna, et proua Mölder ei täpsusta, mida tähendab tema arvates “normaalne viis”. Kas siis seda, et need naised, kes töötavad praegu lõbumajades, peaks ümber suunama tööle Selveritesse ja Säästumarketitesse, või peaks nad hakkama koristajaks või koka abiliseks? See küsimus jääb vastuseta. Aga see on oluline küsimus: mida peaks hakkama tegema naisterahvas, kes on seni prostituudina head pappi teeninud? Proua Mölder viib jutu nende naiste “probleemideni”. Ta ütleb, et nendega seksimine oleks sama, kui hakata puudega inimese puuet ära kasutama.

Okei, stopp. Lugesin täna 5nda veebruari New Yorkerit (mul on see ajakiri tellitud), kus on juttu ilmakuulsate kunstnike, Vincent van Goghi ja Paul Gauguini sõprusest. Paul Gauguin oli ilus mees ja meeldis väga naistele, Vincent van Gogh ei olnud. Tema üle armastati nalja heita ning olevat kogunisti olnud selline episood, et Belgias viskasid lapsed tema pihta asju, kui ta tänavail kõndis, samuti olevat ta samasugust ahistamist talunud Arles´s, Provence´s. Kord olnud Vincent sedavõrd meeleheitel, et lõikas endal (seda siis samuti Arles´s) ära kõrva. No seda me teame juba, eks. Aga kas me ka teame, mis sellele järgnes, sellele kõrvalõikamisele? Martin Gayford, Bloomberg Europe´i juhtiv kunstikriitik räägib oma raamatus “The Yellow House: Van Gogh, Gauguin and Nine Turbulent Weeks in Arles” seda, et van Gogh lõikas ära oma kõrva ning ulatas selle siis äärmise pidulikkusega ühele prostituudile nimega Rachel. Too minestas. Van Gogh hospitaliseeriti.

Eelnimetet episood kõneleb prostituutide tähtsusest kunstnik van Goghi elus. Ta oli mees ja tahtis seksida – sellest, ma usun, saaks isegi proua Mölder aru. Aga naised ei tahtnud temaga seksida, kuna ta polnud just kõige kenam mees. Ja siis ei olnud ta ju veel kuulus ka. Ja tal polnud raha. Gayford ütleb tema tollase elupaiga kohta, et see haises tugevasti piibutubaka, tärpentiini, pigmendi ning Vincent´i enda järgi – ilm oli kuum ning pesemisvõimalust polnud. Oli küll kraanivesi, aga tualetis pidi käima ligidalasuvas hotellis.

Ehk siis võib täiesti aru saada, miks van Goghil ei olnud edu armuasjades. Õnneks elati maailmas, kus tasuline seks ei olnud kriminaliseeritud, kus võis keha müüa ja osta. Vincent isegi elas mingil ajal ühe Hollandi prostituudiga koos, ning olevat sest suhtest saanud suhu “koduse õnne maitse”. Kunstnik õppiski armuasjades prostituutidele lootma, ta olevat neid nimetanud “väikesteks armsateks naisteks”.

Vahepeal vaibus prostitutsiooni grandioosne keelustamise plaan meil siin Eestis ära, nüüd on aga kõik koledad naised isekeskis ilmselt jälle nõu pidanud ning otsustanud, et ei pea need ilusad naised sugugi mitte rohkem raha teenima kui nemad oma näruses poliitiku/psühholoogi/sotsioloogi jms-ametis. Ei ole midagi, “ohvri” silt plärtsti otsa ette ja kuss, lapp kätte. Oma mehi on ju vaja kaitsta. Ei saa jätta tähelepanuta asja, et ilusad naised, prostituudid, kes on nii ilusad, et võõrad mehed on nõus neile seksi eest maksma, hiilivad ju kogu aeg koledate naiste, kellega isegi mitte oma mees ka ilma rahata ei seksi, mehi. Kuidagi on vaja neid ohjeldada. Oma mehi ja võõraid naisi. Sest kui mees läheb ööklubisse, siis ta ei pruugi saada seksi, aga kui ta läheb lõbumajja, siis ta saab seda kohe päris kindlasti. Kui jaksab maksta. Aga iga mees jaksab maksta, kui tal on väga suur seksinälg. Koleda naise mehel on aga teadupärast alatine seksinälg.

