laupäev, 11. august 2007

Soovitus: Naisteleht




Väljavõtted Naistelehest.

Tahaks soovitada uut sõna Eesti naisteajakirjanduses, see on kord nädalas ilmuv ajakiri Naisteleht. Kui seni on naisteajakirjades avaldatud enamasti anonüümseid, ilmselt väljamõeldud lugusid, siis Naistelehes on artiklite kangelasteks inimesed elust, reaalsed tegelased. See on väga suur samm edasi Eesti naisteajakirjanduses.

Ja teemad on ka põnevad. Näiteks ausad lood sellest, kuidas naised mehi ära kasutavad, meestega manipuleerivad, neile lapsi tehes. Head, õpetlikud artiklid. Eriti naistele endile.

Tundub ka, et Naisteleht on endale võitnud kooselude-lahutuste kajastamise niši, mida seni valitses Kroonika. Nüüd, kus Kroonika kajastab lahutusi mingitest ajast-arust moraalinormidest lähtuvalt ja üheselt meestele lajatades, pole ime, et inimesed eelistavad oma lahutuse asjadest rääkida Naistelehele, kus tühjade sõnade tegemist ei ole.

Professor kutsub üles narkootikumide legaliseerimisele


Väljavõte ajalehest FT.

Londoni majanduskooli professor Willem Buiter avaldas ajalehes FT artikli, milles kutsub üles Euroopa Liidus narkootikumide legaliseerimisele.

Buiteril on mitu arvestatavat põhjust:

- esiteks tuleks kriminaliseerida sellised tegevused, mis teevad teistele haiget, mitte sellised, kus inimene võib ise endale liiga teha
- keelustamine soodustab ja tugevdab kuritegevust
- keelustamine võimaldab mooni- ja kokakasvatajatel Kolumbias ja Afganistanis piiramatult rikastuda. Narkootikumide müügist saadavast rahast toituvad Taliban, al-Qaeda ja Kolumbia Revolutsiooniarmee.

Buiter märgib, et narkootikumidega võitlus on sõda, mida pole võimalik võita. Selle asemel tuleks narkootikumid legaliseerida, võitmatust sõjast vabanevad vahendid suunata narkootikumide leviku ja tarvitamise kontrollimiseks ning selgitustöö prandamiseks, et inimesed, eriti lapsed, ei hakkaks narkootikume tarvitama. Riik ei pea vastutama inimeste "õnne" tagamise eest, ükskõik, milles see õnn siis ka ei peituks. See on tee Vaprasse Uude Maailma, kirjutab Buiter.

USA on usu ja katoliikluse kants


Väljavõte ajalehest "New York Times".

Ei, see pole väljavõte küsitlusest Vatikanis, vaid USAs. Millest järeldub, et USA on valdavalt usklik, ja kus presidendivalimistel määrab valiku usk. Ja kus parlamendi liikmetest on kolmandik katoliiklased, Eestile omaseid luterlasi on vaid 3%.

Pole siis ime, et Vatikanil, paavstil, jõuluvanal, päkapikkudel ja muudel sellistel muinasjutukangelastel on maailmas jätkuvalt otsustav mõju.

Huvitav, kas Eestis on ka selliseid küsitlusi tehtud? Millegipärast pole neist midagi kuulda olnud.

Lahutus pole kuritegu- ka USAs

Paistab, et lahutus pole enam kuritegu ka USAs, kus siis Chicagos seisis mõnda aega üleval selline plakat (väljavõte ajalehest "New York Times"):



Sõnum on lihtne ja selge: "Elu on lühike, lahuta ära."

Plakat võeti nädal pärast ülespanemist maha, kuna selle näitamiseks olevat puudunud nõuetekohane luba. Ent plakati üles pannud Chicago advokaat Corri Fetman ütles ajalehele "New York Times", et kui inimene on õnnetu, tuleb midagi ette võtta.

Corri Fetman, 43-aastane blond naisterahvas kirjeldab end kui "õnnelikult lahutatud". Tema eesmärk on aidata ka teistel inimestel õnnelikult lahku minna.

More or less- uus rubriik homoseksuaalsetest suhetest

Alustan uut rubriiki "More or less", kus kajastuvad homoseksuaalseid suhteid (neid suhteid, kus kaks samasoolist omavad lähedast suhet) eksponeerivad inimesed.

Esimene on Liis Lass, kes intervjuus Justile tegi küll homosuhted maha, aga ise eksponeerib Kroonikas avalikult homosuhet. Vaata siis seda silmakirjalikkust. Või enda vähest tundmist.

Enda rahuldamine ok, teise omasoolise rahuldamine kuritegu?!


Üks pilt suvisest rannast.

Veel üks täiendus omasooiharuse teemale:

kuigi piiblikultuuride (kristlus, islam, judaism) moraal neab ära iseenda seksuaalse rahuldamise (teisisõnu onaneerimine, masturbeerimine, pihkupeksmine), on see siiski Lääne ühiskonnas soositud viis oma pingete maandamiseks. Vähemasti pole see enam miski kuritegu. Seda kummastavam on, kui kuriteoks peetakse endistviisi teise omasoolise indiviidi seksuaalset rahuldamist. Tekib küsimus, kas inimene on siis ise sedavõrd erinev teisest omataolisest, et teist omasugust ei võiks seksuaalselt rahuldada.

Ja ma ei taha kuulda siin kommentaare stiilis, et siis võiks lubada ka koertega seksimise. Sest esiteks on seks koertega väga levinud, eriti naiste hulgas, kuigi sellest on tavaks vaikida, ning teiseks pole inimene koer. Ja nagu juba kirjutatud, kui mehele meeldib aega veeta pigem meeste seltsis, siis miks ei võiks üks mees juba teise mehega seksida. Oleks palju lihtsam ja selgem elu.

reede, 10. august 2007

Omasooiharus kui omasoolise sõpruse kõrgeim vorm


Südasuvine rand.

Ajendatuna ilusast rannailmast. Ja sellest, et nägime täna Irjaga, kuidas kaks keskealist naisterahvast õhtul randa telgi üles panid ja läksid lõbusalt lõkerdades koos ujuma. Sellest, et kapihomo Linnar Priimägi ei julge jätkuvalt kapist välja tulla. Ja sellest, et homme on homomeelsete paraad Tallinnas, tahaks kirjutada omasoolise sõpruse kõrgeimast vormist, mida on paljudes kultuurides hukka mõistetud ja mida ka Priimägi kutsub halvamaiguliselt pedenduseks. Sest pedendusel on üldiselt halb maik. Mulle arusaamatul põhjusel.

Priimägi on pede. Ma ei ütle seda halvas mõistes. Priimägi on samapalju pede kui kõik need mehed, kes eelistavad vastassoole omasooliste seltskonda. Peded on kõik samasoolistega vabatahtlikult koos aega veetvad inimesed, need on siis näiteks sõjaväelased, meesteklubide (nagu näiteks Lions ja Rotary) liikmed, saunaklubilised, vabamüürlased, mungad, kala-ning jahimehed. Ja nii edasi.

Ma tunnistan ausalt, et mulle on alati tundunud teiste meestega koosolemine veidi naljakas. Olen käinud paar korda meeste saunaklubis ja ma ei saanud sellest aru. Olen käinud klubis Angel ja mulle ei pakkunud see sedavõrd suurt kirgastust kui koosviibimine naisega. Mulle ei paku midagi koos teiste meestega kalal käimine. See nõuab mingit teistsugust mõtteviisi, teistsugust lähenemist, mida mul ilmselt ei ole. Aga paljudel, väga paljudel on. See soon, mille kõrgeim vorm on samasooline tingimusteta sõprus, intiimne side, mis tuli hästi välja filmis Brokebacki mägi.

Ühiskond soosib omasooiharust. Ühiskond lausa kasvatab inimesi omasooiharaks. Poisid hoitakse koos poistega, tüdrukud tüdrukutega. Mehed meestega ja naised naistega. Sugude omavaheline suhtlemine on justkui lubatud vaid laste tegemiseks. Levinud on kõikvõimalikud meeste klubid ja naiste klubid. Mehed veedavad enamuse ajast meestega ja naised naistega. Kui see pole pedereerimine, siis mis see on? Ok, osa mehi ja naisi ei suuda kiusatusele vastu panna ja lähevad sõbraga seksuaalse kontaktini. Omasoolisega. Aga mis selles siis nii halba on, kui enamus aega veedetakse nagunii omasoolistega. Miks ei võiks siis omasoolisega seksida? Tundub kuidagi jabur vastassooga ainult seksimiseks või laste tegemiseks kokku saada? Või mis? Ilmselt kaoks ka vajadus prostituutide järgi, kui omasoolisega saab ilma häbita seksida. Mis on läheduse kõrgeim vorm. Näiteks ühel saunaklubilisel teisega, ühel Rotaryl teisega, ühel kalamehel teisega, ühel sõjaväelasel teisega. Sõjaväes Moskvas olles nägin ise, kuidas noored mehed omavahel teki all seksisid. Kuigi pedendus oli NLiidus kriminaalkorras karistatav. Pedereeriti sellegipoolest.

