laupäev, 4. august 2007
NAK läheb Tallinna video (osa 70, palgast, tööst ja presidendist)
70. osa järjefilmist Tartu NAK läheb Tallinna, seotud Jüri Mõisa üleskutsega kõigil Tallinna tulla. Tartu kirjandusrühmituse NAK liikmed lähevad 2006. aasta augusti lõpus uurima elu-olu Tallinnas. Teise päeva õhtu. Tehase pubi. Palgast ja tööst. Veiko tahab surnuaiale minna. Martin kardab teha poliitilisi avaldusi. Presidendist. Veiko astumisest Reformierakonda.
NAK läheb Tallinna video (osa 69, ekskursioon peldikusse, ametniku nägemus elust Tallinnas)
69. osa järjefilmist Tartu NAK läheb Tallinna, seotud Jüri Mõisa üleskutsega kõigil Tallinna tulla. Tartu kirjandusrühmituse NAK liikmed lähevad 2006. aasta augusti lõpus uurima elu-olu Tallinnas. Teise päeva õhtu. Tehase pubi. Contra ja Veiko Märka teevad ekskursiooni peldikusse. Saabub ametnik Martin Hirvoja, kes räägib elust Tallinnas.
NAK läheb Tallinna video (osa 68, kirjanike õllelauajutt)
68. osa järjefilmist Tartu NAK läheb Tallinna, seotud Jüri Mõisa üleskutsega kõigil Tallinna tulla. Tartu kirjandusrühmituse NAK liikmed lähevad 2006. aasta augusti lõpus uurima elu-olu Tallinnas. Teise päeva õhtu. Tehase pubi. Juuakse õlut, räägitakse elust linnas. Wimberg räägib sellest, mis Tallinnas halba on.
Ekspress Grupp hävitab konkurentsi ja iseennast
Viimase uudise valguses, kus Ekspress ostab Delfi, on kahju sellest, et Eestis ajakirjanduses konkurents järjest ahtamaks jääb. Ja konkurentsi puudumine on samas põhjus, miks väljaannete kvaliteet langeb, miks nad muutuvad üha igavamaks. Ja miks neid üha vähem loetakse. Ja miks ka majandustulemused on kehvad.
Samas muidugi aitab konkurentsi lämmatamine teha lühiajaliselt suurt raha, sest kontroll meediakanalite üle võimaldab kehtestada sobivaid reklaamihindu. Ent ka sellest ei pruugi isegi lühiajaliselt abi olla, sest intressitõusust nõrgestatuna liigub Eesti majandustsükkel paratamatult languse suunas ja langema hakkavad reklaamikäibed. Piltlikult öeldes, uute ostudega ei ole võimalik ennast juukseidpidi soost välja tirida.
Eesti meedia suurim probleem pole mitte väiksed reklaamitulud, nagu püütakse väita, vaid nõrk sisu. Content is king (sisu on kuningas), kehtib meediamaailma põhitõde. Sisu toodavad inimesed. Selle asemel, et investeerida inimestesse, osta inimesi, ostab Ekspress Grupp üksteise järel kaubamärke.
Kahju on sellest, et Ekspress Grupp kasutab aktsiamüügist saadud raha konkurentsi lämmatamiseks, ostes järjest üles kaks meediakanalit Eestis, Maalehe ja Delfi. Eestis oli konkurents juba seni väike. Konkurentsi veelgi suurem vähenemine nõrgestab väljaannete kvaliteeti, nad ei pea enam olema tublid, ning sellega kaotavad väljaanded kliente ja raha.
Vägisi meenuvad jutud 10 aasta tagusest ajast, mil Eesti maaediamaastikul toimusid suured ühinemised, liitumised ja ülevõtmised, ning kus väljaandjad, kaasa arvatud Luik lubasid üksteise võidu, kuidas väljaanded muutuvad kohe-kohe paremaks, kuidas korrespondentpunktid avatakse kõigis suurtes linnades jne. Midagi sellist pole juhtunud. Lihtsalt üks osa väljaandeid kustus ära, teine osa muutus igavaks ja oligi kõik. Nüüd näivad korduvat samad ajad.
Kindlasti ei salli turg tühja kohta. Konkurentsi vähenemisest nõrgestatud turg on kutsuvalt avatud uutele tulijatele. Ühed uued tulijad on kindlasti blogijad, kelle loomingu lugemisele inimesed üha enam aega pühendavad. Sest blogid on sageli huvitavamad ja loetavamad kui nn meinstriim väljaanded, seda mitte ainult Eestis vaid kogu maailmas. Nad vahendavad uudiseid otse sündmuskohalt. Näiteks nn aprillirahutuste ajal olid blogid kindlasti kõige loetumad meediakanalid. Blogid on armsalt sinisilmsed, pole tehtud ega kirjutatud selleks, et raha teenida või ülemuse käsku täita. Neis on sädet ja sära.
Samas muidugi aitab konkurentsi lämmatamine teha lühiajaliselt suurt raha, sest kontroll meediakanalite üle võimaldab kehtestada sobivaid reklaamihindu. Ent ka sellest ei pruugi isegi lühiajaliselt abi olla, sest intressitõusust nõrgestatuna liigub Eesti majandustsükkel paratamatult languse suunas ja langema hakkavad reklaamikäibed. Piltlikult öeldes, uute ostudega ei ole võimalik ennast juukseidpidi soost välja tirida.
Eesti meedia suurim probleem pole mitte väiksed reklaamitulud, nagu püütakse väita, vaid nõrk sisu. Content is king (sisu on kuningas), kehtib meediamaailma põhitõde. Sisu toodavad inimesed. Selle asemel, et investeerida inimestesse, osta inimesi, ostab Ekspress Grupp üksteise järel kaubamärke.
Kahju on sellest, et Ekspress Grupp kasutab aktsiamüügist saadud raha konkurentsi lämmatamiseks, ostes järjest üles kaks meediakanalit Eestis, Maalehe ja Delfi. Eestis oli konkurents juba seni väike. Konkurentsi veelgi suurem vähenemine nõrgestab väljaannete kvaliteeti, nad ei pea enam olema tublid, ning sellega kaotavad väljaanded kliente ja raha.
Vägisi meenuvad jutud 10 aasta tagusest ajast, mil Eesti maaediamaastikul toimusid suured ühinemised, liitumised ja ülevõtmised, ning kus väljaandjad, kaasa arvatud Luik lubasid üksteise võidu, kuidas väljaanded muutuvad kohe-kohe paremaks, kuidas korrespondentpunktid avatakse kõigis suurtes linnades jne. Midagi sellist pole juhtunud. Lihtsalt üks osa väljaandeid kustus ära, teine osa muutus igavaks ja oligi kõik. Nüüd näivad korduvat samad ajad.
Kindlasti ei salli turg tühja kohta. Konkurentsi vähenemisest nõrgestatud turg on kutsuvalt avatud uutele tulijatele. Ühed uued tulijad on kindlasti blogijad, kelle loomingu lugemisele inimesed üha enam aega pühendavad. Sest blogid on sageli huvitavamad ja loetavamad kui nn meinstriim väljaanded, seda mitte ainult Eestis vaid kogu maailmas. Nad vahendavad uudiseid otse sündmuskohalt. Näiteks nn aprillirahutuste ajal olid blogid kindlasti kõige loetumad meediakanalid. Blogid on armsalt sinisilmsed, pole tehtud ega kirjutatud selleks, et raha teenida või ülemuse käsku täita. Neis on sädet ja sära.
NAK läheb Tallinna video (osa 67, kirjanik Wimberg kiidab elu Tallinnas, teeb maha Tartut)
67. osa järjefilmist Tartu NAK läheb Tallinna, seotud Jüri Mõisa üleskutsega kõigil Tallinna tulla. Tartu kirjandusrühmituse NAK liikmed lähevad 2006. aasta augusti lõpus uurima elu-olu Tallinnas. Teise päeva õhtu. Tehase pubi. Intervjuu kirjanik Wimbergi alias Jaak Urmetiga. Wimberg räägib Tallinnast, kommenteerib Jüri Mõisa üleskutset. Räägib, miks talle ei meeldi Tartu.
NAK läheb Tallinna video (osa 66, kirjanik Olavi Ruitlase seksikusest)
66. osa järjefilmist Tartu NAK läheb Tallinna, seotud Jüri Mõisa üleskutsega kõigil Tallinna tulla. Tartu kirjandusrühmituse NAK liikmed lähevad 2006. aasta augusti lõpus uurima elu-olu Tallinnas. Teise päeva õhtu. Tehase pubi. Jätkub arutelu kirjanik Olavi Ruitlase üle, kas ta on seksikas, kas ta on hea. Tuleb välja, et Ruitlasel on kolm munandit. Saabub kirjanik Wimberg alias Jaak Urmet.
reede, 3. august 2007
Järjejutt Toomas ja Evelin: viies peatükk
Üle väljaku joostes märkas Evelin äkki, et väikesed poisid lõkerdavad naerda ja näitavad näpuga tema poole. Mis mul viga on, huvitav, mõtles Evelin. „Kuule, kas mul on midagi viga või? Näe, need poisid seal naeravad,“ küsis ta Katrini käest ja jäi keset väljakut seisma.
„Ah, pole sul viga midagi. Lähme edasi.“
„Oota, las ma vaatan.“ Evelin võttis käekotist peegli ja heitis sinna pilgu. Ta nägu läks hetkega tulipunaseks.
„Issand!“ karjatas ta üle väljaku, „vaata, milline ma välja näen!“
„Mis sa karjud,“ pahandas Katrin, „meik on lihtsalt natuke laiali läinud.“
„Natuke,“ karjus Evelin edasi, „sa vaata, kõik on laiali. Kõik!“ Evelini näos oli näha mööda põski alla jooksnud ripsmetuši jälgi ning huulepulga jutt oli ühelt poolt millegipärast veinud kõrvuni.
„Las ma siis kohendan,“ ütles Katrin ja tõstis abivalmilt oma käe Evelini näo kohale.
„Kao minema siit!“ karjus Evelin, „ma teen ise ennast korda.“ Rõhutades sõna „ise“.
„Kuidas soovid,“ vastas Katrin mornilt.
Evelin võttis käekotist, sellest, mille Toomas oli talle kalli raha eest Prahast toonud, oma huulepulga, ripsmetuši ja jumestuskreemi ning asus korrastama seda, mille kuumus ja higi olid jõudnud ära rikkuda. Ja ta lubas, et ilma peeglisse vaatamata ei astu ta enam kunagi nõnda poest välja. Mitte kunagi! Mõne aja pärast oli ta oma tööga valmis. „Noh, kuidas on?“ küsis ta oma kaaslaselt.
„Pole viga, täitsa korralik.“
„Pole viga,“ kordas Evelin irooniliselt, „pole viga. Nüüd on mul vähemalt korralik nägu peas!“
Evelin ja Katrin jõudsid hotelli ajaks, mil suurem osa kohvreid oli juba alla toodud ja delegatsioon ootas veel vaid proua saabumist. Nad astusid otse bussi ja teekond läks edasi lennujaama. Siis käepigistused ja etiketijärgsed krokodillipisarad, ruttu lennukisse ning koju. Evelin oli hästi elevil. Ta tahtis oma uut pluusi ja pükse juba tuttavatele näidata. Toomas neist nagunii suuremat lugu ei pea.