Kõigile selle maailma koledatele naistele, kes on end prostituutide “haletsemisega” leili ajanud, soovitaksin: armsad naised, seksige. Seksige, psühholoogiline nõustaja Eda Mölder. Seksige, europoliitik Marianne Mikko. Seksige, seksige, Siiri Oviir. Tehke nagu Vincent van Gogh, kuulus kunstnik, ja tellige endale prostituut. Ning ikka ja jälle seksige, sest kui te seksite, siis te võite end tabada mõttelt, et seks on pagana mõnus. Selline seks, mis on vabatahtlik, muidugi. Aga kust võetakse, et prostituut ei seksi mõnuga, vabatahtlikult? Sest kui ta seda ei teeks ning raha eest seksimist vihkaks, siis töötaks ta tubli inimesena Selveri või Säästumarketi kassas. Või koristaja või koka abilisena, võimalusi on mitmeid.

On mitmeid naisi, kellel pole raha eest seksimise vastu mitte kui midagi. Mina näiteks olin sedavõrd altruistlik ning seksilembene, et seksisin enne Innoga kohtumist väga paljude (20? 30? Täpset arvu ei mäleta) võõraste meestega suisa ilma rahata. Tasuta. Mõnuga! Sest ma lihtsalt nii väga armastasin ja armastan siiani seksida.

Ega siis mina ei ole ainuke.


Lehekülg Postimehest, pildil nõustaja Eda Mölder.


Lehekülg ajakirjast New Yorker, vasakul van Gogh, paremal Gauguin.

NAK läheb Tallinna video (osa 16, Contra pool Urvastes)

16. osa video-järjeloost NAK läheb Tallinna. Video on üles võetud 2006. aasta augustikuu lõpus. Kirjandusrühmituse Tartu NAK reisiseltskond hakkab Lõuna-Eestist Tallinna poole sõitma. Reis on ajendatud Jüri Mõisa üleskutsest kõigil Tallinna elama tulla. NAKi liikmed lähevad vaatama, mis koht see Tallinn selline on. Autos on Irja, Inno, Jaan Pehk, Olavi Ruitlane, Irina Orehhova, Aapo Ilves. Ollakse külas luuletaja Contra (Margus Konnula) pool Urvastes, kus Contra tutvustab oma elu-olu.

NAK läheb Tallinna video (osa 15, Räpinast läbi Võru Urvaste poole)

15. osa video-järjeloost NAK läheb Tallinna. Video on üles võetud 2006. aasta augustikuu lõpus. Kirjandusrühmituse Tartu NAK reisiseltskond hakkab Lõuna-Eestist Tallinna poole sõitma. Reis on ajendatud Jüri Mõisa üleskutest kõigil Tallinna elama tulla. NAKi liikmed lähevad vaatama, mis koht see Tallinn selline on. Autos on Irja, Inno, Jaan Pehk, Olavi Ruitlane, Irina Orehhova, Aapo Ilves. Sõidetakse Räpinast mööda Lõuna-Eestit läbi Võru Urvaste poole. Taustaks Aapo Ilvese laulud.

NAK läheb Tallinna video (osa 14, Räpinas Aapo Ilvese pool)

14. osa video-järjeloost NAK läheb Tallinna. Video on üles võetud 2006. aasta augustikuu lõpus. Kirjandusrühmituse Tartu NAK reisiseltskond hakkab Lõuna-Eestist Tallinna poole sõitma. Reis on ajendatud Jüri Mõisa üleskutest kõigil Tallinna elama tulla. NAKi liikmed lähevad vaatama, mis koht see Tallinn selline on. Autos on Irja, Inno, Jaan Pehk, Olavi Ruitlane, Irina Orehhova. Jõutakse Räpina külla laulvale poeedile Aapo Ilvesele. Ruitlane räägib oma kirjaniku-elust.