Pedenduse hukkamõist on seda kummalisem, et enamike meeste jaoks on naiste omavaheline pedereerimine ehk lesbiline suhe pigem erootiline. Vähemasti on paljud pornofilmid täis lesbistseene. Aga meestel omavahel seksida justkui ei kõlba. Miks? Miks keelata ära see, mida paljud tahaksid, sest mehed tahavad aega veeta koos teiste meestega, miks siis mitte seksida? Enamik mehi nagunii mõtleb suure osa ajast seksimisele, sest inimene on endistviisi loom, tema geniaalne mõistus pole suutnud endast seda looma välja ajada, kuigi sellega on sajandeid vaeva nähtud.

Minu meelest on omasooiharate paraad juba seetõttu õigustatud, et juhtida tähelepanu ühiskonnas valitsevale perverssele suhtumisele, kus üks osa pedesid on põlu all, teised peded saavad vabalt pedereerida, oma sauna- ja-ma-ei-tea-mis-veel-klubides. Pedendus tuleb täielikult rehabiliteerida. Sest pedendus on paljude jaoks nende igapäevane elu. Ja igal inimesel on õigus elule.

Rannas on mõnus


Südasuvine rand.


Irja vees.


Veel üks Irja.

Viimastel päevadel on olnud rannas mõnus, lausa kuum, ja pilvitu, nii nagu ilmateade ka läinud nädalal ennustas, et augustis sajab ja sooja on 15-20 kraadi.

Oleme Irja nautinud Eestisse saabunud südasuve täiega.

Luik on end ära killustanud


Luige lehed.

Ekspress Grupp on ostnud pärast börsileminekut üksikuid tükke, ent ikka pole midagi tõsist.
Miks ma nii arvan? Kui võrrelda Hans Luike näiteks Rupert Murdochiga, siis viimane ostab odavalt virelevaid ettevõtteid ja paneb need korralikult tööle. Teeb sitast saia. Luik on viimasel ajal ostnud ettevõtteid tipust, makstes kõva raha, mille tagasiteenimiseks kulub aastaid, et mitte öelda aastakümneid.

Ok, Luik sai oma ettevõtte müügist ka endale palju raha, aga aktsionäridele peaks olema hoiatuseks, et Ekspress Grupi kroonijuveel Eesti Ekspress jääb iga nädalaga üha hädisemaks.
Eesti Ekspress on jäänud oma arengus sinna, kust ta kunagi alustas, putkamajanduse aja tasemele. Kui Ekspress sellisena turule tuli, kirjutades kõigest natuke midagi, hädises värvitrükis, uduste piltidega, siis oli see oma aja kohta kõva sõna ja trükiarv ulatus ligi 100 000 eksemplarini, isegi enam. Tähtis oli, et see leht oli teistest erinev, sõltumatu, sai kirjutada, millest tahtis.

Ent viimasel ajal on teised lehed järele rebinud. Eriti SLÕhtuleht, mis on oma olemuselt iga päev ilmuv Ekspress. Ja nii on SLÕhtulehel ligi 70 000lise trükiarvuga kaks korda niipalju lugejaid kui Ekspressil, mille trükiarv kõigub kuskil 40 000 piirimail. Samuti on edasi arenenud ligi 70 000 trükiarvuga Postimees, mis vallutas edukalt Tallinna turu, on Schibstedil ainus oma väljaanne Eestis ja mis teeb Kadastiku autoritaarsele juhtimisstiilile vaatamata edusamme, isegi internetimeedia vallas.

Luik seevastu on end pisikesel Eesti meediaturul killustanud. Tal on palju prügikalu, see on siis Päevaleht (kahasse Jaan Manitskiga), Ekspress ja nüüd ka Maaleht. Seejuures Maaleht veel kõige loetavam! Ekspress on justkui Maalehe nägu, aga ma kahtlen, et Maaleht on see, mida Ekspressi aktsionärid silmas pidasid, kui aktsiaid ostsid. Ok, Luigel on osalus ka SLÕhtulehes, aga seda ma pigem ei arvestaks, sest osalus jaguneb kahe konkurendi vahel, mistõttu on SLÕhtulehe areng olnud ja on jätkuvalt pärsitud.

Luigel puudub üks korralik väljaanne. Selletõttu pole saanud asja ka Luige katsetest teha Päevalehe ja Ekspressi juurde veebisaite. Nad on kõik jäänud väikseks ja hädiseks, kuskile Web 1.0 ja 2.0 piirimaile. Pealegi, tundub mulle, on Eesti väljaandjad sedavõrd lühinägelikud, et pärsivad internetimeedia arengut, üritades justkui tuult püüda väljal, aja kulgu tagasi hoida. Et siis internetimeedia ei saaks kahjustada paberväljaandeid, millest ollakse harjunud välja võtma hunnikute viisi reklaamiraha. Ja nagu tundub, on ka Delfi ostmise taga soov see kanal tasalülitada, et siis paberväljaanded saaks „õitseda“. Sest miks muidu ei loonud Luik omaenda uudistekanalit internetis. Mega ebaõnnestumine ei oleks tohtinud olla takistuseks, sest ajad olid teised ja pealegi, nagu hiljem selgus, oli Mega juhataja varas. Luigel oleks internetimeedia vallas eelis, sest tema väljaanded on Eestis ühed informeeritumad, samas kui Delfi palgal on vaid paar ajakirjanikku, kes siis uudiseid mujalt, kaasa arvatud Ekspressist rehitsevad. Delfi lämmatamine on korraliku pealehakkamise korral nädalate küsimus. Internetis vahetab auditoorium kiiresti kanalit, see peaks olema Luigele teada. Ja selleks ei kulu 800, isegi mitte 80, isegi mitte 8, vaid 1-2 miljonit krooni. Kui sedagi.

Ja fakt on see, et paberväljaanded ei õitse enam ammu (mistõttu tundub Maalehe ost kummaline, justkui eelmise sajandi otsus, ilmselt mingi Luige ammune unistus, mille ta nüüd võõra raha abil täitis). Nende loetavus väheneb iga päevaga ja uus põlvkond loeb uudiseid ainult internetist. Mis tähendab, et on aja küsimus, mil inimesed paberile selja pööravad.
Luigel oleks mõistlik keskenduda ühele ja luua Eestis üks suur ja korralik väljaanne. Loobuda Delfist, Maalehest ja osalusest SLÕhtulehes. Ja näiteks Päevalehe ja Ekspressi baasil luua üks tugev ja mõjukas väljaanne koos korraliku kanaliga internetis. Miks mitte näiteks iga päev ilmuv Eesti Ekspress. Millel oleks korrespondendid suuremates maailma linnades. Mõjukad arvamused. Tugevad ajakirjanikud. Mõjukad karikatuurid ja fotod. Hea trükikvaliteet. Mille kohta saaks öelda: parim.

Ja sama korrata Lätis, Leedus ja teistes riikides, kuhu iganes Ekspress Grupp läheb.
Ok, ma saan aru, see tähendab ajakirjandusturul konkurentsi, mida kõik väljaandjad kardavad. Aga see konkurents tuleb nagunii. Internet ei küsi trükivõimsust, mis on Eestis seni olnud Luige ja Kadastiku kontrolli all ja pärssinud konkurentsi teket. Üha enam võib lugeda selle kohta, kuidas üksikud blogijad (näiteks perezhilton.com) on saavutanud mõne kuuga taseme, kus neil on miljoneid lugejaid PÄEVAS. Konkurents tuleb, ja mida kauem praegused monopolistid turul seda tagasi hoiavad, seda valusamalt see neid tulevikus lööb. Vean kihla selle peale.