Aga kõik ei läinud nii nagu Evelin oli plaaninud. Toomas tahtis temaga koos Ärmale tulla. „Ma tulen, sest seal on minu kodu, kurat võtaks!“ ütles viimane, kui Evelin oli küsinud, mis ta täna teeb. Tavaliselt oli Toomas pärast reisi Tallinna jäänud. Ja Evelin oli saanud rahus minema sõita.
„Sa ei saa ju sinna tulla, seal on kunded sees.“
„Mind ei huvita need sinu kunded,“ ütles Toomas, „ma viskan nad sealt välja.“
Evelin ei julgenud enam sõnakestki iitsatada. Eks me vaata, mõtles ta.
Kui nad Ärmale jõudsid, oli selge, et maja on täis. Ja et Toomas ei tohtinud end külalistele näidata, tal oli selline naljakas kokkulepe, siis hiilisid nad mööda nurgataguseid kuuri juurde. „Ma magan täna öösel siin!“ ütles Toomas viimaks.
„Kus siin?“ imestas Evelin.
„Siin kuuris.“
Evelin puhkes kohtlaselt naerma. „Siin pole ju vooditki!“
„Ma magan siin põrandal. Too mulle mõned tekid. Praegu on ööd õnneks soojad.“
Kuradi kurat, mõtles Toomas valjult, kui Evelin oli talle kuuri all aseme valmis seadnud. Ta heitis selili, sülitas nätsu kaarega suust välja ja läitis mõnuga sigareti. Mina ei või oma kodus magada? Mina ei või oma kodus suitsu teha? Kurat! Ma kusen sellise jutu peale!
„Ah, pole sul viga midagi. Lähme edasi.“
„Oota, las ma vaatan.“ Evelin võttis käekotist peegli ja heitis sinna pilgu. Ta nägu läks hetkega tulipunaseks.
„Issand!“ karjatas ta üle väljaku, „vaata, milline ma välja näen!“
„Mis sa karjud,“ pahandas Katrin, „meik on lihtsalt natuke laiali läinud.“
„Natuke,“ karjus Evelin edasi, „sa vaata, kõik on laiali. Kõik!“ Evelini näos oli näha mööda põski alla jooksnud ripsmetuši jälgi ning huulepulga jutt oli ühelt poolt millegipärast veinud kõrvuni.
„Las ma siis kohendan,“ ütles Katrin ja tõstis abivalmilt oma käe Evelini näo kohale.
„Kao minema siit!“ karjus Evelin, „ma teen ise ennast korda.“ Rõhutades sõna „ise“.
„Kuidas soovid,“ vastas Katrin mornilt.
Evelin võttis käekotist, sellest, mille Toomas oli talle kalli raha eest Prahast toonud, oma huulepulga, ripsmetuši ja jumestuskreemi ning asus korrastama seda, mille kuumus ja higi olid jõudnud ära rikkuda. Ja ta lubas, et ilma peeglisse vaatamata ei astu ta enam kunagi nõnda poest välja. Mitte kunagi! Mõne aja pärast oli ta oma tööga valmis. „Noh, kuidas on?“ küsis ta oma kaaslaselt.
„Pole viga, täitsa korralik.“
„Pole viga,“ kordas Evelin irooniliselt, „pole viga. Nüüd on mul vähemalt korralik nägu peas!“
Evelin ja Katrin jõudsid hotelli ajaks, mil suurem osa kohvreid oli juba alla toodud ja delegatsioon ootas veel vaid proua saabumist. Nad astusid otse bussi ja teekond läks edasi lennujaama. Siis käepigistused ja etiketijärgsed krokodillipisarad, ruttu lennukisse ning koju. Evelin oli hästi elevil. Ta tahtis oma uut pluusi ja pükse juba tuttavatele näidata. Toomas neist nagunii suuremat lugu ei pea.
Aga kõik ei läinud nii nagu Evelin oli plaaninud. Toomas tahtis temaga koos Ärmale tulla. „Ma tulen, sest seal on minu kodu, kurat võtaks!“ ütles viimane, kui Evelin oli küsinud, mis ta täna teeb. Tavaliselt oli Toomas pärast reisi Tallinna jäänud. Ja Evelin oli saanud rahus minema sõita.
„Sa ei saa ju sinna tulla, seal on kunded sees.“
„Mind ei huvita need sinu kunded,“ ütles Toomas, „ma viskan nad sealt välja.“
Evelin ei julgenud enam sõnakestki iitsatada. Eks me vaata, mõtles ta.
Kui nad Ärmale jõudsid, oli selge, et maja on täis. Ja et Toomas ei tohtinud end külalistele näidata, tal oli selline naljakas kokkulepe, siis hiilisid nad mööda nurgataguseid kuuri juurde. „Ma magan täna öösel siin!“ ütles Toomas viimaks.
„Kus siin?“ imestas Evelin.
„Siin kuuris.“
Evelin puhkes kohtlaselt naerma. „Siin pole ju vooditki!“
„Ma magan siin põrandal. Too mulle mõned tekid. Praegu on ööd õnneks soojad.“
Kuradi kurat, mõtles Toomas valjult, kui Evelin oli talle kuuri all aseme valmis seadnud. Ta heitis selili, sülitas nätsu kaarega suust välja ja läitis mõnuga sigareti. Mina ei või oma kodus magada? Mina ei või oma kodus suitsu teha? Kurat! Ma kusen sellise jutu peale!
neljapäev, 2. august 2007
NAK läheb Tallinna video (osa 65, Veiko sugulusest Mõisaga, põhjalikult kirjanik Olavi Ruitlasest)
65. osa järjefilmist Tartu NAK läheb Tallinna, seotud Jüri Mõisa üleskutsega kõigil Tallinna tulla. Tartu kirjandusrühmituse NAK liikmed lähevad 2006. aasta augusti lõpus uurima elu-olu Tallinnas. Teise päeva õhtu. Tehase pubi. Veiko Märka räägib oma sugulusest Jüri Mõisaga. Jürgen Rooste lahkub koos Andreas Nestoriga. Juttu tuleb Olavi Ruitlasest.
NAK läheb Tallinna video (osa 64, Inno helistab Tõnis Paltsile)
64. osa järjefilmist Tartu NAK läheb Tallinna, seotud Jüri Mõisa üleskutsega kõigil Tallinna tulla. Tartu kirjandusrühmituse NAK liikmed lähevad 2006. aasta augusti lõpus uurima elu-olu Tallinnas. Teise päeva õhtu. Tehase pubi. Inno helistab Tõnis Paltsile. Räägitakse helistamisest, Ivar Sillast, kes elab oma mehega Tallinna lähedal.
NAK läheb Tallinna video (osa 63, kirjanik Jürgen Rooste räägib elust Tallinnas)
63. osa järjefilmist Tartu NAK läheb Tallinna, seotud Jüri Mõisa üleskutsega kõigil Tallinna tulla. Tartu kirjandusrühmituse NAK liikmed lähevad 2006. aasta augusti lõpus uurima elu-olu Tallinnas. Teise päeva õhtu. Tehase pubi. Kirjanik Jürgen Rooste räägib elust Tallinnas, kommenteerib Jüri Mõisa seisukohti.
NAK läheb Tallinna video (osa 62, Andra Teede räägib elust Tallinnas, Tartu eelistest)
62. osa järjefilmist Tartu NAK läheb Tallinna, seotud Jüri Mõisa üleskutsega kõigil Tallinna tulla. Tartu kirjandusrühmituse NAK liikmed lähevad 2006. aasta augusti lõpus uurima elu-olu Tallinnas. Teise päeva õhtu. Seltskond NAKlasi on tagasi linnas. Vanalinnas jõutakse pubisse Tehas. Kirjanik Andra Teede räägib elust Tallinnas. Juttu tuleb Tartu eelistest Tallinna ees. Saabub kirjanik Jürgen Rooste. Contra kirjutab kaastööd lehele.
NAK läheb Tallinna video (osa 61, Tehase pubis)
61. osa järjefilmist Tartu NAK läheb Tallinna, seotud Jüri Mõisa üleskutsega kõigil Tallinna tulla. Tartu kirjandusrühmituse NAK liikmed lähevad 2006. aasta augusti lõpus uurima elu-olu Tallinnas. Teise päeva õhtu. Seltskond NAKlasi on tagasi linnas. Vanalinnas jõutakse pubisse Tehas. Tellitakse süüa-juua. Contra ja Aapo Ilves räägivad oma kogemustest välismaal reisides.
Eesti naine on jätkuvalt pärisori
Arutasime Irjaga täna Emajõe ääres jalutades, et uskumatu, aga eesti naine on jätkuvalt pärisori. Sest kui kujutada ette elu pärisorjuse ajal, siis käis mees orjatööl ja sünnitanud abielunaine tegeles kodus orjade taastootmisega, milleks andis kirik ette vastava ideoloogia. Ja selle kõrvalt olid naise õlul kõik nö kodused tööd. See on siis koristamine, pesu pesemine, söögi tegemine. Ja võib ka ette kujutada, et mees suurt kodus midagi teha ei jaksanud, peale aeg-ajalt nö tahakeeramise. Ja viinavõtmise, kui orjapidaja selleks loa ja võimaluse andis.
Nüüd miski 150 aastat tagasi sai mees orjatööst vabaks, saab vabalt ringi šeikida ja viina visata. Aga naine on sellest ajast peale olnud edasi pärisori, teinud edasi kõiki raskeid koduseid töid, mis said naise osaks seoses pärisorjusega. Ja lisaks sellele teeb naine veel palgatööd, mis on eriti jõhker kombinatsioon.
Ühiskonnas on silmakirjalik rääkida naiste tööst, palgast ja sigimisest, kui naist pole pärisorjusest vabastatud. Kuni mehed ei hakka koduseid töid tegema, pole naistel mingit moraalset kohust, tagumik äraootavalt urvakil, koduseid töid teha ja looma moodi sigida.
Väga kahju on sellest, et prouad Mikko, Oviir ja kirjanikest Murutar (lisaks neile veel paljud jüngrid) taastoodavad süstemaatiliselt seda vana pärisorjuse ideoloogiat, kus naine on mingi ihar sigija ja ajudeta mollusk.
Nüüd miski 150 aastat tagasi sai mees orjatööst vabaks, saab vabalt ringi šeikida ja viina visata. Aga naine on sellest ajast peale olnud edasi pärisori, teinud edasi kõiki raskeid koduseid töid, mis said naise osaks seoses pärisorjusega. Ja lisaks sellele teeb naine veel palgatööd, mis on eriti jõhker kombinatsioon.
Ühiskonnas on silmakirjalik rääkida naiste tööst, palgast ja sigimisest, kui naist pole pärisorjusest vabastatud. Kuni mehed ei hakka koduseid töid tegema, pole naistel mingit moraalset kohust, tagumik äraootavalt urvakil, koduseid töid teha ja looma moodi sigida.