Mitte aja-, vaid silmakirjandus

Viimasel ajal on ajakirjandus võtnud ette mitmeid hoogsaid kampaaniaid: esiteks prostitutsiooni vastu võitlemine, siis alkoholi tarbimine.

Pealtnäha on kõik väga ilus. Loomulikult on hea, kui ühiskond suudaks eksisteerida nõnda, et prostituute ei ole ja keegi alkoholi ei tarbi, eriti lapsed. Aga ajakirjandus jätab kahe silma vahele vähetähtsa asjaolu, et tema üks käsi raiub puud, mida teine istutab ja kastab.

Ma väidan, et ajakirjanduses avaldatavad pildid ja reklaamid panevad justnimelt inimesi tarvitama prostituutide teenuseid ja jooma kõvasti alkoholi. Selgitan lähemalt. Juba aastaid kehtib ajakirjanduses tõde, et seks müüb. Ja mis müüb, see tähendab raha. Sestap avaldavad ajalehed meelsasti pilte naistest seksapiilsetes poosides, suurelt ilmuvad kõikvõimalikud poolalasti suve- ja mis-kõik-veel tüdrukud. Ja eriti muidugi rõhuvad seksile reklaamid, mida samuti kõik ajakirjandusväljaanded meelsasti avaldavad. Sest see on raha. Ja mida nüüd peaks tegema mees, kellele hommikust õhtuni näidatakse alasti naiste pilte ja räägitakse seksist- loomulikult soovib ta kõike ise proovida. Parim viis, kuidas ajalehed saavad prostitutsiooni vastu võidelda, on seksi ja alasti naiste piltide ilmutamise kohene lõpetamine. Kuni seda ei teha, on jutt prostitutsiooni kahjulikkusest selge demagoogia. Jutuks hea. Näiteks õllelauas. Või turuleti taga.

Sama kehtib alkoholi kohta. Mõned päevad tagasi kirjutas Eesti Päevaleht karmilt sellest, kuidas riik peaks võitlema alkoholi tarbimise vastu. Samas lehes ilmus terve lehekülje suurune viinareklaam. No mida värki! Kui leht reklaamib ja propageerib sellega ühelt poolt joomist, ja teisalt seda hukka mõistab, siis käitub leht nagu tavaline turumutt.

Ja ma väidan, et lehtedes ilmuvad alkoholireklaamid on otseseks põhjuseks, miks inimesed joovad. Ja kui leht tahab midagi alkoholi tarbimise vähendamiseks ette võtta, siis tuleb lõpetada alkoholi reklaamimine. Ja väita, et las seadusandjad kõigepealt keelavad alkoholi reklaami, on samasugune orjameelsuse tunnus (millele viitas äsja Päevalehes Rein Taagepera) nagu käitumine, kus ületatakse sihilikult kiirust ja kaevatakse, et teel polnud korda pidamas ühtegi politseinikku.

Samuti tuleks lõpetada lehesabades ilmuvad nn seltskonnakroonikad, kus peaaegu kõigil on käes klaas alkoholiga. No kellest või millest peavad noored eeskuju võtma kui mitte ühiskonna eliidist, kes kogu aeg ise joovad!? Ja niikaua kuni presidendi jms poliitikute vastuvõttudel volab ojadena alkohol, ei tohiks olla kellelgi küsimust selle üle, miks ühiskond on alkoholist tiine. Ja kõige selle peale karistada lapsi alkoholi tarbimise eest on sama mis peksta puruks kõik peeglid, sest nägu, mis sealt vastu vaatab, pole meelepärane.