Järjejutt Toomas ja Evelin: kümnes peatükk

Toomas astus tuppa ja nägi Evelini meigilaua taga end sättimas. Ta oli parasjagu ametis ripsmete värvimisega.
„On sul hetk aega,“ päris Toomas, kui oli Evelinile lähemale astunud.
„Kas sa ei näe, ma teen end korda?“ kurjustas Evelin. Tal oli värv jälle laiali läinud. „Ma kohe ei saa ilma Katita hakkama. Tee või tina.“
„Tõuse palun püsti!“ kamandas Toomas.
„Mida?“
„Tõuse püsti, ma ütlesin.“
„Midagi on lahti, vä?“
Toomas astus sammukese lähemale. „Ma tahan sinuga rääkida,“ ütles ta, rõhutades sõna „sinuga“.
„Mis siis on, ä?“
Toomas võttis Evelinil kaenla alt kinni ja tõmbas ta tooli tagant välja. Evelin kaotas tasakaalu ja oleks äärepealt oma pea vastu kappi ära löönud.
„Issand, mis lahti. Toomas?!“
„Ma sul teen, Toomas. Kuradi bitch.“
„Mis on juhtunud?“ küsis Evelin, kui seisis taas kindlalt kahel jalal.
Toomas astus naisele lähemale. Nii et ta peaaegu vastu Evelini rindu puudutas. „Sul on keegi teine.“
Evelin hakkas kohtlaselt naerma ja eemaldus veidi. „Toomas,“ jätkas ta kerge irvega, „kust sa seda võtad. Kes sulle sellest rääkis?“
„Mis, kes rääkis. Vahet pole. Ma tean, et sul on keegi teine.“
„Äh, pole mul kedagi,“ pahvatas Evelin, kui aimas, et mehel pole mingeid kindlaid tõendeid. Ilmselt oli mõni külamees miskit poetanud. Evelin tegi pähe taas tõsise näo. „Ausõna, Toomas, mul pole mitte kedagi teist peale sinu. Ainult sina.“
„Vannud?“
„Vannun.“
„Ok, unustame selle jutu. Räägime edasi maja asjadest. Ma otsustasin, et jätame maja naabrimehele. Ise lähme ära Tallinna. Nagunii me siin eriti olla ei saa.“
„Rahune nüüd maha,“ ütles Evelin häält tõstes, „siin on ju kõik veel pooleli.“
„Las jääb praegu pooleli.“
„Aga mina saan siin edasi olla.“
„Sina tuled koos minuga Tallinna, selge!“
„Ja hakkan siis üksi seal Kadriorus sitsima. Ainult üle minu laiba!“
„Mis sul seal viga on. Tiigis on luiged. Saad lapsega seal jalutada.“
„Segi oled või? Tom, sa oled aru kaotanud. Kes siis siin järele vaatab?“
„Naabrimees.“
Evelin naeratas taas kohtlaselt. Raisk, mõtles ta. Kõik on perses, kui ta kohe midagi välja ei mõtle. Siis on kõik perses.
„See naabrimees on puhta loll,“ ütles Evelin pärast mõningast mõttetööd.
„Parem ikka, kui need sulid, kelle sa siia tööle võtsid.“
„Mis sulid?“
„No need, kes kõik tegemata jätsid ja rahaga jalga lasid.“
„See firma läks pankrotti.“
„Mis kuradi pankrotti, seda meest nägin kaks nädalat tagasi Kopenhaagenis. Ütles, et läheb pikale reisile. Pankrotti. Sa oled ise üks kuradi loll.“
Raisk, see on tal ka teada, mõtles Evelin. Ta oleks ise tahtnud koos selle ehitusmehega praegu lennukis olla ja kuhugi kaugele ära sõita. Kasvõi Kuubale. Minema siit kuradi kolkast. Kuradi sopamülkast. Millest keegi tegelikult eriti ei hooli. Mis midagi sisse ei too. Ja mis püsib veel ainult tema mehe suure ego najal püsti.
„Paras sulle siis,“ nähvas Evelin, „ise olid kogu aeg ära ja pole ime, et kõik siin käest ära läks.“
„Sa kuradi…,“ Toomas tõstis käe Evelini pea kohale. Ta oleks tahtnud naist lüüa, aga sai viimasel hetkel kontrolli tagasi, „sa kuradi bitch. Fuck you, ma ütlen. Fuck you!“
Fuck yourself!“ nähvas Evelin vastu.
„Ok,“ ütles Toomas ja astus kiire sammuga naise meigilaua juurde. Ta võttis laua ja lennutas selle läbi akna välja, nii et lõhnaõlid, huulepulgad ja puudritoosid laiali lendasid. Evelin pistis selle peale kõva häälega ulguma, karjus: "Söö sitta!" ja jooksis majast välja. Ta pages kuuri alla, kus Toomas öösel maganud oli ja lukustas end sinna.
Toomas läks esmalt baarikapi juurde ja valas endale ühe tubli klaasi viskit. Jõi selle ühe sõõmuga ära, kallas teise ja jõi ka selle ära. Siis võttis sahtlist ühe sigari, hammustas vilunult otsa ära ja pani põlema.
„Kuradi faking bitš!“ kordas Toomas endamisi. Ta mahvis närviliselt sigarit ja mõtles, mida edasi teha. Ta pea oli äkitselt täiesti tühi. Siis tõusis ta laua tagant püsti ja läks samuti välja.
„Evelin!“ hüüdis ta üle õue, „Evelin!“

neljapäev, 9. august 2007

Ja nüüd randa!



Sest väljas on 28 kraadi sooja ja vesi soe nagu supp, nii nagu ilmateade möödunud nädalal ka ennustas, et august tuleb samasugune nagu juuli, sajab pidevalt ja sooja 15-20 kraadi.

Ha-ha-haa.

Kogu tõde CO2 emissioonidest

Viimasel ajal on Eesti ajalehtede uudis- ja arvamuskülgi ehtinud artiklid mingist uuest kohtuskäimisest, kus siis Eesti justkui võitleb Euroopa Liidu ülla heitgaaside vastase loodusesõbraliku ettevõtmise vastu ja on sellega pälvinud üleüldise pahameele.

Aga hoopis teine pilt avaneb, kui lugeda ajalehte International Herald Tribune ning ajakirja Economist. Tuleb välja, et kogu selle suure nn loodussõbralikkuse taga on ELi valitsuse nurjunud katse käivitada Euroopa CO2 börs, mis möödunud aastal kolinal vastu taevast lendas, kuna nn emissioonikvootide hind kukkus ligi 10 korda. Ja keegi ei tunne enam kauplemise vastu huvi. Tuli välja, et ELi valitsus oli kvoodiarvestusega mööda pannud ja neid justkui liiga palju eraldanud. Nüüd tuleb kiiresti midagi ette võtta ja Brüssel tahabki kvoote hüppeliselt vähendada, lüües sellega eriti Ida-Euroopa kiiresti arenevaid riike, kus ligi kahekordne kvoodipiiramine tähendab olulist tagasilööki majanduse arengule. Ja sellega on pärsitud oodatav kiirem järelejõudmine rikastele riikidele. Läti oli möödunud nädalal viimane, kes aastaid 2008-2012 puudutava ligi kahekordse kvoodikärpe Euroopa Kohtusse andis. Enne seda olid seda teinud Poola, Ungari, Tšehhi, Slovakkia ja Eesti.

Riikidel on lootus asi võita, sest Euroopa Kohtus on kvoodikärpeid juba varem edukalt vaidlustatud ja 2005. aastal sai Briti valitsus õiguse.

Ja sellest ma aru ei saa, miks pole Eesti lehtedel ajakirjanikke Brüsselis olukorras, kus kõik Eesti elu puudutavad olulised otsused tehakse seal. Eestis pole varsti enam ühtegi kõva uudist, mida edastada (lisaks klatšile ja kõmule, mis üha enam ehivad end kvaliteetlehtedeks pidavate väljaannete külgi) ja vaesed süütud juhuslikud ohvrid, kes peavad siis ajakirjanduse hammasrataste vahel pöörlema, et tööstuse kasumeid üleval hoida. Leheomanikud, saatke juba oma reporterid sina, kus sünnivad uudised! Las kotivad euroametnikke, kes mõjutavad Eesti elu juba mitu aastat juba palju rohkem kui vennikesed Toompeal või Kadriorus.