Väga kahju on sellest, et prouad Mikko, Oviir ja kirjanikest Murutar (lisaks neile veel paljud jüngrid) taastoodavad süstemaatiliselt seda vana pärisorjuse ideoloogiat, kus naine on mingi ihar sigija ja ajudeta mollusk.
Järjejutt Toomas ja Evelin: neljas peatükk
Katrin oli Evelini riiulite vahel silmist kaotanud. Ta oli küll algul järele jooksnud, ent pärast tuli välja, et hoopis ühele hispaanlannale, kes nägi välja nagu Evelin. Ent too kiirustas tualetti. Ja kui Katrin talle sinna järgnes, pööras hispaanlanna ringi ning jäi Katrinit umbusklikult põrnitsema. Viimane ehmus, ning tormas kiiresti vetsust välja.
Katrin oli paanikas. Ta oli oma telefoni jätnud hotelli, ta ei teadnud hotelli aadressi ning tal oli meelest läinud hotelli nimi. Ent ootamatult kohtas ta enda ees turvameest, kellele ta hakkas eesti-inglise segakeeles seletama, et: „My friend. Lost. Absolutselt. Lost. Help. Aidake!“ Paistis, et turvamees sai temast aru, sest ta rääkis midagi oma raadiotelefoni ning peagi kajas üle kogu kaubamaja sireen.
Evelin oli samal ajal just teel ühe kassa juurde, kui teda kõnetas mundris mees: „Señora!“ Evelin oli ähmis, tal hakkas lõug värisema ning ta mõtles: kas ma tõesti varastasin midagi?! Ei või olla! Mees tahtis tal käe alt kinni võtta, ent ta puikles vastu ja rabeles end lahti. Ning suures ähmis viskas maha plussi ja tormas väljapääsu poole. Kuni kuulis eemalt hüüatust: „Evelin!“
See oli Katrin, kes oli koos kahe turvatöötajaga teel Evelini poole. Viimane peatus, vaatas tagasi ning näinud Katrini tuttavat nägu, tuli välisukse juurest tagasi.
„Viimaks ometi!“ ohkas Katrin, kui oli Evelini juurde jõudnud. Tal olid pisarad silmis.
„Oh, Kati, sa ei tea, mida ma pidin üle elama. Ma arvasin, et nad viivad mu vangi.“
„Oh, issand. Ja mina kaotasin su täiesti ära.“
Nad istusid maha välisukse juures asuvale pingile.
„Kuule, sul raha on veel alles?“ küsis Evelin, kui nad olid veidi toibunud, „ma lähen ja ostan selle pluusi ära ja siis veel ühed püksid.“
„On, näe,“ Katrin ulatas Evelinile veel kaks sajalist.
„Oota mind siin,“ hüüdis Evelin ja kadus taas vaateväljast.
Uhhh, mõtles Katrin, saaks ometi minema sellest hullumajast. Ta oli saanud kätte oma jumestuskreemi ja rohkem ta tegelikult ei tahtnudki. Sest midagi eriti polnudki. Täitsa jama kaubamaja, mõtles ta. Ainult mingid noorteriided. Mitte midagi daamile nagu tema. Mitte ühtegi kallist kaubamärki. Katrin oli juba ammu endale lubanud, et edaspidi kannab ainult firmarõivaid. Ainult Gucci või Versace. Suur unistus oli Hermese käekott. Maksku nad siis mis maksavad. Nojah, Milanos või Londonis on nad kallid. Aga kui minna õigel ajal kohale Stockmanni Hulludel päevadel, kui hommikul pannakse välja brändirõivaid, siis võib üht-teist saada. Päris hea hinnaga. Viimati oli ta saanud omale ühe Prada pluusi ja Versace kleidi. Tõsi, üks oli talle veidi kitsas ja teine suur, aga kui hästi sobitada, läksid mõlemad selga. Ebatasasusi aitas varjata suur sall, mida Katrin kandis ühtepuhku oma rõivaste juures. Kui on hea suur sall, siis ei pane keegi tähelegi, et kleit on väike.
Ilma brändirõivata ei maksa Tallinnas üldse tänava peale minnagi. Ja ilma meikimata. Seda teadis Katrin hästi. Sest muidu võid oma margi täis teha. Jäädavalt. Seda põhimõtet oli ta tutvustanud ka Evelinile. Et igasuguse riidega ei kõlba tänavale minna. Eriti nii tähtsal proual nagu Evelin. Kõik peab olema viimase peal. Iga viimane kui detail. Kui seal vääratada, siis oh issand, õudne! Mis siis teised ütlevad. Oh seda häbi pärast!
Evelin oli mõne aja pärast oma pluusi ja pükstega tagasi. Nad leidsid tee väljakule ja seadsid sammud hotelli poole. Kuni üks pealtnäha tühine vahejuhtum muutis otsustavalt nende edasist elukäiku.
Katrin oli paanikas. Ta oli oma telefoni jätnud hotelli, ta ei teadnud hotelli aadressi ning tal oli meelest läinud hotelli nimi. Ent ootamatult kohtas ta enda ees turvameest, kellele ta hakkas eesti-inglise segakeeles seletama, et: „My friend. Lost. Absolutselt. Lost. Help. Aidake!“ Paistis, et turvamees sai temast aru, sest ta rääkis midagi oma raadiotelefoni ning peagi kajas üle kogu kaubamaja sireen.
Evelin oli samal ajal just teel ühe kassa juurde, kui teda kõnetas mundris mees: „Señora!“ Evelin oli ähmis, tal hakkas lõug värisema ning ta mõtles: kas ma tõesti varastasin midagi?! Ei või olla! Mees tahtis tal käe alt kinni võtta, ent ta puikles vastu ja rabeles end lahti. Ning suures ähmis viskas maha plussi ja tormas väljapääsu poole. Kuni kuulis eemalt hüüatust: „Evelin!“
See oli Katrin, kes oli koos kahe turvatöötajaga teel Evelini poole. Viimane peatus, vaatas tagasi ning näinud Katrini tuttavat nägu, tuli välisukse juurest tagasi.
„Viimaks ometi!“ ohkas Katrin, kui oli Evelini juurde jõudnud. Tal olid pisarad silmis.
„Oh, Kati, sa ei tea, mida ma pidin üle elama. Ma arvasin, et nad viivad mu vangi.“
„Oh, issand. Ja mina kaotasin su täiesti ära.“
Nad istusid maha välisukse juures asuvale pingile.
„Kuule, sul raha on veel alles?“ küsis Evelin, kui nad olid veidi toibunud, „ma lähen ja ostan selle pluusi ära ja siis veel ühed püksid.“
„On, näe,“ Katrin ulatas Evelinile veel kaks sajalist.
„Oota mind siin,“ hüüdis Evelin ja kadus taas vaateväljast.
Uhhh, mõtles Katrin, saaks ometi minema sellest hullumajast. Ta oli saanud kätte oma jumestuskreemi ja rohkem ta tegelikult ei tahtnudki. Sest midagi eriti polnudki. Täitsa jama kaubamaja, mõtles ta. Ainult mingid noorteriided. Mitte midagi daamile nagu tema. Mitte ühtegi kallist kaubamärki. Katrin oli juba ammu endale lubanud, et edaspidi kannab ainult firmarõivaid. Ainult Gucci või Versace. Suur unistus oli Hermese käekott. Maksku nad siis mis maksavad. Nojah, Milanos või Londonis on nad kallid. Aga kui minna õigel ajal kohale Stockmanni Hulludel päevadel, kui hommikul pannakse välja brändirõivaid, siis võib üht-teist saada. Päris hea hinnaga. Viimati oli ta saanud omale ühe Prada pluusi ja Versace kleidi. Tõsi, üks oli talle veidi kitsas ja teine suur, aga kui hästi sobitada, läksid mõlemad selga. Ebatasasusi aitas varjata suur sall, mida Katrin kandis ühtepuhku oma rõivaste juures. Kui on hea suur sall, siis ei pane keegi tähelegi, et kleit on väike.
Ilma brändirõivata ei maksa Tallinnas üldse tänava peale minnagi. Ja ilma meikimata. Seda teadis Katrin hästi. Sest muidu võid oma margi täis teha. Jäädavalt. Seda põhimõtet oli ta tutvustanud ka Evelinile. Et igasuguse riidega ei kõlba tänavale minna. Eriti nii tähtsal proual nagu Evelin. Kõik peab olema viimase peal. Iga viimane kui detail. Kui seal vääratada, siis oh issand, õudne! Mis siis teised ütlevad. Oh seda häbi pärast!
Evelin oli mõne aja pärast oma pluusi ja pükstega tagasi. Nad leidsid tee väljakule ja seadsid sammud hotelli poole. Kuni üks pealtnäha tühine vahejuhtum muutis otsustavalt nende edasist elukäiku.
Ka Eestil oleks aeg pea ahjust välja võtta
Väljavõte NYT arvamusküljelt.
Mõjukas USA ajaleht New York Times avaldas 8. juulil tugeva juhtkirja, milles kutsub USA valitsust koheselt tooma väed Iraagist välja.
Juhtkiri toetub paljude ameeriklaste arvamusele, kes on oodanud pikisilmi, et president Bush väljuks sellest kaosest, mille ta tekitas Iraaki sissetungiga, omamata selleks piisavat põhjust, ilma rahvusvahelise toetuseta ja ilma plaanita, kuidas hiljem riiki stabiliseerida. USA sõdurite viibimine Iraagis on muutnud olukorra iga päevaga hullemaks ja asja pole parandanud väekontingendi suurendamine. Vastupidi, Iraak on kistud üha enam kodusõtta, sureb üha enam inimesi ja terroristid toituvad sellest olukorrast. USA viibimine Iraagis on hakanud toetama terrorismi levikut. Juhtkiri paneb ette toetada Iraagi naaberriike, kus elab juba ligi kaks miljonit Iraagi põgenikku.
Nüüd on küsimus, mida ootab Eesti? Sisuliselt pettis USA valitsus oma sõpru ja liitasi, kutsudes kõik koos pistma pead ahju väitega, et see aitab luua ühtse, kindla ja turvalise Iraagi. Hiljem tuli välja, et presidendil polnud selleks mingit kava ega vahendeid. Siis ootasid kõik, et USA valitsus teatab peatsest Iraagist taandumisest. Ka seda teadet pole tulnud. Mispeale on enamik liitlasi, sealhulgas NATO liikmeid oma väed Iraagist välja tõmmanud. Enne jaanipäeva tõi oma poisid Iraagist ära Läti. Augustis toob oma sõdurid Iraagist ära Taani.
Sellega on Iraagist oma väed välja toonud kõik Põhjamaad. Eesti on Iraaki jäänud peale USA enda sõdurite ja koos USAga sõja algatamise eest vastutust jaganud Briti sõdurite veel selliste riikidega nagu Albaania, Mongoolia ja Kasahstan. Albaania toetus Bushile on saanud juba naljanumbriks nii USAs kui mujal maailmas. See paistab olevat ainuke riik maailmas, mis Bushi veel toetab.
Ja Eestil pole vaja sarnaselt Albaaniaga lipitseda Bushi ees. Sest ameeriklased on õnnetud, nende president on osutunud petiseks ja käpardiks, kes lahkub peagi ametist. USA vägede lahkumine Iraagist on vaid aja küsimus. Miks peaks Eesti riik, kelle jaoks iga elu on kulla hinnas, riskima oma poiste eludega Iraagis? Sel pole enam mingit õigustust. Eestil on aeg pea ahjust välja võtta.
