Udu.
Toomas ärkas hommikul sireenide peale. Ta ajas end kähku voodist püsti ja kupatas ka Evelini üles.
„Mis on,“ küsis Evelin uniselt, „mis kell on?“
„Vaata,“ kostis Toomas, „keegi sõitis hoovi.“
Evelin hõõrus kätega silmi nagu väike laps. Toomas heitis pilgu kardina tagant välja. Ta nägi seal politseikirjadega sini-valget autot. Ta imestas, kus küll on turvamehed. Neid polnud kusagil näha. Ilmselt on jälle poodi läinud. Või järve äärde ujuma.
„Politsei,“ kostis Toomas, kui oli veidi aega mängu kardina varjust jälginud.
„Ma ju ütlesin sulle,“ nähvas Evelin, „mis ma sulle ütlesin. Sa ei tohi siia ööbima jääda. Mis me nüüd teeme?“
„Ma pean end ära peitma,“ ütles Toomas, ise närviliselt mööda tuba ringi käies, „ma pean end kiiresti kuhugi peitma.“
Evelin ajas end voodis istukile. Ta näis mõtlevat, kuhu ta mees ära mahuks.
„See kapp,“ osutas Toomas viimaks kapile, „sinna kappi.“
„Ei sinna sa küll ei mahu, seal on riided sees.“
„Küll ma mahun,“ ei jäänud Toomas naise arvamusega rahule. Ta avas kapiukse ja puges kappi. Siis kamandas riiete vahelt: „Pane nüüd see uks kinni.“
Evelin tõusis öösärgi väel voodist välja ja läks kapi juurde. Surus ust kinnipoole.
„Ai,“ kostis kapist summutatud hääl.
„Mis on?“ küsis Evelin.
„Valus on.“
„Ma ju ütlesin, et sinna sa ei mahu.“
Samal ajal prõmmis keegi vastu ust. Evelin ja Toomas kuulatasid hiirvaikselt. Prõmmimine jätkus. Siis oli kuulda samme akna taga.
Toomas tuli kapist välja. „Ma lähen heidan sinna voodi alla,“ ütles ta Evelinile sosinal.
„Olgu,“ vastas Evelin, samuti sosinal. Toomas võttis end alussärgi väele ja puges sängi alla. Sellega oli tükk tegemist ja võttis mehe päris higiseks. Lisaks sellele oli tal hirmus janu. Suu kuivas.
Taas prõmmis keegi uksele, nii et maja värises. „Avage, politsei“ kostis ukse tagant, „Kui te ei ava, on meil õigus uks maha lüüa!“
Evelin läks ukse juurde ja avas selle. Sisse astusid kaks politseimundris meest. Toomas nägi nende saapaid voodi alt. Kuulis, kuidas saapad põrandalaudadel kõmisesid. Üks tulijatest istus prantsaki voodile, pressides Toomase sisikonna voodi all kokku, võttis mapist paberi ja pastaka. „Kus teie mees on?“ päris mees voodilt.
„Ma ei tea,“ vastas Evelin väriseva häälega.
„Ei tea,“ kordas politseinik aeglaselt järgi, ise samal ajal paberile mingeid märkmeid tehes.
„Kuidas ei tea!?“ pahvatas mundrimees äkitselt, „kuidas te ei tea! Teie meest nähti eile siia majja tulemas. Sellest uksest sisenemas. Ja teie ei tea!“
„Kus ta on?!“ kordas mees uuesti. Mundrimehe hääl muutus iga sõnaga üha valjemaks. Evelin puhkes nutma. „Ma tõesti ei tea, kus ta on,“ ütles ta läbi pisarate, „ma tõesti ei tea. Ta ei tohiks üldse siin ööbida.“
„Proua, me kõik teame, et ta ei tohiks siin ööbida,“ jätkas politseinik, „sellepärast meil olekski vaja teada, kus ta on.“
„Teda tõesti ei ole siin,“ jäi Evelin endale kindlaks.
„Olgu,“ ütles politseinik, ja tõusis Toomase kergenduseks voodilt, „olgu siis nii.“
Mundrimehed astusid majast välja. Õues oli kuulda autouste paukumist. Siis edasi koera klähvimist. Ja politseinikud astusid taas tuppa, koer rihmaga külje kõrval ähkimas, keel suust poolenisti väljas.
„Me teostame siin läbiotsimise. Meil on selleks kohtuorder. Kui soovite, võite sellega tutvuda,“ vuristas politseinik.
„Oh, ei soovi,“ ütles Evelin ja puhkes taas lahinal nutma. Toomasel tõusis voodi all samuti klimp kurku. Nüüd on kõik pees, mõtles ta. Kõik on pees.
„Kas teil on mõni mehele kuuluv riideese. Selline, mida mees oleks hiljuti kandnud?“ küsis politseinik Evelinilt. Viimane mõtles veidi, läks kapi juurde, ja ulatas sealt ühe särgi. „See,“ ütles ta, ulatas selle politseinikule, ja puhkes taas nutma.
„Nutta pole siin midagi, asi on tõsine,“ ütles politseinik ja võttis särgi. Siis andis seda koerale nuusutada ja kamandas „Võta!“
Koeral oleks nagu mingi vedru sees lahti lastud. Ta sööstis ühest toast teise ning võttis ilmeksimatult jälge. Kuni jäi voodi juures seisma ja urises. Siis puges voodi alla.
Koer võttis esialgu kinni Toomase särgist ja rebis selle tükkideks. Siis lõi hambad mehe külje sisse. Naha sisse tekkinud haavadest hakkas immitsema verd. Koer muudkui urises ja pures. Politseinikud, kes olid koerast veidi maha jäänud, jõudsid samuti tuppa. Koera tegevust hinnates ütles üks neist viimaks: „Aitab, Rex. Juurde!“ Koer tõmbas hambad Toomase ribide vahelt välja ja puges voodi alt peremehe juurde.
„Te olete arreteeritud, teil on õigus vaikida…,“ kuulas Toomas talle ette loetavaid õigusi, kui ta aeglaselt end voodi alt välja vedas. Ta oli üleni higine. Nägu kaame. Otsaesine külm. Külg nõretas verest. Ta tundis, kuidas ta teadvus aeglaselt kustub, nagu enne minestamist. Ja kui ta oli end püsti ajanud, kukkus samas teadvusetult prantsaki voodile.
Toomas ärkas selle peale, kui üks vallatu päikesekiir läbi seinaprao tema huult kõdistas. Ta küll üritas end pöörata ja keerata, aga ikka leidis kiir, veidi hiljem juba mitu kiirt ta üles. Ning kõdistasid nii mis kole.
Toomas mõtles hetke, kus ta on. Ja kes ta on. Silmi avamata, katsus ta ümbrust. Küljealune oli kõva. Ta tundis käe all mingit tekki. Arestimaja!, käis tal hetkeks peast läbi. Ent ukse tagant oli kuulda tuttavaid hääli. Ja kui ta silmad avas, nägi ta omaenda kuuri lage. Kust vanade laiade laudade vahel vahelt rajasid omale teed varahommikused suvised päikesekiired. Toomas õhkas kergendunult. See oli kõik olnud vaid unenägu. Toomas surus silmad tagasi kinni ja suikus taas sügavasse unne.