Järjejutt Toomas ja Evelin: üheksas peatükk

„Hei külamees,“ hõikas naabrimees, kui Toomas oli tegemas oma igapäevast jalutuskäiku oma valdustes.
„Hei,“ hõikas Toomas vastu.
„Sa oled päris populaarne siin viimasel ajal. Kotivad sind ühtelugu. Käivad pinda.“
„Kurat, kotivad jah.“
„Tule, võtame veidi nabi!“
Külamees kutsus Toomas enda juurde puu alla ja võttis põuest pudeli.
„Siin naised ei näe,“ jätkas külamees ja ulatas pudeli Toomasele. Too võttis ühe tubli punnsuutäie ning krimpsutas nägu.
„Uhhh,“ puristas Toomas.
„Nooh, kuidas on?“
„Kange!“ tunnistas Toomas.
„Kange iks, kuis ta siis pole.“
„Sul naine päris kenas lännu,“ jätkas külamees juttu, kui pudel oli veidi aega käest kätte käinud, „päris miss om.“
Toomas lõi käega. „Ah, mis miss, vigurdab ainult.“
„Ja nüüd ne rulluisu,“ jätkas külamees.
„Ja tiiät, ta mehkeldas nonde turvameesteka.“
Külamehe jutt võttis Toomase mõtlikuks. Ta oli isegi viimastel päevadel täheldanud, et Evelin on kuidagi elevil. Kuidagi teistmoodi, mitte nagu varem. Ta oli mõne kuuga kaalus pea kümme kilo alla võtnud. Hakkas end rohkem sättima. Enda eest rohkem hoolitsema. Ja Toomasele tundus, et see pole tema, kelle jaoks Evelin end ehib.
„Külä pääl om jutt laiali.“
„Mis jutt?“
„Noh, et asjad om sedapsi. Et lahkuminek.“
„Ära aja pada.“
„Äi ole pada. Küsi vai Leenu käest!“
„See Leenu on üks…“, Toomas tahtis öelda ühe vänge sõna, aga sai poolel teel sabast kinni, „õel inimene.“
„Äi ole keskit. Sa vaata rohkem oma nooriku järele. Muidu pand minekit.“
„Ära muretse, küll ma vaatan.“
Mehed teevad pudelile lõpu peale.
„Sina Volli,“ pöördus Toomas külamehe poole, „mis sina sest talupidamise värgist arvad. Kas mul tasub jätkata?“
„Tasub iks, miks ta ei tasu.“
„Ma mõtlen nüüd, kus ma ei tohi siin ööd olla.“
„Ah mis sa noid kuulad. Tuu om puhas plära.“
„Ma ei saa kahe koha peal jätkata.“
„Pane tuu amet siis maha sääl liinan. Mis ta sul and. Muret õnnõgi. Tule ära mee manu. Siis hoiat naasel parembidi silma pääl. Ta sul enam leiba ei küpseta. Linnaprouas hakanu. Nõna om püstü joba.“
„Kas sina, Volli, on su nimi Volli?“
Viimane noogutab.
„Kas sina, Volli, oled nõus minu koha enda hoole alla võtma niikaua, kuni mina linnas tööl olen. Kasvõi mõneks aastaks.“
„Mis nüüd mina. Sul om sääl noid sulasit küll endal.“
„Ah, noid. Noid ma ei saa usaldada. Nood varastavad, aga jäägu see jutt meie vahele.“
„Äh, kes ei varasta. Kõik varastaseva. Ull komme om man inemestel.“
„Aga sina, Volli, ju ei varasta?“
Vollil tõusis klimp kurku. „Äi, kus nüüd siis mina.“
„Väga hää. Kas oled siis nõus?“
„Äi ma karda toda värki. Äi mina saa võtta toda asja enda pääle. Pärast veel tull tuu pankrot, millest lehed kirjutase.“
Toomas tundis, kuidas tal veri pähe tõusis ja trummeldama hakkas. Kuradi sõnnikuleht! Mida kuradit nad kogu aeg kirjutavad. Mitte kuradit nad ei tea seal pankrotist. Pole ise kohal käinudki. Ainult kallavad soppa kaela. Kellele ta on halba teinud? Aga ei, ikka on vaja sitaga määrida.
Samas pidi Toomas tunnistama, et ka tema oli vahel heameelega lehest lugenud, kuidas üks või teine inimene oli millegi hulluga hakkama saanud ning kuidas seda inimest lehe kaudu nüpeldati. Kuidas ta mõnuga lehest infot ammutas ja siis sõprade ning tuttavatega asja arutas. Teisi taga rääkis. Vahel tundus, et mõni inimene põletati lehe kaudu justkui tuleriidal, ja alles hiljem selgus, et oli olnud hoopis süütu. Aga mis sa enam pärast teed. Rahvas oli saanud hea sumaka meelelahutust ja paistis, et seda oli vaja. Sest muidu on elu kuramuse igav. Vahel tuleb justkui tahtmine surra. Nii et endalgi hakkab õudne. Ja siis on kohe hea neid surmamõtteid peletada, lööd lehe lahti, ja selgub, et kellelgi teisel läheb palju halvemini. Ikka on hea vaadata, kuidas keegi teine elusast peast küpsetatakse. See on nii kuramuse mõnus.
Toomas jättis külamehega hüvasti ja vantsis aeglaselt kodu poole. Ta vaatas oma musti nahast saapaid, oma kotiriidest pükse, särki ja vesti selle peal. Kas see pole mitte elu, mida ta on taga igatsenud. Kui ta kaugelt maalt tuli tagasi, et päritud talu taastada. Kas ta Eveliniga mitte sellest polnud unistanud. Sellisest elust? Kus nad olid olnud koos nagu turteltuvid, arutasid, pidasid plaani. Aga nüüd on elu nad justkui teineteisest lahku viinud. Justkui võõraks muutnud. Tal polnud enam aimugi Evelini tegemistest. Ja tundus, et Evelin ei tunne huvi tema käikude vastu. Välismaal käivad nad küll koos, aga see on ka kõik. Ja ka seal ei saa omavahel vabalt suhelda. Toomas otsustas, et vestleb Eveliniga. Räägib asjad selgeks.

kolmapäev, 8. august 2007

Sõpra tuntakse hädas


Väljavõte artiklist Päevalehes.

Ilves on ilmselt nii suures hädas, et sotsidest erakonakaaslased peavad oma päid üksteise järel pakule panema. Üks järjekordne eksemplar oli eilses Päevalehes Ivar Tallo, kelle jutt pakatab sulaselgest demagoogiast.

Ajakirjanduse kiituseks pean seekord tunnistama, et räägitud on peamiselt presidendi institutsioonist ja teatud asjade sobimatusest selle ametiga. Tallo aga räägib vajadusest Ilvest toetada kui erilist meest, jääb mulje justkui mingist Ilvese vastu suunatud kampaaniast.

Ilvese praegune tegevus on sulaselge JOKK-tegevus, mida ta ise suure suuga veel aasta tagasi maapõhja kirus. Võib isegi öelda, et JOKKi vastu sõdimise laineharjal Ilves presidendiks saigi. Nüüd on ta palju suurem JOKK-mees kui Rüütel või keegi teine.

Tallo peaks natuke lugema kaasaja ajakirjanduse hälli USA lehtede kriitikat USA presidendi kohta. See võtaks ta veidi vaiksemaks. Ajakirjandus on ka presidente maha võtnud, ja-jaa.

Sõbrad võiks aidata Ilvesel tulla olukorrast välja, mitte teda veel suuremasse sohu meelitada.

Mobiilifirmad keerasid ELile käru tagasi


Väljavõte Päevalehe artiklist uute kõnehindade kohta.

EL nägi mitu aastat vaeva, et ühtlustada mobiilkõnede hinnad üle kontinendi, et sedasi justkui muuta elanikele helistamine soodsamaks. Sest tõsi ta on, sidefirmale pole olulist vahet, kas kõne tuleb naaberkülast või Euroopa teisest otsast. Aga hinnavahe kliendile võib olla mitmekümne kordne. Aga nii nagu iga sellise administratiivse meetodiga, pole tasuta lõunaid olemas. Kui seni oli konkurents lähemate riikide kõned madalad hoidnud, siis nüüd panevad sidefirmad täie rauaga ka naaberriikide kõnede eest, mis moodustavad valdava osa välismaistest kõnedest.

Siit moraal (ka sotsidele lugemiseks): riik pole kunagi targem.

Selline regulatsioon on äri jaoks järjekordne hoop pärast seda, kui mitmed Euroopa riigid, sealhulgas Eesti lajatas ue põlvkonna 3G tegevusloa eest kirvega selga, mistõttu mobiilse interneti areng aastateks kängus. Ja tõestus selle kohta, et POLIITIKA TÕEPOOLEST MÕJUTAB ÄRITEGEVUST.