Kallas paljastab Brüsseli lobbiste
Väljavõte nädalatagusest FTst.
Olukorras, kus Eesti ajalehed ELis ja Brüsselis toimuval silma peal ei hoia, siis valgustan veidi. Nimelt, nagu kirjutab läinudkolmapäevane FT, on Eesti esindaja ELi valitsuses (kasutan sõna valitsus, sest see nn komisjon on sisuliselt valitsus ja Eestis ei peaks kaasa mindama ELis levinud silmakirjalikkusega mitte nimetada asju õigete nimedega) Siim Kallas asunud aktiivselt paljastama lobbiste, kes siis ELi ametnikele mõju avaldavad. Esimene, kes nö vahele jäi oli ELi kaubandusminister (kasutan jällegi otsest tähendust, sest sõna volinik tuletab Eestis meelde pigem mingeid nõuka-aegseid kolhooside moodustajaid) Peter Mandelson.
Euroopa ombudsman Nikiforos Diamandouros, kes teeb järelvalvet ELi valitsuse üle, kritiseeris eriti Mandelsoni, kes ei avalikusta nõupidamistel osalevate lobbistide nimesid. Valitsuse liikmed kaitsevad end väidetega, et lobbiste ei saa avalikustada lähtuvalt andmekaitsest. Samas võitleb aktiivselt nimede avalikustamise eest üks Amsterdamis asuv Euroopa ettevõtluse vaatlusasutus. Kolm avalikustamisega seotud asja on ootel Euroopa Kohtus.
Euroopa "musta kastina" tuntud lobbistide varjamise süsteemi paljastamisega on asunud tegelema ELi pettuste vastu võitlemise minister Siim Kallas. Ta on teinud ettepaneku lobbistide vabatahtlikuks registreerimiseks. Neid lobbiste arvatakse kokku olevat ligi 15 000.
30-aastase lobbisti-staažiga Prantsuse päritolu Daniel Gueguen arvestab, et Brüsselis tegutseb ligi 3000 eri ettevõtet alates konsultatsioonifirmadest ja lõpetades uurimisasutustega, mille palgal on 16 500 inimest. Tema sõnul on Euroopas 100 000 osalise tööajaga lobbisti.
Olukorras, kus ligi 80% Euroopa Liidu riikide seadustest valmistatakse ette Brüsselis, võib lobbistide arv veelgi tõusta.
Kallase lobbistide avalik register hakkab tööle tuleval aastal. Lobbistid peavad avalikustama oma töö eesmärgi, käibe ja rahastamise allikad. See nõudmine on marru ajanud PR-firmad ja juristid.
Kallase loodav register on antud Euroopa Kohtusse. Ent Kallase esindaja ütles, et olenemata kohtu otsusest minnakse registriga edasi, sest registreerunud annavad nõusoleku andmete avalikustamiseks.
Paljud ettevõtted on lobbistide avalikustamise poolt. Näiteks British American Tobacco tahab teada, kuidas valmis seadusemuudatus, millega läksid mitmed selle firma tooted maksu alla. Rahvusvaheline loomade heaolu eest võitlev fond tahab teada, kuidas valmis otsus, millega anti lennukitootjale Airbus luba pikendada lennuki maandumisrada ühte Hamburgi-lähedasse loodusparki.
Euroopas on avalikustamise koha pealt veelahe riikide vahel. Avalikustamist pooldavad Rootsi, Taani, Soome ja Holland. Vastu on Suurbritannia ja Hispaania. Sel kuul otsustas üks Euroopa Kohtu nõunik, et eri riikide valitsustel pole dokumentidele juurdpääsu piiramiseks õigust vaidlustada ELi infovabaduse seadusi. Kui Euroopa Kohus sellise otsuse teeb, mõjutab see õigusmõistmist kõigis 27 ELi liikmesriigis.
kolmapäev, 1. august 2007
Postimees võiks pigem uurida, kes Savisaare nime all kirjutab
Selle asemel, et üksteise järel Savisaare nime all eri arvamusi avaldada, ja seejuures veel vabandada, võiks Postimehe arvamustoimetus Kalle Muuliga eesotsas välja uurida, kes Savisaare nime all neid kirjatükke kirjutab.
Näiteks tänases lehes Savisaare nime all ilmunud loo on kirjutanud tõenäoliselt mõni jurist, võimalik, et panga jurist. Kindlasti pole see Savisaar, sest sellist tihedat juriidilist teksti edastav isik poleks Eesti juhtiv poliitik, temast lihtsalt ei saaks keegi aru. Pealegi pole see tekst üldse Savisaare stiilis, ehk siis selles stiilis, milles on kirjutatud sissekanded Savisaare internetipäevikus.
Ja Postimehe lugejatel on õigus teada, kelle arvamusi neile ette söödetakse. Praegusel juhul on tegemist anonüümse arvamusavaldusega, mille Postimees on kellegi mahitusel Savisaare nime all avaldanud. Ja on väga ohtlik, kui ajakirjandus selliste pettustega kaasa läheb, neile kaasa kaagutab.
Ja kuna on kahtlust arvata, et poliitikud ise oma arvamusi lehtedele ei kirjuta, vaid läkitavad kellegi teise loomingut, samas arvestades, et poliitikutel on vaja end rahvale nähtavaks teha, peaks lehetoimetused loobuma sellistest "kaastöödest" ja kui poliitikutel on miskit öelda, kutsuma nad toimetusse ja panema vajadusel nende mõtted kirja. See oleks eelkõige õiglane nende poliitikute suhtes, kel pole kasutada sellist käsitööliste armeed nagu Savisaarel. Samuti sunniks see poliitikuid suhtlema tihedalt ajakirjandusega ja andma rahvale aru, mitte nagu Savisaar, kes aruandmisest keeldub, küll aga kirjutab massiliselt "kaastöid".
Näiteks tänases lehes Savisaare nime all ilmunud loo on kirjutanud tõenäoliselt mõni jurist, võimalik, et panga jurist. Kindlasti pole see Savisaar, sest sellist tihedat juriidilist teksti edastav isik poleks Eesti juhtiv poliitik, temast lihtsalt ei saaks keegi aru. Pealegi pole see tekst üldse Savisaare stiilis, ehk siis selles stiilis, milles on kirjutatud sissekanded Savisaare internetipäevikus.
Ja Postimehe lugejatel on õigus teada, kelle arvamusi neile ette söödetakse. Praegusel juhul on tegemist anonüümse arvamusavaldusega, mille Postimees on kellegi mahitusel Savisaare nime all avaldanud. Ja on väga ohtlik, kui ajakirjandus selliste pettustega kaasa läheb, neile kaasa kaagutab.
Ja kuna on kahtlust arvata, et poliitikud ise oma arvamusi lehtedele ei kirjuta, vaid läkitavad kellegi teise loomingut, samas arvestades, et poliitikutel on vaja end rahvale nähtavaks teha, peaks lehetoimetused loobuma sellistest "kaastöödest" ja kui poliitikutel on miskit öelda, kutsuma nad toimetusse ja panema vajadusel nende mõtted kirja. See oleks eelkõige õiglane nende poliitikute suhtes, kel pole kasutada sellist käsitööliste armeed nagu Savisaarel. Samuti sunniks see poliitikuid suhtlema tihedalt ajakirjandusega ja andma rahvale aru, mitte nagu Savisaar, kes aruandmisest keeldub, küll aga kirjutab massiliselt "kaastöid".
Savisaar on Postimehe kõige tublim ajakirjanik
Väljavõte tänasest Postimehest.
Pole midagi öelda, tänane lugu on Savisaarel viimase kuu aja jooksul Postimehes vähemalt viies, iga nädal tuleb vähemalt üks, kui mitte kaks põhjalikku ja pikka artiklit. Ma usun, et Savisaare usin PR-kontor, mis muuhulgas Raepressi käitab, suudab iga päev lausa mitu pikka ja sisukat artiklit valmis treida. Aga miks just Postimehes neid tekste avaldada? Kas tõesti on ajakirjanduses hapukurgihooaeg nii kibe?
Kahju on muidugi sellest, et mees, kes Postimehes kõiki niite tõmbab, ehk Mart Kadastik kirjutab vaid teemadel, mis sobiks pigem algajale ajakirjanikule. Igal juhul on Savisaar igas mõttes parem ajakirjanik kui Kadastik, kes tänases lehes kirjutab lihtsalt sellest, kuidas ta kiiruseületamisega vahele jäi. Kadastik peaks oma väljaandja koha Savisaarele üle andma, sest viimane kujundab Postimehe nägu juba praegu palju rohkem kui Kadastik. Postimees on Savisaare nägu.
Väljavõte tänasest Postimehest.
Tubli, Triin!
Väljavõte eilsest Postimehest.
Mõni aeg pahandasin siin blogis, et Postimehe toimetaja Triin Olvet on lehes täitsa vait, aga anonüümselt kommenteerib Leheneegri nime all veebis kõike küll suure õhinaga.
Nüüd on Olvet end kätte võtnud ja ka lehes hakanud sõna võtma. Ja päris tubli! Reisijate huvide eest tuleb seista. Ainult ajakirjanikul pole ilus vandenõuteooriaid ega kuulujutte levitada, nagu Olvet teeb, kui kahtlustab, et äkki oli lennukis mingi salajane kaup. Viimasel ajal olen ise kogenud, et pagas jääb maha, ka suurte ja kuulsate lennufirmade puhul. Sest turvakontrolli nõuded on karmistunud ja pagasi töötlemine võtab kauem aega. Mistõttu on pagasiga rohkesti probleeme. Mis muidugi ei tähenda, et Estonian Air ei võiks tiksuda nagu Šveitsi kell.
Nii jätkata, Triin!
P.S. Postimehes võiks kirjutada ühe põhjalikuma loo lennujaamade turvakontrollist, mis on muutunud päris absurdseks ja mistõttu juhtub hullemaidki asju kui pagasi mahajäämine. Isegi reisija ise võib maha jääda.
Üks tagasiside Sirle Karu kohta
Siin üks tagasiside lugejalt Sirle Karu kohta:
Tere
Olete oma blogis mintmel korral jutu teinud Sirle ja Ants Karust, samuti Stockmanni Hulludest Päevadest. Nüüd nägin neid kõiki koos - kuigi tegemist polnud mitte Hullude Päevade, vaid Stockmanni sellesuvise suure allahindluse esimese päevaga, õhtupoolikuga mil shoppama lasti vaid sellekohaste kutsetega.
Meesteosakonnas ringi hiilides kohtasin seal ka perekond Karusid. Mõlemal süles tohutu hunnik allahinnatud rõivaid. Need pintsakute, särkide, kampsunite ja pükstehunnikud olid nii tohutud, et minu arvamust mööda ei olnud nad (isegi, kui neist vaid murdosa oleks ostetud) küll ühele inimesele mõldud. Ilmselt saadeti kiilanev Karu Ants, kuna tast büroos niikuinii suuremat kasu ei olevat, tervele Lextali büroole Stockmannist allahinnatud riideid ostma. Muud järeldust sellest fantastilisest pildist (mis sobiks imehästi Stockmanni järgmiste allahindluste plakatipildiks) küll arvata ei osanud.