NAK läheb Tallinna video (osa 13, teel Räpina, Aapo Ilves)

13. osa video-järjeloost NAK läheb Tallinna. Video on üles võetud 2006. aasta augustikuu lõpus. Kirjandusrühmituse Tartu NAK reisiseltskond hakkab Lõuna-Eestist Tallinna poole sõitma. Reis on ajendatud Jüri Mõisa üleskutest kõigil Tallinna elama tulla. NAKi liikmed lähevad vaatama, mis koht see Tallinn selline on. Autos on Irja, Inno, Jaan Pehk, Olavi Ruitlane, Irina Orehhova. Teel Räpina tehakse metsapeatus. Jõutakse Räpina laulva poeedi Aapo Ilvese poole.

Eestlaste muistsed linnused olid puust- kas müüt?

On levinud jutt, ja ajalooraamatuteski on saanud tavaks kirjeldada, et muistsed eestlaste linnused olid puust ehitised. Võibolla eestlastele omase puiduarmastuse tõttu. Või ilmselt seetõttu, et paljudel muistsetel linnamägedel puuduvad kivimüürid või nende jäänused. Ja põhjuseks tuuakse asjaolu, et eestlased ei saanud müüre laduda, kuna ei tundnud lubjapõletamist.

No ma ei tea. Selllist juttu saab ajada ainult ehituse alal täielik võhik. See on sama rumal jutt nagu väita, et maja ei saa ehitda ilma naelu kasutamata. Olgu kuidas selle lubjapõletamisega on, aga kividest saab müüri ehitada ka täiesti ilma lubjamördita. Saab niisama, paljalt, sobitades kive omavahel. Aga kui Egiptuses näiteks kasutatakse tervete majade ehitamiseks Niiluse muda ja sideainena saab edukalt kasutada savi, mis kuuma suvepäikse käes kõvaks kuivab, siis ei saa sideaine puudumine olla põhjuseks, miks ei saanud kivist hooneid rajada.

Pigem on jutt eestlaste puitlinnustest kellegi edukalt loodud müüt. Sest kui lugeda araabia kroonikate põhjal kokku pandud Amin Maaloufi "Ristisõjad läbi Araabia silmade", siis selgub, et ristisõdijatel oli tavaks Araablaste kivilinnused kivi kivi haaval minema tassida, nii et midagi ei jäänud alles, ja omale sellest materjalist linnused ehitada. Nii et selle infokillu põhjal võib väita, et kõik endised orulinnused on rajatud eestlaste linnustest saadud materjalist.

Eestlastel pidid olema kivist linnused, sest puust ehitised poleks ristisõdijate rünnakutele nii visalt vastu pannud. Puust linnused oleks kõik ühe hooga maha põletatud.

NAK läheb Tallinna video (osa 12, Melliste poes)

12. osa video-järjeloost NAK läheb Tallinna. Video on üles võetud 2006. aasta augustikuu lõpus. Kirjandusrühmituse Tartu NAK reisiseltskond hakkab Lõuna-Eestist Tallinna poole sõitma. Reis on ajendatud Jüri Mõisa üleskutest kõigil Tallinna elama tulla. NAKi liikmed lähevad vaatama, mis koht see Tallinn selline on. Autos on Irja, Inno, Jaan Pehk, Olavi Ruitlane, Irina Orehhova. Arutatakse läbi presidendikandidaadid ja käiakse Melliste poes.

NAK läheb Tallinna video (osa 11, Tartust välja)

11. osa video-järjeloost NAK läheb Tallinna. Video on üles võetud 2006. aasta augustikuu lõpus. Inno ja Irja on võtnud Märjamaalt väikebussi, millega kirjandusrühmituse Tartu NAK reisiseltskond hakkab Lõuna-Eestist Tallinna poole sõitma. Reis on ajendatud Jüri Mõisa üleskutest kõigil Tallinna elama tulla. NAKi liikmed lähevad vaatama, mis koht see Tallinn selline on. Autos on Irja, Inno, Jaan Pehk, Olavi Ruitlane, Irina Orehhova. Seigeldakse Tartus ja otsitakse teed linnast välja.