Järjejutt Toomas ja Evelin: kaheksas peatükk

Toomas pani end aeglaselt riidesse ja läks õue. Seal, ühe lauakese taga istus Evelin koos ühe mehega ja vadistas lõbusalt.
„Mis te siin vatrate?“ päris Toomas, kui oli lähemale jõudnud.
„Ah, niisama, maast ja ilmast,“ ütles Evelin ja jätkas: „saage tuttavaks, Toomas, Hullar.“
„Tere Hullar.“
Toomas sirutas kämbla sõbralikult välja ja advokaat pistis sellesse oma pehme valge käe.
„Mis teis siis siiakanti toob?“ päris Toomas jutu jätkuks, kui oli Evelini kõrval istet võtnud.
„Mul oli proua Eveliniga kokkusaamine kokku lepitud,“ ütles advokaat, võttis portfellist mapi ja tõstis selle lauale. „Me oma büroos arutasime poistega. Kõige mõistlikum on, kui….“
„Oodake,“ katkestas Toomas ja ahmis õhku, „ma ei saa aru, mis asja me siin õieti arutame?“
„No ikka seda, millest lehtedes kirjutatakse. Et sa ei saa siin elada,“ vuristas Evelin ühe hingetõmbega.
„Mis kuradi lehes? Mina võin elada seal, kus ma tahan. Mitte ühelgi kirjatsural pole minu kohta mingit ütlemist!“
„Tom, kallis, nii ikka ei saa.“
„Meil on olemas väga hea variant!“ sekkus ka advokaat, kes kartis, et klient võib käest libiseda, „me teeme kõik nii, et midagi ei muutu.“
„Mina ei lähe siit kuhugi!“ ei jätnud Toomas jonni.
„Oota, kuula nüüd, mis teine räägib,“ nähvas Evelin.
„Ma kuulan!“
Ja advokaat jätkas: „Meil on variant, kus AS Ermamaa sõlmib teiega lepingu, mille järgi olete teie selle firma ainus klient.“
„Mida kuradit, mina hakkan maksma?! Kas teate, kui suured meil kulud on? No way, ma ütlen! No way!“ ägestus Toomas.
„Oota, kuula lõpuni!“ tõstis ka Evelin häält.
„Aga teie võite juba lepingu sõlmida kellega tahes. Kasvõi Rooma paavstiga.“
Hmmm, mõtles Toomas, paavst tahtiski juba Eestisse tulla. Ja kuulas edasi.
„Teie lepingud on konfidentsiaalsed. Riigisaladus. Viiekümneks aastaks,“ jätkas advokaat.
„Ma pean laskma oma poistel selle asja üle vaadata,“ ütles Toomas, „nad tahavad iga kuradima asja üle vaadata.“
Advokaat noogutas mõistvalt.
Nad tõusid lauast püsti ja jalutasid veidi värskelt niidetud murul. „Kui soovite, võite siia ööseks jääda,“ ütles Toomas, „meil on siin kõik võimalused. Võite proovida sviiti. Või siis midagi muud. Meil on väga hea saun.“
Advokaat tegi pähe veidi virila näo ja ütles, et peab kahjuks juba uue kliendi juurde tõttama. Olevat üks pahandus vaja lahendada, üks kiiruseületamine.
„Kes see klient on?“ küsis Toomas kavalalt.
„Ma ei saa teile kahjuks öelda, kutsesaladus, mõistate.“
„Olgu, jääte siis mõni teine kord.“
Toomas juhatas advokaadi auto juurde ja saatis ta lehvitades minema. Kui auto oli pisikese täpina kaugusse kadunud, mõtles Toomas oma elu peale. Alles oli ta siia päranduseks saadud tallu tulnud ja hakanud seda üles ehitama. Alles olid saanud valmis hooned. Ja nüüd, kus oleks saanud oma töö vilju maitsta, pidi ta nagu varas ööbima kuskil kuuris ja varjama end võõraste pilkude eest. Oma kodus. Fuck, ütles ta mõttes, fuck. Fuck! Ma teen, mida iganes, et mul oleks võimalus siia jääda. Ei, ametit ma maha ei pane. See on sedavõrd kallis. Ja kodu on kallis. Neid peab saama kuidagi ühendada. See peab olema võimalik. Maksku see mis maksab.
„Palju see advokaat selle paberi värgi eest küsib?“ päris ta, kui oli kaevu juures askeldava Evelini juurde tagasi jõudnud.
„Me arvestasime kolmeaastase käibe pealt. See on siis poolteist miljonit, sealt kümme protsenti on sada viiskümmend tuhat.“
„See mees on ju röövel!“ kurjustas Toomas, nii et mets vastu kajas.
„Tasem, Toomas, teised kuulevad.“
„Las kuulevad,“ ütles Toomas vaiksemalt. Sada viiskümmend tuhat! Üüratu summa ühe paberi eest. Aga nagu Evelin oli seletanud, võtab advokaat kõik Toomase enda lepingud enda peale. Ja katab need omakorda advokaadi ametisaladuse kaitse looriga. Et siis justkui Toomasel on leping vaid aktsiaseltsiga Ermamaa ja advokaadiga. Ja advokaat täidab klientidega vajalikud lepingud. Formaalselt saab Toomas ise või kantselei Toomase juurde külla kutsuda niipalju külalisi kui tahab, nood arveldavad läbi ühe raamatupidamisfirma, mis teeb advokaadiga koostööd. Ermamaa ega Toomas ei saa otse klientidelt edaspidi mingit raha. Nagu advokaat ütles, on see skeem väga levinud välismaiste riigijuhtide hulgas, kel on vaja oma vara või ettevõtlust peita. Vajadusel saab otsad kaotada Liechtensteini pankades, kus on numbriarved ja mida pole võimalik tuvastada. Kui just pole mingit terrorismikahtlust või midagi säärast.
„Kas juriidiliselt on ikka kõik korrektne,“ oli Toomas küsinud Evelinilt, kui ta sellest plaanist kuulda sai.
„Nii ta ütles, „ vahendas Evelin advokaadi sõnu, „ kõik on absoluutselt korrektne.“

teisipäev, 7. august 2007

Järjejutt Toomas ja Evelin: seitsmes peatükk

Toomas ärkas mingi imeliku heli peale. Kui ta silmad avas, nägi ta enda kõrval mingit naljakat olevust. Oli hämar. Ta oli maganud kuskil metsas, ühe kännu ligidal. Ning nüüd istus sellel kännul mingi veider olevus. Selline orava pea ja sea jalgadega olevus, kellel olid küüned nagu kullil. Ja kes pahvis piipu.
„Ahoi,“ hüüdis olevus, kui Toomas oli ennast istukile ajanud.
„Ahoi,“ korda Toomas tagasihoidlikult järgi.
„Tere tulemast minu maailma,“ ütles olevus, „minu nimi on Trundel.“
„Mina olen Toomas, Eesti president,“ ütles Toomas.
„Misasi?“ küsis olevus.
„Eesti president.“
Olevus tõusis püsti. Toomas nägi, et tema ees seisis hirmuäratav kogu. Ta polnud algul märganud, et pool olevuse kehast oli olnud peidus kännu taga. Sel olevusel oli krokodilli saba. Selline suur ja võimas.
„Kes sa oled?“ küsis olevus veelkord, ja tema hammaste tagant oli märgata tuld.
„Ma olen president.“
Olevus keerles ümber Toomase. Tema saba näis olevat lõpmatult pikk. Piip olevuse suus keerles ühest suu äärest teise. Suust tuli nii tuld kui suitsu, kui ta piipu pahvis.
„Sa oled konn,“ ütles olevus, „kärnkonn.“
Nüüd sai ka Toomas end lähemalt uurida. Ta võpatas end peaaegu soolasambaks, sest tõepoolest, kui ta oma käsi ja jalgu vaatas, siis olid need konna omad. Sellised muhklikud, nagu kärnkonnal. Ja kogu tema kere oli selline limane ja libe.
Olevus tuli Toomase ümber keereldes talle üha lähemalt. Lõpuks avas olevus oma päratu suure suu, kust paistis kaks suurt esihammast. Ning hakkas Toomast hammustama.

Toomas ärkas uuesti. Ta otsaesine oli higine. Uhhh, ohkas ta. Mis jube uni! Ta ei suutnud enam täpselt meenutada, kes seal unenäos olid olnud, ja mis juhtunud, aga igatahes oli tal hea meel, et see kõik oli olnud unes. Õues mürises traktor. Toomas liikus pilguga kuuris ringi, ja veendunud, et see on tema kodu, rahunes lõpuks maha. Veidi aja pärast kuulis ta uksele prõmmimist.
„Kes on,“ küsis ta.
„See olen mina, Evelin. Kas oled ärganud? Ma olen juba mitu korda siis klopsimas käinud. Oli sul alles sügav uni.“
Toomas nahises veidi.
„Aja nüüd end maast lahti, advokaat on siin.“
„Mis advokaat?“ küsis Toomas ja näpistas end, et veenduda, et ta on ikka ärkvel.
„Advokaat, kelle sa siia kutsusid. Kas sa ei mäleta enam?“
„Ahjaa.“
„Hullar Suviste.“
„Ahjaa, mäletan. Mine paku talle kohvi, ma kohe tulen.“
„Ma juba pakkusin. Ta on sind oodates juba terve kannu tühjaks joonud. Ma kogu aeg käin siin, klopsin ja ajan sind üles. Aga sa ei ärganud. Kell on juba pool üksteist.“
„Juba?“
„Jah. Aja aga aja end üles. Ma vaatasin kalendrist, sul täna rohkem kohtumisi pole. Saame rahulikult advokaadiga nõu pidada.“
„Tulen kohe,“ vastas Toomas ja ajas end püsti. Ta liikmed olid kõva põranda peal magamisest veidi kangeks jäänud. Toomas sirutas end veidi ja avas välisukse. Ere valgus pimestas esialgu tema silmi. Tema ees avanes suur õu, kus pääsupojad tegid oma esimesi lennutiire ning ritsikad siristasid niidetud rohus. Veidi eemal seisis musta värvi auto, ilmselt advokaadi oma. Toomas hingas sügavalt sisse. Lõpuks ometi oli ta oma kodus. Ta ei saanud lubada, et see kodu tal käest ära võetakse. Kellelegi teisele antakse. Või, mis veel hullem, ta peab selle maha müüma. Pidi olema mingi võimalus olukorrast välja tulla. Pidi olema. Kuigi tema oma juristid olid mitu päeva ajusid ragistanud ja midagi tarka välja mõelda ei suutnud. „Müü see maha,“ soovitati talle lõpuks. „Praegu on kinnisvara hinnad veel laes. Saad sisse pandud raha tagasi.“ Toomas oli soovitajad perse saatnud. Tema oma kohta ei müü. Mitte mingi hinnaga. Pakutagu kasvõi kakskümmend miljonit. Pakutagu miljard. Ikka ei müü.

Rahvused on tuhandeid aastaid vanad, ka eestlased


Taani kroonikakirjutaja Saxo, 20. sajandi kujutis, allikas Wikipedia.

Olen nüüd lugenud mõned päevad Saxo Grammaticuse (Saxo on see mees, kes elas aastail 1150-1220 ja kes pani esimesena kirja Taani prints Hamleti loo, mille ümberkirjutusega sai kuulsaks hoopis Shakespeare) Taani ajalugu ja pean ühe asja ära õiendama. Kui ma siin päevikus mõned sissekanded tagasi kirjutasin irooniliselt, et eesti rahvas on ainult 150 aastat vana, siis ma loomulikult eksisin. Või õigemini ei eksinud, kui arvestada olukorda, mis oli välja kujunenud 19. sajandi keskpaigaks, kus eesti rahvast ei teatud suurt midagi, kuna nad olid olnud 700 aastat orjad, osa neist Liivimaa, osa Eestimaa koosseisus. Ja kes ikka orjadest ajaloos kirjutab, peale selle, et nad on orjad.