Tervitades
Madis
Tere
Olete oma blogis mintmel korral jutu teinud Sirle ja Ants Karust, samuti Stockmanni Hulludest Päevadest. Nüüd nägin neid kõiki koos - kuigi tegemist polnud mitte Hullude Päevade, vaid Stockmanni sellesuvise suure allahindluse esimese päevaga, õhtupoolikuga mil shoppama lasti vaid sellekohaste kutsetega.
Meesteosakonnas ringi hiilides kohtasin seal ka perekond Karusid. Mõlemal süles tohutu hunnik allahinnatud rõivaid. Need pintsakute, särkide, kampsunite ja pükstehunnikud olid nii tohutud, et minu arvamust mööda ei olnud nad (isegi, kui neist vaid murdosa oleks ostetud) küll ühele inimesele mõldud. Ilmselt saadeti kiilanev Karu Ants, kuna tast büroos niikuinii suuremat kasu ei olevat, tervele Lextali büroole Stockmannist allahinnatud riideid ostma. Muud järeldust sellest fantastilisest pildist (mis sobiks imehästi Stockmanni järgmiste allahindluste plakatipildiks) küll arvata ei osanud.
Tervitades
Madis
Veidi ärijuttu kah: töötajate vähesusega tuleb kohaneda!
Viimase Economisti esikaas.
Kõigile neile, kes on soovitanud või tahavad sisse tuua välismaalt võõrtööjõudu, et lahendada rahvastiku kahanemisega kaasnevaid probleeme, on kindlasti heaks lugemiseks viimane Economist, kus on Jaapani näitel kirjeldatud ühiskonna kohanemist kahaneva rahvastiku tingimustes.
Esiteks on see, et rahvastik kahaneb, ülemaailmne nähtus. Ja sellele ei saa vastu seista tööjõu sissetoomisega. Jaapanlased on sellest juba aru saanud. Ja asunud kohanema. Näiteks on hakatud pensioniiga nihutama ülespoole ning hoidma tööl ka vanemaid töötajaid, kes on enamasti tugevad ja kogenud spetsialistid ja teevad tööd meelsasti. Lihtsalt ühiskonnas oli suhtumine, et vanemaid enam ei taheta ja nad saadeti varakult pensionile.
Siis on vanema elanikkonnaga linnades hakatud elu koondama keskusesse, et maksta vähem tänavakoristuse, eriti lumerookimise eest. Kesklinna on hakatud ehitama suuremaid hooneid, kuhu siis vanemad inimesed kolivad, sest nii on neil lihtsam.
Trend on muidugi ka selline, et maakohtades surevad välja väiksemad asulad, inimesed koonduvad suurematesse keskustesse.
Kõrvalepõikena märgin, et meil on Irjaga oma Tartusse rajatavasse kohvikusse kavas tööle võtta just vanemad inimesed. Näiteks Lissabonis on kõige populaarsema kohviku teenindajad vanemad härrasmehed. Muhedad ja lõbusad. Ilmselt on ka Eestist võimalik leida vanemaid mehi või naisi, kes oleks nõus kohvikutööd tegema. See on siis eaga arvestavat tööd, mitte mingit orjatööd, mis oli väga tavaline nõukogude-aegsetes ettevõtetes.
See surmani töö põhimõte läheb muidugi vastuollu praegu pankade poolt propageeritava jutuga, et pange aga raha pensionifondidesse, küll puhkate vanaduses Nizzas. Aga näiteks Jaapanis on noored loobunud neisse fondidesse investeerimast, sest ei usu, et fondid nende vanaduspõlveni välja veavad. Sest neid, kes fondidesse uut raha süstivad, jääb järjest vähemaks. Ja inimesed on hakanud leppima tõsiasjaga, et tööd tuleb teha surmani.
Lisaks muidugi aitab kaasa see, kui võimaldada töötada lastega kodus olevatel emadel. Esiteks aitab see lahendada tööjõu defitsiidi probleemi, teiseks sünnitavad naised meelsamini, kui nad teavad, et saavad väikse lapse kõrvalt tööd teha.
Ja tehaste ning tootmisettevõtete osas on õigus Rein Kilgil, kes väidab Äripäevale antud intervjuus, et ettevõtted peavad tootmist automatiseerima. Heaks eeskujuks on siin jaapanlaste Toyota, mis on lisaks uuenduslikele töövõtetele just automatiseerimise ja robotite kasutuselevõtuga edu saavutanud. Ma usun, et tehnikaülikoolis on piisvalt insenere, kes tootmisettevõtete tarbeks suudaks roboteid valmistada. Isegi Lego müüb juba roboteid lastele, mida saab programmeerida lihtsamaid operatsioone sooritama.
Ma usun, et tehnoloogia vallas õnnestub Eestil olla edukas, sest kohaneda tuleb samaaegselt nii tööjõu hinnatõusu kui rahvastiku vähenemisega. Ja et mitte tööjõudu ülemäära kalliks ajada (õigemini polegi seda tööjõudu, mida kalliks ajada), siis on ainuvõimalik samm tehnoloogia arendamine ja kasutamine. Nii nagu panganduses, kus õnnestus vahele jätta vaeva- ja aeganõudev tšekiraamatu-etapp, mistõttu oli võimalik täie hooga elektroonilisele pangandusele üle minna. Elektrooniline pangandus on Eestis esirinnas kogu maailma mõistes, see on efektiivne ja omanikud on selle pealt hästi teeninud.
Millega tegeleb Kanal 2?
Kaader Kanal 2 saatest.
Eile õhtul juhtusin Kanal 2 (see Schibsted ASAle kuuluv Eesti telekanal, mis end reklaamib, kui hästi vaadatavat, mida ühtelugu kiidab Postimees ja vahel ka SLÕhtuleht) pealt vaatama saadet "Sensitiivne Eesti". Minu ettekujutuses peaks see siis olema saade, mis räägib ühiskona tundlikest kohtadest, valupunktidest. Aga mis selgus, saates ilmusid üksteise järel ekraanile mingid soolapuhujad, üks hullem kui teine. Ja ajasid mingit jura.
Põhilise aja olid kaadris kaks tüsedat naist, üks (pildil vasakul) tutvustas end kui SLÕhtulehe ajakirjanik, ja oli peamiselt vait ja kohmetu nagu tuppa sittund kass, ja teine, nagu aru sain, oli mingi ennustaja, õigemini küll soolapuhuja, see ainult rääkis, ja kole palju!
Ma ei imesta, et Postimees avaldab horoskoopi. Ma usun, et Postimehe juht Mart Kadastik loeb ka ise iga päev horoskoopi ja seab oma sammud selle järgi. Ja nõuab horoskoobi järgi elamist ka teistelt. Kogu riigilt. Sest miks on muidu vaja avaldada Horoskoopi lehes, mis peab end Eesti mõjukaimaks? See on siis mõjutab avalikku arvamust, paljude inimeste elu.
Postimees ega teised Eesti lehed pole juba pikemat aega tõsiseltvõetavad (põhjustest olen kirjutanud korduvalt varem, aga peamine põhjus on konkurentsi puudumine), nad on pigem nagu mõni karikatuur, odav paroodia ajakirjandusest, mistõttu soovitan kõigil, kes tahavad adekvaatset pilti nii maailmas kui ka Eestis toimuvast, lugeda välismaiseid lehti ja ajakirju, näiteks ajalehte Helsingin Sanomat, International Herald Tribune, Economist. Väga head ülevaatlikud artiklid on ajalehe New York Times nädalalõpulisana ilmuvas ajakirjas New York Times Magazine. Näiteks 8. juuli numbris oli põhjalik lugu Iisraeli välisministri ja riigi ühe mõjukaima isiku Tzipi Livniga (naisterahvas!), ühtlasi andis see lugu hea ülevaate praegu Lähis-Idas toimuvast. Oli tunda, et ajakirjanik valdab teemat, millest kirjutab. Eesti kasuminäljas väljaanded on kõik kogenud ajakirjanikud minema kupatanud, justkui tahtlikult, ei ei peaks kellelegi suurt palka maksma. Või siis selleks, et ei saaks ilmuda põhjalikke artikleid. Et siis sellised tähtsad mehed nagu Kadastik, palgaga 100 000 krooni kuus ja enam, saaksid ise tähtsalt särada. Nad ei saa lubada, et keegi nende sära tuhmistaks. Nad tahavad olla ise kunnid. Eesti valitsejad.
Miks ma nii arvan? Näiteks Äripäevas töötades oli pidev hädaldamine majandustulemuste üle ja vahel oli justkui piinlik üldse palka välja võtta. Palgapoliitikat põhjendati pidevalt majandustulemustega, kuigi need kaks asja peaks käima, vähemalt ajakirjaniku jaoks teineteisest lahus. Sest muidu tekib olukord, kus kehval ajal ei saa hea artikli kirjutajat premeerida, aga majanduslikult heal ajal saavad preemiat ka kehvemate lugude kirjutajad. Ja toimetajaks sain ma samuti Äripäevas seetõttu, et mulle tehti pakkumine (seekord tõesti suurem!) Õhtulehest ja kuna mulle kui reporterile ei kõlvanud Äripäevas suurt palka maksta, siis tehti minust uudistetoimetaja. Kuigi ma oleks ise meelsamini lugusid edasi kirjutanud.
Ja kui Ekspress mind mõned aastad tagasi tööle meldis, siis jäi asi katki pärast seda, kui lehe juhid Vedler ja Kaalep kuulsid, palju ma Äripäevas palka saan. Nad polnud nõus Äripäeva lähedast palkagi maksma, rääkimata kõrgemast palgast. Pakkumise sisu oli, et tule ja tee väiksema palga eest rohkem tööd. Seejuures, nagu selgus, pole Ekspressi ajakirjanikel ameti-läptope, neil ei maksta kinni mobiilikõnesid. Sest Ekspressi ajakirjanikud peavad hommikust õhtuni istuma toimetuse ruumides ja tegema siis ma ei tea mida, Hans Luigel perset lakkuma, omanikku lõbustama?
Ja võib arvata, et Luik oli ise ka närvis, sest vahel ta helistas mulle ja kurtis, kuidas Ekspressi ajakirjanikud ei saa mingi looga hakkama ja pakkus siis mulle, et kirjutagu ma Äripäevas ära. Vahel oli tema pakutud idee jama, aga vahel oli täitsa ok.
Järjejutt Toomas ja Evelin: kolmas peatükk
Toomas ja Evelin jõudsid Barcelonasse. Programm oli olnud tihe, pidev ringisõitmine ühe maja või kuju juurest teise juurde, kohtumised ühe või teise rohkem või vähem tähtsa isikuga, nii et Evelinil ega Katrinil polnud avanenud ühtegi võimalust šoppamiseks. Ja mis veel hullem, Katrin oli pidanud veetma suurema osa ajast hotellitoas, sest kohtumistele teda kaasa ei võetud. Ja ta igavles. Ta oli kaasa võetud sokkidel ja pükstel kõik augud kinni nõelunud, aga ikka jäi aega üle. Ta tegi teleka lahti, aga sealt tuli ainult hispaaniakeelne programm. Ta oleks tahtnud end täis juua, aga minibaarist ei lubatud kah midagi võtta.