Eesti rahvas on vana tõenäoliselt tuhandeid aastaid, sest aeste nimetab Eestiga piirnevate alade elanikena juba Tacitus ligi paar tuhat aastat tagasi (aestidel olid tugevad kuningad, märgib Tacitus, ja-jaa). Aestide pärandit igatseb omale rida rahvaid, nende hulgas ka lätlased (kuna Tacitus paigutas aestid kaardil elama sinna, kus praegu elavad lätlased ja leedukad, ja praegustel Eesti aladel elasid fennid, ja seal, kus praegu elavad soomlased, ei elanud Tacituse järgi 2000 aastat tagasi veel mitte keegi), ent kõige tõenäolisem on ikka see, et Estonia on aestide maa, nii nagu Germania on germaanlaste, sakslaste maa. Lihtsalt eestlased on viimase 2000 aasta jooksul põhja poole liikunud, praegustele Eesti aladele, ja soomlased Eesti aladelt omakorda põhja poole, praegustele Soome aladele, kus on küll kaljune ja soine maa ning ebainimlikult külm kliima, aga kus hea tahtmise ja vajalike oskuste puhul on võimalik siiski elada. Fennid elasid tõenäoliselt ka praegustel Rootsi ja Norra aladel.

Ja vale on muidugi ka see, et maailm jagunes rahvasteks alles 19. sajandil seoses Prantsuse revolutsiooniga, nagu mitmed ajaloolased ja mõtlejad on väljendunud. Prantsuse revolutsiooni järgselt võib-olla kinnistati mitme tuhande aastane tarkus, aga rahvuste baasil on maailma jagatud alati, kas siis riikideks või mitte. Kuningas oli rahva pealik, rahvuse juht, kes siis kaitses selle rahva piire, mis kattusid kuninga valdustega. Kui oli kuningas, siis oli ka riik. Sellest tulenevalt ei saanudki Eesti riiki ega rahvast 700 aastat eksisteerida, kuna polnud kuningat, muistses ja keskaegses maailmas nii olulist tegelast. Eestlastel polnud kuningat. Kuninga alistamine tähendas rahva alistamist ja kuninga puudumine orjust ning paratamatult rahvuse järk-järgulist hääbumist. Ilmselt seetõttu on säilinud eesti rahvasuus, siis muistendites ja ka kaugemates mälusoppides, emapiimaga kaasa antud argitarkuses, igatsus kuninga järgi. Kalevipoja järgi, kes peaks siis tulema ja rahvale õnne tooma, selle rahva au ja uhkuse taastama. Eesti esimene kuningas oli siis üle pika aja Konstantin Päts, siis olid vahepeal liba-kuningad 50 aasta jooksul, ning siis Lennart Meri. Rüütel eriti ei sobinud vahepeal, kuna ta oli olnud üks neist liba-kuningatest võõra võimu ajal, ning nüüd on kuningas Toomas Hendrik Ilves, kes on samuti veidi võõras. Nagu me Irjaga oleme kirjutanud, sobiks eestlaste kuningaks pigem Ivari Padar. Ansip sobiks ka, aga ta on valitsuse juhina parem.

Saxo alustab sellest, kuidas tekkis Anglia rass, rahvas. Kuidas neil on ühine isa taanlastega. Ja nagu kirjutab Saxo, oli taanlastel oma kuningas, kes sai hästi läbi rootslaste, alemannide, sakside ning teutoonide kuningatega. Need viimased on siis praeguses mõistes sakslased. Aga mis oluline Saxo puhul, ta jagab maailma rahvasteks. Vahel kutsuti rahvaid kuninga järgi, näiteks taanlasi nende tuntud valitseja Skjoldi järgi skjoldungideks. Jagunemine rahvasteks toimus ilmselt siis selle järgi, kes millist keelt rääkis või räägib. Sest „omade“ kõrval, kelleks olid siis taanlased, rootslased, inglased, alemannid, saksid ja teutoonid, nimetab Saxo skric-finne, kes on kauged ja võõrad. Need peaks siis olema need suusa-soomlased, keda juba Saxo kirjeldab kui osavaid lumelaudadel liuglejaid (Wikipedia andmetel nimetab skrithiphinoi-nimelist rahvast 6. sajandil Procopius, see rahvas elas tuntud Bütsantsi ajaloolase Procopiuse järgi põhjamaal nimega Thule, mida peetakse Skandinaaviaks, ka Rooma õpetlane Ptolemaios nimetab rahvast nimega phinnoi, kes elasid Skandia-nimelisel saarel). Suuskade abil siis said soomlased (kes ülejäänud maailma jaoks on tänaseni fennid) juba toona vallutada kõrgeid mäetippe ja ületada talvel soid. Need inimesed kauplesid Saxo järgi metslooma nahkadega.

Sedapsi siis.

esmaspäev, 6. august 2007

NAK läheb Tallinna video (osa 80, kesköö, surnute rong, Veiko loeb luuletust "Väike toimetaja")



80. osa järjefilmist Tartu NAK läheb Tallinna, seotud Jüri Mõisa üleskutsega kõigil Tallinna tulla. Tartu kirjandusrühmituse NAK liikmed lähevad 2006. aasta augusti lõpus uurima elu-olu Tallinnas. On teise päeva öö. Kesklinna kalmistu. Kesköö. Surnute rong. Veiko loeb luuletust "Väike toimetaja". Ardi on kadunud.

NAK läheb Tallinna video (osa 79, Veiko ja lahtised hauad)



79. osa järjefilmist Tartu NAK läheb Tallinna, seotud Jüri Mõisa üleskutsega kõigil Tallinna tulla. Tartu kirjandusrühmituse NAK liikmed lähevad 2006. aasta augusti lõpus uurima elu-olu Tallinnas. On teise päeva öö. Kesklinna kalmistu. Veiko juhtimisel otsitakse lahtisi haudu. Jaan Pehk annab autogramme. Contra räägib õudusjutte. Otsustatakse siirduda edasi Tomi Grilli.

NAK läheb Tallinna video (osa 78, surnuaial)



78. osa järjefilmist Tartu NAK läheb Tallinna, seotud Jüri Mõisa üleskutsega kõigil Tallinna tulla. Tartu kirjandusrühmituse NAK liikmed lähevad 2006. aasta augusti lõpus uurima elu-olu Tallinnas. On teise päeva öö. Liigutakse mööda Liivalaia tänavat kalmistu suunas. Ollakse kesklinna kalmistul. Veiko näeb saatanat. On päris jube. Arutatakse, keda matta. Vahetatakse muljeid surnuaedadelt. Jüri Mõisa tütar kummitab. Kurbatovi vaim võttis pudelil kaela otsast. Liigutakse lahtiste haudade suunas.

NAK läheb Tallinna video (osa 77, öösel surnuaiale!)



77. osa järjefilmist Tartu NAK läheb Tallinna, seotud Jüri Mõisa üleskutsega kõigil Tallinna tulla. Tartu kirjandusrühmituse NAK liikmed lähevad 2006. aasta augusti lõpus uurima elu-olu Tallinnas. Teise päeva öö. Liigutakse läbi vanalinna surnuaia poole. Ollakse Luha tänava kandis, kus Inno mäletab olevat olnud lõbumaja. Taustaks Jaan Pehki muusika. Siirdutakse mööda Liivalaia tänavat kesklinna kalmistu poole.

NAK läheb Tallinna video (0sa 76, Irja paneb lapsele nimeks Proks, liigutakse surnuaia poole)



76. osa järjefilmist Tartu NAK läheb Tallinna, seotud Jüri Mõisa üleskutsega kõigil Tallinna tulla. Tartu kirjandusrühmituse NAK liikmed lähevad 2006. aasta augusti lõpus uurima elu-olu Tallinnas. Teise päeva hilisõhtu. Pika tänava otsas. Irja räägib meeleolust Tallinnas ja sellest, et paneks lapsele nimeks Proks. Contra tervitab inimesi. Aapo kohtub austajaga. Contra räägib võru keelest. Liigutakse edasi surnuaia poole.

Järjejutt Toomas ja Evelin: kuues peatükk


Udu.

Toomas ärkas hommikul sireenide peale. Ta ajas end kähku voodist püsti ja kupatas ka Evelini üles.
„Mis on,“ küsis Evelin uniselt, „mis kell on?“
„Vaata,“ kostis Toomas, „keegi sõitis hoovi.“
Evelin hõõrus kätega silmi nagu väike laps. Toomas heitis pilgu kardina tagant välja. Ta nägi seal politseikirjadega sini-valget autot. Ta imestas, kus küll on turvamehed. Neid polnud kusagil näha. Ilmselt on jälle poodi läinud. Või järve äärde ujuma.
„Politsei,“ kostis Toomas, kui oli veidi aega mängu kardina varjust jälginud.
„Ma ju ütlesin sulle,“ nähvas Evelin, „mis ma sulle ütlesin. Sa ei tohi siia ööbima jääda. Mis me nüüd teeme?“
„Ma pean end ära peitma,“ ütles Toomas, ise närviliselt mööda tuba ringi käies, „ma pean end kiiresti kuhugi peitma.“
Evelin ajas end voodis istukile. Ta näis mõtlevat, kuhu ta mees ära mahuks.
„See kapp,“ osutas Toomas viimaks kapile, „sinna kappi.“
„Ei sinna sa küll ei mahu, seal on riided sees.“
„Küll ma mahun,“ ei jäänud Toomas naise arvamusega rahule. Ta avas kapiukse ja puges kappi. Siis kamandas riiete vahelt: „Pane nüüd see uks kinni.“
Evelin tõusis öösärgi väel voodist välja ja läks kapi juurde. Surus ust kinnipoole.
„Ai,“ kostis kapist summutatud hääl.
„Mis on?“ küsis Evelin.
„Valus on.“
„Ma ju ütlesin, et sinna sa ei mahu.“
Samal ajal prõmmis keegi vastu ust. Evelin ja Toomas kuulatasid hiirvaikselt. Prõmmimine jätkus. Siis oli kuulda samme akna taga.
Toomas tuli kapist välja. „Ma lähen heidan sinna voodi alla,“ ütles ta Evelinile sosinal.
„Olgu,“ vastas Evelin, samuti sosinal. Toomas võttis end alussärgi väele ja puges sängi alla. Sellega oli tükk tegemist ja võttis mehe päris higiseks. Lisaks sellele oli tal hirmus janu. Suu kuivas.
Taas prõmmis keegi uksele, nii et maja värises. „Avage, politsei“ kostis ukse tagant, „Kui te ei ava, on meil õigus uks maha lüüa!“
Evelin läks ukse juurde ja avas selle. Sisse astusid kaks politseimundris meest. Toomas nägi nende saapaid voodi alt. Kuulis, kuidas saapad põrandalaudadel kõmisesid. Üks tulijatest istus prantsaki voodile, pressides Toomase sisikonna voodi all kokku, võttis mapist paberi ja pastaka. „Kus teie mees on?“ päris mees voodilt.
„Ma ei tea,“ vastas Evelin väriseva häälega.
„Ei tea,“ kordas politseinik aeglaselt järgi, ise samal ajal paberile mingeid märkmeid tehes.
„Kuidas ei tea!?“ pahvatas mundrimees äkitselt, „kuidas te ei tea! Teie meest nähti eile siia majja tulemas. Sellest uksest sisenemas. Ja teie ei tea!“
„Kus ta on?!“ kordas mees uuesti. Mundrimehe hääl muutus iga sõnaga üha valjemaks. Evelin puhkes nutma. „Ma tõesti ei tea, kus ta on,“ ütles ta läbi pisarate, „ma tõesti ei tea. Ta ei tohiks üldse siin ööbida.“
„Proua, me kõik teame, et ta ei tohiks siin ööbida,“ jätkas politseinik, „sellepärast meil olekski vaja teada, kus ta on.“
„Teda tõesti ei ole siin,“ jäi Evelin endale kindlaks.
„Olgu,“ ütles politseinik, ja tõusis Toomase kergenduseks voodilt, „olgu siis nii.“
Mundrimehed astusid majast välja. Õues oli kuulda autouste paukumist. Siis edasi koera klähvimist. Ja politseinikud astusid taas tuppa, koer rihmaga külje kõrval ähkimas, keel suust poolenisti väljas.
„Me teostame siin läbiotsimise. Meil on selleks kohtuorder. Kui soovite, võite sellega tutvuda,“ vuristas politseinik.
„Oh, ei soovi,“ ütles Evelin ja puhkes taas lahinal nutma. Toomasel tõusis voodi all samuti klimp kurku. Nüüd on kõik pees, mõtles ta. Kõik on pees.
„Kas teil on mõni mehele kuuluv riideese. Selline, mida mees oleks hiljuti kandnud?“ küsis politseinik Evelinilt. Viimane mõtles veidi, läks kapi juurde, ja ulatas sealt ühe särgi. „See,“ ütles ta, ulatas selle politseinikule, ja puhkes taas nutma.
„Nutta pole siin midagi, asi on tõsine,“ ütles politseinik ja võttis särgi. Siis andis seda koerale nuusutada ja kamandas „Võta!“
Koeral oleks nagu mingi vedru sees lahti lastud. Ta sööstis ühest toast teise ning võttis ilmeksimatult jälge. Kuni jäi voodi juures seisma ja urises. Siis puges voodi alla.
Koer võttis esialgu kinni Toomase särgist ja rebis selle tükkideks. Siis lõi hambad mehe külje sisse. Naha sisse tekkinud haavadest hakkas immitsema verd. Koer muudkui urises ja pures. Politseinikud, kes olid koerast veidi maha jäänud, jõudsid samuti tuppa. Koera tegevust hinnates ütles üks neist viimaks: „Aitab, Rex. Juurde!“ Koer tõmbas hambad Toomase ribide vahelt välja ja puges voodi alt peremehe juurde.
„Te olete arreteeritud, teil on õigus vaikida…,“ kuulas Toomas talle ette loetavaid õigusi, kui ta aeglaselt end voodi alt välja vedas. Ta oli üleni higine. Nägu kaame. Otsaesine külm. Külg nõretas verest. Ta tundis, kuidas ta teadvus aeglaselt kustub, nagu enne minestamist. Ja kui ta oli end püsti ajanud, kukkus samas teadvusetult prantsaki voodile.

Toomas ärkas selle peale, kui üks vallatu päikesekiir läbi seinaprao tema huult kõdistas. Ta küll üritas end pöörata ja keerata, aga ikka leidis kiir, veidi hiljem juba mitu kiirt ta üles. Ning kõdistasid nii mis kole.
Toomas mõtles hetke, kus ta on. Ja kes ta on. Silmi avamata, katsus ta ümbrust. Küljealune oli kõva. Ta tundis käe all mingit tekki. Arestimaja!, käis tal hetkeks peast läbi. Ent ukse tagant oli kuulda tuttavaid hääli. Ja kui ta silmad avas, nägi ta omaenda kuuri lage. Kust vanade laiade laudade vahel vahelt rajasid omale teed varahommikused suvised päikesekiired. Toomas õhkas kergendunult. See oli kõik olnud vaid unenägu. Toomas surus silmad tagasi kinni ja suikus taas sügavasse unne.

pühapäev, 5. august 2007

NAK läheb Tallinna video (osa 75, intervjuu Skype'i töötajaga)



75. osa järjefilmist Tartu NAK läheb Tallinna, seotud Jüri Mõisa üleskutsega kõigil Tallinna tulla. Tartu kirjandusrühmituse NAK liikmed lähevad 2006. aasta augusti lõpus uurima elu-olu Tallinnas. Teise päeva hilisõhtu. Pikal tänaval intervjueeritakse Skype'i töötajat. Pika tänava alguse toidupoes.

NAK läheb Tallinna video (osa 74, Pikk tänav, Skype'i pidu, näha neid, kes suure papi välja võtsid)



74. osa järjefilmist Tartu NAK läheb Tallinna, seotud Jüri Mõisa üleskutsega kõigil Tallinna tulla. Tartu kirjandusrühmituse NAK liikmed lähevad 2006. aasta augusti lõpus uurima elu-olu Tallinnas. Teise päeva hilisõhtu. Liigutakse Tehase pubist mööda Pikka tänavat kesklinnas suunas, kohtutakse Hella Hundi kangi all Juku-Kalle Raidiga, kauplus Inno. Veiko räägib Tallinna anekdoote. Skype peab suurt müügipidu. Näha neid, kes suure papi välja võtsid.

Lahutuse kindlad tundemärgid

Tahtsime täna Innoga Lätti minna. Mere äärde. Seal on palju mõnusamad rannad kui Eestis, kuna vesi on puhtam ning kivideta. Armastame eriti Salacgrivat ning sealset liivaranda. Salacgrivas on Statokas ka, ja nagu teada, olen mina suur Statoka-fänn. Läti Statokas on hästi head Adazhu-tshipsid ja siis saab sealt veel maailma parimaid varese pildiga kohukesi, nämm.

Ühesõnaga me olime teel Lätti ning juba piiri peal ja piirikontrollitädi küsis Innolt autodokumente. Inno siis tuulas natuke aega oma rahakotis ning avastas, et appiiii, dokumente polegi. Oli nad vist Tartusse laua peale unustanud. Egas midagi, tuli ots ringi pöörata. Pole midagi, lohutasin mina, eks läheme siis Ikla ligidale randa. Ja läksimegi. Kahlasime mõnusas madalas vees ning "ujusime", nagu meil kombeks, end kätega edasi aidates. Hästi tore oli. Kordagi ei tulnud pähe tülli minna. Teist süüdistada stiilis, et kuule, miks sa dokumente kaasa ei võtnud, rikkusid mul sellega terve päeva ära jne jne.