„Mis jama on,“ küsis Katrin kärsitult, kui ta hotelli koridoris edasi-tagasi kõndides lõpuks Evelini nägi.
„Nüüd on kõik,“ kostis Evelin rõõmsalt, „nüüd oleme vabad!“
„Oh, lõpuks ometi,“ õhkas Katrin, „tead, ma juba ei jõudnud ära oodata.“
„Ma ise ka mõtlesin, et seda aega enam ei tulegi. Sest õhtul on juba ärasõit.“
„No aga lähme siis juba!“
„Aga kuhu?“
„Ma näitan,“ rääkis Evelin, „me sõitsime siit kuskilt ühest suurest kaubamajast mööda.“
„No lähme.“
Nad astusid hotelli ees tänavale, jõudsid ühele suurele platsile ja kohe selle platsi ääres oli üks suur maja, kuhu oli kirjutatud ilusate roheliste tähtedega: El Corte Inglés.
„See ongi!“ näitas Evelin näpuga, „seal see ongi.“
Nad jalutasid üle platsi, kiirelt kõndides, näod higist leemendamas, sinnapoole, kuhu Evelin näitas.
„Mitu euri sul on?“ küsis Katrin, ise samal ajal ähkides.
„Šoppamiseks või?“
„Jah.“
„Tom andis mulle oma krediitkaardi. Ma võin kulutada niipalju, kui tahan.“
„Oooo.“
„Aga üldiselt ma kulutan tavaliselt vähe,“ kostis Evelin, nina natuke püsti ajades.
„Ma vahetasin tuhat euri,“ ütles Katrin, „ja need on mul kõik alles. Ma sain tuttava käest, soodsa kursiga.“
Nad astusid sisse suurde kaubamajja.
„Uhh, kui mõnus,“ kostis Katrin, kui olid sisse astunud.
„Nii mõnus jahe.“
„Nagu Stockmannis,“ täiendas Katrin.
„Kust me siis alustame?“ küsis Evelin.
„Alustame siitsamast, näe, seal on meigiosakond.“
„Lähme!“
Nad kiirustasid mitmekorruselise kaubamaja esimese korruse kosmeetikaosakonna suunas.
„Näe, vaata, mul oleks vaja sellist jumestuskreemi,“ ütles Katrin, „siin on nad väga hea hinnaga, ma võtan kohe rohkem. Kas võtan sulle ka?“
„Võta jah,“ kostis Evelin. Ta oli juba silmanud ühe teise leti ääres uut Lancome‘i sarja huulepulka, mida üks naine, ilmselt hispaanlanna parasjagu proovis.
„Lipstick,“ ütles Evelin müüjale. Ja kui müüja talle soovitud kauba ulatas, ütles Evelin „Gracias“ ja naratas malbelt.
„Näita seda,“ ütles Katrin, kui oli oma ostu teinud ja Evelini juurde põiganud, „ohh, maru lahe. Las ma proovin sulle.“ Ta rebis Evelini käest huulepulka ära. Aga Evelin ei lasknud sellest lahti.
„Las ma proovin ise,“ ütles Evelin.
„No heakene küll, proovi siis ise,“ jätkas Katrin, „aga ma ütlen kohe ära, et see sulle ei sobi.“
„Miks siis?“
„Ei sobi ja kõik.“
„Solvusid või?“
„Mis sa pläägutad. See ei sobi sulle, ma ütlesin.“
„Mina arvan, et sobib. Ja ma ostan selle ära.“ Evelin ulatas müüjannale krediitkaardi. See oli Visa Gold. Evelin jäi uhkelt ootama.
Müüjanna tõmbas kaarti mitu korda masinast läbi ja vangutas ühtelugu pead. „Don’t work,“ ütles lõpuks müüjanna virila ilmega, siis naeratas ja küsis Evelinilt, kas tal pole juhtumisi mõnd teist kaarti kaasas. Evelin vastas ehmunult, et ei ole. Müüjanna ulatas talle siis viisakalt naeratades kaardi tagasi ja ütles, et kahjuks ostu teha ei saa. Ta võttis huulepulga enda kätte ja hakkas seda riiulisse tagasi panema, kui Evelin hüüatas: „No, wait!“. Ja ütles Katrini poole pöördudes: „Anna mulle raha!“
„Palju sul siis vaja on?“ tegi Katrin pähe nõudliku näo.
„Anna viissada.“
„Niipalju ma sulle ei anna.“
„Aga see huulepulk maksab juba peaaegu kakssada. Mul muuks muidu ei jäägi.“
„Ise oled süüdi, et raha ei vahetanud.“ Katrin võttis käekotist kaks sajalist ja ulatas need müüjale. Müüja pistis huulepulga väiksesse kilekotti ja ulatas selle Katrinile. Viimane andis kotikese üle Evelinile, jättes vahetusraha enda kätte.
„Kas sa arvad tõega, et see huulepulk mulle ei sobinud?“ küsis Evelin äkitselt, kui nad olid teisele korrusele naisteriiete osakonda jõudnud.
„Muidugi ei sobi, sulle läheb hoopis teine värv.“
„Ma käin korraks ära,“ ütles Evelin, ja tormas minema.
„Oota mind ka!“ Katrin pani ühe pluusi käest ära ja tõttas Evelinile järgi.
„Ma annan selle huulepulga tagasi,“ ütles Evelin, kui nad olid eskalaatori peal teel alla, „ma nägin seal üleval ühte lahedat pluusi, ma ostan hoopis selle.“
„Ma oleksin võinud ju sulle anda!“ ütles Katrin emalikult.
„Ahh, siis ei jätku sul endal.“
Alla korrusele jõudnud, otsisid nad veidi aega letti, kust Evelin oli huulepulga ostnud. Ja kui nad selle lõpuks leidsid, selgus, et müüja oli läinud lõunale. Ja neil tuli leida teine müüja, kes soovis näha ostutšekki. Katrin otsis tükk aega oma kotist ostutšekki, kui selgus, et see oli hoopis Evelini kotis. Müüja võttis tšeki, ja lahkus mõneks ajaks, öeldes: „Just a second.“
Kui müüja umbe poole tunni pärast tagasi tuli, olid Evelin ja Katrin juba päris närvis. Müüjanna võttis huulepulga ja ulatas raha, ning naeratas viisakalt. „Gracias,“ pressis Evelin hammaste tagant, ise vihast tulipunane. Ja siis helises tal telefon. Teisel pool oli Toomas.
„Kus te olete, me juba otsime teid taga. Me peame kohe lahkuma,“ teatas Toomas.
„Me oleme siin, kaubamajas.“
„Oh, issand, te peate kohe hotelli tulema.“
„Jah, tuleme,“ vastas Evelin ja lõpetas kõne.
Evelin tormas trepist üles teisele korrusele, nii et seeliku õmblused kärisesid. Ta ei pannud midagi ega kedagi enda ümber enam tähele. Nagu emalõvi tegi ta omale teed läbi ühe turismigrupi. Haaras pluusi, mida ta oli enne vaadanud ja tormas sellega kassa juurde. Ent seal polnud müüjat. Siis tormas ta teise, siis kolmanda, siis neljanda kassa juurde. Mitte kuskil polnud ühtegi müüjat. Ta tormas trepist alla, esimesele korrusele ja jooksis mööda müügisaali paaniliselt ringi, kuni kuskil hakkas vilisema sireen ja ta nägi mundris mehi enda poole jooksmas. Evelin tundis, et tal hakkab halb. Ja Katrinit polnud ka enam kuskil näha.
„Mis jama on,“ küsis Katrin kärsitult, kui ta hotelli koridoris edasi-tagasi kõndides lõpuks Evelini nägi.
„Nüüd on kõik,“ kostis Evelin rõõmsalt, „nüüd oleme vabad!“
„Oh, lõpuks ometi,“ õhkas Katrin, „tead, ma juba ei jõudnud ära oodata.“
„Ma ise ka mõtlesin, et seda aega enam ei tulegi. Sest õhtul on juba ärasõit.“
„No aga lähme siis juba!“
„Aga kuhu?“
„Ma näitan,“ rääkis Evelin, „me sõitsime siit kuskilt ühest suurest kaubamajast mööda.“
„No lähme.“
Nad astusid hotelli ees tänavale, jõudsid ühele suurele platsile ja kohe selle platsi ääres oli üks suur maja, kuhu oli kirjutatud ilusate roheliste tähtedega: El Corte Inglés.
„See ongi!“ näitas Evelin näpuga, „seal see ongi.“
Nad jalutasid üle platsi, kiirelt kõndides, näod higist leemendamas, sinnapoole, kuhu Evelin näitas.
„Mitu euri sul on?“ küsis Katrin, ise samal ajal ähkides.
„Šoppamiseks või?“
„Jah.“
„Tom andis mulle oma krediitkaardi. Ma võin kulutada niipalju, kui tahan.“
„Oooo.“
„Aga üldiselt ma kulutan tavaliselt vähe,“ kostis Evelin, nina natuke püsti ajades.
„Ma vahetasin tuhat euri,“ ütles Katrin, „ja need on mul kõik alles. Ma sain tuttava käest, soodsa kursiga.“
Nad astusid sisse suurde kaubamajja.
„Uhh, kui mõnus,“ kostis Katrin, kui olid sisse astunud.
„Nii mõnus jahe.“
„Nagu Stockmannis,“ täiendas Katrin.
„Kust me siis alustame?“ küsis Evelin.
„Alustame siitsamast, näe, seal on meigiosakond.“
„Lähme!“
Nad kiirustasid mitmekorruselise kaubamaja esimese korruse kosmeetikaosakonna suunas.
„Näe, vaata, mul oleks vaja sellist jumestuskreemi,“ ütles Katrin, „siin on nad väga hea hinnaga, ma võtan kohe rohkem. Kas võtan sulle ka?“
„Võta jah,“ kostis Evelin. Ta oli juba silmanud ühe teise leti ääres uut Lancome‘i sarja huulepulka, mida üks naine, ilmselt hispaanlanna parasjagu proovis.
„Lipstick,“ ütles Evelin müüjale. Ja kui müüja talle soovitud kauba ulatas, ütles Evelin „Gracias“ ja naratas malbelt.
„Näita seda,“ ütles Katrin, kui oli oma ostu teinud ja Evelini juurde põiganud, „ohh, maru lahe. Las ma proovin sulle.“ Ta rebis Evelini käest huulepulka ära. Aga Evelin ei lasknud sellest lahti.
„Las ma proovin ise,“ ütles Evelin.
„No heakene küll, proovi siis ise,“ jätkas Katrin, „aga ma ütlen kohe ära, et see sulle ei sobi.“
„Miks siis?“
„Ei sobi ja kõik.“
„Solvusid või?“
„Mis sa pläägutad. See ei sobi sulle, ma ütlesin.“
„Mina arvan, et sobib. Ja ma ostan selle ära.“ Evelin ulatas müüjannale krediitkaardi. See oli Visa Gold. Evelin jäi uhkelt ootama.
Müüjanna tõmbas kaarti mitu korda masinast läbi ja vangutas ühtelugu pead. „Don’t work,“ ütles lõpuks müüjanna virila ilmega, siis naeratas ja küsis Evelinilt, kas tal pole juhtumisi mõnd teist kaarti kaasas. Evelin vastas ehmunult, et ei ole. Müüjanna ulatas talle siis viisakalt naeratades kaardi tagasi ja ütles, et kahjuks ostu teha ei saa. Ta võttis huulepulga enda kätte ja hakkas seda riiulisse tagasi panema, kui Evelin hüüatas: „No, wait!“. Ja ütles Katrini poole pöördudes: „Anna mulle raha!“
„Palju sul siis vaja on?“ tegi Katrin pähe nõudliku näo.
„Anna viissada.“
„Niipalju ma sulle ei anna.“
„Aga see huulepulk maksab juba peaaegu kakssada. Mul muuks muidu ei jäägi.“
„Ise oled süüdi, et raha ei vahetanud.“ Katrin võttis käekotist kaks sajalist ja ulatas need müüjale. Müüja pistis huulepulga väiksesse kilekotti ja ulatas selle Katrinile. Viimane andis kotikese üle Evelinile, jättes vahetusraha enda kätte.
„Kas sa arvad tõega, et see huulepulk mulle ei sobinud?“ küsis Evelin äkitselt, kui nad olid teisele korrusele naisteriiete osakonda jõudnud.
„Muidugi ei sobi, sulle läheb hoopis teine värv.“
„Ma käin korraks ära,“ ütles Evelin, ja tormas minema.
„Oota mind ka!“ Katrin pani ühe pluusi käest ära ja tõttas Evelinile järgi.
„Ma annan selle huulepulga tagasi,“ ütles Evelin, kui nad olid eskalaatori peal teel alla, „ma nägin seal üleval ühte lahedat pluusi, ma ostan hoopis selle.“
„Ma oleksin võinud ju sulle anda!“ ütles Katrin emalikult.
„Ahh, siis ei jätku sul endal.“
Alla korrusele jõudnud, otsisid nad veidi aega letti, kust Evelin oli huulepulga ostnud. Ja kui nad selle lõpuks leidsid, selgus, et müüja oli läinud lõunale. Ja neil tuli leida teine müüja, kes soovis näha ostutšekki. Katrin otsis tükk aega oma kotist ostutšekki, kui selgus, et see oli hoopis Evelini kotis. Müüja võttis tšeki, ja lahkus mõneks ajaks, öeldes: „Just a second.“
Kui müüja umbe poole tunni pärast tagasi tuli, olid Evelin ja Katrin juba päris närvis. Müüjanna võttis huulepulga ja ulatas raha, ning naeratas viisakalt. „Gracias,“ pressis Evelin hammaste tagant, ise vihast tulipunane. Ja siis helises tal telefon. Teisel pool oli Toomas.
„Kus te olete, me juba otsime teid taga. Me peame kohe lahkuma,“ teatas Toomas.
„Me oleme siin, kaubamajas.“
„Oh, issand, te peate kohe hotelli tulema.“
„Jah, tuleme,“ vastas Evelin ja lõpetas kõne.
Evelin tormas trepist üles teisele korrusele, nii et seeliku õmblused kärisesid. Ta ei pannud midagi ega kedagi enda ümber enam tähele. Nagu emalõvi tegi ta omale teed läbi ühe turismigrupi. Haaras pluusi, mida ta oli enne vaadanud ja tormas sellega kassa juurde. Ent seal polnud müüjat. Siis tormas ta teise, siis kolmanda, siis neljanda kassa juurde. Mitte kuskil polnud ühtegi müüjat. Ta tormas trepist alla, esimesele korrusele ja jooksis mööda müügisaali paaniliselt ringi, kuni kuskil hakkas vilisema sireen ja ta nägi mundris mehi enda poole jooksmas. Evelin tundis, et tal hakkab halb. Ja Katrinit polnud ka enam kuskil näha.
teisipäev, 31. juuli 2007
Eesti ajaloo arhitektid
Bernard, Clairvaux' mungakloostri ülem, saamas neitsi Maarja õnnistust, 14. sajandi pilt.
Paavst Eugenius III.
Saagem tuttavaks, paavst Eugenius III ja Clairvaux' mungakloostri ülem Bernard (sellest mungast on veel juttu siin blogis). Kes panid aluse hävitavalt lõppenud II ristisõjale Lähis-Idasse ja et oma mainet päästa, alustasid PR-retke nii Hispaaniasse kui Eestimaa poole.
Nagu kirjutab viimase ajakirja BBC History number (august, 2007), mis ühtlasi tsiteerib ajaloolase Jonathan Phillipsi värsket raamatut Teisest ristisõjast, oli aastail 1146-1148 Teise ristisõja peamiseks initsiaatoriks munk Bernard, kes kasutas paavst Eugenius III saadud kutset selleks, et kümneid tuhandeid vabatahtlikke relva alla saada. Suurt rolli mängis Bernardi lubadus, et kõigi vaprate sõjameeste saatused pannakse kirja kroonikasse, nii nagu oli seda tehtud Esimese ristisõja sangaritega 50 aastat varem, näiteks Bouilloni Gottfriediga, kes olevat võitluses mõõgaga vastase keha ühe hoobiga pooleks raiunud, nii et alumine pool veel koos hobusega edasi ratsutas, ja kellele püstitatud ausammas ehib veel tänagi Brüsseli kesklinna. Samuti oli suur sangar Bohemond, keda iseloomustati lahingus kui "lõvi, keda on kolm-neli päeva näljas hoitud ja kes oma koopast möirates välja hüppab ja saagile selga kargab, hoolimata omaenda elust". Pärast esimest ristisõda andis Prantsuse kuningas Philip oma vanema tütre Bohemondile naiseks.
Hiljem ei kõlvanud poegadel oma isadele vapruses alla jääda. Ja ajalookirjutust saatis õitseng. Ent kõrge enesehinnang oli üks põhjuseid, miks Teine ristisõda Lähis-Idas nurjus. Ristisõdijatel ei õnnestunud võita ühtegi tähtsamat lahingut. Nende meelsus oli madalseisus. Ja kaotusest kibestununa siirduti 1147. aastal Ibeeria poolsaarele, kus vallutati moslemitelt tagasi Lissabon , ning Ida-Ibeerias Almeria. 1147. aasta sügisel tungisid Saksimaa ülikud ja parunid koos Taani vägedega Põhja-Euroopa paganlike hõimude vastu. Ehk siis, Teise ristisõja ebaõnnestumist ja sellega kaasnenud madalat enesehinnangut korvati lahingutega Ibeeria poolsaarel ja Põhja-Euroopas.
Järgnevalt mõned ristisõdade sangarid:
Bouilloni Gottfried Esimeses ristisõjas lahingusse sööstmas 14-15. sajandi kujutisel.
Gottfriedi ausammas Brüsselis.
Clairvaux' Bernard õnnistamas kuningas Loius VII ees, 15. sajandi käsikirjast.
Ristisõdalased Damaskuse all Teises ristisõjas, 15. sajandi joonistus.
Le Puy piiskop Adhemar (vasakul mütsiga) lahingus Antiookia all Esimeses ristisõjas.
Prints Bohemond purjetab Prantsumaale kuningas Philipi tütart naima, 13. sajandi kujutis.
Piiskopid utsitavad sõdalasi lahingusse, 14. sajandi käsikiri.
Ajakirjanik võiks oma nabast kaugemale vaadata
Postimees avaldas 5. juuli lehes sellise graafiku, lõi käsi kokku, tegi kümme kükki ja kutsus kogu rahvast arvamust avaldama, mida nüüd teha, sest maailma lõpp on varsti käes.
Mina ütlen, et maailma lõpp ei ole käes, kui liiklusõnnestuste arv kasvab 10% aastas olukorras, kus näiteks uute sõidukite registreerimine kasvab ARKi andmetel 50% ja sealhulgas kasvab rekordiliselt registreeritud mootorrataste arv.
Pildikesi Folgilt
Kirjanikud Diana Leesalu (vasakul) ja Veiko Märka.
Veiko Märka.
Kirjanikud Aapo Ilves ja Diana Leesalu.
Aapo Ilves fänniga.
Veiko Märka.
Kirjanik Aapo Ilves.
Veiko Märka, Diana Leesalu ja Aapo Ilves.
Veiko Märka.
Kirjanik Andra Teede.
Andra Teede ja Aapo Ilves.
Kaevumägi.
Vetsusaba.
Aapo Ilves.
Andra Teede ja Aapo Ilves.
Hinnad.
Aapo Ilves ja fännid.
Priit Salumaa ja Evelin.
Publik.
Melu.
Ajaloolane Jaanus Plaat.
Kriitik Indrek Särg.
Vikerkaare üks ots.
Vikerkaare teine ots.
Maastik vikerkaare ja folgiga.
Järjejutt Toomas ja Evelin: teine peatükk
Nad istusid lennukis. Toomas ja Evelin kõrvuti. Toomas luges „Financial Timesi“, mida lennukis lahkelt pakuti. Evelin tuhnis algul oma käekotis, justkui otsides sealt midagi, siis vaatas ringi ja lõpuks jäi tema pilk peatuma pilvedel, mis lennukiaknast näha olid. Ta haigutas.
„Ma lähen ajan veidi juttu,“ ütles Toomas, kui nad olid umbes pool tundi õhus olnud. Ta tõusis istmelt ja lahkus. Evelin haaras kotist telefoni ja helistas.
„Kati, kus sa oled?“
„Ma olen siin.“ Evelin peaaegu kuulis ta häält. See tuli esialgu paar rida tagantpoolt ja siis kostus ka telefonitorust. „Ole tasem, siin lennukis ei tohi vist helistada.“
„Tõsi või, ma ei teadudki,“ kostis Evelin poolsosinal. Ja jätkas: „Kuule, tule siia, minu kõrvale. Tom läks kuskile ära.“
„Olgu.“
Peagi oli Katrin uue koha peal.
„Uhh, siin on nii palav,“ kurtis ta, kui oli Evelini kõrvale istunud, „kas siin mõni aken lahti ei käi.“
„Issand, tõesti, mul on ka nii palav, kõik meik läheb laiali.“
„Mida sa omale täna peale panid?“ uuris Katrin.
„Ma panin natuke seda Joe Blascot, mida sa soovitasid, eks ju, ja siis seda uut puuderkreemi. Ja siis veel natuke läiget ka.“
„Väga hea. Sa näed väga hea välja.“
„Ma tänan. Sina ka.“
„On sul natuke puudrit kaasas, mu nagu natuke higistab,“ jätkas Katrin.
Evelin avas oma ridiküli ja leidis peagi vajaliku karbikese.
„Oh, kui ilus kott!“ märkas Katrin.
„Jah, Toomas tõi mulle Prahast.“
„See on vist päris kallis?“ uuris Katrin.