Aga, kusjuures, seesugustest süüdistustest enamus lahkuminekuid alguse saabki. Pärast ujumist lugesin Soome naisteajakirja Anna ning sealt selgub, et peamised lahkumineku ennustajad on:
*Teisele suunatud terav kriitika
*Tahtmatus probleemidest kõnelda
*Pidev eneseõigustamine ning teise inimese arvamuse mitte arvestamine
*Teise naeruvääristamine ning põlgamine

Arutasime Innoga asja ning jõudsime järeldusele, et sobivas suhtes ei tule inimesel pähegi teist "teravalt kritiseerida". No näiteks minul on mood unustada mustad nõud kraanikaussi ning loopida sinna igatsugu muud sodi (vanu pesukäsnu, toidujäätmeid, you name it), mis võiks ju Innot närvi ajada, kuna tema teeb süüa, aga ta mõistab, et ma olen hajameelne. Lihtsal põhjusel. Kuna ka tema ise on hajameelne. Näituseks unustab autodokumendid Tartusse maha. Ja nii edasi. Kui sa oled samasugune nagu su partner, siis on sul kergem teda mõista ning riiuks ei ole põhjust ega tahtmist.

Otsustasime siis, et sõidame Tartusse ning toome dokumendid ära, et homme Lätti sõita. Ja sõitsimegi, käisime enne veel Viljandis söömas, Tegelaste Toas, mis on üks äraütlemata tore söögikoht, kusjuures palju odavam kui EVE restoran ning toidud ei jää alla (proovisime lihavarrast ning kohupiimakreemi: soovitan!), ja õhtul kella üheksaks olimegi väsinult Tartus. Inno asus innukalt autodokumente otsima. Ja mis selgus! Dokumendid olid tal ikkagi rahakoti vahel olnud, ainult et ta polnud neid piiripunktis üles leidnud!!! Saime hea lõuatäie naerda. Olime täitsa ilmaasjata Tartusse sõitnud.

Aga mis sest. Saamegi homme Tartu turult läbi sõita ning sealt kukeseeni ning mustikaid osta.

NAK läheb Tallinna video (osa 73, kirjanikud lahkavat Tallinnas elu võimalikkuse teemat)



73. osa järjefilmist Tartu NAK läheb Tallinna, seotud Jüri Mõisa üleskutsega kõigil Tallinna tulla. Tartu kirjandusrühmituse NAK liikmed lähevad 2006. aasta augusti lõpus uurima elu-olu Tallinnas. Teise päeva õhtu. Tehase pubi. Contra, Aapo Ilves, Wimberg ja Raul Kalev arutavad elu võimalikkuse teemal Tallinnas.

Irja kommentaar isa jutule

Isakene on mul muidugi väga tubli. Ja ma armastan teda väga, aga... ega see suitsetamisest loobumine tal ikka nii väga kergelt ei tulnud.

Kui ta 2003nda aasta veebruaris siin Tartus torusid parandades infarkti sai, siis seisis ta süda tõepoolest lausa 5 minutit ja ma kartsin juba halvimat, aga tänu Tartu kiirabi kiirele tegutsemisele ning Maarjamõisa arstide tublile tööle oli ta varsti jälle triksis-traksis.

Aga. Kui ma teda esimest korda haiglasse vaatama läksin, oli isa väga sõjakas. Küsis kurjalt, et kus on suitsud. Vastasin, et nüüd on suitsudega kõik. -No ole hea laps, too mulle suitsu, palus isa alguses ilusti. Ei too, jäin mina endale kindlaks. -Kas saab suitsud toodud!!! karjus isa hädise häälega ning üritas endalt juhtmeid ning voolikuid küljest kiskuda, et ise suitsude järele minna.

Seda tegi ta pärast veel korduvalt, nõnda et Maarjamõisa haigla kardioloogia osakonna sanitaridel oli tema pärast närv must. Nad ütlesid, et neil pole hullemat patsienti olnud kui minu isa. Tõin neile siis mitu karpi Raffaellot, et nad ikka isakesse hästi suhtuks, mispeale nad juba natuke leppisid. Ähvardasid isa, et kui ta oma sahmimist ei lõpeta, siis nad seovad ta paeltega voodi külge kinni. -Ma teile seon! ütles isa suurustlevalt lõuga ette ajades ja vist isegi raputas rusikat.

Mina sain muidugi ka oma jao. Käisin isa iga päev haiglas vaatamas ning sanitarid ütlesid, et ma võiks teda sööta, kuna ta olevat toiduga väga kapriisne. Et ehk tütart kuulab. Kus sellega. Püüdsin isale lusikaga suppi anda, aga ta lõi selle lusika mul peost. Ja kui me siis emaga tema voodi peal istusime, teine teisel pool, siis torises isa, et oleme nagu "vaarao valvurid". -Ega ma ratsahobune ei ole, et mul ratsmed külge pannakse, pahandas isa ja kiskus endal vist juba kahekümnendat korda elutähtsad voolikud küljest.

Njahh, kõik seepärast, et ta ei saanud suitsu. Ja kuidas ta köhis! Pärast haiglast kojutulekut vähemasti kuu aega ärkas öö jooksul mitu korda, et köhida välja kopsudesse kogunenud röga.

Lõpuks isa muidugi enam suitsu ei tahtnud. Ta oli lihtsalt nii kaua sunniviisiliselt suitsuta olnud, et suitsetamise isu oli üle läinud. Nüüd ei kannata ta enam suitsu lõhnagi.

Ja terve, reibas ning nooruslik on ta tõepoolest. Seda muidugi ennekõike oma rõõmsa ellusuhtumise pärast. Isa on huvitatud kõigest maailmas toimuvast. Ta loeb aktiivselt lehti ning raamatuid, vaatab telekat ning kuulab raadiot, uurib internetti ja meie blogi, käib väljas ning suhtleb inimestega. Mis peamine - peab lugu naljast ning on uudishimulik. See, ma ütleks, ongi igavese nooruse saladus!

NAK läheb Tallinna video (osa 72, luulest, kirjanikest, poliitikast, elust Tallinnas, presidendist 20 aasta pärast)



72. osa järjefilmist Tartu NAK läheb Tallinna, seotud Jüri Mõisa üleskutsega kõigil Tallinna tulla. Tartu kirjandusrühmituse NAK liikmed lähevad 2006. aasta augusti lõpus uurima elu-olu Tallinnas. Teise päeva õhtu. Tehase pubi. Arutatakse luule, kirjanike, poliitika ja Tallinna teemal. Kes võiks olla Eesti president 20 aasta pärast?

Georg ütleb: kuidas ma suitsetamise maha jätsin


Irja isa Georg Vaher einestamas Tartus restoranis La Dolce Vita.

Kuulasin raadiost saadet, kus mehed kurtsid, et pärast suitsetamise maha jätmist nende kehakaal tunduvalt tõusis. Tahaksin siin sõna sekka öelda, sest ka mina olen olnud suitsetaja.

Minu isa, kes elas 86-aasta vanuseni, oma elus üldse ei suitsetanud, oli sale ning tugev mees. Ta oleks enamgi elanud, sest tervis oli tal üldiselt hea, kui tal poleks peas lõhkenud veresoon.

Ise jätsin suitsetamise maha viis aastat tagasi, pärast infarkti. Siis seisis mul süda üle viie minuti. Tänu minu tütre ja Maarjamõisa arstide oskuslikule tegutsemisele turgutati mind tagasi elule ning ma sain hiljuti 80-aastaseks.

Enne infarkti suitsetasin poolteist pakki sigarette päevas, kannatasin kõrge vererõhu all ning alalõpmata köhisin ja rögistasin. Nüüd, kus ma enam ei suitseta, on köha kadunud ning vererõhk on nagu noorel mehel, 114/60. Ja ka kehakaal on normis. Seda muidugi ka sellepärast, et olen lõpetanud oma tütre soovitusel täielikult ära saia söömise. Kehakaalu säilitamiseks püüan igal päeval vähemalt kümme kilomeetrit jalgsi käia. Muidugi oleks ka sportimine hea, kuid minu eas läheks see raskeks.

Suitsetamise jätsin maha päevapealt ning igasuguste abivahenditeta. Täielikult jätsin maha ka igasuguse alkoholi pruukimise, kuna kasutades alkoholi on peaaegu võimatu suitsetamisest loobuda. Nüüd võin juba vahetevahel endale mõne pitsi lubada - eelistan Põltsamaa veine ja head rummi. Aga õllesõber pole ma kunagi olnud ning õlut ei joo ma üldse. Praegusel ajal on õllest palju paremaid karastusjooke.

Mis peaasi - autosõidust olen peaaegu täielikult loobunud ning püüan kõik toimetada jalgsi käies.

Kui keegi soovib järgida minu eeskuju, siis suitsetamisest loobumine pole üldse raske ning elutahe ja tervis taastuvad peagi ilma kehakaalu tõusuta!

NAK läheb Tallinna video (osa 71, Veiko Märka elust Reformierakonnas, Raul Kalev elust Tallinnas)



71. osa järjefilmist Tartu NAK läheb Tallinna, seotud Jüri Mõisa üleskutsega kõigil Tallinna tulla. Tartu kirjandusrühmituse NAK liikmed lähevad 2006. aasta augusti lõpus uurima elu-olu Tallinnas. Teise päeva õhtu. Tehase pubi. Veiko räägib Reformierakonnast. Saabub PR-mees Raul Kalev, keda NAKlased intervjueerivad Tallinna teemal.