„Nojah, ma vaatasin, et need Vendi kotid maksavad nii kümme-kakskümmend tuhat.“
„Presidendil on hea maitse.“
„Ja vaata, mis ta mull veel ostis,“ Evelin ajab käe pikalt ette. Tema sõrme ehib valgest kullast väikse teemandiga rõngake.
„Issand, kui ilus!“
„Onju. Mina ka kiitsin Tomile, et väga kihvt.“
„Kuule, Evelin, kas meil seal Madridis poodides käimiseks ka aega jääb. Ma vaatasin, et seal on lahedaid butiike.“
„Sinna me lähemegi!“
„Aga kõik need üritused, vastuvõtud, õhtusöögid. Kas me sinna ei lähe?“
„Seal käib Tom. Mina olen ainult mõnes kohas kaasas. Ja tead, seal on nii igav. Palju lahedam on poodides šopata. Selleks ma su kaasa võtsingi.“
„Tõsi või?“
„Tšššš. Tasa. Seda ei tohi kellelegi öelda. Ametikult oled sa muidugi minu stilist.“
„Ja-jah. Loomulikult.“
„Tead, Kati, me lähme Barcelonasse ka.“
„Ohh kui hea.“
„Ja kus seal on poode. Seal on mul ainult vaba aeg.“
„Aga mis Toomas siis sel ajal teeb?“
„Ma ei tea, ta ütles, et tal on tegemist. Mingid vanad sõbrad või midagi. Ma ei hakanud uurima.“
„Vaata,“ Katrin võtab kotist huulepulga, „mis ma sain. See oli viimane. Diori täitsa uus sari.“
Evelin uurib huulepulka, võtab selle enda kätte ja keerab pulga tupe seest välja. „Võib, ma proovin?“
Katrin noogutab.
Evelin võtab kotist väikse peegli ja hõõrub pulka õrnalt vastu huuli.
„Mis arvad?“ vaatab Evelin Katrinile küsivalt otsa.
„Ei no, väga hea.“
„Kas sobib?“
„Minu arvates küll.“
„Näe, ja sellise kreemi sain ka.“ Katrin võtab käekotist väikse tuubi, millele on peale kirjutatud Lancome. „See on kortsudevastane.“
„Mul ongi just selist vaja!“ hindab Evelin ja määrib seda endale näole.
„Kuidas on?“ küsib Katrin.
„Kuule, väga hea on. Ei jäta üldse nägu rasvaseks.“
Varsti on naistel peaaegu kogu käekoti sisu süle välja toodud, nii et nad saavad võrrelda ja proovida üksteise kosmeetikat. Kuni Toomas tuleb oma koha juurde tagasi ja Katrin tõuseb, naeratab viisakalt, ning laseb mehe istuma. Peagi serveerivad stjuardessid toitu.
„Ma lähen ajan veidi juttu,“ ütles Toomas, kui nad olid umbes pool tundi õhus olnud. Ta tõusis istmelt ja lahkus. Evelin haaras kotist telefoni ja helistas.
„Kati, kus sa oled?“
„Ma olen siin.“ Evelin peaaegu kuulis ta häält. See tuli esialgu paar rida tagantpoolt ja siis kostus ka telefonitorust. „Ole tasem, siin lennukis ei tohi vist helistada.“
„Tõsi või, ma ei teadudki,“ kostis Evelin poolsosinal. Ja jätkas: „Kuule, tule siia, minu kõrvale. Tom läks kuskile ära.“
„Olgu.“
Peagi oli Katrin uue koha peal.
„Uhh, siin on nii palav,“ kurtis ta, kui oli Evelini kõrvale istunud, „kas siin mõni aken lahti ei käi.“
„Issand, tõesti, mul on ka nii palav, kõik meik läheb laiali.“
„Mida sa omale täna peale panid?“ uuris Katrin.
„Ma panin natuke seda Joe Blascot, mida sa soovitasid, eks ju, ja siis seda uut puuderkreemi. Ja siis veel natuke läiget ka.“
„Väga hea. Sa näed väga hea välja.“
„Ma tänan. Sina ka.“
„On sul natuke puudrit kaasas, mu nagu natuke higistab,“ jätkas Katrin.
Evelin avas oma ridiküli ja leidis peagi vajaliku karbikese.
„Oh, kui ilus kott!“ märkas Katrin.
„Jah, Toomas tõi mulle Prahast.“
„See on vist päris kallis?“ uuris Katrin.
„Nojah, ma vaatasin, et need Vendi kotid maksavad nii kümme-kakskümmend tuhat.“
„Presidendil on hea maitse.“
„Ja vaata, mis ta mull veel ostis,“ Evelin ajab käe pikalt ette. Tema sõrme ehib valgest kullast väikse teemandiga rõngake.
„Issand, kui ilus!“
„Onju. Mina ka kiitsin Tomile, et väga kihvt.“
„Kuule, Evelin, kas meil seal Madridis poodides käimiseks ka aega jääb. Ma vaatasin, et seal on lahedaid butiike.“
„Sinna me lähemegi!“
„Aga kõik need üritused, vastuvõtud, õhtusöögid. Kas me sinna ei lähe?“
„Seal käib Tom. Mina olen ainult mõnes kohas kaasas. Ja tead, seal on nii igav. Palju lahedam on poodides šopata. Selleks ma su kaasa võtsingi.“
„Tõsi või?“
„Tšššš. Tasa. Seda ei tohi kellelegi öelda. Ametikult oled sa muidugi minu stilist.“
„Ja-jah. Loomulikult.“
„Tead, Kati, me lähme Barcelonasse ka.“
„Ohh kui hea.“
„Ja kus seal on poode. Seal on mul ainult vaba aeg.“
„Aga mis Toomas siis sel ajal teeb?“
„Ma ei tea, ta ütles, et tal on tegemist. Mingid vanad sõbrad või midagi. Ma ei hakanud uurima.“
„Vaata,“ Katrin võtab kotist huulepulga, „mis ma sain. See oli viimane. Diori täitsa uus sari.“
Evelin uurib huulepulka, võtab selle enda kätte ja keerab pulga tupe seest välja. „Võib, ma proovin?“
Katrin noogutab.
Evelin võtab kotist väikse peegli ja hõõrub pulka õrnalt vastu huuli.
„Mis arvad?“ vaatab Evelin Katrinile küsivalt otsa.
„Ei no, väga hea.“
„Kas sobib?“
„Minu arvates küll.“
„Näe, ja sellise kreemi sain ka.“ Katrin võtab käekotist väikse tuubi, millele on peale kirjutatud Lancome. „See on kortsudevastane.“
„Mul ongi just selist vaja!“ hindab Evelin ja määrib seda endale näole.
„Kuidas on?“ küsib Katrin.
„Kuule, väga hea on. Ei jäta üldse nägu rasvaseks.“
Varsti on naistel peaaegu kogu käekoti sisu süle välja toodud, nii et nad saavad võrrelda ja proovida üksteise kosmeetikat. Kuni Toomas tuleb oma koha juurde tagasi ja Katrin tõuseb, naeratab viisakalt, ning laseb mehe istuma. Peagi serveerivad stjuardessid toitu.
esmaspäev, 30. juuli 2007
Rallalallalaa, folk läbi
ja meie Tartus. No eile põgenesime ummisjalu lällutavate folgiliste eest Massiarru, no teate küll, me maakoju, kus oli heinamaa ja vihmasabin ja udu. Nagu muinaslugu. Külitasime mõnusasti oma suures laias voodis, Inno valutas pead ja mina lugesin värsket Vogue´i. Ja siis korraga, pärast vihma, oli väljas udu. Õhk oli siuke õrn ning mitte midagi eriti ei näinud. Peale halli udu. Läksime siis välja ja kondasime natsa ringi, Inno tegi pilte ja mina vahtisin ammulsui. Linnapreili asi.
Sai siin Folki kirutud, aga olgem ausad, Õllesummeri kriitikud, sh teie alandlik mina, peaksid oma õlleprallet kritiseeriva lälina tagasi võtma. Sest samasugune õllemüügibiznis leiab aset ka meie kõigi poolt palavalt armastatud pärimusmusafestaril. Ja see on fakt. Isegi kontserti ei saa rahus kuulata. Isegi kontserdipaigal on Saku putkad. Jäledalt riivab silma. Samuti ärajoonud nägude ning punaste ninadega inimeste nägemine. Tahad ennastki täis kammida - või siis ära põgeneda. Kõige mõistlikum on tegelikult folgata festari esimesel ning viimasel päeval ehk siis neljapäeval ja pühapäeval. Kuna neljapäeval pole need kõikse kangemad jottarid veel pärale jõudnud (nad tulevad reede õhtuks) ning pühapäeval on neil pead nii haiged, et nad ei kannata musapiuksugi. Otsustasime Innoga, et järgmisel aastal sedasi teemegi.
Ja Viljandi EVEt soovitame jätkuvalt. Tegu ikkagi ühe meie lemmikhotelliga (teine on Ammende villa). Eriti boonus oli see, et kui laupäeva õhtul oli maru nälg kella 11 paiku, siis restoranis oldi nii lahked ning serveeriti meile toit tuppa. Lambatallekarree, nämm. Samuti kinnitan vilunud hotellieksperdina, et sviidis on superluksvoodi ning mullivann (küll märksa väiksem kui meil kodus) on ka täitsa okei. Ja restoran on peaaegu sama hea kui Pädastes (väikeste mööndustega muidugi: alati kõiki roogasid ei ole ning soe shampus, öäkk). Aga ikkagi - parimaid pleisse Eestis.
Sai siin Folki kirutud, aga olgem ausad, Õllesummeri kriitikud, sh teie alandlik mina, peaksid oma õlleprallet kritiseeriva lälina tagasi võtma. Sest samasugune õllemüügibiznis leiab aset ka meie kõigi poolt palavalt armastatud pärimusmusafestaril. Ja see on fakt. Isegi kontserti ei saa rahus kuulata. Isegi kontserdipaigal on Saku putkad. Jäledalt riivab silma. Samuti ärajoonud nägude ning punaste ninadega inimeste nägemine. Tahad ennastki täis kammida - või siis ära põgeneda. Kõige mõistlikum on tegelikult folgata festari esimesel ning viimasel päeval ehk siis neljapäeval ja pühapäeval. Kuna neljapäeval pole need kõikse kangemad jottarid veel pärale jõudnud (nad tulevad reede õhtuks) ning pühapäeval on neil pead nii haiged, et nad ei kannata musapiuksugi. Otsustasime Innoga, et järgmisel aastal sedasi teemegi.
Ja Viljandi EVEt soovitame jätkuvalt. Tegu ikkagi ühe meie lemmikhotelliga (teine on Ammende villa). Eriti boonus oli see, et kui laupäeva õhtul oli maru nälg kella 11 paiku, siis restoranis oldi nii lahked ning serveeriti meile toit tuppa. Lambatallekarree, nämm. Samuti kinnitan vilunud hotellieksperdina, et sviidis on superluksvoodi ning mullivann (küll märksa väiksem kui meil kodus) on ka täitsa okei. Ja restoran on peaaegu sama hea kui Pädastes (väikeste mööndustega muidugi: alati kõiki roogasid ei ole ning soe shampus, öäkk). Aga ikkagi - parimaid pleisse Eestis.
Tellimine:
Postitused (Atom)